Euroopa Investeerimispanga 2. veebruaril 2022 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 24. novembri 2021. aasta otsuse peale kohtuasjas T-370/20: KL versus Euroopa Investeerimispank

(kohtuasi C-68/22 P)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Euroopa Investeerimispank (EIP) (esindajad: G. Faedo ja I. Zanin)

Teine menetlusosaline: KL

Apellandi nõuded

EIP palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

tunnistada apellatsioonkaebus vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

tühistada Üldkohtu otsus kohtuasjas T-370/20;

kui Euroopa Kohus leiab, et kohtuasjas on võimalik teha otsus, rahuldada tema esimeses astmes esitatud nõuded;

mõista mõlema astme kohtukulud välja KL-ilt.

Väited ja peamised argumendid

EIP esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kaks väidet.

Esimene väide, mis jaguneb neljaks alaväiteks, puudutab töövõimetust käsitlevate EIP sise-eeskirjade ebaõiget tõlgendamist.

Esiteks rikkus Üldkohus õigusnormi seoses töövõimetuse mõistega, nagu see on ette nähtud EIP personalile kohaldatavate pensioniskeemi üleminekueeskirjade artiklis 46-1 ja EIP haldussätete artiklis 11.1. Leides, et töövõimetuse mõistet nimetatud artiklite tähenduses tuleb tõlgendada nii, et sellega peetakse silmas EIP teenistujat, kelle puhul on EIP moodustatud töövõimetuskomitee tuvastanud, et ta ei ole võimeline jätkama oma tööülesannete või samaväärsete tööülesannete täitmist selles asutuses, moonutas Üldkohus EIP sise-eeskirjade sõnastust ja sisu ning kasutas tõlgendust, mis on invaliidsuspensioni kui sotsiaalkaitsemeetme eesmärgiga vastuolus.

Teiseks rikkus Üldkohus õigusnormi osas, milles ta välistas EIP moodustatud töövõimetuskomiteede pädevuse otsustada, kas panga teenistuja on võimeline täitma oma ülesandeid väljaspool panka üldisel tööturul.

Kolmandaks rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta tõlgendas pensioniskeemi üleminekueeskirjade artiklit 46-1 ja haldussätete artiklit 11.1 analoogselt Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade artikli 78 põhjendustele tuginedes.

Neljandaks rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta ei nõustunud pensioniskeemi üleminekueeskirjade artiklile 51-1 EIP antud tõlgendusega ega tõlgendanud seda artiklit koostoimes pensioniskeemi üleminekueeskirjade artikliga 46-1.

Teine väide, mis jaguneb kaheks alaväiteks, puudutab faktiliste asjaolude topeltmoonutamist.

Esiteks rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta pidas õiguslikult siduvaks töövõimetuskomitee dokumente, millele ei olnud kõik selle komitee liikmed alla kirjutanud.

Teiseks hindas Üldkohus töövõimetuskomitee arvamuse sisu ebaõigesti, kui ta leidis, et töövõimetuskomitee tuvastas, et apellant ei ole võimeline täitma oma tööülesandeid EIPs, samas kui töövõimetuskomitee kõikide liikmete allkirjastatud vormid näitasid, apellant ei ole töövõimetu.

____________