ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)
6. juuli 2011(*)
Ühenduse kaubamärk – Ühenduse sõnamärgi BETWIN taotlus – Absoluutsed keeldumispõhjused – Kirjeldavus – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktid b ja c – Põhjendamiskohustus – Võrdne kohtlemine – EÜ artikkel 49
Kohtuasjas T‑258/09,
i-content Ltd Zweigniederlassung Deutschland, asukoht Berliin (Saksamaa), esindajad: advokaat A. Nordemann, hiljem advokaadid A. Nordemann ja T. Boddien,
hageja,
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), esindaja: S. Schäffner,
kostja,
mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti neljanda apellatsioonikoja 4. mai 2009. aasta otsuse peale (asi R 1528/2008‑4), mis käsitleb taotlust registreerida sõnamärk BETWIN ühenduse kaubamärgina,
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees O. Czúcz (ettekandja), kohtunikud I. Labucka ja K. O’Higgins,
kohtusekretär: ametnik C. Heeren,
arvestades 6. juulil 2009 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldust,
arvestades 7. oktoobril 2009 Üldkohtu kantseleisse saabunud vastust,
arvestades 6. jaanuaril 2010 Üldkohtu kantseleisse saabunud repliiki,
arvestades 30. novembril 2010 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja i‑content Ltd Zweigniederlassung Deutschland esitas 20. aprillil 2008 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) alusel sõnamärgi BETWIN ühenduse kaubamärgina registreerimise taotluse.
2 Teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 35, 38 ja 41 ning vastavad nendes klassides järgmisele kirjeldusele:
– klass 35: „reklaam; ärijuhtimisteenused; ärikorraldus; äriühingute nõustamine; kontoriteenused; majandusprognoosid ja ‑analüüsid; käitumuslik uuring; turundus; otseturundus; turu-uuringud; suhtekorraldus (Public Relations) (teenusena); äritegevuse hinnangud; äriühingu korralduse ja juhtimise nõustamine; müügikampaaniad (Sales Promotion) (teenusena); kuulutuste turustamine; agentuuriteenused sh kaupade müügi- ja ostulepingute vahendus; arvuti andmebaasides info süstematiseerimine; (teave) äri ja ettevõtjate kohta; raamatupidamine, raamatupidamisteenused; reklaamiaja rentimine massiteabevahendites; reklaammaterjalide levitamine; dokumentide paljundamine; rahvastikuküsitlused; reklaamtekstide väljaandmine; temaatiliste ajakirjandusartiklite kogumine ja kompileerimine; tekstitöötlus; ärialane vahendus teenusena; kõnekeskuse kasutamine müügiks, nõustamiseks või klienditeeninduseks; äritegevuse, korralduse ja reklaami kavade arendamine; finantssponsorlus; raadio- ja telesaadete korralduslik ja reklaamialane kavandamine ning arendus; kaubandus- ja reklaamnäituste korraldamine ja läbiviimine; etenduste, mängude, loterii, võistluste, tantsupidude, liisuheitmise ja konkursside äriline, korralduslik ja reklaamialane kavandamine ning arendus; eelkõige veebis ja veebi jaoks teabesüsteemi, andmetöötlusvõrgu, andmebaaside ja algoritmide äriline ja korralduslik arendus; reklaammaterjali üürimine; personalijuhtimisalane nõustamine; majanduslikud uuringud ja küsitlused; oksjoni korraldamine; äriuuringud; postimüügireklaam; äritegevuse ekspertiiside koostamine; väärisesemete hinnangud; kulude-tulude analüüs; hinnakujundusagentuuri teenused; äritegevuse konsultatsioonide teenused; telereklaam; äriinfo; turu- ja turundusuuringud; äritegevuse kavandamine; dokumentide paljundamine; reklaamtekstide avaldamine; failide elektrooniline haldus; dokumentide paljundamine; äritegevuse järelevalve; elektrooniline andmetöötlus; impordi-ekspordiagentuuri haldus; äriühingute alane uuring; majandusliku teabe, statistika, elektrooniliste andmebaaside ja muu majandusalase info kogumine, koostamine ja levitamine; turuanalüüs; reklaampinna üürimine; turu-uuringud; reklaammaterjali üürimine; kaubaesitlus reklaami eesmärgil; reklaamiagentuuri teenused; reklaamplakatid; kaubandus- ja reklaamnäituste ja ‑messide korraldamine; näidiste levitamine reklaami eesmärgil; müügiautomaatide üürimine; majandusprognooside koostamine; kuulutuste loomine teenusena; arvutivõrgureklaam; transkriptsioonide tegemine; varustamine teenusena (kaupade ja teenuste ostmine teiste äriühingute jaoks); mannekeeniteenused reklaamiks ja müügi edendamiseks; andmeotsing arvutifailides kolmandatele isikutele; temaatiliste ajakirjandusartiklite kogumine ja kompileerimine; fotokopeerimistööd; personali värbamine; psühholoogiline testimine personali valikuks; messide korraldamine äri- või reklaamieesmärgil; kuulutuste avaldamine kolmandate isikute nimel; info arvuti andmebaasides (kogumine); arvete esitamine; otsereklaam; info kogumine arvuti andmebaasides; raadioreklaam; koopiad; audiovisuaalne esitlus reklaami eesmärgil; reklaam reklaamtekstidega; reklaammaterjali (lendlehed, prospektid, trükised, kaubanäidised) levitamine;”
– klass 38: „side; raadio- ja teleprogrammi edastamine, ka kaabellevi kaudu; teabe kogumine ja pakkumine; uudisteagentuurid; andmeside protokollide tegemine või kättesaadavaks tegemine teabevahetuseks või -ülekandeks kahe või enama sidepartneri vahel; elektronpostiaadressi kättesaadavaks tegemine; infoedastus; info- ja kuvaedastus arvuti abil; juurdepääsu pakkumine andmebaasidele elektrooniliste sidevahendite (internet) kaudu andmete ja info allalaadimiseks; elektronpostiga varustamine; raadiosaadete edastamine; telefoni- ja teletekstiteenuste rakendamine; teletekstiteenused (vidéotex); kuva, heliteabe, graafika, andmete ja muu teabe edastamine, levitamine ja ülekandmine raadio, sidevahendite, elektrooniliste vahendite või interneti teel; interneti andmebaasidele juurdepääsu teenused; elektroonilised kuulutusteenused (side); telekommunikatsiooniseadmete kättesaadavaks tegemine kaupade ja teenuste tellimiseks elektroonilise andmeedastuse teel; satelliitülekanded; kohalikud telefoniteenused ja kaugekõneteenused, tagasi ja välisriigis helistamise teenused, mobiilsideteenused; otsepakkumise saadete edastamine; sideinfo; globaalsesse arvutivõrku juurdepääsu pakkumine; sõnumiedastus arvutivõrgus; võrkude kasutamine sõnumi-, kuva-, teksti-, heli-, signaali- ja andmeedastuseks; pressiteadete kogumine ja pakkumine; juurdepääsu pakkumine andmebaasidele; programmide edastamine internetis; sõnumite, dokumentide ja andmete vastuvõtmine ja saatmine elektroonilise ülekande teel; telefonikõnede või sidesõnumite taasedastamine; sõnumite elektrooniline edastamine; teadetetahvel ja elektroonilised tahvlid üldise huvi sõnumitele; videoülekandeteenused; info levitamine ja edastamine võrkudes või internetis; konverentssideteenused; traadita elektrooniline heli‑, andme-, faksi-, kuva- ja infoedastus; filmide ja audiovisuaalsete programmide edastamine; tekstide, sõnumite, teabe, heli, kuva ja andmete edastamine ja ülekanne; konverentskõneteenused (visiotéléphonie); raadiosaadete edastamine; tasulise televisiooni programmide edastamine; võrguteenused ja võrguülekanded, sh heliandmete, pildi ja video ülekanne ning konverentskõne ja konverentssideteenuste kättesaadavaks tegemine;”
– klass 41: „tõlkimine; haridus; väljaõpe; treeningud; meelelahutus; spordi- ja kultuurialane tegevus; igat liiki kollokviumide, konverentside, kongresside, seminaride, sümpoosiumide, töökodade ja näituste korraldamine ja läbiviimine kultuuri- ja hariduseesmärgil; meelelahutusüritused; etenduste, mängude, loterii, võistluste, tantsupidude, liisuheitmise, igat liiki konkursi produtseerimine, korraldamine ja läbiviimine; filmitootmine ja ‑produtseerimine; etenduste, raadio- ja teleprogrammide lavastamine ja produtseerimine; tekstide ja raamatute avaldamine; golfiväljakute, lõbustusparkide, puhkuse ja vaba aja veetmise alade haldus; teatri, spordikeskuse, spordisaali, staadioni ning muusika-, spordi- ja muude ürituste korraldamise asutuse haldus; haridus-, väljaõppe-, treeningute-, meelelahutus‑, spordi- ja kultuurisektoris vajalike vahendite ja esemete üürimine; igat liiki infoteatiste avaldamine, levitamine ja väljaandmine; jõusaali haldus; mängusaalid; kasiinode haldus; muusikaproduktsioon; pildi- ja helisalvestus; spordi-, mängu-, kihlveo- ja loteriiasutuste teenused, kaasa arvatud internetis ja interneti teel; spordi-, mängu-, kihlveo- ja loteriivahendite kättesaadavaks tegemine, kaasa arvatud internetis ja interneti teel; arvutivõrgus mängude, eriti elektrooniliste ja arvutivõrgumängude kohta info ning mängude tarkvara