Language of document : ECLI:EU:C:2006:91

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

Antonio TIZZANO

esitatud 9. veebruaril 20061(1)

Liidetud kohtuasjad C-442/03 P ja C-471/03 P

P & O European Ferries (Vizcaya) SA

ja

Diputación Foral de Vizcaya

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtu otsuse peale – Selle apellatsioonkaebuse väidetav liiga hilja esitamine – Vastuvõetavus – Kohtuotsuse seadusjõu põhimõte – Vastuväide – Omal algatusel tõstatamine – Olemasolu – Tingimused – Riigiabi – Kokkusobivus – Tingimused – Erainvestori põhimõte – Ulatus – Avaliku võimu sekkumise vajadus – Õiguspärane ootus – Tingimused





1.        Käesolevate kohtuasjade esemeks on apellatsioonkaebus, mille esitasid P & O European Ferries (Vizcaya) SA (edaspidi „P & O”) ja Diputación Foral de Vizcaya (Biskaia provintsi volikogu, edaspidi „Diputación”) Esimese Astme Kohtu 5. augusti 2003. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T‑116/01 ja T‑118/01: P & O European Ferries (Vizcaya) SA ja Diputación Foral de Vizcaya vs. komisjon (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”)(2), millega jäeti tervikuna muutmata komisjoni 29. novembri 2000. aasta otsus 2001/247/EÜ (edaspidi „vaidlustatud otsus”)(3) toetuskava kohta, mida Hispaania rakendas laevaühingu P & O suhtes, sel ajal „Ferries Golfo de Vizcaya”.

I.      Õiguslik raamistik

2.        Nagu teada, sätestab EÜ artikli 87 lõige 1, et kui selles lepingus endas ei ole sätestatud teisiti, on liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi ja kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu.

3.        EÜ artikli 88 lõige 3 näeb omakorda ette, et komisjoni informeeritakse kõikidest plaanidest abi määramise või muutmise kohta piisavalt aegsasti ja liikmesriigid ei tohi rakendada kavatsetud meetmeid enne, kui komisjon on teinud otsuse.

4.        Võttes vastu nõukogu määruse nr 659/1999(4) (edaspidi „määrus nr 659/1999”), varustas Euroopa Ühendus ennast üksikasjalike menetlusnormidega riigiabi kontrolli käsitlevate ühenduse õigusnormide kohaldamiseks.

II.    Asjaolud ja menetlus

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

5.        Võttes arvesse käesolevate kohtuasjade aluseks olevate asjaolude keerukust, mille kohta on pealegi tehtud juba kaks Esimese Astme Kohtu otsust, samuti nende asetleidmist üsna pika aja vältel, piirdun siin sellega, et kirjeldan kokkuvõtlikult põhilisi asjaolusid, mis on käesoleva menetluse seisukohast olulised.

6.        Kõik sai alguse lepingust (edaspidi „esialgne leping”), mille sõlmisid 9. juulil 1992 ühelt poolt Diputación ja Baski omavalitsuse Kaubandus- ja Turismiministeerium ning teiselt poolt laevaühing, mille nimi on praegu P & O. See leping käsitles parvlaevaga veoteenuse osutamist Bilbao ja Portsmouthi vahel ning nägi ette, et allakirjutanud ametiasutused ostavad ajavahemikul 1993–1996 teatava arvu reisitšekke lepingus kindlaks määratud vastutasu eest. Sellest lepingust ei teatatud kunagi komisjonile.

7.        Kuid juba sama aasta 21. septembril pöördus konkureeriv laevaühing Bretagne Angleterre Irlande (edaspidi „BAI”) komisjoni poole kaebusega, milles ta teatas, et Diputación ja Baski omavalitsus subsideerisid P & O-d. Kogunud vajaliku teabe, otsustas komisjon 29. septembril 1993 algatada EÜ asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 (nüüd EÜ artikli 88 lõige 2) ette nähtud menetluse.(5)

8.        Esialgse uurimise tulemusena jõudis ta järeldusele, et esialgse lepingu puhul ei ole tegemist hariliku äritehinguga, vaid pigem riigiabiga EÜ asutamislepingu artikli 92 tähenduses (muudetuna EÜ artikkel 87), abiga, mille puhul ei tundu olevat täidetud ühisturuga kokkusobivaks tunnistamiseks vajalikud tingimused.

9.        Komisjoni kaalutlused põhinesid muu hulgas asjaolul, et hind, milles oli reisitšekkide ostmiseks allakirjutanud ametiasutuste poolt kokku lepitud, oli tavalisest turuhinnast kõrgem ning et leping sisaldas ametiasutuste kohustust kanda uue teenuse esimese kolme tegevusaasta jooksul kõik P & O kahjud. Komisjoni arvates kõrvaldas leping seega igasuguse äririski P & O jaoks.

10.      Kui Baski omavalitsust teavitati otsusest algatada uurimismenetlus, teatas viimane komisjonile, et oli lepingu täitmise peatanud. Samal ajal pidas P & O meetme läbivaatamise haldusmenetluse käigus pikka kirjavahetust komisjoniga, et teha kindlaks lepingu laad, mille laevaühing ja ametiasutused võivad sõlmida, rikkumata abi käsitlevaid ühenduse õigusnorme.

11.      Selles olukorras teatas P & O komisjoni transpordi peadirektoraadi (PD) ametnikule(6) adresseeritud 27. märtsi 1995. aasta kirjaga (edaspidi „27. märtsi 1995. aasta kiri”) uuest lepingust (edaspidi „uus leping” või „vaidlusalune meede”), mille Diputación ja P & O sõlmisid 7. märtsil 1995. See leping, mis pidi kehtima ajavahemikul 1995–1998, nägi ette, et Diputación kohustub ostma 46 500 reisitšekki kasutamiseks P & O teenindataval mereliinil Bilbao–Portsmouth, ning määras kindlaks rahalise vastutasu ja muud selle ostu tingimused ja tähtajad.

12.      Komisjon otsustas 7. juunil 1995 lõpetada 29. septembril 1993 algatatud menetluse (edaspidi „7. juuni 1995. aasta otsus”)(7), märkides, et uues lepingus on arvukaid muudatusi võrreldes varasema versiooniga. Eelkõige nägi see nüüd ette, et Baski omavalitsus ei ole enam lepingu pool ning et reisitšekkide hind määratakse kindlaks uute parameetrite järgi ja on seega madalam kui esialgses lepingus, ning nimetatud lepingust oli välja jäetud mitu muud punkti, mis tekitasid samuti komisjonis varem kahtlusi. Lähtudes nendest kaalutlustest, teatas komisjon seega, et uus leping ei kujuta endast riigiabi.

13.      BAI kui P & O konkurent ja kaebuse esitaja vaidlustas siiski selle otsuse kohe Esimese Astme Kohtus; Hispaania Kuningriik ja P & O astusid komisjoni nõuete toetuseks kohtumenetlusse.

14.      28. jaanuari 1999. aasta otsusega kohtuasjas T‑14/96: BAI vs. komisjon(8) (edaspidi „kohtuotsus BAI”) tühistas Esimese Astme Kohus 7. juuni 1995. aasta otsuse põhjendusel, et uus leping ei kujuta endast harilikku äritehingut ja järelikult oli komisjon andnud sellele lepingule EÜ artikli 87 lõike 1 raames väära hinnangu.

15.      Eelkõige märkis Esimese Astme Kohus, et ametiasutuse poolt uue lepingu järgi P & O-le makstud kogusummad ei olnud mitte üksnes vähenenud võrreldes esialgses lepingus ette nähtutega, vaid olid isegi veidi suuremad. Vaatamata ühe reisitšeki võrdlushinna alandamisele suurenes nimelt ostetud reisitšekkide koguarv tunduvalt (46 500 reisitšekki algselt ette nähtud 26 000 asemel). Lisaks märkis Esimese Astme Kohus, et ostetavate reisitšekkide arv ei olnud sugugi kindlaks määratud ostja tegelike vajaduste põhjal. Lõpuks ei toonud see tšekkide arvu suurendamine P & O-le kaasa mingit lisakulu, sest neid sai kasutada üksnes madalhooajal. Esimese Astme Kohus järeldas sellest, et uue lepingu mõju konkurentsile oli sisuliselt sama, mis oleks olnud esialgsel lepingul.(9)

16.      Lähtudes sellest kohtuotsusest, otsustas komisjon 26. mail 1999 algatada seoses uue lepinguga EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse.(10) Komisjoni arvates olid Baski ametiasutused nimelt kunstlikult suurendanud reisitšekkide arvu, mis P & O-lt pidi ostetama, et kompenseerida nende hinna alandamist ja hoida laevaühingule antav riigi rahaline abi niimoodi esialgses lepingus ette nähtud tasemel.

17.      Selle menetluse tulemusena tehtud 29. novembri 2000. aasta otsuses 2001/247/EÜ(11) leidis komisjon, et uus leping kujutab endast ühisturuga kokkusobimatut riigiabi (artikkel 1) ja kohustas seega Hispaania Kuningriiki nõudma juba makstud summad tagasi (artikkel 2).

Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

18.      Selle otsuse vaidlustasid Esimese Astme Kohtus omakorda nii Diputación kui ka P & O, kuid samal ajal kui viimane piirdus sellega, et taotles Hispaania Kuningriigile antud juba makstud summade tagasinõudmise korralduse tühistamist, taotles Diputación terve otsuse tühistamist.

19.      Komisjoni poolt ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud lepingu seaduslikkuse tõendamiseks rõhutasid mõlemad hagejad esiteks, et abi saaja teatas vaidlusalusest abist nõuetekohaselt komisjonile eespool nimetatud 27. märtsi 1995. aasta kirjaga.

20.      Põhiküsimuses tuginesid nad seejärel tervele reale väidetele, mis käsitlesid nii otsuse sisulisi elemente kui ka väidetavalt komisjoni talitustes läbi viidud haldusmenetluse raames toime pandud menetlusnormide rikkumisi. Need väited käsitlevad peamiselt järgmist: a) vaidlusaluse meetme kvalifitseerimine riigiabina; b) omandiõiguse ja EÜ artikli 295 rikkumine; c) EÜ artikli 87 lõike 2 punktis a ette nähtud erandi kohaldamata jätmine; d) EÜ asutamislepingu ja määrusega 659/1999 kehtestatud menetlusnormide rikkumine, eelkõige sellega, et ametiasutustelt ei küsitud lisateavet; e) õiguspärase ootuse, õiguskindluse ja hea halduse põhimõtete rikkumine; f) EÜ artikli 88 rikkumine, sest abi oleks tulnud pidada kaudselt lubatuks; g) EÜ artikli 253 kohaselt nõutud põhjenduse ebapiisavus või asjakohatus.

21.      Komisjon omalt poolt mitte ainult ei vaidlustanud kõikide nende väidete põhjendatust, vaid esitas vastuvõetamatuse vastuväite ka väite kohta, mis käsitleb vaidlusaluse meetme kvalifitseerimist riigiabina, põhjendusel, et see on vastuolus kohtuotsuse BAI seadusjõuga.

22.      Esimese Astme Kohus tunnistas hagid täies ulatuses vastuvõetavaks, kuid lükkas tagasi kõik P & O ja Diputacióni esitatud väited, lähtudes põhjendustest, mida ma nüüd lühidalt tutvustan järjekorras, milles Esimese Astme Kohus on need esitanud vaidlustatud kohtuotsuses.

23.      Esiteks sedastas Esimese Astme Kohus, et uut lepingut ei sõlmitud vastavalt EÜ artikli 88 lõikes 3 ette nähtud menetlusele ja järelikult tuleb seda pidada ebaseaduslikuks.

