Language of document : ECLI:EU:T:2021:609

ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)

22. september 2021(*)

Euroopa Liidu kaubamärk – Otsuste tühistamise või kannete kustutamise menetlus – EUIPO-le omistatavat ilmset viga sisaldava registrikande kustutamine – Kaubamärk, mis on maksejõuetusmenetluse objekt – Kaubamärgi ülemineku registreerimine – Pankrotimenetluste ja sarnaste menetluste õiguslikud tagajärjed kolmandatele isikutele – EUIPO pädevus – Hoolsuskohustus – Määruse (EL) 2017/1001 artiklid 20, 24, 27 ja 103 – Määruse (EL) 2015/848 artiklid 3, 7 ja 19

Kohtuasjas T‑169/20,

Marina Yachting Brand Management Co. Ltd, asukoht Dublin (Iirimaa), esindajad: advokaadid A. von Mühlendahl, C. Eckhartt ja P. Böhner,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: M. Capostagno,

kostja,

teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses, menetlusse astuja Üldkohtus oli

Industries Sportswear Co. Srl, asukoht Veneetsia (Itaalia), esindaja: advokaat P. Cervato,

mille ese on hagi EUIPO teise apellatsioonikoja 10. veebruari 2020. aasta otsuse peale (liidetud asjad R 252/2019‑2 ja R 253/2019‑2), mis käsitleb Industries Sportsweari ja Marina Yachting Brand Managementi vahelisi kannete kustutamise menetlusi,

ÜLDKOHUS (üheksas koda),

koosseisus: koja president M. J. Costeira, kohtunikud D. Gratsias ja M. Kancheva (ettekandja),

kohtusekretär: A. Juhasz-Toth,

arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 23. märtsil 2020,

arvestades EUIPO vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 13. augustil 2020,

arvestades menetlusse astuja seisukohti, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 5. augustil 2020,

arvestades 5. mail 2021 toimunud kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Moncler Srl esitas 10. augustil 2012 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) vastavalt nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), muudetud redaktsioonis (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)), Euroopa Liidu kaubamärgi registreerimise taotluse.

2        Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõnamärk MARINA YACHTING.

3        Kaubad ja teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 18, 25 ja 35.

4        Pärast registreerimistaotluse korduvat üleandmist registreeriti taotletud kaubamärk 28. septembril 2014 menetlusse astuja Industries Sportswear Co. Srl‑i nimele numbriga 11111317.

5        Tribunale di Venezia (Veneetsia kohus, Itaalia) 13. oktoobri 2017. aasta kohtuotsusega nr 142/2017 kuulutati maksejõuetusmenetluses nr 138/2017 välja menetlusse astuja pankrot.

6        Asjaomase kaubamärgi üleandmine menetlusse astujalt Spring Holdings Sarl‑ile registreeriti EUIPO registris 18. oktoobril 2017 nende kahe poole ühise esindaja (edaspidi „ühine esindaja“) taotluse alusel.

7        Menetlusse astuja likvideerija (edaspidi „likvideerija“) teatas 25. oktoobril 2017 EUIPO-le, et välja on kuulutatud menetlusse astuja pankrot, esitades koopia Tribunale di Venezia (Veneetsia kohus) 13. oktoobri 2017. aasta kohtuotsusest, ja et pankrot jõustus nimetatud kuupäeval, mil see kohtuotsus registreeriti Itaalia äriregistris (registro delle imprese). Likvideerija taotles ka määruse 2017/1001 artikli 24 kohaselt menetlusse astuja maksejõuetusmenetluse kohta EUIPO registrisse märke tegemist ja sama määruse artikli 103 alusel asjaomase kaubamärgi Spring Holdingsile üleandmise kohta tehtud kande kustutamist.

8        EUIPO teatas 9. aprillil 2018 likvideerijale ja ühisele esindajale oma otsusest nimetatud kanne ülemineku kohta kustutada, sest see oli vale, ning avaldada vigade parandus samal päeval.

9        Hageja Marina Yachting Brand Management Co. Ltd esitas 16. aprillil 2018 taotluse, et tehtaks kanne asjaomase kaubamärgi temale ülemineku kohta. Ta väitis, et asjaomase kaubamärgi, mille menetlusse astuja loovutas algul Spring Holdingsile, loovutas viimane seejärel temale. Ta esitas esimese üleandmise kohta 21. märtsil 2018 kinnitatud koopia loovutamislepingust kuupäevaga 26. juuni 2014 ja teise üleandmise kohta 1. märtsil 2018 kinnitatud koopia loovutamislepingust kuupäevaga 15. detsember 2017.

10      Samal päeval, 16. aprillil 2018 kanti EUIPO registrisse asjaomase kaubamärgi omandiõiguse üleminek Spring Holdingsile (kanne T 014185659) ja seejärel hagejale (kanne T 014188703).

11      Likvideerija võttis 23. juunil 2018 menetlusse astuja maksejõuetusmenetluse kohta EUIPO registrisse märke tegemise taotluse tagasi ja taotles määruse 2017/1001 artikli 103 alusel kannete T 014185659 ja T 014188703 kustutamist, tuginedes 16. märtsi 1942. aasta Regio decreto n. 267 (kuninga dekreet nr 267/1942) (GU nr 81, 6.4.1942) (edaspidi „Itaalia pankrotiseadus“) artiklile 42, mille kohaselt ei ole pankrotis äriühingul õigust oma vara hallata ega kasutada alates tema pankroti väljakuulutamise kuupäevast, mis menetlusse astuja puhul on nimelt 13. oktoober 2017. Likvideerija täpsustas ka seda, et ta oli niisuguse tühistamise taotluse 5. ja 14. juunil 2018 juba esitanud, kuid ta ei saanud EUIPO-lt selle kättesaamise kohta ühtki teavitust.

12      EUIPO teatas 11. juulil 2018 likvideerijale seoses menetlusse astuja maksejõuetusmenetluse kohta registrisse märke tegemise taotlusega, mille ta oli 25. oktoobril 2017 esitanud, selle taotluse rahuldamisest, rõhutades samas, et seda taotlust „ei ole sel kuupäeval tekkinud tehniliste probleemide tõttu kunagi [tema] andmebaasi kantud“.

13      EUIPO teavitas 12. juulil 2018 hagejat kustutamistaotlustest T 014552205 (registrikande T 014185659 kustutamine) ja T 014480019 (registrikande T 014188703 kustutamine) ja palus tal esitada oma seisukohad. Hageja esitas oma seisukohad 8. augustil 2018.

14      EUIPO edastas 21. augustil 2018 likvideerijale nende seisukohtade koopia, küsis temalt „ametlikku tõendit [menetlusse astuja] omandiõiguse kohta [asjaomase] kaubamärgi suhtes maksejõuetusmenetluse ajal“ ning palus tal esitada oma seisukohad. Likvideerija täitis selle palve 20. ja 21. septembril 2018 ning esitas dokumendid, et vastata EUIPO tõendite esitamise taotlusele.

15      EUIPO teatas 25. septembril 2018 hagejale, et likvideerija esitatud dokumentide põhjal leiab ta, et menetlusse astuja oli maksejõuetusmenetluse ajal asjaomase kaubamärgi omanik ning et kanded T 014185659 ja T 014188703 tuleb seetõttu kustutada. Hagejal paluti esitada oma seisukohad.

16      Hageja esitas 20. novembril 2018 oma seisukohad, milles ta viitas muu hulgas menetlusse astuja ja Spring Holdingsi vahel 26. juunil 2014 sõlmitud „loovutamislepingule“ ning „intellektuaalomandi õiguste litsentsilepingule“ (Intellectual Property Licence Agreement), mille sõlmisid 30. detsembril 2014 Spring Holdings kui asjaomase kaubamärgi uus omanik alates 26. juunist 2014 ja menetlusse astuja kui litsentsisaaja (edaspidi „litsentsileping“). Likvideerija esitas 17. jaanuaril 2019 vastuseks oma seisukohad.

17      EUIPO registrit pidav osakond, mis on loodud määruse 2017/1001 artikli 159 punkti c alusel, tegi 30. jaanuaril 2019 vastavalt selle määruse artiklile 162 kaks otsust, millega kustutati 16. aprillil 2018 tehtud kanded T 014185659 ja T 014188703 tagasiulatuvalt, sest need olid tehtud pärast 13. oktoobrit 2017. Ta leidis, et EUIPO oli teinud ilmse vea, jättes arvesse võtmata 25. oktoobril 2017 teatavaks tehtud „olulise menetlusetapi“, see tähendab menetlusse astuja maksejõuetusmenetluse kohta registrisse märke tegemise taotluse, mis põhines Tribunale di Venezia (Veneetsia kohus) lõplikul otsusel, mis jõustus 13. oktoobril 2017. Lisaks andis ta korralduse, et maksejõuetusmenetluse kohta märke tegemise taotlus selle Veneetsia kohtu otsuse alusel tuleb registreerida vastavalt määruse 2017/1001 artikli 24 lõikele 3 tagasiulatuvalt alates 13. oktoobrist 2017 (toimik T 014459807).

18      Hageja esitas 31. jaanuaril 2019 määruse 2017/1001 artiklite 66–71 alusel kaks kaebust EUIPO registrit pidava osakonna otsuste peale, millega kustutati kanded T 014185659 ja T 014188703.

19      Likvideerija esitas 9. aprillil 2019 taotluse teha märge 13. märtsi 2019. aasta kohtuotsuse kohta, mille tegi maksejõuetusmenetlust läbi viiv Tribunale di Venezia (Veneetsia kohus) ja milles anti luba asjaomase kaubamärgi arestimiseks Itaalia tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohase hagi tagamise abinõuna. Likvideerija märkis, et ta esitas 22. veebruaril 2019 sellele kohtule taotluse, teavitades teda sellest, et sai EUIPO menetluse käigus teada „loovutamislepingust“ ja 2014. aasta litsentsilepingust, millele hageja tugineb (vt punkt 16 eespool), ja nõudis asjaomase kaubamärgi arestimist, sest need toimingud on kehtetud ja kujutavad endast pettust. 5. juulil 2019 jättis Tribunale di Venezia (Veneetsia kohus) pärast kõigi asja poolte ärakuulamist 13. märtsi 2019. aasta kohtuotsuse muutmata.