kättesaadavaks tegemine; etendustele ja muudele meelelahutusüritustele piletite reserveerimise korraldamine; uudistereportaažiteenused; spordi- ja vaba aja veetmise teenused; raadio- ja teleprogrammide, filmide, etenduste ja meelelahutussaadete otseülekandena produtseerimine ja esitamine; loteriiteenused; kasutajatele ülemaailmse arvutivõrgu ja/või interneti kaudu kättesaadavate elektrooniliste mängude kättesaadavaks tegemine; spordipargiteenused; otsepakkumissaadete produtseerimine; teabeprogrammide teenused raadiole ja televisioonile; vaba aja veetmise kohta info pakkumine; elektroonilised teenused väljaõppeks ja treeninguks; muusika-, heli-, filmi-, video-, ja telestuudio haldus; tervise- ja spordiklubiteenused; kino-, muusika-, spordi-, video- ja teatrialane meelelahutus; golfivõistluste korraldamine; mängusaalide haldus; raamatute ja võrguajakirjade avaldamine; reserveeringud meelelahutusüritustele; interneti ülekandmiseks mõeldud teabeprogrammid; teleprogrammide otsemüük mitmele kanalile; ülemaailmse arvutivõrgu või interneti teel kättesaadavad interaktiivsed mängud, meelelahutus ja konkursid ning elektroonilised mõistatused ja hasartmängud; spordi- ja kultuuriürituste ning ‑konkursside korraldamine ja läbiviimine; telestuudio teenused; fotograafiteenused; mängusaalide haldus; kirjastuse teenused; elektrooniliste võrkude kaudu meelelahutusinfo kättesaadavaks tegemine; fänniklubide haldus ja korraldus; spordiklubiteenused; otseülekannete korraldamine; interneti ja elektrooniliste suhtlusvõrkude kaudu mitmele mängijale mõeldud interaktiivsete mängude kättesaadavaks tegemine; helisalvestiste laenutus; spordiürituste korraldamine ja selleks vajaliku varustuse kättesaadavaks tegemine; info spordi, spordiürituste ja muude aktuaalsete sündmuste kohta; interneti teel kättesaadavaks tehtavad elektroonilised mängud ja konkursid; spordijärgimise teenused; kasiinode, hasartmängude, kaardimängude, kihlvedude, spordikihlvedude, osavusmängude ja üldiselt mängude haldus, läbiviimine ja korraldus; elektroonilise võrgu teel pakutavad mängud; mängude ja võistluste korraldamine; videomänge, elektroonilisi mänge, mänguautomaate, meelelahutuskeskusi või lõbustusparke puudutava info kättesaadavaks tegemine side- või elektrooniliste võrkude kaudu; meelelahutusinfo kättesaadavaks tegemine elektroonilise andmebaasi või interneti kaudu; piletite reserveerimine ja reserveeringud meelelahutus-, spordi- ja kultuuriüritustele; hobuste võiduajamise korraldamine; kasiinode haldus; elektrooniliste mängude võrgus kättesaadavaks tegemine; meelelahutusautomaatidega mängusaalide ja kasiinode ning kihlveo- ja igat liiki loterii keskuste haldus; statistika väljaandmine.”
3 Kontrollija lükkas kaubamärgitaotluse 10. septembri 2008. aasta otsusega määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktide b ja c (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktid b ja c) alusel kõigi asjaomaste teenuste osas tagasi.
4 Hageja esitas 22. oktoobril 2008 määruse nr 40/94 artiklite 57–62 (nüüd määruse nr 207/2009 artiklid 58–64) alusel kontrollija otsuse peale kaebuse.
5 Ühtlustamisameti neljas apellatsioonikoda jättis kaebuse 4. mai 2009. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) rahuldamata põhjusel, et sõnamärk BETWIN on kõiki osutatud teenuseid kirjeldav määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c tähenduses ning sellel puudub eristusvõime sama määruse artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses.
6 Kirjeldavuse osas rõhutas apellatsioonikoda, et tema hinnang põhineb sellel, mida kõnealune sõnamärk tähendab inglise keeles ja järelikult sellel, kuidas märki liidu ingliskeelsetes piirkondades tajutakse. Ta sedastas sisuliselt, et tervikuna võttes viitab sõnaosade „bet” ja „win” kombinatsioon võimalusele „kihla vedada ja võita” ning et tegemist on inglise keele reeglitele vastava liitsõnaga, mille a priori ilmne tähendus sõna „and” („ja”) väljajätmisega kuidagi ei muutu. Lisaks on selle liitsõna tähendus apellatsioonikoja sõnul otseselt mõistetav, sest asjaomane sõnamärk osutab lõpptarbijale, kellele kihlvedusid ja auhinnamänge pakutakse, otse ja ilma analüüsi vajaduseta, et pakutud teenused võimaldavad tal millegi võitmiseks panuseid teha (vaidlustatud otsuse punktid 15–17). Ta leidis ka, et tegemist on kombinatsiooniga kahest sõnavormist, mis koosmõjus annavad edasi teavet osutatud teenuste liigi ja eesmärgi kohta, järelikult ei saa see olla muud kui kirjeldav (vaidlustatud otsuse punkt 18). Apellatsioonikoda lükkas tagasi ka teise mooduse tõlgendada sõnamärki, mille registreerimist taotletakse, ehk tõlgenduse „be twin”, sest sõnum „ole kaksik” ei oleks asjaomaste teenuste puhul asjakohane (vaidlustatud otsuse punkt 19).
7 Taotletava kaubamärgiga hõlmatud teenuste kohta järeldas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 20, et need puudutavad põhiliselt hasartmängu- ja kihlveovaldkonda, mille eesmärk on võimaldada lõpptarbijal teha panuseid ja võita. Samuti leidis ta vaidlustatud otsuse punktis 21, et kaasaegses turustuses seotakse erinevaid müügiviise ja juhuslikke võiduvõimalusi, viidates eelkõige telekanalitele ja veebipakkumistele, milles kasutatakse müügi edendamiseks hasartmängulisi ja kihlveo elemente, ning otsepakkumiskanalitele. Lisaks märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 22, et kihlveo- ja auhinnamängude sektorist on saanud suurt käivet tootev sektor, mille kõiki pakkumisi ei saa pidada tõsiseks. Peale selle tuleneb vaidlustatud otsuse punktist 23, et apellatsioonikoja hinnangul on taotletud teenuste seas ka teenused, mis on tehniliselt vajalikud nende kihlvedude ning auhinnamängude teostamiseks ja müügiks, mille suhtes taotletav kaubamärk on samuti kirjeldav, sest nende abil on võimalik tagada kihlvedude ja auhinnamängude rakendamise tehnilised tingimused ning need võivad ka moodustada olulise osa mängu- ja meelelahutusesitlusest, sealhulgas näiteks telesaadetes. Klassi 35 kuuluvate teenuste osas leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 24 eelkõige, et neid kasutatakse selleks, et koostada majanduslikke ja statistilisi ülevaateid, mis on möödapääsmatud kihlveopakkujale riski, ehk loosi võiduvõimaluse ja kihlveo esemeks oleva sündmuse tõenäosuse vahelise suhte arvutamiseks. Ülejäänud teenuste, eelkõige klassi 35 kuuluvate teenuste kohta järeldas ta vaidlustatud otsuse punktis 25, et need puudutavad väga üldiselt müügi edendamist, ja võttes arvesse, et registreerimistaotlus puudutab asjaomaseid teenuseid väga üldiselt, tuleb keeldumist kinnitada kõigi nende teenuste osas, ning sedastas, et lisaks on kõik teenused lahutamatult seotud.
8 Peale selle leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 26, et hageja ei tuginenud apellatsioonikojas enam võimalike võrreldavate kaubamärkide registreeringutele, lisades, et igal juhul oli kontrollijal õigus neid arvesse võtta neile siduvat mõju omistamata.
9 Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b kohta sedastas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 27, et kirjeldava tähisena, mille tähendust igaüks on võimeline isegi ilma eriteadmisteta ja analüüsi vajaduseta mõistma, ei oma sõnamärk, mille registreerimist taotletakse, ka eristusvõimet. Lisaks leidis ta, et sellega antakse edasi vaid üldist kutset osaleda teatavates kihlvedudes või mängudes või saada majanduslikku kasu võidu näol, täpsustamata võimalikku seost konkreetse teenusepakkujaga, nii et sellel puudub eristusvõime määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses.
Poolte nõuded
10 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus ja kontrollija otsus;
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
11 Ühtlustamisamet palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
12 Kohtuistungil täpsustas hageja Üldkohtu küsimusele vastates, et loobub esimesest nõudest osas, milles taotles kontrollija otsuse tühistamist.
Õiguslik käsitlus
13 Hageja esitab oma hagi põhjenduseks neli väidet, millest esimene käsitleb määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c rikkumist, teine selle määruse artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumist, kolmas sama määruse artikli 83 koos võrdse kohtlemise põhimõttega ning 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklite 6 ja 14 rikkumist ning neljas EÜ artikli 49 rikkumist.
