ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
6. oktoober 2021(*)
Euroopa Liidu kaubamärk – Euroopa Liidu sõnamärk Muresko – Varasemad riigisisesed sõnamärgid Muresko – Pärast Euroopa Liidu kaubamärgi registreerimist esitatud varasemate riigisiseste kaubamärkide vanemuse nõue – Määruse (EL) 2017/1001 artiklid 39 ja 40 – Varasemate riigisiseste kaubamärkide registreeringu kehtivuse lõppemine enne vanemusnõude esitamist
Kohtuasjas T‑32/21,
Daw SE, asukoht Ober-Ramstadt (Saksamaa), esindaja: advokaat A. Haberl,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: E. Markakis,
kostja,
mille ese on hagi EUIPO neljanda apellatsioonikoja 25. novembri 2020. aasta otsuse (asi R 1686/2020-4) peale, mis käsitleb seoses ELi sõnamärgiga Muresko nr 15465719 esitatud varasemate identsete riigisiseste kaubamärkide vanemuse nõuet,
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: president V. Tomljenović, kohtunikud F. Schalin ja P. Škvařilová-Pelzl (ettekandja),
kohtusekretär: E. Coulon,
arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 22. jaanuaril 2021,
arvestades kostja vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 30. märtsil 2021,
arvestades asjaolu, et kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning olles Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel otsustanud teha otsuse ilma menetluse suulise osata,
on teinud järgmise
otsuse(1)
[…]
Poolte nõuded
9 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– kohustada EUIPOt registreerima vaidlusaluse nõude seoses asjaomase ELi kaubamärgiga;
– mõista kohtukulud välja EUIPO-lt;
10 EUIPO palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
11 Hageja ei vaidle vastu sellele, et ajal, mil ta esitas EUIPO-le vaidlusaluse nõude, oli Poola ja Saksa kaubamärkide registreeringu kehtivus lõppenud, nagu kontrollija märkis 10. veebruari 2020. aasta teates.
12 Käesoleva hagi põhjendamiseks piirdub hageja sisuliselt üheainsa väitega, mille kohaselt rikkus apellatsioonikoda õigusnormi sellega, et tõlgendas vaidlustatud otsuse punktis 12 liiga kitsalt määruse 2017/1001 artiklit 40 koostoimes sama määruse artikliga 39, mille kohaselt tulnuks varasem identne riigisisene kaubamärk lugeda registreerituks ja kehtivaks vanemuse nõude esitamise kuupäeval. Selle vale tõlgenduse tõttu jättis apellatsioonikoda tema kaebuse ekslikult rahuldamata, selle asemel et tühistada kontrollija otsus, millega lükati tagasi vaidlusalune nõue, ja registreerida see taotlus seoses asjaomase ELi kaubamärgiga.
13 Hageja väidab sisuliselt, et varasema identse riigisisese kaubamärgi – mille registreeringu kehtivus on lõppenud – omanikul on alati õigus nõuda selle vanemust seoses kõigi taotletud või hiljem registreeritud ELi kaubamärkidega, kui selle nõude esitamise ajal on rahuldatud samal riigisisesel kaubamärgil põhinev vanemusnõue seoses teise ELi kaubamärgiga.
[…]
18 EUIPO vaidleb hageja argumentidele vastu ja palub jätta hagi ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
19 Hageja ainus väide tõstatab küsimuse, kuidas tõlgendada määruse 2017/1001 artiklit 40 koostoimes sama määruse artikliga 39, millele esimesena nimetatud säte viitab, ja selle küsimusega soovitakse teada, kas sellise ELi kaubamärgi omanik, mille suhtes rahuldati varasema identse riigisisese kaubamärgi vanemuse nõue, võib tugineda fiktsioonile, et varasema riigisisese kaubamärgi registreering kehtib endiselt teise ELi kaubamärgi kasuks, mille suhtes esitati varasema riigisisese kaubamärgi vanemuse nõue pärast viimasena nimetatud registreeringu kehtivuse lõppemist.