24.      Selles osa lükkas ta tagasi hagejate argumendid, mille kohaselt tuleb uut lepingut pidada uueks abiks, millest saaja äriühing teatas nõuetekohaselt komisjonile. Tegelikult ei saanud seda, et abisaaja advokaadid teatasid sellest lepingust komisjonile, Esimese Astme Kohtu arvates kuidagi pidada uuest abist asutamislepingu tähenduses nõuetekohaseks teatamiseks.(12)

25.      Esimese Astme Kohus jätkas, et igal juhul ei kujuta uus leping endast uut abi, mis erineks abist, mida otsustati anda esialgu (ja millest kunagi ei teatatud), sest asjaomases esialgses lepingus tehtud muudatused ei mõjutanud selle sisu. Et esialgse lepingu ja uue lepinguga antud abi tuleb seega pidada üheks ja samaks abiks, mida anti ja rakendati 1992. aastal ning mida hiljem muudeti, siis mõjutas esimesest teatamata jätmine ka teise seaduslikkust.

26.      Mis puudutab seejärel vaidlusaluse meetme kvalifitseerimist abina EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, siis Esimese Astme Kohus lükkas kõigepealt tagasi eespool mainitud vastuvõetamatuse vastuväite, millele komisjon tugines, märkides, et varasema kohtuotsuse seadusjõule saab tugineda ainult siis, kui otsuse aluseks oleva kohtuvaidluse pooled on samad, selle ese on sama ja see rajaneb samadel põhjendustel. Käesoleval juhul ei olnud kõik need tingimused täidetud.(13)

27.      Põhiküsimuse osas kinnitas Esimese Astme Kohus seevastu komisjoni analüüsi.

28.      Esiteks leidis Esimese Astme Kohus, et mitu elementi tõendab, et Diputación ei sõlminud uut lepingut tegelike vajaduste rahuldamiseks. Ta arvab, et „lihtsalt sellest, et liikmesriik ostab kaupu ja teenuseid turutingimustel, ei piisa, et niisugune tehing oleks äritehing, mis tehti erainvestorile vastuvõetavatel tingimustel [...], kui selgub, et riik ei vajanud neid kaupu ja teenuseid tegelikult. [...] Kohustus tõendada, et temapoolne kaupade või teenuste ostmine kujutab endast harilikku äritehingut, on liikmesriigil veelgi enam niisugusel juhul nagu käesolev, mil ettevõtja valikule ei eelnenud piisavalt reklaamitud avatud hankemenetlust [...]”(14). Et käesoleval juhul seda kohustust ei täidetud, järeldas komisjon põhjendatult, et uue lepinguga anti P & O-le majanduslik eelis.(15)

29.      Lisaks tõi komisjon Esimese Astme Kohtu arvates põhjendatult välja vaidlusaluse meetme potentsiaalse konkurentsi moonutava mõju ja selle võimaliku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele.(16)

30.      Mis puudutab seejärel EÜ artiklis 295 silmas peetud omandiõiguse väidetavat rikkumist, siis Diputación väitis, et vaidlustatud otsus kujutab endast tema lepingute sõlmimise võime põhjendamatut piiramist ja võtab temalt omandiõiguse reisitšekkidele, mis ta oli õiguspäraselt ostnud. Esimese Astme Kohus vastas aga, et EÜ artikliga 295 ei jäeta liikmesriikides kehtivaid omandi õiguslikke režiime asutamislepingu alusreeglite kohaldamisalast välja ning järelikult ei saa see piirata riigiabi mõiste EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses ulatust.(17)

31.      Esimese Astme Kohus leidis ka, et vaidlusalust meedet ei saa tunnistada ühisturuga kokkusobivaks EÜ artikli 87 lõike 2 punki a alusel, sest abi ei antud üksiktarbijatele ja teenuste päritolul põhineva diskrimineerimiseta, vaid sellega soodustati üksnes P & O-d.(18)

32.      Menetlusnormide väidetava rikkumise osas ei toetanud Esimese Astme Kohus Diputacióni väidet, mille kohaselt ei olnud komisjon küsinud Hispaania ametiasutustelt kõiki oma otsuse vastuvõtmiseks vajalikke selgitusi või täpsustusi. Tema arvates põhines see väide vaidlustatud otsusest valesti arusaamisel, sest Diputacióni vaidlustatud otsuse lõikudest ei ilmnenud mitte tõeline teabe puudumine, vaid pigem komisjoni teistsugune hinnang tõenditele, mille Hispaania ametiasutused haldusmenetluse käigus esitasid.(19)

33.      Seejärel analüüsis Esimese Astme Kohus mõlema hageja väiteid, mis käsitlesid õiguspärase ootuse ja hea halduse põhimõtete väidetavat rikkumist vaidlustatud otsuses ette nähtud abi tagasinõudmise järjekorra tõttu, ning lükkas need väited tagasi.

34.      Õiguspärase ootuse väidetava rikkumise osas märkis Esimese Astme Kohus kõigepealt, et ei saa välistada a priori ebaseadusliku abi saaja võimalust tugineda erakorralistele asjaoludele, millele ta võis rajada oma ootuse, et see abi on seaduslik. Ametiasutused, kes tegid selle abi andmise otsuse, rikkudes teatamiskohustust, ei saa siiski tugineda abisaaja õiguspärasele ootusele, et vabastada ennast kohustusest võtta vajalikud meetmed komisjoni abi ühisturuga kokkusobimatuks lugeva otsuse täitmiseks. Seda aga Diputación just ebaseaduslikult tegi.(20)

35.      Esimese Astme Kohus jätkas, et peale asjaolu, et komisjon tegi esialgu abi ühisturuga kokkusobivaks lugeva otsuse, ei tuginenud P & O lisaks ühelegi erakorralisele asjaolule, mis võiks tekitada temas õiguspärast ootust. Arvates aga, et komisjoni varasem abi ühisturuga kokkusobivaks lugev otsus – mis vaidlustati EÜ artiklis 230 ette nähtud hagi esitamise tähtaja jooksul ja mille ühenduse kohus tühistas – takistab automaatselt ebaseadusliku abi tagasinõudmist, võetakse kontrollilt, mida ühenduse kohus niisuguste otsuste seaduslikkuse üle teostab, kasulik mõju. Esimese Astme Kohus märkis eelkõige, viidates Euroopa Kohtu 14. jaanuari 1997. aasta otsusele kohtuasjas Hispaania vs. komisjon,(21) et abisaaja konkurendid jääksid ilma õigusest tõhusale menetlusele neile ebasoodsate komisjoni otsuste vastu.(22) Järelikult lükati tagasi ka P & O argumendid, mille kohaselt tekkis tal õiguspärane ootus.

36.      Hea halduse põhimõtte väidetava rikkumise osas märkis Esimese Astme Kohus, et selle väitega kritiseeris hageja komisjoni käitumist juhtumi uurimisel, samal ajal kui tegelikult soovis ta uuesti vaidlustada abi ebaseaduslikkuse. Seega lükkas ta selle väite tagasi, viidates selle küsimuse analüüsile samas kohtuotsuses.(23)

37.      Analüüsides seejärel EÜ artikli 88 väidetavat rikkumist, ei nõustunud Esimese Astme Kohus Diputacióni argumentidega, mille kohaselt pidi Esimese Astme Kohus vaidlusaluse meetme osas kahe kuu jooksul alates kohtuotsuse BAI väljakuulutamisest EÜ artiklis 88 ette nähtud menetluse algatamata jätmise tulemusena asuma seisukohale, et abi lubati kaudselt. Esimese Astme Kohus lähtus kohtuotsusest Lorenz(24) ja järeldas, et selle kohaldamise tingimused ei ole käesoleval juhul täidetud.(25)

38.      Lõpuks tunnistas Esimese Astme Kohus ilmselgelt põhjendamatuks väidetavat ebapiisavat põhjendust käsitleva väite, millele P & O tugines.(26)

Menetlus Euroopa Kohtus

39.      Oma vastavalt 17. oktoobril 2003 ja 10. novembril 2003 esitatud apellatsioonkaebustes vaidlustavad P & O (kohtuasi C‑442/03 P) ja Diputación (kohtuasi C‑471/03 P) järeldused, millele Esimese Astme Kohus jõudis. P & O palub Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja saata asi lahendamiseks tagasi Esimese Astme Kohtule, et viimane teeks uue otsuse vaidlustatud otsuse artikli 2 kohta. Diputación palub Euroopa Kohtul omalt poolt tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja kui menetlusstaadium seda lubab, teha ise otsus põhiküsimuses, tühistades komisjoni otsuse (või teise võimalusena tühistades üksnes selle artikli 2). Juhul kui see pole võimalik, palub Diputación, et kui Esimese Astme Kohtu otsus on tühistatud, saadetaks asi lahendamiseks tagasi Esimese Astme Kohtule.

40.      Komisjon, kes on mõlemas kohtuvaidluses vastustaja, vaidles sellele vastu, paludes Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellatsioonkaebuse esitajatelt. Peale selle tuleb lisada, et Diputaciónil lubati P & O esitatud apellatsioonkaebuse raames menetlusse astuda P & O nõuete toetuseks ja et P & O astus samal ajal menetlusse Diputacióni nõuete toetuseks apellatsioonkaebuse raames, mille Diputación esitas.

41.      Euroopa Kohtu presidendi 7. juuni 2005. aasta määrusega liideti need kaks kohtuasja suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides. Hiljem kuulati pooled ära 22. septembri 2005. aasta kohtuistungil.

III. Õiguslik analüüs

Sissejuhatus

42.      Apellatsioonkaebuse esitajad esitasid Esimese Astme Kohtu otsuse vastu mitu tühistamisväidet, mida käsitlen pikemalt allpool. Enne tuleb võtta seisukoht komisjoni kahtluste kohta, kas Diputacióni esitatud apellatsioonkaebus on vastuvõetav – kahtlused, mida hiljem kohtuistungil paremini täpsustati ja mis esitati nõuetekohase vastuvõetamatuse vastuväitena apellatsioonkaebuse liiga hilja esitamise tõttu.

Diputacióni apellatsioonkaebuse väidetav liiga hilja esitamine

43.      Selles osas ütlen kõigepealt, et apellatsioonkaebuses ei valinud Diputación kohtudokumentide kättetoimetamise kohaks Luxembourgi, vaid oma advokaatide büroo Bilbaos (Hispaania) ning nõustus sellega, et dokumendid toimetatakse talle kätte faksi teel. Seejärel meenutan, et vaidlustatud kohtuotsus tehti 5. augustil 2003 ning et samal päeval avaldas Diputación pressiteate, milles ta teatas avalikult oma kavatsusest see otsus vaidlustada. Väljakuulutamise järel ja vastavalt eespool nimetatud õigusnormidele saatis Esimese Astme Kohtu kantselei lisaks teksti tõestatud eksemplari Diputaciónile tähtkirjaga koos vastuvõtuteatisega, mis pandi Luksemburgis posti sama aasta 11. augustil. Vastuvõtuteatisest selgub siiski, et saadetis toimetati hageja valitud kohtudokumentide kättetoimetamise aadressile kohale alles 1. septembril. Diputación arvas seega, et peab hakkama oma apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega arvestama alates sellest kuupäevast; seega esitati see sama aasta 10. novembril. Seevastu komisjon ja P & O said vaidlustatud kohtuotsuse ärakirjad kätte vastavalt 13. ja 14. augustil 2003, nii et P & O apellatsioonkaebus esitati, nagu nägime, 17. oktoobril.

44.      Selles olukorras väidab komisjon, et lähtudes Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 100 lõike 2 teisest lõigust,(27) esitati Diputacióni apellatsioonkaebus liiga hilja.

45.      Kui ma õigesti aru saan, on tema arvates küll tõsi, et selle õigusnormi viimases lauses on samal ajal sätestatud kättetoimetamise eeldus, mille järgi dokumendid loetakse kättetoimetatuks kümnendal päeval pärast dokumendi postitamist Luksemburgi postkontoris, ning erand sellest eeldusest („välja arvatud juhul, kui vastuvõtuteatisest nähtub, et [...]”). Kuid see erand tuleb siiski mängu ainult siis, kui dokumendi tegeliku kättesaamise kuupäev on varasem sellest, mis tuleneb eespool kirjeldatud eeldusest. Muidu tekiks oht luua õiguslikult ebakindel olukord, sest kättetoimetatava dokumendi adressaat võib kirja väljavõtmist ja seega hetke, millest hakkab kulgema apellatsioonikaebuse esitamise tähtaeg, lõputult edasi lükata.

