ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)

9. september 2020(*)

Keeltekasutuse kord – Teade avaliku konkursi korraldamise kohta administraatorite töölevõtmiseks auditi valdkonnas – Keelteoskus – Konkursi teise keele valiku piiramine inglise, prantsuse ja saksa keelega – Suhtluskeel – Määrus nr 1 – Personalieeskirjade artikli 1d lõige 1, artikkel 27 ja artikli 28 punkt f – Diskrimineerimine keele tõttu – Põhjendamine – Teenistuse huvid – Proportsionaalsus

Kohtuasjas T‑437/16,

Itaalia Vabariik, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato P. Gentili,

hageja,

keda toetab

Hispaania Kuningriik, esindaja: L. Aguilera Ruiz,

menetlusse astuja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Gattinara ja D. Milanowska,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada avaliku konkursi EPSO/AD/322/16 teade auditi valdkonna administraatorite reservnimekirjade koostamiseks (AD 5/AD 7) (ELT 2016, C 171 A, lk 1),

ÜLDKOHUS (üheksas koda),

koosseisus: koja president M. J. Costeira, kohtunikud D. Gratsias (ettekandja) ja M. Kancheva,

kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 5. detsembri 2019. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

I.      Vaidluse taust

1        Euroopa Personalivaliku Amet (EPSO), mis asutati Euroopa Parlamendi, nõukogu, komisjoni, kohtu, kontrollikoja, majandus- ja sotsiaalkomitee, regioonide komitee ja Euroopa ombudsmani 25. juuli 2002. aasta otsusega 2002/620/EÜ (EÜT 2002, L 197, lk 53; ELT eriväljaanne 01/04, lk 46), avaldas 12. mail 2016 Euroopa Liidu Teatajas avaliku konkursi EPSO/AD/322/16 teate auditi valdkonna administraatorite reservnimekirjade koostamiseks (AD 5/AD 7) (ELT 2016, C 171 A, lk 1; edaspidi „vaidlustatud teade“). Nagu selles teates on täpsustatud, võtavad Euroopa Liidu institutsioonid, „peamiselt Euroopa Komisjon Brüsselis ja Euroopa Kontrollikoda Luxembourgis“ kõnealuste nimekirjade alusel tööle uusi avalikke teenistujaid.

2        Vaidlustatud teate sissejuhatuses on samuti märgitud, et konkursiteade koos avalike konkursside üldeeskirjadega, mis on avaldatud 27. veebruaril 2015 Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2015, C 70 A, lk 1; edaspidi „üldeeskirjad“), moodustavad asjaomase valikumenetluse siduva õigusliku raamistiku. Selles on siiski täpsustatud, et üldeeskirjade II lisa „Haldusjuhtide kogu üldsuunised, mis käsitlevad keelte kasutamist EPSO konkurssidel“ ei kohaldata asjaomase konkursi suhtes ning see asendatakse vaidlustatud konkursiteate II lisaga.

3        Üldeeskirjade punkt 1.3 sisaldab jagu „Keelteoskus“, milles on märgitud:

„Teatavate konkursside puhul tuleb kandidaadil tõendada ELi ametlike keelte valdamist […]. Üldjuhul nõutakse ühe [liidu] ametliku keele põhjalikku oskust (Euroopa keeleõppe raamdokumendi […] kohaselt tase C1) ning teise keele rahuldavat oskust (Euroopa keeleõppe raamdokumendi kohaselt tase B2), konkursiteade võib aga sisaldada rangemaid nõudeid (eelkõige kehtib see keeleerialade puhul). Kui konkursiteates ei ole ette nähtud teisiti, piirdub teise keele valik tavaliselt inglise, prantsuse või saksa keelega […].

ELi institutsioonide pikaajalise tava kohaselt kasutatakse sisesuhtluses kõige rohkem inglise, prantsuse ja saksa keelt ning samu keeli kasutatakse valdavalt ka välissuhtluses ja toimikute menetlemisel.

Konkurssidel on teise keele valiku võimalused määratud kindlaks vastavalt talituste huvidele, mille kohaselt peavad uued töötajad olema kohe töövalmis ning suutelised oma igapäevatöös vabalt suhtlema. Vastasel korral oleks institutsioonide toimimine oluliselt häiritud.

Võrdse kohtlemise tagamiseks peavad kõik kandidaadid, sealhulgas need, kelle esimene ametlik keel on üks kolmest nimetatud keelest, sooritama teatavad testid oma teises keeles, mis on üks neist kolmest keelest. Erioskuste selline hindamine võimaldab institutsioonidel mõõta kandidaatide võimet koheseks tegutsemiseks keskkonnas, mis vastab üsna täpselt tegelikkusele, mis neid ametikohal ees ootab. See aga ei mõjuta edaspidist keeleõpet, et vastavalt personalieeskirjade artikli 45 lõikele 2 omandada kolmas töökeel. […]“.

4        Vaidlustatud teate osas „Osalemistingimused“, milles on kindlaks määratud tingimused, mille huvitatud isikud peavad kandideerimisavalduse kinnitamise päeval täitma, on osalemiste eritingimuste all nõutud „vähemalt [Euroopa keeleõppe raamdokumendi] C1-tase ühes [liidu] 24 ametlikust keelest“, kusjuures see keel on määratud konkursi „1. keeleks“, ja „vähemalt [Euroopa keeleõppe raamdokumendi] B2-tase inglise, prantsuse või saksa keeles“. See teine keel, mida nimetatakse konkursi „2. keeleks“, peab kindlasti olema muu keel kui keel, mille kandidaat on valinud 1. keelena.

5        Selles on samuti täpsustatud, et „[k]andideerimisavaldus tuleb täita inglise, prantsuse või saksa keeles“.

6        Vaidlustatud teate samas osas on märgitud, et „[t]eine keel tuleb valida inglise, prantsuse või saksa keele hulgast“, et „[n]eed on [liidu] institutsioonide peamised töökeeled [ning] [t]eenistuse huvides peavad uued töötajad olema kohe töövalmis ja suutelised oma igapäevatöös vähemalt ühes neist kolmest keelest vabalt suhtlema“. Kandidaatidel palutakse sellega seoses tutvuda vaidlustatud teate II lisaga „Käesoleva valikumenetluse keelte kasutamise korra põhjendus“, milles on esitatud „lisateave käesoleva konkursi keelenõuete kohta“.

7        Vaidlustatud teate II lisa sisaldab sissejuhatavat osa, mis koosneb kuuest lõigust, millele järgnevad kolm punkti, millest esimene kannab pealkirja „Keelte valiku põhjendamine iga valikumenetluse puhul“, teine „Tingimused, mille alusel valitakse iga valikumenetluse puhul kasutatavad keeled“ ja kolmas „Suhtluskeeled“.

8        Vaidlustatud teate II lisa sissejuhatav osa on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolev konkurss on spetsialistide konkurss, mis korraldatakse auditi valdkonna administraatorite töölevõtmiseks. Käesoleva konkursiteate osas „OSALEMISTINGIMUSED“ esitatud nõuded on kooskõlas [liidu] institutsioonide esmaste nõuetega spetsialistide oskuste, kogemuste ja teadmiste kohta ning vajadusega, et uued töötajad oleksid suutelised tulemuslikult töötama, eelkõige koostöös teiste teenistujatega.

Sel põhjusel peavad kandidaadid valima konkursi teise keele üksnes teatavate [liidu] ametlike keelte hulgast. See kitsendus tuleneb ka eelarve ja töökorraldusega seotud piirangutest ning punktides 1, 2 ja 3 kirjeldatud EPSO valikumeetodite laadist. Käesoleva konkursi keelenõuded on kindlaks määranud EPSO haldusnõukogu, võttes arvesse nimetatud tegureid ja muid spetsiifilisi nõudeid, mis on seotud ametiülesannete laadiga või asjaomaste [liidu] institutsioonide konkreetsete vajadustega.

Käesoleva konkursi peamine eesmärk on koostada administraatorite reservnimekiri, mida kasutab töötajate värbamiseks Euroopa Komisjon ning vähemal määral ka Euroopa Kontrollikoda. On ülimalt oluline, et administraatorid oleksid kohe töövalmis ning suutelised kolleegide ja juhtkonnaga suhtlema. Pidades silmas punktis 2 ette nähtud tingimusi, mis on seatud keelte kasutamisele [liidu] valikumenetlustes, leiavad ELi institutsioonid, et inglise, prantsuse ja saksa keel on käesoleva konkursi puhul teise keele valikuna kõige asjakohasemad.

Võttes arvesse, et [liidu] institutsioonide töötajad räägivad ja kasutavad inglise, prantsuse ja saksa keelt haldusalases suhtluses ning tõlgivad nendest keeltest ja nendesse keeltesse kõige sagedamini, peab kandidaatide kahe kohustusliku keele hulgas olema vähemalt üks nendest keeltest.

Lisaks on hea inglise, prantsuse või saksa keele oskus vajalik auditeeritavate olukorra analüüsimiseks, ettekannete tegemiseks, arutelude pidamiseks ja aruannete kirjutamiseks, et tagada tõhus koostöö ja teabevahetus auditeeritavate talituste ja asjaomaste ametiasutustega.

Kandidaadid peavad kasutama konkursi teiseks keeleks valitud keelt (inglise, prantsuse või saksa keel) elektroonilises kandideerimisavalduses ja EPSO peab kasutama neid keeli teadetes[, mis on mõeldud paljudele] kandidaatidele, kes on esitanud kehtiva avalduse, ja teatavate punktis 3 kirjeldatud testide ja katsete puhul.“

9        Vaidlustatud teate II lisa punktis 1 „Keelte valiku põhjendamine iga valikumenetluse puhul“ on ette nähtud:

„[Liidu] institutsioonid usuvad, et otsus selle kohta, millist konkreetset keelt igas valikumenetluses kasutada, ja eelkõige keelte valikule seatavate võimalike piirangute kohta, tuleb teha järgmistel kaalutlustel.

i)      Uued töötajad peavad olema kohe töövalmis

Uued töötajad peavad olema kohe töövalmis ja suutelised täitma ametiülesandeid, milleks nad on värvatud. Seepärast peab EPSO tagama, et edukatel kandidaatidel oleksid piisavad oskused sellises keelekombinatsioonis, mis võimaldab neil oma ametiülesandeid tõhusalt täita, ning eelkõige, et nad oleksid suutelised oma igapäevatöös kolleegide ja juhtkonnaga sujuvalt suhtlema.

Seepärast võib osa testide ja katsete korraldamine vaid teatavates töökeeltes olla õiguspärane, kindlustamaks, et kõik kandidaadid on suutelised töötama vähemalt ühes neist keeltest, sõltumata oma esimesest ametlikust keelest. Vastasel juhul võib olla suur oht, et märkimisväärne osa konkursi edukalt läbinud kandidaatidest ei ole suutelised täitma mõistliku aja jooksul ülesandeid, milleks nad värvati. Samuti tuleks arvestada, et ELi avalikus teenistuses töötada soovivad kandidaadid on valmis töötama rahvusvahelises organisatsioonis, mis peab sujuvaks toimimiseks ja talle ELi aluslepingutega määratud ülesannete täitmiseks kasutama teatavaid töökeeli.

ii)      Valikumenetluse laad

Teatavatel juhtudel võib kandidaatide kasutatavate keelte valiku piiramist õigustada ka valikumenetluse laad.

EPSO hindab kooskõlas personalieeskirjade artikliga 27 kandidaate avalikel konkurssidel. Eesmärk on hinnata kandidaatide oskusi ja paremini prognoosida, kas kandidaadid on suutelised oma ametiülesandeid täitma.

Hindamiskeskus on valikumeetod, mille abil hinnatakse kandidaate ühtsel viisil, tuginedes valikukomisjoni liikmete tähelepanekutele selle kohta, kuidas kandidaadid eri tööolukordades käituvad. Hindamisel kasutatakse pädevusraamistikku, mille ametisse nimetavad asutused on eelnevalt kindlaks määranud ja milles kasutatakse ühist punktiarvestust, ning otsused tehakse ühiselt.

Erioskuste selline hindamine võimaldab [liidu] institutsioonidel hinnata kandidaatide võimet olla kohe töövalmis üsna täpselt tegelikkusele vastavas keskkonnas. Paljud teaduslikud uuringud viitavad sellele, et hindamiskeskustes sooritatavad tööolukordi imiteerivad ülesanded on parim viis tegeliku toimetuleku prognoosimiseks. Seepärast kasutatakse hindamiskeskusi kogu maailmas. Võttes arvesse teenistuskäigu pikkust ja töötajate liikuvust [liidu] institutsioonide vahel, on selline hindamine äärmiselt tähtis, eriti alaliste ametnike valimisel.

Kandidaatide õiglase hindamise tagamiseks ja selleks, et nad saaksid suhelda otse nii hindajatega kui ka teiste ülesannetes osalevate kandidaatidega, hinnatakse kandidaate ühist keelt kasutavas rühmas. See tingib paratamatult, et hindamiskeskuses kasutatakse üksnes teatavaid keeli, välja arvatud juhul, kui tegemist on konkursiga, millel on üks põhikeel.

iii)      Eelarve ja töökorraldusega seotud piirangud

EPSO haldusnõukogu arvates oleks mitmel põhjusel ebapraktiline korraldada ühe konkursi hindamiskeskuse etapp kõikides [liidu] ametlikes keeltes.

Esiteks oleks see väga ressursimahukas, mistõttu [liidu] institutsioonidel oleks praeguses eelarveraamistikus võimatu täita oma vajadusi uute ametnike järele. See ei oleks optimaalne ka Euroopa maksumaksja raha kasutamise seisukohast.

Teiseks eeldaks hindamiskeskuse etapi korraldamine kõikides ametlikes keeltes, et EPSO konkurssidel kasutataks suurel hulgal sünkroontõlke ja asjakohaseid tõlkekabiinidega ruume.

Kolmandaks peaks valikukomisjonis olema palju rohkem liikmeid, et katta kõik kandidaatide kasutatavad keeled.“

10      Vaidlustatud teate II lisa punktis 2, mis kannab pealkirja „Tingimused, mille alusel valitakse iga valikumenetluse puhul kasutatavad keeled“, on ette nähtud:

„Kui kandidaadid peavad valima üksnes teatavate [liidu] ametlike keelte hulgast, tuleb EPSO haldusnõukogul igal üksikjuhul eraldi kindlaks määrata keeled, mida konkreetsel avalikul konkursil kasutatakse. Arvesse tuleb võtta järgmist:

i)      võimalikud spetsiifilised sise-eeskirjad, mis reguleerivad keelte kasutamist asjaomastes institutsioonides või organites;

ii)      spetsiifilised nõuded, mis on seotud ametiülesannete laadi ja asjaomaste institutsioonide konkreetsete vajadustega;

iii)      asjaomastes institutsioonides kõige sagedamini kasutatavad keeled, mille kindlaksmääramisel võetakse aluseks järgmised tegurid:

–        teenistuses olevate [liidu] alaliste ametnike teatatud ja tõendatud keeleoskus vähemalt Euroopa keeleõppe raamdokumendis määratletud B2-tasemel;

–        kõige tavapärasemad sihtkeeled, millesse [liidu] institutsioonide sisekasutuseks mõeldud dokumente tõlgitakse;

–        kõige tavapärasemad lähtekeeled, millest [liidu] institutsioonides koostatud ja väljaspool institutsioone kasutamiseks mõeldud dokumente tõlgitakse;

iv)      asjaomastes institutsioonides haldusalases suhtluses kasutatavad keeled.“

11      Lõpuks on vaidlustatud teate II lisa punktis 3 „Suhtluskeeled“ märgitud järgmist:

„Käesolevas osas kirjeldatakse üldeeskirju, mis reguleerivad keelte kasutamist EPSO ja potentsiaalsete kandidaatide vahelises suhtluses. Igas konkursiteates võidakse kindlaks määrata ka spetsiifilised nõuded.

EPSO võtab nõuetekohaselt arvesse kandidaatide kui [liidu] kodanike õigust suhelda oma emakeeles. Samuti käsitab ta kandideerimisavalduse kinnitanud kandidaate potentsiaalsete ELi avaliku teenistuse töötajatena, kellel on personalieeskirjadest tulenevad õigused ja kohustused. Seepärast leiavad ELi institutsioonid, et EPSO peaks võimaluse korral suhtlema kandidaatidega ja andma neile nende kandideerimisavalduse kohta teavet kõikides [liidu] ametlikes keeltes. Selleks avaldatakse EPSO veebisaidi püsiteave, konkursiteated ja avalike konkursside üldeeskirjad kõikides ametlikes keeltes.

Elektroonilise kandideerimisavalduse täitmiseks kasutatavad keeled määratakse kindlaks igas konkursiteates. Juhised kandideerimisavalduse täitmiseks tuleb esitada kõikides ametlikes keeltes. Neid sätteid kohaldatakse üleminekuperioodil, mis on vajalik esialgsete elektrooniliste kandideerimisavalduste esitamise menetluse sisseseadmiseks kõikides ametlikes keeltes.

Kui kandidaadi esialgne kandideerimisavaldus on kinnitatud, avaldatakse paljudele kandidaatidele mõeldud EPSO teated üksnes teatavates [liidu] ametlikes keeltes, et teabevahetus oleks kiire ja tõhus. Nendeks keelteks on kas kandidaadi esimene või teine keel vastavalt asjaomases konkursiteates seatud tingimustele.

Kandidaadid võivad EPSOga ühendust võtta mis tahes [liidu] ametlikus keeles. Selleks et EPSO saaks nende päringut tõhusamalt menetleda, soovitatakse kandidaatidel valida teatavate keelte hulgast, milles EPSO töötajad suudavad tõlget kasutamata kohe vastata.

Ka osa teste ja katseid võidakse korraldada üksnes teatavates [liidu] ametlikes keeltes, kindlustamaks, et kandidaatidel on avalike konkursside hindamisetapis osalemiseks vajalik keeleoskus. Testidel ja katsetel kasutatavad keeled määratakse kindlaks igas konkursiteates.

