KOHTUJURISTI ETTEPANEK
YVES BOT
esitatud 6. septembril 2012(1)
Kohtuasi C‑175/11
H. I. D.,
B. A.
versus
Refugee Applications Commissioner,
Refugee Appeals Tribunal,
Minister for Justice, Equality and Law Reform,
Iirimaa,
Attorney General
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud High Court (Iirimaa))
Kolmanda riigi kodaniku taotlus pagulasseisundi saamiseks – Siseriiklik menetlus, milles kiirendatud korras või eelisjärjekorras vaadatakse läbi selliste isikute esitatud taotlused, kes kuuluvad kodakondsuse või päritoluriigi alusel määratletud teatavasse kategooriasse
1. Käesolevas kohtuasjas palub High Court (Iirimaa) Euroopa Kohtul tõlgendada kahte sätet direktiivis 2005/85/EÜ(2), millega kehtestatakse miinimumraamid pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetlusele. Esimesega neist sätetest, artikli 23 lõigetega 3 ja 4 on liikmesriikidele antud võimalus vaadata varjupaigataotlus läbi eelisjärjekorras või kiirendatud korras. Teise sätte, s.o artikli 39 kohaselt näevad liikmesriigid varjupaigataotlejatele ette õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile kohtumenetluses eeskätt nende varjupaigataotlust puudutava otsuse vastu.
2. Põhikohtuasja kaebajad, Nigeeria kodanikud, leiavad, et nende kahe sättega on vastuolus Iirimaal kehtestatud pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise süsteem, kuna selle süsteemi kohaselt võib Minister for Justice, Equality and Law Reform otsustada, et teatud liiki varjupaigataotlusi, mis on määratletud taotleja kodakondsuse alusel, tuleb läbi vaadata eelisjärjekorras või kiirendatud korras. Lisaks leiavad nad, et võimalus esitada kaebus Refugee Appeals Tribunalile (Iirimaa) ei taga neile õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.
3. Seega nende kahe punkti osas soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult seisukohta.
4. Käesolevas ettepanekus selgitan ma põhjusi, miks ma leian, et direktiivi 2005/85 artikli 23 lõikeid 3 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega ei ole vastuolus see, et liikmesriik näeb ette, et teatud sellist liiki varjupaigataotlused, mis on määratletud taotleja kodakondsuse või päritoluriigi alusel, vaadatakse läbi kiirendatud korras või eelisjärjekorras.
5. Seejärel selgitan ma, miks minu arvates tuleb selle direktiivi artiklit 39 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artiklit 47 tõlgendada nii, et nende sätetega ei ole vastuolus niisugused siseriiklikud normid, nagu põhikohtuasjas kõne all, mille kohaselt võib määratlemise eest vastutava asutuse otsuse peale esitada kaebuse Refugee Appeals Tribunalile ja High Courtile.
I. Õiguslik raamistik
A. Rahvusvaheline õigus
6. Genfis 28. juulil 1951(3) allkirjastatud pagulasseisundi konventsioon jõustus 22. aprillil 1954 ning seda täiendati 31. jaanuari 1967. aasta pagulasseisundi protokolliga, mis jõustus 4. oktoobril 1967.
7. Genfi konventsiooni artiklis 3 on sätestatud, et osalisriigid kohaldavad pagulastele konventsiooni sätteid, diskrimineerimata neid rassi, usu või päritolumaa pärast.
B. Liidu õigus
8. Direktiivi 2005/85 peamine eesmärk on kehtestada miinimumraamistik pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetlustele(4), et vähendada taotluste läbivaatamise menetluste erinevusi liikmesriikides.
9. Kõnealune Euroopa ühine varjupaigasüsteem põhineb Genfi konventsiooni täielikul ja üldisel kohaldamisel.(5)
10. Direktiivi 2005/85 põhjenduse 8 kohaselt austatakse direktiivis põhiõigusi ja peetakse kinni iseäranis hartaga tunnustatud põhimõtetest. Lisaks ilmneb selle direktiivi põhjendusest 9, et direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate isikute kohtlemise osas on liikmesriigid seotud kohustustega, mis tulenevad rahvusvahelistest õigusaktidest, millega nad on ühinenud ja mis keelustavad diskrimineerimise.
11. Selle direktiivi põhjenduses 27 on märgitud, et asjaolu, et otsuseid varjupaigataotluse ja pagulasseisundi äravõtmise kohta saab ELTL artikli 267 mõistes kohtus vaidlustada, peegeldab liidu õiguse aluspõhimõtet. Õiguskaitsevahendi tõhusus, ka seoses asjassepuutuvate faktide läbivaatamisega, sõltub iga liikmesriigi haldus- ja õigussüsteemist kui tervikust.
12. Direktiivi 2005/85 artikli 4 lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud, et liikmesriigid määravad tuvastava asutuse, mis vastutab varjupaigataotluste asjakohase läbivaatamise eest. Selleks on liikmesriigi kohtulaadne asutus või haldusorgan, kes vastutab varjupaigataotluste läbivaatamise eest ning on pädev võtma vastu esimese astme otsuseid.(6)
13. Tuvastava asutuse poolt taotluste läbivaatamisel tuleb järgida teatud hulka aluspõhimõtteid ja peamisi tagatisi.
14. Selle direktiivi artikli 8 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid tagavad, et tuvastavad asutused võtavad varjupaigataotluse kohta otsuse vastu pärast taotluse asjakohast läbivaatamist. Sel eesmärgil tagavad liikmesriigid, et:
a) taotlused vaadatakse läbi ja otsused tehakse individuaalselt, objektiivselt ja erapooletult;
b) täpset ja ajakohast teavet hangitakse erinevatest allikatest, nagu näiteks ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametilt (UNHCR) üldise olukorra kohta varjupaigataotluse esitanud isiku päritoluriigis ning vajadusel transiidiriikides, mille kaudu taotleja on liikmesriiki tulnud, ning et vastav teave on kättesaadav taotluste läbivaatamise ja otsuste vastuvõtmise eest vastutavale personalile;
c) taotluste läbivaatamise ja otsuste vastuvõtmise eest vastutaval personalil on vajalikud teadmised varjupaika ja pagulasi käsitlevatest õigusaktidest.”
15. Lisaks on direktiivi 2005/85 artikli 9 lõikes 1 ja lõike 2 esimeses lõigus sätestatud, et otsused tehakse kirjalikult, et taotluse rahuldamata jätmise korral esitatakse otsuses seda õigustavad asjaolud ja õiguslikud põhjused ning et teave otsuse vaidlustamise võimaluste kohta esitatakse samuti kirjalikult.