46.      Eriti väidab komisjon aga, et käesoleval juhul oli täiesti ilmne, et Diputación oli vaidlustatud kohtuotsusega tuttav ammu enne 1. septembrit 2003. Muu hulgas tõendavad seda nii Diputacióni kohe kohtuotsuse tegemise päeval avaldatud pressiteade kui ka võimalus tutvuda kohtuotsusega Internetis. Apellatsioonkaebuse esitaja rikkus seega hoolsuskohustust, mis pooltel kohtumenetluses on, viivitades tahtlikult kirja väljavõtmisega (ja seega vastuvõtuteatisele alla kirjutamisega), et saada oma käsutusse pikem apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg.

47.      Diputación vastab omalt poolt, et tema apellatsioonkaebus esitati tähtajaks, võttes arvesse kohtuotsuse ärakirja tegeliku kättesaamise kuupäeva ning tavalist hagi esitamise tähtaega (kaks kuud), samuti lisapäevi, mis antakse hageja valitud kohtudokumentide kättetoimetamise aadressi kauguse tõttu. Selles osas tugineb apellatsioonkaebuse esitaja just nimelt Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 100 lõike 2 teise lõigu viimasele lausele, milles on tema arvates dokumendi tegeliku kättesaamise kuupäev tunnistatud eeldatava kättesaamise kuupäeva suhtes ülimuslikuks.

48.      Mina omalt poolt meenutan esiteks, et artikli 100 lõike 2 esimene lõik reguleerib üksnes dokumentide kättetoimetamise viise, milleks võivad põhimõtteliselt olla saatmine faksi või muu tehnilise sidevahendi teel, kusjuures sõnaselgelt välistatud on siiski Esimese Astme Kohtu otsuste ja määruste kättetoimetamine nendel viisidel.

49.      Seejärel näeb selle lõike teine lõik (millele viitavad nii apellatsioonkaebuse esitaja kui ka komisjon) – nagu nägime – ette, et juhul, kui – inter alia – „dokumendi olemuse” (otsus või määrus) tõttu ei ole seda võimalik edastada faksi või muu tehnilise sidevahendi teel, toimetatakse see adressaadile kätte artikli 100 lõikes 1 ette nähtud n-ö tavalise menetluse kohaselt, st tähtkirjaga koos vastuvõtuteatisega, teatades adressaadile sellest samal ajal faksi või muu tehnilise sidevahendi teel. Kui seda on tehtud, võib eeldada, et tähtkiri anti selle adressaadile üle kümnendal päeval pärast selle postitamist Luksemburgi postkontoris (seda loomulikult juhul, kui kohtudokumentide kättetoimetamise aadressiks ei olnud valitud selles riigis asuvat aadressi), välja arvatud juhul, kui vastuvõtuteatis ei tõenda, et kättesaamine leidis aset mõnel muul kuupäeval.

50.      Järelikult tuleb Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 100 lõike 2 teises lõigus sätestatud eeldust pidada erinevaks sama kodukorra artikli 44 lõike 2 kolmandas lõigus ette nähtud eeldusest, mille kohaselt loetakse kättetoimetamine nõuetekohaselt sooritatuks, kui tähtkiri postitati Luksemburgi postkontoris.(28)

51.      Esimest kohaldatakse nimelt juhul, kui vaatamata nõusolekule, et menetlusdokumendid saadetakse faksi või muu tehnilise sidevahendi teel, ei saa neid edastada inter alia dokumendi olemuse tõttu (otsus või määrus).(29) Teine tuleb vastupidi mängu juhul, kui hageja ei järgi artikli 44 lõike 2 esimeses ja teises lõigus kehtestatud vorminõudeid, st kui ta ei teatanud kohtudokumentide kättetoimetamise aadressi Luxembourgis ega nõustunud menetlusdokumentide kättetoimetamisega faksi või muu tehnilise sidevahendi teel.(30)

52.      Käesoleval juhul – nagu nägime – ei valinud Diputación kohtudokumentide kättetoimetamise aadressi Luxembourgis, kuid nõustus sellega, et menetlusdokumendid saadetakse talle faksi või muu tehnilise sidevahendi teel. Kohaldatakse niisiis artikli 100 lõike 2 teist lõiku.

53.      See täpsustatud, tuleb teha sellest õigusnormist lähtuvalt kindlaks, millistel tingimustel on võimalik kalduda kõrvale eeldusest, mille kohaselt anti tähtkiri üle kümnendal päeval pärast postitamist Luksemburgi postkontoris. See tähendab, et kas sellest eeldusest ei lähtuta iga kord, kui vastuvõtuteatis tõendab, et kättesaamine toimus mingil muul kuupäeval (nagu väidab apellatsioonkaebuse esitaja), või ainult siis, kui see kuupäev on varasem nimetatud eeldusest tulenevast kuupäevast (nagu arvab komisjon).

54.      Minu arvates on nendest kahest argumendist veenvam kahtlemata Diputacióni oma. Esiteks näib see olevat paremini kooskõlas eespool nimetatud õigusnormi sõnastusega, mis ei kinnita kuidagi komisjoni järeldusi. Lisaks pean üldisemalt märkima, et kui asjaomased menetlusnormid annavad hagejale tähtaja, on tal õigus seda kasutada ja täielikult kasutada, välja arvatud selles osas sõnaselgelt ette nähtud erandid. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtajad on kindlaks määratud ka kaitseõiguste tagamise eesmärgil; järelikult tuleb neid õigusi piirata võivate lahenduste väljapakkumiseks määratleda palju kindlam õiguslik alus kui täiesti teise sisuga lause alusel tehtud kaudne ja lisaks ebaloomulik järeldus.

55.      Igal juhul arvan üldpõhimõtetele tuginedes, et isegi kui selles küsimuses on veel objektiivseid tõlgendust puudutavaid kahtlusi, ei tohi see kahjustada apellatsioonkaebuse esitajat ja tema kaitseõigusi ning järelikult tuleb otsustada tõlgenduse kasuks, mis kaitseb neid õigusi paremini.

56.      Järelikult arvan, et Diputacióni apellatsioonkaebust tuleb pidada tähtaegselt esitatuks ja see on niisiis vastuvõetav.

Apellatsioonkaebuse aluseks olevad väited

57.      Et see on täpsustatud, analüüsin nüüd apellatsioonkaebuste põhiküsimust, märkides kohe, et P & O tugines seitsmele ja Diputación üheksale väitele, mis osaliselt kattuvad. Ma analüüsin neid seega võimalusel koos.

58.      Esiteks analüüsin väiteid, mis käsitlevad vaidlusaluse meetme kvalifitseerimist abina (A), seejärel neid, mis on keskendatud EÜ artikli 88 lõike 3 väidetavale väärale tõlgendusele (B), ning lõpuks neid, mis käsitlevad muid õigusnormide rikkumisi, mida Esimese Astme Kohus väidetavalt toime pani (C).

A.      Meetme abina kvalifitseerimist käsitlevad väited

59.      Diputación tugineb erinevatele väidetele, et vaidlustada eelkõige Esimese Astme Kohtu väited, millega kinnitatakse vaidlustatud otsuses toodud järeldusi, milles uus leping kvalifitseeritakse riigiabina EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

1. Nende väidete vastuvõetavus

60.      Enne väidete sisulist analüüsimist tuleb hajutada mõningad kahtlused nende vastuvõetavuse osas.

61.      Eelkõige tuleb kontrollida, kas kõnesoleva meetme kvalifitseerimist abina võib veel vaidlustada ühenduse kohtus. Kohtuotsuses BAI tegi Esimese Astme Kohus nimelt juba selle meetme kohta teatava otsuse, tühistades 7. juuni 1995. aasta otsuse, millega see loeti ühisturuga kokkusobivaks. Et pooled seda hiljem ei vaidlustanud, jõustus see kohtuotsus ja omandas kohtuotsuse seadusjõu. Seega võib tekkida küsimus, kas sellega, kui Diputación pöördus Esimese Astme Kohtu poole, vaidlustati kaudselt kohtuotsus BAI, rikkudes kohtuotsuse seadusjõu põhimõtet.

62.      Õigupoolest tõstatas komisjon selle vastuväite nõuetekohaselt esimeses kohtuastmes, kuid tulemusteta, sest Esimese Astme Kohus leidis, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib „kohtuotsuse seadusjõud takistada hagi vastuvõetavaks lugemist siis, kui asjaomaseks kohtuotsuseks alust andnud hagi vastandas samu pooli, selle ese oli sama ja see põhines samadel alustel”(31). Käesoleval juhul oli Diputacióni esitatud hagi – ikka Esimese Astme Kohtu arvates – vastupidi suunatud teise akti vastu kui see, mis andis alust kohtuotsuseks BAI (vastavalt vaidlustatud otsus ja 7. juuni 1995. aasta otsus), ning lisaks ei olnud kohtuvaidluse pooled samad, kes osalesid kohtuasjas BAI, sest Diputación ei olnud selle viimase kohtuasja pool.(32)

63.      Komisjon ei tõstatanud seda vastuväidet käesoleva apellatsioonmenetluse raames, vaatamata sellele, et pooltel paluti esitada oma märkused selles küsimuses ning nad esitasid kohtuistungil tõesti oma (vastupidised) väited selles osas.

64.      Vaatamata poole nõuetekohase vastuväite puudumisele arvan, et miski ei keela Euroopa Kohtul kontrollida, kas käesoleval juhul on tõepoolest tegemist kohtuotsuse seadusjõu rikkumisega. Minu arvates võib Euroopa Kohus vaatamata sellele, et õigusaktid selle kohta midagi ei ütle,(33) apellatsioonmenetluse raames tõstatada omal algatusel Esimese Astme Kohtu otsuse vastu vastuväite, mis on põhjendatud avaliku korra põhjustega.

65.      Märgin lisaks, et seda õigust kinnitab selgelt Euroopa Kohtu praktika ja põhjendab põhjalikult kohtujurist F. G. Jacobs oma kohtuasjas Salzgitter esitatud ettepanekus ning mina piirdun siin ainult sellega, et viitan nimetatud ettepanekus esitatud argumentidele.(34)

66.      Lisaks ei tundu mulle kaheldav see, et kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte järgimist peab pidama avaliku korra küsimuseks, mille Euroopa Kohus võib just igal ajal omaalgatuslikult tõstatada. Nimelt on meil siin tegemist ühenduse õiguskorra (ja mitte üksnes ühenduse õiguskorra) aluspõhimõttega, mille järgimine tuleb tagada mitte ainult ja mitte niivõrd poolte huvides, kui kõigi asjaomaste isikute huvides.(35)

67.      Et see on täpsustatud, tekib veel ainult küsimus, kas käesoleval juhul on eespool nimetatud vastuväide põhjendatud ja seega, kas tunnistades esimeses kohtuastmes hagi vastuvõetavaks ja tehes uue otsuse küsimuses, kas vaidlusalune meede on abi, rikkus Esimese Astme Kohus kohtuotsuse BAI seadusjõudu.

68.      Selles osas meenutan kõigepealt, et esimeses kohtuastmes lükkas Esimese Astme Kohus tagasi poole tõstatatud vastuväite, leides, et tingimused, mis peavad Euroopa Kohtu praktika kohaselt olema täidetud, et saaks tugineda kohtuotsuse seadusjõule, ei ole täidetud. Eelkõige välistas ta, et nende kahe kohtuasja pooled ja ese on samad.

69.      Mis puudutab esimest aspekti, siis ma märgin, et kohtuasjas BAI ei olnud Diputación tõesti pool ja asjaomaseid avalikke huve kaitses Hispaania valitsus kui selles kohtuasjas kostjaks oleva komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astuja. Seega võib rõhutada, et kuigi on tõsi, et mõlemal juhul on tegemist sama riigi ametiasutustega, kes kaitsesid Esimese Astme Kohtus abi andnud asutuse seisukohta, on siiski ka tõsi, et ikkagi on tegemist erinevate õigussubjektidega. Tunnistan niisiis, et ma ei ole kindel, kas vastuväide on tõesti otsustav, eriti siis, kui väljatoodud erinevust õigustasid võimalikud piirangud, mis kitsendasid Diputacióni õigust olla esimeses menetluses pool.

