EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
16. juuli 2020(*)
Eelotsusetaotlus – Vastuvõetavus – ELTL artikkel 267 – Mõiste „liikmesriigi kohus“ – Kriteeriumid – Sotsiaalpoliitika – Direktiiv 2003/88/EÜ – Kohaldamisala – Artikkel 7 – Õigus tasustatud põhipuhkusele – Direktiiv 1999/70/EÜ – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Klauslid 2 ja 3 – Mõiste „tähtajaline töötaja“ – Rahukohtunikud ja kutselised kohtunikud – Erinev kohtlemine – Klausel 4 – Diskrimineerimiskeelu põhimõte – Mõiste „objektiivsed põhjused“
Kohtuasjas C‑658/18,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Giudice di pace di Bologna (Bologna rahukohtunik, Itaalia) 16. oktoobri 2018. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 22. oktoobril 2018, menetluses
UX
versus
Governo della Repubblica italiana,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president A. Arabadjiev (ettekandja), kohtunikud P. G. Xuereb ja T. von Danwitz,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: ametnik R. Schiano,
arvestades kirjalikku menetlust ja 28. novembri 2019. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– UX, esindajad: avvocati G. Guida, F. Sisto, F. Visco, ja V. De Michele,
– Governo della Repubblica italiana, esindajad: G. Palmieri, keda abistasid avvocati dello Stato L. Fiandaca ja F. Sclafani,
– Euroopa Komisjon, esindajad: G. Gattinara ja M. van Beek,
olles 23. jaanuari 2020. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada ELTL artiklit 267 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 31 lõiget 2 ning artiklit 47; põhimõtet, et liikmesriigid vastutavad liidu õiguse rikkumise eest; Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT 2003, L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381) artikli 1 lõiget 3 ja artiklit 7; ning 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta (edaspidi „raamkokkulepe“) – mis on lisatud nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT 1999, L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368) – klausleid 2 ja 4.
2 Taotlus on esitatud UXi ja Governo della Repubblica italiana (Itaalia valitsuse) vahelises kohtuvaidluses nõude üle hüvitada kahju, mis tekkis seetõttu, et Itaalia riik rikkus liidu õigust.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Direktiiv 89/391/EMÜ
3 Nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta (EÜT 1989, L 183, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 349) artiklis 2 on määratletud tegevusvaldkonnad, mida direktiiv hõlmab:
„1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse nii avaliku kui ka erasektori kõikide tegevusvaldkondade suhtes (tööstus, põllumajandus, kaubandus, haldus, teenindus, haridus, kultuur, vaba aeg jne).
2. Käesolevat direktiivi ei kohaldata juhul, kui teatava avaliku teenistuse, nagu näiteks relvajõudude või politsei, või teatava kodanikukaitseteenistuse tegevus oma eripära tõttu sellega vältimatult vastuollu satub.
Sellisel juhul tuleb töötajate ohutus ja tervis tagada nii hästi kui võimalik, pidades silmas käesoleva direktiivi eesmärke.“
Direktiiv 2003/88
4 Direktiivi 2003/88 artikli 1 „Eesmärk ja kohaldamisala“ lõigetes 1–3 on sätestatud:
„1. Käesolev direktiiv sätestab tööaja korralduse minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded.
2. Käesolevat direktiivi kohaldatakse:
a) minimaalse […]põhipuhkuse suhtes […]
[…]
3. Käesolevat direktiivi kohaldatakse nii avaliku kui erasektori kõigi tegevusalade suhtes direktiivi 89/391/EMÜ artikli 2 tähenduses, ilma et see piiraks käesoleva direktiivi artiklite 14, 17, 18 ja 19 kohaldamist.
[…]“.
5 Direktiivi artiklis 7 „Põhipuhkus“ on sätestatud:
„1. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega.
2. Minimaalset tasulist põhipuhkust ei või asendada hüvitisega, välja arvatud töösuhte lõpetamise korral.“
Direktiiv 1999/70
6 Direktiivi 1999/70 põhjendus 17 on sõnastatud järgmiselt:
„raamkokkuleppes kasutatud mõistete puhul, mida seal ei ole konkreetselt määratletud, lubab direktiiv liikmesriikidel need määratleda kooskõlas siseriikliku õiguse või praktikaga, nagu seda tehakse samalaadseid mõisteid kasutavate muude sotsiaalvaldkonda käsitlevate direktiivide puhul, tingimusel et kõnealused määratlused järgivad raamkokkuleppe sisu.“
7 Nimetatud direktiivi artikli 1 kohaselt on direktiivi eesmärk „jõustada […] töövõtjate vaheliste üldorganisatsioonide (ETUC, UNICE ja CEEP) vahel […] sõlmitud raamkokkulepe […], mis on direktiivile lisatud“.
8 Vastavalt raamkokkuleppe klauslile 1 on selle kokkuleppe eesmärk esiteks parandada tähtajalise töötamise kvaliteeti, tagades diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohaldamise, ning teiseks luua raamistik, et vältida kuritarvitusi, mis võiksid tuleneda järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest.
9 Raamkokkuleppe klauslis 2 „Reguleerimisala“ on ette nähtud:
„1. Kokkulepet kohaldatakse tähtajaliste töötajate suhtes, kellel on tööleping või töösuhe, nagu see on määratletud liikmesriigi seadustes, kollektiivlepingutes või praktikas.
2. Liikmesriigid, olles konsulteerinud tööturu osapooltega, ja/või tööturu osapooled võivad ette näha, et käesolevat kokkulepet ei kohaldata:
a) esialgse kutseõppega seotud tööpraktika ja töö käigus toimuva väljaõppe suhtes;
b) töölepingute ja töösuhete suhtes, mis on sõlmitud erilise riikliku või riigi toetatava kutseõppe-, integreerumis- ja ümberõppeprogrammi raames.“
10 Raamkokkuleppe klausel 3 „Mõisted“ on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevas kokkuleppes tähendab
1. „tähtajaline töötaja“ isikut, kellel on vahetult tööandja ja töötaja vahel sõlmitud tööleping või töösuhe, milles töölepingu või töösuhte lõpp on määratud objektiivsete tingimustega, milleks võib olla konkreetse kuupäeva saabumine, konkreetse ülesande lõpetamine või konkreetse sündmuse toimumine.
2. “võrreldav alatine töötaja“ töötajat, kellel on samas asutuses määramata tähtajaga tööleping või töösuhe, mis on sõlmitud sama või samalaadse töö või tegevuse kohta, võttes arvesse erialast ettevalmistust ja oskusi. […]“.
11 Raamkokkuleppe klauslis 4 „Mittediskrimineerimise põhimõte“ on sätestatud:
„1. Töötingimuste osas ei kohelda tähtajalisi töötajaid vähem soodsalt kui võrreldavaid alatisi töötajaid seetõttu, et neil on tähtajaline tööleping või töösuhe, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused.
2. Kui see on asjakohane, kohaldatakse pro rata temporis põhimõtet.“
Itaalia õigus
12 Itaalia põhiseaduse artikkel 106 sisaldab põhimõttelise tähtsusega sätteid kohtunike ametisse nimetamise kohta:
„Kohtunikud nimetatakse ametisse konkursi alusel.
Kohtukorraldust reguleeriva seadusega võib lubada, et ametisse nimetatakse – ka valitud – aukohtunikke (onorari), kes täidavad kõiki ülesandeid, mis on üksikkohtunikel.
[…]“.
13 21. novembri 1991. aasta seaduse nr 374 rahukohtuniku ametikoha loomise kohta (Istituzione del giudice di pace) (GURI nr 278 regulaarne lisa, 27.11.1991, lk 5, edaspidi „seadus nr 374/1991“) põhikohtuasja asjaolude suhtes kohaldatavas redaktsioonis on sätestatud:
„Artikkel 1
Rahukohtuniku staatus ja ülesanded
1. Luuakse rahukohtuniku ametikoht; rahukohtunik mõistab õigust tsiviil- ja kriminaalasjades ning täidab tsiviilvaldkonnas lepitusülesandeid vastavalt käesolevale seadusele.
2. Rahukohtunik on aukohtunik, kes kuulub kohtu koosseisu.
[…]
Artikkel 3
Rahukohtunike loetelu ja ametikohtade jaotus
1. Rahukohtunike loetelus on 4700 ametikohta; […]
[…]
Artikkel 4
Määramine
1. Aukohtunik määratakse rahukohtuniku ametisse Vabariigi Presidendi dekreediga, ettepaneku alusel, mille üle on arutanud ja otsuse langetanud kõrgem kohtute haldamise nõukoda, ja mille on ühehäälselt teinud territoriaalselt pädev kohtute haldamise nõukoda, kelle koosseisu on arvatud viis piirkondliku apellatsiooniastme kohtu juures tegutsevate advokaatide ja prokuröride esindajat.
[…]
Artikkel 10
Rahukohtuniku ülesanded ja distsiplinaarjärelevalve
1. Rahukohtunik on kohustatud täitma ülesandeid, mida täidavad kutselised kohtunikud. […]
Artikkel 11
Rahukohtuniku hüvitised
1. Rahukohtuniku amet on auamet.
2. Aukohtunikud, kes täidavad rahukohtuniku ülesandeid, saavad 70 000 Itaalia liiri (ligikaudu 35 euro) suurust hüvitist iga kohtuistungi eest tsiviil- või kriminaalasjas, ka siis, kui ei ole tegemist istungiga poolte suuliste seisukohtade ärakuulamiseks, ning pitseerimistoimingute eest, ning 110 000 Itaalia liiri suurust hüvitist (ligikaudu 55 eurot) iga muu menetluse eest, mis on lõpule viidud või registrist kustutatud.
3. Samuti saavad nad iga tegelikult teenistuses oldud kuu eest 500 000 Itaalia liiri suurust hüvitist (ligikaudu 250 eurot), et kompenseerida koolituste ja teadmiste ajakohastena hoidmise kulud ja üldised teenistuskulud.
[…]
4 bis. Käesolevas artiklis ette nähtud hüvitisi võib kumuleerida pensioni ja pensionihüvitistega, sõltumata nende nimetusest.
