Language of document : ECLI:EU:C:2015:586

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

NILS WAHL

esitatud 10. septembril 2015(1)

Kohtuasi C‑350/14

Florin Lazar

versus

Allianz SpA

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale di Trieste (Itaalia))

Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatav õigus – Määrus (EÜ) nr 864/2007 (Rooma II) – Artikli 4 lõige 1 – Mõisted „riik, kus kahju tekib”, „kahju” ja „kahjustava sündmuse kaudsed tagajärjed” – Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkunu pereliikmed – Varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise õigust omavad pereliikmed, kes elavad eri liikmesriikides





1.        Alates 11. jaanuarist 2009 kohaldatava määruse (EÜ) nr 864/2007(2) eesmärk on õiguskindluse ja üldjuhul esinevate õigustatud huvidega arvestamise huvides ühtlustada kollisiooninormid lepinguväliste võlasuhete valdkonnas. Euroopa Liidu liikmesriikide sellealast materiaalõigust selle määrusega aga ei ühtlustata, mis tekitab üksjagu tõlgendamisprobleeme. Nimelt võib kohtul, kui ta kasutab eelkõige lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagide suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks mõisteid, mida kõikides liikmesriikides küll tuntakse, kuid mille tähendus ja ulatus võivad eri õiguskordades tunduvalt erineda, ees olla delikaatne ülesanne, kui talle esitavad sama kohtuvaidluse raames nõude isikud, kelle alaline elukoht ei ole samas riigis.

2.        Nii on see eriti, kui tõlgendatakse nimetatud määruse artiklit 4, milles võetakse poolte valikuvõimaluse puudumisel lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagile kohaldatava õiguse kindlaksmääramise kriteeriumiks „kahju tekkimise koht”. Mida see kahju katab, kui on täpsustatud, et selle sätte kohaselt tuleb kahju eristada „kahju põhjustanud sündmusest”? Kas liiklusõnnetuse ohvri lähedastele tekitatud kahju, mida käsitatakse siseriikliku õiguse alusel iure proprio kahjuna, on samastatav „kahjuga” Rooma II määruse artikli 4 lõike 1 tähenduses või tuleb seda pigem käsitada selle kahju „kaudse tagajärjena”?

3.        Need küsitavused kajastavad kogu käesoleva eelotsusetaotluse mõtet, mis kutsub vähemasti täiesti uuel moel(3) tegema selles sättes sisalduvate mõistete kohta teatud hulga täpsustusi. Taotlus esitati Rumeenias elava F. Lazari ja Itaalia kindlustusseltsi Allianz SpA vahelises kohtuvaidluses, mille ese on tuvastamata sõiduki poolt Itaalias põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel F. Lazarile tema tütre, Itaalia residendist Rumeenia kodaniku, surma tõttu väidetavalt iure proprio tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamine.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

1.      Rooma II määrus

4.        Rooma II määruse põhjendus 7 sätestab:

„Käesoleva määruse reguleerimisala ja sätted peaksid olema kooskõlas määrusega [(EÜ) nr 44/2001 (4)] ning lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatavat õigust reguleerivate õigusaktidega.”

5.        Rooma II määruse põhjendus 17 sätestab:

„Kohaldatav õigus tuleks määrata kindlaks lähtuvalt kahju tekkimise kohast, olenemata sellest, millises riigis või riikides võivad ilmneda kaudsed tagajärjed. Näiteks isikukahju ja varakahju puhul peaks kahju tekkimise riigiks olema riik, kus isikukahju tekkis või kus vara kahjustati.”

6.        Rooma II määruse artikkel 4 pealkirjaga „Üldreegel” on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Kui käesolevas määruses pole sätestatud teisiti, kohaldatakse kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva lepinguvälise võlasuhte suhtes selle riigi õigust, kus kahju tekib, olenemata sellest, millises riigis kahju põhjustanud sündmus aset leidis, ning olenemata sellest, millises riigis või millistes riikides ilmnevad nimetatud sündmuse kaudsed tagajärjed.

2.      Kui väidetavalt vastutava isiku ja kannatanu harilik viibimiskoht on kahju tekkimise ajal samas riigis, kohaldatakse kõnealuse riigi õigust.

3.      Kui juhtumi kõikidest asjaoludest ilmneb, et kahju õigusvastane tekitamine on ilmselgelt tihedamalt seotud mõne muu riigiga kui lõigetes 1 ja 2 osutatud riik, kohaldatakse asjaomase teise riigi õigust. Ilmselgelt tihedam seos mõne teise riigiga võib eelkõige tugineda poolte vahel juba olemasolevale suhtele, nagu näiteks lepingule, mis on asjaomase kahju õigusvastase tekitamisega tihedalt seotud.”

7.        Rooma II määruse artikli 15 punkti c kohaselt reguleerib selle määruse alusel lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatav õigus nimelt „kahjude või taotletavate kahjuhüvitisnõuete olemasolu, laad[i] ja hinnang[ut] nende suuruse kohta”, ning punkti f järgi „isiku[i]d, kellel on õigus saada hüvitist isiklikult kantud kahjude eest”.

2.      Brüsseli I määrus

8.        Brüsseli I määruse artikli 5 punkt 3 II peatüki 2. jaos („Kohtualluvus erandjuhtudel”) näeb ette järgmist:

„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata:

[…]

3)      lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda”.

B.      Itaalia õigus

9.        Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitas, tõlgendas Itaalia kassatsioonikohus (Corte suprema di cassazione) Itaalia tsiviilseadustiku artikleid 2043 ja 2059 nii, et hukkunu pereliikmetel on õigus iure proprio varalise ja mittevaralise kahju hüvitamisele. Mittevaralisest kahjust võib arvesse võtta järgmiseid kahjusid: isikukahju (arstlikult tuvastatud kahju), hingelist kahju (hingeline kannatus) ja kahju suhetele (igapäevase elu märgatav muutumine).

10.      Samuti eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul näevad erakindlustuse seadustiku (codice delle assicurazioni private) artikli 283 lõike 1 punktid a ja c ette, et kui kahju tekitanud sõiduk jääb tuvastamata, hüvitab liiklusõnnetusega tekitatud kahju liiklusohvrite tagatisfond (Fondo di garanzia per le vittime della strada) selleks kogu Itaalia territooriumi ulatuses määratud kindlustusseltside kaudu.

II.    Põhikohtuasja faktilised asjaolud, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

11.      Põhikohtuasja ese on väidetavalt iure proprio tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõue, mille esitas Itaalia residendist ja selles liikmesriigis 18. mail 2012 juhtunud ja tuvastamata sõiduki põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel hukkunud Rumeenia kodaniku isa, kes elab Rumeenias.

