Language of document : ECLI:EU:T:2022:404

ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda laiendatud koosseisus)

29. juuni 2022(*)

Euroopa Liidu kaubamärk – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Euroopa Liidu kujutismärk La Irlandesa 1943 – Absoluutsed kehtetuks tunnistamise põhjused – Kehtetuks tunnistamine EUIPO apellatsioonikodade suurkoja poolt – Esimest korda Üldkohtus esitatud tõendid – Absoluutse kehtetuks tunnistamise põhjuse kontrollimisel aluseks võetav kuupäev – Kaubamärk, mis võib avalikkust eksitada – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt g (nüüd määruse (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkt g) – Pahausksus – Määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkt b (nüüd määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punkt b)

Kohtuasjas T‑306/20,

Hijos de Moisés Rodríguez González, SA, asukoht Las Palmas de Gran Canaria (Hispaania), esindaja: advokaat J. García Domínguez,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindajad: A. Folliard-Monguiral, D. Hanf ja E. Markakis,

kostja,

teine pool EUIPO apellatsioonikodade suurkoja menetluses oli:

Iirimaa,

ja

teine pool EUIPO apellatsioonikodade suurkoja menetluses, menetlusse astuja Üldkohtus oli:

Ornua Co-operative Ltd, asukoht Dublin (Iirimaa), esindajad: advokaadid E. Armijo Chávarri ja A. Sanz Cerralbo,

ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president A. Marcoulli, kohtunikud S. Frimodt Nielsen, J. Schwarcz (ettekandja), C. Iliopoulos ja R. Norkus,

kohtusekretär: ametnik A. Juhász-Tóth,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades 3. veebruaril 2022 toimunud kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja Hijos de Moisés Rodríguez González, SA palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) apellatsioonikodade suurkoja 2. märtsi 2020. aasta otsuse (asi R 1499/2016‑G) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

 Vaidluse taust

2        Hageja esitas 6. augustil 2013 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) vastavalt nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), muudetud redaktsioonis (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)), ELi kaubamärgi registreerimise taotluse.

3        Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:

Image not found

4        Taotletud kaubamärk registreeriti 3. jaanuari 2014. aasta otsuse alusel 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 29 kuuluvate järgmiste kaupade jaoks: „liha, kala, linnuliha ja ulukiliha; lihaekstraktid; konservitud, külmutatud, kuivatatud ja kuumtöödeldud puuviljad ja köögiviljad; tarretised, keedised, kompotid; munad; piim ja piimatooted; toiduõlid ja toidurasvad“.

5        Iirimaa ja menetlusse astuja Ornua Co-operative (mille nimi oli varem Irish Dairy Board Co-operative Ltd) esitasid 7. jaanuaril 2015 vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse seoses kõigi eespool punktis 4 nimetatud kaupadega.

6        Kehtetuks tunnistamise taotluses väideti, et kaubamärk on määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti a ja artikli 7 lõike 1 punkti g (nüüd määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punkt a ja artikli 7 lõike 1 punkt g) tähenduses eksitav ning selle registreerimist oli sama määruse artikli 52 lõike 1 punkti b (nüüd määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punkt b) tähenduses taotletud pahauskselt.

7        Tühistamisosakond lükkas 15. juuni 2016. aasta otsusega kehtetuks tunnistamise taotluse tervikuna tagasi. Ta leidis, et määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt g ei ole kohaldatav, kuna vaidlusaluse kaubamärgi eksitavat laadi tuleb tõendada registreerimistaotluse esitamise kuupäeva seisuga. Käesoleval juhul tuleneb mis tahes võimalik eksitamine selle kaubamärgi kasutamisest pärast hageja ja menetlusse astuja vahel aastatel 1967 kuni 2011 kehtinud kaubanduskokkuleppe lõppemist. Selline olukord on aga konkreetselt hõlmatud määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punktis c (nüüd määruse 2017/1001 artikli 58 lõike 1 punkt c) ette nähtud tühistamise põhjusega. Tühistamisosakond lükkas tagasi ka selle määruse artikli 52 lõike 1 punkti b alusel esitatud argumendi, leides, et mingit järeldust pahausksuse kohta ei saa teha asjaolu pinnalt, et vaidlusaluse kaubamärgi taotlus esitati pärast menetlusse astujaga ärisuhte lõppemist.

8        Iirimaa ja menetlusse astuja esitasid 12. augustil 2016 EUIPO-le tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.

9        Apellatsioonikodade juhtorgan saatis 6. detsembri 2017. aasta otsusega asja läbivaatamiseks apellatsioonikodade suurkojale.

10      EUIPO apellatsioonikodade suurkoda leidis vaidlustatud otsuses, et registreerimistaotluse esitamise kuupäeva seisuga oli vaidlusalust kaubamärki kasutatud eksitavalt. Samuti asus apellatsioonikodade suurkoda seisukohale, et vastava kaubamärgi registreerimist oli taotletud pahauskselt. Seetõttu tühistas ta tühistamisosakonna otsuse ning tunnistas vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks.

 Poolte nõuded

11      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja EUIPO-lt ja menetlusse astujalt.

12      EUIPO ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

13      Iirimaa ei ole vastust esitanud ja seega käesolevas kohtuasjas seisukohta avaldanud.

 Õiguslik käsitlus

14      Arvestades kõnealuse registreerimistaotluse esitamise kuupäeva, milleks on 6. august 2013, mis on kohaldatava materiaalõiguse kindlakstegemisel määrava tähtsusega, reguleerivad käesoleva kohtuasja asjaolusid määruse nr 207/2009 materiaalõigusnormid (vt selle kohta 29. septembri 2021. aasta kohtuotsus Univers Agro vs. EUIPO – Shandong Hengfeng Rubber & Plastic (AGATE), T‑592/20, ei avaldata, EU:T:2021:633, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks olgu märgitud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldatakse üldiselt menetlusnorme alates päevast, mil need jõustuvad (vt selle kohta 8. septembri 2021. aasta kohtuotsus Qx World vs. EUIPO – Mandelay (EDUCTOR), T‑84/20, ei avaldata, EU:T:2021:555, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika), siis reguleerivad käesolevat vaidlust määruse 2017/1001 menetlusnormid.

15      Seetõttu tuleb materiaalõigusnormide osas viiteid, mida apellatsioonikodade suurkoda tegi vaidlustatud otsuses ja mida käesoleva hagimenetluse pooled on teinud määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punktidele a ja b ning artikli 7 lõike 1 punktile g, mõista nii, et nendes viidatakse määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktidele a ja b ning artikli 7 lõike 1 punktile g, millel on identne sisu.

 Esimest korda Üldkohtus esitatud tõendid

16      EUIPO ja menetlusse astuja väidavad, et hagiavalduse lisad A.6–A.8 on vastuvõetamatud. Nad väidavad, et need lisad sisaldavad dokumente, mida ei ole EUIPO haldusmenetluses esitatud ja mis tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt seega tunnistada vastuvõetamatuks.

17      Tuleb tõdeda, nagu väidavad EUIPO ja menetlusse astuja, et hagiavalduse lisad A.6–A.8 esitati esimest korda Üldkohtus. Lisad A.6 ja A.7 sisaldavad dokumente reklaamikulude kohta ning teatavaid arveid ja andmeid vaidlusaluse kaubamärgiga tähistatud kaupade iga-aastase müügi kohta. Nendega on soovitud tõendada asjaomase kaubamärgi turuosa ja tuntuse määra Kanaari saartel (Hispaania) ning selle kaubamärgi omandatud eristusvõimet. Lisa A.8 on hageja ühe esindaja vande all antud kinnitus, mis on vormistatud 15. mail 2020, see tähendab pärast vaidlustatud otsuse tegemist 2. märtsil 2020.

