ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)

22. november 2023(*)

Majandus- ja rahaliit – Pangandusliit – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Banco Popular Españoli kriisilahendus – Kriisilahendusnõukogu otsus, millega keeldutakse maksmast hüvitist aktsionäridele ja võlausaldajatele, keda kriisilahenduse meetmed mõjutavad – Kohtlemise erinevuse hindamine – Hindaja sõltumatus

Kohtuasjas T‑304/20,

Laura Molina Fernández, elukoht Madrid (Hispaania), esindajad: advokaadid S. Rodríguez Bajón, A. Gómez-Acebo Dennes ja A. Ruiz Ojeda,

hageja,

versus

Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB), esindajad: M. Fernández Rupérez, A. Lapresta Bienz, L. Forestier ja J. Rius Riu, keda abistasid advokaadid H.-G. Kamann, F. Louis, V. Del Pozo Espinosa de los Monteros ja L. Hesse,

kostja,

keda toetab

Hispaania Kuningriik, esindaja: A. Gavela Llopis,

menetlusse astuja,

ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus),

nõupidamiste ajal koosseisus: president M. van der Woude ning kohtunikud G. De Baere (ettekandja), G. Steinfatt, K. Kecsmár ja S. Kingston,

kohtusekretär: ametnik P. Nuñez Ruiz,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades 8. septembri 2022. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja Laura Molina Fernández palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Ühtse Kriisilahendusnõukogu (SRB) 17. märtsi 2020. aasta otsuse SRB/EES/2020/52, millega määratakse, kas on vaja anda hüvitist aktsionäridele ja võlausaldajatele, kelle suhtes rakendati Banco Popular Español SA suhtes võetud kriisilahendusmeetmeid (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

 Vaidluse taust

2        Hageja oli Banco Popular Españoli (edaspidi „Banco Popular“) aktsionär enne viimase suhtes kriisilahendusskeemi vastuvõtmist.

3        Kriisilahendusnõukogu täitevistung võttis 7. juunil 2017 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1), alusel vastu otsuse SRB/EES/2017/08, mis käsitleb Banco Populari kriisilahenduse skeemi (edaspidi „kriisilahendusskeem“).

4        Enne kriisilahendusskeemi vastuvõtmist 23. mail 2017 määras kriisilahendusnõukogu pakkumismenetluse läbiviimise järel hindajaks büroo Deloitte Réviseurs d’Entreprises (edaspidi „hindaja“), et ette valmistada Banco Populari võimalikku kriisilahendust. Hindajaga sõlmiti eraldi leping pärast seda, kui oli võrreldud teenuse raamlepinguid, mille kriisilahendusnõukogu oli sõlminud kuue bürooga, sh hindajaga. Vastavalt sellele eraldi sõlmitud lepingule oli hindaja ülesanne Banco Populari väärtuse hindamine enne võimalikku kriisilahendust ning määruse nr 806/2014 artikli 20 lõigetes 16–18 ette nähtud kohtlemise erinevuse hindamine pärast võimalikku kriisilahendust.

5        Määruse nr 806/2014 artikli 20 lõike 5 punktist a lähtudes kinnitas kriisilahendusnõukogu 5. juunil 2017 väärtuse esimese hindamise, mille eesmärk oli saada teavet tegemaks kindlaks, kas määruse nr 806/2014 artikli 18 lõikes 1 sätestatud kriisilahenduse eeltingimused on täidetud.

6        Hindaja esitas 6. juunil 2017 kriisilahendusnõukogule määruse nr 806/2014 artikli 20 lõike 10 alusel koostatud teise väärtuse hindamise tulemuse (edaspidi „2. hinnang“). 2. hinnangu eesmärk oli hinnata Banco Populari varade ja kohustuste väärtust, anda hinnang sellele, kuidas koheldaks aktsionäre ja võlausaldajaid juhul, kui Banco Populari suhtes viidaks läbi tavaline maksejõuetusmenetlus, ning esitada teave, mille põhjal on võimalik teha otsus üleantavate aktsiate ja omandiõiguse instrumentide kohta ning mis võimaldab kriisilahendusnõukogul kindlaks määrata, millised on ettevõtte võõrandamise vahendi rakendamise korral äris tavalised tingimused.

7        Asudes seisukohale, et määruse nr 806/2014 artikli 18 lõikes 1 ette nähtud tingimused olid täidetud, otsustas kriisilahendusnõukogu kriisilahendusskeemis algatada Banco Populari suhtes kriisilahendusmenetluse. Kriisilahendusnõukogu otsustas määruse nr 806/2014 artikli 21 kohaselt Banco Populari omavahendite instrumendid alla hinnata ja konverteerida ning kohaldada määruse nr 806/2014 artikli 24 alusel ettevõtte võõrandamise vahendit aktsiate üleandmisega omandajale.

8        Kriisilahendusnõukogu otsustas tunnistada kehtetuks 100% Banco Populari aktsiatest, konverteerida ja alla hinnata Banco Populari emiteeritud esimese taseme täiendavatesse omavahenditesse kuuluvate instrumentide kogu põhisumma ning konverteerida Banco Populari emiteeritud teise taseme omavahenditesse kuuluvate instrumentide kogu põhisumma „II uuteks aktsiateks“. Hispaania kriisilahendusasutuse Fondo de Reestructuración Ordenada Bancaria (FROB; pankade nõuetekohase ümberkorraldamise fond, Hispaania) läbi viidud läbipaistva ja avatud müügiprotsessi tulemusel anti II uued aktsiad üle Banco Santander SA-le ühe euro suuruse ostuhinna eest. Seejärel sai ühinemise käigus Banco Santander ühendava ühinguna 28. septembril 2018 Banco Populari üldõigusjärglaseks.

9        7. juunil 2017 võttis Euroopa Komisjon vastu otsuse (EL) 2017/1246, millega kinnitatakse Banco Populari […] kriisilahenduse skeem (ELT 2017, L 178, lk 15).

10      Hindaja edastas 14. juunil 2018 kriisilahendusnõukogule määruse nr 806/2014 artikli 20 lõigetes 16–18 sätestatud kohtlemise erinevust käsitleva hinnangu, mille eesmärk oli kindlaks teha, kas aktsionäre ja võlausaldajaid oleks koheldud paremini, kui Banco Populari suhtes oleks läbi viidud tavaline maksejõuetusmenetlus (edaspidi „3. hinnang“). 31. juulil 2018 saatis hindaja kriisilahendusnõukogule selle hinnangu lisa, parandades mõne vormivea.

11      Hindaja hindas 3. hinnangus seda, kuidas oleks koheldud mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid, kui Banco Populari suhtes oleks kriisilahendusskeemi vastuvõtmise ajal selle asemel algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus. Ta hindas seda likvideerimisstsenaariumi alusel, kohaldades 9. juuli 2003. aasta pankrotiseadust 22/2003 (Ley 22/2003, Concursal; BOE nr 164, 10.7.2003, lk 26905).

12      Hindaja märkis, et teoreetiline likvideerimisstsenaarium valmistati ette 6. juuni 2017. aasta auditeerimata finantsteabe alusel või juhul, kui see ei olnud kättesaadav, siis 31. mai 2017. aasta finantsteabe alusel. Ta leidis, et Banco Populari suhtes tavalise maksejõuetusmenetluse algatamine 7. juunil 2017 oleks viinud kavandamata likvideerimiseni. Varade realiseerimisväärtuse hindamisel võttis hindaja aluseks kolm alternatiivset likvideerimisstsenaariumi kestusega vastavalt 18 kuud, 3 aastat ja 7 aastat, millest igaüks sisaldas võimalikku optimistlikumat ja pessimistlikumat stsenaariumi. Ta järeldas, et ükskõik millise stsenaariumi puhul ei oleks mõjutatud aktsionäridel ja allutatud nõuete omanikel olnud tavalises maksejõuetusmenetluses oodata mingeid tagasimakseid ning seega ei esinenud kohtlemise erinevust võrreldes kriisilahendusmeetme tulemusega.

13      Kriisilahendusnõukogu avaldas 6. augustil 2018 oma veebisaidil 2. augusti 2018. aasta teate oma esialgse otsuse kohta, kas aktsionäridele ja võlausaldajatele tuleb maksta hüvitist seoses Banco Populari suhtes võetud kriisilahendusmeetmetega, ning selle kohta, et ta algatas menetluse, mis puudutab õigust olla ära kuulatud (SRB/EES/2018/132) (edaspidi „esialgne otsus“), ja ka 3. hinnangu mittekonfidentsiaalse versiooni. Teadaanne kriisilahendusnõukogu teate kohta avaldati 7. augustil 2018 Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2018, C 277 I, lk 1).

14      Esialgses otsuses leidis kriisilahendusnõukogu, et 3. hinnangust nähtub, et see, kuidas tegelikult koheldi aktsionäre ja võlausaldajaid, keda Banco Populari kriisilahendus mõjutas, ei erinenud kohtlemisest, mis neile oleks osaks saanud, kui Banco Populari suhtes oleks kriisilahendusmeetme võtmise ajal algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus. Kriisilahendusnõukogu otsustas esialgu, et ta ei ole kohustatud maksma hüvitist mõjutatud aktsionäridele ja võlausaldajatele vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 76 lõike 1 punktile e.

15      Selleks et kriisilahendusnõukogu saaks teha lõpliku otsuse selle kohta, kas mõjutatud aktsionäridele ja võlausaldajatele on vaja maksta hüvitist või mitte, palus kriisilahendusnõukogu, et nad teavitaksid teda kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõike 2 punktiga a sellest, kas nad kasutavad seoses esialgse otsusega oma õigust olla ära kuulatud.

16      Kriisilahendusnõukogu märkis, et menetlus, mis puudutab õigust olla ära kuulatud, toimub kahes etapis.

17      Esimeses etapis (edaspidi „registreerimisetapp“) kutsuti mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid üles veebipõhise registreerimisvormi kaudu väljendama huvi kasutada oma õigust olla ära kuulatud kuni 14. septembrini 2018. Seejärel pidi kriisilahendusnõukogu kontrollima, kas iga huvi üles näidanud isik on tegelikult mõjutatud aktsionär või võlausaldaja. Mõjutatud aktsionärid ja võlausaldajad pidid tõendama oma isikut ja seda, et 6. juunil 2017 omasid nad Banco Populari ühte või mitut kapitaliinstrumenti, mis olid kriisilahenduse käigus alla hinnatud või konverteeritud ja üle antud.

18      Teises etapis võisid mõjutatud aktsionärid ja võlausaldajad, kes olid väljendanud huvi kasutada esimeses etapis oma õigust olla ära kuulatud ja kelle võlausaldaja staatust oli kriisilahendusnõukogu kontrollinud, esitada oma kommentaarid esialgse otsuse kohta, millele oli lisatud 3. hinnang.

19      Kriisilahendusnõukogu teatas 16. oktoobril 2018, et kõlblikel aktsionäridel ja võlausaldajatel palutakse esitada oma kirjalikud märkused esialgse otsuse kohta alates 6. novembrist 2018. Kriisilahendusnõukogu saatis 6. novembril 2018 igale kõlblikule aktsionärile ja võlausaldajale tema isikliku lingi, mille kaudu pääses internetis tutvuma vormiga, mis võimaldas esitada kuni 26. novembrini 2018 kommentaare esialgse otsuse ja 3. hinnangu mittekonfidentsiaalse versiooni kohta.

20      Pärast konsultatsioonietappi analüüsis kriisilahendusnõukogu mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate asjakohaseid kommentaare esialgse otsuse kohta. Ta palus hindajal esitada talle dokument hinnanguga 3. hinnangu suhtes esitatud asjakohaste kommentaaride kohta, ning analüüsida, kas 3. hinnang jääb nende kommentaaride kontekstis endiselt kehtima.

21      Hindaja esitas 18. detsembril 2019 kriisilahendusnõukogule oma hinnangu „Selgitav dokument kohtlemise erinevuse hindamise kohta“ (edaspidi „selgitav dokument“). Selgitavas dokumendis kinnitas hindaja, et 3. hinnangus täpsustatud strateegia ja erinevad teoreetilised likvideerimisstsenaariumid ning kasutatud meetodid ja analüüsid on endiselt kehtivad.

22      Kriisilahendusnõukogu võttis 17. märtsil 2020 vastu vaidlustatud otsuse. Seda otsust puudutav teade avaldati 20. märtsil 2020 Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2020, C 91, lk 2).

