Kohtuasi C‑189/16

Boguslawa Zaniewicz-Dybeck

versus

Pensionsmyndigheten

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Högsta förvaltningsdomstolen)

Eelotsusetaotlus – Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Määrus (EMÜ) nr 1408/71 – Artikli 46 lõige 2 – Artikli 47 lõike 1 punkt d – Artikkel 50 – Põhipension – Miinimumhüvitis – Pensioniõiguste arvutamine

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (viies koda) 7. detsembri 2017. aasta otsus

1.        Sotsiaalkindlustus – Võõrtöötajad – Vanadus- ja toitjakaotuskindlustus – Vanaduspensioni arvutamine – Miinimumhüvitis – Arvutamine vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 50 sätetele koostoimes liikmesriigi õigusnormidega, kohaldamata liikmesriigi õigusnorme pro rata arvutamise kohta – Määruse nr 1408/71 artikli 46 lõike 2 ja artikli 47 lõike 1 punkti d kohaldamata jätmine

(Nõukogu määrus nr 1408/71, artikli 46 lõige 2, artikli 47 lõike 1 punkt d ja artikkel 50)

2.        Sotsiaalkindlustus – Võõrtöötajad – Vanadus- ja toitjakaotuskindlustus – Pensionilisa – Miinimumsissetuleku tagamine – Miinimumhüvitis – Liikmesriigi õigusnorm, milles on ette nähtud, et pädev asutus peab miinimumhüvitise arvutamisel võtma arvesse kogu vanaduspensioni, mida asjaomane isik ühest või mitmest liikmesriigist saab – Lubatavus

(Nõukogu määrus nr 1408/71, artikkel 50)

1.      Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis, mida on muudetud nõukogu 29. juuni 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 1606/98) tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi pädev asutus arvutab välja sellise miinimumhüvitise nagu põhikohtuasjas kõnealune põhipension, ei kohaldata määruse nr 1408/71 artikli 46 lõiget 2 ega artikli 47 lõike 1 punkti d. Sellist hüvitist tuleb arvutada vastavalt sama määruse artikli 50 sätetele koostoimes liikmesriigi õigusnormidega, kohaldamata siiski selliseid liikmesriigi õigusnorme nagu põhikohtuasjas kõnealused õigusnormid pro rata arvutamise kohta.

Tuleb nõustuda kohtujuristiga, kes märkis oma ettepaneku punktis 47, et kuna määruses nr 1408/71 ei nõuta, et liikmesriigid näeksid ette miinimumhüvitised ning neid ei ole seega iga liikmesriigi õiguses tingimata ette nähtud, ei saa määruse nr 408/71 artikli 46 lõikega 2 olla sätestatud selle miinimumhüvitise arvutamise üksikasjalikke erinorme.

Järelikult tuleb õigust saada sellist miinimumhüvitist nagu põhikohtuasjas kõnealune põhipension analüüsida mitte määruse nr 1408/71 artikli 46 lõike 2 ega artikli 47 lõike 1 punkti d alusel, vaid määruse artiklis 50 sisalduvate erinormide ja asjakohaste liikmesriigi õigusnormide kohaselt.

(vt punktid 47, 48 ja 52 ning resolutsiooni punkt 1)

2.      Määrust nr 1408/71 (määrusega nr 118/97 muudetud ja ajakohastatud redaktsioonis, mida on muudetud määrusega nr 1606/98) ja konkreetselt selle määruse artiklit 50 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnorm, milles on ette nähtud, et pädev asutus peab sellise miinimumhüvitise nagu põhikohtuasjas kõnealune põhipension arvutamisel võtma arvesse kogu vanaduspensioni, mida asjaomane isik ühest või mitmest liikmesriigist tegelikult saab.

Selles küsimuses on oluline meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peetakse määruse nr 1408/71 artiklis 50 silmas juhtusid, kus töötaja tööelu liikmesriikides, mille õigusakte on tema suhtes kohaldatud, on olnud suhteliselt lühike, nii et nende liikmesriikide makstavate hüvitiste summa kokku ei taga mõistlikku elatustaset (30. novembri 1977. aasta kohtuotsus, Torri, 64/77, EU:C:1977:197, punkt 5 ja 17. detsembri 1981. aasta kohtuotsus, Browning, 22/81, EU:C:1981:316, punkt 12).

Selle olukorra parandamiseks on artiklis 50 sätestatud, et kui elukohariigi õigusaktides on ette nähtud miinimumhüvitis, suurendatakse selle riigi poolt makstavat hüvitist lisapensioni võrra, mis võrdub nende eri riikide poolt, kelle õigusakte on töötajale kohaldatud, makstavate hüvitiste summa ja selle miinimumhüvitise vahega (30. novembri 1977. aasta kohtuotsus Torri, 64/77, EU:C:1977:197, punkt 6).

Sellest tuleneb, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 59 märkis, et sellise miinimumhüvitise nagu põhikohtuasjas kõnealune põhipension saamise õiguse arvutamisel on määruse nr 1408/71 artiklis 50 konkreetselt ette nähtud, et tuleb võtta arvesse vanaduspensioni tegelikku summat, mida asjaomane isik saab teisest liikmesriigist.

(vt punktid 57–60 ja resolutsiooni punkt 2)