KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MACIEJ SZPUNAR
esitatud 11. mail 2023(1)
Kohtuasi C‑201/22
Kopiosto r.y.
versus
Telia Finland Oyj
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Korkein oikeus (Soome kõrgeim kohus))
Eelotsusetaotlus – Intellektuaalomandi õigus – Direktiiv 2014/26/EL – Autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste kollektiivne teostamine – Kollektiivse esindamise organisatsioon – Direktiiv 2004/48/EÜ – Intellektuaalomandi õiguste järgimise tagamiseks vajalikud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid – Artikkel 4 – Isikud, kellel on õigus taotleda direktiivis sätestatud meetmete, menetluste ja õiguskaitsevahendite kohaldamist – Kollektiivse esindamise organisatsioonid, kellel on õigus anda laiendatud kollektiivseid litsentse – Õiguste omajad, kes ei ole organisatsioonil lubanud end esindada
Sissejuhatus
1. Hoolimata teatavate aspektide ühtlustamisest(2) on intellektuaalomandi õiguste kaitse menetluslikud aspektid suures osas jätkuvalt reguleeritud riigisiseste õigusnormidega, mis on väga eriilmelised. Direktiivi 2004/48/EÜ(3) sätete eesmärk on vähendada sellest tulenevaid takistusi siseturu arengule, sätestades kataloogi meetmetest, mis tuleb liikmesriigi õiguses ette näha selleks, et tagada autoriõiguste ja autoriõigustega kaasnevate õiguste järgimine kohtumenetlustes.
2. Käesoleva kohtuasja puhul ei puuduta probleem siiski mitte kõnealuste meetmete kataloogi, vaid isikuid, kellel peaks olema õigus neid meetmeid liikmesriigi kohtutes kasutada. Põhiküsimus on selles, kas direktiivi 2004/48 artikli 4 punkt c kohustab liikmesriike tunnustama intellektuaalomandiõiguste kollektiivse esindamise organisatsioonide (edaspidi „kollektiivse esindamise organisatsioonid“) õigust pöörduda selles direktiivis sätestatud meetmete kohaldamist puudutavate vaidluste lahendamiseks kohtusse enda nimel.
3. Käesoleval juhul on küsimus tekkinud seoses ühe n-ö laiendatud kollektiivsete litsentside andmise võimalust omava organisatsiooni tegevusega. Skandinaavia maades alates 1960. aastatest(4) sisse viidud laiendatud litsentside näol on tegemist erilise intellektuaalomandi õiguste teostamise mehhanismiga, mis võimaldab teatavatel kollektiivse esindamise organisatsioonidel anda kasutusõigusi lisaks oma liikmetele ka teiste õiguste omajate nimel, kes ei ole otsustanud oma õigusi individuaalselt teostada. See mehhanism on end õigustanud valdkondades, kus litsentsisaajate poolt kasutamist võimaldavate teoste paljusus ning turu liigne killustumine raskendavad õiguste teostamist individuaalsete lepingute alusel, tekitades suure õiguskindlusetuse(5).
4. Õiguste teostamisel kollektiivse esindamise organisatsioonidele antud laiendatud pädevus tekitab küsimuse, milline roll peaks neil organisatsioonidel olema intellektuaalomandi kohtulikul kaitsmisel. Sellele küsimusele antav vastus peaks arvesse võtma kohtumenetluste valdkonnas liikmesriikide vahel esinevaid suuri erinevusi. Minu arvates on nende erinevustega selgitatav, et liidu seadusandja on olnud ettevaatlik ega ole kehtivate liidu õiguse sätetega otsustanud liikmesriikide õigusnorme täielikult ühtlustada.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Direktiiv 93/83/EMÜ
5. Direktiivi 93/83/EMÜ(6) artiklis 9 „Kaabellevi kaudu taasedastamise õiguse teostamine“ on sätestatud:
„1. Liikmesriigid tagavad et autoriõiguse omanikud ja autoriõigusega kaasnevate õiguste valdajad kasutavad oma õigust lubada või keelata kaabellevioperaatoril kaabli kaudu taasedastamine ainult kollektiivse esindamise organisatsioonide vahendusel.
2. Kui õiguste omanik ei ole andnud oma õiguste haldamist üle kollektiivse esindamise organisatsioonile, loetakse, et sama kategooria õigusi haldav kollektiivse esindamise organisatsioon on volitatud haldama kõnealuse omaniku õigusi. Kui asjaomase kategooria õigusi haldab rohkem kui üks kollektiivse esindamise organisatsioon, on õiguste omanikul vabadus valida, milline neist kollektiivse esindamise organisatsioonidest loetakse volitatuks esindama tema õigusi. Käesolevas lõikes osutatud õiguste omanikul [on] kaabellevivõrgu operaatori ja õiguste omaniku õigusi haldama volitatud kollektiivse esindamise organisatsiooni vahelisest kokkuleppest tulenevalt samad õigused ja kohustused nagu õiguste omanikel, kes on andnud kõnealusele kollektiivse esindamise organisatsioonile oma volitused ning ta võib neile õigustele toetuda asjaomase liikmesriigi kindlaksmääratud aja jooksul, mis ei tohi olla lühem kui kolm aastat alates kuupäevast, mil kaabli kaudu taasedastati tema teost või muud kaitstavat objekti.