23      Vaidlustatud otsuses leidis kriisilahendusnõukogu, et hindaja oli olnud sõltumatu, nagu nõuab määruse nr 806/2014 artikli 20 lõige 1 ja komisjoni 23. märtsi 2016. aasta delegeeritud määruse (EL) 2016/1075, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses regulatiivsete tehniliste standarditega, millega määratakse kindlaks finantsseisundi taastamise kavade, kriisilahenduse kavade ja konsolideerimisgrupi kriisilahenduse kavade sisu, miinimumkriteeriumid, mille alusel peab pädev asutus finantsseisundi taastamise kavu ja konsolideerimisgrupi finantsseisundi taastamise kavu hindama, konsolideerimisgrupi finantstoetuse andmise tingimused, sõltumatute hindajate suhtes kohaldatavad nõuded, allahindamise ja konverteerimise õiguse lepingukohane tunnustamine, teavitamisnõuete ja peatamisteate menetlused ja sisu ning kriisilahenduse kolleegiumide tegevus (ELT 2016, L 184, lk 1), IV peatükk.

24      Vaidlustatud otsuse 5. jaos „3. hinnang“ tegi kriisilahendusnõukogu 3. hinnangu sisu kokkuvõtte ja leidis, et see on kooskõlas kohaldatava õigusraamistikuga ning on piisavalt põhjendatud ja terviklik, et selle alusel teha määruse nr 806/2014 artikli 76 lõike 1 punktis e ette nähtud otsus. Ta leidis, et 3. hinnangus hinnati vajalikke elemente, mis on ette nähtud määruse nr 806/2014 artikli 20 lõikes 17 ja komisjoni 14. novembri 2017. aasta delegeeritud määruses (EL) 2018/344, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL regulatiivsete tehniliste standardite osas, millega määratakse kindlaks kriisilahendusmenetluse korral kohtlemise erinevuse hindamise lähtealused (ELT 2018, L 67, lk 3).

25      Vaidlustatud otsuse 6. jaos esitas kriisilahendusnõukogu „mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate kommentaarid ning nende hinnangu“. Vaidlustatud otsuse alajaos 6.1 „Asjakohasuse hindamine“ selgitas kriisilahendusnõukogu, et osa neist kommentaaridest, mis ei puudutanud tema esialgset otsust ega 3. hinnangut, ei olnud asjakohased, kuna need ei olnud seotud menetlusega, mis puudutab õigust olla ära kuulatud. Vaidlustatud otsuse alajaos 6.2 analüüsis ta „mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate esitatud asjakohaseid kommentaare“ hindaja sõltumatuse ja 3. hinnangu sisu kohta, mis olid rühmitatud teemade kaupa.

26      Kriisilahendusnõukogu järeldas, et 3. hinnangust koostoimes selgitava dokumendi ja vaidlustatud otsuse alajaos 6.2 esitatud järeldustega nähtub, et ei esine erinevust mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate tegeliku kohtlemise ja kohtlemise vahel, mis oleks neile osaks saanud, kui Banco Populari suhtes oleks kriisilahendusmeetme võtmise kuupäeval algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus.

27      Seetõttu otsustas kriisilahendusnõukogu:

„Artikkel 1

Hindamine

Selleks et teha kindlaks, kas Banco Populari […] suhtes võetud kriisilahenduse meetmetest mõjutatud aktsionäridele ja võlausaldajatele tuleb maksta hüvitist, on antud määruse nr 806/2014 artikli 20 lõikes 16 ette nähtud hinnang kohtlemise erinevusele kriisilahenduses ning see on kooskõlas käesoleva otsuse I lisaga koostoimes käesoleva otsuse II lisas esitatud selgitava dokumendiga […].

Artikkel 2

Hüvitamine

Aktsionäridel ja võlausaldajatel, keda Banco Populari […] suhtes võetud kriisilahenduse meetmed mõjutavad, ei ole õigust saada ühtsest kriisilahendusfondist hüvitist vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 76 lõike 1 punktile e.

Artikkel 3

Otsuse adressaat

Otsus on adresseeritud FROBile kui riiklikule kriisilahendusasutusele määruse nr 806/2014 artikli 3 lõike 1 punkti 3 tähenduses.“ [mitteametlik tõlge]

 Poolte nõuded

28      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja kriisilahendusnõukogult.

29      Kriisilahendusnõukogu, keda toetab Hispaania Kuningriik, palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

30      Hageja põhjendab oma hagi kolme väitega. Esimeses väites leiab hageja, et 3. hinnangut ei andnud sõltumatu hindaja, mistõttu on rikutud määruse nr 806/2014 artiklit 20 ja delegeeritud määruse 2016/1075 IV peatükki. Teises väites leiab hageja, et 3. hinnangus on tehtud vigu. Kolmandas väites leiab hageja, et 3. hinnangus on selle hindamisel, milline oli Banco Populari finantsolukord kriisilahendusotsuse tegemise ajal, lähtutud väärast alusest.

31      Kõigepealt tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt on Üldkohtu kontrolli ulatus piiratud nii olukordades, kus vaidlustatud akt tugineb äärmiselt keerulistele teaduslikele ja tehnilistele faktilistele asjaoludele antud hinnangule, kui ka siis, kui tegemist on keerulise majandusliku hinnanguga.

32      Esiteks peab Euroopa Liidu kohtu kontroll olukordades, kus liidu ametivõimudel on nende võetavate meetmete olemuse ja ulatuse kindlaksmääramisel lai kaalutlusõigus – eeskätt äärmiselt keeruliste teaduslike ja tehniliste faktiliste asjaolude hindamisel –, piirduma hinnanguga sellele, kas sellise õiguse teostamisel esineb ilmne viga või võimu kuritarvitamine, või kas ametivõimud on oma kaalutlusõigust ilmselgelt ületanud. Niisuguses kontekstis ei saa liidu kohus nimelt asendada oma hinnanguga hinnangut, mille on teaduslike ja tehniliste asjaolude kohta andnud liidu ametivõimud, kellele ainsana on EL toimimise lepinguga see ülesanne antud (vt 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Etimine, C‑15/10, EU:C:2011:504, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 1. juuni 2022. aasta kohtuotsus Algebris (UK) ja Anchorage Capital Group vs. komisjon, T‑570/17, EU:T:2022:314, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).

33      Teiseks, mis puudutab liidu kohtute teostatavat kontrolli liidu asutuste antud keerulise majandusliku hinnangu üle, siis see on piiratud kontroll, mille käigus kontrollitakse tingimata üksnes seda, kas on järgitud menetlusnorme ja põhjendamisreegleid, kas asjaolud on sisuliselt täpselt kindlaks tehtud, et ei ole tehtud ühtki ilmset hindamisviga ning et võimu ei ole kuritarvitatud. Seega ei saa liidu kohus ka selle kontrolli raames asendada liidu pädeva asutuse majanduslikku hinnangut enda omaga (vt 2. september 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Scott, C‑290/07 P, EU:C:2010:480, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 1. juuni 2022. aasta kohtuotsus Algebris (UK) ja Anchorage Capital Group vs. komisjon, T‑570/17, EU:T:2022:314, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika).

34      Kuna kriisilahendusnõukogu otsused, mille eesmärk on kindlaks teha, kas tuleb maksta hüvitist aktsionäridele ja võlausaldajatele, keda ettevõtja suhtes võetud kriisilahenduse meetmed mõjutavad, põhinevad väga keerulistel majanduslikel ja tehnilistel hinnangutel, tuleb asuda seisukohale, et eespool punktides 32 ja 33 viidatud kohtupraktikast tulenevad põhimõtted on kohaldatavad käesoleva kohtuliku kontrolli suhtes, mida kohtul on palutud teha.

35      Kuigi kriisilahendusnõukogul on majanduslikes ja tehnilistes küsimustes kaalutlusõigus, ei tähenda see aga, et liidu kohus peaks hoiduma kontrollimast seda, kuidas on kriisilahendusnõukogu tema otsuse aluseks olevaid majanduslikke andmeid tõlgendanud. Nagu Euroopa Kohus on nimelt otsustanud, peab liidu kohus isegi keeruliste hinnangute korral kontrollima nii esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust kui ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (vt 11. novembri 2021. aasta kohtuotsus Autostrada Wielkopolska vs. komisjon ja Poola, C‑933/19 P, EU:C:2021:905, punkt 117 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 1. juuni 2022. aasta kohtuotsus Algebris (UK) ja Anchorage Capital Group vs. komisjon, T‑570/17, EU:T:2022:314, punkt 108 ja seal viidatud kohtupraktika).

36      Selleks et teha kindlaks, et kriisilahendusnõukogu on teinud asjaolude hindamisel ilmse vea, mis võib põhjendada vaidlustatud otsuse tühistamist, peavad hageja esitatud tõendid olema piisavad, et muuta selles otsuses faktidele antud hinnangud ebausutavaks (vt analoogia alusel 7. mai 2020. aasta kohtuotsus BTB Holding Investments ja Duferco Participations Holding vs. komisjon, C‑148/19 P, EU:C:2020:354, punkt 72, ning 1. juuni 2022. aasta kohtuotsus Algebris (UK) ja Anchorage Capital Group vs. komisjon, T‑570/17, EU:T:2022:314, punkt 109 ja seal viidatud kohtupraktika).

37      Seetõttu tuleb ilmselget hindamisviga puudutav väide tagasi lükata, kui vaatamata hageja esitatud tõenditele võib kahtluse alla seatud hinnangut ikkagi pidada õigeks või kehivaks (vt 27. septembri 2018. aasta kohtuotsus Spiegel-Verlag Rudolf Augstein ja Sauga vs. EKP, T‑116/17, ei avaldata, EU:T:2018:614, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 25. novembri 2020. aasta kohtuotsus BMC vs. Ühisettevõte Clean Sky 2, T‑71/19, ei avaldata, EU:T:2020:567, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

38      Veel tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui institutsioonidel on selline kaalutlusõigus, siis on liidu õiguskorraga haldusmenetluste jaoks antud tagatiste järgimine veelgi tähtsam. Nende liidu õiguskorraga haldusmenetluste jaoks antud tagatiste hulka kuulub ka harta artikli 41 lõike 2 punktis a sätestatud hea halduse põhimõte, millega on seotud pädeva institutsiooni kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi asjasse puutuvaid asjaolusid. Vaid nii saab liidu kohus kontrollida, kas esinevad kaalutlusõiguse aluseks olevad faktilised ja õiguslikud asjaolud (vt selle kohta 21. novembri 1991. aasta kohtuotsus Technische Universität München, C‑269/90, EU:C:1991:438, punkt 14).

 Teine väide, mille kohaselt on 3. hinnangus tehtud vigu

39      Teises väites leiab hageja sisuliselt, et kriisilahendusnõukogu ja hindaja tegid 3. hinnangu koostamisel vea, kuna selle kindlakstegemisel, kas mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid oleks koheldud paremini, kui Banco Populari suhtes oleks kriisilahendusskeemi vastuvõtmise ajal algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus, tuginesid nad hüpoteetilisele stsenaariumile, et Banco Popular likvideeritaks tegevust lõpetava ettevõtjana.

40      Hageja väidab, et kriisilahendusnõukogu tugines vaidlustatud otsuses väärale eeldusele, kuna määruse nr 806/2014 artikli 20 lõikes 18 ei ole märgitud, et mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate kohtlemist hüpoteetilises maksejõuetusmenetluses tuleb hinnata kriteeriumi põhjal, et ettevõtja, kelle suhtes kriisilahendusmenetlus läbi viiakse, lõpetab oma tegevuse. Väärtus on aga erinev sõltuvalt sellest, kas tuginetakse likvideerimise kriteeriumile, st tegevuse lõpetamisele, või tegevuse jätkamise kriteeriumile, st tegevuse jätkumisele.

41      Ta leiab, et määruses nr 806/2014 tehtud viidet tavalisele maksejõuetusmenetlusele tuleb mõista nii, et sellega peetakse silmas menetlust, mida reguleerivad Hispaania õigusnormid, st seadus 22/2003. Ta märgib, et seaduse 22/2003 artikli 44 lõike 1 kohaselt „ei katkesta pankroti väljakuulutamine võlgniku kutse- või äritegevust“, mis tähendab, et Hispaania õiguse kohaselt ei too asjaolu, et võlgnik on maksejõuetu, kaasa tegevuse lõpetamist ega tema vara likvideerimist. Samuti näeb seaduse 22/2003 artikli 100 lõige 3 ette säästva lahenduse ja tegevuse jätkamise kompromissi teel. See seadus näeb ette, et käitis müüakse tervikuna või osade kaupa tegevust täielikult või osaliselt jätkava üksusena, lähtudes tegutseva ettevõtja kriteeriumist, mitte aga mittetootliku vara likvideerimise teel, mis on sõnaselgelt välistatud. Seadus 22/2003 näeb ette tegevuse jätkamise sõltumata pankrotimenetluse staadiumist. Vaidlustatud otsuses tegi kriisilahendusnõukogu hindamisvea ja tõlgendas seadust 22/2003 valesti, kui ta leidis, et selles seaduses ette nähtud maksejõuetusmenetlus lõpeb ettevõtja likvideerimisega.

