Kohtuasi T‑157/23
(avaldatud väljavõtetena)
Kneipp GmbH
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet
Üldkohtu (kaheksas koda) 24. aprilli 2024. aasta otsus
Euroopa Liidu kaubamärk – Vastulausemenetlus – Euroopa Liidu sõnamärgi Joyful by nature taotlus – Euroopa Liidu varasem sõnamärk JOY – Suhteline keeldumispõhjus – Maine kahjustamine – Määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõige 5 – Tõend maine kohta – Varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamine
1. Euroopa Liidu kaubamärk – Euroopa Liidu kaubamärgi mõiste ja Euroopa Liidu kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Varasema identse või sarnase maineka kaubamärgi omaniku vastulause – Varasema maineka kaubamärgi kaitse laienemine kaupadele või teenustele, mis ei ole sarnased – Tingimused – Kaubamärgi maine liikmesriigis või liidus – Mõiste – Hindamiskriteeriumid
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2017/1001, artikli 8 lõige 5)
(vt punktid 15 ja 19)
2. Euroopa Liidu kaubamärk – Euroopa Liidu kaubamärgi mõiste ja Euroopa Liidu kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Varasema identse või sarnase maineka kaubamärgi omaniku vastulause – Varasema maineka kaubamärgi kaitse laienemine kaupadele või teenustele, mis ei ole sarnased – Tingimused – Kaubamärgi maine liikmesriigis või liidus – Tõend maine kohta – Tõendamiskoormis
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2017/1001, artikli 8 lõige 5)
(vt punktid 20–22 ja 38–42)
3. Euroopa Liidu kaubamärk – Euroopa Liidu kaubamärgi mõiste ja Euroopa Liidu kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Varasema identse või sarnase maineka kaubamärgi omaniku vastulause – Varasema maineka kaubamärgi kaitse laienemine kaupadele või teenustele, mis ei ole sarnased – Sõnamärgid Joyful by nature ja JOY
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 2017/1001, artikli 8 lõige 5)
(vt punktid 31–36, 58–60, 73–75, 88 ja 92)
Kokkuvõte
Üldkohus jättis oma otsusega rahuldamata hageja, kaubamärgitaotleja Kneipp GmbH, hagi ja tegi otsuse kaubamärgi maine tõendamise koormise kohta. Ta otsustas selles küsimuses, et kuigi kaubamärgi maine tõendamise koormis lasub kaubamärgi omanikul, kaob kaubamärgi maine järk-järgult ning seega peab hageja tõendama, et maine, mille varasem kaubamärk oli järk-järgult mitme aasta jooksul omandanud, kadus järsku viimase uuritud aasta jooksul.
Hageja esitas 29. novembril 2019 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) taotluse registreerida ELi kaubamärgina sõnaline tähis Joyful by nature.(1)
Jean Patou esitas selle kaubamärgi registreerimisele vastulause, tuginedes segiajamise tõenäosusele ja väites, et kahjustatakse mitut talle kuuluvat varasemat õigust, sealhulgas 2016. aastal registreeritud ELi sõnamärgi JOY mainet.
EUIPO vastulausete osakond rahuldas vastulause määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 5 alusel, lähtudes varasema kaubamärgi mainest(2).
Hageja esitatud kaebuse alusel tühistas EUIPO apellatsioonikoda osaliselt vastulausete osakonna otsuse teatud teenuste osas. Ta jättis aga kaebuse rahuldamata muude kaupade ja teenuste suhtes, mille puhul ta leidis muu hulgas, et Jean Patou oli suutnud tõendada, et varasemal kaubamärgil on tugev maine parfümeeriatoodete ja parfüümide valdkonnas.
Seepeale esitas hageja hagiavalduse, milles ta tugines määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 5 rikkumisele.
Üldkohtu hinnang
Varasema kaubamärgi maine olemasolu hindamise käigus tuletas Üldkohus kõigepealt meelde, et kaubamärgi maine tuleb tuvastada taotletava kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise kuupäeva seisuga, milleks käesoleva juhul on 29. november 2019.
