Language of document : ECLI:EU:F:2010:120

EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (kolmas koda)

30. september 2010(*)

Avalik teenistus – Ametnikud – Töötasu – Personalieeskirjade artikkel 64 – Personalieeskirjade XI lisa artikli 3 lõike 5 esimene lõik ja artikkel 9 – Paranduskoefitsient – Võrdne kohtlemine

Kohtuasjas F‑29/09,

mille ese on EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi,

Giorgio Lebedef ja Trevor Jones, Euroopa Komisjoni ametnikud, elukoht vastavalt Senningerberg (Luksemburg) ja Ernzen (Luksemburg), esindajad: advokaadid F. Frabetti ja J.‑Y. Vergnaud,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Currall ja D. Martin,

kostja,

keda toetab

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: K. Zieleśkiewicz ja M. Bauer,

menetlusse astujad,

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: president P. Mahoney, kohtunikud H. Kreppel ja S. Van Raepenbusch (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik R. Schiano,

arvestades kirjalikus menetluses ja 10. märtsi 2010. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 30. märtsil 2009 saabunud hagiavalduses paluvad G. Lebedef ja T. Jones tühistada Euroopa Ühenduste Komisjoni väidetav otsus, millega keelduti viia Luxembourgis (Luksemburg) töötavate ametnike ostujõud Brüsselis (Belgia) töötavate ametnike ostujõuga samale tasemele, ja teise võimalusena nõue tühistada nende palgatõendid alates 2008. aasta juunist.

 Õiguslik raamistik

2        Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 64 kohaselt:

„Ametniku eurodes väljendatud tasu suhtes kohaldatakse pärast käesolevates personalieeskirjades või nende rakendusmäärustes ettenähtud kohustuslikke kinnipidamisi paranduskoefitsienti, mis on suurem, väiksem või võrdne 100%ga sõltuvalt elamistingimustest erinevates teenistuskohtades.

[…] Ühenduste ajutistel ametikohtadel töötavate ametnike töötasu suhtes kohaldatav paranduskoefitsient on 1. jaanuari 1962. aasta seisuga 100%.”

3        Personalieeskirjade XI lisa „Personalieeskirjade artiklite 64 ja 65 rakenduseeskirjad” artikkel 1 sätestab:

„1.      Euroopa Ühenduste Statistikaameti aruanne

Personalieeskirjade artikli 65 lõikes 1 ettenähtud ümberhindamise eesmärgil koostab Euroopa Ühenduste Statistikaamet enne iga aasta oktoobri lõppu aruande, mis käsitleb elukalliduse muutumist Brüsselis, Brüsseli ja teatavate liikmesriikide asukohtade vahelisi ostujõu pariteete ning muutusi keskvalitsuse teenistuses olevate siseriiklike riigiteenistujate palkade ostujõus.

[…]

3.      Elukalliduse muutumine mujal kui Brüsselis (ostujõu pariteedid ja kaudsed indeksid)

[…]

d)      Mujal kui Belgias ja Luksemburgis mõõdetakse elukalliduse muutumist võrdlusperioodi jooksul kaudsete indeksite abil. Nende indeksite arvutamiseks korrutatakse Brüsseli rahvusvaheline indeks ostujõu pariteedi muutusega.

[…]”

4        Personalieeskirjade XI lisa artikli 3 lõike 5 esimene lõik sätestab:

„Belgias ja Luksemburgis paranduskoefitsienti ei kohaldata.”

5        Personalieeskirjade XI lisa artikli 5 lõike 3 kohaselt:

„Iga koha puhul, mille jaoks on kehtestatud paranduskoefitsient (v.a Belgia ja Luksemburg), arvutatakse detsembri kohta artikli 1 lõikes 3 osutatud ostujõu pariteedid. Elukalliduse muutus arvutatakse kooskõlas artikli 1 lõikes 3 sätestatud eeskirjadega.”

6        Personalieeskirjade XI lisa artikli 9 lõige 1 sätestab:

„Asjaomaste liikmesriikide asjakohased ametiasutused, [Euroopa Liidu] institutsioonide haldusosakond või [Euroopa Liidu] ametnike esindajad konkreetses töötamiskohas võivad taotleda paranduskoefitsiendi kehtestamist selle koha jaoks.

Seda taotlust tuleb põhjendada objektiivsete teguritega, millest ilmneb, et töötamiskoha ja asjaomase liikmesriigi pealinna (v.a Holland, mille puhul võetakse Amsterdami asemel aluseks Haag) elukallidus on mitme aasta jooksul olnud märkimisväärselt erinev. Kui Euroopa Ühenduste Statistikaamet kinnitab, et erinevus on märgatav (üle 5%) ja püsiv, peaks komisjon tegema ettepaneku kehtestada selle koha jaoks paranduskoefitsient.”

 Vaidluse taust

7        Leides, et Luxembourgis töötavate ametnike ostujõud näitab Brüsselis töötavate ametnikega võrreldes juba mitu aastat pidevaid vähenemise märke, saatis ametiühingu „Solidarité européenne” president M. Ott komisjoni asepresidendile S. Kallasele kirja, milles palus läbi viia uuringu võimaluse kohta kehtestada Luxembourgi jaoks paranduskoefitsient.

8        S. Kallas vastas 29. novembri 2005. aasta kirjas, et Luxembourgi jaoks paranduskoefitsiendi kehtestamiseks vajalike ettevalmistustöödega alustamine ei ole töötajate huvides, sest sellekohane meede tähendaks eelkõige personalieeskirjade muutmist, millega omakorda võib kaasneda oht, et on vaja uuesti läbi rääkida töötasude iga‑aastase kohandamise meetodi üle, milles „reformi raames pärast kaua kestnud raskeid läbirääkimisi” kokku lepiti.

9        Institutsioonidevaheline ametiühingute kollektiivne esindus, kuhu kuulub mitu Euroopa Parlamendi, komisjoni ja Euroopa Liidu Kohtu ametiühingut ja kutseorganisatsiooni, saatis 3. aprillil 2007 Eurostati peadirektorile kirja, milles kutsuti teda üles teostama uuringut tõendamaks, et Luxembourgis töötavate ametnike ostujõud on märkimisväärselt erinev Brüsselis töötavate ametnike ostujõust, ning algatama personalieeskirjade XI lisa artiklis 9 ette nähtud menetlus paranduskoefitsiendi kehtestamiseks Luxembourgis.

10      Eurostati peadirektor vastas 6. juuni 2007. aasta kirjas, et taotlus paranduskoefitsiendi kehtestamiseks ei kuulu Eurostati pädevusse ja see tuleb saata komisjoni personali ja halduse peadirektoraadile.