3. Liikmesriik võib sätestada, et kui õiguste omanik annab loa teose või muu kaitstava objekti esialgseks edastamiseks oma territooriumil, loetakse, et ta on andnud oma nõusoleku mitte teostada kaabli kaudu talle kuuluvat taasedastamise õigust individuaalselt, vaid teostab neid õigusi kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega.“
Direktiiv 2004/48
6. Direktiivi 2004/48 põhjendused 3, 10 ja 18 on sõnastatud järgmiselt:
„(3) Intellektuaalomandi õiguste tõhusate jõustamismeetmeteta tõrjutakse uuendusi ja loometegevust ning investeeringud vähenevad. Seega on vaja tagada ühenduses intellektuaalomandi materiaalõiguse, mis on käesoleval ajal acquis communautaire’i ulatuslik osa, tõhus rakendamine. Selles suhtes on intellektuaalomandi õiguste jõustamine siseturu arenemiseks esmatähtis.
[…]
(10) Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada liikmesriikide seadustikke, et tagada siseturul kõrge, võrdväärne ning ühetaoline kaitsetase.
[…]
(18) Isikud, kellel on õigus nõuda [käesolevas direktiivis ette nähtud] meetmete, menetluste ja õiguskaitsevahendite rakendamist, peaksid olema mitte ainult õiguste valdajad, vaid neil peab olema otsene huvi ja seaduslik alus kooskõlas kohaldatava seadusega ja lubatud piires, mis võib hõlmata vastavate õiguste haldamise või kollektiivsete ja isiklike huvide kaitsmise eest vastutavaid kutseorganisatsioone.“
7. Direktiivi 2004/48 artikkel 1 „Objekt“ on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolev direktiiv käsitleb intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks vajalikke meetmeid, menetlusi ja õiguskaitsevahendeid. Käesolevas direktiivis sisaldab mõiste „intellektuaalomandi õigused“ tööstusomandi õigusi.“
8. Selle direktiivi artikli 2 „Reguleerimisala“ lõikes 1 on sätestatud:
„Ilma et see piiraks meetmete kohaldamist, mida kohaldatakse või võidakse kohaldada ühenduses või siseriiklikes õigusaktides kuni selleni, et need meetmed soosivad enam õiguste valdajaid, kehtivad käesolevas direktiivis sätestatud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid kooskõlas artikliga 3 mis tahes intellektuaalomandi õiguste rikkumise kohta, nagu on sätestatud [liidu] õigusaktides ja/või vastava liikmesriigi siseriiklikes õigusaktides.“
9. Kõnealuse direktiivi artiklis 3 „Üldised kohustused“ on sätestatud:
„1. Liikmesriigid sätestavad vajalikud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid käesolevas direktiivis kirjeldatud intellektuaalomandi õiguste jõustamise tagamiseks. […]
2. Meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning neid rakendatakse viisil, mis võimaldab vältida tõkete loomist seaduslikule kaubandusele ja ette näha kaitsemeetmeid nende kuritarvitamise vastu.“
10. Direktiivi 2004/48 artikkel 4 „Isikud, kellel on õigus taotleda meetmete, menetluste ja õiguskaitsevahendite kohaldamist“ on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid tunnistavad käesolevas peatükis isikutena, kellel on õigus nõuda meetmete, protseduuride ja õiguskaitsevahendite kohaldamist:
a) intellektuaalomandi õiguste valdajaid kooskõlas kohaldatavate seadustega;
b) kõiki teisi isikuid, kes on volitatud nimetatud õigusi kasutama, eriti litsentsi omanikke kooskõlas kohaldatava seaduse sätetega ning nendes lubatud piirini;
c) intellektuaalomandi kollektiivõiguste halduskogusid, mida reeglipäraselt tunnustatakse kui intellektuaalomandi õiguste valdajate seadusjärgseid esindajaid kooskõlas kohaldatava seaduse sätetega ning nendes lubatud piirini;
d) kutseala õiguskaitseasutusi, mida reeglipäraselt tunnustatakse kui intellektuaalomandi õiguse valdajate seadusjärgseid esindajaid kooskõlas kohaldatava seaduse sätetega ning nendes lubatud piirini.“
Direktiiv 2014/26/EL
11. Direktiivi 2014/26/EL(7) põhjendus 12 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolev direktiiv, mida kohaldatakse kõigi kollektiivse esindamise organisatsioonide suhtes, välja arvatud III jaotis, mida kohaldatakse ainult nende kollektiivse esindamise organisatsioonide suhtes, kes teostavad muusikateoste autorite õigusi teoste internetis kasutamiseks multiterritoriaalsel alusel, ei sekku siiski korda, mis käsitleb õiguste teostamist liikmesriikides, näiteks õiguste individuaalset teostamist, representatiivse kollektiivse esindamise organisatsiooni ja kasutaja vahelise lepingu laiendatud mõju, st laiendatud kollektiivseid litsentse, kohustuslikku kollektiivset õiguste teostamist, esindamise ning kollektiivse esindamise organisatsioonile õiguste üleandmise õiguslike eeldusi.“
12. Selle direktiivi artikli 3 „Mõisted“ punkt a on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) „kollektiivse esindamise organisatsioon“ – organisatsioon, mis on seadusest, määramisest, litsentsist või muust lepingulisest kokkuleppest tulenevalt volitatud teostama autoriõigust või autoriõigusega kaasnevaid õigusi rohkem kui ühe õiguste omaja nimel õiguste omajate kollektiivse kasu huvides, see on organisatsiooni ainus või peamine eesmärk ning organisatsioon vastab ühele või mõlemale järgmistest kriteeriumitest:
i) ta on oma liikmete omandis või kontrolli all;
ii) ta on korraldatud mittetulunduslikel alustel;“.
