Kohtuasi T-18/05

IMI plc jt

versus

Euroopa Komisjon

Konkurents – Kartellikokkulepped – Sanitaartehniliste vasktorude sektor – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Vältav ja mitmetahuline rikkumine – Osalemise katkestamine – Trahvid – Piiratud osalemine kartellis

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Komisjonil lasuv kohustus esitada tõend rikkumise ja selle kestuse kohta

(EÜ artikli 81 lõige 1)

2.      Konkurents – Haldusmenetlus – Vastuväiteteatis – Kohustuslikud andmed

3.      Konkurents – Trahvid – Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta – Arvutamise meetod, mis võtab arvesse erinevaid paindlikke elemente

(EÜ artikkel 229; nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2 ja määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teadaanne 98/C 9/03)

4.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Trahvi määramata jätmine või vähendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest

(Komisjoni teadaanne 96/C 207/04)

5.      Konkurents – Trahvid – Otsus, millega määratakse trahv – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(EÜ artikkel 253; nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2 ja määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2)

6.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2 ja määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 3; komisjoni teadaanne 98/C 9/03, punkt 1 A)

7.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Asjaomase kaubaturu suurus – Arvessevõtmine

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2 ja määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teadaanne 98/C 9/03, punkt 1 A)

1.      EÜ artikli 81 lõige 1 on kohaldatav alles siis, kui mõlema poole vahel on vähemalt ühine tahe, mille väljendamise vorm ei ole oluline seni, kuni see kujutab endast poolte tegeliku tahte väljendust.

Kui puuduvad tõendid, mis võivad otseselt kinnitada rikkumise kestust, on komisjon kohustatud esitama tõendid ajaliselt piisavalt lähedaste asjaolude kohta, nii et oleks mõistlikult võimalik tuvastada, et see rikkumine vältas katkematult kahe konkreetse kuupäeva vahel.

Kui ajavahemik, mis lahutab rikkumise kahte ilmingut, on asjakohane kriteerium, et tuvastada rikkumise vältavust, on samuti tõsi see, et küsimust, kas nimetatud periood on piisavalt pikk, et kujutada endast rikkumise katkemist, ei saa uurida abstraktselt. Vastupidi, seda tuleb hinnata kõnealuse kartellikokkuleppe toimimise kontekstis.

Komisjon rikub õigusnormi, kui ta tugineb ettevõtja katkematule osalemisele kartellikokkuleppes, kuigi sellele ettevõtjale ei saa ühtegi kontakti ega muid kokkumängu ilminguid ette heita perioodil, mis ületab rohkem kui aastaga ajavahemikke, mil kartelli liikmed avaldasid tavaliselt oma vastavat tahet konkurentsi piirata.

(vt punktid 88–90, 96)

2.      Vastuväiteteatisest peab huvitatud isikutel olema võimalik teada saada, millist tegevust komisjon neile ette heidab. See nõue on täidetud, kui lõplikus otsuses ei omistata huvitatud isikutele muid rikkumisi kui need, millele on viidatud vastuväiteteatises, ning esitatakse üksnes asjaolusid, mille kohta huvitatud isikutel on olnud võimalus selgitusi anda. Siiski ei pea komisjoni lõplik otsus ilmtingimata olema vastuväiteteatise koopia. Vastuväiteteatise ja lõpliku otsuse vastuolu tähendab kaitseõiguste rikkumist üksnes juhul, kui lõplikus otsuses sedastatud etteheidet ei ole esitatud vastuväiteteatises piisavalt, et võimaldada adressaatidel end kaitsta. Õigus olla ära kuulatud laieneb kõikidele faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on otsuse aluseks, kuid mitte haldusorgani võetavale lõplikule seisukohale.

(vt punktid 106, 108 ja 109)

3.      Kuigi suuniseid määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta ei saa lugeda õigusnormiks, kujutavad need endast käitumisnormi, mis sisaldab viidet järgimisele kuuluvale praktikale ning mida komisjon ei või konkreetsel juhul eirata, esitamata võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi. Seega peab Üldkohus vaidlustatud otsusega määratud trahvide seaduslikkuse kontrollimise raames kindlaks tegema, kas komisjon teostas oma kaalutlusõigust vastavalt suunistes sätestatud meetodile, ja kui kohus tuvastab, et komisjon ei ole meetodit järginud, peab kohus kontrollima, kas see kõrvalekaldumine on õiguslikult piisavalt õigustatud ja põhjendatud.

Suuniste vastuvõtmisest tulenev komisjoni kaalutlusõiguse piiramine ei ole tegelikult vastuolus komisjonile sisulise kaalutlusruumi säilitamisega. Suunistes on erinevaid paindlikke elemente, mis võimaldavad komisjonil oma kaalutlusõigust kasutada kooskõlas määruste nr 17 ja nr 1/2003 sätetega, nagu Euroopa Kohus neid on tõlgendanud. Seega sellistes valdkondades, kus komisjonil on kaalutlusruum, piirdub nende hinnangute seaduslikkuse kontroll ilmse hindamisvea puudumise kontrollimisega. Komisjoni kaalutlusõigus ja selle piirid ei mõjuta ka põhimõtteliselt seda, kuidas kohus teostab oma täielikku pädevust, mis annab talle õiguse komisjoni määratud trahvisumma tühistada, seda vähendada või suurendada.

