ÜLDKOHTU OTSUS (kümnes koda laiendatud koosseisus)
17. veebruar 2021(*)
Riigiabi – Prantsuse lennutranspordi turg – Tsiviillennundusmaksu ja lennupiletitelt igakuiselt tasumisele kuuluva solidaarsusmaksu maksmise peatamine ajavahemikul 2020. aasta märtsist detsembrini COVID‑19 pandeemia raames – Otsus jätta vastuväited esitamata – Erakorralise sündmuse tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks ette nähtud abi – Teenuste osutamise vabadus – Võrdne kohtlemine – Prantsuse ametivõimude väljastatud loa omamise kriteerium – Proportsionaalsus – ELTL artikli 107 lõike 2 punkt b – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjas T‑259/20,
Ryanair DAC, asukoht Swords (Iirimaa), esindajad: advokaadid E. Vahida, F.‑C. Laprévote, S. Rating ja I.‑G. Metaxas-Maranghidis,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: L. Flynn, S. Noë ja C. Georgieva-Kecsmar,
kostja,
keda toetab
Prantsuse Vabariik, esindajad: E. de Moustier, C. Mosser, A. Daniel ja M. P. Dodeller,
menetlusse astuja,
mille ese on ELTL artiklil 263 põhinev nõue tühistada komisjoni 31. märtsi 2020. aasta otsus C(2020) 2097 final, mis puudutab riigiabi SA.56765 (2020/N) – Prantsusmaa – COVID‑19 – Lennundusmaksude tasumise peatamine liinilennuettevõtjatel,
ÜLDKOHUS (kümnes koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: president M. van der Woude, kohtunikud A. Kornezov, E. Buttigieg (ettekandja), K. Kowalik‑Bańczyk ja G. Hesse,
kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 23. septembri 2020. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Prantsuse Vabariik teatas 24. märtsil 2020 Euroopa Komisjonile ELTL artikli 108 lõike 3 alusel abimeetmest, mis seisnes tsiviillennundusmaksu ja lennupiletitelt igakuiselt tasumisele kuuluva solidaarsusmaksu tasumise peatamises ajavahemikul 2020. aasta märtsist detsembrini (edaspidi „kõnealune abikava“).
2 Kõnealuse abikava alusel, mille eesmärk on tagada, et lennuettevõtjad, kellel on lennutegevusluba, mis on välja antud Prantsusmaal vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1008/2008 ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (ELT 2008, L 293, lk 3) artiklile 3, (edaspidi „Prantsuse lennutegevusluba“), saaksid säilitada piisava likviidsuse kuni reisipiirangute või –keeldude kaotamiseni ja tavapärase äritegevuse juurde naasmiseni, lükatakse seega nende maksude tasumine edasi kuni 1. jaanuarini 2021 ja jaotatakse maksed siis 24 kuu pikkusele perioodile, nimelt kuni 31. detsembrini 2022. Maksude täpne summa määratakse kindlaks vastavalt veetavate reisijate arvule ja Prantsuse lennujaamast tehtud lendude arvule. Lisaks saavad kõnealusele abikavale tugineda liinilennuettevõtjad, kellel on Prantsuse lennutegevusluba, mis tähendab, et neil on Prantsusmaal „põhitegevuskoht“ (vt allpool punkt 29).
3 Komisjon võttis 31. märtsil 2020 vastu otsuse C(2020) 2097 final, mis puudutab riigiabi SA.56765 (2020/N) – Prantsusmaa – COVID‑19 – Lennundusmaksude tasumise peatamine liinilennuettevõtjatel (edaspidi „vaidlustatud otsus“), milles komisjon jõudis kõigepealt järeldusele, et kõnealune abikava kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, ning hindas seejärel riigiabi kokkusobivust siseturuga konkreetsemalt ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b alusel.
4 Sellega seoses leidis komisjon esiteks, et COVID‑19 epideemia kujutab endast erakorralist sündmust ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b tähenduses ning et selle sündmusega tekitatud kahju ja kõnealuse abikavaga hüvitatud kahju vahel on põhjuslik seos, kuna abikava eesmärk on vähendada lennuettevõtjate likviidsuskriisi, mis on tingitud COVID‑19 pandeemiast, reageerides Prantsuse lennutegevusluba omavate liinilennuettevõtjate rahavoogude vajadustele.
5 Teiseks meenutas komisjon, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et hüvitada on lubatud üksnes erakorralise sündmusega otseselt põhjustatud majanduslikku halvemust ning et hüvitis ei või ületada selle halvemuse summat, ning märkis esimesena, et kõnealune abikava on proportsionaalne oodatava kahju summaga, kuna eeldatav abisumma on väiksem kui kaubanduslik kahju, mis tuleneb COVID‑19 pandeemiast tingitud kriisist.
6 Teisena tõdes komisjon, et kõnealune abikava on selgelt kehtestatud mittediskrimineerivalt, kuna kavast kasusaajate hulka kuulusid kõik lennuettevõtjad, kes on saanud Prantsuse lennutegevusload. Selles osas toonitas komisjon, et asjaolu, et käesolevas asjas anti abi selliste maksude tasumise peatamise teel, mis lasuvad ka nende lennuettevõtjate eelarvel, kes on teistelt liikmesriikidelt saanud lennutegevusload, ei mõjuta kõnealuse abikava mittediskrimineerivat laadi, kuna selle selge eesmärk on hüvitada kahju, mis tekkis Prantsuse lennutegevuslube omavatele lennuettevõtjatele. Seetõttu jääb kõnealuse abikava ulatus proportsionaalseks eesmärgiga hüvitada COVID‑19 pandeemia tõttu tekkinud kahju. Eelkõige aitab abikava Prantsuse lennutegevuslube omavate lennuettevõtjate jaoks säilitada lennundussektori struktuuri. Seetõttu leidis komisjon, et Prantsuse ametiasutused olid selles staadiumis tõendanud, et kõnealune abikava ei ületa kahju, mis on otseselt põhjustatud COVID‑19 pandeemiast tingitud kriisist.
7 Lähtudes Prantsuse Vabariigi võetud kohustustest ja eelkõige kohustusest edastada talle ja kiita heaks üksikasjalik metoodika selle kohta, kuidas see liikmesriik kavatses tagantjärele ja iga abisaaja puhul arvutada COVID‑19 pandeemiast tingitud kriisiga seotud kahju suuruse, otsustas komisjon seega mitte esitada kõnealuse abikava kohta vastuväiteid.
Menetlus ja poolte nõuded
8 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. mail 2020.
9 Hageja esitas samal päeval Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga Üldkohtu kodukorra artiklite 151 ja 152 alusel taotluse lahendada asi kiirendatud menetluses. Üldkohus (kümnes koda) rahuldas 29. mai 2020. aasta otsusega kiirendatud menetluse taotluse.
10 Komisjoni esitatud kostja vastus saabus Üldkohtu kantseleisse 18. juunil 2020.
11 Hageja esitas 30. juunil 2020 kodukorra artikli 106 lõike 2 alusel põhjendatud taotluse kohtuistungi korraldamiseks.
12 Üldkohtu kantseleisse 20. juulil 2020 saabunud dokumendis esitas Prantsuse Vabariik avalduse astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Üldkohtu kantseleisse 28. juulil 2020 saabunud dokumendiga palus hageja kodukorra artikli 144 lõike 7 alusel, et hagiavalduses, hagiavalduse lühendatud versioonis ja nende lisades sisalduvaid teatud andmeid broneeringute arvu ja reisijate eeldatava arvu kohta ei edastataks Prantsuse Vabariigile. Seetõttu lisas ta mittekonfidentsiaalse versiooni hagiavaldusest, hagiavalduse lühendatud versioonist ja lisadest.
13 Üldkohus otsustas kümnenda koja ettepanekul anda kohtuasi kodukorra artikli 28 alusel üle laiendatud kohtukoosseisule.
