ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)

18. september 2014(*)

Lepinguväline vastutus – Kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem – Süüline vastutus – Komisjoni keeldumine avaldada teavet ja keelata kõik tehingud väidetavalt varastatud saastekvootidega – Üksikisikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine – Mittesüüline vastutus

Kohtuasjas T‑317/12,

Holcim (Romania) SA, asukoht Bukarest (Rumeenia), esindaja: advokaat L. Arnauts,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: K. Mifsud-Bonnici ja E. White,

kostja,

mille ese on esiteks süülise vastutuse alusel esitatud nõue hüvitada hagejale väidetavalt seetõttu tekkinud kahju, et komisjon keeldus hagejale avaldamast teavet temalt väidetavalt varastatud kasvuhoonegaaside saastekvootide kohta ja keelamast kõiki tehingud nende saastekvootidega, ja teiseks mittesüülise vastutuse alusel esitatud kahju hüvitamise nõue,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: koja esimees D. Gratsias (ettekandja), kohtunikud M. Kancheva ja C. Wetter,

kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,

arvestades kirjalikus menetluses ja 27. veebruari 2014. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

I –  Kyoto protokollist tulenevad kohustused

1        Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsioon allkirjastati Euroopa Majandusühenduse nimel 13. juunil 1992. See kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 15. detsembri 1993. aasta otsusega 94/69/EÜ Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni sõlmimise kohta (ELT 1994, L 33, lk 11) ning see jõustus Euroopa Ühenduse suhtes 21. märtsil 1994.

2        Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokoll (edaspidi „Kyoto protokoll”) allkirjastati Euroopa Ühenduse nimel nõukogu 25. aprilli 2002. aasta otsusega 2002/358/EÜ (EÜT L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 11/33, lk 208).

3        Kyoto protokolli artikli 3 lõige 1 näeb ette, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni I lisas nimetatud riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid tagavad ajavahemikul 2008–2012 igaüks, et teatud inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heitkogused ei ületaks kindlaksmääratud kogust, mida nimetatakse nn lubatud koguseks. Nende rahvusvaheliste organisatsioonide hulka kulus ka Euroopa Ühendus, kelle õigusjärglane on Lissaboni lepinguga muudetud ELL artikli 1 kolmanda lõigu alusel nüüdseks Euroopa Liit.

4        Kyoto protokolli artikli 3 lõikes 1 ette nähtud lubatud kogus oli määratletud süsinikdioksiid-ekvivalenditonnides, üks tonn vastas ühele „lubatud koguse ühikule (AAU)”. Ajavahemikul 2008–2012 võis iga Kyoto protokolli I lisas nimetatud riik ja rahvusvaheline organisatsioon täienduseks heitkoguste piiramise ja vähendamise kohustuste täitmiseks võetavatele meetmetele muuta talle lubatud kogust, et see ei oleks tema tegelikest heitkogustest madalam. Nad võisid kasutada erinevaid võimalusi. Esiteks võis Kyoto protokolli artikli 17 alusel omandada kolmandatelt riikidelt täiendavaid AAU‑sid. Teiseks võis luua teatud tüüpi ühikuid, ühelt poolt tulenevalt otseselt inimtegevuse tõttu „maakasutuse muutumisest ja metsanduses metsastamise, taasmetsastamise või metsatustamisest” (Kyoto protokolli artikli 3 lõikes 3 sätestatud heitkoguste neeldumise ühikud (HNÜ)) ja teiselt poolt tulenevalt teiste riikide teostatud teatud projektidest kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks. Viimati nimetatud ühikute kategooria jagunes esiteks heitkoguse vähendamise ühikuteks (HVÜ, Kyoto protokolli artikkel 6) ja teiseks tõendatud heitkoguse vähendamise ühikuteks (THV, Kyoto protokolli artikkel 12). AAU, HVÜ ja THV ning HNÜ (edaspidi „Kyoto ühikud”) vastavad igaüks ühele süsinikdioksiid-ekvivalenditonnile.

5        ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokolli osaliste 30. novembri 2005. aasta koosolekuna peetud konverentsil võeti vastu otsus 13/CMP.1. Selle otsuse lisa määratles „[l]ubatud koguste arvestamise viisid”.

II –  Liidus Kyoto protokolli rakendamiseks kehtestatud õigusnormid

6        Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid 13. oktoobril 2003 vastu direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse direktiivi 96/61/EÜ (ELT L 275, lk 32; ELT eriväljaanne 15/07, lk 631). Selle direktiivi eesmärk on põhjenduse 5 kohaselt „aidata kaasa sellele, et [Kyoto protokollist tulenevaid] kohustusi [täidetakse] tulemuslikumalt”. Direktiivi artikli 10 lõige 3 sätestab, et „[k]äesoleva direktiivi rakendamiseks võtab komisjon [vastu määruse registrite standarditud ja turvatud süsteemi kohta], mis luuakse standarditud elektrooniliste andmebaaside kujul, mis sisaldavad ühiseid andmeelemente saastekvootide väljaandmise, valdamise, üleandmise ja kehtetuks tunnistamise jälgimiseks, eesmärgiga tagada vastavalt vajadusele üldsuse juurdepääs ja konfidentsiaalsus ning kindlustada, et Kyoto protokollist tulenevaid kohustusi eiravaid üleandmisi ei toimuks”.

7        Selle sätte kohaldamiseks võttis Euroopa Komisjon 21. detsembril 2004 vastu määruse (EÜ) nr 2216/2004 registrite standarditud ja turvatud süsteemi kohta vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2003/87/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusele 280/2004/EÜ (ELT L 386, lk 1).

A –  Liidu õigusaktidega loodud kasvuhoonegaaside saastekvoodid

8        Direktiiv 2003/87 võttis kasutusele mõiste „kasvuhoonegaaside saastekvoot” (edaspidi „kvoot” või „saastekvoot”). Direktiivi artikli 3 kohaselt lubab kvoot paisata „kindlaksmääratud aja jooksul atmosfääri ühe tonni süsinikdioksiidi ekvivalentkogust”.

9        On olemas seos esiteks kvootide ja teiseks teatud Kyoto ühikute vahel, kuigi nii ühed kui teised on erinevat laadi.

10      Nimelt sätestavad määruse nr 2216/2004 artikli 45 esimene ja teine lõik ühelt poolt, et füüsilisele või juriidilisele isikule kuuluv saastekvoot omandatakse AAU „ümbervahetamise” teel ja see ümbervahetamine toimub AAU ühiku tunnuskoodile „saastekvoodi” elemendi lisamisega.

11      Teiselt poolt pakub nimetatud direktiivi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta direktiiviga 2004/101/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2003/87 (ELT L 338, lk 18), lisatud artikkel 11a teatud füüsilistele või juriidilistele isikutele mitmel erineval tingimusel võimalust saada saastekvoote HVÜ‑de või THV‑de „vahetuse” teel.

B –  Kvootide väljaandmine ja tagastamine

12      Direktiivi 2003/87 artikli 11 lõiked 2 ja 4 näevad ette, et 1. jaanuaril 2008 algava viieaastase ajavahemiku jooksul annab liikmesriigi pädev ametiasutus iga kalendriaasta kohta välja teatud hulga kasvuhoonegaaside saastekvoote nimetatud direktiivi I lisas nimetatud tegevusvaldkondadesse kuuluvatele käitiste käitajatele. Kvoodid antakse välja hiljemalt iga aasta 28. veebruariks (aasta N).

13      Direktiivi 2003/87 artiklite 14 ja 15 kohaselt kalendriaasta N jooksul iga käitise heitkogust seiratakse ja kontrollitakse.

14      Direktiivi 2003/87 artikli 12 lõikest 3 tuleneb, et käitise käitaja peab hiljemalt N + 1 aasta 30. aprilliks tagastama kalendriaasta N koguheitmetele vastava hulga saastekvoote.

15      Niisiis on vastavalt direktiivile 2003/87 võimalikud nelja liiki olukorrad. Esiteks, juhul kui käitajal on N + 1 aasta 30. aprillil koguheitmete hulgast suurem hulk saastekvoote, siis võib ta kvootide ülejäägi alles jätta või müüa. Teiseks, juhul kui käitajal on tema käitise koguheitmetele vastav hulk kvoote, ei ole tal pärast seda, kui ta on täitnud tagastamiskohustused, selle käitise jaoks rohkem kvoote. Kolmandaks, kui käitaja tuvastab, et tema käitise heitkogused on talle eraldatud kvoodist suuremad, siis võib ta neid enne N + 1 aasta 30. aprilli oma tagastamiskohustuste täitmiseks juurde hankida. Neljandaks direktiivi 2003/87 artikli 16 lõikele 3 vastav juhtum, kui käitaja ei tagasta N + 1 aasta 30. aprilliks eelneva aasta heitkogustele vastaval hulgal kvoote, sellisel juhul peab ta ülemääraste heitkoguste eest trahvi tasuma. Ülemääraste heitkoguste trahv on 100 eurot iga süsinikdioksiidi ekvivalentkoguse tonni kohta, mille kohta käitaja ei ole kvoote tagastanud. Hoolimata ülemääraste heitkoguste eest trahvi tasumisest, peab käitaja tagastama N + 2 aasta 30. aprilliks aasta N ülemäärastele heitkogustele vastava hulga kvoote. Seega peab sellisesse olukorda sattunud käitaja tegelikult ülemääraste heitkoguste eest hankima kvoodid enne N + 2 aasta 30. aprilli.

16      Lõppkokkuvõttes loovad need erinevad võimalused saastekvootide turu tekkimise tingimused.

C –  Heitkogustega kauplemise süsteemi toimimise kord

17      Erilist tähelepanu väärivad kolm sätete kategooriat.

18      Esiteks sätestab direktiivi 2003/87 artikli 19 lõige 1, et liikmesriigid loovad registri, et pidada täpset arvestust kvootide eraldamise, tagastamise ja kehtetuks tunnistamise kohta”. Sama artikli lõige 2 märgib, et need registrid sisaldavad „eraldi arvestust”, mida peetakse „iga sellise isiku omanduses olevate kvootide kohta, kellele kvoodid on välja antud või kellele või kellelt need on üle antud”. Määruse nr 2216/2004 artikli 3 lõige 1 täpsustab, et kõigis liikmesriikides on registrid „standarditud” (inglise keeles standardised) elektroonilise andmebaasi kujul. Sama artikli lõige 2 lisab, et need registrid hõlmavad „riist- ja tarkvara” (inglise keeles hardware and software) ja on juurdepääsetavad interneti teel. Lõpuks märgib selle artikli lõige 3, et registrid peavad olema võimelised teostama nõuetekohaselt kõiki protsesse, mis on seotud esiteks tõendatud heitkogustega ja teiseks kvoote omavate füüsilistele või juriidilistele isikutele kontodega.

19      Teiseks näeb direktiivi 2003/87 artikli 20 lõige 1 ette, et komisjon määrab põhihaldaja, kes peab sõltumatut tehingute registrit kvootide väljaandmise, üleandmise ja kehtetuks tunnistamise kohta.

20      Määruse nr 2216/2004 artikli 5 lõige 1 lisab, et selle registri, mida nimetatakse ka „ühenduse sõltumatuks tehingute registriks”, loob komisjon standarditud elektroonilise andmebaasi kujul. Selle artikli lõige 2 sätestab, et see register hõlmab „riist- ja tarkvara” ja on juurdepääsetav interneti teel. Lõpuks täpsustab selle artikkel 5, mis kehtestati komisjoni 31. juuli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 916/2007, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2216/2004, redaktsiooniga, et registri põhihaldaja teostab saastekvootide, tõendatud heitkoguste, siseriikliku saastekvootide eraldamise kava tabeli automaatsete muudatuste või kontodega seotud protsesse ainult siis, kui see on vajalik tema ülesannete täitmiseks. Määrusest nr 2216/2004 ilmneb viimaks, et ühenduse sõltumatu tehingute register kujutab endast andmebaasi, mis esiteks ühendab liikmesriikide registritest pärit andmeid ja teiseks võimaldab kindlaks teha erinevate registrite vahelised tehingud.

21      Kolmandaks kehtestab määruse nr 2216/2004 artikli 10 lõige 1 konfidentsiaalsuseeskirjad. Selles on sätestatud:

„Kogu registrites ja ühenduse sõltumatus tehingute registris hoitav teave, sealhulgas teave kõikide kontode hoiuste ja kõikide sooritatud tehingute kohta, on konfidentsiaalne, juhul kui selle avaldamine ei ole vajalik käesolevas määruses, direktiivis 2003/87/EÜ või siseriiklikus õiguses kehtestatud nõuete täitmiseks.”

III –  Hagiavalduse esitamisele eelnenud asjaolud

22      Hageja Holcim (Romania) SA, kuulub Holcimi kontserni, kelle põhitegevus on tsemendi, täitematerjali, asfaldi ja valmis betoonisegu tootmine. Tal on Rumeenia registris saastekvootide kontod.

23      Hageja väidab, et nendele kontodele sai 16. novembril 2010 õigusvastaselt juurdepääsu üks kõrvaline isik. Hageja väitel oli selle õigusvastase juurdepääsu abil üks miljon talle kuuluvat kvooti üle kantud ühele Itaalias asuvale kontole ja 600 000 kvooti oli üle kantud Liechtensteini. Need Liechtensteini kantud 600 000 kvooti oli hagiavalduse esitamise kuupäevaks tagasi saadud. Seda ei toimunud aga ülejäänud ühe miljoni kvoodiga. Hageja väidab, et need miljon varastatud kvooti (mida ei olnud hagiavalduse esitamise kuupäevaks tagasi saadud) olid kõnealuste asjaolude asetleidmise ajal väärt „ligikaudu 15 miljonit eurot.

24       Hageja teavitas komisjoni ametlikult sellest sündmusest 24. novembri 2010. aasta kirjaga ja palus „nõuda riiklikelt registritelt [esiteks] eeldatavalt varastatud kvootide külmutamist” ja teiseks „blokeerida kontod”, mille kaudu need kvoodid oli liikunud.

25      Hageja esitas 25. novembri 2010. aasta kirjaga kuriteokaebuse Rumeenia prokuratuurile.

26      Hagejat esindav advokaadibüroo palus 2. detsembri 2010. aasta kirjaga komisjonil „peatada ja keelata juurdepääs kontodele”, mille kaudu olid väidetavalt varastatud kvoodid liikunud. Lisaks palus ta, et komisjon „nõuaks riiklikelt registritelt, mis ei vasta tavapärastele pankade infosüsteemidele esitatavatele turvanõuetele, kõigi [saastekvootide] ülekannete peatamist, kuni sellised infosüsteemide turvameetmed on võetud kasutusele”.

27      Komisjoni pädeva osakonna juhataja 14. detsembri 2010. aasta kirjaga vastati 2. detsembri 2010. aasta kirjale järgmist:

„[…]

Seoses teie palvega peatada ja blokeerida juurdepääs asjaomastele kontodele, avaldame oma seisukoha, et väidetavalt õigusi kuritarvitades üleantud kvootide tagasisaamine on siseriikliku õiguse küsimus, millega peavad tegelema siseriiklikud õiguskaitseasutused. Komisjoni pädevusse ei kuulu selliste kvootide blokeerimine registrikontol.

