Universität Koblenz-Landau 5. mail 2021 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kümnes laiendatud koda) 24. veebruari 2021. aasta otsuse peale kohtuasjas T-108/18: Universität Koblenz-Landau versus Euroopa Hariduse ja Kultuuri Rakendusamet (EACEA)

(kohtuasi C-288/21 P)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Universität Koblenz-Landau (esindajad: advokaadid C. von der Lühe, R. Di Prato)

Teine menetlusosaline: Euroopa Hariduse ja Kultuuri Rakendusamet (EACEA)

Apellandi nõuded

tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 24. veebruari 2021. aasta otsus kohtuasjas T-108/18 ja tuvastada, et teise menetlusosalise apellandi vastu esitatud tagasimaksmise nõuetel, mis on nimetatud 21. detsembri 2017. aasta (toimiku nr OF/2016/0720) ja 7. veebruari 2018. aasta (toimiku nr OF/2016/0720) otsuses, ei ole alust,

teise võimalusena tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu nimetatud otsus ja suunata asi tagasi Euroopa Liidu Üldkohtule,

mõista kohtukulud välja teiselt apellatsioonimenetluse osaliselt.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab hageja kolm väidet.

Esimene väide: menetluslik väide, et menetluse suuline osa jäeti uuendamata

Apellant leiab, et ta sai uutest faktiväidetest teada alles pärast menetluse suulise osa lõppu ja tal ei olnud võimalust neid selle hetkeni menetluses käsitleda; seetõttu puudub vaidlustatud kohtuotsuses esitatud argumentidel olulistes aspektides alus, sest need põhinevad faktilistel asjaoludel, mida riiklik kriminaaluurimise asutus ei ole kindlaks teinud.

Peale selle jäeti hageja taotlus menetluse suulise osa uuendamiseks – mida ta palus seni teadmata uute asjaolude tõttu, mis on sobivad selleks, et mõjutada kohtuvaidluse tulemust oma õigusliku tähenduse poolest nii, et otsus tehakse hageja kasuks – kaalutlusõigust rikkudes rahuldamata.

Teine väide: et ei ole aru saadud õiguse olla ärakuulatud tagamise ulatusest

Üldkohus eiras asjaolu, et kostja tegi hageja kahjuks otsuse – mis käsitles nõuetekohast vahendite kasutamist – seetõttu, et hagejal oli selleks ajaks, mil kostja tegi vaidlustatud otsuse, enda süüta objektiivselt võimatu esitada nõuetekohase vahendite kasutamise tõenduseks dokumente.

Kolmas väide: Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte järgimata jätmine ning proportsionaalsuse põhimõtte ulatuse eiramine

Üldkohus ei võtnud hindamisel arvesse hagejal tekkinud õiguspärast ootust, mis tekkis seeläbi, et kostja kinnitas kirjalikult, et vaidlusalused toetusprojektid on nõuetekohaselt ellu viidud, või ei võtnud Üldkohus seda arvesse nõuetekohaselt.

Üldkohus ei tuvastanud, et tagantjärele oleksid ilmnenud kõrvalekalded olukorrast, mille asjaolude alusel kinnitas kostja, et rahalisi vahendeid on korrektselt kasutatud; ainult niisugused kõrvalekalded oleksid sobivad, et seada kahtluse alla algne positiivne hinnang vahendite kasutamise tegevustele ja nende sobivusele.

Viimaks ei ole proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas see, et ei kostja ega Üldkohus ei selgitanud kõigi ligipääsetavate allikate alusel ammendavalt välja asjaolusid, mis viitaksid võimalikule kõrvalekalduvale olukorrale, enne kui kostja võttis kasutusele kõigist võimalikest meetmetest kõige karmima meetme (käesoleval juhul kõigi heakskiidetud ja ülekantud toetuste täieliku tagasinõudmise).

____________