14 Üldkohtu kümnenda koja laiendatud koosseisus president andis 5. augusti 2020. aasta määrusega Prantsuse Vabariigile loa astuda menetlusse ning otsustas esialgu edastada hagiavaldusest, hagiavalduse lühendatud versioonist ja nende lisadest üksnes hageja esitatud mittekonfidentsiaalsed versioonid ning oodata ära Prantsuse Vabariigi võimalikud seisukohad konfidentsiaalsena käsitlemise taotluse kohta.
15 6. augusti 2020. aasta menetlust korraldava meetmena anti Prantsuse Vabariigile kodukorra artikli 154 lõike 3 alusel luba esitada menetlusse astuja seisukohad.
16 Prantsuse Vabariik esitas 21. augustil 2020 Üldkohtu kantseleisse oma menetlusse astuja seisukohad, esitamata vastuväiteid hageja esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlusele.
17 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
18 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
19 Prantsuse Vabariik palub tunnistada hagi vastuvõetamatuks osas, milles vaidlustatakse abi kui sellise hinnangu põhjendatus, ja jätta hagi ülejäänud osas sisuliselt rahuldamata. Teise võimalusena palub ta jätta hagi tervikuna sisuliselt rahuldamata.
Õiguslik käsitlus
20 Kohane on meenutada, et Euroopa Liidu Kohtul on õigus iga kohtuasja asjaolusid arvestades hinnata, kas hagi võib korrakohase õigusemõistmise kaalutlustel sisulistel põhjustel rahuldamata jätta, ilma et enne lahendataks hagi vastuvõetavuse küsimus (vt selle kohta 26. veebruari 2002. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Boehringer, C‑23/00 P, EU:C:2002:118, punktid 51 ja 52, ning 14. septembri 2016. aasta kohtuotsus Trajektna luka Split vs. komisjon, T‑57/15, ei avaldata, EU:T:2016:470, punkt 84). Seega, arvestades eelkõige kaalutlusi, mis viisid käesoleva kohtuasja kiirendatud menetlemiseni, ning seda, kui oluline on nii hageja kui ka komisjoni ja Prantsuse Vabariigi jaoks kiire sisuline vastus, tuleb kõigepealt analüüsida hagi põhjendatust, ilma et enne lahendataks selle vastuvõetavuse küsimus.
21 Hageja esitab hagi põhjendamiseks neli väidet. Esimese väite kohaselt on sisuliselt rikutud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu ja teenuste osutamise vabaduse põhimõtteid, teise väite kohaselt on kõnealuse abikava proportsionaalsuse hindamisel tehtud ilmne hindamisviga seoses COVID‑19 pandeemia põhjustatud kahjuga, kolmanda väite kohaselt on rikutud ELTL artikli 108 lõikest 2 tulenevaid menetlusõigusi ja neljanda väite kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust.
Esimene väide, mille kohaselt on rikutud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu ja teenuste osutamise vabaduse põhimõtteid
22 Esimene väide koosneb sisuliselt neljast osast, milleks on ELTL artikli 18 rikkumine, proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine, ilmse hindamisvea olemasolu ja teenuste osutamise vabaduse põhimõtte rikkumine, mida riivatakse põhjendamatult. Enne nende analüüsimist tuleb kontrollida, kas järgitud on ELTL artikli 107 lõike 2 punktis b sätestatud tingimusi.
23 ELTL artikli 107 lõike 2 punktist b tuleneb, et „[s]iseturuga sobib kokku […] b) loodusõnnetuste ja erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamiseks antav abi“. Sellega seoses tuleneb kohtupraktikast, et nimetatud sättes on silmas peetud siseturuga kokkusobivat riigiabi tingimusel, et see abi vastab teatud objektiivsetele kriteeriumidele. Sellest nähtub, et juhul, kui need kriteeriumid on täidetud, tuleb komisjonil see abi siseturuga kokkusobivaks tunnistada, ilma et tal oleks selles osas kaalutlusõigust (25. juuni 2008. aasta kohtuotsus Olympiaki Aeroporia Ypiresies vs. komisjon, T‑268/06, EU:T:2008:222, punkt 51; vt selle kohta samuti 17. septembri 1980. aasta kohtuotsus Philip Morris vs. komisjon, 730/79, EU:C:1980:209, punkt 17).
24 Seepärast võib selle sätte mõttes hüvitada vaid loodusõnnetuste või muude erakorraliste sündmustega otseselt tekitatud majandusliku kahju. Järelikult peab erakorralise sündmusega tekitatud kahju ja riigiabi vahel olema otsene seos ning vajalik on tekkinud kahju võimalikult täpne hindamine (vt 23. veebruari 2006. aasta kohtuotsus Atzeni jt, C‑346/03 ja C‑529/03, EU:C:2006:130, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).
25 Komisjon peab seejärel kontrollima, kas kõnealuseid abimeetmeid on võimalik kasutada erakorraliste sündmuste tekitatud kahju hüvitamiseks või mitte, ning tühistab üldmeetmed, mis ei sõltu sellistest sündmustest väidetavalt põhjustatud kahjust (vt selle kohta 1. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Larko vs. komisjon, T‑423/14, EU:T:2018:57, punkt 38). Samuti peab asjaomane liikmesriik piirama hüvitise summat sellega, mis on vajalik kõnealuse meetmega soodustatud isikutele tekitatud kahju hüvitamiseks.
26 Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et COVID‑19 pandeemia kujutab endast erakorralist sündmust ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b tähenduses. Vaidlustatud otsuses on komisjoni otsustuspraktikal põhinevad kriteeriumid erakorralise sündmuse kohta esitatud punktis 29 ning seejärel on selgitatud, millises osas COVID‑19 pandeemia nendele kriteeriumidele vastab. Ilma et hageja oleks sellele vastu vaielnud, väitis viimane siiski kohtuistungil, et kõnealuse sündmusena käsitasid oma menetlusdokumentides komisjon ja Prantsuse Vabariik selle liikmesriigi võetud transpordipiiranguid ja isolatsiooninõudeid, mitte aga pandeemiat ennast. Tegelikult, nagu komisjon kostja vastuse punktis 35 märgib ja mida on selgitatud joonealuses märkuses nr 18, loetakse nimetatud pandeemiat ja Prantsuse ametivõimude poolt pandeemia seljatamiseks võetud meetmeid tervikuna kõnealuseks erakorraliseks sündmuseks, nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktide 15 ja 50 sõnaselgest sõnastusest. Need erakordselt piiravad meetmed, eelkõige arvestades minemise ja tulemise vabadust nii Prantsusmaal kui ka Euroopa Liidus, on tingitud üksnes soovist piirata pandeemia levikut. Pandeemia dikteeris kõnealused meetmed, kusjuures need ise mõjutasid Prantsuse turul tegutsevaid lennuettevõtjaid. Põhjuslik seos erakorralise sündmuse ja kahju vahel on seega katkematu. Sarnane lähenemine tuleneb pealegi kohtupraktikast. Nii märkis Üldkohus 25. juuni 2008. aasta kohtuotsuses Olympiaki Aeroporia Ypiresies vs. komisjon (T‑268/06, EU:T:2008:222, punkt 49), et komisjon oli õigesti meelde tuletanud, et Ameerika Ühendriikide õhuruumi sulgemine 11.–14. septembrini 2001 oli erakorraline sündmus, ning järeldas, et erakorraliseks sündmuseks ei kvalifitseeritud mitte üksnes rünnakud, vaid ka õhuruumi sulgemine.
27 ELTL artikli 107 lõike 2 punktis b nõutav põhjuslik seos on seega tuvastatud COVID‑19 pandeemia ning Prantsuse ametiasutuste võetud piirangute ja isolatsioonimeetmete ning Prantsusmaal tegutsevatele lennuettevõtjatele tekkinud majandusliku kahju vahel, kuna lennutransport, eelkõige reisijatevedu (vt vaidlustatud otsuse punktid 35–37) kukkus Prantsuse territooriumil peaaegu nulltasemele.