16. Samuti peavad varjupaigataotlejal olema miinimumtagatised, nimelt õigus saada teavet keeles, mida ta mõistab, õigus kasutada tõlki, õigus võtta ühendust UNHCR‑ga, õigus saada mõistliku aja jooksul teada otsusest tema varjupaigataotluse kohta või ka saada teavet tehtud otsuse tulemusest.(7) Enne kui tuvastav asutus võtab vastu otsuse, antakse varjupaigataotlejale võimalus tema varjupaigataotlusega seonduvaks küsitluseks, mille viib läbi pädevaks tunnistatud isik.(8)
17. Direktiivi 2005/85 III peatükis „Esimese astme menetlus” on taotluste läbivaatamise osas artikli 23 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud, et liikmesriigid tagavad, et taotluse menetlemine lõpetatakse võimalikult kiiresti, ilma et see piiraks taotluse piisavat ja põhjalikku läbivaatamist.
18. Selle direktiivi artikli 23 lõige 3 on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid võivad taotluse eelisjärjekorras läbi vaadata või kiirendada selle läbivaatamist vastavalt II peatükis sätestatud üldpõhimõtetele ja tagatistele, kaasa arvatud juhul, kui on tõenäoline, et taotlus on hästi põhjendatud või kui taotlejal on erivajadused.”
19. Sama võimalus taotlus eelisjärjekorras läbi vaadata või kiirendada selle läbivaatamist on liikmesriikidele antud rea juhtumite puhul, mis on loetletud selle direktiivi artikli 23 lõike 4 punktides a–o:
„Samuti võivad liikmesriigid ette näha, et taotluse läbivaatamist vastavalt II peatükis sätestatud üldpõhimõtetele ja tagatistele võib korraldada eelisjärjekorras või seda kiirendada, kui:
„a) taotleja on taotluse ja asjaolude esitamisel tõstatanud probleeme, mis ei seostu või seostuvad minimaalselt küsimusega, kas teda saab käsitada pagulasena direktiivi 2004/83/EÜ[(9)] alusel või
b) on selge, et taotlejat ei saa liikmesriigis käsitada pagulasena või pagulasseisundit vääriva isikuna direktiivi 2004/83[…] alusel, või
c) varjupaigataotlust peetakse põhjendamatuks:
i) kuna taotleja on pärit turvalisest päritoluriigist artiklite 29, 30 ja 31 tähenduses; või
ii) kuna riiki, mis pole liikmesriik, peetakse taotleja seisukohalt turvaliseks kolmandaks riigiks, ilma et see piiraks artikli 28 lõike 1 kohaldamist, või
d) taotleja on asutusi eksitanud, esitades valeandmeid või -dokumente või jättes avaldamata tema isikut ja/või rahvust käsitlevat teavet või dokumente, millel oleks võinud otsusele negatiivne mõju olla, või
e) taotleja on esitanud uue varjupaigataotluse uute isikuandmetega või
f) taotleja ei ole esitanud teavet, mille alusel oleks võimalik piisava kindlusega tuvastada tema isik või kodakondsus, või on tõenäoline, et taotleja on pahatahtlikult hävitanud või vabanenud isikut tõendavast dokumendist või reisidokumendist, mis oleks aidanud kindlaks teha tema isikut või kodakondsust;
g) taotleja on teinud ebajärjekindlaid, vastukäivaid, ebatõenäolisi või ebapiisavaid avaldusi, mis muudavad selgelt ebausutavateks tema väited, et ta on tagakiusatav direktiivi 2004/83[…] tähenduses või
h) taotleja on esitanud korduva taotluse, kus pole esitatud uusi asjasse puutuvaid asjaolusid tema isikliku olukorra või päritoluriigis valitseva olukorra kohta või
i) taotleja jättis mõjuva põhjuseta taotluse varem esitamata, kuigi tal oli võimalus seda teha;
j) taotleja esitab taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi või nurjata riigi territooriumilt tema väljasaatmist käsitleva varasema või vältimatu otsuse täideviimist;
k) taotleja on jätnud mõjuva põhjuseta täitmata direktiivi 2004/83[…] artikli 4 lõigetes 1 ja 2 või käesoleva direktiivi artikli 11 lõike 2 punktides a ja b ning artikli 20 lõikes 1 osutatud kohustused või
l) taotleja sisenes liikmesriigi territooriumile ebaseaduslikult või pikendas ebaseaduslikult oma riigis viibimist ning jättis mõjuva põhjuseta vastavate asutustega ühendust võtmata ja/või ei esitanud varjupaigataotlust niipea kui võimalik, arvestades tema riiki sisenemise asjaoludega või
m) taotleja ohustab liikmesriigi riiklikku julgeolekut või avalikku korda või taotleja on vastavalt siseriiklikule õigusele välja saadetud riiklikku julgeolekut või avalikku korda käsitlevatel mõjuvatel põhjustel või
n) taotleja keeldub andmast sõrmejälgi vastavalt asjaomastele ühenduse ja/või siseriiklikele õigusaktidele või
o) taotluse esitas vallaline alaealine, kelle suhtes kohaldatakse artikli 6 lõike 4 punkti c pärast seda, kui alaealise eest vastutavate vanemate või vanema taotlus on tagasi lükatud, ning tema isikliku olukorra või tema päritoluriigis valitseva olukorra kohta pole lisatud uusi asjakohaseid asjaolusid.”
20. Lisaks tuleneb direktiivi 2005/85 artikli 39 lõike 1 punktist a, et liikmesriigid tagavad, et varjupaigataotlejatel on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtumenetluses eeskätt nende varjupaigataotluse kohta tehtavate otsuste osas. Selleks näevad liikmesriigid ette tähtajad ja muud vajalikud eeskirjad, et taotlejal oleks võimalik kasutada oma õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.(10) Liikmesriigid võivad samuti sätestada tähtaja, mille jooksul peab kohus tuvastava asutuse otsuse läbi vaatama.(11)
21. Peale selle on liidu seadusandja määratlenud teatud mõisted. Nii on direktiivi 2005/85 artikli 2 punkti d kohaselt „lõplik otsus” otsus selle kohta, kas kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule antakse pagulasseisund direktiivi 2004/83 alusel, ning selle suhtes ei kohaldata enam direktiivi 2005/85 V peatükist tulenevat õiguskaitsevahendit. Viimati nimetatud direktiivi artikli 2 punkti e kohaselt on tuvastav asutus liikmesriigi kohtulaadne asutus või haldusorgan, mis vastutab varjupaigataotluse läbivaatamise eest ning on pädev võtma vastu esimese astme otsuseid, kui selle direktiivi I lisast ei tulene teisiti.
