Liidetud kohtuasjad C‑349/18–C‑351/18
Nationale Maatschappij der Belgische Spoorwegen (NMBS)
versus
Mbutuku Kanyeba jt
(eelotsusetaotlused, mille on esitanud Vredegerecht te Antwerpen)
Euroopa Kohtu (viies koda) 7. novembri 2019. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Raudteetransport – Reisijate õigused ja kohustused – Määrus (EÜ) nr 1371/2007 – Artikli 3 punkt 8 – Veoleping – Mõiste – Reisija, kellel puudub rongi sisenedes pilet – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13/EMÜ – Artikli 1 lõige 2 ja artikli 6 lõige 1 – Raudtee‑ettevõtja üldised veotingimused – Kohustuslikud õigus‑ või haldusnormid – Leppetrahvi tingimus – Liikmesriigi kohtu pädevus
1. Transport – Raudteetransport – Määrus nr 1371/2007 – Rongireisijate õigused ja kohustused – Veoleping – Mõiste – Reis, mille on sooritanud reisija, kellel puudub vabalt sissepääsetavasse rongi sisenedes pilet – Hõlmamine
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1371/2007, artikli 3 punkt 8)
(vt punktid 36, 37 ja 48–53 ning resolutsiooni punkt 1)
2. Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamine – Ulatus – Ebaõiglase tingimuse sisu muutmine liikmesriigi kohtu poolt – Leppetrahvi tingimuse kohaselt tarbijalt nõutava leppetrahvi vähendamine – Lubamatus – Selle tingimuse asemel riigisisese dispositiivse normi kohaldamine lepinguõiguse alusel liikmesriigi kohtu poolt – Lubamatus – Erand
(Nõukogu direktiiv 93/13, artikli 6 lõige 1)
(vt punktid 67–74 ja resolutsiooni punkt 2)
Kokkuvõte
Reisija, kes ilma piletita siseneb reisimiseks rongi, mis on vabalt sissepääsetav, sõlmib „veolepingu“
Kohtuotsuses Kanyeba jt (C‑349/18–C‑351/18), mis kuulutati 7. novembril 2019, arutas Euroopa Kohus esiteks küsimuse üle, kuidas tõlgendada mõistet „veoleping“ määruse nr 1371/2007 rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta(1) artikli 3 punkti 8 tähenduses, ning teiseks küsimuse üle, mis puudutab liikmesriigi kohtu pädevust, kui ta on tuvastanud ebaõiglase lepingutingimuse ebaõiglasi tingimusi käsitleva direktiivi 93/13(2) tähenduses.
Selle kohtuotsuse aluseks on kolm kohtuvaidlust Belgia riikliku raudtee‑ettevõtja (NMBS) ja kolme reisija vahel lisatasu üle, mida neilt isikutelt rongis sõidudokumendita sõitmise eest nõuti. Kuna kõnealused reisijad keeldusid oma olukorda nõuetega kooskõlla viimast, kas makstes kohe piletihinna koos lisatasuga või makstes hiljem kindla määraga summa, pöördus NMBS nende vastu kohtusse nõudega mõista neilt välja tema veotingimuste rikkumise eest maksmisele kuuluvad summad. NMBS väitis, et tema ja kõnealuste reisijate vaheline suhe ei ole lepinguline suhe, vaid haldussuhe, kuna nad ei ostnud sõidudokumenti. Neid kohtuasju arutanud eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas Euroopa Kohtule küsimuse esiteks veoettevõtja ja selle ettevõtja teenuseid ilma sõidudokumendita kasutava reisija vahelise õigussuhte laadi kohta ning teiseks selle kaitse ulatuse kohta, mis on reisijale tagatud ebaõiglasi tingimusi käsitlevate õigusnormidega.
Esmalt täpsustas Euroopa Kohus mõistet „veoleping“ määruse nr 1371/2007 artikli 3 punkti 8 tähenduses. Ta märkis kõigepealt selle sätte sõnastust arvestades, et niisugune leping tähendab sisuliselt, et raudtee‑ettevõtja on kohustatud osutama reisijale ühte või mitut veoteenust ja reisija on kohustatud tasuma piletihinna, kui ei osutata tasuta veoteenust. Sellest järeldub, et esiteks, lubades rongi vabalt sisse pääseda, ja teiseks, sisenedes reisimiseks rongi, väljendavad nii raudtee‑ettevõtja kui ka reisija oma vastastikust tahet astuda lepingulisse suhtesse, mistõttu on veolepingu olemasolu tuvastamiseks vajalikud tingimused põhimõtteliselt täidetud. Seejärel analüüsis Euroopa Kohus kõnealuse sätte konteksti ning tõdes, et selle sõnastust ja konteksti arvestades ei sõltu mõiste „veoleping“ sellest, kas reisijal on pilet, ning et seega hõlmab see olukorda, kus reisija siseneb reisimiseks rongi, mis on vabalt sissepääsetav, ilma piletita. Viimasena rõhutas Euroopa Kohus, et rongireisijate kaitsmise eesmärgiga, mida määrusega nr 1371/2007 taotletakse, ei oleks kooskõlas seisukoht, et niisugust reisijat ei saa üksnes seetõttu, et tal ei ole rongi sisenedes piletit, lugeda pooleks lepingulises suhtes raudtee‑ettevõtjaga, kes lubab rongi vabalt sisse pääseda, kuna sellisel juhul võib reisija temast mitteolenevatel põhjustel jääda ilma õigustest, mis selle määruse kohaselt veolepingu sõlmimisega tekivad. Veel lisas Euroopa Kohus, et kuna määruses nr 1371/2007 puuduvad vastavasisulised sätted, ei mõjuta mõistele „veoleping“ määruse artikli 3 punkti 8 tähenduses antud tõlgendus lepingu kehtivust ega tagajärgi, mis võivad kaasneda sellega, kui üks pool ei täida oma lepingulisi kohustusi, mis on endiselt reguleeritud kohaldatava riigisisese õigusega.
Teisena tuletas Euroopa Kohus kõigepealt meelde, et vastavalt direktiivi 93/13 artikli 1 lõikele 2 ei kuulu selle direktiivi kohaldamisalasse lepingutingimused, mis põhinevad muu hulgas kohustuslikel õigus‑ või haldusnormidel, ning et liikmesriigi kohtu ülesanne on kontrollida, kas asjaomane tingimus kuulub niisuguse erandi alla, millega see direktiivi kohaldamisalast välja jäetakse. Tuginedes siiski oletusele, et see tingimus kuulub direktiivi kohaldamisalasse, käsitles Euroopa Kohus liikmesriigi kohtu pädevust(3) olukorras, kui ta on tuvastanud ebaõiglase lepingutingimuse direktiivi 93/13 tähenduses. Mis puudutab ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus sisalduvat leppetrahvi tingimust, siis leidis Euroopa Kohus niisiis esiteks, et direktiivi artikli 6 lõikega 1 on vastuolus, kui liikmesriigi kohus, kes on tuvastanud, et sellise leppetrahvi tingimus on ebaõiglane, vähendab tarbijalt selle tingimuse kohaselt nõutavat leppetrahvi. Teiseks otsustas Euroopa Kohus, et selle sättega on vastuolus ka see, kui liikmesriigi kohus asendab sellise tingimuse oma lepinguõiguse põhimõtteid kohaldades riigisisese dispositiivse normiga, välja arvatud juhul, kui kõnealune leping ei saa ebaõiglase tingimuse tühistamise korral kehtima jääda ja kui lepingu tervikuna tühistamine toob tarbijale kaasa eriti kahjulikud tagajärjed.