KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MELCHIOR WATHELET
esitatud 3. mail 2017(1)
Kohtuasi C‑189/16
Boguslawa Zaniewicz-Dybeck
versus
Pensionsmyndigheten
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Högsta förvaltningsdomstolen (Rootsi kõrgeim halduskohus))
Eelotsusetaotlus – Võõrtöötajate ja nende pere sotsiaalkindlustus – Määrus (EMÜ) nr 1408/71 – Artikli 46 lõige 2 – Artikli 47 lõige 1 punkt d – Artikkel 50 – Põhipension – Pensioniõiguste arvutamine – Arvutamise alus – Proportsionaalne arvutamine – Teoreetiline suurus
I. Sissejuhatus
1. Käesolev Högsta förvaltningsdomstoleni (Rootsi kõrgeim halduskohus) 23. märtsi 2016. aasta eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 4. aprillil 2016, puudutab nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes artikli 46 lõike 2 ja artikli 47 lõike 1 punkti d tõlgendamist selle redaktsioonis, mida on muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97(2), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1992/2006(3) (edaspidi „määrus nr 1408/71“)(4).
2. Taotlus on esitatud kohtuvaidluse raames, mille pooled on B. Zaniewicz-Dybeck ja pensioniamet ning milles vaieldakse põhipensioni vormis vanaduspensioni arvutamise üle.
3. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekib eelkõige küsimus, kas määruse nr 1408/71 artikli 46 lõige 2 ja artikli 47 lõike 1 punkt d eeldavad, et Rootsi põhipensioni arvutamisel on võimalik omistada teises Euroopa Liidu liikmesriigis täitunud kindlustusperioodidele väärtust, mis vastab Rootsis täitunud kindlustusperioodide keskmisele pensioniväärtusele.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
4. Määruse nr 1408/71 artikkel 4 „Reguleerimisala“ näeb ette järgmist:
„[…]
2. Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi sotsiaalkindlustuse üld- ja eriskeemide suhtes, olenemata sellest, kas need on osamakselised või mitteosamakselised […]
[…]“
5. Määruse nr 1408/71 III jaotises „Eri liiki hüvitistega seotud erisätted“ on 3. peatükki „Vanadus ja toitjakaotus (pensionid)“ rühmitatud artiklid 44–51a.
6. Selle määruse artikkel 44 „Hüvitiste andmise üldtingimused, kui töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja suhtes on kehtinud kahe või enama liikmesriigi õigusaktid“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Kahe või enama liikmesriigi õigusaktidele allunud töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja või nende ülalpidamisel olnud isikute õigus saada hüvitist määratakse kindlaks vastavalt käesoleva peatüki sätetele.
[…]“
7. Nimetatud määruse artiklis 46 „Hüvitiste määramine“ on ette nähtud:
„[…]
2. Kui liikmesriigi õigusaktide tingimused hüvitise saamiseks on täidetud üksnes pärast artikli 45 või artikli 40 lõike 3 kohaldamist, kohaldatakse järgmisi reegleid:
a) pädev asutus arvutab hüvitise teoreetilise suuruse, mida asjaomane isik saaks taotleda tingimusel, kui kõik kindlustus- ja/või elamisperioodid, mis on täitunud töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja suhtes kehtinud liikmesriigi õigusaktide alusel, oleksid täitunud kõnealuses riigis pädeva asutuse poolt hüvitise määramise päeval kohaldatavate õigusaktide alusel. Kui kõnealuste õigusaktide järgi ei sõltu hüvitise suurus täitunud perioodide kestusest, loetakse selline hüvitise suurus käesolevas punktis osutatud teoreetiliseks suuruseks;
b) seejärel määrab pädev asutus kindlaks hüvitise tegeliku suuruse, tuginedes eelmises punktis osutatud teoreetilisele suurusele, vastavalt tema poolt kohaldatavate õigusaktide alusel enne riski realiseerumist täitunud kindlustus- või elamisperioodide kestuse ja kõigi asjaomaste liikmesriikide õigusaktide alusel enne riski realiseerumist täitunud kindlustus- ja elamisperioodide kogukestuse suhtele;
[…]“
8. Määruse nr 1408/71 artikli 47 „Hüvitiste arvutamise lisasätted“ lõikes 1 on sätestatud:
„1. Artikli 46 lõikes 2 osutatud teoreetilise ja pro rata suuruse arvutamisel kohaldatakse järgmisi reegleid:
[…]