11      Mitu ametiühingut ja kutseorganisatsiooni, kes moodustavad ühise ametiühinguesinduse, palusid personali ja halduse peadirektoraadi peadirektoril korraldada institutsioonide töötajate ostujõu vähenemise küsimuses institutsioonidevahelise nõupidamise.

12      Hagejad esitasid 12. septembri 2008. aasta kirjas, mille administratsioon registreeris 15. septembril 2008, kaebuse oma 2008. aasta juunikuu palgatõendite peale, mida oli korrigeeritud 2007. aasta lõpus toimunud töötasude kohandamisega seoses, kuid mis ei sisaldanud nende teenistuskohas kohaldatavat paranduskoefitsienti, ning sellele järgnevate kuude palgatõendite peale.

13      Ametisse nimetav asutus jättis selle kaebuse 17. detsembri 2008. aasta otsusega, mis tehti teatavaks 18. detsembril 2008, rahuldamata.

 Poolte nõuded ja menetlus

14      Hagejad paluvad Avaliku Teenistuse Kohtul:

„–      [e]simese võimalusena tühistada vaikimisi tehtud otsus, millega keelduti viimast palkade ostujõud Luxembourgis samale tasemele ostujõuga Brüsselis;

–        teise võimalusena tühistada hagejate palgatõendid, mis on väljastatud alates 15. juunist 2008”;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

15      Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

16      Euroopa Liidu Nõukogu palus Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 25. juunil 2009 faksiga saabunud kirjas (originaal esitati 29. juunil 2009) luba astuda kohtuasjas komisjoni nõuete toetuseks menetlusse. Avaliku Teenistuse Kohtu kolmanda koja esimees rahuldas selle taotluse 7. septembri 2009. aasta määrusega.

17      Nõukogu palus menetlusse astuja seisukohtades, mis saabusid faksiga Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 16. oktoobril 2009, kohtul jätta hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata seoses õigusvastasuse väitega, mille hagejad oma hagi põhjendamiseks olid esitanud.

 Hagi vastuvõetavus

 Poolte argumendid

18      Komisjon leiab, et hagi on vastuvõetamatu olenemata sellest, kas see on esitatud Luxembourgi jaoks paranduskoefitsiendi kehtestamisest väidetava keeldumise peale või alates 2008. aasta juunist hagejatele väljastatud palgatõendite peale.

19      Esiteks märgib komisjon, et kogu kaebusele eelnenud tegevus oli ametiühingu ja poliitiliste huvide kohane ega lähtunud personalieeskirjadest. Kordagi ei ole esitatud taotlust personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 mõttes ametniku poolt isiklikult.

20      Igal juhul on väidetava keeldumise peale kehtestada Luxembourgi jaoks paranduskoefitsient esitatud hagi mittetähtaegne, kuna kolme kuue jooksul pärast 2005. aasta oktoobris esitatud taotluse tagasilükkamist S. Kallase poolt ja kolme kuu jooksul pärast nõutud kalkulatsioonide tegemisest keeldumist Eurostati peadirektori poolt ei esitatud ühtegi kaebust. Ühtlasi märgib komisjon, et kõnealuste taotluste esitajateks ei olnud hagejad.

21      Lisaks ei lange hagiavalduse ja varasema tegevuse eesmärk omavahel kokku. Hagiavalduse põhieesmärk on kaevata paranduskoefitsiendi puudumise üle Luxembourgis, mille koefitsient peaks hagejate arvates olema tingimata Brüsseli koefitsiendist suurem, samas kui varasemad toimingud puudutasid kalkulatsioonidest ja nõupidamisest keeldumist.

22      Teiseks tunnistab komisjon, et ühe ametniku puhul loeti küll vastuvõetavaks tema palgatõendi vaidlustamine, kuivõrd selles ei kohaldatud paranduskoefitsienti, millele hagejal oli enda arvates õigus (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 27. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑64/92: Chavane de Dalmassy jt vs. komisjon, EKL AT 1994, lk I‑A‑227 ja II‑723). Samas eeldab selline võimalus, et asjaomasest palgatõendist ilmneb olukorra muutus või uus otsus, mis aga 2008. aasta juuni kohta ei kehti.

23      Hagejad väitsid kohtuistungil kõigepealt, et neil on õigus vaidlustada otse Avaliku Teenistuse Kohtus vaikimisi tehtud otsus, millega keelduti viimast eraldi paranduskoefitsiendi kehtestamise kaudu Luxembourgis töötavate ametnike ostujõud Brüsselis töötavate ametnike ostujõuga samale tasemele; teiseks, et 2008. aasta juunikuu palgatõendist võis välja lugeda, et olukord on muutunud, kuna seda korrigeeriti seoses töötasude kohandamisega, mis leidis aset 2007. aasta lõpus pärast iga‑aastast läbivaatamist, kuid mis ei hõlmanud Luxembourgis kohaldatavat paranduskoefitsienti; ning lõpuks, et kaebuse ja hagi esitamise tähtaegadest on täielikult kinni peetud.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

 Hagi osas, milles see on esitatud väidetava vaikimisi tehtud otsuse peale, millega keelduti viimast Luxembourgis töötavate ametnike ostujõud Brüsselis töötavate ametnike ostujõuga samale tasemele

24      Olgu meenutatud, et personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 paika pandud õiguskaitsevahendite süsteemi kohaselt eeldab vaikimisi tehtud otsuse peale esitatud hagi:

–        personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel asjasse puutuva ametniku poolt eelneva taotluse esitamist, mis ametisse nimetava asutuse vastamata jätmise korral loetakse nelja kuu möödumisel vaikimisi tagasilükatuks, mille korral võib ametnik uue kolmekuulise tähtaja jooksul esitada ametisse nimetavale asutusele kaebuse vastavalt personalieeskirjade artikli 90 lõikele 2,

–        või personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel isikut kahjustava meetme peale eelneva kaebuse esitamist ning kui kaebusele pole nelja kuu jooksul kaebuse esitamisest vastatud, käsitatakse seda sama lõike teise lõigu kohaselt vaikimisi tagasilükkamise otsuseks, mille peale võib esitada hagi vastavalt personalieeskirjade artiklile 91.

25      Käesoleval juhul tuleb sedastada, et hagejad ei ole kohtueelset menetlust nõuetekohaselt järginud. Esiteks ei ole nad esitanud personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel eelnevat taotlust, et Luxembourgis töötavate ametnike ostujõud viidaks Brüsselis töötavate ametnike ostujõuga samale tasemele, sest isegi kui eeldada, et 28. oktoobri 2005. aasta, 3. aprilli 2007. aasta ja 12. aprilli 2008. aasta kirju saab personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 mõttes taotlusena kvalifitseerida, ei ole nende esitajateks hagejad.