18      Neid esimest korda Üldkohtus esitatud dokumente ei saa arvesse võtta. Nimelt taotleb Üldkohtule hagi esitamine eesmärki kontrollida määruse 2017/1001 artikli 72 alusel apellatsioonikodade otsuste õiguspärasust, mistõttu ei ole Üldkohtu ülesanne hinnata uuesti faktilisi asjaolusid, arvestades esimest korda selles kohtus esitatud dokumente. Seega tuleb eespool nimetatud dokumendid tähelepanuta jätta, ilma et oleks vaja analüüsida nende tõenduslikku jõudu (vt selle kohta 24. novembri 2005. aasta kohtuotsus Sadas vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – LTJ Diffusion (ARTHUR ET FELICIE), T‑346/04, EU:T:2005:420, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 18. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Karl-May-Verlag vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Constantin Film Produktion (WINNETOU), T‑501/13, EU:T:2016:161, punkt 17).

 Sisulised küsimused

 Sissejuhatavad märkused hageja esitatud väidete ja vaidlustatud otsuse ülesehituse kohta

19      Hageja esitab kaks väidet, millest esimese kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti a koostoimes artikli 7 lõike 1 punktiga g, mis puudutavad kaubamärke, mis võivad avalikkust eksitada, ning teise kohaselt on rikutud sama määruse artikli 52 lõike 1 punkti b, kuna see säte puudutab kaubamärgitaotlusi, mis on esitatud pahauskselt.

20      Vaidlustatud otsuses on tuginetud kahele põhjendusele, mis vastavad esimesele ja teisele väitele.

21      Kui teatava otsuse resolutiivosa tugineb mitmele põhjendusele, millest igast ühest piisaks resolutiivosa põhjendamiseks, siis tuleb kõnealune akt tühistada põhimõtteliselt vaid juhul, kui kõik need põhjendused on õigusvastased. Sellisel juhul ei piisa vaidlusaluse otsuse tühistamiseks veast või muust õigusvastasusest, mis puudutab vaid ühte põhjendust, kuna sellel veal ei oleks saanud olla määravat mõju otsuse teinud institutsiooni langetatud otsusele (20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Jareš Procházková ja Jareš vs. EUIPO – Elton Hodinářská (MANUFACTURE PRIM 1949), T‑656/18, ei avaldata, EU:T:2021:17, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 29. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Vinos de Arganza vs. EUIPO – Nordbrand Nordhausen (ENCANTO), T‑239/19, ei avaldata, EU:T:2020:12, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

22      Seetõttu saab vaidlustatud otsuse tühistada üksnes siis, kui apellatsioonikodade suurkoja kaks põhjendust on õigusvastased.

23      Lisaks tuleb märkida, et enne selle kindlakstegemist, kas vaidlusalune kaubamärk oli eksitav ja kas selle registreerimistaotlus esitati pahauskselt, analüüsis apellatsioonikodade suurkoda selle kaubamärgi olemuslikke tunnuseid, mis on vaidlustatud otsuse põhjenduses aluseks võetud. Seega tuleb enne seda, kui teha otsus hageja esitatud kahe väite kohta, kõigepealt kontrollida, kas see analüüs viidi läbi nõuetekohaselt.

 Vaidlusaluse kaubamärgi olemuslikud tunnused ja sellega hõlmatud kaubad

24      Apellatsioonikodade suurkoda tuvastas, et vaidlusalune kaubamärk on kujutismärk, mis koosneb rohelisel etiketil valges kirjas märgitud sõnadest „la“ ja „irlandesa“, mille all on teatav kollane kujutis ja väikeses kirjas märge „1943“, kusjuures kogu etiketti ümbritseb kollane joon.

25      Seejärel järeldas apellatsioonikodade suurkoda asjaolust, et kaubamärgi moodustavad sõnad on hispaaniakeelsed, et asjaomase avalikkuse moodustavad hispaania keelt kõnelevad keskmised tarbijad, kellele asjaomased kaubad, nimelt klassi 29 kuuluvad toiduained, on mõeldud. Tema sõnul on vaidlusaluse kaubamärgi sõnaline osa domineeriv osa ning see tähendab asjaomase tarbija jaoks selgesti, et keegi (naissoost isik) või miski on Iiri päritolu.

26      Apellatsioonikodade suurkoda lisas, et üldteada asjaoludel kasutatakse rohelist värvust Iirimaa tähistamiseks, näiteks selliste rahvusvaheliste pidustuste ajal nagu püha Patricku päev. Suurkoda märkis, et Iirimaa on tuntud kui Smaragdsaar, mis viitab selle maastiku rohelusele. Ta järeldas, et see värvus toetab avalikkuse arusaama, et vaidlusaluse kaubamärgiga tähistatud kaubad pärinevad Iirimaalt, seda enam, et need kaubad on toiduained, mida saab toota Iirimaal ja millest mõned, nagu liha, kala ja toiduvõi, on nende kvaliteedi poolest tuntud, kui need pärinevad Iirimaalt.

27      Ükski asjaolu ei sea kahtluse alla apellatsioonikodade suurkoja analüüsi vaidlusaluse kaubamärgi olemuslike tunnuste ja kaubamärgi tähenduse kohta asjaomase avalikkuse silmis.

28      Nimelt domineerib vaidlusaluses kaubamärgis sõnaline osa oma suuruse ja keskse paigutuse poolest, eelkõige võrreldes märkega „1943“, mis on väikeses kirjas. Sõnaline osa domineerib ka võrrelduna kollase kujutisega, mis on vahetult sellest allpool. Selles osas tuleb meelde tuletada, et kui kaubamärk koosneb sõnalistest osadest ja kujutisosadest, nagu käesoleval juhul, siis on esimesed põhimõtteliselt eristavamad kui teised, kuna keskmisel tarbijal on asjaomasele kaubale lihtsam viidata selle nime välja öeldes, kui vastavat kujutisosa kirjeldades (vt 7. mai 2015. aasta kohtuotsus Cosmowell vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Haw Par (GELENKGOLD), T‑599/13, EU:T:2015:262, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 5. mai 2021. aasta kohtuotsus Grangé ja Van Strydonck vs. EUIPO – Nema (âme), T‑442/20, ei avaldata, EU:T:2021:237, punkt 38).

29      Hageja on Üldkohtule esitatud hagiavalduses möönnud, et ta nõustub kehtetuks tunnistamise taotlejatega vähemalt küsimuses, mis puudutab vaidlusaluse kaubamärgi sõnalise osa „la irlandesa“ tähendusi „Iirist, Iirimaalt pärit isik“ või „iirlanna“, kusjuures nendele sõnadele lisandub naissoost määrav artikkel „la“. Ta märgib, et Hispaania kuningliku akadeemia hispaania keele sõnaraamatus ja inglise keele sõnaraamatus Collins on märgitud mõlemad tähendused, mis on tema arvates käesolevas kohtuasjas asjakohased.