Juhime teie tähelepanu sellele, et kvootidega tehtud tehingutega seotud teave on määruse nr 2216/2004 artiklile 10 ja XVI lisale vastavalt viis aastat konfidentsiaalne. Olenemata neist sätetest teeb komisjon tihedat koostööd pädevate õiguskaitseasutustega, et lahendada [kõnealune] kontodele loata juurdepääsu [juhtum].

Lõpuks tuleb seoses teie nõudega peatada kõik kvootide ülekanded riiklikes registrites, kuni ei ole täidetud tavapärased pankade infosüsteemidele esitatavaid turvanõudeid, märkida seda, et selline tegevus oleks ebaproportsionaalne ning sellel puudub õiguslik alus [...]”.

28      Komisjoni kliimameetmete peadirektoraadi peadirektor vastas 22. detsembril 2010 24. novembri 2010. aasta kirjale järgmist:

„[…]

Väidetavalt õigusi kuritarvitades üleantud kvootide tagasisaamine on siseriikliku õiguse küsimus, millega peavad tegelema siseriiklikud õiguskaitseasutused. Komisjoni pädevusse ei kuulu selliste kvootide blokeerimine registrikontol ning sellised kvoodid kujutavad endast seega jätkuvalt kehtivaid nõuete täitmise vahendeid.

Juhime teie tähelepanu sellele, et kvootidega tehtud tehingutega seotud teave on määruse nr 2216/2004 artiklile 10 ja XVI lisale vastavalt viis aastat konfidentsiaalne. Olenemata neist sätetest teeb komisjon tihedat koostööd pädevate õiguskaitseasutustega, et lahendada [kõnealune] kontodele loata juurdepääsu [juhtum].

[…]”

29      Vaidlust ei ole küsimuses, et komisjoni peadirektor tegutses niisiis talle 2010. aastal antud ühenduse sõltumatute tehingute registri põhihaldaja ülesannetes direktiivi 2003/87 artikli 20 lõike 1 tähenduses.

30      Tribunal de première instance de Bruxelles (Belgia) algatas 28. detsembril 2010, ühe muu äriühingu taotlusel kui hageja, komisjoni vastu esialgse õiguskaitse menetluse. Selles menetluses taotleti, et nimetatud kohtu president esialgse õiguskaitse kohaldamise üle otsustava kohtunikuna, kohustaks komisjoni esiteks „edastama [nende kontode, kus kajastusid väidetavalt varastatud kvoodid,] omaniku või omanike nimed” ja teiseks „blokeerima kõik riiklikud registrid, millesse oli tehtud kandeid [nende] kvootide kohta”. Hageja esitas 21. veebruaril 2011 Tribunal de première instance de Bruxellesʼile vabatahtlikult menetlusse astumise taotluse, milles soovis „samade meetmete võtmist nagu oli taotlenud” kõnealune teine äriühing. Seega soovis ta astuda menetlusse „kaashagejana”. Vähemalt niipalju selgub kohtumäärusest, millega lõpetati kõnealune esialgse õiguskaitse kohaldamise menetlus, millele viidatakse edaspidi punktis 39.

31      Organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi uurimisega tegeleva Rumeenia direktoraadi peaprokuröri 11. märtsi 2011. aasta kirjaga teatati hagejale, et tema esitatud kuriteokaebuses toodud asjaolude uurimiseks on alustatud „kriminaaluurimist”.

32      Sama ametiasutus täpsustas 18. märtsi kirjas, et ta oli esitanud 11. jaanuaril 2011 Belgia õiguskaitseasutustele õigusabitaotluse. See taotluses paluti sõltumatut tehingute registrit pidaval komisjoni peadirektoraadil:

–        keelata ametlikult riiklike registrite pidajatel arvestada ja lubada tehinguid hagejale kuuluvate saastekvootidega;

–        edastada kogu tema käsutuses olev teave seoses hageja saastekvootide väidetava loata üleandmise kohta 16. novembril 2010;

–        anda ülevaade kõigist nende kvootidega tehtud tehingutest;

–        edastada logifailid (inglise keeles log files), mis näitavad hagejale kuulunud saastekvootidega alates 16. novembrist 2010 tehtud tehingutega seotud „IP aadresse”, kuupäevi ja kellaaegu;

–        edastada logifailid, mis näitavad kõiki nendele kontodele, millele hoiti hagejale kuulunud saastekvoote, alates 16. novembrist 2010 juurdepääsemiseks tehtud toimingutega seotud „IP aadresse”, kuupäevi ja kellaaegu;

–        edastada kogu teave, mille on esitanud teised riiklikud registrid sarnaste juhtumite kohta.

33      Kõnealuses 18. märtsi 201. aasta kirjas oli ka märgitud, et Belgia õiguskaitseorganid ei olnud selleks ajaks kõnealusele taotlusele vastanud.

34      Kostja vastusest ilmneb, et Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) sai 4. märtsil 2011 Belgia õiguskaitseasutuste vahendusel õigusabitaotluse.

35      Üks hagejaga samasse kontserni kuuluv äriühing teatas 4. aprilli 2011. aasta kirjaga komisjonile, et hageja esindaja oli seda arutanud komisjoni teenistujatega 2. ja 17. märtsil. Ta oli neil aruteludel rõhutanud, et Rumeenia prokuratuur oli saatnud komisjonile õigusabitaotluse. Lisaks kinnitas ta, et sellele taotlusele ei olnud veel selleks ajaks vastatud. Lõpuks tõi ta esile, et talle oli suuliselt kinnitatud, et OLAF oli taotluse kätte saanud, ja kutsus komisjoni üles sellele taotlusele võimalikult kiiresti vastama.

36      Komisjoni pädeva osakonna juhataja 7. aprilli 2011. aasta kirjas teatati samale äriühingule, et komisjoni kliimameetmete peadirektoraat ei ole saanud Rumeenia õiguskaitseasutuste taotlust. Samuti teavitati hagejat, et teave ühenduse sõltumatute tehingute registrisse kantud tehingute kohta on konfidentsiaalne ja, et „väljakujunenud praktika kohaselt” edastatakse seda üksnes siseriiklikele õiguskaitseasutustele nõuetekohaselt põhjendatud taotluse alusel.

37      Kostja vastusest, mille üksikasju tõendavad komisjoni poolt ühele Üldkohtu küsimusele vastuseks esitatud dokumendid, ilmneb et samal päeval, 7. aprillil 2011, OLAF vastas õigusabitaotlusele. Selle vastuse olemasolu kinnitab hageja ka oma hagiavalduses. Vastavalt komisjoni täpsustustele, saatis OLAF niisiis Belgia prokuratuurile ühe CD ja kõvaketta, mis sisaldab 300 gigabaiti andmeid.

38      Hagejat esindav advokaat teatas 31. mai 2011. aasta kirjaga komisjonile, et ta eeldab, et komisjon on teadlik sellest, et hageja on alates 2011. aasta veebruarist menetlusosaline eespool punktis 30 nimetatud esialgse õiguskaitse menetluses. Ta rõhutas asjaolu, et selle menetluse ese on nõue, et komisjon blokeeriks 16. novembril 2010 väidetavalt varastatud kvoodid ja avaldaks „nende praeguse asukoha riiklikes registrites”. Nimetatud advokaat täpsustas veel, et meediast pärit andmetel tagastati 279 210 väidetavalt varastatud kvooti erinevate liidu käitajate poolt 30. aprillil 2011 (et täita eespool punktis 14 nimetatud direktiivi 2003/87 artikli 12 lõikest 3 tulenevat tagastamiskohustust. Lisaks palus ta komisjonil mitte lubada nende kvootide tagastamist ja lõpuks taotles ta nende blokeerimist ja nende õiguspärasele omanikule tagasi andmist.

39      Tribunal de première instance de Bruxellesʼi president otsustas 3. juuni 2011. aasta määrusega, et ta ei ole pädev tegema otsust eespool punktis 30 nimetatud esialgse õiguskaitse menetluses.

40      Komisjon vastas 18. juuli 2011. aasta kirjaga talle hageja advokaadi 31. mail 2011 saadetud kirjale, rõhutades et ta ei ole muutnud oma seisukohta seoses taotlusega blokeerida väidetavalt varastatud kvootide tagastamine. Ta märkis, et „väidetavalt õigusi kuritarvitades üleantud kvootide tagasisaamine on siseriikliku õiguse küsimus, millega peavad tegelema siseriiklikud õiguskaitseasutused” ja „[k]omisjoni pädevusse ei kuulu selliste kvootide blokeerimine registrikontol ning sellised kvoodid kujutavad endast seega jätkuvalt kehtivaid nõuete täitmise vahendeid”.

41      Hageja tõi komisjonile 13. detsembril 2011. aastal saadetud kirjas esile, et komisjon ja liikmesriigid on „kaudselt kohustatud” leidma lahenduse hüvitamaks kvootide kasutajale temapoolse süüta tekkinud kahju. Seejärel märkis ta, et ta kavatseb talle tekkinud kahju korvamiseks pöörduda komisjoni ja Rumeenia ametivõimude vastu kohtusse. Lõpuks väitis ta, et selline menetlus ei ole tema aktsionäridele kasulik ja et ta on valmis lahendama vaidluse kohtuväliselt (inglise keeles out-of-court settlement).

42      Komisjon teatas 16. jaanuari 2012. aasta kirjaga hagejale, et ta ei soovi kohtuvälist lahendust.

 Menetlus ja poolte nõuded

43      Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 11. juulil 2012. Ta esitas kahte sorti nõudeid.

44      Esiteks palub ta Üldkohtul „vaheotsuses”:

–        „tuvastada, et [...] liit vastutab ELTL artiklite 256, 268 ja 340 alusel komisjoni tegevuse eest, mis on seotud hagejalt ühe miljoni kvoodi vargusega;

–        mõista liidult hageja kasuks esialgse summana välja üks euro;

–        määrata, et pooled lepivad kahjuhüvitise suuruses kokku ja/või määrata, et hageja määrab kindlaks oma kahju lõpliku summa kolme kuu jooksul vaheotsuse tegemisest;

–        tunnistada kohtuotsus täidetavaks.”

45      Teiseks palub ta Üldkohtul:

–        „mõista liidult hageja kasuks välja nende varastatud kvootide väärtus, mida ei ole kohtuotsuse kuupäevaks tagasi saadud, nende varguse kuupäeva turuhinnas, millele lisandub intress 8% aastas alates 16. novembrist 2010;

–        mõista kohtukulud välja [...] liidult; ja

–        tunnistada kohtuotsus täidetavaks.”

46      Komisjoni vastus saabus Üldkohtu kantseleisse 19. oktoobril 2012. Ta palus Üldkohtul:

–        jätta hagiavaldus rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

47      Hageja sai 23. oktoobril 2012 tagasi 94 761 kvooti, mille Itaalia register oli „blokeerinud” ja Itaalia prokuratuur arestinud. Seega oli selleks kuupäevaks hagejale tagastamata 905 239 kvooti aga mitte üks miljon, nagu ta esialgu väitis (vt eespool punkt 44).

48      Hageja repliik saabus Üldkohtu kantseleisse 11. veebruaril 2013. Ta muutis üht oma nõuet. Taotluse asemel, milles ta palus Üldkohtul „määrata, et pooled lepivad kahjuhüvitise suuruses kokku ja/või määrata, et hageja määrab kindlaks oma kahju lõpliku summa kolme kuu jooksul vaheotsuse tegemisest” palus ta Üldkohtul „määrata, et pooled lepivad kahjuhüvitise suuruses kokku ja/või määrata, et hageja määrab kindlaks oma kahju lõpliku summa hiljemalt kolme kuu jooksul Rumeenias läbiviidava kriminaalmenetluse tulemuste selgumisest”. Muus osas jäi ta oma hagiavalduses esitatud nõuete juurde.

49      Komisjoni vasturepliik saabus Üldkohtu kantseleisse 29. mail 2013.

50      Seoses Üldkohtu kodade koosseisu muutmisega kuulub esialgu määratud ettekandja-kohtunik kaheksandasse kotta, millele käesolev kohtuasi seetõttu lahendamiseks määrati.

51      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (kaheksas koda) avada suulise menetluse. Ta palus menetlust korraldava meetme abil pooltel vastata küsimustele ja esitada dokumente.

52      Komisjon täitis selle palve Üldkohtu kantseleile 5. veebruaril 2014 esitatud dokumendiga. Samuti toimis hageja 6. veebruaril 2014.

53      Hageja ja komisjoni kohtukõned ning nende vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 27. veebruari 2014. aasta kohtuistungil.

 Sisulisele hindamisele eelnevad küsimused

54      Enne hagi õigusliku aluse uurimist hindab Üldkohus omal algatusel selle vastuvõetavust, pidades silmas kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c esitatud nõudeid ja seejärel määrab ta kindlaks, millist mõju avaldab menetlusele Rumeenia kohtusse esitatud hagi, milles taotletakse hüvitist sama kahju eest, kui see millele viidatakse käesolevas menetluses, kuid mis on esitatud Rumeenia ametiasutuste vastu.

I –  Kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c järgimine

55      Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimese lõigu kohaselt koosmõjus selle põhikirja artikli 53 esimese lõigu ja kodukorra artikli 44 lõike 1 punktiga c hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Need peavad olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks valmistuda enda kaitsmiseks ja Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse täiendavate andmeteta. Õiguskindluse ja hea õigusemõistmise tagamiseks peavad selleks, et hagi oleks vastuvõetav, selle aluseks olevad peamised õiguslikud ja faktilised asjaolud kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt tulenema hagiavalduse tekstist. Eelkõige peab nende nõuete täitmiseks liidu institutsiooni poolt väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist taotlev hagiavaldus sisaldama andmeid, mis võimaldaksid määratleda, esiteks hageja poolt institutsioonile etteheidetavat käitumist; teiseks kahju iseloomu ja ulatust; ning kolmandaks põhjuseid, miks hageja leiab, et kõnealuse käitumise ja selle kahju vahel on põhjuslik seos (vt Üldkohtu 2. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑16/04: Arcelor vs. parlament ja nõukogu, ELT 2010, lk II‑211, punkt 132 ja seal viidatud kohtupraktika).

56      Samas ei ole hagiavalduses vaja täpsustada selle vastuvõetavuse tingimuse täitmiseks kahju täpset ulatust ja veelgi vähem taotletava hüvitise summat arvuliselt väljendada, mida on igal juhul võimalik teha kuni repliigistaadiumini tingimusel, et hageja niisugustele asjaoludele viitab ja toob esile elemendid, mis võimaldavad hinnata kahju laadi ja ulatust, ning kostjal on seega võimalik ennast kaitsta (vt eespool punktis 55 viidatud kohtuotsus Arcelor vs. parlament ja nõukogu, punkt 135 ja seal viidatud kohtupraktika).

57      Neist kaalutlustest lähtudes tuleb kindlaks teha, kas hagiavaldus vastab kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c nõuetele.