42      Lisaks väidab hageja, et likvideerimiskriteerium, mida hindaja kasutas 3. hinnangus ja mille kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuses heaks kiitis, on vastuolus määruses nr 806/2014 ette nähtud kriisilahenduse määratlusega, eelkõige selle eesmärgiga tagada krediidiasutuse kriitiliste funktsioonide jätkumine, ning kriisilahendusnõukogu kasutatud kriisilahendusvahendiga, milleks oli Banco Populari müük tegevust jätkava ettevõtjana. Ta leiab, et kohtlemise erinevus tehakse kindlaks hüpoteetilise stsenaariumi teel, milles võrreldakse kaht menetlust, mis võimaldavad krediidiasutuse saneerida. Kuna 3. hinnangus eeldas kohtlemise erinevuse hindamine samaväärsete tehingute võrdlemist, tuleb maksejõuetusstsenaariumis sobiva hindamise läbiviimisel lähtuda hüpoteesist, mis sarnaneb kriisilahendusmenetluses kasutatavaga, nimelt ettevõtja tegevuse jätkamise hüpoteesist.

43      Vaidlustatud otsuses täheldas kriisilahendusnõukogu, et määruse nr 806/2014 artikli 15 lõike 1 punkti g kohaselt tuleb 3. hinnangus kindlaks teha, kas mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid koheldi kriisilahenduse raames halvemini kui siis, kui Banco Popular oleks „lõpetatud tavalises maksejõuetusmenetluses“. Ta märkis sarnaselt hindaja tähelepanekutega selgitavas dokumendis (punkt 5.1.5), et 18. juuni 2015. aasta seaduses 11/2015 krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kohta (Ley 11/2015 de recuperación y resolución de entidades de crédito y empresas de servicios de inversión; BOE nr 146, 19.6.2015, lk 50797), millega võetakse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190), on konkreetselt ette nähtud, et kohtlemise erinevuse hindamine peab toimuma eeldusel, et ettevõtja suhtes on algatatud likvideerimismenetlus.

44      Esimesena, mis puudutab määruse nr 806/2014 asjakohaseid sätteid, siis tuleb meenutada, et selle määruse artikli 20 lõikes 16 ette nähtud hindamise eesmärk on teha kindlaks, kas aktsionäre ja võlausaldajaid oleks koheldud paremini, kui kriisilahendusmenetluses oleva finantsinstitutsiooni suhtes oleks algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus.

45      Määruse nr 806/2014 artikli 20 lõige 17 näeb ette, et sama artikli lõikes 16 osutatud hindamisega tehakse kindlaks kohtlemise erinevus – nimelt kuidas aktsionäre ja võlausaldajaid tegelikult kriisilahenduse käigus koheldi ja kuidas neid oleks koheldud, kui ettevõtja suhtes oleks algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus ajal, mil tehti kriisilahenduse meedet käsitlev otsus.

46      Niisuguse hindamise eesmärk on rakendada põhimõtet, et ühtegi võlausaldajat ei kohelda halvemini, nagu see tuleneb määruse nr 806/2014 artikli 15 lõike 1 punktist g, mis näeb ette, et „ükski võlausaldaja ei kata kooskõlas artiklis 29 ette nähtud kaitsemeetmetega suuremat kahjumit kui see, mida ta oleks katnud juhul, kui artiklis 2 osutatud ettevõtja oleks likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses“.

47      Seda põhimõtet arvestades on määruse nr 806/2014 artikli 76 lõike 1 punktis e märgitud, et kriisilahendusnõukogu võib kasutada ühtset kriisilahendusfondi selleks, „et maksta hüvitist aktsionäridele või võlausaldajatele, kui pärast artikli 20 lõike 5 kohast hindamist on nad kandnud suuremat kahju kui nad oleksid kandnud pärast artikli 20 lõike 16 kohast hindamist tavalise maksejõuetusmenetluse alusel toimunud likvideerimise korral“.

48      Seega nähtub määruse nr 806/2014 eespool nimetatud sätetest selgelt, et erinevalt hageja väidetust viitavad määruse nr 806/2014 artikli 20 lõigetes 16–18 tehtud viited sellele, kuidas ettevõtja aktsionäre ja võlausaldajaid oleks koheldud juhul, kui ettevõtja suhtes oleks algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus, nende hüpoteetilisele kohtlemisele ettevõtja likvideerimise korral.

49      Lisaks on delegeeritud määruse 2018/344 artikli 4 lõike 1 kohaselt meetod, mille abil hinnata, kuidas oleks koheldud aktsionäre ja võlausaldajaid, kelle suhtes rakendati kriisilahendusmeetmeid siis, kui nende suhtes oleks kriisilahenduse otsuse tegemise ajal algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus, meetod, mis seisneb üksnes tavalises maksejõuetusmenetluses eeldatava rahavoo diskonteeritud summa kindlaksmääramises. Tegurite, mida tuleb selle rahavoo hindamisel arvesse võtta ja mis on ette nähtud delegeeritud määruse 2018/344 artikli 4 lõigetes 4 ja 5, eesmärk on määrata kindlaks vara väärtus sõltuvalt sellest, kas hüpoteetilise võõrandamise korral saab nendega kaubelda aktiivsetel turgudel või mitte. Delegeeritud määruse 2018/344 artikli 4 lõikes 8 on samuti ette nähtud, et hindamise käigus arvutatud hüpoteetilised tulud jaotatakse aktsionäride ja võlausaldajate vahel vastavalt nende nõudeõiguse järkudele kohaldatava maksejõuetusõiguse alusel.

50      Sellest tuleneb, et delegeeritud määruses 2018/344 ette nähtud meetod, mille abil hinnata, kuidas oleks koheldud aktsionäre ja võlausaldajaid hüpoteetilises tavalises maksejõuetusmenetluses, vastab finantsinstitutsiooni vara realiseerimisele ja seega likvideerimisele, nagu see on määratletud määruse nr 806/2014 artikli 3 lõike 1 punktis 42.

51      Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei tähenda see, et kohtlemise erinevust hinnatakse nii, et võrreldakse mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate tegelikku kohtlemist kriisilahenduses hüpoteetilise stsenaariumiga, milles ettevõtja suhtes on algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus, et selles vastupidises stsenaariumis peab lähtuma olukorrast, mis sarnaneb kriisilahenduses kasutatuga, st ettevõtja tegevuse jätkamise olukorrast.

52      Olgu märgitud, et see argument tuleneb väärast arusaamast, kuidas toimib niisuguse ettevõtja aktsionäridele ja võlausaldajatele hüvitise määramise mehhanism, kelle suhtes kohaldatakse määrusega nr 806/2014 kehtestatud kriisilahendusmeedet.

53      Määruse nr 806/2014 põhjenduses 62 on selle kohta märgitud:

„Sekkumine omandiõigustesse ei tohiks olla ebaproportsionaalne. Selle tagajärjel ei peaks mõjutatud aktsionärid ega võlausaldajad kahjumit katma suuremas ulatuses, kui nad oleksid katnud siis, kui ettevõtja oleks samal ajal, kui tehti otsus kriisilahenduse meetmete võtmise kohta, lõpetatud ja likvideeritud. Kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vara osalise üleandmise korral erasektorist pärit omandajale või sildpangale tuleks järelejäänud osa sellest krediidiasutusest või investeerimisühingust lõpetada ja likvideerida tavalises maksejõuetusmenetluses. Ettevõtja aktsionäride ja võlausaldajate kaitsmiseks likvideerimismenetluses peaks neil olema õigus saada oma nõuete eest tasutud maksega, mis on vähemalt sama suur kui see, mille nad oleksid hinnanguliselt saanud juhul, kui kogu ettevõtja oleks lõpetatud ja likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses.“

54      Määruse nr 806/2014 artikli 20 lõike 18 punktide a ja b kohaselt eeldatakse sama määruse artikli 20 lõikes 16 osutatud hindamisel, et kriisilahendusmenetluses oleva finantsinstitutsiooni suhtes, mille puhul on kriisilahenduse meede või meetmed ellu viidud, oleks algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus ajal, mil tehti kriisilahenduse meedet käsitlev otsus, ja eeldatakse ka, et kriisilahenduse meedet või meetmeid ei viidud ellu.

55      Samuti tuleb meenutada, et ettevõtja suhtes kriisilahenduse meetme võtmine eeldab, et määruse nr 806/2014 artikli 18 lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud, st ettevõtja on maksejõuetu või tõenäoliselt maksejõuetuks jääv, puuduvad muud erasektoripoolsed meetmed või järelevalvemeetmed, mis aitaksid tema maksejõuetust mõistliku aja jooksul ära hoida, ning et kriisilahenduse meede on vajalik avalikes huvides. Vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 18 lõikele 5 käsitatakse kriisilahenduse meedet avaliku huvi seisukohast vajalikuna, kui see on vajalik ühe või mitme kriisilahenduse eesmärgi saavutamiseks ja see on nende eesmärkidega proportsionaalne ning ettevõtja lõpetamine ja likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses ei aitaks kriisilahenduse eesmärke samavõrra saavutada. Nagu märgib hageja, on kriisilahendusmehhanismi vastuvõtmise eesmärk sama määruse artikli 14 lõike 2 punkti a kohaselt aga just tagada ettevõtja kriitiliste funktsioonide jätkuvus.

56      Nagu möönab hageja, on kriisilahendusmeede alternatiiv ettevõtja likvideerimisele, kui seda nõuab avalik huvi.

57      Määruse nr 806/2014 artikli 76 lõike 1 punktis e, millega rakendatakse sama määruse artikli 15 lõike 1 punktis g sätestatud põhimõtet, on ette nähtud, et aktsionäridel ja võlausaldajatel on kriisilahendusmenetluses õigus oma nõude alusel tagasimaksele või hüvitisele, mis ei ole väiksem hinnangulisest summast, mille nad oleksid saanud, kui kogu finantsinstitutsioon oleks likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses (vt analoogia alusel 5. mai 2022. aasta kohtuotsus Banco Santander (Banco Populari kriisilahendus), C‑410/20, EU:C:2022:351, punkt 48).

58      Sellest järeldub, et kohtlemise erinevuse kindlakstegemiseks tuleb võrrelda seda, kuidas aktsionäre ja võlausaldajaid kriisilahenduse tõttu tegelikult koheldi ja seda, kuidas neid oleks koheldud, kui kriisilahenduse meedet ei oleks vastu võetud, st juhul, kui ettevõtja oleks likvideeritud. Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei eelda kohtlemise erinevuse hindamine mitte kahe sarnase olukorra, vaid kahe alternatiivi võrdlemist. Hageja väidab seega ka ekslikult, et vastupidises stsenaariumis tuleb sarnaselt kriisilahendusega lähtuda menetlusest, mis võimaldab tagada krediidiasutuste kriitiliste funktsioonide jätkuvuse ja tema saneerimise, ning et see peab põhinema samal hüpoteesil, mida kasutatakse kriisilahendusskeemis.

59      Teisena, mis puudutab kohaldatavaid riigisiseseid õigusnorme, siis tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei ole seadus 22/2003, mis reguleerib tavalist maksejõuetusmenetlust Hispaanias, ainus Hispaania õigusakt, mida kohtlemise erinevuse hindamisel kohaldada tuleb.

60      Nimelt sisaldab 6. novembri 2015. aasta kuninga dekreet 1012/2015, millega rakendatakse seadust 11/2015 ja muudetakse 20. detsembri 1996. aasta kuninga dekreeti 2606/1996 krediidiasutuste hoiuste tagamise fondide kohta (Real Decreto 1012/2015 por el que se desarrolla la Ley 11/2015, y por el que se modifica el Real Decreto 2606/1996, de 20 de diciembre, sobre fondos de garantía de depósitos de entidades de crédito; BOE nr 267, 7.11.2015, lk 105911), millega võetakse üle direktiiv 2014/59, konkreetseid sätteid kohtlemise erinevuse hindamiseks.

61      Kuid nagu Hispaania Kuningriik märgib, ei ole Hispaania seadusandja erineva kohtlemise hindamise regulatsioonis ette näinud ühtegi muud võimalust kui likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses.