4 ter. Käesolevas artiklis ette nähtud hüvitised ei või ühelgi juhul ületada 72 000 eurot bruto aastas.“
14 2. aprilli 1979. aasta seaduses nr 97 kohtunike õigusliku staatuse ning üld-, haldus- ja sõjaväekohtute kohtunike ning riigi esindajate tasustamise kohta (Norme sullo stato giuridico dei magistrati e sul trattamento economico dei magistrati ordinari e amministrativi, dei magistrati della giustizia militare e degli avvocati dello Stato), kohtuasja asjaoludele kohaldatava versiooni artiklis 8 bis on sätestatud:
„[…] üld- ja halduskohtute kohtunike, kontrollikoja liikmete, sõjaväekohtunike ja riigi esindajate ja prokuröride (avvocati dello Stato ja procuratori dello Stato) iga-aastane põhipuhkus on 30 päeva.“
15 13. juuli 2017. aasta seadusandliku dekreediga nr 116 aukohtunike süsteemi struktuurne reform ja muud rahukohtunike kohta käivad sätted ning üleminekukord teenistuses olevate aukohtunike jaoks vastavalt 28. aprilli 2016. aasta seadusele nr 57 (Riforma organica della magistratura onoraria e altre disposizioni sui giudici di pace, nonché disciplina transitoria relativa ai magistrati onorari in servizio, a norma della legge 28 aprile 2016, n. 57) (GURI nr 177, 31.7.2017, lk 1) artiklis 24 on rahukohtunikele ette nähtud puhkuseperioodi hüvitis, ent seda üksnes neile aukohtunikele, kes astusid ametisse pärast 16. augustit 2017.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
16 Põhikohtuasja hageja nimetati Giudice di pace’ks (rahukohtunik) 23. veebruaril 2001 ja ta täitis ametikohustusi kahe erineva kohtu juures ajavahemikel 2002–2005 ja 2005. aastast kuni tänaseni.
17 Ajavahemikul 1. juulist 2017 kuni 30. juunini 2018 kuulutas hageja kriminaalkohtunikuna 478 kohtulahendit, eeluurimiskohtunikuna (giudice dell’indagine preliminare) 1113 menetluse lõpetamise määrust teadaolevate kahtlustatavate kohta ja 193 menetluse lõpetamise määrust tuvastamata kahtlustatavate kohta. Oma ülesandeid täites peab hageja üksikkohtunikuna kaks kohtuistungit nädalas, v.a tasustamata puhkuse ajal augustis, mil menetlustähtaegade kulgemine peatatakse.
18 2018. aasta augustis, tasustamata puhkuse ajal, ei täitnud põhikohtuasja hageja ühtki rahukohtuniku ülesannetest ega saanud seetõttu ka mingit hüvitist.
19 Põhikohtuasja hageja esitas 8. oktoobril 2018 Giudice di pace di Bolognale (Bologna rahukohtunik, Itaalia) taotluse teha maksekäsk, kohustades Governo della Republicca Italianat (Itaalia valitsust) maksma talle 4500 eurot, mis UXi hinnangul vastab 2018. aasta augustikuu tasule, mida võiks nõuda tema staažiga kutseline kohtunik, et hüvitada kahju, mida põhikohtuasja hageja on enda hinnangul kannatanud seetõttu, et Itaalia riik rikkus ilmselgelt raamlepingu klauslit 4 ja direktiivi 2003/88 artiklit 7 ning harta artiklit 31. Teise võimalusena palub põhikohtuasja hageja, et Itaalia valitsuselt mõistetaks samadel alustel välja 3039,76 eurot, mis on arvutatud lähtuvalt talle 2018. juulis makstud netosummast.
20 Niisuguses kontekstis tuleneb eelotsusetaotlusest, et rahukohtunike saadavad tasud on seotud tehtud tööga ja et need arvutatakse kuulutatud kohtulahendite arvu alusel. Sellest tuleneb, et augustikuise puhkuse ajal ei saanud põhikohtuasja hageja mingit hüvitist, samas kui kutselistel kohtunikel on õigus 30‑päevasele tasustatud puhkusele. 13. juuli 2017. aasta seadusandliku dekreedi nr 116 artikkel 24, milles on nüüd ette nähtud, et rahukohtunike puhkuseperioode tasustatakse, ei ole aga põhikohtuasja hageja suhtes kohaldatav tema ametisse astumise kuupäeva tõttu.
21 Eelotsusetaotlusest ilmneb samuti, et rahukohtunikud alluvad distsiplinaarküsimustes analoogsetele kohustustele nagu kutselised kohtunikud. Kõrgeim kohtute haldamise nõukoda teostab koos justiitsministeeriumiga järelevalvet selle üle, et neid kohustusi täidetaks.
22 Giudice di pace di Bologna (Bologna rahukohtunik) on erinevalt Itaalia kõrgematest kohtutest seisukohal, et rahukohtunikke tuleb käsitada „töötajatena“ vastavalt direktiivile 2003/88 ja raamlepingule vaatamata sellele, et nad täidavad auametit. Sellise lähenemise põhjendamiseks viitab see kohus muu hulgas alluvussuhtele, mis tema hinnangul iseloomustab rahukohtunike ja Ministero della giustizia (justiitsministeeriumi) vahelist suhet. Samuti ei allu rahukohtunikud mitte üksnes kõrgeima kohtute haldamise nõukoja distsiplinaarpädevusele, vaid kuuluvad ka selle kehandi peetavasse teenistujate loetellu. Samuti toimetatakse rahukohtunike palgatõendid kätte samal viisil, mis on ette nähtud avaliku sektori teenistujate osas ja rahukohtuniku sissetulek on samastatud palgatöötaja sissetulekuga. Seega kuulub direktiiv 2003/88 selle kohtu sõnul rahukohtunike suhtes kohaldamisele.
23 Neil asjaoludel otsustas Giudice di pace di Bologna (Bologna rahukohtunik) kohtuasjas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule viis eelotsuse küsimust.
24 Eelotsusetaotluse esitanud kohus otsustas oma 11. novembri 2019. aasta lahendis, mis saabus Euroopa Kohtusse 12. novembril 2019, et ta loobub oma neljandast ja viiendast küsimusest, kinnitades, et jääb esimese kuni kolmanda eelotsuse küsimuse juurde, mis on järgmised:
„1. Kas eelotsusetaotluse esitanud kohtu taoline rahukohtunik on niisugune Euroopa Liidu liikmesriigi „kohus“, kes on vastavalt ELTL artiklile 267 pädev esitama eelotsusetaotlust, isegi kui riiklik õigussüsteem ei taga talle tema töökoha ajutisuse tõttu kutseliste kohtunikega samaväärseid töötingimusi, hoolimata sellest, et ta täidab riiklikus kohtusüsteemis samasuguseid kohtu ülesandeid ja kuulub riigi kohtunikkonna hulka, ja rikub sellega Euroopa kohtuniku sõltumatuse ja erapooletuse tagatisi, mida Euroopa Kohus on käsitlenud 19. septembri 2006. aasta kohtuotsuses Wilson (C‑506/04, EU:C:2006:587, punktid 47–53), 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsuses Associação Sindical dos Juizes Portugueses (C‑64/16, EU:C:2018:117, punkt 32 ja punktid 41–45) ja 25. juuli 2018. aasta kohtuotsuses Minister for Justice and Equality (kohtusüsteemi puudused) (C‑216/18 PPU, EU:C:2018:586, punktid 50–54)?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas rahukohtunikust hageja teenistus kuulub mõiste „tähtajaline töö“ alla, mida on kasutatud direktiivi 2003/88 artikli 1 lõikes 3 ja artiklis 7, koostoimes [raamkokkuleppe] klausliga 2 ning […] harta artikli 31 lõikega 2, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus 1. märtsi 2012. aasta kohtuotsuses O’Brien (C‑393/10, EU:C:2012:110) ja 29. novembri 2017. aasta kohtuotsuses King (C‑214/16, EU:C:2017:914), ning kui see on nii, siis kas võib [raamkokkuleppe] klauslis 4 sätestatud samade töötingimuste kohaldamisel pidada tavalist või kutselist kohtunikku tähtajatuks töötajaks, kes on võrreldav tähtajalisest töötajast „rahukohtunikuga“?
3. Kui vastus esimesele ja teisele küsimusele on jaatav, siis kas harta artikliga 47, koostoimes ELTL artikliga 267, arvestades Euroopa Kohtu kohtupraktikat Itaalia Vabariigi vastutuse kohta [liidu] õiguse ilmselge rikkumise eest kõrgeima astme kohtu poolt 30. septembri 2003. aasta kohtuotsuses Köbler (C‑224/01, EU:C:2003:513), 13. juuni 2006. aasta kohtuotsuses Traghetti del Mediterraneo (C‑173/03, EU:C:2006:391) ja 24. novembri 2011. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Itaalia (C‑379/10, ei avaldata, EU:C:2011:775), on vastuolus seaduse nr 117 õigusemõistmise käigus tekitatud kahju hüvitamine ja kohtunike tsiviilvastutus [legge n.117 – Risarcimento dei danni cagionati nell’esercizio delle funzioni giudiziarie e responsabilità civile dei magistrati] (GURI nr 88, 15.4.1988) artikli 2 lõiked 3 ja 3 bis, milles käsitletakse kohtunike tsiviilvastutust tahtluse või raske hooletuse eest „seaduse või […] liidu õiguse ilmselge rikkumise korral“ ja seavad selle riigi kohtuniku valiku ette – mis sõltumata valiku tulemusest toob kaasa riigi tsiviil- ja distsiplinaarvastutuse tuvastamise kohtuasjades, kus just seesama avaliku halduse sektor on menetluspool, eelkõige neil juhtudel, mil kohtuasja lahendav kohus on tähtajalise lepinguga rahukohtunik, kellel puudub tõhus õiguslik, majanduslik ja sotsiaalkindlustusõiguslik kaitse – nagu käesolevas kohtuasjas käsitletaval juhul: kas rikkuda oma riigi õigusnorme, jättes need kohaldamata ja kohaldades [liidu] õigust nii, nagu seda tõlgendab Euroopa Kohus, või hoopis rikkuda [liidu] õigust ja kohaldada oma riigi õigusnorme, mis takistavad tõhusa kaitse tunnustamist ning on vastuolus direktiivi 2003/88 artikli 1 lõikega 3 ja artikliga 7, ja üle võetud tähtajalise töö raamkokkuleppe klauslitega 2 ja 4 ning harta artikli 31 lõikega 2?“
Menetlus Euroopa Kohtus
25 Eelotsusetaotluse esitanud kohus palus menetleda asja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23a kohases eelotsuse kiirmenetluses.
26 Euroopa Kohus otsustas 6. novembril 2018 ettekandja-kohtuniku ettepaneku põhjal ja pärast kohtujuristi ärakuulamist jätta see taotlus rahuldamata.
Menetluse suulise osa uuendamise taotlus
27 Pärast seda, kui kohtujurist oli esitanud oma ettepaneku, palus põhikohtuasja hageja Euroopa Kohtu kantseleisse 29. jaanuaril 2020 saabunud dokumendis menetluse suulise osa uuendamist Euroopa Kohtu kodukorra artikli 83 alusel.
28 Põhikohtuasja hageja põhjendab oma taotlust sisuliselt nii, et mis puudutab elemente, millest moodustub rahukohtunike tasu, siis tugines kohtujurist oma ettepanekus Euroopa Kohtu niisugusele praktikale, mille üle 28. novembril 2019 suuliste seisukohtade ärakuulamiseks korraldatud kohtuistungil ei vaieldud. Põhikohtuasja hageja vaidleb vastu hinnangule, mille kohtujurist andis tasustatud puhkuse tasu arvutusmeetodi kohta, konkreetsemalt seoses tasu teatavate osadega, mida tuleb selle hüvitise arvutamisel kasutada. Seega leiab põhikohtuasja hageja, et kohtujurist esitas uue väite, mille üle kohtuistungil ei vaieldud.
