ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)
28. märts 2017(*)
Dokumentidega tutvumine – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Konkurentsieeskirjade kohaldamise menetlust käsitlevad dokumendid – Dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine – Põhjendamiskohustus – Kolmanda isiku ärihuve kaitsev erand – Kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärke kaitsev erand – Ülekaalukas üldine huvi – Kolmanda isikuga konsulteerimine – Läbipaistvus – Tähtaja jooksul kordustaotlusele vastamata jätmine
Kohtuasjas T‑210/15,
Deutsche Telekom AG, asukoht Bonn (Saksamaa), esindajad: advokaadid A. Rosenfeld ja O. Corzilius,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: J. Vondung ja A. Buchet, hiljem F. Erlbacher, P. Van Nuffel ja A. Dawes,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 17. veebruari 2015. aasta otsus, millega keelduti võimaldamast hagejal tutvuda dokumentidega, mis käsitlevad menetlust turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kohta viitenumbriga COMP/AT.40089 – Deutsche Telekom,
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja president S. Frimodt Nielsen, kohtunikud A. M. Collins ja V. Valančius (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik S. Bukšek Tomac,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 27. oktoobri 2016. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Euroopa Komisjon määras 25. juuni 2013. aasta otsusega vastavalt nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL artiklites 101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklile 20 hageja Deutsche Telekom AG ruumides kontrollimise.
2 Nimetatud otsuse sõnastuse kohaselt on komisjonil andmeid selle kohta, et hagejal „[võib olla] turgu valitsev seisund ühel või mitmel asjassepuutuval turul, mis puudutavad internetiühenduvuse teenuste osutamist“ ja ta „[võib] tegutseda viisil, mis piirab ja/või halvendab internetiühenduvuse teenuste kvaliteeti EMPs“, mistõttu „interneti andmete ja/või rakendustega seotud sõltumatud teenuste pakkujad on pandud ebasoodsasse konkurentsiolukorda“.
3 Komisjon teostas 9. juulist kuni 11. juulini 2013 hageja ruumides läbiotsimise.
4 Komisjon teatas 3. oktoobri 2014. aasta pressiteates oma otsusest lõpetada teatavate internetiühenduvuse teenuste turul tegutsevate Euroopa telekommunikatsiooniettevõtjate tegevuse uurimine ning märkis, et ta jätkab selle sektori üle järelevalvet.
5 Hageja esitas 7. oktoobril 2014 komisjoni vastavasse toimikusse kuuluvate dokumentidega tutvumise taotluse, tuginedes seejuures Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) artikli 2 lõikele 1 ning määruse nr 1/2003 artikli 27 lõike 2 teisele lausele.
6 Hageja täpsustas komisjonile 14. oktoobril 2014 saadetud kirjas ja 23. oktoobril 2014 saadetud e-kirjas, et dokumentidega tutvumise taotlus puudutab kõiki dokumente, mis sisalduvad turgu valitseva seisundi kuritarvitamist käsitleva menetluse (viide COMP/AT.40089 – Deutsche Telekom) toimikus. Peale selle täpsustas hageja nimetatud e-kirjas, et tema taotlust saab analüüsida määruse nr 1049/2001 alusel esitatud dokumentidega tutvumise taotlusena.
7 Komisjon jättis hageja esialgse taotluse 13. novembri 2014. aasta kirjaga rahuldamata. Ta eristas siinkohal kahte liiki dokumente: esiteks komisjoni sisedokumendid, millega seoses keeldus ta tutvumise võimaldamisest määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 alusel, mis käsitleb otsustamisprotsessi kaitset, ja sama määruse artikli 4 lõike 2 esimese taande alusel, mis käsitleb füüsilise või juriidilise isiku ärihuvide kaitset, ning teiseks dokumendid, mida on vahetatud komisjoni ja kolmanda isiku vahel, millega tutvumise võimaldamisest ta keeldus määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande alusel.
8 Hageja esitas 26. novembri 2014. aasta kirjaga määruse nr 1049/2001 artikli 8 tähenduses kordustaotluse.
9 Komisjon teatas 17. detsembri 2014. aasta kirjas hagejale, et tal on vaja vastamise tähtaega pikendada kuni 19. jaanuarini 2015. Komisjon teatas 19. jaanuari 2015. aasta kirjas hagejale, et tal ei ole väljakuulutatud tähtaja jooksul võimalik taotluse kohta otsust teha ning talle saadetakse vastus niipea kui võimalik.
10 Komisjon jättis 17. veebruari 2015. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) hageja kordustaotluse rahuldamata, tuginedes selles otsuses aga õiguslikule alusele, mis erineb esialgsele taotlusele antud vastuses esitatud õiguslikust alusest.
11 Mis kõigepealt puutub otsustamisprotsessi kaitsvasse erandisse, siis märkis komisjon, et sellel erandil puudub nüüd mõte, kuna ta tegi turgu valitseva seisundi kuritarvitamist käsitlevas menetluses COMP/AT.40089 3. oktoobril 2014 lõpliku otsuse.
12 Seejärel tugines komisjon sisuliselt ärihuve kaitsvale erandile ja keeldus sellel alusel võimaldamast tutvuda esiteks sisedokumentidega ja teiseks kolmandate isikutega vahetatud dokumentidega.
13 Nagu kohtuasja pooled kohtuistungil märkisid, ei ole selline sisedokumentide ja kolmandate isikutega vahetatud dokumentide eristamine, mis ei lihtsusta ka kohtuasja lahendamist Üldkohtu poolt, käesoleval juhul oluline, kuna on selge, et komisjon kohaldas seda eeldust kõigile asjaomase menetluse toimikus sisalduvatele dokumentidele.
14 Viimaks ja sama üldise eelduse alusel tugines komisjon taotlusega hõlmatavate kõigi dokumentidega seoses, eristamata seejuures sisedokumente ja kolmandate isikutega vahetatud dokumente, määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud uurimise eesmärki kaitsvale erandile.
15 Ta väitis, et analoogia alusel keelatud kokkuleppeid puudutavas kohtupraktikas sedastatuga esineb üldine eeldus, et vastavate dokumentide avalikustamine kahjustab põhimõtteliselt asjaomaste ettevõtjate ärihuvide kaitset ja uurimise eesmärkide kaitset ning seetõttu on tal õigus keelduda võimaldamast tutvuda dokumentidega, mis sisalduvad turgu valitseva seisundi kuritarvitamise menetluse haldustoimikus, ilma et tal oleks vaja igat selles sisalduvat dokumenti eraldi analüüsida.
16 Lõpetuseks märkis ta, et ükski hageja esitatud argument ei põhjenda dokumentide avalikustamist põhistava ülekaaluka üldise huvi olemasolu ning seetõttu jättis ta kordustaotluse rahuldamata.
