Euroopa Kohtu (viies koda) 4. oktoobri 2018. aasta otsus – Euroopa Komisjon versus Prantsuse Vabariik
(kohtuasi C-416/17)1
(Liikmesriigi kohustuste rikkumine – ELTL artiklid 49 ja 63 ning ELTL artikli 267 kolmas lõik – Järjestikuline maksustamine – Erinev kohtlemine olenevalt alltütarettevõtja asukohariigist – Õigusvastaselt sisse nõutud dividendimaksu tagastamine – Nõuded tõenditele, mis annavad õiguse dividendimaksu tagastamisele – Tagasisaamise õiguse piiramine – Diskrimineerimine – Liikmesriigi kohus, kes teeb otsuse viimase kohtuastmena – Eelotsusetaotluse esitamise kohustus)
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Pooled
Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: J.-F. Brakeland ja W. Roels)
Kostja: Prantsuse Vabariik (esindajad: E. de Moustier, A. Alidière ja D. Colas)
Resolutsioon
1. Prantsuse Vabariik on rikkunud ELTL artiklitest 49 ja 63 tulenevaid kohustusi, kuna arvutamisel, milline summa tuleks tagastada dividendimaksust, mida tasus residendist äriühing seoses mitteresidendist äriühingu poolt mitteresidendist tütarettevõtja kaudu makstud dividendide jaotamisega, keeldus Prantsuse Vabariik arvesse võtmast nende dividendide aluseks olnud kasumi maksustamist teisena mainitud äriühingu tasandil, kuigi riigisisene majandusliku topeltmaksustamise vältimise süsteem võimaldab puhtriigisisese osalusahela korral neutraliseerida selle ahela igas lülis oleva äriühingu jaotatud dividendide maksustamist.
2. Prantsuse Vabariik on rikkunud ELTL artikli 267 kolmandast lõigust tulenevaid kohustusi, kuna Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) ei saatnud asja ELTL artikli 267 kolmandas lõigus sätestatud menetluse kohaselt Euroopa Liidu Kohtusse, et teha kindlaks, kas arvutamisel, milline summa tuleks tagastada dividendimaksust, mida tasus residendist äriühing, kes jaotas edasi mitteresidendist äriühingu poolt mitteresidendist tütarettevõtja kaudu makstud dividendide, oli alust keelduda arvesse võtmast nende dividendide aluseks olnud kasumi maksustamist teisena mainitud äriühingu tasandil, kuigi liidu õigusnormide tõlgendus, mille ta esitas 10. detsembri 2012. aasta kohtuotsuses Rhodia (FR:CESSR:2012:317074.20121210) ja 10. detsembri 2012. aasta kohtuotsuses Accor (FR:CESSR:2012:317075.20121210), ei olnud nii ilmselge, et põhjendatud kahtlus ei olnud võimalik.
3. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
4. Jätta Euroopa Komisjoni ja Prantsuse Vabariigi kohtukulud nende endi kanda.
____________
1 ELT C 293, 4.9.2017.