30      Seega tuleb tõdeda, et vaidlusaluse kaubamärgi domineerival sõnalisel osal on hispaania keeles selline tähendus, mis toetab apellatsioonikodade suurkoja järeldust ja mille kohaselt osutab see osa hispaania keelt kõneleva keskmise tarbija jaoks selgesti Iiri päritolule.

31      Mis puudutab vaidlusaluses kaubamärgis kasutatud rohelist värvust, siis tuleb meelde tuletada, et üldtuntud asjaolud on määratletud kui asjaolud, mis on tõenäoliselt kõigile teada või mida võib teada saada üldiselt kättesaadavatest allikatest (vt 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Monolith Frost vs. EUIPO – Dovgan (PLOMBIR), T‑830/16, EU:T:2018:941, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 10. juuni 2020. aasta kohtuotsus Louis Vuitton Malletier vs. EUIPO – Wisniewski (malelaua mustri kujutis), T‑105/19, ei avaldata, EU:T:2020:258, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

32      Apellatsioonikodade suurkoda pidas õigesti üldteada asjaoluks, et rohelist värvust kasutatakse Iirimaa tähistamiseks. Ta selgitas veenvalt, et nimetatud värvusel on see roll Iiri püha Patricku päeva tähistamisel ning et Iirimaa on tuntud kui Smaragdsaar, mis viitab selle maastiku rohelusele.

33      Kuigi rohelise värvuse roll Iirimaa tähistamisel ei tarvitse olla igale isikule teada, võib seda üldiselt kättesaadavatest allikatest siiski teada saada.

34      Siinkohal viitab hageja oma hagiavalduses ühele argumendile, mille ta esitas tühistamisosakonnale ja mille kohaselt on roheline värvus vaid osa „mängust, kus [vaidlusalune] tähis kutsub esile kujutluspildi värskusest (rohelised niidud) ja (kollasest) päikesest“. Selle argumendiga ei saa siiski nõustuda, sest isegi kui eeldada, et rohelisel värvusel on selline roll, ei ole see vastuolus apellatsioonikodade suurkoja tuvastatud üldtuntud asjaoluga, et kõnealune värv tähistab Iirimaad. Pealegi ei ole apellant esitanud Üldkohtule ühtegi tõendit, et vaielda selle üldtuntud asjaolu tõepärale vastu.

35      Peale selle tuleb märkida, ilma et oleks vaja teha otsust Iirimaalt pärit kauba üldise kvaliteedi kohta, et hageja ei ole vaielnud vastu ka sellele, et kõnealuses riigis toodetakse liha, kala ja piimatooteid ning need kolm kaubaliiki on vaidlusaluse kaubamärgiga hõlmatud.

36      Järelikult, arvestades domineerivat sõnalist osa „la irlandesa“ ja selle tähendust asjaomase avalikkuse silmis, mida toetab seda ümbritsev roheline värvus, järeldas apellatsioonikodade suurkoda õigesti, et kui vaidlusalune kaubamärk on paigutatud sellega hõlmatavatele kaupadele, siis muu märke puudumisel tajuvad hispaania keelt kõnelevad tarbijad esmapilgul ja ilma järele mõtlemata otsest seost selle sõnalise osa tähenduse ja nende kaupade teatava kvaliteedi, nimelt geograafilise päritolu vahel, ning et seetõttu usuvad nad, nähes asjaomast kaubamärki neil kaupadel, et viimased pärinevad Iirimaalt.

 Esimene väide, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti a koostoimes artikli 7 lõike 1 punktiga g

37      Esimene väide jaguneb kolmeks osaks. Väite esimeses osas heidab hageja apellatsioonikodade suurkojale ette seda, et viimane kohaldas kehtetuks tunnistamise menetluses tühistamise põhjuste suhtes kohaldatavaid tingimusi. Seejärel väidab ta teises osas, et vaidlustatud otsuses on vääralt kohaldatud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti g. Mis lõpuks puutub esimese väite kolmandasse osasse, siis leiab ta, et apellatsioonikodade suurkoda oleks pidanud arvestama vaidlusaluse kaubamärgi omandatud eristusvõimet.

38      Kõigepealt tuleb analüüsida esimese väite kolmandat osa ning seejärel analüüsida selle väite esimest ja teist osa koos.

–       Esimese väite kolmas osa, mille kohaselt oleks apellatsioonikodade suurkoda pidanud arvestama vaidlusaluse kaubamärgi omandatud eristusvõimet

39      Hageja heidab apellatsioonikodade suurkojale ette, et viimane ei võtnud arvesse teatavaid asjaolusid, mis viitavad sellele, et vaidlusalune kaubamärk on aja jooksul omandanud eristusvõime. Sellega seoses viitab ta kaubamärgi järjepideva kasutamise kestusele alates 1967. aastast, asjaolule, et ta on ainus, kes on seda kaubamärki Hispaanias kasutanud, ning toiduvõi turu suurele osale, mida ta on sama kaubamärgi all juba pikka aega Kanaari saartel kontrollinud.

40      EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

41      Tuleb tõdeda, nagu EUIPO õigesti märgib, et määruse nr 207/2009 sätted, mis käsitlevad kaubamärgi kasutamise käigus omandatud eristusvõimet kui erandit teatavatest absoluutsetest registreerimisest keeldumise või kehtetuks tunnistamise põhjustest, ei ole kohaldatavad kaubamärkidele, mida tuleb pidada eksitavaks. Nimelt ei ole määruse nr 207/2009 artikli 7 lõikes 3 ega artikli 52 lõikes 2 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 7 lõige 3 ja artikli 59 lõige 2) viidatud sama määruse artikli 7 lõike 1 punktile g. Nendes kahes sättes on viidatud üksnes asjaomase määruse artikli 7 lõike 1 punktides b–d (nüüd määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punktid b–d) nimetatud põhjustele.

42      Järelikult tuleb esimese väite kolmas osa edutuse tõttu tagasi lükata.

–       Esimese väite esimene osa, mille kohaselt ei oleks apellatsioonikodade suurkoda pidanud kehtetuks tunnistamise menetluse suhtes kohaldama tühistamise põhjuste suhtes kohaldatavaid tingimusi, ning esimese väite teine osa, mis käsitleb määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti g väära kohaldamist

43      Esimese väite esimeses osas märgib hageja, et kaubamärke käsitlevates ELi õigusnormides tehakse vahet kehtetuks tunnistamise põhjuste ja tühistamise põhjuste vahel. Käesoleval juhul aga kohaldas apellatsioonikodade suurkoda kehtetuks tunnistamise menetluse suhtes vääralt tühistamise eeskirju, mis tekitab õigusliku ebakindluse.

44      Hageja märgib, et kehtetuks tunnistamise menetluses tuleb analüüsida kaubamärgitaotluse esitamise aja seisuga vastava kaubamärgi olemust, koostisosi ja sellega tähistatavaid kaupu, samas kui tühistamismenetluses tuleb kontrollida kaubamärgi kasutamist omaniku poolt pärast kaubamärgi registreerimist. Apellatsioonikodade suurkoda tegi vea, kui põhjendas vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks tunnistamist, võttes arvesse selle kasutamist pärast registreerimist, selle asemel, et hinnata asjaolusid registreerimistaotluse esitamise aja seisuga.