Esimese väite kolm esimest osa, mille kohaselt on rikutud ELTL artiklit 18 ja proportsionaalsuse põhimõtet ning on tehtud ilmne hindamisviga
28 Esimesena tuleb märkida, et käesolevas asjas kõnealune abikava seisneb lennundusmaksude tasumise peatamises nendel lennuettevõtjatel, kellel on Prantsuse lennutegevusluba, mis tähendab, et nende „põhitegevuskoht“ on Prantsusmaal (vt allpool punkt 29). See kava on ajaliselt piiratud, sest see puudutab nende maksude suurust, mis tavaliselt oleks tulnud tasuda igakuiselt ajavahemikul märtsist kuni detsembrini 2020. Nagu nähtub eespool punktist 2, viitab mõiste „Prantsuse lennutegevusluba“ Prantsuse ametiasutuste poolt määruse nr 1008/2008 artikli 3 alusel väljastatud loale.
29 Teisena tuleb märkida, et määruse nr 1008/2008 artikli 2 punktis 26 on „põhitegevuskoht“ määratletud kui liidu lennuettevõtja peakontor või registreeritud asukoht, mis asub liikmesriigis, kus toimub selle lennuettevõtja põhiline finantstegevus ja tegevuse juhtimine, sealhulgas jätkuva lennukõlblikkuse korraldamine. Põhitegevuskoha mõiste vastab praktikas vedaja registrijärgsele asukohale (vt selle kohta 18. märtsi 2014. aasta kohtuotsus International Jet Management, C‑628/11, EU:C:2014:171, punkt 66). Seega on tõsi, nagu väidab hageja, et selle määruse alusel on konkreetsel juriidilisel isikul lubatud luua vaid üks põhitegevuskoht ning seejärel on selle liikmesriigi ametivõimul, mille territooriumil see põhitegevuskoht asub, võimalik väljastada vaid üks lennutegevusluba. Siiski on lennuettevõtjal võimalik saada mitu luba, kui ta asutab mitu eraldiseisvat juriidilist isikut, näiteks tütarettevõtjad.
30 Neid täpsustusi arvesse võttes tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt selgub aluslepingu üldisest ülesehitusest, et ELTL artiklis 108 kirjeldatud menetlus ei tohi kunagi anda tulemust, mis on vastuolus aluslepingu konkreetsete sätetega. Seetõttu ei või komisjon tunnistada siseturuga kokkusobivaks riigiabi, mille teatavad tingimused on vastuolus aluslepingu muude sätetega. Samuti ei või komisjon tunnistada siseturuga kokkusobivaks riigiabi, mis mingil moel rikub liidu õiguse üldpõhimõtteid, näiteks võrdse kohtlemise põhimõtet (15. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Nuova Agricast, C‑390/06, EU:C:2008:224, punktid 50 ja 51).
31 Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et Prantsuse lennutegevusluba kui abikõlblikkuse kriteerium toob endaga kaasa selle, et lennuettevõtjaid, kelle põhitegevuskoht on Prantsusmaal ja kes saavad kasutada maksete peatamist, mida võimaldab riik, koheldakse erinevalt sellistest lennuettevõtjatest, kelle põhitegevuskoht on muus liikmesriigis ning kes teenuste osutamise vabaduse ja asutamisvabaduse raames tegutsevad Prantsusmaal, pakkudes lende Prantsusmaale ja Prantsusmaalt, ning kes maksete peatamist kasutada ei saa.
32 Kui eeldada, nagu kinnitab hageja, et seda erinevat kohtlemist võib samastada diskrimineerimisega ELTL artikli 18 esimese lõigu tähenduses, siis tuleb rõhutada, et selle sätte kohaselt on aluslepingute kohaldamisalas keelatud igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel, „ilma et see piiraks aluslepingutes sisalduvate erisätete kohaldamist“. Seega tuleb kontrollida, kas selline erinev kohtlemine on lubatud ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b alusel, mis on vaidlustatud otsuse õiguslik alus. See analüüs eeldab ühelt poolt, et kõnealuse abikava eesmärk vastab viimati nimetatud sätte nõuetele, ja teiselt poolt, et abi andmise viis ei lähe kaugemale sellest, mis on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik.
33 Esiteks, mis puudutab kõnealuse abikava eesmärki, siis tuleb tõdeda, et vastavalt ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b sõnastusele on selleks eesmärgiks lennutranspordi sektoris üldiselt hüvitada kahju, mis tekkis asjaomase erakorralise sündmuse tõttu. Järelikult ei ole kõnealuse abikava spetsiifiline eesmärk säilitada Prantsusmaal lennundusturu struktuur kui selline, nagu väidab hageja (hagiavalduse punkti 66 algus), vaid pigem – nagu komisjon õigesti märgib – tasumise peatamise teel vähendada nende lennuettevõtjate finantskoormust, keda on rängalt riivanud transpordipiirangud ja isolatsiooninõuded, mille Prantsuse Vabariik võttis COVID‑19 pandeemia seljatamiseks (vt selle kohta vaidlustatud otsuse punktid 2 ja 3 pealkirjaga „Meetme eesmärk“), ning täpsemalt maksualaste meetmete abil anda kahe kõnealuse lennundusmaksu puhul, mis tuleb tasuda perioodi eest 2020. aasta märtsist kuni detsembrini, maksepikendus nendele lennuettevõtjatele, kellel on Prantsuse lennutegevusluba, see tähendab mitte liikmesriigi luba, nagu hageja soovib jätta muljet, vaid hoopis liidu lennutegevusluba, mille Prantsuse ametiasutused on väljastanud määruse nr 1008/2008 alusel. Kuna vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal olid need transpordipiirangud ja isolatsiooninõuded juba viinud selleni, et suur hulk lennukitest jäeti maale, ning kuna olukord seejärel üha halvenes, mistõttu isolatsiooniperioodi kõrgajal suleti Prantsuse territooriumil lennujaamad ning tühistati peaaegu kõik planeeritud lennud, siis ilmneb, et sellise meetme nagu kõnealune abikava eesmärk on tõepoolest leevendada kahju, mis asjaomasel territooriumil tegutsevad lennuettevõtjad said transpordipiirangute ja isolatsiooni tõttu, mille otsustas Prantsuse Vabariik.
34 Tuleb tõdeda, et kuna tõendatud on asjaolu, et esines erakorraline sündmus seoses kahjuga, mida kõnealuse abikavaga püütakse hüvitada, ning kuna täpsemalt on selle kava eesmärk leevendada nende lennuettevõtjate finantskoormust, keda raskelt riivavad transpordipiirangud ja isolatsiooninõuded, mille Prantsuse Vabariik võttis COVID‑19 pandeemia seljatamiseks, siis vastab kõnealuse abikava eesmärk ELTL artikli 107 lõike 2 punktis b sätestatud tingimustele.
35 Teiseks, mis puudutab selle analüüsimist, et abi andmise reeglid ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik kõnealuse abikava eesmärgi saavutamiseks ja ELTL artikli 107 lõike 2 punktis b sätestatud tingimuste täitmiseks, siis tuleb esitada järgmised kaalutlused.
36 Esimesena, mis puudutab abikava sobivust, siis tuleb märkida, et kõnealuse abikava tingimused seisnevad maksu ajutises sissenõudmata jätmises sel teel, et tasumisest vabastatakse abikõlblikud ettevõtjad, see tähendab ettevõtjad, kellel on Prantsuse lennutegevusluba.
