Kohtuasi C‑550/18
Euroopa Komisjon
versus
Iirimaa
Euroopa Kohtu (suurkoda) 16. juuli 2020. aasta otsus
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – ELTL artikkel 258 – Finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamine – Direktiiv (EL) 2015/849 – Üle võtmata jätmine ja/või ülevõtmismeetmetest teatamata jätmine – ELTL artikli 260 lõige 3 – Põhisumma väljamõistmise nõue
1. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Põhjendatuse kontrollimine Euroopa Kohtu poolt – Arvesse võetav olukord – Olukord põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpul
(ELTL artikkel 258)
(vt punktid 30 ja 32)
2. Institutsioonide aktid – Direktiivid – Rakendamine liikmesriikide poolt – Direktiiv, milles on ette nähtud, et selle rakendamiseks tuleb riigisisestes ülevõtmise sätetes direktiivile viidata – Mõju – Liikmesriikide kohustus võtta vastu direktiivi konkreetne ülevõtmismeede
(ELTL artikli 288 kolmas lõik; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2015/849, artikkel 67)
(vt punkt 31)
3. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Direktiivist tulenevate kohustuste rikkumine – Kohustus teatada ülevõtmismeetmetest – Ulatus
(ELTL artikli 260 lõige 3)
(vt punktid 54–56)
4. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Direktiivist tulenevate kohustuste rikkumine – Kohustus teatada ülevõtmismeetmetest – Komisjoni nõue määrata asjaomasele liikmesriigile rahaline sanktsioon – Kaalutlusõigus – Mõju – Rahalise sanktsiooni taotlemise otsuse iga juhtumi puhul eraldi põhjendamise kohustuse puudumine – Kohustus põhjendada taotletud rahalise sanktsiooni laadi ja suurust – Komisjoni vastu võetud suuniste arvesse võtmine – Kohtulik kontroll – Piirid
(ELTL artikli 260 lõige 3)
(vt punktid 58–63)
5. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastav Euroopa Kohtu otsus – Direktiivi ülevõtmise meetmetest teatamise kohustuse rikkumine – Rahalised sanktsioonid – Põhisumma – Liikmesriigi kohustuste rikkumine, mis ei kestnud ajani, mil Euroopa Kohus faktilisi asjaolusid hindas – Mõju puudumine – Pikka aega kestnud rikkumine – Ebaproportsionaalne sanktsioon
(ELTL artikli 260 lõige 3)
(vt punktid 74–77)
6. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastav Euroopa Kohtu otsus – Direktiivi ülevõtmise meetmetest teatamise kohustuse rikkumine – Rahalised sanktsioonid – Euroopa Kohtu kaalutlusõigus – Kriteeriumid
(ELTL artikli 260 lõige 3)
(vt punktid 78–80)
7. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastav Euroopa Kohtu otsus – Direktiivi ülevõtmise meetmetest teatamise kohustuse rikkumine – Rahalised sanktsioonid – Põhisumma – Summa kindlaksmääramine – Kriteeriumid
(ELTL artikli 260 lõige 3)
(vt punktid 81–98)
Kokkuvõte
Rumeenialt ja Iirimaalt mõistetakse komisjoni kasuks välja vastavalt 3 000 000 euro ja 2 000 000 euro suurune põhisumma
Need kaks liikmesriiki ei võtnud ette nähtud tähtaja jooksul täielikult üle direktiivi, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist
Direktiivi 2015/849(1) eesmärk on tõkestada Euroopa Liidu finantssüsteemi kasutamist rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil. Liikmesriigid olid kohustatud selle direktiivi oma riigisisesesse õigusse üle võtma hiljemalt 26. juuniks 2017 ja teatama Euroopa Komisjonile selleks vastu võetud meetmetest.
Komisjon esitas 27. augustil 2018 Euroopa Kohtule kaks liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, kuna ta leidis, et esiteks Rumeenia ja teiseks Iirimaa ei olnud vastavates põhjendatud arvamustes neile määratud tähtaja jooksul direktiivi 2015/849 täielikult üle võtnud ega vastavatest riigisisestest ülevõtmismeetmetest teatanud. Lisaks sellele palus ta ELTL artikli 260 lõike 3(2) alusel mõista Rumeenialt ja Iirimaalt esiteks alates kohtuotsuse kuulutamise päevast välja päevamääraga karistusmakse, sest nad rikkusid selle direktiivi ülevõtmise meetmetest teatamise kohustust, ning teiseks põhisumma. Hiljem teatas komisjon Euroopa Kohtule, et ta loobub osaliselt oma hagist selliselt, et ta ei nõua enam päevamääraga karistusmakse määramist, kuna selle nõude ese on pärast direktiivi 2015/849 Rumeenia õigusesse ja Iiri õigusesse täielikku ülevõtmist ära langenud.
