ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda laiendatud koosseisus)
12. oktoober 2022(*)
Majandus‑ ja rahaliit – Pangandusliit – Krediidiasutuste finantsseisundi taastamine ja kriisilahendus – Varase sekkumise meetmed – EKP otsus kehtestada Banca Carige suhtes ajutine haldus – Tühistamishagi – Aktsionäri esitatud hagi – Õigus esitada hagi – Panga huvist eraldiseisev huvi – Vastuvõetavus – Õigusnormi rikkumine õigusliku aluse kindlaksmääramisel – Riigisisese õiguse kooskõlaline tõlgendamine liidu kohtu poolt – Piir – Riigisisese õiguse contra legem tõlgendamise keeld
Kohtuasjas T‑502/19,
Francesca Corneli, elukoht Velletri (Itaalia), esindajad: advokaadid M. Condinanzi, L. Boggio ja F. Ferraro,
hageja,
versus
Euroopa Keskpank (EKP), esindajad: C. Hernández Saseta, A. Pizzolla ja G. Marafioti,
kostja,
keda toetab
Euroopa Komisjon, esindajad: V. Di Bucci, D. Triantafyllou ja A. Nijenhuis,
menetlusse astuja,
ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus),
nõupidamiste ajal koosseisus: president S. Papasavvas, kohtunikud S. Gervasoni, L. Madise, P. Nihoul (ettekandja) ja J. Martín y Pérez de Nanclares,
kohtusekretär: ametnik P. Nuñez Ruiz,
arvestades menetluse kirjalikku osa, eelkõige:
– EKP esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet, mis saabus eraldi dokumendiga Üldkohtu kantseleisse 2. oktoobril 2019,
– 29. aprilli 2020. aasta kohtumäärust liita vastuväide Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel kohtuasja sisulise läbivaatamisega,
– 24. juuni 2020. aasta otsust, millega lubati komisjonil astuda menetlusse EKP nõuete toetuseks,
– Üldkohtu kodukorra artikli 28 alusel tehtud otsust anda kohtuasi üle laiendatud kohtukoosseisule,
– 17. novembri 2021. aasta menetlustoimingut, millega Üldkohus kohustas EKPd kodukorra artikli 91 punkti b ja artikli 92 lõike 3 alusel esitama tervikversioon oma 1. jaanuari 2019. aasta otsusest ECB-SSM-2019-ITCAR-11, millega Banca Carige SpA suhtes kehtestati ajutine haldus, ja kolme selle meetme pikendamise otsust,
– Üldkohtu kodukorra artikli 103 lõike 3 alusel 15. detsembril 2021 tehtud otsust, millega võimaldati tõhusa kohtuliku kaitse raames hagejal ja komisjonil tutvuda EKP esitatud dokumentidega,
arvestades 19. jaanuari 2022. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hageja Francesca Corneli palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada EKP 1. jaanuari 2019. aasta otsus ECB‑SSM‑2019‑ITCAR‑11, millega Banca Carige SpA (edaspidi „pank“) suhtes kehtestati ajutine haldus, ning kõik sellest otsusest tulenevad või hilisemad aktid, sealhulgas eelkõige EKP 29. märtsi 2019. aasta otsus ECB-SSM-2019-ITCAR-13, millega pikendati ajutist haldust kuni 30. septembrini 2019.
Vaidluse taust ja asjaolud, mis leidsid aset pärast hagi esitamist
2 Pank on Itaalias asutatud krediidiasutus, mis on noteeritud börsil ja mis allub alates 2014. aastast otse Euroopa Keskpanga (EKP) usaldatavusnõuete täitmise järelevalvele. Ajavahemikul 2014. aasta detsembrist kuni 1. jaanuarini 2019 oli panga kahjum kokku enam kui 1,6 miljardit eurot. Hageja on panga vähemusaktsionär. Hagi esitamise ajal kuulus talle 200 000 lihtaktsiat, see tähendab 0,000361% panga aktsiakapitalist.
3 2016. aastal võttis EKP panga suhtes varase sekkumise meetme; meede võeti otsusega ECB/SSM/2016 – F1T 87K3OQ2OV1UORLH26/26, millega määrati kindlaks eesmärgid, mis tuli saavutada ajavahemikul 2017–2019 seoses viivislaenude ja nende tagatusega.
4 Seatud eesmärkide saavutamiseks kiitis juhatus 2017. aasta septembris heaks rekapitaliseerimiskava, et taastada omakapitali piisav tase, katta tekkinud kahjum ja üldisemalt tugevdada kapitali struktuuri, et taastada aktsepteeritavad omavahendite suhtarvud.
5 Vaatamata instrumentide emiteerimisele summas 544 miljonit eurot, mis lõppes 21. detsembril 2017, ei vastanud pank 1. jaanuaril 2018 omavahendite suhtes kohaldatavatele nõuetele.
6 Seejärel püüdis pank kehtivate nõuete täitmiseks edutult suurendada oma omavahendeid. Nii ebaõnnestus 2018. aastal kolmel korral (märtsis, mais ja juunis) kapitaliinstrumentide emiteerimise katse investorite madala huvi tõttu.
7 Need ebaõnnestumised süvendasid panga juhatuses pingeid, millega kaasnes mitme juhatuse liikme tagasiastumine (kuusteist ajavahemikus 2016. aasta märtsist kuni 2018. aasta augustini), mille tõttu oli vaja nimetada uued liikmed. Sellest tulenevalt uuendasid panga aktsionärid 20. septembri 2018. aasta erakorralisel üldkoosolekul juhatuse koosseisu ja nimetasid E. Modiano juhatuse esimehe ametikohale. Juhatuse 21. septembri 2018. aasta koosolekul nimetati F. Innocenzi tegevdirektoriks.
8 2018. aasta septembri lõpus oli panga omavahendite suhtarv endiselt nõutust madalam. EKP palus seetõttu pangal esitada kapitali säilitamise kava vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT 2013, L 176, lk 338), artiklile 142. Pank esitas pärast kolmandat tulemusetut omavahendite suurendamise katset uue kapitali säilitamise kava (vt eespool punkt 6). Leides aga, et see ei sisalda ühtegi olulist muudatust, keeldus EKP seda heaks kiitmast ja palus pangal esitada hiljemalt 30. novembriks 2018 strateegia, mille eesmärk on enne 1. jaanuari 2019 taastada ja püsivalt tagada nõuetele vastavus.
9 Selle nõude täitmiseks võttis panga juhatus 12. novembril 2018 vastu „2018. aasta novembri omavahendite suurendamise kava“, mis põhines kahel etapil: kõigepealt 2. kategooria allutatud võlakirjade emiteerimine ja seejärel kapitali suurendamine, mille aktsionärid pidid heaks kiitma.
10 Esimene etapp viidi läbi nii, et Fondo interbancario di tutela dei depositi (pankadevaheline fond hoiuste kaitseks) märkis võlakirju 318,2 miljoni euro eest ja Banco di Desio e della Brianza SpA märkis võlakirju 1,8 miljoni euro eest.