12.      Kindlustusselts Allianz SpA kutsuti kohtusse tuvastamata sõidukite liiklusega põhjustatud kahju hüvitamise eest vastutava liiklusohvrite tagatisfondi määratud äriühinguna.

13.      Menetlusse astusid ka ohvri ema ja vanaema, kes on mõlemad Itaalias elavad Rumeenia kodanikud, ning nõudsid iure proprio varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist.

14.      Nendel asjaoludel tekkiski eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus käesoleva asja faktiliste asjaolude suhtes kohaldatava õiguse ja konkreetselt Rooma II määruse artikli 4 lõike 1 tõlgendamise kohta.

15.      10. juuli 2014. aasta otsusega otsustas Tribunal di Trieste menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„Kuidas tõlgendada [määruse nr 864/2007] artikli 4 lõiget 1 osas, mis sätestab, et „kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva lepinguvälise võlasuhte suhtes [kohaldatakse] selle riigi õigust, kus kahju tekib”? Täpsemalt:

1.      Kuidas tuleks tõlgendada määruse nr 864/2007 artikli 4 lõike 1 tähenduses mõistet „koht, kus kahju tekib”, kui tegemist on nõudega hüvitada varaline ja mittevaraline kahju, millele tuginevad kohtu asukohariigis toimunud liiklusõnnetuses hukkunu lähisugulased, kui need lähisugulased elavad teises liidu liikmesriigis ja on kõnealust kahju kannatanud seal?

2.      Kas määruse nr 864/2007 artikli 4 lõike 1 kohaldamisel on varaline ja mittevaraline kahju, mida kohtu asukohariigis juhtunud liiklusõnnetuses hukkunu lähisugulased on kannatanud oma elukohariigis, artikli 4 lõike 1 esimese osa tähenduses „kahju” või sama artikli teise osa tähenduses „kaudsed tagajärjed”?”

16.      Oma kirjalikud seisukohad esitasid põhikohtuasjas menetlusse astujad, Austria ja Portugali valitsus ning Euroopa Komisjon. F. Lazar omalt poolt seisukohti ei esitanud.

III. Õiguslik analüüs

17.      Käesolev eelotsusetaotlus puudutab Rooma II määruses lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks sätestatud keskse kriteeriumi – kahju tekkimise koht – tõlgendamist.

18.      Enne esitatud küsimuste otseses mõttes analüüsimist on minu arvates vaja teha mõned sissejuhatavad täpsustused Rooma II määrusega lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks kehtestatud mehhanismi ülesehituse kohta.

A.      Sissejuhatavad kaalutlused Rooma II määrusega kehtestatud mehhanismi ülesehituse kohta

19.      Lepinguväliste võlasuhete valdkonnas kohaldatavate kollisiooninormide paljusus on juba ammu(5) tinginud vajaduse see valdkond ühtlustada, et tagada teatav etteaimatavus kohaldatava õiguse suhtes ja ühes sellega vähendada nn forum shopping’ust tingitud probleeme.

20.      Rooma II määrus, mis sündis kompromisslahendusena kindlate seotuse kriteeriumide väljatöötamise teel poolte õiguspäraseid ootusi kaitstes teatava õiguskindluse taseme tagamise vajaduse ning soovi vahel säilitada teatav paindlikkus, kui nende kriteeriumide rakendamine annab tulemused, mida peetakse sobimatuteks, on seni tänapäeva rahvusvahelises eraõiguses sobivaks peetud lahenduste jätkuks.

21.      Lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramise mehhanismi võib skemaatiliselt kirjeldada järgmiselt.

22.      Rooma II määruses võetakse aluseks teatud hulk kindlaid seotuse kriteeriumeid. Selles punktis on sellele määrusele iseloomulik, et selles on juhul, kui pooled ei väljenda oma valikut lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse osas (vt artikkel 14), sätestatud ühelt poolt üldreegel (artikkel 4) ja teiselt poolt viis eriseaduste kollisiooninormi (määruse artiklid 5–9(6)).

23.      Üldreegli kohta, mis on käesolevas kohtuasjas ainsana asjassepuutuv, tuleneb 22. juulil 2003(7) esitatud ettepanekust võtta vastu määrus lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta, et Rooma II määruse esmane eesmärk oli parandada õiguskindluse huvides lahenduste prognoositavust.

24.      Nii on märkimisväärne, et erinevalt sellest, mis võeti aluseks 19. juunil 1980 Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsioonis(8), milles määrati põhimõtteliselt kohaldatavaks õiguseks selle riigi õigus, millel on asjaomase olukorraga kõige tihedamad seosed, otsustatakse selle määruse artikli 4 lõikes 1 selgelt kindla seotuse kasuks, milleks on kahju tekkimise koht (locus damni).

25.      Tuleb samuti rõhutada, et erinevalt seotusest, mida võetakse arvesse kohtualluvuse alal Brüsseli konventsioonis ja Brüsseli I määruses, mis annab kahju kannatanule kohtualluvuse valiku võimaluse kahju põhjustanud sündmuse koha ja kahju tekkimise koha kohtu vahel, on Rooma II määrusesse võetud ainult üks kriteerium.

26.      Selle kohta tuleneb Rooma II määruse ettevalmistavatest materjalidest, et Euroopa Parlamendi esitatud muudatusettepanekud paindlikkuse suurendamiseks(9) lükati Euroopa Liidu Nõukogu ja komisjoni poolt tagasi, kuna nad leidsid, et artikkel 4 tagab ühtaegu „õiguskindluse nõude ja vajaduse mõista õigust olenevalt üksikjuhtudest” [mitteametlik tõlge].

27.      Rooma II määruses on seose kriteeriumiks locus damni valimisega nii otsustatud rahvusvahelise eraõiguse täiesti klassikalise kollisiooninormi kasuks, millel on vaieldamatult mitu eelist.

28.      Kõigepealt on see seotuse reegel, mida tuntakse kui poolte huvide tasakaalustajat, kooskõlas Rooma II määruse põhjenduses 16(10) esitatud eesmärkidega. Nimelt on kahju tekkimise koha õigus neutraalne õigus, mis ei sea eelisolukorda kahju tekitajat ega kannatanut.