20      Apellatsioonikoda jättis punktis 18 nimetatud kaebused 10. veebruari 2020. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) rahuldamata, olles need liitnud.

21      Esiteks tõdes apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 43–49 kõigepealt, et 13. oktoobril 2017 tunnistas Tribunale di Venezia (Veneetsia kohus) menetlusse astuja, kelle registrijärgne asukoht oli Itaalias, maksejõuetuks. Ta järeldas sellest, et menetlusse astuja maksejõuetusmenetlusele tuli kohaldada Itaalia õigust, nimelt Itaalia pankrotiseadust, nagu likvideerija seda kinnitas. Selle seaduse kohaselt olid selle kohtuotsuse õiguslikud tagajärjed, millega pankrot välja kuulutati, kehtivad võlgnikule (maksejõuetule äriühingule, kõnealusel juhul menetlusse astujale) alates sellest, kui see esitati Itaalia kohtu kantseleile, ning kolmandatele isikutele (see tähendab Spring Holdingsile ja hagejale, kellele asjaomane kaubamärk loovutati) alates selle registreerimisest Itaalia äriregistris vastavalt Itaalia pankrotiseaduse artiklile 16, mis viitab Itaalia tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklile 133.

22      Seejärel tuvastas apellatsioonikoda, et kohtuotsus, millega pankrot välja kuulutati, tehti ja registreeriti Itaalia äriregistris samal kuupäeval, 13. oktoobril 2017, nagu nähtub sellest kohtuotsusest ja nimetatud registri aruande väljavõttest. Ta järeldas, et alates sellest kuupäevast ei olnud menetlusse astujal õigust talle kuuluvat vara hallata ja kasutada, nagu näeb ette Itaalia pankrotiseaduse artikkel 42, ja et ükski toiming, mida ta pärast nimetatud kohtuotsuse tegemist tegi, ei toonud sama seaduse artikli 44 kohaselt tema võlausaldajatele kaasa õiguslikke tagajärgi. Ta märkis ka, et samal kuupäeval oli menetlusse astuja kantud asjaomase kaubamärgi omanikuna EUIPO registrisse ning lisaks on see kaubamärk pankrotivara nimekirjas, kus on esitatud EUIPO registri andmed.

23      Lisaks sellele tuvastas apellatsioonikoda, et likvideerija oli taotlenud 25. oktoobril 2017 menetlusse astuja maksejõuetusmenetluse kohta EUIPO registrisse märke tegemist, et EUIPO ei võtnud arvesse seda taotlust, mis oli endiselt menetluses 16. aprillil 2018, kui esitati taotlus registreerida asjaomase kaubamärgi hagejale üleminek, ja et EUIPO oli selle kaubamärgi omaniku vahetumise siiski registreerinud, registreerides asjaomase kaubamärgi ülemineku samal päeval kaks korda järjest (Spring Holdingsile ja seejärel hagejale). Apellatsioonikoda märkis ka, et paar päeva varem, 9. aprillil 2018 otsustas EUIPO kustutada neist esimese registreeringu Spring Holdingsile ülemineku kohta, olles saanud likvideerijalt teada ühest küljest menetlusse astuja pankrotist ja teisest küljest sellest, et ühine esindaja ei saanud teda kui loovutavat äriühingut esindada.

24      Teiseks vastas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 50–58 kõigepealt hageja argumendile, mille kohaselt ei oleks EUIPO pidanud neid registreeringuid kustutama, sest menetlusse astuja maksejõuetusele vaatamata oli asjaomane kaubamärk 2014. aasta juunis juba Spring Holdingsile üle antud. Apellatsioonikoda leidis sellega seoses, et vastavalt Itaalia pankrotiseaduse artiklile 45 ei too formaalsused, mis tuleb täita, et toimingule saaks tugineda kolmandate isikute suhtes, maksejõuetusmenetluses kaasa õiguslikke tagajärgi, kui need täideti pärast pankroti väljakuulutamist. Määruse 2017/1001 artikli 27 lõike 1 kohaselt ei olnud asjaomase kaubamärgi väidetavad üleminekud aga enne menetlusse astuja maksejõuetuse väljakuulutamist registrisse kantud ja seega ei saanud nende õiguslikud tagajärjed kehtida kolmandatele isikutele, kelleks on käesoleval juhul likvideerija. Seega ei oleks olnud vaja teha kindlaks, kas asjaomase kaubamärgi esimese loovutamislepingu kuupäev 26. juuni 2014 oli Itaalia õiguse mõttes täpne, mida pooled üksikasjalikult arutasid, sest loovutamise kohta ei olnud EUIPO registrisse kannet tehtud. Igal juhul leidis apellatsioonikoda, nagu möönis ka hageja ise, et ta ei olnud pädev tegema otsust selles küsimuses, mis kuulub liikmesriikide kohtute pädevusse. Apellatsioonikoda leidis, et kuigi on tõsi, et loovutamise kohta EUIPO registrisse kande tegemine ei olnud poolte vahel toimunud loovutamise kehtivuse tingimus, nagu väidab ka hageja, oli siiski tegemist tingimusega, mis peab olema täidetud, et kaubamärgi ülemineku õiguslikud tagajärjed kehtiksid kolmandatele isikutele, kelleks kõnealusel juhul oli likvideerija.

25      Seejärel tõdes apellatsioonikoda, et likvideerija ei allkirjastanud väidetavat litsentsilepingu „pikendamist“ (mis kinnitas hageja sõnul Spring Holdingsi asjaomase kaubamärgi omandiõigust), nii et hageja ei saanud õiguspäraselt väita, et likvideerija oli tunnustanud Spring Holdingsi õigusi asjaomase kaubamärgi suhtes. Peale selle tõi ta välja, et likvideerija oli menetlusse astuja ja Spring Holdingsi vahelise 26. juuni 2014 loovutamislepingu Tribunale di Venezias (Veneetsia kohus) vaidlustanud.

26      Lisaks märkis apellatsioonikoda, et kuna asjaomast kaubamärki mainiti sellele kohtuotsusele lisatud vara nimekirjas, millega menetlusse astuja pankrot välja kuulutati ja mida EUIPO ei saanud vaidlustada, sest ta ei saanud asendada liikmesriikide kohtuid, tuli EUIPO-l seda asjaolu arvesse võtta ja teha registrisse vastavalt likvideerija taotlusele kanne seda kaubamärki puudutava maksejõuetusmenetluse kohta. Apellatsioonikoja hinnangul oli asjaomase kaubamärgi järjestikuste üleminekute registreerimise taotlus, mille hageja pärast menetlusse astuja pankrotti esitas, hilinenud ega tõendanud seda, et kohtuotsus, millega pankrot välja kuulutati, oli ekslik. Hageja oleks pidanud esitama EUIPO‑le tõendid selle kohta, et nimetatud kohtuotsus ei mõjutanud liikmesriigi kohtu otsuse kohaselt seda kaubamärki, mida ta aga ei olnud teinud.

27      Lõpuks leidis apellatsioonikoda, et EUIPO on teinud ilmse vea, kandes 16. aprillil 2018 asjaomase kaubamärgi järjestikused üleminekud registrisse, sest menetlusse astuja ehk loovutaja neist üleminekutest esimeses oli ettevõtja, kelle pankrot kuulutati välja 13. oktoobril 2017, millest EUIPOt oli teavitatud. Ta täpsustas, et ilmne viga nende kannete tegemisel tehti 16. aprillil 2018, mitte ainult 2017. aastal, nagu väitis hageja. Ta lisas, et kannete registrist kustutamine otsustati ühe aasta jooksul alates nende kannete tegemise kuupäevast, see tähendab 30. jaanuaril 2019, nii et määruse 2017/1001 artikli 103 kohaldamiseks vajalikud tingimused olid täidetud. Seetõttu leidis ta, et otsused, millega kustutati registrist kanded T 014185659 ja T 014188703, olid õiged.

 Poolte nõuded

28      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja EUIPO-lt ja menetlusse astujalt.

29      EUIPO palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

30      Menetlusse astuja palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        jätta vaidlustatud otsus muutmata, mille tulemusel peab EUIPO ühest küljest kustutama registrist 16. aprillil 2018 tehtud kanded asjaomase kaubamärgi üleminekute kohta ja registreerima uuesti menetlusse astuja kui selle kaubamärgi ainsa omaniku ning teisest küljest tegema registrisse märke menetlusse astuja maksejõuetusmenetluse kohta alates 13. oktoobrist 2017;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 Menetlusse astuja teise nõude vastuvõetavus

31      Menetlusse astuja palub Üldkohtul oma teises nõudes jätta vaidlustatud otsus muutmata, mille tulemusel peab EUIPO ühest küljest kustutama registrist 16. aprillil 2018 tehtud kanded asjaomase kaubamärgi üleminekute kohta ja registreerima uuesti menetlusse astuja kui selle kaubamärgi ainsa omaniku ning teisest küljest tegema registrisse märke menetlusse astuja maksejõuetusmenetluse kohta alates 13. oktoobrist 2017.

32      Üldkohtule esitatud nõuet vaidlustatud otsus muutmata jätta tuleb mõista nii, et sellega palutakse sisuliselt jätta hagi rahuldamata (vt selle kohta 5. veebruari 2016. aasta otsus kohtuasjas Kicktipp vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Italiana Calzature (Kicktipp), T‑135/14, EU:T:2016:69, ei avaldata, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega kattub see tegelikult menetlusse astuja esimese nõudega, milles palutakse jätta hagi rahuldamata.