Esimene väide, mis käsitleb määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c rikkumist
Poolte argumendid
14 Hageja väidab, et apellatsioonikoda järeldas ebaõigelt, et taotletav kaubamärk on kirjeldav. Ta rõhutab, et see on leksikaalne leiutis, mis tervikuna ei ole kirjeldav ning mis on ülesehituse poolest ebatavaline, sest inglise keeles on kahe tegusõna kombinatsioon ebatavaline. Tema sõnul ei ole võimalik leida näiteid liitsõna saamiseks tegu- või nimisõna lisamisest sõnale „bet”. Pealegi ei ole taotletav kaubamärk ka moodustatud inglise keeles tavapärasel viisil sõnu ühendades nagu sõnade „bet” (kihla vedama, panus) ja „win” (võitma, võit) kombinatsioon.
15 Hageja sõnul ei saa väidet, et taotletav kaubamärk on kirjeldav, põhjendada asjaoluga, et kihlvedude ja õnnemängude valdkond on vahepeal muutunud väga laiaulatuslikuks.
16 Peale selle väidab hageja, et apellatsioonikoda ei analüüsinud asjakohasel viisil tema argumenti, et taotletavat kaubamärki saab ka lugeda kui sõnade „be” ja „twin” kombinatsiooni, nagu see on tarkvara beTwin puhul, ning juhindus ekslikust oletusest, mille kohaselt keskmine tarbija otsib alati esimesena kaubamärgi kirjeldavat tähendust.
17 Lõpuks märgib hageja teise võimalusena, et järeldus taotletava kaubamärgi võimaliku kirjeldavuse kohta oleks seda enam põhjendatud teenuste puhul, mis puudutavad otse kihlveo- ja õnnemänguteenuste pakkumist.
18 Ühtlustamisamet vaidleb hageja argumentidele vastu ja väidab, et sõna „betwin” on kirjeldav.
19 Ühtlustamisamet märgib eelkõige registreerimistaotluse esemeks olevate teenuste kohta, et sõnamärk BETWIN kirjeldab hasartmängusektori teenuseid ning neid kaubamärgitaotluses osutatud teenuseid, mis on tehniliselt vajalikud kihlvedude ja auhinnamängude teostamiseks ja müügiks. Ta täpsustab, et kõik klasside 35, 38 ja 41 teenused, millele on taotluses osutatud, on lahutamatult seotud ning esineb vähemalt tihe ja lahutamatu seos nende teenuste ning spordi- ja teiste kihlvedude, hasartmängude, loteriide, auhinna- või muude mängude vahel, või – veelgi enam – nende teenustega kaasneb kaudselt viimati nimetatute teostamine.
Üldkohtu hinnang
20 Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c kohaselt ei registreerita „kaubamärke, mis koosnevad ainult sellistest märkidest või tähistest, mis tähistavad kaubanduses sorti, kvaliteeti, kvantiteeti, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu või kaupade tootmise või teenuste pakkumise aega või muid kauba või teenuse omadusi.” Määruse sama artikli lõikes 2 on sätestatud, et „[l]õiget 1 kohaldatakse olenemata sellest, et registreerimata jätmise põhjused on ainult teatavas ühenduse osas.”
21 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale takistab määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt c selles sättes käsitletud märkide või tähiste kasutamise ainuõiguse andmist ainult ühele ettevõtjale põhjusel, et need on kaubamärgina registreeritud. See säte täidab üldise huvi eesmärki, mille kohaselt peavad sellised märgid või tähised olema kõikide jaoks vabalt kasutatavad (vt Üldkohtu 20. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑458/05: Tegometall International vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Wuppermann (TEK), EKL 2007, lk II‑4721, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika; Üldkohtu 9. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑304/06: Reber vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli (Mozart), EKL 2008, lk II‑1927, punkt 86).
22 Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktiga c hõlmatud kaubamärke ei peeta võimeliseks täitma kaubamärgi peamist ülesannet – identifitseerida kauba või teenuse päritolu, võimaldamaks kaubamärgiga tähistatud kaupa või teenust ostnud tarbijal hilisemate ostude korral teha sama otsus juhul, kui kogemus osutus positiivseks või teha teistsugune otsus, kui kogemus osutus negatiivseks (vt Üldkohtu 27. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑348/02 Quick vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Quick), EKL 2003, lk II‑5071, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika; eespool punktis 21 viidatud kohtuotsus Mozart, punkt 87; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 23. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑191/01 P: Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Wrigley, EKL 2003, lk I‑12447, punkt 30).
23 Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis c viidatud märgid ja tähised on need, mida võib asjaomase avalikkuse seisukohalt tavapäraselt kasutada kauba või teenuse, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse, tähistamiseks otseselt või üht selle olulist omadust mainides (vt Üldkohtu 22. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑19/04: Metso Paper Automation vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (PAPERLAB), EKL 2005, lk II‑2383, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika; eespool punktis 21 viidatud kohtuotsus Mozart, punkt 88).
24 Sellest tuleneb, et tähise kuulumine nimetatud sättes sisalduva keelu kohaldamisalasse eeldab seda, et tähisel on kõnealuste kaupade või teenustega piisavalt otsene ja konkreetne seos, mis võimaldab asjaomasel avalikkusel kohe ja ilma järele mõtlemata tajuda, et tegemist on kõnealuste kaupade või teenuste või nende mõne omaduse kirjeldusega (vt eespool punktis 23 viidatud kohtuotsus PAPERLAB, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
25 Samuti tuleb meenutada, et seda, kas tähis on kirjeldav, saab hinnata ainult ühelt poolt seoses sellega, kuidas asjaomane avalikkus tähist mõistab ja teiselt poolt seoses asjaomaste kaupade või teenustega (vt Üldkohtu 7. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑316/03: Münchener Rückversicherungs-Gesellschaft vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (MunichFinancialServices), EKL 2005, lk II‑1951, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Seoses avalikkusega, kelle suhtes tuleb kõnealust absoluutset keeldumispõhjust hinnata, sedastas apellatsioonikoda käesoleval juhul sisuliselt, et selle moodustavad keskmised tarbijad, mida hageja pealegi ei vaidlusta. Arvestades lisaks sellele asjaolu, et sõnamärk BETWIN koosneb ingliskeelsetest sõnadest, on põhjendatud apellatsioonikoja seisukoht, et see on kirjeldav, eelkõige inglise keelt kõneleva avalikkuse jaoks.
27 Seetõttu tuleb kontrollida, kas selle avalikkuse seisukohalt on seos kõnealuse sõnamärgi ning teenuste vahel, mille jaoks selle registreerimist taotletakse, piisavalt otsene ja konkreetne.
28 Mis puutub kõnealustesse teenustesse, siis tuleneb eespool punktist 2, et need kuuluvad klassidesse 35, 38 ja 41. Pooled on õigustatult ühel nõul selles, et need hõlmavad ühelt poolt teenuseid, mille esemeks on kihlvedude või õnnemängude pakkumine, ja teiselt poolt teenuseid, millel ei ole selle sektoriga otsest seost. Viimati nimetatute kohta väidab hageja teise võimalusena, et taotletavat kaubamärki ei saa igal juhul pidada neid kirjeldavaks. Üldkohus peab tarvilikuks hinnata vaidlustatud otsuse õiguspärasust kõigepealt esimese teenuste liigi osas, mille esemeks on kihlvedude või õnnemängude pakkumine.
– Taotletava kaubamärgi kirjeldavus kihlvedude või õnnemängude pakkumise teenuste puhul
29 Olgu meenutatud, et selleks, et uudissõnast või osade kombineerimise tulemuseks olevast sõnast koosnevat kaubamärki saaks pidada kirjeldavaks määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c tähenduses, ei piisa, kui tuvastatakse, et kõik selle osad on kirjeldavad. Tuvastama peab ka selle, et uudissõna või kombineeritud sõna ise on kirjeldav (eespool punktis 23 viidatud Üldkohtu otsus PAPERLAB, punkt 26; Üldkohtu 14. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑207/06: Europig vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EUROPIG), EKL 2007, lk II‑1961, punkt 28, ja 25. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑343/07: allsafe Jungfalk vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (ALLSAFE), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 22).
30 Kaubamärk, mis koosneb uudissõnast või osadest kombineeritud sõnast, millest igaüks on nende kaupade või teenuste omadusi kirjeldav, mille jaoks registreerimist taotletakse, on ka ise mainitud omadusi kirjeldav määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c tähenduses, välja arvatud juhul, kui esineb märgatav erinevus uudissõna või kombineeritud sõna ja seda moodustavate osade kogumi vahel. See eeldab, et tulenevalt kombinatsiooni ebaharilikkusest võrreldes mainitud kaupade ja teenustega jääb uudissõnast või kombineeritud sõnast mulje, mis on piisavalt erinev muljest, mis jääb seda moodustavate osade poolt edasiantavate tähenduste lihtsast ühendist, mistõttu uudissõna on midagi rohkemat kui selle elementide summa. Seoses sellega on samuti asjakohane läbi viia kõnealuse sõna analüüs vastavatest leksikaalsetest ja grammatilistest reeglitest lähtuvalt (vt eespool punktis 29 viidatud kohtuotsus ALLSAFE, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Mis puutub sellesse, kuidas käesoleval juhul asjaomane avalikkus taotletavat kaubamärki mõistab, siis tuleb märkida, nagu tegi apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 16, kinnitades nii kontrollija analüüsi, et taotletav kaubamärk koosneb kahest ingliskeelsest sõnast „bet” (kihla vedama, panus) ja „win” (võitma, võit). Tegemist on inglise keeles levinud sõnadega, mida hageja pealegi ei vaidlusta.