29.      Kuigi on õige, nagu on rõhutanud mitu autorit(11), et kohaldatava õiguse kindlaksmääramine kahju tekkimise koha järgi võib teatud olukordades olla täiesti juhusest sõltuv ja ettenägematu – mis seab lõppkokkuvõttes ohtu määrusega taotletava lahenduste prognoositavuse eesmärgi – ei ole see puudus kaugeltki korvamatu. Tuleb nimelt rõhutada, et kahju tekkimise koha õiguse kohaldamise asemel võib alati kohaldada kas alalise elukoha õigust, kui kannatanu ja vastutava isiku harilik viibimiskoht on samas riigis (Rooma II määruse artikli 4 lõige 2), või mõne muu riigi õigust, kui juhtumi kõikidest asjaoludest ilmneb, et kahju õigusvastane tekitamine on tihedamalt seotud selle riigiga (selle määruse artikli 4 lõikes 3 ette nähtud nn erandi klausel). Tulen selle juurde tagasi järgnevas arutluskäigus.

30.      Teiseks on locus damni valik vastavuses tänapäevase lähenemisviisiga tsiviilvastutuse õigusele, milles eelistatakse nn objektiivset tsiviilvastutuse käsitust, mille funktsioon on peamiselt hüvitamine. Selle lähenemisviisi kohaselt on tsiviilvastutuse eesmärk rohkem kahju hüvitamine kui taunitavaks peetava käitumise karistamine. Sellest tulenevalt on rõhuasetus rohkem kahju tekkimise kohal kui kahju põhjustanud sündmuse kohal. Samuti on rõhutatud, et Rooma II määruse artikli 4 lõikes 1 sätestatud üldreegel, mis välistab lex loci delicti commissi kohtualluvuse, võimaldab nimelt lahendada väga suurt poleemikat tekitava nn komplekssete süütegude suhtes kohaldatava õiguse küsimust; nendele süütegudele on iseloomulik, et kahju põhjustanud sündmuse koht ja kahju tekkimise koht on geograafiliselt eraldatud.

31.      Kuid mida tuleb mõista kahju tekkimise koha all? See ongi küsimus, mille käesolev eelotsusetaotlus tõstatab.

B.      Eelotsuse küsimuste analüüs

32.      Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus mainis, kaasnevad käesoleva asja faktiliste asjaolude suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramisega olulised tagajärjed. On nimelt kindel huvi, et hüvitise nõude suhtes kohaldatav õigus oleks pigem ühe kui teise riigi õigus. Täpsemalt määrab kohaldatava materiaalõiguse valiku suurel määral see, et selles on olemas õigus põhikohtuasjas arutatavas õnnetuses hukkunu pereliikmete väidetava kahju hüvitamisele, selle kahju kvalifitseerimine ja selle hüvitatavus.

33.      Kuigi selles suhtes näib, et kõikide riikide õiguskorras on hukkunu pereliikmetel õigus saada hüvitist, esinevad liikmesriikide õigustes olulised erinevused õnnetuse läbi hukkunud isiku pereliikmetele hüvitatava kahju kvalifitseerimise, laadi ja ulatuse osas.

34.      Nimelt on liikmesriikide lepinguvälise vastutuse kordades, mis – olenevalt juhust – võimaldavad kaudse kahju hüvitamist või nõuavad õiguslikult kaitstud huvi otsest kahjustamist, ilmselgelt struktuurilised erinevused. Peale selle käsitatakse eri riikide õigustes hukkunu pereliikmete õigust saada hüvitist kahju eest – olgu see siis varaline või mittevaraline kahju – vahel iseseisvate õigusena (iure proprio), vahel hukkunu õigustega kaasnevate õigusena.

35.      Nagu märkis juba kohtujurist Darmon oma ettepanekus kohtuasjas Dumez France ja Tracoba(12), on kaudse kahju olemus vähimagi kahtluseta üks võlaõiguse kõige delikaatsemaid ja enim vaidlust tekitavaid küsimusi, kuivõrd mõned näevad seda algsele kannatanule tekitatud kahju projektsioonina vahendatud kannatanule, samas kui teiste jaoks on tegemist, vastupidi, iseseisva kahjuga(13). Pealegi seda küsimust ei tekigi liikmesriikides, kus ei tunnistata õigust edasikandunud kahju hüvitamisele ja seega kaudse kahju mõistet ei tunta(14).

36.      Liiklusõnnetuste suhtes pean muuseas oluliseks rõhutada, et paljud liikmesriigid(15) kohaldavad Rooma II määruse jõustumisele vaatamata ja kooskõlas nimetatud määruse artikli 28 lõikega 1(16) endiselt Haagis 4. mail 1971 alla kirjutatud konventsiooni liiklusõnnetuste suhtes kohaldatava õiguse kohta(17), milles määratakse kohaldatav õigus kindlaks lex loci delicti commissi reegli järgi, ilma et asjaomastel pooltel oleks võimalik valida muud õigust ja muid seose kriteeriume kui need, mis on aluseks võetud Rooma II määruse artiklis 4(18). See näitab, kui keerukaks võib osutuda kohaldatava õiguse kindlaksmääramisega seonduv problemaatika liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud kahju hüvitamise hagide puhul(19).

37.      Et piirduda põhikohtuasjaga, siis nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu antud teabest, et asjaomane Itaalia õigus, nimelt Itaalia tsiviilseadustiku artiklid 2043 ja 2059, nagu neid on tõlgendanud kassatsioonikohus, näeb ette õnnetuse läbi hukkunud ja eriti liiklusõnnetuse tagajärjel hukkunud isiku pereliikmetele tekitatud kahju eriliselt ulatusliku hüvitamise. Nimelt on Itaalia õiguses pereliikme hukkumisest tingitud kahju otseselt sellele liikmele (iure proprio) tekitatud kahju. Sellest näib tulenevat, et võlasuhe, mis on hukkunud isiku pereliikme ja kahju eest vastutavaks peetava isiku (või, kui isikut ei ole tuvastatud, siis kahju hüvitamise eest vastutava isiku) vahel, on sõltumatu võlasuhtest, mis seob hukkunut selle isikuga.

38.      Käesoleval juhul tuleb aga tõdeda, et oma näilisele lihtsusele vaatamata on kahju tekkimise koha kriteerium, mis iseloomustab Rooma II määruse artikli 4 lõike 1 alusel lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramise üldreeglit, tekitanud tõlgendamise probleeme.