22. Selles lisas on ette nähtud, et direktiivi 2005/85 sätete kohaldamisel võib Iirimaa arvestada, et tuvastavaks asutuseks, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 2 punktis e, on Office of the Refugee Applications Commissioner (varjupaigataotluste läbivaatamise eest vastutava voliniku talitus, edaspidi „ORAC”), kui asi käsitleb selle kindlakstegemist, kas tunnistada asjaomane taotleja olukorrast sõltuvalt pagulaseks või mitte. Samast lisast ilmneb ka, et esimese astme otsused, mida on mainitud samas sättes, hõlmavad ka Refugee Applications Commissioneri soovitusi, kui asi käsitleb küsimust, kas tunnistada asjaomane taotleja olukorrast sõltuvalt pagulaseks või mitte.
C. Iiri õigus
23. 1996. aasta pagulaste seaduses (Refugee Act 1996), mida on muudetud 1999. aasta sisserändeseaduse (Immigration Act 1999) artikli 11 lõikega 1, 2000. aasta seaduse ebaseadusliku sisserände ja inimkaubanduse kohta (Illegal Immigrants (Trafficking) Act 2000) artikliga 9 ning 2003. aasta sisserändeseaduse (Immigration Act 2003) artikliga 7 (edaspidi „1996. aasta pagulaste seadus”), on eeskätt ette nähtud varjupaigataotlusi puudutavad menetlusnormid.
24. Nimelt ilmneb High Courti 9. veebruari 2011. aasta otsusest(12), mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on edastanud, et varjupaigataotlus vaadatakse läbi järgmiselt.
25. 1996. aasta pagulaste seaduse artikli 8 kohaselt esitatakse varjupaigataotlus Refugee Applications Commissionerile. Selle seaduse artiklis 11 on ette nähtud, et ORAC selle liikme ülesanne on vestelda taotlejaga, viia läbi uurimine ning esitada päringud vajaliku teabe saamiseks. Seejärel koostab ta aruande koos soovitusega, kas kõnealune taotleja tuleks tunnistada pagulaseks või mitte, ning edastab selle aruande Minister for Justice, Equality and Law Reformile.(13)
26. Vastavalt 1996. aasta pagulaste seaduse artikli 17 lõikele 1, kui Refugee Applications Commissioneri soovitus on positiivne, omistab Minister for Justice, Equality and Law Reform asjaomasele taotlejale pagulasseisundi. Juhul kui taotlejale soovitatakse pagulasseisundit mitte omistada, võib taotleja selle seaduse artikli 16 alusel Refugee Applications Commissioneri soovituse vaidlustada Refugee Appeals Tribunalis (Iirimaa).
27. Refugee Appeals Tribunalile esitatud kaebuse lahendamisel võib selle mõne liikme juures toimuda suuline menetlus. Selle kohtuistungi järel jätab Refugee Appeals Tribunal jõusse Refugee Applications Commissioneri soovituse või tühistab selle. Juhul kui ta rahuldab varjupaigataotleja kaebuse ja leiab, et soovitus peab olema positiivne, omistab Minister for Justice, Equality and Law Reform vastavalt selle seaduse artikli 17 lõikele 1 taotlejale pagulasseisundi. Vastupidisel juhul, kui Refugee Appeals Tribunal leiab, et soovitus on negatiivne, jääb Minister for Justice, Equality and Law Reformile kaalutlusõigus otsustada see seisund omistada või omistamata jätta.
28. Tulenevalt 2000. aasta seaduse ebaseadusliku sisserände kohta artiklist 5 võivad varjupaigataotlejad Refugee Applications Commissioneri soovituste ning Refugee Appeals Tribunali otsuste õiguspärasuse vaidlustada High Courtis, tingimusel et järgitakse varjupaigaasjadele kohaldatavaid eritingimusi. Selle sätte alusel esitatigi eelotsusetaotluse esitanud kohtule põhikohtuasjas kaebused.
29. High Courti otsuse peale saab Supreme Courtile selle sätte kohaselt apellatsioonkaebuse esitada ainult siis, kui High Court ise teeb otsuse apellatsioonkaebuse lubatavuse kohta (certificate of leave to appeal). Selleks on 2002. aasta seaduse kohtute ja kohtuametnike kohta (Courts and Courts Officers Act 2002) (põhikohtuasja asjaolude toimumise ajaks muudetud) artikli 46 lõikes 3 sätestatud, et High Court teeb otsuse apellatsioonkaebuse lubatavuse kohta kahe kuu jooksul alates kohtuistungi toimumisest. Seda tähtaega võib siiski pikendada.
30. Samuti tuleb täpsustada, et 1996. aasta pagulaste seaduse artiklis 12 on ette nähtud, et Minister for Justice, Equality and Law Reform võib juhul, kui ta peab seda vajalikuks või otstarbekaks, anda Refugee Applications Commissionerile ja/või Refugee Appeals Tribunalile kirjalikke juhiseid, nõudes, et sõltuvalt juhtumist üks neist või mõlemad vaatavad teatud kategooria taotlused läbi eelisjärjekorras. Eelisjärjekorras võidakse – nagu käesolevas kohtuasjas – taotlused läbi vaadata, olenevalt taotlejate päritoluriigist või tavapärasest elukohast või taotlejate perekondliku suhte tõttu või vanuse tõttu, eriti kui tegemist on alaealisega.
31. Sellega seoses saatis Minister for Justice, Equality and Law Reform 11. detsembril 2003 kõnealuse sätte alusel Refugee Applications Commissionerile ja Refugee Appeals Tribunalile juhise, et Nigeeria kodanike alates 15. detsembrist 2003 esitatud varjupaigataotlused vaadataks läbi eelisjärjekorras.
32. 1996. aasta pagulaste seaduse II lisas on märgitud, et Refugee Appeals Tribunal koosneb presidendist ja lihtliikmetest, keda Minister for Justice, Equality and Law Reform, tingimusel et sellega nõustub Minister for Finance, peab vajalikuks Refugee Appeals Tribunali asjade kiireks läbivaatamiseks ning kes enne ametisse nimetamist peavad olema praktiseerinud vähemalt viis aastat barrister’i või solicitor’ina. Refugee Appeals Tribunali liikmed nimetab Minister for Justice, Equality and Law Reform. Iga lihtliige nimetatakse ametisse kolmeks aastaks vastavalt tingimustele, mille on selle lisa sätteid arvestades Minister for Justice, Equality and Law Reform kindlaks määranud lihtliikme ametisse nimetamisel. Refugee Appeals Tribunali president täidab oma ülesandeid kirjaliku teenistuslepingu alusel, kus on toodud tingimused, mida Minister for Justice, Equality and Law Reform võib aeg-ajalt muuta, tingimusel et sellega nõustub Minister for Finance. Iga lihtliige saab tasu, hüvitisi ning kuluhüvitisi, mida Minister for Justice, Equality and Law Reform võib aeg-ajalt muuta, tingimusel et sellega nõustub Minister for Finance.