Menetlus ja poolte nõuded
17 Hageja esitas käesolevas asjas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 24. aprillil 2015.
18 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
19 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
20 Hageja põhjendab oma hagi sisuliselt seitsme väitega: esiteks on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teist lõiku ja põhjendamiskohustust, teiseks on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimest ja kolmandat taanet, kolmandaks on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimast lõiku, neljandaks on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 4, viiendaks on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 6, kuuendaks on rikutud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti b ja artiklit 42 ning ELTL artikli 15 lõikes 3 ette nähtud läbipaistvuskohustust, ja seitsmendaks määruse nr 1049/2001 artiklit 8.
21 Kõigepealt tuleb hinnata, kas on alust tunnustada üldise eelduse esinemist seoses turgu valitseva seisundi kuritarvitamise asja haldustoimikus olevate dokumentidega tutvumise taotlusega.
Üldise eelduse esinemine seoses turgu valitseva seisundi kuritarvitamise asja haldustoimikus olevate dokumentidega tutvumise taotlusega
22 Vastavalt ELTL artikli 15 lõikele 3 ja põhiõiguste harta artiklile 42 on igal Euroopa Liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, õigus tutvuda liidu institutsioonide, organite ja asutuste dokumentidega põhimõtete ning tingimuste alusel, mis on määratud kindlaks kooskõlas ELTL artikli 15 lõikega 3. Nimetatud lõike teise lõigu kohaselt määravad Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu need põhimõtted ja tingimused kindlaks seadusandliku tavamenetluse kohaselt.
23 Selle alusel on määruse nr 1049/2001 eesmärk anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik õigus tutvuda liidu institutsioonide dokumentidega, mille suhtes on samal ajal sätestatud teatavad piirangud – nagu see ilmneb eelkõige selle määruse artiklis 4 sätestatud erandlikest alustest –, mis tulenevad teatud avalikest või erahuvidest (vt kohtuotsus, 27.2.2014, komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).
24 Eelkõige ilmneb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimesest ja kolmandast taandest, et institutsioonid keelduvad võimaldamast tutvuda dokumentidega, mille avalikustamine kahjustaks füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, ning kontrollimiste, uurimise ja audiitorkontrolli eesmärki, välja arvatud juhul, kui avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.
25 Need erandlikud alused põhinevad tasakaalu leidmisel konkreetse juhtumi puhul esinevate vastandlike huvide vahel, milleks on ühelt poolt huvid, mida asjaomaste dokumentide avalikustamine teeniks, ja teiselt poolt huvid, mida avalikustamine ohustaks (kohtuotsused, 14.11.2013, LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 42, ja 27.2.2014, komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 63).
26 Kuna määrusega nr 1049/2001 ette nähtud erandid kalduvad kõrvale põhimõttest, et üldsusel on võimalikult laiaulatuslik õigus tutvuda liidu institutsioonide dokumentidega, tuleb neid tõlgendada ja kohaldada kitsalt (vt kohtuotsus, 3.7.2014, nõukogu vs. in’t Veld, C‑350/12 P, EU:C:2014:2039, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
27 Seega ei ole niisuguse dokumendiga, mille avalikustamist taotleti, tutvumise võimaldamisest keeldumise piisavaks põhjuseks põhimõtteliselt see, et dokument puudutab ühte määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 nimetatud tegevust. Taotluse saanud institutsioon on põhimõtteliselt kohustatud ka selgitama küsimust, kuidas selle dokumendiga tutvumine võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada huve, mida kaitseb mõni selles artiklis ette nähtud erand või erandid, millele ta tugineb (kohtuotsused, 1.7.2008, Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punkt 49, ja 27.2.2014, komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 64). Peale selle peab kahjustamise ohtu saama mõistlikult ette näha ja see ei tohi olla ainult oletuslik (kohtuotsus, 1.7.2008, Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punkt 43.
28 Samas võib asjaomane institutsioon siiski tugineda teatud liiki dokumentidele kohaldatavatele üldistele eeldustele, kuna sama laadi dokumente puudutavate taotluste suhtes saab kohaldada sarnaseid kaalutlusi (kohtuotsus, 27.2.2014, komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Seega, kui taotlus käsitleb teatavat liiki dokumente kogumis, võib asjaomane institutsioon tugineda üldisele eeldusele, et selliste dokumentide avalikustamine kahjustab üldjuhul mõnd määruse nr 1049/2001 artiklis 4 nimetatud huvi, ning see võimaldab asjaomasel institutsioonil menetleda kõikehõlmavat taotlust samal moel (vt kohtuotsus, 27.2.2014, komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punktid 67 ja 68 ning seal viidatud kohtupraktika).
30 Konkreetselt juhul, kui tegu on taotlusega tutvuda kõigi konkurentsieeskirjade kohaldamise menetluse toimikus olevate dokumentidega, on liidu kohus leidnud esiteks, et komisjonil on õigus – ilma iga kõnealust dokumenti individuaalselt ja konkreetselt uurimata – eeldada, et nende avalikustamine kahjustab põhimõtteliselt kontrollimiste ja uurimise eesmärki ning menetluses osalenud ettevõtjate ärihuve, mis on selles kontekstis tihedalt seotud (vt kohtuotsus, 7.7.2015, Axa Versicherung vs. komisjon, T‑677/13, EU:T:2015:473, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Tuleb leida, et keelatud kokkuleppeid puudutava asja haldustoimikus sisalduvate dokumentidega tutvumisega seoses välja kujunenud kohtupraktikat tuleb analoogia alusel ja samasuguste põhjuste alusel kohaldada nende dokumentidega tutvumisele, mis sisalduvad turgu valitseva seisundi kuritarvitamist puudutava menetluse haldustoimikus, ning see puudutab nii dokumente, mida komisjon on vahetanud menetluspooltega kui ka komisjoni asjaomast menetlust korraldavaid sisedokumente.
32 Nimetatud üldise eelduse võib ELTL artikli 102 kohaldamise menetlusi puudutavas osas tuletada määruse nr 1/2003 ning komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL artiklite 101 ja 102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (EÜT 2004, L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), sätetest, mis reguleerivad konkreetselt neis menetlustes komisjoni toimikutes sisalduvate dokumentidega tutvumise õigust.
