AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (teine koda)

8. juuli 2010

Kohtuasi F‑64/06

Ragnar Bergström

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Ametisse nimetamine – Ametnikena ametisse nimetatud ajutised teenistujad – Enne uute personalieeskirjade jõustumist reservnimekirja kantud kandidaadid – Teenistusse võtmisel palgaastme ja ‑järgu määramise üleminekueeskirjad – Palgaastmele määramine uusi ebasoodsamaid sätteid kohaldades – Personalieeskirjade XIII lisa artikli 5 lõige 4 ja artikli 12 lõige 3

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles R. Bergström, kes on enne 1. maid 2004 avaldatud konkursi edukalt läbinud isik, palub tühistada komisjoni 10. augusti 2005. aasta otsus määrata ta alates 16. septembrist 2005 katseajal olevaks ametnikuks osas, milles selle otsusega määrati ta eespool nimetatud konkursi teates märgitust madalamale palgaastmele.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Töölevõtmine – Palgaastmele määramine – Määrusega nr 723/2004 uue karjääristruktuuri kehtestamine – Palgaastmele määramise üleminekusätted

(Personalieeskirjad, artikli 31 lõige 1; XIII lisa artikli 5 lõiked 2 ja 4, artikli 12 lõige 3 ning artikli 13 lõige 1; nõukogu määrus nr 723/2004)

2.      Ametnikud – Töölevõtmine – Palgaastmele määramine – Määrusega nr 723/2004 uue karjääristruktuuri kehtestamine – Palgaastmele määramise üleminekusätted

(Personalieeskirjad, XIII lisa artikli 5 lõige 4; nõukogu määrus nr 723/2004)

1.      Personalieeskirjade XIII lisa artikli 5 lõikes 4 peetakse silmas ajutisi teenistujaid, kes on kantud „ühest kategooriast teise kategooriasse üleviimiseks sobivate kandidaatide loetellu” ning „sisekonkursiks sobivate kandidaatide loetellu”. Kuigi „ühest kategooriast teise üleviimise” konkurss on oma olemuselt samuti sisekonkurss, tuleb asjaomast sätet tõlgendada nii, et anda sellele sättele kasulik mõju, ja vältida nii palju kui võimalik tõlgendust, mis viiks järelduseni, et see säte on üleliigne. Tundub, et seadusandja tahe on olnud „sisekonkursi” all pidada silmas nii-öelda konkursi teel ametisse nimetamist, mille eesmärk on kõiki Euroopa avalikku teenistusse astumist reguleerivaid personalieeskirjade sätteid järgides võtta ametnikena teenistusse teenistujad, kellel on juba teatav institutsioonis töötamise kogemus ja kes on tõendanud oma võimet töötada täidetaval ametikohal. Seda tõlgendust kinnitab personalieeskirjade XIII lisa artikli 5 lõike 2 sõnastus, milles on silmas peetud vaid ametnikke, kes on kantud „ühest kategooriast teise kategooriasse üleviimiseks sobivate kandidaatide loetellu”, ilma et oleks mainitud ametnikke, kes on kantud „sisekonkursiks sobivate kandidaatide loetellu”. Niisugune viide oleks põhjendamatu juhul, kui ei ole konkreetselt tegemist selliste teenistujate ametisse nimetamisega, kes on juba ametnikud.

Selleks, et personalieeskirjade XIII lisa artikli 5 lõige 4 oleks kohaldatav, on vaja, et tegemist oleks „vanast kategooriast” „uude kategooriasse” üleminekuga kas sellise konkursi läbimise teel, mille tulemusena koostatakse „ühest kategooriast teise kategooriasse üleviimiseks sobivate kandidaatide loetelu”, või ametisse nimetamise sisekonkursi läbimise teel, mille tagajärjeks on niisugune ühest kategooriast teise üleviimine. Seega on seadusandja nii üleminekusätete kui ka palgaastme ja ‑järgu määramise kriteeriumide valdkonnas antud ulatusliku kaalutlusõiguse kasutamisel jätnud kõrvale äsja tööle võetud ametnike palgaastme ja ‑järgu määramise üldreegli – mis on sätestatud personalieeskirjade artikli 31 lõikes 1 ja mida on täiendatud personalieeskirjade XIII lisa artikli 12 lõikes 3 ja artikli 13 lõikes 1 seoses sobivate kandidaatide loetelusse enne 1. maid 2006 kantud konkursi edukalt läbinud isikutega, kes on tööle võetud vastavalt 1. mai 2004 ja 30. aprilli 2006 vahelisel perioodil või pärast 1. maid 2006 –, andes võimaluse määrata katseajal olevate ametnikena tööle võetud teenistujatele, kellel on juba institutsioonis töötamise kogemus ja kes on konkursi tulemusena tõendanud oma võimet kõrgema kategooria ametikohal töötada, muu palgaastme kui see, mis on konkursiteates märgitud.