13. Kõnealuse direktiivi artiklis 35 „Vaidluste lahendamine“ on sätestatud:
„1. Liikmesriigid tagavad, et kollektiivse esindamise organisatsioonide ja kasutajate vahelised vaidlused, mis puudutavad eelkõige kehtivaid ja kavandatud litsentsimistingimusi või lepingurikkumist, võib esitada kohtule või vajaduse korral mõnele teisele sõltumatule ja erapooletule, intellektuaalomandi õiguses asjatundlikule vaidluste lahendamise asutusele.
2. Artiklites 33 ja 34 ning käesoleva artikli lõikes 1 osutatud menetlused ei piira osaliste õigust tõendada ja kaitsta oma õigusi, esitades selleks kohtule hagi.“
Soome õigus
14. Soome autoriõiguse seaduse (404/1961) (tekijänoikeuslaki (404/1961)), mida on muudetud seadusega 607/2015 (edaspidi „autoriõiguse seadus“), § 26 „Lepinguga antav litsents“ esimeses lõigus on sätestatud, et selle seaduse sätteid, mis käsitlevad lepinguga antavaid litsentse, kohaldatakse lepingu suhtes, mille kasutaja ning haridus- ja kultuuriministeeriumilt loa saanud organisatsioon, kes esindab konkreetses valdkonnas paljusid Soomes kasutatavate teoste autoreid, sõlmivad autorite kõnealusesse valdkonda kuuluvate teoste kasutamiseks. Sellise lepingu puhul loetakse, et loa saanud organisatsioonil on õigus esindada ka teisi sellesse valdkonda kuuluvate teoste autoreid. Sellise lepingu alusel laiendatud kollektiivse litsentsi saanud litsentsisaaja võib lepingus kindlaks määratud tingimustel kasutada kõiki autorite kõnealusesse valdkonda kuuluvaid teoseid.
15. Autoriõiguse seaduse § 26 neljanda lõigu kohaselt kohaldatakse esimeses lõigus nimetatud organisatsiooni poolt kindlaks määratud korda, mis puudutab teoste reprodutseerimise, edastamise või ülekandmise eest saadud tasude jagamist tema poolt otse esindatavate autorite vahel või tasude kasutamist autorite ühistes huvides, ka sama valdkonna autorite suhtes, keda see organisatsioon otseselt ei esinda.
Vaidluse asjaolud, põhikohtuasja menetlus ja eelotsuse küsimused
Vaidluse taust ja põhikohtuasja menetlus
16. Kopiosto r.y. on autoriõiguste omajaid esindav kollektiivse esindamise organisatsioon direktiivi 2014/26 artikli 3 punkti a tähenduses, kes on saanud haridus- ja kultuuriministeeriumilt loa kui organisatsioon, kellel on õigus anda laiendatud litsentse. Viimased puudutavad eelkõige raadio- ja televisioonisaadetes kasutatud teoste taasedastamise õigusi. Samal ajal annab Kopiosto suure hulga autorite nimel neilt saadud volituste alusel litsentse ja korraldab nendega seotud õiguste teostamist.
17. Äriühing Telia Finland Oyj (edaspidi „Telia“) käitab kaabeltelevisioonivõrku, edastades üldsusele levitamise eesmärgil riigisiseste vabalevis olevate telekanalite ringhäälingusignaale.
18. Kopiosto esitas 24. jaanuaril 2018 markkinaoikeusele (kaubanduskohus, Soome) intellektuaalomandi õiguste rikkumise tuvastamise hagi, paludes tuvastada, et Telia taasedastas televisioonisaateid ilma tema loata. Kopiosto taotles autoritasude välja mõistmist ja kahju hüvitamist esimese võimalusena kui organisatsioon, kellel on õigus anda laiendatud litsentse, ning teise võimalusena kui talle oma õiguste teostamiseks volituse andnud autorite esindaja.
19. 18. juuni 2019. aasta kohtuotsusega jättis markkinaoikeus (kaubanduskohus) Kopiosto nõuded rahuldamata, kuna sel organisatsioonil puudus õigus esitada intellektuaalomandi õiguste rikkumise tuvastamise hagi oma nimel.
20. Kopiosto esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Korkein oikeusele (Soome kõrgeim kohus), leides, et tal on otsene huvi tema poolt antud litsentsidega hõlmatud õigustega seotud vaidluse lahendamiseks kohtusse pöördumiseks.