45      Hageja sõnul leidis tühistamisosakond õigesti, et kehtetuks tunnistamise taotlejad olid püüdnud tõendada, et vaidlusalune kaubamärk on eksitav, tuginedes toimingutele, mis leidsid aset tunduvalt hiljem kui registreerimistaotluse EUIPO-le esitamine, et need toimingud võivad olla asjakohased tühistamismenetluses, mitte aga kehtetuks tunnistamise menetluses, ning et registreerimistaotluse esitamise kuupäeval ei olnud vaidlusaluse kaubamärgi ja sellega tähistatavate kaupade vahel ilmselget vastuolu, mis välistas täielikult eksitava olemuse.

46      Hageja märgib, et kui ei ole tõendatud vastupidist, siis tuleb eeldada vaidlusaluse kaubamärgi ausat kasutamist, ning selle arvesse võetav seis peab vastama kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise kuupäevale, mitte ei tohiks arvesse võtta üksnes seda, kuidas omanik seda hiljem kasutas.

47      EUIPO väidab hageja esimese väite esimesele osale vastuseks, et kohaldatava õiguse alusel vaatas apellatsioonikodade suurkoda kehtetuks tunnistamise taotluse läbi vaidlusaluse kaubamärgi taotluse esitamise kuupäeva seisuga. EUIPO sõnul on see kaubamärk oma olemuselt eksitav, arvestades eelkõige selle värvust, kujutisosi ja Iirimaa mainet seoses vaidlusaluse kaubamärgiga hõlmatud põllumajandustoodetega. Kuna nende kaupade loetelu ei ole Iiri päritolu kaubaga sõnaselgelt piiratud, eksitab vaidlusalune kaubamärk asjaomast avalikkust nende geograafilise päritolu osas. Kaubamärgitaotlusest hilisemad tõendid, nagu 2014. aasta kataloog, üksnes kinnitavad hinnangut, mille apellatsioonikodade suurkoda andis, lähtudes vaidlusaluse kaubamärgi taotluse esitamise kuupäeva seisust, nagu ta oli kohustatud tegema.

48      Esimese väite esimese osaga seoses ühtivad menetlusse astuja argumendid sisuliselt EUIPO argumentidega.

49      Esimese väite teises osas märgib hageja, et vaidlusaluse kaubamärgi seos Iirimaaga ei ole iseenesest piisav, et tarbijat kauba olemuse või geograafilise päritolu osas eksitada, kuna tähist tajutakse kui seoseid tekitavat tähist eelkõige seetõttu, et see sisaldab numbrilisi osi ja kujutisosi. Tähist tajutakse seega kaubamärgina, mitte geograafilise päritolu tähisena.

50      Lisaks kritiseerib hageja vaidlustatud otsust osas, milles selles on tuginetud Oficina Española de Patentes y Marcase (Hispaania patendi- ja kaubamärgiamet) varasematele otsustele, millega jäeti rahuldamata hageja esitatud taotlused sarnast osa „la irlandesa“ sisaldavate kaubamärkide kohta, ning EUIPO tühistamisosakonna otsusele, millega tunnistati selline kaubamärk kehtetuks. Hageja sõnul puudutavad need otsused teistsuguseid kaubamärke, mis tähistavadki võid, teatud juhtudel ka piimatooteid, samas kui käesolevas asjas tähistab vaidlusalune kaubamärk kõiki klassi 29 kuuluvaid kaupu.

51      Vastuseks esimese väite teisele osale leiab EUIPO, et hageja argument vaidlusaluse kaubamärgi väidetava seoseid tekitava olemuse kohta ei ole veenev. Mis puutub vaidlustatud otsuses viidatud varasematesse otsustesse, siis väidab EUIPO hagejale vastu, et need on asjakohased seoses sellega, kuidas asjaomane avalikkus tähist tajub, ning et apellatsioonikodade suurkoda võis neile õiguspäraselt tugineda, et kinnitada tema enda järeldusi.

52      Mis puutub menetlusse astujasse, siis sisuliselt nõustub ta EUIPO argumentidega esimese väite teise osa kohta.

53      Tuleb meelde tuletada, et vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktile a koostoimes artikli 7 lõike 1 punktiga g tunnistatakse kaubamärk kehtetuks, kui see on registreeritud hoolimata sellest, et see võib avalikkust eksitada näiteks kaupade või teenuste olemuse, kvaliteedi või geograafilise päritolu osas.

54      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ainus asjakohane kuupäev kehtetuks tunnistamise taotluse kontrollimisel vaidlusaluse kaubamärgi taotluse esitamise kuupäev (24. septembri 2009. aasta kohtumäärus Bateaux mouches vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑78/09 P, ei avaldata, EU:C:2009:584, punkt 18, ja 23. aprilli 2010. aasta kohtumäärus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Frosch Touristik, C‑332/09 P, ei avaldata, EU:C:2010:225, punkt 41). Kohtupraktikas on siiski lubatud võtta arvesse sellest kuupäevast hilisemaid asjaolusid, tingimusel et need puudutavad olukorda kaubamärgitaotluse esitamise ajal (3. juuni 2009. aasta kohtuotsus Frosch Touristik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – DSR touristik (FLUGBÖRSE), T‑189/07, EU:T:2009:172, punktid 19 ja 28).

55      Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti g sätetega hõlmatavatel juhtudel esineb tarbija tegelik eksitamine või eksitamise piisavalt tõsine oht (vt 26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Alpirsbacher Klosterbräu Glauner vs. EUIPO (Klosterstoff), T‑844/16, EU:T:2017:759, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

56      Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis g nimetatud põhjust saab hinnata üksnes esiteks seoses asjaomaste kaupade või teenustega ja teiseks seoses sellega, kuidas asjaomane avalikkus kaubamärki tajub (vt 22. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Safe Skies vs. EUIPO – Travel Sentry (TSA LOCK), T‑60/17, ei avaldata, EU:T:2018:164, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

57      Peale selle eeldab määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt g kaubamärgiga hõlmatud kaupade ja teenuste võimalike tunnuste piisavalt spetsiifilist kirjeldust. Ainult siis, kui asjaomases tarbijas on tekitatud uskumus, et kaupadel ja teenustel on teatavad tunnused, mida neil tegelikult ei ole, eksitatakse teda selle kaubamärgiga (vt 29. novembri 2018. aasta kohtuotsus Khadi and Village Industries Commission vs. EUIPO – BNP Best Natural Products (Khadi Ayurveda), T‑683/17, ei avaldata, EU:T:2018:860, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

58      Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 2 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 7 lõige 2) kohaselt kohaldatakse sama määruse artikli 7 lõiget 1 olenemata sellest, et registreerimata jätmise põhjused esinevad ainult teatavas liidu osas.

59      Käesoleval juhul analüüsis apellatsioonikodade suurkoda kõigepealt vaidlusaluse kaubamärgi olemuslikke tunnuseid, et teha kaubamärgitaotluses nimetatud kaupu arvestades kindlaks kaubamärgi tähendus asjaomase avalikkuse jaoks. Ta leidis, et hispaania keelt kõnelevad tarbijad usuvad, nähes vaidlusalust kaubamärki paigutatuna asjaomastele kaupadele, et need pärinevad Iirimaalt.

60      Apellatsioonikodade suurkoda järeldas vaidlusaluse kaubamärgi analüüsist, et kaubamärk oli „juba taotluse esitamise ajal“ asjaomast avalikkust eksitav. Selle järelduse „toetuseks“ võttis ta arvesse kehtetuks tunnistamise taotlejate esitatud tõendid, eelkõige EUIPO tühistamisosakonna 25. septembri 2002. aasta otsuse, millega tunnistati kehtetuks osa „la irlandesa“ sisaldav kaubamärk, mis sarnaneb vaidlusaluse kaubamärgiga. Tõendite hulka kuulusid ka järgmised kaubamärgitaotluse esitamise kuupäevast hilisemad tõendid:

–        hageja veebikataloog 2014. aastast;

–        2016. aastal toodetud ja samal aastal Hispaanias ostetud selliste toidukaupade fotod, millel on vaidlusalune kaubamärk.