33. Selles lisas on samuti täpsustatud, et Refugee Appeals Tribunali lihtliikme võib ametist tagasi kutsuda Minister for Justice, Equality and Law Reform, kes märgib ära vastavad põhjused.
34. Refugee Appeals Tribunali töötajad on ametnikud 1956. aasta avaliku teenistuse seaduse (Civil Service Regulation Act 1956) tähenduses.
II. Põhikohtuasja asjaolud
35. Põhikohtuasja asjaolud, nagu need ilmnevad eespool viidatud High Courti 9. veebruari 2011. aasta otsusest, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on edastanud, on järgmised.
36. HID kohtuasi puudutab last, kes oli põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kümneaastane ja kes saabus Iirimaale koos oma emaga 2008. aastal; neil mõlemal on Nigeeria kodakondsus. Ema esitas oma alaealise tütre nimel ORAC‑le varjupaigataotluse, kuna teda ähvardab naiste ümberlõikamine ja surm, mis on tingitud tema isa suguvõsast. Paari üks laps on juba 2007. aastal sellise kohtlemise tagajärjel surnud.
37. Refugee Applications Commissioner leidis 15. augusti 2008. aasta aruandes, et alaealise taotlus tuleb tagasi lükata põhjusel, et ema avaldused on väheusutavad ning kohalik politsei pakub piisavat kaitset. Alaealise lapse ema esitas Refugee Appeals Tribunalile selle aruande peale kaebuse. Kaebuse lahendamine peatati kuni eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsuse tegemiseni käesolevates kohtuasjades.
38. BA kohtuasi on samuti seotud Nigeeria kodanikuga, kes sisenes augustis 2008 Iiri territooriumile ning esitas ORAC‑le varjupaigataotluse põhjusel, et tema seksuaalse sättumuse tõttu koheldakse teda tema päritoluriigis halvasti.
39. Refugee Applications Commissioner esitas oma 25. augusti 2008. aasta aruandes kõnealuse kodaniku taotluse kohta negatiivse arvamuse, leides, et viimase avaldused ei ole usutavad. BA esitas selle arvamuse peale Refugee Appeals Tribunalile kaebuse. 25. novembri 2008. aasta otsusega jättis viimane kaebuse rahuldamata põhjusel, et taotleja välja toodud asjaolud ei olnud usutavad.
40. H. I. D. ja B. A. esitasid mõlemad High Courtile kaebuse, paludes tühistada Refugee Applications Commissioneri vastavalt 15. ja 25. augusti 2008. aasta aruande ning Minister for Justice, Equality and Law Reformi 11. detsembri 2003. aasta juhise Nigeeria kodanike esitatud varjupaigataotluste eelisjärjekorras läbivaatamiseks.
41. Oma 9. veebruari 2011. aasta otsusega jättis High Court kaebajate kaebused ning nõuded rahuldamata.
42. Kaebajad paluvad High Courtil lahendada nende esitatud taotlus, mis puudutab kaebuse esitamist Supreme Courtile. 2000. aasta seaduse ebaseadusliku sisserände kohta artikli 5 kohaselt võib selle kaebuse esitada üksnes juhul, kui High Court teeb kaebuse esitamist lubava otsuse ning kinnitab, et tema otsus puudutab erilist üldist huvi sisaldavat õigusküsimust ning et üldistes huvides on kaebuse esitamine soovitav (certificate of leave to appeal).
III. Eelotsuse küsimused
43. Kuna High Courtil oli kahtlusi direktiivi 2005/85 teatud sätete tõlgendamise suhtes ning ta leidis, et on vajalik saada Euroopa Kohtult eelotsus, selleks et kindlaks teha, kas Supreme Courtile kaebuse esitamiseks tuleb anda luba, otsustas High Court menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas […] direktiiviga 2005/85[…] või […] [l]iidu õiguse üldpõhimõtete kohaselt on liikmesriigil keelatud võtta haldusmeetmeid, millega nähakse ette, et teatud liiki varjupaigataotlusi, mis on määratletud varjupaigataotlejate kodakondsuse või päritoluriigi alusel, vaadatakse läbi ja lahendatakse kiirendatud korras või eelisjärjekorras?
2. Kas […] direktiivi 2005/85[…] artiklit 39 koostoimes sama direktiivi põhjendusega 27 ja ELTL artikliga 267 tuleb tõlgendada nii, et nimetatud sätetega nõutav tõhus õiguskaitsevahend on siseriiklikus õiguses olemas, kui varjupaigataotluste kohta tehtud esimese astme otsuse läbivaatamise või edasikaebamisega seotud ülesanded on seadusega antud kohtule, mis on asutatud seaduse alusel ja mis on pädev tegema varjupaigataotlejate kasuks siduvaid otsuseid kõigis varjupaigataotlusega seotud õiguslikes ja faktilistes küsimustes, olenemata haldus- või organisatsioonilisest korraldusest, mis hõlmab kõiki alljärgnevaid tunnuseid või mõnda neist:
– valitsuse ministrile on jäetud kaalutlusõigus, mis võimaldab tal muuta varjupaigataotluse kohta tehtud keeldumisotsust;
– esimese astme otsuseid tegeva asutuse ja kaebusi lahendava asutuse vahel on organisatsioonilised või haldussuhted;
– otsuseid langetavad kohtu liikmed nimetab kolmeks aastaks ametisse minister ning nad töötavad osalise tööajaga ja saavad tasu juhtumipõhiselt;
– ministril on õigus anda [1996. aasta pagulaste] seaduse artiklis 12, artikli 16 [lõike 2B punktis b] ja artikli 16 lõikes 11 nimetatud liiki juhiseid?”
IV. Analüüs
44. Oma esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2005/85 artikli 23 lõikeid 3 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigil on keelatud teatud liiki varjupaigataotlustele, mis on määratletud varjupaigataotleja kodakondsuse või päritoluriigi alusel, kohaldada kiirendatud korras või eelisjärjekorras läbivaatamise menetlust.
45. Seejärel palub ta teise küsimusega sisuliselt selgitada, kas selle direktiivi artikliga 39 ning harta artiklis 47 ette nähtud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega on vastuolus sellised normid – nagu põhikohtuasjas –, millega võimaldatakse esitada tuvastava asutuse otsuste peale kaebus Refugee Appeals Tribunalile, mille staatuse sõltumatu kohtuna on kaebajad vaidlustanud.
