ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)

16. juuni 2011(*)

Konkurents – Kartellikokkulepped – Belgia rahvusvaheliste kolimisteenuste turg – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Hindade kindlaksmääramine – Turu jagamine – Mahhinatsioonid pakkumismenetlusega – Üks ja vältav rikkumine – Rikkumise süüks panemine – Trahvid – 2006. aasta suunised trahvide arvutamise meetodi kohta

Liidetud kohtuasjades T‑204/08 ja T‑212/08,

Team Relocations NV, asukoht Zaventem (Belgia), esindajad: advokaadid H. Gilliams ja J. Bocken,

hageja kohtuasjas T‑204/08,

Amertranseuro International Holdings Ltd,

Trans Euro Ltd,

Team Relocations Ltd,

asukoht London (Ühendkuningriik), esindaja: advokaat L. Gyselen,

hagejad kohtuasjas T‑212/08,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Bouquet, A. Antoniadis ja N. von Lingen,

kostja,

mille ese on nõue tühistada osaliselt komisjoni 11. märtsi 2008. aasta otsus K(2008) 926 (lõplik) [EÜ] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/38.543 – Rahvusvahelised kolimisteenused), ning teise võimalusena nõue tühistada või vähendada hagejatele määratud trahvi,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: kohtunikud S. Papasavvas koja esimehe ülesannetes, N. Wahl ja A. Dittrich (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik N. Rosner,

arvestades kirjalikus menetluses ja 28. aprilli 2010. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Asjaolud

1.     Hagi ese

1        Vastavalt komisjoni 11. märtsi 2008. aasta otsusele K(2008) 926 lõplik [EÜ] artiklis 81 ja EMPL lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/38.543 – Rahvusvahelised kolimisteenused) (edaspidi „otsus”), mille kokkuvõte avaldati Euroopa Liidu Teatajas 11. augustil 2009 (ELT C 188, lk 16), osales Team Relocations NV Belgias rahvusvaheliste kolimisteenuste turul kartellikokkuleppes, mis seisnes vahetus ja kaudses hindade kindlaksmääramises, turu jagamises ja mahhinatsioonides seoses pakkumismenetlustega. Euroopa Ühenduste Komisjon märgib, et kartell tegutses ligi 19 aastat (1984. aasta oktoobrist kuni 2003. aasta septembrini). Selle liikmed määrasid kindlaks hindasid, esitasid klientidele fiktiivseid pakkumisi ning maksid üksteisele hüvitisi tagasilükatud pakkumiste pealt rahalise hüvitamise süsteemi kaudu (edaspidi „komisjonitasud”).

2.     Hagejad

2        Team Relocations asutati 7. mail 1993 nimega Transeuro Worldwide Movers NV (Belgia). Tema nime muudeti 5. septembril 2002. Alates 1994. aasta jaanuarist on Team Relocationsi 100%-lise osalusega emaettevõtja Team Relocations Ltd, mis on kolimisteenuste valdkonnas tegutsev äriühing, mille 100% aktsiate omanik on äriühing Trans Euro Ltd. Alates 8. septembrist 2000 on Trans Euro 100% aktsiate omanik Amertranseuro International Holdings Ltd (edaspidi „Amertranseuro”).

3        30. septembril 2006 lõppenud majandusaastal oli Amertranseuro konsolideeritud kogukäive 44 352 733 eurot.

3.     Haldusmenetlus

4        Otsuse sõnul algatas komisjon menetluse omal algatusel, kuna tal oli teavet selle kohta, et teatud Belgia äriühingud, kes tegutsesid rahvusvaheliste kolimisteenuste valdkonnas, osalesid kokkulepetes, mis võisid kuuluda EÜ artikliga 81 keelatud kokkulepete alla.

5        Niisiis viidi nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 14 lõike 3 alusel 2003. aasta septembris läbi kontrollid äriühingutes Allied Arthur Pierre NV, Interdean NV, Transworld International NV ja Ziegler SA. Kontrollide järel esitas Allied Arthur Pierre vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2002 C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi „2002. aasta koostööteatis”), taotluse kaitseks trahvi eest või trahvi vähendamiseks. Allied Arthur Pierre tunnistas, et ta osales komisjonitasusid ja fiktiivseid pakkumisi käsitlenud kokkulepetes, loetles üles seotud konkurendid, eeskätt ühe, kellest komisjoni talitused varem teadlikud ei olnud, ning esitas oma suulisi avaldusi kinnitavad dokumendid.

6        Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003 L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 18 alusel esitati konkurentsivastaste kokkulepetega seotud ettevõtjatele, konkurentidele ning ühele kutseorganisatsioonile mitu kirjalikku teabenõuet. Vastuväited võeti vastu 18. oktoobril 2006 ning edastati mitmele äriühingule. Kõik adressaadid vastasid vastuväidetele. Nende esindajad, v.a Amertranseuro, Stichting Administratiekantoor Portielje, Team Relocations Ltd ja Trans Euro Ltd esindajad, kasutasid oma õigust tutvuda komisjoni toimikus olevate dokumentidega, millele pääses juurde vaid komisjoni büroodes. Juurdepääs võimaldati neile ajavahemikus 6.–29. november 2006. Ärakuulamine toimus 22. märtsil 2007.

7        Komisjon võttis 11. märtsil 2008 vastu otsuse.

4.     Otsus

8        Komisjon kinnitab, et otsuse adressaadid, sh hagejad Team Relocations, Amtranseuro, Trans Euro ja Team Relocations Ltd, osalesid Belgia rahvusvaheliste kolimisteenuste turul kartellikokkuleppes või neid loetakse selle eest vastutavaks. Kartellikokkuleppe osalised määrasid kindlaks hinnad, jagasid omavahel kliente ja osalesid mahhinatsioonides seoses pakkumismenetlustega vähemalt alates 1984. aastast kuni 2003. aastani. Seetõttu on nad toime pannud EÜ artikli 81 ühe ja vältava rikkumise.

9        Komisjoni sõnul puudutasid käsitletud teenused nii füüsilistele isikutele, st eraisikud või äriühingu või avalik-õigusliku asutuse töötajad, kui ka ettevõtjatele või avalik-õiguslikele asutustele osutatud kolimisteenuseid. Neid kolimisteenuseid iseloomustas asjaolu, et neid pakuti Belgiast muusse riiki või vastupidi. Võttes arvesse ka seda, et kõik käsitletud rahvusvahelised kolimisettevõtjad asuvad Belgias ja et kartellitegevus toimub Belgias, leidis komisjon, et kartelli geograafiline kese oli Belgia.

10      Belgia rahvusvaheliste kolimisteenuste turu kartelliosaliste kombineeritud käive oli komisjoni hinnangul 2002. aastal 41 miljonit eurot. Kuna komisjon hindas sektori suuruseks ligi 83 miljonit eurot, siis loeti seotud ettevõtjate kombineeritud turuosaks ligi 50%.

11      Komisjon märkis, et kartellikokkuleppe eesmärk oli eelkõige kehtestada ja säilitada kõrgeid hindu ning jagada omavahel kokkuleppeliselt või vaheldumisi turg erinevates vormides: hinnakokkulepped, turu jagamise kokkulepped fiktiivsete pakkumiste vahendusel ja kokkulepped tagasilükatud pakkumiste pealt või pakkumise tegemata jätmise pealt rahalise hüvitamise süsteemi kohta (komisjonitasud).

12      Komisjon leiab, et perioodil 1984. aastast kuni 1990. aastate alguseni toimis kartell peamiselt kirjalike kokkulepete põhjal, mis käsitlesid hindade kindlaksmääramist. Samal ajal juurutati ka komisjonitasud ja fiktiivsed pakkumised. Komisjonitasu on varjatud kujul sisse arvestatud klientidelt küsitavasse hinda, ilma et klient selle eest vastavat teenust saaks. Nimelt vastab see summale, mida rahvusvahelise kolimisteenuse lepingu sõlminud kolimisettevõtja võlgneb konkurentidele, kellega lepingut ei sõlmitud, sõltumata sellest, kas need konkurendid tegid pakkumise või hoidusid selle tegemisest. Seega on tegu rahalise hüvitisega neile kolimisettevõtjatele, kellega lepingut ei sõlmitud. Kartelli liikmed esitasid üksteisele vastastikku arveid komisjonitasude saamiseks tagasilükatud pakkumiste või nende pakkumiste pealt, mida nad ei esitanud, kusjuures arved sisaldasid fiktiivseid teenuseid ja nende komisjonitasude summa kohta esitati arve kliendile. Komisjon kinnitab, et seda praktikat tuleb pidada Belgia rahvusvaheliste kolimisteenuste hindade kaudseks kindlaksmääramiseks.

13      Kartelliliikmed tegid ka koostööd fiktiivsete pakkumiste esitamisel, mis jätsid klientidele, st kolimise eest tasuvatele tööandjatele, mulje, et nad võisid valida konkurentsil põhinevate kriteeriumide põhjal. Fiktiivne pakkumine on kliendile või kolivale isikule tehtud fiktiivne hinnapakkumine kolimisettevõtja poolt, kellel ei olnud kavatsust kolimisteenust läbi viia. Fiktiivse pakkumise esitamisega korraldas kolimisettevõtja, kes soovis, et leping temaga sõlmitaks (edaspidi „taotlev äriühing”), asja nii, et institutsioon või ettevõtja saab mitu pakkumist kas vahetult või kaudselt isiku kaudu, kes soovib kolida. Sellel eesmärgil teatas taotlev äriühing oma konkurentidele hinna, kindlustusmäära ja ladustamiskulud, mille nad pidid teenuse eest küsima. See hind, mis on taotleva äriühingu pakutud hinnast kõrgem, märgiti seejärel fiktiivses pakkumises. Arvestades, et tööandja valib üldiselt kõige madalamat hinda küsinud kolimisettevõtja, teadsid sama rahvusvahelise kolimisega seotud äriühingud komisjoni sõnul põhimõtteliselt ette, millisega neist võidakse leping selle kolimise jaoks sõlmida.

14      Lisaks märgib komisjon, et taotleva ettevõtja poolt küsitud hind võis olla kõrgem sellest, mis see oleks võinud muul juhul olla, kuna sama kolimisega seotud muud äriühingud esitasid fiktiivsed pakkumised, milles oli taotleva ettevõtja märgitud hind. Näitena viitab komisjon otsuse põhjenduses 233 Allied Arthur Pierce’i‑sisesele e-kirjale, mis kannab kuupäeva 11. juuli 1997 ja milles on märgitud: „[K]lient palus kaks [fiktiivset pakkumist], seega võime me küsida kõrget hinda”. Seetõttu väidab komisjon, et fiktiivsete pakkumiste tegemine klientidele kujutas endast mahhinatsiooni pakkumismenetlusega, nii et kõigis pakkumistes esitatud hinnad olid tahtlikult kõrgemad kui taotleva äriühingu hind ning igal juhul kõrgemad sellest, mis oleks olnud hind konkureerivas keskkonnas.

15      Komisjon väidab, et neid kokkuleppeid kehtestati kuni 2003. aastani. Tema sõnul oli sellel keerulisel tegevusel sama eesmärk – kehtestada hinnad, jagada turg ja kahjustada seega konkurentsi.

16      Kokkuvõttes koostas komisjon otsuse resolutsiooni, mille artikkel 1 on järgmise sõnastusega:

„Järgmised ettevõtjad rikkusid [EÜ] artikli 81 lõiget 1, olles leppinud otse või kaudselt kokku rahvusvaheliste kolimisteenuste hindades Belgias, jaganud omavahel osa sellest turust ja kasutanud mahhinatsioone pakkumismenetlustes ajavahemikel, mis on esitatud allpool:

[…]

g)      [Team Relocations], 20. jaanuar 1997 – 10. september 2003; solidaarselt ettevõtjatega Trans Euro Limited ja Team Relocations Limited: 20. jaanuar 1997 – 7. september 2003; solidaarselt ettevõtjatega Amertranseuro […], Trans Euro […] ja Team Relocations Limited: 8. september 2000 – 10. september 2003;

[…]”

17      Seetõttu määras komisjon otsuse artikli 2 punktis i Team Relocationsi trahviks 3,49 miljonit eurot, millest Trans Euro ja Team Relocations Ltd vastutavad solidaarselt 3 miljoni euro eest ja Amertranseuro, Trans Euro ja Team Relocations Ltd (edaspidi koos „Amertranseuro kontsern”) vastutavad solidaarselt 1,3 miljoni euro eest.

18      Trahvisummade arvutamiseks kasutas komisjon otsuses metodoloogiat, mis on esitatud suunistes määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „2006. aasta suunised”).