33 Selle kohta on oluline märkida, et määrusel nr 1/2003 ja määrusel nr 773/2004 on erinevad eesmärgid võrreldes määruse nr 1049/2001 eesmärkidega, kuna nendega soovitakse tagada asjaomaste osapoolte kaitseõiguste järgimine ja kaebuste hoolikas läbivaatamine, tagades samas ELTL artikli 102 kohaldamise menetlustes ametisaladuste kaitse, samas kui määruse nr 1049/2001 eesmärk on hõlbustada maksimaalselt dokumentidega tutvumise õiguse kasutamist ning edendada head haldustava, tagades avaliku võimu asutuste otsustamisprotsessi ja nende otsuste aluseks oleva teabe suurima võimaliku läbipaistvuse (vt analoogia alusel kohtuotsused, 27.2.2014, komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 83, ja 13.9.2013, Madalmaad vs. komisjon, T‑380/08, EU:T:2013:480, punkt 30).
34 On aga selge, et käesoleval juhul esitas hageja asjaomases haldustoimikus sisalduvate dokumentidega tutvumise taotluse määruse nr 1049/2001 alusel, nagu ta kinnitas ka oma 23. oktoobri 2014. aasta e-kirjas.
35 Mis puutub vastuolusse määruse nr 1049/2001 ja liidu mõne muu õigusnormi vahel, siis olgu meenutatud, et määruses nr 1049/2001 ja määruses nr 1/2003 ei esine norme, mis näevad sõnaselgelt ette neist ühe ülimuse teise suhtes. Seega tuleb tagada mõlema määruse selline kohaldamine, mis oleks teise määruse kohaldamisega kooskõlas ning võimaldaks seega sidusat kohaldamist (kohtuotsused, 27.2.2014, komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 84, ja 13.9.2013, Madalmaad vs. komisjon, T‑380/08, EU:T:2013:480, punkt 31).
36 Kuigi ühelt poolt on määruse nr 1049/2001 eesmärk anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega, on sellel õigusel teatavad avalikest või erahuvidest lähtuvad piirangud.
37 Teiselt poolt piiravad ELTL artikli 102 kohaldamise menetluse toimiku dokumentide kasutamist nii määruse nr 1/2003 artikli 27 lõige 2 ja artikkel 28 kui ka määruse nr 773/2004 artiklid 6, 8, 15 ja 16, võimaldades toimikuga tutvumist vaid „asjaomastel osapooltel“ ja „kaebuse esitajatel“, kelle kaebuse kavatseb komisjon rahuldamata jätta, tingimusel, et ei avalikustata ärisaladusi ega muud ettevõtjate konfidentsiaalset teavet ega ka komisjoni või liikmesriikide konkurentsiasutuste sisedokumente, ning et dokumente, millega tutvumist võimaldatakse, kasutatakse ainult ELTL artikli 102 kohaldamisega seotud kohtu- või haldusmenetluse raames (vt analoogia alusel kohtuotsused, 27.2.2014, komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 86, ja 13.9.2013, Madalmaad vs. komisjon, T‑380/08, EU:T:2013:480, punkt 38).
38 Eeltoodust tuleneb mitte ainult see, et ELTL artikli 102 kohaldamise menetluse osapoolte õigus tutvuda komisjoni toimiku dokumentidega ei ole piiramatu, vaid ka see, et kolmandatel isikutel, välja arvatud kaebuste esitajad, ei ole õigust tutvuda sellises menetluses komisjoni toimiku dokumentidega (vt analoogia alusel kohtuotsus, 27.2.2014, komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 87).
39 Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese ja kolmanda taande tõlgendamisel tuleb arvestada nende kaalutlustega. Nimelt, kui dokumentidega tutvumise õigus oleks muudel isikutel peale nende, kellel on toimikuga tutvumise õigus määruse nr 1/2003 ja määruse nr 773/2004 alusel, või nende, kellel on üldjuhul see õigus, kuid kes seda ei ole kasutanud või kellele on selle õiguse andmisest keeldutud, seataks määruse nr 1/2003 ja määrusega nr 773/2004 kehtestatud toimikuga tutvumise kord ohtu (vt analoogia alusel kohtuotsused, 27.2.2014, komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 88, ja 13.9.2013, Madalmaad vs. komisjon, T‑380/08, EU:T:2013:480, punkt 40).
40 Õigus tutvuda haldustoimikuga ELTL artikli 102 kohaldamise menetluse raames ja õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega määruse nr 1049/2001 alusel kindlasti erinevad õiguslikult teineteisest, ent samas tekib nende teostamise seisukohalt ikkagi sarnane olukord. Nimelt võimaldab õigus tutvuda toimikuga, olenemata selle õiguslikust alusest, huvitatud isikutel saada asjassepuutuva ettevõtja ja kolmandate isikute poolt komisjonile esitatud seisukohad ja dokumendid (vt analoogia alusel kohtuotsused, 27.2.2014, komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 89, ja 13.9.2013, Madalmaad vs. komisjon, T‑380/08, EU:T:2013:480, punkt 32).
41 Eeltoodut arvestades seaks see, kui ELTL artikli 102 kohaldamise menetluses nähtaks määrusele nr 1049/2001 tuginedes ette üldine õigus tutvuda komisjoni ja selle menetlusega seotud või kolmandate isikutega vahetatud dokumentidega, ohtu tasakaalu, mida liidu seadusandja soovis määruses nr 1/2003 ja määruses nr 773/2004 tagada ühelt poolt ettevõtjate kohustuse edastada komisjonile potentsiaalselt tundlikku äriteavet ja teiselt poolt ametisaladuse ja ärisaladuse tõttu komisjonile edastatud teabe tugevdatud kaitse tagatuse vahel (vt analoogia alusel kohtuotsused, 27.2.2014, komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 90, ja 13.9.2013, Madalmaad vs. komisjon, T‑380/08, EU:T:2013:480, punkt 39).
42 Selle kohta tuleb rõhutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei nõua komisjoni haldustegevus sama laiaulatuslikku õigust dokumentidega tutvuda kui see, mida nõuab liidu institutsiooni tegevus seadusandjana (vt selle kohta kohtuotsused, 29.6.2010, komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, C‑139/07 P, EU:C:2010:376, punkt 60; 21.9.2010, Rootsi jt vs. API ja komisjon, C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P, EU:C:2010:541, punkt 77, ja 21.7.2011, Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, C‑506/08 P, EU:C:2011:496, punkt 87).
43 Seega tuleneb ELTL artikli 102 kohaldamise menetluste osas üldine eeldus määruse nr 1/2003 ja määruse nr 773/2004 sätetest, mis reguleerivad konkreetselt õigust tutvuda neid menetlusi puudutavates komisjoni toimikutes sisalduvate dokumentidega (vt analoogia alusel kohtuotsused, 29.6.2010, komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, C‑139/07 P, EU:C:2010:376, punktid 55–57; 28.6.2012, komisjon vs. Éditions Odile Jacob, C‑404/10 P, EU:C:2012:393, punkt 117, ja 28.6.2012, komisjon vs. Agrofert Holding, C‑477/10 P, EU:C:2012:394, punkt 58), ilma et selles osas oleks vaja sisedokumente kolmandate isikutega vahetatud dokumentidest eristada, kuna see selline eristamine ei ole asjakohane, sest vastav üldine eeldus on kohaldatav kogu haldusmenetluse toimikule (vt eespool punkt 31).
