ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
23. september 2015(*)
Lepinguväline vastutus – Dumping – Hiinast pärinevate teatavatest tsitrusviljadest valmistatud toodete ja konservide import – Euroopa Kohtu poolt kehtetuks tunnistatud määrus (EÜ) nr 1355/2008 – Määruse vastuvõtmise tõttu hagejal väidetavalt tekkinud kahju – Kahju hüvitamise nõue – Siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamine – Vastuvõetavus – Üksikisikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine – Määruse (EÜ) nr 384/96 artikli 2 lõike 7 punkt a [nüüd määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkt a] – Hoolsuskohustus – Põhjuslik seos
Kohtuasjas T‑205/14,
I. Schroeder KG (GmbH & Co.), asukoht Hamburg (Saksamaa), esindaja: advokaat K. Landry,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindaja: J.‑P. Hix, keda abistasid advokaadid D. Geradin ja N. Tuominen, hiljem advokaat N. Tuominen,
ja
Euroopa Komisjon, esindajad: T. Maxian Rusche ja R. Sauer,
kostjad,
mille ese on nõue hüvitada kahju, mis on väidetavalt tekkinud nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1355/2008, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärinevate teatavatest tsitrusviljadest (mandariinidest jne) valmistatud toodete ja konservide impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse nende suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 350, lk35), vastuvõtmise tõttu; nimetatud määrus tunnistatud kehtetuks 22. märtsi 2012. aasta kohtuotsusega GLS (C‑338/10, EKL, EU:C:2012:158),
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: president M. E. Martins Ribeiro, kohtunikud S. Gervasoni (ettekandja) ja L. Madise,
kohtusekretär: ametnik C. Heeren,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 17. märtsil 2015 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1 Nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1996, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45), muudetud redaktsioonis (edaspidi „algmäärus”) (asendatud nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT L 343, lk 51; parandused ELT 2010, L 7, lk 22)) artikli 2 lõike 7 punkt a sätestab:
„Mitteturumajanduslikest riikidest […] pärineva impordi puhul määratakse normaalväärtus kolmandas turumajandusriigis kehtiva hinna või arvestusliku väärtuse alusel või hinna järgi, mis kehtib müügi puhul sellisest kolmandast turumajandusriigist teistesse riikidesse, k.a ühendusse, või kui see ei ole võimalik, siis mis tahes muul põhjendatud alusel, sealhulgas samasuguse toote eest ühenduses tegelikult makstud või makstava hinna alusel, mida on vajaduse korral nõuetekohaselt kohandatud, et sisse arvata põhjendatud kasumimarginaal.
Sobiv kolmas turumajandusriik valitakse põhjendatud viisil, võttes nõuetekohaselt arvesse valimise ajal kättesaadavaid usaldusväärseid andmeid. Arvesse võetakse ka tähtaegu; vajaduse korral kasutatakse sama uurimise aluseks olevat kolmandat turumajandusriiki.
Uurimise asjaosalistele antakse varsti pärast uurimise alustamist teada valitud kolmas turumajandusriik ning 10 päeva märkuste tegemiseks.”
Vaidluse taust
2 Euroopa Ühenduste Komisjon avaldas 20. oktoobril 2007 Hiina Rahvavabariigist pärit teatavate töödeldud või konserveeritud tsitrusviljade (nimelt mandariinid jms) impordi suhtes dumpinguvastase menetluse algatamise teate (ELT C 246, lk 15).
3 Hageja I. Schroeder KG (GmbH & Co.) avaldas 2. novembril 2007 komisjonile soovi olla nimetatud teates osutatud sõltumatute importijate väljavõttelisse uuringusse kaasatud.
4 Komisjon võttis 4. juulil 2008 vastu määruse (EÜ) nr 642/2008, millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks Hiina Rahvavabariigist pärit teatavate tsitrusviljadest (mandariinidest jne) valmistatud toodete ja konservide impordi suhtes (ELT L 178, lk 19).
5 Nõukogu võttis 18. detsembril 2008 vastu määruse (EÜ) nr 1355/2008, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärinevate teatavatest tsitrusviljadest (mandariinidest jne) valmistatud toodete ja konservide impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse nende suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 350, lk 35).
6 Hageja maksis selle määrusega kehtestatud dumpinguvastase tollimaksu asjaomase toote tema impordilt, ning väidab, et maksis selle ka nelja muu importija vahendusel läbiviidud impordi eest (edaspidi „neli muud äriühingut”).
7 Euroopa Kohus tunnistas 22. märtsi 2012. aasta kohtuotsusega GLS (C‑338/10, EKL, EU:C:2012:158, punkt 36) määruse nr 1355/2008 kehtetuks, kuna nõukogu ja komisjon rikkusid algmääruse artikli 2 lõike 7 punktist a [nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 2 lõike 7 punkt a] tulenevaid nõudeid, kui määrasid asjaomase toote normaalväärtuse kindlaks samasuguse toote eest Euroopa Liidus tegelikult makstud või makstava hinna alusel, näitamata üles nõutud hoolsust, et määrata see väärtus kindlaks lähtuvalt sama toote eest kolmandas turumajandusriigis makstud hinnast.
8 Kohtuotsuse GLS, punkt 7 eespool (EU:C:2012:158), tulemusel nõudsid hageja ja neli muud äriühingut määruse nr 1355/2008 alusel makstud tollimaksu tagastamist. Saksamaa kesktolliasutus tagastas alusetult saadud tollimaksu.