32 Nende kahe sõna kombinatsiooni kohta märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 16 ja 17, et kui seda tervikuna vaadelda, viitab see võimalusele „kihla vedada ja võita”. Tema hinnangul on kõnealune kombinatsioon asjaomase avalikkuse jaoks otseselt arusaadav ning pealegi on kahe sõna tähenduste vahel tihe seos: kihla veetakse selleks, et võita, ja võitmiseks peab olema panuse teinud. Mainitud hinnangut tuleb kinnitada. Nimelt, nagu apellatsioonikoda märgib, ei röövi sõna „and” väljajätmine midagi kombineeritud sõna „betwin” tähendusest. Nimelt sõltumata sellest, kas kõnealust sõna mõistetakse kui kahe nimisõna, tegevusnime või tegusõna järjestust, ei ole see ebaharilik või meelevaldne kombinatsioon, mille tähendus erineks seda moodustavate osade lihtsa ühendi tähendusest.
33 Kõnealustest teenustest toob apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 20 näiteks teenused, mis vastavad järgmisele kirjeldusele: „etenduste, mängude, loterii, võistluste, tantsupidude, liisuheitmise ja konkursside kavandamine ning arendus; mängude, loterii, võistluste, tantsupidude, liisuheitmise, igat liiki konkursi produtseerimine, korraldamine ja läbiviimine; mängusaalid; kasiinode haldus; spordi-, mängu-, kihlveo- ja loteriiasutuste teenused, kaasa arvatud internetis ja interneti teel; spordi-, mängu-, kihlveo- ja loteriivahendite kättesaadavaks tegemine, kaasa arvatud internetis ja interneti teel; mängusaalide haldus; interaktiivsete elektrooniliste mängude kättesaadavaks tegemine; kasiinode, hasartmängude, kaardimängude, kihlvedude, spordikihlvedude, osavusmängude ja üldiselt mängude haldus, läbiviimine ja korraldus; mänguautomaadid; kasiinode ja mängusaalide haldus; kihlveo- ja igat liiki loterii keskuste haldus” (edaspidi „vaidlustatud otsuse punktis 20 mainitud teenused”).
34 Kaubamärgitaotluses osutatud kolme teenuste klassi kohta, nagu neid on meenutatud eespool punktis 2, ehk klasside 35, 38 ja 41 osas tuleb täheldada, et klassi 35 kuuluvate teenuste nimekiri hõlmab järgmisi teenuseid: etenduste, mängude, loterii, võistluste, tantsupidude, liisuheitmise ja konkursside äriline, korralduslik ja reklaamialane kavandamine ning arendus, mida seetõttu, et need on peaaegu identsed vaidlustatud otsuse punktis 20 mainitud teenustega, puudutavad apellatsioonikoja poolt punktis 20 toodud argumendid, isegi kui vaidlustatud otsuses pole seda otseselt märgitud. Mis puutub klassi 38, siis ükski selles loetletud teenustest ei vasta samas vaidlustatud otsuse punktis 20 mainituile. Klassi 41 kuuluvate teenuste kohta tuleb märkida, et selle puhul on osaliselt tegemist vaidlustatud otsuse punktis 20 mainitud teenustega (vt eespool punkt 33).
35 Tuleb märkida, et kihlveo- ja õnnemängusektori teenuste kohta, nagu neid on kahes eelmises punktis kirjeldatud, leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 20 õigustatult, et need teenused on mõeldud selleks, et võimaldada lõpptarbijal teha panuseid ja võita. Seega on nimetatud teenuste kohta eespool punktis 32 esitatud kaalutlus, mille kohaselt ei ole täheldatavat erinevust uudissõna „betwin” ja seda moodustavate osade lihtsa ühendi vahel, täiesti asjakohane. Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 18 märgib, annavad sõnad „bet” ja „win” koostoimes selget teavet kõnealuste teenuste eesmärgi ja nende kasutamise tingimuste kohta, nii et need on teenuseid kirjeldavad. Samuti viitab sõna „betwin” asjaomase avalikkuse seisukohast niisuguste teenustega seoses võimalusele kihla vedada ja võita.
36 Ükski hageja esitatud argumentidest ei sea kirjeldatud hinnangut kahtluse alla.
37 Vastupidi tema väidetele ei tingi asjaolu, et kahe tegusõna kombinatsioon on inglise keeles harjumatu ja et sõnavaras ei esine sõna „bet” kombinatsioone mõne teise sõnaga, seda, et käesoleval juhul ei ole sõnade „bet” ja „win” kombinatsioonil asjaomase avalikkuse jaoks koheselt tajutavat tähendust, ega seda, et see kombinatsioon on niisugune, et tekitab mõistmisraskusi. Nimelt, kui arvesse võtta nende kahe sõna tähenduste tihedat seost, ei takista sõna „ja” või märgi „&” väljajätmine asjaomast avalikkust mõistmast, et pakutavad teenused võimaldavad teha panuseid, et võita. Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 15 märgib, ei ole igal juhul otsustav asjaolu, et tegemist on sidekriipsu või ilma vaheta kokku kirjutatud sõnade kombinatsiooniga, ega ka see, et kõnealust sõna ei leidu sõnavaras (vt selle kohta analoogia alusel Üldkohtu 26. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑345/99: Harbinger vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (TRUSTEDLINK), EKL 2000, lk II‑3525, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Seoses hageja argumendiga, et taotletava kaubamärgi kirjeldavust ei saa põhjendada asjaoluga, et kihlveo ja õnnemängu valdkond on vahepeal muutunud väga laiaulatuslikuks, tuleb märkida, et kuigi apellatsioonikoda rõhutab vaidlustatud otsuse punktis 22 tõepoolest asjaolu, et kõnealune sektor toodab suurt käivet ja tõstatab õiguslikke küsimusi seoses tarbijakaitsega, ei ole ta siiski sellest teinud järeldusi taotletava kaubamärgi kirjeldavuse hindamiseks seoses kihlveo- ja õnnemängusektorisse kuuluvate teenustega.
39 Mis puutub argumenti, et on olemas tarkvara nimega „beTwin” ja asjaomane avalikkus võib taotletavat kaubamärki lugeda kui sõnade „be” ja „twin” kombinatsiooni, siis tuleb meenutada, nagu märgib ühtlustamisamet, et määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c alusel ei registreerita sõnamärki, kui vähemalt üks selle võimalikest tähendustest tähistab asjaomaste kaupade või teenuste omadust (eespool punktis 22 viidatud Euroopa Kohtu otsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Wrigley, punkt 32, ja Euroopa Kohtu 12. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑265/00: Campina Melkunie, EKL 2004, lk I‑1699, punkt 38). Võttes ka arvesse asjaolu, et niisuguse taotluse raames, mis on esitatud sõnamärgile, mida võib kirjutada mitmel erineval viisil, tuleb tähelepanuta jätta kõnealuse tarkvara nime beTwin eriline kirjaviis, siis tuleneb sellest kohtupraktikast, et kõnealuse kombineeritud sõna tegelik eriline kasutusviis konkreetses valdkonnas ei välista, et kihlveo- ja mängusektoriga otseselt seotud teenuste puhul võidakse sõnast „betwin” aru saada kui viitest võimalusele teha panuseid ja võita.
40 Eeltoodust tuleneb, et tuleb kinnitada apellatsioonikoja järeldust, et taotletav kaubamärk BETWIN kirjeldab määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c tähenduses teenuseid, mille ese on pakkuda kihlvedusid ja õnnemänge.
– Taotletava kaubamärgi kirjeldavus teenuste puhul, mille ese ei ole kihlvedude või õnnemängude pakkumine
41 Apellatsioonikoda märgib vaidlustatud otsuse punktis 25, et tulenevalt osutatud teenuste kirjeldusest on need omavahel lahutamatult seotud. Lisaks sellele ei ole tema hinnangul võimalik klasside 35, 38 ja 41 teenuste väga pika nimekirja põhjal leida neid, millel ei ole kihlvedude või auhinnamängudega mingit seost, ega neid, millel on kihlvedude või auhinnamängudega vaid juhuslik seos.
42 Selle kohta on Euroopa Kohus otsustanud, et esiteks peab absoluutsete keeldumispõhjuste kontrollimine puudutama iga kaupa või teenust, mille jaoks kaubamärki soovitakse registreerida, ja teiseks peab otsus, millega ühtlustamisamet kaubamärgi registreerimisest keeldub, olema põhimõtteliselt põhjendatud iga sellise kauba või teenuse osas (vt Euroopa Kohtu 18. märtsi 2010. aasta määrus kohtuasjas C‑282/09 P: CFCMCEE vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2012, lk I‑2395, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Vastab tõele, et kui sama keeldumispõhjus esitatakse kaupade või teenuste liigi või rühma kohta, võib ühtlustamisamet piirduda üldise põhjendusega, mis hõlmab kõiki asjaomaseid kaupu või teenuseid (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 15. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑239/05: BVBA Management, Training en Consultancy, EKL 2007, lk I‑1455, punkt 37).