44 Eeltoodu põhjal tuleb järeldada, et komisjonil oli määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes sätestatud eranditest tuleneva üldise eelduse alusel õigus keelduda võimaldamast hagejal kõnealuse menetluse dokumentidega tutvuda, kui ta leidis, et dokumentide avalikustamine kahjustab üldjuhul sellesse menetlusse kaasatud ettevõtjate ärihuvide kaitset ning selle menetlusega seotud uurimise eesmärkide kaitset (vt analoogia alusel kohtuotsused, 29.6.2010, komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, C‑139/07 P, EU:C:2010:376, punkt 61, 28.6.2012, komisjon vs. Éditions Odile Jacob, C‑404/10 P, EU:C:2012:393, punkt 123, 28.6.2012, komisjon vs. Agrofert Holding, C‑477/10 P, EU:C:2012:394, punkt 64, ja 14.11.2013, LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 64).
45 Võttes arvesse kaitstavate huvide olemust, tuleb tõdeda, et üldise eelduse olemasolu kehtib sõltumata sellest, kas dokumentidega tutvumise taotlus puudutab juba lõpetatud või käimasolevat kontrollimenetlust. Osalevate ettevõtjate majandustegevust puudutava tundliku teabe avaldamine võib nimelt kahjustada nende ärihuve, sõltumata sellest, kas kontrollimenetlus veel kestab. Lisaks võib pärast kontrollimenetluse lõppu toimuva avaldamise väljavaade kahjustada ettevõtjate koostöövalmidust menetluse kestel (vt analoogia alusel kohtuotsused, 28.6.2012, komisjon vs. Éditions Odile Jacob, C‑404/10 P, EU:C:2012:393, punkt 124, ja 28.6.2012, komisjon vs. Agrofert Holding, C‑477/10 P, EU:C:2012:394, punkt 66).
46 Lõpuks nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et komisjonile antud võimalus tugineda üldisele eeldusele, mis laieneb kõigile dokumentidele, tähendab, et kõnealuste dokumentide suhtes ei kehti tervikliku või isegi osalise avalikustamise kohustus (vt selle kohta kohtuotsus, 27.2.2014, komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 134).
47 Neid kaalutlusi arvestades tuleb üksteise järel analüüsida väiteid, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimest ja kolmandat taanet, määruse artikli 4 lõike 2 viimast lõiku, määruse artikli 4 lõiget 3 ja põhjendamiskohustust, määruse artikli 4 lõiget 4, artikli 4 lõiget 6, põhiõiguste harta artikleid 41 ja 42 ja ELTL artikli 15 lõikes 3 ette nähtud läbipaistvuse kohustust ning lõpuks määruse nr 1049/2001 artiklit 8.
Teine väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimest ja kolmandat taanet
48 Hageja väidab, et komisjon on rikkunud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimest ja kolmandat taanet. Tema sõnul oleks komisjon pidanud viima läbi dokumentide konkreetse ja individuaalse hindamise ning selgitama, kuidas nende avalikustamine võib kaitstud huve konkreetselt ja tegelikult kahjustada.
49 Hageja arvates ei ole komisjon tõendanud, et nii sisedokumentide kui ka komisjoni ja kolmandate isikute vahel vahetatud dokumentide, nimelt teabetaotluste, kirjavahetuse, pooltele saadetud dokumentide lisade ja kolmandate isikute esitatud teabe avalikustamine kahjustab konkreetselt ja tegelikult kaitstud huve.
50 Hageja leiab, et komisjon tugines ekslikult üldisele eeldusele, mis on kohaldatav üksnes keelatud kokkuleppeid puudutavale menetlusele ega ole ülekantav turgu valitseva seisundi kuritarvitamist puudutavale menetlusele, ning komisjon oleks pidanud iga dokumendi puhul analüüsima, kas see sisaldab teavet kontrolliotsuse kohta ja kolmandate isikute tundlikku äriteavet ning kas vastaval juhul oli võimalik neid kaitsta dokumentide vastavate osade kustutamise teel.
51 Hageja väidab, et uurimise kaitsele kui dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise alusele saab tugineda vaid nii kaua, kuni uurimine on pooleli.
52 Hageja leiab, et komisjoni selgitus, mille kohaselt kontrollimenetlus võidakse hiljem uuesti avada, ei põhista tema taotluse rahuldamata jätmist ning komisjon ei saa dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumisel tugineda määruse nr 1/2003 artikli 28 ja määruse nr 773/2004 artikli 15 sätetele ega väita, et dokumentide avalikustamise väljavaade võib kahjustada ettevõtja koostöövalmidust menetluse kestel.
53 Eespool punktides 22–44 esitatud kaalutlusi arvestades tuleb leida, et komisjon tugines õigesti määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimesest ja kolmandast taandest tulenevale üldisele eeldusele, kui ta keeldus kõnealuses menetluses võimaldamast hagejal taotletud dokumentidega tutvuda, leides, et nende dokumentide avalikustamine võib üldjuhul kahjustada sellesse menetlusse kaasatud ettevõtjate ärihuvide kaitset ning selle menetlusega seotud uurimise eesmärkide kaitset.
54 Niisuguse üldise eelduse tunnustamine, mille kohaselt teatavat laadi dokumentide avalikustamine kahjustab üldjuhul mõnd määruse nr 1049/2001 artiklis 4 nimetatud huvi, võimaldab asjaomasel institutsioonil menetleda kõikehõlmavalt sõnastatud taotlust ja vastata sellele samal moel (kohtuotsus, 14.11.2013, LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 48).
55 Seega tähendab üldine eeldus, et nende dokumentide sisule, millele see eeldus laieneb, ei kehti täieliku või osalise avalikustamise kohustus (vt selle kohta kohtuotsus, 28.6.2012, komisjon vs. Éditions Odile Jacob, C‑404/10 P, EU:C:2012:393, punkt 133).
56 Seetõttu ei olnud komisjon kohustatud haldustoimiku iga dokumenti eraldi analüüsima ega kontrollima, kas tuleb võimaldada vähemalt osalist dokumentidega tutvumist.
57 Seega tuleb hageja vastavad argumendid tagasi lükata.
58 Mis puutub hageja argumentidesse, mille kohaselt esiteks ei saa dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise alusena tugineda uurimise kaitsele, kui dokumendid puudutavad lõpetatud uurimist, ja teiseks ei saa komisjon väita, et dokumentide avalikustamise väljavaade kahjustab ettevõtjate koostöövalmidust menetluse kestel, siis tuleb märkida, et nendega ei saa nõustuda eespool punktis 45 esitatud põhjustel.