29 Sellega seoses tuleb märkida, et ELTL artikli 252 teise lõigu kohaselt on kohtujuristi ülesanne avalikul kohtuistungil täiesti erapooletult ja sõltumatult teha põhjendatud ettepanekuid kohtuasjades, mis Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohaselt nõuavad tema osalemist. Kohtujuristi ettepanek ega selleni jõudmiseks läbitud põhjenduskäik ei ole Euroopa Kohtule siduvad (19. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Sánchez Ruiz jt, C‑103/18 ja C‑429/18, EU:C:2020:219, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Selles kontekstis tuleb samuti märkida, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirjas ega kodukorras ei ole ette nähtud võimalust, et pooled või põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud saaksid esitada seisukohti vastuseks kohtujuristi ettepanekule. Seetõttu ei saa see, et pool ei nõustu kohtujuristi ettepanekuga – olenemata sellest, milliseid küsimusi selles ettepanekus on analüüsitud –, olla iseenesest põhjus, mis annaks aluse suulise menetluse uuendamiseks (19. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Sánchez Ruiz jt, C‑103/18 ja C‑429/18, EU:C:2020:219, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Eeltoodust järeldub, et niivõrd, kuivõrd kohtumenetluse suulise osa uuendamise taotluses, mille põhikohtuasja hageja esitas, palub viimati nimetatu, et talle antaks võimalus vastata seisukohale, millele kohtujurist oma ettepanekus asus, siis ei saa seda taotlust rahuldada.
32 Vastavalt oma kodukorra artiklile 83 võib Euroopa Kohus siiski igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, avada või uuendada määrusega menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet või kui pool on pärast menetluse suulise osa lõpetamist esitanud uue asjaolu, millel on otsustav tähtsus Euroopa Kohtu lahendile, või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled või Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud ei ole vaielnud.
33 Ent kõnesoleval juhtumil on Euroopa Kohus pärast kohtujuristi ärakuulamist seisukohal, et talle on teada kõik vajalikud asjaolud, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastata ning et käesolevat kohtuasja ei ole tarvis lahendada argumendi alusel, mille üle huvitatud isikud ei ole vaielnud.
34 Eeltoodud kaalutlusi arvestades ei ole menetluse suulise osa uuendamiseks alust.
Eelotsuse küsimuste analüüs
Vastuvõetavus
35 Itaalia Vabariik ja Euroopa Komisjon väidavad esiteks, et eelotsusetaotlus on tervikuna vastuvõetamatu, sest eelotsusetaotluse esitanud rahukohtunikku ei saa käsitada ELTL artikli 267 tähenduses „liikmesriigi kohtuna“, kuivõrd sellekohased kolm tingimust ei ole täidetud.
36 Esimesena ei ole väidetavalt järgitud sõltumatuse nõuet, eelkõige tema teises, sisemises aspektis, sest eelotsusetaotluse esitanud kohtul on vältimatult huvi põhikohtuasja lahenduse vastu, kuna ta kuulub ise rahukohtunike kategooriasse. Seega ei saa kõnealust kohtunikku pidada erapooletuks.
37 Teisena, mis puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu kohtualluvuse kohustuslikkust, siis järeldavad Itaalia Vabariik ja komisjon ühest küljest, et põhikohtuasja hageja esitatud nõuded paigutuvad tööõiguse valdkonna vaidluse raamistikku, mis puudutab küsimust, kas rahukohtunikud on töötajad, ja teisest küljest, et asja allumine rahukohtunikule rajaneb põhikohtuasja hagejal Itaalia riigi vastu olevate nõuete lahutamisel, mis on Itaalia õiguse järgi keelatud.
38 Kolmandana leiavad Itaalia riik ja komisjon, et kõnesoleval juhtumil ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtuniku ees toimuva maksekäsu kiirmenetluse näol tegemist võistleva menetlusega.
39 Teiseks väljendab komisjon kahtlusi ühelt poolt seoses eelotsusetaotluse vajalikkusega ja teiselt poolt seoses esitatud küsimuste asjasse puutuvusega põhikohtuasja lahendamise seisukohalt. Komisjon leiab esimesena, et eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes ise eelotsusetaotluse punktis 22 märgib, et eelotsusetaotluse esitamine ei ole vajalik, ei ole toonud selgelt ilmsiks põhjuseid, mille tõttu kerkis tema jaoks üles küsimus teatavate liidu õigusnormide tõlgendamise kohta. Teisena leiab komisjon ühelt poolt, et teine küsimus ei ole tõstatatud selleks, et saada vastust eelotsusetaotluse esitanud kohtuniku tegelikule kahtlusele liidu õiguse tõlgendamise osas ja teiselt poolt, et kolmandal küsimusel ei ole mingit seost põhikohtuvaidluse asjaolude või esemega.
40 Sellega seoses tuleb esiteks käsitleda küsimust, kas kõnesoleval juhtumil täidab käesoleva eelotsusetaotluse esitanud rahukohtunik kriteeriumid, et teda saaks käsitada liikmesriigi kohtuna ELTL artikli 267 tähenduses.
41 See problemaatika on tõstatatud ka esimeses eelotsuse küsimuses, millega palutakse sisuliselt kindlaks määrata, kas rahukohtunik kuulub mõiste „liikmesriigi kohus“ alla ELTL artikli 267 tähenduses.
42 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võtab Euroopa Kohus selle hindamisel, kas eelotsusetaotluse esitanud organ on „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses – mis on üksnes liidu õiguse valdkonda kuuluv küsimus –, arvesse järgmisi asjaolusid nende kogumis: organi asutamine seaduse alusel, tema alalisus, tema kohtualluvuse kohustuslikkus, menetluse võistlevus, õigusnormide kohaldamine organi poolt ning tema sõltumatus (21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Banco de Santander, C‑274/14, EU:C:2020:17, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Käesoleval juhtumil ei võimalda Euroopa Kohtule esitatud toimikus sisalduvad asjaolud kahelda selles, et rahukohtunik vastab järgmistele kriteeriumidele: ta on loodud seaduse alusel, tegutseb alaliselt ning kohaldab õigusnorme.
44 Seevastu tekib esmalt küsimus, kas see kohtunik täidab sõltumatuse kriteeriumi. Eelotsusetaotluse esitanud kohus väljendab omaenda sõltumatuse osas kõhklusi, mis on seotud Itaalia rahukohtunike töötingimustega.
45 Selles kontekstis tuleb märkida, et liikmesriikide kohtute sõltumatus on esmatähtis ELTL artiklis 267 ette nähtud eelotsusetaotluste mehhanismi raames toimuva õigusalase koostöö süsteemi nõuetekohase toimimise seisukohast, sest vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 42 viidatud Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale saab selle mehhanismi käivitada ainult organ, kellel tuleb kohaldada liidu õigust ja kes vastab muu hulgas sõltumatuse kriteeriumile (21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Banco de Santander, C‑274/14, EU:C:2020:17, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Euroopa Kohtu praktika kohaselt on mõistel „sõltumatus“ kaks aspekti. Esimene, väline aspekt eeldab, et asjaomane organ täidab oma ülesandeid täiesti iseseisvalt, olemata kellegagi hierarhilises või alluvussuhtes ja saamata kelleltki korraldusi või juhiseid, ning et ta on seega kaitstud väljastpoolt tuleva sekkumise või surve eest, mis võib kahjustada selle organi liikmete otsustusvabadust ja mõjutada nende otsuseid (21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Banco de Santander, C‑274/14, EU:C:2020:17, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Mis veel puudutab mõiste „sõltumatus“ välist aspekti, siis olgu märgitud, et asjaomase organi liikmete ametist tagandamise keeld on kohtunike sõltumatusega lahutamatult seotud tagatis, kuna selle eesmärk on kaitsta isikuid, kelle ülesanne on õigust mõista (21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Banco de Santander, C‑274/14, EU:C:2020:17, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Ametist tagandamise keelu põhimõte, mille ülimat tähtsust tuleb rõhutada, nõuab nimelt, et kohtunikul oleks võimalik ametisse jääda, kuni ta ei ole jõudnud kohustuslikku pensioniikka või kuni ametiaja lõpuni, kui tema ametiaeg on kindlaksmääratud kestusega. Ilma et see oleks täiesti absoluutne, võib sellest põhimõttest erandeid teha üksnes tingimusel, et see on põhjendatav õiguspäraste ja ülekaalukate põhjustega, järgides samas proportsionaalsuse põhimõtet. Nii on üldjuhul lubatud kohtunik ametist tagandada, kui ta ei ole võimeline oma ametikohustuste täitmist jätkama töövõimetuse või olulise rikkumise tõttu, kusjuures järgida tuleb vastavaid menetlusi (21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Banco de Santander, C‑274/14, EU:C:2020:17, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Kohtu liikmete ametist tagandamise keelu tagatis eeldab niisiis, et selle organi liikmete tagasikutsumise juhud oleksid kindlaks määratud sõnaselgete erinormidega, mis pakuksid kindlamaid tagatisi kui haldus- ja tööõiguse üldnormides ette nähtud tagatised ebaseadusliku tagasikutsumise korral (21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Banco de Santander, C‑274/14, EU:C:2020:17, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Mõiste „sõltumatus“ teine, sisemine aspekt on seotud mõistega „erapooletus“ ja selle eesmärk on võrdse distantsi säilitamine menetlusosaliste ja nende vastavate huvide vahel menetluse eset arvestades. See aspekt nõuab, et tagatakse objektiivsus ning kohtuasja lahendi suhtes ei võeta arvesse muud huvi peale õigusnormide range kohaldamise (21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Banco de Santander, C‑274/14, EU:C:2020:17, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).
51 Need sõltumatuse ja erapooletuse tagatised eeldavad selliste normide olemasolu, mis puudutavad muu hulgas organi koosseisu, liikmete nimetamist, ametiaega ning ka taandumise, taandamise ja tagasikutsumise aluseid ning mis lubavad ümber lükata õigussubjektide põhjendatud kahtlusi selles osas, kas nimetatud organ on väljaspool väliste tegurite haardeulatust, ja selles osas, kas nimetatud organ on tema ees olevate huvide suhtes neutraalne (21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Banco de Santander, C‑274/14, EU:C:2020:17, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).