A. Kiirendatud korras või eelisjärjekorras menetluse kohaldamine varjupaigataotleja kodakondsuse või päritoluriigi alusel
46. Kõigepealt on minu arvates tarvilik meenutada direktiivi 2005/85 mõtet.
47. Direktiivi 2005/85 eesmärk on selle artiklist 1 tulenevalt kehtestada liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuded lähtuvalt kahest peamisest põhimõttest, mis vastavad 15. ja 16. oktoobril 1999 Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise eesistujariigi järeldustes(14) soovitule: õiglusele ja tõhususele.(15)
48. Õigluse põhimõttele vastamiseks tugineb menetlus eeskätt hartas sätestatud õiguste ja aluspõhimõtete järgimisele.(16) Selle põhimõtte alla kuuluvad eespool nimetatud sätted, mis sisalduvad direktiivi 2005/85 II peatükis „Üldpõhimõtted ja tagatised”.
49. Tõhususe nõue on sätestatud selle direktiivi artikli 23 lõikes 2, mille kohaselt tagavad liikmesriigid, et varjupaigataotluse menetlemine lõpetatakse võimalikult kiiresti, ilma et see piiraks taotluse piisavat ja põhjalikku läbivaatamist.
50. Liikmesriikide võimalus kohaldada vastavalt selle direktiivi artikli 23 lõigetele 3 ja 4 kiirendatud korras või eelisjärjekorras menetlust lähtub sellest nõudest.
51. Nimelt, nagu on meenutatud direktiivi 2005/85 põhjenduses 11, on varjupaigataotluste kohta võimalikult kiiresti otsuse tegemine nii liikmesriikide kui ka varjupaigataotlejate huvides. See on minu arvates selgitatav eelkõige asjaoluga, et oluline on, et taotlejad saaksid oma tuleviku osas kiiresti selguse ning et liiga pikk menetlus võib neid heidutada ja viia nad selleni, et nad eelistavad riigis viibida ebaseaduslikult.
52. Eespool toodut arvestades tuleb siinkohal hinnata, kas teatavate varjupaigataotluste kiirendatud korras või eelisjärjekorras läbivaatamine, mis on sellistena klassifitseeritud taotleja kodakondsuse alusel, kujutab endast praktikat, mis vastab direktiivis 2005/85 nõutud tasakaalule.
53. Nii märgiti kohtuistungil, et varjupaigataotluse läbivaatamist kiirendatud korras või eelisjärjekorras saab selle direktiivi artikli 23 lõike 3 alusel ette näha üksnes siis, kui taotlus on põhjendatud või põhineb selle artikli lõikes 4 sätestatud kuueteistkümnest põhjendusest ühel, kui kõik viitab sellele, et see on põhjendamatu. Seega ei ole liikmesriikidel õigust kehtestada varjupaigataotluste kiirendatud korras või eelisjärjekorras läbivaatamine üksnes taotlejate kodakondsuse alusel.
54. Lisaks leiavad kaebajad, et taotluste kiirendatud korras või eelisjärjekorras läbivaatamise menetluse valimine võib puudutada vaid üksikut taotlust, mitte aga sellist taotluste kategooriat. Nad meenutavad eelkõige, et Genfi konventsiooni artiklis 3 on sätestatud, et osalisriigid kohaldavad pagulastele konventsiooni sätteid, diskrimineerimata neid rassi, usu või päritolumaa pärast. Seega on kaebajad seisukohal, et taotluste kiirendatud korras või eelisjärjekorras läbivaatamise menetluse kehtestamine sellise kriteeriumi alusel määratletud isikute kategooriale on vastuolus kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõttega.
55. Selle analüüsiga ei nõustu ma järgmistel põhjustel.
56. Direktiivi 2005/85 väljatöötamisel märkis liidu seadusandja korduvalt, et liikmesriikidel on pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse rakendamisel kaalutlusruum. Nii täpsustas Euroopa Komisjon direktiivi eespool nimetatud ettepanekus, et kõik õiglase ja tõhusa menetluse elluviimise normid on sätestatud nii, et need ei riiva liikmesriikide kaalutlusõigust panna vastavalt oma siseriiklikule poliitikale juhtumid tähtsuse järjekorda.(17)
57. Liidu seadusandja sama kavatsus jätta liikmesriikidele kaalutlusruum on leitav direktiivi osas, mis puudutab taotluse läbivaatamise menetlust. Nii on direktiivi põhjenduses 11 märgitud, et varjupaigataotluste läbivaatamine peaks olema korraldatud liikmesriikide äranägemisel, et nad saaksid vastavalt oma siseriiklikele vajadustele vaadata mis tahes taotluse läbi eelisjärjekorras või selle läbivaatamist kiirendada, võttes arvesse selle direktiivi nõudeid.
58. Direktiivi 2005/85 artikli 23 lõike 3 sõnastus näib minu hinnangul samuti seda toetavat. Kõnealuse sätte kohaselt „võivad” liikmesriigid taotluse eelisjärjekorras läbi vaadata või kiirendada selle läbivaatamist, „kaasa arvatud” juhul, kui on tõenäoline, et taotlus on põhjendatud või kui taotlejal on erivajadused. Samamoodi on selle artikli lõikes 4 antud liikmesriikidele võimalus kohaldada taotluste kiirendatud korras või eelisjärjekorras läbivaatamise menetlust 16 konkreetsel alusel, millega on põhjendatud sellise menetluse kohaldamine, kasutades samuti tegusõna „võima”.
59. Liidu seadusandja kavatses seega jätta liikmesriikidele õiguse valida varjupaigataotluste läbivaatamiseks kiirendatud korras või eelisjärjekorras toimuva menetluse(18), kui ta kasutas direktiivi 2005/85 artikli 23 lõikes 3 väljendit „kaasa arvatud”, mis minu hinnangul kinnitab, et sellist menetlust võib korraga kohaldada nii põhjendatud taotluste kui põhjendamata taotluste puhul.
60. Lisaks on Euroopa Kohus 28. juuli 2011. aasta otsuse Samba Diouf(19) punktis 29 toonitanud, et selle direktiiviga ette nähtud menetlused on miinimumnõuded ning liikmesriikidel on siseriikliku õiguse eripära arvesse võttes selle direktiivi sätete rakendamisel mitmes aspektis kaalutlusruum. See liikmesriikidele antud kaalutlusõigus on lahutamatu osa liidu seadusandja loodud ühisest varjupaigasüsteemist Euroopas.(20)
61. Tähelepanuta ei tohi jätta asjaolu, et kõnealune direktiiv on esimene etapp Euroopas ühise varjupaigasüsteemi loomisel(21) ning et sellega ühtlustatakse miinimumnõuded, kusjuures liikmesriigid ei ole kohustatud kohaldama ühtseid menetlusi ja säilitavad seega oma siseriikliku süsteemi.