59 Sellest järeldub, et teine väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kolmas väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimast lõiku
60 Hageja väidab, et esineb ülekaalukas üldine huvi, et üldsusele oleks konkurentsi valdkonnas teada komisjoni tegevuse teatud põhielemendid, ning eelkõige liidu konkurentsiõiguse rakendamise eeskirjad.
61 Hageja leiab, et käesoleval juhul esineb dokumentide avalikustamise suhtes ka ülekaalukas üldine huvi, mis on seotud komisjoni hea haldustava edendamise, äriühingute poolt vastava otsuse täitmiseks võetavate meetmete parandamise, kontrollimisest tuleneva kahju hüvitamise ning haldustegevuse üle teostatava kohtuliku kontrolli vajadusega.
62 Kohtupraktika kohaselt ei välista üldise eelduse esinemine võimalust tõendada, et asjaomane dokument, mille avalikustamist taotletakse, ei kuulu selle eelduse alla või dokumendi avalikustamiseks esineb ülekaalukas üldine huvi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lauseosa alusel (kohtuotsus, 14.11.2013, LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 66).
63 Siiski on taotlejal kohustus esitada konkreetselt asjaolud, millel rajaneb asjaomaste dokumentide avalikustamist põhistav ülekaalukas üldine huvi (kohtuotsused, 14.11.2013, LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 94, ja 16.7.2015, ClientEarth vs. komisjon, C‑612/13 P, EU:C:2015:486, punkt 90).
64 Ülekaaluka üldise huvi esinemise osas tuleb märkida, et avalikkusel peab olema võimalus olla informeeritud komisjoni tegevusest konkurentsi valdkonnas, et oleks tagatud esiteks selle tegevuse piisavalt täpne määratlus, mille eest võidakse ettevõtjatele määrata sanktsioone, ja teiseks komisjoni otsustamispraktika mõistmine, millel on väga suur tähtsus siseturu toimimise seisukohast, mis omakorda puudutab kõiki liidu kodanikke, nii ettevõtjaid kui ka tarbijaid (kohtuotsus, 7.10.2014, Schenker vs. komisjon, T‑534/11, EU:T:2014:854, punkt 80).
65 Seega esineb ülekaalukas üldine huvi, et üldsusele oleks teada komisjoni tegevuse teatud põhielemendid konkurentsi valdkonnas. Kuid vastupidi sellele, mida sisuliselt väidab hageja, ei kohusta sellise üldise huvi olemasolu komisjoni määruse nr 1049/2001 alusel andma üldist õigust tutvuda kogu teabega, mis on ELTL artikli 102 kohaldamise menetluses kogutud (vt analoogia alusel kohtuotsus, 7.10.2014, Schenker vs. komisjon, T‑534/11, EU:T:2014:854, punktid 81 ja 82).
66 Nimelt olgu meenutatud, et selline laialdane tutvumine võib seada ohtu tasakaalu, mida liidu seadusandja soovis määruses nr 1/2003 tagada ühelt poolt ettevõtja või ettevõtjate kohustuse vahel edastada komisjonile potentsiaalselt tundlikku äriteavet ning teiselt poolt ametisaladuse ja ärisaladuse tõttu komisjonile edastatud teabe tugevdatud kaitse tagatuse vahel (kohtuotsus, 7.10.2014, Schenker vs. komisjon, T‑534/11, EU:T:2014:854, punkt 83).
67 Samuti olgu märgitud, et määruse nr 1049/2001 põhjendusest 6 tulenevalt ei ole üldsuse huvil, et talle dokument läbipaistvuse põhimõtte alusel avaldatakse, haldusmenetluses koostatud dokumendi puhul sama kaalu kui dokumendi puhul, mis on koostatud menetluses, mille raames liidu institutsioon toimib seadusandjana (kohtuotsus, 7.10.2014, Schenker vs. komisjon, T‑534/11, EU:T:2014:854, punkt 84).
68 Arvestades ELTL artiklis 15 ning määruse nr 1049/2001 põhjendustes 1 ja 2 tunnustatud dokumentidega tutvumise üldpõhimõtet, peab teatav ülekaalukas üldine huvi olema objektiivne ja üldine ning seda ei tohi segi ajada näiteks üksik‑ või erahuvidega (kohtuotsus, 20.3.2014, Reagens vs. komisjon, T‑181/10, ei avaldata, EU:T:2014:139, punkt 142).
69 Käesoleval juhul tuleb nentida, et peale hea halduse edendamise ja nende ettevõtjate õiguskuulekuse suurendamise, kelle suhtes on hageja esitanud üksnes üldsõnalisi väiteid, puudutavad huvid, millele hageja on sisuliselt osutatud, vaid teda ennast ning seega ei ole need kohtupraktikas nõutud üldist ja objektiivset laadi. Seetõttu tuleb kõnealuseid huvisid käsitada kui üksik‑ või erahuvisid ning need ei vasta ülekaalukale üldisele huvile, mis põhjendab taotletud dokumentide avalikustamist.
70 Seega ei saa nõustuda hageja argumendiga, mille kohaselt võtab dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine õiguselt tõhusale õiguskaitsevahendile kasuliku mõju.
71 Siinkohal olgu märgitud esiteks, et kontrolliotsuse peale edasikaebamise võimalused on olemas ning hageja – kes neid käesoleval juhul ei ole selle otsuse suhtes kasutanud – ei tõenda, et talt on võetud võimalus või teda on takistatud neid õigel ajal kasutada. Teiseks on ka sellel, kui hageja neid õiguskaitsevahendeid oma õiguste teostamise eesmärgil kasutab, subjektiivne olemus ning seetõttu ei saa nende kasutamist pidada ülekaalukaks üldiseks huviks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lõigu tähenduses.
72 Sama kehtib hageja argumendi kohta, mis puudutab huvi saada kontrollimisest tuleneva kahju eest hüvitist, kuivõrd tegemist on ilmselgelt erahuviga.
73 Neil asjaoludel ei saa nõustuda väitega, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimast lõiku.
74 Järelikult tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 3 ja põhjendamiskohustust
75 Hageja väidab sisuliselt, et komisjon on rikkunud õigusnormi, kui ta ei tuginenud vaidlustatud otsuses määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikele 3, mis käsitleb käimasolevat otsustamisprotsessi ja millele ta oli esialgses taotluses tuginenud. Tema sõnul oleks seetõttu, et otsustusmenetlus oli lõppenud, see uus olukord pidanud viima selleni, et ta muudab oma seisukohta ning seega võimaldab toimikuga tutvuda. Hageja sõnul põhjendas komisjon dokumentidega tutvumise taotluse rahuldamata jätmist üksnes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese ja kolmanda taandega, mis on leebemad kui sama määruse artikli 4 lõike 3 teise lõigu sätted.