21. Vastuseks Kopiosto argumentidele leiab Telia, et selle organisatsiooni õigus anda kollektiivseid litsentse ei võimalda tal esitada intellektuaalomandi õiguste rikkumise tuvastamise hagi oma nimel, kuna sellise hagi esitamise õigus on üksnes nende õiguste omajatel ehk loojatel või isikutel, kellele viimased on oma õigused loovutanud.
Eelotsuse küsimused
22. Kuna põhikohtuasjas vaidluse all olevat küsimust reguleerivad liikmesriigi sätted puuduvad, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Kopiosto esitatud intellektuaalomandi õiguste rikkumise tuvastamise hagi vastuvõetavus sõltub sellest, kuidas tuleb tõlgendada direktiivi 2004/48 asjasse puutuvaid sätteid, lähtudes Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklitest 17 ja 47.
23. Sellega seoses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus kõigepealt, kas kollektiivse esindamise organisatsiooni õigus taotleda direktiivis 2004/48 ette nähtud meetmete kohaldamist sõltub üksnes tema üldisest kohtumenetlusteovõimest või siiski ka konkreetselt selleks kehtestatud õigusaktide sätete olemasolust.
24. Seejärel küsib Korkein oikeus (Soome kõrgeim kohus), kas direktiivi 2004/48 põhjenduses 18 kasutatud mõiste „otsene huvi“ on liidu õiguse autonoomne mõiste, mille ühetaoline tõlgendamine peaks kaasa tooma selle, et tunnustatakse kollektiivse esindamise organisatsioonide otsest huvi taotleda selles direktiivis sätestatud meetmete kohaldamist oma nimel.
25. Juhul, kui kollektiivse esindamise organisatsioonil on õigus taotleda direktiivis 2004/48 sätestatud meetmete kohaldamist, on eelotsusetaotluse esitanud kohtul viimaks tekkinud küsimus, millised tagajärjed on sellel nende organisatsioonidega mitteühinenud õiguste omajatele harta artiklitega 17 ja 47 tagatud põhiõiguste seisukohast juhul, kui neil organisatsioonidel on õigus anda laiendatud kollektiivseid litsentse.
26. Neil asjaoludel otsustas Korkein oikeus (Soome kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas lepingu alusel litsentse andvate organisatsioonide puhul, kes teostavad kollektiivselt intellektuaalomandi õigusi, peetakse selliste õiguste kaitseks poolena kohtumenetluses osalemise võime all, mis on direktiivi 2004/48 artikli 4 punkti c kohaselt kohtusse pöördumise õiguse eelduseks, silmas üksnes üldist kohtumenetlusteovõimet või nõuab see, et liikmesriigi õiguses oleks sõnaselgelt tunnustatud nende õigust esitada selliste õiguste kaitseks hagisid oma nimel?
2. Kas direktiivi 2004/48 artikli 4 punkti c tõlgendamisel tuleb väljendit „otsene huvi tema esindatavate õiguste omajate autoriõiguste kaitsmise vastu“ tõlgendada kõigis liikmesriikides ühetaoliselt, kui see puudutab direktiivi 2014/26/EL artikli 3 punktis a nimetatud kollektiivse esindamise organisatsiooni õigust esitada oma nimel intellektuaalomandi õiguste rikkumise tuvastamise hagi, juhul kui
i) see puudutab teoseid, mille kasutamiseks on sellel organisatsioonil kui autoriõiguse seaduse tähenduses lepingu alusel litsentse andval organisatsioonil õigus anda laiendatud kollektiivseid litsentse, mis võimaldavad litsentsisaajal kasutada ka selle valdkonna teoseid, mille autorid ei ole seda organisatsiooni volitanud oma õigusi teostama;
ii) see puudutab selliste teoste kasutamist, millega seoses on autor kõnealusele organisatsioonile kas lepingu või volikirjaga andnud volituse oma õiguste teostamiseks, autoriõigusi organisatsioonile üle andmata?
3. Kui leitakse, et teataval organisatsioonil on lepingu alusel litsentse andva organisatsioonina otsene huvi ja õigus oma nimel kohtusse pöörduda, siis milline tähtsus on kohtusse pöördumise õiguse hindamisel harta artiklitest 17 ja 47 lähtudes asjaolul, et see organisatsioon esindab lepingu alusel litsentse andva organisatsioonina ka selliseid autoreid, kes ei ole teda volitanud oma õigusi teostama, ja asjaolul, et sellele organisatsioonile ei ole seaduses ette nähtud õigust esitada hagi nende autorite õiguste kaitsmiseks?“
27. Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 15. märtsil 2022. Kirjalikud seisukohad esitasid põhikohtuasja pooled, Soome ja Poola valitsus ning komisjon. Menetluse kirjaliku osa lõppedes asus Euroopa Kohus seisukohale, et tal on piisavalt teavet kohtuotsuse tegemiseks kohtuistungit korraldamata.