61      Apellatsioonikodade suurkoda leidis, et nendest tõenditest, eelkõige toodete pakenditel ja etikettidel leiduvatest andmetest, mis on väga väikeses kirjas või terviseohutusega seotud riigikoodide või numbrite kujul, nähtub, et need kaubad on toodetud muudes riikides kui Iirimaa. Hageja möönis apellatsioonikodade suurkojale esitatud märkustes muu hulgas, et vaidlusalune kaubamärk „ei piirdu üksnes Iirimaalt pärinevate kaupadega“.

62      Apellatsioonikodade suurkoda tugines samuti Hispaania kohtute otsustele ning patendi- ja kaubamärgiameti otsusele, mis kõik olid vaidlusaluse kaubamärgi taotluse esitamise kuupäevast varasemad, et „toetada“ oma seisukohta kaubamärgi eksitava laadi kohta.

63      Tuleb märkida, et määruse nr 207/2009 artiklid 52–54 (artiklid 53 ja 54 on nüüd määruse 2017/1001 artiklid 60 ja 61) reguleerivad ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise aluseid, samas kui selle määruse artikkel 51 käsitleb tühistamise põhjuseid.

64      Lisaks tuleb tõdeda, et kaubamärgi eksitav laad on kaubamärgi absoluutne kehtetuks tunnistamise põhjus määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti a ja artikli 7 lõike 1 punkti g alusel koostoimes sama määruse artikli 51 lõike 1 punktiga c.

65      Määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punktis c on sätestatud sõnaselgelt, et registreeritud kaubamärgi eksitav laad, mis õigustab kaubamärgi omaniku õiguste tühistamist, tuleneb selle kasutamisest, samas kui määruse artikli 52 lõike 1 punkt a koostoimes artikli 7 lõike 1 punktiga g, mille alusel tunnistatakse registreeritud kaubamärk eksitava olemuse tõttu kehtetuks, ei sisalda viidet sellisele kasutamisele.

66      Eeltoodust tuleneb, et põhimõtteliselt tuleb tühistamistaotluse kontrollimisel määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti c tähenduses arvesse võtta kaubamärgi tegelikku kasutamist ehk kaubamärgi taotluse esitamisest hilisemaid asjaolusid, samas kui see ei ole nii määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti a ja artikli 7 lõike 1 punkti g alusel esitatud kehtetuks tunnistamise taotluse läbivaatamisel. Sellise kehtetuks tunnistamise taotluse läbivaatamisel tuleb tuvastada, et kaubamärgina registreerimiseks esitatud tähis kui selline oli oma olemuselt tarbijat registreerimistaotluse esitamise ajal eksitav ning tähise hilisem kasutamine ei ole asjakohane (vt selle kohta 8. juuni 2017. aasta kohtuotsus W. F. Gözze Frottierweberei ja Gözze, C‑689/15, EU:C:2017:434, punktid 55 ja 56).

67      Seda põhimõtet kinnitab kohtupraktika, mille kohaselt on kehtetuks tunnistamise taotluse kontrollimise ainus asjakohane kuupäev vaidlusaluse kaubamärgi taotluse esitamise kuupäev (24. septembri 2009. aasta kohtumäärus Bateaux mouches vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑78/09 P, ei avaldata, EU:C:2009:584, punkt 18, ja 23. aprilli 2010. aasta kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Frosch Touristik, C‑332/09 P, ei avaldata, EU:C:2010:225, punkt 41) ja mille kohaselt võib kaubamärgitaotluse esitamisest hilisemaid asjaolusid võtta arvesse üksnes juhul, kui need puudutavad olukorda selle kuupäeva seisuga (3. juuni 2009. aasta kohtuotsus FLUGBÖRSE, T‑189/07, EU:T:2009:172, punktid 19 ja 28).

68      Teisisõnu tekib kehtetuks tunnistamisega seoses küsimus, kas kaubamärki ei oleks tohtinud registreerida algusest peale põhjustel, mis olid olemas juba kaubamärgi registreerimise taotluse esitamise kuupäeval, ning hilisemate asjaolude arvesse võtmine saab üksnes selgitada sel kuupäeval esinenud asjaolusid.

69      Neid kaalutlusi arvestades tuleb kindlaks teha, kas oli põhjendatud apellatsioonikodade suurkoja otsus tunnistada vaidlusalune kaubamärk kehtetuks sel alusel, et kaubamärk võib avalikkust asjaomaste kaupade geograafilise päritolu osas eksitada.

70      Nagu eespool punktis 36 märgitud, leidis apellatsioonikodade suurkoda õigesti, et asjaomane avalikkus tajub vaidlusalust kaubamärki nii, et sellega tähistatavatel kaupadel on Iiri päritolu.

71      Nagu hageja õigesti märgib, pidi apellatsioonikodade suurkoda määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti g kohaldamisel seevastu kontrollima, kas registreerimistaotluse esitamise kuupäeval ei olnud vaidlusaluse kaubamärgi taotluses edastatud teabe ja taotluses nimetatud kaupade tunnuste vahel vastuolu (vt selle kohta 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Caffè Nero Group vs. EUIPO (CAFFÈ NERO), T‑29/16, ei avaldata, EU:T:2016:635, punktid 45–50, ja 13. mai 2020. aasta kohtuotsus SolNova vs. EUIPO – Canina Pharma (BIO-INSECT Shocker), T‑86/19, EU:T:2020:199, punktid 70–87). Tuleb aga märkida, et vaidlusaluse kaubamärgiga hõlmatud kaupade nimekiri ei sisalda viidet nende geograafilisele päritolule ning seega võis see hõlmata Iirimaalt pärinevat kaupa. Seega, erinevalt asjaoludest, mille kohta Üldkohus tegi otsuse eespool viidatud kohtuasjades CAFFÈ NERO (T‑29/16, ei avaldata, EU:T:2016:635) ja BIO-INSECT Shocker (T‑86/19, EU:T:2020:199), ei olnud käesoleval juhul vaidlusaluse kaubamärgi taotluse esitamise ajal selle kaubamärgi ja tähistatud kaupade vahel vastuolu, mistõttu oli välistatud järeldada, et kaubamärk oli selle kuupäeva seisuga eksitav.

72      Kuna registreerimistaotluse esitamise kuupäeval ei olnud vaidlusaluse kaubamärgi ja sellega hõlmatud kaupade vahel vastuolu, heitis apellatsioonikodade suurkoda ekslikult hagejale ette, et viimane ei piiranud nende kaupade loetelu Iirimaalt pärinevate kaupadega. Nimelt ei olnud sellise piirangu lisamine nõutav määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti g alusel, mille eesmärk on takistada selliste kaubamärkide registreerimist, mis võivad avalikkust eksitada.