33      Mis puutub tulemustesse, mida menetlusse astuja soovib, et hagi rahuldamata jätmine Üldkohtus endaga kaasa tooks, ja mis on sisuliselt nõuded, et Üldkohus kohustaks EUIPOt oma registris erinevaid toiminguid tegema, siis piisab sellest, kui märkida, et Üldkohtu ülesanne ei ole teha EUIPO-le ettekirjutusi, vaid EUIPO ülesanne on liidu kohtu otsuse resolutiivosast ja põhjendustest järeldusi teha (vt 11. juuli 2007. aasta kohtuotsus El Corte Inglés vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bolaños Sabri (PiraÑAM diseño original Juan Bolaños), T‑443/05, EU:T:2007:219, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

34      Seega tuleb menetlusse astuja teine nõue osas, milles sellega soovitakse EUIPO-le ettekirjutuste tegemist, pädevuse puudumise tõttu tagasi lükata.

 Sisulised küsimused

35      Hageja põhjendab oma hagi sisuliselt ainsa väitega, mille kohaselt on rikutud määruse 2017/1001 artiklit 103 koostoimes sama määruse artiklitega 20, 24 ja 27. Sisuliselt väidab ta, et apellatsioonikoda tegi vea, kui leidis, et määruse artikli 103 tähenduses „ilmse veaga“ otsuse tühistamise või kande kustutamise tingimused olid täidetud, samas kui 16. aprillil 2018 tehtud kanded asjaomase kaubamärgi ülemineku kohta vastasid kõigile õigusaktides sätestatud tingimustele.

36      See ainus väide koosneb formaalselt neljast tihedalt seotud osast, milles hageja väidab esiteks, et nimetatud kanded tehti kooskõlas kohaldatava õigusega ja neis ei tehtud määruse 2017/1001 artikli 103 tähenduses „ilmset viga“, teiseks, et see säte ei ole käesoleval juhul kohaldatav, sest puudub „ilmne viga“, kolmandaks, et sama määruse artikkel 27 ei ole kohaldatav, ja neljandaks, et isegi kui viimasena nimetatud säte oleks kohaldatav, olid menetlusse astuja ja likvideerija asjaomase kaubamärgi üleminekutest teadlikud.

37      Sellega seoses leiab Üldkohus, et etteheited EUIPO ilmse vea puudumise kohta määruse 2017/1001 artikli 103 tähenduses, mida hageja ainsa väite esimeses kahes osas teeb, kujutavad endast tegelikult viiendat eraldiseisvat osa, mida on loogiline käsitleda pärast ülejäänud nelja osa, mis puudutavad sama määruse artikleid 20, 24 ja 27.

38      Üldkohus leiab samuti, et hageja ainsa väite viis osa tuleb vastavalt nende sisule ümber kvalifitseerida nii, et need käsitlevad sisuliselt esiteks seda, kas EUIPO on eiranud oma määruse 2017/1001 artiklite 20 ja 24 kohast pädevust, teiseks seda, kas EUIPO ja apellatsioonikoda võtsid valesti arvesse 13. oktoobri 2017 kohtuotsust, millega pankrot välja kuulutati, kolmandaks seda, et määruse 2017/1001 artikli 27 lõige 1 ei ole käesoleval juhul kohaldatav, neljandaks määruse 2017/1001 artiklis 27 ette nähtud erandit teadlik olemise kohta ning menetlusse astuja ja likvideerija 2014. aasta loovutamislepingust väidetavalt teadlik olemist ja viiendaks seda, kas apellatsioonikoda kohaldas määruse 2017/1001 artiklit 103 EUIPO 16. aprilli 2018 kannete kustutamise otsuste suhtes valesti.

39      EUIPO ja menetlusse astuja paluvad hageja ainsa väite tagasi lükata ega nõustu tema argumentidega.

 Sissejuhatavad märkused

40      Kõigepealt tuleb märkida, nagu seda tegi ka menetlusse astuja, et perekond A, kuhu kuuluvad muu hulgas B ja tema poeg C, juhtis varem menetlusse astujat, samas kui likvideerija esindab menetlusse astuja pankrotivõlausaldajaid tervikuna.

41      Käesoleval juhul peab Üldkohus otsustama, kas apellatsioonikoda leidis põhjendatult, et EUIPO registrit pidava osakonna otsused, millega kustutati 16. aprilli 2018 aastal tehtud kanded asjaomase kaubamärgi järjestikuste üleminekute kohta, olid määruse 2017/1001 artikli 103 kohaselt õiguspärased. Sellega seoses tuleb arvesse võtta selle määruse asjakohaseid sätteid, eelkõige artikleid 103, 20, 24 ja 27, samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta määruse (EL) 2015/848 maksejõuetusmenetluse kohta (ELT 2015, L 141, lk 19; parandus ELT 2016, L 349, lk 9) artikleid 3, 7 ja 19.

42      Määruse 2017/1001 artikli 103 „Otsuste tühistamine“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.      Kui [EUIPO] on teinud registrisse kande või võtnud vastu otsuse, mis sisaldab ilmset [EUIPO-le] omistatavat viga, tagab ta kande kustutamise või otsuse tühistamise. Kui menetluses on ainult üks osaline ning kui kanne või tegu mõjutab tema õigusi, toimub kustutamine või tühistamine isegi juhul, kui viga ei olnud osapoolele teada.

2.      Lõikes 1 osutatud tühistamise või kehtetuks tunnistamise teeb kas [EUIPO] enda algatusel või ühe menetlusosalise taotlusel kande või otsuse teinud osakond. Registrikande kustutamine või otsuse tühistamine toimub ühe aasta jooksul alates kuupäevast, mil registrisse tehti kanne või võeti vastu otsus, olles konsulteerinud menetlusosalistega ning asjaomase ELi kaubamärgiga seotud ja registrisse kantud õiguste mis tahes omanikega. [EUIPO] peab kõnealuste kustutamiste või kehtetuks tunnistamiste kohta registrit.“

43      Määruse 2017/1001 artikli 20 „Üleminek“ lõigetes 1, 3–5 ja 11 on ette nähtud:

„1.      ELi kaubamärgi võib üle anda ettevõtte üleandmisest lahus mõnede või kõigi kaupade või teenuste puhul, mille jaoks kaubamärk on registreeritud.

[…]

3.      […] ELi kaubamärgi loovutamine [vormistatakse] kirjalikult ja selle peavad allkirjastama lepingupooled, kui selline toiming ei tulene kohtuotsusest; vastasel korral on see õigustühine.

4.      Ühe poole taotluse korral märgitakse üleandmine registrisse ja avaldatakse.

5.      Ülemineku registreerimise taotlus sisaldab [kirjeldatud] teavet.

[…]

11.      Kuni üleminek ei ole registrisse kantud, ei saa õigusjärglane ELi kaubamärgi registreerimisest tulenevaid õigusi teostada.“

44      Komisjoni 5. märtsi 2018. aasta rakendusmääruse (EL) 2018/626, millega nähakse ette määruse 2017/1001 teatavate sätete üksikasjalikud rakenduseeskirjad ja tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) 2017/1431 (ELT 2018, L 104, lk 37), artiklis 13 on täpsustatud, milliseid andmeid sisaldab määruse 2017/1001 artikli 20 lõike 5 kohase üleandmise registreerimise taotlus.

45      Määruse 2017/1001 artikli 24 „Maksejõuetusmenetlus“ lõike 1 esimeses lõigus ja lõikes 3 on sätestatud:

„1.      ELi kaubamärk võib olla vaid sellise maksejõuetusmenetluse objekt, mis on algatatud liikmesriigis, mille territooriumil asub võlgniku põhihuvide kese.

[…]

3.      Kui ELi kaubamärk on maksejõuetusmenetluse objekt, võib pädeva siseriikliku asutuse taotlusel selle kohta teha märke registrisse ning avaldada selle artiklis 116 osutatud Euroopa Liidu kaubamärgibülletäänis.“

46      Määruse 2017/1001 artikli 27 „Otsuste tühistamine“ lõiked 1 ja 4 on sõnastatud nii:

„1.      ELi kaubamärgi puhul kehtivad artiklites 20, 22 ja 25 osutatud õigustoimingute õiguslikud tagajärjed kolmandatele isikutele kõigis liikmesriikides üksnes osutatud õigustoimingute registrisse kandmisest. Osutatud õigustoimingu õiguslikud tagajärjed kehtivad enne nende registrisse kandmist sellistele kolmandatele isikutele, kes on omandanud ELi kaubamärgiga seotud õigused pärast kõnealuse õigustoimingu kuupäeva, kuid nad olid õiguste omandamise kuupäeval õigustoimingust teadlikud.

[…]

4.      Seni kuni liikmesriikide jaoks ei ole jõustunud pankrotiõiguse ühised normid, reguleerib pankrotimenetluste ja sarnaste menetluste õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele selle liikmesriigi õigus, kus selline menetlus esimesena algatatakse kõnealuse valdkonna siseriiklikes õigusaktides või kohaldatavates konventsioonides määratletud tähenduses.“

47      Määruse 2015/848 artikli 3 „Rahvusvaheline kohtualluvus“ lõike 1 esimeses ja teises lõigus on sätestatud:

„Maksejõuetusmenetluse […] algatamine kuulub selle liikmesriigi kohtu alluvusse, kus asub võlgniku põhihuvide kese. Põhihuvide kese on koht, kus võlgnik tegeleb regulaarselt oma huvide realiseerimisega ning mis on kolmandate isikute poolt kontrollitav.

Äriühingu või juriidilise isiku puhul peetakse vastupidiste tõendite puudumise korral tema põhihuvide keskmeks registrijärgset asukohta […]“.

48      Määruse 2015/848 artikli 7 „Kohaldatav õigus“ lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.      Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse maksejõuetusmenetluse ja selle tagajärgede suhtes selle liikmesriigi õigust, kelle territooriumil menetlus on algatatud (edaspidi „menetluse algatanud riik“).