[Liidu] institutsioonid on arvamusel, et nii tagatakse õiglane ja asjakohane tasakaal teenistuse huvide ning mitmekeelsuse ja keele alusel mittediskrimineerimise põhimõtte vahel. Kohustusega valida esimesest keelest (tavaliselt emakeel või sellega samaväärsel tasemel osatav keel) erinev teine keel tagatakse kandidaatide õiglane võrdlemine. […]“

12      Vaidlustatud teate osa „Valikumenetlus“ punktis 1 on märgitud, et arvutipõhised valikvastustega testid, see tähendab verbaalse mõtlemise, matemaatilise mõtlemise ja abstraktse mõtlemise testid, mis on asjaomase valikumenetluse esimene etapp, korraldatakse keeles, mille iga kandidaat on valinud konkursi esimeseks keeleks.

13      Lisaks kutsutakse selle osa punkti 3 kohaselt pärast „kvalifikatsiooni hindamist“, mis kujutab endast asjaomase konkursi teist etappi, suurima punktisumma saanud kandidaadid hindamiskeskuse katsetele, mille puhul on tegemist konkursi viimase etapiga, mis sisaldab mitmeid teste kandidaatide erinevate oskuste hindamiseks keeles, mille nad valisid konkursi teiseks keeleks.

II.    Menetlus ja poolte nõuded

14      Hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 5. augustil 2016, esitas Itaalia Vabariik oma hagi.

15      Üldkohus tegi 15. septembril 2016 kohtuotsuse Itaalia vs. komisjon (T‑353/14 ja T‑17/15, EU:T:2016:495). Selle kohtuotsusega tühistas Üldkohus avaliku konkursi EPSO/AD/276/14 teate administraatorite reservnimekirja koostamiseks (ELT 2014, C 74 A, lk 4) ja avaliku konkursi EPSO/AD/294/14 teate andmekaitse valdkonna administraatorite reservnimekirja koostamiseks (ELT 2014, C 391 A, lk 1) põhjendusel, et esiteks nende konkursside teise keele valiku ning teiseks EPSO ja kandidaatide suhtluskeele piiramine inglise, prantsuse või saksa keelega kujutab endast põhjendamatut diskrimineerimist keele tõttu.

16      Euroopa Komisjon esitas 19. oktoobril 2016 kostja vastuse.

17      Hispaania Kuningriik esitas Itaalia Vabariigi nõuete toetuseks menetlusse astumise avalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. novembril 2016. Üldkohtu viienda koja president andis 9. detsembri 2016. aasta otsusega menetlusse astumise loa. Hispaania Kuningriik esitas menetlusse astuja seisukohad 15. veebruaril 2017.

18      Komisjon esitas 25. novembril 2016 apellatsioonkaebuse 15. septembri 2016. aasta kohtuotsuse Itaalia vs. komisjon (T‑353/14 ja T‑17/15, EU:T:2016:495) peale, mis registreeriti numbriga C‑621/16 P.

19      Käesolevas kohtuasjas esitati repliik ja vasturepliik vastavalt 5. detsembril 2016 ja 20. veebruaril 2017.

20      Üldkohus palus 20. jaanuaril 2017 esiteks võtta pooltel seisukoht Euroopa Kohtus poolelioleva ja numbriga C‑621/16 P registreeritud kohtuasja asjakohasuse kohta käesolevas kohtuasjas ning menetluse võimaliku peatamise kohta käesolevas kohtuasjas vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 69, kuni Euroopa Kohtu otsuse kuulutamiseni eespool viidatud kohtuasjas. Teiseks palus Üldkohus pooltel esitada oma seisukohad käesoleva kohtuasja ning kohtuasja T‑401/16, Hispaania vs. komisjon ja kohtuasja T‑443/16, Itaalia vs. komisjon võimaliku liitmise kohta menetluse suulise osa või kohtuotsuse huvides vastavalt kodukorra artiklile 68. Pooled täitsid need nõuded ette nähtud tähtaja jooksul.

21      Üldkohtu viienda koja presidendi 21. veebruari 2017. aasta otsusega peatati menetlus käesolevas kohtuasjas kuni kohtuotsuse kuulutamiseni kohtuasjas C‑621/16 P.

22      Euroopa Kohus tegi 26. märtsil 2019 kohtuotsused Hispaania vs. parlament (C‑377/16, EU:C:2019:249) ja komisjon vs. Itaalia (C‑621/16 P, EU:C:2019:251). Nendest kohtuotsustest esimesega tühistas Euroopa Kohus osalemiskutse „Lepingulised töötajad – I tegevusüksus – Autojuhid (M/N), EP/CAST/S/16/2016“, mis avaldati Euroopa Liidu Teatajas 14. aprillil 2016 (ELT 2016, C 131 A, lk 1), ja selle osalemiskutse kohaselt koostatud andmebaasi eelkõige põhjusel, et Euroopa Parlament ei tõendanud, et esiteks kõnealuse valikumenetluse teise keele valiku ning teiseks parlamendi ja kandidaatide suhtluskeele piiramine inglise, prantsuse või saksa keelega on objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud personalipoliitika üldise huvi kohase õiguspärase eesmärgiga. Teise kohtuotsusega jättis Euroopa Kohus rahuldamata apellatsioonkaebuse, mille komisjon oli esitanud 15. septembri 2016. aasta kohtuotsuse Itaalia vs. komisjon (T‑353/14 ja T‑17/15, EU:T:2016:495) peale. Pärast viimati nimetatud kohtuotsuse kuulutamist menetlus käesolevas kohtuasjas jätkus.

23      Pooltel paluti 3. aprillil 2019 esitada Üldkohtule oma seisukohad järelduste kohta, mis tuleb käesolevas kohtuasjas teha 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsuse Hispaania vs. parlament (C‑377/16, EU:C:2019:249) ja 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia (C‑621/16 P, EU:C:2019:251) kuulutamisest. Pooled täitsid selle nõude ette nähtud tähtaja jooksul.

24      Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti kodukorra artikli 27 lõike 5 alusel ja ettekandja-kohtunik kuulub nüüd üheksanda koja koosseisu, siis määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.

25      Ettekandja-kohtuniku ettepaneku põhjal otsustas Üldkohus (üheksas koda) avada menetluse suulise osa ning palus Üldkohtu kodukorra artiklis 89 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel esiteks esitada teatud dokumendid, mida pooled ette nähtud tähtaja jooksul ka tegid, ja teiseks esitas ta neile kirjalikke küsimusi kohtuistungil vastamiseks.

26      Üldkohtu üheksanda koja presidendi 6. novembri 2019. aasta otsusega liideti käesolev kohtuasi ja kohtuasi T‑443/16, Itaalia vs. komisjon menetluse suulise osa huvides vastavalt kodukorra artikli 68 lõigetele 1 ja 2.

27      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu kirjalikele ja suulistele küsimustele kuulati ära 5. detsembri 2019. aasta kohtuistungil.

28      Üldkohtu üheksanda koja president uuendas 27. jaanuari 2020. aasta määrusega menetluse suulise osa käesolevas kohtuasjas ja kohtuasjas T‑443/16, Itaalia vs. komisjon vastavalt kodukorra artikli 113 lõike 2 punktile a.

29      Pärast poolte ärakuulamist lahutati Üldkohtu üheksanda koja presidendi 11. veebruari 2020. aasta otsusega käesolev kohtuasi ja kohtuasi T‑443/16, Itaalia vs. komisjon vastavalt kodukorra artikli 68 lõikele 3.

30      Üldkohtu üheksanda koja president lõpetas 8. märtsi 2020. aasta otsusega käesolevas kohtuasjas menetluse suulise osa.

31      Itaalia Vabariik palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud teade;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

32      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.

33      Hispaania Kuningriik palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud teade;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

III. Õiguslik käsitlus

34      Itaalia Vabariik esitab oma hagi põhjendamiseks seitse väidet, millest esimene käsitleb ELTL artiklite 263, 264 ja 266 rikkumist; teine ELTL artikli 342 ja muudetud redaktsioonis nõukogu 15. aprilli 1958. aasta määruse nr 1, milles määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled (EÜT 1958, 17, lk 385; ELT eriväljaanne 01/01, lk 3; edaspidi „määrus nr 1“), artiklite 1 ja 6 rikkumist; kolmas ELL artikli 6 lõike 3, ELTL artikli 18, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 22, määruse nr 1 artiklite 1 ja 6, Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 1d lõigete 1 ja 6, artikli 27 teise lõigu ja artikli 28 punkti f ning personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõigete 2 ja 3 rikkumist; neljas ELL artikli 6 lõike 3 ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist; viies võimu kuritarvitamist, „konkursiteadete olemusele ja eesmärgile omaste materiaalõigusnormide“, eriti personalieeskirjade artikli 1d lõigete 1 ja 6, artikli 27 teise lõigu ja artikli 28 punkti f, artikli 34 lõike 3 ja artikli 45 lõike 1 rikkumist ning proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist; kuues ELTL artikli 18 ja ELTL artikli 24 neljanda lõigu, harta artikli 22, määruse nr 1 artikli 2 ja personalieeskirjade artikli 1d lõigete 1 ja 6 rikkumist ning seitsmes ELTL artikli 296 teise lõigu, määruse nr 1 artiklite 1 ja 6, personalieeskirjade artikli 1d lõigete 1 ja 6 ja artikli 28 punkti f ning personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõike 1 punkti f rikkumist, proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist ja „faktide moonutamist“.

35      Tuleb tõdeda, et sisuliselt vaidleb Itaalia Vabariik oma väidetega vastu vaidlustatud teatega hõlmatud konkursi keeltekasutuse korra õiguspärasusele kahes aspektis. Ta vaidlustab seega esiteks vaidlustatud teate sätted, mis piiravad konkursi teise keele valikut inglise, prantsuse ja saksa keelega, ning teiseks selle teate sätted, mis puudutavad keeli, mida võidakse kasutada konkursi kandidaatide ja EPSO vahelises suhtluses.

36      Kõigepealt tuleb märkida, et kuna vaidlustatud teate kohaselt toimuvad teatud katsed keeles, mille kandidaadid valisid asjaomase konkursi teiseks keeleks, toob teise keele valiku piiramise võimalik õigusvastasus paratamatult kaasa konkursi kõikide katsete korraldamise õigusvastasuse.

37      Seega tuleb poolte esitatud väiteid ja argumente arvestades järjestikku hinnata vaidlustatud teate sellise kahe osa õiguspärasust.

A.      Vaidlustatud teatega hõlmatud konkursil kandidaatide teise keele valiku inglise, prantsuse ja saksa keelega piiramise õiguspärasus

38      Vaidlustatud teate osa, mis käsitleb seda, et asjaomase konkursi teise keele valikut kandidaatide poolt on piiratud inglise, prantsuse ja saksa keelega, on sisuliselt Itaalia Vabariigi esitatud kolmanda ja seitsmenda väite ese.

39      Kolmanda väite kohaselt on asjaomase konkursi teise keele valiku piiramine vastuolus ELL artikli 6 lõike 3, ELTL artikli 18, harta artikli 22, määruse nr 1 artiklite 1 ja 6, personalieeskirjade artikli 1d lõigete 1 ja 6, artikli 27 teise lõigu ja artikli 28 punkti f ning personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõigetega 2 ja 3. Selles väites leiab Itaalia Vabariik eelkõige, et selline piirang kujutab endast diskrimineerimist keele tõttu ning et vaidlustatud teates selle kohta esitatud põhjendused ei tõenda tegelike vajaduste olemasolu, mis seda konkreetselt õigustavad.

40      Itaalia Vabariigi esitatud seitsmes väide käsitleb ELTL artikli 296 teise lõigu, määruse nr 1 artiklite 1 ja 6, personalieeskirjade artikli 1d lõigete 1 ja 6 ning artikli 28 punkti f, personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõike 1 punkti f ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist ning „faktide moonutamist“. Selles väites väidab Itaalia Vabariik eelkõige, et vaidlustatud teate põhjendused puuduvad ja on ebapiisavad, kinnitades samas, et üksnes teenistuse erinõuetega seotud põhjused võivad õigustada diskrimineerimist keele tõttu.

41      Hispaania Kuningriik ühineb Itaalia Vabariigi argumentidega.

42      Eespool punktides 39 ja 40 esitatust tuleneb, et eespool nimetatud väidetes, mida tuleb analüüsida koos, väidab Itaalia Vabariik sisuliselt, et on rikutud põhjendamiskohustust, ning ta seab tema toodud eri sätteid arvestades kahtluse alla nende põhjenduste põhjendatuse, mis vaidlustatud teates esitati kandidaatide poolt asjaomase konkursi teise keele valiku piiramiseks inglise, prantsuse ja saksa keelega.

1.      Vaidlustatud teate põhjendus

43      Mis puudutab kõigepealt seitsmenda väite raames viidatud vaidlustatud teate põhjenduse võimalikku puudumist või võimalikku ebapiisavust, siis lükkab komisjon Itaalia Vabariigi argumendid ümber. Ta väidab täpsemalt, et asjaomase konkursi teise keele valiku piiramist inglise, prantsuse ja saksa keelega on selle teate II lisas õigesti põhjendatud ja seda kinnitavad kostja vastuse lisades esitatud faktilised asjaolud. Ta märgib sellega seoses muu hulgas, et kuna vaidlustatud teade on üldkohaldatav akt, siis võib selle põhjendustes piirduda viitega esiteks „üldisele olukorrale“, mis tingis kõnealuse akti vastuvõtmise, ja teiseks „üldistele eesmärkidele“, mille saavutamiseks see akt on mõeldud.

44      Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on otsuse põhjendamise kohustus oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduste põhjendatusest, mis puudutab vaidlusaluse akti sisulist õiguspärasust. Akti põhjendamine seisneb nimelt nende põhjenduste formaalses väljendamises, millel see akt põhineb. Kui nendes põhjendustes on tehtud viga, siis mõjutab see asjaomase otsuse sisulist õiguspärasust, mitte aga selle otsuse põhistatust, mis võib olla piisav ka juhul, kui on esitatud valed põhjendused (vt 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑353/14 ja T‑17/15, EU:T:2016:495, punkt 79 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika, ning 5. septembri 2019. aasta kohtumäärus Itaalia vs. komisjon, T‑313/15 ja T‑317/15, ei avaldata, EU:T:2019:582, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

45      Nagu nähtub vaidlustatud teate osas „Osalemistingimused“ ja teate II lisas toodud kaalutlustest ning nagu need on esitatud eespool punktides 6–11, sisaldab teade käesolevas asjas tõesti põhjendust, et õigustada asjaomase konkursi teise keele valiku piiramist. Täpsemalt on seal märgitud, et see piiramine otsustati teate II lisa punktis 2 määratletud kriteeriume arvestades (vt eespool punkt 10) ja see tugineb kolmele põhjendusele: esiteks vajadus, et uued töölevõetud isikud oleksid kohe töövalmis, teiseks valikumenetluse laad ning kolmandaks eelarve ja töökorraldusega seotud piirangud. Need põhjendused on toodud selle lisa sissejuhatavas osas (vt eespool punkt 8) ning neid on põhjalikumalt kirjeldatud lisa punkti 1 alapunktides i–iii (vt eespool punkt 9). Järelikult ei saa selle teate koostajale ehk EPSO‑le ette heita põhjendamiskohustuse rikkumist. Selle põhistuse põhjendatus on eraldiseisev küsimus ning seda analüüsitakse edaspidi.

2.      Nende põhjenduste põhjendatus, mis vaidlustatud teates esitati, et piirata asjaomase konkursi teise keele valikut kandidaatide poolt inglise, prantsuse ja saksa keelega

a)      Diskrimineerimise esinemine

46      Itaalia Vabariik väidab, et mitmekeelsuse põhimõte, mis on kaitstud harta artikliga 22, ei võimalda piirata konkursi teise keele valikut väikse arvu ametlike keeltega, vaid eeldab vastupidi kandidaatide võimalust valida sellest tulenevalt mis tahes ametlik keel. Kuigi tema arvates on tõsi, et personalieeskirjade teatud sätetest, eelkõige selle III lisa artikli 1 lõike 1 punktist f tuleneb, et teise keele valikut on võimalik piirata, ei saa need piirangud kunagi olla reegliks kõikide konkursside puhul.

47      Komisjon leiab omalt poolt eelkõige, et kuna vaidlustatud teates ette nähtud keeleline piirang puudutab üksnes teist keelt, mida asjaomase konkursi kandidaadid peavad valima, et osaleda nimelt hindamiskeskuse katsetel, mitte aga nende emakeelt või nende esimese keelena deklareeritud keelt, mida on võimalik kasutada arvutipõhiste valikvastustega testide jaoks, ei too see piirang kaasa diskrimineerimist keele tõttu.

48      Sellega seoses olgu mainitud, et määruse nr 1 artiklis 1 on ette nähtud järgmist:

„Liidu ametlikud keeled ning selle institutsioonide töökeeled on bulgaaria, eesti, hispaania, hollandi, horvaadi, iiri, inglise, itaalia, kreeka, leedu, läti, malta, poola, portugali, prantsuse, rootsi, rumeenia, saksa, slovaki, sloveeni, soome, taani, tšehhi ja ungari keel.“

49      Samuti tuleb nentida, nagu on märgitud 27. novembri 2012. aasta kohtuotsuse Itaalia vs. komisjon (C‑566/10 P, EU:C:2012:752) punktis 67, et kuigi määruse nr 1 artiklis 1 on sõnaselgelt sätestatud, millised on liidu institutsioonide töökeeled, on selle artiklis 6 ette nähtud, et institutsioonid võivad oma töökorras sätestada, milliseid määrusega kehtestatud keeli konkreetsetel juhtudel kasutatakse. Selle kohtuotsuse samas punktis tõdes Euroopa Kohus lisaks, et institutsioonid, keda selles kohtuasjas asjaomased konkursiteated puudutasid, ei olnud määruse artikli 6 alusel oma töökorras kindlaks määranud, milliseid keeli konkreetsetel juhtudel kasutatakse.