70.      Seega tundub mulle otsustav see, kas teine tingimus on täidetud. Õigupoolest võib tulemus samuti tunduda ilmne, sest mõlemas kohtuasjas vaidlustatud otsused oli formaalselt erinevad. Arvan siiski, et küsimus on keerukam.

71.      Nimelt pean märkima, et mõistet „sama ese” „ei saa piirata kahe taotluse” ja täpsemalt käesoleval juhul vaidlustatud akti „formaalse samasusega”(36), sest see ei ole niivõrd seotud sellise samasusega, kuivõrd kohtule esitatud õigusliku küsimuse samasusega. Kohtuotsus ja kohtuotsuse seadusjõud puudutavad nimelt viimast.

72.      Lisaks sellele on niisugusest vaatepunktist seletatav ka see, miks Euroopa Kohus sedastas, et kui komisjon võtab vastavalt EÜ artiklile 233 vajalikud meetmed „[tühistava otsuse] järgimiseks ja selle täielikuks elluviimiseks, on [komisjon] kohustatud järgima mitte ainult kohtuotsuse resolutiivosa, vaid ka põhjendusi, mis selleni viisid ja mis seda vajalikul määral toetavad [...]. Just need põhjendused [...] näitavad resolutiivosas tuvastatud ebaseaduslikkuse täpseid põhjuseid ja asjaomane institutsioon peab võtma neid arvesse tühistatud akti asendamisel”(37).

73.      Mõlema vaadeldava kohtuvaidluse puhul näis vaidlusalune küsimus sisuliselt sarnane. Ehkki on tõsi, et uue kohtuasja esemeks oli samuti – nagu kohtuasjas BAI – kohtule kontrollimiseks esitatud konkreetse (ja mõlemal juhul erineva) akti kehtivus, seisnes kohtuasjade tegelik ja ühine õigusküsimus – mida minu arvates käsitles kohtuotsus – hinnangus, mille komisjon andis vaidlusalusele meetmele, lähtudes EÜ artikli 87 lõikest 1, et määrata mõlemal juhul kindlaks, kas leping kujutab endast riigiabi või mitte.

74.      Akt tühistatigi kohtuotsusega BAI just selle hinnangu tõttu ja selle otsuse aluseks olevad õiguslikud põhjendused oleksid põhimõtteliselt pidanud juhtima Esimese Astme Kohut ka järgmises menetluses, kui tal paluti võtta seisukoht otsuse kohta, milles oli täpselt järgitud kohtuotsuses BAI antud juhtnööre.

75.      Eelnev märgitud, pean siiski täheldama, et pärast kohtuotsust BAI ei rahuldunud komisjon sellega, et võttis lihtsalt vastu sama akti koos uute nimetatud kohtuotsusele vastavate põhjendustega. Ta algatas vaidlusaluse meetme kohta EÜ artikli 88 lõike 3 kohase ametliku uurimismenetluse, „et asjaomased isikud saaksid esitada oma märkused seisukoha kohta, mille komisjon kavatseb [lepingu osas] võtta, lähtudes Esimese Astme Kohtu otsusest”(38). Ja nagu selgub vaidlustatud otsuse tekstist, esitasid P & O, Baski ametiasutused ja BAI selle menetluse jooksul täiendavaid märkusi ning teavet vaidlusaluse meetme kohta.(39)

76.      Olenemata sellest, millist tähtsust komisjon pidi kohtuotsusele BAI omistama, ei saanud ta mõistagi jätta tähelepanelikult analüüsimata võimalikke uusi või lisaasjaolusid, millele on viidanud menetlusosalised (näiteks meetme uued muudatused, asjaomase majandusliku ja/või õigusliku raamistiku muutus jne), asjaolusid, mida ilmsetel põhjustel ei saanud asjaomases kohtuotsuses arvesse võtta, kuid mis võisid komisjoni lõplikke hinnanguid teises suunas mõjutada.

77.      Aga kui pooled esitasid tõesti uusi elemente(40) ja komisjon võttis neid arvesse(41) eespool nimetatud ametliku uurimise käigus, ei saanud Esimese Astme Kohus jätta neid arvesse võtmata ja jätta küsimust uuesti analüüsimata. See on nii vaatamata pretsedendile, milleks on kohtuotsus BAI, sest nagu Euroopa Kohus on mitu korda meenutanud, „[ühenduse kohtu otsuse] seadusjõud on ainult fakti- ja õigusküsimustel, mis kohtuotsusega tõesti või tingimata lahendati”(42).

78.      Ma arvan seega, et Esimese Astme Kohus vaatas vaidlusaluse meetme laadi vaidlustatud kohtuotsuses uuesti läbi õigustatult. See on nii seda enam, et teistsugune lahendus oleks tähendanud käesoleva menetluse pooltele ja eelkõige Diputaciónile, et eitatakse nende õigust kohtulikule kaitsele, sest komisjoni hinnangud poolte esitatud täiendavatele elementidele ei allu ühenduse kohtu kontrollile.

79.      Mulle tundub seega, et Esimese Astme Kohtu selles küsimuses tehtud otsus oli õige. Järelikult teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada apellatsioonkaebuse esitajate poolt esitatud väited vastuvõetavaks.

2. Põhiküsimus

80.      Eelnevat arvestades tuleb analüüsida EÜ artikli 87 lõike 1 tõlgendamist käsitlevate väidete sisu.

81.      Selles osas meenutan, et apellatsioonkaebuse esitaja arvates rikkus Esimese Astme Kohus nende sätete tõlgendamisel õigusnorme, sest:

a)      hindamaks, kas Hispaania ametiasutused käitusid nagu turumajanduses tegutsev erainvestor, lähtus ta avaliku võimu sekkumise vajaduse kriteeriumist, millel ei ole mingit pistmist erainvestori põhimõttega;

b)      ta leidis ekslikult, et Diputaciónil ei olnud vaja osta reisitšekke;

c)      ta ei kritiseerinud seda, et vaidlustatud otsuses puudub meetme antud eelise majanduslik analüüs P & O-le juba makstud summade osas;

d)      ta tunnistas, et komisjonil ei olnud tarvis hinnata riikliku meetme tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja konkurentsile.

82.      Analüüsin nüüd neid väiteid.

a.      Avaliku võimu sekkumise vajaduse kriteerium

83.      Nagu juba ütlesin, väidab Diputación eelkõige seda, et Esimese Astme Kohus tõlgendas vääralt EÜ artikli 87 lõiget 1, leides, et erainvestori tuntud põhimõtte kohaldamiseks peab kontrollima, kas käesoleval juhul oli kõnesoleval ametiasutusel tegelikult ostetud kaupu või teenuseid vaja.

84.      Tema arvates eeldab selle põhimõtte õige kohaldamine nimelt, et aluseks võetakse ainult nende kaupade ja teenuste hind ning vastavus selle hinna ja turuhindade vahel, mis on objektiivselt kontrollitavad andmed. Kritiseeritud kriteerium, mille kohta ei ole pealegi võimalik leida Euroopa Kohtu praktikas midagi, viib vastupidi avaliku võimu sekkumiste põhjuste ja motiivide subjektiivse analüüsini. Lisaks kohustab see liikmesriike teatama komisjonile kõikidest kaupade ja teenuste ostudest ning tõendama nende vajalikkust.

85.      Komisjon omakorda arvab vastupidi, et ostu ilmse tarbetuse tuvastamine on eraettevõtja põhimõtte kohaldamisel täiesti asjakohane kriteerium. Nimelt annab kaupade või teenuste ost, mille tarbetus on ilmne, tarnijale olulise majandusliku eelise EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

86.      Mina omalt poolt meenutan kõigepealt, et erainvestori tuntud põhimõte võimaldab teha kindlaks, kas avaliku võimu sekkumist võib pidada puhtalt turuloogikast lähtuvaks ning selle eesmärk ei ole soodustada teatud ettevõtjaid, tekitades moonutusi ühisturul. Nagu teada, on ühenduse väljakujunenud kohtupraktikas nimelt täpsustatud, et otsustamaks, kas avaliku võimu sekkumine kujutab endast riigiabi, tuleb hinnata, kas eraettevõtja oleks sarnases olukorras asjaomase majandustehingu teinud samadel tingimustel nagu ametiasutus.(43)

87.      Miski ei tõenda aga, et selle täielikuks ja sobivaks analüüsimiseks peab komisjon keskenduma üksnes mingi kauba või teenuse, mille eest avalik-õiguslik ostja tasub, „õigele” (või turu-) hinnale, jättes täiesti kõrvale ostu tähtajad, tingimused ja muud asjaolud. Mulle tundub vastupidi, et ainult kõigi nende tegurite hindamine võimaldab teha kindlaks, kas asjaomane majandustehing on seaduslik või kas selle eesmärk on anda müüjale EÜ artikli 87 lõikega 1 keelatud majanduslik eelis. Kokkuvõttes on erainvestori põhimõtte puhul oluline, et mitte (ainult) hind, vaid tehing tervikuna vastaks turuloogikale.

88.      Näiteks on ilmne, et isegi kui hind vastaks esimesel pilgul turuhinnale, oleks ametiasutuse otsus osta kaupu müüjale soodsamate maksetähtaegadega (või muudel maksetingimustel) kui turul tavaliselt pakutavad, vastuolus erainvestori põhimõttega. Tulles aga meie juhtumi juurde, siis kehtib see ka juhul, kui ost tehakse küll turuhinnaga, aga vajadustest palju suuremates kogustes, võimaldades tarnijal nii oma käivet ebaproportsionaalselt suurendada. Nagu komisjon rõhutas, ei ostaks ükski eraettevõtja kaupu või teenuseid, mida tal ei ole tegelikult vaja.

89.      Esimese Astme Kohtul oli seega minu arvates õigus, kui ta leidis, et „lihtsalt sellest, et liikmesriik ostab kaupu ja teenuseid turutingimustel, ei piisa, et niisugune tehing oleks äritehing, mis tehti erainvestorile vastuvõetavatel tingimustel, ehk teisiti öeldes harilik äritehing, kui selgub, et riik ei vajanud neid kaupu ja teenuseid tegelikult”(44).

90.      Mõistagi tunnistan, et alati ei ole kerge objektiivselt kontrollida ametiasutuste vajadust osta mõningaid kaupu või teenuseid; kuid on ka tõsi, et kui võimalik, on niisuguse vajaduse puudumine selge märk, mis tõendab, et asjaomane ost ei ole harilik äritehing.

91.      Käesoleval juhul näiteks kinnitavad elemendid, mida Esimese Astme Kohus arvesse võttis (reisitšekkide kasutamise madal tase, ametiasutuste loobumine ostmast reisitšekke teistesse geograafilistesse sihtpunktidesse, mis oleksid võinud olla huvipakkuvamad, ainult P & O teenindatava liini kasuks)(45), et Diputaciónil ei olnud tegelikult vaja osta P & O-lt nii palju reisitšekke.

92.      Mis puudutab seejärel hageja rõhutatud asjaolu, et kõnesolev kriteerium asetab liikmesriikidele liiga suure koorma, sest kohustab neid teatama komisjonile kõikidest kaupade ja teenuste ostudest, siin ma väidan vastu, et tegelikult on neil teatamiskohustus ainult siis, kui sekkumine võib konkreetsete asjaolude tõttu väljenduda majanduslikes eelistes lepingu poolteks olevatele ettevõtjatele, mida nad ei oleks saanud, sõlmides lepingu erasektori esindajaga. Teiste sõnadega peavad ametiasutused hindama igal juhtumil eraldi, kas leping põhineb või mitte turutingimustel. See hindamine ei tundu mulle aga erinev sellest, mille nad peavad läbi viima näiteks siis, kui otsustavad investeerida äriühingu kapitali või müüa riigi vara eraisikutele.

93.      Nendel põhjustel arvan, et see väide tuleb tagasi lükata.

b.      Väidetav vajadus sõlmida leping

94.      Diputacióni arvates leidis Esimese Astme Kohus seejärel valesti, et käesoleval juhul ei vasta uus leping tegelikule vajadusele osta need reisitšekid.