26      Teiseks ei ole S. Kallase 29. novembri 2005. aasta ja Eurostati peadirektori 6. juuni 2007. aasta vastuseid igal juhul kaebuse ja hagi esitamise tähtaegade jooksul edasi kaevatud. Samuti ei teinud ametiühingud ja kutseorganisatsioonid ühtegi toimingut pärast seda, kui personali ja halduse direktoraadi peadirektor nende 12. aprillil 2008 esitatud institutsioonidevahelise nõupidamise taotlusele selge vastuse andmata jättis.

27      Seetõttu tuleb hagi osas, milles see on esitatud väidetava vaikimisi tehtud otsuse peale, millega keelduti viimast Luxembourgis töötavate ametnike ostujõud Brüsselis töötavate ametnike ostujõuga samale tasemele, rahuldamata jätta.

 Hagi osas, milles see on esitatud 2008. aasta juunist alates väljastatud palgatõendite peale

28      Hagiavaldusest nähtub, et hagejad esitavad 2008. aasta juunist alates väljastatud palgatõendite peale esitatud hagi põhjendamiseks sisuliselt väited personalieeskirjade XI lisa artikli 3 lõike 5 esimese lõigu vastu, et tugineda Avaliku Teenistuse Kohtus nimetatud sätte kohaldamata jätmisele.

29      Alustuseks tuleb meenutada, et EÜ artikkel 241, mis oli hagi esitamise päeval kohaldatav (muudetuna ELTL artikkel 277), näeb ette, et iga menetlusosaline võib kohtuvaidluses, kus tuleb arutamisele kõnealuses sättes osutatud määruse õiguspärasus, tugineda eelkõige rakendusmeetme vastu suunatud hagi esitades EÜ artikli 230 teises lõigus (muudetuna ELTL artikli 263 teine lõik) ette nähtud alustele, isegi kui asjasse puutuva määruse peale hagi esitamise tähtaeg on möödunud. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et niisugune täiendav õiguskaitsevahend väljendab üldist põhimõtet, mille eesmärk on tagada, et igal isikul on võimalus vaidlustada tema kahjuks tehtud otsuse aluseks olnud liidu õigusakt (Euroopa Kohtu 6. märtsi 1979. aasta otsus kohtuasjas 92/78: Simmenthal vs. komisjon, EKL 1979, lk 777; 19. jaanuari 1984. aasta otsus kohtuasjas 262/80: Andersen jt vs. parlament, EKL 1984, lk 195, ning 10. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑11/00: komisjon vs. EKP, EKL 2003, lk 7147, punktid 74−78). EÜ artiklis 241 kehtestatud reegel on EÜ artikli 236 (muudetuna ELTL artikkel 270) alusel Avaliku Teenistuse Kohtus algatatud kohtuasja raames kahtlemata kohaldatav.

30      Siiski tuleneb kohtupraktikast ka see, et EÜ artiklis 241 ette nähtud võimalus tugineda määruse kohaldamatusele ei anna iseseisvat kaebeõigust ning seda võib kasutada üksnes täiendavalt, mistõttu juhul, kui põhinõude esitamise õigus puudub või kui põhinõue on vastuvõetamatu, toob see kaasa õigusvastasuse väite vastuvõetamatuse (Euroopa Kohtu 16. juuli 1981. aasta otsus kohtuasjas 33/80: Albini vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1981, lk 2141, punkt 17, ja 7. juuli 1987. aasta otsus liidetud kohtuasjades 89/86 ja 91/86: CNTA vs. komisjon, EKL 1987, lk 3005, punkt 22).

31      Vastavalt personalieeskirjade artiklitele 90 ja 91 võib kaebuse ja seejärel hagi esitada vaid isikut kahjustava meetme peale, mille on võtnud ametisse nimetav asutus. Samuti on selge, et isikut kahjustavaks meetmeks personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 ja artikli 91 lõike 1 mõttes on vaid selline meede, millel on siduvad õiguslikud tagajärjed, mis mõjutavad otseselt ja vahetult hageja huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis (Avaliku Teenistuse Kohtu 28. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas F‑101/05: Grünheid vs. komisjon, EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑55 ja II‑A‑1‑199, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

32      Seega tuleb kontrollida, kas hagi vastab personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 esitatud nõuetele osas, milles see on esitatud 2008. aasta juunist alates väljastatud palgatõendite peale.

33      Siinjuures tuleb rõhutada, et palgatõendil ei ole selle laadist ja eesmärgist tulenevalt isikut kahjustava meetme tunnuseid, kuna sellega vaid väljendatakse rahas ametniku isiklikku ja õiguslikku olukorda käsitlevate varasemate haldusotsuste ulatust (Avaliku Teenistuse Kohtu 23. aprilli 2008. aasta otsused kohtuasjas F‑103/05: Pickering vs. komisjon, EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑101 ja II‑A‑1‑527, punkt 72, ning kohtuasjas F‑112/05: Bain jt vs. komisjon, EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑111 ja II‑A‑1‑579, punkt 73). Kuna palgatõend näitab selgelt sellise halduse üksikotsuse olemasolu ja sisu, mis seni ei olnud ilmne, kuna seda ei olnud asjaomasele isikule ametlikult teatavaks tehtud, võib palgalehte, mis sisaldab ülevaadet rahalistest õigustest, pidada isikut kahjustavaks meetmeks, mille peale võib esitada kaebuse ja vajaduse korral hagi (vt selle kohta sõidukulude hüvitamisega seoses Esimese Astme Kohtu 16. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑354/03: Reggimenti vs. parlament, EKL AT 2005, lk I‑A‑33 ja II‑147, punktid 38 ja 39, või mujalt saadavate peretoetuste summa mahaarvamisega seoses Esimese Astme Kohtu 24. märtsi 1998. aasta määrus kohtuasjas T‑181/97: Meyer jt vs. Euroopa Kohus, EKL AT 1998, lk I‑A‑151 ja II‑481). Neil asjaoludel hakkab palgatõendi edastamisest kulgema kaebuse või hagi esitamise tähtaeg haldusotsuse peale, mis asjasse puutuva ametniku suhtes on tehtud ja mis leiab palgatõendil kajastamist (eespool viidatud kohtuotsused Pickering vs. komisjon, punkt 75, ning Bain jt vs. komisjon, punkt 76).