Analüüs
Esimene eelotsuse küsimus
28. Esimese eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas lepingu alusel litsentse andvate organisatsioonide puhul, kes teostavad kollektiivselt intellektuaalomandi õigusi, peetakse direktiivi 2004/48 artikli 4 punkti c kohaselt kohtumenetlusteovõimena, mis võimaldab kohtusse pöördumise õiguse eelduseks oleva poolena kohtumenetluses osaleda, silmas ainult üldist kohtumenetlusteovõimet, mis võimaldab liikmesriigi õiguse kohaselt poolena menetluses osaleda, või ka selliste õiguste kaitseks enda nimel kohtusse pöördumise õigust, mis peab olema liikmesriigi õiguses sõnaselgelt ette nähtud.
29. Loetavuse huvides ja eristamaks selgelt kohtumenetlusteovõimet (mis üldiselt tuleneb isiku õiguslikust staatusest) ning kohtusse pöördumise õigust (mida hinnatakse, lähtudes hagi laadist ja esemest), teen Euroopa Kohtule ettepaneku see küsimus ümber sõnastada selliselt, et eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt, kas ainsaks eelduseks, mis annab intellektuaalomandi kollektiivse esindamise organisatsioonidele õiguse taotleda direktiivi 2004/48 II peatükis sätestatud meetmete, menetluste ja õiguskaitsevahendite kohaldamist selle direktiivi artikli 4 punkti c tähenduses, on nende organisatsioonide kohtumenetlusteovõime olemasolu või peab neile liikmesriigi õiguses olema ka sõnaselgelt ette nähtud õigus nende vastutusalasse jäävate subjektiivsete õiguste kaitseks kohtusse pöörduda.
30. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas „õigus taotleda“ direktiivi 2004/48 artikli 4 punkti c tähenduses sõltub ainuüksi kollektiivse esindamise organisatsioonide kohtumenetlusteovõimest või ka sellest, kas neil organisatsioonidel on õigus kohtusse pöörduda. Viimasel juhul tuleb kindlaks teha ka see, kas selline kohtusse pöördumise õigus peab olema kehtivas õiguses sõnaselgelt ette nähtud.
Mõiste „õigus taotleda“ tõlgendamine direktiivi 2004/48 artikli 4 punkti c tähenduses
31. See esimene küsimus ei näi mulle kuigi keeruline. Minu arvates ei ole mingisugust kahtlust, et kollektiivse esindamise organisatsioonide õigus taotleda direktiivi 2004/48 II peatükis sätestatud meetmete kohaldamist eeldab seda, et neil on kohtusse pöördumise õigus, mis tähendab, et üksnes üldisest kohtumenetlusteovõimest selleks ei piisa.
32. Direktiivi 2004/48 artikli 4 punktis c kasutatud mõiste „õigus taotleda“ ei näi selles päris täpne. Seda sätet tuleb aga lugeda, lähtudes direktiivi põhjendusest 18. Seal sätestatut on tõlgendatud kohtuotsuses SNB‑REACT(8), kus Euroopa Kohus leidis, et „liikmesriikidel on kohustus […] kaubamärgiomanike kollektiivse esindamise organisatsiooni […] tunnistada isikuna, kellel on õigus nõuda [nimetatud] direktiivis ette nähtud õiguskaitsevahendite kohaldamist kaubamärgiomanike õiguste kaitseks enda nimel ja nende õiguste teostamiseks enda nimel kohtusse pöörduda, tingimusel et riigisisestes õigusnormides peetakse seda organisatsiooni selliseks, kellel on otsene huvi nende õiguste kaitse vastu, ja et need õigusnormid võimaldavad tal selleks kohtusse pöörduda“(9).
33. Sellest järeldub minu arvates, et „õigus taotleda“ direktiivi 2004/48 artikli 4 punkti c tähenduses ei sõltu ainult üldisest kohtumenetlusteovõimest, vaid ka sellest, kas kollektiivse esindamise organisatsioonidel on kehtiva õiguse kohaselt õigus kohtusse pöörduda.
34. Lisaksin, et vastupidine tõlgendus, mille korral eeldaks „õigus taotleda“ direktiivi 2004/48 artikli 4 punkti c tähenduses üksnes kohtumenetlusteovõimet, võtaks sellelt tingimuselt igasuguse mõtte.
35. Nagu ka Soome valitsus märkis(10), on kohtumenetlusteovõime tavaline omadus, mis käib kaasas juriidilise isiku staatusega, mis kollektiivse esindamise organisatsioonidel üldreeglina on, sõltumata paljudest erinevatest vormidest, milles need organisatsioonid liikmesriikide õigusnormide kohaselt tegutseda võivad(11). Praktikas tekitab küsimusi üksnes see, kas kollektiivse esindamise organisatsioonidel on õigus või põhjendatud huvi kohtusse pöördumiseks(12).
36. Eeltoodud tähelepanekuid arvesse võttes leian, et õigus taotleda direktiivi 2004/48 artikli 4 punkti c tähenduses eeldab seda, et kollektiivse esindamise organisatsioonidele on antud õigus kohtusse pöörduda. Seega tuleb kindlaks teha, kas see õigus peab olema antud sõnaselgelt.
