EUROOPA KOHTU OTSUS

11. november 1997(*)

Meeste ja naiste võrdne kohtlemine – Võrdse kvalifikatsiooniga mees- ja naiskandidaadid – Eelisõigus naiskandidaatidele – Erandiklausel

Kohtuasjas C-409/95,

mille esemeks on Euroopa Kohtule EÜ asutamislepingu artikli 177 alusel esitatud Verwaltungsgericht Gelsenkirchen’i (Saksamaa) eelotsusetaotlus nimetatud kohtus pooleliolevas menetluses järgmiste poolte vahel:

Hellmut Marschall

ja

Land Nordrhein-Westfalen,

eelotsuse tegemiseks nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega (EÜT L 39, lk 40) artikli 2 lõigete 1 ja 4 tõlgendamise kohta,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed C. Gulmann, H. Ragnemalm ja M. Wathelet, kohtunikud G. F. Mancini, J. C. Moitinho de Almeida, P. J. G. Kapteyn (ettekandja), J. L. Murray, D. A. O. Edward, J.‑P. Puissochet, G. Hirsch, P. Jann ja L. Sevón,

kohtujurist: F. G. Jacobs,

kohtusekretär: vanemametnik H. A. Rühl,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–       Land Nordrhein-Westfalen, esindaja: Bezirksregierung Arnsberg, keda esindas Düsseldorfi Heinrich Heine ülikooli professor Juliane Kokott,

–       Hispaania valitsus, esindajad: välisministeeriumi õigusalase ja asutustevahelise koordineerimise peadirektor Alberto José Navarro González ja riigi õigusteenistuse abogado del Estado Gloria Calvo Díaz,

–       Prantsuse valitsus, esindajad: välisministeeriumi õigusosakonna juhataja asetäitja Catherine de Salins ja sama osakonna asjur Anne de Bourgoing,

–       Austria valitsus, esindaja: liidukantsleriameti põhiseadusosakonna ametnik Wolf Okresek,

–       Soome valitsus, esindaja: välisministeeriumi õigusnõunik Tuula Pynnä,

–       Rootsi valitsus, esindaja: välisministeeriumi väliskaubanduse osakonna õigustalituse juhataja Lotty Nordling,

–       Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: Treasury Solicitor’s Department’i ametnik Lindsey Nicoll, keda abistas barrister Eleanor Sharpston,

–       Norra valitsus, esindaja: välisministeeriumi talitusejuhataja Beate B. Ekeberg,

–       Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: õigusnõunik Jürgen Grunwald ja õigustalituse ametnik Marie Wolfcarius,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 11. märtsi 1997. aasta kohtuistungil ära kuulanud suulised märkused, mida esitasid Land Nordrhein-Westfalen (esindaja: Juliane Kokott), Madalmaade valitsus (esindaja: välisministeeriumi õigusnõunik Hans van den Oosterkamp), Soome valitsus (esindaja: välisministeeriumi õigustalituse juhataja Holger Rotkirch), Rootsi valitsus (esindaja: Lotty Nordling), Ühendkuningriigi valitsus (esindajad: Lindsey Nicoll, Eleanor Sharpston ja Michael Beloff, QC) ning komisjon (esindajad: Jürgen Grunwald ja Marie Wolfcarius),

olles 15. mai 1997. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1       21. detsembri 1995. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse sama aasta 29. detsembril, esitas Verwaltungsgericht Gelsenkirchen EÜ asutamislepingu artikli 177 alusel eelotsuse küsimuse, mis puudutas nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega (EÜT L 39, lk 40, edaspidi „direktiiv”) artikli 2 lõigete 1 ja 4 tõlgendamist.

2       Nimetatud küsimus kerkis üles Hellmut Marschalli ja Nordrhein-Westfaleni liidumaa (edaspidi „liidumaa”) vahelises kohtuvaidluses seoses nimetatud isiku taotlusega saada kõrgem ametikoht Saksamaal asuvas Schwerte koolituskeskuses.