37 Järelikult ühest küljest ei toimu kahju hüvitamine nii, et abi andmise kriteeriumi kui sellisena võetakse arvesse kahju kannatanud isikute riikkondsust, vaid see nõuab institutsionaalset seost transpordipiirangutest ja isolatsiooninõuetest tingitud kahju tekkimise kohaga, see tähendab põhitegevuskohaga, kuna kõnealuse abikava abikõlblikkuse kriteeriumiks on Prantsuse lennutegevusloa väljastamine, mis eeldab, et lennuettevõtja põhitegevuskoht asub Prantsusmaal. Teisest küljest on see seos tegelikult ka ajaline, sest nagu hageja märgib hagiavalduse punktis 59, ei ole teise liikmesriigi loa saamine lihtne, kuna lennuettevõtja ei pea sel juhul mitte ainult üle viima oma põhitegevuskohta, vaid esitama ka uue lennutegevusloa taotluse, samas kui teenuste osutamine võib lõppeda järgmisel päeval. Seega on mõistetav, et asjaomane liikmesriik soovib veenduda, et kõnealuse abikava alusel abikõlblikud lennuettevõtjad asuvad riigis püsivalt, selleks et nad saaksid viibida Prantsuse territooriumil, mis võimaldab järgida neile võimaldatud maksude edasilükkamise tingimusi, mistõttu maksutulu jääb keskpikas perspektiivis võimalikult vähe saamata. Prantsuse lennutegevusloa omamise kriteerium võimaldab aga sellega, et lennuettevõtjate põhitegevuskoht peab olema Prantsuse territooriumil, veenduda selles, et viimased asuvad teataval määral, vähemalt haldamise ja finantseerimise mõttes püsivalt riigis, mis lubab abi andva liikmesriigi ametiasutustel kontrollida, mil viisil abisaajad abi kasutavad, mida ei oleks võimalik teha, kui Prantsuse Vabariik oleks kehtestanud mõne muu kriteeriumi, mille kohaselt oleksid abikõlblikud sellised lennuettevõtjad, kes Prantsuse territooriumil tegutsevad mõne teise liikmesriigi väljastatud lennutegevusloa alusel, nagu hageja, sest teenuste osutamine on määratluselt rohkem kindlusetu oma kestuse poolest, kuna see võib lõppeda väga lühikese aja jooksul või isegi kohe.
38 Teisena tuleb märkida, et abi andmise reeglid, mis on maksuõiguslikud, väljendavad Prantsuse ametiasutuste võimalust ja kohustust viia läbi abisaajate finantskontroll. Selline võimalus ja kohustus on aga olemas üksnes Prantsuse lennutegevusluba omavate lennuettevõtjate suhtes, kuna ainult Prantsuse ametiasutused on pädevad kontrollima viimaste majanduslikku olukorda vastavalt kohustustele, mis tulenevad eelkõige määruse nr 1008/2008 artiklist 5 ja artikli 8 lõikest 2, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse punktis 46. Selles punktis on nimelt märgitud, et kõnealune abikava „näeb ette ka selle, et abi saava ettevõtja ärikahjumi hindab ja liigendab tagantjärele [t]siviillennunduse [p]eadirektoraat 2020. aasta kinnitatud ja auditeeritud tegevusaruande alusel, mille esitavad kõik abi saanud lennuettevõtjad“, ning et „[a]bi andmine sõltub sellest, kas liinilennuettevõtjad on esitanud kahju arvutamiseks vajalikud tõendid“. Seevastu ei ole Prantsuse ametiasutustel nimetatud määruse alusel mingit pädevust kontrollida nende lennuettevõtjate finantsolukorda, kellel ei ole Prantsuse lennutegevusluba.
39 Kolmandana tuleb märkida, et kuigi on küll tõsi, et Euroopa Kohus on leidnud, et praktikas vastab põhitegevuskoha mõiste registrijärgse asukoha mõistele (vt eespool punkt 29) ning et registrijärgse asukoha muutmine võib toimuda suhteliselt kiiresti, ei saa tähelepanuta jätta, et määruse nr 1008/2008 artikli 2 punkt 26 sisaldab muid täpsustusi, eelkõige seoses asjaoluga, et jätkuva lennukõlblikkuse korraldamine peab toimuma põhitegevuskohas, st käesoleval juhul Prantsusmaal. Seda kaalutlust toetab määruse nr 1008/2008 artikkel 5 (mis käsitleb lennutegevusloa andmise finantstingimusi), artikkel 7 (mis käsitleb hea maine tõendamist) ja artikkel 8 (mis käsitleb lennutegevusloa kehtivust). Need sätted kehtestavad Prantsuse lennutegevusluba omavate lennuettevõtjate ja Prantsuse ametiasutuste vahel vastastikused regulatiivsed kohustused ning seega nende vahel spetsiifilise ja püsiva seose, mis sobivalt vastab ELTL artikli 107 lõike 2 punktis b sätestatud tingimustele, mis nõuavad, et abiga hüvitatakse erakorraliste sündmuste tekitatud kahju. Lisaks ei saa asjaomase liikmesriigiga selle seose kadumine, mis seisneb põhitegevuskoha üleviimises teise liikmesriiki, piirduda pelgalt registrijärgse asukoha muutmisega, kuna nagu hageja hagiavalduse punktis 59 ise märgib, peab lennuettevõtja lisaks tegema viimati nimetatud riigis kõik haldustoimingud, et saada uus lennutegevusluba, ja täitma kõik selle loa saamiseks vajalikud tingimused, kusjuures tema uue põhitegevuskoha tunnustamine on selles protsessis vaid üks osa.
40 Seega on kindel, et seda kriteeriumi kehtestades soovis Prantsuse Vabariik sisuliselt tagada, et tema ja nende lennuettevõtjate vahel, kellel maksude tasumise kohustus peatatakse, oleks püsiv seos, mis väljendub selles, et selle riigi territooriumil asub oluline juriidiline üksus, nimelt nende ettevõtjate põhitegevuskoht, mis ei oleks nii olnud lennuettevõtjate puhul, kes tegutsevad mõne muu liikmesriigi väljastatud loa alusel, kuna viimased ei kuulu Prantsuse ametivõimude finantsjärelevalve ja hea maine kontrolli alla määruse nr 1008/2008 tähenduses ning kus nende olukorras puudub vastastikune püsiv ja spetsiifiline seos selle muu liikmesriigi ja nende lennuettevõtjate vahel, kellel on selle liikmesriigi väljastatud lennutegevusluba.
41 Seega kuna kõnealuse abikavaga antakse abi üksnes nendele lennuettevõtjatele, kellel on Prantsuse lennutegevusluba, kuna neid ühendavad Prantsuse majandusega püsivad ja vastastikused seosed, on abikava sobiv, et saavutada eesmärk heastada kahju, mis on tingitud erakorralisest sündmusest ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b tähenduses.
42 Eespool toodud kaalutlustest ilmneb, et hageja väidab ekslikult, et kuna tema põhitegevuskoht asub Iirimaal, tal on reisijateveo turul lähte- ja sihtkohaga Prantsusmaa märkimisväärne turuosa suurusega ligikaudu 7%, ta on seal suuruselt kolmas lennuettevõtja ja ta kuulub Prantsuse lennundusturu struktuuri alates 1997. aastast (hagiavalduse punkt 66), siis tegi komisjon hindamisvea, kui ta jättis välja sellised lennuettevõtjad nagu hageja ise, sest asjaomasel liikmesriigil puuduvad mõne muu liikmesriigi väljastatud lennutegevusloa alusel tegutsevate äriühingute puhul vahendid, mis võimaldaksid teha vaidlustatud otsuse punktis 46 kirjeldatud kontrolle. Lisaks puudutab see turuosa üksnes reisijate õhuvedu, välja arvatud lastivedu, ja hõlmab määratluselt erakorralisele sündmusele eelnevat perioodi, samas kui eespool punktis 24 viidatud kohtupraktika kohaselt tuleb tekkinud kahju hinnata võimalikult täpselt.