Kohtusse pöördumise õiguse sõnaselge andmise vajalikkus
37. Kuivõrd esimene eelotsuse küsimus puudutab liikmesriigi õiguses kollektiivse esindamise organisatsioonidele kohtusse pöördumise õiguse sõnaselge andmise vajalikkust, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada saada, kas selle õiguse andmise aluseks peab olema mõni kirjutatud õiguse säte.
38. Võttes arvesse raskusi, mis tekivad, kui tunnustada kollektiivse esindamise organisatsioonide õigust pöörduda õiguste omajate asemel kohtusse enda nimel(13), pean selles osas seadusandliku akti vastuvõtmist õiguskindluse seisukohast parimaks lahenduseks.
39. Praktikas ei ole siiski enamikus liikmesriikides õigusakti, mis reguleeriks konkreetselt kollektiivse esindamise organisatsioonide õigust kohtusse pöörduda(14). Ei saa seega välistada, et seda küsimust reguleerivad üldised menetlusõiguse sätted või et see on lahendatud kohtupraktikaga(15), eelkõige neis liikmesriikides, kus madamala astme kohtud on ametlikult kohustatud kõrgema kohtu praktikat järgima(16).
40. Selles olukorras näib mulle, et direktiivi 2004/48 artikli 4 punkti c grammatiline tõlgendamine osas, mille kohaselt peab kollektiivse esindamise organisatsioonidel olema õigus hagi esitada „kooskõlas kohaldatava seaduse sätetega“ (kohtujuristi kursiiv), võiks teatavatel asjaoludel selle direktiivi soovitavat toimet nõrgestada.
41. Seetõttu leian, et Euroopa Kohus võiks käesoleval juhul juhinduda oma kohtupraktikast, mis puudutab direktiivide ülevõtmise korda(17). Selle kohtupraktika kohaselt „ei nõua direktiivi [riigisisesesse] õigusesse ülevõtmine tingimata direktiivi sätete formaalset ja sõnasõnalist kordamist sõnaselges ja konkreetses õigus- või haldusnormis, vaid see võib piirduda üldise õigusliku raamistikuga, kui see tegelikult tagab direktiivi täieliku kohaldamise piisava selguse ja täpsusega“(18).
42. Selline õiguslik raamistik võib tuleneda eelkõige väljakujunenud kohtupraktikast(19).
43. Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et direktiivi 2004/48 artikli 4 punktist c tulenev intellektuaalomandi õiguste kollektiivse esindamise organisatsioonide õigus taotleda selle direktiivi II peatükis sätestatud meetmete, menetluste ja õiguskaitsevahendite kohaldamist eeldab seda, et neile on antud õigus pöörduda kohtusse oma vastutusalasse kuuluvate subjektiivsete õiguste kaitseks. Kehtivates õigusaktides sellekohaste sätete puudumise korral võib see õigus tuleneda üldisest õiguslikust raamistikust, tingimusel et selle õiguse ulatus ja tagajärjed isikute olukorrale on piisavalt selgelt ja täpselt määratletud.
Teine eelotsuse küsimus
44. Teise eelotsuse küsimuse sõnastuse kohaselt on selle eesmärk hinnata, kas mõiste „otsene huvi tema esindatavate õiguste omajate autoriõiguste kaitsmise vastu“ on autonoomne mõiste.
45. Seda mõistet ei sisalda ükski direktiivi 2004/48 säte. Mõnevõrra teistsuguses sõnastuses on Euroopa Kohus seda seevastu kasutanud kohtuotsuses SNB‑REACT(20), tõlgendades direktiivi 2004/48 artikli 4 punkti c, lähtudes selle direktiivi põhjendusest 18(21), kus on kasutatud mõistet „otsene huvi“.
46. Sellele põhjendusele tuginedes leidis Euroopa Kohus, et direktiivi 2004/48 artikli 4 punkti c tuleb mõista nii, et kui intellektuaalomandi õiguste kollektiivse esindamise organisatsiooni peetakse riigisisestes õigusnormides nende õiguste kaitse vastu otsest huvi omavaks, on liikmesriikidel kohustus tunnistada seda organisatsiooni isikuna, kellel on õigus nõuda selles direktiivis ette nähtud meetmete kohaldamist(22).
47. Selles kontekstis näib mulle, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib Euroopa Kohtule esitatud küsimusega, kas kohtuotsuses SNB‑REACT kasutatud mõiste „otsene huvi“ on autonoomne mõiste, teada, kas liikmesriikidel on direktiivi 2004/48 sätete kohaselt kohustus tunnustada kollektiivse esindamise organisatsioonide huvi pöörduda oma nimel kohtusse selle direktiivi artikli 4 punktis c nimetatud meetmete kohaldamist puudutavate vaidluste lahendamiseks ning milline on selle kohustuse ulatus, kui liikmesriigi õigusnormidest sellist huvi ei tulene.
48. Seega teen ettepaneku sõnastada teine eelotsuse küsimus ümber selliselt, et selle küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas direktiivi 2004/48 artikli 4 punkti c sätteid tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid peavad tunnustama selles sättes osutatud kollektiivsete litsentside andmise õigusega organisatsioonide otsest huvi taotleda oma nimel selle direktiivi II peatükis ette nähtud meetmete, menetluste ja õiguskaitsevahendite kohaldamist – näiteks esitada intellektuaalomandi õiguste rikkumise tuvastamise hagi –, kui riigisisestest õigusnormidest sellist huvi ei tulene.
