KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MACIEJ SZPUNAR
esitatud 31. mail 2018(1)
Kohtuasi C‑105/17
Komisia za zashtita na potrebitelite
versus
Evelina Kamenova,
menetluses osales
Okrazhna prokuratura – Varna
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Administrativen sad – Varna (Varna halduskohus, Bulgaaria))
Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausad kaubandustavad – Internetimüük – Mõiste „ettevõtja“
I. Sissejuhatus
1. Kaupade ja teenuste otsimine internetist on osa meie igapäevaelust ja nüüdseks kahtlusteta ka osaks meie kultuurist. Veebipõhiste müügiplatvormide arv järjest suureneb ja 2016. aastal oli nende Euroopa Liidu kodanike vanuses 16‑74 aastat osakaal, kes olid tellinud kaupu või teenuseid interneti kaudu, tõusnud 55 %‑ni.(2) Nende platvormide funktsiooniks on on-line vahendus- või maaklerteenuse osutamine. Need võimaldavad otsekontakti ettevõtja ja tarbija, kahe ettevõtja või kahe eraisiku vahel, kes on huvitatud uute või kasutatud kaupade soetamisest isiklikuks tarbeks(3).
2. Paljudel juhtudel aga ei ilmne internetiplatvormidel avaldatud kuulutustest selgelt, kas müüja on ettevõtja või eraisik.
3. Käesolev eelotsusetaotlus, mille on Euroopa Kohtule esitanud Administrativen sad – Varna (Varna halduskohus, Bulgaaria), puudutab direktiivi 2005/29/EÜ(4) artikli 2 punktide b ja d tõlgendamist.
4. Eelotsusetaotlus on esitatud kohtuvaidluse raames, milles E. Kamenova kaebab Komisia za zashtita na potrebitelite (Bulgaaria tarbijakaitseamet, edaspidi „tarbijakaitseamet“) väärteootsuse peale. E. Kamenovale heidetakse ette tarbijakaitseseaduse (Zakon za zashtita na potrebitelite, edaspidi „ZZP“) rikkumist seeläbi, et tema poolt veebipõhisel müügiplatvormil avaldatud kuulutustes puudus nõutud teave tarbijatele.
5. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada, kas füüsiline isik, kes avaldas veebipõhisel müügiplatvormil samal ajal ühtekokku kaheksa mitmesuguste kaupade müügi kuulutust, võiks olla käsitatav „ettevõtjana“ ja kas tema tegevus on „kaubandustava“ ebaausate kaubandustavade direktiivi tähenduses.
6. See kohtuasi pakub Euroopa Kohtule niisiis võimaluse täpsustada mõistet „ettevõtja“ selle direktiivi tähenduses, aga samuti kriteeriume, mida liikmesriigi kohtud peavad arvesse võtma, kui nad hindavad seda mõistet internetimüügile eriomases kontekstis.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. Ebaausate kaubandustavade direktiiv
7. Vastavalt ebaausate kaubandustavade direktiivi artiklile 1, loetuna koos selle põhjendustega 14 ja 15, on selle direktiivi eesmärk kindlustada kõrge tarbijakaitse taseme saavutamine, ühtlustades täielikult kogu liikmesriikide ebaausaid kaubandustavasid puudutava regulatsiooni.
8. Selle direktiivi artikkel 2 sätestab:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
b) ettevõtja – füüsiline või juriidiline isik, kes käesoleva direktiiviga hõlmatud kaubandustavade raames tegutseb eesmärkidel, mis on seotud tema kaubandus-, majandus-, käsitöö- või kutsetegevusega, ning ettevõtja nimel või huvides tegutsev isik;
[…]
d) ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud kaubandustavad […] – ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele;
[…]“.
9. Vastavalt sama direktiivi artikli 3 lõikele 1 „kohaldatakse [seda direktiivi] artiklis 5 sätestatud ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade suhtes enne ja pärast tootega seonduva äritehingu sõlmimist ja selle ajal“.
2. Direktiiv 2011/83/EL
10. Direktiivi 2011/83/EL(5) artikli 1 kohaselt on selle direktiivi eesmärk „aidata kõrge tarbijakaitse taseme saavutamisega kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, ühtlustades tarbijate ja kauplejate vahel sõlmitud lepinguid käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte.“
11. Selle direktiivi artikkel 2 sätestab:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
2) „kaupleja“ – füüsiline või juriidiline isik, olenemata sellest, kas viimane on era- või avalik-õiguslikus omandis, kes käesoleva direktiiviga reguleeritud lepingute raames tegutseb – kaasa arvatud teiste isikute kaudu, kes tegutsevad tema nimel või ülesandel – eesmärgil, mis on seotud tema kaubandus-, majandus-, ametialase või kutsetegevusega;
[…]“.