39.      Sisuliselt on põhikohtuasjas vastandatud kaks kontseptsiooni.

40.      Esimese järgi, mida pooldab Austria valitsus, ei ole teises liikmesriigis hukkunu pereliikmetele tekitatud varaline ja mittevaraline kahju Rooma II määruse artikli 4 lõike 1 tähenduses tingimata kahjustava sündmuse kaudsed tagajärjed. Sellest tulenevat nimelt, et varaliste õiguste hüvitamise nõuet, millele tuginevad asukohariigis juhtunud liiklusõnnetuse tagajärjel hukkunud isiku lähisugulased, tuleb seepärast, et see põhineb teistsugusel võlasuhtel kui see, mis seob vastaspoolt ja õnnetuses hukkunut, hinnata selle koha õiguse järgi, kus nimetatud sugulastele tekitatud kahju tekkis, nimelt nende tavapärase elukoha õiguse järgi, välja arvatud juhul, kui tõendatakse, et vastavalt Rooma II määruse artikli 4 lõikele 3 tuleneb kõikidest asjaoludest, et esineb ilmselgelt tihedam seos mõne teise riigiga.

41.      Teise kohaselt, mida pooldavad iseäranis põhikohtuasjas menetlusse astujad ja komisjon, tuleb asukohariigis juhtunud liiklusõnnetuses hukkunu lähisugulastele nende elukohariigis tekitatud kahju käsitada õnnetuse vahetule ohvrile tekitatud kahju kaudsete tagajärgedena. Mõistet „riik, kus kahju tekib” tuleb tõlgendada tähenduses, kus see tähendab kohta, mis kahju põhjustas, s.o põhikohtuasjas liiklusõnnetuse koht.

42.      Nagu juhtis tähelepanu komisjon, näib kohane analüüsida eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi vastupidises järjekorras.

43.      Rooma II määruse artikli 4 lõige 1 näeb nimelt teises osas ette, et koht, kus kahju õigusvastase tekitamise kaudsed tagajärjed ilmnevad, ei ole lepinguvälise võlakohustuse suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks asjassepuutuv. Järelikult tuleb esimesena vastata küsimusele, kas Rooma II määruse artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et asukohariigis juhtunud liiklusõnnetuses hukkunu lähisugulastele nende elukohariigis tekitatud kahju tuleb kvalifitseerida „kahjuks” selle sätte esimese osa tähenduses või kahjustava sündmuse „kaudseteks tagajärgedeks” selle sätte teise osa tähenduses.

44.      Just sellele esimesele küsimusele antud vastuse seisukohast tulebki seejärel määratleda mõistet „riik, kus kahju tekib” õnnetuse tagajärjel hukkunu lähedastele tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas.

1.      Esimene aspekt (teine küsimus): asukohariigis juhtunud liiklusõnnetuses hukkunu lähisugulastele nende elukohariigis tekitatud varalise ja mittevaralise kahju kvalifitseerimine

45.      Rooma II määruse artikli 4 lõige 1 näeb ette, et kahju õigusvastasest tekitamisest tingitud lepingulise kohustuse suhtes kohaldatav õigus on selle koha õigus, kus kahju tekib. Nagu selles sättes sõnaselgelt sisalduvatest täpsustustest nähtub, tuleb kahju tekkimise kohta eristada esiteks kohast, kus väidetavat kahju põhjustanud sündmus toimus, ja teiseks kahju õigusvastase tekitamise kaudsete tagajärgede ilmnemise kohast.

46.      Mulle näib, et ettevalmistavatest materjalidest ja nimelt Rooma II määruse ettepanekule lisatud aruandest tuleneb selgelt, et selles sättes võetakse põhireegliks selle koha õigus, kus on tekkinud või võib tekkida otsene kahju(20).

47.      Selles aruandes on täpsemalt liiklusõnnetuse näite kohta samuti märgitud, et „otsese kahju tekkimise koht on kokkupõrke koht, olenemata võimalikust rahalisest või mittevaralisest kahjust, mis tekivad mõnes teises riigis.”(21) [Siin ja edaspidi on osundatud aruannet tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

48.      Samuti selle aruande kohaselt näib, et komisjon viitas sõnaselgelt Euroopa Kohtu praktikale Brüsseli konventsiooni(22) artikli 5 punkti 3 tõlgendamise kohta; selles sättes tehakse, samamoodi nagu Brüsseli I määruse artikli 5 punktis 3, vahet otsesel kahjul ja kaudsel kahjul.

49.      Sõnaselge viide Brüsseli I määrusele on Rooma II määruse seletuskirjas, mille põhjenduses 7 on märgitud, et nende kahe määruse reguleerimisala ja sätted peaksid olema kooskõlas.

50.      Pean siiski meelde tuletama, et nagu Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud(23), põhineb Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktis 3 sätestatud valikulist kohtualluvust puudutav eeskiri vaidlustamise ja muude kohtute kui kostja elukohajärgse kohtu kohtualluvuse eriti tihedal seotusel ning selle eesmärk on lõppkokkuvõttes hea õigusemõistmine ja menetluse otstarbekas korraldamine. Selliselt on olnud võimalik rõhutada, et esitatud küsimuste koondamine ühte ja samasse kohtusse lähtub nimelt tõendite esitamise või menetluse korraldamise seisukohast objektiivsest vajadusest(24).

51.      See nõue, millel on kindel otstarve pädeva kohtu kindlaksmääramisel, ei pruugi seda olla samamoodi kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel. Euroopa Kohus on seega alati rõhutanud vajadust vältida sama õigussuhte arutamiseks pädevate kohtute paljusust ja jäänud selle juurde, et selle paiga kohus, kus kahjustav sündmus toimus, on lepinguvälise kahju puhul reeglina vaidluse lahendamiseks kõige sobivam, eelkõige tänu tihedale seosele vaidluse esemega ning kergemale tõendite kogumise võimalusele(25).

52.      Olen siiski arvamusel, et kuigi nende kummagi õigusaktiga vastavalt taotletavad eesmärgid on mõnevõrra lahknevad, tuleb Rooma II määruses osutatud mõisteid võimalust mööda mõista neile Brüsseli konventsiooni või Brüsseli I määruse raames antud tõlgendustes. Nende mõistete tõlgendamises tuleb nimelt leida teatav paralleelsus, kuivõrd õigusaktid taotlevad kõik võimalike lahenduste etteaimatavuse eesmärki.

53.      Mida võib Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõike 3 ja Brüsseli I määruse tõlgendamist käsitlevast kohtupraktikast õppida?

54.      Tähelepanu väärib mitu kohtuasja.

55.      Seoses kohtuasjaga, milles tehti kohtuotsus Dumez France ja Tracoba(26), tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtul tuli otsustada mõiste „koht, kus kahju tekkis” üle hagis, mille olid Prantsusmaal esitanud kaks Prantsuse äriühingut Saksamaal asutatud pankade vastu nõudes, et neile hüvitataks finantskahju, mis oli neile väidetavalt tekitatud mõne nende tütarettevõtja pankrotiga, mis olid ise asutatud Saksamaal; pankroti oli põhjustanud nendele tütarettevõtjatele kinnisvaraprogrammi elluviimiseks antud krediidi lõpetamine nimetatud pankade poolt.