52 Mis käesoleval juhtumil puudutab rahukohtunike nimetamist, siis tuleb tõdeda, et vastavalt kohaldatavatele riigisisestele normidele, eelkõige seaduse nr 374/1991 artiklile 4, määratakse rahukohtunikud ametisse Itaalia Vabariigi presidendi dekreediga, ettepaneku alusel, mille üle on arutanud ja otsuse langetanud kõrgem kohtute haldamise nõukoda, ja mille on ühehäälselt teinud territoriaalselt pädev kohtute haldamise nõukoda, kelle koosseisu on arvatud viis piirkondliku apellatsiooniastme kohtu juures tegutsevate advokaatide ja prokuröride esindajat.
53 Mis puudutab rahukohtuniku ametiaja kestust, siis olgu märgitud, et Euroopa Kohtule esitatud toimikust tuleneb, et nende kohtunike mandaadi kestus on neli aastat ja et seda saab selle lõppedes pikendada sama ajavahemiku võrra. Lisaks jäävad rahukohtunikud ametisse põhimõtteliselt kuni nende nelja-aastase mandaadi lõpuni, kui seda ei ole pikendatud.
54 Rahukohtunike ametist tagandamise kohta tuleneb toimikust, et nende tagandamise juhud ja selleks ette nähtud erinormid on sätestatud sõnaselgete riigisiseste õigusnormidega.
55 Lisaks näib, et rahukohtunikud täidavad oma ülesandeid täiesti sõltumatult, alludes distsiplinaareeskirjadele, ning ilma välise surveta, mis võiks nende otsuseid mõjutada.
56 Mis puudutab sõltumatuse nõuet tema teise, sisemise aspekti seisukohalt, mida on nimetatud käesoleva kohtuotsuse punktis 50, siis nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 51, piisab tõdemusest, et Euroopa Kohus on juba korduvalt vastanud kohtunike staatuse kohta käivatele eelotsuse küsimustele, väljendamata kahtlusi nende kohtute sõltumatuse kohta, kes eelotsuse küsimused esitasid (vt selle kohta 13. juuni 2017. aasta kohtuotsus Florescu jt, C‑258/14, EU:C:2017:448; 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Associação Sindical dos Juízes Portugueses, C‑64/16, EU:C:2018:117, 7. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Escribano Vindel, C‑49/18, EU:C:2019:106, ning 19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkoja sõltumatus), C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982).
57 Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 44–56 väljendatud kaalutlusi, tuleb asuda seisukohale, et käesoleval juhtumil on sõltumatuse nõue täidetud.
58 Järgmiseks kerkib üles küsimus eelotsusetaotluse esitanud kohtuniku kohtualluvuse kohustuslikkusest.
59 Itaalia Vabariik ja komisjon väljendasid kahtlusi seoses sellega, kas niisugune kohtuvaidlus, nagu põhikohtuasjas, allub eelotsusetaotluse esitanud kohtunikule, kuivõrd ühelt poolt kuuluvad põhikohtuasja hageja esitatud nõuded tööõiguse valdkonda, puudutades küsimust, kas rahukohtunikud on töötajad. Selle kohta piisab tõdemusest, et vaidlust ei ole küsimuses, et kohtuvaidlus põhikohtuasjas ei ole mitte tööõiguslik vaidlus, vaid et see käsitleb riigi suhtes esitatud hüvitisenõuet. Itaalia ja komisjon ei sea kahtluse alla rahukohtunike pädevust otsustada selliste nõuete üle.
60 Mis teiselt poolt puudutab põhikohtuasja hageja nõuete väidetavat lahutamist, siis tuleb märkida, et eelotsusetaotlusest ilmneb, et vastavalt tsiviilmenetluse seadustiku (codice di procedura civile) artikli 7 esimesele lõigule on rahukohtunik pädev lahendama vaidlusi, mis käsitlevad vallasasju väärtuses mitte üle 5000 euro, kui need kohtuvaidlused ei allu seaduse kohaselt mõnele muule kohtule. Sama otsuse järgi ei ole 12. novembri 2011. aasta seaduse nr 183 (legge 12 novembre 2011, n. 183) artikli 4 lõikes 43 nähtud ette ühtegi piirangut seoses materiaalse kohtualluvusega, ja seega oli põhikohtuasja hageja taotlus saada maksekäsk Itaalia valitsuse vastu, esitatud nõuetekohaselt, eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevuse piirides, arvestades nõude lubatud hinda ja selle kohtu territoriaalset kohtualluvust.
61 Selle kohta piisab, kui märkida, et Euroopa Kohtu ülesanne ei ole seada kahtluse alla hinnangut, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus annab põhikohtuasja hagi vastuvõetavusele, mis eelotsusemenetluses kuulub liikmesriigi kohtu pädevusse, ega ka kontrollida, kas otsus eelotsusetaotlus esitada on vastu võetud kooskõlas kohtukorraldust ja ‑menetlust reguleerivate riigisiseste õigusnormidega (10. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Wightman jt, C‑621/18, EU:C:2018:999, punkt 30, ning 17. jaanuari 2019. aasta kohtumäärus Rossi jt, C‑626/17, ei avaldata, EU:C:2019:28, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohus peab lähtuma liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotlusest, kui seda ei ole riigisiseses õiguses sätestatud võimaliku edasikaebemenetluse käigus tühistatud (7. juuli 2016. aasta kohtuotsus Genentech, C‑567/14, EU:C:2016:526, punkt 23, ning 11. juuli 1996. aasta kohtuotsus SFEI jt, C‑39/94, EU:C:1996:285, punkt 24).
62 Tuleb lisada, et neil asjaoludel eristub niisugune olukord neist juhtumitest, mis olid kõne all eelkõige kohtuasjades, milles tehti 6. septembri 2018. aasta kohtumäärus Di Girolamo (C‑472/17, ei avaldata, EU:C:2018:684) ja 17. detsembri 2019. aasta kohtumäärus Di Girolamo (C‑618/18, ei avaldata, EU:C:2019:1090), milles eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis selgelt ära, et talle esitatud nõue ei allu talle.
63 Mis viimaseks puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtuniku ees pooleli oleva menetluse võistlevust, siis piisab tõdemusest, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ELTL artikkel 267 ei nõua, et Euroopa Kohtu poole pöördumise õiguse tekkeks peab liikmesriigi kohtu menetlus, milles eelotsuse küsimus esitatakse, olema võistlev menetlus. Seevastu tuleneb nimetatud artiklist aga, et liikmesriikide kohtud võivad Euroopa Kohtusse pöörduda vaid juhul, kui tegemist on poolelioleva vaidlusega ja kui see kohus peab tegema oma menetluses kohtuotsuse jõudu omava lahendi (16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Cartesio, C‑210/06, EU:C:2008:723, punkt 56, 4. septembri 2019. aasta kohtuotsus Salvoni, C‑347/18, EU:C:2019:661, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesoleval juhul see ongi nii.
64 Lisaks, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 62, on Euroopa Kohus juba otsustanud, et talle võib eelotsusetaotluse esitada ka maksekäsu kiirmenetluses (vt selle kohta 14. detsembri 1971. aasta kohtuotsus Politi, 43/71, EU:C:1971:122, punktid 4 ja 5, ning 8. juuni 1998. aasta kohtuotsus Corsica Ferries France, C‑266/96, EU:C:1998:306, punkt 23).
65 Enne esitatud kaalutlusi arvesse võttes saab jätta komisjoni ja Itaalia Vabariigi väljendatud kõhklused kõrvale ja tuvastada, et rahukohtunik täidab kriteeriumid, mille alusel teda saab pidada „liikmesriigi kohtuks“ ELTL artikli 267 tähenduses.
66 Teiseks, mis puudutab vajadust teha eelotsus ja esitatud küsimuste asjakohasust, siis tuleb märkida, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise koostöö raames üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsusetaotluse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õigusnormi tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama (19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkoja sõltumatus), C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).
67 Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õigusnormi tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkoja sõltumatus), C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 19. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Paper Consult, C‑101/16, EU:C:2017:775, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
68 Seega, kuna eelotsuse menetlus algatatakse Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamisega, on möödapääsmatult vajalik, et liikmesriigi kohus selgitaks selles taotluses põhikohtuasja vaidluse faktilist ja õiguslikku raamistikku ja kas või minimaalselt põhjusi, mille alusel ta on valinud välja liidu õiguse sätted, mida ta palub tõlgendada, samuti seost, mille ta on tuvastanud nende sätete ja tema menetluses olevas kohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel (vt selle kohta eelkõige 9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Milkova, C‑406/15, EU:C:2017:198, punkt 73, ja 16. jaanuari 2020. aasta määrus Telecom Italia jt, C‑368/19, ei avaldata, EU:C:2020:21, punkt 37).
69 Need kumulatiivsed nõuded eelotsusetaotluse sisule sisalduvad sõnaselgelt kodukorra artiklis 94. Sellest sättest tuleneb eelkõige, et eelotsusetaotlus peab sisaldama „selgitust, millistel põhjustel siseriiklik kohus tõstatas liidu õigusnormide tõlgendamise või kehtivuse küsimuse ning millist seost ta nende õigusnormide ja põhikohtuasjas kohaldatavate siseriiklike õigusnormide vahel näeb“.
70 Käesoleval juhtumil tuleb tõdeda, et eelotsusetaotluse punktist 22 ilmneb selgesti, et selles küsimuses piirdub eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasja hageja argumentide esitamisega, mille kohaselt väidetavalt on võimalik tema nõuded rahuldada ilma Euroopa Kohtu poole pöördumata ega kinnita kuidagi, et eelotsusetaotlus ei ole tema menetluses oleva kohtuasja lahendamiseks vajalik.
71 Pealegi, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 32 ja 33, tuleb rõhutada, et mis puudutab teist eelotsuse küsimust, siis ei ole see asjassepuutumatu osas, milles selle küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus, et saada teada, kas põhikohtuasja hageja võib taotleda tasustatud puhkuse andmisest keeldumise tõttu hüvitist ja viivist, et selgitataks mõistet „töötaja“ direktiivi 2003/88 tähenduses ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet, mis on sätestatud raamkokkuleppes, et määrata kindlaks, kas need on Itaalia rahukohtunike suhtes kohaldatavad.
72 Ent nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 34 tõdes, eeldavad need küsimused selgituste andmist.
73 Seevastu tuleb märkida, et mis puudutab kolmandat küsimust, siis ei puuduta põhikohtuvaidlus mitte kohtunike isiklikku vastutust, vaid hüvitisenõuet tasustatud puhkuse eest. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei selgitanud, miks on tal kohtuasjas otsuse tegemiseks tarvis harta artikli 47 tõlgendust ega ka seda, kuidas on omavahel seotud need liidu õigusnormid, mida ta palub tõlgendada, ja põhikohtuasjas kohaldatavad riigisisesed õigusnormid.
74 Pealegi ei tulene eelotsusetaotlusest kuidagi, et kohtunike tsiviilvastutust tahtluse või raske hooletuse eest võidaks kuidagi kahtluse alla seada.
75 Neil asjaoludel tuleb kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes tuvastada, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav, välja arvatud kolmas küsimus.