62. Selles osas võib siseriiklik vajadus liikmesriigiti märkimisväärselt erineda, kuna vastuvõetud rändevood võivad olla väga erinevad. Selleks et toime tulla varjupaigataotlejate suure sissevooluga, nagu see näib tõenäoliselt olevat Iirimaa puhul seoses Nigeeria kodanikega(22), peab liikmesriikidel olema võimalus paremini menetlust korraldada, et varjupaigataotlusi võimalikult tõhusalt läbi vaadata, et täidetud oleks direktiiviga 2005/85 taotletav kiiruse eesmärk, tagades seejuures, et järgitakse direktiivis sätestatud miinimumnõudeid.
63. Mis puudutab menetluste korraldust ja nende tähtaegade kindlaksmääramist, siis tulenevalt liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõttest tuleb seega kohaldada liikmesriikide menetlusõigust.(23)
64. Kaebajate viidatud diskrimineerimiskeelu põhimõtte osas olgu meenutatud, et selle põhimõtte kohaselt on mitte üksnes nõutav, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt, vaid ka, et erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi.(24)
65. Varjupaiga andmise valdkonnas, eeskätt direktiiviga 2005/85 kehtestatud süsteemi puhul tuleb tõdeda, et taotleja kodakondsusel on määrav roll.(25) Nimelt suunab taotleja päritoluriik tuvastava asutuse otsust, kuna viimane peab olema teadlik selle riigi üldisest olukorrast(26), selleks et tuvastada varjupaigataotlejat ähvardava ohu olemasolu või puudumine ning vastaval juhul kaitse vajadus.
66. Nimelt sel põhjusel viis liidu seadusandja sisse turvalise päritoluriigi käsitluse, mille kohaselt juhul, kui kolmandat riiki võib pidada selliseks riigiks, peaksid liikmesriikidel olema võimalik seda turvalisena määratleda ja eeldada selle turvalisust konkreetse taotleja jaoks.(27) Nii peaks liikmesriikidel olema võimalik lähtuda Euroopa Liidu Nõukogu koostatud turvalise päritoluriigi ühisest miinimumnimekirjast(28) ning varjupaigataotluse kontrollimisel tugineda ümberlükatavale eeldusele, et need riigid on turvalised.(29) Liikmesriigid ise võivad direktiivi 2005/85 artikli 30 kohaselt määratleda kolmandad riigid, mida varjupaigataotluste läbivaatamise eesmärgil peetakse turvalisteks päritoluriikideks, kuid mis ei ole selles ühises nimekirjas.
67. Selle raames nägi liidu seadusandja varjupaigataotluste läbivaatamise lihtsustamiseks ise ette, et liikmesriigid võivad otsustada, et menetlus toimub eelisjärjekorras või kiirendatud korras, kui varjupaigataotlus loetakse põhjendamatuks asjaolu tõttu, et taotleja on pärit turvalisest päritoluriigist selle direktiivi artiklite 29–31 tähenduses, või kuna riiki, mis ei ole liikmesriik, peetakse taotleja seisukohalt turvaliseks kolmandaks riigiks.(30) Seega on siin tingimata selleks teguriks kodakondsus, millega põhjendatakse taotluse eelisjärjekorras või kiirendatud korras läbivaatamist. Järelikult ei ole sellele kriteeriumile tuginemine mingil juhul olemuselt vastuolus direktiiviga 2005/85.
68. Lisaks, kui samast riigist on esitatud suur hulk varjupaigataotlusi, näib, et selle direktiiviga taotletava tõhususe eesmärgiga on kooskõlas tahe need taotlused eelisjärjekorras läbi vaadata, kuna läbivaatamisega tegelevad töötajad on siis paremini teadlikud ohtudest, mis võivad ähvardada selle riigi kodanikke, kuna neil töötajatel eeldatakse olevat täpset ja ajakohastatud teavet nimetatud riigis valitseva üldise olukorra kohta. Taotluste läbivaatamine on niisiis lihtne ja kiire, mis on samuti taotlejate huvides.
69. Kuna direktiivi 2005/85 eesmärk on kehtestada pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetlusele miinimumraamistik, tagades, et liikmesriigid järgivad miinimumnõudeid, mis on kehtestatud eelkõige direktiivi II peatükis, siis tuleb diskrimineerimise puudumist minu hinnangul kontrollida lähtuvalt teisest vaatepunktist.
70. Minu arvates tuleb nende varjupaigataotlejate olukorda, kes on kõik sarnases olukorras, kuna neile kõigile laieneb rahvusvaheline kaitse, võrrelda vastavalt sellele, kuidas neid koheldakse pagulasseisundi omistamise menetluse käigus. Diskrimineerimise oht ei pruugi tuleneda, nagu öeldud, kodakondsuse kui kriteeriumi kasutamisest alusena taotluse eelisjärjekorras või kiirendatud korras menetlemisele, vaid selle menetluse tagajärgedest, kui selle ülesehituse ja tähtaegadega on võetud isikutelt, keda see menetlus puudutab, tagatised, mis on nõutud direktiivi 2005/85 artiklis 23, milles on täpsustatud, et neid kohaldatakse igat liiki menetlustele.
71. Järelikult ei või sellise eelisjärjekorras läbivaatamise menetluse kehtestamine, nagu põhikohtuasjas, tuua kaasa seda, et praktikas muutub võimatuks või tulemusetuks nende õiguste teostamine, mis selle direktiivi kohaselt on Nigeeria kodanikest varjupaigataotlejatel. Nimelt peab viimastel olema tõendite kogumiseks ja esitamiseks piisav tähtaeg, et põhjendada oma taotlust(31), mis seega võimaldab tuvastaval asutusel õiglaselt ja täielikult kontrollida nende taotlusi ning veenduda, et taotlejaid ei ähvarda nende päritoluriigis oht.
72. Käesoleval juhul ei leia ma, et Nigeeria kodanike olukorda käsitletaks asjaolu tõttu, et nende varjupaigataotluse suhtes kohaldatakse eelisjärjekorras läbivaatamise menetlust, erinevalt nende varjupaigataotlejate olukorrast, kes pärinevad muudest kolmandatest riikidest.(32) Igal juhul peab siseriiklik kohus kontrollima, kas direktiivi 2005/85 II peatükis toodud kõiki aluspõhimõtteid ja peamisi tagatisi on konkreetselt H. I. D. ja B. A. varjupaigataotluste eelisjärjekorras läbivaatamisel järgitud.
73. Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvestades olen ma arvamusel, et direktiivi 2005/85 artikli 23 lõikeid 3 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega ei ole vastuolus see, et liikmesriik näeb ette, et teatud sellist liiki varjupaigataotlused, mis on määratletud taotleja kodakondsuse või päritoluriigi alusel, vaadatakse läbi kiirendatud korras või eelisjärjekorras.
B. Tõhusa õiguskaitsevahendi tagamine direktiivi 2005/85 artikli 39 tähenduses
74. Oma teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas Iirimaa normides kehtestatud süsteemiga, mis puudutab pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetlust, järgitakse tagatist tõhusale õiguskaitsevahendile, nagu on ette nähtud direktiivi 2005/85 artiklis 39 ja harta artiklis 47.
75. Meenutagem, et selle direktiivi artikli 39 lõike 1 punktis a on sätestatud, et liikmesriigid on kohustatud tagama, et varjupaigataotlejatel on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtumenetluses varjupaigataotluse kohta tehtava otsuse osas. Harta artiklis 47 on omakorda sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte(33).
76. Kõnealuse direktiivi põhjenduses 27 on täpsustatud, et asjaolu, et otsuseid varjupaigataotluse ja pagulasseisundi äravõtmise kohta saab ELTL artikli 267 mõistes kohtus vaidlustada, peegeldab liidu õiguse üldpõhimõtet.
77. Kaebajad väidavad eelkõige, et Refugee Appeals Tribunal ei ole kohus selle sätte tähenduses.
78. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et hinnates üksnes liidu õiguse valdkonda kuuluvat küsimust, kas eelotsusetaotluse esitanud organ kujutab endast kohut selle sätte tähenduses, võtab Euroopa Kohus arvesse selliseid asjaolusid, nagu organi õiguslik alus, alalisus, otsuste kohustuslikkus, menetluse võistlevus, õigusnormide kohaldamine organi poolt ning tema sõltumatus.(34)
79. Õiguslikku alust, alalisust ja õigusnormide kohaldamist puudutavad kriteeriumid ei tekita Refugee Appeals Tribunali osas mingit kahtlust.(35) Seevastu vaidlevad kaebajad vastu asjaolule, et selle organi otsused on kohustuslikud, selle menetlus on võistlev ning see on sõltumatu. Need on seega kolm punkti, mida ma järgemööda analüüsin.
80. Esiteks tuleb tõdeda, et 1996. aasta pagulaste seaduse artiklis 15 ja artikli 16 lõikes 1 on Refugee Appeals Tribunal loodud kohtuna, mis on pädev kontrollima ja lahendama kaebusi, mis on esitatud Refugee Applications Commissioneri soovituste peale, mis on – meenutagem – varjupaigataotlusi puudutavad esimese astme otsused.(36) Lisaks juhul, kui Refugee Appeals Tribunal peaks kaebuse rahuldama, on Minister for Justice, Equality and Law Reform selle seaduse artikli 17 lõike 1 alusel kohustatud omistama pagulasseisundi. Üksnes juhul, kui Refugee Appeals Tribunal ei rahulda varjupaigataotleja kaebust, võib Minister for Justice, Equality and Law Reform siiski otsustada pagulasseisundi omistada. Seega puudub tal igasugune tegutsemisruum, kui otsus on tehtud varjupaigataotleja kasuks. Refugee Appeals Tribunali positiivsed otsused on seega kohustusliku jõuga ja riigiasutustele siduvad.
81. Teiseks olgu meenutatud, et võistleva menetluse nõue ei ole absoluutne kriteerium.(37) Seetõttu leian ma, et väheoluline on asjaolu, et ORAC ei pea olema Refugee Appeals Tribunalis esindatud. Seevastu märgin ma, et 1996. aasta pagulaste seaduse artikli 16 lõikes 5 on sätestatud, et Refugee Applications Commissioner edastab Refugee Appeals Tribunalile koopia kõigist aruannetest, dokumentidest ja kirjalikest avaldustest, mis on talle esitatud selle seaduse artikli 11 alusel, ning kirjaliku teate taotlust puudutava mis tahes muu sellise teabe laadi ja päritolu kohta, millest ta on uurimise käigus teada saanud. Selle seaduse artikli 16 lõike 8 kohaselt edastab Refugee Appeals Tribunal taotluse esitajale ja tema solicitor’ile ning ÜRO pagulaste ülemvolinikule vastava taotluse korral samad koopiad. Lisaks võib Refugee Appeals Tribunal samuti pidada kohtuistungi, kuhu võib ta kutsuda iga isiku, kellelt ütluste saamine on nõutav, ning kuulata ära taotleja ja Refugee Applications Commissioneri(38). Seega on igal poolel võimalus esitada Refugee Appeals Tribunalile kogu teave, mis on vajalik taotluse rahuldamiseks või kaitse teostamiseks.
82. Ma märgin samuti, et selle seaduse artikli 16 lõikes 16 on sätestatud, et enne kaebuse suhtes otsuse tegemist võtab Refugee Appeals Tribunal arvesse eelkõige Refugee Applications Commissioneri aruannet, kõiki viimase või ÜRO pagulaste ülemvoliniku esitatud märkusi, kohtuistungil esitatud tõendeid ja tehtud avaldusi ning kõiki dokumente, kirjalikke avaldusi ja muud teavet, mis on Refugee Applications Commissionerile esitatud.
83. Refugee Appeals Tribunalil on seega ulatuslik kontrollipädevus, kuna ta lahendab nii faktilisi kui õiguslikke küsimusi ning hindab talle esitatud tõendeid.
84. Kolmandaks ja ühtlasi viimaseks leiavad kaebajad, et Refugee Appeals Tribunal ei ole sõltumatu. Nad väidavad eelkõige, et Refugee Appeals Tribunali, ORAC ja Minister for Justice, Equality and Law Reformi vahel on organisatsioonilised sidemed ning selle kohtu liikmed on avatud välisele survele. Eeskätt võtavad kohtult selle iseseisvuse kohtu liikmete nimetamine ja ametisse nimetamise tingimuste kindlaksmääramine, tasustamine ja volituste muud aspektid.
85. Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale tähendab õigusemõistmisele loomupärane sõltumatuse mõiste eelkõige seda, et asjaomane organ tegutseb edasikaevatud otsuse vastu võtnud asutuse suhtes kolmanda isikuna.(39) Euroopa Kohus märkis, et see mõiste sisaldab kahte aspekti. Esimene, väline aspekt eeldab, et organ oleks kaitstud välise sekkumise või surve eest, mis võiks ohtu seada selle liikmete otsustamise sõltumatuse neile lahendamiseks antud vaidluste osas. Teine, sisemine aspekt on seotud erapooletuse mõistega ja selle eesmärk on võrdse distantsi säilitamine menetlusosaliste ja nende vastavate huvide vahel menetluse eset arvestades.(40)
86. Käesoleval juhul on 1996. aasta pagulaste seaduse artikli 15 lõikes 2 sätestatud, et Refugee Appeals Tribunal on oma ülesannete täitmisel sõltumatu. Meenutagem, et kui ta teeb otsuse varjupaigataotleja kasuks, on Minister for Justice, Equality and Law Reform selle otsusega seotud ning tal ei ole seega õigust seda otsust kontrollida. Mis puudutab ametisse nimetamise ja tasustamise norme, siis need ei sea minu hinnangul kahtluse alla Refugee Appeals Tribunali sõltumatust. Viimase liikmed nimetatakse kindlaksmääratud ajavahemikuks ametisse isikute hulgast, kes on praktiseerinud vähemalt viis aastat barrister’i või solicitor’ina, kusjuures Minister for Justice, Equality and Law Reformi poolt nende ametisse nimetamine ei erine viisist, kuidas see toimub enamiku siseriiklike kohtute puhul liidus.
87. Keerulisem on küsimus Refugee Appeals Tribunali liikmete tagasikutsumise kohta. Ma meenutan, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et sõltumatuse ja erapooletuse tagatised eeldavad selliste normide olemasolu, mis puudutavad muu hulgas organi liikmete tagasikutsumise aluseid ning mis lubavad ümber lükata üksikisiku põhjendatud kahtlusi selles osas, kas nimetatud organ on väljaspool väliste tegurite haardeulatust, ja selles osas, kas nimetatud organ on tema ees olevate huvide suhtes neutraalne.(41) Eelotsusetaotluse esitanud organi sõltumatuse tingimuse täidetuks lugemiseks on kohtupraktika kohaselt eelkõige nõutav, et selle organi liikmete tagasikutsumise juhud oleksid kindlaks määratud sõnaselgete õigusnormidega.(42)
88. Käesoleval juhul ilmneb 1996. aasta pagulaste seaduse II lisa artiklist 7, et Refugee Appeals Tribunali lihtliikmed saab ametist tagasi kutsuda Minister for Justice, Equality and Law Reform, kes märgib ära vastavad põhjused. Kahjuks ei ole olukordasid, milles Refugee Appeals Tribunali liikmeid saab ametist tagasi kutsuda, täpsemalt kindlaks määratud. Minister for Justice, Equality and Law Reformil on seega lai kaalutlusõigus. Peale selle ei ole täpsustatud, et Refugee Appeals Tribunali liikme tagasikutsumise otsust saab kohtulikult kontrollida.
89. Sellegipoolest on minu hinnangul järgmistel põhjustel võimalik kummutada kahtlus selles osas, kas Refugee Appeals Tribunal on väljaspool väliste tegurite haardeulatust.
90. Ma leian, et pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise Iiri süsteem suudab tagada ka õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile. Nagu 2000. aasta seaduse ebaseadusliku sisserände kohta artiklist 5 eespool ilmnes, võivad varjupaigataotlejad samuti vaidlustada Refugee Applications Commissioneri soovituste ning Refugee Appeals Tribunali otsuste kehtivuse High Courtis, mille otsuse peale võib omakorda esitada kaebuse Supreme Courtile. Nii juhtus ka käesolevas kohtuasjas, kus kaebajad esitasid eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse Refugee Applications Commissioneri soovituse ja Refugee Appeals Tribunali otsuse peale.
91. Seega on minu hinnangul täiesti võimatu, et High Court või Supreme Court võiks jõusse jätta otsused, mis on tehtud Iiri valitsuse survel. Vastupidi välistab nende kaebuste olemasolu ise igasuguse surve avaldamise katse Refugee Appeals Tribunali tasandil.
92. Selles osas meenutan ma, et direktiivi 2005/85 põhjenduses 27 on märgitud, et õiguskaitsevahendi tõhusus, ka seoses asjassepuutuvate faktide läbivaatamisega, sõltub iga liikmesriigi haldus- ja õigussüsteemist kui tervikust. Liikmesriikidel on seega minu arvates oma menetlusliku korralduse osas teatav hindamisruum, eeldusel et siseriiklik kohus saab kontrollida põhjusi, miks pädev haldusasutus leidis, et rahvusvahelise kaitse taotlus on põhjendamatu või põhineb kuritarvitusel, ilma et nende põhjuste suhtes kehtiks ümberlükkamatu õiguspärasuse eeldus.(43)
93. Seda lähenemist on korduvalt kinnitanud Euroopa Inimõiguste Kohus, tehes seda viimati oma otsuses I. M. vs. Prantsusmaa.(44) Nii märkis kohus, et tema põhihuvi on tuvastada, kas on olemas tõhusad tagatised, mis kaitsevad kaebajat meelevaldse tagasisaatmise eest riiki, kust ta põgenes.(45) Kohus täpsustas ka, et siseriiklikus õiguses ette nähtud õiguskaitsevahendite kogum võib täita Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 13, mis puudutab õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, sätestatud nõuded, isegi kui ükski nendest õiguskaitsevahenditest üksi ei vasta tervikuna nõuetele.(46) Samuti meenutas Euroopa Inimõiguste Kohus, et see säte ei vii selleni, et selle alusel oleks nõutav kaebuse konkreetne vorm, ning et siseriiklike õiguskaitsevahendite korraldamine kuulub riikide kaalutlusruumi.(47)
94. Pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise Iiri süsteem tervikuna järgib seega minu hinnangul õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.
95. Seetõttu, arvestades eespool toodud asjaolusid kogumis, olen ma seisukohal, et direktiivi 2005/85 artiklit 39 ja harta artikli 47 tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega ei ole vastuolus niisugune siseriiklik norm, nagu on põhikohtuasjas kõne all, mille kohaselt võib tuvastava asutuse otsuse peale kaebuse esitada Refugee Appeals Tribunalile ja High Courtile.
V. Ettepanek
96. Eespool toodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata High Courti esitatud küsimustele järgmiselt:
1. Nõukogu 1. detsembri 2005. aasta direktiivi 2005/85/EÜ liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta artikli 23 lõikeid 3 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega ei ole vastuolus see, et liikmesriik näeb ette, et teatud sellist liiki varjupaigataotlused, mis on määratletud taotleja kodakondsuse või päritoluriigi alusel, vaadatakse läbi kiirendatud korras või eelisjärjekorras.
2. Direktiivi 2005/85 artiklit 39 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega ei ole vastuolus niisugused siseriiklikud normid, nagu on põhikohtuasjas kõne all, mille kohaselt võib tuvastava asutuse otsuse peale kaebuse esitada Refugee Appeals Tribunalile ja High Courtile.