2.      Menetluse algatanud riigi õiguses sätestatakse menetluse algatamise, läbiviimise ja lõpetamise tingimused. Eelkõige määratakse kõnealuses õiguses kindlaks:

[…]

b)      vara, mis moodustab pankrotivara ning sellise vara kohtlemine, mille võlgnik omandab pärast maksejõuetusmenetluse algatamist;

[…]

m)      võlausaldajaid tervikuna kahjustavate õigustoimingute tühisust, tühistamist või kehtetust käsitlevad sätted.“

49      Määruse 2015/848 artikli 19 „Põhimõte“ lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:

„Maksejõuetusmenetluse algatamise otsust, mille on teinud artikli 3 kohaselt pädeva liikmesriigi kohus, tunnustavad kõik teised liikmesriigid alates selle jõustumisest menetluse algatanud riigis.“

50      Seega tuleb märkida, et vastavalt määrusele 2017/1001 on käesoleva kohtuasja teatud aspektide suhtes kohaldatav Itaalia pankrotiseadus.

51      Eelkõige reguleerib maksejõuetusmenetlust, mille objekt asjaomane kaubamärk määruse 2017/1001 artikli 24 lõike 1 ja määruse 2015/848 artikli 7 kohaselt on, Itaalia pankrotiseadus kui selle liikmesriigi seadus, mille territooriumil asus menetlusse astuja põhihuvide kese pankroti väljakuulutamise ajal. Lisaks reguleerib see määruse 2017/1001 artikli 27 lõike 4 kohaselt ka maksejõuetusmenetluse õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele.

52      Peale selle on Itaalia pankrotiseaduses vastavalt määruse 2015/848 artikli 7 lõike 2 punktile b muu hulgas kindlaks määratud „vara, mis moodustab pankrotivara, ning sellise vara kohtlemine, mille võlgnik omandab pärast maksejõuetusmenetluse algatamist“, ja vastavalt punktile m „võlausaldajaid tervikuna kahjustavate õigustoimingute tühisust, tühistamist või kehtetust käsitlevad sätted“. Sama määruse artikli 19 kohaselt kehtib Tribunale di Venezia (Veneetsia kohus) tehtud otsus, millega pankrot välja kuulutati, täielikult kogu liidus kõikidele kolmandatele isikutele ning käesoleval juhul seega hagejale ja EUIPO-le.

53      Itaalia pankrotiseaduse artiklites 16 ja 17 on sisuliselt ette nähtud, et selle kohtuotsuse õiguslikud tagajärjed, millega pankrot välja kuulutati, kehtivad võlgnikule (füüsilisele või juriidilisele isikule, kelle pankrot on välja kuulutatud) alates ajast, mil see esitati kohtu kantseleile, ning kolmandatele isikutele alates selle registreerimisest Itaalia äriregistris (antud juhul 13. oktoobrist 2017); artiklis 42, mis käsitleb võlgniku vara äravõtmist, et võlgniku vara haldamine on likvideerimismenetlust läbi viiva isiku ülesanne; artiklis 44, et kõik võlgniku toimingud, mis on tehtud pärast pankroti väljakuulutamist või millel ei olnud enne pankroti väljakuulutamist kindlat kuupäeva, ei too kaasa õiguslikke tagajärgi ja nendele ei saa tugineda kolmandate isikute, sealhulgas pankrotivõlausaldajate suhtes tervikuna, ning artiklis 45, et formaalsused, mis tuleb täita, et toimingule saaks tugineda kolmandate isikute, sealhulgas võlausaldajate suhtes tervikuna, ei too kaasa õiguslikke tagajärgi, kui need täideti pärast pankroti väljakuulutamist.

54      Hageja ainsa väite viit osa analüüsides tuleb neid sätteid silmas pidada.

 Ainsa väite esimene osa, mille kohaselt eiras EUIPO talle määruse 2017/1001 artiklitest 20 ja 24 tulenevat pädevust

55      Ainsa väite esimeses osas märgib hageja sisuliselt, et EUIPO peab kontrollima üksnes kaubamärgi üleandmise registreerimise taotluse vorminõudeid, nagu näeb ette eelkõige määruse 2017/1001 artikkel 20, ja tema ülesanne ei ole analüüsida sisulisi küsimusi, mis tema pädevusse ei kuulu.

56      Käesoleval juhul väidab hageja, et EUIPO ületas oma pädevust ja eiras talle antud õigusi, kui ta esiteks analüüsis omandiõiguse küsimusi Itaalia õiguse alusel ja teiseks ei piirdunud talle esitatud asjaomase kaubamärgi ülemineku registreerimise taotluste dokumentide, nimelt asjaga seotud poolte allkirjastatud kirjalike kokkulepete formaalse kontrollimisega. Nii oleks EUIPO pidanud kontrollima üksnes seda, kas nende üleminekute kohta on esitatud piisavad tõendid ja kas esitatud dokumendid sisaldasid nende üleminekute registreerimise taotlustes märgitud andmeid. Samuti tuleneb Üldkohtu praktikast, et EUIPO-l ei ole õigust hinnata kaubamärgi loovutamise kehtivust ja õiguslikke tagajärgi, lähtudes kehtivast liikmesriigi õigusest. Seega ületas apellatsioonikoda oma pädevust ja eiras talle antud õigusi, kui ta hindas sisuliselt, kas sellele kohtuotsusele lisatud vara nimekiri, millega menetlusse astuja pankrot välja kuuluti, tõendab asjaomase kaubamärgi omandiõigust.

57      Hageja sõnul on vaieldamatu, et 16. aprillil 2018 esitatud kaubamärgi üleandmiste registreerimise taotlus vastas kõigile sisu- ja vorminõuetele, sest mõlemad loovutamislepingud sõlmiti kirjalikult ja mõlema lepingu pooled olid need allkirjastanud. Mööndes, et sel kuupäeval, mil nimetatud üleandmiste kohta kanded tehti, oli menetlusse astuja selle kaubamärgi omanik, väidab ta siiski, et register ei kajastanud tegelikku õiguslikku olukorda, sest menetlusse astuja oli loovutanud asjaomase kaubamärgi 2014. aastal Spring Holdingsile, kes omakorda loovutas selle 2017. aasta detsembris hagejale. Ta järeldab sellest, et need üleandmised registreeriti 16. aprillil 2018 kooskõlas kohaldatavate õiguslike tingimustega ning EUIPO ei saanud kontrollida, kas kokkulepped, mis sõlmiti 2014. aastal (üleandmine Spring Holdingsile) või 2017. aastal (üleandmine temale), olid Itaalia või Iiri õiguse kohaselt kehtivad.

58      Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et EUIPO-le kohalduva väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on pädev institutsioon või asutus kohustatud hoolikalt ja erapooletult uurima kõiki asjas tähtsust omavaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (vt selle kohta 21. novembri 1991. aasta kohtuotsus Technische Universität München, C‑269/90, EU:C:1991:438, punkt 14; 15. juuli 2011. aasta kohtuotsus Zino Davidoff vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Kleinakis kai SIA (GOOD LIFE), T‑108/08, EU:T:2011:391, punkt 19, ja 25. septembri 2018. aasta kohtuotsus Grendene vs. EUIPO – Hipanema (HIPANEMA), T‑435/17, ei avaldata, EU:T:2018:596, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika). Eeskätt tuleb EUIPO-l, kes avalikku registrit peab, võtta hoolikalt arvesse faktilisi asjaolusid, millel võib olla õiguslik mõju sellesse registrisse tehtavatele kannetele.

59      Teisalt tuleb märkida, et hageja viidatud kohtupraktika kohaselt ei ole määruse 2017/1001 artiklis 19 põhimõtteliselt nõutud, et EUIPO analüüsiks ja kohaldaks ELi kaubamärgi omandiõiguse suhtes liikmesriikide seadusi. Eelkõige ei nähtu sellest sättest, nagu peaksid EUIPO või liidu kohtud analüüsima või lahendama liikmesriigi õigusest tulenevaid lepingulisi või õiguslikke küsimusi (vt selle kohta 9. septembri 2011. aasta kohtuotsus Chalk vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Reformed Spirits Company Holdings (CRAIC), T‑83/09, ei avaldata, EU:T:2011:450, punkt 27).

60      Sama kohtupraktika kohaselt tekitab kaubamärgi kahe loovutamise võimalik konflikt lepinguõigust ja omandiõigust puudutavaid küsimusi, mis väljuvad määruse 2017/1001 artikli 20 ja rakendusmääruse 2018/626 raamidest ning mille käsitlemine ei kuulu EUIPO pädevusse. Sellest tuleneb, et EUIPO ülesanne ei ole kontrollida ELi kaubamärgi ülemineku kehtivust ega õiguslikke tagajärgi kohaldatava liikmesriigi õiguse alusel (vt selle kohta 9. septembri 2011. aasta kohtuotsus CRAIC, T‑83/09, ei avaldata, EU:T:2011:450, punktid 30 ja 31).

61      Seega, nagu EUIPO oma vastuses märkis, nähtub sellest kohtupraktikast, et ELi kaubamärgi ülemineku kohta kande tegemise taotluse menetlemisel piirdub EUIPO pädevus põhimõtteliselt määruse 2017/1001 artiklis 20 ja rakendusmääruse 2018/626 artiklis 13 ette nähtud vorminõuete kontrollimisega ega tähenda selliste sisuliste küsimuste hindamist, mis võivad riigisisest õigust rakendades tekkida.

62      Väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel siiski arvestada mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on (vt 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Hassan, C‑163/15, EU:C:2016:71, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

63      Eelkõige tuleb määruse 2017/1001 artiklit 20 tõlgendada määruse 2017/1001 sama jao „ELi kaubamärgid kui omandiõiguse objektid“ (II peatüki 4. jao artiklid 19–29) sätteid arvestades, mille eesmärk on tagada, et sellist kaubamärki saaks „edasi anda, seda peaks olema võimalik esitada tagatisena kolmanda isiku kasuks ning selle põhjal peaks olema võimalik välja anda litsentse“ (vt selle määruse põhjendus 26).