A –  Liidule etteheidetav tegevus

58      Hagiavalduses esitatud argumentidega soovitakse tõendada, et komisjon oleks pidanud hagejale avaldama isikud, kes valdasid asjassepuutuval hetkel varastatud kvoote, ja seejärel keelama kõik nende kvootidega tehtavad tehingud, et hõlbustada nende hagejale tagastamist. Hageja väidab nimelt hagiavalduse punktis 64, et komisjoni „keeldumise avaldada varastatud kvootide asukohta ja need blokeerida” eest vastutab liit. Hagiavalduse punkt 68 sisaldab sarnaseid väiteid. Lõpuks on hagiavalduse punktis 134 neid väiteid täpsemalt käsitletud. Neist ilmneb, et liidule etteheidetav tegevus „ei ole vargus kui selline”, vaid „komisjoni [...] õigusvastane keeldumine ja suutmatus blokeerida õigeaegselt varastatud kvoote ja avaldada nende asukoht”.

59      Hageja toob tõesti hagiavalduse punktis 65 esile, et „[a]sjaolud, millest tulenevalt liidu vastutus tekkis” leidsid aset 16. novembril 2010, so kvootide väidetavalt loata üleandmise päeval. Samas tuleb märkida, kuna hageja ei ole kunagi otseselt pidanud kvootide üleandmise eest vastutavaks komisjoni, siis tuleb asuda seisukohale, et hagiavalduses on selgelt ära toodud millist tegevust hageja komisjonile ette heidab. Neid etteheiteid on kaks. Esiteks, väidetav komisjoni keeldumine „avaldada varastatud kvootide asukoht” ja teiseks selle institutsiooni keeldumine „need blokeerida”.

B –  Väidetav kahju

60      Hageja palub oma nõuetes, et talle makstaks tekkinud kahju hüvitamiseks hüvitis, mis vastab „nende varastatud kvootide väärtusele, mida ei ole kohtuotsuse kuupäevaks tagasi saadud, nende varguse kuupäeva turuhinnas, millele lisandub alates 16. novembrist 2010 intress 8% aastas”.

61      Seega on ta piisava täpsusega määratlenud väidetava kahju iseloomu: tegemist on otseselt varalise kahjuga, mis seisneb peamiselt nende väidetavalt varastatud kvootide turuväärtuses 16. novembri 2010 seisuga, mida ei ole hagiavalduse esitamise kuupäevaks tagasi saadud.

62      Lisaks tuleb asuda seisukohale, et hagiavaldus sisaldab piisavalt andmeid, et määrata kindlaks väidetava kahju täpne ulatus.

63      Nimelt ilmneb see hagiavalduse kokkuvõtvast osast, kus on esitatud kahju hüvitamise nõue, koosmõjus hagiavalduse punktiga 119, kus on kinnitatud, et hageja kantud „kahju” ulatub „ligikaudu 15 miljoni euroni”.

64      Lisaks olgu märgitud, et kuigi see number on ligikaudne, tuleb seda tõlgendada lähtudes hagiavalduse punktist 7, kus on täpsustatud, et väidetava varguse kuupäeval oli iga väidetavalt varastatud kvoodi, mida ei ole tagastatud, „keskmine kauplemishind 10 ja 20 euro vahel”. Seega ulatub hageja nõude suurus ilma intressita kuni 20 miljoni euroni.

65      Lõppkokkuvõtteks tuleb märkida, et hageja on hagiavalduses määratlenud nii väidetava kahju iseloomu kui ulatuse.

C –  Põhjuslik seos

66      Viimaks on hagiavalduses teatud selgusega määratletud, et väidetav kahju „tekkis tulenevalt komisjoni [...] õigusvastasest keeldumisest ja suutmatusest blokeerida õigeaegselt varastatud kvoodid ja avaldada nende asukoht”. Samuti väidab hageja, et keeldumine takistas asjassepuutuval hetkel varastatud kvoote valdavate isikute kindlakstegemist ja pärast seda nende tagasisaamiseks meetmete võtmist, sh vajaduse korral kohtumenetluse algatamist.

67      Need selgitused etteheidetava käitumise ja väidetava kahju põhjusliku seose kohta on piisavad, et asuda seisukohale, et hagi vastab kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c esitatud nõuetele.

II –  Mõju, mida avaldab Rumeenia kohtusse esitatud hagi, milles taotletakse hüvitist sama kahju eest, kui käesolevas menetluses, kuid mis on esitatud Rumeenia ametiasutuste vastu

68      Hageja märkis repliigi punktis 17, et ta „esitas Rumeenia kohtusse hagi selle Rumeenia ametiasutuse vastu, kes vastutab asjaomase registri pidamise eest. Ta lisas, et „see menetlus erineb oma laadilt [käesolevast menetlusest] ega takista [seda], kuna see tugineb hageja ja Rumeenia ametiasutuse vahel sõlmitud lepingule.

69      Rumeenia kohtule esitatud hagiavalduse, mis saabus selle kohtu kantseleisse 10. novembril 2011, punktist 49 ilmneb siiski, et kahju, mille hüvitamist Rumeenia ametiasutuselt nõutakse, vastab nende väidetavalt loata üleantud kvootide turuväärtusele 16. novembril 2010, mida ei ole tagasi saadud. Seega tuleb märkida, et kuigi vastab tõele, et tegevus, mida heidetakse ette Rumeenia ametivõimudele (st nende kohustuse tagada Rumeenia registri turvalisus rikkumine) erineb sellest, mida heidetakse käesoleva hagi raames ette komisjonile, siis sellegipoolest on neil mõlemal juhul viidatud kahju sama: tegemist on väidetavalt varastatud kvootide väärtusega, mida ei ole hagiavalduse esitamise kuupäevaks tagasi saadud.

70      Samas ei olnud hageja selgituste kohaselt kohtuistungi toimumise kuupäevaks ega seega ka hagiavaluse esitamise kuupäevaks ükski Rumeenia kohus veel otsust langetanud.

71      Niisuguses olukorras hüvitataks juhul, kui Rumeenia kohus pärast käesolevas asjas peetud kohtuistungit rahuldab hageja esitatud nõude ja kui Üldkohus samas rahuldab käsitletava hagi, hagejale sama kahju kaks korda.

72      Sellegipoolest leiab kohtupraktikast selliste tagajärgede vältimiseks lahendusi, olenevalt asjaoludest, kas hagi vastuvõetavuse uurimise hindamisel või hiljem selle põhjendatuse hindamisel.

A –  Rumeenia kohtule esitatud kahju hüvitamise hagi mõju käsitletava hagi vastuvõetavusele

73      Euroopa Kohus otsustas 30. mai 1989. aasta kohtuotsuses 20/88: Roquette Frères vs. komisjon, ELT 1989, lk 1553, punkt 15), et ELTL artiklis 268 ja artikli 340 teises lõigus ette nähtud kahju hüvitamise hagi vastuvõetavus võib teatud olukordades sõltuda sellest, kas on ammendatud riigisisesed õiguskaitsevahendid, mis on olemas siseriikliku ametiasutuse otsuse kehtetuks tunnistamiseks, eeldusel et need õiguskaitsevahendid tagavad tõhusalt huvitatud üksikisikute õiguste kaitse ja võimaldavad väidetava kahju hüvitamist.

74      Selle põhimõtte väljenduses tunnistab tegusõna „võima” kasutamine, et kui „riigisisesed õiguskaitsevahendid, mis on olemas siseriikliku ametiasutuse otsuse kehtetuks tunnistamiseks” ei ole ammendatud, siis ei saa see automaatselt kaasa tuua Euroopa Kohtu poolt hagi vastuvõetamatuks tunnistamist. See võib kaasa tuua hagi vastuvõetamatuse vaid „teatud juhtudel”.

75      Samas ei ole neid juhtusid täpsustatud eespool punktis 73 viidatud kohtuotsuses Roquette Frères vs. komisjon (punkt 15). Üldkohus on siiski sedastanud, et see on nii üksnes juhul, kui liidu kohtule esitatud hagi vastuvõetamatus tuleneb tingimata asjaolust, mis ei olnud siseriiklikule kohtule esitatud kahju hüvitamise hagis lõplikult määratletud. Jutt käib juhtumist, kus see asjaolu välistab liidu kohtu poolt talle esitatud hagis viidatud kahju iseloomu ja ulatuse kindlaksmääramise, mistõttu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c esitatud nõuded ei ole täidetud (vt eespool punktis 55 viidatud kohtupraktika).

76      Hoolimata asjaolust, et ükski toimikusse lisatud tõend ei võimalda järeldada, et ükski Rumeenia kohus oleks teinud otsuse hageja esitatud kahju hüvitamise hagi suhtes, võib Üldkohus siiski käesoleval juhul piiritleda viidatud kahju iseloomu ja ulatuse (vt eespool punkt 65).

77      Seetõttu ei saa eespool punktis 73 viidatud kohtuotsuse Roquette Frères vs. komisjon (punkt 15) alusel käsitletavat hagi vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

B –  Rumeenia kohtule esitatud kahju hüvitamise hagi mõju käsitletava hagi põhjendatusele

78      Siseriiklikule kohtule hagi esitamine, milles taotletakse sama kahju hüvitamist, mille hüvitamist on taotletud liidu kohtus, ei too kaasa mitte üksnes vastuvõetavusega seotud tagajärgi. See mõjutab ka Euroopa Kohtule esitatud kahju hüvitamise hagi põhjendatuse hindamist.

79      Kohtupraktikast tuleneb, et liidu kohus peab – esiteks juhul kui isik esitab kaks hagi ühe ja sama kahju hüvitamiseks, millest üks on esitatud siseriikliku ametiasutuse vastu liikmesriigi kohtus ja teine liidu institutsiooni või asutuse vastu liidu kohtus; ja teiseks juhul, kui esineb oht, et kui need kohtud annavad erinevad hinnangud selle kahju kohta, makstakse sellele isikule ebapiisavat või liiga suurt hüvitist – enne seda, kui ta saab teha otsuse kahju kohta, ootama kuni liikmesriigi kohus teeb menetlust lõpetava lahendi talle esitatud hagi kohta (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. juuli 1967. aasta otsus liidetud kohtuasjades 5/66, 7/66, 13/66–16/66 ja 18/66–24/66: Kampffmeyer jt vs. komisjon, ELT 1967, lk 317, 30. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas 30/66: Becher vs. komisjon, ELT 1967, lk 369, ja 13. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑138/03: É.R. jt vs. nõukogu ja komisjon, ELT 2006, lk II‑4923, punkt 42).

80      Niisiis peab sellistel juhtudel Euroopa Kohus, enne kui ta otsustab kahju iseloomu ja ulatuse üle, ootama ära liikmesriigi kohtu lahendi. Sellel ooteajal ei või ta seega otsustada liidule etteheidetava käitumise ja väidetava kahju vahelise põhjusliku seose üle. Samas on tal isegi enne kui liikmesriigi kohus asja lahendab võimalik kindlaks määrata, kas etteheidetav tegevus toob kaasa liidu lepinguvälise vastutuse. Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 79 viidatud kohtuotsus Kampffmeyer jt vs. komisjon (lk 339), et esines selline „ametialane eksimus, mis võib kaasa tuua ühenduse vastutuse”.

81      Kuna käesoleval juhul esitas hageja Rumeenia kohtule hagi sama kahju esitamise nõudes, kui käesolevas menetluses, siis otsustab Üldkohus kahju ja põhjusliku seose kohta otsuse tegemise edasi lükata.

82      Samas märgib Üldkohus, et ta võib võtta seisukoha sellele hindamisele eelnevates küsimustes.

83      Nimelt võib ta hinnata nende kahe komisjoni tegevuse õiguspärasust, millele hageja viitab oma kahju hüvitamise nõuetes, mis on esitatud süülise vastutuse alusel. Lisaks olgu märgitud, et kui ta lükkab tagasi esimesed kahju hüvitamise nõuded, on tal ka õigus teha otsus selle kohta, kas täidetud on mittesüülise vastutuse kohaldamise tingimused, eeldusel et selline vastutuse kord on liidu õiguses olemas.

 Põhiküsimus

84      Hageja viitab liidu vastutusele kahel erineval alusel: tema põhiväide puudutab liidu süülist vastutust, see tähendab vastutust õigusvastase tegevuse eest, ja täiendava võimalusena viitab ta mittesüülisele vastutusele, mis tähendab vastutust õiguspärase tegevuse eest.

85      Neid kaht alust uuritakse järjestikku.

I –  Süüline vastutus

86      Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tekib liidu lepinguväline vastutus juhul, kui samaaegselt on täidetud teatud tingimused, see tähendab: esiteks liidu institutsiooni või asutuse süü talle etteheidetavas käitumises; teiseks selle käitumise õigusvastasus; kolmandaks kahju tekkimine ja neljandaks otsene põhjuslik seos asjaomase käitumise ja viidatud kahju vahel. Kui kasvõi üks nendest tingimustest ei ole täidetud, tuleb hagi jätta täies ulatuses rahuldamata ilma, et oleks vajalik uurida teisi vastutuse tingimusi (vt Üldkohtu 10. juuli 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑587/10: Interspeed vs. komisjon, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

87      Etteheidetava käitumise õigusvastasuse tingimuse osas nõuab kohtupraktika, et oleks tuvastatud eraõiguslikele isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine. Selles osas olgu meenutatud, et liidu lepinguvälist vastutust puudutava kohtupraktika kohaselt tuleb hinnates seda, kas ühenduse õigust on piisavalt ilmselt rikutud, arvesse võtta eelkõige lahendatavate olukordade keerukust, õigusaktide kohaldamise või tõlgendamise keerukust ja eelkõige vaidlusaluse akti autori kaalutlusõiguse ulatust. Otsustav kriteerium, et liidu õiguse rikkumist saab pidada piisavalt selgeks, on see, kui kõnealune institutsioon on ilmselgelt ja tõsiselt eiranud talle kuuluva kaalutlusõiguse piire. Kui sellel institutsioonil on üksnes märkimisväärselt piiratud või olematu kaalutlusruum, võib ühenduse õiguse vähimgi rikkumine olla küllaldane, et tuvastada piisavalt selge rikkumise esinemine (Euroopa Kohtu 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑5291, punktid 40 ja 42–44, ning Euroopa Kohtu 10. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑312/00 P: komisjon vs. Camar ja Tico, EKL 2002, lk I‑11355, punktid 52–55).

88      Neist kaalutlustest lähtudes tuleb uurida komisjonile etteheidetava kahe erineva tegevuse õiguspärasust, mida on kirjeldatud eespool punktis 59.

A –  Esimene etteheidetud tegevus, mis seisneb keeldumises avaldada väidetavalt 16. novembril 2010 varastatud kvootide asukoht

1.     Etteheidetava tegevuse olemasolu

89      On küll on tõsi, et ükski toimikusse lisatud hageja nimel komisjonile saadetud kiri ei sisalda otsest taotlust avaldada väidetavalt 16. novembril 2010 varastatud kvootide asukoht.

90      Samas olgu märgitud, et komisjon teatas 14. ja 22. detsembri 2010. aasta kirjades omal algatusel hagejale, et kogu „[kvootidega tehtud tehingutega] seotud teave on viis aastat konfidentsiaalne”.