(vt punktid 117–121)

4.      Kui 1996. aasta teatis, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või vähendamist kartellide puhul, lõi õiguspärase ootuse, millele võivad tugineda ettevõtjad, kes soovivad komisjoni teavitada kartelli olemasolust, saab see ootus puudutada üksnes viisi, kuidas komisjon võttis arvesse nende panust siis, kui nad avaldasid oma tahet teha koostööd. 1996. aasta koostööteatise sõnastusest ega selle loodud mehhanismile omasest loogikast ei tulene kuidagi, et komisjon peab haldusmenetluses teavitama ettevõtjaid, kes ei ole avaldanud oma tahet teha koostööd, meetmetest, mis ta on oma uurimise käigus võtnud, või uurimise edenemisest. Kõigil kartelliosalistel on õigus haldusmenetluses mis tahes hetkel taotleda 1996. aasta koostööteatise kohaldamist, olenemata sellest, milliseid uurimismeetmeid komisjon on võtnud. Iga kartelliosalise ülesanne on otsustada, kas ja millisel hetkel ta soovib sellele koostööteatisele tugineda.

(vt punktid 129 ja 130)

5.      Konkurentsiõiguse rikkumise raames trahvide kindlaksmääramisel on põhjendamiskohustus täidetud, kui komisjon esitab oma otsuses kaalutluse aluseks olevad asjaolud, mis võimaldasid tal hinnata rikkumise raskust ja kestust. EÜ artiklit 253 ei saa tõlgendada nii, et see kohustab komisjoni selgitama oma otsustes põhjusi, miks ta trahvisumma arvutamisel ei tuginenud lähenemisviisile, mis on alternatiivne võrreldes sellega, millest ta lõppotsuses tegelikult lähtus.

(vt punktid 152 ja 153)

6.      Ettevõtja, kelle vastutus on kartelli mitme osa suhtes tuvastatud, panustab selle kartelli tõhususse ja raskusesse rohkem kui rikkuja, kes on seotud selle sama kartelli üheainsa osaga. Seega paneb esimene ettevõtja toime raskema rikkumise kui teine ettevõtja.

Kooskõlas karistuste individuaalsuse ja isikliku vastutuse põhimõttega peab komisjon iga rikkuja kartellis osalemise suhtelise raskusastme hindamise käigus võtma arvesse asjaolu, et teatavaid rikkujaid ei saa olenevalt olukorrast lugeda vastutavateks selle kartelli kõigi osade puhul.

Suuniste (määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta) kohaldamisel peab see hinnang olema tingimata antud konkreetse lähtesumma kindlaksmääramise staadiumis, kuna kergendavate asjaolude arvessevõtmine võimaldab pelgalt muuta trahvi põhisummat, lähtudes sellest, kuidas rikkuja rakendas kartellikokkulepet. Rikkujal, keda ei loetud vastutavaks selle kartellikokkuleppe teatavate osade eest, ei saa olla olnud rolli nende osade rakendamisel. Konkurentsiõigusnormide rikkumine on selle rikkuja puhul tuvastatud rikkumise piiratud ulatuse tõttu kergem kui see, mis on omistatud rikkujatele, kes osalesid rikkumise kõigis osades.

Komisjon rikub seega võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta jätab trahvide arvutamise käigus arvesse võtmata asjaolu, et erinevalt selle kartelli liikmeteks olevatest teistest ettevõtjatest osales ettevõtja üksnes kartelli ühes osas ning kohtles seega erinevaid olukordi ühetaoliselt, ilma et selline kohtlemine oleks olnud objektiivselt põhjendatud.

(vt punktid 162–164, 166)

7.      Hinnates ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise raskust, selleks et määrata kindlaks ettevõtjale määratava trahvi lähtesumma, võib komisjon – olemata selleks siiski kohustatud – arvesse võtta asjaomase turu suurust. Selleks võib ta arvesse võtta asjaomase turu käivet. Ükski mõistlik põhjus ei anna alust selleks, et selle käibe arvutamisel jäetakse teatavad tootmiskulud välja. Nimelt on kõigis tööstussektorites lõpptootele omaseid kulusid, mida tootja ei saa mõjutada, kuid mis kujutavad endast siiski kogu tema tegevuse olulist elementi ja mida seega ei saa trahvi lähtesumma kindlaksmääramisel tema käibest välja jätta. Asjaolu, et tooraine hind moodustab olulise osa lõpptoote lõpphinnast või et hinnakõikumise oht on tunduvalt suurem kui muude toorainete puhul, ei nõrgenda seda järeldust.

(vt punktid 180, 182 ja 183)