9 Hageja ja neli muud äriühingut nõudsid esiteks Hamburgi linna, Duisbourgi ja Krefeldi (Saksamaa) linna tolliasutuselt tasutud tollimaksult intressi maksmist määral 0,5% kuus ajavahemiku kohta alates tollimaksu tasumise kuupäevast kuni nende tagastamiseni. Tolliasutused vaidlesid nimetatud nõuetele, millel oli kuupäevana märgitud 6. ja 7. november 2012, asjaomaste tolliasutuste 8. ja 23. novembri 2012. aasta ning 18. detsembri 2012. aasta ja 3. aprilli 2013. aasta otsustega vastu. Hageja ja neli muud äriühingut esitasid nende keelduvate vastuste peale kaebused. Hageja täpsustas kohtuistungil Üldkohtu esitatud küsimusele vastates, et kõik need menetlused on peatatud kuni Finanzgericht Hamburgi (Hamburgi maksukohus) otsuse tegemiseni kohtuasjas, mille pooled on Hüpeden & Co. (GmbH & Co.) KG ning tolliasutus.
10 Teiseks nõudis hageja 10. detsembri 2013. aasta kirjadega nõukogult ja komisjonilt 345 644 euro suuruse kahju hüvitamist, mis vastab selle laenu intressile, mille ta määruse nr 1355/2008 tõttu oli sunnitud võtma. Nõukogu vaidles sellele nõudele 31. jaanuari 2014. aasta kirjaga ja komisjon 14. veebruari 2014. aasta kirjaga vastu.
11 Kohtuotsuse GLS, punkt 7 eespool (EU:C:2012:158), tulemusel otsustas komisjon muu seas taasalustada dumpinguvastast menetlust, kusjuures taasalustamine piirdub üksnes asjaomase kohtuotsuse järelduste rakendamisega. Selle menetluse tagajärjel võttis nõukogu 18. veebruaril 2013 vastu rakendusmääruse (EL) nr 158/2013, millega taaskehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärinevate tsitrusviljadest (mandariinidest jne) valmistatud toodete ja konservide impordi suhtes (ELT L 49, lk 29) alates 23. veebruarist 2013. Selle määruse kehtivuse kohta on Euroopa Kohtule esitatud kaks eelotsuse küsimust (liidetud kohtuasjad C‑283/14, CM Eurologistik ja C‑284/14, GLS).
Menetlus ja poolte nõuded
12 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 27. märtsil 2014.
13 Komisjon palub käesoleva menetluse peatamist esiteks ajani, mil siseriiklikud ametiasutused on teinud lõpliku otsuse eespool punktis 9 nimetatud kaebuste kohta, ning teiseks ja teise võimalusena ajani, mil Euroopa Kohus teeb otsuse määruse nr 158/2013 kehtivust puudutavate eelotsuse küsimuste kohta, mis on esitatud eespool nimetatud liidetud kohtuasjades C‑283/14 ja C‑284/14. Hageja ja nõukogu ei ole menetluse peatamise taotluste kohta vastuväiteid esitanud.
14 Hageja palub Üldkohtul:
– mõista liidult tema kasuks välja kahjuhüvitis summas 345 644 eurot, millele lisandub intress 8% aastas alates kohtuotsusest teavitamise päevast, või tuvastada, et tal on kahjuhüvitisele õigus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt ja nõukogult.
15 Kohtuistungil palus hageja Üldkohtul teise võimalusena, ning see kanti kohtuistungi protokolli, tuvastada vaheotsuses, et tema hagi on vastuvõetav ning nõukogu ja komisjon on pannud toime rikkumise, mis võib tuua kaasa liidu vastutuse, ning seejärel peatada käesoleva menetluse kuni Finanzgericht Hamburg on teinud lõpliku otsuse eespool punktis 9 nimetatud menetluses.
16 Nõukogu ja komisjon paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Hagi vastuvõetavus
17 Nõukogu ja komisjon väidavad menetlusdokumentides, et käesolev hagi tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna hageja ei ole väidetava kahju hüvitamist võimaldavad siseriiklikud õiguskaitsevahendid ammendanud.
18 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb ELTL artikli 268 ja artikli 340 teise lõigu alusel esitatud kahju hüvitamise hagi hindamisel arvestada asutamislepinguga loodud üksikisikute õiguskaitsesüsteemi tervikuna. Sellest tuleneb, et kui isik leiab, et talle on kahju tekitanud tema arvates õigusvastase liidu õigusnormi nõuetekohane kohaldamine ja et väidetav kahju põhjustanud asjaolu on seega üksnes liidule süüks pandav, võib sellise kahju hüvitamise hagi vastuvõetavus siiski teatud olukordades sõltuda sellest, kas sisesed õiguskaitsevahendid on ammendatud. Selleks peavad siseriiklikud õiguskaitsevahendid tõhusalt tagama puudutatud isikute õiguste kaitse ja võimaldama väidetava kahju hüvitamist (vt kohtuotsused, 30.5.1989, Roquette frères vs. komisjon, 20/88, EKL, EU:C:1989:221, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 23.11.2004, Cantina sociale di Dolianova jt vs. komisjon, T‑166/98, EKL, EU:T:2004:337, punkt 115 ja seal viidatud kohtupraktika).
