Kohtuasi T-35/01

Shanghai Teraoka Electronic Co. Ltd

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Dumping – Lõplike dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine – Hiinast pärinevad elektroonilised kaalud – Turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja – Kahju tuvastamine – Põhjuslik seos – Kaitseõigus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Ühine kaubanduspoliitika — Kaitse dumpingu eest — Mitteturumajandusriikide eksportivate tootjate individuaalne kohtlemine — Tingimused — Institutsioonide kaalutlusõigus — Kohtulik kontroll — Piirid

(Nõukogu määrus nr 384/96)

2.      Ühine kaubanduspoliitika — Kaitse dumpingu eest — Dumping — Normaalväärtuse määramine — Määruse nr 384/96 artikli 2 lõike 7 punktis b toodud mitteturumajanduslikest riikidest pärinev import — Turumajandusriike puudutavate eeskirjade kohaldamine — Kohaldamine ainult neile tootjatele, kes vastavad määruse nr 384/96 artikli 2 lõike 7 punktis c toodud tingimustele — Tootjate tõendamiskohustus

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 2 lõige 7 ja määrus nr 905/98)

3.      Ühine kaubanduspoliitika — Kaitse dumpingu eest — Kahju — Kahju tegurite hindamine asjaomase toote turu segmendipõhise analüüsi kaudu — Tingimused

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikkel 3)

4.      Ühenduse õigus — Tõlgendamine — Meetodid — Tõlgendamine ühenduse sõlmitud rahvusvahelisi lepinguid arvestades — Määruse nr 384/96 tõlgendamine GATT-i 1994. aasta dumpinguvastast koodeksit arvestades

(1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamist käsitlev leping, „1994. aasta dumpinguvastane koodeks”; nõukogu määrus nr 384/96)

5.      Ühine kaubanduspoliitika — Kaitse dumpingu eest — Kahju — Mõiste „dumpinguhinnaga import” — Riigist, mille puhul on kindlaks tehtud dumpingu kasutamine, pärineva impordi arvestamine tervikuna — Piirid

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikkel 3)

6.      Ühine kaubanduspoliitika — Kaitse dumpingu eest — Kahju — Esialgsete andmete ja dumpingust tuleneva kahju iseloomustamiseks kogutud lõplike andmete erinevus — Vastuvõetavus

(Nõukogu määrus nr 384/96)

7.      Ühine kaubanduspoliitika — Kaitse dumpingu eest — Kahju — Import — Kohustus võrrelda dumpinguhinnaga toodete dumpingumarginaali hinna allalöömismarginaaliga — Puudumine

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikkel 3)

8.      Ühine kaubanduspoliitika — Kaitse dumpingu eest — Mõiste „ühenduse tootmisharu” — Ulatus

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 4 lõige 1)

9.      Ühine kaubanduspoliitika — Kaitse dumpingu eest — Kahju — Vaatlusalune ajavahemik — Institutsioonide kaalutlusõigus

(Nõukogu määrus nr 384/96)

10.    Ühenduse õigus — Põhimõtted — Kaitseõigus — Haldusmenetluses arvestamine — Dumpinguvastane — Institutsioonide kohustus informeerida asjaomaseid ettevõtjaid — Ulatus — Edastamise viis — Kümnepäevase tähtaja rikkumine — Mõju — Tingimused

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikkel 20)

11.    Ühine kaubanduspoliitika — Kaitse dumpingu eest — Menetluse kulg — Üle üheaastane kestus — Vastuvõetavus — Tingimus — Kohustuslikust viieteistkuulisest tähtajast kinnipidamine

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 6 lõige 9)

1.      Kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas on ühenduse institutsioonidel majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad uurima peavad, lai kaalutlusõigus.

Sellest tuleneb, et ühenduse kohtu kontroll institutsioonide hinnangute üle peab olema piiratud menetlusnormidest kinnipidamise, vaidlustatud otsuse tegemise aluseks olevate asjaolude sisulise õigsuse, nende faktiliste asjaolude hindamisel ilmsete vigade puudumise ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega. Sama kehtib asjaomase riigi õigusliku ja poliitilise olukorra osas, mida ühenduse institutsioonid peavad hindama otsustamaks, kas eksportija tegutseb turumajanduse tingimustes ilma riigi märkimisväärse sekkumiseta ning kas selle tulemusena võib tunnustada tema turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja seisundit.

(vt punktid 48 ja 49)

2.      Dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 2 lõikest 7 ja seda muutva määruse nr 905/98 preambulist tuleneb, et esiteks on ühenduse institutsioonid Hiinast pärineva impordi puhul kohustatud analüüsima üksikjuhtumeid, kuna seda riiki ei või veel pidada turumajanduslikuks riigiks. Hiinast pärineva toote normaalväärtust saab turumajanduslike riikide suhtes kehtivate eeskirjade kohaselt kindlaks määrata vaid juhul, kui on näidatud, et asjaomane tootja või tootjad tegutsevad turumajanduse tingimustes.