64      Seega peab EUIPO määruse 2017/1001 artikli 20 kohaldamisel muu hulgas arvesse võtma selle määruse artikli 27 lõiget 1, mille kohaselt ei kehti kaubamärgi üleminekute õiguslikud tagajärjed kolmandatele isikutele põhimõtteliselt enne seda, kui need on registrisse kantud, millest järeldub ka see, et niisugusel kandel ei ole tagasiulatuvat jõudu.

65      Lisaks peab EUIPO vajaduse korral, nagu ka käesoleval juhul, kui kaubamärgi omaniku suhtes on algatatud maksejõuetusmenetlus, võtma arvesse määruse 2017/1001 artikli 27 lõikes 4 sätestatut, millest tuleneb, et selliste menetluste õiguslike tagajärgede kehtivust kolmandatele isikutele reguleerib liikmesriigi õigus.

66      Käesoleval juhul reguleerib menetlusse astuja maksejõuetusmenetlust Itaalia õigus ja hageja ei ole seda vaidlustanud. Eelkõige ilmneb likvideerija poolt EUIPO-le esitatud tõenditest, et kõigepealt näevad Itaalia pankrotiseaduse artiklid 16 ja 17 sisuliselt ette, et selle kohtuotsuse õiguslikud tagajärjed, millega pankrot välja kuulutati, kehtivad ühest küljest võlgnikule, see tähendab füüsilisele või juriidilisele isikule, kelle pankrot on välja kuulutatud, alates sellest, kui see esitati kohtu kantseleile, ja teisest küljest kolmandatele isikutele alates selle registreerimisest Itaalia äriregistris. Seejärel nähtub selle seaduse artiklist 42, et pankrotis äriühingu haldamine on likvideerija ülesanne. Lõpuks tuleneb selle artiklitest 44 ja 45 esiteks, et kõik võlgniku toimingud, mis on tehtud pärast pankroti väljakuulutamist või millel ei olnud enne pankroti väljakuulutamist kindlat kuupäeva, ei too kaasa õiguslikke tagajärgi ja nendele ei saa tugineda kolmandate isikute, sealhulgas pankrotivõlausaldajate suhtes tervikuna, ning teiseks, et formaalsused, mis tuleb täita, et toimingule saaks tugineda nende kolmandate isikute suhtes, ei too kaasa õiguslikke tagajärgi, kui need täideti pärast pankroti väljakuulutamist.

67      Seega tuleb maksejõuetusmenetluse tagajärjed käesolevas asjas määruse 2017/1001 artikli 27 lõike 4 kohaselt tuletada Itaalia õigusest, võttes eelkõige nõuetekohaselt arvesse selle tagajärgi toimingutele, mida võlgnik tegi pärast pankroti väljakuulutamist või millel ei olnud enne nimetatud väljakuulutamist kindlat kuupäeva.

68      Järelikult tuleb eeltoodu põhjal asuda seisukohale, et kuigi määruse 2017/1001 artikli 20 lõike 5 ja rakendusmääruse 2018/626 artikli 13 kohaselt peab EUIPO tõepoolest piirduma üksnes kaubamärgi ülemineku registreerimise taotluse kehtivuse vorminõuete kontrollimisega, kuulub selle kontrollimise juurde siiski asjaolude, muu hulgas maksejõuetusmenetluse olemasolu hoolikas arvessevõtmine, millel võivad olla sellise ülemineku registreerimise taotlusele õiguslikud tagajärjed.

69      EUIPO hoolsuskohustus, mis tuleneb eespool punktis 58 meelde tuletatud põhimõttest, on seda vältimatum olukorras, kus – nagu käesolevas asjas – EUIPO‑le oli enne ELi kaubamärgi ülemineku registreerimise taotluse saamist teatatud määruse 2017/1001 artikli 24 lõike 3 alusel esitatud varasema registrisse märke tegemise taotlusega, et see kaubamärk on objekt maksejõuetusmenetluses, see tähendab menetluses, mille eesmärk on kaubamärgi omaniku vara realiseerimine võlausaldajate huvides. Sellisel juhul peab EUIPO menetlema seda ülemineku registreerimise taotlust eriti hoolikalt, et võtta arvesse maksejõuetusmenetluse „tulemuslikkuse tagamise“ eesmärki, mis on ette nähtud määruse 2015/848 põhjenduses 36, eelkõige juhul, kui likvideerija vaidlustab ülemineku toimumise, kehtivuse või kuupäeva.

70      Hageja väidab sisuliselt siiski, et ELi kaubamärgi ülemineku registreerimise taotlus on täiesti sõltumatu igasugusest varasemast sama kaubamärki mõjutava maksejõuetusmenetluse kohta registrisse märke tegemise taotlusest. Ta väidab, et EUIPO on pädev kontrollima üksnes ülemineku formaalseid tingimusi ning et ta peaks esimese taotluse võimaliku mõju hilisematele taotlustele täiesti hindamata jätma.

71      Eespool punktides 58–69 esitatud kaalutlusi arvestades ei saa sellise argumentatsiooniga nõustuda. Nimelt, kui EUIPOt on teavitatud sellest, et liikmesriigi kohtus on algatatud maksejõuetusmenetlus, mille objektiks on ELi kaubamärk, ei saa ta seda asjaolu eirata, kui hilisemal kuupäeval esitatakse sama kaubamärgi ülemineku registreerimise taotlus, seda enam, et lisaks sellele vaidlustab isik, kelle ülesanne on pankrotivara valitsemine, otsesõnu selle dokumendi olemasolu või kehtivuse, mille aluse nimetatud taotlus esitati, ja selles osas on kohtule nõue esitatud.

72      Lisaks, nagu eespool punktis 66 märgitud on, kadusid käesolevas asjas maksejõuetusmenetluse mõjul õiguslikud tagajärjed formaalsustelt, mis peavad olema täidetud selleks, et võlgniku toiming kehtiks kolmandatele isikutele, sest need olid täidetud pärast pankroti väljakuulutamist. Kuna see väljakuulutamine tõi oma tagajärjed kaasa enne asjaomaste üleandmiste registreerimise taotluse esitamist ja EUIPOt teavitati sellest enne nimetatud taotluse esitamist, oli ta järelikult kohustatud peatama nende üleandmiste registrisse kandmise, kuni liikmesriigi kohus kontrollib asja sisuliselt.

73      Hageja argumentatsiooni järgimine ei tooks aga endaga praktikas kaasa mitte ainult kõrvalehiilimist riigisisestest maksejõuetust käsitlevatest normidest ja nende eesmärgist, nimelt võlausaldajate kaitsest, vaid võtaks ära ka suure osa määruse 2017/1001 artikli 24 lõike 3 soovitavast toimest.

74      Seega leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 56 õigesti, et kuna asjaomast kaubamärki mainiti kohtuotsusele, millega menetlusse astuja pankrot välja kuulutati, lisatud vara nimekirjas, tuli EUIPO-l seda asjaolu arvesse võtta ja teha vastavalt likvideerija taotlusele seda kaubamärki puudutava maksejõuetusmenetluse kohta registrisse kanne. Seda tehes tuletas apellatsioonikoda lihtsalt meelde EUIPO hoolsuskohustust, mida on selgitatud eespool punktides 58–69. Lisaks märkis apellatsioonikoda oma otsuse samas punktis õigesti ka seda, et EUIPO-l ei olnud õigust seda vara nimekirja vaidlustada, sest ta ei saanud asendada liikmesriikide kohtuid.

75      Seega tuleb ainsa väite esimene osa tagasi lükata.

 Ainsa väite teine osa, mille kohaselt võtsid EUIPO ja apellatsioonikoda valesti arvesse 13. oktoobri 2017. aasta kohtuotsust, millega pankrot välja kuulutati

76      Ainsa väite teises osas leiab hageja sisuliselt, et apellatsioonikoda tegi vea, kui ta leidis, et üks menetluse oluline etapp oli puudu, sest 16. aprillil 2018 asjaomase kaubamärgi üleminekuid registreerides ei olnud EUIPO võtnud arvesse asjaolu, et ta ise oli eiranud varasemat taotlust teha registrisse märge menetlusse astuja maksejõuetusmenetluse kohta, mille likvideerija 25. oktoobril 2017 määruse 2017/1001 artikli 24 alusel esitas. Hageja leiab, et nende üleminekute registreerimise taotluse esitamise kuupäeval ei saanud menetlusse astujat enam pidada selle kaubamärgi omanikuks, sest menetlusse astuja oli selle 26. juuni 2014 loovutamislepinguga Spring Holdingsile üle andnud, kusjuures viimasena nimetatud äriühing andis selle seejärel hagejale üle. Tema sõnul ei mõjutaks määruse 2017/1001 artikli 24 alusel maksejõuetusmenetluse kohta registrisse märke tegemine seega mitte midagi, sest 2017. aasta oktoobris ja 2018. aasta aprillis ei saanud menetlusse astujat enam selle kaubamärgi omanikuks pidada.

77      Hageja leiab, et isegi kui EUIPO oleks maksejõuetusmenetluse kohta registrisse märke teinud, oleks tulnud siiski registreerida asjaomase kaubamärgi üleminek kõigepealt Spring Holdingsile ja seejärel hagejale, sest ühelt poolt olid täidetud kõik sellise märke tegemiseks vajalikud vorminõuded, mida määruse 2017/1001 artikkel 20 ette näeb (kirjalik kokkulepe, allkirjad, ülemineku registreerimise taotlus), ja esitatud vajalik tõend ning teiselt poolt ei olnud menetlusse astuja sellise märke registrisse tegemise kuupäeval enam kaubamärgi omanik, olles selle Spring Holdingsile üle andnud. Ta väidab, et maksejõuetusmenetluse kohta registrisse märke tegemine ei oleks toonud kaasa seda, et menetlusse astuja kui pankrotis äriühingu vara hulka oleks uuesti arvatud elemendid nagu see kaubamärk, mis ei kuulunud maksejõuetusmenetluse algatamise kuupäeval enam tema vara hulka. Ta lisab, et maksejõuetus kui selline ja maksejõuetusmenetluse kohta registrisse tehtud märge omandavad mõju tulevikus, nagu tuleneb määruse 2017/1001 artikli 27 lõikest 4.