 Menetlus ja poolte nõuded

19      Hagejad esitasid käesoleva menetluse algatamiseks hagiavaldused, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 4. juunil 2008.

20      Üldkohtu kaheksanda koja esimehe 5. märtsi 2010. aasta määrusega liideti kohtuasjad T‑204/08 ja T‑212/08 Üldkohtu kodukorra artikli 50 kohaselt suulise menetluse ja kohtuotsuse tegemise huvides.

21      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldohus (kaheksas koda) alustada suulist menetlust. Poolte kohtukõned ja nende vastused Üldkohtu esitatud küsimustele kuulati ära 28. aprillil 2010 toimunud kohtuistungil. 6. augustil 2010 kantseleisse esitatud kirjas taotles Team Relocations suulise menetluse taasavamist. See taotlus jäeti 23. septembri 2010. aasta otsusega rahuldamata.

22      Kohtuasjas T‑204/08 palub Team Relocations Üldkohtul:

–        tühistada otsuse artikkel 1;

–        tühistada otsuse artikkel 2 osas, milles talle määratakse trahviks 3,49 miljonit eurot;

–        teise võimalusena vähendada oluliselt otsusega määratud trahvi;

–        igal juhul mõista esimese kohtuastme kohtukulud välja komisjonilt.

23      Lisaks palub Team Relocations Üldkohtul kohustada komisjoni avaldama tegurid, mida see institutsioon võttis arvesse, et vähendada 70% võrra trahvi, mis oleks tulnud Interdeanile muidu määrata.

24      Kohtuasjas T‑212/08 paluvad Amertranseuro, Trans Euro ja Team Relocations Ltd Üldkohtul:

–        tühistada otsuse artikli 2 punkt i osas, milles neid tunnistatakse solidaarselt vastutavaks Team Relocationsi poolt väidetavalt toime pandud EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumiste eest vahemikus 1997. aasta jaanuar kuni 2003. aasta september;

–        teise võimalusena tühistada otsuse artikli 2 punkt i osas, milles Amtranseuro solidaarset vastutust ei piirata summaga 1,3 miljonit eurot;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

25      Kohtuasjades T‑204/08 ja T‑212/08 palub komisjon Üldkohtul:

–        jätta hagid rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

26      Team Relocations esitab kaheksa väidet otsuse tühistamiseks ja trahvi tühistamiseks või vähendamiseks. Amertranseuro, Trans Euro ja Team Relocations Ltd esitavad kaks väidet, mis käsitlevad seda, et Team Relocationsi toime pandud rikkumisi ei saa neile süüks panna, ja nende suutmatust trahvi maksta. Kuna need kaks väidet vastavad Team Relocationsi seitsmenda väite esimesele osale ja kaheksandale väitele, tuleb neid käsitleda viidatud väidete analüüsi raames.

1.     Esimene väide, mille kohaselt Team Relocations ei võtnud osa otsuses kirjeldatud ühest ja vältavast rikkumisest

27      Selle väitega vaidleb Team Relocations vastu oma osalemisele otsuses kirjeldatud ühes ja vältavas rikkumises.

 Poolte argumendid

28      Team Relocations kinnitab, et otsuses kirjeldatud ühe ja vältava rikkumise talle süüks arvamiseks peab komisjon tõendama esiteks, et Team Relocations oli teadlik teiste osaliste õigusvastasest tegevusest või et ta võis seda mõistlikult ette näha ja et ta oli valmis seda riski võtma; teiseks, et otsuses kirjeldatud erinevatel tegevustel oli ühised eesmärgid ja et Team Relocations kavatses oma enda tegevusega nende eesmärkide saavutamisele kaasa aidata.

29      Team Relocations leiab, et komisjon ei ole tõendanud, et need tingimused on täidetud. Esiteks ei olnud ta teadlik ühe ja vältava rikkumise olemasolust. Otsuses ei olnud ühtegi dokumentaalset tõendit selle kohta, et Team Relocations oli teadlik või pidi tingimata olema teadlik hinnakokkulepetest ja fiktiivsetest pakkumistest, kui ta nõustus alates 1997. aastast aeg-ajalt komisjonitasudega. Ta esitas või taotles fiktiivset pakkumist esimest korda alles 2002. aasta veebruaris. Team Relocations ei osalenud ka konkurentsivastastel koosolekutel, mille käigus sõlmiti terviklik konkurentsivastane lepe.

30      Teiseks väidab Team Relocations, et ta ei osalenud ei terviklikus leppes ega „vältavas” rikkumises. Ta ei osalenud üheski hindade kindlaksmääramise kirjalikus kokkuleppes. Komisjonitasud, millega ta nõustus, võimaldasid üksikutel kolijatel saada tagasi kulud, mis neil kindla kolimisega seoses tekkisid, ning ei olnud mõeldud hindade kehtestamiseks, klientide või turu jagamiseks. Need komisjonitasusid käsitlevad lepped olid juhtumipõhised ega kehtinud üldiselt või automaatselt. Fiktiivseid pakkumisi esitati alati koliva füüsilise isiku nõudmisel või vähemalt tema loaga ning neid esitati üksnes pärast seda, kui klient oli valinud välja kolimisettevõtja.

31      Komisjon vaidleb nendele väidetele vastu ja leiab, et osaledes nendest kokkulepetest vähemalt kahes, oli Team Relocations teadlik või pidi tingimata olema teadlik ühe rikkumise aluseks olevast tervikplaanist. Lisaks leiab komisjon, et väide, mille kohaselt Team Relocations ei osalenud hindade kindlaksmääramise kirjalikus kokkuleppes, ei oma mingit mõju talle pandavale vastutusele ühe ja vältava rikkumise alusel.

 Üldkohtu hinnang

32      Selle väitega ei vaidle Team Relocations vastu sellele, et ta pani toime EÜ artikli 81 rikkumised. Seevastu väidab ta, et ta ei võtnud osa otsuses kirjeldatud ühest ja vältavast rikkumisest. Seetõttu tuleb kõigepealt meenutada ühe ja vältava rikkumise mõistet.

 Ühe ja vältava rikkumise mõiste

33      Euroopa Kohus kinnitas 8. juuli 1999. aasta otsuses kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni (EKL 1999, lk I‑4125, punkt 82), et on kunstlik jagada vaid ühte eesmärki taotlevat ühte vältavat käitumist mitmeks erinevaks rikkumiseks, kui seal on vastupidi tegu ühe rikkumisega, mis järjest enam konkretiseerus nii kokkulepete kui ka kooskõlastatud tegevuse kaudu.

34      Selles olukorras on ettevõtja, kes osales rikkumises enda tegevusega, mis kuulub EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse mõistete hulka ja mille eesmärk on aidata kaasa kogu rikkumise toimumisele, vastutav ka teiste ettevõtjate poolt selle sama rikkumise raames toime pandud tegude eest selles rikkumises osalemise kogu perioodil (eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 33).

35      Sellest kohtuotsusest ilmneb, et ühe ja vältava rikkumise olemasolu tõendamiseks peab komisjon tõendama, et ettevõtja mõistis, et tema tegevus aitab kaasa kõigi osalejate taotletud ühiste eesmärkide saavutamisele, ja et ta oli teadlik teiste ettevõtjate poolt kavatsetud või ellu viidud sisulistest tegudest nende samade eesmärkide taotlemisel või et ta võis neid mõistlikult ette näha ning oli valmis nendega kaasnevat riski aktsepteerima (eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 87).

36      Nimelt võib kartelle lugeda ühe konkurentsivastase kokkuleppe osaks üksnes siis, kui on tõendatud, et need kuuluvad ühist eesmärki taotleva tervikplaani alla. Üksnes siis, kui ettevõtja nendes kartellides osaledes teadis või oleks pidanud teadma, et nii tegutsedes ühineb ta ühe kokkuleppega, võib tema osalemist kõnealustes kartellides lugeda selle kokkuleppega liitumise väljenduseks (Üldkohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑491, punktid 4027 ja 4112).

37      Nii ilmneb sellest kohtupraktikast, et ühes ja vältavas rikkumises osalemiseks peavad esinema kolm tingimust, nimelt ühist eesmärki taotlev tervikplaan, ettevõtja tahtlik panus sellesse plaani ja asjaolu, et ta oli (tõendatult või eeldatavalt) teadlik teiste osaliste rikkumistest.

38      Nende tingimuste alusel tuleb seega käesolevat väidet uurida.

 Käsitletud rikkumise kvalifitseerimine

–       Ühist eesmärki taotlev tervikplaan

39      Mis puudutab esiteks ühist eesmärki taotlevat tervikplaani, siis väidab komisjon, et käsitletud ettevõtjad taotlesid ühte majanduslikku eesmärki – kahjustada hindade arengut.

40      Siiski ei saa ühise eesmärgi mõistet määratleda üldise viitega konkurentsi moonutamisele rikkumisest puudutatud turul, sest konkurentsi kahjustamine kujutab nii eesmärgi kui tagajärjena endast iga sellise tegevuse põhiosa, mis kuulub EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamisalasse. Ühise eesmärgi mõiste selline määratlus ohustab võtta ühe ja vältava rikkumise mõistelt osa selle tähendusest, kuna selle tagajärjel tuleks mitmeid ühte majandussektorit puudutavaid tegevusi, mis on EÜ artikli 81 lõikega 1 keelatud, süstemaatiliselt käsitada asjaoludena, mis moodustavad ühe rikkumise. Selleks et kvalifitseerida erinevad tegevused üheks ja vältavaks rikkumiseks, tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid, mis võimaldavad tuvastada või kahtluse alla seada seda, kas need on omavahel täiendavad, näiteks kohaldamise periood, sisu (sh kasutatud meetodid) ja vastavalt erinevate kõnealuste tegevuste eesmärk (vt Üldkohtu 12. detsembri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑101/05 ja T‑111/05: BASF ja UCB vs. komisjon, ELK 2007, lk II‑4949, punktid 179–181).

41      Käesolevas asjas ilmneb otsusest, et tervikplaani kuulunud erinevate tegevuste eesmärk oli kehtestada ja säilitada kõrge hinnatase Belgia rahvusvaheliste kolimisteenuste eest ja jagada see turg. Seda ühist eesmärki on otsuse põhjendustes 314 ja 322–344 üksikasjalikult kirjeldatud.

42      Team Relocationsi argumendid ei suuda seda järeldust kahtluse alla seada.

43      Sellega seoses tuleb märkida, et komisjonitasude süsteem kujutab endast klientide jagamise raamistikku kuuluvat hüvitiste süsteemi ja et fiktiivsete pakkumiste esitamine on klientide jagamisel keskse tähtsusega, kui kliendid soovivad saada pakkumisi mitmelt kartelliosaliselt.

44      Vastupidi Team Relocationsi kinnitustele puudutasid komisjonitasusid ja fiktiivseid pakkumisi käsitlevad kokkulepped hindasid. Mis puudutab komisjonitasusid, siis määrati nende arv ja tase eelnevalt, enne kui kolimisettevõtjad klientidele pakkumised esitasid. Isegi kui vastavalt Team Relocationsi väidetele ei lisatud nende summasid otseselt kolimise hinnale, on vältimatu, et need pidid esinema ettevõtjate arvutustes ja muutma nende teenused kallimaks. Mis puudutab pakkumisi, siis määras „vales” pakkumises esitatud hinna see äriühing, kes seda taotles, ning sellega nõustus see äriühing, kes koostas fiktiivse pakkumise, mis võimaldas esimesel äriühingul kehtestada oma hind kõrgemal taseme sellest, mis oleks tulenenud vabast konkurentsist, ja lähedal „valele” hinnale, mis lepiti ühiselt kokku. Otsuse põhjenduses 233 tõendas komisjon fiktiivsete pakkumiste praktika seda mõju hindadele (vt eespool punkt 14).

45      Need kaks praktikat, nagu ka kirjalik hinnakokkulepe, taotlesid ühist eesmärki, st piirata konkurentsi kartelliosaliste vahel, kehtestades hinnad kõrgemal tasemel sellest, mis oleks eksisteerinud ilma kokkulepeteta. Komisjonitasud, mis maksti konkurentidele, kellega lepingut ei sõlmitud, heidutasid neid oluliselt pakkumast konkurentsivõimelist hinda, ning vahetades teavet oma fiktiivsete pakkumiste raames tehtavate pakkumiste kohta, piirasid kartelliosalised hinnakonkurentsi. Lisaks võimaldas fiktiivseid pakkumisi puudutav kokkulepe osalistel säilitada hinnad kõrgemal tasemel sellest, mis oleks eksisteerinud ilma kokkuleppeta.