50      Sellega seoses tuleb kõigepealt tõdeda, et käesoleva kohtuasja toimikust nähtuvate asjaolude põhjal ei ole võimalik tuvastada, et institutsioonid, keda vaidlustatud teade puudutab, olid nimetatud teate avaldamise ajaks oma töökorras vastu võtnud sätted, mille eesmärk on vastavalt määruse artiklile 6 kindlaks määrata üksikasjalikud eeskirjad määrusega nr 1 kehtestatud üldise keeltekasutuse korra kohaldamiseks. Vastupidi, komisjoni sõnul „ei ole ükski institutsioon kunagi sellist regulatsiooni vastu võtnud“.

51      Lisaks on personalieeskirjade artikli 1d lõikes 1 sätestatud, et personalieeskirjade kohaldamisel on keelatud igasugune diskrimineerimine muu hulgas keeleoskuse põhjal. Artikli 1d lõike 6 esimeses lauses on sätestatud, et „[k]õiki mittediskrimineerimise põhimõtte ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise piiranguid peab objektiivselt ja otstarbekalt põhjendama ja need peavad vastama personalipoliitika üldise huvi kohastele seaduslikele eesmärkidele“.

52      Lisaks on personalieeskirjade artikli 28 punktis f ette nähtud, et ametnikku võib ametisse nimetada, kui ta esitab tõendi ühe liidu keele põhjaliku tundmise ja teise liidu keele rahuldava oskuse kohta. Kuigi selles sättes on täpsustatud, et teise keele rahuldav oskus on nõutud nende „kohustuste täitmiseks vajalikul tasemel“, mida kandidaat peab hakkama täitma, ei ole selles märgitud kriteeriume, mida võib arvestada määruse nr 1 artiklis 1 viidatud ametlike keelte hulgast selle keele valiku piiramisel (vt 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑353/14 ja T‑17/15, EU:T:2016:495, punkt 85 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika, ning 5. septembri 2019. aasta kohtumäärus Itaalia vs. komisjon, T‑313/15 ja T‑317/15, ei avaldata, EU:T:2019:582, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

53      Sellised kriteeriumid ei tulene ka personalieeskirjade artiklist 27, mille esimeses lõigus on keeleoskusele viitamata sätestatud, et „[t]öölevõtmisel lähtutakse eesmärgist saada institutsiooni teenistusse võimalikult võimekad, tulemuslikult töötavad ja sõltumatud ametnikud, kes valitakse liidu liikmesriikide kodanike hulgast võimalikult laialt geograafiliselt alalt“, ning et „ühtki ametikohta ei eraldata konkreetse liikmesriigi kodanikele“. Sama kehtib ka selle artikli teise lõigu kohta, mis näeb üksnes ette, et „[l]iidu kodanike võrdsuse põhimõte võimaldab igal institutsioonil ametnike kodakondsusega seotud suure tasakaalustamatuse korral, mis ei ole põhjendatud objektiivsete kriteeriumitega, võtta vastu asjakohased meetmed“, täpsustades eelkõige, et „[k]õnealused meetmed peavad olema põhjendatud ega tohi seisneda muudes töölevõtukriteeriumites peale teenetel põhinevate kriteeriumite“.

54      Lõpuks on personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõike 1 punktis f sätestatud, et konkursiteade võib vajaduse korral sisaldada keeli, mida tuleb täidetavate ametikohtade eripära arvestades osata. Sellegipoolest ei tulene sellest sättest üldist luba piirata konkursi teise keele valikut väikse arvu liidu ametlike keeltega nende keelte hulgast, mida on mainitud määruse nr 1 artiklis 1 (vt 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑353/14 ja T‑17/15, EU:T:2016:495, punkt 86 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika, ning 5. septembri 2019. aasta kohtumäärus Itaalia vs. komisjon, T‑313/15 ja T‑317/15, ei avaldata, EU:T:2019:582, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

55      Kõikidest nendest kaalutlustest ilmneb, et kui piirata konkursi kandidaatide teise keele valikut väikse arvu keeltega, välistades teised ametlikud keeled, on see keele tõttu diskrimineerimine, mis on põhimõtteliselt keelatud personalieeskirjade artikli 1d lõikega 1 (vt selle kohta 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Hispaania vs. parlament, C‑377/16, EU:C:2019:249, punkt 66). Nimelt on ilmne, et sellise piiranguga eelistatakse teatud potentsiaalseid kandidaate ehk neid, kellel on määratud keeltest vähemalt ühe rahuldav oskus, kuna nad saavad konkursil osaleda ja neid saab nii võtta tööle liidu ametnike või teenistujatena, samas kui teised, kellel seda oskust ei ole, on välja jäetud (vt 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑353/14 ja T‑17/15, EU:T:2016:495, punkt 91 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika, ning 5. septembri 2019. aasta kohtumäärus Itaalia vs. komisjon, T‑313/15 ja T‑317/15, ei avaldata, EU:T:2019:582, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

56      Komisjoni esitatud argumendid ei lükka eeltoodud järeldust ümber.

57      Esiteks tuleb edutuse tõttu tagasi lükata argument, mille kohaselt vaidlustatud teatega hõlmatud konkursi teise keele valiku piiramine ei kujuta endast diskrimineerimist keele tõttu, „kuna konkursi keele kasutamise piirang ei puuduta kandidaatide emakeelt või esimest keelt, vaid üksnes teist keelt, mida nad peavad valima“. Nimelt ei piirdu personalieeskirjade artikli 1d lõikes 1 sätestatud keeleoskuse alusel diskrimineerimise keelu ulatus selle sätte kohaldamisalasse kuuluvate isikute emakeele või liidu ametnike või teenistujate töölevõtmise konkursil deklareeritud esimese keele kasutamisega.

58      Teiseks tuleb tagasi lükata komisjoni argument, et kandidaatidel on võimalik arvutipõhiste valikvastustega testide puhul kasutada oma emakeelt, kuna hindamiskeskuse katsete keel peab siis olema kindlasti erinev. Nimelt ei võimalda ükski vaidlustatud teate säte asuda seisukohale, et kandidaadid peavad tingimata sooritama arvutipõhised valikvastustega testid oma põhikeeles (st üldjuhul nende emakeeles), veel vähem on nad selleks kohustatud. Seega ei takista miski kandidaadil, kelle emakeel on inglise, saksa või prantsuse keel ning kellel on samuti neist kolmest keelest ühe põhjalik oskus, esitada oma konkursi esimeseks keeleks viimati nimetatud keel ja seega sooritada vaidlustatud teates ette nähtud teisi katseid oma põhikeeles. Järelikult on ilmne, et kandidaat, kelle põhikeel ei ole ükski eespool nimetatud kolmest keelest, ei saa võrreldavat valikut teha. Komisjoni esitatud verbaalse mõtlemise testi näide ei saa seda hinnangut kahtluse alla seada, kuna ainuüksi selle dokumendi põhjal ei saa välistada, et muu keele kui põhikeele põhjalik või isegi täiuslik oskus võib võimaldada asjaomasel kandidaadil seda tüüpi testi edukalt sooritada.

59      Lisaks nähtub 27. novembri 2012. aasta kohtuotsuse Itaalia vs. komisjon (C‑566/10 P, EU:C:2012:752) punktist 94 tõesti, et eesmärki saada institutsiooni teenistusse võimalikult võimekad, tulemuslikud ja sõltumatud ametnikud saab paremini saavutada, kui kandidaatidel on lubatud sooritada konkursi valikukatsed oma emakeeles või teises keeles, mida nad arvavad kõige paremini oskavat. Vastupidi komisjoni menetlusdokumentidest ilmnevale ei saa sellest kohtuotsusest siiski järeldada, et kandidaatide teise keele valiku igasugune piiramine on õigustatud tingimusel, et kandidaadid saavad vaidlustatud teates pakutud keelte hulgast valida keele, mida nad oskavad oma emakeele järel kõige paremini. Nimelt ei välista miski, et teine keel, mida need kandidaadid „arvavad oskavat kõige paremini“ eespool viidatud kohtuotsuse punkti 94 tähenduses, on muu keel kui inglise, prantsuse keel või saksa keel (vt 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑353/14 ja T‑17/15, EU:T:2016:495, punkt 95 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika, ning 5. septembri 2019. aasta kohtumäärus Itaalia vs. komisjon, T‑313/15 ja T‑317/15, ei avaldata, EU:T:2019:582, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

60      Ometi nähtub kohtupraktika kohaselt kõikidest eespool viidatud sätetest, et teenistuse huvid võivad kujutada endast õiguspärast eesmärki, mida võib arvesse võtta. Nimelt, kuigi personalieeskirjade artikli 1d lõikega 1 on tõesti keelatud igasugune diskrimineerimine keeleoskuse põhjal, on selle artikli lõike 6 esimese lauses siiski ette nähtud, et selle keelu piirangud on võimalikud, tingimusel et need on „objektiivselt ja otstarbekalt põhjendatud“ ning vastavad „personalipoliitika üldise huvi kohastele õiguspärastele eesmärkidele“ (vt 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑621/16 P, EU:C:2019:251, punkt 89).

61      Seega piirab seda ulatuslikku kaalutlusõigust, mis on liidu institutsioonidel oma teenistusüksuste töö korraldamisel ja samuti EPSO‑l, kui viimane täidab institutsioonide poolt temale antud volitusi, ilmtingimata ametnike personalieeskirjade artikkel 1d, mistõttu erinev kohtlemine keeleoskuse põhjal, mis tuleneb konkursi keeltekasutuse korra piiramisest väikse arvu ametlike keeltega, on lubatud üksnes siis, kui selline piirang on objektiivselt põhjendatud ja proportsionaalne teenistuse tegelike vajadustega (vt 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑621/16 P, EU:C:2019:251, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika).

62      Kuna vaidlustatud teatega hõlmatud konkursi teise keele valiku piiramine kujutab endast diskrimineerimist keeleoskuse põhjal, mis on põhimõtteliselt keelatud personalieeskirjade artikli 1d lõikega 1 (vt eespool punkt 55), siis kõike eeltoodut arvestades tuleb analüüsida, kas juhul, kui EPSO piiras valikut inglise, prantsuse ja saksa keelega, rikkus ta personalieeskirjade artiklit 1d, kehtestades õigustamatu diskrimineerimise.

b)      Vaidlusaluse diskrimineerimise õigustatus

63      Itaalia Vabariik leiab kõigepealt, et kandidaatide keelelised oskused ei kuulu personalieeskirjade artikli 27 esimeses lõigus ette nähtud oskuste hulka, mistõttu viimati nimetatute hindamist konkursi katsete raames, selleks et see oleks tõhus ja mittediskrimineeriv, ei tohiks otsustavalt mõjutada keelelised oskused. Seega konkursi teise keele valiku piiramine eeldaks seda konkreetselt õigustavate eriliste vajaduste piisavat kirjeldamist ja põhjendamist selles mõttes, et tuleb tuvastada seos teise keele ja asjaomase konkursi edukalt läbinud isikute täidetava konkreetse ametiülesande vahel.

64      Käesoleval juhul hõlmaks nende teenistusülesannete mitmekesisus, mida vaidlustatud teatega hõlmatud konkursi edukalt läbinud isikutel tuleb täita, erineva keeleoskusega isikute töölevõtmist. Nimelt on Itaalia Vabariigi sõnul liikmesriikide poolt struktuurifondide haldamise auditi laia valdkonna tõttu ilmne, et seda liiki ametiülesannete täitmine nõuab liidu keelte võimalikult laialdast oskust.

65      Vaidlustatud teates vaidlusaluse piirangu õigustamiseks esitatud põhjendused ei ole aga seotud ei konkreetsete täidetavate ülesannete ega teenistuse erinõuetega.

66      Seega väidab esiteks Itaalia Vabariik, et põhjendus, mis tuleneb vajadusest, et on olemas konkursi edukalt läbinud isikud, kes on kohe töövalmis, ei ole nõue, mis õigustaks sellise raskusastmega keelelist diskrimineerimist. Nimelt ei saa sellisele eesmärgile tugineda üldiselt ja teoreetiliselt, vaid see peab olema seotud konkreetsete täidetavate ametiülesannetega. Järelikult on vaidlustatud teatega hõlmatud konkursi keeltekasutuse korra piirangud lubatud üksnes juhul, kui on tõendatud, et ilma nendeta oleks uutel töölevõetud ametnikel täiesti võimatu töötada.

67      Mis puudutab seda, et vaidlustatud teates on mainitud sisesuhtluse nõudeid, siis selles teates ei ole kuidagi näidatud, kuidas on see suhtlus hädavajalik selleks, et täita konkreetseid ülesandeid, mis pannakse uutele töölevõetud, konkursi edukalt läbinud isikutele, ega seda, miks see peab tingimata toimuma inglise, prantsuse või saksa keeles. Itaalia Vabariigi arvates ei saa selliseid nõudeid esitada kui etteantud üldist väärtust, mis õigustaks alati ja igal juhul põhiõiguste piiramist. Lisaks ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et kõnealused kolm keelt oleksid liidu institutsioonide sisesuhtluses kõige enam kasutatavad keeled.

68      Teiseks, mis puudutab valikumenetluse laadi käsitlevat põhjendust, siis väidab Itaalia Vabariik, et selline kaalutlus iseenesest ei õigusta sellise ulatusega keelelist diskrimineerimist. Lisaks ei ole vaidlustatud teates esitatud põhjusi, miks üksnes inglise, prantsuse ja saksa keele kasutamine suudaks tagada selle menetluse maksimaalse tõhususe.

69      Kolmandaks ja viimaseks leiab Itaalia Vabariik eelarve ja töökorraldusega seotud piiranguid puudutava põhjenduse kohta, et ainuüksi finantsnõuetega ei saa kunagi põhjendada põhiõigust riivavat diskrimineerimist. Igal juhul ei ole vaidlustatud teate II lisas märgitud, millised on teistsuguse süsteemi kulud, ega seda, miks on eelarvenõuetega kooskõlas üksnes süsteem, mis põhineb käesolevas asjas valitud kolmel keelel, mitte näiteks kolmel muul keelel.

70      Komisjon rõhutab omalt poolt, et ulatuslik kaalutlusõigus, mis liidu institutsioonidel on personalipoliitika valdkonnas, võimaldab neil kindlaks määrata teenistuse huvid ja oskused, mis on uutel töölevõetud isikutel personalieeskirjade artikli 27 esimese lõigu alusel, kuid ka määrata kindlaks eesmärgid, mis võivad õigustada keelelist piirangut personalieeskirjade artikli 1d lõike 6 esimese lause alusel.

71      Käesoleval juhul seisneb vaidlustatud teate kohaselt teenistuse huvi vajaduses tagada selle teatega hõlmatud institutsioonide, st komisjoni ja Euroopa Kontrollikoja tõhus toimimine, võttes tööle kohe töövalmis töötajad, kes tänu ühe vahenduskeele oskusele saavad lihtsamini sulanduda uude ja rahvusvahelisse töökeskkonda.

72      Nii põhineb komisjoni arvates asjaomase konkursi teise keele valiku piiramine inglise, prantsuse ja saksa keelega objektiivsetel aspektidel, see tähendab asjaolul, et neid kolme keelt kasutatakse eespool punktis 71 nimetatud kahes institutsioonis vahenduskeelena. Selle väite põhjenduseks esitab komisjon koos kostja vastusega rea aspekte, milleks on esiteks tema ja kontrollikoja vastu võetud mitmesugused dokumendid ning teiseks statistilised andmed, mis tõendavad, millisel määral on need kolm keelt nende institutsioonide auditeerimisülesannete eest vastutavate töötajate hulgas eriti levinud.

73      Peale selle leiab komisjon, et ei saa nõustuda, et vaidlustatud teatega hõlmatud konkursi eesmärk on üksnes kontrollida kandidaatide oskusi ja et eesmärk hinnata väljendusoskust muus keeles kui nende emakeel on täiesti teisejärguline. Vastupidi, oluline on tagada tõhusa sisesuhtluse tingimused, kindlustades, et kõik ametnikud oskavad piisavalt ühte keelt nendest kolmest keelest, mida kasutatakse asjaomastes institutsioonides vahenduskeelena. Seetõttu ei saa kandidaadist, kes ei ole võimeline suhtlema ühes nendest kolmest keelest, ametnikku, kes „on võimalikult võimekas“ personalieeskirjade artikli 27 tähenduses.

74      Lisaks märgib komisjon, et Itaalia Vabariigi lähenemine, mille kohaselt asjaomase konkursi teist keelt peaks olema võimalik valida kõikide ametlike keelte hulgast, toob kaasa märkimisväärse majandusliku kulu. Töökontekstis, mida iseloomustab inglise, prantsuse ja saksa keele selge ülekaal, on see kulu aga ilmselgelt põhjendamatu.

75      Selline lähenemine ei võta arvesse ka hindamiskeskuse katsete eripära. Komisjon leiab, et kuna on vähetõenäoline, et konkursikomisjoni liikmed oskavad kõiki liidu ametlikke keeli, on kandidaadid sunnitud ennast väljendama tõlkide abil, mis näib täiesti absurdne, arvestades eesmärki, et on olemas konkursi edukalt läbinud isikud, kes on kohe töövalmis.

76      Peale selle leiab komisjon, et asjaomased kolm keelt on võõrkeeled, mida liikmesriikides kõige rohkem õpitakse ja mida osatakse Euroopas kõige rohkem, ning need on keeled, mille õppimist peavad liidu kodanikud kõige kasulikumaks. See tuleneb eelkõige erinevatest asjaoludest, mida see institutsioon toob esile koos oma kostja vastusega.

77      Repliigis seab Itaalia Vabariik konkreetselt kahtluse alla nende aspektide asjakohasuse, mille komisjon esitas koos kostja vastusega.

78      Vasturepliigis jääb komisjon oma argumentide juurde ja rõhutab eelkõige, et tema esile toodud aspektid tõendavad argumentide põhjendatust.