34      Sama kehtib siis, kui palgatõendist ilmneb, et esimest korda rakendatakse uus üldkohaldatav akt rahaliste õiguste kindlaksmääramise kohta, näiteks otsus, millega muudetakse sõidukulude arvutamise meetodit (Esimese Astme Kohtu 18. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑221/02: Lebedef jt vs. komisjon, EKL AT 2003, lk I‑A‑211 ja II‑1037, punktid 24 ja 25), otsus, millega muudetakse lastesõimele tehtavate vanemate osamaksete skaalat (Esimese Astme Kohtu 29. jaanuari 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑297/94: Vanderhaeghen vs. komisjon, EKL AT 1997, lk I‑A‑7 ja II‑13), paranduskoefitsiente muutev määrus (Esimese Astme Kohtu 8. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑175/97: Bareyt jt vs. komisjon, EKL AT 2000, lk I‑A‑229 ja II‑1053; eespool viidatud kohtuotsused Pickering vs. komisjon, ning Bain jt vs. komisjon), palga suuruse kohandamise määrus (Esimese Astme Kohtu 22. juuni 1994. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑98/92 ja T‑99/92: Di Marzio ja Lebedef vs. komisjon, EKL AT 1994, lk I‑A‑167 ja II‑541) või kriisijuhtumil erakorralise sissemakse või ajutise sissemakse kehtestamise määrus (Euroopa Kohtu 3. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 3/83: Abrias jt vs. komisjon, EKL 1985, lk 1995; Esimese Astme Kohtu 22. juuni 1994. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑97/92 ja T‑111/92: Rijnoudt ja Hocken vs. komisjon, EKL AT 1994, lk ‑A‑159 ja II‑511).

35      Viimasena mainitud juhtudel on pärast abstraktse ametnike kategooria rahalisi õigusi muutva üldkohaldatava akti jõustumist väljastatud esimene palgatõend selle adressaadi suhtes kahtlemata käsitatav halduse üksikotsusena, millel on siduvad õiguslikud tagajärjed, mis mõjutavad otseselt ja vahetult asjasse puutuva ametniku huve. Isegi kui veel oletada, et uut halduse üksikotsust saaks pidada otsuseks, mille ametisse nimetav asutus teeb igakuiselt ametniku rahaliste õiguste kindlaksmääramiseks ja mis leiab vastaval palgatõendil kajastamist, on need järjestikused otsused vaid niisugused otsused, millega kinnitatakse esimest otsust, mis on toonud uue üldkohaldatava akti alusel kaasa selge muutuse asjaomase isiku õiguslikus seisundis.

36      Järelikult ametnik, kes ei ole vaidlustanud kaebuse ja hagi esitamise tähtaegade jooksul palgatõendit, kust ilmneb esimest korda rahalisi õigusi kindlaks määrava üldkohaldatava akti rakendamine, ei saa pärast kõnesolevate tähtaegade ületamist kehtiva korra kohaselt hilisemaid palgatõendeid vaidlustada, esitades nende kohta sama õigusvastasuse väite, nagu esimese palgatõendi kohta (eespool viidatud kohtuotsused Pickering vs. komisjon, punktid 75−89, ning Bain jt vs. komisjon, punktid 76−89).

37      Eespool toodud oletused ei ole siiski käesolevas kohtuasjas käsitletava juhtumi puhul kohaldatavad. Hagejate argumentide sõnastusest ilmneb, et hagejad heidavad peamiselt ette seda, et komisjon kohaldab jätkuvalt personalieeskirjade XI lisa artikli 3 lõike 5 esimest lõiku, ilma et ta oleks teostanud uuringut ostujõu võimaliku erinevuse kohta Brüsselis ja Luxembourgis, kuigi hagejad osutavad uute majanduslike tegurite ilmnemisele, mis eelkõige võrdse kohtlemise põhimõtet arvestades ei õigusta enam asjaomase sätte kohaldamist.

38      Siinkohal olgu meenutatud, et võrdse kohtlemise põhimõte on seadusandjale siduv, mida tunnistab ka komisjon, ning et personalieeskirjade artiklites 64 ja 65 sätestatud paranduskoefitsientide kehtestamise eesmärk on just nimelt kõnesoleva põhimõtte rakendamine, tagades kõigile ametnikele samaväärse ostujõu säilimise nende teenistuskohast olenemata (vt selle kohta Euroopa Kohtu 19. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 194/80: Benassi vs. komisjon, EKL 1981, lk 2815, punkt 5; 23. jaanuari 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑301/90: komisjon vs. nõukogu, EKL 1992, lk I‑221, punkt 19, ning Euroopa Kohtu 29. aprilli 2004. aasta määrus kohtuasjas C‑187/03 P: Drouvis vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

39      Juhul kui, nagu käesolevas asjas, õigussubjekt leiab, et uute asjaolude tõttu on Euroopa Liit kohustatud kehtestama uued normatiivsed üldmeetmed, peab üldjuhul järgima asutamislepingus ja liidu õigusaktides sätestatud menetlusi (vt selle kohta Euroopa Kohtu 22. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑241/01: National Farmers’ Union, EKL 2002, lk I‑9079, punkt 38).

40      Siiski tuleb sedastada, et personalieeskirjade artikli 90 lõige 1 lubab ainult ametnikel nõuda ametisse nimetava asutuse staatuses olevalt administratsioonilt neid käsitleva otsuse tegemist. Käesoleval juhul ei ole see aga nii, kuna hagejad heidavad komisjonile ette sisuliselt seda, et komisjon ei ole teinud vajalikke poliitilisi algatusi, et tulevikus kehtestataks Luxembourgi jaoks eraldi paranduskoefitsient, mis eeldab personalieeskirjade XI lisa artikli 3 lõike 5 esimese lõigu kehtetuks tunnistamist. Sellesisuline taotlus ei mahu personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alla, kuna poliitilist algatust ei saa kvalifitseerida „ametnikku käsitleva otsusena”.

41      Kui neil asjaoludel ja võttes arvesse menetluslikke takistusi, millega võib kokku puutuda isik, kes kavatseb ELTL artikli 265 alusel esitada institutsiooni vastu liidu seadusandja poolt vastu võetud määruse sätte kehtetuks tunnistamiseks tegevusetuse hagi (vt selle kohta eelkõige Euroopa Kohtu 16. veebruari 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑107/91: ENU vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑599, punktid 16 ja 17), välistada ametnikul eespool punktides 33−36 viidatud kohtupraktika järgi võimalus vaidlustada oma palgatõend seetõttu, et faktilised asjaolud, näiteks majanduslikud tingimused, on muutunud, esitades sellisel juhul õigusvastasuse väite personalieeskirjade sätte kohta, mis oli küll selle vastuvõtmise ajal õiguspärane, kuid on nüüd asjaomase ametniku arvates asjaolude muutumise tõttu õigusvastane, muudaks see praktiliselt võimatuks esitada hagi liidu õiguses tunnustatud võrdse kohtlemise põhimõtte täitmise tagamiseks ning riivaks seega ebaproportsionaalselt õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

42      Järelikult tuleb käesoleva kohtuasja väga erilisi asjaolusid arvestades tõdeda, et ametnikud peaksid saama hagi esitamise õiguse säilimiseks palgatõendi vaidlustada, esitades nende rahalisi õigusi kindlaks määrava personalieeskirjade sätte kohta õigusvastasuse väite, mis käsitleb eelkõige võrdse kohtemise põhimõtte rikkumist, ja seda eespool punktides 33−36 meenutatud kohtupraktikast tulenevatest piirangutest hoolimata.