78      Kõigepealt tuleb märkida, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Tribunale di Venezia (Veneetsia kohus) kuulutas 13. oktoobri 2017. aasta kohtuotsusega, millega pankrot välja kuulutati, menetlusse astuja maksejõuetuks, kohaldades Itaalia pankrotiseadust, ja samast päevast alates kehtisid selle õiguslikud tagajärjed kolmandatele isikutele vastavalt nimetatud seadusele, mis reguleerib määruse 2017/1001 artikli 27 lõike 4 kohaselt selle menetluse õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele. Seetõttu ei olnud menetlusse astujal alates sellest kuupäevast enam õigust asjaomast kaubamärki sama määruse artikli 20 alusel üle anda ja EUIPO ei saanud pärast seda kuupäeva taotletud üleminekut registreerida.

79      Apellatsioonikoda lihtsalt tuletas vaidlustatud otsuse punktides 46 ja 47 meelde, millised on niisuguse kohtuotsuse – millega pankrot välja kuulutatakse – tagajärjed sellele poolele, kes on selle kohtuotsuse kuupäeval registreeritud ELi kaubamärgi omanikuna, see tähendab keeld hallata oma vara (vara ja registrisse kantud omandiõigusi), ning seda, et kõigi hilisemate toimingute õiguslikud tagajärjed on võlausaldajatele tühised või mittetäidetavad (sealhulgas formaalsused, mida on vaja selleks, et tagada dokumendi kehtivus kolmandatele isikutele, millel ei ole õiguslikke tagajärgi, kui need täideti pärast maksejõuetuse väljakuulutamist). Ta märkis, et käesoleval juhul oli menetlusse astuja nimetatud kohtuotsuse kuulutamise kuupäeval, 13. oktoobril 2017 kantud asjaomase kaubamärgi omanikuna EUIPO registrisse ja et see kaubamärk oli pankrotivara nimekirjas.

80      Selles osas tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida hageja väidab, ei hinnanud apellatsioonikoda sisuliselt, kas vara nimekiri tõendas asjaomase kaubamärgi omandiõigust. Apellatsioonikoda võttis lihtsalt arvesse maksejõuetusmenetlust läbi viinud Tribunale di Venezia (Veneetsia kohus) kinnitatud ametlikku dokumenti ja tõdes vaidlustatud otsuse punktis 56, et selle dokumendi vaidlustamise kohta kohtus ei ole esitatud ühtki tõendit. Lisaks märkis apellatsioonikoda selle otsuse punktides 48 ja 49, et EUIPO ei olnud menetlenud likvideerija 25. oktoobri 2017. aasta taotlust, mis puudutas menetlusse astuja suhtes algatatud maksejõuetusmenetluse registrisse kandmist, ja et see taotlus oli menetluses veel 16. aprillil 2018, mil menetlusse astuja esitas taotluse registreerida selle kaubamärgi üleandmine Spring Holdingsile ja viimasena nimetatult hagejale.

81      Seega leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 50–54 õigesti, et hageja argument, mille kohaselt andis menetlusse astuja asjaomase kaubamärgi Spring Holdingsile üle 26. juunil 2014 (see tähendab enne menetlusse astuja pankroti väljakuulutamist), ei võimalda asuda seisukohale, et 16. aprillil 2018 tehtud kanded ülemineku kohta olid õiguspärased, ning et sisuliselt oli see argument edutu.

82      Selles küsimuses tugines apellatsioonikoda õigesti määruse 2017/1001 artikli 27 lõikele 1, mis käsitleb niisuguste õigustoimingute nagu kaubamärgi üleandmise õiguslike tagajärgede kehtivust kolmandatele isikutele, mis algab alles pärast nende registrisse kandmist. Ta leidis, et menetlusse astuja asjaomase kaubamärgi väidetavat loovutamist – olenemata selle kehtivusest ja selle täpsest kuupäevast – ei kantud EUIPO registrisse igal juhul enne 13. oktoobri 2017. aasta kohtuotsust, millega pankrot välja kuulutati, mistõttu ei saa sel olla mõju likvideerijale, keda tuleb pidada „kolmandaks isikuks“, sest ta ei olnud väidetava loovutamise pool. Lisaks, võttes arvesse sama määruse artikli 27 lõiget 4, tugines ta õigesti Itaalia pankrotiseaduse artiklile 45, kus on sätestatud, et kõik formaalsused, mis tuleb täita, et toimingule saaks tugineda kolmandate isikute suhtes, ei too kaasa õiguslikke tagajärgi, kui need täideti pärast maksejõuetuse väljakuulutamist, nagu käesolevas asjas.

83      Vaidlustatud otsusest nähtub seega, et apellatsioonikoda ei ole teinud otsust sisulistes küsimustes, mis kuuluvad liikmesriigi kohtute ja riigisisese õiguse kohaldamisalasse, nagu seda on asjaomase kaubamärgi omandiõigus Itaalia õiguse kohaselt või selle kaubamärgi 16. aprillil 2018 registreeritud üleminekute sisuline kehtivus. Vaidlustatud otsuse punktides 53 ja 56 märkis ta hoopis sõnaselgelt, et tal puudub selles osas igasugune pädevus, ja tunnustas nõuetekohaselt selles valdkonnas liikmesriigi kohtute pädevust.

84      Lõpuks, kuna hageja tugineb 9. septembri 2011. aasta kohtuotsuse CRAIC (T‑83/09, ei avaldata, EU:T:2011:450) punktile 30, siis tuleb märkida, et nimetatud kohtuotsuse selles punktis leidis Üldkohus, et kohtuasjas, milles see kohtuotsus tehti, vastas esimene asjaomase kaubamärgi ülemineku registreerimise taotlus komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1995, L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/1, lk 189) (nüüd rakendusmääruse 2018/626 artikkel 13), eeskirja 31 nõuetele, sest sellega koos esitati kaubamärgi üleandmise dokument, mis vastas selle eeskirja nõuetele, nii et kehtivad olid nii see taotlus kui ka isiku – kellele kaubamärk loovutati – registreerimine küsimuse all olnud kaubamärgi uue omanikuna. Seevastu otsustas Üldkohus, et teine sama kaubamärgi ülemineku registreerimise taotlus ei vastanud nendele nõuetele, sest loovutaja ei olnud sama kui registrisse kantud omanik, kes oli juba selle kaubamärgi eelmise ülemineku ajal isik, kellele see loovutati. Sellega seoses märkis Üldkohus, et võimalik vastuolu selle kaubamärgi kahe loovutamise vahel tekitas küsimusi lepinguõiguse ja omandiõiguse kohta, mis väljusid selle eeskirja raamidest ja mille kontrollimine ei kuulunud EUIPO pädevusse.

85      Siiski ei tähenda need kaalutlused seda, et apellatsioonikoda oleks käesoleval juhul hinnanud asjaomase kaubamärgi üleandmiste kehtivust sisuliselt, nagu hageja näib väitvat. Sellega seoses piisab, kui märkida, et vaidluses, mille üle Üldkohus 9. septembri 2011. aasta kohtuotsuses CRAIC (T‑83/09, ei avaldata, EU:T:2011:450) otsustas, ei tuginenud hageja kaubamärgi ülemineku registreerimise taotluses liikmesriigi kohtu otsusele maksejõuetusmenetluses, mis on samalaadne käesolevas asjas Tribunale di Venezia (Veneetsia kohus) tehtud kohtuotsusega. Seega ei olnud EUIPO kohustatud liikmesriigi õigust kohaldama ja viidatud kohtuotsusele osundamine ei ole seega asjakohane. Igal juhul piirdus apellatsioonikoda vaidlustatud otsuses nimetatud Itaalia kohtuotsuse teadmiseks võtmisega ega teinud, nagu eespool punktis 83 juba märgitud, ise otsust asjaomase kaubamärgi omandiõiguse kohta Itaalia õiguse alusel ega hinnanud selle üleminekute sisulist kehtivust.

86      Seega tuleb ainsa väite teine osa tagasi lükata.

 Ainsa väite kolmas osa, mille kohaselt ei ole määruse 2017/1001 artikli 27 lõige 1 käesoleval juhul kohaldatav

87      Ainsa väite kolmandas osas väidab hageja sisuliselt, et määruse 2017/1001 artikli 27 lõige 1 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, sest see käsitleb üksnes olukordi, kus rohkem kui üks pool nõuab õigust ELi kaubamärgile, see tähendab tugineb õigusaktidele, mille eesmärk või tulemus on sellise kaubamärgi suhtes õiguste tekitamine või üleandmine. Seevastu ei ole see kohaldatav niisuguses olukorras nagu käesolevas kohtuasjas, kus isik ei ole tema maksejõuetusmenetluse algatamise kuupäeval enam asjaomase kaubamärgi omanik, sest ta loovutas selle kaubamärgi mitme aasta eest teisele isikule.

88      Selles osas peab märkima, et määruse 2017/1001 artikli 27 lõike 1 esimese lause kohaselt kehtivad ELi kaubamärgi puhul artiklites 20, 22 ja 25 osutatud õigustoimingute õiguslikud tagajärjed kolmandatele isikutele kõigis liikmesriikides üksnes osutatud õigustoimingute registrisse kandmisest.