Neil asjaoludel vaidlustasid Rumeenia ja Iirimaa ELTL artikli 260 lõikes 3 ette nähtud sanktsioonide korra kohaldamise. Mõlemad liikmesriigid väitsid samuti, et komisjoni nõue määrata põhisumma ei ole juhtumi asjaolusid ja seda liiki rahalise sanktsiooni eesmärki arvestades mitte ainult põhjendamatu, vaid ka ebaproportsionaalne. Nad heitsid komisjonile ette seda, et ta ei põhjendanud üksikasjalikult ja iga juhtumi puhul eraldi oma otsust taotleda käesoleval juhul sellise sanktsiooni määramist.
Euroopa Kohtu suurkoja kahe 16. juulil 2020 kuulutatud otsusega rahuldas Euroopa Kohus komisjoni esitatud hagid. Nii tuvastas ta esimesena, et Rumeenia ja Iirimaa ei olnud neile põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpuks direktiivi 2015/849 riigisiseseid ülevõtmise meetmeid vastu võtnud ega komisjonile nendest meetmetest teatanud ning nad on seetõttu rikkunud sellest direktiivist neile tulenevaid kohustusi.
Teisena leidis Euroopa Kohus, et ELTL artikli 260 lõige 3 on käesolevates asjades kohaldatav(3). Nimelt tuletas Euroopa Kohus meelde, et selle sätte tähenduses ülevõtmismeetmetest teatamise kohustusega peetakse silmas liikmesriikide kohustust edastada piisavalt selget ja täpset informatsiooni direktiivi ülevõtmise meetmete kohta. Selle kohustuse täitmine eeldas käesolevates asjades, et liikmesriigid märgivad iga kõnealuse direktiivi sätte kohta ära riigisisese õiguse sätte või sätted, millega direktiivi ülevõtmine tagati. Täheldades, et komisjon oli tuvastanud, et Rumeenia ja Iirimaa ei teatanud direktiivi 2015/849 ülevõtmise meetmetest põhjendatud arvamuses määratud tähtaja jooksul, otsustas Euroopa Kohus esiteks, et selliselt tuvastatud liikmesriigi kohustuste rikkumine kuulub selle sätte kohaldamisalasse.
Teiseks märkis Euroopa Kohus, et komisjon ei pea oma otsust taotleda ELTL artikli 260 lõike 3 alusel rahalist sanktsiooni iga juhtumi puhul eraldi põhjendama. Nimelt leidis ta, et selle sätte kohaldamise tingimused ei tohi olla piiravamad kui need, mis on ELTL artikli 258 rakendamise aluseks, kuna ELTL artikli 260 lõige 3 on üksnes kõrvalmeede liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse suhtes, mille rakendamise küsimuses on komisjonil kaalutlusõigus, mis Euroopa Kohtu kohtulikule kontrollile ei allu. Põhjenduste puudumine ei mõjuta liikmesriigi menetluslikke tagatisi, kuna Euroopa Kohtul on sellise sanktsiooni määramisel põhjendamise kohustus.
Euroopa Kohus täpsustas siiski, et komisjonil on kohustus põhjendada taotletud rahalise sanktsiooni laadi ja suurust, võttes sealjuures arvesse suuniseid, mille ta on vastu võtnud, kuna Euroopa Kohtul on ELTL artikli 260 lõike 3 alusel algatatud menetluses üksnes piiratud kaalutlusõigus. Nimelt, kui viimati nimetatu tuvastab liikmesriigi kohustuste rikkumise, on Euroopa Kohtule siduvad komisjoni ettepanekud selle kohta, millist laadi rahalise sanktsiooni ta võib määrata ja milline on selle sanktsiooni maksimaalne suurus, mille ta võib määrata.