44 Selle võimalusega ei või siiski rikkuda põhinõuet, et kõigile otsustele, millega keeldutakse andmast liidu õiguses tunnustatud õigust, tuleb kohaldada selle õiguse tõhusa kaitse tagamise eesmärgil kohtulikku kontrolli, ja et see kontroll peab hõlmama põhjenduste õiguspärasust (vt eespool punktis 42 viidatud kohtumäärus CFCMCEE vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
45 Sellega seoses olgu meenutatud, et apellatsioonikoja õigus esitada üldine põhjendus kaupade või teenuste kogumi kohta laieneb ainult neile kaupadele ja teenustele, mille vahel on piisavalt otsene ja kindel seos selleks, et nad moodustaksid piisavalt ühtse kategooria, millest tulenevalt oleks võimalik, et kõik kõnealuse otsuse põhjendustes sisalduvad faktilised ja õiguslikud kaalutlused esiteks selgitaksid piisavalt apellatsioonikoja arutluskäiku iga sellesse kategooriasse kuuluva kauba ja teenuse suhtes ning teiseks, et neid faktilisi ja õiguslikke kaalutlusi võiks kohaldada ühte moodi kõigi asjaomaste kaupade ja teenuste suhtes (vt Üldkohtu 2. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑118/06: Zuffa vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (ULTIMATE FIGHTING CHAMPIONSHIP), EKL 2009, lk II‑841, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika). Täpsemalt, isegi kui kõnealused kaubad või teenused kuuluvad Nizza kokkuleppe samasse klassi, ei ole see asjaolu iseenesest küllaldane järelduse tegemiseks piisava ühtsuse kohta, kuna nendesse klassidesse kuulub tihti suur valik kaupu ja teenuseid, mille vahel ei ole tingimata niisugust piisavalt otsest ja kindlat seost (eespool punktis 42 viidatud kohtumäärus CFCMCEE vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 40).
46 Lisaks on põhjenduse puudumine või ebapiisavus, mis on oluline menetlusnormi rikkumine EÜ artiklis 253 tähenduses, avalikul huvil põhinev väide, mille kohus peab tõstatama omal algatusel (vt Üldkohtu 17. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑389/03: Dainichiseika Colour & Chemicals Mfg. vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Pelikan (pelikani kujutis), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Käesolevas kohtuasjas tuleb kõigepealt täpsustada, et eelmises punktis viidatud kohtupraktikast tuleneb, et ühtlustamisameti poolt kohtuistungil esitatud argument, et etteheide vaidlustatud otsuse põhjenduse puudumise või ebapiisavuse kohta on esitatud hilinemisega, tuleb paratamatult tagasi lükata.
48 Lisaks sellele, vastates kohtuistungil Üldkohtu küsimusele selle kohta, milliseid taotletava kaubamärgiga kaitstavate teenuste klasse puudutavad vaidlustatud otsuse punkt 20 jj, väitis ühtlustamisamet, et otsuse punktid 20–22 käsitlevad klasside 38 ja 41 teenuseid ja et alates punktist 24 käsitleb apellatsioonikoda klassi 35. Ta tuletas ka meelde, et kohtupraktika kohaselt võib teenuseid liigitada ning seega ei tule kõiki registreerimistaotluses nimetatud teenuseid sõna-sõnalt üle võtta.
49 Tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuses on vähe pidepunkte eri keeldumispõhjuste sidumiseks nende eespool punktis 2 loetletud klassidesse 35, 38 ja 41 kuuluvate paljude teenustega ja et selle otsuse tähelepanelikul lugemisel ei ole võimalik nõustuda ühtlustamisameti analüüsiga, mis on ära toodud eelmises punktis.
50 Kõigepealt, nagu on mainitud eelkõige eespool punktis 34, saab vaidlustatud otsuse punktis 20 esitatud põhjendustega selgelt siduda esiteks osa klassi 35 kuuluvatest ja teiseks osa klassi 41 kuuluvatest teenustest.
51 Peale selle, mis puutub esiteks klassi 35 kuuluvaid teenuseid, siis need hõlmavad laiemas tähenduses reklaami valdkonnaga seotud teenuseid. Kuid lisaks eespool punktis 34 mainitud teenustele on klassis 35 samuti rida teenuseid, mis vaatamata sellele, et need kuuluvad laiemas tähenduses reklaami valdkonda, on siiski väga erisugused, sest tegemist on niivõrd erinevate teenustega kui näiteks „äriühingute nõustamine”, „raamatupidamine, raamatupidamisteenused”, „majanduslikud uuringud ja küsitlused”, „impordi-ekspordiagentuuri haldus”, „reklaammaterjalide üürimine”, „reklaamplakatid”, „müügiautomaatide üürimine”, „personali värbamine”, „psühholoogiline testimine personali valikuks” või „info kogumine arvuti andmebaasides”.
52 Vaidlustatud otsuse punktis 21 esitatud põhjendus, mille kohaselt kaasaegses turustuses seotakse erinevaid müügiviise ja juhuslikke võiduvõimalusi, ei paku sellist analüüsi vaatenurka, mille alusel saaks kõiki kõnealuseid teenuseid käsitada ühtsesse liiki kuuluvatena.
53 Mis puutub vaidlustatud otsuse punktis 24 toodud tõdemusse, et klass 35 hõlmab teenuseid, mida kasutatakse selleks, et koostada kihlveo pakkumiseks möödapääsmatuid majanduslikke ja statistilisi ülevaateid, siis tuleb asuda seisukohale, et see tõdemus on väga üldine ja kehtib äärmisel juhul vaid osa kõnealusesse klassi kuuluvate teenuste suhtes. Lisaks ei ole Üldkohtu ülesanne välja selgitada, milliste klassi 35 kuuluvate teenuste suhtes see argument võib kohalduda.
54 Samuti vaatles apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 25 teatavat arvu teenuseid ja eelkõige neid, mis kuuluvad klassi 35. Ta väitis, et need puudutavad väga üldiselt müügi edendamist „ühelt poolt spordikihlveo enda müügi edendamise kujul ja teiselt poolt spordikihlvedude sihtrakenduse kujul, et ergutada teiste kaupade ja teenuste müüki”. Näitena on välja toodud „reklaamteenused, ärijuhtimisteenused, ärikorraldus, ajakirjandusartiklite kogumine, sponsorlus”. Ka need põhjendused ei ole küllaldased selle kindlaksmääramiseks, et klassi 35 kuuluvad erisugused teenused nagu need, mis on mainitud eespool punktis 51, moodustavad piisavalt ühtse liigi, et neile kohaldada taotletava kaubamärgi kirjeldavuse üldist põhjendust.
55 Apellatsioonikoda lisas vaidlustatud otsuse punktis 25, et kuna registreerimistaotlus puudutab asjaomaseid teenuseid väga üldiselt, tuleb kinnitada registreerimisest keeldumist kõigi nende teenuste osas. Sellega seoses viitas ta 7. juuni 2001. aasta otsuse kohtuasjas T‑359/99: DKV vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EuroHealth) (EKL 2001, lk II‑1645) punktile 33, milles Üldkohus leidis, et kuna selles kohtuasjas taotles hageja asjaomase tähise registreerimist kõigi liiki „kindlustus” kuuluvate teenuste osas neid eristamata, tuli kinnitada apellatsioonikoja hinnangut niivõrd, kui see puudutas kõiki neid teenuseid. Registreerimistaotluses üldiselt sõnadega „kindlustus ja finantsteenused” kirjeldatud klassi juhtu ei saa aga üle kanda käesolevasse kohtuasja, kus on esitatud väga erinevate teenuste nimekiri.
56 Teiseks tuleb seoses klassi 38 liigitatud sidesektori teenustega märkida, et kuigi need hõlmavad samuti mitmesuguseid teenuseid – nagu eelkõige raadio- ja teleprogrammi edastamine, ka kaabellevi kaudu, uudisteagentuurid, konverentssideteenused, satelliitülekanded, telefoniteenused, otsepakkumissaadete edastamine – on siiski üldise põhjenduse kasutamiseks võimalik neid käsitada ühtsesse liiki kuuluvatena.
57 Olgugi et klassi 38 ei ole sõnaselgelt mainitud, viitab vaidlustatud otsuse punktis 23 arendatud arutluskäik selgelt nimetatud teenusteliigile. Apellatsioonikoda märgib arutluskäigus eelkõige, et taotletavate teenuste sekka kuuluvad ka need, mis on tehniliselt vajalikud kihlvedude ning auhinnamängude teostamiseks ehk telesaadete levitamiseks eelkõige nn tasulistel telekanalitel, internetiks, vastavaks tarkvaraks ja arvutimängudeks. Peale selle võivad niisugused kihlveod või mängud moodustada olulise osa mängu- ja meelelahutusesitlusest, sealhulgas näiteks telesaadetes. Kõnealuses punktis on veel täpsustatud, et spordiürituste ülekandele televisioonis on tihti lisatud informatsioon eraõigusliku teenusepakkuja teatavate panusekvootide kohta.