d) kui liikmesriigi õigusaktide järgi arvutatakse hüvitisi töötasu, sissemaksete või suurendamiste suuruse alusel, määrab selle riigi pädev asutus kindlaks töötasu, sissemaksed ja suurendamised, mis võetakse arvesse teise liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud kindlustus- või elamisperioodide eest, tuginedes tema poolt kohaldatavate õigusaktide alusel täitunud perioodide eest arvestatud keskmistele töötasudele, sissemaksetele ja suurendamistele;
[…]“
9. Määruse nr 1408/71 artiklis 50 „Lisahüvitise andmine, kui eri liikmesriikide õigusaktide alusel makstavate hüvitiste summa on väiksem kui miinimumhüvitis, mis on ette nähtud selle hüvitisesaaja elukohariigi õigusaktides“ on sätestatud:
„Hüvitisesaajale, kelle suhtes kehtib käesolev peatükk, ei või riigis, kelle territooriumil ta elab ja kelle õigusaktide alusel talle hüvitist makstakse, määrata väiksemat hüvitist kui nimetatud õigusaktides kindlaksmääratud miinimumhüvitis kindlustus- või elamisperioodi eest, mis võrdub kõigi kindlustus- või elamisperioodidega, mida vastavalt eelmistele artiklitele maksmisel arvestatakse. Nimetatud riigi pädev asutus peab vajaduse korral maksma talle kõnealuse riigi territooriumil elamise ajal lisahüvitist, mis on võrdne käesoleva peatüki alusel makstavate hüvitiste kogusumma ja miinimumhüvitise vahega.“
B. Rootsi õigus
10. Rootsi pensioniskeem on mitmeosaline. Käesolev kohtuasi puudutab riiklikku vanaduspensioni töötasupõhise pensioni, lisapensioni ja põhipensioni vormis.
11. Töötasupõhine pension ja lisapension on tuludel põhinevad pensionid. Need on peamiselt töötasupõhised osamakselised hüvitised.
12. Põhipension on elukohapõhine hüvitis ja seda rahastatakse maksudest. Selle eesmärk on luua uus baaskaitse isikutele, kelle sissetulek on väike või üldse puudub. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on see pension, mille suurus määratakse kindlaks teiste pensionitulude alusel, sotsiaaltoetus. Järelikult väheneb see astmeliselt, olenevalt töötasupõhise pensioni ja lisapensioni suurusest ja teatavate muude hüvitiste saamisest. Isik, kes saab vanaduspensioni ja eespool nimetatud hüvitistena tulu, mis ületab teatava summa, põhipensioni ei saa.
13. Käesoleva kohtuasja jaoks asjassepuutuvad liikmesriigi õigusnormid põhipensioni kohta on põhipensioni seadus (1998:702) (lagen (1998:702) om garantipension), mis asendati sotsiaalkindlustuse seadustikuga (2010:110) (socialförsakringsbalken (2010:110), edaspidi „SFB“).
14. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et SFB 67. peatüki §-s 15 on ette nähtud, et „põhipension, mida kindlustatul on õigus nendesamade aastate eest saada, [tuleb] arvutada töötasul põhineva vanaduspensioni alusel teatavates paragrahvides ette nähtud muudatuste ja täiendustega [SFB 67. peatüki § 16‑20] (arvutamise alus)“(5).
15. Põhipensioni baassumma on kindlaks määratud SFB 2. peatüki §-s 7. See summa on indekseeritud üldise hinnatasemega. Käesolevas kohtuasjas asjaomasel aastal oli see 39 400 Rootsi krooni.
16. Põhipensioni lõpliku suuruse arvutamiseks kohaldatakse baassummale SFB 67 peatüki §-des 23 ja 24 ette nähtud juurde- ja mahaarvamisi.
17. Põhipensioni makstakse isikule, kes on saanud 65-aastaseks ja kellel on täitunud vähemalt kolmeaastane kindlustusperiood. Kindlustusperioodi kindlaksmääramisel võetakse lisaks arvesse Rootsis elamise kestust. SFB 67. peatüki §-s 25 on märgitud, et isikute puhul, kellel ei ole täitunud põhipensioni arvestuses 40 aastat kindlustuseperioodi, vähendatakse kõiki §-des 21–24 ette nähtud baassummaga seotud summasid samas ulatuses, mis vastab kindlustusperioodi ja 40 jagatisele aastates (proportsionaalne arvutamine).
18. Försäkringskassan (riiklik kindlustuskassa, Rootsi), kes varem käsitles teatavaid vanaduspensioniga seotud küsimusi, märkis oma õiguslikus seisukohas (2007. aasta seisukoht nr 2, edaspidi „seisukoht“), et „aastal 1938 või pärast seda sündinud isikute põhipensioni vormis vanaduspensioni proportsionaalsel arvutamisel peab riiklik kindlustuskassa teoreetilist suurust arvutades omistama igale teistes asjaomastes liikmesriikides täitunud kindlustusperioodile pensioniväärtuse, mis vastab Rootsi perioodide keskmisele pensioniväärtusele. Alates 1. jaanuarist 2010 tegeleb kõikide riiklikku vanaduspensioni puudutavate küsimustega Pensionsmyndigheten [pensioniamet]. See […] õiguslik seisukoht on jätkuvalt suunis, mille põhjal pensioniamet otsuseid teeb(6).
19. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul omistas riiklik kindlustuskassa pärast seisukoha vastuvõtmist põhipensioni arvutamisel igale teises liikmesriigis täitunud kindlustusperioodile pensioniväärtuse, mis vastab Rootsis täitunud kindlustusperioodide keskmisele väärtusele.
III. Põhikohtuasja faktilised asjaolud ja eelotsuse küsimused
20. Poola kodanik B. Zaniewicz-Dybeck on sündinud 1940. aastal ja ta lahkus Poolast, et asuda elama Rootsis, 1980. aastal. Ta oli töötanud Poolas 19 aastat, on elanud Rootsis 24 aastat ja töötas seal 23 aastat.
21. Riiklik kindlustuskassa tegi B. Zaniewicz-Dybecki riikliku vanaduspensioni taotluse kohta otsuse 5. augustil 2008 ja määral selle raames põhipensioni suuruseks 0 Rootsi krooni.
22. Kaebuse kohta 1. septembril 2008 tehtud otsuses kinnitas riiklik kindlustuskassa oma esimest otsust ja põhjendas seda asjaoluga, et B. Zaniewicz-Dybeckil olid täitunud kindlustusperioodid nii Rootsis kui ka Poolas. Seepärast oli põhipension välja arvutatud osaliselt Rootsi õigusaktide ja osaliselt määruse nr 1408/71 artikli 46 lõikes 2 ette nähtud proportsioonipõhimõtte alusel.
23. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et B. Zaniewicz-Dybecki tulude põhjal summas 75 216 Rootsi krooni oli kõigepealt omistatud Rootsi pensionile aastane väärtus 3134 Rootsi krooni (75 216 SEK/24) 24 kindlustusaasta kohta Rootsis. See summa korrutati seejärel põhipensioni kindlustusperioodi maksimumiga, milleks on 40 aastat (3134 SEK × 40 = 125 360 SEK). Rootsi ametivõimud hindasid seejärel, et B. Zaniewicz-Dybecki töötasu oli põhipensioni maksmiseks liiga suur.
24. B. Zaniewicz-Dybeck vaidlustas riikliku kindlustuskassa selle otsuse Förvaltningsrätten i Stockholmis (Stockholmi halduskohus, Rootsi), kes leidis, et riikliku kindlustuskassa tehtud arvutus on määrusega nr 1408/71 kooskõlas, ja jättis kaebuse rahuldamata. B. Zaniewicz-Dybeck esitas Förvaltningsrätten i Stockholmi (Stockholmi halduskohus) otsuse peale apellatsioonkaebuse Kammarrätten i Stockholmile (Stockholmi teise astme halduskohus, Rootsi), kes jättis selle rahuldamata.
25. B. Zaniewicz-Dybeck esitas seejärel apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Ta väitis, et põhipensioni teoreetiline suurus tuleb arvutada vastavalt määrusele nr 1408/71 ilma riikliku kindlustuskassa seisukohta kohaldamata. B. Zaniewicz-Dybeck on seisukohal, et kuna Rootsi põhipension põhineb ainult kindlustusperioodide kestusel, kindlaksmääratud ja tuluga seotud Rootsi pensionist tehtud mahaarvamisele tervikuna, ei ole määruse nr 1408/71 artikli 47 lõike 1 punkt d põhipensioni arvutamisele kohaldatav. B. Zaniewicz-Dybeck juhtis tähelepanu sellele, et seisukohas ette nähtud arvutusmeetod on ebasoodne olulisele teistest liidu riikidest sisse rännanud elanike rühmale, kes saavad väikese tuluga seotud pensioni.
26. Pensioniameti sõnul annavad teises liikmesriigis täitunud kindlustusperioodid õiguse saada selles liikmesriigis väljateenitud pensioni, ja kuna põhipension on olemuselt täiendav, annaks pensioni arvutamine ilma määruse nr 1408/71 artikli 47 lõike 1 punkti d kohaldamata tulemuseks, et pensioniõiguslik isik, kellel on täitunud kindlustusperioodid teises liikmesriigis, saaks ülemäärast hüvitist, kuna tema põhipension oleks suurem kui isikul, kellel niisuguseid perioode ei ole täitunud.