43 Neljandana on kohane märkida, et mis puudutab kõnealuse abikava proportsionaalsust, siis tuleb tõdeda, et lähtudes Prantsuse lennutegevusloa kriteeriumist, otsustas asjaomane liikmesriik, võttes arvesse – nagu komisjon õigesti rõhutab – seda, et liikmesriikidel ei ole piiramatuid vahendeid, kõnealust abikava kohaldada üksnes nende lennuettevõtjate suhtes, keda kõige enam puudutasid transpordipiirangud ja isolatsiooninõuded, mille oli võtnud see riik ja mis määratluselt avaldas mõju tema territooriumil. Nagu komisjon väidab kostja vastuses, tegi Air France 2019. aastal 98,83% oma lendudest Prantsusmaal, lähte- ja sihtkohaga Prantsusmaa, Transavia.com 97,05% oma lendudest ning Hop!, Aigle Azur, Air Corsica, Corsair, XL Airways France jne 100% oma lendudest. Vastupidi moodustasid lennud Prantsusmaal, sihtkohaga Prantsusmaa ja lähtekohaga Prantsusmaa palju väiksema osa teiste ettevõtjate tegevusest, näiteks 22,99% easyJeti puhul, 8,3% hageja puhul, 18,93% Vueling airlinesi puhul jne.
44 Nendest andmetest nähtub, et proportsionaalselt puudutasid meetmed abikõlblikke lennuettevõtjaid palju rohkem kui hagejat, kelle tegevusest viimaste esitatud andmete põhjal leidis vaid 8,3% ulatuses aset Prantsusmaal, lähte- ja sihtkohaga Prantsusmaa, samas kui teatavatel abikõlblikel lennuettevõtjatel oli see 100%.
45 Viiendana tuleb märkida, et hageja pakub välja alternatiivse abikava hüpoteesi, mis põhineb lennuettevõtjate vastavatel turuosadel. Kohtuistungil viitas hageja muudele võimalikele kriteeriumidele, nagu lennureisijate arv või marsruudid.
46 Kohtupraktika kohaselt ei pea komisjon siiski abstraktselt seisukohta võtma kõigi alternatiivsete meetmete kohta, mida võidakse ette näha, sest kui asjaomane liikmesriik peab üksikasjalikult esitama põhjused, mille tõttu kõnealune abikava vastu võeti, eelkõige valitud abikõlblikkuse kriteeriumide osas, ei pea ta positiivselt tõendama, et ükski muu mõeldav meede, mis on oma olemuselt hüpoteetiline, ei võimalda taotletavat eesmärki paremini tagada. Kui liikmesriigil sellist kohustust ei ole, puudub hagejal alus paluda Üldkohut kohustada komisjoni, et viimane asendaks liikmesriigi ametivõime selle normatiivse uurimisülesande täitmisel, selleks et analüüsida kõiki võimalikke alternatiivseid meetmeid (vt selle kohta 6. mai 2019. aasta kohtuotsus Scor vs. komisjon, T‑135/17, ei avaldata, EU:T:2019:287, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Igal juhul tuleb märkida, et eespool punktides 37–41 märgitud põhjustel ei oleks abikava laiendamine ettevõtjatele, kes ei asu Prantsusmaal, võimaldanud nii täpselt ja ilma liigse hüvitamise ohuta saavutada selle kava eesmärki, sest nagu on toonitatud eespool punktis 42, ei oleks nõue võtta arvesse Prantsusmaad puudutavat lennutransporti, lähtudes selle terviklikkusest, mitmekesisusest ja kestusest, olnud nõuetekohaselt tagatud, kui kohaldatud oleks hageja pakutud kriteeriume, mistõttu käitus komisjon õigesti, kui ta jättis need heaks kiitmata.
48 Järelikult järgis asjaomane liikmesriik, kui ta kõnealuses abikavas keskendus ühele majandussektoritest, mida kõige enam puudutasid transpordipiirangute ja isolatsiooninõuete tagajärjed, nimelt lennutranspordisektorile, ning määratles selles sektoris sihtgrupina need lennuettevõtjad, kellel on Prantsuse lennutegevusluba, eespool punktis 32 meenutatud kohtupraktika nõudeid ning komisjonil puudus põhjus seda piiritlemist karistada, tingimusel et selle abikõlblikkuse kriteeriumi kohaldamine võimaldas tagada kõnealuse abikava proportsionaalsuse.
49 Komisjon kiitis vaidlustatud otsuses seega heaks abikava, mille eesmärk oli tõepoolest hüvitada kahju, mis on põhjustatud erakorralisest sündmusest, mis seisnes COVID-19 pandeemia tekkimises ning Prantsuse Vabariigi vastusena sellele võetud piirangutes ja isolatsiooninõuetes, ning mille abi andmise reeglid ei ületa seda, mis on vajalik abikava eesmärgi saavutamiseks. Seega tuleb eespool punktis 32 meenutatud põhimõtteid arvestades tõdeda, et tagajärjed, mis nimetatud kaval on seetõttu, et Prantsuse ametiasutused piirasid selle kohaldamisala Prantsuse lennutegevusluba omavate lennuettevõtjatega, ei riku ELTL artikli 18 esimest lõiku pelgalt seetõttu, et see soodustab lennuettevõtjaid, kelle põhitegevuskoht on Prantsuse territooriumil.
50 Eespool toodust tuleneb, et kõnealuse abikava eesmärk vastab ELTL artikli 107 lõike 2 punktis b ette nähtud erandi nõuetele ja et abi andmise reeglid ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik selle eesmärgi saavutamiseks.
51 Järelikult tuleb esimese väite kolm esimest osa tagasi lükata, ilma et oleks vaja lahendada küsimus hagiavalduse lisade A.3.1 ja A.3.2 vastuvõetavuse kohta, mis sisaldavad hageja ekspertide koostatud aruandeid, mille komisjon vaidlustas.
Esimese väite neljas osa, mille kohaselt on rikutud teenuste osutamise vabaduse põhimõtet, mida põhjendamatult kahjustatakse
52 Hageja meenutab esiteks, et teenuste osutamise vabaduse piirang on õiguspärane, kui see on põhjendatud ülekaaluka üldise huviga, mis ei ole diskrimineeriv, ning on vajalik ja proportsionaalne taotletava üldise huvi eesmärgiga, ning teiseks, et need tingimused on kumulatiivsed ja piirang on põhjendamatu, kui üks neist ei ole täidetud. Sellise olukorraga ongi käesoleval juhul tegemist. Kõigepealt on kõnealune abikava diskrimineeriv, kuna see kohtleb lennuettevõtjaid erinevalt sõltuvalt liikmesriigist, kes väljastas liidu lennutegevusloa, samas kui kõigile Prantsusmaal tegutsevatele liidu lennuettevõtjatele on tekkinud kahju, mille põhjustas COVID-19 pandeemia ja mida kõnealuse abikavaga püütakse hüvitada, ning nad moodustavad osa lennundussektori struktuurist, mille säilitamine on selle kava eesmärk. Järgmiseks leiab hageja, et kõnealune abikava ei ole proportsionaalne, sest see läheb kaugemale sellest, mis on vajalik selle eesmärgi saavutamiseks, kuna viimati nimetatud eesmärki, milleks on hüvitada COVID-19 epideemia põhjustatud kahju ja säilitada lennundussektori struktuur, oleks võimalik saavutada, kahjustamata teenuste osutamise vabadust, kui abi antakse kõigile Prantsusmaal tegutsevatele lennuettevõtjatele, olenemata sellest, milline liikmesriik on andnud neile liidu lennutegevusloa, võttes kõnealuses abikavas pelgalt arvesse nende üldist panust asjaomaste maksude tasumisel.