89      Tuleb tõdeda, et vastupidi sellele, mida hageja väidab, leidis apellatsioonikoda õigesti, et see säte on käesoleval juhul kohaldatav.

90      Nimelt märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 47–54, et asjaomase kaubamärgi omandiõigus 13. oktoobri 2017. aasta seisuga, mil kuulutati välja selle kaubamärgi registreeritud omaniku, see tähendab menetlusse astuja pankrot, oli küsimuse all kohtuvaidluses hageja ja likvideerija, menetlusse astuja võlausaldajate tervikuna esindaja vahel, ja et selle omandiõiguse väidetava loovutamise õiguslikud tagajärjed, mis hageja sõnul 2014. aastal toimus, ei olnud igal juhul kehtivad kolmandatele isikutele, kaasa arvatud likvideerijale, sest see ei olnud enne 13. oktoobrit 2017 EUIPO registrisse kantud.

91      Sellest järeldub, et määruse 2017/1001 artikli 27 lõige 1 on käesolevas asjas kohaldatav, seda eelkõige asjaomase kaubamärgi väidetava 2014. aasta loovutamislepingu osas, mille õiguslikud tagajärjed ei ole selle sätte kohaselt kehtivad kolmandatele isikutele enne 13. oktoobrit 2017, mil jõustus ja muutus kolmandatele isikutele kehtivaks kohtuotsus, millega kuulutati välja menetlusse astuja pankrot vastavalt Itaalia pankrotiseadusele, mis on kohaldatav sama määruse artikli 27 lõike 4 ja määruse 2015/848 artikli 19 lõike 1 alusel.

92      Seega tuleb ainsa väite kolmas osa tagasi lükata.

 Ainsa väite neljas osa, mille kohaselt on määruse 2017/1001 artikli 27 lõikes 1 ette nähtud teadlik olemise erand käesoleval juhul kohaldatav ning väidetavalt olid menetlusse astuja ja likvideerija 2014. aasta loovutamislepingust teadlikud

93      Ainsa väite neljandas osas leiab hageja sisuliselt, et apellatsioonikoda eksis, kui ta ei võtnud arvesse asjaolu, et nii menetlusse astuja kui ka likvideerija olid teadlikud asjaomase kaubamärgi loovutamisest 2014. aastal, mis on tõendatud seda kaubamärki puudutava litsentsilepinguga, mille menetlusse astuja ja Spring Holdings 30. detsembril 2014 sõlmisid, ning asjaolu, et likvideerija pikendas seda lepingut 7. detsembri 2017. aasta e-kirjaga. See nähtub ka 24. novembri 2017. aasta „kokkuleppekirjast“, milles Spring Holdings tegi ettepaneku pikendada litsentsilepingut kuni 30. novembrini 2022.

94      Igal juhul ei saa likvideerijat hageja hinnangul pidada kolmandaks isikuks (isegi kui ta tegutseb menetlusse astuja võlausaldajate huvides), sest ta oli astunud temaga lepingulisse suhtesse litsentsilepingu poolena. Hageja järeldab sellest, et isegi kui määruse 2017/1001 artikli 27 lõige 1 oleks käesoleval juhul kohaldatav, ei saaks menetlusse astuja ja likvideerija ise sellele sättele tugineda, sest nad olid tegelikult teadlikud asjaomase kaubamärgi varasemast loovutamisest Spring Holdingsile 2014. aastal.

95      Tuleb märkida, et need argumendid põhinevad määruse 2017/1001 artikli 27 lõike 1 teises lauses ette nähtud teadlik olemise erandil, mille kohaselt kehtivad ELi kaubamärgiga seotud õigustoimingu õiguslikud tagajärjed enne selle EUIPO registrisse kandmist sellistele kolmandatele isikutele, kes on omandanud ELi kaubamärgiga seotud õigused pärast selle toimingu kuupäeva, kuid nad olid õiguste omandamise ajal sellest teadlikud.

96      Tuleb siiski tõdeda, et käesoleval juhul ei saanud EUIPO seda teadlik olemise erandit kohaldada.

97      Nagu eespool punktis 74 juba märgitud, leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 56 õigesti, et kuna vaidlusalust kaubamärki mainiti 13. oktoobri 2017. aasta kohtuotsusele, millega menetlusse astuja pankrot välja kuulutati, lisatud vara nimekirjas, ei olnud EUIPO-l võimalik seda nimekirja vaidlustada, sest ta ei saanud asendada liikmesriikide kohtuid, ning tal tuli teha registrisse seda kaubamärki puudutava maksejõuetusmenetluse kohta kanne. Samuti leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse samas punktis õigesti, et asjaomase kaubamärgi üleandmiste registreerimise taotlus, mille hageja pärast menetlusse astuja pankroti väljakuulutamist esitas, oli hilinenud ja et hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et kohtuotsus, millega pankrot välja kuulutati, oli liikmesriigi kohtu otsuse kohaselt ekslik.

98      Seetõttu ei olnud EUIPO ülesanne kontrollida, kas selle otsuse kuupäeval, millega menetlusse astuja pankrot välja kuulutati, võidi menetlusse astuja ja likvideerija vastu teadlik olemise vastuväidet kasutada. Sellest tulenevalt on käesolev väiteosa edutu.

99      Igal juhul, mis puudutab menetlusse astuja ja likvideerija 13. oktoobri 2017 seisuga väidetavalt teadlik olemist sellest, et menetlusse astuja andis asjaomase kaubamärgi 2014. aastal väidetavalt Spring Holdingsile üle, siis tuleb märkida järgmist.

100    Ühest küljest, mis puudutab menetlusse astujat, siis tuleb märkida, et Euroopa Kohus on määruse 2017/1001 artikli 27 lõike 1 esimeses lauses sätestatud normi eesmärgi kohta otsustanud, et selle määruse artiklites 20, 22 ja 25 nimetatud õigustoimingutele – kui need ei ole registrisse kantud – kolmandate isikute suhtes mõju puudumise eesmärk on kaitsta neid, kellel on või võib olla ELi kaubamärgiga seotud omandiõigusi (vt selle kohta 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Hassan, C‑163/15, EU:C:2016:71, punkt 25).

101    Seega tuleb asuda seisukohale, et määruse 2017/1001 artikli 27 lõike 1 eesmärk on käesoleval juhul kaitsta iga isikut, kellel on või võib olla asjaomase kaubamärgiga seotud omandiõigusi, see tähendab menetlusse astuja kui äriühingu – kelle pankrot on välja kuulutatud – võlausaldajaid. Seega ei ole asjaolu, et menetlusse astuja ise oli selle kaubamärgi üleandmisest teadlik, asjakohane ega mõjuta tema võlausaldajate õigusi tema pankrotivara suhtes.

102    Teisest küljest, mis puudutab likvideerijat, tuleb analüüsida, kas ta tõepoolest kinnitas, et ta oli 2014. aastal toimunud loovutamisest teadlik enne 13. oktoobrit 2017, nagu hageja seda väidab.

103    Sellega seoses tuleb rõhutada, et vastavalt määruse 2017/1001 artikli 27 lõikele 1 kohaldatakse teadlik olemise erandit nendele isikutele, kes, olles hiljem omandanud kõnealuse kaubamärgiga seotud õigused, olid toimingust teadlikud „õiguste omandamise kuupäeval“, see tähendab antud juhul 13. oktoobril 2017, nagu hageja ise hagiavalduse punktis 74 möönab.

104    Kõigepealt on aga selge, et pankrotihaldur ei olnud seotud ei loovutamislepingu ega litsentsilepinguga, millele hageja viitas ja mis 2014. aastal väidetavalt sõlmiti.

105    Seejärel nähtub toimikust, et likvideerija vaidlustas selle loovutamislepingu ja litsentsilepingu kehtivuse Tribunale di Venezias (Veneetsia kohus). Samas dokumendis, millele hageja tugineb, see tähendab menetluse algatamise avalduses, mille likvideerija sellele kohtule 13. juunil 2019 esitas, on sõnaselgelt märgitud, et likvideerija sai loovutamislepingust „esimest (ja ainsat) korda“ teada 2018. aasta juunis (ehk pärast 13. oktoobri 2017. aasta kohtuotsust, millega pankrot välja kuulutati) just nimelt EUIPO menetluse tõttu.

106    Oma väidetes tugineb hageja lihtsalt viitele „kokkuleppekirjale“, see tähendab 2017. aasta novembri ja detsembri kirjavahetusele, mis puudutas litsentsilepingu pikendamist. Sellega seoses tuleb märkida, et hageja viidatud kirjavahetus leidis aset pärast 13. oktoobri 2017. aasta kohtuotsust, millega pankrot välja kuulutati. Igal juhul nähtub toimikust, et likvideerija lükkas hageja väited tagasi, kinnitades, et Spring Holdingsi 24. novembril 2017 esitatud litsentsilepingu pikendamise ettepanek oli „puhtalt ajutine ja esialgne ning välistas ilmselgelt hagid kaubamärkide väidetava üleandmise vastu“, mille hulgas oli asjaomane kaubamärk. Nagu on selgelt märgitud likvideerija taotluses saada luba selle pikendamisega nõustumiseks, oli luba „ilma mõjuta kõigile hagidele, mis on esitatud selleks, et teha kindlaks, kas kaubamärkide loovutamine oli õiguspärane ja vastas mõistlikule hinnale, ning selgitada objekti kohta välja kõik muud asjaolud“. Lisaks vaidlustas likvideerija apellatsioonikojas selle e‑kirja õigsuse, mille ta nimetatud ettepanekule väidetavalt vastuseks saatis ja millele hageja tugines, ning väitis, et hageja ei ole tõendanud, et likvideerija oleks sellele ettepanekule kunagi alla kirjutanud. Seega ei tõenda need asjaolud, et likvideerija oli 13. oktoobri 2017 seisuga teadlik väidetavast 26. juuni 2014 loovutamislepingust.