91      Lisaks ilmneb toimikule lisatud dokumentidest, et hageja palus 21. veebruaril 2011 Tribunal de première instance de Bruxellesʼi presidendilt, et ta kohustaks komisjoni „edastama [nende kontode, kus kajastusid väidetavalt 16. novembril 2010 varastatud kvoodid] omaniku või omanike nimed” (vt eespool punkt 30). Teiste sõnadega, hageja taotles, et komisjoni kohustatakse avaldama väidetavalt varastatud kvootide asukoht.

92      Niisiis, kuigi selline taotlus esitati Tribunal de première instance de Bruxellesʼi presidendile ja mitte komisjonile, ilmneb 7. aprilli 2011. aasta kirjast, et viimatinimetatu soovis sellele vastata. Nimelt täpsustas ta selles kirjas, et ühenduse sõltumatute tehingute registrisse kantud andmed tehingute kohta on konfidentsiaalsed ja, et „väljakujunenud praktika” kohaselt edastab komisjon neid üksnes liikmesriikide õiguskaitseasutustele nõuetekohaselt põhjendatud taotluse alusel. Samas ei olnud kõnealune 7. aprilli 2011. aasta kiri adresseeritud hagejale, vaid ühele teisele samasse kontserni kuuluvale äriühingule. Selles kirjas ei viidata siiski hageja poolt Tribunal de première instance de Bruxellesʼi algatatud menetluses esitatud taotlusele. See ei muuda aga asjaolu, et see kiri vastab kaudselt sellele taotlusele.

93      Neil kaalutlustel tuleb asuda seisukohale, et komisjon keeldus rahuldamast hageja taotlust avaldada väidetavalt 16. novembril 2010 varastatud kvootide asukoht. Seega on tõendatud, et esines esimene etteheidetud tegevus.

2.     Esimese etteheidetud tegevuse õiguspärasus

94      Esimese etteheidetud tegevuse, see tähendab komisjoni keeldumise avaldada otse hagejale konfidentsiaalset teavet, õigusvastasuse tõendamiseks esitab hageja sisuliselt seitse väidet:

a)     Esimene väide, määruse nr 2216/2004 artikli 10 lõike 1 rikkumine

 Hageja argumendid

95      Esimeses väites toob hageja sisuliselt esile, et komisjoni keeldumine avaldada teavet väidetavalt varastatud kvootide kohta on vastuolus määruse nr 2216/2004 artikli 10 lõikega 1, millega sätestatakse konfidentsiaalsuseeskirjad.

96      Seda väidet põhjendab ta sellega, et komisjon oli kohustatud talle avaldama sellist konfidentsiaalset teavet, mis võimaldaks väidetavalt varastatud kvootide tagasisaamist. Ta väidab, et määruse nr 2216/2004 artikkel 10 lubab nimelt avaldada konfidentsiaalset teavet, kui see on vajalik määruses nr 2216/2004 või direktiivis 2003/87 kehtestatud nõuete täitmiseks. Niisiis täpsemalt, teave varastatud kvootide kohta oli vajalik selliste nõuete „täitmiseks” ja kujutab endast „registripidamise nõuet”.

97      Oma seisukoha põhjendamiseks väidab hageja, et direktiivi 2003/87 artikkel 20 annab komisjoni talitusele, kes on määratud ühenduse sõltumatute tehingute registrit pidama, ülesande kontrollida tehinguid selliste võimalike eiramise suhtes, nagu vargus, ja neid heastama. Samas ei saa sellist ülesannet tõhusalt täita, kui nende „eiramiste läbi kannatanutele” ei anta mingit teavet. Seega oleks nende kontode kohta teabe avaldamine „varastatud kvootide tagasisaamiseks” olnud vastavuses direktiivi 2003/87 artiklis 20 sätestatud nõuetega.

98      Lõpuks märgib hageja, et komisjon küll teatas, et ta nõustub „avaldama teavet [liikmesriikide] õiguskaitseasutustele”, kuid välistas selle, et tsiviilkohtud ja muu hulgas Tribunal de première instance de Bruxellesʼ võiksid olla sellised ametiasutused. Samas ei ole selline seisukoht „õigustatud ja kujutab endast võimu kuritarvitamist (inglise keeles misuse of powers). Ta lisab, et komisjon ei ole „tegelikult” senini vastanud Rumeenia kriminaalõigusasutuse 13. jaanuari 2011. aasta õigusabitaotlusele.

 Hageja argumentide põhjendatus

99      Enne esimesele väitele vastamist tuleb meenutada määruse nr 2216/2004 artikli 10 sätteid ja neid tõlgendada.

–       Määruse nr 2216/2004 artikli 10 sätted komisjonile etteheidetavate asjaolude asetleidmise ajal

100    Kõigepealt tuleb rõhutada, et määruse nr 2216/2004 artikkel 10 juba kehtis sellel kuupäeval, millal tuleb lugeda, et komisjon keeldus talt küsitud teavet avaldamist, mis on kõige hiljem 7. aprill 2011 (vt eespool punkt 92). Nimelt kui komisjoni 8. oktoobri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 994/2008 registrite standarditud ja turvatud süsteemi kohta vastavalt direktiivile 2003/87 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusele nr 280/2004/EÜ (ELT L 271, lk 3) artikli 91 lõige 2 tunnistas kehtetuks määruse nr 2216/2004, lükkas ta kehtetuks tunnistamise mõju edasi 1. jaanuarini 2012.

101    Määruse nr 2216/2004 artikli 10 lõige 1 oli jäänud samaks kuni kehtetuks tunnistamiseni 1. jaanuaril 2012. See sätestas: „[k]ogu registrites ja ühenduse sõltumatus tehingute registris hoitav teave, sealhulgas teave kõikide kontode hoiuste ja kõikide sooritatud tehingute kohta, on konfidentsiaalne, juhul kui selle avaldamine ei ole vajalik käesolevas määruses, direktiivis 2003/87/EÜ või siseriiklikus õiguses kehtestatud nõuete täitmiseks.”

102    Määruse nr 2216/2004 artikli 10 lõigete 2–2e, mida kohaldati esimese etteheidetava tegevuse asetleidmise kuupäeval, redaktsioon tuleneb komisjoni 7. oktoobri 2010. aasta määruse (EL) nr 920/2010 standarditud ja turvatud registrisüsteemi kohta vastavalt direktiivile 2003/87 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusele nr 280/2004/EÜ (ELT L 270, lk 1) artikli 78 lõiguga 2 tehtud muudatustest, ja need sätted jõustusid selle määruse artikli 80 kohaselt 15. oktoobril 2010.

103    Niisiis sätestasid kohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis määruse nr 2216/2004 artikli 10 lõiked 2–2e:

„2.      Registrites ja [ühenduse sõltumatute tehingute registris] hoitavaid andmeid võivad saada järgmised üksused:

a)      liikmesriigi õiguskaitseasutused ja maksuametid;

b)      [OLAF];

c)      Europol;

d)      liikmesriikide registrite haldajad.

2a      Tehingut käsitleva teabe võib saata lõikes 2 loetletud üksustele, kui nad esitavad taotluse põhihaldajale või registri haldajale ning kui need taotlused on põhjendatud ja vajalikud pettuse, maksuhalduse ja maksude sissenõudmise, rahapesu, terrorismi rahastamise või raske kuriteoga seotud uurimise, tuvastamise ja vastutusele võtmise eesmärgil.

2b      Üksus, kes saab teabe lõike 2a kohaselt, tagab, et saadud teavet kasutatakse üksnes taotluses osutatud eesmärgil kooskõlas lõikega 2a ning et seda teavet ei avaldata ei tahtlikult ega tahtmatult isikutele, kes ei ole seotud andmete kasutamise kavandatud eesmärgiga. Käesolev säte ei takista nimetatud üksustel avaldamast teavet teistele lõikes 2 loetletud üksustele, kui see on vajalik lõike 2a kohaselt esitatud taotluses osutatud eesmärgil.

2c      Põhihaldaja võib lõikes 2 loetletud üksuste taotlusel võimaldada neile juurdepääsu anonüümsetele tehinguandmetele kahtlaste tehingute otsimise eesmärgil. Üksused, kellel on selline juurdepääs, võivad teatada kahtlastest tehingutest teistele lõikes 2 loetletud üksustele.

2d      Registrite haldajad teevad turvaliste vahendite abil kõikidele teistele registrite haldajatele kättesaadavaks nende isikute nimed ja isikuandmed, kellele nad keeldusid kontot avamast või keda nad keeldusid nimetamast volitatud esindajaks või täiendavaks volitatud esindajaks.

2e      Registri haldajad võivad otsustada teatada siseriiklikele õiguskaitseasutustele kõikidest tehingutest, mis on seotud registri haldaja määratud kogust ületava ühikute arvuga, ning teatada kõikidest kontodest, mis osalevad 24 tunni jooksul teatavas hulgas tehingutes, mille arv ületab registri haldaja määratud arvu.”

104    Lõpuks olgu märgitud, et määruse nr 2216/2004 artikli 10 lõike 3 redaktsioon, mida kohaldati esimese etteheidetava tegevuse toimumise kuupäeval, tuleneb määruse nr 916/2007 artikli 1 lõikega 6 tehtud muudatusest.

105    Niisiis sätestas kohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis määruse nr 2216/2004 artikli 10 lõik 3:

„Iga pädev asutus ja registri haldaja teostab ainult neid saastekvootide, tõendatud heitkoguste, kontode või Kyoto ühikutega seotud protsesse, mis on vajalikud tema kui pädeva asutuse või registri haldaja ülesannete täitmiseks.”

–       Määruse nr 2216/2004 artikli 10 tõlgendamine

106    Määruse nr 2216/2004 artikkel 10 täidab ärisaladuse säilitamise eesmärgi. Ta kehtestab eeskirja, et kogu registrites ja ühenduse sõltumatus tehingute registris hoitav teave, sealhulgas teave kõikide kontode hoiuste ja kõikide sooritatud tehingute kohta, on konfidentsiaalne.

107    Esimene sellest eeskirjast tehtav erand on sätestatud määruse nr 2216/2004 artikli 10 lõikes 1. See erand puudutab juhtumit, kui teabe avaldamine on vajalik määruses nr 2216/2004, direktiivis 2003/87 või siseriiklikus õiguses kehtestatud nõuete täitmiseks. Samas tuleb seda tõlgendada kitsalt, samaoodi nagu kõiki üldreeglist kõrvalekaldumisi või erandeid (vt 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑82/10: komisjon vs. Iirimaa, ELT 2011, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega tuleb asuda seisukohale, et see hõlmab üksnes kaht juhtumit. Esimene juhtum on, kui registrites ja ühenduse sõltumatus tehingute registris hoitava teabe avaldamist nõuab otseselt direktiivi 2003/87 või määruse nr 2216/2004 mõni säte või veel liidu õigusega kooskõlas olev liikmesriigi õigusnorm. Teine, kui selle teabe avaldamine on selliste sätete kohaldamiseks möödapääsmatu. Lisaks olgu märgitud, et see erand toimib põhimõtteliselt üksnes avaliku võimu eelisõigusi omavate ametiasutuste huvides, kes võivad selle alusel kohaldada määruse nr 2216/2004 ja direktiivi 2003/87 sätteid või liidu õigusnorme ülevõtva või rakendava liikmesriigi õigusnorme.

108    Määruse nr 2216/2004 artikli 10 lõiked 2, 2a, 2b, 2c ja 2e näevad ette veel teise erandi reeglist, mille kohaselt registrites ja ühenduse sõltumatus tehingute registris hoitav teave on konfidentsiaalne.

109    Lõikes 2 on sõnaselgelt sätestatud, et seda erandit kohaldatakse üksnes liikmesriikide õiguskaitseasutuste, maksuametite OLAF, Europoli ja liikmesriikide registrite haldajate huvides.

110    Lõike 2a kohaselt kohaldatakse see erandit pealegi üksnes juhul, kui mõni neist üksustest taotleb ühenduse sõltumatus tehingute registris hoitava teabe avaldamist. See taotlus peab olema nõuetekohaselt põhjendatud. Taotletud teave peab selle üksuse arvates olema vajalik maksuasutusele õigusrikkumise või kuriteo eest vastutusele võtmiseks või maksu sissenõudmiseks.

111    Lõpuks olgu märgitud, et lõige 2b ei takista seda, et üksus, kes saab teavet lõike 2a alusel, avaldab selle omakorda mõnele füüsilisele või juriidilisele isikule, keda otseselt puudutavad taotluses esitatud karistusõiguse või maksukaalutlused. Nimelt sätestab artikli 10 lõige 2b, et iga „[ü]ksus, kes saab teabe lõike 2a kohaselt, tagab, et saadud teavet kasutatakse üksnes taotluses osutatud eesmärgil kooskõlas lõikega 2a ning et seda teavet ei avaldata ei tahtlikult ega tahtmatult isikutele, kes ei ole seotud andmete kasutamise kavandatud eesmärgiga”. Sellest tuleneb a contrario tõlgenduse alusel, et lõike 2b kohase taotluses nimetatud „andmete kasutamisega seotud” isikud võivad saada neid andmeid taotluse esitanud üksuselt.

112    Samas olgu rõhutatud, et üksnes see, et isikut on nimetatud lõike 2b kohases taotluses „andmete kasutamisega seotud” isikuks, ei anna talle tingimata õigust neid andmeid saada. Nende avaldamine mõnele sellisele isikule on lihtsalt üks taotluse esitanud üksusele jäetud võimalus: selle üksuse ülesanne on hinnata tema käsutuses olevate konkreetsete faktiliste asjaolude ja liikmesriigi õiguse alusel, kas selline avaldamine saab toimuda.

113    Niisiis, kui selline kriminaalõigusasutus, kelle poole hageja pöördus 25. novembril 2010 (vt eespool punkt 25), sai „õiguskaitseasutusena” registrites ja ühenduse sõltumatus tehingute registris sisalduvat konfidentsiaalset teavet, mis oli tema arvates vajalik mõne õigusrikkumise või kuriteo toimepanijate tuvastamiseks, siis ei keela määruse nr 2216/2004 artikkel 10 tal seda avaldada sellisele füüsilisele või juriidilisele isikule, nagu hageja, kes võib olla kuriteo läbi kannatanu. Nimelt võib määruse nr 2216/2004 artikli 10 lõike 2b kohaselt seda isikut pidada „seotuks” üksnes kaalutlustega, mis on esitatud konfidentsiaalsusest loobumiseks.

114    Määruse nr 2216/2004 artikli 10 lõik 2d kehtestab konfidentsiaalsuseeskirjale kolmanda erandi, mida kohaldatakse ainult registrite haldajate huvides. See lubab neil vastastikku teatud teavet vahetada.

115    Lõpuks olgu märgitud, et määruse nr 2216/2004 artikli 10 lõik 2e lisab konfidentsiaalsuseeskirjale neljanda erandi: ta lubab registri haldajatel teatada siseriiklikele õiguskaitseasutustele esiteks tehingutest, mis on seotud teatud kogust ületava ühikute arvuga ja teiseks teatada kontodest, mis osalevad 24 tunni jooksul kindlaksmääratud arvu ületavates tehingutes.