Sisulised küsimused
Esimene küsimus
76 Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELTL artiklit 267 tuleb tõlgendada nii, et Giudice di pace (rahukohtunik) kuulub mõiste „liikmesriigi kohus“ alla selle artikli tähenduses.
77 Praegusel juhul tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 42–65, et see on nii. Seega tuleb esimesele küsimusele vastata, et Giudice di pace (rahukohtunik) kuulub mõiste „liikmesriigi kohus“ alla selle artikli tähenduses.
Teine küsimus
78 Sissejuhatavalt tuleb märkida, et teine küsimus hõlmab kolme eri aspekti, mille läbi palutakse hinnata, kas rahukohtunikel võib liidu õiguse alusel olla õigus tasustatud puhkusele. Niisiis käsitleb see küsimus esmalt mõiste „töötaja“ tõlgendamist direktiivi 2003/88 tähenduses, et teha kindlaks, kas niisugune Giudice di pace (rahukohtunik), nagu on põhikohtuasja hageja, võib selle mõiste alla kuuluda osas, milles selle direktiivi artikli 7 lõikes 1 on sätestatud, et liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele. Seejärel puudutab teine eelotsuse küsimus mõistet „tähtajaline töötaja“ raamlepingu mõttes. Viimaseks, juhul, kui viimati nimetatud mõiste hõlmab rahukohtunikke, siis küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas rahukohtunikku saab selle raamlepingu klauslis 4 ette nähtud diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohaldamisel võrrelda kutselise kohtunikuga, kellel on õigus saada tasustatud põhipuhkust 30 päeva ulatuses.
– Direktiiv 2003/88
79 Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma teise küsimuse esimeses osas sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 ja harta artikli 31 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et rahukohtunik, kes täidab oma ülesandeid põhitööna ja saab iga tegeliku teenistuskuu eest hüvitisi ja kompensatsiooni, võib kuuluda mõiste „töötaja“ alla nimetatud sätete tähenduses.
80 Esiteks tuleb kindlaks teha, kas nimetatud direktiiv on käesoleval juhtumil kohaldatav.
81 Seoses sellega olgu meenutatud, et direktiivi 2003/88 artikli 1 lõikes 3 määratletakse nimetatud direktiivi kohaldamisala viitega direktiivi 89/391 artiklile 2.
82 Vastavalt direktiivi 89/391 artikli 2 lõikele 1 kohaldatakse seda direktiivi „nii avaliku kui ka erasektori kõikide tegevusvaldkondade suhtes“.
83 Nagu nähtub sama direktiivi artikli 2 lõike 2 esimesest lõigust, ei kohaldata seda direktiivi siiski juhul, kui teatava avaliku teenistuse, näiteks relvajõudude või politsei, või teatava kodanikukaitseteenistuse tegevus satub oma eripära tõttu sellega vältimatult vastuollu.
84 Sellega seoses olgu märgitud, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ei põhine kriteerium, mida on kasutatud direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimeses lõigus, et välistada selle direktiivi ja kaudselt ka direktiivi 2003/88 kohaldamisalast teatud tegevusalad, mitte töötajate kuulumisel mõnda selles sättes loetletud avaliku teenistuse sektorisse tervikuna võetult, vaid üksnes selliste eriülesannete spetsiifilisel laadil, mida töötajad selles sättes nimetatud sektorites täidavad ning mille spetsiifiline laad õigustab töötajate ohutuse ja tervise kaitse alastest sätetest erandi tegemist põhjusel, et üldsuse tõhusa kaitse tagamine on absoluutselt vajalik (20. novembri 2018. aasta kohtuotsus Sindicalul Familia Constanţa jt, C‑147/17, EU:C:2018:926, punkt 55).
85 Mis puudutab käesolevat juhtumit, siis ehkki rahukohtuniku tegevust ei ole direktiivi 89/391 artikli 2 lõikes 1 nimetatud näidetes sõnaselgelt mainitud, kuulub see avaliku sektori tegevusvaldkondade hulka. Seega kuulub see põhimõtteliselt direktiivi 89/391 ja direktiivi 2003/88 kohaldamisalasse.
86 Lisaks, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 71 märkis, ei õigusta miski toimimisviisi, kus direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimest lõiku rahukohtunike suhtes küll kohaldatakse, ent kus nad jäetakse siis üldiselt nende kahe direktiivi kohaldamisalast välja.
87 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et direktiiv 2003/88 on põhikohtuasjas kohaldatav.
88 Teiseks tuleb meelde tuletada, et direktiivi 2003/88 kohaldamisel ei või mõistet „töötaja“ eri liikmesriikide õiguse kohaselt erinevalt tõlgendada, vaid sellel on liidu õiguses iseseisev tähendus (26. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Fenoll, C‑316/13, EU:C:2015:200, punkt 25, ja 20. novembri 2018. aasta kohtuotsus Sindicalul Familia Constanţa jt, C‑147/17, EU:C:2018:926, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
89 See järeldus kehtib ka mõiste „töötaja“ tõlgenduse puhul direktiivi 2003/88 artikli 7 ja harta artikli 31 lõike 2 tähenduses, et tagada tasustatud puhkuse õiguse isikulise kohaldamisala ühtsus (26. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Fenoll, C‑316/13, EU:C:2015:200, punkt 26).
90 See mõiste tuleb määratleda töösuhet iseloomustavate objektiivsete kriteeriumide põhjal, võttes arvesse asjaomaste isikute õigusi ja kohustusi (20. novembri 2018. aasta kohtuotsus Sindicalul Familia Constanţa jt, C‑147/17, EU:C:2018:926, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
91 „Töötaja“ mõiste kvalifitseerimisel, mis on viimase kohtuinstantsina riigisisese kohtu ülesanne, peab viimane lähtuma objektiivsetest kriteeriumidest ja hindama igakülgselt kõiki tema menetluses oleva kohtuasja asjaolusid, mis on seotud asjaomase tegevuse ja kohtuasja poolte omavahelise suhtega (vt selle kohta 14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Union syndicale Solidaires Isère, C‑428/09, EU:C:2010:612, punkt 29).
92 Euroopa Kohus võib aga esitada riigisisesele kohtule teatavad põhimõtted ja kriteeriumid, mida viimane peab kontrollimisel arvesse võtma.
93 Seega tuleb esiteks meelde tuletada, et töötajana tuleb käsitada igaüht, kes teeb tegelikku ja tulemuslikku tööd, välja arvatud sedavõrd väikesemahuline töö, et seda saab pidada üksnes kõrval‑ või lisategevuseks (26. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Fenoll, C‑316/13, EU:C:2015:200, punkt 27).
94 Teisalt, väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on töösuhte põhitunnus asjaolu, et töötaja osutab teatava aja jooksul teisele isikule tema juhtimise all teenuseid, mille eest ta saab tasu (20. novembri 2018. aasta kohtuotsus Sindicalul Familia Constanţa jt, C‑147/17, EU:C:2018:926, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
95 Mis esmalt puudutab ülesandeid, mida põhikohtuasja hageja on rahukohtunikuna täitnud, siis tuleneb eelotsusetaotlusest, et tegemist on tegeliku ja tulemusliku tööga, millega kõnealune isik pealegi tegeleb põhitööna. Konkreetsemalt on põhikohtuasja hageja teatava ajavahemiku jooksul, kõnesoleval juhtumil 1. juulist 2017 kuni 30. juunini 2018 ühelt poolt teinud kriminaalkohtunikuna 478 kohtuotsust ja 1326 kohtumäärust ja teiselt poolt pidanud kaks kohtuistungit nädalas. Niisugune töösooritus ei tundu üksnes kõrval‑ või lisategevusena.
96 Selles kontekstis tuleb tõdeda, et mis puudutab põhikohtuasjas kõne all oleva õigussuhte laadi, mille raames põhikohtuasja hageja oma ülesandeid täidab, siis on Euroopa Kohus sellega seoses juba otsustanud, et teatava töösuhte sui generis õiguslikul olemusel riigisiseses õiguses ei saa olla tähtsust isiku määratlemisel töötajana liidu õiguse tähenduses (26. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Fenoll, C‑316/13, EU:C:2015:200, punkt 31).
97 Järgmiseks tuleb seoses töötasuga analüüsida, kas põhikohutuasja hageja saadud summad on talle makstud vastutasuna tööalase tegevuse eest.
98 Selle kohta tuleneb Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et rahukohtunikud saavad töösoorituste eest hüvitist summas 35 või 55 eurot, mida maksustatakse samade maksudega nagu tavatöötaja töötasugi. Täpsemalt saavad rahukohtunikud niisugust hüvitist iga kohtuistungi eest tsiviil- või kriminaalasjas, ka siis, kui ei ole tegemist istungiga poolte suuliste seisukohtade ärakuulamiseks, ning pitseerimistoimingute eest, ning iga muu menetluse eest, mis on lõpule viidud või registrist kustutatud. Lisaks saavad rahukohtunikud igas tegeliku teenistuse kuus hüvitist, et kompenseerida koolituste ja teadmiste ajakohastena hoidmise kulud ja üldised teenistuskulud.
99 Kuigi eelotsusetaotlusest nähtub, et rahukohtuniku amet on „auamet“ ning et teatavad talle maksutud summad on makstud hüvitistena kulude korvamiseks, ei jää üle muud, kui märkida, et põhikohtuasja hageja töökoormus on suur ja seega selle töö eest saadud summa samuti. Nimelt ilmneb eelotsusetaotlusest, et 1. juulist 2017 kuni 30. juunini 2018 viis põhikohtuasja hageja lõpule ligikaudu 1800 menetlust.
100 Seega, üksnes asjaolu, et rahukohtuniku ülesanded on riigisisestes normides kvalifitseeritud „auametiks“, ei tähenda, et rahalist tasu, mida rahukohtunik saab, ei saaks pidada oma laadilt töötasuks.
101 Lisaks, kuigi on kindel, et töötasu maksmine on töösuhte üheks määravaks tunnuseks, ei või makstava tasu piirmäär ega selleks kulutatavate vahendite päritolu siiski mingil viisil mõjutada „töötaja“ staatuse kindlaksmääramist liidu õiguse mõttes (vt selle kohta 30. märtsi 2006. aasta kohtuotsus Matten ja Cicotic, C‑10/05, EU:C:2006:220, punkt 22, ning 4. juuni 2009. aasta kohtuotsus Vatsouras ja Koupatantze, C‑22/08 ja C‑23/08, EU:C:2009:344, punkt 27).
102 Neil asjaoludel tuleb liikmesriigi kohtul kindlaks teha, kui ta hindab faktilisi asjaolusid – ülesanne, milleks tema on viimase kohtuinstantsina ainsana pädev –, kas summad, mida põhikohtuasja hageja sai oma tööalase tegevuse raames rahukohtunikuna, on oma laadi poolest tasu, mis annab nimetatud isikule materiaalse eelise ja kindlustab tema toimetuleku.