46      Mis puudutab argumente, et fiktiivsed pakkumised esitati üksnes pärast seda, kui klient oli oma valiku teinud, siis tuleb rõhutada, et tarnijaga kontaktis olev isik, näiteks komisjoni teenistuja, ei ole kolimisettevõtjate tegelik klient. Nimelt peab kolimise eest maksev ettevõtja või institutsioon valima ühe kolimisettevõtja. Seega nõuavad valiku võimaldamiseks rida ettevõtjaid ja avalikke institutsioone, et esitataks mitu pakkumist.

–       Team Relocationsi tahtlik panus tervikplaani

47      Mis puudutab teiseks Team Relocationsi panust rikkumisse, siis ei ole vaidlust selles, et ta osales otsuses kirjeldatud kolmest tegevusest kahes, nimelt komisjonitasusid käsitlevas kokkuleppes ja fiktiivseid pakkumisi käsitlevas kokkuleppes.

48      Seevastu ei osalenud Team Relocations kunagi hinnakokkuleppes. Kuigi ettevõtjat, kes osales rikkumises oma käitumisega, võib samuti pidada vastutavaks sama rikkumise raames teiste ettevõtja toime pandud käitumise eest, siis kehtib see siiski üksnes selle perioodi kohta, kui esimesena mainitud ettevõtja viidatud rikkumises osales (eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 83). Järelikult ei saa Team Relocationsit vastutavaks pidada käitumise eest, mis lõppes enam kui viis aastat enne tema liitumist kartelliga.

49      Otsuses tuvastas komisjon aga, et Team Relocations rikkus EÜ artikli 81 lõiget 1 üksnes 20. jaanuarist 1997 kuni 10. septembrini 2003, mille vältel Team Relocations osales kartelli kõigis ilmingutes. Seetõttu on komisjon nõuetekohaselt arvestanud asjaoluga, et see ettevõtja osales kartellis üksnes alates 1997. aastast.

50      Team Relocationsi argumendid, et komisjonitasusid ja fiktiivseid pakkumisi ei rakendatud samaaegselt ja et komisjonitasusid käsitlevad lepped olid juhtumipõhised, on ühtlasi asjassepuutumatud, kuna vastupidi selle hageja väidetele oli neil kahel tegevusel sama eesmärk.

–       Team Relocations oli teadlik rikkumisest

51      Mis puudutab kolmandaks küsimust, kas Team Relocations oli teadlik teiste kartelliosaliste rikkumisest, siis vastab tõele, et tema osalemise ajal ei toimunud konkurentsivastaseid koosolekuid. Siiski ei ole määrav asjaolu, et Team Relocations ei osalenud kunagi sellisel koosolekul, sest kartelli toimimine näitab, et tema liikmed ei pidanud koosolekutel osalema, et olla teadlik komisjonitasusid ja fiktiivseid pakkumisi puudutavatest kokkulepetest ja et neis kokkulepetes osaleda. Kokkuleppeid sõlmiti üldiselt telefoni, e-kirja või faksi teel.

52      Lisaks pidi Team Relocations tingimata teadma teiste osaliste rikkumistest, sest komisjonitasusid ja fiktiivseid pakkumisi puudutav tegevus tugines vastastikule koostööle igal korral erinevate partneritega. Nimelt tugines see süsteem põhimõttel do ut des, kuna iga ettevõtja, kes maksis komisjonitasu või esitas fiktiivse pakkumise, eeldas, et ta saab tulevikus ka ise seda süsteemi kasutada ning saada komisjonitasusid või fiktiivseid pakkumisi. Järelikult vastupidi sellele, mida väidab Team Relocations, ei olnud need lepped juhtumipõhised, vaid olid üksteist täiendavad.

53      Team Relocationsi väide, et ta ei olnud teadlik kirjalikest kokkulepetest ega komisjonitasusid käsitlevast tegevusest enne 1997. aastat, ei oma tähtsust, kuna otsuses loetakse Team Relocations vastutavaks rikkumise eest alates sellest kuupäevast. Hiljemalt 1997. aastal, kui Team Relocations nõustus oma esimese komisjonitasuga, sai see ettevõtja teadlikuks, et kõik ettevõtjad ei tegutse normaalsetes konkurentsitingimustes. Seetõttu oli ta teadlik rikkumistest ja teiste ettevõtjate taotletud konkurentsivastasest eesmärgist. Selles olukorras ei ole usutav, et Team Relocations sai fiktiivseid pakkumisi puudutavast tegevusest teada alles 2002. aastal.

54      Järelikult oli komisjonil alust järeldada, et Team Relocations oli teadlik või pidi olema teadlik teiste kartelliosaliste rikkumistest.

55      Kõigest eelnevast tuleneb, et komisjon järeldas õigustatult, et Team Relocations osales otsuses kirjeldatud ühes ja vältavas rikkumises. Seega tuleb esimene väide tagasi lükata.

2.     Teine väide, mis käsitleb Team Relocationsi müügiväärtuse arvutamist

 Poolte argumendid

56      Teises väites vaidleb Team Relocations vastu trahvi põhisumma arvutamiseks arvesse võetud müügiväärtusele.

57      Esimese võimalusena väidab Team Relocations, et 2006. aasta suuniste punkti 13 tähenduses tema asjassepuutuva müügiväärtuse arvutamiseks võib arvesse võtta üksnes sellistest kolimistest saadud müügiväärtust, mida rikkumine tegelikult ka mõjutas, mitte aga Team Relocationsi kogukäivet Belgia rahvusvaheliste kolimisteenuste turul.

58      Teise võimalusena leiab Team Relocations, et asjassepuutuv müügiväärtus ei hõlma üksikisikute – st nende füüsiliste isikute, kes peavad ise oma kolimise eest maksma – kolimistelt saadud käivet. Vaidlust ei ole selles, et Team Relocationsi puhul ei lepitud üksikisikute kolimiste puhul kordagi kokku komisjonitasudes ega kohaldatud fiktiivseid pakkumisi. Team Relocations märgib, et otsuse põhjenduses 528 nõustus välistama Gosselini müügiväärtusest sõjaväekolimised, kuna rikkumine neid ei puudutanud. Seetõttu ei saa ka Team Relocationsi asjassepuutuva müügiväärtuse arvutamisel arvesse võtta üksikisikute kolimiste pealt toimunud müüki.

59      Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

 Üldkohtu hinnang

60      Team Relocations seab kahtluse alla asjassepuutuva müügiväärtuse arvutamise ja väidab teise võimalusena, et see väärtus ei peaks hõlmama üksikisikute poolt tasutud kolimiste pealt saadud käivet.

 Asjassepuutuv müügiväärtus

61      Mis puudutab trahvi põhisumma arvutamiseks arvesse võetavat müügiväärtust, mida väite esimeses osas vaidlustatakse, siis näeb 2006. aasta suuniste punkt 13 ette järgmist:

„Trahvi põhisumma kindlaksmääramisel võetakse aluseks nende kaupade või teenuste väärtus, millega on rikkumine otseselt või kaudselt […] seotud. […].”

62      Vastupidi Team Relocationsi väidetele ei ilmne sellest sättest, et asjassepuutuva müügiväärtuse arvutamiseks võib arvesse võtta üksnes müügiväärtust, mis tuleneb kolimistest, mida rikkumised tegelikult puudutasid.

63      Nii viitab 2006. aasta suuniste punkt 13 „väärtus[ele], millega on rikkumine otseselt või kaudselt […] seotud”, mitte aga „väärtusele, mis on rikkumisest mõjutatud”. Punkti 13 sõnastus peab seega silmas asjaomasel turul toimunud müüki. See ilmneb muuseas väga selgelt 2006. aasta suuniste punkti 6 saksakeelsest versioonist, milles öeldakse „Umsatz auf den vom Verstoß betroffenen Märkten” (müük, mis saadi rikkumisest puudutatud turul). Veelgi enam, 2006. aasta suuniste punkt 13 ei pea silmas üksnes olukordi, mille kohta komisjonil on rikkumist puudutavad dokumentaalsed tõendid.

64      Seda tõlgendust kinnitab ühenduse konkurentsieeskirjade eesmärk. Nimelt tähendaks Team Relocationsi pakutud tõlgendus, et kartelle puudutavates asjades määratavate trahvide põhisummade kindlaksmääramiseks oleks komisjonil igas juhtumis kohustus tuvastada, millist konkreetset müüki kartell mõjutas. Liidu kohtud ei ole kunagi kehtestanud sellist kohustust ning puuduvad tõendid, et komisjonil oli kavatsus endale selline kohustus 2006. aasta suunistega kehtestada.

65      Lisaks on oma laadilt salajaste kartellide asjades vältimatu, et teatud tõendeid konkurentsivastase tegevuse iga ilmingu kohta ei avastata. Käesolevas asjas on sisuliselt võimatu leida tõendeid kõigi mõjutatud kolimiste kohta. Team Relocations kinnitab niisiis hagiavalduses, et „[fiktiivseid pakkumisi] ja komisjonitasusid ei kajastatud hageja süsteemides, nii et üksnes toimiku eest vastutavad töötajad suutsid neid tuvastada”.

66      Lõpuks ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et rikkumisega seotud kauba käive annab täpse pildi rikkumise ulatusest asjaomasel turul (Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 121). Eelkõige on konkurentsi piirava tegevusega seotud toodete müügist tekkinud käive objektiivne asjaolu, mis täpselt näitab selle tegevuse kahjulikkust normaalsetele konkurentsitingimustele (Üldkohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑151/94: British Steel vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑629, punkt 643; ja 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑50/03: Saint-Gobain Gyproc Belgium vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 84). 2006. aasta suunised kordavad seda põhimõtet.

67      Kohtuistungil mainis Team Relocations, et erinevalt käesolevast asjast võttis komisjon autoklaasi juhtumis (juhtum COMP/39.125 – Autoklaas), mille kokkuvõte avaldati 25. juuli 2009. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 173, lk 13), trahvi arvutamise eesmärgil asjaomase müügina arvesse üksnes autoklaasitarnijate müüki nendele autotootjatele, kelle puhul on otseseid tõendeid kartelli kohta. Tuleb siiski mainida, et autoklaasi otsuse põhjenduses 663 lähtub komisjon põhimõttest, et asjaolu, et konkreetseid tõendeid ei ole saada iga arutelu kohta, mis puudutas „sõidukite tellimusi”, ei piira müügiväärtuse kindlaksmääramist vaid nende tellimustega, mille kohta on otsesed tõendid saadaval, sest keelatud tegevus on oma laadilt salajased kokkulepped ning enamikul (kui mitte lausa kõigil) juhtudel on tõendid puudulikud. Ehkki komisjon täpsustas seda põhimõtet nimetatud otsuse põhjendustes 664–667, tuleb märkida, et ta teeb seda üksnes kahe erandliku perioodi kohta rikkumise alguses ja lõpus, kuna ta oletas, et nendel perioodidel muutsid autoklaasitarnijad oma pakkumisi üksnes teatud suurte tellijate puhul. Seetõttu ei ole viidatud otsuses kasutatud komisjoni lähenemine vastuolus siinses asjas käsitletud otsuses kasutatud lähenemisega.

68      Lisaks ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et teisi juhtumeid käsitlevad otsused on diskrimineerimise esinemise küsimuses üksnes soovituslikud, arvestades, et ei ole eriti tõenäoline, et eelnevatele juhtumitele omased tunnused, nagu turud, tooted, ettevõtjad ning ajavahemikud, on samad (Euroopa Kohtu 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑167/04 P: JCB Service vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑8935, punktid 201 ja 205, ning 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑76/06 P: Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑4405, punkt 60). Autoklaasi otsuse põhjendustes 664–667 esitatud asjaolusid silmas pidades ei toonud Team Relocations välja piisavaid tõendeid järeldamaks, et need tingimused olid siinses asjas täidetud.

69      Seetõttu tuleb käsitletava väite esimene osa tagasi lükata.

 Üksikisikute poolt makstud kolimised

70      Mis puudutab teise võimalusena esitatud argumenti, et asjassepuutuv müügiväärtus ei oleks tohtinud sisaldada üksikisikute kolimistelt (st need, mille eest ei maksnud kolmas isik) saadud käivet, siis tuleb märkida, et fiktiivseid pakkumisi ei esitatud kordagi seda tüüpi kolimistele, sest üksikisik ei oleks kunagi leppinud sellega, et üks kolimisettevõtja esitab talle mitu pakkumist. Fiktiivseid pakkumisi kasutati üksnes nende kolimiste puhul, mille kohta koliva isiku tööandja taotles pakkumisi veel vähemalt ühelt kolijalt, enne kui ta nõustus kolimiskulude eest tasuma.