19 Kui eeldada, et siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamise nõue on käesoleval juhul kohaldatav, kusjuures ammendamine hõlmab tagasimakstud tollimaksult intressi maksmise saavutamiseks esitatavaid siseriiklike hagisid ja kaebusi ning käesolevat liidu kohtule esitatud hagi nõudega hüvitada kahju, mis tuleneb nimetatud tollimaksude tasumisega põhjustatud rahalise likviidsuse kadumise tõttu võetud pangalaenult intressi maksmisest, ja hoolimata 18. septembri 2014. aasta kohtuotsusest Holcim (Romania) vs. komisjon (T‑317/12, EKL, edasi kaevatud, EU:T:2014:782, punktid 73–77), milles piirati siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamatuse tõttu vastuvõetamatuse juhtumeid, siis tuleb igal juhul nentida, et siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamata jätmine hageja poolt ei tähenda seda, et hagi on vastuvõetamatu.
20 Vaideid või kohtule esitatavad kaebuseid, mis käesoleval juhul on siseriiklikele ametiasutustele esitatud või mida on võimalik esitada, ei saa lugeda sellisteks, et need tagavad tõhusalt hageja õiguste kaitse eespool punktis 18 viidatud kohtupraktika mõttes ning seetõttu ei pea need õiguskaitsevahendid olema käesoleva hagi vastuvõtmiseks ammendatud.
21 Tingimata perspektiivika siseriiklike õiguskaitsevahendite tõhususe analüüsimisel tuleb eelkõige arvestada, et liidu kohus on lükanud tagasi asja läbivaatamist takistava asjaolu, mis seisneb selles, et hageja ei ole siseriiklike õiguskaitsevahendeid ammendanud, kui siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendamisel „oleks raskesti ette ennustatavad tulemused” (kohtuotsus, 30.5.1984, Eximo Molkereierzeugnisse Handelsgesellschaft vs. komisjon, 62/83, EKL, EU:C:1984:197, punkt 15; vt selle kohta ka kohtuotsus, 26.2.1986, Krohn Import-Export vs. komisjon, 175/84, EKL, EU:C:1986:85, punkt 28) või kui neid õiguskaitsevahendeid oleks „ülemäära raske” kasutada (kohtuotsus Cantina sociale di Dolianova jt vs. komisjon, punkt 18 eespool, EU:T:2004:337, punkt 117). Sellest nähtub, et hagejal lasuv tõendamiskoormis seoses väitega, et siseriiklikud õiguskaitsevahendid ei ole ammendatud, piirdub selliste kaudsete tõendite esitamisega, mis annavad alust tõsisteks kahtlusteks siseriiklike õiguskaitsevahendite pakutava kaitse tõhususe osas (vt selle kohta ja analoogia alusel kohtuotsused, 26.10.1993, Caronna vs. komisjon, T‑59/92, EKL, EU:T:1993:91, punkt 35, ja 9.3.2005, L vs. komisjon, T‑254/02, EKL AT, EU:T:2005:88, punkt 148).
22 Käesoleval juhul on hageja selliseid kaudseid tõendeid aga esitanud.
23 Nii on hageja üksikasjalikult esitanud kohaldatavad õigusnormid ning toonud välja asjaolu, mida nõukogu on oma vastuses pealegi kinnitanud, et need õigusnormid ei võimalda käesoleval juhul taotletud intressi tasumist.
24 Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1), muudetud redaktsioonis (edaspidi „ühenduse tolliseadustik”), mis oli kohtuasja asjaolude asetleidmise ajal jõus, nagu nõukogu ja komisjon kohtuistungil kinnitasid, artikkel 241 sätestas:
„Impordi‑ või eksporditollimaksu ning tollimaksu tasumisega kaasnenud krediidiintresside või viiviste tagasimakstavalt summalt ei pea pädevad asutused intressi maksma. Intressi tuleb maksta, kui:
– tagasimaksmise taotluse rahuldamise kohta tehtud otsust ei täideta kolme kuu jooksul arvestades selle tegemise kuupäevast,
– see on ette nähtud siseriiklike õigusaktidega.
[...]”
25 Käesoleval juhul aga ei nähtu toimiku materjalidest ning ükski pool ei ole väitnud, et tagasimaksmist ettenägevat otsust ühenduse tolliseadustiku artikli 241 esimese lõigu esimeses taandes ette nähtud tähtaja jooksul ei täidetud. Peale selle näeb ühenduse tolliseadustiku artikli 241 esimese lõigu teise taande tähenduses siseriiklik õigusnorm, milleks on Abgabenordnungi (Saksa maksuseadustik) § 236 ette intressi maksmise üksnes juhul, kui asjaomase tollimaksu tagastamise kohta on teinud otsuse siseriiklik kohus, mis käesoleval juhul ei ole nii.
26 Peale selle on hageja edastanud hagiavalduse lisas ja Üldkohtu esitatud küsimusele saadetud vastuses siseriiklike ametiasutuste otsused, milles kõigis on taotletud intressi maksmisest eelmises punktis viidatud õigusnormide alusel keeldutud, ning Finanzgericht Hamburgi neljanda koja presidendi 5. veebruari 2015. aasta kirja, milles esmamulje põhjal kinnitatakse seda keeldumist kohtuasjas, mida loetakse tagasimakstud tollimaksult arvutatava intressi tasumist käsitlevas siseriiklikus kohtupraktikas „juhtivaks kohtuasjaks” (vt punkt 9 eespool).