3       1. mail 1981. aastal avaldatud Beamtengesetz’i (liidumaa avaliku teenistuse seadus, GVNW lk 234), mida on viimati muudetud 7. veebruari 1995. aasta seitsmenda seadusega mõningate avalikku teenistust käsitlevate sätete muutmise kohta (GVNW lk 102), § 25 lõike 5 teises lauses (edaspidi „vaidlusalune säte”) sätestatakse järgmist:

„Kui edutamise eest vastutava ametivõimu sektoris on asjakohasel ametiastmel naisi vähem kui mehi, tuleb võrdse sobivuse, pädevuse ja töökogemuse korral edutada eelisjärjekorras naisi, välja arvatud juhul, kui teise kandidaadi kasuks räägivad tema isikuga seotud põhjused.”

4       Liidumaa sõnul toob kõnealuse sättega kehtestatud eelisõiguse reegel edutamisel sisse täiendava kriteeriumi – naiseks olemise –, mille eesmärk on kaotada naissoost kandidaatide ebavõrdne olukord võrreldes nende meessoost konkurentidega. Tööandjad kalduvad võrdse kvalifikatsiooni korral tõepoolest eelistama naistele mehi, rakendades teatavaid traditsioonilisi, tegelikkuses naisi diskrimineerivaid edutamiskriteeriume, nagu vanus, tööstaaž ja asjaolu, et kandidaat on perekonnapea, kes peab ainsana peret ülal.

5       Nähes ette, et naisi tuleb edutada eelisjärjekorras, „välja arvatud juhul, kui teise kandidaadi kasuks räägivad tema isikuga seotud põhjused”, valis seadusandja liidumaa arvates teadlikult ebatäpse juriidilise sõnastuse, selleks et tagada piisavat paindlikkust ning eelkõige selleks, et jätta ametiasutustele piisav kaalutlusruum, mis võimaldab arvesse võtta kõiki kandidaatide isikuga seotud põhjusi. Seega võivad ametiasutused vaatamata eelisõiguse reeglile siiski eelistada meeskandidaati, lähtudes traditsioonilistest või muudest edutamiskriteeriumidest.

6       Eelotsusetaotlusest nähtub, et H. Marschall on liidumaa teenistuses koosseisulise õpetajana, kelle palk vastab palgaastmele A 12.

7       8. veebruaril 1994 esitas ta taotluse edutamiseks Schwerte koolituskeskuses ametikohale palgaastmel A 13 („keskkooli esimese astme õpetaja”). Bezirksregierung Arnsberg teavitas teda siiski kavatsusest nimetada kõnealusele ametikohale naiskandidaat.

8       H. Marschall esitas kaebuse, mille Bezirksregierung lükkas tagasi 29. juuli 1994. aasta otsusega põhjendusel, et valituks osutunud kandidaati tuli vaidlusaluse sätte tõttu igal juhul eelistada, kuna hindamisaruannete kohaselt oli kõnealuse isiku ja H. Marschalli kvalifikatsioon võrdne ning vaba ametikoha teadaande avaldamise hetkel oli naisi palgaastmel A 13 vähem kui mehi.

9       Seejärel kaebas H. Marschall otsuse Verwaltungsgericht Gelsenkirchen’isse ning taotles, et liidumaad kohustataks teda kõnealusele ametikohale edutama.

10     Eelotsusetaotluse esitanud kohus nendib, et H. Marschalli ja valituks osutunud kandidaadi kvalifikatsioon on kõnealuse ametikoha suhtes võrdne ning leiab, et kohtuasjas tehtav lahend sõltub vaidlusaluse sätte vastavusest direktiivi artikli 2 lõigetele 1 ja 4.

11     Seoses sellega märgib Verwaltungsgericht Gelsenkirchen, toetudes Euroopa Kohtu 17. oktoobri 1995. aasta otsusele kohtuasjas C‑450/93: Kalanke (EKL 1995, lk I-3051), et eelisõigus, mis vaidlusaluse sätte alusel naistele antakse, tundub olevat diskrimineerimine direktiivi artikli 2 lõike 1 tähenduses. Võimalus eelistada erandkorras meeskandidaati ei välista diskrimineerimist.