11 Teist etappi ei saanud ellu viia, kuna 22. detsembri 2018. aasta erakorralisel üldkoosolekul ei nõustunud aktsionärid, kellele kuulus 70% kapitalist, kapitali suurendamisega, mis pidi toimuma allutatud võlakirjade vahetamise teel uute emiteeritud aktsiate vastu. Enne otsuse tegemist soovisid asjaomased aktsionärid, et neile edastataks esiteks äriplaan ja teiseks panga 2018. aasta tegevust puudutav bilanss.
12 Nende sündmuste järel:
– teatas pank 23. detsembril 2018 pressiteates, et pärast juhatuse ettepaneku tagasilükkamist astusid juhatuse aseesimees ja üks teine juhatuse liige kohe tagasi;
– 2. jaanuaril 2019 teatati panga ühes teises pressiteates, et sellest kuupäevast lahkusid panga juhatusest veel viis juhatuse liiget, sealhulgas juhatuse esimees E. Modiano ja tegevdirektor F. Innocenzi;
– nende tagasiastumiste tulemusel muutus juhatus otsustusvõimetuks vastavalt esiteks panga põhikirja artikli 18 lõikele 12 ja teiseks Itaalia tsiviilseadustiku artiklile 2386.
13 Panga põhikirja kohaselt jäid neli juhatuse liiget, kes ei olnud tagasi astunud, ametisse, et tagada igapäevane juhtimine.
14 EKP otsustas 1. jaanuaril 2019 kehtestada panga suhtes ajutise halduse (edaspidi „ajutise halduse kehtestamise otsus“), millega kaasnesid järgmised tagajärjed:
– lõpetati panga juhatuse volitused ja endised liikmed asendati kolme ajutise halduriga, kelle hulgas olid E. Modiano ja F. Innocenzi, kes olid vastavalt olnud kõnealuse juhatuse esimees ja selle krediidiasutuse tegevdirektor;
– lõpetati panga järelevalvekomitee volitused ja endised liikmed asendati kolme teise isikuga;
– uutele organitele tehti ülesandeks „võtta vajalikud meetmed, tagamaks, et [pank] vastaks jälle püsivalt panga vara puudutavatele nõuetele“.
15 2. jaanuaril 2019 teatati ühel ajal esiteks EKP ja teiseks panga pressiteatega ajutise halduse kehtestamise otsuse vastuvõtmisest. Samal päeval peatas Commissione Nazionale per le Società e la Borsa (äriühingute ja börsi riiklik komisjon, Itaalia) emiteeritud või tagatud väärtpaberitega kauplemise „kuni [ajutise halduse kehtestamise] otsuse jõustumiseni või kuni täielik teave panga emiteeritud või tagatud väärtpaberite kohta on uuesti olemas, tulenevalt eelkõige pädevate asutuste uutest toimingutest usaldatavusnõuete täitmise järelevalve valdkonnas“.
16 Hageja taotles 5. jaanuaril 2019 EKP‑lt ajutise halduse kehtestamise otsuse koopiat vastavalt EKP 4. märtsi 2004. aasta otsuse EKP/2004/3 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Keskpanga dokumentidele (ELT 2004, L 80, lk 42; ELT eriväljaanne 01/05, lk 51) artiklile 6; see taotlus jäeti rahuldamata, mistõttu esitas hageja rahuldamata jätmise otsuste peale tühistamishagi (29. juuni 2022. aasta kohtuotsus Corneli vs. EKP, T‑501/19, ei avaldata, EU:T:2022:402).
17 29. märtsil 2019 pikendas EKP ajutise halduse kestust kuni 30. septembrini 2019 (edaspidi „pikendamise otsus“); pank teatas selle otsuse vastuvõtmisest 30. märtsi 2019. aasta pressiteates.
18 30. septembril 2019 pikendas EKP ajutist haldust kuni 31. detsembrini 2019 (edaspidi „teine pikendamise otsus“).
19 20. detsembril 2019 pikendas EKP ajutist haldust kuni 31. jaanuarini 2020, et võimaldada omavahendite suurendamise tehingut lõpule viia (edaspidi „kolmas pikendamise otsus“).
Poolte nõuded
20 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada ajutise halduse kehtestamise otsus ning kõik sellest tulenevad või hilisemad aktid, sealhulgas eelkõige pikendamise otsus ja järgnevad pikendamise otsused;
– mõista kohtukulud välja EKP‑lt ja komisjonilt.
21 EKP, keda toetab komisjon, palub Üldkohtul:
– tunnistada hagi vastuvõetamatuks või igal juhul põhjendamatuks;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Vastuvõetavus
Aktid, mille tühistamist nõutakse
22 Hageja palub käesolevas asjas tühistada mitu akti:
– hagiavalduses palub ta tühistada ajutise halduse kehtestamise otsus ja „kõik sellest tulenevad või hilisemad aktid“, sealhulgas pikendamise otsus;
– repliigi esitamise kohta kohtukantseleile saadetud kirjas täpsustab hageja, et hagi esemesse tuleb lisada vahepeal vastu võetud teine pikendamise otsus;
– repliigis väidab ta, et hagi ese peab samal põhjusel hõlmama kolmandat pikendamise otsust.
23 Sellega seoses tuleb meenutada, et Üldkohtu kodukorra artikli 76 punkti d kohaselt tuleb hagiavalduses märkida hagi ese.
24 Peale selle peavad tühistamishagid olema esitatud olemasolevate ja huve kahjustavate aktide peale (vt 5. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Ben Ali vs. nõukogu, T‑149/15, ei avaldata, EU:T:2017:693, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).
25 Käesolevas asjas on eespool punktides 23 ja 24 nimetatud nõudeid järgitud nii ajutise halduse kehtestamise otsuse puhul kui ka pikendamise otsuse puhul, kuna need kaks otsust on hagiavalduses nimetatud, need olid olemas hagi esitamise ajal ja kahjustavad hageja huve.
26 Seevastu teine ja kolmas pikendamise otsus võeti vastu pärast hagiavalduse esitamist ja neid ei ole selles nimetatud. Hageja nimetas tõepoolest hagiavalduses lisaks ajutise halduse kehtestamise otsusele „kõiki sellest tulenevaid või hilisemaid akte“. Siiski ei saa sedavõrd üldist sõnastust pidada piisavaks, arvestades Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 21 sätestatud nõuet, mida on korratud kodukorra artiklis 76. Nende sätete kohaselt peab hagi ese olema hagiavalduses märgitud ning hagiavaldusele lisatakse tühistamishagi korral vaidlustatud akti koopia, et oleks ilma igasuguse kahtluseta võimalik hagi ese kindlaks teha. Käesoleval juhul on ilmne, et see nõue ei ole täidetud, kui hageja üksnes lisab hagiavaldusse sedalaadi sõnastuse.
27 Lisaks ei saa asuda seisukohale, et hageja esitas hagiavalduse muutmise avalduse kodukorra artikli 86 tähenduses, mis sätestab:
– kui akt, mille tühistamist nõutakse, on asendatud või muudetud teise aktiga, millel on sama ese, võib hageja selle uue asjaolu arvesse võtmiseks muuta hagiavaldust enne menetluse suulise osa lõppemist või enne Üldkohtu otsust lahendada kohtuasi ilma menetluse suulise osata (lõige 1);
– hagiavalduse muutmine peab toimuma eraldi dokumendiga ning ette nähtud tähtaja jooksul (lõige 2).