27 Nimelt on kõigis neis otsustes välistatud vastavatele asjaoludele selle lahenduse kohaldamine, millele jõuti 27. septembri 2012. aasta kohtuotsuses Zuckerfabrik Jülich jt (C‑113/10, C‑147/10 ja C‑234/10, EKL, EU:C:2012:591, punktid 65–67; vt ka kohtuotsus, 18.4.2013, Irimie, C‑565/11, EKL, EU:C:2013:250, punktid 21 ja 22). Kuna nimetatud kohtuotsuse kohaselt on kehtetu määrusega kindlaks määratud suhkrusektori toodangumaksu alusetult tasutud summa tagasimakse saamiseks õigustatud isikul samuti õigus saada sellelt summalt intressi (kohtuotsus Zuckerfabrik Jülich jt, eespool viidatud, EU:C:2012:591, punkt 67), sedastas Euroopa Kohus, et põhimõte, mille kohaselt on liikmesriigid kohustatud tagastama liidu õiguse rikkumise tulemusel saadud maksusumma koos intressiga, on selles valdkonnas kohaldatav (kohtuotsus Zuckerfabrik Jülich jt, eespool viidatud, EU:C:2012:591, punkt 66).
28 Nii piisab isegi juhul, kui kohtuotsuse Zuckerfabrik Jülich jt, punkt 27 eespool (EU:C:2012:591), alusel ei saa täielikult välistada, et siseriiklike õiguskaitsevahendite kasutamine võib nõutud intressi tasumist võimaldada, nagu komisjon rõhutab, hageja poolt käesoleval juhul esitatud asjaoludest, et selle saavutamises tõsiselt kahelda.
29 Kõige eeltoodu põhjal on hageja siseriiklike õiguskaitsevahendite tõhususe puudumist piisavalt tõendanud, ilma et oleks vaja oodata algatatud siseriiklike menetluste tulemust.
30 Seetõttu tuleb asja läbivaatamist takistav asjaolu, et siseriiklikud õiguskaitsevahendid ei ole ammendatud, tagasi lükata, samuti nagu komisjoni taotlus menetlus käesolevas kohtuasjas kuni eelnimetatud siseriiklike menetluste lõpetamiseni peatada.
Hagi põhjendatus
31 Väljakujunenud kohtupraktika põhjal on ühenduse organite õigusvastase tegevuse puhul ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimise eelduseks see, et samal ajal on täidetud teatavad tingimused: institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ning põhjuslik seos selle tegevuse ja viidatud kahju vahel (vt kohtuotsused, 19.4.2012, Artegodan vs. komisjon, C‑221/10 P, EKL, EU:C:2012:216, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 16.5.2013, Gap granen & producten vs. komisjon, T‑437/10, EU:T:2013:248, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).
Institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus
32 Hageja väidab, et kohtuotsuse GLS, punkt 7 eespool (EU:C:2012:158), põhjal on komisjon ja nõukogu eiranud hoolitsemiskohustust ning hea halduse põhimõtet, kuna algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis a kehtestatud nõudeid rikkudes määrasid nad asjaomase toote normaalväärtuse kindlaks samasuguse toote eest liidus tegelikult makstud või makstava hinna alusel, näitamata üles nõutud hoolsust, et määrata see väärtus kindlaks lähtuvalt sama toote eest kolmandas turumajandusriigis makstud hinnast.
33 Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses GLS, punkt 7 eespool (EU:C:2012:158, punkt 36), et kuna nõukogu ja komisjon määrasid asjaomase toote normaalväärtuse kindlaks samasuguse toote eest liidus tegelikult makstud või makstava hinna alusel, näitamata üles nõutud hoolsust, et määrata see väärtus kindlaks lähtuvalt sama toote eest kolmandas turumajandusriigis makstud hinnast, siis on nad rikkunud algmääruse artikli 2 lõike 7 punktist a tulenevaid nõudeid.
34 Nimetatud kohtuotsusest tuleneb esiteks, et määruse nr 1355/2008 kehtetus ning seega väidetavalt õigusvastane tegevus on käesoleval juhul süüks pandav nii komisjonile, kes viis läbi dumpinguvastast menetlust ja kehtestas ajutise dumpinguvastase tollimaksu määruse, kui ka nõukogule, kes kehtestas ajutist määrust kinnitava lõpliku dumpinguvastase tollimaksu määruse.
35 Sellest tuleneb teiseks, et neile kahele institutsioonile heidetakse ette hoolsuskohustuse rikkumist, mis sisuliselt vastab hoolitsemiskohustuse ja hea halduse põhimõtte rikkumisele, mis hageja väitel on toime pandud algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a rakendamisel, milles on määratud kindlaks normaalväärtuse arvutamise meetod.
36 Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb selle kindlaks tegemisel, kas nõue, mille kohaselt üksikisikutele õigusi andva õigusnormi rikkumine peab olema piisavalt selge, on täidetud, võtta arvesse akti vastuvõtnud institutsiooni kaalutlusruumi. Kui institutsioonidel on teatav kaalutlusõigus, on otsustav kriteerium, mis võimaldab asuda seisukohale, et liidu õiguse rikkumine on piisavalt selge, see, et institutsioon on ilmselgelt ja oluliselt ületanud oma kaalutlusõiguse piire. Seevastu siis, kui institutsioonidel on märkimisväärselt piiratud või olematu kaalutlusruum, võib liidu õiguse vähimgi rikkumine olla küllaldane, et tuvastada piisavalt selge rikkumise olemasolu (vt kohtuotsused, 4.7.2000, Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, C‑352/98 P, EKL, EU:C:2000:361, punktid 42–44 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 2.3.2010, Arcelor vs. parlament ja nõukogu, T‑16/04, EKL, EU:T:2010:54, punkt 141 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Seetõttu tuleb kõigepealt teha kindlaks institutsioonide kaalutlusruum algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a rakendamisel.