12     Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb samuti, kas vaidlusalune säte kuulub direktiivi artikli 2 lõikes 4 ette nähtud erandi alla, mis käsitleb meeste ja naiste võrdsete võimaluste edendamise meetmeid. Kandidaatide hindamise alus on põhjendamatult piiratud, kui arvesse võetakse üksnes meeste ja naiste arvulist proportsiooni vastaval tasemel. Lisaks ei paranda vaidlusalune säte naiste konkurentsivõimet tööturul ega aita neil teha karjääri meestega võrdsetel tingimustel, vaid kirjutab ette konkreetse tulemuse, ehkki direktiivi artikli 2 lõike 4 kohaselt on lubatud üksnes meetmed võrdsete võimaluste tagamiseks.

13     Neil asjaoludel otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas Euroopa Ühenduste Nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega artikli 2 lõigetega 1 ja 4 on vastuolus see, kui siseriikliku õigusaktiga kohustatakse avaliku teenistuse sektorites, kus naisi on vastaval ametiastmel vähem kui mehi ning kui mees- ja naiskandidaatide kvalifikatsioon (sobivus, pädevus ja töökogemus) on võrdne, edutama eelisjärjekorras naisi, välja arvatud juhul, kui meeskandidaadi kasuks räägivad tema isikuga seotud põhjused („sofern nicht in der Person eines männlichen Mitbewerbers liegende Gründe überwiegen”)?”

14     Liidumaa ning Austria, Hispaania, Soome, Norra ja Rootsi valitsus ning komisjon leiavad, et selline siseriiklik norm nagu vaidlusalune säte kujutab endast meedet meeste ja naiste võrdsete võimaluste edendamiseks ning kuulub direktiivi artikli 2 lõike 4 kohaldamisalasse.

15     Seoses sellega märgib liidumaa, et naiskandidaatidele antava eelisõiguse eesmärk on olla vastukaaluks traditsioonilistele edutamiskriteeriumidele, ilma neid seejuures lõplikult välja tõrjumata. Austria valitsus on seisukohal, et kõnealuse siseriikliku normi eesmärk on korrigeerida personalivalikul kasutatavaid diskrimineerivaid meetodeid.

16     Soome, Rootsi ja Norra valitsus lisavad, et kõnealune siseriiklik norm soosib naiste pääsu vastutavatele ametikohtadele ning aitab seega saavutada tasakaalu tööturul, mis on seni suures osas soo alusel eraldatud, kuna naiste osaks jäävad põhiliselt madalama astme ametikohad. Soome valitsuse arvates näitavad kogemused, et meetmed, mis piirduvad naiste kutsesuunitluse ja -õppega või ametialaste ja perekonnasiseste ülesannete ümberjagamisega, ei ole piisavad, et tööturul valitsevat eraldatust kaotada.

17     Liidumaa ja kõik nimetatud valitsused leiavad lõpuks, et vaidlusalune säte ei taga naistele absoluutset ja tingimusteta eelisõigust. Seega jääb säte eespool viidatud Kalanke otsuses Euroopa Kohtu määratud piiridesse.

18     Prantsuse ja Ühendkuningriigi valitsus seevastu leiavad, et direktiivi artikli 2 lõikes 4 sätestatud erand vaidlusalust sätet ei hõlma.

19     Sellega seoses rõhutavad nad, et naiskandidaatidele eelisõigust andes läheb kõnealune säte kaugemale võrdsete võimaluste edendamisest ning selle eesmärk on saavutada meeste ja naiste võrdne esindatus. Seega tuleb kohaldada eespool viidatud Kalanke otsuses esitatud kaalutlusi.

20     Prantsuse ja Ühendkuningriigi valitsus lisavad, et erandiklausel ei vähenda vaidlusaluse sätte diskrimineerivat iseloomu. Kõnealust klauslit kohaldatakse üksnes erandkorras, mistõttu sellel puudub mõju „normaalsel” juhul, mil ükski meeskandidaadi isikuga seotud eriline põhjus ei kaalu üles üldist kohustust edutada naiskandidaati. Liiatigi on säte sõnastatud üldiselt ja ebatäpselt ning on seega vastuolus õiguskindluse põhimõttega.

21     Direktiivi artikli 1 lõikest 1 nähtub, et direktiivi eesmärk on liikmesriikides ellu viia meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõte eelkõige seoses töö saamisega, kaasa arvatud edutamisega. Võrdse kohtlemise põhimõte tähendab direktiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt seda, et „puudub igasugune otsene või kaudne sooline diskrimineerimine”.