28 Käesolevas asjas ei ole vormiliselt järgitud nõuet, et hagiavalduse muutmine peab toimuma eraldi dokumendiga. On tõsi, et hageja seadis kahtluse alla teise ja kolmanda pikendamise otsuse õiguspärasuse. Siiski tehti seda nende kahe dokumendi puhul esiteks repliigis ja teiseks kohtukantseleile saadetud kirjas, mis puudutas repliigi esitamist. Kuid viidet, mis sisaldub teist akti puudutavas dokumendis, ei saa pidada käsitletud sätte tähenduses „eraldi dokumendiga“ esitatud avalduseks.
29 Niisiis ei ole käesolevas asjas kodukorra artiklis 86 kehtestatud tingimused täidetud ning järelikult ei ole hagiavalduse muutmise avaldused vastuvõetavad. Seega, nagu nähtub eespool punktidest 25 ja 26, on hagi vastuvõetav osas, milles see on esitatud ajutise halduse kehtestamise otsuse ja pikendamise otsuse peale (edaspidi „vaidlustatud otsused“), kuid mitte osas, milles see on esitatud „kõigi sellest tulenevate või hilisemate aktide“, sealhulgas teise ja kolmanda pikendamise otsuse peale.
Õigus esitada hagi
30 EKP, keda toetab komisjon, väidab, et esineb asja läbivaatamist takistav asjaolu, nimelt ei ole hagejal vaidlustatud otsuste peale hagi esitamise õigust, kuna need otsused ei puuduta teda otseselt ega isiklikult.
31 Sellega seoses tuleb märkida, et tühistamishagi esitamise õigust reguleerib ELTL artikli 263 neljas lõik, mille kohaselt peab käesoleval juhul vaidlustatav otsus siis, kui see on adresseeritud teisele isikule, puudutama füüsilist või juriidilist isikut otseselt ja isiklikult.
32 Otsuse tegemiseks tuleb neid nõudeid analüüsida hageja olukorrast lähtudes.
– Hageja otsene puutumus
33 Kohtupraktika kohaselt puudutab otsus isikut otseselt (otsene puutumus), kui korraga on täidetud tingimused, et vaidlustatud akt:
– tekitab otseseid tagajärgi tema õiguslikule seisundile;
– ei jäta akti rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtalt automaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt selle kohta 5. novembri 2019. aasta kohtuotsus EKP jt vs. Trasta Komercbanka jt, C‑663/17 P, C‑665/17 P ja C‑669/17 P, edaspidi „Trasta kohtuotsus“, EU:C:2019:923, punkt 103).
34 Nagu nähtub toimikust, mõjutavad vaidlustatud otsused hageja õiguslikku seisundit ilma vaheaktita, kuna nende endiga muudetakse hagejal olevaid õigusi osaleda aktsionärina panga juhtimises vastavalt kohaldatavatele eeskirjadele:
– seega mõjutavad need otsused hageja õigust valida aktsionärina panga juhtimis‑ ja järelevalveorganeid, kuna nende otsuste puudumisel võivad aktsionärid, kellel üksi või koos teiste aktsionäridega on teatud osa kapitalist, esitada kandidaatide nimekirja juhatuse ja nõukogu liikmete valimiseks ning kõik aktsionärid võivad valida nende kandidaatide hulgast nende kahe organi liikmed vastavalt panga põhikirjale (artiklid 18 ja 26);
– lisaks mõjutab ajutise halduse kehtestamise otsus selliste aktsionäride nagu hageja õigust kutsuda kokku aktsionäride üldkoosolek ja määrata kindlaks päevakord, võttes arvesse, et panga põhikirja artikli 10 lõike 4 kohaselt võivad aktsionärid nõuda üldkoosoleku kokkukutsumist ja määrata kindlaks päevakorrapunktid, et käesoleval juhul on see õigus vaidlustatud otsustega peatatud ning et vastavalt 1. septembri 1993. aasta dekreetseaduse nr 385 „Pangandus- ja krediidialaste seaduste konsolideeritud tekst“ (decreto legislativo n. 385 – Testo unico delle leggi in materia bancaria e creditizia) (GURI regulaarne lisa nr 230, 30.9.1993) (edaspidi „pangandusseaduse konsolideeritud tekst“) artikli 70 lõikele 2 võivad ainult ajutised haldurid kutsuda kokku üldkoosoleku ja määrata kindlaks EKP heakskiidul päevakorra vastavalt pangandusseaduse konsolideeritud teksti artikli 72 lõikele 6;
– lõpuks muudavad vaidlustatud otsused tingimusi, mille korral võivad aktsionärid nagu hageja algatada juhtimis‑ ja järelevalveorganite vastutusele võtmist, võttes arvesse, et see vastutus, mida tavaliselt reguleerib Itaalia tsiviilseadustiku artikkel 2392, on ajutise halduse korral pangandusseaduse konsolideeritud teksti artikli 72 lõike 9 kohaselt piiratud pettusega või raske rikkumisega, et peale selle näeb see säte ette, et ajutiste haldurite vastu saab tsiviilõiguslikke hagisid esitada vaid EKP heakskiidul ja et nimetatud artikli lõige 5 annab ajutistele halduritele õiguse esitada kahju hüvitamise hagisid panga tagasi kutsutud organite liikmete ja tegevdirektori vastu, jättes seega aktsionäride üldkoosoleku või aktsionärid, kellele koos kuulub teatav osa aktsiakapitalist, ilma õigusest esitada selline hagi vastavalt Itaalia tsiviilseadustiku artiklitele 2393 ja 2393 bis.
35 Neist asjaoludest ilmneb, et panga ja tema aktsionäride, sealhulgas hageja vahelist õigussuhet muudeti vaidlustatud otsustega ilma mingi vaheaktita ja seega puudutavad vaidlustatud otsused hagejat otseselt.
36 EKP ja komisjon vaidlevad sellele järeldusele siiski vastu.
37 Esimesena väidavad need institutsioonid sisuliselt, et vaidlustatud otsuste mõju aktsionäride seisundile, isegi kui see osutuks tõendatuks, oli nende õiguste teostamisele üksnes ajutine, piirdudes nende otsustega hõlmatud ajavahemikuga.
38 Sellega seoses tuleb märkida, et seoses kohtuliku kaitsega ei tehta mingit vahet õigusakti tagajärgede vahel olenevalt sellest, kas need puudutavad õiguse olemasolu või selle teostamist; õigus on olemas selleks, et seda saaks teostada, mistõttu isegi kui akti tagajärg puudutab õiguse teostamist, on õigust mõjutatud osas, milleks see on loodud ja antud (vt selle kohta 25. juuni 2014. aasta kohtumäärus Accorinti jt vs. EKP, T‑224/12, ei avaldata, EU:T:2014:611, punkt 89). Seega ei viita miski kohtupraktikas sellele, et kohtuliku kaitse alt tuleb välja jätta olukorrad, kus ühe poole õiguslikku seisundit on kahjustatud piiratud aja jooksul.
39 Järelikult tuleb see argument tagasi lükata.
40 Teisena väidavad EKP ja komisjon, et ajutise halduse kehtestamise otsus ei mõjutanud aktsionäride kõige olulisemaid õigusi, kuna kohaldatavate õigusnormide sõnastuse kohaselt jäävad panga jaoks olulised otsused aktsionäride pädevusse.