73      Lisaks ei saanud vaidlusalust kaubamärki pidada registreerimistaotluse esitamise kuupäeval 2013. aastal eksitavaks, kuna hilisemad 2014. ja 2016. aasta tõendid, mida apellatsioonikodade suurkoda arvesse võttis, ei saanud kinnitada, et see on eksitav. Kohtuasja toimikut arvestades ei ole tõendatud, et need hilisemad tõendid puudutasid olukorda kaubamärgitaotluse esitamise kuupäeval, ja järelikult ei olnud käesoleval juhul kohaldatav 3. juuni 2009. aasta kohtuotsuses FLUGBÖRSE (T‑189/07, EU:T:2009:172) esitatud kohtupraktika, millest oleks saanud tuleneda luba võtta neid tõendeid arvesse.

74      Peale selle märkis apellatsioonikodade suurkoda, et „on tõendatud – ja [hageja] ei ole seda eitanud –, et kaubamärki on enne taotluse esitamise kuupäeva juba kasutatud“. Siiski ei selgitanud ta, kuidas selline vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamisele eelnev kasutamine „on tõendatud“ ja kuidas selline varasem kasutamine tõendab selle kaubamärgi eksitavat laadi.

75      Mis puutub EUIPO tühistamisosakonna 25. septembri 2002. aasta otsusesse, Hispaania kohtute otsustesse ning Hispaania patendi- ja kaubamärgiameti otsusesse, millele on viidatud vaidlustatud otsuses ja mis on vaidlusaluse kaubamärgi taotluse esitamise kuupäevast varasemad, siis tuleb meelde tuletada, et EUIPO otsustuspraktika ega riigisiseste asutuste otsused ei ole Üldkohtu suhtes siduvad (vt selle kohta 9. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Ella Valley Vineyards vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – HFP (ELLA VALLEY VINEYARDS), T‑32/10, EU:T:2012:118, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 28. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Electrolux Home Products vs. EUIPO – D. Consult (FRIGIDAIRE), T‑583/19, ei avaldata, EU:T:2020:511, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika). Need otsused ei võimalda minna kaugemale analüüsi raamistikust, mis on kehtestatud liidu õigusega ja mis on nõutav sellise kehtetuks tunnistamise taotluse läbivaatamisel, nagu on kõne all käesolevas asjas, kuna see raamistik ei ole sama, mida kohaldatakse tühistamistaotluse läbivaatamisel.

76      Eeltoodust tuleneb, et esimese väite kolmas osa ei ole põhjendatud, küll aga on see põhjendatud esimeses ja teises osas, mida on analüüsitud koos, kuna apellatsioonikodade suurkoda tegi määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti a koostoimes artikli 7 lõike 1 punktiga g kohaldamisel vea.

77      See viga mõjutab vaidlustatud otsuse esimese põhjenduse õiguspärasust. Siiski saab see kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamise üksnes siis, kui ka otsuse teine põhjendus on õigusvastane.

 Teine väide, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b

78      Hageja väidab, et apellatsioonikodade suurkoda ei ole tõendanud, et hageja tegutses vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamisel pahauskselt. Ta märgib, et ta kasutas enam kui 40 aasta jooksul sarnaseid kaubamärke, mis sisaldavad osa „la irlandesa“ ja mis on endiselt kehtivad, ning et tema pahausksust ei saa tuletada tema ja menetlusse astuja vahelise ärisuhte lõppemisest 2011. aastal. Apellatsioonikodade suurkoda keskendus alusetult näidetele kohtuvaidluste või registreerimisest keeldumise otsuste kohta, mis puudutasid sarnaseid osa „la irlandesa“ sisaldavaid kaubamärke, ning pidas ekslikult kaudseks tõendiks hageja pahausksuse kohta teatavaid vaidlusaluse kaubamärgi tunnuseid, eelkõige selle kujutisosi, värvust ja asjaolu, et see viitab geograafilisele päritolule.

79      EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

80      Tuleb märkida, et määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b kohaselt tunnistatakse kaubamärk kehtetuks, kui taotluse esitaja tegutses kaubamärgi taotluse esitamisel pahauskselt.

81      Samast sättest tuleneb, et pahausksuse esinemise hindamisel on asjakohaseks hetkeks aeg, kui huvitatud isik esitas registreerimistaotluse (11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli, C‑529/07, EU:C:2009:361, punkt 35). Siiski võib vaidlusaluse kaubamärgi kasutamine, sealhulgas kasutamine pärast registreerimistaotluse esitamise kuupäeva, olla asjaolu, mida tuleb registreerimistaotluse aluseks oleva kavatsuse tuvastamisel arvesse võtta (vt selle kohta 1. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Carrols vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Gambettola (Pollo Tropical CHICKEN ON THE GRILL), T‑291/09, EU:T:2012:39, punkt 76; 8. mai 2014. aasta kohtuotsus Simca Europe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – PSA Peugeot Citroën (Simca), T‑327/12, EU:T:2014:240, punkt 48, ja 23. mai 2019. aasta kohtuotsus Holzer y Cia vs. EUIPO – Annco (ANN TAYLOR ja AT ANN TAYLOR), T‑3/18 ja T‑4/18, EU:T:2019:357, punkt 126).

82      Määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktis b osutatud mõistet „pahauskne“ ei ole õigusnormides määratletud, piiritletud ega isegi kirjeldatud (vt 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus SA.PAR vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Salini Costruttori (GRUPPO SALINI), T‑321/10, EU:T:2013:372, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 8. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Biernacka-Hoba vs. EUIPO – Formata Bogusław Hoba (Formata), T‑23/16, ei avaldata, EU:T:2017:149, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohtupraktika kohaselt ei saa seda mõistet piirata konkreetseid asjaolusid hõlmava piiratud kategooriaga. Selle sätte üldise huvi eesmärki, milleks on takistada kaubamärkide kuritarvituslikku või ausa tööstus- ja kaubandustavaga vastuolus olevat registreerimist, kahjustaks see, kui pahausksust saab tõendada üksnes ammendavalt loetletud asjaoludel (vt 21. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Hasbro vs. EUIPO – Kreativni Dogadaji (MONOPOLY), T‑663/19, EU:T:2021:211, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

83      Pahausksuse väidet tuleb hinnata igakülgselt, võttes arvesse kõiki juhtumi asjakohaseid faktilisi asjaolusid (12. septembri 2019. aasta kohtuotsus Koton Mağazacilik Tekstil Sanayi ve Ticaret vs. EUIPO, C‑104/18 P, EU:C:2019:724, punkt 47).

84      Seetõttu võib väljakujunenud kohtupraktika kohaselt määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b alusel läbi viidava igakülgse analüüsi raames samuti võtta arvesse vaidlusaluse tähise päritolu ja kasutamist alates selle loomisest, selle tähise ELi kaubamärgina registreerimise taotlusega seotud äriloogikat ning nimetatud taotluse esitamisega seotud sündmuste ajalist järjestust (vt 21. aprilli 2021. aasta kohtuotsus MONOPOLY, T‑663/19, EU:T:2021:211, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

85      Lisaks tuleb võtta arvesse taotleja tahet registreerimistaotluse esitamise ajal – see on subjektiivne element, mis tuleb kindlaks määrata lähtuvalt juhtumi objektiivsetest asjaoludest (11. juuni 2009. aasta kohtuotsus Chocoladefabriken Lindt & Sprüngli, C‑529/07, EU:C:2009:361, punktid 41 ja 42, ning 8. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Formata, T‑23/16, ei avaldata, EU:T:2017:149, punkt 44). Sellega seoses tuleb hinnata kaubamärgi taotleja tahet, mille saab tuletada objektiivsetest asjaoludest ja tema konkreetsetest toimingutest, tema ülesannetest või tema positsioonist, teadlikkusest varasema tähise kasutamisest, lepingulistest, lepingueelsetest või lepingujärgsetest suhetest, mis tal olid kehtetuks tunnistamise taotlejaga, vastastikuste kohustuste olemasolust ning üldisemalt mis tahes objektiivsetest huvide konflikti luua võivatest olukordadest, kus kaubamärgi taotleja on olnud (11. juuli 2013. aasta kohtuotsus GRUPPO SALINI, T‑321/10, EU:T:2013:372, punkt 28).