95.      Komisjon tõstatab siiski selle vastuväite puhul vastuvõetamatuse vastuväite põhjendusel, et selle eesmärk on vaidlustada hinnanguid faktilistele asjaoludele, mille Esimese Astme Kohus on andnud.

96.      EÜ artikli 225 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 51 kohaselt võib Esimese Astme Kohtu otsuseid Euroopa Kohtusse edasi kaevata „üksnes õigusküsimustes”, millest järeldub väljakujunenud kohtupraktika põhjal, et „Euroopa Kohus ei ole [...] pädev tuvastama kohtuasja faktilisi asjaolusid ega põhimõtteliselt ka kontrollima tõendeid, millele Esimese Astme Kohus on kohtuasja faktiliste asjaolude määratlemisel tuginenud. Kui kõnealused tõendid on saadud seaduslikult ning on järgitud tõendamiskoormust ja tõendite esitamist puudutavaid üldisi õiguspõhimõtteid ja menetlussätteid, on üksnes Esimese Astme Kohtu kohustus hinnata talle esitatud tõendite väärtust [...]. Välja arvatud juhul, kui kohtule esitatud tõendid on moonutatud, ei moodusta kõnealune hinnang seega õigusküsimust, mis alluks iseenesest Euroopa Kohtu kontrollile”(46).

97.      Mulle tundub aga ilmne, et kõnesoleva väitega püütakse panna Euroopa Kohut uuesti hindama faktilisi asjaolusid, mille Esimese Astme Kohus on tuvastanud, ja tõendeid, millele viimane tugines Diputacióni vajaduse puudumise osas osta nii palju reisitšekke.

98.      Ma lisan, et apellatsioonkaebuse esitaja ei tuginenud ka tõendite moonutamisele; igal juhul näib mulle, et Esimese Astme Kohtu analüüs selles osas on nende elementide hoolika hindamise tulemus, millele nii hagejad kui ka komisjon viitasid.(47)

99.      Nendel põhjustel on väide minu arvates vastuvõetamatu.

c.      Diputaciónile juba makstud summade majandusliku analüüsi puudumine

100. Diputación esitas ka väite, mis põhineb sellel, et Esimese Astme Kohus tõlgendas vääralt EÜ artikli 87 lõiget 1, sest ei mõistnud hukka asjaolu, et komisjoni otsuses puudub majanduslik analüüs kontrollimiseks, kas meetme rakendamiseks P & O-le juba makstud summad – eelkõige juba kasutatud reisitšekkidega seotud summad – olid niisugused, et andsid talle majandusliku eelise. Tõepoolest olid need summad vastutasu transporditeenuse eest, mida P & O tegelikult osutas, ning neid ei saa seega kvalifitseerida toetusmeetmetena.

101. Komisjoni arvates sisaldab vaidlustatud otsus vastupidi meetme mõju üksikasjalikku majanduslikku analüüsi.

102. Ütlen kohe, et ei usu, et saan apellatsioonkaebuse esitaja väidet toetada. Kui hästi järele mõelda, tähendab see nimelt, et komisjon oleks pidanud esiteks analüüsima ex post asutamislepingut rikkudes rakendatud meetme (s.t juba makstud summade) majanduslikku väärtust ning teiseks väidetava abi erinevad komponendid (nende reisitšekkide omandamine, mille eest on juba tasutud, ja nende omandamine, mille eest ei ole veel tasutud) hindamisel kunstlikult osadeks jagama, samal ajal kui see abi moodustab üheainsa toetusmeetme, mis oli küll jagatud mitmeks osaks.

103. Esimese küsimuse osas märgin, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb abimeedet üldiselt analüüsida, võttes arvesse abi andva asutuse olukorda enne selle abi rakendamist. Euroopa Kohus on nimelt täpsustanud, et „tegemaks kindlaks, kas riik käitus või mitte turumajanduse tingimustes tegutseva aruka investorina, tuleb asetuda uuesti selle aja konteksti, mille jooksul rahalise toetuse meetmed võeti, et hinnata riigi käitumise majanduslikku otstarbekust ning hoiduda seega igasugusest hilisemal olukorral põhinevast hinnangust”(48).

104. Teises küsimuses piirdun märkimisega, et see, kui ametiasutused ostsid P & O-lt reisitšekke, moodustab ühe ja sama äritehingu. Selle tehingu majanduslikku väärtust ja koguulatust ei saanud seega hinnata muidu, kui analüüsides meedet tervikuna. Kindlasti ei saanud komisjonilt nõuda, et ta hindaks abi erinevaid komponente eraldi, tegemaks kindlaks, kas ja mil määral tõid juba makstud summad, ja pealegi asutamislepingut rikkudes makstud summad, konkreetselt abi saavale ettevõtjale kasu.

105. Lähtudes nendest kaalutlustest, tuleb väide, mis põhineb P & O-le juba makstud summadega antud majandusliku eelise hindamise puudumisel, tagasi lükata.

d.      Vaidlusaluse meetme tegelik mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja konkurentsile

106. Lõpuks väidab Diputación, et Esimese Astme Kohus tõlgendas vääralt EÜ artikli 87 lõiget 1, sest ei kritiseerinud seda, et vaidlustatud otsuses ei ole üldse analüüsitud vaidlusaluse meetme tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja konkurentsile. Apellatsioonkaebuse esitaja arvates piirdus komisjon selles küsimuses lihtsalt oletustega.

107. Arvan siiski, et komisjon väidab õigesti, et otsuses on kõnesoleva meetme vaidlusalust mõju piisavalt tõendatud.

108. Nimelt ei ole ühenduse väljakujunenud kohtupraktika kohaselt vaja, et abi, millest ei ole teatatud, valdkonnas tehtavates otsustes oleks analüüsitud konkreetselt selle abi tegelikke tagajärgi konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubandusele. Seevastu on komisjoni kohuseks tõendada juhtumi asjaolude põhjal, et meetmed ähvardavad moonutada konkurentsi ja neil võib olla mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele.(49) Nagu komisjon rõhutas, sisaldavad vaidlustatud otsuse mõned lõigud (ja eelkõige punktid 54 ja 55) tõesti seda laadi analüüsi.

109. Nagu põhjendatult märkis Esimese Astme Kohus, tuginedes väljakujunenud kohtupraktikale, viiks see, kui komisjon peaks iga kord tõendama oma otsuses juba antud abi tegelikke tagajärgi, teiseks selleni, et soositakse liikmesriike, kes annavad abi, rikkudes teatamiskohustust, nende kahjuks, kes oma abiprojektidest nõuetekohaselt teatavad, sest tõendamiskoormus on esimesel juhul suurem kui teisel.(50)

110. Eelneva põhjal näib mulle lõpuks, et väited, mis põhinevad EÜ artikli 87 lõike 1 Esimese Astme Kohtu poolsel tõlgendamisel, on osaliselt vastuvõetamatud ja osaliselt põhjendamata.

B.      Väited, mis põhinevad EÜ artikli 88 lõike 3 vääral tõlgendamisel

111. Nagu näitasin, heidavad mõlemad apellatsioonkaebuse esitajad Esimese Astme Kohtule ka ette, et see tõlgendas vääralt EÜ artikli 88 lõiget 3, sest:

a)      kvalifitseeris uue lepingu ebaseadusliku abina;

b)      järeldas, et esialgse lepingu ja uue lepinguga antud abi puhul on tegemist ühe ja sama abiga, mida anti ja rakendati 1992. aastal.

112. Analüüsin seega nüüd neid väiteid.

a.      Vaidlustatud meetme seaduslikkus

113. Erinevate suures osas analoogiliste argumentidega heidavad P & O ja Diputación Esimese Astme Kohtule ette, et see järeldas, et 27. märtsi 1995. aasta kiri ei kujuta endast nõuetekohast teatamist asutamislepingu tähenduses.

114. Nimelt kvalifitseeris Esimese Astme Kohus uue lepingu vaidlustatud kohtuotsuses kõigepealt lihtsalt esialgse lepingu muutmiseks, järeldades, et mõlema lepinguga antud abi puhul on tegemist ühe ja sama abiga, mida anti ja rakendati 1992. aastal. Lisaks tõi ta välja terve rea elemente, mis näitavad, et 27. märtsi 1995. aasta kirja eesmärk ei olnud nõuetekohane teatamine uuest lepingust. Eelkõige on selles osas kõnekas asjaolu, et seda kirja ei saadetud komisjoni peasekretärile, vaid ühele ametnikule; et selles ei olnud mainitud konkreetselt EÜ artikli 88 lõiget 3 ning see kandis märget „NN 40/93”, mida komisjon kasutas esialgse lepinguga seonduvas toimikus.

115. Nagu ütlesin, vaidlustavad apellatsioonkaebuse esitajad selle järelduse. Nende arvates põhineb see mitte ainult tõendusliku väärtuseta materjalil, vaid selle puhul on jäetud tähelepanuta ka vastupidisele viitavad asjaolud. Eelkõige ei ole selle puhul – ikka apellatsioonkaebuse esitajate arvates – arvesse võetud väga tähtsat asjaolu, nimelt et P & O advokaadid saatsid kõnesoleva kirja Hispaania ametiasutuste heakskiidul.

116. Apellatsioonkaebuse esitajate sõnul tuli aga abimeetmetest teatamist eraisikute poolt sel ajal pidada vastuvõetavaks. Nimelt esiteks ei ütle asutamisleping midagi isikute kohta, kellel on õigus algatada EÜ artikli 88 lõikes 3 kirjeldatud menetlus; teiseks on määruse nr 659/1999 artikliga 2 kehtestatud piirang, mille kohaselt tohivad selle algatada üksnes liikmesriigid, vaidlusalustest asjaoludest hilisem ja järelikult käesoleval juhul kohaldamatu.

117. P & O jätkab, et kui abist nõuetekohaselt teatati, oleks tulnud käesoleva juhtumi suhtes täiel määral kohaldada kohtuotsusest Lorenz(51) johtuvat praktikat. Kuna pärast seda, kui Esimese Astme Kohus 7. juuni 1995. aasta otsuse tühistas, ei võtnud komisjon vaidlustatud meetme osas seisukohta kahe kuu jooksul pärast kohtuotsuse tegemist, oleks abi järelikult tulnud pidada kaudselt lubatuks.

118. P & O jätkab, et isegi kui nõustuda, et uuest lepingust ei teatatud nõuetekohaselt, ei oleks komisjonil estoppel’i põhimõttest tulenevalt enam olnud õigust tugineda sellele, et teatamine ei olnud nõuetekohane. Et ta ei esitanud seda mittenõuetekohasust käsitlevat väidet haldusmenetluse jooksul kunagi Hispaania ametiasutustele, ei pidanud viimased vajalikuks olukorda parandada, samal ajal kui oleksid saanud seda kergesti teha, teatades komisjonile abist nõuetekohaselt.

119. Komisjon, kes toetab Esimese Astme Kohtu analüüsi, vastab, et riigiabi uurimismenetluste laad ise ja kaudselt ka Euroopa Kohtu praktika – eeskätt eespool viidatud kohtuotsus Lorenz – kinnitavad väidet, et abiprojektidest on õigus teatada ainult liikmesriikidel.(52) Lisaks rõhutab ta, et asjaolud, mida Esimese Astme Kohus kirjeldab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64–68 (mainitud eespool punktis 114), kinnitavad täielikult järeldust, mille kohaselt ei käsitlenud komisjon 27. märtsi 1995. aasta kirja kunagi nõuetekohase teatamisena.

120. Mina omalt poolt pean ütlema, et jällegi ei saa ma apellatsioonkaebuse esitajate argumente toetada.

121. Mis puudutab kõigepealt võimalust pidada EÜ artikli 88 lõike 3 kohaselt nõuetekohaseks teatamist muude isikute poolt peale ametiasutuste, siis probleem on nüüdseks lahendatud, nagu juba näitasin, määruse nr 659/1999 artikliga 2, mille kohaselt „teatab kõnealuneliikmesriik kõikidest uue abi andmise plaanidest komisjonile piisavalt aegsasti”(53). Kuid kuidas oli lugu enne selle õigusnormi jõustumist, arvestades, et EÜ artikli 88 lõikes 3 on piirdutud sellega, et nähakse ette, et „[k]omisjoni informeeritakse kõikidest plaanidest abi määramise või muutmise kohta piisavalt aegsasti”?