79      Hispaania Kuningriik märgib omalt poolt sisuliselt, et asjaomase konkursi eesmärk on võtta tööle auditi valdkonna administraatoreid, kes täidavad liikmesriikides ja kolmandates riikides oma ametiülesandeid, mis puudutavad kõiki liidu tegevusvaldkondi. Ta leiab niisiis, et konkursi edukalt läbinud isikutel peaks olema võimalikult ulatuslik keelteoskus. Mis puudutab komisjoni esile toodud aspekte, siis Hispaania Kuningriik peab neid mittetäielikeks, kuna need ei kajasta kõikide institutsioonide ega ka vaidlustatud teatega hõlmatud institutsioonide olukorda.

1)      Vaidlustatud teates sisalduvad põhjendused

80      Kõigepealt olgu märgitud, et institutsioonidel on personali valikumenetluse raames ulatuslik kaalutlusõigus, et hinnata teenistuse huve ning kandidaatide kvalifikatsiooni ja teeneid, mida tuleb arvesse võtta. Seega ei ole välistatud, et teenistuse huvides võib olla vaja, et töölevõetud isikutel oleks spetsiifiline keelteoskus. Järelikult võib täidetavate ülesannete eriline laad õigustada töölevõtmist, mis muu hulgas tugineb spetsiifilise keele põhjalikule oskusele (vt 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Hispaania vs. parlament, C‑377/16, EU:C:2019:249, punktid 67 ja 68 ning seal viidatud kohtupraktika).

81      Siiski peab institutsioon, kes piiras valikumenetluse keeltekasutuse korda väikse arvu liidu ametlike keeltega, tõendama, et selline piirang on sobiv, et vastata tegelikele vajadustele, mis on seotud töölevõetud isikute täidetavate ametiülesannetega. Peale selle peab iga spetsiifilist keeleoskust puudutav tingimus olema teenistuse huvidega proportsionaalne ning tuginema selgetele, objektiivsetele ja ettenähtavatele kriteeriumidele selleks, et kandidaatidel oleks võimalik mõista selle tingimuse põhjendusi ja liidu kohtutel kontrollida selle tingimuse õiguspärasust (vt 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Hispaania vs. parlament, C‑377/16, EU:C:2019:249, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑621/16 P, EU:C:2019:251, punkt 93 ja seal viidatud kohtupraktika).

82      Sellega seoses on liidu kohtu ülesanne analüüsida konkreetselt neid norme, millega on kehtestatud keeltekasutuse kord sellise konkursi puhul nagu vaidlustatud teatega hõlmatud konkurss, kuna ainult sellise analüüsi abil on võimalik kindlaks teha keelteoskus, mida institutsioonid saavad teenistuse huvides konkreetsete ametiülesannete puhul objektiivselt nõuda, ning seega see, kas nende keelte valiku võimalik piiramine, mida võidakse kasutada sellel konkursil osalemisel, on objektiivselt põhjendatud ja proportsionaalne teenistuse tegelike vajadustega (vt 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑621/16 P, EU:C:2019:251, punkt 94).

83      Täpsemalt ei pea liidu kohus kontrollima mitte ainult esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida tuleb antud olukorra hindamisel arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (vt 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑621/16 P, EU:C:2019:251, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika).

84      Nagu nähtub eespool punktist 8, on vaidlustatud teate II lisa sissejuhatavas osas märgitud, et asjaomase konkursi eesmärk on koostada auditi valdkonna administraatorite reservnimekiri, mida kasutab töötajate värbamiseks komisjon ning „vähemal määral“ ka kontrollikoda. Mis puudutab kõnealuse konkursi teise keele valiku piiramist inglise, prantsuse ja saksa keelega, siis on selles täpsustatud, et otsus tehti, pidades silmas lisa punktis 2 ette nähtud tingimusi (vt eespool punkt 10) ning kolme põhjendust: esiteks vajadus, et uued töölevõetud isikud oleksid kohe töövalmis, teiseks valikumenetluse laad ning kolmandaks eelarve ja töökorraldusega seotud piirangud (vt eespool punkt 45).

85      Mis puudutab kõigepealt eelarve ja töökorraldusega seotud piirangutest tulenevat põhjendust, siis olgu märgitud, et nii nagu see on sõnastatud vaidlustatud teate II lisa punkti 1 alapunktis iii, saab seda põhjendust äärmisel juhul kasutada üksnes selleks, et abstraktselt õigustada asjaomase konkursi teise keelena valitavate keelte arvu piiramist. Seevastu ei võimalda see kindlaks teha, milline peab täpselt olema nende keelte arv, ega selgitada, miks tuleks kasutada teatud keeli, välistades teised keeled.

86      Samuti, kuna vaidlustatud teate II lisa punktis 1 kasutatud sõnastus on üldine, võib eelarve ja töökorraldusega seotud piirangutest tulenev põhjendus olla kohaldatav mitte üksnes asjaomasele konkursimenetlusele, vaid ka ükskõik missugusele EPSO korraldatud konkursimenetlusele. Niisiis ei sisalda kõnealune põhjendus ühtegi viidet konkreetsetele eelarve ja töökorraldusega seotud piirangutele, millega EPSO või vaidlustatud teatega hõlmatud talitused kokku puutuvad ning mis oleksid konkreetsel juhul õigustanud asjaomase konkursi teise keele valiku piiramist üksnes teatud keeltega. Komisjon ei ole samuti esitanud konkreetset teavet eeliste kohta, mida vaidlustatud teates ette nähtud keeltekasutuse kord eelarve ja töökorraldusega seotud ressursside seisukohast annaks, ega tagajärgede kohta, mis kaasneksid teistsuguse süsteemi kohaldamisega.

87      Igal juhul olgu märgitud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole eelarvekaalutlustega võimalik diskrimineerimist õigustada (vt 1. märtsi 2012. aasta kohtuotsus O’Brien, C‑393/10, EU:C:2012:110, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks ei tulene kehtivast Euroopa Kohtu praktikast, et liidu institutsioonide kulude vähendamise eesmärk kui selline võib endast kujutada liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvat eesmärki.

88      Seega ei saa eelarve ja töökorraldusega seotud piirangutest tulenev põhjendus, mis on esitatud vaidlustatud teate II lisa punkti 1 alapunktis iii, iseenesest õigustada vaidlusalust diskrimineerimist.

89      Analoogilised kaalutlused kehtivad ka vaidlustatud teate II lisa punkti 1 alapunktis ii esitatud põhjenduse kohta, mis puudutab valikumenetluse laadi ja täpsemalt hindamiskeskuse katsete eripära. Sarnaselt eelarve ja töökorraldusega seotud piirangutest tuleneva põhjendusega võib kõnealune põhjendus oma üldise sõnastuse tõttu olla kohaldatav mis tahes konkursimenetlusele ning see ei võimalda õigustada asjaomase konkursi konkreetses raamistikus kasutatava kolme keele valikut. Lisaks ei esita komisjon selle kohta mingit konkreetset teavet. Eelkõige ei ole statistilised andmed, mille ta esitab põhikeele kohta, mille valisid aastatel 2010–2012 toimunud konkursside kandidaadid, asjakohased, et hinnata asjaomase konkursi raames teise keele valikuga seotud nõudeid. Sama kehtib ka andmete kohta, mis puudutavad teist keelt, mille valisid kandidaadid konkurssidel, mis toimusid 2005. aastal, st kuupäevadel, mis eelnesid EPSO konkursimenetluste reformile, mille tulemusel seati sisse hindamiskeskuse katsed.

90      Mis puudutab lisaks selle põhjenduse ulatust, siis tuleb märkida, nagu nähtub selgelt vaidlustatud teate II lisa punkti 1 alapunktist ii, et kandidaatide erioskuste hindamine hindamiskeskuse raames „võimaldab [liidu] institutsioonidel hinnata [kandidaatide] võimet olla kohe töövalmis üsna täpselt tegelikkusele vastavas keskkonnas“. Seega ilmneb, et oma sõnastuse tõttu on valikumenetluse laadile tuginev põhjendus tegelikult seotud põhjendusega, et uued töölevõetud isikud oleksid kohe töövalmis. Komisjon ei vaidle sellele järeldusele vastu ja leiab oma menetlusdokumentides, et kõnealune põhjendus on „täiendav asjaolu“, mis kajastab institutsioonide valikut sellise valikumeetodi kasuks, mis seisneb tõelise töökeskkonna jäljendamises ja keskendub kandidaatide suhtlemisvõimele rahvusvahelises kontekstis. Samuti tuleb tõdeda, et EPSO 11. septembri 2008. aasta konkursimenetluste reformi rakendamise programm, mille komisjon esitas, on ette nähtud eelkõige selleks, et näitlikustada asjaolu, et eesmärk võtta tööle kohe töövalmis personal on selle reformiga otseselt seotud.

91      Sellest tuleneb, et ei eelarve ja töökorraldusega seotud piirangutest tulenev põhjendus ega valikumenetluse laadiga seotud põhjendus ei saa iseenesest või koostoimes õigustada vaidlustatud teatega seatud piirangut asjaomase konkursi teise keele valikule kandidaatide poolt, eriti kuna need põhjendused ei võimalda tõendada, miks peaks see valik üksnes toimuma käesolevas asjas väljavalitud kolme keele, s.o inglise, prantsuse ja saksa keele hulgast, välistades teised liidu ametlikud keeled. Seevastu põhjendus, mis tugineb vajadusele, et uued töölevõetud isikud oleksid kohe töövalmis, võib olla sobiv, et õigustada piirdumist nende kolme konkreetse keelega (vt selle kohta 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑353/14 ja T‑17/15, EU:T:2016:495, punkt 106 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika).

92      Selle põhjenduse esmatähtsus leiab kinnitust ka üldeeskirjades, mille punktis 1.3 on märgitud, et „[k]onkurssidel on teise keele valiku võimalused määratud kindlaks vastavalt talituste huvidele, mille kohaselt peavad uued töötajad olema kohe töövalmis ning suutelised oma igapäevatöös vabalt suhtlema“.

93      Mis puudutab selle põhjenduse sisu, mis tugineb vajadusele, et uued töölevõetud isikud oleksid kohe töövalmis, siis nähtub vaidlustatud teate II lisa sissejuhatavast osast ja punkti 1 alapunktist i, et selleks, et asjaomase konkursi kandidaate saaks pidada kohe töövalmiteks, peavad neil olema „piisavad oskused sellises keelekombinatsioonis, mis võimaldab neil oma ametiülesandeid tõhusalt täita, ning eelkõige, et nad oleksid suutelised oma igapäevatöös kolleegide ja juhtkonnaga sujuvalt suhtlema“ (vt eespool punkt 9). Seega „[v]õttes arvesse, et [liidu] institutsioonide töötajad räägivad ja kasutavad inglise, prantsuse ja saksa keelt haldusalases suhtluses ning tõlgivad nendest keeltest ja nendesse keeltesse kõige sagedamini, peab kandidaatide kahe kohustusliku keele hulgas olema vähemalt üks nendest keeltest“. Peale selle „on hea inglise, prantsuse või saksa keele oskus vajalik auditeeritavate olukorra analüüsimiseks, ettekannete tegemiseks, arutelude pidamiseks ja aruannete kirjutamiseks, et tagada tõhus koostöö ja teabevahetus auditeeritavate talituste ja asjaomaste ametiasutustega“ (vt eespool punkt 8).

94      Sellega seoses tuleb märkida, et eespool punktides 80 ja 81 meenutatud kohtupraktikat arvestades ei ole eespool punktis 93 esitatud kaalutlused – kuigi need näitavad teenistuse huvi olemasolu selleks, et uued töölevõetud isikud saaksid oma ülesandeid täita ja tõhusalt suhelda kohe tööleasumisest peale – iseenesest piisavad tõendamaks, et asjaomased ametiülesanded, milleks on administraatori ametiülesanded auditi valdkonnas vaidlustatud teatega hõlmatud institutsioonides, vajavad konkreetselt inglise, saksa või prantsuse keele oskust, välistades muud liidu ametlikud keeled (vt selle kohta 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Hispaania vs. parlament, C‑377/16, EU:C:2019:249, punkt 72).

95      Seda järeldust ei sea kahtluse alla kirjeldus teenistusülesannetest, mida asuvad täitma konkursi edukalt läbinud isikud, kes on tööle võetud, nagu see on esitatud vaidlustatud teates.

96      Nimelt nähtub vaidlustatud teate I lisast „Ametiülesanded“, et konkursi edukalt läbinud isikute ametiülesanded on muu hulgas „tööprotsesside hea tundmise ja asjaomaste teadmiste arendamine auditeeritavate hulgas“, „tulemus- ja vastavusauditite läbiviimine ja rahaliste vahendite optimaalse kasutamise kontrollimine mitmesugustes [liidu] poliitikavaldkondades ja tööprotsessides“, „audititulemuste valideerimine koostöös auditeeritavaga“, „audititulemuste, riskide ja soovituste edastamine selgelt ja kokkuvõtvalt koostatud aruandeprojektide/lõpparuannete kaudu“ ja ka „nõustamisteenuste osutamine juhtkonna taotluse korral“. Samuti nähtub vaidlustatud teate II lisa sissejuhatavast osast, et asjaomased ametiülesanded hõlmavad „auditeeritavate olukorra analüüsimist“, „ettekannete tegemist, arutelude pidamist ja aruannete kirjutamist“ ja „koostööd ja teabevahetust auditeeritavate talituste ja asjaomaste ametiasutustega“. Peale selle on vaidlustatud teate osas „Ametiülesanded“ märgitud, et „[k]arjääri jooksul võidakse audiitoritel paluda auditeid läbi viia erinevates [liidu] ja kolmandates riikides“.

97      Nagu komisjon kohtuistungil täpsustas, vastates menetlust korraldavale meetmele, tuleb „auditeeritava [üksusena]“ mõista selliseid asutusi nagu liidu ametid, Euroopa välisteenistus, Euroopa Andmekaitseinspektor või ka teised institutsioonid, samas kui „auditeeritava talituse“ all tuleb mõista komisjoni erinevate peadirektoraatide talitusi. Seevastu mõiste „asjaomane ametiasutus“ viitab eelarveasutustele, kelleks on Euroopa Liidu Nõukogu ja parlament.

98      Siiski ei ole vaidlustatud teates nimetatud ametiülesannete pelga kirjelduse põhjal võimalik kindlaks teha, kuidas kõik kolm keelt, millega oli asjaomase konkursi teise keele valik piiratud, võimaldavad töölevõetud konkursi edukalt läbinud isikutel olla kohe töövalmis. Konkreetselt ei ole võimalik selle teate ühegi asjaoluga tõendada, et neid kolme keelt kasutataks tegelikult teate I lisas loetletud ülesannete täitmiseks või ka ettekannete tegemisel, arutelude pidamisel ja aruannete kirjutamisel, millele on viidatud teate II lisa sissejuhatavas osas. Samamoodi ei nähtu kuidagi sellest teatest, et eespool viidatud kolme keelt kasutatakse tegelikult nende administraatorite aruannetes, kellele on pandud auditeerimisülesanded koos auditeeritavate üksuste või talitustega ning ka pädevate asutustega.

99      Lisaks näib vaidlustatud teates mainitud ülesannete paljusus, mis hõlmab mitte ainult siseauditi toiminguid, vaid ka lähetusi eri liikmesriikides ja kolmandates riikides ning seda „mitmesugustes [liidu] poliitikavaldkondades ja tööprotsessides“, pigem viitavat sellele, et kuigi ei ole välistatud võimalus, et konkreetse keele oskamine osutub hädavajalikuks, kujutab erisuguse keelteoskusega töötajate töölevõtmine endast talituse toimimise jaoks eelist.

100    Sellest järeldub, et isegi kui seda mõista vaidlustatud teates esitatud ametiülesannete kirjeldust arvesse võttes, ei õigusta põhjendus, mis tugineb vajadusele, et uued töölevõetud isikud oleksid kohe töövalmis – arvestades selle ebamäärast ja üldist sõnastust ning asjaolu, et vaidlustatud teates puudub konkreetne teave, mis seda põhjust kinnitaks – asjaomase konkursi teise keele valiku piiramist üksnes inglise, saksa ja prantsuse keelega.

101    Sellises olukorras tuleb analüüsida, kas erinevad asjaolud, mis komisjon selle põhjendusega seoses esitas, võivad tõendada, et arvestades täidetavate ametikohtade tööülesannete eripära, oli asjaomane piirang objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud vajadusega, et asjaomase konkursi edukalt läbinud isikud oleksid kohe töövalmis.

2)      Komisjoni esitatud asjaolud

i)      Sissejuhatav märkus

102    Komisjon esitab rea asjaolusid, millest üks osa puudutab tema enda ja teine kontrollikoja tegevust. Nende asjaoludega soovib ta tõendada, et inglise, prantsuse ja saksa keel on nii tema talitustes kui ka kontrollikoja talitustes ülekaalus, mis toob kaasa selle, et uued töölevõetud isikud peavad selleks, et nad oleksid kohe töövalmis, oskama rahuldavalt vähemalt ühte neist kolmest keelest. Lisaks esitab ta teatud andmeid, millest nähtub, et kõnealused kolm keelt on võõrkeeled, mida liikmesriikides kõige rohkem õpitakse ja mida osatakse Euroopas kõige rohkem.

103    Kuna Itaalia Vabariik leiab, et asjaomane valikumenetlus puudutab kõiki institutsioone, tuleb komisjoni ja kontrollikojaga seotud asjaolude kohta märkida, et vaidlustatud teate kohaselt on kõnealuse valikumenetluse „peamine“ eesmärk koostada auditi valdkonna administraatorite reservnimekirjad, millest „[l]iidu institutsioonid (peamiselt […] [k]omisjon Brüsselis ja […] [k]ontrollikoda Luxembourgis“ võtavad liidu avalikku teenistusse tööle (vt eespool punktid 1 ja 8).