– Institutsioonide kaalutlusruum
38 Institutsioonide kaalutlusõiguse ulatuse kindlaks tegemiseks tuleb kõigepealt selgitada välja, millist konkreetset tegevust institutsioonidele algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a rakendamisel ette heidetakse, ning käesoleval juhul, milline õigusvastasus õigustas määruse nr 1355/2008 kehtetuks tunnistamist. Sellist lähenemist selgitab asjaolu, et teatava õigusnormi rakendamine võib tingida erinevate aktide tegemise, millega seoses ei ole õigusnormi rakendama kohustatud institutsioonil tingimata samasugune kaalutlusruum. Nii on see nimelt õigusnormide puhul, milles nähakse ette teatava väärtuse nagu dumpingumarginaali väljaarvutamisel arvesse võetava normaalväärtuse arvutamise meetod (vt analoogilise lähenemise kohta seoses teraviljasektori impordihindade väljaarvutamise meetodiga kohtuotsus Gap granen & producten vs. komisjon, punkt 31 eespool, EU:T:2013:248, punktid 30–41).
39 Käesoleval juhul ei seisne vastupidi hageja väidetele institutsioonidele etteheidetav õigusrikkumine selles, et nad valisid teise võimalusena kohaldatava liidus makstavatel hindadel põhineva arvutusmeetodi, selle asemel, et valida nendel hindadel põhineva arvutusmeetodi, mida makstakse kolmandas turumajandusriigis, kusjuures selle valiku puhul puudub neil igasugune kaalutlusõigus (vt selle kohta kohtuotsus GLS, punkt 7 eespool, EU:C:2012:158, punkt 26, ja kohtujurist Bot’ ettepanek kohtuasjas GLS, C‑338/10, EKL, EU:C:2011:636, punkt 97).
40 Vastupidi sellele, mida hageja on peale selle kohtuistungil väitnud, ei ole komisjonile ette heidetud ka seda, et ta on asjaomase toote normaalväärtuse arvutamisel täielikult jätnud uurimata Eurostati esitatud andmed. Tõsi on aga see, et Euroopa Kohus heitis komisjonile ette seda, nagu nähtub kohtuotsusest GLS, punkt 7 eespool (EU:C:2012:158, punktid 34–36; vt ka kohtujurist Bot’ ettepanek kohtuasjas GLS, punkt 39 eespool, EU:C:2011:636, punktid 107–119), et ta ei ole Eurostati andmeid uurinud nõutava hoolsusega, see tähendab piisavalt kasutanud statistilisi andmeid ja otsinud nende andmete põhjal kolmandat turumajandusriiki.
41 Sellega seoses aga on komisjonil kaalutlusruum nii osas, mis puudutab Eurostati andmete analüüsi kui ka uurimise jätkamist nimetatud analüüsi põhjal.
42 Esiteks tõendab institutsioonide kaalutlusruumi Eurostati andmete uurimisel komisjoni rõhutatud asjaolu, et algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a tähenduses kolmanda turumajandusriigi kindlakstegemiseks kogutavad andmed on paratamatult majandusandmed, mis eeldavad selliste komplekssete hinnangute andmist nagu vastavas kolmandas riigis asjaomase või sarnase toote tootmise olemasolu ja osakaalu väljaselgitamine (vt selle kohta kohtuotsus, 22.10.1991, Nölle, C‑16/90, EKL, EU:C:1991:402, punktid 11–17; 29.5.1997, Rotexchemie, C‑26/96, EKL, EU:C:1997:261, punkt 10, ja 28.9.1995, Ferchimex vs. nõukogu, T‑164/94, EKL, EU:T:1995:173, punkt 66).
43 Teiseks tõendavad esimeste läbiviidud analüüside põhjal uurimise jätkamise osas olemasolevat institutsioonide kaalutlusruumi algmääruse sätted, mis näevad ette, et komisjon valib sobiva kolmanda turumajandusriigi, võttes arvesse „kättesaadavaid usaldusväärseid andmeid” (algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a teine lõik), jättes talle kaalutlusruumi nii andmete kättesaadavuse üle otsustamisel, kuna uurimisvahendid on ette nähtud fakultatiivselt ning nende kasutamine on käesoleval juhul seda keerulisem, et need puudutavad andmeid kolmandate riikide kohta (algmääruse artikli 6 lõige 4), kui ka kogutud andmete usaldusväärsuse väljaselgitamisel, kuna nende paikapidavust tuleb kontrollida „võimalikult põhjalikult” (algmääruse artikli 6 lõige 8).