71      Otsuse põhjendusest 537 ilmneb, et selle otsuse mõned teised adressaadid näisid olevat nõustunud maksma komisjonitasusid rahvusvaheliste kolimiste eest, mille maksid kinni üksikisikud. Seetõttu ei saa erinevalt sõjaväekolimistest, mille puhul Gosselin osales Ameerika kolimisettevõtjate allhankijana, välistada seda, et kõnealune üks rikkumine mõjutas ka teatud erakolimisi. Nimelt on määrav erinevus sõjaväekolimiste ja üksikisikute kolimiste vahel see, et sõjaväekolimiste puhul ei teostanud kartelliosalised ise kaubandusläbirääkimisi ning neil ei olnud seega mingit mõju põhilepingule. Selline struktuuritagatis, mis välistab mis tahes võimaliku mõju, ei eksisteerinud erakolimiste korral. Sellest tuleneb, et komisjon ei rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta välistas ühe kolimisliigi, mitte aga mõne teise.

72      Vastab tõele, et Team Relocationsi puhul ei tõendanud komisjon, et üksikisikute poolt makstud kolimiste puhul lepiti kokku või kohaldati komisjonitasu. Siiski tähendaks selle argumendiga nõustumine seda, et komisjoni kohustatakse hõlmama asjassepuutuvasse müügiväärtusesse üksnes konkreetne müük, mida kartell mõjutas ja mille kohta tal on dokumentaalsed tõendid. Sellise kohustuse olemasolu lükati juba selle väite esimese osa hindamise raames tagasi.

73      Järelikult tuleb teine väide tagasi lükata.

3.     Kolmas väide, mis puudutab Team Relocationsi saadud müügiväärtusele 17% määra kohaldamist, et kehtestada tema trahvi põhisumma

74      See väide on esitatud neljas osas. Kaks esimest osa puudutavad vastavalt seda, et on rikutud kohustust määrata trahvisumma kindlaks vastavalt Team Relocationsi individuaalsele rollile rikkumises; ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Kolmandas osas väidab Team Relocations, et 17% määra kehtestamine rikub proportsionaalsuse põhimõtet. Väite neljas osas puudutab põhjenduse puudumist.

 Poolte argumendid

75      Esiteks väidab Team Relocations, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab trahv väljendama tõetruult iga ettevõtja poolt tegelikult toime pandud rikkumise raskust (Üldkohtu 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑15/02: BASF vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑497, punkt 280; 26. aprilli 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02: Bolloré jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑947, punkt 429, ja 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑36/05: Coats Holdings ja Coats vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 207 ja 209). Käesolevas asjas oleks Team Relocationsi toime pandud rikkumise raskusastme hindamisel tulnud arvesse võtta mitut erilist või ebatavalist asjaolu. Eelkõige ei väljastanud ta 2002. aastal ühtegi fiktiivset pakkumist ega võtnud kunagi osa Belgia rahvusvaheliste kolimisteenuste osutamise hindasid ja muid tingimusi käsitlevatest kirjalikest kokkulepetest. Seega ei tõendanud komisjon Team Relocationsi individuaalset rolli otsuse esemeks olevas tegevuses. Selle eksliku hinnangu tõttu on aluseks võetud müügiväärtuse osakaal (17%) ja seega Team Relocationsile määratud trahv ilmselgelt ülemäärane.

76      Teiseks leiab Team Relocations, et võrreldes otsuse mõne teise adressaadi vahel sõlmitud üldiste kirjalike hinnakokkulepetega, on tema toime pandud rikkumise laad radikaalselt erinev ega ole silmanähtavalt nii raske. Nii Team Relocationsile kui ka otsuse teistele adressaatidele määratud trahvi arvutamiseks müügiväärtuse sama osakaalu (17%) kasutades rikkus komisjon seega oma kohustust kehtestada trahvid ilma diskrimineerimiseta.

77      Kolmandaks väidab Team Relocations, et müügiväärtusest 17% osakaalu kasutamine viib vältimatult sellise trahvisummani, mis on mitmes mõttes ebaproportsionaalne tema tegevuse tegeliku raskusastmega, st tema tegeliku vastutusega, ning tema toime pandud rikkumise piiratud raskuse ja väikse majandusliku tähtsusega.

78      Neljandaks märgib Team Relocations, et otsuses ei märgitud põhjust, miks komisjon ei võtnud arvesse seda, et Team Relocations ei osalenud rikkumise kõigis osades. Müügiväärtuse osakaalu kehtestamist käsitlev põhjendus on ebapiisav ja vastuoluline.

79      Komisjon leiab, et tal oli õigus kohaldada Team Relocationsi suhtes sama müügiväärtuse osakaalu (17%) kui teiste kartelliosaliste suhtes, sest Team Relocations osales ühes ja vältavas rikkumises, mida võib lugeda EÜ artikli 81 väga raskeks rikkumiseks. Ettevõtja individuaalset rolli rikkumises ei võeta arvesse rikkumise raskuse hindamisel, vaid trahvi kohandamisel, et arvestada kergendavate või raskendavate asjaoludega. Lõpuks väidab komisjon, et ta on täitnud oma põhjendamiskohustuse, kui ta märkis otsuses hindamise aluseks olevad asjaolud, mis võimaldasid tal hinnata toimepandud rikkumise raskusastet.

 Üldkohtu hinnang

80      Selle väite raames vaidleb Team Relocations sisuliselt vastu sellele, et rikkumise raskuse hindamisel kohaldati kõigile puudutatud ettevõtjatele sama, 17% määra. Sellega seoses tuleb eristada eelkõige kahte erinevat probleemistikku, st esiteks küsimust, kas Team Relocationsi kohtlemine oli sobilik, võrreldes kartelli teiste osaliste kohtlemisega (esimene ja teine osa), ja teiseks küsimus, kas eraldi võetult on komisjoni kohaldatud määr proportsionaalne Team Relocationsi tegevusega (kolmas osa).

 Kohustus määrata trahvi põhisumma kindlaks lähtuvalt Team Relocationsi individuaalsest rollist

81      Mis puudutab väite kahte esimest osa, mida tuleb nende tiheda seose tõttu käsitleda koos, tuleb meenutada väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt keelab diskrimineerimiskeelu või võrdse kohtlemise põhimõte, mis on ühenduse õiguse aluspõhimõte, sarnaste olukordade erineva käsitlemise, aga ka erinevate olukordade ühetaolise käsitlemise, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt õigustatud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. oktoobri 1986. aasta otsus kohtuasjas 91/85: Christ-Clemen jt vs. komisjon, EKL 1986, lk 2853, punkt 10, ja 28. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑174/89: Hoche, EKL 1990, lk I‑2681, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

82      Tuleb märkida, et rikkumise raskuse hindamise raames ei kohelnud komisjon osalisi tegelikult erinevalt seoses aluseks võetava müügiväärtuse osakaaluga, vaid kohaldas kõigile puudutatud ettevõtjatele sama, 17% määra. Komisjon õigustab seda lähenemist asjaoluga, et tegu oli ühe ja vältava rikkumisega.

83      Seega tekib küsimus, kas Team Relocationsi viidatud kohtupraktika alusel võis komisjon loobuda mis tahes eristamisest rikkumise osalejate vahel ning juhtumi erinevate asjaolude mis tahes arvestamisest, et määrata kindlaks Team Relocationsi toime pandud rikkumise raskust.

84      Sellega seoses nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et kui rikkumise panevad toime mitu ettevõtjat, tuleb uurida iga ettevõtja rikkumises osalemise suhtelist raskusastet (Euroopa Kohtu 16. detsembri 1975. aasta otsus liidetud kohtuasjades 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73: Suiker Unie jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1663, punkt 623, ja eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 150). See järeldus tuleneb loogiliselt kriminaal- ja halduskaristuste individuaalsuse põhimõttest, mille kohaselt tohib ettevõtjat karistada üksnes tegude eest, mida talle individuaalselt ette heidetakse; nimetatud põhimõtet kohaldatakse kõigis haldusmenetlustes, mis võivad kaasa tuua karistuse ühenduse konkurentsinormide alusel (Üldkohtu 29. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑62/02: Union Pigments vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5057, punkt 119).

85      Lisaks ilmneb suurest hulgast Euroopa Kohtu ja Üldkohtu otsusest, et rikkumise raskusastet tuleb individuaalselt hinnata, võttes arvesse suurt hulka asjaolusid, nagu juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju (vt eespool punktis 66 viidatud Euroopa Kohtu otsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 106, ja Euroopa Kohtu 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑219/95 P: Ferriere Nord vs. komisjon, EKL 1997, lk I‑4411, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika; Üldkohtu 18. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑241/01: Scandinavian Airlines System vs. komisjon, lk II‑2917, punkt 83 jj). Nii leidis Euroopa Kohus, et asjaolu, et ettevõtja ei võtnud osa kõigist keelatud kokkulepet moodustavatest osadest või et tal oli väike roll nendes osades, milles ta osales, tuleb arvestada rikkumise raskusastme hindamisel ja vajaduse korral trahvisumma kindlaksmääramisel (vt eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 90, ja eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus Bolloré jt vs. komisjon, punkt 429 ja seal viidatud kohtupraktika).

86      Siiski toimub Üldkohtu praktika kohaselt individuaalsete asjaolude hinnang mitte rikkumise raskuse hindamise raames, st trahvi põhisumma kehtestamise raames, vaid põhisumma kohandamisel kergendavate ja raskendavate asjaolude järgi (Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑73/04: Carbone‑Lorraine vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2661, punktid 100 jj, mida on apellatsiooniastmes kinnitanud Euroopa Kohtu 12. novembri 2009. aasta otsusega kohtuasjas C‑554/08 P: Carbone‑Lorraine vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata). Isegi kui Team Relocationsi poolt eespool punktis 75 viidatud kohtuotsuste BASF vs. komisjon ning Coats Holdings ja Coats vs. komisjon väljavõtetes mainitakse väljendit „raskusaste”, ei käsitle see trahvi põhisumma kindlaksmääramist, vaid hoopis küsimust, kas komisjonil oli alust võtta arvesse vastavalt eestvedaja rolli kui raskendavat asjaolu (eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 280) ja pigem vahendaja rollile sarnanevat vähest rolli kergendava asjaoluna (eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus Coats Holdings ja Coats vs. komisjon, punkt 214).

87      See kohtupraktika on siiski kooskõlas eespool punktides 84 ja 85 viidatud kohtupraktikaga. Nimelt on nendes kohtuotsustes väljendit „raskusaste” kasutatud üldiselt, et kirjeldada rikkumise intensiivsust, mitte aga trahvide arvutamise meetodi suuniste tehnilises tähenduses. Järelikult oli komisjonil õigus võtta määruse nr 1/2003 artikli 23 tähenduses „raskusastme” teatud aspekte arvesse kergendavate ja raskendavate asjaolude raames, mitte aga „raskusastme” raames trahvide arvutamise meetodi suuniste tähenduses.

88      Olukord on selline eelkõige siis, kui hinnatakse mitme ettevõtja ühes ja vältavas rikkumises osalemise suhtelist raskust. Sellega seoses kinnitas Euroopa Kohus, et mis puudutab suuniseid määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk171; edaspidi „1998. aasta suunised”), siis iga asjaomase ettevõtja rikkumises osalemise suhtelise raskusastme hindamist tuleb uurida raskendavate või kergendavate asjaolude võimaliku kohaldamise raames (eespool punktis 86 viidatud 12. novembri 2009. aasta kohtuotsus Carbone-Lorraine vs. komisjon, punkt 27). Ühe ja vältava rikkumise raames viitab 1998. aasta suunistes kasutatud mõiste „rikkumine” seega tervikrikkumisele, millega on seotud mitu ettevõtjat, ning selle ühe rikkumise „raskusaste” on kõigi osaliste puhul sama.

89      Eespool punktis 86 viidatud 12. novembri 2009. aasta kohtuotsus Carbone-Lorraine vs. komisjon käsitleb aga 1998. aasta suuniseid. 2006. aasta suunised tõid kaasa trahvide arvutamise meetodi põhimõttelise muudatuse. Esiteks kaotati rikkumiste jagamine kolme kategooriasse („kerge”, „raske” ja „väga raske”). Praegu kehtiv süsteem, milles kasutatakse 0–30%-ni ulatuvat astmestikku, võimaldab täpsemat eristamist vastavalt rikkumiste raskusele.

90      Teiseks kaotati fikseeritud summad. Nüüdsest arvutatakse põhisumma lähtuvalt müügiväärtusest, mille iga ettevõtja sai vahetult või kaudselt seoses rikkumisega. See uus meetod võimaldab järelikult kergemini arvestada rikkumise raskuse hindamise raames seda, millises ulatuses osales iga ettevõtja individuaalselt selles rikkumises. See võimaldab ka arvesse võtta ühe rikkumise raskuse vähenemist aja jooksul.