–       Kohaldamine käesoleval juhtumil

116    Esiteks olgu märgitud, et direktiivi 2003/87 artikkel 20 näeb ette, et komisjoni määratud põhihaldaja korraldab iga registrisse kantud tehingu „automaatse kontrolli”, tagamaks et kvootide väljaandmise, üleandmise ja kehtetuks tunnistamisega ei ole seotud „eeskirjade rikkumisi” ja teiseks, kui tuvastatakse eeskirjade eiramine, teavitab ta asjaomast liikmesriiki või asjaomaseid liikmesriike (vt allpool punkt 148). Samas, vastupidi eespool punktis 97 toodud hageja väidetele, ei näe see artikkel ega peale selle ka ükski muu direktiivi säte otsesõnu ette seda, et komisjon võiks avaldada teavet väidetavalt varastatud kvootide kohta väidetavale varguse läbi kanatanule. Samuti ei ole tõendatud ega ka mitte väidetud, et mõni liikmesriigis kohaldatav õigusnorm sisaldaks sellist sätet.

117    Pealegi ei ole hageja suutnud tõendada, et selline konfidentsiaalsusest loobumine oleks möödapääsmatu direktiivi 2003/87 või määruse nr 2216/2004 või veel mõne liikmesriigi õigusnormi nõuetekohaseks kohaldamiseks. Eelkõige ei ole see vajalik, et nõuetekohaselt kohaldada direktiivi 2003/87 artiklit 20, mida väidab hageja.

118    Neil kaalutlustel tuleb asuda seisukohale, et hageja ei saa tugineda määruse nr 2216/2004 artikli 10 lõikes 1 ette nähtud (ja eespool punktis 107 meenutatud) konfidentsiaalsuseeskirja ratione materiae erandile.

119    Teiseks olgu täielikkuse huvides märgitud, et hageja on Rumeenia õiguse alusel asutatud aktsiaselts. Selle staatuse alusel ei saa ta tulemuslikult viidata nr 2216/2004 artikli 10 lõikes 2 ette nähtud (ja eespool punktis 108 meenutatud) konfidentsiaalsuseeskirja ratione personae erandile.

120    Kolmandaks, hageja viitab eespool punktis 98 esitatud argumendis sisuliselt, et komisjon keeldus õigusvastaselt avaldamast konfidentsiaalset teavet tsiviilkohtule, see tähendab Tribunal de première instance de Bruxellesʼi presidendile, ega ole „tegelikult” avaldanud teavet õiguskaitseasutusele, st Rumeenia prokuratuurile. Hageja väitel on nende keeldumiste tõttu takistatud eespool punktides 108 ja 113 tõlgendatud määruse nr 2216/2004 artikli 10 lõike 2b kohane juurdepääs konfidentsiaalsele teabele.

121    Selles osas tuleb sellegipoolest märkida, et ühele Üldkohtu kirjalikule küsimusele antud vastuses kasutatud väljendist, mida tõendab komisjoni esitatud sisedokument, ilmneb et OLAF ‑, kes komisjoni 28. aprilli 1999. aasta otsuse, millega asutatakse Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) (EÜT L 136, lk 20; ELT eriväljaanne 01/03, lk 110), artikli 2 kohaselt vastutab komisjoni ees „sisehaldusjuurdluse korraldamise eest, mille eesmärk on [...] võidelda pettuste vastu” ja „komisjoni toetuse andmise eest koostööle liikmesriikidega pettustevastases võitluses” – vastas 7. aprillil 2011 Rumeenia prokuratuuri õigusabitaotlusele (vt eespool punkt 37). Samuti on hagis endas kinnitatud kostja vastuses esitatud avaldusi, ilma neile vastu vaidlemata. Nimelt, kuigi hageja väidab hagiavalduse punktis 93, et „tegelikult” ei ole vastatud õigusabitaotlusele (vt eespool punkt 98), möönab ta samal ajal hagiavalduse punktis 53 selle vastuse olemasolu. Lisaks olgu märgitud, et kuigi hagiavalduse punktis 93 esitatud argumendis kritiseerib hageja OLAF poolt komisjoni nimel antud vastuse asjakohasust, tuleb siiski sedastada, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit sellise oletuse kinnitamiseks. Ta ei ole isegi täpsustanud seda, miks tema arvates on OLAF‑i poolt Rumeenia prokuratuurile antud vastus asjakohatu või ebapiisav, samas on komisjon kostja vastuses täpsustanud seda, millises ulatuses edastas OLAF tema nimel teavet (vt eespool punkt 37). Neil kaalutlustel tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole põhjendanud oma väidet, et komisjon keeldus Rumeenia prokuratuurile avaldamast andmeid nende konfidentsiaalsusele tuginedes.

122    Teiseks ei luba määruse nr 2216/2004 artikkel 10 komisjonil avaldada Tribunal de première instance de Bruxellesʼi presidendile registrites sisalduvaid konfidentsiaalseid andmeid. Kuna viimatinimetatu on nimelt esialgse õiguskaitse kohaldamise üle otsustava kohtunik, siis ei ole tal „õiguskaitseasutuse” pädevust nimetatud artikli lõike 2 punkti a tähenduses (vt eespool punkt 103). Tegelikult ei olnud tal mingit õigust viia läbi uurimist väidetavalt varastatud kvootide osas.

123    Peale selle ei ole täpne hageja väide, et komisjon keeldus avaldamast konfidentsiaalset teavet sellisele liikmesriigi tsiviilkohtule nagu Tribunal de première instance de Bruxellesʼi president: ta keeldus üksnes nimetatud Belgia kohtu ettekirjutuse alusel seda teavet otseselt hagejale avaldamast.

124    Selles osas tuleb rõhutada, et 21. veebruaril 2011 Tribunal de première instance de Bruxellesʼi saabunud kostja vastuses märkis komisjoni esindav advokaat järgmist:

„[L]iit on alati olnud valmis vastama liikmesriikide ametiasutuste põhjendatud küsimustele, kuid see ei ole see, mida taotleb vastaspool [...], üks asi on edastada teavet kohtule, politseile [...] ja teine asi on edastada seda teavet äriühingule, milles see taotlus seisneb – olgugi et see taotlus on esitatud kohtule –, eeldusel et see rahuldatakse, ei tohiks [...] liit edastada kaebajale seda teavet, mida taotleb [Tribunal de première instance de Bruxellesʼi] president, kes vaatab asja läbi esialgse õiguskaitse korras.

125    Teiste sõnadega, komisjon võttis oma advokaadi kaudu seisukoha, et ta on määruse nr 2216/2004 artikli 10 alusel nõus avaldama konfidentsiaalset teavet asjaomaste saastekvootide kohta muu hulgas liikmesriigi õiguskaitseasutustele. Samas täpsustas ta, et sellise taotluse, nagu see esialgse õiguskaitse taotlus, mille hageja esitas Tribunal de première instance de Bruxellesʼile (vt eespool punkt 30), eesmärk ei ole konfidentsiaalse teabe avaldamine sellele ametiasutusele, vaid nende otsene avaldamine „äriühingule”, nii et seda ei olnud tema arvates võimalik rahuldada.

126    Seetõttu ei ole esimene väide põhjendatud.

b)     Teine väide, mille kohaselt on rikutud Kyoto protokollist tulenevaid kohustusi

 Poolte argumendid

127    Teises väites toob hageja esile, et määruse nr 2216/2004 artikli 10 lõige 1, mida on tõlgendatud eespool punktis 107, on vastuolus eespool punktis 5 nimetatud otsuse 13/CMP.1 lisa punktiga 47. Selle kohta esitab ta õigusvastasuse vastuväite.

128    Selle põhjenduseks märgib ta, et otsuse 13/CMP.1 lisa punkt 47 loetleb andmed, mida tuleb „vastavalt punktile 44” avalikustada. Hageja väitel on nende hulgas „teatud andmed individuaalsetele kontode kohta”.

129    Lisaks märgib ta, et ta „ei saanud mõistlikult arvestada sellega, et [...] komisjon tõlgendab ebaproportsionaalselt ja liialdatult oma kohustusi, mis ta on võtnud seoses Kyoto protokolliga [...]”, nagu otsusest 13/CMP.1 tulenevad kohustused, ja tuletab sellest, et rikutud on õiguspärase ootuse põhimõtet.

130    Komisjon on kostja vastuses seisukohal, et tema arvates ei kuulu otsuse 13/CMP.1 lisa liidu õiguskorda, kuna seda ei ole heaks kiidetud.

 Väite põhjendatus

131    Isegi kui eeldada, et otsuse 13/CMP.1 lisa kuulub liidu õiguskorda ja sellele saab Üldkohtus tugineda, siis tuleb teine väide ikkagi tagasi lükata järgmistel põhjustel.

–       Esimene põhjendus

132    Otsuse 13/CMP.1 lisa punkt 44 näeb ette, et „liikmesriikide registrites sisalduv mittekonfidentsiaalne teave on avalikkusele kättesaadav”, samas on selle lisa punktis 47, millele tugineb hageja, ette nähtud:

„[Punktis] 44 viidatud teave hõlmab järgmisi andmeid liikmesriikide registrite kontodel hoitavate ühikute ja tehingute kohta [...]:

igal kontol kalendriaasta alguse seisuga olev [Kyoto ühikute, st HVÜ, THV, AAU ja HNÜ‑d, mis on määratletud eespool punktis 4] üldkogus:

lubatud koguse alusel välja antud AAU‑de üldkogus;

[teatud] projektide alusel välja antud HVÜ‑de üldkogus;

teistelt registritelt omandatud [Kyoto ühikute] üldkogus ning Kyoto ühikuid loovutavad kontod ja registrid;

[teatud tegevuste] alusel [...] välja antud HNÜ‑de üldkogus [...];

teistele registritele üle kantud [Kyoto ühikute] üldkogus ning Kyoto ühikuid omandavad kontod ja registrid;

[teatud tegevuste] alusel kehtetuks tunnistatud [Kyoto ühikute] üldkogus;

[korrapäraselt] kehtetuks tunnistatud [Kyoto ühikute] üldkogus;

kehtetuks tunnistatud muude [Kyoto ühikute] üldkogus;

kasutuselt kõrvaldatud [Kyoto ühikute] üldkogus;

eelmise perioodi ülejäägi reservist üle [Kyoto ühikute] üldkogus;

kõikidel kontodel olevad [Kyoto ühikute] hoiused vastaval ajahetkel [...];”

133    Nagu nendest väljenditest endist ilmneb, ei määratle otsuse 13/CMP.1 lisa punkt 47 „mittekonfidentsiaalset” teavet, mille nimekirja ta esitab.

134    Kui hoolimata sellest asjaolust nõustuda sellega, et punkt 47 viitab üksnes mittekonfidentsiaalsele teabele, on siseriiklikes registris vaevalt teavet, mida võib pidada konfidentsiaalseks. Nimelt on igal Kyoto ühikul otsuse 13/CMP.1 lisa punktide 24, 27, 29 ja punkti 44 lõike b kohaselt kordumatu seerianumber. Seega, kui möönda, et kogu punktis 47 nimetatud teave on mittekonfidentsiaalne, tähendaks see nimelt, et punkti 47 alusel võivad kõik isikud saada teada, millised Kyoto ühikud on konkreetsel ajahetkel teatud kontol ja neil on nende käsutuses olevate andmete abil on võimalik kindlaks määrata kust need ühikud pärit on. Seega muudaks selline otsuse 13/CMP.1 lisa punkti 47 tõlgendus olematuks punkti 44 kohaldamisala, mis lubab avalikustada üksnes registrites asuva mittekonfidentsiaalse teabe.

135    Neil kaalutlustel tuleb asuda seisukohal, et punktis 47 loetletud andmed kujutavad endast teavet, mis tuleb punkti 44 alusel avalikustada üksnes juhul, kui see on mittekonfidentsiaalne.

136    Samas ei täpsusta otsuse 13/CMP.1 lisatingimusi, mille alusel võib Kyoto protokolli osaline pidada punktis 47 nimetatud andmeid mittekonfidentsiaalseks.

137    Seega ei saa hageja tulemuslikult tugineda otsuse 13/CMP.1 lisa punktile 47 tõendamaks, et teave, mida ta soovib saada, on mittekonfidentsiaalne.

–       Teine põhjendus

138    Otsuse 13/CMP.1 lisa punktid 44 ja 47 käsitlevad üksnes Kyoto ühikuid puudutava teabe avalikustamist. Nad ei käsitle direktiivi 2003/87 ja määruse nr 2216/2004 alusel loodud saastekvootide kohta avalikkusele teabe andmist.

139    Samas tuleb kõigepealt meenutada, et Kyoto ühikud ja saastekvoodid on erinevat laadi.

140    Nagu eespool punktis 10 on märgitud, sätestavad nimelt määruse nr 2216/2004 artikli 45 esimene ja teine lõik, et saastekvoot omandatakse AAU „ümbervahetamise” teel, ja see ümbervahetamine toimub AAU ühiku tunnuskoodile „saastekvoodi” elemendi lisamisega. Sellise ümbervahetamise vajalikkus näitab, et kvoot ja AAU erinevad üksteisest, eelkõige konfidentsiaalsuseeskirjade kohaldamise seisukohast.

141    Nagu eespool punktis 11 on täpsustatud, annab direktiivi 2003/87 artikkel 11a ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi kuuluvate tööstusrajatiste käitajatele pealegi teatud tingimusel võimaluse saada saastekvoote HVÜ või THV‑de „vahetuse” teel. Seega annab see asjaolu tunnistust sellest, et saastekvoodid erinevad HVÜ või THV‑dest eelkõige konfidentsiaalsuseeskirjade kohaldamise seisukohast.

142    Lõpuks olgu märgitud, et üldiselt kannab määrus nr 2216/2004 hoolt, et eristada saastekvootidele ja Kyoto ühikutele kohaldatavaid eeskirju. Niisiis, määrus ei koonda ühelt poolt saastekvoote ja teiselt poolt Kyoto ühikuid ühe nimetaja alla. Näiteks olgu meenutatud, et määruse nr 2216/2004 artikli 11 lõige 5 näeb ette, et „[k]ui ei sätestata teisiti, peavad kõik [registrite] kontod olema sobivad saastekvootide ja Kyoto ühikute hoidmiseks”.

143    Teiseks on saastekvootidel ja Kyoto ühikutel erinev eesmärk.

144    Esiteks ilmneb otsuse 13/CMP.1 lisa punktidest 1–4 nimelt, et Kyoto ühikuid antakse välja Kyoto protokolli või selle rakendamiseks võetud otsuste alusel. Samas tuleneb eespool punktis 3 viidatud Kyoto protokolli artikli 3 lõikest 1 ja ka selle rakendamiseks tehtud otsustest, et Kyoto protokollist tulenevad kohustused kehtivad üksnes selle osaliseks olevatele liikmesriikidele ja riikidevahelistele organisatsioonidele. Kyoto ühikud on seega vahendid, mida need liikmesriigid ja riikidevahelised organisatsioonid võivad kasutada Kyoto protokollist tulenevate kohustuste täitmisel.

