Kas on käes ümberkorralduste aeg ?

Marc Jaeger, Esimese Astme Kohtu president

Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohus tähistab Luxembourgis 25. septembril 2009 korraldatava kollokviumiga oma asutamise, või täpsemalt 25. septembril 1989 Euroopa Ühenduste Kohtu ees ametivande andnud esimeste liikmete ametisse astumise 20. aastapäeva. Ent olles vaevu jõudnud küpsesse ikka, peab Esimese Astme Kohus juba seadma esimesi teetähiseid ümberkorraldusteks, mis on muutunud vajalikuks tema kohtuasjade arvu süstemaatilise kasvu tõttu.

Nõukogu otsustas 1988. aasta oktoobris luua Esimese Astme Kohtu kolmel eesmärgil: täiendada Euroopa kohtusüsteemi organiga, mis tegeleb keeruliste asjaolude põhjalikku uurimist nõudvate hagide lahendamisega; parandada kaheastmelise kohtu asutamise kaudu üksikisiku huvide kohtulikku kaitset; võimaldada Euroopa Kohtul keskenduda oma põhiülesandele, milleks on tagada ühenduse õiguse ühetaoline tõlgendamine. Nii saigi Esimese Astme Kohtu ülesandeks esialgu eelkõige konkurentsiõiguse asjade lahendamine.

Aastate jooksul on tema pädevust pidevalt laiendatud, nii et täna vaatab Esimese Astme Kohus üksikute eranditega läbi kõik üksikisikute, ettevõtjate ja liikmesriikide hagid, mis on esitatud Euroopa Liidu institutsioonide ja asutuste otsuste peale. Esimese instantsina, alludes õiguse tõlgendamise küsimustes kassatsiooni korras Euroopa Kohtu kontrollile, on seega Esimese Astme Kohtu peamine ülesanne tagada õiguse järgimine Euroopa Liidu otsuseid vastu võtvate organite poolt (eelkõige komisjon) paljudes valdkondades. See hõlmab mõistagi konkurentsiõigust, mille eesmärk on tõkestada ettevõtjate tarbijat kahjustavat käitumist ja milles mõned hiljutised infotehnoloogiasektori, plaaditööstuse või ka õhutranspordiga seotud kohtuvaidlused on tekitanud suurt vastukaja. Ent mõelgem ka ettevõtjatele antud riigiabi ühisturuga kokkusobivust käsitlevate komisjoni otsuste kontrollimisele, kohtuvaidlustele, mis puudutavad ühenduse kaubamärgi registreerimist, kaubanduse kaitsemeetmeid, üldsuse juurdepääsu institutsioonide dokumentidele, terroriorganisatsioonidega seotud isikute varade külmutamise otsuseid, kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise meetmeid, taimekaitsevahendite turuleviimise keelustamist, ja me mõistame, et tänaseks on Esimese Astme Kohtust saanud keskne osaleja mitte ainult ettevõtjate majanduselus, vaid ka sellistes erinevates valdkondades nagu julgeolek, põhivabadused, keskkond ja tervishoid.

See ei tähenda siiski, et igaühel on õigus pöörduda Esimese Astme Kohtu poole Euroopa Liidu mis tahes akti vaidlustamiseks, kui ta ei ole selle akti adressaat või kui see teda konkreetselt ei puuduta. Eeskätt üldkohaldatavaid õigusakte (nagu Euroopa direktiivid) ei saa üldjuhul otse vaidlustada, kuid nende seaduslikkuse küsimuse võib tõstatada nende rakendamiseks võetud individuaalsete, just siseriiklike meetmete peale esitatud hagi menetlemisel. Ühenduse õigus ei tunnusta actio popularis't ja nõuab hagejatelt tõendit, et nende õigusi on otseselt ja isiklikult puudutatud, alles siis on hagi vastuvõetav. Euroopa Liidu kodaniku silmis võib see nõue näida õiguskaitse kättesaadavuse piiranguna (tuleb siiski märkida, et kui Lissaboni leping jõustub, peaks see märgatavalt laiendama õigusemõistmise kättesaadavust, kuna see leevendab tühistamishagi vastuvõetavuse tingimusi). Sellegipoolest on tegu paljudes õigussüsteemides tunnustatud korraga, mis peab tagama, et kohus lahendab ainult selliseid vaidlusi, milles hagejate huvi põhineb konkreetsetel asjaoludel ja mis asutamislepingutega ette nähtud Euroopa kohtukorralduses annab siseriiklikule kohtule vahetalitaja rolli ühenduse õiguse kohaldamisel ning selle õiguspärasuse kontrollimisel.