Esiteks tõdes Üldkohus, et Jean Patou esitatud tõenditest nähtub, et varasemal kaubamärgil oli sel kuupäeval olulisel osal liidu territooriumist maine parfümeeriatoodete ja parfüümide valdkonnas. Nimelt on varasem kaubamärk asjaomasele laiale avalikkusele laialdaselt tuntud, olgugi et parfüümi Joy teenitud prestiižsed auhinnad, millele need tõendid viitavad, olid antud mitu aastat tagasi ja aastatel 2013–2018 oli selle parfüümi müügikäive vähenenud. Üldkohus tõdes, et igal juhul on varasem kaubamärk minevikus olnud väga tuntud, ja isegi kui eeldada, et tuntus võis olla aastate jooksul vähenenud, oli see siiski olemas ka taotletud kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise kuupäeval, mistõttu võis sel kuupäeval teatav tuntus olla „säilinud“.
Teiseks käsitles Üldkohus maine tõendamise koormist ja kordas sellega seoses, et dokument, mis on koostatud mõnda aega enne või pärast asjaomase kaubamärgi taotluse esitamise kuupäeva, võib sisaldada tarvilikku teavet, arvestades asjaolu, et üldiselt omandab kaubamärk maine järk-järgult. Ta täpsustas, et sama põhjendus kehtib ka maine kaotamise kohta, mis üldiselt kaob samuti järk-järgult. Sellise dokumendi tõenduslik väärtus võib varieeruda sõltuvalt sellest, kui palju aega jääb dokumendi koostamise ja registreerimistaotluse esitamise vahele. Selles osas nähtub kohtupraktikast, et pelgalt asjaolu, et tõenditel on asjaomase registreerimistaotluse esitamise kuupäevast viis aastat varasem kuupäev, ei saa iseenesest võtta nende tõenduslikku väärtust. Samuti tuleneb kohtupraktikast, et maine tõendamise koormis lasub varasema kaubamärgi omanikul.
Käesoleval juhul oli apellatsioonikoda esile toonud, et kuigi enamik esitatud tõenditest hõlmab ajavahemikku 2013–2017 ning mõni neist pärineb 1990., 2000. või 2006. aastast, nähtub neist tõenditest siiski, et Jean Patou oli 2018. aastal teinud jätkuvaid pingutusi oma turuosa säilitamiseks. Veel tõdes apellatsioonikoda, et maine kaotus tekib harva vaid ühe korraga, vaid pigem on see pikaajaline protsess, sest maine kujuneb tavaliselt välja mitme aasta jooksul ning seda ei saa lihtsalt sisse ja välja lülitada. Apellatsioonikoja sõnul on hageja ülesanne tõendada, et maine kadus väga järsku, lühikese aja jooksul.
Üldkohus sedastas, et see hinnang ei kujuta endast tõendamiskoormise ümberpööramist ja on kooskõlas viidatud kohtupraktikaga. Kuna puuduvad konkreetsed tõendid selle kohta, et maine, mille varasem kaubamärk järk-järgult mitme aasta jooksul oli omandanud, kadus järsku viimase uuritud aasta jooksul, oli apellatsioonikojal õigus järeldada, et varasem kaubamärk oli asjaomasel kuupäeval veel tuntud.
Seetõttu jätkas Üldkohus oma analüüsi ja tuvastas, et apellatsioonikoda ei teinud hindamisviga, kui leidis, et asjaomane avalikkus võib tajuda seost vastandatud kaubamärkide vahel. Seetõttu – olles esiteks järeldanud, et esineb oht, mis ei ole oletuslik, et hageja võib edaspidi varasema kaubamärgi mainet ära kasutada, ja teiseks, et taotletud kaubamärgi kasutamiseks ei ole õigustavat põhjust – jättis Üldkohus hagi tervikuna rahuldamata.