43      Eeltoodut arvestades tuleb vastuvõetamatuse vastuväide hagi osas, milles see on esitatud 2008. aasta juunist alates hagejatele väljastatud palgatõendite peale, tagasi lükata.

 Põhiküsimus

44      Hagejad esitavad oma hagi põhjendamiseks neli väidet, millest kolm esimest, mis on hagiavalduses koos esitatud, käsitlevad võrdse kohtlemise põhimõtte ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte, hea halduse põhimõtte ning õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist; neljas väide käsitleb personalieeskirjade artikli 64 rikkumist.

 Kolm esimest väidet

 Poolte argumendid

45      Hagejad väidavad, et elukallidus Luxembourgis on kõrgem kui Brüsselis. Selle väite põhistamiseks osutavad nad riiklikule alampalgale ja eluaseme kallidusele, samuti pangandusteenuseid osutava äriühingu UBS edastatud andmetele, Eurostati statistikutelt saadud mitteametlikele kalkulatsioonidele ning kolleegide hinnangutele, kes töötajate liikuvuse raames viiakse üle Luxembourgist Brüsselisse või vastupidi.

46      Kuna Luxembourg on ainus teenistuskoht, kus paranduskoefitsient puudub, leiavad hagejad, et võrdse kohtlemise põhimõtte ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumine on ilmselge.

47      Hagejate seisukoha järgi on raske või isegi võimatu Luxembourgi jaoks paranduskoefitsienti välja arvutada, kuna selle linna kohta puudub rahvusvaheline elukalliduse indeks, mis tuleks välja arvutada Eurostati läbi viidud uuringu alusel, mida aga ei ole siiani tehtud.

48      Jättes töötajate esindajate sellekohastele taotlustele vastamata, nagu 2008. aasta juunikuu ja sellele järgnevate kuude palgatõendites toodust ilmneb, ei järginud komisjon personalieeskirjade XI lisa artiklit 9 ja rikkus hea halduse põhimõtet. Hagejad on arvamusel, et kõnealuses artiklis, milles viidatakse sellele, et „töötamiskoha ja asjaomase liikmesriigi pealinna elukallidus on märkimisväärselt erinev”, peetakse silmas tegelikult seda, et „asjaomase teenistuskoha ja selle teenistuskoha elukallidus on märkimisväärselt erinev, mis määrab palgad ka asjaomases teenistuskohas”.

49      Lõpetuseks väidavad hagejad, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt laieneb õigus nõuda õiguspärase ootuse kaitset kõigile isikutele, kelle puhul on administratsioon tekitanud nendes põhjendatud lootusi. Käesoleval juhul pandi hagejad uskuma, et Luxembourgis paranduskoefitsiendi puudumine tähendas seda, et komisjon viis läbi vajalikud kontrollid, mis lubasid tal asuda seisukohale, et niisuguse koefitsiendi kehtestamata jätmine on õigustatud.

50      Komisjon väidab vastu, et hagejad ei ole kuidagi selgitanud, kuidas on personalieeskirjade XI lisa artiklit 9 Luxembourgi osas rikutud, kui võtta arvesse, et kõnealuse lisa artikli 3 lõike 5 esimene lõik, mis on normihierarhias samal tasemel, välistab Luxembourgi jaoks paranduskoefitsiendi kehtestamise.

51      Vastab tõele, et komisjon ei vaidle vastu, et võrdse kohtlemise põhimõte on üldjuhul seadusandjale kohustuslik. Samas eeldab personalieeskirjade XI lisa artikli 3 lõike 5 esimene lõiguga seoses niisugusele väitele tuginemine seda, et näidatakse eriti põhjalikult, et Brüssel ja Luxembourg on tegelikult ja jätkuvalt erinevad. See nõue tuleneb kohtupraktikast, mis käsitleb küsimust, kuidas täpselt vaidlustada koefitsienti, mille nõukogu on asjaomase teenistuskoha suhtes kehtestanud. Samasugune tõendamiskohustus on a fortiori kohaldatav siis, kui tõendatakse, et seadusandja on personalieeskirjades endas rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, leides, et mõlemat teenistuskohta tuleb käsitleda samamoodi.

52      Ühtlasi meenutab komisjon, et institutsioonidel on paranduskoefitsientide kindlaksmääramisel arvessevõetavate asjaolude osas ulatuslik kaalutlusruum ning kohus saab hinnata vaid seda, kas on tehtud ilmne hindamisviga või võimu kuritarvitatud (vt eelkõige Esimese Astme Kohtu 25. septembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑201/00 ja T‑384/00: Ajour jt vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I‑A‑167 ja II‑885, punktid 47−49, ning eespool viidatud kohtuotsus Bareyt jt vs. komisjon, punktid 57 ja 64).

53      Hagejad ei ole esitanud ühtegi asjaolu, millest võiks järeldada, et Luxembourgi jaoks paranduskoefitsiendi puudumise osas on tehtud ilmne kaalutlusviga.

54      Eeldades, et Luxembourgis on elu ilmselgelt kallim kui Brüsselis, palus ametiühingu „Solidarité européenne” president 2005. aastal teha komisjonil uuring eraldi koefitsiendi kehtestamise võimalikkuse kohta. Eurostatil ei ole võimalik niisuguse koefitsiendi kindlaksmääramiseks Luxembourgis töötavate ametnike pere‑eelarvete kohta uuringut teostada, kuna personalieeskirjade XI lisa artikli 3 lõike 5 esimese lõigu kohaselt ei saa sellist koefitsienti juriidiliselt eksisteerida.

55      Lisaks leiab komisjon, et hagejad toetuvad vaid üldistele ja laialivalguvatele kaalutlustele ega maini midagi hindade kohta, mille aluseks oleks võimalik kindlaks teha, et elukallidus Luxembourgis on tõepoolest märkimisväärselt ja püsivalt kõrgem kui Brüsselis.

56      Komisjon leiab muu hulgas, et tuginemine personalieeskirjade XI lisa artiklile 9 on käesoleval juhul ekslik, kuna see artikkel puudutab koefitsiendi kehtestamist muu asukoha kui liikmesriigi pealinna jaoks, mitte aga pealinna enda jaoks, mille puhul on Luxembourgi osas olemas erisäte asjaomase lisa artikli 3 lõike 5 esimeses lõigus.