44 Neid kaalutlusi ei sea kahtluse alla kohtuotsuse GLS, punkt 7 eespool (EU:C:2012:158; vt ka kohtujurist Bot’ ettepanek kohtuasjas GLS, punkt 39 eespool, EU:C:2011:636, punktid 101 ja 102), punktis 32 väljendatud Euroopa Kohtu seisukoht, et komisjon peab kättesaadavat teavet omal algatusel analüüsima, kuna tema roll dumpinguvastase menetluse läbiviimisel ei ole vahekohtuniku roll, kelle pädevus piirdub ainult otsuse tegemisega menetluse käigus poolte esitatud teabe ja tõendite põhjal. Selles seisukohas täpsustas Euroopa Kohus tegelikult „kättesaadavate andmete” allikaid, millel komisjoni analüüs oleks pidanud põhinema, mis ei piirdu poolte esitatud asjaoludega, ning tema tahe ei olnud piirata komisjoni kaalutlusruumi neist allikatest pärinevate andmete kättesaadavuse kindlakstegemisel; see on nii seda enam, et Euroopa Kohus viitas kohtuotsuse GLS, punkt 7 eespool (EU:C:2012:158), samas punktis algmääruse artikli 6 lõikes 4 ette nähtud uurimispädevusele.
45 Kuna komisjonil oli käesoleval juhul kaalutlusõigus olemas, peab hageja liidu vastutuse tekkimiseks tõendama, et kaalutlusõigust on rikutud ilmselgelt ja oluliselt.
– Institutsioonide kaalutlusõiguse piiride ilmselge ja oluline ületamine
46 Kõigepealt tuleb täpsustada, et hoolsuse puudumine on üks kohtupraktikas tunnustatud kriteerium selle tuvastamisel, et institutsiooni toime pandud õigusrikkumine või tehtud viga on liidu õiguse piisavalt selge rikkumine (vt kohtuotsus Gap granen & producten vs. komisjon, punkt 31 eespool, EU:T:2013:248, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika). Sel juhul muudab hoolsuskohustus „selgeks” liidu õiguse muu põhimõtte või õigusnormi rikkumise. Seevastu käesoleval juhul on hoolsuskohustus põhimõte, mida väidetakse olevat rikutud ja mille rikkumise on Euroopa Kohus tuvastanud.
47 Selles osas nähtub kohtupraktikast, et hoolsuskohustuse rikkumise saab lugeda institutsiooni kaalutlusõiguse piiride ilmselgeks ja oluliseks ületamiseks, kui hoolsuskohustust on täielikult eiratud, hoolsuskohustusest tulenevate kohustuste ulatuse pelgalt väär hindamine ei ole piisav (vt hea halduse ja hoolitsemiskohustuse põhimõttega seoses kohtuotsus, 18.9.1995, Nölle vs. nõukogu ja komisjon, T‑167/94, EKL, EU:T:1995:169, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Nii tuleb teha kindlaks, kas käesoleval juhul komisjoni tegevusega täielikult eirati hoolsuskohustusest tulenevaid kohustusi või üksnes hinnati vääralt hoolsuskohustusest tulenevate kohustuste ulatust.
49 Nagu eespool punktist 40 nähtub, tunnistas Euroopa Kohus otsuses GLS, punkt 7 eespool (EU:C:2012:158), määruse nr 1355/2008 kehtetuks põhjusel, et komisjon eiras hoolsuskohustust, kuna ei jätkanud uurimist Eurostati andmebaasi andmete põhjal kolmandast turumajandusriigist pärineva asjaomase toote impordi kohta liitu.
50 Seda tehes ei ole institutsioonid aga täielikult eiranud hoolsuskohustusest tulenevaid kohustusi.
51 Tegelikult ei hoidnud komisjon olukorras, kus asjaomased pooled ei olnud teinud kolmanda turumajandusriigina käsitletava riigi kohta ettepanekut, kõrvale uurimisest, et otsida sellist riiki; taoline tegevus oleks olnud hoolsuskohustuse ilmselge ja oluline rikkumise (vt analoogia alusel kohtuotsused Nölle vs. nõukogu ja komisjon, punkt 47 eespool, EU:T:1995:169, punkt 88, ja 16.9.2013, ATC jt vs. komisjon, T‑333/10, EKL, EU:T:2013:451, punktid 88 ja 91).
52 Nagu määruse nr 642/2008 põhjendusest 40 nähtub, millele komisjon kohtuistungil osutas, viis komisjon dumpinguvastase menetluse käigus uurimist läbi omal algatusel. Täpsemini palus ta, arvestades asjaolu, et see menetlus algatati teatava Hispaania ühenduse kaebuse põhjal, Hispaania ametiasutustelt viia läbi vajalik kontroll ja teha kontrollkäigud nende kolmandate turumajandusriikide kindlaks tegemiseks, kes ekspordivad asjaomast toodet liitu. Tänu sellele uurimisele sai komisjon teada asjaomase toote kahe Taist pärineva tootja olemasolust, kellele ta saatis küsimustikud.
53 Nagu kohtujurist Bot rõhutas, ei saa komisjonile ette heita, et ta ei ilmutanud nende kahe kõnesoleva ettevõtja osas hoolsust. Viis, kuidas ta neid küsitles, ja tähtaeg, mille jooksul paluti neil küsitlustik täita, võimaldasid neil vastata, nii et kui nad ei vastanud, tuleb see täielikult neile endile süüks panna veelgi enam põhjusel, et komisjonil ei ole kolmandate riikide äriühingute suhtes mingit sunnivahendit, mille abil ta saaks neid sundida koostööle (kohtujurist Bot’ ettepanek kohtuasjas GLS, punkt 39 eespool, EU:C:2011:636, punktid 115 ja 116).