56.      Euroopa Kohus, kellel paluti otsustada väidetava kahju olemuse üle, leidis, et emaettevõtjate väidetav kahju oli üksnes nende tütarettevõtjatele krediidi ja seejärel tööde lõpetamise tõttu alguses tekkinud rahalise kaotuse kaudne tagajärg. Selle kohta otsustas Euroopa Kohus, et „sellisel juhul nagu põhikohtuasjas on väidetav kahju üksnes niisuguse kahju kaudne tagajärg, mis tekitati alguses otseselt teistele juriidilistele isikutele ja mis seejärel materialiseerus kaudsele kannatanule tekitatud kahju ilmnemise kohast erinevas kohas”(27).

57.      Analüüsides seejärel, kas mõiste „koht, kus kahju tekkis” kohtuotsuse Mines de potasse d’Alsace (21/76, EU:C:1976:166) tähenduses tähendas kohta, kus tekkisid kaudsetele kahju kannatanutele kahjustavad varalised tagajärjed, otsustas Euroopa Kohus, et kuigi selle kohtuotsuse kohaselt võib see mõiste tähistada kohta, kus kahju tekkis, tuleks viimati nimetatud mõistet mõista üksnes nii, et see tähendab kohta, kus kahju põhjustanud sündmus, millega kaasneb lepinguväline vastutus, avaldas vahetult kahjulikku mõju otsesele kannatanule(28). Sellega seoses Euroopa Kohus täpsustas, et koht, kus algne kahju ilmnes, on üldjuhul tihedalt seotud muude vastutuse alustega, samas kui kaudse kannatanu alalise elukoha puhul see üldjuhul nii ei ole(29).

58.      Sama lähenemisviisi kinnitati seejärel kohtuotsuses Marinari(30), mille kohtuasja nimetas komisjon sõnaselgelt oma 22. juuli 2003. aasta määruse ettepanekus(31) ja mis puudutas küsimust, kas mõiste „koht, kus kahju tekkis” tähistab üksnes kohta, kus tekkis isikutele või asjadele tekitatud füüsiline kahju, või kas see tähistab ka kohta, kus on materialiseerunud, kohastel juhtudel teistes riikides, kogu varaline kahju.

59.      Euroopa Kohus leidis selles veel, et kuigi mööndakse, et mõiste „paik, kus kahjustav sündmus on toimunud ” Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktis 3 võib tähistada ühtaegu kohta, kus kahju tekkis ja põhjustava sündmuse kohta, ei saa tõlgendada niivõrd laiendavalt, et see hõlmaks mis tahes kohta, kus võivad ilmneda sellise sündmuse kahjustavad tagajärjed, mis on juba olnud ühes teises kohas tegelikult tekkinud kahju põhjuseks. Järelikult ei saa seda mõistet tõlgendada nii, et see hõlmab kohta, kus kannatanu väidete kohaselt tekkis talle varaline kahju esialgu põhjustatud ning teises konventsiooni osalisriigis tekkinud kahju tagajärjel(32).

60.      Kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Shevill jt (C‑68/93, EU:C:1995:61), milles Euroopa Kohtul paluti tõlgendada mõistet „paik, kus kahjustav sündmus on toimunud”, et määrata kindlaks kohtud, kes on pädevad menetlema hagi, milles nõutakse laimava ajakirjandusartikli mitmes liikmesriigis levitamise tagajärjel tekitatud kahju hüvitamist, tuletas Euroopa Kohus meelde, et kaalutlusi, mida ta oli arvesse võtnud kohtuotsustes Bier, nn Mines de potasse d’Alsace ja Dumez France, ja Tracoba (C‑220/88, EU:C:1990:8) varalise kahju suhtes, kehtivad ka mittevaralise kahju puhul.

61.      Huvitav on märkida, et kahju suhtes, mis ilmneb kohtades, kus väljaannet levitatakse, järeldas Euroopa Kohus, et Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et kannatanu võib esitada kirjastaja vastu kahju hüvitamise hagi kas laimava väljaande kirjastaja asutamiskoha osalisriigi kohtutele, mis on pädevad hüvitama kogu laimust tingitud kahju, või iga selle osalisriigi, kus väljaannet levitati ja kus kannatanu väitel on tema mainet kahjustatud, kohtutele, mis on pädevad arutama ainult asja menetleva kohtu riigis tekitatud kahju. Sellises konfiguratsioonis võib tõepoolest arvestada, et on mitte üks, vaid mitu algset kahju.

62.      Kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Kronhofer (C‑168/02, EU:C:2004:364), paluti kindlaks määrata, kas mõiste „paik, kus kahjustav sündmus on toimunud” võib tähendada kannatanu alalise elukoha paika, kus on tema „vara peamine asukoht”, nii et kannatanul oleks õigus esitada kahju hüvitamise nõue vastavale kohtule. See küsimus tõstatati isikule tema varaga, mille ta oli eelnevalt paigutanud oma elukohariigist erinevasse, teise osalisriiki, börsitehingute tegemise tagajärjel tekkinud rahalise kahju hüvitamise spetsiifilise nõude raames.

63.      Euroopa Kohus leidis, et sellele küsimusele tuli vastata eitavalt.

64.      Tuletades meelde kohtuotsusest Marinari (C‑364/13, EU:C:1995:289) õpitut, otsustas ta nimelt, et väljendit „paik, kus kahju, kus kahjustav sündmus on toimunud” ei saa tõlgendada nii laiendavalt, et see hõlmaks kõiki kohti, kus võib täheldada kahjulike tagajärgede tekkimist teo tagajärjel, mis on juba põhjustanud tegelikku kahju teises kohas(33). Selle kaalutluse põhjenduseks täpsustas Euroopa Kohus, et sellise tõlgenduse kohaselt sõltuks kohtualluvuse määramine teadmata asjaoludest, nagu näiteks kahju kannatanu „vara peamisest asukohast”, ja oleks seega vastuolus liidus elavate isikute õigusliku kaitse tugevdamisega(34).

65.      Lõpuks otsustas Euroopa Kohus hiljuti ja seekord Brüsseli I määruse artikli 5 punkti 3 tõlgendamise üle otsustades kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Zuid-Chemie (C‑189/08, EU:C:2009:475), mis puudutas väetisetootja ettevõtja ja selle väetise tootmiseks vajalikku toorainet tarniva ettevõtja vahelist vaidlust rikutud toote tarnimise üle, et mõiste „paik, kus kahjustav sündmus on toimunud” tähendab kohta, kus tekkis esialgne kahju toote tavalisel eesmärgipärasel kasutamisel.