58 Asjaolu, et kihlvedude ja auhinnamängude teostamiseks ja müügiks on tehnilisest küljest vaja erinevat tüüpi sideteenuseid või et niisugused kihlveod või mängud võivad moodustada olulise osa teles ülekantavatest mängu- ja meelelahutusesitlustest või muudest saadetest, ei tekita piisavalt otsest ja konkreetset seost taotletava kaubamärgi BETWIN – mille osas on kindlaks määratud, et asjaomase avalikkuse seisukohalt viitab see võimalusele teha panuseid ja võita – ning nende teenuste vahel, mis sõltumata sellest, et neid saab mängu- ja kihlveosektoris kasutada tehnilise abina, ei ole iseenesest mõeldud selleks, et nende abil kihlvedusid teostada või võita püüda. Lisaks, mis puutub sellesse, mida on vaidlustatud otsuse punktis 21 mainitud turundusteenuste kohta ning näidete kohta telekanalitest ja veebipakkumistest, mis sisaldavad müügi edendamiseks hasartmängulisi ja kihlveo elemente, ning otsepakkumiskanalitest, mille puhul kasutatakse juhuslikke kihlveole viitavaid elemente, et ergutada müüki, siis kuna selles punktis ei ole konkreetselt osutatud klassile 38, ei ole Üldkohtul võimalik kindlaks teha, kas kõnealune arutluskäik oli mõeldud selleks, et määrata kindlaks, et taotletav kaubamärk kirjeldab nimetatud klassi kuuluvaid teenuseid, nii et ka selles osas tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuses puudub põhjendus.
59 Seega tuleb järeldada, et apellatsioonikoda ei ole õiguslikult piisavalt kindlaks määranud seda, et taotletav kaubamärk kirjeldab klassi 38 kuuluvaid teenuseid, nii et nende osas tuleb nõustuda väitega määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumise kohta.
60 Kolmandaks tuleb klassi 41 kohta tõdeda, et vaidlustatud otsuses on seda mainitud üksnes järelduses kirjeldavuse kohta, mis on esitatud otsuse punktis 25 (vt eespool punkt 41). Nagu eespool punktis 34 on rõhutatud, seondub osa sellesse klassi kuuluvatest teenustest selgelt mängu- ja kihlveosektoriga. Kõnealune klass sisaldab ühtlasi mõnda informaatika- ja sidevaldkonna ning spordivaldkonna teenust. Peale selle hõlmavad klassi 41 kuuluvad teenused rida mitmesuguseid teenuseid nagu tõlkimine, haridus, väljaõpe, kollokviumide, konverentside, kongresside, seminaride, sümpoosiumide, töökodade ja näituste korraldamine ning läbiviimine kultuuri- ja hariduseesmärgil, tekstide ja raamatute avaldamine, fotograafiteenused, tervise- ja spordiklubiteenused.
61 Olgugi et teatavaid vaidlustatud otsuse põhjendusi tuleks tõlgendada nii, et need puudutavad teatavaid klassi 41 kuuluvaid teenuseid, eelkõige informaatika- ja sidevaldkonnaga ning spordivaldkonnaga seotud teenuseid, arvestades kõnealuse klassi teenuste mitmekesisust ning asjaolu, et vaidlustatud otsuses ei ole sõnaselgelt nende üle arutletud, tuleb omal algatusel vastavalt eespool punktis 46 viidatud kohtupraktikale teiste klassi 41 kuuluvate teenuste osas peale vaidlustatud otsuse punktis 20 sõnaselgelt mainitute tuvastada asjaolu, et apellatsioonikoda ei põhjendanud kõnealust otsust õiguslikult piisavalt, ja märkida, nagu apellatsioonikoda oleks pidanud seda tegema, et tegemist on ühtse teenusteliigiga, mille puhul oleks ta saanud selle kohta, et taotletav kaubamärk on neid kirjeldav, esitada üldise põhjenduse.
62 Eeltoodust tuleneb, et apellatsioonikoda määras õigesti kindlaks, et taotletav kaubamärk kirjeldab vaidlustatud otsuse punktis 20 mainitud teenuseid ning järgmisi klassi 35 kuuluvaid teenuseid: etenduste, mängude, loterii, võistluste, tantsupidude, liisuheitmise ja konkursside äriline, korralduslik ja reklaamialane kavandamine ning arendus. Ometi tuleb nõustuda esimese väitega osas, mis puudutab klassi 38 kuuluvaid teenuseid ning vaidlustatud otsus tuleb tühistada omal algatusel tõstatatud asjaolu tõttu, et puudub põhjendus teiste klassi 35 kuuluvate teenuste kohta ning klassi 41 kuuluvate teenuste kohta peale vaidlustatud otsuse punktis 20 sõnaselgelt mainitute.
Teine väide, mis käsitleb määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumist
Poolte argumendid
63 Hageja väidab, et taotletav kaubamärk BETWIN omab registreerimiseks vajalikul minimaalsel tasemel eristusvõimet, sest nii keskmine tarbija kui ka asjatundjatest avalikkus näevad selles päritolutähist selle ebahariliku ja mittelevinud kuju tõttu. Teise võimalusena väidab ta, et igal juhul omistab asjaomane avalikkus taotletavale kaubamärgile eristusvõime päritolutähise mõttes teenuste osas, mis ei ole seotud kihlvedude või õnnemängudega, nagu ka sideteenuste osas.
64 Ühtlustamisamet leiab, et kuna kõnealune tähis on kirjeldav, puudub sellel ka eristusvõime. Ta vaidleb vastu argumendile, et taotletav kaubamärk BETWIN omab nõutavat minimaalset eristusvõimet. Ühtlustamisameti sõnul antakse sellega edasi vaid üldist kutset osaleda teatavates kihlvedudes või mängudes ning selle põhjal ei ole järelikult võimalik eristada hageja teenuseid teiste ettevõtjate poolt pakutavatest.
Üldkohtu hinnang
65 Seoses teenustega, mille puhul taotletava kaubamärgi kirjeldavus on esimese väite läbivaatamisel kindlaks määratud, eelkõige seoses vaidlustatud otsuse punktis 20 mainitud teenustega ning järgmiste klassi 35 kuuluvate teenustega: etenduste, mängude, loterii, võistluste, tantsupidude, liisuheitmise ja konkursside äriline, korralduslik ja reklaamialane kavandamine ning arendus, ei ole määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumist käsitlevat teist väidet vaja kontrollida. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nimelt piisab tähise ühenduse kaubamärgina registreerimisest keeldumiseks sellest, kui kohaldatav on üks määruse nr 207/2009 artikli 7 lõikes 1 loetletud absoluutsetest keeldumispõhjustest (Üldkohtu 2. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑181/07: Eurocopter vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (STEADYCONTROL), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 56).
66 Teiste teenuste osas tuleb meelde tuletada, et määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b kohaselt ei registreerita „kaubamärke, millel puudub eristusvõime”.
67 Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b aluseks olev üldine huvi on vastavuses kaubamärgi peamise ülesandega, milleks on tagada lõpptarbijale või ‑kasutajale kaubamärgiga tähistatud kaupade või teenuste päritolu, nii et asjaomane tarbija või kasutaja saab ilma võimaliku segiajamiseta eristada neid kaupu või teenuseid muud päritolu kaupadest või teenustest (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑304/06 P: Eurohypo vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2008, lk I‑3297, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika). Selles sättes ettenähtud eristusvõime on niisiis kaubamärgil, mis võimaldab identifitseerida kauba või teenuse, mille jaoks registreerimist on taotletud, teatud ettevõtja kauba või teenusena ning seega eristada seda kaupa või teenust teiste ettevõtjate kaupadest või teenustest (Euroopa Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑456/01 P ja C‑457/01 P: Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2004, lk I‑5089, punkt 34).
68 Lõpuks olgu märgitud, et eristusvõimet tuleb hinnata esiteks lähtuvalt kaupadest või teenustest, mille jaoks registreerimist taotletakse, ning teiseks lähtuvalt sellest, kuidas nende kaupade või teenuste tavapäraselt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas asjaomane avalikkus kaubamärki tajub (vt Üldkohtu 10. oktoobri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑387/06–T‑390/06: Inter-IKEA vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubaaluse kujutis), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
69 Käesoleval juhul on taotletava kaubamärgi eristusvõime puudumist käsitlev põhjendus vaidlustatud otsuses väga lühike. Nimelt piirdus apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 27 selle märkimisega, et ühelt poolt kirjeldava tähisena, „mille tähendust igaüks on võimeline ilma eriteadmisteta ja analüüsi vajaduseta mõistma” ning mis ei oma ka eristusvõimet, ei saa taotletavat kaubamärki registreerida vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktile b. Lisaks märgib apellatsioonikoda, et sõnaga „betwin” antakse edasi vaid üldist kutset osaleda teatavates kihlvedudes või mängudes või saada majanduslikku kasu võidu näol, täpsustamata võimalikku seost konkreetse teenusepakkujaga, ning seetõttu ei võimalda kõnealune tähis asjaomasel tarbijal seda käsitada kui viidet kihlveo- ja võiduvõimalustega seonduvate teenuste kindlaksmääratud majanduslikule päritolule ega tajuda seda asjaomase sektori kindla teenusepakkuja enda tähisena.