41 Sellega seoses tuleb märkida, et nagu EKP ja komisjon märgivad, võis aktsionäride üldkoosolek ajutise halduse ajal veel teatavaid panka mõjutavaid otsuseid vastu võtta. Sellistel juhtudel pidid üldkoosoleku siiski kokku kutsuma ajutised haldurid, ilma et aktsionärid oleksid saanud seda ise kokku kutsuda. Ent miski ei võimalda eristada aktsionäride õiguste hulgast teatavaid õigusi, mis on olulised ja väärivad kaitset, jättes samal ajal kaitse alt välja vähem olulisteks peetavad õigused.
42 Järelikult tuleb see argument tagasi lükata.
43 Kolmandana väidavad EKP ja komisjon, et väidetavalt kahjustatud õigused kuuluvad üldkoosolekule, mitte aktsionäridele individuaalselt. Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsused ei mõjuta otseselt iga aktsionäri õiguslikku seisundit.
44 Sellega seoses tuleb märkida, et EKP ja komisjoni argument üldkoosoleku õiguste kohta jätab vähemalt tähelepanuta hääleõiguse, mis võimaldab igal aktsionäril isiklikult osaleda juhtimis‑ ja järelevalveorganite liikmete valimisel. Kuid toimikust nähtub, et ajutise halduse kehtestamise otsuse vastuvõtmise tagajärjel ei saanud aktsionärid seda õigust enam ajutise halduse tõttu teostada, kuna kõnealuse nimetamise pidi sellise korra raames otsustama EKP ise, ilma et ta oleks isegi pidanud aktsionäridega konsulteerima.
45 Konkreetse aktsionäri hääled üksi ei anna tõepoolest võimalust üldkoosolekul otsuse tegemiseks, kui sellel aktsionäril ei ole piisavalt suurt osa aktsiakapitalist. Siiski ei võta see asjaolu igalt aktsionärilt seda hääleõigust ja seega selle vajalikku kohtulikku kaitset.
46 Järelikult tuleb see argument tagasi lükata.
47 Neljandana, erinevalt hagejast, kes leiab, et käesolevas asjas võib hagi vastuvõetavuse küsimuses tugineda seisukohale, mille Euroopa Kohus võttis Trasta kohtuotsuses, leiavad EKP ja komisjon, et see kohtuotsus kinnitab pigem nende seisukohta, et hagi on vastuvõetamatu.
48 Sellega seoses tuleb märkida, et selles kohtuotsuses võttis Euroopa Kohus aktsionäride isiklikku puutumust käsitlemata seisukoha tingimuste kohta, mille esinemisel võib järeldada, et otsus, mis on tehtud pangandusjärelevalve raames sellise krediidiasutuse suhtes, milles neil aktsionäridel on osalus, puudutab neid otseselt.
49 Kõnealusel juhul tunnistas EKP seda otsust vastu võttes kehtetuks tegevusloa, mida see krediidiasutus vajas pangana tegutsemiseks. Pärast seda kehtetuks tunnistamist viis liikmesriigi kohus riigisisese õiguse alusel läbi selle krediidiasutuse likvideerimise. Likvideerimismenetluse läbiviimiseks määras kohus likvideerija. Selles kohtuasjas oli vaidlustatud otsus see otsus, millega EKP tunnistas kõnealuse krediidiasutuse tegevusloa kehtetuks.
50 Trasta kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et see tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus tekitas otseseid tagajärgi äriühingu õiguslikule seisundile, kuna pärast kõnealuse otsuse tegemist ei tohtinud see äriühing enam krediidiasutusena tegutseda (punkt 104).
51 Seevastu aktsionäridele see tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus sellist tagajärge ei tekitanud. On tõsi, et pärast selle otsuse vastuvõtmist vähenes aktsiate väärtus või väljamakstavate dividendide osakaal. See tagajärg ei olnud Euroopa Kohtu jaoks siiski õiguslik, vaid hoopis majanduslik. Euroopa Kohtu hinnangul ei takistanud tegevusloa kehtetuks tunnistamine iseenesest aktsionäridel jätkata üldkoosolekul oma õiguste teostamist, näiteks taotleda äriühingu põhikirjalise eesmärgi muutmist nii, et see võimaldaks tal jätkata tegevust muus valdkonnas kui pangandussektor.
52 Lõpuks nähtub Trasta kohtuotsusest Euroopa Kohtu seisukoht, et aktsionäride õiguslikku seisundit mõjutas üksnes likvideerimisotsus, kuna selle otsusega anti asjaomase krediidiasutuse juhtimine üle likvideerijale, jättes aktsionärid ilma võimalusest seda juhtimist mõjutada. Seda otsust ei teinud aga mitte EKP, vaid liikmesriigi kohus riigisisese õiguse alusel, ilma et selline tagajärg, st likvideerimine, oleks liidu õiguses tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral ette nähtud. EKP otsustatud tegevusloa kehtetuks tunnistamine ei mõjutanud seega iseenesest otseselt aktsionäride õiguslikku seisundit. Kuna tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus oli vaidlustatud akt, tuli aktsionäride esitatud hagi tunnistada vastuvõetamatuks (nimetatud kohtuotsuse punktid 105–115).
53 Seega puudutas Trasta kohtuotsus teistsugust olukorda, kuna erinevalt käesolevast kohtuasjast ei mõjutanud selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas vaidlustatud otsus iseenesest kuidagi hagejatest aktsionäride õiguslikku seisundit.
54 Seega tuleb argument tagasi lükata ja järelikult võib asuda seisukohale, et käesolevas asjas puudutavad vaidlustatud otsused hagejat otseselt.
– Hageja isiklik puutumus
55 EKP ja komisjoni sõnul ei puuduta vaidlustatud otsused hagejat isiklikult (isiklik puutumus), kuna vaidlustatud otsused ei mõjuta tema õigusi teistmoodi kui panga teiste aktsionäride õigusi.
56 Sellega seoses väärib meenutamist, et ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses puudutab vaidlustatud akt isiklikult muid isikuid peale nende, kellele akt on adresseeritud, siis, kui see mõjutab neid teatud eriomaste tunnuste või iseloomustavate faktiliste asjaolude tõttu, mis neid kõigist teistest eristavad, ning seeläbi individualiseerib nad analoogiliselt akti adressaadiga (15. juuli 1963. aasta kohtuotsus Plaumann vs. komisjon, 25/62, EU:C:1963:17, lk 223).
57 Hageja arvates on isikliku puutumuse nõue käesoleval juhul täidetud, kuna:
– ta kuulub rühma, mille liikmed olid vaidlustatud otsuste vastuvõtmise ajal identifitseeritud või identifitseeritavad,
– ning selle identifitseerimise aluseks võis võtta selle rühma liikmetele omased kriteeriumid (vt 23. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Sahlstedt jt vs. komisjon, C‑362/06 P, EU:C:2009:243, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
58 Mis puudutab esimest kriteeriumi, siis nagu märgib hageja, oli ta vaidlustatud otsuste vastuvõtmise ajal aktsionärina identifitseeritav. Ajutise halduse kehtestamise otsus võeti vastu 1. jaanuaril, st päeval, mil krediidiasutused olid suletud ja osalustega kapitalis ei saanud kaubelda. Nagu EKP möönis, tehti ajutise halduse kehtestamise otsus sel päeval just seetõttu, et sel ajal oli osalusi võimatu osta või müüa. Sel päeval oli aktsionäride nimekiri suletud. Iga aktsionäri identiteet oli kontrollitav, nagu nõuab kohtupraktika. Pikendamise otsuse puhul ei olnud olukord teistsugune. Erinevalt esimesest otsusest ei võetud seda otsust vastu küll puhkepäeval. Sellegipoolest oli selle otsuse vastuvõtmise ajal aktsionäride – keda otsus võis puudutada – nimekiri samuti kindlaks määratud.