104    Kuigi vaidlustatud teates kasutatud sõnastus ei näi välistavat töölevõtmise võimalust kõigis liidu institutsioonides, tuleneb sellest siiski, et kaks institutsiooni, keda see teade peamiselt puudutab, on komisjon ja kontrollikoda. Lisaks märkis komisjon kohtuistungil vastuseks menetlust korraldavale meetmele, et kuigi töölevõtmine teiste institutsioonide poolt on võimalik, sõltub see siiski eelnevast kokkuleppest konkursiteates nimetatud sihtinstitutsiooni ja institutsiooni vahel, kes kavatseb asjaomast isikut tööle võtta. Komisjoni sõnul jääb selline võimalus käesoleval juhul siiski tähtsusetuks, kuna 72st asjaomase konkursi edukalt läbinud isikust ainult neli võeti tööle teiste tööandjate poolt, nimelt kolm Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametisse (EUIPO) ja üks Euroopa välisteenistusse.

105    Eeltoodut arvestades tuleb arvesse võtta komisjoni esitatud asjaolusid tema enda ja kontrollikoja tegevuse kohta ning analüüsida nende asjakohasust käesoleva vaidluse lahendamiseks.

ii)    Komisjoni tegevust puudutavad asjaolud

–       Asjaolud, mis puudutavad komisjoni institutsioonisisest tava keele valdkonnas

106    Komisjon esitab rea dokumente, millest tuleneb, et inglise, prantsuse ja saksa keel on „vahenduskeeled“ või komisjoni talituste kasutatavad töökeeled.

107    Esiteks on tegemist komisjoni presidendi 29. novembri 2000. aasta teatisega SEC(2000) 2071/6, mis käsitleb selle institutsiooni otsustamisprotsessi lihtsustamist, ning väljavõttega komisjoni 29. novembri 2000. aasta 1502. koosoleku protokollist, mis koostati 6. detsembril 2000 viitenumbriga PV (2002) 1502 ja millega liikmete kolleegium kiitis selle teatise heaks.

108    Teiseks esitab komisjon oma töökorra (K(2000) 3614) (EÜT 2000, L 308, lk 26; ELT eriväljaanne 01/03, lk 213) vaidlustatud teate avaldamise ajal kehtinud redaktsioonis ning selle rakenduseeskirjad, mis on lisatud komisjoni 24. veebruari 2010. aasta otsusele K(2010) 1200 (lõplik), millega muudetakse komisjoni töökorda. Lisaks esitab ta dokumendi „Keelenõuded vastavalt vastuvõtmise menetlusele“, mida ta nimetab „[komisjoni] presidendi kehtestatud normideks, mis käsitlevad komisjoni otsuste vastuvõtmist“. Komisjoni sõnul tuleneb nendest „eeskirjadest“, et „otsuse ettepanek, mis esitatakse kolleegiumile kirjaliku või suulise otsuse tegemiseks või volitamise teel otsuse tegemiseks, peab olema koostatud inglise, prantsuse ja saksa keeles“.

109    Peale selle esitas komisjon vastuseks menetlust korraldavatele meetmetele samuti teatavad dokumendid eespool punktis 108 nimetatud dokumendis sisalduvate „eeskirjade“ rakendamise kohta ning oma 20. detsembri 2006. aasta teatise SEC(2006) 1489 (lõplik), mis käsitleb „tõlget komisjonis“ ja mille lisas on esitatud „tõlke-eeskirjad pärast 2006. aastat“.

110    Itaalia Vabariik vaidleb nende dokumentide asjakohasusele vastu, leides sisuliselt, et need puudutavad üksnes komisjoni liikmete kolleegiumi tegevust, tõendamata kuidagi, et komisjoni talitused kasutavad inglise, prantsuse ja saksa keelt vahenduskeeltena. Lisaks väitis ta kohtuistungil, et teatist SEC(2006) 1489 (lõplik) tuleb pidada uueks asjaoluks ja seega peab selle hilinenult esitamise tõttu tagasi lükkama.

111    Komisjon väidab vastu, et eespool punktides 107–109 nimetatud dokumente kohaldatakse eelnõu koostamiseks mis tahes akti puhul, mille ta peab heaks kiitma, mis tähendab tingimata, et „selle eelnõu koostavad [tema] talitused“. Nimelt, kuna komisjoni president kehtestas töökorra rakenduseeskirjade alusel reeglid, mille kohaselt vahenduskeeled, see tähendab „keeled, milles tuleb aktide eelnõud kolleegiumile heakskiitmiseks esitada“, on inglise, prantsuse ja saksa keel, on nendel reeglitel „vältimatu mõju talituste tööle, kes peavad neid dokumente neid keeli kasutades koostama“. Mis puudutab pealegi eespool punktis 109 mainitud teatist, siis väitis komisjon kohtuistungil, et see võimaldab täiendada tema vastust Üldkohtu poolt tema suhtes võetud menetlust korraldavatele meetmetele, mistõttu ei tuleks seda hilinenult esitamise tõttu tagasi lükata.

112    Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et mis puudutab teatist SEC(2000) 2071/6, siis viitab komisjon selle dokumendi punktile 2.2, mis tema arvates piirab „töökeelte“ arvu kolmega.

113    Siiski tuleb tõdeda, et teatise SEC(2000) 2071/6 eesmärk on sisuliselt hinnata erinevat liiki menetlusi komisjoni liikmete kolleegiumi poolt otsuste tegemiseks, nagu need olid ette nähtud komisjoni töökorras nimetatud teatise väljastamise ajal kehtinud redaktsioonis, ning teha ettepanek nende lihtsustamiseks. Just selles kontekstis ja viidates konkreetset liiki menetlusele, milleks on kirjalik menetlus, on kõnealuse teatise punktis 2.2 märgitud, et „dokumente tuleb levitada komisjoni kolmes töökeeles“, ilma siiski neid nimetamata. Sellest ainsast viitest, isegi kui see sisaldab sõna „töökeeled“, ei piisa selle tõendamiseks, et inglise, prantsuse ja saksa keel on keeled, mida komisjoni talitused oma igapäevatöös tegelikult kasutavad.

114    Lisaks tuleb selle viite ulatuse puhul arvestada teatise SEC(2000) 2071/6 muude lõikude nüansse.

115    Esiteks tuleneb teatise SEC(2000) 2071/6 punktist 2.2, et volituse alusel toimuvas menetluses, mille kaudu võib komisjon volitada üht või mitut oma liiget tegema otsuseid komisjoni nimel ja vastutusel, esitatakse vastuvõetava otsuse tekst „ühes töökeeles ja/või autentsetes versioonides“.

116    Teiseks on teatise SEC(2000) 2071/6 punktis 5.2 „Keeltekasutuse korra lihtsustamine“ esile toodud roll, mis on komisjoni tõlke peadirektoraadil, kes on otsustamisprotsessiga „täielikult seotud“. Selles on muu hulgas täpsustatud, et „üks peamisi põhjusi, miks viibib kirjalike menetluste ja volituste alusel menetluste alustamine või lõpetamine, on tõlgete tegemine, sealhulgas jurist-lingvistide läbivaadatud tekstid“, mis muudab möödapääsmatuks asjaomaste dokumentide õigeaegse edastamise tõlke peadirektoraadile.

117    Eeltoodut arvestades ei ole teatisest SEC(2000) 2071/6 võimalik teha tarvilikke järeldusi selle kohta, et inglise, prantsuse ja saksa keelt kasutatakse tegelikult komisjoni talituste igapäevatöös ega seda enam vaidlustatud teates nimetatud ametiülesannete täitmisel.

118    Seda järeldust ei sea kahtluse alla teised dokumendid, mille alusel komisjon teeb ettepaneku analüüsida teatist SEC(2000) 2071/6 ning milleks on komisjoni töökord, selle rakenduseeskirjad ja dokument „Keelenõuded vastavalt vastuvõtmise menetlusele“ (vt eespool punkt 108).

119    Mis puudutab komisjoni töökorda, siis olgu kõigepealt märgitud, et see ei sisalda sätteid keelte kohta, mida kasutavad selle I peatükis nimetatud organid, see tähendab kolleegiumina tegutsevad komisjoni liikmed, komisjoni president ja peasekretariaat, ega töökeeli, mida peavad kasutama töökorra II peatükis nimetatud institutsiooni talitused. Üksnes töökorra artiklis 17, mis puudutab komisjoni vastu võetud aktide õigsuse kinnitamist, on piirdutud selle märkimisega, et seda tehakse „autentse(te)s keel(t)es“, mis tähendab selle artikli lõike 5 kohaselt „[l]iidu ametlikke keeli üldkohaldatavate aktide puhul ja teistel juhtudel selle riigi keelt või keeli, kellele akt on adresseeritud“.

120    Kohtuistungil komisjoni esitatud teabe kohaselt tuleb siiski arvesse võtta tema töökorra artikleid 6 ja 12–14 ning nende artiklite rakendamiseeskirju. Komisjoni arvates koostati nende rakendamiseeskirjade alusel dokument „Keelenõuded vastavalt vastuvõtmise menetlusele“.

121    Komisjoni töökorra artikli 6 lõikes 1 on sätestatud, et „[p]resident võtab vastu iga koosoleku päevakorra“ ja lõikes 4, et „päevakord ja vajalikud töödokumendid saadetakse komisjoni liikmetele, nagu komisjon on rakenduseeskirjades sätestanud“.

122    Mis puudutab komisjoni töökorra artikleid 12–14, siis need käsitlevad muid otsustamismenetlusi kui artiklis 8 viidatud suuline menetlus ning need reguleerivad vastavalt kirjalikku menetlust, volitamismenetlust ja delegeerimismenetlust. Mis puudutab konkreetselt kirjalikku menetlust, siis on töökorra artikli 12 lõikes 2 sätestatud, et „kõikidele komisjoni liikmetele [edastatakse] kirjalikult komisjoni poolt rakenduseeskirjades sätestatud tingimustel eelnõu tekst“.

123    Kõiki eespool punktis 122 nimetatud komisjoni töökorra sätteid selgitavad selle 24. veebruari 2010. aasta rakenduseeskirjad.

124    Täpsemalt sisaldavad komisjoni töökorra artikli 6 rakenduseeskirjad lõiget 6‑4 „Dokumentide esitamine ja levitamine ning keeltekasutuse kord“, milles on ette nähtud järgmist:

„6‑4.3 Komisjoni koosolekul analüüsitavad dokumendid edastatakse komisjoni liikmetele:

–        presidendi kindlaks määratud keeltes, võttes arvesse komisjoni liikmete minimaalseid vajadusi

–        ning eelkõige dokumendi jõustumiseks ja adressaatidele teatavaks tegemiseks vajalikus keeles või keeltes

[…]

6‑4.5 Ametlik edastamine teistele ühenduse institutsioonidele ja/või [Euroopa Liidu Teatajas] avaldamine eeldab tekstide kättesaadavust kõigis ametlikes keeltes.

6‑4.6 President teeb otsuse iga olukorra kohta, mille puhul ei ole eespool […] [lõike] 6‑4.3 esimeses taandes sätestatud tingimused täidetud. Vastavalt asjaoludele võib ta otsustada lükata küsimuse edasi järgmise koosoleku päevakorda.

Edasilükkamine on kohustuslik, kui eelkõige akti jõustumiseks ja adressaatidele teatavaks tegemiseks vajalik keel või keeled ei ole akti vastuvõtmise ajal kättesaadavad.“ [Siin ja edaspidi on osundatud rakenduseeskirju tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

125    Lisaks sisaldavad komisjoni töökorra artikli 12 rakenduseeskirjad lõiget 12‑13 „Keeltekasutuse kord kirjalike menetluste puhul“, milles on sätestatud:

„12‑13.1 Kirjalikus menetluses esitatud dokumendid saadetakse komisjoni liikmetele:

–        presidendi kindlaks määratud keeltes, võttes arvesse komisjoni liikmete minimaalseid vajadusi. President teeb otsuse mis tahes erandliku olukorra kohta (nagu suured kriisid, loodusõnnetused või muud eriolukorrad), mille korral need ei saa olla kättesaadavad nõuetekohaselt põhjendatud põhjustel,

–        ning eelkõige dokumendi jõustumiseks ja adressaatidele teatavaks tegemiseks vajalikus keeles või keeltes

[…]

12‑13.3 Ametlik edastamine teistele ühenduse institutsioonidele ja/või [Euroopa Liidu Teatajas] avaldamine eeldab tekstide kättesaadavust kõigis ametlikes keeltes.“

126    Lisaks, mis puudutab komisjoni töökorra artiklite 13 ja 14 ühiseid rakenduseeskirju, siis lõige 13/14‑4 „Volitamise või delegeerimise keeltekasutuse kord“ on sõnastatud järgmiselt:

„13/14‑4.1 Antud volituste teostamiseks peavad dokumendid olema vastavalt vajadusele kättesaadavad järgmistes keeleversioonides:

–        akti jõustumiseks vajalik(ud) keel(ed);

–        keel(ed), mis on vajalik(ud) akti adressaatidele teatavakstegemiseks;

–        keel(ed), mille määrab kindlaks president, võttes arvesse komisjoni liikmete minimaalseid vajadusi, või muudel juhtudel keel(ed), mis vastavad akti vastuvõtmisega seotud vajadustele

[…]

13/14‑4.3 Ametlik edastamine teistele ühenduse institutsioonidele ja/või [Euroopa Liidu Teatajas] avaldamine eeldab tekstide kättesaadavust kõigis ametlikes keeltes.“

127    Mis puudutab lõpuks dokumenti „Keelenõuded vastavalt vastuvõtmise menetlusele“, siis komisjoni sõnul on selle peamine eesmärk täpsustada tema töökorra rakenduseeskirju, mis on ära toodud eespool punktides 124–126. Selles dokumendis on muu hulgas viidatud „menetluskeelte“ kasutamisele, mida tuleb komisjoni argumentatsioonist nähtuvalt mõista nii, et see tähendab keeli, mis aitavad kaasa akti eelnõu sisu mõistmisele, selleks et võtta see vastu selle liikmete kolleegiumi või vajaduse korral delegeeritud organi poolt. Nimetatud dokumendist nähtub, et „menetluskeeled“ on inglise, prantsuse ja saksa keel ning et nende kasutamine varieerub sõltuvalt vastuvõtmise menetluse liigist.

128    Suulise ja kirjaliku menetluse kohta on dokumendis „Keelenõuded vastavalt vastuvõtmise menetlusele“ märgitud, et akti eelnõu ja selle lisad esitatakse komisjoni liikmetele kolmes menetluskeeles ning vajaduse korral keeles või keeltes, mis on vajalikud asjaomase akti jõustumiseks või teatavakstegemiseks. Samuti on selles täpsustatud, et pärast sellise akti vastuvõtmist peavad teised keeled, mis võivad olla vajalikud avaldamiseks või teistele liidu institutsioonidele edastamiseks, järgnema võimalikult kiiresti.

129    Mis puudutab volitamis- või delegeerimismenetlusi, siis tuleneb dokumendist „Keelenõuded vastavalt vastuvõtmise menetlusele“, et delegeeritud organ võib nõustuda akti vastu võtma ainult ühe menetluskeele alusel, kuid vajaduse korral tuleb teha kättesaadavaks ka selle akti jõustumiseks või teatavakstegemiseks vajalik(ud) keel(ed). Lisaks märgitakse kõnealuses dokumendis, samamoodi nagu suuliste ja kirjalike menetluste puhul, et teised keeled, mis võivad olla vajalikud avaldamiseks või teistele liidu institutsioonidele edastamiseks, peavad järgnema nii kiiresti kui võimalik.

130    Lisaks on dokumendis pealkirjaga „Keelenõuded vastavalt vastuvõtmise menetlusele“ ette nähtud, et komisjoni president võib teatud tingimustel kas üksikjuhtumil või püsivalt teha erandeid nende menetluskeelte arvu kohta, mida tuleb kasutada vastuvõtmismenetluse algatamiseks või nii sellise menetluse algatamiseks kui ka akti vastuvõtmiseks.

131    Mis puudutab eelkõige püsivaid erandeid, siis dokumendis „Keelenõuded vastavalt vastuvõtmise menetlusele“ on täpsustatud, et neid võib teha teatud korduvate toimikute puhul peasekretäri või presidendi kabineti ametlike teatistega. Näitena on kõnealuses dokumendis mainitud erandeid, mis on tehtud otsuste või teadete jaoks, mis on nimelt kirjalikus menetluses vastu võetud mitmes valdkonnas: ELL artikli 29 alusel piiravate meetmete võtmine; stabiliseerimisvahend; välissuhted; riigiabi üksikotsused; keelatud kokkulepete, turgu valitseva seisundi kuritarvitamise ja koondumiste valdkonnas võetud rakendusmeetmed ning lõpuks rahvusvaheliste organisatsioonidega raamlepingute allkirjastamine.

132    Sellega seoses tuleb märkida, et eespool punktides 107 ja 108 viidatud dokumente kogumis ei saa analüüsida kui üksikasjalikke eeskirju komisjoni töökorras, et kohaldada määrusega nr 1 kehtestatud üldist keeltekasutuse korda viimati nimetatud määruse artikli 6 tähenduses. Nagu komisjon täpsustas oma vastustes menetlust korraldavatele meetmetele, mille Üldkohus talle käesolevas kohtuasjas adresseeris, kajastavad need dokumendid üksnes selle institutsiooni pikaaegset väljakujunenud halduspraktikat, mille kohaselt kasutatakse inglise, prantsuse ja saksa keelt keeltena, milles dokumendid tuleb teha kättesaadavaks, et esitada need liikmete kolleegiumile heakskiitmiseks.

133    Mis puudutab konkreetselt dokumendi „Keelenõuded vastavalt vastuvõtmise menetlusele“ laadi, siis täpsustas komisjon, et see on väljavõte „Tööprotsesside käsiraamatust“, mis on institutsioonisisene elektrooniline juhis, mille on koostanud tema peasekretariaadi talitused ja mille eesmärk on muu hulgas kodifitseerida kõnealune haldustava. Mis puudutab juhendi vastuvõtmise kuupäeva ja ajalist kohaldamist, siis piirdus komisjon viitamisega peadirektoritele ja talituste juhatajatele adresseeritud peasekretäri 11. veebruari 2003. aasta teatisele SEC(2003) 153, mis käsitleb selle juhendi ajakohastamist ja selle levitamist siseveebis.