76 Seetõttu vaidleb hageja vastu tingimustele, milles komisjon määruse nr 1049/2001 artiklit 4 kohaldas. Ta leiab, et komisjon peab dokumentidega tutvumise taotluse rahuldamata jätmise korral selgitama, kuidas tutvumine võib kaitstavat huvi konkreetselt ja tegelikult kahjustada, sellise kahjustamise oht peab olema mõistlikult ettenähtav ja mitte üksnes oletuslik.
77 Hageja rõhutab sisedokumente puudutavas osas, et pelgalt otsustusmenetluse kahjustamise ohust ei piisa ning kohtupraktika kohaselt on nõutav olulise kahjustamise oht.
78 Lisaks leiab hageja, et kuna komisjon ei selgitanud, miks ta ei tuginenud enam määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teisele lõigule, rikkus ta ELTL artikli 296 teises lõigus ette nähtud põhjendamiskohustust ning ta oleks määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 alusel pidanud esialgse otsuse uuesti täielikult läbi vaatama ning märkima kinnitavas otsuses põhjused, miks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teises lõigus ette nähtud erand ei kuulu kohaldamisele.
79 Esiteks mis puutub määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 väidetavasse rikkumisse, siis tuleb nentida, et komisjon tugines hageja esitatud dokumentidega tutvumise esialgse taotluse rahuldamata jätmisel tõesti erandile, mis on ette nähtud selles sättes, mis käsitleb otsustusmenetluse kahjustamise ohtu seoses sisedokumentidega.
80 Siiski tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nähtub määruse nr 1049/2001 artiklist 8, et esialgsele taotlusele antud vastus ei ole midagi enamat kui esmane seisukohavõtt, millega antakse taotlejale võimalus taotleda komisjoni peasekretärilt kõnealuse seisukoha ülevaatamist (vt kohtuotsus, 24.5.2011, NLG vs. komisjon, T‑109/05 ja T‑444/05, EU:T:2011:235, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).
81 Seetõttu saab vaid selline komisjoni peasekretäri võetud meede, mille puhul on sisuliselt tegemist otsusega ning millega asendatakse täielikult eelmine väljendatud seisukoht, tuua kaasa õiguslikke tagajärgi, mis mõjutavad taotleja huve, ning sellise meetme peale saab seega esitada tühistamishagi (vt kohtuotsus, 24.5.2011, NLG vs. komisjon, T‑109/05 ja T‑444/05, EU:T:2011:235, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika).
82 Peale selle võib väljakujunenud kohtupraktika kohaselt liidu institutsioon selleks, et hinnata tema valduses olevate dokumentidega tutvumise taotlust, võtta arvesse määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud mitut keeldumise alust (kohtuotsused, 28.6.2012, komisjon vs. Éditions Odile Jacob, C‑404/10 P, EU:C:2012:393, punkt 113, ja 28.6.2012, komisjon vs. Agrofert Holding, C‑477/10 P, EU:C:2012:394, punkt 55).
83 Seetõttu ei ole komisjon otsuses, mille ta teeb kordustaotluse suhtes, sugugi kohustatud jääma õigusliku aluse juurde, millele ta tugines esialgse taotluse suhtes tehtud otsuses.
84 Kui institutsioonil on õigus võtta arvesse mitut määruse nr 1049/2001 artiklis 4 osutatud keeldumise alust, ei kohusta miski teda jääma kõigi nende aluste juurde, mis on kohaldatavad, ega tegema nende kohta otsust.
85 Käesoleval juhul põhjendas komisjon vaidlustatud otsust üksnes eranditega, mis on sätestatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes ega tuginenud enam sama määruse artikli 4 lõikele 3.
86 Seetõttu jääb väide, et rikutud on määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teist lõiku, igal juhul edutuks ja tuleb tagasi lükata.
87 Mis teiseks puutub väidetavasse põhjendamiskohustuse rikkumisse, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad ELTL artikli 296 teise lõiguga nõutavad põhjendused vastama asjassepuutuva õigusakti olemusele ning nendest peab selgelt ja üheselt nähtuma akti andjaks oleva institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjusi ja pädeval kohtul teostada kontrolli.
88 Tuleb nentida, et komisjon selgitas vaidlustatud otsuses põhjusi, miks ta ei tugine haldustoimikus sisalduvate dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumisel enam määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikele 3, nimelt et uurimine on lõpetatud 3. oktoobri 2014. aasta lõppotsusega.
89 Komisjon uuris ka seda, kas taotletud dokumentide avalikustamiseks esineb ülekaalukat üldist huvi ning järeldas, et taotletud dokumentidele laienevad määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes sätestatud erandid. Seetõttu tehti hagejale teatavaks põhjused, miks komisjon keeldus tal vaidlusaluses menetluses võimaldamast dokumentidega tutvuda.
90 Neil tingimustel ei saa nõustuda hageja argumendiga, et on rikutud põhjendamiskohustust.
91 Mis kolmandaks puutub hageja argumenti, et komisjon oleks pidanud määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 alusel vaatama esialgse otsuse uuesti läbi ja esitama põhjused, miks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 3 ette nähtud erandid ei ole kohaldatavad, siis olgu meenutatud, et artikli 7 lõige 2, mis puudutab esialgsete taotluste menetlemist, näeb ette, et osalise või täieliku keeldumise korral võib taotleja 15 tööpäeva jooksul institutsiooni vastuse saamisest arvates teha kordustaotluse, milles palub institutsioonil oma seisukoht läbi vaadata.
92 Tuleb nentida, et hageja esitaski komisjonile kordustaotluse ja viimane vastas sellele.
93 Kuna väite kolmanda osa esimene jaotis ei ole faktiliselt õige ja teine jaotis langeb kokku väite teise osa toetuseks esitatud argumentidega, tuleb see eespool punktides 87 ja 88 esitatud põhjustel tagasi lükata.
94 Järelikult tuleb see väide osaliselt edutuks jäämise ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Neljas väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 4
95 Neljandas väites märgib hageja, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 4 näeb ette, et institutsioon konsulteerib kolmandate isikutega, käesoleval juhul muude telekommunikatsiooniettevõtjatega, kelle suhtes asjaomane menetlus läbi viidi, et hinnata, kas tuleks kohaldada artikli 4 lõigete 1 või 2 erandit, ning konsulteerimisest on võimalik hoiduda üksnes siis, kui on selge, et dokument tuleb avalikustada või tuleb avalikustamata jätta, mis käesoleval juhul ei ole nii. Ta väidab, et käesoleval juhul ei ole konsulteerimist aset leidnud.