59 Mis puudutab teist kriteeriumi, siis tuleb samamoodi tõdeda, et vaidlustatud otsuste vastuvõtmine mõjutas aktsionäridele, sealhulgas hagejale eriomast tunnust, mis neid teistest eristab, nimelt esiteks omasid nad panga kapitalis aktsiaid ja teiseks ei saanud nad nende otsuste tagajärjel teostada nende aktsiatega seotud teatavaid õigusi.
60 Isikliku puutumuse kriteeriumi on täpsustatud nii, et see on täidetud eelkõige siis, kui vaidlustatud aktiga muudetakse õigusi, mille puudutatud isik on omandanud enne akti vastuvõtmist (vt 13. märtsi 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Infront WM, C‑125/06 P, EU:C:2008:159, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).
61 Hagejal olid aga just enne vaidlustatud otsuste vastuvõtmist tema aktsiatega seotud õigused, mida hoolimata sellest, et need olid omandatud, asjaomasel ajavahemikul mõjutati.
62 Sellega seoses väärib märkimist, et pangandusseaduse konsolideeritud teksti artikli 70 lõike 2 kohaselt on ajutise halduse kehtestamise esimene tagajärg, et peatatakse üldkoosoleku funktsioonid, st aktsionäride võimalus väljendada oma seisukohta neile tehtud ettepanekute kohta.
63 Lisaks kuulus hageja nende aktsionäride hulka, kes hääletasid negatiivselt 22. detsembri 2018. aasta üldkoosolekul esitatud ettepaneku suhtes, ning vaatamata sellele, et selle hääletamisega väljendati üksnes edasilükkamise taotlust, tõi see kaasa juhatuse liikmete tagasiastumise ja seejärel kogu juhatuse laialisaatmise, mistõttu sattus pank olukorda, kus talle teadaolevas kontekstis oli vajalik – nagu nähtub ajutise halduse kehtestamise otsusest – EKP sekkumine nii, et peatatakse üldkoosoleku funktsioonid ja seega aktsionäride võimalus mõjutada hääletamisega panga strateegiat.
64 Neil asjaoludel võib asuda seisukohale, et 15. juuli 1963. aasta kohtuotsusest Plaumann vs. komisjon (25/62, EU:C:1963:17) tulenevad nõuded on täidetud.
65 EKP ja komisjon vaidlevad sellele järeldusele vastu.
66 Esimesena rõhutavad nad, et kui Üldkohus peaks jõudma järeldusele, et tühistamishagi on vastuvõetamatu, ei oleks selline vastuvõetamatuks tunnistamine vastuolus liidu kohtu kohustusega tagada tegelikele või potentsiaalsetele hagejatele tõhus kohtulik kaitse, kuna hageja võiks sellisel juhul veel esitada samale kohtule kahju hüvitamise hagi eesmärgiga saada hüvitist tekitatud kahju eest.
67 Sellega seoses tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt on tühistamishagil ja kahju hüvitamise hagil erinevad eesmärgid, mida ei tohi segi ajada (2. detsembri 1971. aasta kohtuotsus Zuckerfabrik Schöppenstedt vs. nõukogu, 5/71, EU:C:1971:116); neil asjaoludel ei saa liidu kohus asuda seisukohale, et teatavat liiki hagi (käesoleval juhul tühistamishagi) võib tunnistada vastuvõetamatuks põhjusel, et teise hagi (näiteks kahju hüvitamise hagi) võib tunnistada vastuvõetavuse nõuetega kooskõlas olevaks.
68 Vastuväite võib seega tagasi lükata.
69 Teisena väidab EKP, keda toetab komisjon, et suletud rühmi käsitlev kohtupraktika peab piirduma üksustega, mille liikmete arv on väike. Käesoleval juhul ei ole see nii, sest vaidlustatud otsuste vastuvõtmise ajal oli pangal umbes 35 000 aktsionäri. Nende kahe institutsiooni arvates läheks sellise hagi vastuvõetavaks tunnistamine, mille võib esitada nii suur hulk hagejaid, vastuollu 15. juuli 1963. aasta kohtuotsuses Plaumann vs. komisjon (25/62, EU:C:1963:17) järgitud lähenemisega.
70 Sellega seoses tuleb märkida, et nagu EKP ja komisjon rõhutavad, puudutavad mitu hageja viidatud kohtuotsust väikese liikmete arvuga rühmasid, näiteks kaheksa üksust kohtuasjas, milles tehti 22. juuni 2006. aasta kohtuotsus Belgia ja Forum 187 vs. komisjon (C‑182/03 ja C‑217/03, EU:C:2006:416, punkt 63), kuus üksust kohtuasjas, milles tehti 13. märtsi 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Infront WM (C‑125/06 P, EU:C:2008:159, punkt 76), või 27 üksust kohtuasjas, milles tehti 1. juuli 1965. aasta kohtuotsus Toepfer ja Getreide-Import Gesellschaft vs. komisjon (106/63 ja 107/63, EU:C:1965:65, lk 529).
71 Hageja sõnul on selles kohtupraktikas kasutatud sõnade eesmärk siiski üksnes selgitada kõne all olevat kriteeriumi, nimelt nõuet, et asjaomane rühm peab ajutise halduse kehtestamise otsuse vastuvõtmise ajal hõlmama identifitseeritavaid liikmeid, ning seega on tegemist rühmaga, mida ei saa laiendada ja mille tunnus on seega „kitsas“, „piiratud“ või „suletud“ (vt selle kohta 13. märtsi 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Infront WM, C‑125/06 P, EU:C:2008:159, punkt 71, ja 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Stichting Woonpunt jt vs. komisjon, C‑132/12 P, EU:C:2014:100, punkt 59).
72 Hageja leiab igal juhul, et kohtupraktika lubab hagisid olukordades, mis võivad puudutada suurt hulka hagejaid. Nii on see hagide puhul, mille abisaajad on esitanud komisjoni otsuste peale, mis on adresseeritud ühele või mitmele liikmesriigile seoses abikavadega, mis käsitlevad liikmesriigi antud või antavat abi. Kuigi seda liiki otsus ei ole neile adresseeritud, võimaldab kohtupraktika abisaajatel vaidlustada Üldkohtus selliselt vastu võetud otsuste õiguspärasuse vaatamata sellele, et neid hagejaid võib olenevalt asjaomase abikava liigist olla palju või isegi väga palju (28. juuni 2018. aasta kohtuotsus Andres (Heitkamp BauHoldingu pankrotihaldur) vs. komisjon, C‑203/16 P, EU:C:2018:505).
73 Komisjon väidab vastuseks, et sellistes abisaajaid puudutavates kohtuasjades on vaidlustatud aktid üldaktid, mitte üksikaktid; nimelt puudutavad need riigisiseseid meetmeid, mis näevad ette abikava, mida kohaldatakse kindlaksmääratud tunnustega isikute kategooriatele.