103 Viimaseks, töösuhe eeldab alluvussuhte olemasolu töötaja ja tööandja vahel. Alluvussuhte olemasolu tuleb igal üksikul juhul hinnata lähtuvalt kõikidest pooltevahelisi suhteid iseloomustavatest asjaoludest ja tingimustest (20. novembri 2018. aasta kohtuotsus Sindicalul Familia Constanţa jt, C‑147/17, EU:C:2018:926, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
104 Kohtunike ülesannete lahutamatu osa on muidugi olla kaitstud sekkumiste või välise surve eest, mis võiks kahjustada nende sõltumatust kohtu ülesannete täitmisel ja õigusemõistmisel.
105 Siiski, nagu kohtujurist märkis oma ettepaneku punktis 83, ei takista see nõue kvalifitseerimast rahukohtunikke „töötajateks“.
106 Selle kohta tuleneb kohtupraktikast, et asjaolu, et kohtunikud alluvad töökorraldusele ja seetõttu võib neid pidada töötajateks, ei riku kuidagi kohtuvõimu sõltumatuse põhimõtet ega liikmesriikide pädevust näha ette kohtunikkonna staatust reguleerivat erikorda (vt selle kohta 1. märtsi 2012. aasta kohtuotsus O’Brien, C‑393/10, EU:C:2012:110, punkt 47).
107 Neil asjaoludel, ehkki tõik, et rahukohtunikud on allutatud Consiglio superiore della magistratura (Itaalia kõrgem kohtute haldamise nõukoda, edaspidi „CSM“) distsiplinaarjärelevalvele, ei ole piisav, et lugeda neid olevat alluvussuhtes tööandjaga (vt selle kohta 26. märtsi 1987. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, 235/85, EU:C:1987:161, punkt 14), tuleb seda asjaolu siiski arvestada kõigi põhikohtuasja faktiliste asjaolude kontekstis.
108 Nii tuleb võtta arvesse rahukohtunike töökorraldust.
109 Selle kohta ilmneb eelotsusetaotlusest, et ehkki nad saavad korraldada oma tööd paindlikumalt kui muude tegevusalade esindajad, eeldatakse, et rahukohtunikud peavad kinni tabelitest, mis määravad selle rahukohtu koosseisu, kuhu nad kuuluvad, kuivõrd need tabelid reguleerivad üksikasjalikult ja siduvalt nende töö korraldust, sh toimikute jaotust ning istungite kuupäevi ja kellaaegu.
110 Eelotsusetaotlusest tuleneb samuti, et rahukohtunikud peavad täitma Capo dell’Ufficio (teenistusvaldkonna juht, Itaalia) antud teenistusalaseid juhiseid. Samuti tuleb rahukohtunikel täita CSMi üldisi ja üksikjuhtumeid puudutavaid korraldusotsuseid.
111 Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et rahukohtunikud peavad olema pidevalt kättesaadavad ja distsiplinaarküsimustes on nad allutatud analoogsetele kohustustele nagu kutselised kohtunikud.
112 Neil asjaoludel näib, et rahukohtunikud täidavad oma ülesandeid halduslikus mõttes õigussuhtes, mis oma laadilt on alluvussuhe, ent mis ei mõjuta nende sõltumatust õigusemõistmisel – seda tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.
113 Enne esitatud kaalutlusi arvesse võttes tuleb vastata teise küsimuse esimesele osale, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 ja harta artikli 31 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et rahukohtunik, kes oma ülesannete täitmise raames teeb tegelikke ja tulemuslikke töösooritusi, mis ei ole üksnes kõrval‑ või lisategevus, ja mille eest ta saab hüvitisi, mis on oma laadilt tasu, võib kuuluda mõiste „töötaja“ alla nimetatud sätete tähenduses – seda tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.
– Mõiste „tähtajaline töötaja“ raamkokkuleppe tähenduses
114 Teise küsimuse teises osas palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas raamkokkuleppe klausli 2 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et piiratud ajavahemikuks ametisse nimetatud rahukohtunik, kes täidab oma ülesandeid põhitööna ja saab hüvitisi tehtud töösoorituste ja iga tegeliku teenistuskuu eest, kuulub mõiste „tähtajaline töötaja“ alla selle sätte tähenduses.
115 Sellega seoses nähtub kõnealuse sätte sõnastusest, et selle kohaldamisala on määratletud laialt, sest selles on üldsõnaliselt sedastatud, et raamkokkulepet kohaldatakse „tähtajaliste töötajate suhtes, kellel on tööleping või töösuhe, nagu see on määratletud liikmesriigi seadustes, kollektiivlepingutes või praktikas“. Lisaks hõlmab mõiste „tähtajalised töötajad“ määratlus raamkokkuleppe klausli 3 punkti 1 tähenduses kõiki töötajaid, tegemata vahet sõltuvalt sellest, kas tööandja, kellega nad on seotud, kuulub avalikku või erasektorisse, ja olenemata sellest, kuidas kvalifitseeritakse nende lepinguid liikmesriigi õiguses (19. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Sánchez Ruiz jt, C‑103/18 ja C‑429/18, EU:C:2020:219, punkt 108).
116 Seega kohaldatakse raamkokkulepet kõigi töötajate suhtes, kes teevad tasu eest tööd tähtajalise töösuhte raames, mis seob neid nende tööandjaga, kui nad on omavahel seotud töölepinguga või töösuhtega riigisisese õiguse tähenduses ja arvestades üksnes raamkokkuleppe klausli 2 punktiga 2 liikmesriikidele antud laia kaalutlusruumi selle raamkokkuleppe kohaldamisel teatavatele töölepingu või töösuhete liikidele, ning raamkokkuleppe kohaldamise välistamist renditöötajate suhtes vastavalt selle preambuli neljandale lõigule (19. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Sánchez Ruiz jt, C‑103/18 ja C‑429/18, EU:C:2020:219, punkt 109).
117 Kuigi direktiivi 1999/70 põhjendusest 17 ja raamkokkuleppe klausli 2 punktist 1 tuleneb, et see direktiiv lubab liikmesriikidel määratleda nimetatud klauslis kasutatud mõisted „tööleping“ või „töösuhe“ kooskõlas riigisisese õiguse ja/või praktikaga, ei ole liikmesriikidele nende mõistete määratlemiseks antud hindamisõigus piiramatu. Nimelt võib need mõisteid määratleda kooskõlas siseriikliku õiguse ja/või tavadega, tingimusel et arvestatakse selle direktiivi soovitud toimega ja liidu õiguse üldpõhimõtetega (vt selle kohta 1. märtsi 2012. aasta kohtuotsus O’Brien, C‑393/10, EU:C:2012:110, punkt 34).
118 Niisuguses kontekstis ei oma raamlepingu kohaldatavuse seisukohast tähtsust pelk asjaolu, et riigisisese õiguse järgi kvalifitseeritakse rahalist kasu andev tööalane tegevus „auametiks“, sest kui liikmesriikidele jäetaks võimalus jätta meelevaldselt kõrvale teatud isikute kategooriaid, keda on soovitud nende instrumentidega kaitsta, seataks suurel määral kahtluse alla direktiivi 1999/70 ja raamkokkuleppe soovitud toime ning nende ühetaoline rakendamine liikmesriikides (vt selle kohta 13. septembri 2007. aasta kohtuotsus Del Cerro Alonso, C‑307/05, EU:C:2007:509, punkt 29, ja 1. märtsi 2012. aasta kohtuotsus O’Brien, C‑393/10, EU:C:2012:110, punkt 36).
119 Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 116 sai juba tõdetud, kohaldatakse direktiivi 1999/70 ja raamkokkulepet kõigi töötajate suhtes, kes teevad tasu eest tööd tähtajalise töösuhte raames, mis seob neid tööandjaga.
120 Ent nagu see tuleneb eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktidest 95, 98 ja 99 ning eelotsusetaotlusest, teeb niisugune rahukohtunik nagu põhikohtuasja hageja oma ülesannete täitmise raames tegelikke ja tulemuslikke töösooritusi, mis ei ole üksnes puhtalt kõrval‑ ega lisategevus, ja mille eest ta saab vastutasuks hüvitisi iga töösoorituse eest ja igakuiselt, kusjuures ei ole võimalik välistada, et need hüvitised kujutavad endast töötasu.
121 Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et raamleping ei välista ühtegi konkreetset sektorit ning selles kokkuleppes sätestatud normid on kohaldatavad nii tähtajaliste töölepingute kui töösuhete suhtes, mis on sõlmitud riigi- või valitsusasutustega ja muude avaliku sektori üksustega (19. märtsi 2019. aasta kohtumäärus CCOO, C‑293/18, ei avaldata, EU:C:2019:224, punkt 30).
122 Seejuures tuleb märkida, et ainuüksi asjaolust, et käesoleval juhul kvalifitseeritakse aukohtunikud kohtunikuameti kandjaks, ei piisa selleks, et välistada viimased selles raamkokkuleppes ette nähtud õiguste subjektide ringist (vt selle kohta 1. märtsi 2012. aasta kohtuotsus O’Brien, C‑393/10, EU:C:2012:110, punkt 41).
123 Nimelt tuleneb vajadusest tagada selles raamkokkuleppes käsitletud võrdse kohtlemise põhimõtte soovitud toime, et väljajätmine ei tohi olla meelevaldne ning on seega lubatav vaid juhul, kui vaidlusalune töösuhe on oluliselt erinev riigisisese õiguse alusel töötajate kategooriasse kuuluvate töötajate ja nende tööandjate vahelisest töösuhtest (vt analoogia alusel 1. märtsi 2012. aasta kohtuotsus O’Brien, C‑393/10, EU:C:2012:110, punkt 42).
124 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on aga viimase kohtuinstantsina kontrollida, kas rahukohtunikke ja justiitsministeeriumi ühendav suhe erineb olulisel määral tööandjat ja töötajat siduvast töösuhtest. Euroopa Kohus võib aga esitada riigisisesele kohtule teatavad põhimõtted ja kriteeriumid, mida see peab kontrollimisel arvesse võtma (vt analoogia alusel 1. märtsi 2012. aasta kohtuotsus O’Brien, C‑393/10, EU:C:2012:110, punkt 43).
125 Kontrollides seda, kas selline suhe on oluliselt erinev riigisisese õiguse alusel töötajate kategooriasse kuuluvate töötajate ja nende tööandjate vahelisest töösuhtest, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus seega raamkokkuleppe mõtet ja eesmärki silmas pidades tegema eeskätt vahet selle kategooria ja füüsilisest isikutest ettevõtjate vahel (vt analoogia alusel 1. märtsi 2012. aasta kohtuotsus O’Brien, C‑393/10, EU:C:2012:110, punkt 44).