96 Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 4 näeb ette, et kolmandate isikute dokumentide puhul konsulteerib institutsioon kolmanda isikuga, et hinnata, kas tuleks kohaldada artikli 4 lõike 1 või 2 erandit, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et dokument tuleb avalikustada või et seda ei tohi avalikustada.
97 Sellest nähtub, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 4 ei kohusta institutsioone konsulteerima kolmanda isikuga kõikvõimalikel juhtudel.
98 Käesoleval juhul tuleb märkida, et komisjon jättis hageja dokumentidega tutvumise taotluse rahuldamata, tuginedes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas lõigus ette nähtud eranditel põhinevale üldisele eeldusele, ning ta leidis, et asjaomase menetlusega seotud dokumente kogumis ei tuleks avalikustada.
99 Neil asjaoludel ei olnud vastupidi hageja väidetele komisjon kohustatud konsulteerima kolmandate isikutega, käesoleval juhul muude telekommunikatsiooniettevõtjatega, kelle suhtes asjaomane menetlus läbi viidi.
100 Neil asjaoludel ei saa nõustuda väitega, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 4.
101 Järelikult tuleb neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Viies väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 6
102 Hageja väidab, et komisjon kohaldas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 6 ekslikult, kui ta keeldus võimaldamast dokumentidega osaliselt tutvuda.
103 Ta leiab, et komisjon oleks pidanud hindama võimalust võimaldada teatavate dokumentidega osaliselt tutvuda, kustutades teatavad tekstiosad või koostades uue mittekonfidentsiaalse versiooni, kuna ilma selleta puudub õigusel dokumentidega osaliselt tutvuda igasugune kasulik mõju.
104 Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 alusel avalikustatakse juhul, kui mõni eranditest hõlmab ainult osa dokumendist, dokumendi ülejäänud osad.
105 Olgu meenutatud, et üldine eeldus, millele komisjon tugines, ei välista õigust tõendada, et asjaomane dokument, mille avalikustamist taotletakse, ei kuulu selle eelduse alla (vt selle kohta kohtuotsus, 14.11.2013, LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohustust kontrollida, kas kõnealune üldine eeldus on tõepoolet kohaldatav, ei saa seevastu tõlgendada selliselt, et komisjon peab kõiki taotletud dokumente individuaalselt hindama. Niisugune kohustus võtaks sellelt üldiselt eelduselt kasuliku mõju, milleks on võimaldada komisjonil vastata kõikehõlmavale dokumentidega tutvumise taotlusele kõikehõlmaval moel (kohtuotsus, 14.11.2013, LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 68).
106 Käesoleval juhul piisab, kui märkida, et komisjon jättis kõnealuse menetluse toimikus sisalduvate dokumentidega tutvumise taotluse rahuldamata, tuginedes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes ette nähtud eranditest tulenevale üldisele eeldusele.
107 Kuna neil tingimustel on taotletud dokumendid hõlmatud eelnimetatud üldise eeldusega, puudub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt kohustus nende sisu tervikuna või osaliselt avalikustada (vt selle kohta kohtuotsused, 28.6.2012, komisjon vs. Éditions Odile Jacob, C‑404/10 P, EU:C:2012:393, punkt 133, ja 27.2.2014, komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 134).
108 Seetõttu ei saa nõustuda väitega, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 6.
109 Järelikult tuleb viies väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kuues väide, et on rikutud põhiõiguste harta artikleid 41 ja 42 ning ELTL artikli 15 lõikes 3 ette nähtud läbipaistvuskohustust
110 Selle väitega, mis on esitatud teise võimalusena, märgib hageja sisuliselt seda, et kui tema argumentidega määruse nr 1049/2001 rikkumise kohta ei nõustuta, tuleb tuvastada, et on rikutud põhiõiguste harta artikliga 42 tagatud õigust tutvuda komisjoni haldustoimikus leiduvate dokumentidega, põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktiga b tagatud õigust tutvuda selle toimikuga ning läbipaistvuse põhimõtet, mis on sätestatud ELTL artikli 15 lõikes 3.
111 Peale selle märgib hageja, et kui konfidentsiaalsuse ning ametisaladuse kaitse on küll ELTL artiklis 339 tunnustatud üldine huvi, mida on täpsemini reguleeritud teisese õiguse sätetes, on dokumentidega tutvumise õiguse piiramine nende huvide või uurimise kaitse eesmärgil käesoleval juhul ebaproportsionaalne.
112 Kõigepealt tuleb märkida, et käesolev vaidlus puudutab haldusmenetluse toimikus sisalduvate dokumentidega tutvumise taotlust, mis on esitatud määruse nr 1049/2001 alusel, nagu nähtub eelkõige hageja 23. oktoobri 2014. aasta e-kirjast, mitte toimikuga tutvumise taotlust, mis on esitatud määruse nr 1/2003 ja määruse nr 773/2004 erisätete alusel, mille eesmärk on tagada nende kaitseõiguste kaitse, mis kuuluvad konkurentsiõiguse eeskirjade rikkumise menetluse pooltele.
113 Mis esiteks puutub sellesse, et komisjon on väidetavalt rikkunud põhiõiguste harta artiklit 42, mis käsitleb dokumentidega tutvumise õigust, ja ELTL artikli 15 lõiget 3, siis tuleb meenutada, et viimati nimetatud sätte kohaselt on õigus pääseda ligi dokumentidele tagatud põhimõtete ning tingimuste alusel, mille Euroopa Parlament ja nõukogu määravad kindlaks määruste abil seadusandliku tavamenetluse kohaselt. Seega reguleerib määrus nr 1049/2001, mis on võetud vastu EÜ artikli 255 alusel, mille sisu on sätestatud ELTL artikli 15 lõikes 3, komisjoni valduses olevate dokumentidega tutvumise õiguse üldpõhimõtteid ja piiranguid. Lisaks tuleneb põhiõiguste harta artikli 52 lõikest 2, et sellega tunnustatud õigusi, mis rajanevad aluslepingute teiste osade sätetel, teostatakse neis määratletud tingimustel ja piires.
114 Seetõttu peab Üldkohtu kontroll puudutama tutvumise võimaldamisest keeldumise otsuse seaduslikkust üksnes seoses määrusega nr 1049/2001, mitte seoses põhiõiguste hartaga, kuna käesoleval juhul ei ole esitatud ühtki õigusvastasuse väidet. Nagu eelkõige teise väite analüüsist aga nähtub, keeldus komisjon taotletavate dokumentidega tutvumise võimaldamisest määrusega nr 1049/2001 kooskõlas (vt selle kohta kohtumäärus, 2.9.2014, Verein Natura Havel ja Vierhaus vs. komisjon, T‑538/13, ei avaldata, EU:T:2014:738, punktid 69 ja 70).