74 Sellega seoses tuleb märkida, et komisjoni seisukoht selle kohta, et abisaajaid puudutavates kohtuasjades käsitletavad aktid on üldaktid, ei tooks ka siis, kui see üldkohaldatavus leiaks kinnitust, kaasa hagi vastuvõetamatust. Nimelt tagab ELTL artikli 263 neljas lõik halduse üldaktide peale esitatud hagide vastuvõetavuse, kui hagejate olukorda mõjutatakse ilma rakendusmeetmeteta. Käesolevas asjas mõjutasid vaidlustatud otsused aktsionäride õiguslikku seisundit aga ilma ühegi mis tahes liiki vaheaktita, jättes nad ilma võimalusest kasutada oma aktsiatega seotud teatud õigusi ajal, mil panga suhtes on kehtestatud ajutine haldus (vt selle kohta 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punktid 28 ja 58).
75 Seega ei saa komisjon kontekstis, kus akt on mõjutanud hageja õiguslikku seisundit ilma vaheaktita, ühelt poolt tulemuslikult vaielda vastu hageja isiklikule puutumusele põhjusel, et viimane kuulub ühte majandustegevuses osalejate kategooriasse, ja teiselt poolt väita, et hagi on vastuvõetamatu, kuna see on esitatud akti peale, mis sellist kategooriat puudutades on üldakt.
76 Seega tuleb ka teine vastuväide tagasi lükata ning võib esiteks asuda seisukohale, et vaidlustatud otsused puudutavad hagejat isiklikult, ja teiseks, arvestades eespool esitatud kaalutlusi otsese puutumuse kohta, et hageja vastab nõuetele, mille alusleping näeb ette seoses hagi esitamise õigusega.
Põhjendatud huvi
77 EKP väidab, et hagejal ei ole käesoleva hagi esitamiseks vajalikku põhjendatud huvi.
78 Sellega seoses tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt peab hageja hagi esitamiseks tõendama põhjendatud huvi olemasolu, näidates, et vaidlustatud otsuste siduvad õiguslikud tagajärjed võivad tema huve kahjustada, kusjuures seda saab ta tõendada tõendiga, et akt tõi kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis (vt selle kohta 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punkt 37).
79 Kuna hagejal on osalus ettevõtja kapitalis, peab põhjendatud huvi eristuma ettevõtja, käesoleval juhul panga – kelle aktsiaid ta omab – huvist. Nimelt on põhimõtteliselt ainult ettevõtjal õigus esitada oma õiguste kaitseks hagi. Kui kaitstav huvi on ettevõtja huvi, võib aktsionär nõuda üldkoosolekult või juhtimisorganilt hagi esitamist (vt selle kohta 20. juuni 2000. aasta kohtuotsus Euromin vs. nõukogu, T‑597/97, EU:T:2000:157, punkt 50, ja 12. novembri 2015. aasta kohtuotsus HSH Investment Holdings Coinvest-C ja HSH Investment Holdings FSO vs. komisjon, T‑499/12, EU:T:2015:840, punkt 31).
80 Samamoodi eristab Euroopa Inimõiguste Kohus ühelt poolt aktsionäride poolt oma õiguste kaitseks esitatud kaebusi ja teiselt poolt kaebusi, mille nad on esitanud ettevõtja õiguste kaitseks (EIK 7. juuli 2020. aasta kohtuotsus Albert jt vs. Ungari, CE:ECHR:2020:0707JUD000529414).
81 Käesolevas asjas ei tugine hageja oma hagi põhjendamiseks vaidlustatud otsuste tagajärjel pangale tekkinud mõjule, vaid rõhutab nende otsuste mõju õigustele, mis tal isiklikult aktsionärina on, eelkõige õigus kutsuda kokku aktsionäride üldkoosolek, et teha ettepanek hagi esitamiseks, või ka õigus lisada vastav punkt üldkoosoleku päevakorda.
82 Seega ei saa asuda seisukohale, nagu seda teeb EKP, et kui vaidlustatud otsused tühistataks, oleks mõju aktsionäride olukorrale identne mõjuga, mida tooks tühistamine kaasa panga olukorrale: kuna hageja tegutsemise alus on vaidlustatud otsuste mõju tema enda õigustele, siis saab ta näidata, et tal on huvi nõuda nende otsuste tühistamist, kusjuures see huvi ei ühti panga huviga, vaid on sellest eraldiseisev. Seega on käesolevas asjas eraldiseisva huvi olemasolu nõue täidetud.
83 Eeltoodust tuleneb, et hageja hagi võib tunnistada vastuvõetavaks osas, milles see on esitatud tema nimel vaidlustatud otsuste peale.
Sisulised küsimused
84 Hageja esitab hagi põhjendamiseks seitse väidet, heites ette:
– et rikutud on proportsionaalsust käsitlevaid norme;
– et rikutud on põhjendamiskohustust ja õigust olla ära kuulatud;
– et ajutisteks halduriteks on nimetatud isikud, kes olid varem panga juhtkonnas ja administratsioonis olulistel ametikohtadel;
– et vaidlustatud otsuste vastuvõtmisel kasutatud õigusliku aluse kindlaksmääramisel on rikutud õigusnormi;
– et EKP püüdis lahendada juhtimisprobleeme, nimetades isikuid, kes olid need probleemid tekitanud;
– et rikutud on esiteks aktsionäri õigusi käsitlevaid norme ja teiseks aluspõhimõtteid, mis puudutavad omandi ja hoiuste kaitset, ettevõtlusvabadust ja kodaniku enesemääramist tema isiklikes valikutes;
– ajutine haldus ei ole tuvastatud probleemi lahendamiseks sobiv.
85 Üldkohus peab vajalikuks alustada analüüsi väitega, et vaidlustatud otsuste vastuvõtmisel kasutatud õigusliku aluse kindlaksmääramisel on rikutud õigusnormi.
Väide, et vaidlustatud otsuste vastuvõtmisel kasutatud õigusliku aluse kindlaksmääramisel on EKP rikkunud õigusnormi
86 Hageja väidab, et EKP rikkus õigusnormi, kui ta tugines vaidlustatud otsustes pangandusseaduse konsolideeritud teksti artikli 70 lõikele 1, kuigi see säte ei puuduta olukorda, millele tuginedes ajutise halduse kehtestamist põhjendati, milleks on panga olukorra „oluline halvenemine“.