62      Nimelt on kuninga dekreedi 1012/2015 artikli 10 lõikes 2 sätestatud, et hindamise käigus tuleb kindlaks teha, kuidas aktsionäre ja võlausaldajaid oleks koheldud juhul, kui kriisilahendusmenetluse esemeks oleva ettevõtja suhtes oleks kriisilahendusmeetme vastuvõtmise ajal algatatud likvideerimismenetlus.

63      Sellega seoses on kuninga dekreedi 1012/2015 artikli 10 lõike 3 punktis a märgitud, et hinnangus lähtutakse eeldusest, et ettevõtja, kelle suhtes kriisilahendusmeetmeid rakendati, oleks maksejõuetusmenetluses likvideeritud kriisilahenduse otsuse tegemise ajal.

64      Seega näeb Hispaania õigus FROBi otsustatud kriisilahenduse tõttu läbi viidava kohtlemise erinevuse hindamise osas ette, et vastupidine stsenaarium on ettevõtja likvideerimise stsenaarium, milles võetakse aluseks seaduse 22/2003 likvideerimist käsitlevad sätted.

65      Selles küsimuses märgib Hispaania Kuningriik, et seaduse 22/2003 artiklites 148 ja 149 kasutatud mõiste „likvideerimine“ tähendab pankrotis ettevõtja varade ja õiguste realiseerimisest, et rahuldada laekumiste arvelt võlausaldajate nõuded, ning see mõiste vastab määruse nr 806/2014 artikli 3 lõike 1 punktis 42 esitatud määratlusele.

66      Lisaks, nagu märgib kriisilahendusnõukogu, asub seaduse 22/2003 artikkel 100, mis käsitleb hageja mainitud kompromissi, selle seaduse V jaotises „Lõpetamise või kompromissi staadiumid“. Sellest tuleneb, et seadus 22/2003, mis on maksejõuetust reguleeriv üldkohaldatav seadus, näeb ette, et võlausaldajate kompromiss on likvideerimisele alternatiivne lahendus, mis järgneb pankrotimenetluse üldsätete alusel läbi viidavale staadiumile.

67      Seega, kuna kuninga dekreedis 1012/2015 on sõnaselgelt ette nähtud, et kohtlemise erinevust tuleb hinnata lähtudes eeldusest, et ettevõtja suhtes alustanud menetlus on likvideerimise staadiumis, välistatakse võimalus kohaldada alternatiivset lahendust, st võlausaldajate kompromissi.

68      Sellest järeldub vastupidi hageja väidetele, et kohaldatavad Hispaania õigusnormid näevad ette kohtlemise erinevuse kindlaksmääramise likvideerimise stsenaariumi alusel, mis välistab ettevõtja tegevuse jätkumise ja võlausaldajate kompromissi stsenaariumi võimaluse.

69      Kolmandana tuleb käesolevas asjas meenutada, et juhul, kui kriisilahendusskeemi ei oleks vastu võetud, oleks alternatiiviks olnud Banco Populari likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses (1. juuni 2022. aasta kohtuotsus Algebris (UK) ja Anchorage Capital Group vs. komisjon, T‑570/17, EU:T:2022:314, punkt 421).

70      Sellega seoses märkis kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuses, et 3. hinnangu kohaselt, võttes arvesse juhtumi asjaolusid ja eelkõige Banco Populari suutmatust oma võlgu tähtajaks tasuda, oleks tavalise maksejõuetusmenetluse algatamine kriisilahendusotsuse tegemise kuupäeval viinud Banco Populari lõpetamiseni, mis oleks tähendanud varade kiiremat realiseerimist ilma kohustusliku miinimumhinnata ja puhastulu võlausaldajatele väljamaksmist vastavalt seadusega 22/2003 kehtestatud järjekohtadele.

71      Samuti tuleb märkida, et hageja argumendi, mille kohaselt kriisilahenduse meetmega vastupidise stsenaariumi kasutamine ei tähenda tingimata seda, et Banco Popular likvideeritakse, oli osa mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid juba esitanud menetluses, mis puudutas õigust olla ära kuulatud.

72      Vaidlustatud otsuses märkis kriisilahendusnõukogu, et mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate hinnangul oleks olnud võimalik leida erasektori lahendus või oleks pidanud vastupidine stsenaarium tuginema Banco Populari kui tegutseva ettevõtja müügile, kuna ettevõtja tegutses kriisilahendusskeemi vastuvõtmise ajal turul endiselt edasi. Eelkõige tõi kriisilahendusnõukogu välja asjaolu, et osa mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid väitis, et võlausaldajad oleksid võinud sõlmida kokkuleppe (kompromissi), mis oleks takistanud Banco Populari likvideerida. Teised märkisid, et Hispaania maksejõuetusmenetlus näeb ette võimaluse tuvastada ette saabuv maksejõuetus, mis võimaldab ettevõtja elujõulise vara eraldada ja müüa see tegutseva ettevõttena. Nad väitsid, et likvideerimisstrateegia määratlemisel oleks hindaja pidanud seda lahendust kaaluma, kuna see oleks võimaldanud Banco Populari frantsiisiväärtust paremini säilitada.

73      Kriisilahendusnõukogu märkis, et ilma et see piiraks määruses nr 806/2014 ja kohaldatavas riigisiseses õiguses sätestatud nõuete kohaldamist, oli hindaja selgitavas dokumendis käsitlenud põhjusi, miks Banco Populari puhul ei olnud võimalik tegutseva ettevõtte müük (saabuva maksejõuetuse tuvastamise menetluses või muus korras) ega kompromissi sõlmimise korraldamine. Selle kohta täheldas hindaja esiteks, et arvestades Banco Populari likviidsusolukorda kriisilahendusotsuse kuupäeval ja hinnangut, mille Euroopa Keskpank (EKP) andis Banco Populari maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise kohta, ei oleks saanud viimane jätkata tegutsemist läbirääkimiste toimumise ajal, mis tähendab aga tema väärtuse olulist vähenemist. Kriisilahendusnõukogu lisas, et Banco Populari peadirektori 6. juuni 2017. aasta kiri kinnitab järeldust, et Banco Populari likviidsusolukord ei võimaldanud tal oma tegevust jätkata. Teiseks leidis hindaja, et Banco Populari tegevusluba oleks kehtetuks tunnistatud, kuna Hispaania õigusnormides ette nähtud tegevusloa kehtetuks tunnistamise tingimused olid täidetud. Ta märkis, et tegevusluba on vajalik selleks, et võtta vastu klientide hoiuseid, mis olid väga olulised Banco Populari tegevuse jätkamiseks või müümiseks tegutseva ettevõttena.

74      Kriisilahendusnõukogu lisas, et hindaja mainis selgitavas dokumendis, et „hea panga“ ja „halva panga“ loomist ei ole seaduses 22/2003 ette nähtud ning igal juhul oleks selliste struktuuriüksuste loomiseks kulunud aega, mida siis ei olnud.

75      Kriisilahendusnõukogu järeldas, et hindaja oli 3. hinnangus esitatud likvideerimisstsenaariumi asjakohaselt hinnanud.

76      Sellest tuleneb, et kriisilahendusotsuse tegemise kuupäeval ei olnud Banco Popularil võimalik jätkata tegevust oma likviidsusolukorra, maksejõuetuse või tõenäoliselt maksejõuetuks jäämise ning tegevusloa võimaliku kehtetuks tunnistamise tõttu ning sel põhjusel ei olnud mõeldav ei kompromiss ega maksejõuetusstsenaarium, mis oleks eeldanud ettevõtja tegevuse jätkamist.

77      Seega, vastupidi sellele, mida väidab hageja, välistasid kriisilahendusotsuse tegemise kuupäeval Banco Populari faktilise olukorra suhtes kohaldatavad õigusnormid niisuguse vastupidise stsenaariumi kohaldamise, milles oleks lähtutud ettevõtja tegevuse jätkumisest.

78      Sellest järeldub, et hageja argument, mille kohaselt oleks saadav väärtus erinev, kui edasilükkuvas tulumaksus seisneva Banco Populari tagamata vara suhtes kohaldataks tegevuse jätkamise kriteeriumi, mitte likvideerimise kriteeriumi, ei ole asjakohane.

79      Kõigest eeltoodust tuleneb, et hageja ei ole tõendanud, et kriisilahendusnõukogu on teinud ilmse hindamisvea, kui ta nõustus hindaja arvamusega, et hinnang sellele, kuidas oleks koheldud Banco Populari aktsionäre ja võlausaldajaid juhul, kui Banco Populari suhtes oleks algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus, tuli anda tegevust lõpetava ettevõtja likvideerimisstsenaariumi alusel.

80      Seega tuleb teine väide tagasi lükata.

 Esimene väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 806/2014 artiklit 20 ja delegeeritud määruse 2016/1075 IV peatükki, kuna 3. hinnangut ei andnud sõltumatu hindaja

81      Hageja väidab, et hindaja ei vasta tingimustele, mis peavad olema täidetud, et teda saaks pidada 3. hinnangu andmisel sõltumatuks, ning tema määramine kriisilahendusnõukogu poolt rikub delegeeritud määruse 2016/1075 IV peatüki sätteid ja määruse nr 806/2014 artiklit 20.

82      Kriisilahendusnõukogu leidis vaidlustatud otsuses, et hindaja on sõltumatu vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 20 lõike 1 ja delegeeritud määruse 2016/1075 IV peatüki nõuetele. Ta märkis, et hindaja valiti välja pakkumismenetluses, mille tulemusel kriisilahendusnõukogu leidis, et tal on 3. hinnangu läbiviimiseks vajalik kvalifikatsioon, kogemused, suutlikkus, teadmised ja vahendid, ilma et ta oleks tuginenud liigselt asjaomasele avalik-õiguslikule asutusele või Banco Popularile, nagu nõuavad delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 38 punkt 1 ja artikkel 39. Kriisilahendusnõukogu leidis, et hindamise laadi, ulatust ja keerukust arvesse võttes on hindajal 3. hinnangu läbiviimiseks asjakohased inim- ja tehnilised ressursid vastavalt delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 39 lõikele 2.

83      Lisaks täheldas kriisilahendusnõukogu, et hindaja on avalik-õiguslikest asutustest ja Banco Popularist sõltumatu juriidiline isik ning sellega seoses on ta kriisilahendusnõukogust täiesti sõltumatu ega ole seotud Banco Populari iga-aastaste raamatupidamisaruandlusega.

84      Lõpuks märkis kriisilahendusnõukogu, et mis puudutab tegelike või võimalike oluliste ühiste huvide või huvide konflikti puudumist delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 41 tähenduses, siis teostas hindaja kohaldatavate kutsealaste standardite järgimise suhtes sisekontrolli. Kontrolli tulemust arvestades leidis hindaja, et sõltumatuks hindajaks nimetamisel ei olnud tal huvide konflikti. Kriisilahendusnõukogu mainis erinevaid huvide konflikti puudumise avaldusi, mille hindaja oli esitanud hankemenetluses ja pärast tema hindajaks nimetamist ning mille eesmärk oli tagada tema ja tema meeskonna liikmete sõltumatus, eelkõige aga nende isikute sõltumatus, kes koostasid 3. hinnangu.

85      Neid hindaja avaldusi ja kinnitusi arvesse võttes leidis kriisilahendusnõukogu, et hindaja on andnud piisavalt tagatisi, mis võimaldavad vältida mis tahes tegelikku või võimalikku olulist ühist huvi või huvide konflikti asjaomase avalik-õigusliku asutuse või Banco Populariga. Kriisilahendusnõukogu viitas ka vaidlustatud otsuse alajaole 6.2.1, milles ta vastas „kommentaaridele hindaja sõltumatuse kohta“, mille olid esitanud mõjutatud aktsionärid ja võlausaldajad menetluses, mis puudutas õigust olla ära kuulatud. Selles alajaos selgitas kriisilahendusnõukogu, et hindajal ei olnud tema nimetamise ajal ja 3. hinnangu läbiviimise ajal tegelikku või võimalikku ühist huvi või huvide konflikti asjaomase avalik-õigusliku asutuse või asjaomase üksusega delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 41 tähenduses.

86      Kriisilahendusnõukogu järeldas, et hindaja on sõltumatu vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 20 lõike 16 ja delegeeritud määruse 2016/1075 artiklite 39–41 nõuetele.

87      Sellega seoses tuleneb määruse nr 806/2014 artikli 20 lõikest 16, et kriisilahendusnõukogu tagab, et hindamise viib läbi selle artikli lõikes 1 osutatud sõltumatu isik, st isik, kes on sõltumatu mis tahes ametiasutusest, sealhulgas kriisilahendusnõukogust, liikmesriigi kriisilahendusasutusest ja asjaomasest ettevõtjast.