66.      Minu arvates on Euroopa Kohtu poolt Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõike 3 ja Brüsseli I määruse tõlgendamise raames välja töötatud kohtupraktika seega täiesti asjassepuutuv. Seda enam et, nagu komisjon ja Portugali valitsus väga õigesti rõhutasid, mõiste „paik, kus kahjustav sündmus on toimunud” (Brüsseli konventsiooni artikli 5 lõikes 3 ja Brüsseli I määruses), mis tähendab mitte ainult kahju põhjustanud sündmuse paika, vaid ka kahju tekkimise paika, on laiem kui mõiste „riik, kus kahju tekib” (Rooma II määruse artikli 4 lõikes 1).

67.      Sellest kohtupraktikast tuleneb, et asukohariigis juhtunud liiklusõnnetuses hukkunu lähedastele nende elukohariigis tekitatud kahju tuleb kvalifitseerida õnnetuse otsesele ohvrile algselt tekitatud kahju „kaudseteks tagajärgedeks”.

68.      Lisaks, nagu ma eespool märkisin, näib, et kahju põhjustanud sündmuse ja kahju enda vahel vahetegemine tuleneb pigem soovist eelistada vastutuse objektiivset käsitust kui soovist laiendada selles sättes osutatud kahju olemust.

69.      Lõpuks tuleb märkida, et Rooma II määruse põhjenduses 17 on täpsustatud, et „isikukahju ja varakahju puhul peaks kahju tekkimise riigiks olema riik, kus isikukahju tekkis või kus vara kahjustati”.

70.      Seega näib kahju hüvitamise hagi suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks ainsana kohane koht, kus tekib otsene kahju, ja seda olenemata sellest, kuidas on liikmesriikide õiguses kvalifitseeritud selle kahju laad või hüvitatavus.

71.      Lõppkokkuvõttes kaldun ma sellisel juhul seega selgelt eelistama komisjoni soovitatud käsitusviisi ja seda mitmel põhjusel.

72.      Kõigepealt, ja et mitte eirata Rooma II määruse ühtlustavat iseloomu, tuleb anda mõistele „riik, kus kahju tekib” iseseisev ja objektiivne tõlgendus.

73.      Nagu ma eespool mainisin, on liikmesriikide õigusele iseloomulikud märgatavad erinevused isiku pereliikmetele tekitatud kahju laadi ja ulatuse osas. Juhul, kus peaks arvestatama, et Rooma II määruse artikli 4 lõikes 1 osutatud kahju tähendab lisaks hukkunule otseselt tekitatud kahjule tegelikult kogu kahju, mida loetakse kahju hüvitamiseks õigustatud isikute iure proprio kahjuks, oleks karta, et faktiline asjaolu, mida tuleb kohtulikult tuvastada, jaguneb mitmeks suhteks, millele kehtivad asjaomase isiku alalisest elukohast olenevalt erinevad õigused. Ent võib arvestada, et piirates Rooma II määruse artikli 4 lõikes 1 sätestatud üldreegli alusel arvesse võetavaid seotuse tegureid (vt käesoleva ettepaneku punktid 25 ja 26), püüdis seadusandja piirata ka igas olukorras kohaldada võidavate õiguste arvu.

74.      Sellega seoses on tõlgenduse puhul, mille kohaselt sätestatud üldreegli puhul, et Rooma II määruse artikli 4 lõikes 1 osutatud väljend „riik, kus kahju tekib” tähendab otsese kahju kohta – käesoleval juhul surmaga lõppenud kokkupõrke kohta – eeliseks lihtsus ja objektiivsus, kui kogu väidetaval kahjul on tegelikult sama tekkekoht. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus ise märkis, takistab õnnetuse toimumiskoha õiguse kohaldamine nimelt seda, et kohtulikult hinnatav faktiline asjaolu võiks jaguneda eri osadeks, millele kehtib nimetatud kannatanute elukoha õigusest olenevalt erinev õigus.

75.      Teiseks näib mulle, et see hinnang on täiesti kooskõlas Rooma II määruse väljatöötamisel taotletud prognoositavusega. Nimelt enamikul juhtudel on isik, kes on vastutav, võimeline iseenda või nende isikute, kelle eest ta peab vastutama, tegevuse tagajärgi teistes riikides ette aimama. Samamoodi on kannatanu põhimõtteliselt teadlik õiguslikust kontekstist, millega ta ise või oma vara kaudu kokku puutub. Teisisõnu on nii vastutav isik kui ka kannatanu teavitatud ja on võtnud nimelt kindlustuse osas abinõud, mis on kohaldatava õiguse suhtes kahju potentsiaalse tekkimiskoha riigis või riikides nõutavad(35).

76.      Kolmandaks iseloomustab kohaldatava õiguse kindlaksmääramise üldreeglit Rooma II määruses erinevalt teistest reeglitest(36) neutraalsus. Kui võtta liiklusõnnetuse tagajärjel hukkunu õigusjärglastena kahju hüvitamiseks õigustatud isikutele tekitatud varalise kahju näide, siis võib leida, et õiguse neutraalsus on ohustatud, kuivõrd see kahju lokaliseerub alati kannatanu elukohas.

77.      Neljandaks näib selline tõlgendus mulle kooskõlas ka teise rahvusvahelises eraõiguses seoste aluseks oleva ideega, nimelt lähedusideega, mis näeb ette nii palju kui võimalik siduda olukorda selle riigi õigusega, millega on olukorral kõige tihedamad seosed. Nimelt, kui õnnetuse koht on vaieldamatult seotud teiste vastutuse alustega, siis ei pruugi see tingimata nii olla kaudse kannatanu alalise elukoha puhul(37).

78.      Põhikohtuasja näitel tuleb märkida, et kindlustusseltsi Allianz kohtusse kutsumine liiklusohvrite tagatisfondi määratud äriühinguna, kuna surmaga lõppenud kokkupõrke eest vastutav sõiduk jäi tuvastamata, oli võimalikuks tehtud just nimelt Itaalia õiguse alusel(38).

79.      Viimaseks tuleb rõhutada, et Rooma II määrusega kehtestatakse parandusmehhanismid, mis võimaldavad mitmel viisil pääseda kahju tekkimise koha reegli näilisest jäikusest.