Kolmandana, mis puudutab põhisumma määramist käesolevates asjades, siis tuletas Euroopa Kohus meelde, et ELTL artikli 260 lõikes 3 sisalduva korra kehtestamise eesmärk ei ole ainult motiveerida liikmesriike võimalikult kiiresti lõpetama kohustuste rikkumist, mis sellise meetme puudumisel võiks jääda püsima, vaid samuti lihtsustada ja kiirendada nende rahaliste sanktsioonide määramise menetlust, mis puudutavad seadusandliku menetluse kohaselt vastuvõetud direktiivi ülevõtmise riigisisesest meetmest teatamise kohustuse rikkumist. Seetõttu otsustas ta, et hagiavaldust, milles komisjon nõuab põhisumma määramist, nagu käesolevas asjas, ei saa ebaproportsionaalsuse tõttu rahuldamata jätta ainuüksi põhjusel, et selle ese on liikmesriigi kohustuste rikkumine, mis küll kestis pikka aega, kuid oli selleks ajaks lõppenud, kui Euroopa Kohus faktilisi asjaolusid hindas, kuna põhisumma väljamõistmine tugineb selle mõju hindamisele, mida asjaomase liikmesriigi kohustuste täitmata jätmine avaldab erahuvidele ja avalikele huvidele eelkõige juhul, kui rikkumine on kestnud pikka aega.
Neljandana, mis puudutab käesolevates asjades sobiva põhisumma arvutamist, siis märkis Euroopa Kohus, et kasutades oma vastavat kaalutlusõigust, mis on piiritletud komisjoni ettepanekutega, on Euroopa Kohtu ülesanne määrata selle põhisumma suurus, mis võidakse ELTL artikli 260 lõike 3 alusel liikmesriigile määrata, nii et see oleks ühelt poolt asjaoludele vastav ja teiselt poolt toimepandud rikkumisega proportsionaalne. Sealjuures kuuluvad asjakohaste tegurite hulka muu hulgas tuvastatud rikkumise raskus ja ajavahemik, mille jooksul rikkumine kestis, ning asjaomase liikmesriigi maksevõime.
Mis puudutab esiteks rikkumise raskust, siis leidis Euroopa Kohus, et kuigi Rumeenia ja Iirimaa lõpetasid ette heidetud liikmesriigi kohustuste rikkumise asja menetlemise ajal, esines rikkumine siiski pärast vastavates põhjendatud arvamustes kindlaks määratud tähtaja möödumist, mistõttu ei olnud liidu õiguse tõhusus tagatud igal ajal.
Mis puudutab teiseks rikkumise kestuse hindamist, siis tuletas Euroopa Kohus meelde, et selle kestuse hindamisel tuleb põhimõtteliselt lähtuda hetkest, mil Euroopa Kohus hindab faktilisi asjaolusid, see tähendab menetluse lõpetamise kuupäevast. Mis puudutab selle ajavahemiku algust, mida tuleb arvesse võtta ELTL artikli 260 lõike 3 alusel määratava põhisumma suuruse kindlaksmääramiseks, siis ei tule liikmesriigi kohustuste rikkumise kestuse hindamisel aluseks võtta mitte kuupäev, mil möödus põhjendatud arvamuses määratud tähtaeg (mida kasutatakse määratava päevamääraga karistusmakse kindlaksmääramiseks), vaid kuupäev, mil möödub direktiivis ette nähtud ülevõtmise tähtaeg. Selle sätte eesmärk on nimelt innustada liikmesriike võtma direktiive üle liidu seadusandja kindlaksmääratud tähtaja jooksul ja tagada liidu õigusnormide täielik toime. Liiati tähendaks iga teistsugune lahendus, et kahtluse alla seatakse direktiivide nende sätete soovitav toime, milles on kindlaks määratud kuupäev, mil direktiivide ülevõtmismeetmed peavad olema jõustunud, ja antakse täiendav ülevõtmistähtaeg, mille pikkus varieerub seejuures sõltuvalt sellest, kui kiiresti komisjon kohtueelset menetlust alustab, ilma et selle tähtaja pikkust saaks liikmesriigi kohustuste rikkumise kestuse hindamisel siiski arvesse võtta. Seetõttu järeldas Euroopa Kohus, et Rumeenia ja Iirimaa kohustuste rikkumine kestis veidi üle kahe aasta.
Mis puutub kolmandaks asjaomase liikmesriigi maksevõimesse, siis tuletas Euroopa Kohus meelde, et arvesse tuleb võtta selle liikmesriigi sisemajanduse koguprodukti (SKP) viimase aja arengusuundi selle päeva seisuga, mil Euroopa Kohus hindab faktilisi asjaolusid.
Arvestades käesolevate kohtuasjade kõiki asjaolusid ja lähtudes kaalutlusõigusest, mis Euroopa Kohtul on tulenevalt ELTL artikli 260 lõikest 3, mõistis Euroopa Kohus seetõttu Rumeenialt ja Iirimaalt komisjoni kasuks välja vastavalt 3 000 000 euro ja 2 000 000 euro suuruse põhisumma.