57      Komisjon lisab, et Luxembourgi elukalliduse kohta olemasolevad andmed ei anna kaugeltki kõik edasi sama mõtet, millele hagejad on tuginenud. Komisjon toob ühe näite Mercer’s Cost of Living Survey varal, millest ilmneb, et 2008. aasta märtsis oli Luxembourgi elukallidus (91,3) madalam kui Brüsselis (92,9), arvestades, et New Yorgi indeks oli 100.

58      Mis puudutab hea halduse põhimõtte väidetavat rikkumist, siis märgib komisjon, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa personalieeskirjade sätet sellel alusel vaidlustada (Esimese Astme Kohtu 29. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑135/05: Campoli vs. komisjon, EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑297 ja II‑A‑2‑1527, punkt 149).

59      Mis puudutab õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist, siis leiab komisjon, et hagejate seisukoht ei ole järjekindel. See oleks paremini arusaadav, kui hagejad oleksid väitnud, et administratsioon oli neile tõepoolest lubanud kehtestada Luxembourgi jaoks eraldi koefitsiendi, ega olnud seda kunagi teinud. Igatahes on juriidiliselt välistatud, et hagejatel oleks olnud vähimatki lootust Luxembourgi jaoks koefitsient saada, kuna personalieeskirjade XI lisa artikli 3 lõike 5 esimene lõik selle sõnaselgelt keelab. Igasugune sellekohane lubadus – kui see oleks eksisteerinud – oleks kohaldatavate sätetega vastuolus ega saaks seega tekitada õiguspärast ootust (Esimese Astme Kohtu 27. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas T‑123/98: Chomel vs. komisjon, EKL 1990, lk II‑131, punktid 26−30).

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

60      Hagejad heidavad komisjonile ette sisuliselt seda, et personalieeskirjade XI lisa artikli 3 lõike 5 esimesest lõigust hoolimata ei teinud komisjon Eurostatile ülesandeks teha statistilisi uuringuid, et selgitada välja, kas Luxembourgis töötavate ametnike ja teenistujate ostujõud on nende kahjuks märkimisväärselt erinev ostujõust Brüsselis. Nad leiavad, et komisjon on oma tegevusetuse tõttu ja vaatamata hagejate esitatud tõenditele, millest nähtub, et Luxembourgi elukallidus on viimastel aastatel märkimisväärselt tõusnud, rikkunud võrdse kohtlemise, hea halduse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid.

61      Seega tuleb hagejate argumente mõista nii, et nende eesmärk on peamiselt seada kahtluse alla personalieeskirjade XI lisa artikli 3 lõike 5 esimese lõigu õiguspärasus osas, milles see säte ei takista mitte ainult Luxembourgi jaoks paranduskoefitsiendi kehtestamist, vaid on takistuseks ka sellele, et komisjon teeb Eurostatile ülesandeks teha statistilised uuringud, mis on vajalikud, et tõendada märkimisväärset erinevust elukalliduse vahel Brüsselis ja Luxembourgis, kuigi hageja esitatud tõendid võiksid olla õigustuseks vastavate uuringute korraldamisele.

62      Sellega seoses olgu meenutatud, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on personalieeskirjade artiklites 64 ja 65 sätestatud ametnike töötasu puudutavate paranduskoefitsientide eesmärk vastavalt võrdse kohtlemise põhimõttele tagada kõigi ametnike samaväärne ostujõud nende teenistuskohast sõltumata (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Benassi vs. komisjon, punkt 5; komisjon vs. nõukogu, punkt 19, ning eespool viidatud kohtumäärus Drouvis vs. komisjon, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Personalieeskirjade artikli 65 lõike 2 kohaselt tuleb nõukogul elukalliduse olulise muutumise korral otsustada, kuidas paranduskoefitsiente kohandada (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, punkt 24). Euroopa Kohus lisas, et kui selgub, et elukallidus teenistuskoha, milleks ei ole asjaomase liikmesriigi pealinn, ja viimati nimetatu vahel on märkimisväärselt erinev, ei ole nõukogul teenistuskoha jaoks eraldi paranduskoefitsiendi kehtestamise vajalikkuse üle mingit kaalutlusõigust (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, punkt 25).

63      Samuti olgu meenutatud, et võrdse kohtlemise põhimõte, mille eesmärk on personalieeskirjade artiklites 64 ja 65 sätestatud paranduskoefitsientide kehtestamine, on kohustuslik ka seadusandjale, mida on tunnistanud ka komisjon.

64      Käesoleval juhul on selge, et hagejad, kes väidavad, et Luxembourgis töötavaid ametnikke diskrimineeritakse, kuna selles liikmesriigis personalieeskirjade XI lisa artikli 3 lõike 5 esimese lõigu kohaselt eraldi paranduskoefitsient puudub, on Avaliku Teenistuse Kohus tõendamisega seoses eriti raskes olukorras nende tehniliste raskuste tõttu, mis on seotud piisavalt usaldusväärsete statistiliste andmete väljatoomise ja koostamisega.

65      Neil asjaoludel ei saa komisjon pelgalt väita, et hagejad ei ole võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta esitatud väite põhistamiseks tõendanud, et Luxembourgi ja Brüsseli vahel on märgatav ja püsiv erinevus, rõhutades ise samas, et tal ei ole võimalik paluda Eurostatil teha selle kohta statistilisi uuringuid põhjusel, et personalieeskirjade XI lisa artikli 3 lõike 5 esimene lõik keelab kehtestada Luxembourgi jaoks eraldi paranduskoefitsiendi. Isegi kui Avaliku Teenistuse Kohus võtaks sellise tautoloogilise põhjenduse aluseks, ei oleks võimalik tagada ametnike võrdset kohtlemist töötasustamisel ja eelkõige samaväärse ostujõu säilitamise nõuet kõikide ametnike suhtes.

66      Seega, kui võtta arvesse alusandmete ja statistiliste meetodite kindlaksmääramise ja valikuga seotud tehnilisi raskusi, ei saa hagejatelt nõuda, et nad Avaliku Teenistuse Kohtus õiguslikult piisavalt tõendaksid, et Luxembourgi elukallidus on Brüsseliga võrreldes märkimisväärselt ja püsivalt tõusnud, selleks et tuvastada ametnike ebavõrdne kohtlemine nende teenistuskohast sõltuvalt. Nagu nõukogu kohtuistungil möönis, peavad hagejad esitama üksnes piisavalt mõjuvaid tõendeid, millest ilmneb võimalik ostujõu erinevus, nii et tõendamiskoormus langeb komisjonile ja vajaduse korral on põhjendatud haldusjuurdluse algatamine Eurostati poolt.