115 Mis teiseks puutub sellesse, et väidetavalt on rikutud õigust heale haldusele, mis sisaldab muu hulgas iga isiku õigusest tutvuda teda puudutava toimikuga, mida on tunnustatud põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktis b, siis piisab, kui märkida, et vaidlustatud otsus puudutab dokumentidega tutvumise taotlust, mitte toimikuga tutvumise taotlust. Nimelt nähtub 23. oktoobri 2014. aasta e-kirjast, et hageja märkis komisjonile sõnaselgelt, et tema taotlust saab analüüsida määruse nr 1049/2001 alusel kui dokumentidega tutvumise taotlust, mida kinnitab kordustaotluse kui terviku sõnastus.
116 Igal juhul tuleb märkida, et põhiõiguste hartas tunnustatud toimikuga tutvumise õigus on ELTL artiklite 101 ja 102 alusel läbiviidavate uurimiste osas nähtud ette määruses nr 1/2003 ja määruses nr 773/2004. Pealegi ei ole hageja tuginenud sellele, et määrus nr 1/2003 ja määrus nr 773/2004 on harta rikkumise tõttu õigusvastased. Lisaks nähtub määruse nr 773/2004 artikli 15 lõike 1 sõnastusest, et toimikuga tutvumise õigus on antud isikutele, kellele komisjon on adresseerinud vastuväited. On aga selge, et komisjon ei ole hagejale vastuväiteid adresseerinud. Seetõttu ei ole hagejal alust väita, et komisjon on asjaomases konkurentsialases uurimises rikkunud toimikuga tutvumise õigust.
117 Seetõttu tuleb lükata tagasi väited, et on rikutud põhiõiguste harta artikleid 41 ja 42 ning ELTL artikli 15 lõikes 3 ette nähtud läbipaistvuskohustust.
118 Mis kolmandaks puutub hageja argumenti seoses piirangutega, mida saab dokumentidega tutvumise õiguse suhtes kehtestada üksnes juhul, kui need tegelikult vastavad üldise huvi eesmärkidele ning kui nende puhul ei ole eesmärki arvestades tegemist eesmärkidele mittevastava ja lubamatu sekkumisega, siis kui eeldada, et hageja soovis tugineda proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele, siis tuleb märkida, et see põhimõte nõuab, et liidu institutsioonide aktid ei läheks kaugemale sellest, mis on vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, võttes arvesse, et juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet ning tekitatud piirangud peavad olema seatud eesmärkidega vastavuses (kohtuotsus, 17.10.2013, Schaible, C‑101/12, EU:C:2013:661, punkt 29). Seega on dokumentidega tutvumise valdkonnas kohtupraktikas selgitatud, et proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et erandid ei läheks kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik (kohtuotsus, 20.9.2016, PAN Europe vs. komisjon, T‑51/15, ei avaldata, EU:T:2016:519, punkt 21).
119 Käesoleval juhul tuleb märkida, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes ette nähtud erandid, millele komisjon hagejale antud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise otsuse põhjendamiseks tugines, puudutavad esiteks asjaomaste ettevõtjate ärihuvide kaitset ja teiseks uurimise kaitset, ning need eesmärgid vastavad üldise huvi kaalutlustele, pealegi ei ilmne, et need on seatud eesmärkide suhtes ebaproportsionaalsed.
120 Seega tuleb väidetavat proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist puudutav väide tagasi lükata.
121 Järelikult tuleb kuues väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Seitsmes väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artiklit 8
122 Hageja väidab, et komisjon rikkus määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõikeid 1 ja 2, kuna ta ei menetlenud toimikuga tutvumise kordustaotlust neis sätetes ette nähtud tähtaegade jooksul.
123 Hageja rõhutab, et kuigi komisjon teda asjaomase tähtaja lõppemise kuupäeval selle tähtaja viieteistkümne tööpäeva võrra pikendamisest tõepoolest teavitas, ei esitanud selle kohta siiski ühtki üksikasjalikku põhjendust.
124 Hageja arvates on ka see, et komisjon pikendas vastamise tähtaega teist korda, samas kui määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõige 2 ei näe ette sellist võimalust, nimetatud sätte rikkumine. Ta märkis, et komisjon ei ole esitanud ka teise pikendamise üksikasjalikku põhjendust.
125 Oluline on märkida, et komisjoni haldusmenetluses on komisjon kohustatud järgima liidu õiguses ette nähtud menetluslikke tagatisi (kohtuotsused, 14.5.1998, Enso Española vs. komisjon, T‑348/94, EU:T:1998:102, punkt 56, ja 18.6.2008, Hoechst vs. komisjon, T‑410/03, EU:T:2008:211, punkt 128).
126 Määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõigetes 1 ja 2 sätestatud 15 tööpäeva pikkune ajavahemik, mille võrra võib institutsiooni suhtes ette nähtud kordustaotlusele vastamise tähtaega pikendada, on imperatiivne tähtaeg. Siiski ei mineta institutsioon ette nähtud tähtaja ületamise tagajärjena otsuse vastuvõtmise pädevust.
127 Dokumentidega tutvumise valdkonnas on seadusandja näinud määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõigetes 1 ja 2 kehtestatud tähtaegade ületamise suhtes ette tagajärjed, sätestades nimetatud määruse artikli 8 lõikes 3, et tähtaegade eiramine annab õiguse algatada institutsiooni vastu kohtumenetluse (kohtuotsus, 19.1.2010, Co‑Frutta vs. komisjon, T‑355/04 ja T‑446/04, EU:T:2010:15, punkt 58).
128 Käesoleval juhul tuleb märkida, et komisjon vastas dokumentidega tutvumise taotlusele enne seda, kui hageja tegi tähtaegse vastuse puudumisest vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõikele 3 järeldused, andes asja kohtusse.
129 Neil asjaoludel ei muuda tähtaegade ületamine, kui kahetsusväärne tähtaegade ületamine kui selline ka on, Euroopa Kohtu praktika kohaselt vaidlustatud otsust nii ebaseaduslikuks, et oleks põhjendatud selle tühistamine (vt selle kohta kohtuotsus, 28.6.2012, komisjon vs. Agrofert Holding, C‑477/10 P, EU:C:2012:394, punkt 89).
130 Seetõttu ei saa nõustuda väitega, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artiklit 8.
131 Järelikult tuleb seitsmes väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
132 Kõigist eelnevalt esitatud kaalutlustest kogumis tuleneb, et hageja ükski väide ei ole põhjendatud.
133 Seetõttu tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
134 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Deutsche Telekom AG‑lt.
Frimodt Nielsen | Collins | Valančius |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 28. märtsil 2017 Luxembourgis.
Allkirjad