[…]
22 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätete tõlgendamise puhul arvesse võtta mitte üksnes nende sõnastust, vaid ka konteksti ja nende õigusaktide eesmärke, milles need sätted sisalduvad (vt 11. juuli 2018. aasta kohtuotsus COBRA, C‑192/17, EU:C:2018:554, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 28. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (hilinenud maksmisega võitlemise direktiiv), C‑122/18, EU:C:2020:41, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et erandeid kehtestavaid sätteid tuleb tõlgendada kitsalt (vt selle kohta analoogia alusel 22. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Pensionsversicherungsanstalt (tegevuse lõpetamine pärast pensioniikka jõudmist), C‑32/19, EU:C:2020:25, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika). Nende tagajärgede tõttu, mis tulenevad varasema identse riigisisese kaubamärgi vanemuse nõudest määruse 2017/1001 artiklite 39 ja 40 kohaselt, mis teevad erandi põhimõttest, et sellise kaubamärgi omanik kaotab sellest kaubamärgist tulenevad õigused juhul, kui tema registreeringut ei pikendata, tuleb sellise nõude rahuldamise tingimusi tõlgendada kitsalt (vt selle kohta seoses asjaomaste kaubamärkide identsuse tingimusega 19. jaanuari 2012. aasta kohtuotsus Shang vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (justing), T‑103/11, EU:T:2012:19, punkt 17).
24 Käesoleval juhul tuleb esiteks märkida, et määruse 2017/1001 artikli 40 lõike 1 kohaselt peab varasem identne riigisisene kaubamärk, mille vanemust taotleb ELi kaubamärgi omanik, erinevate keeleversioonide kohaselt olema selline, mis „on registreeritud“ mõnes liikmesriigis.
25 See sõnastus, milles on kasutatud kindla kõneviisi olevikku, näitab selgelt, et varasem identne riigisisene kaubamärk, mille vanemust nõutakse seoses ELi kaubamärgiga, peab vanemuse nõude esitamise ajal olema registreeritud.
26 Seega ei ole hagejal alust sisuliselt väita, et määruse 2017/1001 artiklis 40 koostoimes sama määruse artikliga 39 sisaldub üksnes nõue, et varasem riigisisene kaubamärk oleks olnud minevikus teataval ajal registreeritud, et vältida võimalust rajada vanemuse nõue pelgale kaubamärgi kasutamisele.
27 Teiseks kinnitab sellist määruse 2017/1001 artikli 40 grammatilist tõlgendust selle artikli kontekst. Nimelt tuleb seda artiklit vastavalt selle lõikele 4 kohaldada koostoimes sama määruse artikli 39 lõikega 3. Viimati nimetatud sättest, nagu seda on tõlgendatud kohtupraktikas, tuleneb, et varasema identse riigisisese kaubamärgi vanemuse nõude ainus tagajärg on see, et ELi kaubamärgi omanikul, kelle esitatud vanemuse nõue rahuldati, on juhul, kui ta loobub varasemast riigisisesest kaubamärgist või laseb selle aeguda, edasi samad õigused, nagu tal oleksid olnud siis, kui viimati nimetatud kaubamärgi registreering endiselt kehtiks (19. jaanuari 2012. aasta kohtuotsus justing, T‑103/11, EU:T:2012:19, punkt 17, ja 20. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Langguth Erben vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (MEDINET), T‑378/11, EU:T:2013:83, punkt 28).
28 Selline süsteem, mille kohaselt nõutakse pärast ELi kaubamärgi registreerimist riigisisese kaubamärgi vanemust, nagu see tuleneb määruse 2017/1001 artiklist 40 koostoimes sama määruse artikli 39 lõikega 3, põhineb seega põhimõttel, et varasema riigisisese kaubamärgi omanik ei loobu sellest kaubamärgist või ei lase seda aeguda enne, kui tema esitatud vanemuse nõue on ELi kaubamärgi kasuks rahuldatud, millest tuleneb a fortiori, et selle nõude esitamise päeval ei või varasema identse riigisisese kaubamärgi registreering juba kehtetu olla.