53 Lõpuks ei muuda üldise huvi eesmärk, milleks on COVID-19 pandeemia tõttu lennundussektorile tekkinud kahju hüvitamine, selle struktuuri säilitamise eesmärgil vajalikuks abistada üksnes neid lennuettevõtjaid, kellel on Prantsuse lennutegevusluba, kuna lennuettevõtjad, kes tegutsevad Prantsusmaal mõne teise liikmesriigi väljastatud loa alusel, on sama olulised lennundussektori struktuuri jaoks Prantsusmaal ja kogu liidus. Seevastu tooks riigisiseste lennuettevõtjate abistamine kaasa siseturu killustumise ja teiste liikmesriikide konkurentide kõrvaldamise, nõrgendaks konkurentsi, suurendaks COVID-19 pandeemia põhjustatud kahju, kahjustaks seeläbi lennundussektori struktuuri, mida kõnealune abikava peab säilitama, ja piiraks liidu vedajate õigusi vabalt osutada siseturul lennutransporditeenuseid, olenemata neile loa andnud liikmesriigist.
54 Kõigepealt tuleb osas, milles hageja tugineb oma argumentides abikavast tuleneva diskrimineerimise olemasolule ja sellele, et abikava ei ole proportsionaalne, viidata esimese väite kolme esimese osa analüüsile.
55 Mis puudutab ELTL artiklit 56, siis tuleb tuvastada, et vastavalt ELTL artikli 58 lõikele 1 käsitletakse transporditeenuste osutamise vabadust transpordi jaotise sätetes, see tähendab EL toimimise lepingu VI jaotises. Transporditeenuste osutamise vabadusele kohaldatakse esmases õiguses seega erinorme (18. märtsi 2014. aasta kohtuotsus International Jet Management, C‑628/11, EU:C:2014:171, punkt 36). Järelikult ei ole ELTL artikkel 56 lennuliikluse valdkonnas kohaldatav (25. jaanuari 2011. aasta kohtuotsus Neukirchinger, C‑382/08, EU:C:2011:27, punkt 22).
56 Seega võib lennutransporditeenuste liberaliseerimise meetmeid võtta ainult ELTL artikli 100 lõike 2 alusel (18. märtsi 2014. aasta kohtuotsus International Jet Management, C‑628/11, EU:C:2014:171, punkt 38). Liidu seadusandja võttis määruse nr 1008/2008 vastu selle sätte alusel, mille eesmärk on just määratleda teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise tingimused lennutranspordisektoris (vt analoogia alusel 6. veebruari 2003. aasta kohtuotsus Stylianakis, C‑92/01, EU:C:2003:72, punktid 23 ja 24). Siiski tuleb tõdeda, et hageja ei väida, et seda määrust oleks rikutud.
57 Igal juhul, kuigi on tõsi, et kõnealuse abikava ulatuse määratlemise tõttu jäeti hageja ilma Prantsuse Vabariigi pakutud meetmest, millega peatatakse kõnealuste maksude kogumine, ei tõenda hageja, kuidas see välistamine võib pärssida tema tahet osutada teenuseid siht- ja lähtekohaga Prantsusmaal. Hageja ei ole nimelt välja toonud faktilisi ega õiguslikke asjaolusid, mis kinnitavad, et kõnealusel abikaval on piirav mõju, mis läheb kaugemale sellest, mis toob kaasa ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud keelu, kuid mis – nagu esimese väite kolmes esimeses osas on otsustatud – on siiski vajalikud ja proportsionaalsed, selleks et hüvitada kahju, mis on tekitatud pandeemias seisneva erakorralise sündmusega lähtuvalt ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b nõuetest.
58 Kõigest eespool toodust tuleneb, et esimese väite ühegi osaga ei saa nõustuda ja seega tuleb see väide tagasi lükata.
Teine väide, mille kohaselt on komisjon teinud ilmse hindamisvea, kui ta analüüsis abi proportsionaalsust COVID-19 kriisist tingitud kahju suhtes
59 Teises väites kinnitab hageja, et komisjon ei analüüsinud abisaajatele antud eelise väärtust nõuetekohaselt ja et ta on seega teinud ilmse hindamisvea.
60 Sellega seoses meenutab hageja eelkõige, et vaidlustatud otsuses hindas komisjon abi suuruse proportsionaalsust COVID‑19 kriisist tingitud kahju suhtes ning jõudis järeldusele, et abi suurus oli 29,9 miljonit eurot. See summa arvutati selleks, et kajastada intressi summat, mida abisaajad oleksid pidanud maksma, et saada maksude summa ulatuses likviidseid vahendeid, mille tasumine abi saamise teel edasi lükati. Selline arutluskäik on hageja arvates aga kahest aspektist ilmselgelt ekslik.
61 Nimelt nähtub vaidlustatud otsuse punktist 47 esiteks, et komisjoni poolt abi suuruse arvutamine põhineb Euribori (Euro interbank offered rate) sellise viitemäära kohaldamisel, mida on suurendatud 1000 baaspunkti võrra ja mis kooskõlas komisjoni teatisega viite- ja diskontomäärade arvutamise meetodi läbivaatamise kohta (ELT 2008, C 14, lk 6) vastab sellise väikese tagatisega laenu võimalikule turumäärale, mis antakse laenusaajale, kes kuulub mõiste „nõrk/finantsraskused (CCC ja madalam)“ kategooriasse. Hageja märgib ühest küljest, et see arvutus tugineb tõendamata oletusele, et turul on veel laenuandjaid, kes on praegu valmis andma abikõlblikele lennuettevõtjatele sellistega intressimääradega likviidseid vahendeid, ja teisest küljest, et komisjon ei selgita, miks see oletus on mõistlik. Lisaks on hageja sõnul veel üks usutav eeldus, et kõnealuse abikava alusel abi saajatele ei oleks ükski laenuandja likviidseid vahendeid andnud, mis komisjoni väljakujunenud otsustuspraktika kohaselt tähendab, et hüvitisena arvesse võetav abisumma on sama suur kui pakutud likviidsete vahendite nominaalsumma. Selle põhjal on arvesse võetava hüvitise tegelik summa palju suurem ja ulatub 200,1 miljoni euroni.
62 Teiseks leiab hageja, et komisjon on hüvitise arvutamisel arvesse võtnud rahavoogudega seotud eelist, kuid jätab kõrvale ühe teise eelise, mis on kõnealuse abikava alusel abisaajatele antud, nimelt konkurentsieelise, mis tuleneb selle diskrimineerivast laadist, kuna kõnealusest abikavast saavad kasu üksnes lennuettevõtjad, kellel on liidu lennutegevusluba, mille väljastab Prantsuse Vabariik. Nimelt pakub ta viimastele rahavoogude tugevdamist just siis, kui liiklus taastub, st COVID‑19 pandeemiast tingitud kriisi eeldatavas lõpus, seades halvemasse olukorda nende konkurendid, kes peavad jätkuvalt tasuma samu makse. Seega on sellel konkurentsieelisel samuti väärtus, mis abisaajate jaoks väljendub suuremate turuosade omandamises kui need, mida neil muidu oleks võimalik saada.
63 Seetõttu leiab hageja, et komisjoni analüüs kahju hüvitamise sobivuse kohta on puudulik, kuna kahju ja hüvitise võrdlemisel on üht elementi alahinnatud. Lisaks ei saa vaidlustatud otsuse resolutsioonis kehtestatud tagasinõudmise tingimused seda lünka kõrvaldada, kuna need ei viita abisaajatele antud konkurentsieelisele.
64 Komisjon, keda toetab Prantsuse Vabariik, nende argumentidega ei nõustu.
65 Kõigepealt tuleb viidata seisukohtadele, mis esitati enne vastuseks esimesele väitele seoses kõnealuse abikava proportsionaalsusega (vt eespool punktid 35–49).
66 Edasi, mis puudutab teise väite esimest osa, mille kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga ja rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, kuna komisjon võttis kõnealuse abikava summa kindlaksmääramisel arvesse üksnes nominaalsummat, mis tuleneb maksu tasumise tähtaja edasilükkamisest, mis on tingitud maksude tasumise peatamisest, mis viib selleni, et kõnealuse abikava summa on erakorralisest sündmusest tuleneva kahju katmisel ülemäärane hüvitis, siis tuleb esile tuua järgmised asjaolud.