87 EKP, keda toetab komisjon, vaidleb sellele väitele vastu.
88 Sellega seoses tuleb märkida, et pangandusseaduse konsolideeritud teksti artikli 69 octiesdecies artikli 1 punkt b, millega võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190), artikkel 28 „Kõrgema juhtkonna ja juhtorgani tagasikutsumine“, näeb ette:
„1. Itaalia keskpank võib panga või pangagrupi emaettevõtja suhtes võtta järgmisi meetmeid:
[…]
(b) artiklis 69 vicies semel nimetatud isikute tagasikutsumine, kui rikutakse tõsiselt seadusi, määrusi või põhikirja või esineb tõsiseid haldusaktide rikkumisi või kui panga või pangagrupi olukord on eriti oluliselt halvenemas, tingimusel et punktis a nimetatud või artiklites 53 bis ja 67 ter ette nähtud meetmed ei ole olukorra parandamiseks piisavad.“
89 Pangandusseaduse konsolideeritud teksti artikkel 70, millega võetakse üle direktiivi 2014/59 artikkel 29 „Ajutine haldur“, sätestab:
„1. Itaalia keskpank võib anda korralduse pankade juhtimis‑ ja järelevalvefunktsioone teostavate organite laialisaatmiseks, kui on toime pandud artikli 69 octiesdecies lõike 1 punktis b nimetatud rikkumine või kui on oodata suurt finantskahju või kui laialisaatmist nõutakse juhtimisorganite või erakorralise üldkoosoleku põhjendatud taotluses.“
90 Sellest sõnastusest nähtub, et need kaks sätet käsitlevad kahte erinevat juhtumit:
– esiteks reguleerib artikli 69 octiesdecies lõike 1 punkt b pankade juhtimis‑ või järelevalveorganite „tagasikutsumist“, mis tuleb selle meetme võtmise korral asendada vastavalt riigisiseses ja liidu õiguses ette nähtud menetlustele;
– teiseks reguleerib artikkel 70 pankade juhtimis‑ või järelevalveorganite „laialisaatmist“ (scioglimento), mis toob kaasa üldkoosoleku ja teiste organite volituste peatamise ja erakorralise halduse kehtestamise.
91 Lugedes direktiivi 2014/59 artikleid 28 ja 29, mida eespool nimetatud sätetega üle võetakse, ei saa kõnealuseid meetmeid pidada võrdväärseteks või alternatiivseteks, kuna esimene meede on vähem sekkuv kui teine meede, mille võib võtta ainult siis, kui pankade juhtimis‑ või järelevalveorganite asendamist riigisisese ja liidu õiguse menetluse kohaselt peab pädev asutus olukorra parandamiseks ebapiisavaks.
92 Samuti on pangandusseaduse konsolideeritud teksti artikli 69 octiesdecies lõike 1 punkti b ja artikli 70 kohaldamise tingimused erinevad. Nii on juhtimis‑ või järelevalveorganite „tagasikutsumine“ ette nähtud juhul, kui:
– tõsiselt on rikutud seadusi, määrusi või põhikirja
– või esineb tõsiseid haldusaktide rikkumisi
– või panga või pangagrupi olukord on eriti oluliselt halvenemas.
93 Seevastu juhtimis- või järelevalveorganite „laialisaatmine“ ja erakorralise halduse kehtestamine on ette nähtud juhul:
– kui tõsiselt on rikutud seadusi, määrusi või põhikirja artikli 69 octiesdecies lõike 1 punkti b tähenduses
– või kui esineb tõsiseid haldusaktide rikkumisi artikli 69 octiesdecies lõike 1 punkti b tähenduses
– või kui on oodata suurt finantskahju
– või kui laialisaatmist nõutakse juhtimisorganite või erakorralise üldkoosoleku põhjendatud taotluses.
94 Pangandusseaduse konsolideeritud teksti artikli 69 octiesdecies lõike 1 punkti b ja artikli 70 kohaldamise tingimuste sõnastust käsitlevast tekstianalüüsist ilmneb, et nende tingimuste loetelu on ammendav ja et need on alternatiivsed, nagu näitab alternatiivsust väljendava sidesõna „või“ kasutamine. Nii näeb teine säte ette, et pankade juhtimis- või järelevalveorganite laialisaatmine ja erakorralise halduse kehtestamine on võimalikud neljal juhul, millest kaks on ette nähtud esimeses sättes ja mida tuleb tõlgendada – nagu näitab otsene viide sellele sättele – samamoodi nagu „tagasikutsumise“ kontekstis. Tekstianalüüsist ilmneb samuti, et nende tingimuste vahel ei ole hierarhiat.
95 Seega tuleneb pangandusseaduse konsolideeritud teksti artikli 69 octiesdecies lõike 1 punktist b ja artiklist 70, et teine säte ei näe ette pankade juhtimis- või järelevalveorganite laialisaatmist ega erakorralise halduse kehtestamist juhul, kui „panga või pangagrupi olukord on eriti oluliselt halvenemas“.
96 Käesolevas asjas otsustas EKP ajutise halduse kehtestamise otsusega „saata laiali [panga] juhtimis- ja järelevalveorganid ning asendada need kolme erakorralise halduriga ja järelevalvekomiteega“.
97 Selle otsuse vastuvõtmisel leidis ta punktis 2.1, et „pangandusseaduse konsolideeritud teksti artikli 69 octiesdecies lõike 1 punktis b ja artiklis 70 sätestatud tingimused, st [panga] olukorra oluline halvenemine, on täidetud“, ning järeldas seejärel punktis 2.6, et „erakorraline haldus on vajalik ja sobiv“ ja et „[selle teksti] artiklis 70 sätestatud õiguse teostamist peeti ka proportsionaalseks, et vastata [selles pangas tekkinud] tõsisele olukorrale“.
98 Seega nähtub eespool viidatud otsuses esitatud põhjendustest, et õigus, mida EKP teostas käesolevas asjas selleks, et kehtestada panga suhtes ajutine haldus, on pangandusseaduse konsolideeritud teksti artiklis 70 viidatud õigus, kusjuures viide selle teksti artiklile 69 octiesdecies ei võimalda seda järeldust ümber lükata.
99 Samamoodi leidis EKP pikendamise otsuses, et ajutist haldust tuleb jätkata, kuna „järelevalve all oleva üksuse olukorra oluline halvenemine“ jätkub (punkt 2.1), ning et „pangandusseaduse konsolideeritud teksti artikli 70 alusel õiguse teostamine“ on asjaolusid arvestades proportsionaalne (punkt 2.6).
100 Sellest järeldub, et EKP rikkus pangandusseaduse konsolideeritud teksti artiklit 70, kui ta tugines panga juhtimis- või järelevalveorganite laialisaatmisel, ajutise halduse kehtestamisel ja ajutise halduse jätkamisel pikendamise otsuses määratud ajavahemiku jooksul „[panga] olukorra olulisele halvenemisele“, kuigi see tingimus ei olnud selles sättes ette nähtud.
101 EKP ja komisjon vaidlevad sellele järeldusele vastu.
102 Esimesena nendivad mõlemad institutsioonid, et ajutine haldus on ette nähtud direktiivi 2014/59 artiklis 29. Ent pangandusseaduse konsolideeritud teksti artiklit 70 tuleb tõlgendada lähtuvalt sellest sättest, mida ta pidi üle võtma, kohaldades kooskõlalise tõlgendamise põhimõtet. Sellest tõlgendusest tuleneb, et artikli 70 alusel on ajutise halduse kehtestamine lubatud isegi siis, kui selles sättes ei ole sõnaselgelt viidatud kõnealusele olukorrale, nimelt panga olukorra olulisele halvenemisele.