88      Hindajate sõltumatust käsitlevad nõuded on ette nähtud delegeeritud määruse 2016/1075 IV peatükis, mille artiklis 38 on sätestatud:

„Hindajaks võib nimetada juriidilise või füüsilise isiku. Hindajat käsitatakse mis tahes asjaomasest avalik-õiguslikust asutusest ja asjaomasest üksusest sõltumatuna, kui täidetud on kõik järgmised tingimused:

1)      hindajal on kooskõlas artikliga 39 nõutav kvalifikatsioon, kogemused, suutlikkus, teadmised ja vahendid ning ta saab hindamise tulemuslikult ellu viia ühelegi asjaomasele avalik-õiguslikule asutusele või asjaomasele üksusele liigselt tuginemata;

2)      hindaja on kooskõlas artikliga 40 asjaomastest avalik-õiguslikest asutustest või asjaomasest üksusest õiguslikult eraldatud;

3)      hindajal ei ole ühiseid huve või huvide konflikte artikli 41 tähenduses.“

89      Delegeeritud määruse 2016/1075 artiklis 41, mis käsitleb olulisi ühiseid huve või huvide konflikti, on sätestatud:

„1. Sõltumatul hindajal ei ole olulisi tegelikke või võimalikke ühiseid huvisid või huvide konflikte ühegi asjaomase avalik-õigusliku asutuse või asjaomase üksusega.

2. Lõike 1 kohaldamisel käsitatakse tegelikku või võimalikku ühist huvi olulisena, kui ametisse nimetav asutus või muu selline asutus, kellele võib asjaomases liikmesriigis olla antud volitus kõnealuse ülesande täitmiseks, leiab hindamise käigus, et see võib mõjutada sõltumatu hindaja arvamust hindamise tegemisel või et seda võib põhjendatult pidada tema arvamust mõjutavaks.

3. Lõike 1 kohaldamisel on olulised vähemalt järgmiste isikutega esinevad ühised huvid või huvide konfliktid:

a)      asjaomase üksuse kõrgem juhtkond ja juhtorgani liikmed;

b)      juriidilised või füüsilises isikud, kellel on asjaomase üksuse üle kontroll või kellel on seal oluline osalus;

c)      võlausaldajad, keda ametisse nimetav asutus või muu selline asutus, kellele võib asjaomases liikmesriigis olla antud volitus kõnealuse ülesande täitmiseks, peab talle kättesaadava teabe põhjal olulisteks;

d)      iga konsolideerimisgruppi kuuluv üksus.

4. Lõike 1 kohaldamisel on asjakohased vähemalt järgmised aspektid:

a)      teenused, mida sõltumatu hindaja on asjaomasele üksusele ja lõikes 3 osutatud isikutele osutanud, k.a minevikus osutatud teenused, ning eelkõige nende teenuste ja hindamise puhul oluliste elementide vaheline seos;

b)      hindaja ning asjaomase üksuse ja lõikes 3 osutatud isikute isiklikud ja finantssuhted;

c)      sõltumatu hindaja investeeringud või muud olulised finantshuvid;

d)      isiku korral struktuuriline eraldatus või muu kehtestatav kord, mille eesmärk on tegeleda selliste võimalike ohtudega sõltumatusele nagu eneseülevaatus, omahuvi, eestkoste, familiaarsus, usalduslikud suhted või hirmutamine, sh kord vahe tegemiseks hindamisse kaasatud olla võivate ja muude töötajate vahel.

[…]“.

90      Kõigepealt tuleb täheldada, et hageja ei vaidle vastu sellele, et hindaja täitis delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 38 punktides 1 ja 2 ette nähtud tingimused – nimelt on tal 3. hinnangu tõhusaks läbiviimiseks vajalik kvalifikatsioon, kogemus, suutlikkus, teadmised ja vahendid ning ta oli asjaomastest ametiasutustest ja Banco Popularist õiguslikult eraldatud üksus.

91      Ta ei väida ka, et hindajal oli tegelik või võimalik oluline ühine huvi või huvide konflikt delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 41 lõike 1 tähenduses kas asjaomase avalik-õigusliku asutusega, see tähendab kriisilahendusnõukoguga, või asjaomase üksusega, see tähendab Banco Populariga.

92      Hageja väidab, et hindaja ei vasta tingimustele, mis peavad olema täidetud, et teda saaks pidada sõltumatuks, kuna tal oli tegelikke või võimalikke olulisi huve, mis võisid mõjutada tema arvamust 3. hinnangu andmisel või mida võis põhjendatult pidada tema arvamust mõjutavaks delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 41 lõike 2 tähenduses.

93      Ta väidab sisuliselt, et selliste huvide olemasolu ei tule hinnata üksnes esiteks hindaja ja teiseks kriisilahendusnõukogu või Banco Populari vaheliste seoste alusel, vaid arvesse tuleb võtta ka juhtumi kõiki asjaolusid. Seega heidab ta kriisilahendusnõukogule ette, et viimane ei võtnud arvesse esiteks asjaolu, et hindaja oli juba koostanud 2. hinnangu ning teiseks seoseid hindaja ja Banco Santanderi vahel.

 Esimene väiteosa, mis puudutab asjaolu, et hindaja koostas nii 2. hinnangu kui ka 3. hinnangu

94      Hageja väidab, et kuna hindaja oli juba koostanud 2. hinnangu, ei olnud ta sõltumatu hindaja valimisel ametialase hoolsuse ja objektiivsuse põhimõttest tulenevalt sobiv isik, kellelt tellida ka 3. hinnangu läbiviimine. Ta leiab, et hindaja oli oma ametialase maine säilitamise huvides tugeva surve all, mis tähendas, et ta vältis 2. hinnangus tehtud järelduste mis tahes parandamist või muutmist.

95      Hageja tuletab meelde, et kriisilahendusnõukogu on kohustatud järgima harta artiklis 41 sätestatud hea halduse põhimõtet ja erapooletuse nõuet, mille eesmärk on eelkõige vältida huvide konflikti olukordi. Kriisilahendusnõukogu piirdus aga tõdemusega, et hindaja nimetamine on formaalselt kooskõlas delegeeritud määruse 2016/1075 nõuetega, võtmata arvesse hindaja positsiooni kriisilahendusmenetluses ja tema näilikku erapooletust. Ei piisa aga sellest, kui järgitakse struktuurilist eraldatust ja olulisi huve puudutavaid nõudeid, vaid välistada tuleb ka erapoolikuse kahtlus.

96      Repliigis möönab hageja, et kohaldatavate sätetega, eelkõige määruse nr 806/2014 artikliga 20 ei ole tõepoolest vastuolus see, kui 2. ja 3. hinnangu viib läbi sama hindaja, nagu väidab kriisilahendusnõukogu. Hageja leiab aga, et asjaolu, et hindaja koostas 2. hinnangu, ei võimalda teda pidada objektiivseks ja sõltumatuks hindajaks.

97      Hageja heidab oma argumentides kriisilahendusnõukogule sisuliselt ette, et viimane määras 3. hinnangu andmisel sõltumatuks hindajaks hindaja, võtmata arvesse asjaolu, et kuna viimane oli juba andnud 2. hinnangu, ei saa teda pidada harta artikli 41 lõikes 1 sätestatud erapooletuse nõudele vastavaks, nagu seda nõuet on tõlgendatud Euroopa Kohtu praktikas.

98      Siinkohal olgu mainitud, et harta artikli 41 lõige 1 näeb muu hulgas ette, et igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult.

99      Kohtupraktikast tuleneb, et erapooletuse nõue, mis kehtib institutsioonidele, organitele ja asutustele nende ülesannete täitmisel, on mõeldud liidu aluseks oleva võrdse kohtlemise tagamiseks. Selle nõudega soovitakse eelkõige vältida võimalikke huvide konflikte institutsioonide, organite ja asutuste nimel tegutsevate ametnike ja töötajate puhul. Võttes arvesse seda, kui oluline on sõltumatuse ja aususe tagatis nii institutsioonide, organite ja asutuste sisemises toimimises kui ka välise kuvandi jaoks, hõlmab erapooletuse nõue kõiki asjaolusid, mille puhul asjas otsust tegema palutud ametnik või teenistuja peab mõistlikult aru saama, et kolmandatele isikutele võivad need näida mõjutavat tema sõltumatust selles valdkonnas (vt 27. märtsi 2019. aasta kohtuotsus August Wolff ja Remedia vs. komisjon, C‑680/16 P, EU:C:2019:257, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

100    Nendel institutsioonidel, organitel ja asutustel tuleb täita ka erapooletuse nõuet, mis koosneb kahest osast, millest esimene on subjektiivne erapooletus, mis tähendab, et asjasse puutuva institutsiooni ükski liige ei tohi väljendada oma erapoolikust või isiklikke eelarvamusi, ning teine objektiivne erapooletus, mis tähendab, et institutsioon peab pakkuma piisavaid tagatisi, et välistada mis tahes põhjendatud kahtlused võimaliku eelarvamuse suhtes (vt 27. märtsi 2019. aasta kohtuotsus August Wolff ja Remedia vs. komisjon, C‑680/16 P, EU:C:2019:257, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

101    Ent nagu on märgitud eespool punktis 87, pidi kriisilahendusnõukogu määruse nr 806/2014 artikli 20 lõike 16 kohaselt tagama juhtumi asjaolusid arvestades hindaja sõltumatuse.

102    Põhimõtteliselt ei saa tõesti välistada, et kolmanda isiku silmis võis näida asjaolu, et hindaja oli juba Banco Populari kriisilahendusmenetluses osalenud seeläbi, et ta oli enne kriisilahendusskeemi vastuvõtmist koostanud 2. hinnangu, niisugusena, mis ei võimalda 3. hinnangu läbiviimisel olla objektiivne ja erapooletu.

103    Sellega seoses tuleb täheldada, et kriisilahendusnõukogu märkis vaidlustatud otsuses, et mitu mõjutatud aktsionäri ja võlausaldajat esitasid kommentaare seoses hindaja sõltumatusega, väites, et hindaja ei oleks pidanud 3. hinnangut koostama, kuna ta oli juba koostanud 2. hinnangu. Mõnes kommentaaris mainiti asjaolu, et 2. hinnang oli prognoosiv hinnang selle kohta, kuidas igat liiki aktsionäre või võlausaldajaid koheldaks tavalises maksejõuetusmenetluses, ning väideti, et hindaja püüdis kinnitada põhimõtte tasemel 2. hinnangus tehtud analüüsi järeldusi, et ühtegi võlausaldajat ei kohelda halvemini.

104    Siiski tuleb märkida, et käesoleva juhtumi asjaolud esiteks ei näita, et 2. hinnangu koostamine mõjutas hindajat 3. hinnangu koostamisel, ja teiseks räägivad need asjaolud vastu hageja argumendile, mille kohaselt võis põhjendatult arvata, et hindajal puudus objektiivsus või erapooletus.

105    Kõigepealt tuleb meenutada, et 2. hinnang jaguneb kaheks osaks, millest esimeses antakse Banco Populari väärtusele esialgne hinnang kriisilahenduse eesmärgil ja teises esitatakse võimalik likvideerimisstsenaarium. Esimeses osas hinnati Banco Populari varasid ja kohustusi ning selle eesmärk oli määrata kindlaks Banco Populari majanduslik väärtus juhuks, kui rakendatakse ettevõtte võõrandamise vahendit. Kriisilahendusnõukogu võttis seda esimest osa arvesse kriisilahendusskeemi vastuvõtmisel. Teises osas esitatud likvideerimisstsenaariumi simulatsiooni eesmärk oli vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 20 lõikele 9 hinnata, kuidas iga aktsionäride ja võlausaldajate klassi oleks koheldud, kui ettevõtja, kelle suhtes kohaldatakse kriisilahenduse meedet, oleks likvideeritud Hispaania õiguse alusel tavalises maksejõuetusmenetluses.

106    3. hinnangus esitatud erineva kohtlemise analüüsis hinnati aga seda, kuidas mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid tegelikul pärast kriisilahendust koheldi. 2. hinnangu esimeses osas antud hinnangut Banco Populari varadele ja kohustustele kriisilahenduse seisukohast ei võetud 3. hinnangu koostamisel arvesse ning see ei saanud seega mõjutada hindajat viimati nimetatud hinnangu andmisel.

107    Seega puudutab hageja argument üksnes 2. hinnangu teist osa, mis käsitleb likvideerimisstsenaariumi simulatsiooni.