49. Põhiosas on see küsimus saanud eitava vastuse kohtuotsuses SNB‑REACT(23) ning ma ei näe põhjust, mis võiks Euroopa Kohut ajendada vastama sellele käesolevas kohtuasjas teisiti.
50. Juhin tähelepanu sellele, et direktiivi 2004/48 artikli 4 punkti c sätete kohaselt eeldab selles sättes ette nähtud õigus taotleda seda, et see oleks „kooskõlas kohaldatava seaduse sätetega“. Selles kontekstis on Euroopa Kohus märkinud, et „kuigi direktiivi 2004/48 artikli 4 punktis a on ette nähtud, et liikmesriigid tunnistavad intellektuaalomandi õiguste omajaid igal juhul isikutena, kellel on õigus nõuda direktiivi II peatükis sätestatud meetmete, menetluste ja õiguskaitsevahendite kohaldamist, on direktiivi artikli 4 punktides b–d kõigis siiski täpsustatud, et liikmesriigid omistavad selle sama õiguse muudele isikutele ja teatud konkreetsetele organisatsioonidele üksnes kooskõlas kohaldatava seaduse sätetega ning nendes lubatud piirini“(24).
51. Selles sättes sisalduvate sõnade „kohaldatav seadus“ kohta on Euroopa Kohus leidnud, et nende all ei peeta silmas üksnes riigisiseseid õigusnorme, vaid ka liidu õigust(25).
52. Seega tuleb teisele eelotsuse küsimusele vastamiseks kindlaks teha, kas praegu kehtivad liidu õiguse sätted tunnustavad kollektiivse esindamise organisatsioonide, nagu Kopiosto, otsest huvi taotleda oma nimel direktiivis 2004/48 sätestatud meetmete kohaldamist.
53. Minu arvates see nii ei ole.
54. Esiteks ei saa sellist huvi tuletada direktiivi 2004/48 sätetest.
55. Vastupidi – ja sõltumata direktiivi 2004/48 artikli 4 punkti c sisust, mis on minu meelest selge –, selle sättega seotud seadusandliku töö kulg näitab, et see direktiiv ei pane liikmesriikidele kohustust tunnustada kollektiivse esindamise organisatsioonide võimalust pöörduda kohtusse õiguste omajate subjektiivseid õigusi puudutavate vaidluste lahendamiseks. Komisjoni algses ettepanekus sisaldunud sättest, milles selline kohustus ette nähti, nimelt loobuti(26).
56. Teiseks ei tulene kollektiivse esindamise organisatsioonide põhjendatud huvi kohtusse pöörduda minu meelest ka direktiivi 2014/26 sätetest. Selles osas näib mulle siiski, et kahtlemine on lubatav.
57. Direktiivi 2014/26 artikli 35 lõikes 1 on nimelt sätestatud, et liikmesriigid tagavad, „et kollektiivse esindamise organisatsioonide ja kasutajate vahelised vaidlused, mis puudutavad eelkõige kehtivaid ja kavandatud litsentsimistingimusi või lepingurikkumist, võib esitada kohtule“. Selle sätte sisu silmas pidades võib järeldada, et kaudselt on tunnustatud kollektiivse esindamise organisatsioonide põhjendatud huvi nende ja kasutajate vaheliste vaidluste lahendamiseks kohtusse pöörduda.
58. Sellele sättele eraldivõetuna antav tõlgendus läheks aga vastuollu direktiivi 2014/26 eesmärkide ja üldise ülesehitusega, kuna selle direktiivi eesmärk ei ole kollektiivse esindamise organisatsioonide kohtusse pöördumise võimaluste reguleerimine(27). Lisaks sellele oleks raske leida sellise tõlgenduse kooskõla direktiivi 2004/48 artikli 4 punkti c sätetega, mis seda valdkonda reguleerivad ja millest direktiiviga 2014/16 erandeid tehtud ei ole. Seega leian, et viimati nimetatud direktiivi artikli 35 lõikest 1 ei tulene kollektiivse esindamise organisatsioonide põhjendatud huvi kohtusse pöördumiseks.
59. Viimaks ei tulene sellist huvi ka direktiivi (EL) 2019/790(28) artiklist 12, mis annab liikmesriikidele võimaluse näha teatavates selles sättes nimetatud olukordades ette laiendatud kollektiivlitsentside regulatsioon(29).
60. Selles osas ei nõustu ma komisjoni analüüsiga(30), kus näib olevat tõlgendatud vastavalt direktiivi 2019/790 artikli 12 lõike 1 punktis b ja direktiivi 2014/26 põhjenduses 12 kasutatud sõnastust „[organisatsioon [, kellelt] eeldatakse [õiguste omajate] esindamist“ ja „esindamise […] õiguslikud eeldused“ selliselt, et seal on osutatud kollektiivse esindamise organisatsioonide menetlusteovõimele. Kontekstis, kus on vastavat sõnastust kasutatud, on sellega aga osutatud ühele laiendatud litsentside väljastamise võimalusele, mis erineb „klassikalisest“ mudelist suurema vabaduse poolest, mille see õiguste omajatele jätab(31).