(vt punktid 43, 44, 47 ja 48)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 6. märts 1997, liidetud kohtuasjad T‑40/96 ja T‑55/96: de Kerros ja Kohn‑Bergé vs. komisjon (EKL AT 1997, lk I‑A‑47 ja II‑135, punktid 45 ja 46); 12. november 1998, kohtuasi T‑294/97: Carrasco Benítez vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑601 ja II‑1819, punkt 51).

2.      Ei ole mingit alust arvata, et vastavasisulise konkreetse viite puudumisel oleks seadusandja tahtnud personalieeskirjade XIII lisa artikli 5 lõikes 4 sätestatud korda laiendavalt kohaldada liidu institutsioonide välistele kandidaatidele suunatud avaliku konkursi edukalt läbinud isikutele ning ametnikele ja teenistujatele, kellel on samuti lubatud niisugusest konkursist osa võtta. Pealegi ei ole personalieeskirjade XIII lisa artikli 5 lõike 4 lai tõlgendus, millega hõlmatakse ka avaliku konkursi edukalt läbinud isikud, kohustuslik selleks, et tagada avaliku või sisekonkursi edukalt läbinud ajutiste teenistujate võrdne kohtlemine. Tuleb tõdeda, et ajutised teenistujad, kes on edukalt läbinud selle kategooria ametikoha täitmiseks korraldatud konkursi, kuhu nad juba kuuluvad, ei ole nende isikutega samasuguses olukorras, kes on edukalt läbinud konkursi, mille eesmärk või tulemus on võimalus kõrgemasse kategooriasse üle minna ja seega oluliselt oma karjääri edendada. Asjaolu, et seadusandja on personalieeskirjade XIII lisa artikli 5 lõikega 4 taganud, et need ajutised teenistujad saaks erandkorras katseajal olevate ametnikena määrata palgaastmele, mis neil oli varasemas kategoorias, ei too seadusandja taotletud eesmärki arvesse võttes kaasa meelevaldset või ilmselgelt sobimatut erinevat kohtlemist nende ajutiste teenistujate suhtes, kes on avaliku konkursi tulemusena tööle võetud ametnikena kategoorias, kuhu nad kuulusid.

Personalieeskirjade XIII lisa artikli 5 lõike 4 lai tõlgendus rikub sama konkursi edukalt läbinud isikute võrdset kohtlemist, kes kohtupraktika järgi on võrreldavas õiguslikus ja faktilises olukorras ning keda tuleb erinevat kohtlemist õigustavate objektiivsete asjaolude puudumisel kohelda samamoodi, eriti palgaastme ja –järgu määramisel. Samas võib erinev kohtlemine sõltuvalt sellest, kas töölevõtmine on toimunud enne või pärast personalieeskirjade reformi jõustumist, objektiivselt olla õigustatud vajadusega säilitada liidu seadusandja vabadus teha igal ajal personalieeskirjades muudatusi, mida ta peab teenistuse huvidele vastavaks, ja seda isegi siis, kui need sätted on varasemaga võrreldes ametnike jaoks ebasoodsamad.

(vt punktid 52–54)

Viited:

Euroopa Kohus: 5. detsember 1974, kohtuasi 176/73: Van Belle vs. nõukogu (EKL 1974, lk 1361, punkt 8); 22. detsember 2008, kohtuasi C‑443/07 P: Centeno Mediavilla jt vs. komisjon (EKL 2008, lk I‑10945, punkt 79).

Esimese Astme Kohus: 9. juuli 1997, kohtuasi T‑92/96: Monaco vs. parlament (EKL AT 1997, lk I‑A‑195 ja II‑573, punkt 55); 16. märts 2004, kohtuasi T‑11/03: Afari vs. EKP (EKL AT 2004, lk I‑A‑65 ja II‑267, punkt 65); 11. juuli 2007, kohtuasi T‑58/05: Centeno Mediavilla jt vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑2523, punkt 86).