67 Esiteks ei ole hageja märkinud, et maksude tasumise peatamisest tulenev maksukoormuse ülekandmine puudutab üksnes lennundusmakse, mitte aga kõiki makse, mida peavad abikõlblikud lennuettevõtjad tasuma. Kuna aga selline maks nagu äriühingu tulumaks tasuti 2019. aasta majandusaasta eest 2020. aastal, siis peavad kõnealuse abikava alusel abikõlblikud ettevõtjad, kes peavad Prantsusmaal maksu tasuma seetõttu, et neil on seal põhitegevuskoht, jätkuvalt täitma teatavaid maksukohustusi, mida hagejal ei ole, kuna viimane tegutseb teenuste osutajana teisest liikmesriigist või asutamisvabadusele tuginedes.
68 Teiseks, nagu komisjon vaidlustatud otsuses väidab, on erakorralise sündmuse tõttu kõnealuse abikava alusel abisaajatele tekkinud kahju suurus väga suure tõenäosusega nominaalselt suurem kui kõnealuse abikava kogu nominaalsumma (ligikaudu 680 miljonit eurot 200,1 miljoni euro asemel), mistõttu tuleb selgelt välistada võimalik üleliia suure hüvitise maksmine.
69 Kolmandaks, isegi kui hageja viitab õigesti pankade võimalikule paindlikkusele või igal juhul suurele ettevaatlikkusele pandeemia kontekstis, ei ole tal alust lähtuda eeldusest, et pangad laenusid üldse ei väljasta. Lisaks asjaolule, et – nagu komisjon õigesti meenutab – tõendamiskohustus lasub hagejal, kes peab seega tõendama, et komisjoni hinnang on ebausaldusväärne, tuleb tõdeda, et väide, mille kohaselt abikõlblikele lennuettevõtjatele ei anta mingit laenu, on puhthüpoteetiline. Võib-olla vastab see seisukoht tõele kõnealuse abikava alusel ühe või teise abisaanud lennuettevõtja kohta, kuid seda ei saa kinnitada üldiselt ja igal juhul ilma selle toetuseks esitatud vähimate esialgsete tõenditeta. On tõenäolisem, et pangad kalduvad neid lennuettevõtjaid toetama, pakkudes neile huvipakkuva intressiga laenusid. Neil asjaoludel näib, et komisjon on ettevaatlikult ja asjakohaselt oletanud, et laenud, mida on kooskõlas teatisega viite- ja diskontomäärade arvutamise meetodi läbivaatamise kohta suurendatud kõige kõrgema marginaali alusel (1000 baaspunkti võrra), vastavad olukorrale, kus laenusaajal on madal reiting ja väike tagatis. Komisjon ei teinud seega selles osas hindamisviga.
70 Igal juhul ei saa juba ainuüksi eespool punktis 68 märgitud põhjustel nõustuda argumendiga, mille kohaselt selle kahju suurus, mille Prantsusmaal põhitegevuskohta omavad lennuettevõtjad said erakorralise sündmuse tõttu, mis seisneb COVID‑19 pandeemias, võib lennundusmaksude tasumise peatamise teel olla üle hinnatud, olenemata sellest, kas kõnealuse abikava suuruse hindamisel lähtutakse tasumise edasilükkamise aja eest nende maksude summalt arvestatud suurendatud intressist, nimelt 29,9 miljonit eurost, või aluseks võetakse kogu abi nominaalväärtust, mis on 200,1 miljonit eurot. Lisaks soovitakse võetud kontrollimeetmetega, millele viidatakse vaidlustatud otsuse punktis 46, täpsemalt vältida üleliia suure hüvitise maksmise ohtu ning need meetmed ei oleks olnud võimalikud selliste teenuseosutajate puhul, kes sarnaselt hagejaga on asutatud teises liikmesriigis.
71 Täiendavalt tuleb lisada, et komisjon võttis abikava siseturuga kokkusobivaks tunnistamisel arvesse Prantsuse Vabariigi kohustusi esitada talle metoodika, mis kujutab endast täiendavat tagatist vältida üleliia suure hüvitise maksmise ohtu.
72 Teise väite esimene osa tuleb seega tagasi lükata.
73 Mis puudutab teise väite teist osa, siis piisab sellest, kui sarnaselt komisjoniga märkida, et sellega ei saa nõustuda, kuna see on vastuolus liidu kohtu praktikaga, mis käsitleb abisumma kindlaksmääramist nii eelise hindamise kui ka õigusvastase ja siseturuga kokkusobimatu abi summa tagasinõudmise seisukohast. „Teise tasandi“ eeliseid, kuna need on tegelikkuses liiga hüpoteetilised ja kindlalt tuvastamiseks liiga keerulised, ei tule arvesse võtta, mida hageja ei saanud 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Aer Lingus ja Ryanair Designated Activity (C‑164/15 P ja C‑165/15 P, EU:C:2016:990, punktid 90–92) sõnastust arvestades tähelepanuta jätta.
74 Kõigil neil põhjustel tuleb hagi teine väide tagasi lükata.
Neljas väide, et rikutud on põhjendamiskohustust
75 Neljanda väite põhjendamiseks meenutab hageja, et komisjonil on ELTL artikli 296 teise lõigu alusel põhjendamiskohustus ja et selle kohustuse rikkumisel on vaidlustatud otsuse tühistamine põhjendatud. Lisaks peab komisjon eespool viidatud sätte alusel „selgelt ja üheti mõistetavalt“ avalikustama kõnealuse meetme võtmise põhjendused nii, et nii huvitatud pooled kui ka liidu pädev kohus mõistaksid, miks vaidlustatud akt on vastu võetud. See põhjendamiskohustus on käesolevas asjas seda olulisem, et vaidlustatud otsus võeti vastu ilma ametlikku uurimismenetlust algatamata, mis annab huvitatud isikutele võimaluse esitada oma argumendid.
76 Esimesena leiab hageja, et komisjon rikkus oma põhjendamiskohustust, kuna esiteks jättis ta hindamata, ega abi ei ole diskrimineeriv ja kas see järgib teenuste osutamise vabaduse põhimõtet, teiseks jättis isegi kokkuvõtlikult hindamata, millise väärtusega on konkurentsieelis, mis anti lennuettevõtjatele, keda võidakse lugeda abikõlblikuks, ja kolmandaks ei põhjendanud ta abi suuruse arvutamist.
77 Teisena märgib hageja, et komisjon rikkus ka oma kohustust esitada asjakohased põhjendused. Nimelt on vaidlustatud otsuses tunnistatud, et maksusid, mille suhtes näeb abi ette tasumise peatamise, on samuti kohustatud tasuma lennuettevõtjad, kelle liidu lennutegevusloa on väljastanud mõni teine liikmesriik, kuid vaidlustatud otsuses on märgitud, et see asjaolu ei mõjuta abi mittediskrimineerivat laadi, kuna meetme selge eesmärk on hüvitada kahju, mis tekkis Prantsuse Vabariigi väljastatud lennutegevusluba omavatele lennuettevõtjatele. See on aga vastuoluline, sest see tähendaks kinnitamist, et abi ei ole diskrimineeriv, kuna selle peamine eesmärk on diskrimineerida. Lisaks on vaidlustatud otsuse joonealuses märkuses nr 23 toodud viide pretsedendile, mis tuleneb komisjoni 12. märtsi 2002. aasta otsusest asjas N 854/2001 – Ühendkuningriik – Lennuettevõtjatele õhuruumi sulgemise tõttu antav abi, üksnes ebaõnnestunud katse leida õiguslik alus sellele, mis on algusest peale põhimõtteliselt vigane põhjendus. Seega on komisjoni põhjendus kas puudulik, tautoloogiline või vastuoluline. Vastuolu, mis esineb kinnitatud eesmärkide – nimelt COVID‑19 pandeemia põhjustatud kahju hüvitamine ja lennundussektori struktuuri säilitamine nendele lennuettevõtjatele, kelle liidu lennutegevusluba on välja antud Prantsusmaal – ning nende eesmärkide saavutamiseks kasutatud ebaproportsionaalsete ja vastutöötavate meetmete, nimelt diskrimineeriva abi andmise vahel, ei võimalda hageja arvates ei huvitatud isikutel ega Üldkohtul mõista, milline oli kõnealuse riigiabi meetme eesmärk peale selle, et välistada abikavast abi andmine nendele lennuettevõtjatele, kellel on liidu lennutegevusluba, mille on väljastanud muud liikmesriigid kui Prantsuse Vabariik.
