Euroopa Komisjoni 13. detsembril 2023 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda) 4. oktoobri 2023. aasta otsuse peale kohtuasjas T-444/22: HB versus komisjon
(kohtuasi C-770/23 P)
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Pooled
Apellant: Euroopa Komisjon (esindajad: M. Ilkova, L. André ja J. Estrada de Solà)
Teine menetlusosaline: HB
Apellandi nõuded
Apellant palub Euroopa Kohtul:
tühistada täies ulatuses või osaliselt otsus, mis on esitatud edasikaevatud kohtuotsuse resolutsioonis;
teha kohtuasjas Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 kohaselt lõplik otsus, jättes rahuldamata hageja poolt esimeses kohtuastmes esitatud tasaarvestusotsuse tühistamisnõude;
mõista HB-lt välja Euroopa Kohtu ja Üldkohtu menetluse kulud.
Väited ja peamised argumendid
Komisjon esitab oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks kaks väidet:
Esimene väide, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta hindas, kas nõue on määruse (EL, Euratom) 2018/10461 seisukohalt kindel, kindlasummaline ja sissenõutav. See väide koosneb kahest osast. Väite esimese osa kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta samastas nõude kindluse, kindlasummalisuse ja sissenõutavuse hindamise selle nõude põhjendatuse hindamisega. Väite teise osa kohaselt eksis Üldkohus, kui ta leidis, et vaidlustamine on asjaolu, mida tuleb nõude kindluse, kindlasummalisuse ja sissenõutavuse hindamisel arvesse võtta.
Teine väide, et Üldkohus eksis pädeva kohtu kindlakstegemisel selle lahendamiseks, kas tasaarvestus on õiguspärane, ja siis, kui ta jõudis järeldusele, et komisjonil ei olnud pädevust selles asjas tasaarvestust teha. See väide koosneb samuti kahest osast. Väite esimese osa kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui kinnitas, et lepingujärgne kohus on pädev hindama nõude kindlust, kindlasummalisust ja sissenõutavust, samas kui see küsimus oli liidu kohtu – kui õiguspärasust hindava kohtu – pädevuses. Väite teise osa kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et Euroopa Kohtu otsusest C-584/17 P tulenevas kohtupraktikas tehtud järeldused on käesoleval juhul kohaldatavad, ja järeldas sellest, et komisjonil ei olnud pädevust vaidlustatud otsust vastu võtta.
____________
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT 2018, L 193, lk 1).