54 Seevastu oleks komisjon neilt kahelt Tai äriühingult vastust saamata pidanud uurimist jätkama, seda enam, et tal oli selleks aega, kuna nende ettevõtjate suunal tehtud ettevõtmine lõppes 2007. aasta detsembris nurjumisega ja ajutine määrus võeti vastu juulis 2008. Kuna komisjon ei jätkanud uurimist, ei teinud ta tõsiseid ja piisavaid jõupingutusi (vt selle kohta kohtuotsus GLS, punkt 7 eespool, EU:C:2012:158, punkt 34, ja kohtujurist Bot’ ettepanek kohtuasjas GLS, punkt 39 eespool, EU:C:2011:636, punktid 117 ja 119; vt analoogia alusel ka kohtuotsus Nölle vs. nõukogu ja komisjon, punkt 47 eespool, EU:T:1995:169, punkt 88).
55 Seetõttu hindas komisjon vääralt hoolsuskohustusest tulenevate kohustuste ulatust, kuid ei eiranud täielikult hoolsuskohustusest tulenevaid kohustusi.
56 Kõigest eeltoodust nähtub, et käesoleval juhul ei saa institutsioonidele ette heita ühtki tegevust või käitumist, millest tekib liidu vastutus.
57 Liidu vastutust seega ei teki, kuna kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks piisab, kui üks kolmest liidu vastutuse tekkimise tingimusest ei ole täidetud, ilma et oleks vaja uurida, kas ülejäänud kaks tingimust on täidetud (kohtuotsus, 20.2.2002, Förde-Reederei vs. nõukogu ja komisjon, T‑170/00, EKL, EU:T:2002:34, punkt 37; vt selle kohta ka kohtuotsus, 15.9.1994, KYDEP vs. nõukogu ja komisjon, C‑146/91, EKL, EU:C:1994:329, punkt 81).
58 Siiski tuleb teise võimalusena uurida, kas väidetava õigusrikkumise ja eeldatava kahju vahel esineb piisavalt otsene ja kindel seos.
Rikkumise ja kahju vaheline põhjuslik seos
59 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab osutatud kahju tulenema etteheidetavast tegevusest piisavalt otseselt, st tegevus peab olema kahju tekkimise määrav põhjus; samas ei esine kohustust heastada kõiki, isegi kaudselt ebaseaduslikust olukorrast tulenevaid kahjustavaid tagajärgi (kohtuotsus, 4.10.1979, Dumortier jt vs. nõukogu, 64/76, 113/76, 167/78, 239/78, 27/79, 28/79 ja 45/79, EKL, EU:C:1979:223, punkt 21; vt ka kohtuotsus, 10.5.2006, Galileo International Technology jt vs. komisjon, T‑279/03, EKL, EU:T:2006:121, punkt 130 ja seal viidatud kohtupraktika). Hageja peab tõendama põhjusliku seose olemasolu etteheidetava tegevuse ja väidetava kahju vahel (vt kohtuotsus, 30.9.1998, Coldiretti jt vs. nõukogu ja komisjon, T‑149/96, EKL, EU:T:1998:228, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).
60 Käesoleval juhul aga ei ole hageja põhjusliku seose olemasolu tõendanud.
61 Hageja esitatud tõendid ei näita seda, et intress, mis väidetavalt moodustab tema kantud kahju, on seotud laenuga, mida ta pidi võtma vaidlusaluste tollimaksude tasumise tõttu tekkinud rahalise likviidsuse kadumise tulemusel.
62 Ainsas esitatud tõendis, mis moodustab hagiavalduse lisa A4 pealkirjaga „Väljavõte täiendavate intressidega kaasnenud kuludest”, on tabeli kujul esitatud intressisummad vastavate perioodide kohta (tulp „Gesamtzinsen”, st „Intress kokku”), täpsustades intressimäära (tulp „Zinssatz”) ning summa, millelt see on arvutatud (tulp „Betrag”). Lisaks sellele, et nimetatud lisas ei ole täpsustatud nende summade olemust, välja arvatud märkus „Maksuotsus” („Steuerbescheid”), millele järgneb teatav number, tuleb märkida, et selle on koostanud hageja käesoleva hagi jaoks, nagu ta kohtuistungil kinnitas. Mis tahes välisest allikast pärineva tõendi või selles esitatud andmeid kinnitava muu ametliku tõendi puudumisel aga ainult sellest dokumendist ei piisa, et tõendada väidetavat seost intressi, laenu ja määrusega nr 1355/2008 õigusvastselt kehtestatud dumpinguvastase tollimaksu vahel (vt hageja esitatud dokumendi nõrga tõendusjõu tuvastamise kohta kohtumäärus, 3.9.2014, Diadikasia Symvouloi Epicheiriseon vs. komisjon, T‑261/12, EU:T:2014:755, punkt 38).
63 Peale selle ei võimalda repliigi lisad C2 ja C3, isegi kui eeldada, et need saab tunnistada vastuvõetavaks, kuigi need esitati hilinenult, ilma et seda hilinenud esitamist oleks põhjendatud, samuti tõendada osutatud põhjuslikku seost.