78 Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu. Prantsuse Vabariik tugineb selles osas kostja vastusele.
79 Esimesena tuleb märkida, et kuigi ELTL artikli 296 teise lõigu järgi nõutud liidu õigusakti põhjendused peavad näitama selgelt ja üheti mõistetavalt asjaomase akti vastuvõtja kaalutlusi, mistõttu huvitatud isikul oleks võimalik tutvuda võetud meetme põhjendustega ning Euroopa Kohus saaks teha oma kontrolli, ei ole sellegipoolest nõutud, et põhjendused sisaldaksid kõiki asjakohaseid õiguslikke või faktilisi asjaolusid. Põhjendamiskohustuse järgimise hindamisel ei tule arvestada mitte ainult akti sõnastust, vaid ka selle konteksti ning kõiki vastavat küsimust reguleerivaid õigusnorme (vt 7. veebruari 2018. aasta kohtuotsus American Express, C‑304/16, EU:C:2018:66, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas on aga tegemist pandeemia ja äärmiselt kiireloomulise olukorra kontekstiga, milles komisjon analüüsis meetmeid, millest liikmesriigid olid talle teatanud, ning võttis vastu neid puudutavad otsused, sealhulgas vaidlustatud otsus. Sellega seoses nähtub eespool punktidest 1 ja 3, et kõnealusest abikavast teatamise ja vaidlustatud otsuse vastuvõtmise vahele jäi vaid seitse päeva.
80 Vaatamata sellistele erandlikele asjaoludele tuleb märkida, et käesolevas asjas sisaldab vaidlustatud otsus 53 punkti ning võimaldab selgelt ja üksikasjalikult mõista faktilisi ja õiguslikke põhjendusi, miks komisjon otsustas kõnealuse abikava kohta vastuväiteid mitte esitada.
81 Teisena tuleb tõdeda, et täpselt on esile toodud arvandmed, mille alusel määratakse kindlaks kõnealuse abikava eesmärk ja selle eesmärgi saavutamise viis (lennundusmaksude tasumise peatamine nendel lennuettevõtjatel, kellel on Prantsuse lennutegevusluba). Eelkõige tuleb vaidlustatud otsuse punkti 3 sõnastust arvestades tõdeda, et hageja ei saanud kõnealuse abikava eesmärki valesti mõista. Mis puudutab väidet, et abikava summat ei ole võimalik kindlaks määrata, siis see on alusetu komisjoni esitatud põhjustel, nimelt et vaidlustatud otsuse punkt 47 ja joonealune märkus nr 22 koostoimes selle otsuse punktidega 7 ja 8 sisaldavad selgeid põhjusi, mis võimaldavad jõuda 29,9 miljoni euro suuruse summani.
82 Kolmandana, mis puudutab „teise tasandi“ eeliseid puudutavat põhjendust, siis ei olnud komisjonil selles osas mingit kohustust, kuna neid eeliseid ei tulnud abisumma kindlaksmääramisel analüüsida.
83 Neljandana, kuna vaidlustatud otsus võeti vastu ELTL artikli 107 lõike 2 punkti b alusel, tuleb selle otsuse põhjendusi analüüsida lähtudes selles sättes kehtestatud tingimustest. Vaidlustatud otsuse põhjendused annavad aga tunnistust sellest, et rangelt on järgitud kohtupraktikas sätestatud tingimusi, mis puudutavad nii sündmuse kvalifitseerimist „erakorraliseks“ kui ka selle sündmuse ja kõnealuse abikava alusel abi saajatele tekkinud kahju vahelise põhjusliku seose analüüsimist.
84 Seega, kuna komisjon esitas vaidlustatud otsuses põhjused, miks kõnealune abikava vastab ELTL artikli 107 lõike 2 punktis b sätestatud tingimustele, ja eelkõige, miks oli Prantsuse lennutegevusloa omamine kui abikõlblikkuse kriteerium vajalik, sobiv ja proportsionaalne, täitis ta põhjendamiskohustuse.
85 Seega tuleb neljas väide tagasi lükata.
Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud ELTL artikli 108 lõikest 2 tulenevaid menetlusõigusi
86 Kolmas väide, mis puudutab hageja menetlusõiguste kaitsmist, kuna vaatamata tõsiste kahtluste väidetavale olemasolule ei alustanud komisjon ametlikku uurimismenetlust, on tegelikult esitatud teise võimalusena juhuks, kui Üldkohus ei analüüsi abile kui sellisele antud hinnangu põhjendatust. Väljakujunenud kohtupraktikast selgub, et sellise väite eesmärk on võimaldada huvitatud poolel selles seisundis esitada vastuvõetavaks tunnistatav hagi ELTL artikli 263 alusel, mille esitamine ei oleks muidu sellel poolel lubatud (vt selle kohta 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 48, ning 27. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Austria vs. Scheucher-Fleisch jt, C‑47/10 P, EU:C:2011:698, punkt 44). Üldkohus analüüsis aga hagiavalduse kahte esimest väidet, mis puudutasid abile kui sellisele antud hinnangu põhjendatust, mistõttu selline väide jääb ilma oma kirjeldatud eesmärgita.
87 Lisaks tuleb tõdeda, et sellel väitel puudub iseseisev sisu. Sellise väite raames võib hageja selleks, et kaitsta menetlusõigusi, mis tal on ametlikus uurimismenetluses, tugineda üksnes väidetele, mis tõendavad, et komisjonil olevate või olla võivate andmete ja asjaolude hindamine oleks teatatud meetme esialgse uurimise etapis pidanud tekitama kahtlusi selle meetme kokkusobivuse osas siseturuga (vt selle kohta 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Régie Networks, C‑333/07, EU:C:2008:764, punkt 81; 9. juuli 2009. aasta kohtuotsus 3F vs. komisjon, C‑319/07 P, EU:C:2009:435, punkt 35, ning 24. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kronoply ja Kronotex, C‑83/09 P, EU:C:2011:341, punkt 59), nagu esialgses uurimismenetluses komisjoni ebapiisav või puudulik uurimine või kolmandate isikute kaebuste olemasolu. Tuleb aga märkida, et kolmas väide kordab järjekindlalt esimese ja teise väite raames esitatud argumente, ilma et võimalike suurte raskuste kohta oleks välja toodud konkreetseid asjaolusid.
88 Neil kaalutlustel tuleb tuvastada, et kuna Üldkohus analüüsis neid väiteid sisuliselt, ei ole selle väite põhjendatust vaja kontrollida.
89 Seega tuleb hagi tervikuna jätta sisuliselt rahuldamata ning samas rahuldada hageja esitatud konfidentsiaalsena käsitlemise taotlus, kuna Prantsuse Vabariik ei ole selle taotluse kohta vastuväiteid esitanud.
Kohtukulud
90 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja vastavalt komisjoni nõudele mõista temalt välja komisjoni kohtukulud, sealhulgas konfidentsiaalsena käsitlemise taotlusega seotud kulud.
91 Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannab Prantsuse Vabariik ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kümnes koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Ryanair DAC kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud, sealhulgas konfidentsiaalsena käsitlemise taotlusega seotud kulud.
3. Jätta Prantsuse Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.
Van der Woude | Kornezov | Buttigieg |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 17. veebruaril 2021 Luxembourgis.
Allkirjad