126 Sellest vaatenurgast lähtudes tuleb võtta arvesse rahukohtunike ametisse nimetamise ja ametist vabastamise tingimusi, aga ka nende töökorraldust (vt analoogia alusel 1. märtsi 2012. aasta kohtuotsus O’Brien, C‑393/10, EU:C:2012:110, punkt 45).
127 Mis puudutab rahukohtunike ametisse nimetamist, siis on seaduse nr 374/1991 artiklis 4 sätestatud, et need kohtunikud määratakse ametisse Itaalia Vabariigi presidendi dekreediga, ettepaneku alusel, mille üle on arutanud ja otsuse langetanud kõrgem kohtute haldamise nõukoda, ja mille on ühehäälselt teinud territoriaalselt pädev kohtute haldamise nõukoda, kelle koosseisu on arvatud viis piirkondliku apellatsiooniastme kohtu juures tegutsevate advokaatide ja prokuröride esindajat.
128 Sellega seoses ei ole aga määrav, et tööandja avalik-õigusliku staatuse tõttu olid töösuhete aluseks Vabariigi Presidendi dekreedid (vt selle kohta 19. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Sánchez Ruiz jt, C‑103/18 ja C‑429/18, EU:C:2020:219, punkt 115).
129 Mis puudutab rahukohtunike tagasikutsumist, siis ilmneb toimikus esitatust, et nende tagasikutsumine ja selleks ette nähtud erikord on määratletud sõnaselgete õigusnormidega liikmesriigi tasandil. Sellega seoses tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kindlaks teha, kas liikmesriigi tasandil sätestatud rahukohtunike tagasikutsumise kord muudab rahukohtunike ja justiitsministeeriumi vahelise suhte sisuliselt erinevaks tööandjat ja töötajat siduvast töösuhtest.
130 Mis puudutab rahukohtunike töökorraldust ja konkreetsemalt küsimust, kas need kohtunikud täidavad oma ülesandeid õigussuhtes, mis on oma laadilt alluvussuhe, siis nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 107–112, tundub, et need kohtunikud täidavad oma tööülesandeid niisuguse õigussuhte kontekstis – seda tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.
131 Mis puudutab küsimust, kas rahukohtunike ja justiitsministeeriumi vaheline õigussuhe on tähtajaline, siis tuleneb raamkokkuleppe klausli 3 punktist 1, et tähtajalist töölepingut või töösuhet iseloomustab asjaolu, et selle töölepingu või töösuhte lõpp „on määratud objektiivsete tingimustega, milleks võib olla konkreetse kuupäeva saabumine, konkreetse ülesande lõpetamine või konkreetse sündmuse toimumine“ (19. märtsi 2019. aasta kohtumäärus CCOO, C‑293/18, ei avaldata, EU:C:2019:224, punkt 31).
132 Põhikohtuasjaga seoses ilmneb Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et rahukohtunike mandaat on piiratud nelja aastaga, mida saab pikendada.
133 Seega tundub kõnesoleval juhtumil, et rahukohtunikke ja justiitsministeeriumi siduv suhe on tähtajaline.
134 Kõiki asjaolusid arvesse võttes tuleb vastata teise küsimuse teisele osale, et raamkokkuleppe klausli 2 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes sisalduv mõiste „tähtajaline töötaja“ võib hõlmata piiratud ajavahemikuks ametisse nimetatud rahukohtunikku, kes oma ülesannete täitmise raames teeb tegelikke ja tulemuslikke töösooritusi, mis ei ole üksnes puhtalt kõrval‑ ega lisategevus, ja mille eest ta saab hüvitisi, mis on oma laadilt tasu, võib kuuluda mõiste „töötaja“ alla nimetatud sätete tähenduses – seda tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.
– Diskrimineerimiskeelu põhimõte raamlepingu tähenduses
135 Oma teise küsimuse kolmandas osas palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on – eeldusel, et rahukohtunik kuulub mõiste „tähtajaline töötaja“ alla raamkokkuleppe klausli 2 punkti 1 tähenduses – vastuolus riigisisesed normid, millega ei ole rahukohtunikule nähtud ette õigust 30‑päevasele tasustatud põhipuhkusele, nii nagu see on ette nähtud kutselistele kohtunikele.
136 Selle kohta on oluline veel kord nentida, et raamkokkuleppe klausli 4 punktiga 1 on keelatud kohelda tähtajalise töölepinguga töötajaid töötingimuste osas vähem soodsalt kui sarnaseid tähtajatu töölepinguga töötajaid üksnes seetõttu, et neil on tähtajaline tööleping või töösuhe, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused.
137 Euroopa Kohus on otsustanud, et selle sätte eesmärk on kohaldada tähtajalistele töötajatele diskrimineerimiskeelu põhimõtet, takistamaks tööandjal kasutada sellist laadi töösuhet selleks, et jätta need töötajad ilma õigustest, mis on tähtajatutel töötajatel (22. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Baldoneado Martín, C‑177/18, EU:C:2020:26, punkt 35).
138 Raamkokkuleppega taotletavaid eesmärke arvestades tuleb raamkokkuleppe klauslit 4 mõista nii, et selles väljendatakse liidu sotsiaalõiguse põhimõtet, mida ei saa tõlgendada kitsendavalt (5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Montero Mateos, C‑677/16, EU:C:2018:393, punkt 41).
139 Käesoleval juhtumil tuleb märkida esiteks, et erinev kohtlemine, mida põhikohtuasja hageja käsitleb, seisneb asjaolus, et kutselistel kohtunikel on õigus 30‑päevasele tasustatud põhipuhkusele aastas, samas kui rahukohtunikel ei ole sellist õigust.
140 Teiseks tuleb võtta arvesse seda, et töötajate õigus iga-aastasele tasustatud põhipuhusele kuulub vaieldamatult raamlepingu klausli 4 punkti 1 „Töötingimused“ alla.
141 Kolmandaks olgu märgitud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika järgi nõuab diskrimineerimiskeelu põhimõte, mille spetsiifiline väljendus raamkokkuleppe klausli 4 punkt 1 on, et võrreldavaid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Montero Mateos, C‑677/16, EU:C:2018:393, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
142 Siinkohal tuleb sedastada, et raamkokkuleppega rakendati ja konkretiseeriti diskrimineerimiskeelu põhimõtet vaid osas, mis puudutab niisuguste tähtajaliste ja tähtajatute töölepingutega töötajate erinevat kohtlemist, kes on võrreldavas olukorras (5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Montero Mateos, C‑677/16, EU:C:2018:393, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
143 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et hindamaks, kas puudutatud isikud teevad sama või samalaadset tööd raamkokkuleppe tähenduses, tuleb vastavalt raamkokkuleppe klausli 3 punktile 2 ja klausli 4 punktile 1 välja selgitada, kas kõiki tegureid, nagu töö iseloomu, väljaõppe- ja töötingimusi arvesse võttes võib neid isikuid pidada võrreldavas olukorras olevaiks (5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Montero Mateos, C‑677/16, EU:C:2018:393, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).
144 Kui on tõendatud, et tähtajalised töötajad täitsid oma töölepingu kestuse jooksul samu ülesandeid nagu sama tööandja palgal olevad tähtajatud töötajad või töötasid samal kohal nagu viimati nimetatud töötajad, siis tuleb põhimõtteliselt asuda seisukohale, et nende kahe kategooria töötajad on võrreldavas olukorras (22. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Baldoneado Martín, C‑177/18, EU:C:2020:26, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
145 Kõnesoleval juhul tuleneb Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et põhikohtuasja hagejat saaks rahukohtunikuna käsitada võrreldavana togato’ga (kutseline kohtunik), kuna ta on läbinud kolmanda kutsealaste pädevuste hindamise ja tema tööstaaž on vähemalt 14 aastat; kuivõrd ta täidab samu õigusmõistmise ülesandeid nagu kutseline kohtunik; ja tal lasub sama vastutus halduslikus, distsiplinaar- ja rahalises plaanis; ning ta on olnud jätkuvalt kantud selle büroo töötajate nimekirja, kus ta on oma tööd teinud, saades seaduse nr 374/1991 artiklis 11 ette nähtud hüvitisi.
146 Konkreetsemalt tuleneb toimikust, et rahukohtunik on esiteks kohtunik, kes kuulub Itaalia kohtunikkonna hulka ja mõistab õigust tsiviil- ja kriminaalasjades ning viib tsiviilasjades läbi lepitusmenetlusi. Teiseks, seaduse nr 374/1991 artikli 10 lõike 1 järgi on rahukohtunikul samad kohustused, mis kutselisel kohtunikul. Kolmandaks on rahukohtunik, nagu ka kutseline kohtunik kohustatud järgima selle rahukohtu koosseisutabeleid, kuhu ta kuulub, kuivõrd need tabelid reguleerivad üksikasjalikult ja siduvalt nende töökorraldust, sh toimikute jaotust, kohtuistungite kuupäevi ja kellaaegu. Neljandaks, nii kutseline kohtunik kui rahukohtunik on kohustatud järgima teenistusvaldkonna juhi teenistusalaseid juhiseid ning CSMi üldisi ja üksikjuhtumeid puudutavaid korraldusotsuseid. Viiendaks on rahukohtunik kohustatud olema kogu aeg kättesaadav. Kuuendaks, juhul, kui rahukohtunik ei täida oma teenistuskohustusi, on ta allutatud CSMi distsiplinaarmenetlusele samamoodi nagu rahukohtunik. Seitsmendaks, rahukohtuniku suhtes kohaldatakse samu rangeid kriteeriume, mida kutselise kohtuniku hindamise korral. Kaheksandaks, rahukohtuniku suhtes kohaldatakse samu tsiviilvastutuse ja riigivastutuse alusel riigi põhjustatud kahju hüvitamise eeskirju, mida kutseliste kohtunike suhtes.
147 Mis siiski puudutab rahukohtuniku ülesandeid, siis ilmneb toimiku materjalidest, et aukohtunike ja eeskätt rahukohtunike lahendatavad kohtuasjad ei ole sama keerulised kui need, mida tuleb lahendada kutselistel kohtunikel. Rahukohtunikud vaatavad peamiselt läbi vähemolulisi kohtuasju, samas kui kutselised kohtunikud, kes on tegevad kõrgemates kohtutes, vaatavad läbi olulisemaid ja keerulisemaid kohtuasju. Lisaks võivad rahukohtunikud Itaalia põhiseaduse artikli 106 teise lõigu kohaselt arutada kohtuasja üksnes ainukohtunikuna ja seega ei saa neid määrata kohtukolleegiumitesse.
148 Neil asjaoludel peab eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on ainsana pädev viimase kohtuinstantsina faktilisi asjaolusid hindama, tegema kindlaks, kas niisugune rahukohtunik nagu põhikohtuasja hageja oli võrreldavas olukorras kutselise kohtunikuga, kes oli läbinud kutsealaste pädevuste kolmanda hindamise ja kel on samal ajavahemikul kogunenud 14 aastat tööstaaži (vt selle kohta 5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Montero Mateos, C‑677/16, EU:C:2018:393, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).