27. Peale selle tähendaks pensioniameti sõnul see, kui välisriigis täitunud kindlustusperioodidele ei omistata pensioniväärtust, seda, et välisriigis täitunud kindlustusperioodidele omistatakse väiksem väärtus kui vastavatele Rootsis täitunud perioodidele (praktiliselt ei omistataks üldse mingit väärtust). Ta oli arvestanud, et ei ole mõistlik, et põhipensioni, mis on tuluga seotud baaskaitse, võiks maksta, võtmata arvesse välisriigis täitunud kindlustusaastate pensioniväärtust ega tulupõhiseid pensione, mida maksab teine liikmesriik. Pensioniamet märkis, et kui selliselt toimida, saaks isik, kes saab tulupõhist pensioni, mida maksab talle teine liikmesriik, sel juhul suuremat Rootsi põhipensioni kui pension, mida makstakse pensioniõiguslikule isikule, kes on olnud kindlustatud ainult Rootsis ja omandanud õigused ainult Rootsi tuludel põhinevale pensionile.
28. Oma eelotsusetaotluse põhjenduseks täpsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et „[o]ma 22. oktoobri 1998. aasta otsuses Conti, C‑143/97, EU:C:1998:501 sedastas Euroopa Kohus, et siseriiklikke õigusnorme, millega vähendatakse hüvitisi, ei saa vabastada määruses nr 1408/71 sätestatud tingimustest ja kohaldamispiirangutest sellega, et need liigitatakse maksmisele kuuluva summa arvutamise eeskirjadeks. Siseriiklik õigusnorm tuleb lugeda hüvitist vähendavaks, kui selles normis ette nähtud arvutuse tagajärjel väheneb pensionisumma, mida asjaomane isik saab nõuda, sest ta saab hüvitist teisest liikmesriigist (punktid 24 ja 25)“(7). Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisas, et „Rootsis on sellest otsusest järeldatud, et põhipensioni […] vähendamine töötasupõhise vanaduspensioni põhjal tuleb lugeda […] mitte arvutamise eeskirjaks, vaid vähendamiseeskirjaks määruse nr 1408/71 tähenduses. Seda arvestades asusid Rootsi ametiasutused kohaldama eeskirju nii, et põhipensione ei vähendatud teis[]est [liidu riigist] saadavate pensionide võrra. Selle asemel tehakse isikute puhul, kes on töötanud nii Rootsis kui ka teistes [liidu riikides], põhipensioni õiguse määramisel proportsionaalne arvutus“(8).
29. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et pärast seisukoha(9) vastuvõtmist hakati põhipensioni arvutamisel omistama igale teises liikmesriigis täitunud kindlustusperioodile pensioniväärtus, mis vastab Rootsis täitunud kindlustusperioodide keskmisele pensioniväärtusele.
30. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on käesolevas kohtuasjas tõstatatud küsimus, kas käesoleval juhul tuleb kohaldada määruse nr 1408/71 artikli 47 lõike 1 punkti d, ja sel juhul, kas proportsionaalsel arvutamisel, mida tuleb vastavalt selle määruse artikli 46 lõikele 2 teha, on võimalik omistada teises liikmesriigis täitunud kindlustusperioodidele fiktiivset pensioniväärtust, mis vastab Rootsis täitunud kindlustusperioodide keskmisele väärtusele.
31. Nendel asjaoludel otsustas Högsta förvaltningsdomstolen (kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas määruse nr 1408/71 artikli 47 lõige 1 punkti d sätted tähendavad seda, et Rootsi põhipensioni arvutamisel saab teises liikmesriigis täitunud kindlustusperioodidele omistada pensioniväärtuse, mis vastab Rootsi perioodide keskmisele väärtusele, kui pädev asutus teeb proportsionaalse arvutuse vastavalt selle määruse artikli 46 lõikele 2?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, kas pädev asutus võib põhipensioniõiguse arvutamisel arvesse võtta pensioni, mida kindlustatu saab teisest liidu liikmesriigist, ilma et see läheks vastuollu määruse nr 1408/71 sätetega?“
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
32. Oma kirjalikud seisukohad esitasid pensioniamet, Rootsi Kuningriik, Tšehhi Vabariik ja Euroopa Komisjon. Samad, peale Tšehhi Vabariigi, esitasid oma suulised seisukohad kohtuistungil, mis peeti 9. märtsil 2017.
V. Õiguslik analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
33. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu mõlemad küsimused puudutavad Rootsi põhipensioni saamise õiguste arvutamist ja määruse nr 1408/71 sätete võimalikku kohaldamist.
34. Nendele küsimustele vastamiseks tuleks meelde tuletada, et määrus nr 1408/71 ei loo ühist sotsiaalkindlustusskeemi, vaid lubab erinevate siseriiklike skeemide olemasolu, ning selle ainus eesmärk on tagada siseriiklike skeemide kooskõlastamine. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt säilitavad liikmesriigid seega pädevuse korraldada oma sotsiaalkindlustusskeemi. Kui liidu tasandil ei ole ühtlustamist toimunud, siis määratakse iga liikmesriigi õigusaktidega kindlaks muu hulgas tingimused, mis annavad õiguse hüvitistele. Liikmesriigid peavad selle pädevuse teostamisel siiski järgima liidu õigust, eelkõige Euroopa Liidu toimimise lepingu sätteid, mis käsitlevad kõigile liidu kodanikele tagatud vabadust liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil(10).