145    Teiseks loodi saastekvoodid direktiivi 2003/87 ja määruse nr 2216/2004 alusel. Samas kehtestatakse nende aktidega kohustused nende kohaldamisalasse kuuluvatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele, see tähendab neile, kes tegelevad direktiivi 2003/87 I lisas nimetatud tegevustega. Saastekvoodid on seega üksnes liidu õigusaktidega loodud vahendid ja need on suunatud eelkõige nimetatud füüsilistele või juriidilistele isikutele. Nende puhul on tegemist nende isikute varaga, mille kasutamine peaks alluma äriloogikale.

146    Seega, kuna ainus teave, mida komisjon oma 4. aprilli kirjas hagejale keeldus andmast, puudutas saastekvoote, ei saa hageja tulemuslikult viidata sellele, et määruse nr 2216/2004 artikkel 10 on vastuolus otsuse 13/CMP.1 lisa punktiga 47, mis nagu juba öeldud, käsitleb üksnes Kyoto ühikuid. Neil kaalutlustel ei saa niisiis nõustuda eespool punktis 129 esitatud argumendiga.

c)     Kolmas väide, direktiivi 2003/87 artiklite 19 ja 20 rikkumine

147    Direktiivi 2003/87 artikli 19 lõiked 2 ja 3 sätestavad:

„2.      Saastekvoote võib omada iga isik. Register peab olema üldsusele kättesaadav ja sisaldama eraldi arvestust iga sellise isiku omanduses olevate kvootide kohta, kellele kvoodid on välja antud või kellele või kellelt need on üle antud.

3.      Käesoleva direktiivi rakendamiseks võtab komisjon vastu määruse [...] registrite standarditud ja turvatud süsteemi kohta, mis luuakse standarditud elektrooniliste andmebaaside kujul, mis sisaldavad ühiseid andmeelemente saastekvootide väljaandmise, valdamise, üleandmise ja kehtetuks tunnistamise jälgimiseks, et tagada vajadust mööda üldsuse juurdepääs ja süsteemi konfidentsiaalsus ning kindlustada, et Kyoto protokollist tulenevaid kohustusi eiravaid üleandmisi ei toimuks. [...]”

148    Nimetatud direktiivi artikkel 20 sätestab:

„[…]

Põhihaldaja korraldab sõltumatu tehingute registri abil iga registrisse kantud tehingu automaatse kontrolli, tagamaks et kvootide väljaandmise, üleandmise ja kehtetuks tunnistamisega ei ole seotud eeskirjade rikkumisi.

3.      Kui automaatse kontrolli käigus tuvastatakse eeskirjade eiramine, teavitab põhihaldaja asjaomast liikmesriiki või asjaomaseid liikmesriike, kes ei kanna kõnealuseid tehinguid või asjaomaste saastekvootidega seotud edasisi tehinguid registrisse enne eiramiste heastamist.”

 Hageja argumendid

149    Oma kolmandas väites esitab hageja sisuliselt õigusvastasuse vastuväite.

150    Ta märgib, et direktiivi 2003/87 artikli 19 lõige 3, mis lubab komisjonil määrusega kehtestada „registrite standarditud ja turvatud süsteemi”, annab komisjonile „üldsuse juurdepääsu ja konfidentsiaalsuse vahel õige tasakaalu leidmiseks teatud kaalutlusruumi”, kuid see kaalutlusõigus on piiritletud „rangelt [selle direktiivi] artikli 20 sõnastusega, mis käsitleb eeskirjade eiramist ja nende heastamist”. Ta lisab esiteks, et kui saastekvootidega sooritatakse tehinguid, mille puhul on „eiratud eeskirju”, ja teiseks kui nendest „eiramistest” on talle teatatud, siis on komisjon direktiivi 2003/87 artikli 20 alusel kohustatud edastama neid kvoote puudutavat teavet.

151    Samas märgib hageja, et määruse nr 2216/2004 artikkel 10 ei vasta direktiivi 2003/87 artiklite 19 ja 20 nõuetele. Nimelt esitavad need kaks viimati nimetatud artiklit turvalisuse nõuded, millele saastekvootidega kauplemise süsteem peab vastama, samas kui määruse nr 2216/2004 artiklis 10 esitatud konfidentsiaalsuseeskirjad takistavad seda, et kvoote saaks tema taotlusel arestida ja keelavad „isegi kriminaalmenetluses” kvootidega seotud teavet edastada „kuriteokaebuse esitajale”.

152    Neil kaalutlustel leiab hageja, et määruse nr 2216/2004 artikli 10 vastuvõtmisega „pani komisjon ilmselgelt toime selge ja tõsise kaalutlusõiguse piiride eiramise”. Ta leiab, et oleks olnud vaja näha ette, et kvootide vargusega seotud teave edastatakse väidetavale kannatanule. Nimelt üksnes selline säte võimaldaks tagada õige tasakaalu „üldsuse juurdepääsu ja konfidentsiaalsuse” vahel, mida nõuab direktiivi 2003/87 artikli 19 lõige 3. Lisaks märgib hageja, et „ta „ei saanud mõistlikult oodata, et komisjon keeldub eeskirjade eiramise korral meetmeid võtmast ja/või tõlgendab direktiivi 2003/87 artiklist 20 [...] tulenevaid kohustusi ebaproportsionaalselt ja ebajärjepidevalt” ja hageja väidab, et see on vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega.

 Hageja argumentide põhjendatus

153    Esiteks tuleb märkida, et direktiivi 2003/87 artikli 19 lõige 3 nõuab tõesti, et määrusega nr 2216/2004 tuleb „tagada vastavalt vajadusele üldsuse juurdepääs”, see tähendab saavutada õige tasakaal ühelt poolt üldsuse juurdepääsu ja teiselt poolt konfidentsiaalsuse vahel.

154    Samas tuleb täpsustada, et nende erinevate nõuete tasakaalustamiseks ja seega direktiivi 2003/87 artikli 19 lõikes 3 sätestatuga kooskõla leidmiseks näeb määruse nr 2216/2004 artikkel 10 ette olulised erandid registrites ja ühenduse sõltumatus tehingute registris hoitava teabe konfidentsiaalsuseeskirjadest. Nagu eespool punktis 113 märgitud, tuleb nimelt sedastada juhtumi kohta, kui selline kriminaalõigusasutus, nagu see, kelle poole hageja pöördus 25. novembril 2010 (vt eespool punkt 25), saab registrites ja ühenduse sõltumatus tehingute registris hoitavat konfidentsiaalset teavet, mis oli tema arvates vajalik mõne õigusrikkumise või kuriteo toimepanijate tuvastamiseks, et sellisel juhul ei keela määruse nr 2216/2004 artikkel 10 sellel kriminaalõigusasutusel seda teavet avaldada sellisele mõnele füüsilisele või juriidilisele isikule, nagu hageja, kes võib olla kuriteo läbi kannatanu. See artikkel ei keela ka sel isikul talle avaldatud teabe alusel seejärel algatamast menetlust teatud saastekvootide arestimiseks.

155    Järelikult tuleb tagasi lükata hageja argument, et määruse nr 2216/2004 artikkel 10 on vastuolus direktiivi 2003/87 artikli 19 lõikega 3.

156    Teiseks tuleb asuda seisukohale, et hageja argumendid põhinevad direktiivi 2003/87 artikli 19 lõike 3 ekslikul tõlgendusel.

157    Nimelt, kuigi see artikkel kehtestab kaks kohustust, ühe põhihaldajale, see tähendab komisjonile ja teise teatud liikmesriikidele: esiteks, kui „automaatse kontrolli” käigus tuvastatakse mõne tehingu puhul eeskirjade eiramine, siis peab põhihaldaja teavitama „asjaomast liikmesriiki või asjaomaseid liikmesriike”; ja teiseks, kui viimati nimetatud on sellekohase teabe saanud, on neil keelatud kanda kõnealuseid tehinguid või asjaomaste saastekvootidega seotud edasisi tehinguid registrisse „enne eiramiste heastamist”.

158    Igatahes ei näe direktiivi 2003/87 artikkel 20 ette teabe avaldamist tehingu kohta, mille puhul on toime pandud „eeskirjade eiramine”. Seda enam ei kohusta see komisjoni avaldama teavet sellise tehinguga üleantud kvootide kohta.

159    Neil kaalutlustel ei saa nõustuda argumendiga, et määruse nr 2216/2004 artikkel 10 rikub direktiivi 2003/87 artikli 19 lõiget 3 ega eespool punktis 152 käsitletud õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist puudutava argumendiga.

160    Järelikult tuleb kolmas väide täielikult tagasi lükata.

d)     Neljas väide omandiõiguse rikkumine

 Hageja argumendid

161    Neljandas väites esitab hageja uuesti õigusvastasuse vastuväite.

162    Esiteks märgib ta, et määruse nr 2216/2004 artikkel 10 riivab ebaproportsionaalselt tema omandiõigust. Nimelt takistasid selle artikliga kehtestatud konfidentsiaalsuseeskirjad komisjonil toimida nagu ta oleks pidanud: „põhjalikult, kiirelt, erapooletult ja hoolikalt”, et aidata lahendada kvootide vargust, mille ohvriks ta väidetavalt 16. novembril 2010 langes. Need eeskirjad takistasid seega hagejal oma kvoote tagasi saamast ja seetõttu tõid endaga kaasa samasugused tagajärjed nagu sundvõõrandamine.

163    Teiseks väidab hageja, et vastupidi komisjoni väidetele kahjustavad need konfidentsiaalsuseeskirjad, mis on mõeldud ärisaladuste kaitseks ja turu likviidsuse tagamiseks, kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi nõuetekohast toimimist. Need ei teeni seega piisavalt ühtegi avalikku huvi.

 Hageja argumentide põhjendatus

164    Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 17 lõige 1 tagab omandiõiguse. Siiski ei kujuta see õigus endast absoluutset õigust (vt Üldkohtu 28. mai 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑187/11: Trabelsi jt vs. nõukogu, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).

165    Käesoleval juhul toob hageja sisuliselt esile, et määruse nr 2216/2004 artiklis 10 esitatud konfidentsiaalsuseeskirjad takistasid tal varastatud kvoote tagasi saada ja sellega piirasid kaudselt tema omandiõiguse kasutamist.

166    Isegi kui oletada, et see oli nii, tuleb selle piirangu osas siiski asuda seisukohale, et see on kooskõlas põhiõiguste harta artikli 52 lõikes 1 esitatud nõuetega, mis näevad esiteks ette, et „[põhiõiguste h]artaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust” ja teiselt poolt, et „[p]roportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi”.

167    Nimelt on need konfidentsiaalsuseeskirjad esiteks ette nähtud määruse nr 2216/2004 artiklis 10, mis on kooskõlas direktiivi 2003/87 artikli 19 lõikes 3 sätestatuga (vt eespool punkt 155). Niisiis tuleb neid pidada õiguspärasteks põhiõiguste harta artikli 52 lõike 1 tähenduses.

168    Teiseks, nagu eespool punktis 106 on märgitud, vastavad need eeskirjad ärisaladuse kaitsmise eesmärgile, see tähendab „liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvale eesmärgile”.

169    Kolmandaks ei kehtesta need eeskirjad järgitava eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalseid nõudeid. Ühelt poolt ei riiva need omandiõiguse põhiolemust. Nimelt iseenesest ei riku need otseselt seda õigust. Teiselt poolt ei ületa need piire, mis on sobivad ja vajalikud eelmises punktis nimetatud eesmärgi saavutamiseks. Nagu eespool punktides 133 ja 154 märgitud, tuleb sedastada juhtumi kohta, kui kriminaalõigusasutus, kelle poole hageja pöördus, sai registrites ja ühenduse sõltumatus tehingute registris sisalduvat konfidentsiaalset teavet, mis oli tema arvates vajalik mõne õigusrikkumise või kuriteo toimepanijate tuvastamiseks, et sellisel juhul ei keela määruse nr 2216/2004 artikkel 10 tal seda teavet avaldada sellisele füüsilisele või juriidilisele isikule, nagu hageja, kes võib olla kuriteo läbi kannatanu. Lisaks ei keela see artikkel sellisel isikul võtta sel moel saadud teabe alusel meetmeid oma kvootide tagasisaamiseks ega muuda selle ülesande täitmist asjatult keerukaks.

170    Seega tuleb neljas väide tagasi lükata.

e)     Viies väide, mis puudutab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte rikkumist

171    Viiendas väites märgib hageja, et „komisjoni käitumine” rikkus põhiõiguste harta artiklis 47 esitatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet. Ta väidab nimelt, et komisjon takistas „de facto [...] võtmast vajalikke meetmeid [väidetavalt] varastatud kvootide tagasisaamiseks”, sest ta ei teadnud, „millises riigis ja kelle vastu kaebust esitada”.

172    See väide kujutab endast õigusvastasuse vastuväidet. Nimelt väidab hageja sisuliselt, et määruse nr 2216/2004 artikkel 10 on vastuolus tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega, kuna eespool punktides 106–115 esitatud tõlgenduse kohaselt, keelas see komisjonil otse hagejale avaldamast teavet saastekvootide kohta, mis talt väidetavalt olid varastatud ja see takistas hagejal liikmesriigis algatamast kohtulikku menetlust nende kvootide tagasisaamiseks.

173    Nii toimides lähtub hageja eeldusest, et kuna on välistatud, et komisjon avaldab talle „otse” registrites ja ühenduse sõltumatus tehingute registris hoitavat konfidentsiaalset teavet, ei saa ta algatada kohtulikku menetlust nende kvootide tagasisaamiseks mis talt väidetavalt olid varastatud.

174    Nagu ilmneb eespool punktides 113, 154 ja 169 esitatust, põhinevad need argumendid ekslikul eeldusel, et määruse nr 2216/2004 artikkel 10 keelab esiteks Rumeenia prokuratuuril hagejale edastamast konfidentsiaalset teavet, mis võib sisalduda komisjon vastuses tema õigusabitaotlusele, ja teiseks takistab hagejat kasutamast sel viisil saadud teavet, et algatada kohtulikku menetlust nende kvootide tagasisaamiseks mis talt väidetavalt olid varastatud.

175    Järelikult tuleb viies väide tagasi lükata.

f)     Kuues väide, mis puudutab õiguskindluse põhimõtte rikkumist

176    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on õiguskindluse põhimõtte eesmärk tagada liidu õiguse valdkonda kuuluvate olukordade ja õigussuhete ennustatavus (vt Euroopa Kohtu 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑199/03: Iirimaa vs. komisjon, ELT 2005, lk I‑8027, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

177    Kuuendas väites esitab hageja uue õigusvastasuse vastuväite. Ta väidab, et õigusakt „peab olema sätestatud selgelt ja mõistliku järjekindlusega vältides igasugust võimaliku õiguslikku kaitsetust ja ebakindlust võetavate meetmete õigussubjektide jaoks”. Niisiis on tema arvates „[k]käesoleval juhul ilmselge, et komisjon on põhjustanud olulise õigusliku ebakindluse [kuna] ta on Kyoto protokollis kasutanud [konfidentsiaalsuse suhtes] liberaalsemalt lähenemisviisi”.