Teiseks tuleneb sellest sättest, et tõendamiskohustus lasub eksportival tootjal, kes taotleb oma turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja seisundi tunnustamist. Järelikult ei pea ühenduse institutsioonid tõendama, et eksportiv tootja ei vasta kõnealuse seisundi tunnustamisele seatud tingimustele. Küll aga peavad ühenduse institutsioonid hindama, kas eksportiva tootja esitatud asjaolud on piisavad tõendamaks, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c seatud tingimused on täidetud, ja ühenduse kohus kontrollima, kas sellisel hindamisel on tehtud ilmne hindamisviga.

Sellest tuleneb lõpetuseks, et artikli 2 lõike 7 punktis c sätestatud tingimused on kumuleeruvad ning selleks, et tunnustataks tema turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja seisundit, peab asjaomane tootja neid kõiki täitma.

(vt punktid 52–54)

3.      Dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 3 kohase kahju kindlaksmääramise osas ei tulene nimetatud artikli lõikest 8, et asjaomase toote segmendipõhine analüüs on välistatud ning et nõutav oleks keskmise arvestusmeetodi kasutamine. Ühenduse institutsioonid võivad seega tingimusel, et asjaomast toodet vaadeldakse nõuetekohaselt tervikuna, tuvastada kahju asjaomase toote turu segmendipõhiselt, hindamaks erinevaid kahju näitajaid, eriti kui muul meetodil saadud tulemused on ühel või teisel põhjusel ebatäpsed.

Statistikutele hästi teada oleva nähtuse kohaselt muutub mitme tooterühmaga toote koguhinna muutuste arvutus (mis tugineb müügimahu ja -väärtuse muutustele) valeks, kui müügihindade ja mahu muutused erinevad tooterühma kaupa märkimisväärselt. Sellisel juhul arvutab komisjon hinnamuutust tooterühma kaupa.

(vt punktid 127, 196)

4.      Ühenduse õigusaktide tekste tuleb niivõrd, kuivõrd see on võimalik, tõlgendada rahvusvahelise õiguse valguses, seda eriti siis, kui teksti eesmärgiks on jõustada ühenduse sõlmitud rahvusvaheline leping, nagu see on dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 puhul, mis võeti vastu 1994. aasta dumpinguvastasest koodeksist tulenevate rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks.

(vt punkt 138)

5.      Dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artiklis 3 leiduv mõiste „dumpinguhinnaga import” hõlmab kõigi dumpinguhinnaga tehingute summat. Kuivõrd kõiki üksikuid tehinguid on võimatu läbi vaadata, tuleb kahju analüüsimisel arvesse võtta kogu importi, mis on pärit ükskõik milliselt eksportivalt tootjalt, kelle osas on tuvastatud dumpingu kasutamine. Vastupidiselt ei saa aga eksportiva tootja, kelle osas on dumpingumarginaaliks määratud null või miinimum, importi lugeda kahju tuvastamisel „dumpinguhinnaga impordiks”.

Sama artikli lõiget 4 peab tõlgendama selliselt, et antud riigist pärinevat importi tohib arvesse võtta vaid selles osas, milles see pärineb eksportivalt tootjalt, kelle puhul on teada dumpingu kasutamine. Sellest tulenevalt võib miinimumtasemest kõrgema dumpingumarginaaliga riigist pärineva impordi täies mahus arvesse võtta vaid siis, kui selles riigis ei ole ühtegi eksportivat tootjat, kelle dumpingumarginaal on null või miinimumtasemel.

Sellest tulenevalt võib algmääruse artikli 3 sisu ja eesmärki arvestades võtta seisukoha, et mõiste „dumpinguhinnaga import” ei hõlma eksportiva tootja importi, kes ei kasuta dumpingut, sõltumata sellest, et tema päritoluriigi dumpingumarginaal on miinimumtasemest kõrgem.

(vt punktid 158–162)

6.      Esialgsete andmete ja dumpingust tuleneva kahju iseloomustamiseks kogutud lõplike andmete võimaliku erinevuse osas tuleb märkida, et dumpinguvastane uurimine on tegelikkuses jätkuv protsess, mille käigus muudetakse tihti erinevaid järeldusi. Seetõttu ei saa välistada, et ühenduse institutsioonide lõplikud järeldused erinevad teatud uurimise etapis tehtud järeldustest. Lisaks võidakse uurimise käigus esialgseid järeldusi määratlusest tulenevalt muuta. Sellest tulenevalt ei ole ettevõtja õigustatud väitma, et vastuolu esialgsete ja lõplike kahju kohta käivate andmete vahel näitaks ükskõik millisel viisil asjaomaste andmete objektiivsuse ja usaldusväärsuse puudumist. Lõpetuseks tuleb rõhutada, et kahju tuleb kindlaks teha seoses kaitsemeetmeid kehtestava akti vastuvõtmise hetkega.