108    Vaidlustatud otsuses rõhutas kriisilahendusnõukogu sellega seoses, et kohaldatavas õigusraamistikus tunnistatakse, et 2. hinnangus antav esialgne hinnang sellele, kuidas mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajad oleks võidud kohelda, kui ettevõtja oleks likvideeritud, ei saanud olla nii täpne kui 3. hinnangus, ja seda mitmel põhjusel, nimelt eelkõige ajaliste piirangute ja 2. hinnangus kriisilahenduse kuupäevale piisavalt lähedaste andmete puudumise tõttu. Määruse nr 806/2014 artikli 20 lõike 9 kohaselt tuli 2. hinnangus seda kohtlemist „hinnata“, samas kui sama määruse artikli 20 lõike 17 kohaselt pidi 3. hinnang selle „kindlaks tegema“. Kriisilahendusnõukogu märkis, et pelka asjaolu, et 2. hinnangus esitatud esialgne hinnang ja 3. hinnang olid tulemuselt sarnased, kuid põhinesid erinevatel eeldustel, ei saa pidada iseenesest piisavaks tõendiks selle kohta, et 3. hinnang ei vastanud õiguslikele nõuetele.

109    Esiteks olgu mainitud, et hindaja täpsustas 2. hinnangus, et tal ei ole kogu vajalikku teavet ja andmeid ega piisavalt aega, et selles staadiumis anda rohkem kui lihtsalt üleüldine hinnang. Ta märkis mitmel korral, et likvideerimisstsenaariumi simulatsioon põhineb teabel, mis on ebakindel, ning kui täpsemad andmed on kättesaadavad, on tal võimalik oma oletusi täpsustada ning valmistada ette „kindlam“ ja usaldusväärsem likvideerimisstsenaarium.

110    Hindaja täheldas eelkõige, et „[k]una talle ei olnud esitatud andmeid ettevõtja korporatiivse struktuuri kohta ega üksikute ettevõtjate bilansse, koostas ta näitliku konsolideeritud likvideerimisstsenaariumi“, kuid „[t]egelik likvideerimine [seaduse 22/2003] alusel toimub üksikute ettevõtjate kaupa“. Ta lisas, et „[k]ohe kui see täiendav teave muutub kättesaadavaks, [saab ta] esitada usaldusväärsema likvideerimisstsenaariumi simulatsiooni iga ettevõtja kohta“.

111    Ühest küljest tuleneb sellest, et 2. hinnang sisaldas reservatsioone likvideerimisstsenaariumi simulatsiooni usaldusväärsuse suhtes. Teisest küljest tuleneb punktidest 105 ja 106 eespool, et asjaolu, et 3. hinnangus antud hinnang Banco Populari väärtusele likvideerimisstsenaariumi rakendumise korral erineb 2. hinnangus tehtud simulatsioonist, ei saa seada kahtluse alla viimati nimetatud hinnangu kehtivust.

112    Seega ei saa hageja põhjendatult väita, et hindaja oli 3. hinnangu koostamisel oma kutsealase maine kaitsmiseks seotud 2. hinnangus tehtud järeldustega, ega seda, et nende kahe hinnangu erinevus võis kahjustada tema kutsealast mainet ja seega viia objektiivsuse puudumiseni viimases hinnangus.

113    Teiseks on hageja argument, et hindaja oli huvitatud vältima mis tahes parandusi või muudatusi 2. hinnangus tehtud järeldustes, vastuolus asjaoludega, mille taustal 2. ja 3. hinnang koostati.

114    Sellega seoses märkis kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuses vastuseks eespool punktis 103 mainitud kommentaaridele, et kuigi 2. hinnangus antud prognoosiv hinnang sellele, kuidas oleks koheldud aktsionäre ja võlausaldajaid hüpoteetilises maksejõuetusmenetluses, viidi läbi konkreetse tähtaja jooksul ja see tugines teabele, mis oli hindajale kättesaadav enne kriisilahendust, see tähendab peamiselt teabele, mis oli kättesaadav 31. märtsi 2017. aasta seisuga, tugines 3. hinnang üksikasjalikumale teabele, mis pärines 6. juunist 2017, st tegevuse lõpu kuupäevast, kui see oli kättesaadav. Kriisilahendusnõukogu leidis, et arvestades erinevat teavet, millel need hinnangud põhinevad, ning nende erinevat eesmärki, oleks hindaja võinud jõuda teistsugusele järeldusele.

115    Esiteks tuleb meenutada, et 2. hinnangus esitatud likvideerimisstsenaariumi simulatsioonis tugineti tingimata andmetele, mis olid kriisilahendusskeemi vastuvõtmisest varasemad, samas kui 3. hinnangus tuli arvesse võtta kriisilahendusotsuse kuupäeval kättesaadavaid andmeid. Seega ei saanud eeldada, et 3. hinnangus jõuab hindaja hüpoteetilise likvideerimisstsenaariumi korral Banco Populari väärtuse hindamisel sama tulemuseni, milleni ta jõudis 2. hinnangus esitatud simulatsioonis.

116    Teiseks möönab hageja, et 2. hinnang tuli koostada kiiresti. Nagu hindaja 2. hinnangus märkis, põhines likvideerimisstsenaariumi simulatsioon kontrollimata eeldustel, mida tuli täpsustada.

117    Sellest tuleneb, et 2. hinnangu saamisest alates oli kriisilahendusnõukogu teadlik asjaolust, et hindaja peab 3. hinnangus tuginema uutele andmetele ja seega muutma likvideerimisstsenaariumi suhtes antud hinnangut. Hageja ei saa seega põhjendatult väita, et asjaolu, et hindaja koostas ka 2. hinnangu, oleks pidanud panema kriisilahendusnõukogu kahtlema hindaja objektiivsuses ja erapooletuses.

118    Kolmandaks ei vaidle hageja vastu sellele, et 2. ja 3. hinnang viidi läbi eri eesmärkidel ja eri lähenemisviise kasutades.

119    Kohtuistungil selgitas hageja, et kriisilahendusnõukogu oleks pidanud kasutama mõne teise hindaja teenuseid ja koostama hinnangu mõne teise meetodi alusel erinevalt hindajast, kes kasutas 2. ja 3. hinnangu läbiviimisel sama meetodit, andes mõlemas oma hinnangu likvideerimisstsenaariumi alusel.

120    Kuna aga teise väite analüüsist nähtub, et hinnang sellele, kuidas oleks koheldud Banco Populari aktsionäre ja võlausaldajaid juhul, kui Banco Populari suhtes oleks algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus, tuli anda likvideerimisstsenaariumi alusel, ei saa hageja tulemuslikult väita, et selle meetodi valik võis näidata, et hindaja ei olnud objektiivne. Vastupidi sellele, mida väidab hageja, oleks ükskõik milline muu hindajad, kellele kriisilahendusnõukogu oleks teinud ülesandeks 3. hinnang koostada, pidanud kasutama Banco Populari hüpoteetilise likvideerimise stsenaariumi.

121    Samuti olgu täheldatud, et 3. hinnangus ei piirdunud hindaja 2. hinnangus esitatud simulatsiooni tulemuse kinnitamisega.

122    Nii määrati näiteks 2. hinnangus võlausaldajatele makstava Banco Populari varade realiseerimise kogusummaks kolme aasta pikkuse likvideerimisstsenaariumi korral vahemik 120,9 miljardit eurot optimistlikumal juhul ja 116,5 miljardit eurot pessimistlikumal juhul. 3. hinnangus andis varade hindamine kolme aasta pikkuse likvideerimisstsenaariumi kohaldamisel teistsuguse tulemuse, nimelt optimistlikumal juhul summa 101,546 miljardit eurot ja pessimistlikumal juhul summa 97,593 miljardit eurot.

123    Pelk asjaolu, et hindaja jõudis samale järeldusele, st et mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate nõudeid Banco Populari likvideerimise korral ei rahuldata, ei ole piisav, et tõendada, et 3. hinnangu andmisel pidas ta 2. hinnangus tehtud järeldusi enda jaoks siduvaks.

124    Eeltoodust tuleneb, et argument, millega soovitakse tõendada, et hindaja ei olnud objektiivne, kuna ta koostas 2. hinnangu, ei tugine ühelegi konkreetsele tõendile ja on vastuolus 3. hinnangu sisuga.

125    Seega, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei võimalda käesoleva juhtumi asjaoludel see, et hindaja koostas 2. hinnangu, seada kahtluse alla tema sõltumatust 3. hinnangu läbiviimise ja kriisilahendusnõukogu poolt tema sõltumatuks hindajaks nimetamise seisukohast.

126    Sellest järeldub, et esimene väiteosa tuleb tagasi lükata.

 Teine väiteosa, mis puudutab hindaja ja Banco Santanderi suhteid

127    Hageja väidab, et kriisilahendusnõukogu eksis sellega, et ta ei võtnud hindaja sõltumatuse hindamisel arvesse hindaja ja Banco Santanderi suhteid.

128    Esimesena väidab ta, et arvestades teenuseid, mida hageja osutas Banco Santanderile enne ja pärast Banco Populari kriisilahendust, oleks kriisilahendusnõukogu pidanud järeldama, et hindaja ei vasta tingimustele, mis peavad olema täidetud, et teda saaks pidada sõltumatuks, kuna tal oli tegelikke või võimalikke olulisi huve, mis võisid mõjutada tema arvamust 3. hinnangu andmisel või mida võis põhjendatult pidada tema arvamust mõjutavaks delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 41 tähenduses.

129    Esiteks väidab hageja, et kriisilahendusnõukogu ei võtnud arvesse asjaolu, et hindaja oli olnud Banco Santanderi audiitor 25 aastat, kuni aastani 2016.

130    Sellega seoses tuleb märkida, et menetluses, mis puudutab õigust olla ära kuulatud, esitasid mõjutatud aktsionärid ja võlausaldajad kommentaare hindaja sõltumatuse kohta, mida nende väitel kahjustas asjaolu, et viimane oli Banco Santanderile varem – st enne kriisilahendusskeemi vastuvõtmist – teenuseid osutanud.

131    Vaidlustatud otsuses leidis kriisilahendusnõukogu vastuseks nendele kommentaaridele, et auditeerimisteenuseid, mida hindaja Banco Santanderile osutas, ei tule arvesse võtta selle hindamisel, kas hindaja oli sõltumatu 23. mail 2017, st ajal, mil temalt teenus telliti, kuna see hinnang anti Banco Populari kohta. Kriisilahendusnõukogu märkis, et selleks kuupäevaks ei olnud antud hinnangut hindaja sõltumatusele potentsiaalsetest omandajatest, kuna esiteks ei olnud seda ette nähtud kohaldatavates õigusnormides ja teiseks oli hindamismenetlus erinev müügiprotsessist, milles omandaja kindlaks määrati. Eelkõige ei olnud hindajal enne kriisilahendusskeemi vastuvõtmist juurdepääsu teabele potentsiaalsete omandajate nimede või isikute kohta.

132    Kriisilahendusnõukogu leidis, et 3. hinnangu ulatust ja eesmärki arvestades ei mõjuta hindaja poolt Banco Santanderile varem osutatud audititeenused viimase sõltumatust 3. hinnangu läbiviimisel ega tekita tegelikku või võimalikku olulist ühist huvi või huvide konflikti delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 41 tähenduses. Täpsemalt märkis ta, et 3. hinnang puudutas üksnes Banco Populari varasid ja kohustusi enne selle Banco Santanderile müümist, mitte Banco Santanderi varasid ja kohustusi.

133    Seega tuleb asuda seisukohale, et kuupäeval, mil hindaja sõltumatuks hindajaks nimetati, ehk 23. mail 2017, ei olnud omandaja isik teada ning seega ei olnud võimalik hindaja ja Banco Santanderi vahelisi suhteid arvesse võtta. Lisaks tuleb märkida, et kuupäeval, mil hindaja hindajaks nimetati, ei osutanud hindaja enam Banco Santanderile audiitorteenuseid, mida hageja ka ei väida.

134    Lisaks on delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 41 lõike 4 punkti a kohaselt selle artikli lõike 1 tähenduses tegeliku või võimaliku olulise ühise huvi või huvide konflikti olemasolu kindlakstegemisel asjakohane sõltumatu hindaja poolt asjaomasele üksusele ja lõikes 3 osutatud isikutele teenuste osutamine, sealhulgas minevikus, ning eelkõige seos nende teenuste ja hindamise seisukohast oluliste asjaolude vahel.

135    Hageja ei esita aga ühtegi argumenti, mis tõendaks seost hindaja poolt Banco Santanderile osutatud audiitorteenuste ja 3. hinnangu seisukohast asjasse puutuvate asjaolude vahel, pidades silmas, et see hinnang puudutas üksnes Banco Populari, mitte Banco Santanderi.