86      Kehtetuks tunnistamise taotleja, kes soovib sellele alusele tugineda, peab tõendama asjaolud, mis võimaldavad tuvastada, et ELi kaubamärgi omanik tegutses kaubamärgi taotluse esitamisel pahauskselt (vt 26. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Pangyrus vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – RSVP Design (COLOURBLIND), T‑257/11, ei avaldata, EU:T:2015:115, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

87      Eeldatakse heausksust, kuni ei ole tõendatud vastupidist (vt 8. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Formata, T‑23/16, ei avaldata, EU:T:2017:149, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

88      Käesoleval juhul loetles apellatsioonikodade suurkoda mitu asjaolu, mis tema sõnul võimaldavad järeldada, et hageja tegutses vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise taotluse esitamisel pahauskselt.

89      Esiteks kordas apellatsioonikodade suurkoda oma seisukohta, et vaidlusalune kaubamärk on hispaania keelt kõneleva tarbija silmis eksitav, luues selge geograafilise seose Iirimaaga, samas kui asjaomased kaubad ei pärine sellest riigist.

90      Teiseks märkis apellatsioonikodade suurkoda, et EUIPO ja Hispaania õigus- ja haldusasutused tühistasid osa „la irlandesa“ sisaldavad teatavad asjaomase kaubamärgiga sarnased, kuid kitsamat kaupade loetelu hõlmavad kaubamärgid või keeldusid neid registreerimast eksitava olemuse tõttu, ning need hagejale ebasoodsad otsused tehti aastatel 2000, 2001 ja 2002, ammu enne vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise kuupäeva 2013. aastal, mis ajaks oli hageja neist tingimata teadlik. Seda teadlikkust kinnitab asjaolu, et hageja on hiljem registreerinud sarnased Hispaania kaubamärgid, lisades kaupade kirjelduses sõnaselgelt Iirimaaga seotud geograafilise piirangu, mida ta vaidlusaluse kaubamärgi puhul ei teinud.

91      Kolmandaks tõdeb apellatsioonikodade suurkoda, et pikki aastaid oli hageja menetlusse astuja ainuesindaja ja ostis temalt Iiri võid hulgi, pakendas selle ümber ja müüs seda Kanaari saartel. Ta leiab, et hageja poolt 1967. aastal esitatud Hispaania kaubamärgi La Irlandesa eesmärk oli edendada Hispaanias Iirimaalt pärit toiduvõi müüki, et see kaubamärk on sündinud hageja ja menetlusse astuja vahelisest lepingulisest suhtest ning et kõnealune kaubamärk on seotud Iiri päritolu kaupadega, mida hagejal oli selle suhte raames lubatud müüa. Apellatsioonikodade suurkoda leidis, et pärast selle ärisuhte lõppemist 2011. aastal jätkas hageja kaupade müüki kaubamärkide all, mis sisaldavad sõnu „la“ ja „irlandesa“, kuigi need ei olnud enam Iiri päritolu. Hageja ei ole tõendanud vaidlusaluse kaubamärgi taotluse esitamise õiguspärast äriloogikat ega selle kasutamise majanduslikku loogikat pärast menetlusse astujaga ärisuhte lõppemist 2011. aastal. Hageja püüdis seega üksnes saada põhjendamatut eelist lõppenud ärisuhtest, et kasutada jätkuvalt ära Iiri toodete kuvandit.

92      Neljandaks leidis apellatsioonikodade suurkoda, et arvestades vaidlusaluse kaubamärgi eksitavat kasutamist, EUIPO ja Hispaania ametiasutuste varasemaid otsuseid ning varasemat ja nüüd menetlusse astujaga lõppenud ärisuhet, oli hageja tahe vaidlusaluse kaubamärgi registreerimisel jätkuvalt eksitada avalikkust asjaomaste kaupade geograafilise päritolu osas ning kasutada ära eelist Iiri toodete heast kuvandist. Hageja tahe oli seega pahatahtlik, kui ta esitas vaidlusaluse kaubamärgi taotluse eesmärgil luua Iirimaaga seose.

93      Kõiki neid asjaolusid arvestades järeldas apellatsioonikodade suurkoda, et hageja tegutses vaidlusaluse kaubamärgi taotluse esitamisel pahauskselt. Seetõttu leidis apellatsioonikodade suurkoda, et kaubamärk tuleb kehtetuks tunnistada ka sel alusel.

94      Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et eespool punktis 81 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et selleks, et lahendada küsimus, kas hageja tegutses vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise taotluse esitamisel pahauskselt, võis apellatsioonikodade suurkoda õiguspäraselt tugineda vaidlusaluse kaubamärgi taotluse esitamise kuupäevast hilisematele tõenditele, kui need tõendid on tõendid olukorra kohta asjasse puutuval kuupäeval ja isegi vaidlusaluse kaubamärgi kasutamise kohta pärast registreerimistaotluse esitamist.

95      Käesoleval juhul puudub esiteks vaidlusaluse kaubamärgi eksitava kasutamise osas poolte vahel vaidlus selles, et hageja müüs aastakümneid selle kaubamärgi all Iiri päritolu võid menetlusse astujaga sõlmitud lepingulise suhte raames, et pärast selle suhte lõppemist jätkas ta toiduainete müüki vaidlusaluse kaubamärgi all ning et märkimisväärne osa neist, sealhulgas piima- ja vorstitooted, ei ole seda päritolu. Igal juhul ei ole hageja väitnud, et kogu kaup, mida ta vaidlusaluse kaubamärgi all müüb, pärineb Iirimaalt.

96      Teisisõnu müüs hageja vaidlusaluse kaubamärgiga tähistatud kaupu, kuigi märkimisväärne osa neist ei pärine Iirimaalt ega vasta seega sellele, kuidas asjaomane avalikkus neid tajus.

97      Kuigi see asjaolu ei oma tähtsust esimese väite analüüsimisel, mis tugineb määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktile a koostoimes artikli 7 lõike 1 punktiga g, ei ole see nii hageja pahausksusel põhineva teise väite analüüsimisel.

98      Nimelt ajast, mil hageja laiendas vaidlusaluse kaubamärgi kasutamist muudele kaupadele kui Iiri päritolu toiduvõi, võidi hispaania keelt kõnelevaid tarbijaid, kes moodustavad asjaomase avalikkuse, eksitada nende kaupade geograafilise päritolu osas, kuna nad olid aastakümnete jooksul harjunud, et vaidlusalune kaubamärk on paigutatud Iirimaalt pärit võile. Selline teguviis on kaudne tõend pahausksuse kohta, kuna see näitab, et vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise ajal soovis hageja põhjendamatult kanda Iirimaaga seostamisest tulenev kasu üle kaupadele, millel seda geograafilist päritolu ei ole, eelkõige pärast seda, kui ta oli lõpetanud ärisuhte menetlusse astujaga, kes tarnis talle Iiri võid.