134    Isegi kui eeldada, et komisjoni poolt koos kostja vastusega esitatud versioon oli see, mis oli olemas vaidlustatud teate avaldamise kuupäeval, ei saa dokumenti, mis on väljavõte „Tööprotsesside käsiraamatust“, käsitada aga kui komisjoni presidendi otsust määrata kindlaks kolleegiumile esitatud dokumentide esitamise keeled komisjoni töökorra rakenduseeskirjade punkti 6‑4.3 esimese taande, punkti 12‑13.1 esimese taande ja punkti 13/14‑4.1 kolmanda taande tähenduses. Pealegi ei võimalda ükski toimiku dokument asuda seisukohale, et selle dokumendi on ametlikult heaks kiitnud komisjoni president, veel vähem selle liikmete kolleegium.

135    Üldiselt tunnistas komisjon oma vastustes Üldkohtu poolt käesolevas kohtuasjas talle adresseeritud menetlust korraldavatele meetmetele, et ei ole olemas institutsioonisisest otsust, millega määratakse kindlaks tema töökeeled.

136    Neid sissejuhatavaid täpsustusi arvestades tuleb tõdeda, et kuna nende ainus eesmärk on kindlaks määrata keeled, mis on vajalikud komisjoni erinevate otsustamismenetluste läbiviimiseks, siis ei ole komisjoni esitatud dokumendid kokku sellised, mis õigustaksid asjaomase konkursi teise keele valiku piiramist inglise, prantsuse ja saksa keelega, kui võtta arvesse vaidlustatud teates viidatud ametikohtade tööülesannete eripära.

137    Täpsemalt ei nähtu nendest dokumentidest ega seda enam muudest toimiku materjalidest, et esineks vajalik seos komisjoni otsustamismenetluste, eelkõige nende, mis toimuvad komisjoni liikmete kolleegiumis, ja nende ametiülesannete vahel, mida vaidlusaluse konkursi edukalt läbinud isikud võivad täita, milleks on eespool punktis 96 toodud auditeerimisülesanded. Isegi kui eeldada, et konkreetse institutsiooni liikmed kasutavad oma nõupidamistel ainult ühte keelt või teatud keeli, ei saa täiendavate selgitusteta eeldada, et uus töölevõetud ametnik, kes ei valda ühtegi nendest keeltest, ei ole võimeline kõnealuses institutsioonis kohe tarvilikku tööd tegema (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑353/14 ja T‑17/15, EU:T:2016:495, punktid 121 ja 122 (ei avaldata)). See on nii seda enam, et käesolevas kohtuasjas on tegemist väga spetsiifiliste ametiülesannetega, millel ei ole a priori mingit otsest seost komisjoni liikmete kolleegiumi tööga.

138    Samuti ei nähtu komisjoni esitatud dokumentidest, et komisjoni talitused kasutaksid oma igapäevatöös tegelikult kõiki kolme keelt, mis on kvalifitseeritud „menetluskeeleks“. Lisaks tuleneb teatisest SEC(2000) 2071/6 (vt eespool punkt 116), et selle institutsiooni tõlketalitus on otsustusprotsessiga „täielikult“ seotud. Teatises on mainitud ka tõlgete, sealhulgas jurist-lingvistide toimetatud tekstide saamiseks vajalikku tähtaega ning vajadust edastada asjaomased dokumendid tõlketalitusele õigel ajal. Need viited annavad mõista, et mitte dokumendi koostamise eest sisuliselt vastutav talitus, vaid just tõlke peadirektoraat koostab selle dokumendi versioonid vajalikes menetluskeeltes, et edastada need liikmete kolleegiumile, kusjuures vastutava talituse ülesanne piirdub tõlgitud teksti kontrollimisega. Näib nimelt raske ette kujutada, et väljaspool seda peadirektoraati võiks talitus nõuda igalt oma töötajalt, et ta esitaks kolm keeleversiooni kolleegiumile vastuvõtmiseks esitatavatest dokumentidest.

139    Lõpuks, kuna ükski ametnik ei pea rahuldavalt oskama kõiki vaidlustatud teates nõutud kolme keelt, on samavõrd raske ette kujutada, et akti eelnõu koostamine kolleegiumile edastamiseks nõutavates keeleversioonides jagatakse samal ajal vastava arvu ametnike vahel, kes kuuluvad selle eelnõu koostamise eest vastutavasse talitusse. Seda on veelgi keerulisem ette kujutada, kuna ei ole mingit tagatist, et ametnikud, kes oskavad rahuldavalt kõiki kolme asjaomast keelt, võetakse tööle igasse talitusse.

140    Eelnevat hinnangut ei sea kahtluse alla argumendid, mille komisjon tuletab teatisest SEC(2006) 1489 (lõplik). Komisjoni sõnul tuleneb sellest dokumendist, eelkõige selle lisast „Tõlkereeglid pärast 2006. aastat“, et institutsioonisiseste dokumentide puhul on peale võimaliku autentse keele nõutav üksnes tõlge inglise, prantsuse ja saksa keelde. Lisaks näitab see teatis, et peale kirjaliku tõlke peadirektoraadi peavad komisjoni teised talitused esitama tõlkeid, kasutades oma töötajate keelteoskust, ning neid tõlkeid tuntakse „hallide“ tõlgetena.

141    Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et teatise SEC(2006) 1489 (lõplik) sisu ei lükka ümber, vaid vastupidi kinnitab eespool punktides 138 ja 139 esitatud hinnangut. Nimelt on sellele teatisele lisatud „tõlkereeglites pärast 2006. aastat“ nimetatud inglise, prantsuse ja saksa keelt üksnes kui sihtkeeli, millesse tuleb tõlkida teatavad dokumendikategooriad, ilma et oleks kuidagi kindlaks määratud lähtekeelt. Lisaks on enamiku selles lisas nimetatud dokumendikategooriate jaoks ette nähtud tõlge kõikidesse ametlikesse keeltesse, kusjuures tõlkimine ainult inglise, prantsuse ja saksa keelde on tegelikult erand.

142    Teiseks, mis puudutab argumenti „hallide“ tõlgete tegemise kohta, siis ei toeta seda ükski tõend täpse osakaalu kohta, mida moodustab seda tüüpi tõlge komisjonile esitatud tõlgete kogumahust. Kuigi teatise SEC(2006) 1489 (lõplik) punktis 2.2 on tunnistatud, et on „äärmiselt raske neid tõlkeid kvantifitseerida, kuna puuduvad usaldusväärsed näitajad“, sisaldub selle punktis 3.1 hinnang 2007. aasta kohta, mille kohaselt tõlke peadirektoraadi tehtud tõlkeid on 1 700 000 lehekülge, samas kui „halle“ tõlkeid on 100 000 lehekülge. Kuna viimati nimetatud arvus kajastuvad siiski kõik komisjoni talitused peale tõlke peadirektoraadi, siis on enam kui ilmne, et „hallid“ tõlked kujutavad endast väga väikest arvu võrreldes selle ühe peadirektoraadi väljastatud mahuga. Viimaks ja ennekõike ei ole ühegi toimiku materjaliga võimalik tõendada, et eespool nimetatud kolm keelt on keeled, millesse „hallid“ tõlked tehakse.

143    Neil asjaoludel ja ilma et oleks vaja otsustada selle tõendi vastuvõetavuse üle, tuleb asuda seisukohale, et teatis SEC(2006) 1489 (lõplik) ei ole käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast asjakohane.

144    Igal juhul ja sõltumata isegi sellest, kas komisjoni otsustamismenetluste ja vaidlustatud teates nimetatud konkreetsete ametiülesannete vahel on seos, tuleb tõdeda, et selle institutsiooni esitatud dokumendid ei viita kaugeltki sellele, et nendes silmas peetud menetlustes kasutatakse ainult kolme „menetluskeelt“.

145    Nimelt esiteks tuleneb dokumendist „Keelenõuded vastavalt vastuvõtmise menetlusele“ koostoimes komisjoni töökorra rakenduseeskirjadega, et vastuvõtmise menetluse algatamine nõuab küll üldjuhul ja ilma, et see piiraks võimalust kasutada volitamis- ja delegeerimismenetlustes ainult ühte keelt, dokumendi eelnõu esitamist kolmes menetluskeeles. Sellegipoolest võib muuta või muudab eelnõu vastuvõtmine vastavalt asjaomase akti laadist tulenevatele nõuetele tingimata vajalikuks selle kättesaadavuse ka ühes või mitmes teises keeleversioonis, või siis, kui kõnealune akt on mõeldud Euroopa Liidu Teatajas avaldamiseks või teistele institutsioonidele edastamiseks, kõikides liidu ametlikes keeltes.

146    Teiseks, nagu nähtub ka dokumendist „Keelenõuded vastavalt vastuvõtmise menetlusele“, on võimalik teha erandeid nende menetluskeelte arvust, mida kasutatakse vastuvõtmismenetluse algatamiseks või isegi akti eelnõu vastuvõtmiseks (vt eespool punkt 130).

147    Mis puudutab eelkõige eespool punktis 131 käsitletud püsivaid erandeid, siis dokumendis „Keelenõuded vastavalt vastuvõtmise menetlusele“ on näiteks märgitud, et riigiabi üksikotsused koostatakse ühes menetluskeeles, milleks on „tavaliselt inglise või prantsuse keel“. Mis puudutab teisi valdkondi, mida seda tüüpi erand puudutab, siis komisjoni peasekretäri teatistes, mille viimane esitas Üldkohtule vastuseks menetlust korraldavatele meetmetele, on lubatud esitada akti eelnõud ainult ühes menetluskeeles. Tuleb siiski tõdeda, et nendes teatistes ei ole nimetatud seda keelt kolme menetluskeele hulgast, mida võib konkreetselt kasutada, mistõttu ei ole võimalik sellest teha tarvilikke järeldusi.

148    Peale selle ei tohi unustada, et dokumendi „Keelenõuded vastavalt vastuvõtmise menetlusele“ kohaselt on alati võimalik teha konkreetse õigusakti eelnõu keeltekasutuse korraga seotud erand üksikjuhtumil, olenemata otsustamismenetluse liigist.

149    Eeltoodud analüüsi arvestades tuleb tõdeda, et komisjoni esitatud dokumendid ei ole sellised, mis tõendavad, et vaidlustatud teatega hõlmatud konkursi teise keele valiku piiramisega vastatakse teenistuse tegelikele vajadustele, ja seega tõendada, et selles teates silmas peetud ametikohtade tööülesannete eripära arvestades on olemas teenistuse huvi, et uued töölevõetud isikud oleksid kohe töövalmis.

–       Andmed, mis puudutavad keeli, mida auditeerimisülesandeid täitvad komisjoni töötajad kasutavad

150    Komisjon esitab kaks lisa, mis sisaldavad statistilisi andmeid, mida personali peadirektoraat on kogunud keelte kohta, mida kasutavad komisjoni erinevate talituste ametnikud ja teenistujad, kes täidavad auditeerimisülesandeid. Komisjoni sõnul võivad need lisad tõendada, et inglise, prantsuse ja saksa keel on kolm keelt, mida kasutavad töökeelena või vahenduskeelena administraatorid, kes täidavad selliseid ülesandeid, nagu on toodud vaidlustatud teates.

151    Itaalia Vabariik väidab, et asjaomase personali keelteoskust puudutavad andmed ei võimalda teha järeldusi sisesuhtluse tegeliku seisu kohta asjaomastes talitustes. Seevastu on ainus asjasse puutuv asjaolu see, millised on peamised vahenduskeeled, st keeled, mis võimaldavad tõhusat suhtlust eri emakeeltega isikute vahel.

152    Esiteks tuleb märkida, et lisas „Andmed inglise, prantsuse ja saksa keele kasutamise kohta vahenduskeeltena komisjoni auditi valdkonnas tegutseva personali poolt seisuga 30.9.2016“ on kaardistatud teadmised selle kohta, mille on ametniku ja ajutise teenistuja kategooriasse kuuluvad administraatorid, kellele on antud siseauditi, välisauditi ja auditi valdkonnas poliitikajuhtimise (policy officers) ülesanded ning keda on kokku 430, deklareerinud esimese, teise ja kolmanda keelena.

153    Mis puudutab andmeid „1. keele“, st mõistagi asjaomaste isikute emakeele kohta (vt selle kohta 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑353/14 ja T‑17/15, EU:T:2016:495, punkt 134 (ei avaldata)), siis kolm esimest deklareeritud keelt on prantsuse (68 isikut), hollandi (53 isikut) ja inglise (46 isikut) keel, jäädes ettepoole muu hulgas hispaania (31 isikut), saksa (26 isikut) ja itaalia (26 isikut) keelest.

154    Mis puudutab andmeid „2. keele“ kohta, siis kolm esimest deklareeritud keelt on inglise (312 isikut), prantsuse (72 isikut) ja saksa (14 isikut) keel, millele järgnevad muu hulgas itaalia (7 isikut), hispaania (5 isikut) ja hollandi (4 isikut) keel. Mis puudutab sellisel viisil deklareeritud keelte oskuse taset, siis täpsustas komisjon kohtuistungil, et tuleb pidada tõendatuks, et see vastab Euroopa keeleõppe raamdokumendi tasemele B2, mis tõendab seega „rahuldavat“ oskust.

155    Lõpuks, mis puudutab andmeid „3. keele“ kohta, siis prantsuse (184 isikut), inglise (51 isikut) ja saksa (49 isikut) keel on kolm esimest deklareeritud keelt, millest kolm järgmist on hispaania (29 isikut), hollandi (25 isikut) ja itaalia (8 isikut) keel. Kohtuistungil ei suutnud komisjon Üldkohtu küsimuse peale esitada täpsustusi nii deklareeritud keelte oskuse taseme kohta.

156    Lisaks tuleb märkida, et nagu nähtub lisast „Andmed inglise, prantsuse ja saksa keele kasutamise kohta vahenduskeeltena komisjoni auditi valdkonnas tegutseva personali poolt seisuga 30.9.2016“, näitavad selles sisalduvad andmed selle keelteoskuse olukorda pärast vaidlustatud teate avaldamise kuupäeva, milleks on 12. mai 2016. Võttes siiski arvesse, et nende kahe kuupäeva vahele jäi piiratud aeg, võib neid andmeid pidada selliseks, mis üldiselt peegeldavad keelteoskust vaidlustatud teate avaldamise kuupäeval. Järelikult tuleb seda arvesse võtta, kui hinnatakse, kas vaidlustatud arvamuses esitatud põhjendus, et uued töölevõetud isikud peavad olema kohe töövalmis, on põhjendatud.

157    Siiski tuleb tõdeda, et kõnealustes andmetes on üles loetletud üksnes komisjonis auditeerimisülesandeid täitvate administraatorite keelteoskus. Järelikult ei võimalda need üksi ega eespool punktides 106–149 analüüsitud dokumentidega koostoimes tuvastada, millist vahenduskeelt või -keeli kasutavad tegelikult igapäevatöös erinevad talitused, kellelt need andmed pärinevad, või koguni milline on keel või millised on keeled, mis on vaidlustatud teates nimetatud ametiülesannete täitmiseks hädavajalikud. Seega ei võimalda need andmed kindlaks teha, milline on keel või millised on keeled, mille rahuldav oskus teeb vaidlustatud teatega hõlmatud konkursi edukalt läbinud isikud administraatoriteks, kes on kohe töövalmis.

158    Samadel põhjustel ei saa käesoleva vaidluse lahendamisel olla asjakohased komisjoni esitatud täiendavad andmed, mis puudutavad tema auditeerimisvaldkonnas tegutseva ning lepinguliste teenistujate kategooriasse kuuluva tegevusüksuse AST personali keelteoskust.

159    Peale selle olgu märgitud, et nagu nähtub kohtupraktikast, ei saa konkursi kandidaatide teise keele valiku piiramist väikse arvu ametlike keeltega pidada objektiivselt põhjendatuks ja proportsionaalseks, kui nende keelte hulgas on peale keele, mille oskus on soovitav ja isegi vajalik, teised keeled, mis ei anna potentsiaalsetele konkursi edukalt läbinud isikutele mingit erilist eelist võrreldes teise ametliku keelega. Nimelt, kui alternatiivina ainsale keelele, mille oskus on uuele töölevõetud ametnikule eelis, lubatakse teisi keeli, mille oskus ei kujuta endast eelist, puudub igasugune mõjuv põhjus mitte lubada ka kõiki teisi ametlikke keeli (15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑353/14 ja T‑17/15, EU:T:2016:495, punkt 140 (ei avaldata)).

160    Seega, isegi kui tuleb asuda seisukohale, et teenistuses oleva personali keelteoskus võib viidata sellele, et selleks, et uus töölevõetud isik oleks institutsioonisisese suhtluse seisukohalt kohe töövalmis, peab ta oskama keelt, millel on personali hulgas eriti suur levik, ei saa komisjoni poolt käesoleval juhul esitatud andmed õigustada vaidlustatud teates seatud piirangut asjaomase konkursi teise keele valikule.

161    Nimelt tuleneb „1. keelena“ ja „2. keelena“ deklareeritud keeltega seotud andmetest (vt eespool punktid 153 ja 154), et üksnes inglise keele rahuldavat oskust saab pidada selliseks, mis annab potentsiaalsetele asjaomase konkursi edukalt läbinud isikutele eelise. Seevastu ei võimalda need andmed selgitada, miks kandidaat, kellel on näiteks itaalia keele põhjalik oskus ja saksa keele rahuldav oskus, võiks olla kohe töövalmis sisesuhtluse jaoks, samas kui kandidaat, kellel on itaalia keele põhjalik oskus ja hollandi või hispaania keele rahuldav oskus, seda olla ei saaks.