(vt punkt 182)

7.      Ühenduse tootmisharule tekitatud kahju kindlaksmääramise osas ei tulene dumpinguvastasest algmäärusest nr 384/96, et dumpinguhinnaga toodete dumpingumarginaale peab võrdlema hinna allalöömismarginaalidega võrreldes ühenduse samasuguste toodetega ning juhul kui dumpingumarginaal on madalam hinna allalöömismarginaalist, järeldub võrdlusest, et ühenduse tootmisharule tekkis kahju mitte dumpingust, vaid teistest teguritest, nagu näiteks vaatlusaluste eksportijate loomulikud kulueelised.

(vt punkt 219)

8.      Mõiste „ühenduse tootmisharu” peab dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 4 lõike 1 tähenduses silmas samasuguste toodete tootjate kogumit ühenduses või nende hulgast neid, kelle kogutoodangute summa moodustab ühenduses vastavate toodete enamuse. See mõiste ei hõlma seega vaid uurimises osalenuid ühenduse tootjaid.

(vt punkt 257)

9.      Ühenduse institutsioonidel on lai kaalutlusõigus määramaks dumpinguvastases menetluses kindlaks vaatlusalust ajavahemikku kahju tuvastamiseks.

(vt punkt 277)

10.    Kaitseõigusega arvestamise põhimõte on üks ühenduse õiguse aluspõhimõtetest. Selle põhimõtte kohaselt, mille nõuded on sätestatud dumpinguvastase algmääruse artiklis 20, tuleb ettevõtjatele, keda puudutab dumpinguvastase määruse kehtestamisele eelnev uurimismenetlus, tagada haldusmenetluses võimalus tõhusalt väljendada oma seisukohta komisjoni poolt dumpingu esinemist ja sellest ühenduse tootmisharule tekkinud kahju käsitleva väite toetuseks esitatud faktide ja väidetavate asjaolude ning kasutatud tõendite tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta.

Mis puudutab algmääruse artikli 20 lõikes 4 sätestatud selliste oluliste faktide ja kaalutluste lõplikku avalikustamist, mille alusel komisjon kavatseb nõukogule soovitada lõplike meetmete kehtestamist, siis selle ebapiisavus toob kaasa lõplikud dumpinguvastased tollimaksud kehtestanud määruse õigusvastasuse vaid siis, kui selle tegematajätmise tõttu ei saanud haldusmenetluses osalenud ettevõtjad tõhusalt oma huve kaitsta.

Teatud asjaolude mainimata jätmine teabedokumendis ei kujuta samamoodi endast ettevõtjate kaitseõiguse rikkumist, kui on tõendatud, et nad said nendest teada muul ajal, kui neil oli veel võimalus väljendada tõhusalt selles asjas oma seisukohta enne komisjoni ettepaneku tegemist vaidlustatud määruse vastuvõtmise kohta.

Lõpetuseks, ehkki neil ettevõtjatel peab olema vähemalt kümme päeva aega, et esitada võimalikud märkused teabe kohta, mis puudus neile saadetud teabedokumendis, ning seda tähtaega ei järgitud, ei too see asjaolu iseenesest kaasa vaidlustatud määruse tühistamist. Tuleb tuvastada, kas asjaolu, et ühenduse institutsioonid ei määranud ettevõtjatele võimalike kommentaaride esitamiseks nende poolt taotletud lisateabe kohta algmääruse artikli 20 lõikes 5 sätestatud tähtaega, mõjutas konkreetselt nende kaitseõigust kõnesolevas menetluses.

(vt punktid 287–290, 292, 330 ja 331)

11.    Dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 6 lõige 9 sisaldab soovituslikku üheaastast tähtaega ning kohustuslikku 15-kuulist tähtaega. Neist kahest tähtajast järeldub, et kui ühenduse institutsioonid ei ole uurimist üheaastase soovitusliku tähtaja jooksul lõpule viinud, piisab algmääruse menetlusnormide järgimiseks sellest, kui uurimine lõpetatakse 15-kuulise kohustusliku tähtaja jooksul, ning vaja ei ole kontrollida, kas soovituslikku tähtaega ületav, kuid kohustusliku tähtaja raamidesse jääv aeg on konkreetse juhtumi tingimustes mõistlik.

(vt punkt 348)