70 Neil asjaoludel tuleb teiste teenuste osas peale eespool punktis 65 mainitud kihlveo- ja auhinnamängusektoriga otseselt seotud teenuste omal algatusel tuvastada põhjenduse puudumine vastavalt eespool punktis 46 viidatud kohtupraktikale. Nimelt ei ole võimalik mõista, kuidas eelmises punktis toodud üldine põhjendus saab puudutada kõiki teisi erisuguseid teenuseid, mille kohta on kaubamärgi registreerimise taotlus esitatud ja millest mõnedel puudub igasugune seos kihlvedude ja võidu taotlemisega. Järelikult tuleb vaidlustatud otsus tühistada ka selles osas.
Kolmas väide, mis käsitleb määruse nr 207/2009 artikli 83 ning võrdse kohtlemise põhimõtte ja EIÕK artiklite 6 ja 14 rikkumist
Poolte argumendid
71 Hageja väidab, et kaubamärgi taotlejatel on õigus võrdsele kohtlemisele ühtlustamisameti menetlustes vastavalt määruse nr 207/2009 artiklile 83, mille kohaselt täiendavad selle määruse menetlusnorme üldtunnustatud menetlusõiguse põhimõtted, vastavalt võrdse kohtlemise põhimõttele ning EIÕK artiklitele 6 ja 14, millest esimene käsitleb õigust õiglasele kohtumenetlusele ja teine igasuguse diskrimineerimise keeldu. Selle alusel oli hagejal enda sõnul õigus ühtlustamisameti ühtsele praktikale taotluste läbivaatamisel ja kaubamärgi registreerimisel, et vältida ebaõiglust ja anda kõigile taotlejatele võrreldavatel juhtudel võrdne võimalus saada ühenduse kaubamärk. Mööndes küll, et apellatsioonikoja otsused kuuluvad piiratud pädevuse alla ja et võrdse kohtlemise põhimõtet tuleb kohaldada õigusnorme järgides, leiab hageja, et tal on õigus sellele, et ühtlustamisameti osakonnad kohaldavad igal juhul samu kriteeriume ja et nad ei oleks asja läbivaatamisel tema puhul rangemad kui teiste taotlejate puhul.
72 Arvestades veel kehtetuks tunnistamise menetluse keerulisi tingimusi ja nende maksumust, ei võimalda need hageja sõnul hüvitada võrreldavate kaubamärkide diferentseeritud kohtlemisest tulenevat esialgset ebavõrdsust.
73 Hageja toob mitu näidet võrreldavate ühenduse kaubamärkide kohta, mida ühtlustamisameti osakonnad oleksid pidanud ühtlustamisameti omal algatusel faktide kontrollimise põhimõtte raames arvesse võtma. Need on eelkõige sõnamärgid, mille puhul on sõna „bet” ja teise kirjeldava sõna abil moodustatud uus sõna ja millest mõned on registreeritud kihlvedude ja võitudega otseselt seotud teenuste jaoks: ühenduse sõnamärgid BETFAIR (nr 003161205 ja nr 003580255), MYBET (nr 00437885), BETMAX (nr 004272159), ULTIMATEBET (nr 004685681), YOUBET.COM (nr 001499185), BETLINK (nr 001738525), MEGA-BET (nr 004103644), MULTI-BET (nr 004104766), BET UNITED (nr 004173472), BETWAY (nr 004832325), BET-AT-HOME (nr 003844073) ja GAMEBOOKERS (nr 005829056). Seoses ühtlustamisameti argumendiga, et hageja ei viidanud kõnealustele ühenduse kaubamärkidele ühtlustamisameti menetluses, väidab ta, et ühtlustamisamet on määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 esimese lause alusel kohustatud kontrollima fakte omal algatusel.
74 Lõpuks toob ta esile, et kohtupraktika kohaselt on kaubamärkide registreerimiseks pädev siseriiklik asutus kohustatud võtma arvesse oma varasemaid sarnaste kaubamärkide taotluste kohta tehtud otsuseid ning see kohustus kohaldub analoogia alusel ühtlustamisameti suhtes. Sellega seoses viitab ta Euroopa Kohtu 12. veebruari 2009. aasta otsusele liidetud kohtuasjades C‑39/08 ja C‑43/08: Bild digital ja ZVS (kohtulahendite kogumikus ei avaldata).
75 Ühtlustamisamet vaidleb hageja argumentidele vastu.
Üldkohtu hinnang
76 Vaidlustatud otsuse punktist 26 tuleneb, et apellatsioonikojas toimunud menetluses ei tuginenud hageja enam väidetavalt võrreldavate kaubamärkide registreeringutele, millele ta oli tuginenud kontrollija ees. Nimetatud punktis pidas apellatsioonikoda siiski tähtsaks kinnitada, et kontrollijal oli õigus kõnealuseid varasemaid registreeringuid ilma neile siduvat mõju omistamata arvesse võtta.
77 Selle analüüsiga tuleb nõustuda. Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et otsused tähise ühenduse kaubamärgina registreerimise kohta, mida apellatsioonikojad teevad määruse nr 207/2009 kohaselt, kuuluvad nende piiratud pädevuse, mitte kaalutlusõiguse valdkonda; seda hageja ka ei vaidlusta. Seega tuleb apellatsioonikodade otsuste seaduslikkust hinnata üksnes nimetatud määruse alusel, nii nagu liidu kohus on seda tõlgendanud, mitte aga nende varasema otsustuspraktika alusel (Üldkohtu 27. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑106/00: Streamserve vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (STREAMSERVE), EKL 2002, lk II‑723, punkt 66).
78 Vastavalt kohtupraktikale on seega kaks võimalust. Juhul kui apellatsioonikoda nõustus varasemas otsuses tähise ühenduse kaubamärgina registreerimisega ning kohaldas õigesti määruse nr 207/209 asjakohaseid sätteid ja esimesega sarnases hilisemas otsuses võttis apellatsioonikoda vastu vastupidise otsuse, siis tuleb liidu kohtul tühistada viimati nimetatud otsus määruse nr 207/2009 asjakohaste sätete rikkumise tõttu. Seega on esimese oletuse puhul väide diskrimineerimise keelu põhimõtte rikkumise kohta ainetu (eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus STREAMSERVE, punkt 67).
79 Seevastu juhul, kui varasemas otsuses rikkus apellatsioonikoda õigusnormi, tunnistades, et tähise saab ühenduse kaubamärgina registreerida, ning esimese otsusega sarnases hilisemas otsuses tegi vastupidise otsuse, siis ei saa viimase otsuse tühistamisnõudes tõhusalt tugineda esimesele otsusele. Õigupoolest tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et võrdse kohtlemise põhimõttele saab tugineda ainult kooskõlas seaduslikkuse põhimõttega, mille kohaselt ükski isik ei saa oma nõude toetuseks tugineda teise isiku kasuks tehtud õigusvastastele toimingutele (vt selle kohta Euroopa Kohtu 9. oktoobri 1984. aasta otsus kohtuasjas 188/83: Witte vs. parlament, EKL 1984, lk 3465, punkt 15, ja Euroopa Kohtu 4. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 134/84: Williams vs. kontrollikoda, EKL 1985, lk 2225, punkt 14). Seega on teise oletuse puhul väide diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumise kohta samuti ainetu (eespool punktis 77 viidatud Üldkohtu otsus STREAMSERVE, punkt 67; Üldkohtu 30. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑43/05: Camper vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – JC (BROTHERS by CAMPER), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 94 ja 95, ning eespool punktis 21 viidatud kohtuotsus Mozart, punktid 65–69).
80 Nagu aga esimese väite analüüsist tuleneb, jõudis apellatsioonikoda õigustatult järeldusele, et taotletavat kaubamärki ei saa registreerida, kuna see kirjeldab kihlvedude või õnnemängude pakkumise teenuseid.
81 Lisaks, mis puutub määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 esimesse lausesse, siis sellest nähtub, et ühtlustamisameti kontrollijad ja edasikaebamise korral ühtlustamisameti apellatsioonikoda peab kontrollima faktilisi asjaolusid omal algatusel, et teha kindlaks, kas üks või teine sama määruse artiklis 7 toodud registreerimisest keeldumise põhjus käib selle kaubamärgi kohta, mille registreerimist taotletakse. Arvestades aga piiratud pädevust, mida on mainitud eespool punktis 77, ja eespool punktis 79 meenutatud õiguspärasuse põhimõtet, tuleb selle kontrolli puhul keskenduda määruse nr 207/2009 artikli 7 kohaldamistingimustele ning sellest ei saa tuletada, et ühtlustamisameti osakonnad on seotud varasemate kaubamärkide registreerimise asjaoludega.