162    Mis puudutab lisaks „3. keelt“ käsitlevaid andmeid, siis tuleb täpsustada, et kuigi nende sisu ei muuda eespool punktis 161 esitatud hinnangut, ei saa neid mingil juhul arvesse võtta. Nimelt tuleneb personalieeskirjade artikli 45 lõikest 2, et suutmine töötada kolmandas keeles on eeltingimus esimesele edutamisele pärast ametniku töölevõtmist. Käesoleval juhul ei nähtu aga komisjoni esitatud lisast kuidagi, et kõik selles nimetatud ametnikud oleksid juba oma sellist suutlikkust üles näidanud või et neid on esimest korda juba edutatud. Lisaks ei puuduta see lisa mitte ainult ametnikke, vaid ka ajutisi teenistujaid ja lepingulisi teenistujaid, kusjuures viimati nimetatute suhtes ei kohaldata sama edutamiskorda, mis on sätestatud personalieeskirjades (vt selle kohta lepinguliste töötajatega seoses 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Hispaania vs. parlament, C‑377/16, EU:C:2019:249, punkt 58).

163    Sellest tuleneb, et andmed, mis puudutavad komisjoni auditi valdkonnas tegutseva personali keelteoskust, ei võimalda õigustada asjaomase konkursi teise keele valiku piiramist, arvestades eesmärki, et on olemas konkursi edukalt läbinud isikud, kes on kohe töövalmis.

164    Teiseks esitab komisjon dokumendi, mis sisaldab tema siseauditi talituselt kogutud andmeid, millest tuleneb, et nimetatud talitus konsulteerib teiste komisjoni talitustega üksnes inglise ja prantsuse keeles, samas kui auditi lõplikud aruanded koostatakse üksnes inglise keeles.

165    Kuna see dokument ei sisalda aga ühtegi asjaolu, mis võiks tõendada, et saksa keelt kasutatakse asjaomastes teenistustes töökeelena või vahenduskeelena, siis ei saa seda pidada käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohaseks.

iii) Kontrollikoja toimimist puudutavad asjaolud

166    Komisjon esitab kontrollikoja kohta kolm lisa, millest kaks esimest käsitlevad selles institutsioonis kohaldatavaid keelenõudeid ja kolmas tema personali keelteoskust. Need dokumendid tõendavad tema sõnul, et kontrollikoja talituste kasutatavad vahenduskeeled on inglise, prantsuse ja saksa keel.

167    Itaalia Vabariik vaidleb nende lisade asjakohasusele vastu, väites, et kaks esimest käsitlevad üksnes kontrollikoja liikmete koosolekute ettevalmistamist ja käiku, samas kui kolmas ei võimalda teha järeldusi selle institutsiooni talitustes kasutatavate vahenduskeelte kohta.

–       Asjaolud, mis puudutavad kontrollikoja sisetava keeltekasutuse valdkonnas

168    Esiteks esitab komisjon kontrollikoja 25. mai 2004. aasta otsuse 22/2004, mis käsitleb dokumentide tõlkimise reegleid kontrollikoja liikmete, auditigruppide ja halduskomitee koosolekuteks (edaspidi „otsus 22/2004“). Vastuseks menetlust korraldavatele meetmetele kinnitas komisjon kohtuistungil, et see otsus oli tõesti kohaldatav vaidlustatud teate avaldamise kuupäeval ja jäi pealegi endiselt jõusse, esitamata selle kohta siiski täiendavaid andmeid.

169    Kuivõrd otsus 22/2004 oli sellel kuupäeval tõepoolest kohaldatav, siis tuleb märkida, et selle artikli 1 kohaselt on „kontrollikoja dokumentide koostamise keeled/telgkeeled inglise ja prantsuse keel“. [Siin ja edaspidi on osundatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

170    Otsuse 22/2004 artiklis 2 on sätestatud, et „[k]õik tõlketaotlused edastatakse elektroonilise tõlketaotluste süsteemi (Artemis) kaudu“.

171    Otsuse 22/2004 artiklis 4 on täpsustatud järgmist:

„Kõik originaaldokumendid koostatakse ühes koostamise keeles. Ainult oluliste osade puhul dokumentidest, mille koostamisel on osalenud rohkem kui üks talitus, võib teha sellest reeglist erandi […]. Kui esimene tõlge on esitatud, muutub dokument ühekeelseks.“

172    Kõigepealt tuleb tõdeda, et nagu Itaalia Vabariik õigesti märgib, ei ole otsus 22/2004 käesoleval juhul asjakohane, kuna see ei sisalda ühtegi asjaolu saksa keele kasutamise kohta kontrollikoja talitustes töökeelena või vahenduskeelena.

173    Igal juhul tuleb märkida, et otsuse 22/2004 esemeline kohaldamisala piirdub „dokumentide tõlkimisega [kontrolli]koja, auditigruppide ja halduskomitee koosolekuteks“. Seega vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei võimalda kõnealune otsus teha tarvilikke järeldusi töökeelte või vahenduskeelte kohta, mida kasutavad kõik kontrollikoja talitused.

174    Lõpuks tuleb märkida, et kuigi otsuse 22/2004 artiklitest 2 ja 4 tuleneb eelkõige, et kõik originaaldokumendid koostatakse ühes koostamise keeles ja seejärel edastatakse need tõlkimiseks kontrollikoja pädevale talitusele, ei ole võimalik sellest tuletada nimetatud institutsiooni tõlketeenistuse osalemise konkreetset ulatust. Nimelt ei ole kõnealuses otsuses täpsustatud, kas dokumendi ettevalmistamise teises koostamise keeles tagab talitus, kes vastutab dokumendi ettevalmistamise eest esimeses keeles, või tõlketalitus. Seega ei saa sellest otsusest, mis puudutab töökeeli või vahenduskeeli, mida kasutavad kontrollikoja talitused ja täpsemalt talitused, kuhu vajaduse korral võetakse tööle vaidlustatud teatega hõlmatud konkursi edukalt läbinud isikud, seega teha mingit tarvilikku järeldust (vt eespool punkt 138).

175    Teiseks esitab komisjon ühe kontrollikoja endise presidendi 11. novembri 1983. aasta teatise sünkroontõlke kohta kontrollikoja koosolekutel. Sellele teatisele on lisatud ühelt poolt 12. oktoobri 1982. aasta piiratud istungi protokoll kontrollikoja istungite suulise tõlke korra kohta ja teiselt poolt liikmetele adresseeritud teatis, mille on samuti allkirjastanud president, mis on sama kuupäevaga ja mis käsitleb kontrollikoja istungite suulist tõlget ja sisulist korraldust.

176    12. oktoobri 1982. aasta teatises on kirjeldatud sünkroontõlke „üldsüsteemi“ kontrollikoja koosolekutel. Selle süsteemi kohaselt on igal liikmel võimalus väljendada ennast oma keeles, kusjuures suuline tõlge tagatakse kõigis asjaomasel koosolekul osalenud liikmete keeltes. Seda süsteemi leevendati sama päeva istungil, millele on osutatud eespool punktis 175 mainitud protokollis, kehtestades ühehäälselt „pooleldi vähendamise“ eeskirja. Vastavalt sellele eeskirjale, mis peaks jääma kohaldatavaks „üldsüsteemi“ asemel nii kaua, kuni sellel on kontrollikoja liikmete ühehäälne heakskiit, tagatakse suuline tõlge „piisavasse arvu keeltesse, millest saab aru iga liige“. Lõpuks, nagu nähtub 11. novembri 1983. aasta teatisest, lihtsustati seda eeskirja kontrollikoja liikmete ühisel kokkuleppel veel, et võimaldada igal liikmel ennast väljendada omal valikul kas inglise, prantsuse või saksa keeles, koos sünkroontõlkega kahte teise keelde. See „vähendatud“ suulise tõlke süsteem võeti vastu „ainsa eesmärgiga reageerida faktilisele olukorrale, mis sellel hetkel kontrollikojas esine[s], võttes arvesse [tolleaegsete] liikmete mitmesugust keelteoskust ja igaühe head tahet“. Nagu komisjon kohtuistungil täpsustas, on see „vähendatud“ süsteem endiselt kohaldatav.

177    Tuleb tõdeda, et eespool punktides 175 ja 176 nimetatud dokumendid ei võimalda kindlaks teha, milline on töökeel või töökeeled või vahenduskeeled, mida kasutatakse talitustes, kuhu võetaks tööle vaidlustatud teatega hõlmatud konkursi edukalt läbinud isikud, vaid need puudutavad lihtsalt suulise tõlke korda kontrollikoja liikmete koosolekutel.

178    Lisaks tuleb märkida, et nende dokumentide ese, mis puudutab suulise tõlke korda kontrollikoja liikmete koosolekutel, erineb selgelt otsuse 22/2004 esemest, nagu see on ära toodud eespool punktis 173. Seega ei saa nõustuda komisjoni argumendiga, millega ta püüab sisuliselt tõendada, et eelkõige 11. novembri 1983. aasta teatise toimel lisandus saksa keel kahele „dokumendi koostamise keelele/telgkeelele“, mis on selle hilisema otsuse kohaselt inglise ja prantsuse keel.

179    Lisaks, isegi kui eeldada, et 11. novembri 1983. aasta teatis väljendab tava, mis on siiani aktuaalne selles osas, mis puudutab suulist tõlget kontrollikoja liikmete koosolekutel, põhineb selline faktiline olukord, nagu tuleneb selle teatise enda sõnastusest, siiski nende liikmete ühisel kokkuleppel ja iga liikme „heal tahtel“ ehk asjaoludel, mis võivad igal ajal muutuda.

180    Kõigest eeltoodust nähtub, et dokumendid, mille komisjon esitas kontrollikoja sisemise keeltekasutuse kohta, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohased.

–       Andmed, mis puudutavad kontrollikoja personali kasutatavaid keeli

181    Lisaks esitab komisjon tabeli „Kontrollikoja teenistuses oleva personali kõneldavad keeled seisuga 30.9.2016“, millest tema arvates tuleneb, et inglise, prantsuse ja saksa keel on keeled, mida personal teise ja kolmanda keelena kõige enam kõneleb.

182    Itaalia Vabariik vaidleb selle dokumendi asjakohasusele vastu, väites eelkõige, et selles on üksnes üles loetud kontrollikoja personali keelteoskus ja et lisaks muudab selle koostamise viis selle täiesti arusaamatuks.

183    Sellega seoses tuleb märkida, et see tabel sisaldab andmeid oskuste kohta, mille „audiitorid“, tegevusüksuse AD ametnikud ja kõik kontrollikoja ametnikud on esimese, teise ja kolmanda keelena deklareerinud.

184    Sõltumata asjaolust, et need andmed viitavad 30. septembrile 2016 (vt eespool punkt 156), tuleb märkida, et mis puudutab selle tabeli osa, mis käsitleb „audiitoreid“ (303 isikut), st administraatoreid, kelle puhul võib eeldada, et ametiülesanded vastavad vaidlustatud teates nimetatutele, ning jättes välja andmed „3. keele“ kohta (vt eespool punkt 162), on inglise keele „1. keelena“ deklareerinud 14 isikut ja „2. keelena“ 228 isikut, prantsuse keele vastavalt 39 ja 45 isikut ning saksa keele vastavalt 30 ja 19 isikut. Muu hulgas järgnevad hispaania keel (24 ja 3 isikut) ning itaalia keel (22 ja 3 isikut), samas kui poola keele on deklareerinud „1. keelena“ 30 isikut.

185    Tuleb siiski tõdeda, et samamoodi nagu komisjoni esitatud andmed omaenda personali kohta (vt eespool punkt 157), on selles tabelis sisalduvates andmetes üksnes üles loetud kontrollikoja erinevate ametnike kategooriate keelteoskus. Järelikult ei võimalda need üksi ega eespool punktides 168–180 analüüsitud dokumentidega koostoimes tuvastada, millist vahenduskeelt või -keeli kasutavad tegelikult igapäevatöös erinevad talitused, kellelt need andmed pärinevad, või koguni milline on keel või keeled, mis on vaidlustatud teates nimetatud ametiülesannete täitmiseks hädavajalikud. Seega ei võimalda need andmed kindlaks teha, milline on keel või millised on keeled, mille rahuldav oskus teeb vaidlustatud teatega hõlmatud konkursi edukalt läbinud isikud isikuteks, kes on kohe töövalmis.

186    Igal juhul võimaldavad need andmed äärmisel juhul tuvastada, et üksnes inglise keele rahuldav oskus võib anda potentsiaalsetele vaidlustatud teatega hõlmatud konkursi edukalt läbinud isikutele eelise eespool punktis 159 viidatud kohtupraktika tähenduses. Seevastu ei võimalda need andmed selgitada, miks kandidaati, kellel on näiteks itaalia keele põhjalik oskus ja saksa keele rahuldav oskus, saaks pidada sisesuhtluse jaoks kohe töövalmis olevaks, samas kui kandidaati, kellel on itaalia keele põhjalik oskus ja hollandi või hispaania keele rahuldav oskus, selliseks pidada ei saaks.

187    Järelikult ei saa komisjoni esitatud andmed kontrollikoja personali keelteoskuse kohta õigustada kõnealuse konkursi teise keele valiku piiramist, arvestades eesmärki, et on olemas konkursi edukalt läbinud isikud, kes on kohe töövalmis.

188    Arvestades eespool punktides 106–187 esitatud analüüsi, tuleb tõdeda, et kõik komisjoni enda talituste ja kontrollikoja talituste kohta esitatud asjaolud on sellised, mis ei toeta põhjendust, mille kohaselt töölevõetud administraatorid peavad olema kohe töövalmis, nagu see on sõnastatud vaidlustatud teates.

iv)    Asjaolud, mis puudutavad inglise, prantsuse ja saksa keele levikut võõrkeeltena, mida kõneldakse ja õpitakse Euroopas

189    Komisjon märgib, et nende tegurite hulgas, mida konkursimenetluse korraldamisel tuleb arvesse võtta erinevate asjaomaste huvide tasakaalustamisel, on keeled, mida õpivad teise keelena liidu avalikku teenistusse kandideerivad isikud, see tähendab „liidu noored kodanikud“.

190    Oma argumentide põhjenduseks esitab komisjon esimesena Euroopa Liidu statistikaameti (Eurostat) aruande, mis avaldati Statistics in Focus’is nr 49/2010. Sellest aruandest nähtub esiteks, et inglise keel on „kaugelt kõige rohkem õpitav võõrkeel [Euroopas] kõigil haridustasanditel, millele järgnevad prantsuse, saksa, vene ja vähemal määral hispaania keel“, ning teiseks, et „[Euroopa] kõige paremini osatavaks võõrkeeleks peetakse vaieldamatult inglise keelt, millele järgnevad saksa, vene, prantsuse ja hispaania keel“.

191    Teisena esitab komisjon Eurobaromeetri 2012. aasta juuni eriaruande nr 386, millest ta järeldab, et saksa keel on Euroopas kõige enam kõneldav keel, „kuna seda kasutab 16% kogu liidu elanikkonnast […] ning et kolm võõrkeelt, mida Euroopas teise keelena kõige rohkem õpitakse ja kõneldakse, on järjekorras inglise, prantsuse ja saksa keel, mida kõnelevad vastavalt 38%, 12% ja 11% liidu elanikkonnast“.

192    Lõpuks lisab komisjon kolmandana oma menetlusdokumentidele Eurostati 25. septembri 2014. aasta pressiteate nr 144/2014, mis käsitleb 2012. aastal põhihariduse tasandil kõige rohkem õpitud keeli, järeldades sellest, et asjaomased kolm keelt „näivad olevat […] keeled, mida Euroopa kodanikud, st need, kes kandideerivad konkursimenetluses personalieeskirjade artikli 28 punkti a tähenduses, kõige rohkem õpivad“.

193    Siinkohal olgu märgitud, et kõnealused statistilised andmed viitavad kõikidele liidu kodanikele, sealhulgas isikutele, kes ei ole jõudnud täisikka, mistõttu ei saa eeldada, et need andmed kajastavad õigesti vaidlustatud teatega hõlmatud potentsiaalsete kandidaatide keelteoskust (vt selle kohta 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑353/14 ja T‑17/15, EU:T:2016:495, punkt 142 (ei avaldata)).

194    Pealegi on ainus asi, mida see statistika võib näidata, see, et potentsiaalsete kandidaatide arv, keda mõjutab nende keelte – mida saab vaidlustatud teatega hõlmatud konkursi teise keelena valida – piiramine inglise, prantsuse ja saksa keelega, on väiksem sellest, mis see oleks siis, kui see valik oleks piiratud muude keeltega. Sellest asjaolust aga ei piisa, et järeldada, et kõnealune piirang ei ole diskrimineeriv, kuna nende isikute võimalik väike arv, kelle olukorda võidakse mõjutada, ei saa olla sellega seoses asjakohane argument (vt selle kohta 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑353/14 ja T‑17/15, EU:T:2016:495, punkt 143 (ei avaldata)).

195    Lisaks võivad need andmed võib-olla tõendada kõnealuse piirangu proportsionaalsust, kui leiab kinnitust, et piirang vastab vaidlustatud teatega hõlmatud talituste vajadusele, et neil on olemas konkursi edukalt läbinud isikud, kes on kohe töövalmis (vt selle kohta 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑353/14 ja T‑17/15, EU:T:2016:495, punkt 144 (ei avaldata)), või koguni, et see vastab eelarve ja töökorraldusega seotud nõuetele või valikumenetluse laadiga seotud nõuetele. Nagu on aga tõdetud eelkõige eespool punktides 91 ja 188, on komisjon jätnud tõendamata, et piirang oli selliste kaalutlustega tõepoolest õigustatud.

196    Seetõttu ei saa nendel põhjustel eespool punktides 190–192 nimetatud statistilised andmed üksi ega koostoimes muude toimiku materjalidega, sealhulgas eelkõige eespool punktis 89 nimetatud statistiliste andmetega õigustada asjaomase konkursi teise keele valiku piiramist inglise, prantsuse ja saksa keelega.

197    Seega tuleb järeldada, et kõigil eespool nimetatud põhjendustel ei ole vaidlustatud teatega hõlmatud konkursi teise keele valiku piiramine inglise, prantsuse ja saksa keelega objektiivselt põhjendatud ega proportsionaalne taotletava peamise eesmärgiga, mis seisneb nende administraatorite töölevõtmises, kes oleks kohe töövalmis. Lisaks ja jätkuks eespool punktides 85–91 esitatud kaalutlustele ei saa kõnealust piirangut põhjendada ka eelarve ja töökorraldusega seotud piirangutest ning valikumenetluse laadist tulenevate põhjendustega, isegi kui neid vaadelda koos põhjendusega, mis puudutab vajadust võtta tööle kohe töövalmis administraatorid.