29 Määruse 2017/1001 artikli 40 selline tõlgendus on kooskõlas sellega, kuidas EUIPO seda artiklit praktiliselt kohaldab, mis on ette nähtud EUIPO kontrollisuuniste B osa 2. jaotise punktis 13.2, mille kohaselt „[viimati nimetatud] nõue [peab] esiteks tagama, et varasem kaubamärk on [ELi] kaubamärgi taotluse esitamise ajal registreeritud, ja teiseks, et varasema registreeringu kehtivus ei oleks nõude esitamise ajaks lõppenud“, ning mille kohaselt, „juhul kui varasema registreeringu kehtivus on nõude esitamise ajaks lõppenud, ei saa vanemust nõuda, vaatamata sellele, et kaubamärgivaldkonda reguleerivad riigisisesed õigusnormid näevad pikendamiseks ette kuus kuud ajapikendust“.
30 Kolmandaks on määruse 2017/1001 artikli 40 – koostoimes sama määruse artikli 39 lõikega 3 – selline tõlgendus kooskõlas pärast ELi kaubamärgi registreerimist esitatava riigisisese kaubamärgi vanemuse nõude süsteemi eesmärgiga, milleks on võimaldada identsete riigisiseste ja ELi kaubamärkide omanikel oma kaubamärgiportfelle ratsionaliseerida, säilitades oma varasemad õigused. Nimelt võib kaubamärgiomanik siis, kui ELi kaubamärgiga identse varasema riigisisese kaubamärgi vanemuse nõue on rahuldatud, lasta esimesel kaubamärgil aeguda, säilitades samal ajal seoses teise kaubamärgiga samad õigused kui need, mis tal oleksid olnud siis, kui esimese kaubamärgi registreering jätkuvalt kehtiks (vt eespool punkt 27).
31 Kooskõlas kirjeldatud eesmärgiga ja tulenevalt määruse 2017/1001 artikli 39 lõigetest 3 ja 4, mida tuleb tõlgendada kitsalt (vt eespool punkt 23), ei kehti see varasemast identsest riigisisesest kaubamärgist tulenevate õiguste säilimise eeldus üldiselt, nagu väidab hageja, vaid üksnes selle identse ELi kaubamärgi kasuks ja seoses nende identsete kaupade või teenustega, mille kasuks rahuldati vanemuse nõue, ning juhul, kui varasema identse riigisisese kaubamärgi registreeringut ei pikendata.
32 Nõnda on sõnaselgelt ette nähtud, et nimetatud eeldus ei kehti juhul, kui asjaomane riigisisene kaubamärk tunnistatakse kehtetuks või tühistatakse enne ELi kaubamärgi taotluse esitamise või prioriteedi kuupäeva.
33 Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et see sama eeldus ei võimalda varasemal riigisisesel kaubamärgil sellisena edasi eksisteerida ning et asjaomase tähise võimalikku kasutamist pärast viimati nimetatud kaubamärgi registreeringu kustutamist tuleb sellisel juhul käsitada ELi kaubamärgi, mitte registrist kustutatud varasema riigisisese kaubamärgi kasutamisena (19. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Peek & Cloppenburg, C‑148/17, EU:C:2018:271, punkt 30). See kinnitab, et rahuldatud vanemusnõue ei too kaasa asjaomase varasema riigisisese kaubamärgi püsimajäämist ega isegi üksnes teatavate sellega seotud õiguste säilitamist sõltumatult ELi kaubamärgist, mille kasuks on vanemusnõue rahuldatud.
34 Varasema identse riigisisese kaubamärgiga seotud õiguste säilitamise eelduse kohaldamisala kitsast tõlgendust ei sea kahtluse alla määruse 2017/1001 artikli 40 tõlgendamine, lähtudes sama määruse põhjendusest 12, mis väljendab nimetatud määrusega taotletud eesmärki säilitada õigused, mis on varasemate kaubamärkide omanikel.
35 Esiteks, kuigi liidu õigusakti preambul võib selle akti sisu täpsustada, ei saa sellele tugineda selle õigusakti sätetest erandi tegemiseks (10. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus IATA ja ELFAA, C‑344/04, EU:C:2006:10, punkt 76). Seega ei võimalda määruse 2017/1001 põhjenduse 12 sisu teha erandit identse riigisisese kaubamärgi vanemuse nõudmise tingimusest, mis on ette nähtud määruse 2017/1001 artiklis 40 koostoimes sama määruse artikli 39 lõikega 3. Teiseks on selle põhjenduse – mis viitab „prioriteetsuse põhimõtte[le], mille kohaselt registreeritud varasem kaubamärk on registreeritud hilisemate kaubamärkide suhtes ülimuslik“ – aluseks siiski seisukoht, et varasema kaubamärgi omaniku omandatud õigused saavad olla hiljem registreeritud kaubamärkidest tulenevate õiguste suhtes ülimuslikud üksnes juhul, kui see esimene kaubamärk on registreeritud. Selle põhjenduse sisu on seega kooskõlas määruse 2017/1001 artikli 40 tõlgendusega, mille kohaselt peab varasem identne riigisisene kaubamärk, mille vanemust nõutakse, olema vanemusnõude esitamise hetkel registreeritud.