61. Lisan, et õiguste esindamisega seotud rolli omistamine ei eelda nende õigustega seoses kohtusse pöördumise õiguse või vastava põhjendatud huvi tunnustamist. Mõned õiguste kollektiivse esindamise mehhanismid, nagu esindamise õigusliku eelduse kord, ei too tingimata kaasa õiguste loovutamist kollektiivse esindamise organisatsioonidele, mistõttu ei tähenda nende õigus anda laiendatud litsentse seda, et kaudselt tunnustatakse nende õigust pöörduda kohtusse õiguste omajate asemel(32). Selline õigus võib tuleneda konkreetselt selleks vastu võetud sätetest(33).
62. Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades leian, et kehtivad liidu õiguse sätted ei pane liikmesriikidele kohustust tunnustada kollektiivse esindamise organisatsioonide põhjendatud huvi pöörduda oma nimel kohtusse direktiivis 2004/48 ette nähtud meetmete kohaldamist puudutavate vaidluste lahendamiseks.
63. Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele, et direktiivi 2004/48 artikli 4 punkti c sätteid tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid ei pea tunnustama selles sättes nimetatud kollektiivsete litsentside andmise pädevusega organisatsioonide otsest huvi taotleda oma nimel selle direktiivi II peatükis ette nähtud meetmete, menetluste ja õiguskaitsevahendite kohaldamist, sealhulgas sellist huvi esitada intellektuaalomandi õiguste rikkumise tuvastamise hagi, kui selline huvi ei tulene kohaldatavatest riigisisestest õigusnormidest.
Kolmas eelotsuse küsimus
64. Kolmas eelotsuse küsimus on esitatud juhuks, kui leitakse, et mis tahes asjasse puutuvate riigisiseste õigusnormide puudumise korral tuleneb direktiivi 2004/48 sätetest liikmesriikidele kohustus tunnustada kollektiivse esindamise organisatsioonide õigust pöörduda oma nimel kohtusse laiendatud litsentside esemeks olevate õigustega seotud vaidluste lahendamiseks. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas selline kohustus oleks kooskõlas harta artiklitega 17 ja 47 tagatud õigustega.
65. Võttes arvesse ettepanekut teisele eelotsuse küsimusele antava vastuse kohta, ei pea ma kolmandale küsimusele vastamist vajalikuks. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud probleem saab tekkida ja seda saab käsitleda üksnes kollektiivse esindamise organisatsioonidele kohtusse pöördumise õigust andvate riigisiseste õigusnormide kontekstis, ent käesoleval juhul sellised õigusnormid puuduvad(34).
66. Lisan, et kollektiivse esindamise organisatsioonide kohtusse pöördumise õiguse tunnustamisest saab kasu olla vaid juhul, kui loojate huvid ja põhiõigused on nõuetekohaselt tagatud, mis sõltub direktiivi 2014/26 sätetega osaliselt ühtlustatud liikmesriigi materiaalõigus- ja menetlusnormidest kogumis.
67. Need õigusnormid puudutavad selliseid küsimusi nagu see, kas õiguste teostamise valdkonnas on olemas opt-out-mehhanism, kas õiguste omajal on õigus sekkuda või vastuväiteid esitada, millised tagajärjed on kollektiivse esindamise organisatsiooni võimaliku loobumise korral, milline ulatus ja millised tagajärjed on alternatiivsetel vaidluste lahendamise menetlustel, või veel see, kas õiguste teostajal saab tekkida selline lepinguvälisest võlasuhtest tulenev hüvitamiskohustus nagu käsundita asjaajamise korral. Käesoleva vaidluse asjaoludel oleksid need küsimused siiski hüpoteetilised.
Ettepanek
68. Kõiki eeltoodud seisukohti arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Korkein oikeuse (Soome kõrgeim kohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Intellektuaalomandi õiguste kollektiivse esindamise organisatsioonide õigus taotleda Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta II peatükis ette nähtud meetmete, menetluste ja õiguskaitsevahendite kohaldamist selle direktiivi artikli 4 punkti c tähenduses eeldab seda, et neile on antud õigus pöörduda kohtusse oma vastutusalasse jäävate subjektiivsete õiguste kaitseks. Sellekohaste sätete puudumisel kohaldatavates õigusaktides võib selline õigus tuleneda üldisest õiguslikust raamistikust, tingimusel et selle ulatus ja tagajärjed isikute olukorrale on piisavalt selgelt ja täpselt määratletud.
2. Direktiivi 2004/48 artikli 4 punkti c sätteid tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid ei pea tunnustama selles sättes osutatud kollektiivsete litsentside andmise pädevusega organisatsioonide otsest huvi taotleda oma nimel selle direktiivi II peatükis ette nähtud meetmete, menetluste ja õiguskaitsevahendite kohaldamist, sealhulgas huvi esitada intellektuaalomandi õiguste rikkumise tuvastamise hagi, kui selline huvi kohaldatavatest riigisisestest õigusnormidest ei tulene.