91      Kolmandaks kinnitas komisjon kohtuistungil, et tema otsustuspraktikas ei kohalda ta enam tingimata sellise rikkumise kõigile osalistele ühte määra. Nimelt kohaldas komisjon 1. oktoobri 2008. aasta otsuses K(2008) 5476 [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/C.39.181 – Küünlavahad), mille kokkuvõte avaldati 4. detsembri 2009. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 295, lk 17), ja 11. novembri 2009. aasta otsuses K(2009) 8682 [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/38.589 – Termostabilisaatorid), mille kokkuvõte avaldati 12. novembri 2010. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 307, lk 9), erinevaid määrasid kõnealuse kartelli osaliste erinevatele kategooriatele, lähtuvalt nende rikkumises osalemise raskusest. Eelkõige viimati nimetatud juhtumis kehtestati kõrgem määr neile ettevõtjatele, kes osalesid mitte üksnes hindade kehtestamisel, vaid ka klientide ja/või turu jagamisel.

92      Siiski ei sea uus meetod sellist lähenemist kohustuslikuks. Ehkki eespool punktides 84 ja 85 viidatud kohtupraktika näitab, et rikkumises osalemisega seotud raskusastet ja juhtumi eripäraseid asjaolusid tuleb arvesse võtta, võib komisjoni 2006. aasta suuniseid kohaldades need arvesse võtta rikkumise raskuse hindamisel või põhisumma kohaldamisel lähtuvalt kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest. Juhul kui komisjon viimati nimetatud lähenemist kasutab, peab kergendavate ja raskendavate asjaolude hindamine siiski võimaldama ühes rikkumises osalemise suhtelise raskusastme piisavat arvestamist ja ka selle raskuastme võimalikku muutust aja jooksul.

93      Käesolevas asjas kehtestas komisjon kõigile asjassepuutuvatele ettevõtjatele ühe, 17% määra. Kuna Team Relocations väidab, et tema osalemise suhteline raskusaste on väiksem kui teistel seotud ettevõtjatel ja et arvesse oleks tulnud võtta mitut erilist või ebatavalist asjaolu, siis uuritakse selle väite toetuseks esitatud tema argumente nende väidete raames, mis käsitlevad komisjoni poolt kergendavate asjaolude ekslikku hindamist. Team Relocations osales kõigis kartelli osades, mida praktiseeriti ajal, kui tema kartellis osales, ning väidab üksnes seda, et tema seos kartelliga oli väiksem. Seetõttu tuleb tagasi lükata käesoleva väite esimene ja teine osa ning võtta Team Relocationsi argumente arvesse kuuenda väite analüüsi raames (allpool punktid 125 jj).

 Proportsionaalsuse põhimõtte väidetav rikkumine

94      Mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte väidetavat rikkumist, siis Üldkohus leiab, et eraldi võetuna ei ole 17% määr ebaproportsionaalne Team Relocationsi tegeliku vastutusega rikkumises, mis seisnes eelkõige turu jagamises ja pakkumismenetlusega toimunud mahhinatsioonides. 2006. aasta suuniste punkt 23 märgib selgelt, et hindade määramise ja turu jagamise horisontaalkokkulepete puhul on osakaal üldjuhul astmestiku „kõrgemal tasemel”. Seega oli komisjonil õigus kehtestada määraks 17%, mis on „kõrgema taseme” madalamas osas.

 Põhjendamise väidetav puudumine

95      Mis puudutab selle väite neljandat osa, siis tuleb märkida, et trahvi põhisumma kehtestamist käsitlev põhjendus ei ole tõepoolest väga üksikasjalik. Siiski on Euroopa Kohus leidnud, et komisjon on oma põhjendamiskohustuse täitnud, kui ta märgib oma otsuses hindamise alused, mis võimaldasid tal mõõta toimepandud rikkumise raskusastet, ilma et tal oleks kohustust esitada üksikasjalikumat selgitust või arvandmeid trahvide arvutamise viisi kohta (vt Üldkohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑236/01, T‑239/01, T‑244/01–T‑246/01, T‑251/01 ja T‑252/01: Tokai Carbon jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1181, punkt 252 ja seal viidatud kohtupraktika).

96      Käesolevas asjas märkis komisjon otsuse põhjenduses 542 põhjused, mille põhjal ta järeldas, et rikkumine on väga raske, st tuvastatud konkurentsipiirangute iseenesest ilmne laad. Lisaks selgitas ta samas põhjenduses, miks ta ei uurinud rikkumise geograafilist ulatust ja mõju, viidates kohtupraktikale, mille kohaselt ilmsete piirangute korral võib rikkumise määratleda väga raskeks, ilma et sellist tegevust peaks iseloomustama geograafiline ulatus või kindel mõju (eespool punktis 85 viidatud kohtuotsus Scandinavian Airlines System vs. komisjon, punktid 84 ja 85, ja 27. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑49/02–T‑51/02: Brasserie nationale jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3033, punktid 178 ja 179). Sellest tuleneb, et nimetatud kohtupraktika alusel on komisjon piisavalt põhjendanud rikkumise kvalifitseerimist „väga raskeks”.

97      Siiski näib esiteks soovitav, et komisjon tugevdab oma põhjendusi trahvide arvutamise kohta, et ettevõtjad saaksid üksikasjalikult teada neile määratud trahvi arvutamise meetodi. Üldisemalt võib see kaasa aidata haldustegevuse läbipaistvusele ja kergendada Üldkohtu poolt oma täieliku pädevuse kasutamist, mis peaks tal võimaldama hinnata peale vaidlustatud otsuse õiguspärasuse ka määratud trahvi sobivust (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑248/98 P: KNP BT vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9641, punkt 46).

98      Teiseks tuleb märkida, et komisjoni välja toodud kohtupraktika viitab suunistele määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171) ning eelneb ajaliselt suuniste vastuvõtmisele. 2006. aasta suunised tõid aga kaasa põhjaliku muudatuse trahvide arvutamise metodoloogias. Eelkõige kaotati rikkumiste jagamine kolme kategooriasse („kerged”, „rasked” ja „väga rasked”) ning kehtestati astmestik 0–30%-ni, et võimaldada täpsemat eristamist. Lisaks arvutatakse nüüdsest trahvi põhisumma „osakaaluna müügiväärtusest[, mis] saadakse rikkumise raskusastme korrutamisel aastate hulgaga, mil rikkumine aset leidis” (2006. aasta suuniste punkt 19). Üldreeglina „määratakse osakaal maksimaalselt 30% müügiväärtusest” (punkt 21). Mis puudutab hindade määramise, turu jagamise ja tootmise piiramise horisontaalkokkuleppeid, mis „on juba oma olemuselt kõige tõsisemad konkurentsipiirangud”, siis peab arvesse võetav müügiväärtuse osakaal üldjuhul olema „astmestiku kõrgemal tasemel” (punkt 23).

99      Selles olukorras ei või komisjon põhimõtteliselt enam piirduda sellega, et ta põhjendab üksnes trahvi kvalifitseerimist „väga raskeks”, jättes põhjendamata arvesse võetud müügiväärtuse osakaalu. Nagu eespool on märgitud, kaasneb komisjonile trahvide valdkonnas antud hindamisruumiga nimelt põhjendamiskohustus, mis võimaldab adressaadil teada saada võetud meetme õigustusi ja Üldkohtul oma kontrolli teostada.

100     Käesolevas asjas tuleb märkida, et otsuse põhjenduses 543 kehtestas komisjon selle osakaalu vaevalt pisut kõrgema kui pool sellest astmestikust, põhjendades oma valikut vaid rikkumise „väga raske” laadiga. Siiski ei selgitanud komisjon üksikasjalikumalt, kuidas rikkumise „väga raskeks” kvalifitseerimine viis ta 17%‑lise osakaalu kehtestamiseni, mitte aga osakaaluni, mis on oluliselt „astmestiku kõrgemal tasemel”. See põhjendus võib olla piisav vaid siis, kui komisjon kohaldas kõige raskematele rikkumistele ette nähtud vahemiku alumisele piirile väga lähedast määra, mis on muu hulgas väga soodne hagejale. Nimelt ei ole sellises olukorras suunistes sisalduvast põhjendusest kaugemale minev täiendav põhjendus vajalik. Kui ta oleks seevastu soovinud kohaldada kõrgemat määra, oleks ta pidanud esitama üksikasjalikuma põhjenduse, nagu ta tegi nn autoklaasi (põhjendused 669–678), termostabilisaatorite ja küünlavahade otsustes (põhjendused 641–653).

101    Mis puudutab põhjendusi seoses 17% eristamata määra kehtestamisega, siis võib otsusest tuletada, et komisjon lähtub põhimõttest, mille kohaselt ühe ja vältava rikkumise tuvastamine õigustab ühe määra kehtestamist. See järeldus on piisavalt motiveeritud ja põhjendatud (vt eespool punkt 39 jj).

102    Järelikult tuleb väite neljas osa tagasi lükata.

103    Kõigest eeltoodust järeldub, et kolmas väide tuleb tervikuna tagasi lükata.

4.     Neljas väide, mille kohaselt puudub põhjendus müügiväärtuse alusel kindlaks määratud summa korrutamiseks rikkumises osalemise aastate hulgaga

 Poolte argumendid

104    Team Relocations väidab, et 2006. aasta suuniste punkt 24, mis näeb ette müügiväärtuse põhjal määratud summa süstemaatilist korrutamist rikkumises osalemise aastate arvuga, annab rikkumise väidetavale kestusele ebaproportsionaalse ulatuse, võrreldes teiste asjassepuutuvate teguritega ja eelkõige rikkumise raskusastmega. See säte ei võta seega piisavalt arvesse nõuet, et igale ettevõtjale määratud trahvi summa oleks kohandatud konkreetse olukorraga, ning näeb ette trahvi arvutamise valemi, mis omistab ilmselgelt ebaproportsionaalse tähtsuse rikkumise kestusele.

105    Teise võimalusena palub Team Relocations Üldkohtul kohaldada korrutuskoefitsienti, mis ei oleks suurem kui kaks. Kui aga Üldkohus kinnitab korrutamist seitsmega, siis väidab Team Relocations igal juhul, et tema olukorras tuleb viie esimese aasta (1997–2001) müügiväärtuse osakaal viia maksimaalselt 5%-ni, kuna ta ei osalenud nendel aastatel fiktiivsete pakkumiste esitamises, ning kahel viimasel aastal (2002 ja 2003) 12%-ni.

106    Komisjon palub selle nõude rahuldamata jätta.

 Üldkohtu hinnang

107    Ehkki Team Relocations viitab „aluse puudumisele” seoses müügiväärtuse põhjal määratud summa korrutamisele rikkumises osalemise aastate arvuga, ei vaidle ta vastu sellele, et nimetatud meetod põhineb 2006. aasta suuniste sätetele. Seetõttu käsitleb siinne väide pigem 2006. aasta suuniste punkti 24 väidetavat ebaproportsionaalsust, kuivõrd see punkt näeb taolise korrutamise ette.

108    Sellega seoses märgib määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 3 üksnes seda, et „[t]rahvisumma määramisel võetakse arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust”, ilma et täpsustataks konkreetset viisi, kuidas kestust arvestada. Seda üldsätet täpsustati erinevates suunistes trahvide arvutamise meetodi kohta. Konkreetsemalt nägid 1998. aasta suunised pikaajaliste rikkumiste (üldiselt pikemad kui 5 aastat) puhul rikkumise raskusastme põhjal määratud summa suurendamise 10% võrra iga aasta kohta. Seevastu tähendab 2006. aasta suunistes sätestatud korrutamine rikkumises osalemise aastate arvuga seda, et summat suurendatakse 100% iga aasta kohta.

109    See lähenemine kujutab endast meetodi põhimõttelist muudatust seoses kartelli kestuse arvestamisega. Siiski ei ole selline areng vastuolus määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikega 3. Vastab tõele, et selle sätte prantsuskeelne versioon näib omistavat kestusele raskusega võrreldes teisejärgulise tähtsuse trahvisummade kindlaksmääramisel. Seevastu näitavad teised keeleversioonid, nagu inglise („[…] regard shall be had both to the gravity and to the duration of the infringement”) ja saksa versioon („[…] ist sowohl die Schwere der Zuwiderhandlung als auch deren Dauer zu berücksichtigen”), et see säte omistab raskusele ja kestusele sama kaalu.