22     Vastavalt direktiivi artikli 2 lõikele 4 direktiiv „ei piira meetmete kohaldamist meeste ja naiste võrdsete võimaluste edendamiseks, eriti kõrvaldades olemasolevat ebavõrdsust, mis mõjutab naiste võimalusi artikli 1 lõikes 1 nimetatud küsimustes”.

23     Eespool viidatud Kalanke otsuse punktis 16 nentis Euroopa Kohus, et siseriiklik norm, mis annab edutamisel tegevusvaldkondades, kus asjakohasel ametiastmel on naisi vähem kui mehi, automaatselt eelisõiguse naiskandidaatidele, kelle kvalifikatsioon on meessoost konkurentidega võrdne, kujutab endast soolist diskrimineerimist.

24     Tuleb siiski tõdeda, et erinevalt Kalanke otsuses käsitletud normist sisaldab vaidlusalune säte klauslit, mille kohaselt naisi ei pea eelisjärjekorras edutama, kui meeskandidaadi kasuks räägivad tema isikuga seotud põhjused (Öffnungsklausel, edaspidi „erandiklausel”).

25     Järelikult tuleb uurida, kas sellise klausliga täiendatud siseriikliku normi eesmärk on edendada meeste ja naiste võrdseid võimalusi direktiivi artikli 2 lõike 4 tähenduses.

26     Nimetatud sätte konkreetne ja piiritletud eesmärk on lubada meetmeid, mis võivad küll näiliselt olla diskrimineerivad, kuid mille tegelik eesmärk on kaotada või vähendada ühiskondlikus elus esinevat tegelikku ebavõrdsust (25. oktoobri 1988. aasta otsus kohtuasjas 312/86: komisjon v. Prantsusmaa, EKL 1988, lk 6315, punkt 15, ja eespool viidatud Kalanke otsus, punkt 18).

27     Kõnealune säte lubab seoses töö saamisega, kaasa arvatud edutamisega siseriiklikke meetmeid, mis soosivad spetsiaalselt naisi ning mille eesmärk on parandada nende konkurentsivõimet tööturul ja aidata neil teha karjääri meestega võrdsetel tingimustel (eespool viidatud Kalanke otsus, punkt 19).

28     Nagu nõukogu märkis oma 13. detsembri 1984. aasta soovituse 84/635/EMÜ, milles käsitletakse naisi soosivate positiivsete meetmete edendamist (EÜT L 331, lk 34), kolmandas põhjenduses, „on võrdset kohtlemist reguleerivad õigusnormid, mille eesmärk on anda üksikisikutele õigusi, ebapiisavad ega suuda välistada igasugust faktilist ebavõrdsust, kui valitsused, sotsiaalpartnerid ja teised asjaomased organisatsioonid ei rakenda samal ajal meetmeid selleks, et kompenseerida hoiakutest, käitumisest ja ühiskonnastruktuuridest töötavatele naistele johtuvat kahjulikku mõju” (eespool viidatud Kalanke otsus, punkt 20).

29     Liidumaa ja mitu menetlusse astunud valitsust on rõhutanud, et isegi võrdse kvalifikatsiooni puhul kaldutakse edutamisel meeskandidaate naiskandidaatidele eelistama, mida põhjustavad eelkõige teatavad eelarvamused ja stereotüübid seoses naise rolli ja ametialase võimekusega ning näiteks kartusega, et naistel esineb karjääris rohkem katkestusi, et nende tööaja korraldus on koduste ja perekondlike ülesannete tõttu vähem paindlik või et nad peavad raseduse, sünnituse või imetamise tõttu sagedamini töölt eemale jääma.

30     Nimetatud põhjustel ei tähenda kahe eri soost kandidaadi võrdne kvalifikatsioon veel seda, et neil oleksid ka võrdsed võimalused.