178    Niisiis väidab hageja sisuliselt, et konfidentsiaalsusega seoses esinev saastekvootide ja Kyoto ühikute ebavõrdne kohtlemine annab tunnistust järjepidevusetusest ja seega kujutab see endast õiguskindluse põhimõtte rikkumist.

179    Saastekvoodid ja Kyoto ühikud ei ole siiski ühesugused (vt eespool punkt 139) nagu väidab hageja, konfidentsiaalsuseeskirjad on saastekvootide ja Kyoto ühikute puhul erinevad ja see ei muuda nende eeskirjade ettenähtavust ega võimalda seega näidata, et komisjon on rikkunud õiguskindluse põhimõtet.

180    Seega tuleb kuues väide tagasi lükata.

g)     Seitsmes väide, direktiivi 91/308 artikli 2 rikkumise kohta

181    Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktidele c ja d peab hagiavalduses olema esitatud ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Need peavad olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks valmistuda enda kaitsmiseks ja Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse täiendavate andmeteta. Õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise tagamiseks ning et hagi oleks vastuvõetav, peab hagiavaldus olema vähemalt seostatud ja arusaadav (vt selle kohta Üldkohtu 28. novembri 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑424/12: Gaumina vs. EIGE, ELT 2013, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

182    Seitsmendas väites märgib hageja, et „komisjon ei ole järginud” nõukogu 10. juuni 1991. aasta direktiivi 91/308/EMÜ rahandussüsteemi rahapesu eesmärgil kasutamise vältimise kohta (EÜT L 166, lk 77), „kuna [...] selle direktiivi artikkel 2 näeb ette rahapesu üldise keelu [...] ja [komisjon] võrdleb [Tribunal de première instance de Bruxellesʼile] esitatud seisukohas ennast finantsasutusega, rõhutades et [ühenduse sõltumatu tehingute register] teeb üksnes tehingute kohta kandeid ilma neis osalemata”.

183    Kui tõlgendada seda viidet nii, nagu ta hagiavalduses on esitatud, ilmneb sellest, et hageja lähtub eeldusest, et kui komisjon tegutseb ühenduse sõltumatute tehingute registri põhihaldaja ülesannetes, siis täidab ta samasuguseid ülesandeid kui finantsasutus ja seega kohaldatakse tema suhtes rahapesu keeldu, mis hageja arvates on sätestatud direktiivi 91/308 artiklis 2.

184    Kui hagejale kohtuistungil aga selle väite osas esitati küsimus kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c esitatud nõuetest kinnipidamise kohta, siis vastas ta, et ta ei ole kavatsenud väita, et direktiiv 91/308 on komisjonile kohaldatav.

185    Selles kontekstis ei saa Üldkohus õiget ettekujutust sellest, milline ulatus on seitsmendal väitel, mis on pealegi hagiavalduses esitatud kokkuvõtlikult. Seega ei vasta see kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c esitatud järjekindluse ja arusaadavuse nõuetele. Seega tuleb see vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

186    Lisaks olgu märgitud, et isegi kui tuleks asuda seisukohale, et hoolimata vastuoludest selle esitamisel ja ebatäpsustest, see väide vastab kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c esitatud nõuetele, tuleks see ikkagi tagasi lükata põhjendamatuse tõttu.

187    Nimelt sätestab hageja viidatud direktiivi 91/308 artikkel 2, et „[l]iikmesriigid tagavad, et rahapesu ja terrorismi rahastamine on keelatud”. Niisiis see artikkel paneb kohustuse üksnes liikmesriikidele. Hageja ei saa seega sellele tulemuslikult viidata komisjoni tegevuse õigusvastasuse tõendamiseks.

188    Teiseks, isegi kui oletada, et hageja soovis hagiavalduses väita, et liidu õiguskorra üldpõhimõte keelab kõigil isikutel rahapesuga tegelemise, tuleb tema argumendid tagasi lükata. Nimelt ei ole hageja esitanud isegi põhjendusi, miks ta arvab, et 16. novembril 2010 väidetavalt varastatud kvootide kohta teabe avaldamata jätmist, mida ta komisjonile ette heidab, tuleks samastada rahapesuga.

189    Kolmandaks, kui koguni asuda hageja seisukohale, et kõnealune keeldumine kujutas endast varastatud vara päritolu või asukoha varjamist, ei saa siiski hageja argumentidega nõustuda. Nimelt hõlmab direktiivi 91/308 artikli 1 kolmanda taande kohaselt mõiste „rahapesu” „vara tõelise olemuse, päritolu, asukoha, käsutamisviisi, ümberpaigutamise, omandiõiguse või muude varaga seotud õiguste varjamist või saladuses hoidmist, kui on teada, et selline vara on saadud kuritegelikust tegevusest või selles osalemisest”. Samas ei võimalda asjaolu, et komisjon keeldus määruse nr 2216/2004 artikli 10 alusel avaldamast otse hagejale konfidentsiaalset teavet väidetavalt varastatud kvootide kohta, tõendada seda, et tal oli kavatsus varjata nende kvootide päritolu või asukohta. Nagu eespool punktis 121 on märgitud, ei ole pealegi vaidlustatud seda, et OLAF edastas 7. aprillil 2011 komisjoni nimel teabe nende kvootide kohta Rumeenia prokuratuurile.

190    Eeltoodust tuleneb, et esimene komisjonile etteheidetav tegevus ei ole tõendatud.

B –  Teine etteheidetav tegevus, mis seisneb keeldumises keelata kõik tehingud 16. novembril 2010 väidetavalt varastatud kvootidega

1.     Teise etteheidetava tegevuse olemasolu

191    Hageja väidab Üldkohtus, et komisjon keeldus „blokeerimast” neid kvoote, mis olid tema väitel varastatud. See on teine tegevus, mida hageja komisjonile ette heidab (vt eespool punktid 58 ja 59).

192    Selle tegevuse olemasolu on tõendatud.

193    Nimelt taotles hageja 24. novembri 2010. aasta kirjas komisjonilt, et ta „nõuaks liikmesriikide registritelt” „nende kontode blokeerimist”, mille kaudu väidetavalt varastatud koodid olid liikunud (vt eespool punkt 24). Esimest korda oli ta niisiis ametlikult palunud komisjonilt mitte neid kontosid ise blokeerida, vaid nõuda liikmesriikide ametiasutustelt selle tegemist. Seejärel kordas ta seda taotlust veidi muudetuna. Niisiis palus ta teisel korral, 2. detsembri 2010. aasta kirjaga, et komisjon hageja nimel „keelaks [ise] juurdepääsu” nendele kontodele. Teiste sõnadega palus ta teisel korral, et komisjon ise „blokeeriks” mitte üksnes kvoodid, vaid need kontod tervikuna, mille kaudu need kvoodid olid liikunud. Lõpuks, kolmandal korral taotles ta komisjonilt 31. mai 2011. aasta kirjas, et komisjon „blokeeriks” üksnes varastatud kvoodid (vt eespool punkt 38).

194    Viimati nimetatud taotlus lükati aga 18. juuli 2011. aasta kirjaga tagasi (vt eespool punkt 40).

2.     Teise etteheidetud tegevuse õiguspärasus

195    Teise komisjonile etteheidetud tegevuse õigusvastasuse tõendamiseks esitab hageja sisuliselt viis väidet. Allpool uuritakse neid üksteise järel.

a)     Esimene väide, hea halduse põhimõtte rikkumine

196    Liidu õigusega haldusmenetlustes antud tagatiste hulka kuulub ka põhiõiguste harta artiklist 41 tulenev hea halduse põhimõte, mis on seotud hoolsuskohustusega, see tähendab kohustusega uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki antud juhtumi puhul tähtsust omavaid asjaolusid (Üldkohtu 27. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑387/09: Applied Microengineering vs. komisjon, ELT 2012, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 76, ja Üldkohtu 16. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas T‑333/10: ATC jt vs. komisjon, punkt 84).

197    Hageja toob oma esimeses väites esile, et „[s]ellega, et komisjon väitis kõigepealt, et tal ei ole võimalik blokeerida kvoote, kui nad peaaegu viivituseta said [Rumeenia ametiasutustelt] teate, ja seejärel blokeeris kaks kuud hiljem registrid tervikuna mitmeks kuuks, jäädes sealjuures seisukohale, et tal ei ole võimalik blokeerida kvoote individuaalselt, tegutses komisjon oma hoolsuskohustuse täitmisel pahauskselt ja pahatahtlikult”.

198    Teiste sõnadega, hageja väidab et keeldudes keelamast kõiki tehinguid nende kvootidega, mis talt väidetavalt varastati, ei tegutsenud komisjon hoolsalt ja rikkus sellega hea halduse põhimõtet.

199    Hageja eeldab seega, et komisjonil oli võimalik teha sedalaadi blokeerimist. Tegelikult peab selleks, et ametiasutus saaks teatud valdkonnas hoolsalt tegutseda, tal olema selles valdkonnas tegutsemise õigus.

200    Nimetatud eeldus on väär.

201    Nimelt, esiteks näeb määrus nr 2216/2004 ette registris teatud kvootide blokeerimiseks ette üksnes ühe võimaluse, mida käsitleb määruse artikkel 27. Tegemist on juhtumiga, kui „1. aprillil [ei ole] käitise iga-aastaste tõendatud heitkoguste andmed eelmise aasta kohta sisestatud tõendatud heitkoguste tabelisse”, mistõttu blokeeritakse asjaomase käitise konto tervikuna. Teiste sõnadega on tegemist juhtumiga, kui käitaja ei ole mõne oma käitise puhul tähtajaks täitnud tehnilisi ettekirjutusi selle käitise tekitatud kasvuhoonegaaside koguse deklareerimisel, mida pädev ametiasutus on kinnitanud.

202    Igal juhul on aga selge, et hageja taotletud kvootide blokeerimine ei lange määruse nr 2216/2004 artikli 27 kohaldamisalasse.

203    Teiseks olgu märgitud, et vastab tõele, et komisjon ise möönis seda, et registritele juurdepääs oli 2011. aasta jaanuaris peatatud.

204    Kuid komisjon selgitas, ilma et seda oleks vaidlustatud, et selle peatamise õiguslikuks aluseks oli määruse nr 2216/2004 artikkel 69, mis sätestab, et:

„Põhihaldaja võib peatada juurdepääsu ühenduse sõltumatule tehingute registrile ja registri haldaja võib peatada juurdepääsu oma registrile, kui rikutakse ühenduse sõltumatu tehingute registri või registri turvalisust viisil, mis ohustab ühenduse sõltumatu tehingute registri või registri terviklikkust või registrite süsteemi terviklikkust ning samas ohus on [...] varukoopiad.”

205    Seega ei võimalda see artikkel vastupidi hageja väidetele blokeerida juurdepääsu teatud hoiukontodele registri siseselt. See võimaldab üksnes süsteemi ohtu sattumise korral peatada juurdepääsu tervele registrile või ühenduse sõltumatule tehingute registrile tervikuna.

206    Järelikult tuleb tagasi lükata ka väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet.

b)     Teine väide, mis puudutab õiguskindluse põhimõtte rikkumist

207    Teises väites toob hageja esile, et õigusakt „peab olema sätestatud selgelt ja mõistliku järjekindlusega vältides igasugust võimaliku õiguslikku kaitsetust ja ebakindlust võetavate meetmete õigussubjektide jaoks”. Tema arvates: „[k]äesoleval juhul on ilmselge, et komisjon on põhjustanud olulise õigusliku ebakindluse”, kuna ta „esimesel korral kinnitas, et [saastekvootide blokeerimine] ei ole võimalik ja siis teisel korral blokeeris ta [2011. aasta jaanuaris] kogu Euroopa kvootidega kauplemise süsteemi”. Hageja lisab, et selline erinev kohtlemine on veelgi vähem põhjendatud seetõttu, et „kogu Euroopa kvootidega kauplemise süsteemi” blokeerimine toimus pärast samasuguste varguste ilmnemist, mille all ta väidab ennast olevat kannatanud.

208    See väide lähtub eeldusest, et 2011. aasta jaanuaris registritele juurdepääsu peatamisel kohaldatav õiguslik alus võimaldas komisjonil blokeerida hoiukontodel hoitavad saastekvoodid asjaomase registri siseselt.

209    See ei ole aga siiski nii. Nagu ilmneb eespool punktidest 203–205, peatati 2011. aasta jaanuaris juurdepääs registritele määruse nr 2216/2004 artikli 69 alusel. Kuigi see artikkel võimaldab süsteemile tekkinud ohu korral üldist juurdepääsu peatamist, ei luba see blokeerida nii, nagu soovis hageja, teatud saastekvoote, mida hoiti sellessamas registris hoiukontodel.

210    Niisiis ei ole komisjon vastupidi hageja väidetele käitunud järjekindlusetult ega rikkunud õiguskindluse põhimõtet sellega, et ta peatas 2011. aasta jaanuaris juurdepääsu registritele ja seejärel keeldus rahuldamast hageja taotlust blokeerida teatud kvoote.

211    Teine väide tuleb seega tagasi lükata.

c)     Kolmas väide, mis puudutab direktiivi 2003/87 artikli 20 rikkumist

212    Nagu eespool punktis 148 on märgitud, sätestab direktiivi 2003/87 artikkel 20:

„[…]

Põhihaldaja korraldab sõltumatu tehingute registri abil iga registrisse kantud tehingu automaatse kontrolli, tagamaks et kvootide väljaandmise, üleandmise ja kehtetuks tunnistamisega ei ole seotud eeskirjade rikkumisi.

3.      Kui automaatse kontrolli käigus tuvastatakse eeskirjade eiramine, teavitab põhihaldaja asjaomast liikmesriiki või asjaomaseid liikmesriike, kes ei kanna kõnealuseid tehinguid või asjaomaste saastekvootidega seotud edasisi tehinguid registrisse enne eiramiste heastamist.”

213    Kolmandas väites hageja toob esile, et „[k]ui direktiiv 2003/87 nõuab, et automaatne kontroll viiakse läbi, et kontrollida kas ei esine eeskirjade rikkumisi ja nendega seotud kontod tuleb blokeerida, siis peab komisjon seda enam sekkuma, kui teda aktiivselt teavitatakse rikkumistest”. Ta lisab, et „kui rikkumistest on teatatud, siis ei jäta direktiivi 2003/87 artikkel 20 komisjonile asjaomaste kvootide blokeerimisel mingit kaalutlusruumi”. hageja leiab, et juhul, kui direktiivi 2003/87 artiklit 20 tuleks tõlgendada teisiti, siis läheks see „vastuollu” selle eesmärgiga, milleks on „vältida ühenduse sõltumatu tehingute registri terviklikkust ohustavaid eeskirjade rikkumisi ja pettusi”.

214    Tuleb märkida, et direktiivi 2003/87 artikli 20 kohaselt peaks rikkumised siiski avastatama „automaatse kontrolli” abil. Kuigi hageja väidab, et ta ei andnud volitust 16. novembril 2010 toimunud kvootide ülekandmiseks tema kontolt Rumeenia registris ja annab mõista, et see ülekanne kujutab endast eeskirjade rikkumist, ei ole ta tõendanud, ega isegi mitte väitnud, et sellist rikkumist võiks tuvastada lihtsalt automaatse kontrolli abil.