35. Siinkohal on oluline märkida, et määrus nr 1408/71 ei kohusta liikmesriike nägema ette niisugust miinimumhüvitist nagu Rootsi põhipension. Kohtupraktikas on siiski välja kujunenud, et kuigi määrus nr 1408/71 eeldab, et „iga riigi õiguses ei ole tingimata ette nähtud seda tüüpi miinimumhüvitisi [, mis on ette nähtud Rootsi õiguses]“(11), on juhul, kui need on liikmesriigi õiguses ette nähtud, see sama määrus niisuguste hüvitiste suhtes kohaldatav(12).
36. Lisaks tuleb meelde tuletada, et põhipensioni arvutamisel kohaldatakse SFB 2. peatükis §s 7 sätestatud baassummale SFB 67. peatüki §des 23 ja 24 ette nähtud juurde- ja mahaarvamisi. Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et need juurde- ja mahaarvamised on mõeldud selleks, et võtta arvesse nimelt isiklikku olukorda(13) ja asjaomase isiku muid pensionitulusid. Sellest järeldub, et põhipension ei ole fikseeritud summa ja seda arvutatakse asjaomase isiku eriasjaoludest lähtuvalt erinevalt. Vaatamata selle muutuvale suurusele, mis võib olla 0 Rootsi krooni, kui asjaomase isiku tulud on liiga suured, on põhipensioni eesmärk(14) tagada baastulu isikutele, kes saavad väikest tööandja- ja lisapensionit(15). Kuna kõnealust miinimumhüvitist on vaja iseloomustada, leian, et see on määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikes 2 osutatud mitteosamakseline vanadushüvitis ja et pensionisaaja õigused tuleb sel juhul selle määruse artikli 44 järgi kindlaks määrata vastavalt nimetatud määruse III jaotise 3. peatükile ja konkreetselt artiklite 46 ja 51a sätetele(16).
37. Märgin, et 9. märtsi 2017. aasta kohtuistungil rõhutas Rootsi Kuningriik asjaolu, et põhipension on riikliku pensioniskeemi osa. Minu arvates aga, ja vastupidi sellele, mida näib väitvat Rootsi Kuningriik, ei ole põhipension vanadushüvitis määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti c tähenduses. Kuna põhipensionit rahastatakse maksudest(17), ei arvutata seda pensionisaaja enda tehtud sissemaksete ja nende kindlustusskeemis kindlustatud oldud kestuse baasil(18). Peale selle tuleneb põhipensioni andmist käsitlevatest sätetest, et seda ei maksta ainult tööandja- ja/või lisapensioni saajatele(19). Nimelt makstakse põhipensioni isikule, kes on saanud 65-aastaseks ja kellel on täitunud vähemalt kolmeaastane kindlustusperiood, mis määratakse kindlaks Rootsis elamise kestuse ja asjaomase isiku võimalike muude pensionitulude alusel.
38. Peale selle nimetas Rootsi Kuningriik, et on veel üks teine vanadushüvitis, et tagada elatusmiinimum. Mulle näib, mida tuleks aga eelotsusetaotluse esitanud kohtul siiski kontrollida, et käesoleval juhul ei ole küsimus selles viimati nimetatud hüvitises. Peale selle on see ette nähtud määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikes 2a, mis puudutab „õigusaktides ette nähtud rahalis[i] mitteosamakselis[i] erihüvitis[i] […] millel on […] nii […] sotsiaalkindlustust käsitlevate õigusaktide kui ka sotsiaalabi tunnusjooned“ ja mis on loetletud selle määruse IIa lisas, nimelt „rahaline toetus eakatele [seadus (2001:853)](20).
39. Igal juhul nähtub 22. aprilli 1993. aasta kohtuotsusest Levatino (C‑65/92, EU:C:1993:149, punkt 21) ning 24. septembri 1998. aasta kohtuotsusest Stinco ja Panfilo (C‑132/96, EU:C:1998:427, punktid 19–21), et määruse nr 1408/71 artikli 46 lõige 2 ja artikkel 50 on selle määruse artikli 4 lõikes 2 ja artikli 4 lõikes 2a osutatud hüvitistele kohaldatavad.