110    Mis puudutab teise võimalusena esitatud nõudeid, siis piisab selle märkimisest, et ehkki komisjon võttis varem trahvisummat kestuse alusel suurendades mõnikord arvesse rikkumise arengut aja jooksul, ei kohusta 2006. aasta suuniste ükski säte teda kohaldama sellises olukorras korrutuskoefitsienti, mis ei ole kõrgem kui kaks, või vähendama raskuse alusel arvestatud müügiväärtuse osakaalu. Üldkohus leiab oma täieliku pädevuse raames, et trahvi ei tule vähendada, nagu Team Relocations oma esimeses nõudes palus. Mis puudutab teist nõuet, siis käsitletakse seda allpool punktis 125 ja järgmistes punktides.

111    Ilma et see mõjutaks eelmises punktis märgitut, tuleb neljas väide tagasi lükata.

5.     Viies väide, mis käsitleb lisasumma kehtestamiseks aluse puudumist

112    Selle väite raames viitab Team Relocations võrdse kohtlemise põhimõtte ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele.

 Poolte argumendid

113    Esiteks väidab Team Relocations, et 2006. aasta suuniste punkti 25 alusel lisasumma kehtestamine rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna erinevalt otsuse mõnest teisest adressaadist ei sõlminud tema samal ajal nii hindade kehtestamise kui ka turu jagamise kokkulepet. Lisaks ei kuulu Team Relocationsi poolt rakendatud tegevus rikkumise kategooriate alla, mis võivad õigustada trahvi põhisummale lisasumma lisamist.

114    Teiseks leiab Team Relocations, et tema toime pandud rikkumise vähest raskust arvestades rikub otsus proportsionaalsuse põhimõtet, kuna lisasumma kehtestatakse 17% ulatuses müügiväärtusest.

115    Komisjon leiab, et 17% suuruse lisasumma kehtestamine oli õigustatud.

 Üldkohtu hinnang

116    Team Relocations viitab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele (esimene osa) ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele (teine osa) seoses lisasumma arvutamisega. Sellega seoses näeb 2006. aasta suuniste punkt 25 ette järgmist:

„Olenemata ettevõtja osalemise kestusest rikkumises, lisab komisjon põhisummale summa, mis moodustab 15–25 % […] müügiväärtusest, eesmärgiga hoida ära ettevõtjate igasugust soovi osaleda hindade määramise, turu jagamise ja tootmise piiramise horisontaalkokkulepetes.”

117    Mis puudutab väite esimest osa, siis tuleb märkida, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei rikutud, sest komisjon kohaldas sama lisasummat otsuse kõigile adressaatidele, kuna nad kõik osalesid ühes ja vältavas rikkumises, mis hõlmas hindade kehtestamist ja/või turu jagamist. 2006. aasta suuniste punkti 25 sõnastus ([„lisab”,] „incluira”, „will include” ja „fügt hinzu”) näitab muuseas, et ilmselgete rikkumiste korral on lisasumma kehtestamine automaatne toiming, mis ei eelda teiste tegurite olemasolu. Ülejäänud osas tuleb viidata eespool punktile 81 ja järgmistele punktidele, sest nendes punktides esitatud põhjendused kehtivad mutatis mutandis ka lisasumma kehtestamisele.

118    Mis puudutab väite teist osa, siis tuleb viidata eespool punktile 94, milles Üldkohus leidis, et eraldi võetuna oli 17% suurune määr proportsionaalne Team Relocationsi tegeliku vastutusega rikkumises. Need kaalutlused kehtivad ka lisasumma suhtes, mis on samuti 17% suurune. Lisaks leiab Üldkohus, et 17% suurune määr on sobiv, et tagada piisavalt hoiatav mõju. Asjaolu, et lisasumma osas on 2006. aasta suunistes sätestatud astmestik 15–25%, mitte aga 0–30%, ei oma selles küsimuses tähtsust.

119    Järelikult tuleb viies väide tagasi lükata.

6.     Kuues väide, mis käsitleb kergendavate asjaolude olemasolu

 Poolte argumendid

120    Hageja väidab, et esineb mitu kergendavat asjaolu, mis õigustavad seda, et 2006. aasta suuniste punktide 20 ja 29 alusel tema trahvi oluliselt vähendataks. Ettevõtja piiratud osalemine rikkumises on üks nendest kergendavatest asjaoludest. Team Relocations märgib, et käesolevas asjas ei osalenud ta aktiivselt konkurentsivastaste kokkulepete kehtestamisel; ei osalenud ühelgi koosolekul, mille eesmärk oli piirata konkurentsi; ei osalenud kunagi rikkumise kõige raskemates osades, nimelt hindade kindlaksmääramise kirjalikud kokkulepped ja kokkulepped komisjonitasude kohta, mis sõlmiti büroode kolimiseks; ta nõustus komisjonitasudega ja väljastas või taotles fiktiivseid pakkumisi juhuslikult ja üksikjuhtumitel ning vaid piiratud arvu klientide ja kolimiste kohta; ta ei väljastanud ega taotlenud ühtegi fiktiivset pakkumist enne 2002. aastat. Siiski ei võetud Team Relocationsi piiratud osalemist rikkumises üldse arvesse – olgu siis rikkumise raskuse või kestuse hindamisel või isegi kergendavate asjaolude hindamisel.

121    Lisaks väidab Team Relocations, et komisjoni teenistujad palusid mitut fiktiivset pakkumist. Allied Arthur Pierre’i avaldused kinnitavad selgelt, et fiktiivsed pakkumised olid teada komisjoni kõigi taseme teenistujatele, kes isegi neid taotlesid. Komisjon ei saa eitada oma vastutust fiktiivsete pakkumistega seotud tegevuses, mis toimus tema enda teenistujatega kokkuleppel või nende palvel.

122    Komisjon väidab, et Team Relocationsi esitatud argumendid ei ole asjassepuutuvad, on ainetud ja/või eksitavad. Eelkõige ei leia ta, et need kokkulepped, milles Team Relocations osales, oleks olnud kergemad kui hindade kindlaksmääramise kirjalikud kokkulepped.

 Üldkohtu hinnang

123    Otsusest ilmneb, et komisjon ei võtnud arvesse ühtegi kergendavat asjaolu. Siiski väidab Team Relocations, et esineb mitu asjaolu, mis eristavad tema toime pandud rikkumist teiste asjaomaste ettevõtjate omast ja mis näitavad tema osaluse piiratud laadi või mis on seotud komisjoni käitumisega.

 Osalemine konkurentsivastaste kokkulepete kehtestamisel

124    Mis puudutab esiteks väidet, et Team Relocations ei osalenud kõnealuste konkurentsivastaste sobingute kehtestamisel, siis piisab selle märkimisest, et esimene tõend komisjonitasusid käsitleva kokkuleppe elluviimises osalemisest pärineb tõepoolest 1997. aastast, ehkki tegevus algatati 1980. aastatel. See asjaolu on aga oluline üksnes seoses küsimusega, kas ettevõtjal oli eestvedaja või algataja roll, mida võib lugeda raskendavaks asjaoluks 2006. aasta suuniste punkti 28 alusel. Seevastu asjaolu, et ta ei osalenud aktiivselt konkurentsivastaste kokkulepete kehtestamisel, ei ole iseenesest kergendav asjaolu.

 Team Relocationsi väidetav piiratud osalemine rikkumises

125    Mis puudutab teiseks tema väidetavalt väga piiratud osalemist rikkumises, siis ei ole vaidlust selles, et Team Relocations ei osalenud kordagi hindade kindlaksmääramise kirjalikes kokkulepetes, konkurentsivastase eesmärgiga koosolekutel, konkreetse kolimise tarvis hindade ad hoc kindlaksmääramisel ega büroode kolimiseks sõlmitud komisjonitasude kokkulepetes. Lisaks osales Team Relocations nende fiktiivseid pakkumisi puudutavas tegevuses üksnes 2002. aasta veebruari ja 2003. aasta septembri vahel.

126    Sellega seoses tuleb märkida, et 2006. aasta suuniste punkti 29 kolmanda taande kohaselt peab asjaomane ettevõtja kergendavate asjaolude alusel trahvi vähendamiseks „esita[ma] tõendid selle kohta, et tema osalemine rikkumises on sisuliselt tühine” ning „tõesta[ma], et ajal, mil ta oli rikkumist kujutavate kokkulepete osaline, ta tegelikult kokkuleppeid ei täitnud, käitudes turul konkurentsi soodustavalt”. Need tingimused ei ole käesolevas asjas täidetud.

127    Siiski näitab väljendi „järgmisi” kasutamine, et 2006. aasta suuniste punktis 29 esitatud kergendavate asjaolude nimekiri ei ole ammendav. Lisaks, nagu märgiti kolmanda väite raames, tuleb juhtumi eripäraseid asjaolusid, eelkõige seda, kas ettevõtja osales rikkumise kõigis osades või mitte, arvesse võtta ja kui mitte rikkumise raskuse hindamisel, siis vähemalt põhisumma kohandamisel kergendavate või raskendavate asjaolude põhjal. Nimelt oli see kohustus üks põhjuseid, miks Euroopa Kohus sai järeldada, et ühe ja vältava rikkumise mõiste ei ole vastuolus põhimõttega, et vastutus konkurentsiõiguse rikkumise eest on personaalne (eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 84). Punkti 29 kolmandas taandes esitatud kriteeriumidest ei piisa selle võimaluse tagamiseks. Järelikult tuleb hinnata käesoleva juhtumi eripäraseid asjaolusid.

128    Sellega seoses ei ole vaidlust selles, et kõnealune rikkumine arenes aja jooksul. Rikkumise esimeses faasis 1984. aastast kuni 1990. aastate alguseni kohaldati kirjalikke kokkuleppeid, kuid seejärel neist loobuti. Rikkumise teist faasi kirjeldab fiktiivsete pakkumiste ja komisjonitasude kasutamine. Järelikult võiks 2006. aasta suuniste punkti 19 alusel müügiväärtuse osakaal aja jooksul muuta. See asjaolu võiks ka õigustada trahvi vähendamist kergendavate asjaolude alusel.

129    Tuleb märkida, et tegevus, milles Team Relocations osales, ei ole laadilt kergem kui hindade kindlaksmääramise kirjalikud kokkulepped või konkreetse kolimise tarvis hindade ad hoc kindlaksmääramine. Nimelt mõjutasid fiktiivsed pakkumised ja komisjonitasud samuti hindasid, vastupidi Team Relocationsi kinnitustele (vt eespool punkt 44). Samuti on siinse juhtumi juures asjaolu, et Team Relocations ei osalenud büroode kolimist käsitlenud kokkulepetes, ning see, et ta ei osalenud fiktiivsete pakkumiste süsteemis enne 2002. aastat, pigem tähendusrikas rikkumise raskuse hindamisel. Sama kehtib ka konkurentsivastastel koosolekutel osalemata jätmise kohta, sest kartell toimis selliste mehhanismide toel, mis taolised koosolekud kasutuks tegi.

130    Sellest tuleneb, et komisjon võis kehtestada ühe määra ühe ja vältava rikkumise terve kestuse kohta ning võis kergendava asjaoluna jätta arvestamata selle rikkumise arengu aja jooksul.

 Tegevuste väidetav lubamine

131    Mis puudutab kolmandaks argumenti, et komisjon väidetavalt lubas või õhutas fiktiivsete pakkumiste praktikat, siis tuleb märkida, et 2006. aasta suuniste punkti 29 viimane taane näeb ette, et „[p]õhisummat võidakse vähendada, kui […] konkurentsivastane tegevus oli lubatud või seda õhutati avaliku sektori poolt või õigusaktidega”.

132    Toimikus ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et komisjon institutsioonina lubas, õhutas või taotles fiktiivseid pakkumisi. Nimelt puudus komisjonil mis tahes huvi õhutada või sallida fiktiivsete pakkumiste süsteemi, kuna see kahjustas tema huve. Asjaolu, et mõned tema teenistujad taotlesid fiktiivseid pakkumisi, ei tähenda, et institutsioon oli sellest praktikast teadlik või et ta osales selles, kuna tuleb eristada komisjoni teenistujaid ja komisjoni kui institutsiooni.

133    Isegi kui institutsiooni teenistuja taotles fiktiivseid pakkumisi, oleks hageja pidanud teadma, et need taotlused ei saanud olla esitatud institutsioonide nimel või algatusel, sest need olid ilmselgelt vastuolus nende finantshuvidega. Nimelt oli nõue esitada kaks või kolm pakkumist mõeldud just minimaalse konkurentsi tagamiseks ja selle vältimiseks, et vaid üks kolimisettevõtja võiks ühepoolselt määrata kolimise hinna.