198    Nimelt ei piisa sellise piiramise põhimõtte kaitsmiseks sellest, et viidatakse määruse nr 1 artiklis 1 liidu ametlikeks ja töökeelteks tunnistatud suurele arvule keeltele ning sellest tulenevale vajadusele valida piiratum arv keeli või koguni üks keel sisesuhtluse keelena või „vahenduskeelena“. Veel on personalieeskirjade artikli 1d lõiget 1 ja lõike 6 esimest lauset arvestades vaja objektiivselt põhjendada ühe või mitme konkreetse keele valikut, välistades kõik teised keeled (vt selle kohta 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑353/14 ja T‑17/15, EU:T:2016:495, punkt 156 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika).

199    Just selle on nii vaidlustatud teate koostaja EPSO kui ka Üldkohtus kostjaks olev komisjon jätnud tegemata.

200    Järelikult tuleb Itaalia Vabariigi kolmanda ja seitsmenda väitega nõustuda ning vaidlustatud teade tühistada osas, milles asjaomase konkursi teise keele valik on piiratud inglise, prantsuse ja saksa keelega.

201    Peale selle tuleb märkida, et tuvastatud õigusvastasus toob samuti ja tingimata kaasa selle keele piiramise õigusvastasuse, mida tuleb kasutada vaidlustatud teatega hõlmatud konkursi viimase etapi teatud katsete puhul (vt eespool punkt 13).

B.      Vaidlustatud teatega hõlmatud konkursi kandidaatide ja EPSO vahelises suhtluses kasutada võidavate keelte valiku piiramise õiguspärasus

202    Itaalia Vabariigi kuuenda väite ese on vaidlustatud teate osa, mis käsitleb nende keelte valiku piiramist, mida võidakse kasutada asjaomase konkursi kandidaatide ja EPSO vahelises suhtluses. See väide puudutab ELTL artikli 18 ja ELTL artikli 24 neljanda lõigu, harta artikli 22, määruse nr 1 artikli 2 ning personalieeskirjade artikli 1d lõigete 1 ja 6 rikkumist.

203    Itaalia Vabariigi sõnul annavad need sätted igale liidu kodanikule õiguse pöörduda institutsioonide poole ükskõik millises liidu keeles ning saada vastus samas keeles, mida asjaomane piirang käesoleval juhul rikub. Tuginedes 27. novembri 2012. aasta kohtuotsusele Itaalia vs. komisjon (C‑566/10 P, EU:C:2012:752), väidab ta, et konkursimenetluses kasutatud keel, olemata kaugeltki lihtsalt sisemise korralduse küsimus, on asjaomase kodaniku ja liidu vahelise riigiõiguslikku laadi suhte üks osa. Järelikult peaks konkursi keel olema selle kodaniku ehk kandidaadi keel, kes ei ole veel osa liidu avalikust teenistusest.

204    Itaalia Vabariik märgib lisaks, et vaidlustatud teade ei ole ilmselgelt põhjendatud, kuna selles ei ole üldse juttu põhjustest, mis õigustavad kandideerimisavalduse koostamisel kasutatavate keelte valiku piiramist.

205    Hispaania Kuningriik nõustub Itaalia Vabariigi esitatud argumentidega.

206    Komisjon märgib omalt poolt, et 27. novembri 2012. aasta kohtuotsuse Itaalia vs. komisjon (C‑566/10 P, EU:C:2012:752) punktid, millele Itaalia Vabariik tugineb, ei ole käesoleval juhul asjakohased, kuna nendes käsitletakse üksnes konkursiteadete avaldamise keele küsimust.

207    Igal juhul märgib komisjon, et vaidlustatud teatega hõlmatud konkursi puhul tuleb eristada seda, kas suhtlemine puudutab üldisi ja abstraktseid küsimusi või on see spetsiifiline selles osas, et suhtlemise eesmärk on teha teatavaks kandidaadi huvi saada ametikoht liidu avalikus teenistuses, mis hõlmab muu hulgas kandideerimisavalduse esitamist.

208    Esimesel juhul on kandidaatidel võimalus märkida kõikide liidu keelte hulgast vähemalt kaks keelt, milles nad soovivad saada EPSO‑lt vastuseid. Seega ei saa määruse nr 1 sätete rikkumist käsitlevad argumendid selles osas olla tulemuslikud. Komisjon esitab selleks kontaktvormi, mille EPSO tegi oma veebisaidil kandidaatidele kättesaadavaks, ning andmed keelte kohta, milles see talitus andis vastuseid vaidlustatud teatega hõlmatud konkursi raames esitatud küsimustele või taotlustele.

209    Teisel juhul peavad kandidaadid kasutama oma teist konkursi keelt, valides üksnes inglise, prantsuse või saksa keele hulgast. Selline piirang on põhjendatud personalieeskirjade artikli 28 punktiga f, milles on ametnike töölevõtmise tingimuseks seatud kahe liidu keele oskus, aga ka kandidaatide võrdse kohtlemise nõudega. Lisaks vastaks see piirang teenistuse huvidele selles mõttes, et sedalaadi suhtlemine toimuks kiiresti ja tõhusalt, et konkursikomisjon, mille liikmete töökeeled on alati eespool viidatud kolm keelt, ja EPSO korraldaksid suhtlemist võrdsetel alustel, ning lõpuks, et suhtlemine ei põhjustaks märkimisväärset koormust seoses vahendite haldamisega EPSO poolt.

210    Mis puudutab kõigepealt Itaalia Vabariigi väidetud põhjenduse puudumist, siis tuleb märkida, et nagu nähtub vaidlustatud teate II lisa punktist 3, on suhtluskeelte, sealhulgas kandideerimisavalduse esitamise keelte valiku piiramine sisuliselt põhjendatud sellega, et „teabevahetus oleks kiire ja tõhus“, ning vajadusega „taga[da] kandidaatide õiglane võrdlemine“ (vt eespool punkt 11). Järelikult tuleb Itaalia Vabariigi argument põhjenduse puudumise kohta tagasi lükata.

211    Mis puudutab seejärel diskrimineerimise esinemist ja selle võimalikku õigustatust, olgu märgitud, et määruse nr 1 artikli 2 kohaselt, mis sisuliselt vastab ELTL artikli 24 neljandale lõigule ja harta artikli 41 lõikele 4, võib liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluva isiku poolt liidu institutsioonidele saadetavad dokumendid koostada saatja valikul ükskõik millises selle määruse artiklis 1 nimetatud ametlikus keeles ning institutsiooni vastus tuleb anda samas keeles. Olles oluline osa liidu keelelise mitmekesisuse austamisest, mille tähtsust on meelde tuletatud ELL artikli 3 lõike 3 neljandas lõigus ja harta artiklis 22, on isikute õigus valida liidu ametlike keelte hulgast keel, mida kasutada institutsioonidega suhtlemisel, põhjapaneva tähtsusega (vt 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Hispaania vs. parlament, C‑377/16, EU:C:2019:249, punkt 36).

212    Nagu Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, ei saa liidu kohustusest austada keelelist mitmekesisust siiski tuletada, et on olemas üldine õiguspõhimõte, mille kohaselt on igale isikule tagatud õigus saada kõik dokumendid, mis tema huve võivad mõjutada, kõigil asjaoludel tema oma keeles, ning mille kohaselt peavad institutsioonid kasutama igas olukorras kõiki ametlikke keeli, ilma et sellest saaks teha ühtegi erandit (vt selle kohta 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Hispaania vs. parlament, C‑377/16, EU:C:2019:249, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

213    Konkreetselt liidu personali valikumenetluste eriraamistikuga seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et institutsioonidele ei saa panna kohustusi, mis lähevad kaugemale personalieeskirjade artiklis 1d ette nähtud nõuetest (vt 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Hispaania vs. parlament, C‑377/16, EU:C:2019:249, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

214    Personalieeskirjade artikli 1d lõikest 1 ja lõike 6 esimesest lausest tuleneb, et kuigi ei ole välistatud, et teenistuse huvid võivad õigustada konkursi teise keele, sealhulgas kandidaatide ja EPSO vahelise suhtlemise keele või keelte valiku piiramist väikse arvu ametlike keeltega, mille oskus on liidus kõige ulatuslikum, peab selline piirang siiski tingimata põhinema nii konkursi kandidaatide kui ka liidu kohtute poolt objektiivselt kontrollitavatel asjaoludel, mis saavad õigustada nõutud keelteoskust, mis peab olema proportsionaalne teenistuse tegelike vajadustega (vt selle kohta 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑621/16 P, EU:C:2019:251, punkt 124 ja seal viidatud kohtupraktika).

215    Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud teate II lisa sissejuhatavas osas on ette nähtud, et „[k]andidaadid peavad kasutama konkursi teiseks keeleks valitud keelt (inglise, prantsuse või saksa keel) elektroonilises kandideerimisavalduses ja EPSO peab kasutama neid keeli teadetes[, mis on mõeldud paljudele] kandidaatidele, kes on esitanud kehtiva avalduse“ (vt eespool punkt 8).

216    Pealegi on vaidlustatud teate II lisa punktis 3 märgitud, et „[k]andidaadid võivad EPSOga ühendust võtta mis tahes [liidu] ametlikus keeles. Selleks et EPSO saaks nende päringut tõhusamalt menetleda, soovitatakse kandidaatidel valida teatavate keelte hulgast, milles EPSO töötajad suudavad tõlget kasutamata kohe vastata“ (vt eespool punkt 11).

217    Kuigi seoses viimati nimetatud laadi suhtlemisega ei ole selge, et komisjoni esitatud ja eespool punktis 208 mainitud asjaolusid arvestades ei olnud kandidaatidel võimalik EPSOga suhelda nende valitud ametlikus keeles, tuleb tõdeda, et nii kandideerimisavaldus kui ka „teated[, mis on mõeldud paljudele] kandidaatidele, kes on esitanud kehtiva avalduse“, tuli esitada üksnes inglise, prantsuse või saksa keeles. Seega samadel põhjustel nagu need, mis on esitatud eespool punktides 51–55 vaidlustatud teatega hõlmatud konkursi katsete teise keele kohta, kujutab selline piirang endast diskrimineerimist keeleoskuse põhjal, mis on personalieeskirjade artikli 1d lõikega 1 põhimõtteliselt keelatud.

218    Lisaks ei saa seda piirangut korvata võimalusega, mis on toodud eespool punktis 217, et kandidaadid võivad suhelda EPSOga nende valitud ametlikus keeles asjaomast valikumenetlust puudutavate teiste aspektidega seoses (vt selle kohta 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Hispaania vs. parlament, C‑377/16, EU:C:2019:249, punkt 48).

219    Mis puudutab seda, kas on põhjendatud selle piirangu õigustamiseks esitatud põhjendused, mis tulenevad sisuliselt vajadusest tagada kiire ja tõhus teabevahetus ning viia läbi kandidaatide õiglane võrdlemine (vt eespool punkt 210), tuleb märkida, et need üksi saavad põhjendada üksnes nende keelte arvu abstraktset piiramist, mida võib kasutada kandideerimisavalduse koostamisel ja EPSO „teadetes[, mis on mõeldud paljudele]“ osalemistingimusi täitvatele kandidaatidele. Seevastu, nagu ka komisjon ise kostja vastuse punktis 148 sisuliselt möönab, saavad need põhjendused õigustada suhtluskeelte piiramist inglise, prantsuse ja saksa keelega üksnes siis, kui nende keelte rahuldav oskus võimaldab kandidaatidel, arvestades täidetavate ametiülesannete laadi ja teenistuse tegelikke vajadusi, olla kohe töövalmis.

220    Nagu eespool punktis 197 märgitud, ei ole see käesoleval juhul aga nii.

221    Lisaks, mis puudutab komisjoni argumenti eelarvega seotud piirangute olemasolu kohta, siis tuleb see tagasi lükata samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktides 85–88. Võttes arvesse eespool punktides 106–188 tehtud analüüsi, mis puudutab komisjoni esitatud asjaolusid tema enda ja kontrollikoja toimimise kohta, tuleb samuti tagasi lükata komisjoni argument, mille kohaselt on konkursikomisjoni kuuluvate ametnike töökeeled „alati“ inglise, prantsuse või saksa keel.

222    Eeltoodut arvestades tuleb Itaalia Vabariigi esitatud kuuenda väitega nõustuda ja seega vaidlustatud teade tühistada osas, milles sellega on kandidaatide ja EPSO suhtluskeelte valik piiratud üksnes inglise, prantsuse ja saksa keelega.

223    Seetõttu tuleb hagi tervikuna rahuldada ja vaidlustatud teade tervikuna tühistada, ilma et oleks vaja uurida Itaalia Vabariigi teisi väiteid.

224    Nimelt on oluline märkida, et arvestades eespool punktis 36 toodut, mõjutavad vaidlustatud teatega ette nähtud keeltekasutuse korra puhul tuvastatud mitu õigusvastasust asjaomast valikumenetlust tervikuna ning toovad seega kaasa selle teate tühistamise tervikuna (vt selle kohta 5. septembri 2019. aasta kohtumäärus Itaalia vs. komisjon, T‑313/15 ja T‑317/15, ei avaldata, EU:T:2019:582, punkt 130).

225    Mis puudutab vaidlustatud teate tühistamise tagajärgi, siis tuleb märkida, et kohtuistungil leidis Itaalia Vabariik, kellelt Üldkohus selle kohta küsis, et sellest tuleb teha järeldused, tühistades ka asjaomase konkursi tulemusel koostatud reservnimekirjad. Arvestades Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikat alates 2012. aastast, ei saa nimelt tekkida mingit õiguspärast ootust, et need nimekirjad jäetakse jõusse. Hispaania Kuningriik nõustus Itaalia Vabariigi seisukohaga.

226    Vastuseks väitis komisjon, et vastupidi kohtuasjale, milles tehti 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Hispaania vs. parlament (C‑377/16, EU:C:2019:249), milles Hispaania Kuningriik sõnaselgelt nõudis selle kohtuotsusega tühistatud osalemiskutse tulemusel koostatud andmebaasi tühistamist, ei ole käesolevas kohtuasjas Itaalia Vabariigil õigust nõuda asjaomase konkursi tulemusel koostatud reservnimekirjade tühistamist, kuna ta ei ole oma hagiavalduses sellekohast nõuet esitanud. Pealegi oli komisjoni sõnul valikumenetlus, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus, palju paindlikum kui käesolevas kohtuasjas käsitletud valikumenetlus, mistõttu käesoleva kohtuasja kõigi tulemuste tühistamine oleks täiesti põhjendamatu.

227    Sellega seoses olgu märgitud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib arvesse võtta üksnes nõudeid, mis on esitatud hagimenetluse algatusdokumendis, ning hagi põhjendatust tuleb analüüsida üksnes neid nõudeid silmas pidades (vt 25. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Musso vs. parlament, T‑589/14 ja T‑772/14, ei avaldata, EU:T:2016:101, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega põhimõtteliselt ei saa hageja menetluse käigus esitada uusi nõudeid või laiendada olemasolevate nõuete ulatust, mis toob kaasa vaidluse eseme muutmise (vt selle kohta 8. juuli 1965. aasta kohtuotsus Krawczynski vs. komisjon, 83/63, EU:C:1965:70, lk 751), välja arvatud juhul, kui on täidetud tingimused, et kohaldada kodukorra artiklit 86 hagiavalduse muutmise kohta. Nagu nähtub käesoleva kohtuasja toimikust, ei ole see käesoleval juhul nii.

228    Järelikult, niivõrd kui Itaalia Vabariigi seisukohavõttu kohtuistungil võib käsitada nii, et sellega palutakse asjaomase konkursi tulemusel koostatud reservnimekirjade tühistamist, tuleb jätta selline nõue osas, milles see ei vasta eespool punktis 227 mainitud nõuetele, vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

229    Igal juhul tuleb märkida, et ELTL artikli 266 kohaselt nõutakse institutsioonilt, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks, selle akti tühistanud kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist. Euroopa Kohus on selle kohta otsustanud, et selle kohtuotsusega kooskõlas tegutsemiseks ja selle täies ulatuses täitmiseks peab asjakohane institutsioon järgima mitte ainult selle kohtuotsuse resolutsiooni, vaid ka selle põhjendusi, mis viisid resolutsioonini ja mis on otsuse vajalik tugi selles mõttes, et need on resolutsioonis otsustatu täpse tähenduse mõistmiseks möödapääsmatud (vt 14. juuni 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. McBride jt, C‑361/14 P, EU:C:2016:434, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

230    Analoogsetel põhjustel, mis on esitatud 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsuse Hispaania vs. parlament (C‑377/16, EU:C:2019:249, punkt 85) punktides 83–87, ei saa vaidlustatud teate tühistamine siiski mõjutada võimalikke töölevõtmisi, mis on asjaomase valikumenetluse tulemusel koostatud reservnimekirjade alusel juba toimunud, arvestades õiguspärast ootust, mis on neil kandidaatidel, kellele juba pakuti ametikohta tulenevalt nende kandmisest kõnealustesse nimekirjadesse (vt selle kohta 5. septembri 2019. aasta kohtumäärus Itaalia vs. komisjon, T‑313/15 ja T‑317/15, ei avaldata, EU:T:2019:582, punkt 131).

 Kohtukulud

231    Kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Itaalia Vabariik on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.

232    Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Seetõttu tuleb Hispaania Kuningriigi kohtukulud jätta tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

otsustab:

1.      Tühistada avaliku konkursi EPSO/AD/322/16 teade auditi valdkonna administraatorite reservnimekirjade koostamiseks (AD 5/AD 7).

2.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Itaalia Vabariigi kohtukulud.

3.      Jätta Hispaania Kuningriigi kohtukulud tema enda kanda.

Costeira Gratsias Kancheva

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. septembril 2020 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

*      Kohtumenetluse keel: itaalia.