67      On tõsi, et personalieeskirjade artikli 65 lõikest 2 ja XI lisa artikli 9 lõikest 1 tuleneb, et üksnes märkimisväärne elukalliduse tõus Luxembourgis võrreldes Brüsseliga saab õigustada kohandamismeetmete võtmist, et tagada Luxembourgis töötavate ametnike ja nende Brüsselis töötavate kolleegide samaväärne ostujõud. Võrdse kohtlemise põhimõte ei saa kaasa tuua nõuet, et ametnike ostujõud oleks täielikult identne nende teenistuskohast sõltumata, vaid selle, et elukallidus asjaomaste teenistuskohtade vahel on sisuliselt vastavuses. Antud teema keerulisust arvestades on seadusandjal siinjuures ulatuslik kaalutlusruum ning kohus võib sekkuda vaid selle väljaselgitamiseks, kas institutsioonid on jäänud oma tegevuses mõistlikkuse piiridesse ega ole oma võimu ilmselgelt vääralt kuritarvitanud (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 7. detsembri 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑544/93 ja T‑566/93: Abello jt vs. komisjon, EKL AT 1995, lk I‑A‑271 ja II‑815, punkt 76).

68      Kuigi hagejate menetlusdokumendid ei ole selles osas väga selged, tundub siiski, et käesoleva hagi põhjendamiseks esitatud põhinõue puudutab seda, et komisjon kohaldab jätkuvalt personalieeskirjade XI lisa artikli 3 lõike 5 esimest lõiku, ilma et ta oleks teostanud uuringut ostujõu võimaliku erinevuse kohta Brüsselis ja Luxembourgis. Sellistel asjaoludel ei piirdu kohtupoolne kontroll üksnes ilmse kaalutlusvea kindlakstegemisega, vaid selle käigus selgitatakse välja, kas asjaomased isikud on esitanud pädevast allikast pärinevaid piisavaid tõendeid, näiteks statistikat või muid analüüse, mis on piisavalt põhjendatud ja õigustavad uuringu läbiviimist.

69      Seega tuleb käesoleval juhul tõdeda, et hagejad on esitanud vaid mõne pigem abstraktse kaalutluse ilma ühtegi algset tõendit esitamata, mis võiks vähemalt tuvastada märkimisväärse erinevuse olemasolu, mis saaks õigustada statistiliste uuringute läbiviimist Eurostati poolt. Hagejad tõstavad oma hagis esile:

–        „UBS‑i edastatud andmed”, ilma et neid andmeid oleks lahti seletatud või neid isegi välja toodud;

–        põhistamata väited riikliku alampalga, eluaseme kalliduse ja büroopindade rendihindade kohta Luxembourgis;

–        „hinnangud kolleegidelt, kes on töötajate liikuvuse raames viidud üle Luxembourgist Brüsselisse või Brüsselist Luxembourgi ning kes on tunnistanud, et nende ostujõud Luxembourgis on madalam kui Brüsselis”, lisamata muid täpsemaid selgitusi;

–        „Eurostati statistikutelt saadud mitteametlikud kalkulatsioonid”, millele ei ole samuti muid selgitusi lisatud;

–        NATO hooldus‑ ja varustusameti haldusdirektori 6. märtsi 2006. aasta kiri, milles viimane väljendab oma muret selle üle, et „elukalliduse lõhe Brüsseli ja Luxembourgi vahel suureneb”;

–        ning muud käesolevale hagiavaldusele lisatud kirjades ja ametiühingute lendlehtedes sisalduvad väited.

70      Nendest tõenditest ei piisa, et tuvastada, kas kahe kõnealuse teenistuskoha elukallidus on märkimisväärselt ja püsivalt erinev, mis võib seetõttu, et Luxembourgi kohta eraldi paranduskoefitsient puudub, vähendada oluliselt Luxembourgis töötavate ametnike ostujõudu võrreldes Brüsselis töötavate ametnike ostujõuga, seda enam, et komisjon esitas omalt poolt tõendid, millest tuleneb, et elukallidus Luxembourgis on vastupidi madalam kui Brüsselis (vt eespool punkt 57).

71      Peale selle, mis puutub hea halduse põhimõtte väidetavasse rikkumisse, siis piisab, kui meenutada, et nõukogu poolt nõuetekohaselt vastu võetud personalieeskirjade sätet ei saa igal juhul nimetatud väidetavale rikkumisele tuginedes tulemuslikult vaidlustada (Esimese Astme Kohtu 15. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑256/01: Pyres vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I‑A‑23 ja II‑99, punkt 66, ning eespool viidatud kohtuotsus Campoli vs. komisjon, punkt 149).

72      Mis puutub lõpetuseks õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte väidetavasse rikkumisse, siis piisab siinkohal samuti, kui meenutada, et hagejad ei olnud suutelised tõendama, et administratsioon oli neile andnud konkreetseid tagatisi selle kohta, et ametnike ostujõu vahel Brüsselis ja Luxembourgis on märkimisväärne erinevus, või isegi selle kohta, et Luxembourgi jaoks kehtestatakse tulevikus paranduskoefitsient. Igal juhul ei saa ametnik toetuda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele, et vaidlustada personalieeskirjade sätte – käesoleval juhul XI lisa artikli 3 lõike 5 esimese lõigu – õiguspärasus, ning viidata selle sätte kohaldamise vastu administratsiooni lubadustele, mis ei võta arvesse personalieeskirjade sätteid ega saa tekitada nende adressaadiks oleval isikul õiguspärast ootust (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Chomel vs. komisjon, punktid 26−30, ning Esimese Astme Kohtu 7. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑175/03: Schmitt vs. EAR, EKL AT 2004, lk I‑A‑211 ja II‑939, punktid 46 ja 47).

73      Sellega seoses tuleb veel rõhutada, et hagi ei ole esitatud selle peale, et keelduti rahuldamast taotlus teostada statistiline uuring, vaid eelkõige palgatõendite peale õigusvastasuse väite alusel, mis personalieeskirjade sätte kohta on esitatud.

74      Eeltoodut arvesse võttes tuleb kolm esimest väidet tagasi lükata.

 Neljas väide

 Poolte argumendid

75      Hagejad väidavad, et personalieeskirjade artikli 64 teise lõigu kohaselt on „[ü]henduste ajutistel ametikohtadel töötavate ametnike töötasu suhtes kohaldatav paranduskoefitsient […] 1. jaanuari 1962. aasta seisuga 100%”. See tähendab, et aastate vältel võib Luxembourgi koefitsient muutuda. Leides, et personalieeskirjade XI lisa ei saa piirata artikli 64 kohaldamisala, vaidlustavad hagejad Luxembourgi suhtes kohaldatavate XI lisa artikli 1 lõike 3 punkti d, artikli 3 lõike 5 ja artikli 5 lõike 3 õiguspärasuse.

76      Hagejad leiavad, et vaidlustatud üksikotsuse, millega komisjon keeldus viimast palkade ostujõudu Luxembourgis samale tasemele palkade ostujõuga Brüsselis, ja vaidlusaluse üldkohaldatava akti vahel on õiguslik seos ning et esitatud õigusvastasuse väide on piiratud sellega, mis on kohtuasja lahendamiseks tingimata vajalik.