134    Lisaks ei tähenda pelk konkurentsivastasest tegevusest teadlik olemine, et komisjon on seda tegevust vaikimisi „luba[nud] või […] õhuta[nud]” 2006. aasta suuniste punkti 29 viimase taande tähenduses. Väidetavat tegevusetust ei saa nimelt samastada positiivse teoga, nagu lubamine või õhutamine.

135    Igal juhul tuleb tunnistada, et Team Relocationsi argumendid puudutavad üksnes fiktiivseid pakkumisi. Fiktiivsete pakkumiste praktika on vaid üks osa ühest ja vältavast rikkumisest. Esitatud argumendid ei saa mingil juhul õigustada komisjonitasude maksmist.

136    Seetõttu tuleb need argumendid tagasi lükata ja järelikult tuleb ka kuues väide tervikuna tagasi lükata.

7.     Team Relocationsi seitsmes väide ja Amertranseuro kontserni esimene väide, mille kohaselt Team Relocationsi toime pandud rikkumisi ei saa Amertranseurole süüks arvata

137    Oma seitsmendas väites märgib Team Relocations sisuliselt, et komisjon võttis määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teises lõigus sätestatud 10% ülempiiri kindlaksmääramisel ekslikult arvesse Amertranseuro käibe, sest viimatimainitu ei olnud teadlik oma tütarettevõtja konkurentsivastasest tegevusest. Amertranseuro kontsern vaidleb üldisemalt vastu võimalusele arvata talle süüks Team Relocationsi toime pandud rikkumisi.

 Poolte argumendid

138    Team Relocations väidab, et tema on ainus juriidiline isik, keda võib lugeda vastutavaks mõne tema töötaja tegevuse eest. Sellegipoolest on trahvisumma suurem kui 60% tema kogukäibest. Selle tegevuse eest ei vastuta ei Amertranseuro, Trans Euro ega Team Relocations Ltd. Need emaettevõtjad ei olnud kunagi teadlikud komisjonitasusid ja fiktiivseid pakkumisi käsitlevatest juhuslikest kokkulepetest ning neil ei olnud ka alust kahtlustada nende kokkulepete olemasolu. Juhul kui Üldkohus leiaks, et komisjonil oli alust arvata Team Relocationsi emaettevõtjatele süüks üks osa Team Relocationsi rikkumistest, väidab ta siiski, et juhtumi eripäraseid asjaolusid arvestades ei ole proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas, et 10% ülempiir kehtestatakse Amertranseuro konsolideeritud käibe põhjal.

139    Amertranseuro kontsern märgib esiteks, et komisjon õigustas hagejate solidaarvastutust sellega, et kolm emaettevõtjat olid kõik olukorras, mis võimaldas neil avaldada otsustavat mõju Team Relocationsi kaubanduspoliitikale. Siiski on Euroopa Kohus ja Üldkohus sageli kirjeldanud otsustava mõju avaldamise võime ulatust selgelt kitsamas tähenduses kui see, mida komisjon kasutas otsuse põhjenduses 394.

140    Teiseks märgib Amertranseuro kontsern, et emaettevõtjate poolt tütarettevõtjatele otsustava mõju avaldamise võime liiga piiratud mõiste toob kaasa peaaegu kummutamatu vastutuse eelduse. Nimelt muutub nende vastutus süüst sõltumatuks vastutuseks (strict liability). Sellisest vastutusest pääsevad vaid üksnes finantsinvestorid, kellel puudub huvi määrata ära nende äriühingute strateegiline tegevus, millesse nad investeerisid.

141    Kolmandaks leiab Amertranseuro kontsern, et Team Relocationsil on täielik juhtimisautonoomia ja et ükski kolmest emaettevõtjast ei olnud kõnealusest tegevusest teadlik. Seega ei rikkunud nad oma hoolsuskohustust.

142    Neljandaks vaidleb Amertranseuro kontsern vastu sellele, et komisjon kasutas siinse asja emaettevõtjate vastutuse küsimuses „asümmeetrilist” lähenemist. 8. septembrile 2000 eelnenud perioodi osas luges ta vastutavaks Team Relocationsi kaks vahepealset emaettevõtjat (nimelt Team Relocations Ltd ja Trans Euro), mitte aga hr E, kes on selle kontserni eesotsas olev lõplik omanik. Seevastu alates 8. septembrist 2000 luges komisjon vastutavaks mitte üksnes need kaks vahepealset emaettevõtjat, vaid ka Trans Euro uue omaniku Amertranseuro. Kuna Amertranseuro on kahe vahepealse emaettevõtja 100% aktsiate omanik, tähendab see, et tema aktsionärid vastutavad de facto terve rikkumise eest.

143    Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

 Üldkohtu hinnang

144    Selle väitega märgib Team Relocations, et komisjon rikkus määruse nr 1/2003 artiklit 23 (esimene osa) ja proportsionaalsuse põhimõtet (teine osa), määrates talle trahvi, mille summa ületab 10% tema käibest. Kuna esimese osa põhjendatus sõltub sellest, kas Amertranseuro käivet võib määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teises lõigus sätestatud 10% ülempiiri kindlaksmääramisel arvestada, siis tuleb seda etteheidet analüüsida koos Amertranseuro esimese väitega, mille kohaselt ei saanud süüd Team Relocationsi rikkumiste eest omistada Amertranseuro kontserni liikmetele.

 Team Relocationsi rikkumiste eest süü omistamine Amertranseuro kontserni liikmetele

145    Liidu konkurentsiõiguse kohaselt kujutavad ühte kontserni kuuluvad erinevad äriühingud endast ühte majanduslikku üksust ja seega ühte ettevõtjat EÜ artiklite 81 ja 82 tähenduses, kui asjaomased äriühingud ei määra oma tegevust turul kindlaks iseseisvalt (Euroopa Kohtu 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 48/69: Imperial Chemical Industries vs. komisjon, EKL 1972, lk 619, punktid 132 ja 133, ja Üldkohtu 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑203/01: Michelin vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4071, punkt 290). Ettevõtja konkurentsivastase käitumise võib seega teisele ettevõtjale süüks panna siis, kui esimene ettevõtja ei otsustanud oma käitumise üle turul iseseisvalt, vaid kohaldas sisuliselt selle teise ettevõtja juhiseid, arvestades eelkõige neid ühendavaid majanduslikke ja juriidilisi seoseid (Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 117).

146    Seega tuleb vastata küsimusele, millal ei määra ettevõtja oma tegevust turul kindlaks iseseisvalt, vaid kohaldab sisuliselt oma emaettevõtja juhiseid.

147    Sellega seoses ilmneb kohtupraktikast, et peavad olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust: esiteks peab emaettevõtjal olema võimalik oma tütarettevõtjale otsustavat mõju avaldada ja teiseks peab ta seda mõju ka tegelikult avaldama (eespool punktis 147 viidatud kohtuotsus Imperial Chemical Industries vs. komisjon, punkt 137).

148    Esimese tingimuses osas ei ole mingit kahtlust, et emaettevõtja võib oma tütarettevõtjale otsustavat mõju avaldada, kui ta – nagu käesolevas asjas Amertranseuro – omab tütarettevõtjas 100% osalust, olgu siis otse või kaudselt teistes äriühingutes osalemise kaudu.

149    Mis puudutab nõudeid, millele peavad vastama tõendid selle kohta, et emaettevõtja avaldab tütarettevõtjale tegelikult otsustavat mõju, siis leiavad hagejad, et vastutuse omistamine emaettevõtjale on võimalik üksnes siis, kui lisaks 100% osalusele tütarettevõtja kapitalis oli emaettevõtja teadlik karistatud tegevusest või jättis täitmata oma hoolsuskohustuse.

150    Komisjon omakorda tugineb otsuse põhjenduses 386 kohtupraktikale, mille kohaselt olukorras, kui emaettevõtjal on 100% osalus oma tütarettevõtjas, kes rikkumise toime pani (nagu siinses asjas), esineb ümberlükatav eeldus, et see emaettevõtja avaldab tegelikult ka otsustavat mõju oma tütarettevõtja kaubanduspoliitikale (vt selle kohta Euroopa Kohtu 25. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 107/82: AEG-Telefunken vs. komisjon, EKL 1983, lk 3151, punkt 50, ja 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑286/98 P: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9925, punkt 29, ja Üldkohtu 20. aprilli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑931, punktid 961 ja 984, ja 12. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑112/05: Akzo Nobel jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑5049, punkt 62).

151    Euroopa Kohus kinnitas seda praktikat oma 10. septembri 2009. aasta otsuses kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon (EKL 2009, lk I‑8237). Euroopa Kohus märkis nimelt, et kuigi on tõsi, et Euroopa Kohus tugines eespool punktis 152 viidatud kohtuotsuses Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon punktides 28 ja 29 peale 100% osaluse tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis muudele asjaoludele, nagu emaettevõtja mõju tütarettevõtja turunduspoliitikale mittevaidlustamine ja äriühingute ühine esindamine haldusmenetluses, tõsteti need asjaolud esile siiski üksnes eesmärgiga näidata ära tõendite kogum, millele Üldkohus oli oma põhjendused rajanud, mitte aga selleks, et seada nimetatud eelduse kohaldamine sõltuvusse selliste täiendavate tõendite esitamisest, mis puudutavad emaettevõtja mõju tegelikku avaldamist (kohtuotsuse punkt 62).

152    Käesolevas asjas ei õnnestunud hagejatel ümber lükata eeldust otsustava mõju avaldamise kohta, kuna nende argumendid tuginevad poliitilistele kaalutlustele ja pelkadele väidetele, nagu Team Relocationsi juhtimise väidetav autonoomia. Igal juhul ilmneb otsuse põhjendustest 490 ja 491, et selleks, et arvata Team Relocationsi osalemine kartellis süüks Amertranseurole, ei tuginenud komisjon ainult vaieldamatule asjaolule, et kogu Team Relocationsi kapital oli Amertranseuro valduses, vaid ka muudele asjaoludele, mis pidid tõendama, et Amertranseuro avaldas otsustavat mõju Team Relocationsi kaubanduspoliitikale.

153    Seega toimusid 1994. aastast kuni 2001. aasta septembrini regulaarsed koosolekud Team Relocationsi juhtkonna ja Trans Euro esindajatega, kelle ülesanne oli Belgia tütarettevõtja tegev- ja finantsjuhtimine, ning Trans Euro kontserni tollase omanikuga, kelle ülesanne oli kontserni juhtimine, vastutades üldiselt Belgia tütarettevõtja eest. Alates 6. septembrist 2001 kuni 2003. aasta septembrini toimusid ka mitteametlikud koosolekud Team Relocationsi ja Amertranseuro esindaja vahel, kelle ülesanne oli kontserni juhtimine, vastutades üldiselt Belgia tütarettevõtja eest. Komisjon tuvastas ka, et Team Relocationsi pidi esitama mitu aruannet, eelkõige iga-aastased tegevusaruanded Team Relocations Ltd-le alates 1. jaanuarist 1994 kuni 7. septembrini 2000, ning Amertranseurole alates 8. septembrist 2000, st kogu rikkumises osalemise perioodi vältel.

154    Selles olukorras võis komisjon Team Relocationsi toime pandud rikkumised süüks arvata Amertranseurole, kuna hagejad moodustavad ühe majandusüksuse ja seega ühenduse konkurentsiõiguse tähenduses ühe ettevõtja. Järelikult võib Amertranseuro käivet võtta arvesse, et määrata kindlaks määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teises lõigus sätestatud 10% ülempiir. Sellest tuleneb, et nimetatud arvessevõtmist käsitlevad argumendid tuleb tagasi lükata.

 Komisjoni väidetav „asümmeetriline” lähenemine

155    Amertranseuro kontsern heidab komisjonile ette, et ta kasutas „asümmeetrilist” lähenemist, lugedes Amertranseuro vastutavaks alates kuupäevast, kui ta omandas Trans Euro kontserni, st 8. septembrist 2000, ehkki ta ei lugenud Trans Euro kontserni eelmist omanikku E-d vastutavaks kuni 8. septembrini 2000 kestnud perioodi eest.

156    Kuna Amertranseuro kontsern väidab, et komisjon oleks pidanud rikkumise eest vastutavaks lugema samuti E kuni 7. septembrini 2000, siis tuleb rõhutada, et ehkki komisjon oleks võinud seda teha, ei saa hageja viidata asjaolule, et ta ei teinud seda, tõendamaks otsuse õigusvastasust. Nimelt ilmneb kohtupraktikast, et komisjonil on lai hindamisruum, et määrata rikkumise eest vastutavaks peale äriühingu, kes oli vahetult seotud rikkumisega, ka selle äriühingu emaettevõtja (vt selle kohta Üldkohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑259/02–T‑264/02 ja T‑271/02: Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑5169, punktid 331 ja 332). See hindamisruum tähendab ühtlasi, et komisjon võib otsuse adresseerida üksnes kõnealuse ettevõtja praegustele emaettevõtjatele, mitte aga kontserni endistele omanikele.