122. Kuid isegi leides, et selle õigusnormi lühike sõnastus probleemile vastust ei anna, näib mulle, et seevastu EÜ artikli 88 lugemine tervikuna ja süstemaatiliselt võimaldas juba sel ajal välistada teatamise muude isikute poolt peale ametiasutuste. Nagu asutamislepingu teised riigiabi käsitlevad sätted, on ka EÜ artikkel 88 täielikult keskendatud liikmesriigi ja komisjoni suhtele.

123. Pealegi, nagu rõhutas Euroopa Kohus enne määruse nr 659/1999 andmist tehtud kohtuotsuses SFEI jt „on artikli [88 lõikes 3] ette nähtud abiprojektidest teatamise kohustus ja keeld neid enne seda rakendada suunatud liikmesriigile [ja] liikmesriik on otsuse adressaat, millega komisjon tuvastab riigiabi ühisturuga kokkusobimatuse ja palub liikmesriigil see komisjoni määratud tähtaja jooksul lõpetada”(54).

124. Lisaks märgin, et Euroopa Kohtu praktikas, mis on praegu suures osas oma koha leidnud määruses nr 659/1999(55), on võimalikke abisaajaid määratletud lihtsalt menetluse „huvitatud pooltena”, üsna sarnaselt olukorrale, milles on teised huvitatud kolmandad isikud (näiteks abisaaja konkurendid). Hiljutises kohtuasjas Acciaierie di Bolzano, oli Euroopa Kohtul võimalus sedastada, et „riigiabi uurimismenetluses on teistel huvitatud isikutel peale asjaomase liikmesriigi ainult ülesanne [esitada märkusi pärast ametliku uurimismenetluse algatamist] ja selles osas ei saa nad nõuda ise vastastavat vaidlust komisjoniga, mille võimalus on nimetatud liikmesriigil [...]. Ükski riigiabi uurimismenetluse säte ei anna abisaajale teiste huvitatud isikute hulgas erilist rolli. Selles osas tuleb täpsustada, et riigiabi uurimismenetlust ei viida läbi abisaaja või abisaajate vastu, millisel juhul võiks(id) ta/nad nõuda sama ulatuslikke õigusi nagu kaitseõigused”(56).

125. Mulle tundub seega, et abi uurimismenetluste laad ise välistab selle, et abist võiksid teatada eraisikud.

126. Sellest tuleneb käesoleval juhul, et uut lepingut ei saanud pidada abiks, millest teatati seaduslikult asutamislepingu tähenduses. Ja seda järeldust ei muudaks ka see, kui – nagu väidab apellatsioonkaebuse esitaja – uuest lepingust oleks komisjonile teatatud liikmesriigi ametiasutuste heakskiidul. Viimased ei oleks nimelt saanud vabastada ennast teatamiskohustusest, mis neil asutamislepingu järgi on, lubades seda, et abist teatab komisjonile eraisik mitteametlikke kanaleid pidi.

127. Nendel põhjustel näib mulle, et Esimese Astme Kohus ei eksinud, kinnitades komisjoni analüüsi selles küsimuses.

128. Mis puudutab apellatsioonkaebuse esitajate vastuväiteid nende elementide tõendusliku väärtuse osas, mille alusel Esimese Astme Kohus leidis, et abist komisjonile teatamise ajal leiti see abi olevat ebaseaduslik, siis piirdun märkusega, et need vastuväited käsitlevad Esimese Astme Kohtu hinnangut faktilistele asjaoludele. Nagu ma juba aga eespool (punktis 96) märkisin, ei saa Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse raames niisuguseid hinnanguid kontrollida, välja arvatud juhul, kui apellatsioonkaebuse esitajad viitavad tõendite moonutamisele ja tõendavad seda, mida nad käesoleval juhul ei teinud.

129. Seejärel on vaevalt vaja märkida, et abist teatamata jätmine välistab kohtuotsusest Lorenz johtuva praktika igasuguse võimaliku kohaldamise käesolevas kohtuvaidluses, sest on üldteada, et see kohtuotsus käsitleb abi, millest liikmesriigi ametiasutused nõuetekohaselt teatasid.

130. Mis puudutab lõpuks estoppel’i põhimõttel rajanevat argumenti,(57) st väidetavat aegumist, mis on komisjonile takistuseks ja mis ei lase tal P & O puhul eespool toodud põhjustel (punkt 118) väita, et teatamine ei olnud nõuetekohane, siis ma arvan, et ka see tuleb tagasi lükata kahte tüüpi põhjustel.

131. Esiteks ei näi komisjon olevat kunagi kinnitanud, et 27. märtsi 1995. aasta kiri oli nõuetekohane teatamine vaidlusalusest meetmest. Teiseks ei tähenda see, et komisjon võttis nõuetekohaselt arvesse selles kirjas sisalduvat teavet, et ta pidas seda kirja nõuetekohaseks teatamiseks. Nimelt saab ja kasutab komisjon väljakujunenud praktika kohaselt abi uurimise raames kogu kasulikku teavet, ükskõik missugune on selle päritolu (riigiasutused, võimalikud abisaajad, abisaajate konkurendid jne).

132. Lisan veel, et apellatsioonkaebuse esitaja ei esitanud ühtegi põhjust, miks komisjon oleks pidanud juhtima Hispaania ametiasutuste tähelepanu sellele, et käsitleb uut lepingut abina, millest pole teatatud. Seevastu asjaolu, et 27. märtsi 1995. aasta kiri ei kujuta endast nõuetekohast teatamist, pidi nendele ametiasutustele silma hakkama terve rea elementide põhjal, mille tõi õigustatult välja Esimese Astme Kohus (vt eespool punkt 114)(58).

133. Seega võib teha järelduse, et Esimese Astme Kohus ei rikkunud õigusnorme, leides, et uus leping kujutab endast abi, millest ei ole teatatud. Niisiis teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata vastavad väited tagasi kas siis seepärast, et need on vastuvõetamatud, või seepärast, et on põhjendamatud.

b.      Üks ja sama abimeede

134. Erinevate suures osas kokkulangevate vastuväidetega püüavad apellatsioonkaebuse esitajad sisuliselt näidata, et Esimese Astme Kohus pani toime õigusnormi rikkumise, leides, et uus leping on esialgse lahutamatu osa. Esimese Astme Kohus arvab nimelt, et „esialgse lepingu ja uue lepinguga antud abi puhul on tegemist ühe ja sama abiga, mida anti ja rakendati 1992. aastal”(59).

135. Peale selle, et nad vaidlustavad kõnealuse kohtupraktika asjakohasuse, millele Esimese Astme Kohus oma järelduste tegemisel tugines,(60) tuletavad hagejad täpsemalt EÜ artikli 88 lõikest 3, et abi muutmise plaane tuleb pidada „uueks abiks”. Sellest järeldub nende arvates, et kohustust teatada muudetud abist tuleb vaadelda eraldi kohustusest teatada esialgsest abist. Järelikult ei peaks asjaolul, et abist ei teatatud, olema mingit tagajärge selle abi muutmise seaduslikkusele, kui viimasest teatati nõuetekohaselt.

136. Apellatsioonkaebuse esitajad lisavad, et olulised erinevused kahe lepingu vahel ei võimalda järeldada, nagu tegi Esimese Astme Kohus, et „uuest lepingust tulenevad esialgse lepingu muudatused ei mõjuta esialgse lepinguga kehtestatud abi olemust”(61).

137. Viimaks heidavad nad Esimese Astme Kohtule ette, et see moonutas komisjoni 7. juuni 1995. aasta otsust ning eelkõige jättis tähelepanuta, et sellel otsusel on kahekordne ulatus: esiteks lõpetati sellega esialgse lepingu osas algatatud menetlus ning teiseks leiti, et uus leping ei kujuta endast riigiabi. Järelikult oleks seda otsust tulnud mõista nii, et komisjon käsitles neid kahte lepingut erinevate meetmetena.

138. Mina omalt poolt piirdun märkusega, et need vastuväited põhinevad vääral eeldusel, mille kohaselt teatati uuest lepingust nõuetekohaselt. Et ma aga eespool lükkasin selle eelduse ümber (eespool punktid 122–126), pean sellest järeldama, et kõnesolevad väited on põhjendamata. Isegi kui uut lepingut analüüsiti eraldi eelnevast abist, millest ei teatatud, on see sellegipoolest ebaseaduslik abi, sest ka sellest ei teatatud vastavalt asutamislepingule.

139. Eelnevast lähtudes leian niisiis, et kõnesolevad apellatsioonkaebuse väited tuleb tagasi lükata.

C.      Väited, mis käsitlevad muid väidetavaid õigusnormide rikkumisi

140. Lõpuks väitsid apellatsioonkaebuse esitajad, et Esimese Astme Kohus pani toime muid õigusnormide rikkumisi. Seda eelkõige seepärast, et vaidlustatud kohtuotsusega:

a)      jäeti rahuldamata poolte nõuded, mis põhinesid nende õiguspärasel ootusel, et abi on seaduslik;

b)      moonutati Diputacióni esitatud väidet, mis puudutab EÜ artikli 10 ja hea halduse põhimõtte väidetavat rikkumist;

c)      välistati, et kõnesoleva abi suhtes saab kohaldada EÜ artikli 87 lõike 2 punktis a ette nähtud erandit;

d)      jäeti Diputacióni kaitseõigusi ja Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklit 66 rikkudes tegemata otsus hageja taotluse kohta, et komisjon esitaks tema käsutuses olevad dokumendid.

141. Järgnevalt analüüsin neid vastuväiteid.

a.      Õiguspärane ootus

142. Diputación väidab, et Esimese Astme Kohus moonutas vaidlustatud kohtuotsuses väidet, mille Diputación esimeses kohtuastmes selles küsimuses esitas. Tegelikult käsitles argument, millele ta Esimese Astme Kohtus tugines, apellatsioonkaebuse esitaja sõnul abi andva ametiasutuse ja mitte abisaaja õiguspärase ootuse kaitset, Esimese Astme Kohus aga keskendus ainult viimasele.

143. Mis puudutab P & O-d, siis tema kinnitab, et vaidlustatud kohtuotsuses sisalduva korraldusega abi tagastada rikuti tema õiguspärast ootust, et kõnesolev meede on seaduslik, ning järelikult pani Esimese Astme Kohus toime rikkumise, jättes tema hagi selles küsimuses rahuldamata. Ta arvab nimelt, et komisjoni esimene otsus, milles välistati, et vaidlusalune meede on riigiabi, tekitas temas õiguspärase ootuse, et seda meedet tema suhtes rakendatakse.

144. Komisjon vaidlustab mõlema vastuväite sisuliselt. Lisaks vastab ta Diputaciónile, et tema vastuväide kujutab endast tegelikult uut väidet esimeses kohtuastmes vaidlustatud otsuse peale, mida ta aga selles astmes ei esitanud. Esimese Astme Kohtus tugines apellatsioonkaebuse esitaja just abisaaja ja mitte iseenese õiguspärase ootuse kaitsele. See vastuväide on komisjoni arvates seega ainult viis eirata Euroopa Kohtu kodukorra artikli 113 lõikes 2 sätestatud keeldu muuta apellatsioonkaebuses Esimese Astme Kohtu menetluses olnud hagi eset.

145. Ütlen siiski kohe, et niisugune vastuväide ei tundu mulle põhjendatud. Nimelt viidati hagis, mille apellatsioonkaebuse esitaja esimeses kohtuastmes esitas, õiguspärasele ootusele, mis tekkis „en las partes en el Acuerdo de 1995"(62). Isegi kui seda mõistet „pooled” ei ole analüüsitud ega täiendavalt selgitatud üheski esimeses kohtuastmes läbi viidud menetluse jooksul esitatud märkustest, arvan võivat järeldada, et Diputacióni kui lepingu poolt tuleb pidada selle definitsiooniga hõlmatuks.