80.      Kõigepealt peab lex locus damni kohaldamine olema välistatud juhul, kus vastutava isiku ja kahju kannatanu alaline elukoht on samas riigis. Sel juhul on kohaldatav viimati nimetatud riigi õigus. See erand, millega kaldutakse andma esimust selle riigi õigusele, millega on asjaomasel olukorral kõige suurem lähedus, väldib puhtjuhuslikke seotuse olukordi ja on väga tarvilik näiteks liiklusõnnetuste puhul. Selle juhu illustreerimiseks võiks tuua näite, kus kaks Saksamaal registreeritud sõidukit, mille mõlema juhid elavad Saksamaal, põrkavad kokku päevasel edasi-tagasi kaubaveoreisil Taanis. Sel juhul võib lex locus damni kohaldamise välistada Saksa õiguse kasuks.

81.      Seejärel võib Rooma II määruse artikli 4 lõikes 1 sätestatud reegli nimetatud määruse artikli 4 lõike 3 alusel välistada, kui see viib ebaratsionaalse tulemuseni, selle riigi õiguse kasuks, millega asjaomasel olukorral on ilmselgelt kõige tihedamad seosed. See vabastusklausel võimaldab näiteks juhul, kus vastutava isiku ja kannatanu alaline elukoht ei ole samas riigis, kohaldada selle riigi õigust, mida loetakse vaidlusaluse olukorra raskuskeskmeks(39). Selline klausel peaks nii olema igati tarvilik juhul, kus on näiteks tuvastatud, et erinevalt põhikohtuasjas arutatavast olukorrast on õnnetuse vahetu ohvri, oletatava vastutava isiku elukoht või muu selle õnnetuse juhtumisega seonduv asjaolu õnnetuse toimumiskoha riigile võõrad ja seonduvad hoopis teise riigiga.

82.      Lõpuks, kui võib arvestada, et lex loci damni võib teatavatel asjaoludel osutuda ebasoodsaks, kui õnnetus toimub muus riigis kui enam või vähem otseste kannatanute hariliku viibimiskoha riik, on Rooma II määruse põhjenduses 33 just nimelt kutsutud juhtumiga tegelevat kohut võtma isikukahju korral kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse „kannatanu tegelikku olukorda, sealhulgas eelkõige tegelikult kantud kahju ning järelravi ja arstiabi kulusid”. Kohtul palutakse seega võtta nii palju kui võimalik eelkõige nendele isikutele, kelle elukoht ei ole surmaga lõppenud õnnetuse toimumiskoht, tekitatud kahju hindamisel arvesse elatustaseme erinevusi ning kannatanutele nende elukohariigis tegelikult kaasnevaid või nende kantud kulusid.

2.      Teine aspekt: mõiste „riik, kus kahju tekib”

83.      Nagu nähtub vastusest teisele küsimusele, arvestades et õnnetuse ohvri lähedastele tekitatud kahju on õnnetuse kaudsed tagajärjed, ei ole selle kahju tekkimise koht kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel üldse asjassepuutuv. Nimelt tuleb mõiste „koht, kus kahju tekib” all Brüsseli konventsioon ja Brüsseli I määrust käsitleva kohtupraktika jätkuna mõista kohta, kus toimus faktiline asjaolu, käesoleval juhul liiklusõnnetus, mis avaldas vahetult kahjulikku mõju otsesele kannatanule.

84.      Igal juhul olen arvamusel, et mõiste „riik, kus kahju tekib” all tuleb käesoleva asja konkreetsetel asjaoludel mõista liiklusõnnetuse toimumiskohta. Seda mõistet ei saa mõista nii, et see hõlmab sama õnnetuse tõttu otsesele kannatanule või tema lähedastele kolmandatele isikutele tekitatud muu kahju kohti. Selles kontekstis ei ole oluline, kas väidetav kahju on varaline või mittevaraline.

IV.    Ettepanek

85.      Esitatud põhjendusi arvestades, teen ettepaneku vastata Tribunal di Trieste küsimustele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II”) artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et asukohariigis juhtunud liiklusõnnetuses hukkunu lähedastele nende elukohariigis tekitatud kahju tuleb kvalifitseerida selle sätte tähenduses „kaudseteks tagajärgedeks”. Järelikult tuleb samas sättes osutatud mõistet „riik, kus kahju tekib” liiklusõnnetuse suhtes tõlgendada nii, et see tähendab kohta, kus kahju põhjustanud faktiline asjaolu, see tähendab liiklusõnnetus, avaldas vahetult kahjulikku mõju otsesele kannatanule.


1 –      Algkeel: prantsuse.


2 –      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrus lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II”) (ELT L 199, lk 40, edaspidi „Rooma II määrus”).


3 –      On oluline rõhutada, et Euroopa Kohtul mitte ainult ei ole seni veel olnud võimalust selle sätte ulatuse üle otsustada, vaid et ta ei ole laiemas mõttes veel tõlgendanud Rooma II määrust sisuliselt. Õigupoolest on Euroopa Kohus – peale kohtuotsuse Homawoo (C‑412/10, EU:C:2011:747), mis käsitles nimetatud määruse ratione temporis kohaldatavust – seni üksnes viidanud sellele määrusele (vt kohtuotsused Football Dataco jt C‑173/11, EU:C:2012:642 ja Kainz, C‑45/13, EU:C:2014:7). Tuleb siiski rõhutada, et Rooma II määruse artikli 4 tõlgendamist taotletakse mitme Euroopa Kohtus praegu menetluses oleva kohtuasja raames (vt eelkõige kohtujuristi ettepanek, Szpunar, kohtuasi Prüller-Frey, C‑240/14, EU:C:2015:325; liidetud kohtuasjad C‑359/14 ja C‑475/14, ERGO Insurance jt, ja kohtuasi C‑191/15, Verein für Konsumenteninformation).


4 –      Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42).


5 –      Vt selle kohta esimesed lepinguvälise valdkonna kollisiooninormide ühtlustamise katsed 1972. aastal lepinguliste ja lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatavat õigust käsitleva ühenduse konventsiooni eelnõuga (Revue critique de droit international privé, 1973, lk 209).


6 –      Nendes sätetes esitatud erinormid puudutavad vastavalt „tootja vastutust”, „kõlvatut konkurentsi ning vaba konkurentsi piiravat tegevust”, „keskkonnakahjustusi”, „intellektuaalomandi õiguste rikkumist” ja „töövõitlust”.


7 –      KOM(2003) 427 (lõplik), ettepaneku punkt 2.1.


8 –      EÜT 1980, L 266, lk 1; eestikeelne versioon ELT C 169, 8.7.2005, lk 10. Vt selle kohta pooltel õiguse valiku puudumisel lepingu suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramise üldreegel selle konventsiooni artiklis 4.