77      Komisjon ja nõukogu väidavad vastu, et hagejad ei esita oma neljanda väite põhjenduseks ühtegi argumenti, mistõttu tuleb see väide vastavalt kodukorra artikli 35 lõike 1 punktidele d ja e rahuldamata jätta.

78      Komisjon leiab, et vastupidi hagejate poolt väidetule ei ole personalieeskirjade artikkel 64 sisu poolest XI lisa sätete suhtes normihierarhias kõrgemalseisev õigusnorm. Seega ei ole võimalik väita, et need on artikliga 64 vastuolus.

79      Kõik viidatud õigusnormid asuvad normihierarhias tegelikult samal tasemel ning seetõttu tuleb neid ühesuguse tõlgendamise tagamiseks koos lugeda. Personalieeskirjade artikkel 64 ei saa tähendada seda, et Luxembourgi jaoks võib kehtestada eraldi koefitsiendi, kuna kõnealust artiklit sel viisil tõlgendades jäetaks kõrvale XI lisa artikli 3 lõike 3 või artikli 5 selge sõnastus. Vastupidi, artiklit 64 tuleb mõista nii, et selles peetakse silmas juhtumeid, mis ei ole reguleeritud erisätetega, mis puudutavad näiteks Luxembourgi.

80      Nõukogu jagab selles küsimuses komisjoni seisukohta. Ta lisab, et osas, milles hagejate eesmärk on vaidlustada asjasse puutuvad sätted võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt, tuleneb XI lisast ja eriti selle artikli 9 lõikest 1, et seadusandja eesmärk ei ole tagada erinevates asukohtades töötavate ametnike ostujõu täielik identsus igal ajal. Eespool toodud säte näeb ette, et uue paranduskoefitsiendi kehtestamist „tuleb põhjendada objektiivsete teguritega, millest ilmneb, et töötamiskoha ja asjaomase liikmesriigi pealinna […] elukallidus on mitme aasta jooksul olnud märkimisväärselt erinev”. Lisaks, nagu kohtujurist Capotorti oma 30. septembri 1982. aasta ettepanekus kohtuasjas 158/79: Roumengous Carpentier vs. komisjon, milles otsus tehti 15. detsembril 1982 (EKL 1982, lk 4379) märkis, on „paranduskoefitsientide kohandamine kohustuslik vaid elukalliduse märkimisväärse tõusu korral, mille põhjal võib teha järelduse, et ühenduse seadusandja eesmärk ei ole täielikult identne kohtlemine (samaväärne ostujõud teenistuskohast olenemata), vaid sisuline ja mõistlik võrdväärne kohtlemine koos võimalike vähetähtsate erisustega.” Kui personalieeskirjade XI lisa artikli 9 lõige 1 oleks käesolevas asjas analoogia korras kohaldatav, võiks sellest järeldada, et Luxembourgi kohta käivate asjasse puutuvate sätete õiguspärasuse saab võrdse kohtlemise põhimõtet silmas pidades kahtluse alla seada üksnes siis, kui objektiivsetest teguritest ilmneb, et erinevus Brüsseli ja Luxembourgi elukalliduse vahel on märgatav ja püsiv.

81      Hagejad ei ole esitanud ühtegi objektiivset asjaolu, millest ilmneks selline erinevus kahe pealinna vahel ja veelgi vähem, et see erinevus oleks märgatav ja püsiv.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

82      Hagejad väidavad sisuliselt seda, et personalieeskirjade XI lisa sätted ja eriti selle artikli 3 lõike 5 esimene lõik ei või kõrvale kalduda personalieeskirjade artiklist 64, mille mõtte ja sõnastuse kohaselt peab olema võimalus ametnike töötasu puudutavaid paranduskoefitsiente erinevate teenistuskohtade elamistingimusi arvestades muuta.

83      Siinjuures vastab tõele, et „personalieeskirjade artikkel 65a näeb ette, et artiklite 64 ja 65 rakenduseeskirjad on sätestatud XI lisas”. Sellest saab järeldada, et need rakenduseeskirjad ei või kõrvale kalduda personalieeskirjade artiklites 64 ja 65 kehtestatud põhireeglitest. Lisaks, kuigi üldreeglina personalieeskirjade rakendusnormide ja lisa vahel sõna otseses mõttes formaalset hierarhiat ei esine, kuna mõlemasse kategooriasse kuuluvad normid võtab vastu nõukogu, võib olenevalt asjaoludest esineda nende vahel sisuline hierarhia, kuna lisasid tuleb tõlgendada Euroopa Liidu avaliku teenistuse aluseid ja süsteemi silmas pidades, nagu need on otseselt personalieeskirjades kindlaks määratud.

84      Käesoleval juhul ei ole aga hagejad tõendanud, et XI lisa sätted ja eriti selle artikli 3 lõike 5 esimene lõik ei ole mõne personalieeskirjade artiklis 64 sisalduva põhinormiga kooskõlas, kuna hagejad ei ole tõendanud, et seadusandja leidis õigusvastaselt, et elamistingimused Brüsselis ja Luxembourgis ei õigusta erinevate paranduskoefitsientide kindlaksmääramist. Seda, kas seesugune hinnang läheb võrdse kohtlemise põhimõttega vastuollu või kas selle puhul on tehtud ilmne kaalutlusviga, käsitleti põhjalikult kolme esimese hagi põhjendamiseks esitatud väite raames.

85      Eeltoodut arvesse võttes tuleb neljas väide tagasi lükata ja seega hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

86      Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel ja ilma et see piiraks kodukorra II jaotise 8. peatüki teiste sätete kohaldamist, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõike 2 kohaselt võib juhul, kui õiglus seda nõuab, Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.

87      Käesolevatest põhjendustest tuleneb, et hagejad on kohtuvaidluse kaotanud. Lisaks on komisjon oma nõuetes sõnaselgelt nõudnud hagejatelt kohtukulude väljamõistmist. Kuna käesoleva juhu asjaolud ei õigusta kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaldamist, tuleb kohtukulud välja mõista hagejatelt.

88      Lisaks näeb kodukorra artikli 89 lõige 4 ette, et menetlusse astuja kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (kolmas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kõik kohtukulud, välja arvatud Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud, välja G. Lebedefilt ja T. Jonesilt.

3.      Menetlusse astunud Euroopa Liidu Nõukogu kannab ise oma kohtukulud.

Mahoney

Kreppel

Van Raepenbusch

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 30. septembril 2010 Luxembourgis.

Kohtusekretär

 

      President

W. Hakenberg

 

      P. Mahoney


* Kohtumenetluse keel: prantsuse.