107    Seega leidis apellatsioonikoda sisuliselt õigesti, et määruse 2017/1001 artikli 27 lõikes 1 ette nähtud teadlik olemise erand ei ole käesoleval juhul kohaldatav ning et igal juhul ei kehtinud väidetavate 2014. aasta loovutamislepingu ja litsentsilepingu – olenemata nende Itaalia õiguse kohasest kehtivusest ja täpsest kuupäevast – õiguslikud tagajärjed menetlusse astujale ja likvideerijale 13. oktoobri 2017. aasta seisuga.

108    Seega tuleb ainsa väite neljas osa tagasi lükata.

 Ainsa väite viies osa, mille kohaselt kohaldas apellatsioonikoda määruse 2017/1001 artiklit 103 EUIPO 16. aprilli 2018. aasta kannete kustutamise otsuste suhtes valesti

109    Ainsa väite viiendas osas väidab hageja sisuliselt, et määruse 2017/1001 artikkel 103 ei ole käesoleval juhul kohaldatav, võttes arvesse, et EUIPO ei teinud asjaomase kaubamärgi ülemineku kohta 16. aprillil 2018 kande tegemisel „ilmset viga“, järgides õigusaktides sätestatud tingimusi. Ta kinnitab taas, et menetlusse astuja oli enne pankroti väljakuulutamist loovutanud selle kaubamärgi Spring Holdingsile, kes omakorda loovutas selle temale. Lisaks ei teinud menetlusse astuja väidetavat viga, kui jättis menetlusdokumendi selle ülemineku registreerimise kuupäeval tegemata, vaid tegi seda 2017. aasta oktoobris.

110    Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et määruse 2017/1001 artikli 103 sõnastus, mis jõustus 1. oktoobril 2017, erineb määruse nr 207/2009 artikli 80 sõnastusest, sest see hõlmab mis tahes „ilmset viga“, mis on EUIPO-le omistatav, ja mitte ainult iga „ilmset menetlusnormi rikkumist“, mille Euroopa Kohus on defineerinud kui EUIPO toimepandud menetlusnormi ilmselge rikkumise (vt selle kohta 31. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Repower vs. EUIPO, C‑281/18 P, EU:C:2019:916, punkt 29). See, kas ilmne viga on menetluslik, ei ole seega määruse 2017/1001 artikli 103 kohaldamise tingimus.

111    Mis puudutab seda, kas varasema otsuse tühistamise või kande kustutamise otsuse tegemist õigustav viga on „ilmne“ või ilmselge, siis vastavad sellele tingimusele vead, mis on niivõrd ilmsed, et ei võimalda jätta jõusse selle varasema otsuse resolutsiooni või seda kannet ilma uue analüüsita, mille hiljem viib läbi selle otsuse või kande teinud talitus (vt selle kohta 28. mai 2020. aasta otsus Aurea Biolabs vs. EUIPO – Avizel (AUREA BIOLABS), T‑724/18 ja T‑184/19, EU:T:2020:227, punktid 29 ja 30 ning seal viidatud kohtupraktika).

112    Üldisemalt võib kohtupraktika kohaselt lugeda vea ilmseks ainult juhul, kui see on hõlpsasti märgatav neid kriteeriume järgides, millega seadusandja on soovinud administratsiooni kaalutlusõiguse kasutamise piiritleda, ning kui esitatud tõendid on piisavad, et muuta selle administratsiooni hinnang ebausutavaks, nii et seda hinnangut ei saa pidada põhjendatuks ja seostatuks (vt selle kohta 2. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Fleig vs. Euroopa välisteenistus, T‑492/17, EU:T:2019:211, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

113    Käesoleval juhul tuleb maksejõuetusmenetluse kohta registrisse märke tegemata jätmise kohta märkida, et maksejõuetust tuleb pidada tegelikuks ja kehtivaks alates kuupäevast, mis on kindlaks määratud kohaldatavates liikmesriigi õigusnormides, kõnealusel juhul 13. oktoobrist 2017, nagu näevad ette Itaalia pankrotiseaduse artiklid 44 ja 45 (vt eelkõige eespool punktid 53 ja 66). Lisaks oli EUIPO menetlusse astuja maksejõuetusest teadlik ja oli juba 9. aprilli 2018. aasta otsusega (vt eespool punkt 8) selgelt väljendanud oma kavatsust kanda see registrisse. Kuna EUIPO kustutas asjaomase kaubamärgi menetlusse astujalt Spring Holdingsile üleandmise kohta tehtud esimese kande 9. aprillil 2018 tagasiulatuvalt, nagu nende ühine esindaja 18. oktoobril 2017 taotles, tuleb asuda seisukohale, et see kaubamärk kuulus menetlusse astujale 13. oktoobril 2017 ja veelgi enam 16. aprillil 2018.

114    Seega tuleb tõdeda, et EUIPO-le omistatav „ilmne viga“ määruse 2017/1001 artikli 103 tähenduses tehti siis, kui EUIPO registreeris hageja taotluse alusel 16. aprillil 2018 asjaomase kaubamärgi üleminekud, võtmata arvesse selle 13. oktoobri 2017. aasta kohtuotsuse olemasolu ja kehtivust, millega menetlusse astuja pankrot välja kuulutati ning mille kohta ta jättis märke tegemata, kui likvideerija seda 25. oktoobril 2017 taotles.

115    Asjaomase kaubamärgi järjestikuste üleminekute registreerimise näol 16. aprillil 2018 on seega tegemist EUIPO-le omistatavate „ilmsete vigadega“ määruse 2017/1001 artikli 103 tähenduses, sest ühest küljest kuulutati menetlusse astuja pankrot välja varem, see tähendab 13. oktoobril 2017, ja teisest küljest oli EUIPO nende kannete tegemise kuupäeval teadlik maksejõuetusmenetluse algatamisest selle kaubamärgi registrisse kantud omaniku, menetlusse astuja suhtes.

116    Tavapärastel asjaoludel ja ilma viga tegemata oleks juhul, kui asjaomase kaubamärgi registreeritud omaniku maksejõuetuks tunnistamise otsus oleks likvideerija vastava taotluse esitamise kuupäeval, 25. oktoobril 2017 nõuetekohaselt registrisse kantud, automaatselt peatatud kõik sama kaubamärgiga seotud hilisemad registreerimistaotlused ja nendes taotletut ei oleks saanud lõpule viia ilma likvideerija või maksejõuetusmenetlust läbi viiva liikmesriigi kohtu selge loata.

117    Registreerides vaidlustatud üleminekud 16. aprillil 2018 hageja taotluse alusel pärast seda, kui ta oli jätnud asjaomase kaubamärgi omaniku maksejõuetusmenetluse kohta registrisse märke tegemata, nagu likvideerija seda 25. oktoobril 2017 taotles, tegi EUIPO ilmse vea, mistõttu pidi ta kustutama need 16. aprilli 2018 kanded, mis seda ilmset viga sisaldasid.

118    Sellega seoses on Euroopa Kohus sisuliselt leidnud, et kohustusel tühistada otsus või kustutada kanne, mille puhul on tegemist EUIPO-le omistatava ilmse menetlusnormi rikkumisega, mille määruse 2017/1001 artikkel 103 talle käesoleval juhul kehtestab, on hea halduse ja menetlusökonoomia tagamise eesmärk (vt selle kohta 31. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Repower vs. EUIPO, C‑281/18 P, EU:C:2019:916, punkt 32).

119    Lisaks on nõuetekohaselt järgitud määruse 2017/1001 artikli 103 lõikes 2 ette nähtud ühe aasta pikkust tähtaega alates registrisse kandmise kuupäevast, kui EUIPO registrit pidav osakond võttis 30. jaanuaril 2019 vastu kaks otsust, millega üleminekute kohta 16. aprillil 2018 tehtud registrikanded T 014185659 ja T 014188703 kustutati.

120    Sellest järeldub, et määruse 2017/1001 artikli 103 kohaldamise tingimused, mis EUIPO-le ja eelkõige tema registrit pidavale osakonnale kehtivad, olid täidetud.

121    Seega jättis apellatsioonikoda õigesti jõusse nimetatud osakonna 30. jaanuari 2019. aasta otsuse kustutada kaubamärgi järjestikuste üleminekute registreeringud, mis tehti 16. aprillil 2018.

122    Seega tuleb ainsa väite viies osa tagasi lükata.

123    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb ainus väide tagasi lükata ja hagi seega tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

124    Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

125    Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt EUIPO ja menetlusse astuja nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Marina Yachting Brand Management Co. Ltd kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) ja Industries Sportswear Co. Srli kohtukulud.

Costeira

Gratsias

Kancheva

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 22. septembril 2021 Luxembourgis.

Allkirjad


Sisukord


Vaidluse taust

Poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Menetlusse astuja teise nõude vastuvõetavus

Sisulised küsimused

Sissejuhatavad märkused

Ainsa väite esimene osa, mille kohaselt eiras EUIPO talle määruse 2017/1001 artiklitest 20 ja 24 tulenevat pädevust

Ainsa väite teine osa, mille kohaselt võtsid EUIPO ja apellatsioonikoda valesti arvesse 13. oktoobri 2017. aasta kohtuotsust, millega pankrot välja kuulutati

Ainsa väite kolmas osa, mille kohaselt ei ole määruse 2017/1001 artikli 27 lõige 1 käesoleval juhul kohaldatav

Ainsa väite neljas osa, mille kohaselt on määruse 2017/1001 artikli 27 lõikes 1 ette nähtud teadlik olemise erand käesoleval juhul kohaldatav ning väidetavalt olid menetlusse astuja ja likvideerija 2014. aasta loovutamislepingust teadlikud

Ainsa väite viies osa, mille kohaselt kohaldas apellatsioonikoda määruse 2017/1001 artiklit 103 EUIPO 16. aprilli 2018. aasta kannete kustutamise otsuste suhtes valesti

Kohtukulud


*      Kohtumenetluse keel: inglise.