Kohtuasi C‑277/11
M.M.
versus
Minister for Justice, Equality and Law Reform jt
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud High Court (Iirimaa))
Eelotsusetaotlus – Euroopa ühine varjupaigasüsteem – Direktiiv 2004/83/EÜ – Pagulas‑ või täiendava kaitse seisundi saamise miinimumnõuded – Artikli 4 lõike 1 teine lause – Liikmesriigi koostöö taotlejaga tema taotlusele lisatud asjakohaste tõendite hindamiseks – Ulatus – Pagulasseisundi tunnustamise taotluse rahuldamata jätmise järel täiendava kaitse seisundi taotluse läbivaatamise siseriikliku menetluse nõuetekohasus – Põhiõiguste tagamine – Õigus olla ära kuulatud
Kokkuvõte — Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 22. november 2012
Varjupaiga‑ rände‑ ja piirikontroll — Varjupaigapoliitika — Pagulas‑ või täiendava kaitse seisund — Direktiiv 2004/83 — Siseriiklikud õigusnormid, millega on kehtestatud kaks erinevat, üksteisele järgnevat varjupaigataotluse ja täiendava kaitse taotluse menetlust — Kohustus tagada neis mõlemas menetluses õigus olla ära kuulatud
(Nõukogu direktiiv 2004/83, artikli 4 lõige 1)
Liikmesriigi sellist kohustust teha varjupaigataotlejaga koostööd, nagu tuleneb direktiivi 2004/83/EÜ miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta artikli 4 lõike 1 teisest lausest, ei saa tõlgendada nii, et juhul kui välismaalane taotleb täiendava kaitse seisundit pärast seda, kui keelduti tunnustamast tema pagulasseisundit, ja kui pädev siseriiklik ametiasutus kavatseb jätta rahuldamata ka nimetatud teise taotluse, siis on see ametiasutus kohustatud enne oma otsuse tegemist teavitama huvitatud isikut kavandatavast otsusest jätta tema taotlus rahuldamata ning talle teatama argumendid, millega ta kavatseb rahuldamata jätmise otsust põhjendada, et anda kõnealusele taotlejale võimalus esitada selle kohta oma seisukoht.
Samas on sellise siseriikliku süsteemi puhul, mida iseloomustab see, et pagulasseisundi tunnustamise taotluse ja täiendava kaitse seisundi taotluse hindamine toimub kahes eraldiseisvas üksteisele järgnevas menetluses – eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne teostada järelevalvet, et nendes mõlemas menetluses oleks tagatud taotleja põhiõigused ja täpsemalt tema õigus olla ära kuulatud nii, et talle on antud võimalus esitada tulemuslikult oma seisukohad enne, kui tehakse mis tahes otsus, millega otsustatakse jätta talle taotletud kaitse andmata. Sellises süsteemis ei tähenda asjaolu, et huvitatud isik on juba tema pagulasseisundi tunnustamise taotluse läbivaatamise käigus ära kuulatud, et sellise vorminõude võiks jätta täitmata täiendava kaitse taotluse läbivaatamise menetluses.
Nimelt tuleb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 41, 47 ja 48 sätestatud õigust olla ära kuulatud kõigis menetlustes kohaldada igas menetluses, mis võib viia konkreetse isiku huve kahjustava otsuse tegemiseni ja seda õigust tuleb järgida ka siis, kui kohaldatavad õigusaktid niisugust formaalsust sõnaselgelt ette ei näe. Seega tuleb seda õigust kohaldada kogu rahvusvahelise kaitse andmise taotluse hindamismenetlusele, mille viib läbi pädev siseriiklik ametiasutus õigusnormide alusel, mis on kehtestatud Euroopa ühise varjupaigasüsteemi raames. Kui liikmesriik on otsustanud kasutusele võtta kaks erinevat, üksteisele järgnevat varjupaigataotluse ja täiendava kaitse taotluse menetlust, siis on selle põhimõttelist tähtsust silmas pidades oluline, et huvitatud isiku õigus olla ära kuulatud oleks täielikult tagatud mõlema menetluse käigus.
(vt punktid 74, 82, 85, 86, 89, 91, 95 ja resolutsioon)