149 Kui on tuvastatud, et niisugune rahukohtunik nagu põhikohtuasja hageja ja kutselised kohtunikud on võrreldavad, tuleb siiski veel kindlaks teha, kas on olemas objektiivne põhjus, mis õigustab niisugust erinevat kohtlemist nagu põhikohtuasjas.
150 Sellega seoses tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb raamkokkuleppe klausli 4 punktis 1 sätestatud mõistest „objektiivsed põhjused“ aru saada nii, et see ei võimalda tähtajaliste töölepingutega töötajate ja tähtajatute töölepingutega töötajate erinevat kohtlemist põhjendada asjaoluga, et erinev kohtlemine on ette nähtud üldise ja abstraktse normiga nagu seadus või kollektiivleping (vt selle kohta 5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Montero Mateos, C‑677/16, EU:C:2018:393, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).
151 Samuti väljakujunenud kohtupraktika järgi nõuab nimetatud mõiste, et tuvastatud ebavõrdne kohtlemine oleks põhjendatud täpsete ja konkreetsete asjaoludega, mis iseloomustavad asjasse puutuvat töötingimust konkreetses olukorras, millega seoses see esineb, ning objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel, et kontrollida, kas ebavõrdne kohtlemine on tingitud tegelikust vajadusest ja on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ning selleks vajalik. Sellised asjaolud võivad tuleneda eelkõige nende ülesannete erilisest laadist, mille täitmiseks tähtajalised lepingud on sõlmitud, nimetatud ülesannetele iseloomulikest tunnustest või – kui see on asjakohane – liikmesriigi sotsiaalpoliitika õiguspärase eesmärgi taotlemisest (5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Montero Mateos, C‑677/16, EU:C:2018:393, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
152 Tuginemine üksnes töö ajutisele iseloomule ei ole nende nõuetega kooskõlas ega kujuta endast seega „objektiivset põhjust“ raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 ja/või punkti 4 tähenduses. Nimelt, kui tunnistada, et üksnes töösuhte ajutisus on tähtajalise lepinguga ja tähtajatu lepinguga töötajate erineva kohtlemise põhjendamiseks piisav, siis võtaks see direktiivi 1999/70 ja raamkokkuleppe eesmärkidelt sisu ning sellega kaasneks tähtajalise lepinguga töötajate ebasoodsa olukorra põlistamine (20. septembri 2018. aasta kohtuotsus Motter, C‑466/17, EU:C:2018:758, punkt 38).
153 Ainuüksi asjaolu, et tähtajaline töötaja töötas neil ajavahemikel tähtajalise töölepingu või -suhte alusel, ei kujuta endast sellist objektiivset põhjust (vt selle kohta 20. septembri 2018. aasta kohtuotsus Motter, C‑466/17, EU:C:2018:758, punkt 39).
154 Kõnesoleval juhtumil väidab Itaalia valitsus selleks, et põhjendada väidetavat erinevat kohtlemist põhikohtuasjas, et niisuguse spetsiaalse konkursi olemasolu, mille läbimine on eelduseks kutselise kohtunikuna tööle hakkamisele, ja mida ei tule läbida rahukohtunikuna ametisse määramiseks, on objektiivne põhjus. Nimelt on see valitsus seisukohal, et rahukohtunike pädevus erineb konkursi alusel ametisse määratud kutseliste kohtunike omast. Erinevalt viimati nimetatutest on rahukohtunikud nende ülesannete laadi ja omadusi arvestades vastutavad kohtuasjade eest, mille keerukus ja maht ei vasta neile, millega tegelevad kutselised kohtunikud.
155 Võttes arvesse neid erinevusi nii kvantitatiivses kui kvalitatiivses plaanis, peab Itaalia valitsus õigustatuks kohelda rahukohtunikke ja kutselisi kohtunikke erinevalt.
156 Sellega seoses tuleb märkida, et arvestades liikmesriikide kaalutlusõigust seoses oma avaliku sektori korraldusega, võivad nad põhimõtteliselt, ilma et see läheks vastuollu direktiiviga 1999/70 või raamkokkuleppega, sätestada kutseliseks kohtunikuks saamise tingimused ja töötingimused, mida kohaldatakse nii kutseliste kohtunike kui rahukohtunike suhtes (vt selle kohta 20. septembri 2018. aasta kohtuotsus Motter, C‑466/17, EU:C:2018:758, punkt 43).
157 Hoolimata kõnesolevast kaalutlusõigusest tuleb liikmesriikide kehtestatud hindamiskriteeriume siiski kohaldada läbipaistvalt ning seda peab saama kontrollida, et vältida tähtajaliste töötajate ebasoodsat kohtlemist üksnes lepingu kestuse või nende tööstaaži ja töökogemust põhjendava töösuhte alusel (20. septembri 2018. aasta kohtuotsus Motter, C‑466/17, EU:C:2018:758, punkt 44).
158 Kui niisugune erinev kohtlemine tuleneb vajadusest arvestada töölevõtmise menetluses täitmisele kuuluval ametikohal töötamist puudutavaid objektiivseid nõudeid, mis ei seondu töötajat ja tööandjat omavahel siduva töösuhte tähtajalise iseloomuga, siis võib see olla põhjendatud raamkokkuleppe klausli 4 punktiga 1 ja/või punktiga 4 (20. septembri 2018. aasta kohtuotsus Motter, C‑466/17, EU:C:2018:758, punkt 45).
159 Sellega seoses olgu tõdetud, et teatav erinev kohtlemine, mis puudutab konkursi korras tööle võetud tähtajatuid töötajaid ja tähtajalisi töötajaid, kes on võetud tööle muu valikumenetluse alusel kui see, mida kohaldati tähtajatute töötajate suhtes, võib põhimõtteliselt olla põhjendatud erinevustega nõutud kvalifikatsioonis ja nende vastutusel olevate tööülesannete laadiga (20. septembri 2018. aasta kohtuotsus Motter, C‑466/17, EU:C:2018:758, punkt 46).
160 Itaalia valitsuse välja toodud eesmärke, mis seisnevad selles, et kajastada kutsetöö erinevusi rahukohtuniku ja kutselise kohtuniku vahel, võib seega käsitada „objektiivsete põhjustena“ raamlepingu klausli 4 punktide 1 ja/või 4 tähenduses, kui need on tingitud tegelikust vajadusest ning on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ja selleks vajalikud (vt selle kohta 20. septembri 2018. aasta kohtuotsus Motter, C‑466/17, EU:C:2018:758, punkt 47).
161 Neil asjaoludel, ehkki rahukohtunike ja kutseliste kohtunike erinevad töölevõtmise menetlused ei nõua tingimata seda, et rahukohtunikud jäetaks ilma iga-aastasest tasustatud põhipuhkusest, mis vastab kutselistele kohtunikele ettenähtule, näivad käsitletud erinevused ja eelkõige eriline tähtsus, mida riigisiseses õiguskorras ja konkreetselt Itaalia põhiseaduse artikli 106 lõikes 1 omistatakse spetsiifiliselt kutseliste kohtunike töölevõtmiseks mõeldud konkursile, osutavat nende ülesannete erilisele laadile, mille täitmise eest vastutavad kutselised kohtunikud, ja erineva taseme kvalifikatsioonile, mis on nende ülesannete täitmiseks nõutud. Igal juhul tuleb riigisisesel kohtul hinnata selleks teadaolevaid kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid elemente, mis puudutavad rahukohtunike ja kutseliste kohtunike täidetavaid ülesandeid, kellaajalisi piiranguid ja sundi, millele nad on allutatud, ning üldiselt kõiki asjasse puutuvaid õiguslikke ja faktilisi asjaolusid.
162 Tingimusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus viib läbi kontrollimised, mis kuuluvad üksnes tema pädevusse, tundub, et eesmärgid, mida Itaalia valitsus kõnesoleval juhtumil käsitles, nimelt kajastada rahukohtunike ja kutseliste kohtunike kutsetegevuse erisusi, võivad olla niisugused, mis vastavad tegelikule vajadusele, ja nende kahe kategooria erinevat kohtlemist, sh tasustatud iga-aastase põhipuhkuse osas, saab pidada proportsionaalseks sellega taotletavate eesmärkidega.
163 Enne esitatud kaalutlusi arvesse võttes tuleb vastata teise küsimuse kolmandale osale, et raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed normid, millega ei ole rahukohtunikule nähtud ette õigust 30‑päevasele tasustatud põhipuhkusele, nii nagu see on ette nähtud kutselistele kohtunikele, eeldusel, et rahukohtunik kuulub mõiste „tähtajaline töötaja“ alla raamkokkuleppe klausli 2 punkti 1 tähenduses, ja kui ta on võrreldavas olukorras kutselise kohtunikuga, välja arvatud, kui niisugune erinev kohtlemine on põhjendatud nõutud kvalifikatsiooni erinevustega ja nende ülesannete laadiga, mida kõnealustel kohtunikel tuleb täita – seda tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.
Kohtukulud
164 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse riigisisene kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. ELTL artiklit 267 tuleb tõlgendada nii, et Giudice di pace (rahukohtunik, Itaalia) kuulub mõiste „liikmesriigi kohus“ alla selle artikli tähenduses.
2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 7 lõiget 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et rahukohtunik, kes oma ülesannete täitmise raames teeb tegelikke ja tulemuslikke töösooritusi, mis ei ole üksnes puhtalt kõrval‑ ega lisategevus, ja mille eest ta saab hüvitisi, mis on oma laadilt tasu, võib kuuluda mõiste „töötaja“ alla nimetatud sätete tähenduses – seda tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.
18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta, mis on lisatud nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, klausli 2 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes sisalduv mõiste „tähtajaline töötaja“ võib hõlmata piiratud ajavahemikuks ametisse nimetatud rahukohtunikku, kes oma ülesannete täitmise raames teeb tegelikke ja tulemuslikke töösooritusi, mis ei ole üksnes puhtalt kõrval‑ ega lisategevus, ja mille eest ta saab hüvitisi, mis on oma laadilt tasu, võib kuuluda mõiste „töötaja“ alla nimetatud sätete tähenduses – seda tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.
18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta, mis on lisatud direktiivile 1999/70, klausli 4 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed normid, millega ei ole rahukohtunikule nähtud ette õigust 30‑päevasele tasustatud põhipuhkusele, nii nagu see on ette nähtud kutselistele kohtunikele, eeldusel, et rahukohtunik kuulub mõiste „tähtajaline töötaja“ alla raamkokkuleppe klausli 2 punkti 1 tähenduses, ja kui ta on võrreldavas olukorras kutselise kohtunikuga, välja arvatud, kui niisugune erinev kohtlemine on põhjendatud nõutud kvalifikatsiooni erinevustega ja nende ülesannete laadiga, mida kõnealustel kohtunikel tuleb täita – seda tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.
Allkirjad