146. Kõnesolevate vastuväidete sisu osas tundub mulle sobiv teha vahet selle järgi, kas õiguspärasele ootusele tuginesid abi andnud ametiasutused või abisaaja. Euroopa Kohtu praktika on selge ja väljakujunenud mõlemal juhul.

147. Mis puudutab esimest juhtumit, siis märgin, et ehkki üht osa väitest, millele Diputación tugines esimeses kohtuastmes (s.t seda, mis käsitleb tema enda õiguspärast ootust) ei lükanud Esimese Astme Kohus sõnaselgelt tagasi, näib selle tagasilükkamine siiski tulenevat kaudselt Esimese Astme Kohtu kogu arutluskäigust; Esimese Astme Kohus sedastas väljakujunenud kohtupraktika põhjal õigesti, et Hispaania ametiasutused ei võinud käesoleval juhul tugineda mingile ootusele sellise abi seaduslikkuse kohta, millest ei olnud teatatud, et vaidlustada selle tagasinõudmine.(63)

148. Märgin lisaks, et õiguspärast ootust käsitlevad argumendid, mille Diputación esimeses kohtuastmes esitas, olid pehmelt öeldes ülevaatlikud ja üldised. Nimelt ei täpsustatud Esimese Astme Kohtule esitatud märkustes üldse põhjuseid, miks oleks pidanud kaitsma abi andnud asutuse ootust, et kõnesolev abi on seaduslik. Võttes arvesse üldisi argumente, millele apellatsioonkaebuse esitaja tugineb, ei saa minu arvates Esimese Astme Kohtule ette heita mingit rikkumist sellepärast, et ta ei käsitlenud seda aspekti sõnaselgelt.

149. Vaadeldes nüüd P & O vastuväidet, mis käsitleb abisaaja õiguspärase ootuse kaitset, siis meenutan kohe, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt „saavad abi saanud ettevõtjad reeglina toetuda abi seaduslikkuse osas õiguspärasele ootusele ainult siis, kui abi anti nimetatud artiklis sätestatud menetlust järgides. Nimelt peab hoolas ettevõtja suutma tavaliselt kindlaks teha, kas kõnealust menetlust on järgitud [...]”(64).

150. Ühenduse kohtus on siiski ka täpsustanud, et „ebaseadusliku abi saaja võimalus tugineda erandlikele asjaoludele, millele toetudes sai ta õiguspäraselt eeldada selle abi seaduslikkust, ning vaielda järelikult vastu selle tagastamisele, ei ole loomulikult välistatud”(65).

151. Et kõnesolevast abist ei teatatud, nagu nägime, on vaja analüüsida, kas komisjoni abi ühisturuga kokkusobivaks lugeva otsuse tühistamist ühenduse kohtu poolt tuleb pidada „erandlikuks asjaoluks” äsja viidatud kohtupraktika tähenduses.

152. On selge, et see hinnang tuleb anda, lähtudes õiguspärase ootuse kaitse eesmärgist. Selles osas on Euroopa Kohus sedastanud, et „õiguspärase ootuse kaitse põhimõte tuleneb lahutamatult õiguskindluse põhimõttest [...] ja selle eesmärk on tagada ühenduse õiguse kohaldamisalasse jäävate olukordade ja õigussuhete etteaimatavus”(66).

153. Mulle tundub aga ilmne, et ühenduse kohtu teostatavat kohtulikku kontrolli riigiabi valdkonnas tehtud otsuste üle ei saa pidada erandlikuks ja ettenägematuks sündmuseks, sest see on asutamislepinguga selles valdkonnas kehtestatud süsteemi lahutamatu ja põhiline osa. Hoolas ettevõtja peaks niisiis teadma, et komisjoni otsuse, milles kinnitatakse, et riiklik meede ei kujuta endast riigiabi, võib EÜ artiklis 230 ette nähtud kahekuulise tähtaja jooksul ühenduse kohtus vaidlustada.

154. Pealegi kinnitas Euroopa Kohus väga hiljuti ise: „pidades silmas EÜ artikli 88 kohaselt riigiabi kohustuslikku kontrollimist komisjoni poolt, võivad abi saavad ettevõtjad reeglina toetuda õiguspärasele ootusele abi seaduslikkuse kohta ainult siis, kui abi anti nimetatud artiklis ette nähtud menetlust järgides [...]. Sellest tuleneb, et nii kaua, kuni komisjon ei ole teinud abi ühisturuga kokkusobivaks lugevat otsust, ja isegi nii kaua, kuni selle otsuse peale hagi esitamise tähtaeg ei ole möödas, ei saa abi saaja olla kindel kavandatava abi seaduslikkuses, mis ainsana saab tekitada temas õiguspärase ootuse”(67).

155. Seejärel täpsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses Hispaania vs. komisjon samuti, et „seda, kui komisjon otsustas algul mitte esitada vaidlusaluste abide kohta vastuväiteid, ei saa vaadelda nii, et see tekitab abi saavas ettevõtjas õiguspärase ootuse, kui see otsus vaidlustati hagi esitamise tähtaegade jooksul ja Euroopa Kohus selle seejärel tühistas. Nii kahetsusväärne kui see ka on, ei saa viga, mille komisjon nõnda toime pani, kaotada Hispaania Kuningriigi ebaseadusliku käitumise tagajärgi”(68).

156. Lisaks – nagu Esimese Astme Kohus märkis – võtab apellatsioonkaebuse esitajate väide kasuliku mõju ühenduse kohtu teostatavalt kontrollilt komisjoni poolt riigiabi valdkonnas võetud abi ühisturuga kokkusobivaks lugeva otsuse seaduslikkuse üle. Nimelt kui asuda seisukohale, et niisugune otsus tekitab automaatselt abisaajate õiguspärase ootuse, ei oleks nende konkurentidel või kolmandatel otsusega kahjustatud isikutel enam mingit huvi vigast akti vaidlustada. Komisjoni abi valdkonnas tehtud abi ühisturuga kokkusobivaks lugeva otsuse võimalik tühistamine tooks seepärast kaasa tõelise Pyrrhose võidu, sest otsuse negatiivseid tagajärgi ei saaks kunagi kõrvaldada.

157. Seega arvan, et seda, kui komisjon teeb abi valdkonnas abi ühisturuga kokkusobivaks lugeva otsuse, ei saa pidada iseenesest sündmuseks, mis tekitab potentsiaalsete abi saajate õiguspärase ootuse, et see abi on seaduslik. Esimese Astme Kohus lükkas hagejate õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist käsitlevad vastuväited seega õigesti tagasi.

158. Teen seega järelduse, et kõnesolevate vastuväidetega ei saa nõustuda.

b.      EÜ artikli 10 ja hea halduse põhimõtte rikkumine

159. Diputación leiab, et Esimese Astme Kohus moonutas argumente, millele ta esimeses kohtuastmes tugines seoses EÜ artikli 10 ja hea halduse põhimõtte rikkumisega komisjonipoolsel toimiku haldamisel.

160. Vaidlustatud kohtuotsuses lükkas Esimese Astme Kohus need argumendid tagasi, sest leidis, et nende eesmärk on tegelikult vaidlustada vaidlusaluse abi ebaseaduslikkus. Neid seega sisuliselt analüüsimata piirdus Esimese Astme Kohus viitamisega põhjendustele, mis ta esitas juba abist teatamata jätmise kohta.

161. Hageja väidab aga, et ta esitas selle vastuväite mitte eesmärgiga vaidlustada abi ebaseaduslikkus, vaid takistada selle tagasinõudmist.

162. Selles olukorras pean märkima nagu komisjongi, et käesolevas menetluses esitatud märkustes ei selgitanud apellatsioonkaebuse esitaja selgelt ja täpselt, mis mõttes ja kuidas komisjon hea halduse põhimõtet või EÜ artiklit 10 rikkus. Seevastu on tõsi, et esimeses kohtuastmes esitatud märkustes rajas apellatsioonkaebuse esitaja oma vastava vastuväite samadele argumentidele, millele tugines, tõendamaks, et abist oli nõuetekohaselt teatatud. Võttes arvesse seda ja asjaolu, et Esimese Astme Kohus lükkas need argumendid ümber, tundub mulle, et ta viitas õigesti oma arvamustele abi ebaseaduslikkuse kohta ning lükkas vastuväite järelikult tagasi.

163. Ja sellise ettepaneku teen ka mina.

c.      EÜ artikli 87 lõike 2 punktis a ette nähtud erandi kohaldamata jätmine

164. Diputación heidab Esimese Astme Kohtule veel ette, et see pidas EÜ artikli 87 lõike 2 punktis a ette nähtud erandit vaidlusaluse meetme suhtes mittekohaldatavaks.(69)

165. Mulle näib siiski, et Esimese Astme Kohus leidis õigesti, et selle erandi kohaldamiseks nõutud tingimused ei ole täidetud. Nimelt esiteks soodustab kõnesolev meede otseselt ainult ühte ettevõtjat (ja mitte tarbijaid), ning teiseks oli see diskrimineeriv, sest arvas teised võimalikud teenuste osutajad selle kohaldamisalast välja.

166. Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku lükata ka see väide tagasi.

d.      Dokumentide esitamise taotlusele vastamata jätmine

167. Lõpuks heidab Diputación Esimese Astme Kohtule ette, et see ei vastanud tema dokumentide esitamise taotlusele ning rikkus sellega hageja kaitseõigusi ja Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklit 66.(70) See taotlus käsitles mõningate kohtuasja C‑32/93 käsitlevasse komisjoni haldustoimikusse kuuluvate dokumentide edastamist, mis oleksid Diputacióni sõnul näidanud, et selles etapis käsitles komisjon 1995. aasta lepingut seadusliku abina.

168. Meenutan siiski, et väljakujunenud kohtupraktika näeb ette, et „ühenduse kohus otsustab asja asjaolusid arvesse võttes ning vastavalt kodukorra sätetele uurimismeetmete kohta, kas dokument tuleb esitada”(71). Ühes hiljutises kohtuotsuses täpsustas Euroopa Kohus seejärel, et kui Esimese Astme Kohus leiab, et poolte taotletud uurimismeetmete võtmine on tarbetu, võib ta need taotlused kaudselt rahuldamata jätta ega pea oma keeldumist kohtuotsuses põhjendama.(72)

169. Arvan seega, et käesolev väide tuleb tagasi lükata.

170. Järelikult ei tundu ükski apellatsioonkaebuse esitajate vastuväide minu arvates põhjendatud, nii et apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata.

IV.    Kohtukulud

171. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2 ja võttes arvesse minu järeldusi, arvan, et kohtukulud tuleb välja mõista apellatsioonkaebuse esitajatelt.

V.      Ettepanek

172. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:

1.      Jätta apellatsioonkaebused rahuldatama.

2.      Mõista kohtukulud välja äriühingutelt P & O European Ferries (Vizcaya) SA ja Diputación Foral de Vizcaya.


1 – Algkeel: itaalia.


2 – EKL 2003, lk II‑2597.


3 – EÜT 2001, L 89, lk 28.


4 – Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).


5 – EÜT 1994, C 70, lk 5.


6 – Kõnesolevat abi käsitleva toimiku eest vastutav ametnik.


7 – EÜT C 321, lk 4.


8 – EKL 1999, lk II‑139.


9 – Punktid 74–80.


10 – EÜT C 233, lk 22.


11 – Vt 3. joonealune märkus.


12 – Punktid 57–74.


13 – Punktid 75–82.


14 – Punktid 117 ja 118.


15 – Punktid 121–140.


16 – Punktid 141–144.


17 – Punktid 148–153.


18 – Punktid 162–171.


19 – Punktid 176–187.


20 – Punktid 201–203.


21 – Kohtuasi C‑169/95, EKL 1997, lk I‑135, punkt 53.


22 – Punktid 204–210.


23 – Punktid 211 ja 212.