136    Teiseks väidab hageja, et see, et Banco Santander oli tellinud hindajalt nõustamisteenust tehinguteks, mille tulemusel sõlmiti lepingud Banco Santanderi ja Banco Populari niisuguste investorite vahel, kes olid esitanud nõudeid kohtu kaudu või kohtuväliselt, tõendab, et hindajal oli tegelikke või võimalikke ühiseid huve asjaomase üksusega delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 41 tähenduses. Hageja arvates ei saa isikut, kes viivitamatult pärast kriisilahendust nõustab kriisilahenduse esemeks oleva üksuse omandajat valdkonnas, mis on otseselt seotud kriisilahendusest tulenevate vaidlustega, pidada sõltumatuks isikust, kes temalt teenust tellib. Lisaks tellis Banco Santander hindajalt teenust teabe tõttu, mis tal Banco Populari kohta oli tänu sellele, et ta oli osalenud 2. hinnangu andmises.

137    Menetluses, mis puudutab õigust olla ära kuulatud, esitasid teatavad mõjutatud aktsionärid ja võlausaldajad ka kommentaare hindaja sõltumatuse kohta, mida nende väitel kahjustas asjaolu, et pärast Banco Populari kriisilahendust oli hindaja Banco Santanderile osutanud teenuseid, mis olid seotud Banco Populari integreerimisega või Banco Santanderi poolt Banco Populari teatud võlausaldajatele osalise hüvitise maksmisega.

138    Vastuseks nendele kommentaaridele leidis kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuses, et need teenused ei tõenda olulisi ühiseid huve või huvide konflikti delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 41 lõigete 2 ja 4 tähenduses asjaomase isikuga sama delegeeritud määruse artikli 41 lõike 3 tähenduses.

139    Esiteks leidis kriisilahendusnõukogu, et võttes arvesse 3. hinnangu ulatust ja eesmärki, ei saa teenused, mida hindaja osutab pärast kriisilahenduse kuupäeva tegevust jätkava ettevõtja suhtes, mõjutada 3. hinnangut ja selles sisalduvaid asjaolusid. Lisaks märkis ta, et 3. hinnang ei saa mõjutada Banco Populari ega Banco Santanderi seisundit, kuna selles tehakse kindlaks üksnes see, kas mõjutatud aktsionäridele ja võlausaldajatele tuleks maksta hüvitist ühtse kriisilahendusfondi kaudu.

140    Teiseks leidis kriisilahendusnõukogu, et igal juhul andis hindaja pärast kriisilahendusskeemi vastuvõtmist täiendavaid kinnitusi, et tagada see, et Banco Santanderile osutatud teenused ei saaks tekitada tegelikke või võimalikke olulisi ühiseid huve või huvide konflikte. Kriisilahendusnõukogu märkis, et hindaja kinnitas oma 18. detsembri 2019. aasta avalduses, et ükski Banco Santanderile osutatud teenus ei olnud seotud 3. hinnangu esemeks olevate varade või kohustuste hindamisega ega neid puudutava finantsteabega. Veel märkis ta, et hindaja kinnitas, et puudub teabevahetus läbi viidud hindamise ja muude projektide vahel ja selleks on võetud kaitsemeetmeid ja rakendatud konfidentsiaalsusmeetmeid.

141    Konkreetselt Banco Populari integreerimisega seotud teenuste kohta märkis kriisilahendusnõukogu, et hindaja oli piisavalt täpsustanud, et isegi kui ta oli osutanud Banco Santanderile nõustamisteenuseid, ei olnud need seotud kriisilahendusnõukogule osutatud teenustega, ei puudutanud ühtegi küsimust seoses kriisilahendusnõukogule osutatud hindamisteenustega ega hõlmanud ka Banco Populariga seotud hindamis- või õigusteenuseid.

142    Mis puudutab teenuseid seoses Banco Santanderi poolt Banco Populari teatud võlausaldajatele hüvitise maksmisega, siis märkis kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse põhjenduses 93, et hindaja oli täpsustanud, et need teenused ei olnud seotud õigusnõustamise või nõuete esitamist puudutava nõustamise teenusega. Eelkõige oli hindajalt tellitud teenust selleks, et töötada välja ja viia ellu ühtse koordineerimiskeskuse lahendus, mis pidi aitama koondada kokku teave, et hallata kohtuväliseid ja kohtu kaudu esitatud nõudeid eesmärgiga suurendada tõhusust ja vähendada haldamisele kuluvat aega. Konkreetselt olid hindajale antud ülesannete keskmes teenused seoses haldusalase teabe järgimise ja dokumenteerimisega ning perioodiliste aruannete koostamisega. Ka lisas ta, et ta ei osalenud õigusliku kaitse ettevalmistamises, kuna Banco Santander oli nende nõuete haldamiseks tellinud sõltumatute advokaadibüroode teenuseid, samuti ei määranud ta kindlaks ega arvutanud välja Banco Santanderi poolt Banco Populari klientidele pakutud hüvitiste summat.

143    Olgu märgitud, et kogu Banco Populari kriisilahenduse menetluse vältel tagas kriisilahendusnõukogu – nagu ta oli kohustatud tegema – selle, et hindaja järgib sõltumatuse nõudeid ja eelkõige neid, mis puudutavad delegeeritud määruse 2016/1075 artiklis 41 ette nähtud huvide konflikti puudumist.

144    Selleks esitas hindaja hankemenetluse käigus, mille tulemusel sõlmiti temaga eraldi leping, 18. mail 2017 kriisilahendusnõukogule avalduse, et tal ei ole Banco Populariga huvide konflikti. 23. mail 2017, mil ta nimetati hindajaks, esitas ta ka delegeeritud määruse 2016/1075 kohase avalduse oma sõltumatuse kohta, milles märkis muu hulgas, et ta on teadlik õiguslikest nõuetest ja et seal kus vaja, on tehtud asjakohaseid kohandusi tagamaks, et ei temal ega ühelgi eraldi lepingu täitmiseks välja pakutud meeskonna liikmel ei oleks olulist huvi, nagu see on määratletud delegeeritud määruse 2016/1075 artiklis 41. Ta tegi kõik vajalikud kohandused tagamaks, et mis tahes tulevikus teistele pooltele osutatav teenus ei ohustaks tema sõltumatust. Ta märkis, et tema meeskonda iga uue liikme lisamise korral järgitakse sõltumatuse nõuet ja küsitakse kriisilahendusnõukogu heakskiitu.

145    Pärast seda, kui ta oli hindajaks nimetatud, esitas ta 21. septembril 2017 ja 11. aprillil 2019 lisaavalduse oma sõltumatuse kohta pärast uute liikmete liitumist 3. hinnangut koostava meeskonnaga. Samuti kinnitas ta 18. detsembri 2019. aasta avalduses huvide konflikti puudumise kohta, et 15. novembril 2019 oli ta oma süsteemi ja kontrolle arvesse võttes 3. hinnangu koostamisel sõltumatu ja oli seda olnud ka enne, ning ta ei olnud teadlik konfliktidest teiste klientidega ega individuaalsetest konfliktidest.

146    Olgu märgitud, et 18. detsembri 2019. aasta avalduses, mis esitati kriisilahendusnõukogu nõudel seoses mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate kommentaaridega menetluses, mis puudutas õigust olla ära kuulatud, nimetas hindaja teenused, mida ta Banco Santanderile oli osutanud, ning täpsustas, et nende teenuste ja kriisilahendusnõukogule 3. hinnangu või selgitava dokumendi koostamiseks osutatud teenuste vahel puudub seos. Hindaja lisas, et ta ei ole osutanud teenuseid, mis on seotud 3. hinnangu esemeks olevate varade ja kohustuste hindamise või finantsaruandlusega.

147    Kriisilahendusnõukogu kordas hindaja selgitusi vaidlustatud otsuse põhjenduses 93, mida on mainitud eespool punktis 142. Nii kinnitas kriisilahendusnõukogu, et 18. detsembri 2019. aasta avalduses esitas hindaja lisatagatisi, mis lubasid veenduda, et Banco Santanderile osutatud teenused, mis on seotud Banco Populari teatavatele võlausaldajatele hüvitise maksmisega pärast kriisilahendust, ei põhjustanud olulisi tegelikke või võimalikke ühiseid huve või huvide konflikte delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 41 lõike 2 ja lõike 4 punkti a tähenduses.

148    Hageja aga ei selgita, kuidas need teenused võisid mõjutada hindaja arvamust 3. hinnangu andmisel delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 41 lõike 2 tähenduses.

149    Sellest tuleneb, et hageja argumendid ei sea kahtluse alla kriisilahendusnõukogu hinnangut, mille kohaselt ei näidanud teenused, mida hindaja Banco Santanderile osutas, selliste oluliste tegelike või võimalike huvide olemasolu, mis võisid mõjutada hindaja arvamust või mida võis põhjendatult pidada tema arvamust mõjutavaks delegeeritud määruse 2016/1075 artikli 41 tähenduses.

150    Teisena väidab hageja, et hindaja ja Banco Santanderi suhted tekitavad kolmanda isiku silmis erapoolikuse kahtluse, mis ei luba teda pidada sõltumatuks hindajaks. Erapooletus eeldab eelarvamuste või eelistamise puudumist. Hageja leiab aga, et 3. hinnang võib avaldada Banco Santanderile negatiivset mõju, kahjustada tema positsiooni Banco Populari kriisilahendusega seotud vaidlustes või võimaldada Banco Populari endistel aktsionäridel esitada kahju hüvitamise nõudeid.

151    Tuleb märkida, et vastavalt eespool punktides 99 ja 100 viidatud kohtupraktikale hõlmab hindaja suhtes kohaldatav erapooletuse nõue kõiki asjaolusid, mis võivad kolmandale isikule põhjendatult näida tema sõltumatust mõjutavana. Selle nõude rikkumise tuvastamiseks peavad hindaja ja Banco Santanderi suhted olema asjaoluks, mis võib tekitada põhjendatud kahtluse võimaliku eelarvamuse suhtes.

152    Seega, selleks et tuvastada, et kriisilahendusnõukogu oleks pidanud arvesse võtma muljet, et hindaja ei olnud objektiivne või erapooletu tema suhete tõttu Banco Santanderiga, tuleb kindlaks teha, et esimene, leides 3. hinnangus, et mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid ei oleks tavalises maksejõuetusmenetluses koheldud paremini kui neid koheldi kriisilahenduses, soovis eelistada teist.

153    Vaidlustatud otsuses märkis aga kriisilahendusnõukogu, et arvestades 3. hinnangu eesmärki, milleks on teha kindlaks, kas mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid oleks koheldud paremini hüpoteetilises tavalises maksejõuetusmenetluses, ei saanud see mõjutada Banco Populari müüki ega Banco Santanderi seisundit. Kriisilahendusnõukogu leidis, et 3. hinnang saab mõjutada üksnes tema arvamust, kuna ta peaks kohtlemise erinevuse korral maksma kriisilahendusfondi kaudu hüvitist.

154    Sellega seoses tuleb esiteks meenutada, et 3. hinnangus hindas hindaja Banco Populari varade ja kohustuste väärtust hüpoteetilises tavalise maksejõuetusmenetluses ning leidis, et mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate nõudeid ei oleks rahuldatud, kui Banco Popular oleks kriisilahendusotsuse tegemise kuupäeval likvideeritud. Võrreldes selle hindamise tulemust mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate tegeliku olukorraga tulenevalt kriisilahendusmeetmest, järeldas kriisilahendusnõukogu, et neil ei ole õigust hüvitisele määruse nr 806/2014 artikli 76 lõike 1 punkti e alusel.

155    Ent isegi kui hindaja oleks 3. hinnangus jõudnud järeldusele, et mõjutatud aktsionäre ja võlausaldajaid oleks Banco Populari likvideerimise korral koheldud soodsamalt kui kriisilahenduses, maksaks sellest tuleneda võivat hüvitist kriisilahendusfond, mitte Banco Santander.

156    Teiseks tuleb märkida, et võimalus, et määruse nr 806/2014 artikli 20 lõigete 16–18 alusel läbi viidava hindamise tulemus näitab, et ettevõtja aktsionäre ja võlausaldajaid oleks koheldud paremini kui see, mis tuleneb tema kriisilahendusest, on määrusega nr 806/2014 ette nähtud kriisilahendusmehhanismi toimimise lahutamatu osa, kuna selles määruses on kehtestatud hüvitamismehhanism artikli 15 lõike 1 punktis g sätestatud põhimõtte alusel, et ühtegi võlausaldajat ei kohelda halvemini.