103 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peavad liikmesriigi kohtud riigisiseseid õigusnorme kohaldades lähtuma nende tõlgendamisel võimalikult suures ulatuses direktiivi sõnastusest ja eesmärgist, selleks et saavutada direktiivis ette nähtud tulemus. Selline riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustus on EL toimimise lepinguga loodud süsteemile omane, kuna see võimaldab riigisisestel kohtutel oma pädevuse piires kohtuvaidluste lahendamisel tagada liidu õiguse täielik toime (vt 24. jaanuari 2012. aasta kohtuotsus Dominguez, C‑282/10, EU:C:2012:33, punkt 24, ja 19. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Kücükdeveci, C‑555/07, EU:C:2010:21, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika; vt ka analoogia alusel 24. juuni 2019. aasta kohtuotsus Popławski, C‑573/17, EU:C:2019:530, punktid 55, 57 ja 58). Üldkohtul on sama kohustus tõlgendada riigisiseseid õigusnorme kooskõlas direktiiviga, kui ta peab – nagu käesolevas kohtuasjas – asjakohaste sätete alusel riigisiseseid õigusnorme kohaldama.
104 Peale selle, kuivõrd küsimus on riigisisese õigusnormi tõlgendamises, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb riigisiseste õigusnormide ulatuse hindamisel arvestada seda, kuidas liikmesriigi kohtud neid tõlgendavad (vt 24. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Caisse régionale de crédit agricole mutuel Alpes Provence jt vs. EKP, T‑133/16–T‑136/16, EU:T:2018:219, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).
105 Siiski on riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõttel teatavad piirid. Kohtu kohustust viidata asjakohaste riigisiseste õigusnormide tõlgendamisel ja kohaldamisel direktiivi sisule piiravad õiguse üldpõhimõtted ning see ei või olla aluseks riigisisese õiguse contra legem tõlgendamisele (15. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Impact, C‑268/06, EU:C:2008:223, punkt 100, ja 24. jaanuari 2012. aasta kohtuotsus Dominguez, C‑282/10, EU:C:2012:33, punkt 25).
106 Sellest tuleneb, et eespool meenutatud riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustus ei saa olla aluseks tõlgendusele, mis läheb vastuollu direktiivi ülevõtvas riigisiseses õigusnormis kasutatud sõnastusega.
107 Käesoleval juhul viiks aga selle tõlgendamismeetodi kasutamine selle tulemuseni. Võetud meede on nimelt pangandusseaduse konsolideeritud teksti artiklis 70 ette nähtud meede ning järelikult peavad olema täidetud selle artikli kohaldamise tingimused. Ajutise halduse kehtestamise otsuses tehtud viide selle teksti artiklile 69 octiesdecies, mis on ehk seletatav viitega sellele artiklile sama teksti artiklis 70 nimetatud kahe kohaldamise tingimuse osas, ei saa muuta kõnealuste meetmete võtmisele kohaldatavaid reegleid ega nende kohaldamise tingimusi.
108 „Panga olukorra halvenemine“ ei ole üldsõnaline sõnastus, vaid seadusandliku aktiga kehtestatud tingimus, mis viitab nelja alternatiivse tingimuse ammendavale loetelule. Neid tingimusi, mis on seadusega sõnaselgelt kindlaks määratud, et võtta niivõrd sekkuv meede – mis on varase sekkumise süsteemis kõige enam sekkuv – nagu panga suhtes ajutise halduse kehtestamine, tuleb täita ning tingimusi, mis on ette nähtud kõige vähem sekkuva meetme võtmiseks, ei saa pidada piisavaks, et õigustada kõige sekkuvama meetme võtmist, kui tekstis puudub selle kohta konkreetne viide.
109 Järelikult tuleb see argument tagasi lükata.
110 Teisena väitsid EKP ja komisjon kohtuistungil, et EKP pidi siis, kui ta sekkus pangandust reguleerivate normide alusel pädeva asutusena, kohaldama lisaks riigisisesele õigusele kõiki liidu õiguses sätestatud norme; seetõttu pidi ta nende institutsioonide arvates kohaldama direktiivi 2014/59 sätet, mis näeb ette ajutise halduse kehtestamise asjaomase finantsinstitutsiooni olukorra olulise halvenemise korral.
111 Sellega seoses tuleb märkida, et nagu need kaks institutsiooni osutavad, peavad nad oma tegevuses järgima liidu õigust. See kohustus tuleneb seaduslikkuse põhimõttest, mis paneb institutsioonidele kohustuse järgida liidu kohtu kontrolli all nende suhtes kehtivaid eeskirju. Nagu asjaomased institutsioonid rõhutasid, on seda usaldatavusnõuete täitmise järelevalve osas konkreetselt väljendatud nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT 2013, L 287, lk 63), artikli 4 lõikes 3, mis näeb nimelt ette, et „EKP kohaldab talle [selle] määrusega antud ülesannete täitmisel ja järelevalve kõrgete standardite tagamise eesmärki silmas pidades kogu asjakohast liidu õigust ja kui kõnealusteks liidu õigusaktideks on direktiivid, neid direktiive siseriiklikusse õigusesse ülevõtvaid õigusakte“.
112 Sellest sättest tuleneb siiski, et kui liidu õigus sisaldab direktiive, tuleb kohaldada neid direktiive ülevõtvaid riigisiseseid õigusnorme. Sätet ei saa tõlgendada nii, et see sisaldab kahte eraldiseisvat kohustuste allikat, nimelt kogu liidu õigust, sealhulgas direktiive, millele tuleb lisada neid ülevõtvad riigisisesed õigusnormid. Nimelt eeldaks selline tõlgendus, et riigisisesed õigusnormid erinevad direktiividest ja et niisugusel juhul on EKP-le siduvad kahte liiki dokumendid kui eraldiseisvad normatiivsed allikad. Sellise tõlgendusega ei saa nõustuda, sest see läheks vastuollu ELTL artikliga 288, mis näeb ette, et „[d]irektiiv on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele“. Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et direktiiv ise ei saa tekitada eraõiguslikule isikule kohustusi ning seega ei saa sellele tugineda eraõigusliku isiku vastu (26. veebruari 1986. aasta kohtuotsus Marshall, 152/84, EU:C:1986:84, punkt 48; vt ka 19. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Kücükdeveci, C‑555/07, EU:C:2010:21, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
113 Seega ei saa rikkumist, mille EKP pani toime pangandusseaduse konsolideeritud teksti artikli 70 kohaldamisel, heastada õigusaktide vaba tõlgendamisega, mis võimaldaks direktiivis 2014/59 ja riigisiseses õiguses eraldi sõnastatud sätete kohaldamise tingimused uuesti kindlaks määrata.
114 Seega tuleb väitega nõustuda ja vaidlustatud otsused tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida teisi väiteid.
Kohtukulud
115 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
116 Kuna EKP on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja mõista EKP‑lt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
117 Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt kannavad menetlusse astunud institutsioonid ise oma kohtukulud. Selle sätte alusel kannab komisjon ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada EKP 1. jaanuari 2019. aasta otsus ECB-SSM-2019-ITCAR‑11, millega kehtestatakse Banca Carige SpA suhtes ajutine haldus, ja EKP 29. märtsi 2019. aasta otsus ECB-SSM-2019-ITCAR-13, millega pikendatakse ajutise halduse kestust kuni 30. septembrini 2019.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta Euroopa Keskpanga (EKP) kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Francesca Corneli kohtukulud.
4. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
Papasavvas | Gervasoni | Madise |
Nihoul | | Martín y Pérez de Nanclares |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. oktoobril 2022 Luxembourgis.