9 –      Vt eelkõige parlamendi õiguskomisjoni 27. juuni 2005. aasta raport ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II”) (COM(2003)0427 – C5-0338/2003 – 2003/0168(COD)), milles tehti ettepanek lisada sellesse säte, mille kohaselt „[l]iiklusõnnetusest tingitud kehalise kahju korral ja arvestades liikluskindlustuse direktiivi kohaldavad kohus ja vastutava sõidukijuhi kindlustus kahjuhüvitise ja selle summa arvutamise suhtes kannatanu/ohvri tavapärase elukoha kehtivaid eeskirju, välja arvatud juhul, kui see lahendus on kannatanu/ohvri jaoks ebaõiglane” [mitteametlik tõlge].


10 –      Selle põhjenduse kohaselt peaksid „[ü]htsed normid […] suurendama kohtuotsuste prognoositavust ning tagama mõistliku tasakaalu väidetavalt vastutava isiku ja kahju kannatanud isiku huvide vahel […]”.


11 –      Vt näiteks Boskovic, O., „Loi applicable aux obligations non contractuelles (matières civile et commerciale)”, Répertoire de droit européen, uuendatud 2010. aasta septembris, punkt 26.


12 –      C‑220/88, EU:C:1989:595.


13 –      Ibidem, punktid 23 ja 24.


14 –      Vt üldine ülevaade selle kohtuasja faktiliste asjaolude ajal liikmesriikides kehtinud õigusest, eespool viidatud ettepaneku punktides 34–38.


15 –      Need on Belgia Kuningriik, Tšehhi Vabariik, Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik, Läti Vabariik, Leedu Vabariik, Luksemburgi Suurhertsogiriik, Madalmaade Kuningriik, Austria Vabariik, Poola Vabariik, Sloveenia Vabariik ja Slovaki Vabariik.


16 –      Selle sätte kohaselt ei piira „[k]äesolev määrus […] selliste rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamist, mille osalisteks käesoleva määruse vastuvõtmise ajal on üks või mitu liikmesriiki ning milles on sätestatud lepinguväliste võlasuhetega seotud kollisiooninormid”.


17 –      Vt näiteks Haagi konventsiooni kohaldamise kohta vaatamata Rooma II määruse jõustumisele kohtuotsus Haasová (C‑22/12, EU:C:2013:692, punkt 36).


18 –      Selle kohta otsustas Prantsuse kassatsioonikohtu esimene kolleegium hiljuti kohtuasjas, millel on põhikohtuasjaga teatud sarnasusi, et Haagi konventsioon on Rooma II määruse suhtes ülimuslik (kassatsioonikohtu 1. tsiviilkolleegiumi 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus nr 13-11.932, ECLI:FR:CCASS:2014:C100428).


19 –      Vt ülevaateks sellisel juhul tõstatatud küsimustest eelkõige Malatesta, A., „The Law Applicable to Traffic Accidents”, The Unification of Choice of Law Rules on Torts and Other Non-Contractual Obligations in Europe, 2006, lk 85‑106; Kadner Graziano, T., The Rome II Regulation and the Hague Conventions on Traffic Accidents and Product Liability – Interaction, Conflicts and Future Perspectives, Nederlands Internationaal Privaatrecht. 26e jaarg. 2008, afl. 4, lk 425–429; von Hein, J., „Article 4 and Traffic Accidents”, The Rome II Regulation on the law applicable to non-contractual obligations, 2009, lk 153–173; Nagy, C. I., „The Rome II Regulation and Traffic Accidents: Uniform Conflict Rules with Some Room for Forum Shopping – How So?”, Journal of Private International Law, 6. kd, 2010, nr 1, lk 93–108, ja Papettas, J., „Direct Actions Against Insurers of Intra-Community Cross Border Traffic Accidents: Rome II and the Motor Insurance Directives”, Journal of private international law, 8. kd, 2012, nr 2, lk 297–321.


20 –      Vt KOM(2003) 427 (lõplik), 22.7.2003, lk 12.


21 –      Idem.


22 –      27. septembri 1968. aasta konventsioon kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), mida on muudetud järjestikuste konventsioonidega uute liikmesriikide ühinemise kohta selle konventsiooniga (edaspidi „Brüsseli konventsioon”).


23 –      Vt kohtuotsused Bier, nn Mines de potasse d’Alsace (C‑21/76, EU:C:1976:166, punkt 11), Marinari (C‑364/13, EU:C:1995:289, punkt 10 jj) ja Shevill jt (C‑68/93, EU:C:1995:61, punkt 19 jj)


24 –      Vt selle kohta kohtuotsus Kronhofer (C‑168/02, EU:C:2004:364, punkt 18).


25 –      Vt eelkõige kohtuotsus DFDS Torline (C‑18/02, EU:C:2004:74, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).


26 –      C‑220/88, EU:C:1990:8.


27 –      Kohtuotsus Dumez France et Tracoba, C‑220/88, EU:C:1990:8, punktid 13 ja 14.


28 –      Kohtuotsus Dumez France et Tracoba, C‑220/88, EU:C:1990:8, punkt 20.


29 –      Kohtuotsus Dumez France et Tracoba, C‑220/88, EU:C:1990:8, punkt 21.


30 –      Kohtuotsus Marinari, C‑364/93, EU:C:1995:289.


31 –      Vt nimetatud ettepaneku lk 12.


32 –      Kohtuotsus Marinari (C‑364/93, EU:C:1995:289, punktid 14 ja 15).


33 –      Kohtuotsus Kronhofer (C‑168/02, EU:C:2004:36, punkt 19).


34 –      Kohtuotsus Kronhofer (C‑168/02, EU:C:2004:36, punkt 20).


35 –      Vt Calliess, G.-P., Rome Regulations:Commentary on the European Rules of the Conflict of Laws, 2. trükk, Wolters Kluwer, 2015, lk 498.


36 –      Vt eelkõige Rooma II määruse artiklid 6 (konkurentsitegevus) ja 7 (keskkonnakahjustused).


37 –      Vt analoogia alusel kohtuotsus Dumez France et Tracoba, C‑220/88, EU:C:1990:8, punkt 21.


38 –      Eelotsusetaotlusest nähtub, et Itaalia erakindlustuse seadustiku artikli 283 punktid a ja c näevad ette, et kui kahju tekitanud sõidukit ei tuvastata, hüvitab liiklusõnnetusest tekkinud kahju liiklusohvrite tagatisfond selleks kogu Itaalia territooriumi ulatuses määratud kindlustusseltside kaudu.


39 –      Vt Rooma II määruse ettepanekule lisatud eespool viidatud aruanne, punkt 13.