157    Lisaks ei laiendanud komisjon vastutust rikkumise eest Zenic International Holdings Ltd-le, kes on hagejate praegune katusorganisatsioon. Seetõttu ei saa otsust lugeda „asümmeetriliseks”.

158    Seetõttu tuleb nimetatud etteheide tagasi lükata.

 Amertranseuro kontserni teist nõuet puudutavad argumendid

159    Oma nõuetes ja esimese väite raames näib Amertranseuro kinnitavat, et ehkki Amertranseuro loeti vastutavaks üksnes 1,3 miljoni euro suuruse summa osas, mis väljendab tema vastutust piiratud aja eest, st alates 8. septembrist 2000, loeti ta tegelikult vastutavaks trahvi kogusumma eest, kuna ta on Trans Euro ja Team Relocations Ltd omanik ja aktsionär.

160    See väide ei saa kahtluse alla seada otsuse õiguspärasust, kuna selles kirjeldatakse üksnes otsusest tulenevaid teatud tagajärgi Amertranseurole. Nõuete see osa tuleb seega tagasi lükata.

 Trahvi väidetav ebaproportsionaalsus

161    Mis puudutab Team Relocationsi väite teist osa, siis piisab osutamisest eespool punktis 94 esitatud märkustele, mille kohaselt kohaldatud 17% määr on proportsionaalne Team Relocationsi tegeliku vastutusega rikkumises. Tähtsust ei oma see, et Team Relocationsile määratud trahvi summa ületab 10% tema käibest, sest see summa on selgelt madalam kui Amertranseuro kontserni käibe 10% ülempiir.

162    Kõigest eelnevast tuleneb, et Team Relocationsi seitsmes väide ja Amertranseuro kontserni esimene väide tuleb tagasi lükata.

8.     Team Relocationsi kaheksas väide ja Amertranseuro kontserni teine väide, mille kohaselt hagejatel puudub maksevõime ja on toimunud võimu kuritarvitamine

 Poolte argumendid

163    Team Relocations märgib, et 30. septembril 2007 lõppenud majandusaasta aruande projektist ilmneb, et tema omakapital on ilma komisjonile võlgnetava mis tahes trahvita negatiivne, et nimetatud majandusaasta kahjum oli 363 432 eurot ja et tema omafinantseerimise brutomäär oli negatiivne. Äriühingu kogu käibevara oli panditud. Seega on tal võimatu leida täiendavat rahastamist ning ta ei suuda seetõttu komisjoni määratud trahvi maksta.

164    Team Relocationsi sõnul oli komisjon teadlik tema rahalise olukorra ebakindlusest, nii et määrates trahvi, mille summat ta ilmselgelt ei suutnud tasuda ja mis tooks kaasa tema lahkumise turult, pani komisjon toime võimu kuritarvitamise. Lisaks rikkus komisjon võrdse kohtlemise põhimõtet. Sellega seoses palub Team Relocations Üldkohtul trahvi vähendada summa võrra, mis väljendab samu põhimõtteid, mida komisjon kohaldas Interdeanile, ning ta palub Üldkohtul kodukorra artiklite 58 ja 65 alusel kohustada komisjoni avaldama tegurid, mida viimane võttis arvesse, et vähendada Interdeani trahvi 70% võrra.

165    Amertranseuro kontsern väidab, et Team Relocationsile määratud trahv – mis vastas ligi kahele kolmandikule selle ettevõtja 2006. aasta käibest ning läheneb koguni määruses nr 1/2003 sätestatud absoluutsele 10% ülempiirile – on täiesti ebaproportsionaalne. Amertranseuro 30. septembri 2006. aasta konsolideeritud finantsaruande kohaselt oli kontserni koguvõlg 35 miljonit naelsterlingit. Amertranseurol oli tekkinud ka maksujärgne kahjum oma tavapärase tegevuse pealt, tema materiaalsed põhivahendid oli miinuses ja kogu tema vara oli samuti panditud. Järelikult on kontsernil võimatu maksta 3,49 miljoni euro suurust trahvi või saada pangatagatis selle makse hilisemaks sooritamiseks.

166    Repliigis lisab Amertranseuro seoses vajadusega esitada taotlus 2006. aasta suuniste punkti 35 kohaldamiseks, et komisjon peaks naasma 1998. aasta suuniste lähenemise juurde ja kaaluma omal algatusel maksevõimetust trahvi vähendamise põhjusena, nagu ta seda varem tegi. Lisaks rõhutab ta asjaolu, et kontserni rahaline olukord halvenes veelgi 30. septembril 2007 lõppenud majandusaasta jooksul.

167    Komisjon vaidleb neile argumentidele vastu.

 Üldkohtu hinnang

168    Oma viimases väites märgivad hagejad, et nende maksevõimet ületavat trahvi määrates pani komisjon toime võimu kuritarvitamise, rikkus 2006. aasta suuniste punkti 35 ja võrdse kohtlemise põhimõtet.

169    Võimu väidetava kuritarvitamisega seoses tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on õigusakti puhul võimu kuritarvitamisega tegemist vaid siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja ühtelangevate tõendite põhjal selgub, et õigusakt on vastu võetud eranditult või peamiselt teiste eesmärkide saavutamiseks kui need, millele toetuti, või asutamislepingus konkreetse juhtumi lahendamiseks spetsiaalselt ette nähtud menetluse vältimiseks (vt Euroopa Kohtu 13. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑331/88: Fedesa jt, EKL 1990, lk I‑4023, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

170    Hagejad ei väida käesolevas asjas, et komisjon määras neile trahvi teise eesmärgiga kui need, millele toetuti, st viia ellu ühenduse konkurentsiõigust, või vältimaks asutamislepingus konkreetse juhtumi lahendamiseks spetsiaalselt ette nähtud menetlust. Järelikult ei ole otsuses võimu kuritarvitatud.

171    Mis puudutab trahvi vähendamist 2006. aasta suuniste punkti 35 alusel, siis tuleb märkida, et selliseks vähendamiseks peavad samaaegselt esinema kolm tingimust:

–        taotluse esitamine haldusmenetluse käigus;

–        teatava sotsiaalse ja majandusliku konteksti olemasolu ja

–        ettevõtja maksevõimetus, kusjuures ettevõtja peab esitama kindlad tõendid, mille kohaselt seaks trahvi määramine pöördumatult ohtu tema majandusliku elujõulisuse ning tema varad kaotaks igasuguse väärtuse.

172    Tuleb märkida, et vähemalt kaks nendest kolmest kumulatiivsest tingimusest on täitmata. Nimelt esiteks ei esitanud hagejad, erinevalt teistest asjassepuutuvatest ettevõtjatest, haldusmenetluse käigus mingit taotlust trahvi vähendamiseks nende maksevõimetuse tõttu, ehkki 2006. aasta suunised näevad ette, et selline taotlus tuleb esitada. Selles kontekstis ei ole asjassepuutuv argument, et komisjon võis 1998. aasta suuniste alusel omal algatusel kaaluda maksevõimetust kui trahvi vähendamise alust, sest see argument ei saa kinnitada väidet 2006. aasta suuniste rikkumise kohta. Kuna see argument esitati väitmaks seda, et vaatamata 2006. aasta suuniste punktile 35 on komisjonil kohustus omal algatusel hinnata asjaomaste ettevõtjate maksevõimet, siis tuleb märkida, et selline kohustus ei tulene kohtupraktikast.

173    Kohtukantseleisse 6. augustil 2010 esitatud kirjas palus Team Relocations suulise menetluse taasavamist, kuna komisjon muutis oma praktikat seoses vajadusega esitada haldusmenetluse käigus taotlus vastavalt 2006. aasta suuniste punktile 35. See taotlus jäeti 23. septembri 2010. aasta otsusega rahuldamata, kuna vastupidi selle hageja kinnitustele oli tema poolt viidatud juhtumites taotlus esitatud haldusmenetluse ajal. Ehkki ajakirjanduses avaldatud artiklist ilmneb, et komisjon „kavatseb oma suuniseid ametlikult muuta”, et võtta arvesse pärast otsuse tegemist toimunud muudatusi, tuleb siiski märkida, et seda muudatust ei ole veel vastu võetud. Igal juhul ei saa muudatus 2006. aasta suuniste tõlgendamises muuta õigusvastaseks otsust, mis võeti vastu enne seda muudatust.

174    Teiseks ei vaielnud hagejad vastu komisjoni poolt otsuse põhjenduses 651 tehtud järeldusele, et käesolevas asjas puutus 2006. aasta suuniste punkti 35 tähenduses „teatav sotsiaalne ja majanduslik kontekst”.

175    Selles olukorras ja ilma, et oleks vaja analüüsida, kas siinses asjas on täidetud kolmas tingimus, st hagejate väidetav maksevõimetus, leidis komisjon õigustatult, et 2006. aasta suuniste punkti 35 kohaldamise tingimused ei olnud täidetud.

176    Mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist käsitlevat argumenti, siis piisab märkimisest, et erinevalt Interdeanist ei tõstatanud hagejad haldusmenetluse käigus küsimust oma maksevõime kohta ega esitanud taotlust oma trahvide vähendamiseks sellel põhjusel. Seetõttu ei ole nende olukord võrreldav Interdeani omaga. Selles kontekstis tuleb märkida, et taotluse esitamine trahvi vähendamiseks ei ole üksnes vorminõue, vaid nõue, mille täitmata jätmise korral ei saa majanduslikku olukorda kehtivalt hinnata, sest komisjonil ei ole seega asjassepuutuvaid tõendeid, nagu asjaomase ettevõtja sisesed andmed, mis võimaldaks selle majanduslikku elujõudu hinnata.

177    Järelikult tuleb tagasi lükata hagejate viimane argument ning Team Relocationsi taotlus kohustada komisjoni avaldama tegureid, mida see institutsioon võttis arvesse, et vähendada Interdeani trahvi 70% võrra.

178    Kuna hagejate kõik väited on tagasi lükatud, tuleb hagid tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

179    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele hagejate kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagid rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Team Relocations NV-lt, Amertranseuro International Holdings Ltd-lt, Trans Euro Ltd-lt ja Team Relocations Ltd-lt.

Papasavvas Wahl Dittrich

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 16. juunil 2011 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Asjaolud

1.  Hagi ese

2.  Hagejad

3.  Haldusmenetlus

4.  Otsus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

1.  Esimene väide, mille kohaselt Team Relocations ei võtnud osa otsuses kirjeldatud ühest ja vältavast rikkumisest

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Ühe ja vältava rikkumise mõiste

Käsitletud rikkumise kvalifitseerimine

–  Ühist eesmärki taotlev tervikplaan

–  Team Relocationsi tahtlik panus tervikplaani

–  Team Relocations oli teadlik rikkumisest

2.  Teine väide, mis käsitleb Team Relocationsi müügiväärtuse arvutamist

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Asjassepuutuv müügiväärtus

Üksikisikute poolt makstud kolimised

3.  Kolmas väide, mis puudutab Team Relocationsi saadud müügiväärtusele 17% määra kohaldamist, et kehtestada tema trahvi põhisumma

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Kohustus määrata trahvi põhisumma kindlaks lähtuvalt Team Relocationsi individuaalsest rollist

Proportsionaalsuse põhimõtte väidetav rikkumine

Põhjendamise väidetav puudumine

4.  Neljas väide, mille kohaselt puudub põhjendus müügiväärtuse alusel kindlaks määratud summa korrutamiseks rikkumises osalemise aastate hulgaga

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

5.  Viies väide, mis käsitleb lisasumma kehtestamiseks aluse puudumist

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

6.  Kuues väide, mis käsitleb kergendavate asjaolude olemasolu

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Osalemine konkurentsivastaste kokkulepete kehtestamisel

Team Relocationsi väidetav piiratud osalemine rikkumises

Tegevuste väidetav lubamine

7.  Team Relocationsi seitsmes väide ja Amertranseuro kontserni esimene väide, mille kohaselt Team Relocationsi toime pandud rikkumisi ei saa Amertranseurole süüks arvata

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Team Relocationsi rikkumiste eest süü omistamine Amertranseuro kontserni liikmetele

Komisjoni väidetav „asümmeetriline” lähenemine

Amertranseuro kontserni teist nõuet puudutavad argumendid

Trahvi väidetav ebaproportsionaalsus

8.  Team Relocationsi kaheksas väide ja Amertranseuro kontserni teine väide, mille kohaselt hagejatel puudub maksevõime ja on toimunud võimu kuritarvitamine

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: inglise.