B. Eelotsuse küsimused
1. Esimene küsimus
40. Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus peamiselt teada, kas juhul, kui pädev asutus arvutab Rootsi põhipensioni määruse nr 1408/71 artikli 46 lõike 2 kohaselt proportsionaalselt, on võimalik omistada teises liikmesriigis, käesoleval juhul Poolas, täitunud kindlustusperioodidele pensioniväärtus, mis vastab Rootsis täitunud kindlustusperioodide keskmisele väärtusele vastavalt selle määruse artikli 47 lõike 1 punktile d.
41. Kuna määruse nr 1408/71 artikli 47 lõike 1 punkt d on selle määruse artikli 46 lõikes 2 osutatud teoreetilise ja pro rata suuruse arvutamise lisasätted ja neid tuleb seega tõlgendada viimati nimetatud sätteseisukohast(21), on kõigepealt vaja kontrollida, kas ja sel juhul, kuidas on määruse nr 1408/71 artikli 46 lõige 2 Rootsi põhipensioni arvutamisele kohaldatav(22).
42. Kui õigus hüvitisele sõltub liikmesriigi õiguse kohaselt kindlustusperioodide täitmisest, nõuab määruse nr 1408/71 artikkel 45, et selle liikmesriigi pädev asutus, kelle õigusaktid seavad hüvitiste saamise õiguse omandamise, säilitamise või ennistamise sõltuvusse kindlustusperioodide täitumisest, peab arvesse võtma iga riigi õigusaktide alusel täitunud kindlustusperioode, nagu oleksid need täitunud tema enda õigusaktide alusel. Teisisõnu tuleb eri liikmesriikides täitunud kindlustusperioodid liita(23).
43. Niisugusel juhul on määruse nr 1408/71 artikli 46 lõige 2 kohaldatav. See näeb ette, et pädev asutus arvutab selle hüvitise teoreetilise suuruse, millele on isikul õigus, nagu oleksid kõik tema eri liikmesriikides täitunud tööperioodid täitunud pädeva asutuse liikmesriigis.
44. Seejärel määrab pädev asutus vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 46 lõike 2 punktile b teoreetilise suuruse alusel kindlaks hüvitise tegeliku suuruse vastavalt pädeva asutuse liikmesriigis täitunud kindlustus- ja/või elamisperioodide kestuse ja eri liikmesriikides täitunud kindlustus- ja/või elamisperioodide kogukestuse suhtele(24).
45. Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et selleks, et kindlaks teha, kas B. Zaniewicz-Dybeckil, kellel olid täitunud kindlustus- ja/või elamisperioodid Poolas ja Rootsis, on õigus Rootsi põhipensionile, kohaldas riiklik kindlustuskassa proportsionaalse arvutamise metoodikat (niinimetatud „proportsionaalne arvutamine“)(25) töötulupõhiste Rootsi pensionide (töötasupõhine ja lisapension) suurusele(26) (nimelt summa 75 216 Rootsi krooni)(27), ja seda vastavalt SFB 67. peatüki §-le 25 ja seisukohale. See arvutus andis nimetatud summast tunduvalt suurema summa (nimelt 125 360 Rootsi krooni)(28) ehk ka liiga suure summa selleks, et oleks õigus saada põhipensioni.
46. See metoodika(29) ei ole õige, sest minu arvates tuleb Rootsi põhipensioni saamise õigust hinnata vastavalt Rootsi õigusaktidele, nagu ka määruse nr 1408/71 artiklile 50(30) ilma SFB 67. peatüki §-s 25 ja seisukohas ette nähtud proportsionaalse arvutamise metoodikat kohaldamata.
47. Kuna määrus nr 1408/71 ei nõua, et liikmesriigid näeksid ette miinimumvanadushüvitised, nagu Rootsi põhipension, ei ole neid miinimumhüvitisi iga riigi õiguses tingimata ette nähtud. Seega oleks ebaloogiline, et määruse nr 1408/71 artikli 46 lõikes 2 on sätestatud selle miinimumhüvitise arvutamise üksikasjalikud erieeskirjad(31).
48. Seevastu liikmesriigi õigusakti(32) alusel arvutatud Rootsi põhipensioni summat tuleb vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 46 lõikele 2(33) Rootsi töötulupõhise pensioni arvutamiseks arvesse võtta ilma SFB 67. peatüki §‑s 25 ja seisukohas ette nähtud proportsionaalselt arvutamise metoodikat kohaldamata.
49. Tuleb rõhutada, et 24. septembri 1998. aasta kohtuotsuse Stinco ja Panfilo (C‑132/96, EU:C:1998:427)(34) punktis 21 otsustas Euroopa Kohus, et „liikmesriigi õigusega tagatud miinimumhüvitist tuleb määruse nr 1408/71 artikli 46 lõike 2 punktis a ette nähtud teoreetilise suuruse arvutamisel arvesse võtta“(35).