36 Seda eelduse kohaldamisala kitsast tõlgendust ei sea kahtluse alla ka 19. aprilli 2018. aasta kohtuotsuse Peek & Cloppenburg (C‑148/17, EU:C:2018:271) punkt 30, millele hageja viitab. Nimelt ei tuvastanud Euroopa Kohus seal, et selle ELi kaubamärgi omanik, mille kasuks rahuldati varasema identse riigisisese kaubamärgi vanemuse nõue, võiks tugineda selle kaubamärgi registreeringu kehtivuse fiktsioonile mõne teise ELi kaubamärgi kasuks, vaid pigem kinnitab, et nimetatud fiktsioon on üksnes piiratud ulatusega (vt eespool punkt 33).
37 Lõpetuseks tuleb märkida, et seda eeldust ei sea kahtluse alla ka määruse 2017/1001 artikli 139 lõige 3, mille kohaselt „ELi kaubamärgi taotluse või ELi kaubamärgi muutmisest tuleneva riigisisese kaubamärgi taotluse puhul kehtib asjaomases liikmesriigis kõnealuse taotluse või kaubamärgi esitamise kuupäev või prioriteedikuupäev ja asjakohasel juhul [kõnealuse määruse] artikli 39 või 40 alusel nõutud kõnealuse riigi kaubamärgi vanemus“. Nimelt kehtib varasema identse riigisisese kaubamärgiga seotud õiguste kehtivuse eeldus ka selle sätte kohaselt üksnes riigisisese kaubamärgi taotluse kasuks, mis tuleneb selle ELi kaubamärgi muutmisest, mille suhtes vanemuse nõue rahuldati.
38 Seega ei ole hagejal alust väita, et määruse 2017/1001 artikkel 40 koostoimes sama määruse artikli 39 lõikega 3 võimaldab tugineda eeldusele, et varasema identse riigisisese kaubamärgiga seotud õigused jäävad kehtima pärast selle kehtivuse lõppemist muu ELi kaubamärgi puhul kui see, mille kasuks rahuldati vanemuse nõue, kui eesmärk on näiteks põhjendada varasema riigisisese kaubamärgi vanemuse nõuet seoses selle teise ELi kaubamärgiga.
39 Seega pelk asjaolu, et hagejal on õigus tugineda numbri 340810 all registreeritud ELi kaubamärgi kasuks Poola ja Saksa kaubamärkidest tulenevate õiguste kehtivuse eeldusele isegi pärast nende registreeringu kehtivuse lõppemist, ei tähenda, et ta võiks kõne all oleva ELi kaubamärgi suhtes esitatud vaidlusaluse nõude toetuseks tugineda samale eeldusele. Nimelt on varasemad õigused, millele ta sellega seoses viitab, kehtivad põhimõtteliselt ainult numbri 340810 all registreeritud ELi kaubamärgi kasuks, mille osas rahuldati Poola ja Saksa kaubamärkide vanemuse nõue.
40 Eeltoodud kaalutlusi arvestades ei rikkunud apellatsioonikoda seega õigusnormi, kui ta tõlgendas vaidlustatud otsuse punktis 12 määruse 2017/1001 artiklit 40 koostoimes sama määruse artikliga 39 nii, et varasem identne riigisisene kaubamärk, mille vanemust taotletakse hiljem registreeritud ELi kaubamärgi kasuks, peab ise olema registreeritud ja kehtiv kuupäeval, mil esitatakse vanemuse nõue.
[…]
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Daw SE-lt.
Tomljenović | Schalin | Škvařilová-Pelzl |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. oktoobril 2021 Luxembourgis.
Allkirjad