157    Lisaks on oluline rõhutada, et asjaolu, et mõjutatud aktsionäride ja võlausaldajate nõuded oleks võidud osaliselt rahuldada tavalises maksejõuetusmenetluses, ei tähenda, et otsus algatada asjaomase panga suhtes kriisilahendusmenetlus oli vale ning et see menetlus ei olnud vajalik ja põhjendatud, kuna kriisilahenduse eesmärk on vältida süsteemselt tähtsa panga likvideerimist.

158    Seega, vastupidi sellele, mida hageja väitis kohtuistungil, ei mõjuta 3. hinnangu tulemus ei Banco Populari suhtes kriisilahendusmenetluse algatamise otsuse õiguspärasust ja selle vastavust õiguspõhimõtetele ega ka selle kriisilahenduse tulemust, st selle müüki Banco Santanderile.

159    Lisaks tuleb meenutada, et 2. hinnangu eesmärk oli erinev 3. hinnangu omast, nimelt hinnata kogu Banco Populari väärtust võimaliku omandaja jaoks, kui rakendataks ettevõtte võõrandamise meedet. Seega ei saa 3. hinnangus antud hinnang Banco Populari vara väärtusele hüpoteetilise tavalises maksejõuetusmenetluses seada kahtluse alla 2. hinnangus antud hinnangut ega seega ka Banco Populari müüki Banco Santanderile ühe euro eest.

160    Lisaks ei saa direktiivi 2014/59 artikli 85 lõike 4 viimast lõiku arvestades kriisilahendusotsuse võimalik tühistamine viia Banco Populari Banco Santanderile müümise tingimuste muutmiseni. Seega ei saa 3. hinnangu tulemusest olenemata seada kahtluse alla Banco Populari müüki Banco Santanderile ühe euro eest.

161    Kolmandaks, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei saa 3. hinnangus läbi viidud hindamine tuua kaasa seda, et Banco Santanderil tekib kohustus maksta mõjutatud aktsionäridele ja võlausaldajatele hüvitist.

162    Selle kohta tuleb märkida, et Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et nii vastutuse tuvastamise kui ka tühiseks tunnistamise hagi päädivad nõudega, et finantsinstitutsioon, kelle suhtes on alustatud kriisilahendusmenetlust, või tema õigusjärglane hüvitaks aktsionäridele kahju, mis tekkis kriisilahendusasutuse poolt selle finantsinstitutsiooni kohustuste allahindamise ja konverteerimise õiguse kasutamise tõttu, või nõudega, et talle makstakse tagasi kogu summa, mis investeeriti aktsiatesse, mis hinnati selle kriisilahendusmenetluse tulemusel alla. Sellised hagid seaksid kahtluse alla kogu hindamise, millel kriisilahendusotsus põhineb, kuna kapitali ülesehitus on osa selle hindamise objektiivsetest andmetest. Nagu märkis kohtujurist Richard de la Tour oma ettepaneku punktides 82 ja 95, nurjataks seega kriisilahendusmenetlus ise ja direktiiviga 2014/59 taotletavad eesmärgid (5. mai 2022. aasta kohtuotsus Banco Santander (Banco Populari kriisilahendus), C‑410/20, EU:C:2022:351, punkt 43).

163    Eeltoodust tuleneb, et kuna 3. hinnang ei saanud selle tulemusest olenemata mõjutada Banco Santanderi olukorda, ei saanud hindaja seda ka soodustada. Seega ei saa nende suhted tekitada põhjendatud kahtlust võimaliku eelarvamuse suhtes ega viia hindaja objektiivsuse või erapooletuse puudumiseni. Need suhted ei kujutanud endast asjaolu, mis võiks seada kahtluse alla tema sõltumatuse 3. hinnangu andmisel ja tema nimetamisel sõltumatuks hindajaks kriisilahendusnõukogu poolt.

164    Järelikult tuleb teine väiteosa ja seega esimene väide tervikuna tagasi lükata.

 Kolmas väide, mille kohaselt on 3. hinnangus selle hindamisel, milline oli Banco Populari finantsolukord kriisilahendusotsuse tegemise ajal, lähtutud väärast alusest

165    Kolmandas väites palub hageja sisuliselt Üldkohtul teha menetlustoiming, millega nõutakse Juzgado Central de instrucción n° 4 de l’Audiencia Nacionalilt (üleriigilise kohtu eeluurimiskohtunik nr 4, Hispaania) välja Hispaania Keskpanga 8. aprilli 2019. aasta eksperdiarvamus Banco Populari kohta.

166    Üldkohtule 2. septembril 2022 esitatud dokumendiga esitas hageja Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõike 3 alusel uue taotluse tõendite kogumiseks. Hageja märkis, et tema taotlust arvestades loobub ta menetlustoimingu tegemise taotlusest.

167    Kohtuistungil väitis hageja, et Hispaania Keskpanga eksperdiarvamus näitas Banco Populari vara seisu vahetult enne kriisilahendusotsust ja see võimaldas hinnata panga potentsiaali hallata oma vara ja kohustusi tegevust jätkates. Ta selgitas, et see arvamus oli äärmiselt oluline selleks, et tema suhtes saaks kohaldada tegevust jätkava ettevõtja kriteeriumi ja anda selle kriteeriumi alusel 3. hinnangust erinev hinnang.

168    Kriisilahendusnõukogu ja Hispaania Kuningriik väitsid, et viidatud arvamus ei ole asjakohane, kuna see puudutab Banco Populari väärtust 2016. aasta detsembris. Kriisilahendusnõukogu väidab eelkõige, et arvamus puudutab faktilisi asjaolusid, mis ei ole asjakohased 3. hinnangus läbi viidud vastupidise kohtlemise hindamise või võrdluse seisukohast ning mida ei ole vaidlustatud otsuses hinnatud.

169    Nagu märkis Hispaania Kuningriik, koostati see eksperdiarvamus kriminaalmenetluses, mis puudutas Banco Populari ja selle juhtide vastutust 2016. majandusaastal toimunud kapitali suurendamises, mis viidi läbi emissiooniprospektis investoritele edastatud panga raamatupidamis- ja finantsaruannete alusel, mis aga ei kajastanud panga tegelikku majanduslikku olukorda.

170    Tuleb märkida, et Hispaania Keskpanga eksperdiarvamuses on peamised järeldused kokku võetud järgmiselt: esiteks põhjustas Banco Populari suhtes kriisilahendusmeetmete võtmise 2017. aasta teises kvartalis aset leidnud hoiuste väljavoolu kolm episoodi, teiseks ei vastanud 2016. aasta kapitali suurendamise prospektis esitatud raamatupidamise aastaaruanded raamatupidamiseeskirjade nõuetele, eelkõige osas, mis puudutab refinantseeritud tehingute kvalifitseerimist kahtlasteks, ning kolmandaks olid liiga optimistlikud osa eeldusi, millele tuginedes prospektis hinnangud anti.

171    Hagiavalduses väidab hageja, et Hispaania Keskpanga eksperdiarvamuses on märgitud, et investoritele tekitatud kahju ei olnud tingitud Banco Populari vara ebapiisavusest kahjumi katmisel, vaid sellest, et ei suudetud rahuldada esitatud suuri hoiuste väljavõtmise nõudeid. Aruandes märgiti, et 2016. aasta raamatupidamise aastaaruande kohaselt oli Banco Populari netovara positiivne, summas 11,088 miljardit eurot ja ta teenis kasumit; kriisilahendusmeede Banco Populari suhtes oli tingitud hoiuste väljavoolu probleemist; 23. mail 2017 võeti välja eriti suur summa hoiuseid pärast seda, kui kriisilahendusnõukogu president oli telekanalile Bloomberg intervjuu andnud; Banco Popular sai 5. juunil 2017 Hispaania Keskpangalt erakorralist likviidsusabi 9,5 miljardit eurot ning Banco Populari juhatus palus 6. juuni 2017. aasta kirjas EKP-l kuulutada pank maksejõuetuks või tõenäoliselt maksejõuetuks jäävaks, märkides samas, et jätkata tuleb eraõigusliku lahenduse leidmist. Sellest aruandest nähtub, et kuigi Banco Popularil oli suur likviidsusprobleem, olid tema omavahendid enne kriisilahendusotsust positiivsed, isegi kui võtta arvesse raamatupidamislikku korrigeerimist, mida tuli veel teha, ja hoolimata sellest, et ei pruugitud suuta järgida võimalikke regulatiivseid solventsuse suhtarve.

172    Sellega seoses piisab, kui meenutada, et 3. hinnangus läbi viidud kohtlemise erinevuse hindamine seisnes selles, et võrreldakse seda, kuidas Banco Populari kriisilahenduse tõttu aktsionäre ja võlausaldajaid tegelikult koheldi, ning seda, kuidas neid oleks koheldud siis, kui ettevõtja suhtes oleks kriisilahendusskeemi vastuvõtmise ajal algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus. Hispaania Keskpanga eksperdiarvamus puudutab aga Banco Populari kriisilahendusele eelnenud sündmusi, nimelt 2016. aasta kapitali suurendamist ja 2017. aasta esimeses kvartalis aset leidnud hoiuste väljavoolu, mis ei olnud 3. hinnangu andmisel asjakohased.

173    Lisaks ei selgita hageja, kuidas oleks tulnud 3. hinnangus või vaidlustatud otsuses arvesse võtta Hispaania Keskpanga eksperdiaruandes analüüsitud sündmusi, mis puudutavad Banco Populari olukorda enne kriisilahendust. Samuti ei ole ta välja toonud, millist hagiavalduses või repliigis esitatud argumenti see aruanne toetab.

174    Tuleb aga märkida, et hageja nõudis selle aruande esitamist selleks, et ta saaks ise hinnangu anda. Kohtuistungil täpsustas hageja, et see aruanne oli vajalik selleks, et hinnata Banco Populari kui tegevust jätkavat ettevõtjat.

175    Sellega seoses piisab, kui meenutada, et teise väite analüüsist nähtub, et 3. hinnangus tuli lähtuda likvideerimisstsenaariumist. Seega ei ole hinnang, mille andmise hageja Hispaania Keskpanga eksperdiarvamuse alusel välja pakub, igal juhul asjakohane ega saa tõendada 3. hinnangus tehtud ilmset viga.

176    Järelikult tuleb asuda seisukohale, et uus tõend, mille hageja 2. septembril 2022 esitas, st Hispaania Keskpanga eksperdiarvamus, ei ole vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel asjakohane ning puudub vajadus analüüsida seda, kas hageja on selle hilinenult esitamist põhjendanud.

177    Mis puudutab hagiavalduses esitatud argumente, v.a taotlus nõuda välja Hispaania Keskpanga eksperdiarvamus, siis piirdub hageja väitega, et kuna Banco Populari kriisilahendus otsustati puuduliku likviidsuse, mitte puuduliku varalise tasakaalu tõttu, siis on arusaamatu, miks 3. hinnangus ei võetud aluseks Banco Populari turukapitalisatsiooni väärtust kriisilahendusotsuse tegemise ajal, arvestades, et see on kõigi börsil noteeritud äriühingute väärtuse alammäär. Kriisilahenduse kuupäeval oli Banco Populari turukapitalisatsioon 1,33 miljardit eurot ja aktsia viimane lõppkurss 0,317 eurot.

178    Piisab, kui tõdeda, et hageja ei selgita, miks peaks Banco Populari turukapitalisatsiooni väärtust arvesse võtma, kui likvideerimisstsenaariumi alusel läbi viidava hindamise käigus määratakse kindlaks, kuidas oleks aktsionäre ja võlausaldajaid tavalises maksejõuetusmenetluses koheldud. Sellega seoses olgu meenutatud, et delegeeritud määruse 2018/344 artikli 4 lõike 1 kohaselt tuleb see hinnang anda meetodi abil, mis seisneb üksnes tavalises maksejõuetusmenetluses eeldatava rahavoo diskonteeritud summa kindlaksmääramises.

179    See argument tuleb seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

180    Järelikult tuleb kolmas väide tagasi lükata ning hagi tervikuna jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

181    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja vastavalt kriisilahendusnõukogu nõudele mõista hagejalt välja ka kriisilahendusnõukogu kohtukulud.

182    Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Seega jäävad Hispaania Kuningriigi kohtukulud tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Laura Molina Fernándeze kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Ühtse Kriisilahendusnõukogu (SRB) kohtukulud.

3.      Jätta Hispaania Kuningriigi kohtukulud tema enda kanda.

Van der Woude De Baere Steinfatt

Kecsmár       Kingston

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 22. novembril 2023 Luxembourgis.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: hispaania.