50. 24. septembri 1998. aasta kohtuotsusest Stinco ja Panfilo (C‑132/96, EU:C:1998:427, punkt 22), nagu ka 21. juuli 2005. aasta kohtuotsusest Koschitzki (C‑30/04, EU:C:2005:492, punkt 23) tuleneb nimelt selgelt, et määruse nr 1408/71 artikli 46 lõike 2 punkti a kohaselt peab pädev asutus väljateenitud vanaduspensioni aluseks oleva teoreetilise pensionisumma määramisel arvesse võtma siseriiklikus õiguses miinimumpensioni saamiseks ette nähtud lisahüvitist.
51. Määruse nr 1408/71 artikli 46 lõike 2 punkti a kohase arvutamise eesmärk on „töötajale tagada maksimaalne teoreetiline summa, mida ta saaks taotleda juhul, kui kõik kindlustusperioodid oleksid täidetud asjakohases liikmesriigis“(36).
52. Järelikult, kui pensioni teoreetiline suurus, mille alusel arvutati väljateenitud pension, millele B. Zaniewicz‑Dybeckil oleks õigus, kui ta oleks töötanud terve oma tööelu ajal Rootsis, on väiksem kui Rootsi õigusaktide alusel väljaarvutatud põhipension, tuleb teoreetilisele suurusele lisada täiendav või lisapension, et põhipensioni suurus täis saada.
53. Kuna Rootsi töötasupõhine pension põhineb „töötasu, sissemaksete ja suurendamiste“ summal, leian, et määruse nr 1408/71 artikli 47 lõike 1 punkti d (mis on kohustuslik) sõnastusest tuleneb selgelt, et väljateenitud pensioni arvutamise aluseks võetava pensioni teoreetilise suuruse arvutamisel vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 46 lõike 2 punktile a peab pädev asutus(37) kindlaks määrama töötasu, sissemaksed ja suurendamised, mida võetakse arvesse teise liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud kindlustus- ja/või elamisperioodide eest(38), tuginedes tema poolt kohaldatavate õigusaktide alusel täitunud perioodide eest arvestatud keskmistele töötasudele, sissemaksetele ja suurendamistele(39). Tegelikult tagab määruse nr 1408/71 artikli 47 lõike 1 punkti d kohaldamine, et kõnealune arvutamise alus on võõrtöötaja puhul sama mis siis, kui ta ei oleks oma vabalt liikumise õigust kasutanud, mille on Euroopa Kohus juba tunnistanud ELTL artiklis 48 sätestatud eesmärgile vastavaks(40).
54. Lisaks on oluline märkida, et pärast määruse nr 1408/71 artikli 46 lõike 2 punktis b ette nähtud proportsionaalselt arvutamise metoodika kohaldamist piirdub väljateenitud pensioni arvutamise aluseks võetud pensioni teoreetilisele suurusele selleks, et Rootsi põhipensioni suurus täis saada, võimaliku lisa- või täiendava summa lisamise eelis rangelt B. Zaniewicz-Dybecki kindlustusperioodidega Rootsis, mis välistab igasuguse väidetava ülemäärase hüvitamise(41).
55. Kokkuvõttes olen arvamusel, et õigust saada niisugust miinimumvanadushüvitist nagu Rootsi põhipension, tuleb hinnata vastavalt Rootsi õigusele ilma SFB 67. peatüki §-s 25 ja seisukohas, nagu ka määruse nr 1408/71 artiklis 50 ette nähtud proportsionaalselt arvutamise metoodikat kohaldamata. Väljateenitud pensioni arvutamise aluseks võetud pensioni teoreetilise suuruse arvutamisel vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 46 lõike 2 punktile a peab pädev asutus võtma arvesse oma liikmesriigi õigusaktidega tagatud miinimumvanadushüvitist, et tagada töötajale maksimaalne pensioni teoreetiline suurus, mis võetakse aluseks selle väljateenitud pensioni arvutamisel, mida ta oleks võinud saada, kui kõik tema kindlustusperioodid oleksid täitunud kõnealuses riigis. Peale selle peab vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 47 lõike 1 punktile d pädev asutus selle teoreetilise suuruse arvutamisel kindlaks määrama tema töötasu, sissemaksed ja suurendamised, mis võetakse arvesse teise liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud kindlustus- ja/või elamisperioodide eest, tuginedes tema poolt kohaldatavate õigusaktide alusel täitunud perioodide eest arvestatud keskmistele töötasudele, sissemaksetele ja suurendamistele.
2. Teine küsimus
56. Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas määrus nr 1408/71 näeb ette, et pädev asutus võib põhipensioni saamise õiguste arvutamisel arvesse võtta pensionitulu, mida kindlustatu saab teisest liikmesriigist.