99      Sellega seoses ei saa teave, mis võib olla esitatud hageja müüdavate kaupade pakenditel ja etiketil, iseenesest hajutada ohtu, et tarbijat võidakse seejuures eksitada. Nimelt, kuna teave on esitatud väga väikeses kirjas või terviseohutusega seotud riigikoodide või numbrite kujul, siis ei ole kindel, et asjaomane avalikkus seda teavet süstemaatiliselt tajub.

100    Teiseks, mis puutub asjadesse, milles EUIPO ja Hispaania kohtu- ja haldusasutused on aastatel 2000, 2001 ja 2002 käesolevas asjas käsitletava kaubamärgiga sarnaselt osa „la irlandesa“ sisaldavaid kaubamärke tühistanud või nende registreerimisest keeldunud, siis vastab tõele, et need ei ole Üldkohtu suhtes siduvad ning igal juhul ei võimalda need tuvastada, kas vaidlusalune kaubamärk on määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti g tähenduses eksitav, kuid need kinnitavad, et asjaomane avalikkus võib tajuda vaidlusalust kaubamärki nii, et kaubad, millele see on paigutatud, pärinevad Iirimaalt. Nad märgivad ka, et vaidlusaluse kaubamärgi kasutamine seoses kaupadega, mis ei ole Iiri päritolu, tekitab kahtlusi selle võimaliku eksitava olemuse osas, millest hageja oli kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise kuupäeval tingimata teadlik ja mis seega kinnitab tema pahausksuse olemasolu sellel kuupäeval.

101    Kolmandaks ja viimaseks olgu märgitud, et apellatsioonikodade suurkojal oli õigus tugineda talle esitatud tõenditele, mis võimaldavad muu hulgas tõendada vaidlusaluse kaubamärgi registreerimistaotluse esitamisega seotud sündmuste ajalist järjestust, et jõuda järeldusele, et hageja oli võtnud kasutusele äristrateegia seoses osa „la irlandesa“ sisaldavate kaubamärkidega, mis olid seotud hageja varasema ärisuhtega menetlusse astujaga (vt selle kohta 8. mai 2014. aasta kohtuotsus Simca, T‑327/12, EU:T:2014:240, punkt 63, ja 23. mai 2019. aasta kohtuotsus ANN TAYLOR ja AT ANN TAYLOR, T‑3/18 ja T‑4/18, EU:T:2019:357, punkt 164), et jätkata sellest lõppenud suhtest ja sellega seotud kaubamärkidest kasu saamist (vt selle kohta 14. mai 2019. aasta kohtuotsus Moreira vs. EUIPO – DA Silva Santos Júnior (NEYMAR), T‑795/17, ei avaldata, EU:T:2019:329, punktid 49–51 ja 55).

102    Eeltoodud kaalutlustest võib järeldada, et vaidlusaluse kaubamärgi registreerimine oli vastuolus ausa tööstus- ja kaubandustavaga. Seega järeldas apellatsioonikodade suurkoda õigesti, et hageja tegutses pahauskselt, kui ta taotles vaidlusaluse kaubamärgi registreerimist.

103    Ükski hageja esitatud argumentidest ei sea seda järeldust kahtluse alla.

104    Mis puutub hageja argumentidesse, mille kohaselt ta kasutas enam kui 40 aasta jooksul sarnaseid Euroopa või riigisisesel tasandil registreeritud kaubamärke, mis sisaldavad osa „la irlandesa“ ja mis on endiselt kehtivad, ning mille kohaselt ei oleks apellatsioonikodade suurkoda pidanud keskenduma üksnes neile vaidlustele või registreerimistaotlustele, mille registreerimisest keelduti, siis piisab, kui tuletada uuesti meelde, et Üldkohtule ei ole õiguspärasuse kontrolli raames siduvad võimalikud EUIPO otsused (vt selle kohta 28. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus FRIGIDAIRE, T‑583/19, ei avaldata, EU:T:2020:511, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika) ega liikmesriigi tasandil tehtud otsused, milles on tunnistatud teatav tähis riigisisese kaubamärgina registreeritavaks (vt selle kohta 17. novembri 2021. aasta kohtuotsus Jakober vs. EUIPO (tassi kuju), T‑658/20, ei avaldata, EU:T:2021:795, punkt 41). Seega tuleb tagasi lükata ka need argumendid.

105    Mis puutub hageja argumenti, et tema pahausksust ei saa tuletada tema ja menetlusse astuja vahelise ärisuhte lõppemisest 2011. aastal, siis tuleb see tagasi lükata põhjusel, et osa „la irlandesa“ sisaldavad kaubamärgid, nagu vaidlusalune kaubamärk, olid selle suhtega seotud ning et viimati nimetatud suhte lõppemine oli vaidlusaluse kaubamärgi taotluse esitamisel ajal hagejal olnud tahte hindamisel asjakohane asjaolu (vt selle kohta 30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Kuota International vs. EUIPO – Sintema Sport (K), T‑136/18, ei avaldata, EU:T:2019:265, punkt 45). Nimelt jätkas hageja pärast selle suhte lõppu vaidlusaluse kaubamärgi kasutamist kaupade jaoks, mis ei pärine Iirimaalt, samas kui asjaomaste kaupade Iiri päritolu oli selle suhte ja vastava kaubamärgi algse kasutamise oluline aspekt.

106    Lõpetuseks tuleb seoses apellatsioonikodade suurkojale tehtud etteheitega, et ta pidas vaidlusaluse kaubamärgi teatavaid tunnuseid, eelkõige selle kujutisosi, värvust ja asjaolu, et see viitab geograafilisele päritolule, kaudseks tõendiks, esiteks märkida, et nagu on osutatud eespool punktides 24–36, järeldas apellatsioonikodade suurkoda õigesti, et kui hispaaniakeelsed tarbijad näevad vaidlusalust kaubamärki paigutatuna asjaomastele kaupadele, usuvad nad sama kaubamärgi tunnuseid arvestades, et vastavad kaubad pärinevad Iirimaalt. Teiseks, vastavalt eespool punktis 83 meelde tuletatud kohtupraktikale pidi apellatsioonikodade suurkoda võtma konkreetse juhtumi igakülgsel hindamisel arvesse kõiki asjakohaseid faktilisi asjaolusid ning ta võis seega kõigi nende asjaolude seas õiguspäraselt arvesse võtta seda, kuidas tajub asjaomane avalikkus vaidlusalust kaubamärki seoses asjaomaste kaupadega.

107    Eespool esitatut silmas pidades tuleb teine väide tagasi lükata.

108    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et asjaolu, et esimene väide on põhjendatud, ei mõjuta vaidlustatud otsuse õiguspärasuse küsimust, kuna selle otsuse teise põhjenduse vastu suunatud teisel väitel ei ole alust ning teisele põhjendusele kui sellisele tuginedes on selle otsuse resolutsioon õigustatud (vt 29. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus ENCANTO, T‑239/19, ei avaldata, EU:T:2020:12, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus MANUFACTURE PRIM 1949, T‑656/18, ei avaldata, EU:T:2021:17, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

109    Seega tuleb hagi jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

110    Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

111    Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni ja menetlusse astuja nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kuues koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Hijos de Moisés Rodríguez González, SA-lt.

Marcoulli

Frimodt Nielsen

Schwarcz

Iliopoulos

 

Norkus

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 29. juunil 2022 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: inglise.