82 Seoses argumentidega, mille hageja esitab eespool punktis 74 viidatud kohtumääruse Bild digital ja ZVS põhjal, tuleb märkida, et Euroopa Kohus sedastab selle kohtumääruse punktis 17, et registreerimiseks pädev siseriiklik asutus peab registreerimistaotluse läbivaatamisel ja niivõrd, kui ta omab selle kohta informatsiooni, võtma arvesse sarnaste taotluste kohta tehtud otsuseid ning uurima eriti tähelepanelikult, kas tuleb teha samaväärne otsus või mitte. Kuigi sellest on lubatud järeldada, et see kohaldub analoogia alusel ühtlustamisameti osakondade poolt määruse nr 207/2009 alusel tehtava kontrolli suhtes, tuleb siiski arvestada asjaoluga, et Euroopa Kohus täpsustas samuti, et asjaomane asutus ei ole mingil juhul nende sarnaste taotluste kohta tehtud otsustega seotud. Lisaks sellele tuletas Euroopa Kohus ka kõnealuse kohtumääruse punktis 18 meelde, et võrdse kohtlemise põhimõtte järgimisel peab arvestama seaduslikkuse põhimõttega. Neil asjaoludel ei sea viidatud kohtupraktika kahtluse alla eespool punktides 77–81 tehtud analüüsi.
83 Peale selle, mis puutub Euroopa Kohtu 9. septembri 2010. aasta otsusesse kohtuasjas C‑265/09 P: Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Borco-Marken-Import Matthiesen (EKL 2010, lk I‑8265), millele hageja kohtuistungil tugines ja mille põhjal ta järeldab, et ühtlustamisamet on kohustatud ex officio kontrollima varasemaid registreeringuid, siis tuleb märkida, et Euroopa Kohus meenutas nimetatud kohtuotsuse punktis 45, millele hageja viitab, et registreerimistaotluste kontroll ei tohi olla pinnapealne, vaid see peab olema range ja täielik, et vältida kaubamärkide alusetut registreerimist, ning peab õiguskindluse ja hea halduse eesmärgil tagama, et ei registreeritaks kaubamärke, mille kasutamise saaks kohtus edukalt vaidlustada. Kuid lisaks asjaolule, et see kohtuotsus ei puuduta varasemate registreeringute võimaliku arvessevõtmise küsimust, tuletab Euroopa Kohus selles ka meelde, et ühtlustamisameti kontroll peab toimuma seaduslikkuse põhimõtte kohaselt. Seega ei ole ka viidatud kohtupraktika vasturääkivuses eespool punktides 77–81 tehtud analüüsiga.
84 Lõpuks on ühtlustamisameti osakondade piiratud pädevust ja seaduslikkuse põhimõtet arvesse võttes ning ilma et käesolevas kohtuasjas oleks vaja teha otsust selle kohta, kas EIÕK artikli rikkumist puudutav väide on vastuvõetav, oluline rõhutada, et on välistatud, et kui puudub konkreetne süüdistus menetlusvea kohta ühtlustamisameti osakondade menetluses, mida hagejal tuli taluda, võiks pelk asjaolu, et varem on registreeritud väidetavalt võrreldavaid kaubamärke, põhjustada selle, et rikutakse hageja õigust õiglasele kohtumenetlusele. Samadel põhjustel ei ole selles suhtes asjakohased kehtetuks tunnistamise menetluse asjaolud.
85 Eespool esitatust järeldub, et kolmas väide tuleb tagasi lükata.
Neljas väide, mis käsitleb EÜ artikli 49 rikkumist
Poolte argumendid
86 Hageja väidab, et ühtlustamisameti keeldumine asjaomase sõnamärgi registreerimisest, samas kui ta on lubanud hageja konkurentidel oma teenused võrreldava kaubamärgiga esile tuua ja välistada selle kaubamärgi kasutamise kolmandate isikute poolt, kahjustab konkurentsi, piirab teenuste vaba liikumist ja takistab tema kutsealast tegevust.
87 Ühtlustamisamet vaidleb hageja argumentidele vastu.
Üldkohtu hinnang
88 Vastavalt kohtupraktikale on kaubamärgiõigus oluline osa kahjustamata konkurentsi süsteemist, mille loomine ja säilitamine on aluslepingu eesmärk (vt Euroopa Kohtu 6. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑104/01: Libertel, EKL 2003, lk I‑3793, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
89 Peale selle annab registreeritud kaubamärk selle omanikule teatavate kaupade või teenustega seoses ainuõiguse, mille alusel ta saab ajaliste piiranguteta seda kaubamärgina registreeritud tähist monopoliseerida, kuid kaubamärgi registreerimise võimalusele võib seada üldisel huvil tuginevaid piiranguid (vt selle kohta eespool punktis 88 viidatud kohtuotsus Libertel, punktid 49–50).
90 Seega, nagu eespool punktis 21 on meenutatud, nõuab määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c üldise huvi eesmärk, et nende kaupade või teenuste liiki kirjeldavad märgid ja tähised, mille jaoks registreerimist taotletakse, oleksid kõikide jaoks vabalt kasutatavad. Mis puutub määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b aluseks olevasse üldisesse huvisse, siis nagu eespool punktis 67 on meenutatud, peetakse sellega silmas vajadust esiteks mitte piirata põhjendamatult tähise vaba kasutamist registreerimistaotluses esitatud kaupade ja teenustega sarnaseid kaupu ja teenuseid pakkuvate teiste ettevõtjate poolt ning teiseks tagada lõpptarbijale või ‑kasutajale kaubamärgitaotluses nimetatud kaupade või teenuste teatud päritolu, võimaldades tal ilma võimaliku segiajamiseta eristada kaupu või teenuseid nendest, millel on muu päritolu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 16. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑329/02 P: SAT.1 vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2004, lk I‑8317, punktid 23, 26 ja 27 ning seal viidatud kohtupraktika, ja eespool punktis 67 viidatud kohtuotsus Eurohypo vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punktid 59 ja 62).
91 Sellest tuleneb, et apellatsioonikoja otsust, nagu see on tehtud käesoleval juhul kihlvedude või õnnemängude pakkumisega seotud teenuste kohta, milles on õigustatult määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 sätete alusel järeldatud, et tähist ei saa ühenduse kaubamärgina registreerida, ei või pidada vaba konkurentsi ega ka EÜ artikli 49 tähenduses teenuste osutamise vabaduse või kaubamärgitaotleja kutsealase tegevuse kahjustamiseks. Vastupidi, ühtlustamisameti osakondade ülesanne veenduda, et taotletav kaubamärk vastab ühenduse kaubamärkide registreerimist reguleerivatele õigusnormidele, pigem tagab kahjustamata konkurentsi kui piirab konkurentsi, nagu ühtlustamisamet kohtuistungil õigustatult märkis.
92 Neil asjaoludel tuleb neljas väide tagasi lükata.
93 Kõigest eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada kõigi muude teenuste osas peale vaidlustatud otsuse punktis 20 mainitud teenuste ja järgmiste klassi 35 kuuluvate teenuste: etenduste, mängude, loterii, võistluste, tantsupidude, liisuheitmise ja konkursside äriline, korralduslik ja reklaamialane kavandamine ning arendus.
Kohtukulud
94 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 3 alusel võib Üldkohus otsustada kulude jaotuse, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks ja jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kuna käesoleval juhul rahuldatakse hageja taotlus asjaomastest teenustest vaid osa suhtes, tuleb kummagi poole kohtukulud jätta tema enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) neljanda apellatsioonikoja 4. mai 2009. aasta otsus (asi R 1528/2008‑4) osas, mis puudutab muid teenuseid peale järgmiste 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 41 kuuluvate teenuste: „etenduste, mängude, loterii, võistluste, tantsupidude, liisuheitmise ja konkursside kavandamine ning arendus; mängude, loterii, võistluste, tantsupidude, liisuheitmise, igat liiki konkursi produtseerimine, korraldamine ja läbiviimine; mängusaalid; kasiinode haldus; spordi-, mängu-, kihlveo- ja loteriiasutuste teenused, kaasa arvatud internetis ja interneti teel; spordi-, mängu-, kihlveo- ja loteriivahendite kättesaadavaks tegemine, kaasa arvatud internetis ja interneti teel; mängusaalide haldus; interaktiivsete elektrooniliste mängude kättesaadavaks tegemine; kasiinode, hasartmängude, kaardimängude, kihlvedude, spordikihlvedude, osavusmängude ja üldiselt mängude haldus, läbiviimine ja korraldus; mänguautomaadid; kasiinode ja mängusaalide haldus; kihlveo- ja igat liiki loterii keskuste haldus” ja järgmiste selle kokkuleppe klassi 35 kuuluvate teenuste: „etenduste, mängude, loterii, võistluste, tantsupidude, liisuheitmise ja konkursside äriline, korralduslik ja reklaamialane kavandamine ning arendus”.
2. Jätta kohtukulud poolte endi kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. juulil 2011 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taust
Poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
Esimene väide, mis käsitleb määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c rikkumist
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
– Taotletava kaubamärgi kirjeldavus kihlvedude või õnnemängude pakkumise teenuste puhul
– Taotletava kaubamärgi kirjeldavus teenuste puhul, mille ese ei ole kihlvedude või õnnemängude pakkumine
Teine väide, mis käsitleb määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumist
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
Kolmas väide, mis käsitleb määruse nr 207/2009 artikli 83 ning võrdse kohtlemise põhimõtte ja EIÕK artiklite 6 ja 14 rikkumist
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
Neljas väide, mis käsitleb EÜ artikli 49 rikkumist
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
Kohtukulud