215    Lisaks tuleb märkida, et isegi kui ühelt poolt võiks kõnealust kvootide üleandmist pidada „rikkumiseks” direktiivi 2003/87 artikli 20 tähenduses ja teiselt poolt paneks see artikkel, nagu väidab hageja, komisjonile kohustuse võtta taotletud meetmeid, mitte ainult siis kui rikkumine tuvastatakse automaatse kontrolli abil, vaid ka juhul kui sellest talle teatab huvitatud isik, ei saa hageja argumentidega siiski nõustuda. Nimelt sätestab direktiivi 2003/87 artikkel 20, et esiteks peab komisjon, kes täidab põhihaldaja ülesandeid, teavitama asjaomaseid liikmesriike, kui tehinguid mõjutab „eeskirjade rikkumine” ja teiseks, et need liikmesriigid ei tohi neid tehinguid registrisse kanda. Samas ei pane see artikkel otseselt ega kaudselt komisjonile kohustust ega anna isegi õigust neid kvoote blokeerida, mida need tehingud puudutavad.

216    Seega tuleb kolmas väide tagasi lükata.

d)     Neljas väide, mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist

217    Hageja väitis esimest korda repliigis, et komisjon kohtles teda vähemoodsalt kui ta oli kohelnud neid äriühinguid, kes olid kannatanud kvootide varguse tõttu 2010. aastal. Nimelt ilmneb ühest 2011. aastal avaldatud artiklist, et komisjon reageeris varastatud kvootide külmutamisega.

218    Samas nähtub kodukorra artikli 44 lõike 1 punktist c selle koostoimes artikli 48 lõikega 2, et pärast hagiavalduse esitamist ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Siiski tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide, millega täiendatakse otseselt või kaudselt varem hagiavalduses esitatud väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos (vt 15. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑345/05: Mote vs. parlament, ELT 2008, lk II‑2849, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).

219    Esiteks olgu märgitud, et vastupidi hageja väidetele kohtuistungi, ei kujuta kõnealune väide ühegi varem hagiavalduses esitatud väite täiendamist. Teiseks ei tugine see asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Kolmandaks esitati see repliigis hilinenult. Lisaks tuleb silmas pidada, et hageja ei ole esitanud põhjendusi, mis õigustaksid hilinemist ja seda isegi mitte siis, kui Üldkohus istungil palus seda teha.

220    Neljas väide on seega vastuvõetamatu.

221    Isegi kui see ei oleks nii, tuleks see väide ikkagi faktiliste puuduste tõttu tagasi lükata. Nimelt ei ole hageja tsiteeritud artiklis üleüldse kirjutatud sellest, et komisjon ise blokeeris varastatud kvoodid. On märgitud, et teatud pettuste tõttu olid „peatatud tehingud nende kasutajate kontodel, keda rikkumised mõjutasid”. Kuid see ei täpsusta, milline ametiasutus oli need tehingud peatanud.

e)     Viies väide, mis puudutab õiguse tõhusale õiguskaitsele rikkumist

222    Viiendas väites leiab hageja, et väidetavalt varastatud saastekvootide blokeerimisest keeldumine rikub tema õigust tõhusale õiguskaitsele. Nimelt kahjustab hageja arvates asjaolu, et neid kvoote ei blokeeritud tõsiselt nende kohtulike menetluste tõhusust, mida ta sai algatada nende kvootide tagasisaamiseks.

223    Vastupidi sellele, mida hageja eeldab, ei ole saastekvoodi tuvastamiseks ja seejärel selle tagasisaamiseks kohtuliku menetluse algatamiseks vajalik see, et selle kvoodiga ei saa kaubelda. Nimelt on igal kvoodil määruse nr 2216/2004 artikli 39 teise lõigu kohaselt „ainulaadne ühiku tunnuskood” ja seega saab selle tuvastada isegi siis, kui seda ei ole „blokeeritud”.

224    Nagu eespool punktides 113, 154, 169 ja 174 on märgitud, ei keela määruse nr 2216/2004 artikli 10 lõige 2b sellisel kriminaalõigusasutusel, kelle poole hageja pöördus, pärast seda, kui ta sai sellist konfidentsiaalset teavet näiteks kvootide kohta, mis olid tema arvates varastatud, anda seda teavet sellisele füüsilisele või juriidilisele isikule, nagu hageja, kes võib olla väidetava varguse läbi kannatanu. See säte ei keela ka sellel isikul sellisel moel saadud teavet kasutamast algatamaks kohtumenetlust nende kvootide tagasisaamiseks, mis talt väidetavalt varastati.

225    Seetõttu tuleb viies väide tagasi lükata.

226    Eeltoodust tuleneb, et komisjonile etteheidetud teine tegevus ei ole tõendatud.

227    Kahju hüvitamise nõuded süülise vastutuse alusel tuleb seega rahuldamata jätta.

II –  Mittesüüline vastutus

A –  Hageja argumendid

228    Teise võimalusena viitab hageja liidu mittesüülisele vastutusele.

229    Hageja väidab, et liit vastutab esiteks ka juhul, kui talle etteheidetud tegevus ei ole vastuolus kohaldatavate õigusnormidega ja teiseks juhul, kui need õigusnormid ise ei ole kooskõlas kõrgema järgu normidega. Hageja väidab veel, et käesoleval juhul tekib vastustus õigusvastaste õigusaktide vastuvõtmise tõttu. Nimelt on komisjoni tegevus tekitanud talle ebatavalist ja erilise iseloomuga kahju, mida ei õigusta pealegi piisavalt ükski avalik huvi. Hagiavaldusest selgub, et hageja leiab, et need komisjoni tegevused on esiteks sellise õigusnormi kehtestamine nagu määruse nr 2216/2004 artikkel 10, ja teiseks selliste individuaalsete meetmete võtmine nagu selle artikli kohaldamine konkreetsel juhtumil.

230    Täpsemalt tugineb hageja Euroopa Kohtu 15. juuni 2000. aasta otsusele kohtuasjas C‑237/98 P: Dorsch Consult vs. nõukogu ja komisjon (ELT 2000, lk I‑4549, punkt 18), ja toob esile, et liit vastutab mittesüüliselt, kui tekitatud kahju mõjutab ühte konkreetset liiki ettevõtjaid ebaproportsionaalselt võrreldes teiste ettevõtjatega ja ületab asjaomase sektori tegevusalaga kaasnevate majandusriskide piirid, ilma et õigusakt, millest saab osutatud kahju alguse, oleks õigustatud üldiste majanduslike huvidega.

231    Selles kohtuotsuses sedastatule tuginedes väidab hageja, et talle tekkinud kahju on ebatavaline, sest see on „ebaproportsionaalne võrreldes teiste turul tegutsevate ettevõtjatega, kes ei ole kannatanud hüvitamatut kahju varguse tõttu”.

232    Teiseks leiab ta, et talle tekkinud kahju on ebatavalise iseloomuga, kuna „see tekkis põhjusel, mis ei ole seotud [tema] tegevusega seotud asjaoludega ega varguse enda tõttu või mõne muu ettevõtluses „tavapärase” toimingu tõttu, vaid seetõttu, et varastatud kvoote ei ole võimalik tagasi saada”.

233    Kolmandaks märgib hageja, et määruse nr 2216/2004 artiklis 10 sätestatud konfidentsiaalsuseeskirjad kaitsevad vaid erahuve, see tähendab „teiste ettevõtjate huve, kes ostsid või varjasid varastatud kvoote”. Need eeskirjad ei ole hageja arvates seetõttu vajalikud saastekvootide turu nõuetekohaseks toimimiseks.

B –  Hageja argumentide põhjendatus

234    Euroopa Kohus sedastas 9. septembri 2008. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑120/06 P ja C‑121/06 P: FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon (ELT 2008, lk I‑6513, punktid 175 ja 176), et liikmesriikide õiguskordade võrdlevast uurimisest ei selgu kas „tegemist on võimaliku vastutuse põhimõttega avaliku võimu õiguspärase tegevuse või tegevusetuse korral, eelkõige siis, kui viimane on seadusandlikku laadi”. Seejärel osundas Euroopa Kohus tema lahendada oleva konkreetse olukorra tagajärgedele ja otsustas, et liidu „õiguses selle praegusel kujul ei eksisteeri vastutuse korda, mis lubaks kohaldada [liidu] vastutust tema pädevusse kuuluva seadusandliku tegevuse puhul olukorras, kus sellise tegevuse võimalikule vastuolule [rahvusvaheliste] lepingutega ei saa [liidu] kohtus tugineda.

235    Euroopa Kohus täpsustas 25. märtsi 2010. aasta otsuses kohtuasjas C‑414/08 P: Sviluppo Italia Basilicata vs. komisjon (ELT 2010, lk I‑2559, punkt 141) pärast seda, kui ta oli sedastanud, et tal ei ole vaja võtta seisukohta „liidu vastutuse tekkimise võimaluse kohta seoses kahjuga, mida tekitati õigusaktiga niisugustel asjaoludel nagu käesoleval juhul käsitletud”, et Üldkohus võis õigusvastase akti vastuvõtmist puudutava liidu vastutust käsitleva väite tagasi lükata, ilma et ta oleks sellega õigusnormi rikkunud, kuna „apellandi viidatud materiaalne ja moraalne kahju ei ole mingil juhul ebatavaline ega erakordne”. Teiste sõnadega märkis Euroopa Kohus, et Üldkohus ei riku õigusnormi, kui ta ei lahenda liidu mittesüülise vastutuse küsimust ja lükkab „igal juhul” tagasi talle esitatud argumendid, kui ei ole tõendatud, et kahju ei ole ebatavaline ega erakordne.

236    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on seega tegemist „ebatavalise kahjuga” siis, kui see ületab asjaomase sektori tegevusala juurde kuuluvate majandusriskide piire, ja „erakordne”, kui see mõjutab ühte liiki ettevõtjaid ebaproportsionaalselt, võrreldes teiste ettevõtjatega” (vt Üldkohtu 20. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑170/00: Förde-Reederei vs. nõukogu ja komisjon, ELT 2002, lk II‑515, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

237    Käesoleval juhul ei ole aga igal juhul üks neist kumulatiivsetest tingimustest täidetud: tõendatud ei ole, et kahju oleks ebatavaline. Nimelt ei kujuta asjaolu, et määruse nr 2216/2004 artiklis 10 sätestati konfidentsiaalsuseeskirjad, mida seejärel komisjon kohaldas hageja suhtes, endast selles sektoris ebatavalist riski: selliste eeskirjade puudumisel ei oleks võimalik tagada ärisaladust, ja see ohustaks isegi kvootidega kauplemist.

238    Lisaks olgu veel märgitud, et asjaomases sektoris, see tähendab ühenduse saastekvootide süsteemi kuuluvate ettevõtjate puhul toimib juurdepääs kvoodikontodele internetis oleva infosüsteemi kaudu. Samuti toimub selles internetis olevas infosüsteemis kvootidega kauplemine. Samuti on teada, et sellise toimimisviisiga kaasnevad tehnilised riskid, mis on mõnikord märkimisväärsed. Kahju, mis vastab kvootide väärtusele, mis kanti ilma hageja volituseta elektrooniliselt üle muudele kontodele kui hageja omad, ei saa mingil juhul pidada asjaomases sektoris esinevaid majanduslikke või tehnilisi riske ületavaks.

239    Seetõttu tuleb tagasi lükata mittesüülise vastutuse alusel esitatud nõuded.

240    Kõigist eespool esitatud kaalutlustest lähtuvalt tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

241    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

242    Kuna käesoleval juhul on kohtuotsus tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista Euroopa Komisjoni kohtukulud välja Holcim (Romania) SA‑lt, kes ühtlasi kannab enda kohtukulud.

Gratsias Kancheva Wetter

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 18. septembril 2014 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust

I –  Kyoto protokollist tulenevad kohustused

II –  Liidus Kyoto protokolli rakendamiseks kehtestatud õigusnormid

A –  Liidu õigusaktidega loodud kasvuhoonegaaside saastekvoodid

B –  Kvootide väljaandmine ja tagastamine

C –  Heitkogustega kauplemise süsteemi toimimise kord

III –  Hagiavalduse esitamisele eelnenud asjaolud

Menetlus ja poolte nõuded

Sisulisele hindamisele eelnevad küsimused

I –  Kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c järgimine

A –  Liidule etteheidetav tegevus

B –  Väidetav kahju

C –  Põhjuslik seos

II –  Mõju, mida avaldab Rumeenia kohtusse esitatud hagi, milles taotletakse hüvitist sama kahju eest, kui käesolevas menetluses, kuid mis on esitatud Rumeenia ametiasutuste vastu

A –  Rumeenia kohtule esitatud kahju hüvitamise hagi mõju käsitletava hagi vastuvõetavusele

B –  Rumeenia kohtule esitatud kahju hüvitamise hagi mõju käsitletava hagi põhjendatusele

Põhiküsimus

I –  Süüline vastutus

A –  Esimene etteheidetud tegevus, mis seisneb keeldumises avaldada väidetavalt 16. novembril 2010 varastatud kvootide asukoht

1.  Etteheidetava tegevuse olemasolu

2.  Esimese etteheidetud tegevuse õiguspärasus

a)  Esimene väide, määruse nr 2216/2004 artikli 10 lõike 1 rikkumine

Hageja argumendid

Hageja argumentide põhjendatus

–  Määruse nr 2216/2004 artikli 10 sätted komisjonile etteheidetavate asjaolude asetleidmise ajal

–  Määruse nr 2216/2004 artikli 10 tõlgendamine

–  Kohaldamine käesoleval juhtumil

b)  Teine väide, mille kohaselt on rikutud Kyoto protokollist tulenevaid kohustusi

Poolte argumendid

Väite põhjendatus

–  Esimene põhjendus

–  Teine põhjendus

c)  Kolmas väide, direktiivi 2003/87 artiklite 19 ja 20 rikkumine

Hageja argumendid

Hageja argumentide põhjendatus

d)  Neljas väide omandiõiguse rikkumine

Hageja argumendid

Hageja argumentide põhjendatus

e)  Viies väide, mis puudutab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte rikkumist

f)  Kuues väide, mis puudutab õiguskindluse põhimõtte rikkumist

g)  Seitsmes väide, direktiivi 91/308 artikli 2 rikkumise kohta

B –  Teine etteheidetav tegevus, mis seisneb keeldumises keelata kõik tehingud 16. novembril 2010 väidetavalt varastatud kvootidega

1.  Teise etteheidetava tegevuse olemasolu

2.  Teise etteheidetud tegevuse õiguspärasus

a)  Esimene väide, hea halduse põhimõtte rikkumine

b)  Teine väide, mis puudutab õiguskindluse põhimõtte rikkumist

c)  Kolmas väide, mis puudutab direktiivi 2003/87 artikli 20 rikkumist

d)  Neljas väide, mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist

e)  Viies väide, mis puudutab õiguse tõhusale õiguskaitsele rikkumist

II –  Mittesüüline vastutus

A –  Hageja argumendid

B –  Hageja argumentide põhjendatus

Kohtukulud

*Kohtumenetluse keel: inglise.