31     Sellest tulenevalt võib siseriiklik norm, mis – kui erandiklausel välja arvata – annab edutamise puhul valdkondades, kus asjakohasel ametiastmel on naisi vähem kui mehi, eelisõiguse naiskandidaatidele, kelle kvalifikatsioon on meeskandidaatidega võrdne, kuuluda direktiivi artikli 2 lõike 4 kohaldamisalasse, kui see norm aitab tasakaalustada eespool kirjeldatud hoiakutest ja käitumisest johtuvat kahjulikku mõju naiskandidaatidele ning vähendada ühiskondlikus elus esinevat tegelikku ebavõrdsust.

32     Siiski tuleb meenutada, et kuna artikli 2 lõige 4 kujutab endast erandit direktiiviga antud üksikisiku õigusest, ei saa naiskandidaate soosiv siseriiklik meede tagada edutamisel naiste absoluutset ja tingimusteta eelistamist, ilma et see ületaks kõnealuse sättega ette nähtud erandi piire (eespool viidatud Kalanke otsus, punktid 21 ja 22).

33     Vastupidiselt Kalanke otsuses käsitletud normile ei ületa erandiklauslit sisaldav siseriiklik norm – nagu antud kohtuasjas – nimetatud piire, kui see tagab naiskandidaatidega võrdset kvalifikatsiooni omavatele meeskandidaatidele igal üksikjuhul nende kandideerimistaotluse objektiivse hindamise, mille juures võetakse arvesse kõiki kandidaadi isikuga seotud kriteeriume ning mille tulemusel naiskandidaate ei eelistata, kui üks või mitu nimetatud kriteeriumi räägivad meeskandidaadi kasuks. Seoses sellega tuleb siiski meenutada, et need kriteeriumid ei tohi olla naiskandidaatide suhtes diskrimineerivad.

34     Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kindlaks määrama, kas nimetatud tingimused on täidetud, uurides selleks vaidlusaluse sätte ulatust liidumaa poolt rakendatud kujul.

35     Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele vastata, et direktiivi artikli 2 lõigetega 1 ja 4 ei ole vastuolus siseriiklik norm, mille kohaselt juhul, kui avaliku teenistuse valdkonnas on asjakohasel ametiastmel naisi vähem kui mehi, tuleb võrdse sobivuse, pädevuse ja töökogemuse korral edutada eelisjärjekorras naisi, välja arvatud juhul, kui meeskandidaadi kasuks räägivad tema isikuga seotud põhjused, tingimusel et:

–       see tagab naiskandidaatidega võrdset kvalifikatsiooni omavatele meeskandidaatidele igal üksikjuhul objektiivse hindamise, mille juures võetakse arvesse kõiki kandidaadi isikuga seotud kriteeriume ning mille tulemusel naiskandidaate ei eelistata, kui üks või mitu nimetatud kriteeriumi räägivad meeskandidaadi kasuks, ja

–       need kriteeriumid ei ole naiskandidaatide suhtes diskrimineerivad.

 Kohtukulud

36     Euroopa Kohtule märkusi esitanud Hispaania, Prantsusmaa, Madalmaade, Austria, Soome, Rootsi, Ühendkuningriigi ja Norra valitsuse ning Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kulude jaotuse nimetatud kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS

vastuseks küsimusele, mille talle 21. detsembri 1995. aasta määrusega esitas Verwaltungsgericht Gelsenkirchen, otsustab:

Nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega artikli 2 lõigetega 1 ja 4 ei ole vastuolus siseriiklik norm, mille kohaselt juhul, kui avaliku teenistuse valdkonnas on asjakohasel ametiastmel naisi vähem kui mehi, tuleb võrdse sobivuse, pädevuse ja töökogemuse korral edutada eelisjärjekorras naisi, välja arvatud juhul, kui meeskandidaadi kasuks räägivad tema isikuga seotud põhjused, tingimusel et:

–       see tagab naiskandidaatidega võrdset kvalifikatsiooni omavatele meeskandidaatidele igal üksikjuhul objektiivse hindamise, mille juures võetakse arvesse kõiki kandidaadi isikuga seotud kriteeriume ning mille tulemusel naiskandidaate ei eelistata, kui üks või mitu nimetatud kriteeriumi räägivad meeskandidaadi kasuks, ja

–       need kriteeriumid ei ole naiskandidaatide suhtes diskrimineerivad.

Sevón

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. novembril 1997 Luxembourgis.

* Kohtumenetluse keel: saksa.