57. Sellele küsimusele vastamiseks pean vajalikuks meelde tuletada määruse nr 1408/71 artikli 50 pealkirja ja sõnastust, mis on ära toodud käesoleva ettepaneku punktis 9(42).
58. Euroopa Kohus otsustas 30. novembri 1977. aasta kohtuotsuse Torri (64/77, EU:C:1977:197) punktides 5 ja 6, et määruse nr 1408/71 artiklis 50 „on silmas peetud juhtusid, kus töötaja tööelu liikmesriikides, mille õigusakte on tema suhtes kohaldatud, on olnud suhteliselt lühike, nii et nende liikmesriikide makstavate hüvitiste summa kokku ei taga mõistlikku elatustaset“. „Selle olukorra parandamiseks on selles artiklis sätestatud, et kui elukohariigi õigusaktides on ette nähtud miinimumhüvitis, suurendatakse selle riigi poolt makstavat hüvitist lisapensioni võrra, mis võrdub nende eri riikide poolt, kelle õigusakte on töötajale kohaldatud, makstavate hüvitiste summa ja selle miinimumhüvitise vahega“(43).
59. Sellest tuleneb, et Rootsi põhipensioni saamise õiguste arvutamisel võib riiklik kindlustuskassa, välja arvatud juhul, kui ta peab maksma suurema summa(44), arvesse võtta pensionitulu, mida B. Zaniewicz-Dybeck saab vastavalt määruse nr 1408/71 artiklile 50 teisest liikmesriigist(45). Peale selle näeb see õigusnorm ette, et riiklik kindlustuskassa peab arvesse võtma kõiki B. Zaniewicz-Dybecki kindlustus- ja/või elamisperioode, mida võetakse arvesse nimelt vanadushüvitise määramiseks. Sellest tuleneb, et B. Zaniewicz-Dybecki kindlustus- ja/või elamisperioode Poolas ja Rootsis tuleb arvesse võtta(46).
60. Pädeva asutuse õigus võtta arvesse teisest liikmesriigist saadavaid vanadushüvitisi ning kindlustus- ja/või elamisperioode välistab igasuguse väidetava ülemäärase hüvitamise(47).
61. Kokkuvõttes olen arvamusel, et määruse nr 1408/71 artiklit 50 tuleb tõlgendada nii, et miinimumvanadushüvitise saamise õiguste arvutamisel võib pädev asutus arvesse võtta pensionitulu, mida kindlustatu saab teisest liikmesriigist.
VI. Ettepanek
62. Eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Högsta förvaltningsdomstoleni (Rootsi kõrgeim halduskohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Õigust saada miinimumvanadushüvitist tuleb hinnata vastavalt kohaldatavale liikmesriigi õigusaktile, nagu ka artiklile 50 nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruses (EMÜ) nr 1408/71, sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes, selle redaktsioonis, mida on muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1992/2006, kohaldamata proportsionaalse arvutamise metoodikat, mis on ette nähtud põhipensioni seaduse (lagen (1998:702) om garantipension), mis asendati sotsiaalkindlustusseadustikuga (socialförsakringsbalken (2010:110), 67. peatüki §-s 25, ja Försäkringskassani (riiklik kindlustuskassa, Rootsi) 2007. aasta seisukohas nr 2.
Väljateenitud pensioni arvutamise aluseks võetud pensioni teoreetilise suuruse arvutamisel vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 46 lõike 2 punktile a (määrusega nr 118/97 muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis, mida on muudetud määrusega nr 1992/2006) võib pädev asutus arvesse võtta oma liikmesriigi õigusaktidega tagatud miinimumvanadushüvitist, et tagada töötajale maksimaalne pensioni teoreetiline suurus, mis võetakse aluseks selle väljateenitud pensioni arvutamisel, mida ta oleks võinud saada, kui kõik tema kindlustusperioodid oleksid täitunud kõnealuses riigis.
Määruse nr 1408/71 artikli 47 lõike 1 punkti d (määrusega nr 118/97 muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis, mida on muudetud määrusega nr 1992/2006) tuleb tõlgendada nii, et selle teoreetilise suuruse arvutamisel peab pädev astutus kindlaks määrama tema töötasu, sissemaksed ja suurendamised, mis võetakse arvesse teise liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud kindlustus- ja/või elamisperioodide eest, tuginedes tema poolt kohaldatavate õigusaktide alusel täitunud perioodide eest arvestatud keskmistele töötasudele, sissemaksetele ja suurendamistele.
2. Määruse nr 1408/71 artiklit 50 (määrusega nr 118/97 muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis, mida on muudetud määrusega nr 1992/2006) tuleb tõlgendada nii, et miinimumvanadushüvitise saamise õiguste arvutamisel võib pädev asutus arvesse võtta pensionitulu, mida kindlustatu saab teisest liikmesriigist.