Hoonete ajalugu
Euroopa Söe- ja Teraseühenduse institutsioonide, sealhulgas kohtu võimaliku asukohana olid esialgu kõne all nii Liège kui ka Brüssel, kuid 1952. aastal valiti kohtu ajutiseks asukohaks siiski Luxembourgi linn. Kohtu ja teiste institutsioonide ajutised asukohad kinnitati lõplikena 1992. aastal Edinburghis toimunud Euroopa Ülemkogu istungjärgul.
Luksemburgi valitsus andis 1952. aastal kohtu käsutusse keset Luxembourgi linnaparki paikneva Vaubani villa ja veel kaks hoonet, kus asusid tööle 57 kohtu töötajat.
Vaubani villa 1952–1959
1959. aastal andis Luksemburgi valitsus kohtu käsutusse Luksemburgi piiskopkonnale kuulunud hoone Côte d’Eichil, mis oli piisavalt suur, et mahutada ära kõik kohtu teenistused.
Hoone Côte d’Eichil 1959–1972
Kõigi ühenduse institutsioonide töötajate arvu kasv, eelkõige seoses 1973. aastaks kavandatud Euroopa ühenduste esimese laienemisega, viis Luksemburgi mõttele välja arendada Kirchbergi platoo, et paigutada kõik institutsioonid samasse kohta. Kohtu päris oma hooned ehitatigi sellele platoole.
Kohus kolis 1972. aastal koos 223 töötajaga kohtupaleesse Kirchbergi platool, mille Luksemburgi riik spetsiaalselt talle ehitas.
Belgia arhitektide Jamagne ja Vander Elsti ning Luksemburgi arhitekti Conzemiuse projekteeritud kohtupalee avati 9. jaanuaril 1973 ning tänu sellele olid kohtu liikmetele ja töötajatele tagatud tööks sobivad ruumid.
Kohtupalee aastal 1973
Institutsiooni töötajate arvu suurenedes jäid alates 1979. aastast need ruumid liiga väikseks. Ruumiprobleemi lahendamiseks tuli rentida kontoripinda teistelt Euroopa institutsioonidelt. Kohtu vajadused kasvasid aga veelgi, kui ühinesid Kreeka (1981), Hispaania ja Portugal (1986), Austria, Soome ja Rootsi (1995) ning asutati Esimese Astme Kohus (1989). Kohtu töötajate arv suurenes 626 töötajalt 1988. aastal 837 töötajani 1994. aastal.
Seetõttu ehitati aastatel 1985–1994 kolm kohtupalee juurdeehitust, mille projekteerisid Luksemburgi arhitektid P. Fritsch, J. Herr ja G. Huyberechts ning Itaalia arhitekt B. Paczowski: Erasmuse hoone (avati 5. oktoobril 1988), Thomas More’i hoone (avati 12. veebruaril 1993) ja Themise hoone (avati 15. septembril 1994).
Kohtupalee tuli hoones leidunud asbesti tõttu 1999. aastal tühjaks kolida. Taas pidi kohus otsima kõigi oma töötajate jaoks tööruume muudes hoonetes, sealhulgas võeti kasutusele moodulhoone nimetusega T-hoone, kuhu majutati keeleosakonnad (aastatel 1999–2019).
T-hoone
Samal ajal kohtupalee asbestist puhastamisega panid eesootavast 2004. aasta ulatuslikust Euroopa Liidu laienemisest tingitud vajadused kohtu ja Luksemburgi ametiasutused kavandama ambitsioonikat ehitusprojekti.
Uus projekt sattus ajale, mil muutus Euroopa Liidu hoonete poliitika. Siiani andis hooned liidu käsutusse asukohariik, milleks kohtu puhul oli Luksemburg. Nüüd nähakse ette, et sarnaselt teiste institutsioonidega saab kohtust kõigi oma hoonete omanik. Sellest tulenevalt on kohus kohustunud omandama hooned liisingusüsteemi alusel.
Prantsuse arhitekt Dominique Perrault töötas Luksemburgi ametiasutuste tellimusel välja projekti, mille keskmes on renoveeritud kohtupalee ja üldsusele avatud ala, kus asuvad kohtusaalid. Uue arhitektuuriprojekti osa on ka kohtupalee ümber paiknev ristkülikukujuline ringhoone Euroopa Kohtu liikmete kabinettide jaoks, kaks torni institutsiooni teenistuste jaoks ning kõiki kompleksi kuuluvaid hooneid ühendav galerii.
Projekti ehitustööd algasid 2003. aasta lõpus. Kümme uut riiki ühinesid Euroopa Liiduga 1. mail 2004. Töötajate saabumine neist kümnest uuest liikmesriigist nõudis uut logistilist korraldust: taas oli vaja rentida hoonet väljaspool kompleksi ning T-hoonele tehti juurdeehitus (T 2), et majutada jurist-lingviste uutest liikmesriikidest.
Kohtupalee renoveerimine ning ringhoone, galerii ja kahe torni ehitus lõppesid 2008. aasta lõpus ja need avati 4. detsembril. Hoonetekompleksi pindala suurenes 85 000 ruutmeetrilt ligikaudu 200 000 ruutmeetrini, kohtusaalide arv viielt üheteistkümneni ning kabinettide arv tuhandelt 2200 tuhandeni.
Nende hoonete avamine võimaldas kohtul renoveerida Erasmuse, Thomas More’i ja Themise hoone ning võtta need alates 2013. aastast uuesti kasutusele.
Euroopa Liiduga ühinesid veel Rumeenia ja Bulgaaria (2007) ning Horvaatia (2013), mis tõi kaasa kohtu õigusemõistmist puudutava tegevuse kasvu, samuti suurenes kohtuliikmete ja töötajate arv (Euroopa Kohtusse lisandus kolm kohtujuristi (2015) ning alates 2016. aastast kahekordistus järk-järgult Üldkohtu liikmete arv).
Selliste muutustega toimetulemiseks alustati 2016. aasta kevadel kolmanda torni ehitamist.
Rocca torn, millel on 29 korrust ja mis on 118 meetrit kõrge, on Luksemburgi kõrgeim hoone.
Rocca torni avamine 2019. aasta septembris võimaldas kõik kohtu teenistused taas ühteainsasse hoonetekompleksi paigutada.