64 Tõsi, lisa C2 tõendab selles sisalduvate andmetega (pangakonto väljavõtted, maksuotsus ja tagasimaksmise otsus, mille on teinud tolliasutused, tollideklaratsioonid ja tagasimaksmise nõue, mille on koostanud hageja ning neli muud äriühingut) tollimaksude tasumist ja nende tagastamist ning vastavaid summasid. Peale selle tõendab lisa C3, mis sisaldab hageja panga kinnitust laenulepingu üldiste tingimuste kohta (laenusumma, intressimäär, intressisumma, kestus) intresside maksmist. Lisaks selgub paraku keeruliseks muudetud eelkõige lisas C olevate paljude ebaselgelt esitatud dokumentide analüüsist, et teatavad lisas C nimetatud summad või kokku liidetud summad vastavad teatavatele summadele, mida nimetatakse lisas A4 kui laenatud summasid ning lisas C3 esitatud intressimäärad vastavad lisas A4 osutatud intressimääradele.
65 Samas ei võimalda kolme asjaomase lisa koos lugemine tuvastada asjaolu, et hageja võttis laenu alusetult tasutud tollimaksu tõttu, mitte üksnes üldiselt oma tegevuse rahastamiseks, sõltumata asjaomastest tollimaksudest. Nagu nõukogu kohtuistungil õigesti rõhutas, ei ole esiteks lisadel C2 ja C3 mingit omavahelist seost, kuna laenatud summad, nagu nähtub lisast C3, on märgatavalt suuremad kui alusetult tasutud tollimaksud, mis on esitatud lisas C2. Teiseks nähtuvad lisadest C2 ja C3 kõige enamal juhul tõenduslikud andmed, kuna need pärinevad välistest allikatest ja/või on koostatud ametliku dokumendina asjaomase dumpinguvastse tollimaksu summa ja intressimäära kohta (vt punkt 64 eespool), kuid need ei heasta lisa A4 ebapiisavat tõendusjõudu (vt punkt 62 eespool) ja nii ei ole need piisavad, isegi koos lisaga A4, et tõendada seost alusetult tasutud tollimaksu ning võetud laenu ja vastavate intresside maksmise vahel (vt selle kohta kohtuotsus, 1.2.2001, T. Port vs. komisjon, T‑1/99, EKL, EU:T:2001:36, punktid 72 ja 73).
66 Hageja vajadus võtta eelnimetatud laenu vaidlusaluste dumpinguvastaste tollimaksude tõttu on seda kaheldavam, et ta kandis repliigis märgitu põhjal need tollimaksud edasi oma klientidele, nagu rõhutavad nõukogu ja komisjon. Nii oli hageja kõige enam sunnitud võtma laenu, et rahastada sisseostmist olukorras, kus ta ootas oma toodete müümist ning dumpinguvastaste tollimaksude vastavat edasikandmist oma klientidele, kuid ta ei olnud sugugi kohustatud laenama asjaomaseid summasid palju pikemaks laenu kestuseks, mis nähtub hagiavalduse lisast A4, nimelt ajavahemikuks alates asjaomaste dumpinguvastaste tollimaksude maksmisest kuni nende tagastamiseni tolliasutuste poolt. Lisaks rõhutas nõukogu, ja hageja ei ole sellele vastu vaielnud, et asjaomase dumpinguvastase tollimaksuga maksustatud toimingud moodustavad kõige enam üksnes 6% dumpinguvastase uurimise all olevate importijate nagu hageja käibest, muutes seetõttu vähetõenäoliseks – olukorras, kus hageja ei ole vastupidiseid tõendeid ega isegi argumente esitanud – rahalise likviidsuse kadumise vaidlusaluste dumpinguvastaste tollimaksude tasumise tõttu, mis olevat tinginud laenu võtmise.
67 Kõigest eeltoodust tuleneb, et hageja ei ole rikkumise ja kahju põhjusliku seose olemasolu tõendanud.
68 Seega ei ole liidu vastutuse tekkimise nimetatud tingimus täidetud, ilma et oleks vaja teha otsust nõukogu ja komisjoni väidete kohta nimetatud põhjusliku seose katkemise kohta hageja hooletu käitumise ning vaidlusaluste dumpinguvastase tollimaksu määruses nr 158/2013 taaskehtestamise tõttu. Sellest tuleneb ka, et puudub vajadus rahuldada käesoleva kohtumenetluse peatamiseks esitatud komisjoni taotlus, mis põhineb asjaolul, et kaks eelotsuse küsimust (liidetud kohtuasjad C‑283/14, CM Eurologistik ja C‑284/14, GLS) määruse nr 158/2013 kehtivuse kohta on praegu Euroopa Kohtus arutamisel.
69 Käesolev hagi tuleb seega nii peamiste kui teise võimalusena esitatud nõuete osas jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata, ilma et oleks vaja teha otsust esiteks hagi osalise vastuvõetamatuse kohta, kuivõrd see puudutab intressi, mis on seotud laenu võtmisega dumpinguvastaste maksude tõttu, mis on makstud nelja muu äriühingu vahendusel läbiviidud impordilt, ning teiseks asja läbivaatamist takistava asjaolu, nimelt menetluse kuritarvitamise kohta, mille põhjal on tegelikult hagi eesmärk siseriiklike tolliasutuste otsuste tühistamine.
Kohtukulud
70 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ning mõista temalt välja ka nõukogu ja komisjoni kohtukulud, nagu nõukogu ja komisjon on seda taotlenud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja äriühingult I. Schroeder KG (GmbH & Co.).
Martins Ribeiro | Gervasoni | Madise |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 23. septembril 2015 Luxembourgis.
Allkirjad