Selline jaotus on seda vajalikum, et Esimese Astme Kohus on lõppkokkuvõttes väikese koosseisuga kohus. 27 kohtunikust koosneva Esimese Astme Kohtu nõuetekohase töö tagavad ju vähem kui 300 teenistujat ja ametnikku. Seda arvu tuleb vaadelda koos kohtu kohustusega olla suuteline lahendama hagisid Euroopa Liidu 23 ametlikus keeles, kuid ka seoses Esimese Astme Kohtu kohtuasjade eripäraga. See tähendab, et oma sisust tulenevalt on neis asjades eriti mahukad kohtutoimikud, need on majanduslikult ja tehniliselt keerukad, nõuavad faktiliste asjaolude üksikasjalikku kontrollimist ja mõnikord avaldavad määrava tähtsusega mõju kogu valdkonnale. Eelkõige puutub Esimese Astme Kohus kokku mitme teguri kauakestva koosmõjuga (nende hulgas uus pädevus seoses liikmesriikide esitatavate hagidega, ühenduse kaubamärgi kohtuasjade arvu suur kasv ning üldisemas plaanis Euroopa Liidu laienemine ja ühenduse üha aktiivsem seadusandlik tegevus), mis on tinginud kohtule esitatud asjade hulga pretsedenditu kasvu. Arvud räägivad ise enda eest: Esimese Astme Kohtule aastas esitatud hagide arv oli 1998. aastal 238, kasvas 2003. aastal 466 ni ja 2008. aastal 629 ni, st suurenes kümne aasta jooksul üle 160%.

Lahendamata kohtuasjade kuhjumise vastu on võetud kohtumõistmise efektiivsust parandavaid meetmeid: kolme täiendava koja loomine, kohtuistungite ajakava optimeerimine, menetluse lihtsustamine ühenduse kaubamärgi asjades, redaktsioonilised lihtsustused, statistika- ja infotehnoloogiavahendite ajakohastamine... Nii saavutati 2008. aastal lahendatud kohtuasjade arvu tuntav kasv. See ei ole aga peatanud lahendamata asjade hulga aeglast, kuid kindlat kasvu ja koos sellega ka menetluse kestuse pikenemist, mis on tõeline kohtusüsteemi tervise mõõdupuu. Õigus oma kohtuasja lahendamisele mõistliku tähtaja jooksul on ju põhiõigus, mis on hõlmatud juba õigluse mõiste endaga. Euroopa Kohus ise pidi käesoleva aasta 16. juuli otsuses nentima, et Esimese Astme Kohus on kohtuasja menetledes ületanud kohtumenetluse mõistlikku kestust, mille jooksul õigustatud isik võib oodata asja lahendamist.

Seega on kohtule esitatud tõeline väljakutse ning ta peab arenema ja kohanema oma kohtuasju puudutavate uute arvuliste näitajatega. See on paratamatult vajalik, et Esimese Astme Kohus saaks täiel määral jätkata talle antud ülesannete täitmist. Kaks teed on lahti: esimene neist seisneb ühenduste esimese kohtuastme otsuste kontseptsiooni enda uues määratlemises. Esimese Astme Kohus võiks need äärmuslikkuseni kokku suruda, jättes selgitamata mitmekülgse arutluskäigu etapid ja andmata üksikasjalikku vastust kõigile esitatud argumentidele. Minu arvates tähendaks see kuradi väljaajamist Beltsebuliga. Keerukates ja olulise tähtsusega valdkondades, millega ta tegeleb, on Esimese Astme Kohus oma tegevuse õiguspärasuse rajanud kohtupraktika arusaadavuse, läbipaistvuse ja põhistatuse vundamendile. Selle taga on arusaam, et kohtuotsus peab mitte ainult lahendama kohtusse antud vaidluse, vaid see peab ühtlasi võimaldama nii eraõiguslikel kui ka institutsioonides töötavatel asjaosalistel mõista õiguslikku keskkonda, mida kohus on õiguse tõlgendamise ja kohaldamise ülesannet täites selgitanud, seda aktsepteerida ja end selle järgi kohandada.

Seega tuleb minna teist teed: muuta kohtukorraldust. Esimese Astme Kohtu suhtes on asutamislepingutes ette nähtud kaks mehhanismi, mis võivad vastata tungivale vajadusele tõsta õigusemõistmise tulemuslikkus tasemele, mis tagab selle jätkusuutlikkuse: suurendada kohtunike arvu ja nendega seotud isikkoosseisu või luua konkreetses valdkonnas pädev uus esimese astme erikohus, mis vabastab Esimese Astme Kohtu vastavatest ülesannetest (võttes eeskuju sellest, mis on juba tehtud 2005. aastal Euroopa avaliku teenistuse kohtuasjade osas). Intellektuaalomandi kohtuasjad (eeskätt vaidlused ühenduse kaubamärgi küsimustes) võiksid sobida pädevuse selliseks üleandmiseks.

Millist võimalust ka ei valita, ei ole Esimese Astme Kohtu saatus tema enda kätes. Otsuse tegijaks on Euroopa Liidu poliitilised organid: nõukogu, ja kui Lissaboni leping vahepeal jõustub, siis Euroopa Parlament. Ei ole mingit kahtlust, et need instantsid, kes hoolitsevad Euroopa Liidus õigusriigi põhimõtte järgimise eest, vastavad kohtu saadetud häiresignaalile ja peavad oma otsust tehes selgelt silmas üksikisiku huve, lastes end sellest juhtida.