24 – Euroopa Kohtu 11. detsembri 1973. aasta otsus kohtuasjas 120/73: Lorenz (EKL 1973, lk 1471) (edaspidi „kohtuotsus Lorenz”). Selles kohtuotsuses on kehtestatud reegel, mille kohaselt juhul, kui komisjon ei võta kahe kuu jooksul pärast uuest abist teatamist selle kohta seisukohta (algatades vaidlustamismenetluse või tehes abi ühisturuga kokkusobivaks lugeva otsuse), võib asjaomane riik seda meedet rakendada, kui on sellest komisjonile eelnevalt teatanud.


25 – Punktid 216–219.


26 – Punktid 223–227.


27 – Meenutan, et kuigi selle õigusnormi lõikes 1 on sätestatud, et põhimõtteliselt „[k]ohtusekretär tagab, et käesolevas kodukorras ettenähtud menetlusdokumendid toimetatakse kohtudokumentide kättetoimetamise aadressile, saates dokumendi ärakirja tähtkirjaga koos vastuvõtuteatisega posti teel [...]”, on lõikes 2 siiski lisatud, et „[k]ui adressaat on artikli 44 lõike 2 teise lõigu kohaselt nõus, et kohtudokumendid toimetatakse talle kätte faksi või muu tehnilise sidevahendi teel, võib sel viisil toimetada talle kätte iga menetlusdokumendi ärakirja, välja arvatudEsimese Astme Kohtu otsus või määrus” (esimene lõik; kohtujuristi kursiiv); „[k]ui selline edastamine ei ole tehnilistel põhjustel või dokumendi olemuse või pikkuse tõttu võimalik ja kui adressaat ei ole teatanud kohtudokumentide kättetoimetamise aadressi, toimetatakse dokument tema aadressile lõikes 1 sätestatud viisil. Adressaadile teatatakse sellest faksi või muu tehnilise sidevahendi teel. Tähtkirjaga saatmisel loetakse dokumendid adressaadile nõuetekohaselt kättetoimetatuks kümnendal päeval pärast tähtkirja postitamist Esimese Astme Kohtu asukoha postkontoris, välja arvatud juhul, kui vastuvõtuteatisest nähtub, et dokument saadi kätte muul kuupäeval [...]” (teine lõik).


28 – Lugeja mugavuse huvides meenutan, et eespool nimetatud artikkel 44 on sõnastatud järgmiselt: „Hagiavalduses märgitakse Esimese Astme Kohtu asukohas olev kohtudokumentide kättetoimetamise aadress” (esimene lõik); „[l]isaks esimeses lõigus nimetatud kohtudokumentide kättetoimetamise aadressile või selle asemel võib hagiavalduses märkida, et advokaat või esindaja nõustub dokumentide kättetoimetamisega faksi või muu tehnilise sidevahendi teel” (teine lõik); „[k]ui hagiavaldus ei vasta käesoleva artikli esimeses ja teises lõigus esitatud nõuetele, toimetatakse kuni nende nõuete täitmiseni asjaomasele poolele kõik menetlusega seotud dokumendid tema esindajale või advokaadile adresseeritud tähtkirjaga. Erandina artikli 100 lõikest 1 loetakse kättetoimetamine nõuetekohaselt sooritatuks, kui tähtkiri postitatakse Esimese Astme Kohtu asukoha postkontoris” (kolmas lõik).


29 – Nagu ütlesin, peab adressaati siiski olema postitamisest teavitatud, muidu ei saa eeldust kohaldada.


30 – Vt selle kohta 29. oktoobri 2004. aasta määrus kohtuasjas C‑360/02 P: Ripa di Meana (EKL 2004, lk I‑10339).


31 – 19. septembri 1985. aasta otsus liidetud kohtuasjades 172/83 ja 226/83: Hoogovens Groep (EKL 1985, lk 2831, punkt 9) ja 22. septembri 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 358/85 ja 51/86: Prantsusmaa vs. parlament (EKL 1988, lk 4821, punkt 12).


32 – Punktid 77–80.


33 – Nimelt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 92 lõiget 2, mis käsitleb just võimalust otsustada omal algatusel, et avaliku korra põhjustel esineb asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid, ei ole mainitud sama kodukorra artiklis 118 seoses apellatsioonkaebustega.


34 – 13. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑210/98 P: Salzgitter (EKL 2000, lk I‑5843, punktid 56 ja 57), samuti vastav kohtujuristi ettepanek, punkt 125 jj.


35 – Avaliku korra põhjuste hindamiskriteeriumide kohta vt detailne ja koosõlaline eespool viidatud kohtujurist F. G. Jacobsi ettepanek kohtuasjas Salzgitter, punkt 140 jj. Täpsemalt selle kohta, et kohtuotsuse seadusjõuga seonduvad küsimused on avaliku korra küsimused ja neid võib seega tõstatada omal algatusel, vt kohtujurist K. Roemeri 19. oktoobri 1965. aasta ettepanek liidetud kohtuasjades 29/63, 31/63, 36/63, 39/63–47/63, 50/63 ja 51/63: Société Anonyme des Laminoirs (EKL 1965, lk 1153) ja kohtujurist F. G. Jacobsi 4. mai 1994. aasta ettepanek kohtuasjas C‑312/93: Peterbroeck, milles otsus tehti 14. detsembril 1995 (EKL 1995, lk I‑4601 ja eelkõige lk I‑4606, punkt 24).


36 – 8. detsembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 144/86: Gubish (EKL 1987, lk 4861, punkt 17).


37 – 26. aprilli 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 97/86, 193/86, 99/86 ja 215/86: Asteris (EKL 1988, lk 2181, punkt 27).


38 – Eespool viidatud 26. mai 1999. aasta otsus, lõike 1 punkt 6.


39 – Vaidlustatud otsus, punktid 20–40.


40 – Näiteks asjaolu, et ostetud reisitšekke võis kasutada ka uue lepinguga hõlmatud ajavahemikule järgneval perioodil (vt vaidlustatud otsus, punkt 25), või veel täiendavat teavet arvutusmeetodi kohta, mida ametiasutused kasutasid, et määrata kindlaks, kui palju reisitšekke on tarvis (vt vaidlustatud otsus, punkt 47).


41 – Vt nt vaidlustatud otsus, punktid 48–50.


42 – Vt 19. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑281/89: Itaalia vs. komisjon (EKL 1991, lk I‑347, punkt 14) ja 28. novembri 1996. aasta määrus kohtuasjas C‑277/95 P: Lenz (EKL 1996, lk I‑6109, punkt 50).


43 – Vt mh 21. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑142/87: Belgia vs. komisjon (EKL 1990, lk I‑959, punkt 29); 3. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑261/89: Itaalia vs. komisjon (EKL 1991, lk I‑4437, punkt 8) ja 14. septembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑42/93: Hispaania vs. komisjon (EKL 1994, lk I‑4175, punkt 13).


44 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 117.


45 – Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 128–137.


46 – 28. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑7/95 P: Deere (EKL 1998, lk I‑3111, punktid 21 ja 22). Samal teemal vt mh 8. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑122/01 P: T. Port (EKL 2003, lk I‑4261, punkt 27) ja 9. juuli 2004. aasta määrus kohtuasjas C‑116/03: Fichtner (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 33).


47 – Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 121–137.


48 – 16. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑482/99: Prantsusmaa vs. komisjon (EKL 2002, lk I‑4397, punkt 71). Vt ka 14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑301/87: Prantsusmaa vs. komisjon (EKL 1990, lk I‑307, punktid 43–45) ja 3. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑261/89: Itaalia vs. komisjon (EKL 1991, lk I‑4437, punkt 21).


49 – Vt eelkõige 17. septembri 1980. aasta otsus kohtuasjas 730/79: Philip Morris (EKL 1980, lk 2671, punktid 11 ja 12) ja Esimese Astme Kohtu 4. aprilli 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑288/97: Regione autonoma Friuli Venezia Giulia (EKL 2001, lk II‑1169, punktid 49 ja 50), samuti kohtujurist A. Saggio 27. jaanuari 2000. aasta ettepanek kohtuasjas C‑156/98: Saksamaa vs. Komisjon, milles otsus tehti 19. septembril 2000 (EKL 2000, lk I‑6864, punkt 24).


50 – Vt vaidlustatud kohtuotsus, punkt 142, ja viidatud kohtupraktika.


51 – Eespool 24. joonealuses märkuses viidatud 11. detsembri 1973. aasta kohtuotsus Lorenz.


52 – Komisjon tugineb peamiselt Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsusele kohtuasjas C‑367/95 P: Sytraval (EKL 1998, lk I‑1719) ja 15. veebruari 2001. aasta otsusele kohtuasjas C‑99/98: Austria vs. komisjon (EKL 2001, lk I‑1101, punkt 32), samuti Esimese Astme Kohtu 15. septembri 1998. aasta otsusele kohtuasjas T‑11/95: BP Chemicals Ltd (EKL 1998, lk II‑3235, punkt 75).


53 – Kohtujuristi kursiiv.


54 – 11. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑39/94: SFEI jt (EKL 1996, lk I‑3547, punkt 73). Vt ka eespool 52. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Sytraval, punkt 45. Kohtujuristi kursiiv.


55 – Määruse nr 659/1999 kohta on Euroopa Kohus märkinud oma 10. mai 2005. aasta otsuses kohtuasjas C‑400/99: Itaalia vs. komisjon (EKL 2005, lk I‑3657, punkt 23), et see määrus „on suures osas selle tõlgenduse detailne kodifikatsioon, mille ühenduse kohus on asutamislepingu riigiabi puudutavatele menetlusnormidele enne määruse vastuvõtmist andnud”.


56 – 24. septembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑74/00 P ja C‑75/00 P (EKL 2002, lk I‑7869, punktid 80–83.) Kohtujuristi kursiiv. Vt ka eespool 52. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Sytraval, punktid 58 ja 59, ja Esimese Astme Kohtu 6. märtsi 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑228/99 ja T‑233/99: Westdeutsche Landesbank Girozentrale (EKL 2003, lk II‑435, punktid 122–125).


57Estoppel’i kohta vt 10. veebruari 1983. aasta otsus kohtuasjas 230/81: Luksemburg vs Parlament (EKL 1983, lk 255, punktid 22–26) ja 7. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑69/89: Nakajima (EKL 1991, lk I‑2069, punkt 131).


58 – Vaidlustatud kohtuotsus, punktid 64–68.


59 – Punkt 58.


60 – P & O tugineb eelkõige 30. aprilli 2002. aasta otsusele liidetud kohtuasjades T‑195/01 ja T‑207/01: Government of Gibraltar (EKL 2002, lk II‑2309), mida Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60 tsiteerib.


61 – Punkt 60.


62 – Vt Esimese Astme Kohtule esitatud hagi, punkt 53.


63 – Vt punktid 201–210.


64 – Vt 20. septembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑5/89: komisjon vs. Saksamaa (EKL 1990, lk I‑3437, punkt 14). Vt ka eespool 21. joonealuses märkuses viidatud 14. jaanuari 1997. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, punkt 51.


65 – Eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 16.


66 – 18. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑107/97: Rombi ja Arkopharma (EKL 2000, lk I‑3367, punkt 66).


67 – 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑91/01: Itaalia vs. komisjon (EKL 2004, lk I‑4355, punktid 65–66) Kohtujuristi kursiiv.


68 – Vt eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, punkt 53.


69 – Selles õigusnormis on nähtud ette, et ühisturuga sobib kokku „üksiktarbijatele antud sotsiaalabi, kui sellist abi antakse ilma asjassepuutuvate toodete päritolul põhineva diskrimineerimiseta”.


70 – Selles õigusnormis on nähtud ette, et „Esimese Astme Kohus [otsustab] määrusega vajalikud menetlustoimingud, nimetades tõendamist vajavad asjaolud [...]”.


71 – 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑182/99 P: Salzgitter (EKL 2003, lk I‑10761, punkt 41); vt ka 6. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑286/95 P: komisjon vs. ICI (EKL 2000, lk I‑2341, punktid 49 ja 50).


72 – 15. septembri 2005. aasta määrus kohtuasjas C‑112/04 P: Marlines (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 35–39).