12. Vastavalt tarbija õiguste direktiivi artikli 3 lõikele 1 „kohaldatakse [seda] selles sätestatud tingimustel ja ulatuses kõigi kaupleja ja tarbija vahel sõlmitud lepingute suhtes […]“.
B. Bulgaaria õigus
13. 9. detsembril 2005 DV-s nr 99 avaldatud ZZP redaktsioonis, mis on avaldatud 2014. aasta DV‑s nr 61 ja mis kehtib alates 25. juulist 2014, artikliga 47 ja ZZP artikliga 50 võeti üle vastavalt tarbija õiguste direktiivi artiklid 6 ja 9, mis puudutavad esiteks informeerimiskohustusi seoses kauglepingutega ning teiseks taganemisõigust.
III. Põhikohtuasja taust, eelotsuse küsimus ja menetlus Euroopa Kohtus
14. Põhikohtuasja toimikust nähtub, et K. K. (selles kohtuasjas: „tarbija“) omandas veebisaidi http://olx.bg kaudu kauglepinguna sõlmitud müügilepingu alusel kasutatud „Longines“ kaubamärgi kella.
15. Kullerteenuse osutaja toimetas kasutaja profiiliga „eveto-ZZ“ poolt müügiks pakutud kella tarbijale kätte 20. oktoobril 2014. Saatja andmetena olid märgitud tema nimi, aadress ja telefoninumber. Tuvastanud, et kellal puudusid veebipõhisel müügiplatvormil esitatud kuulutuses väidetud omadused, teatas tarbija müüjale telefoni teel oma soovist lepingust taganeda. Viimane aga keeldus kauba tagasivõtmisest ja makstud müügihinna tagastamisest.
16. Seetõttu esitas tarbija tarbijakaitseametile kaebuse. Tarbijakaitse ametnike poolt läbi viidud kontrolli käigus ilmnes, et kella saatjaks profiiliga „eveto-ZZ“ oli E. Kamenova. Veebisaidi haldurilt sõnul oli 10. detsembril 2014 profiili „eveto‑ZZ“ kasutav isik avaldanud kokku kaheksa kuulutust, millega pakuti müügiks erinevaid kaupu(6).
17. 27. veebruari 2015. aasta otsusega tuvastas tarbijakaitseamet väärteo toimepaneku. 17. märtsil 2015 vaidlustas E. Kamenova selle akti põhjendusega, et ta ei ole „ettevõtja“, mistõttu ei ole ZZP sätted tema suhtes kohaldatavad. Tarbijakaitseamet tegi trahviotsuse E. Kamenova suhtes ZZP artikli 207 alusel, ZZP artikli 47 lõike 1 punktide 2, 3, 5, 7, 8, ja 12, ning artikli 50 rikkumise eest. Tarbijakaitseamet tugines asjaolule, et E. Kamenoval oli müügikuulutustes märkimata ettevõtja nimi, aadress ja e‑posti aadress, kauba lõpphind (koos maksude ja lõivudega), maksmise, kättetoimetamise ja tellimuse täitmise kord, tarbija õigus taganeda kauglepinguna sõlmitud lepingust, viidatud õiguse kasutamise tingimused, tähtaeg ja [õiguse] teostamise viis ning viide sellele, et juhul kui tooted müügilepingu tingimustele ei vasta, saab tarbija tugineda seadusjärgsele garantiile.
18. E. Kamenova esitas trahviotsuse peale kaebuse Varnenski rayonen sadi (Varna esimese astme kohus, Bulgaaria). See kohus tühistas tarbijakaitseameti trahviotsuse 22. märtsi 2016. aasta otsusega põhjendusega, et E. Kamenova ei ole „ettevõtja“ tarbijakaitseseaduse täiendavate eeskirjade § 13 punkti 2 tähenduses, viidates ka ebaausate kauplemistavade direktiivile, mis näeb ette, et ettevõtja tegutseb eesmärkidel, mis on seotud tema kaubandus-, majandus-, käsitöö- või kutsetegevusega, millest nähtub, et tegevus on süstemaatiline, mitte ühekordne.
19. Selle otsuse peale esitas tarbijakaitseamet kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.
20. Leides, et põhikohtuasja lahendamine sõltub asjaomaste Euroopa Liidu õiguse normide tõlgendamisest, otsustas Administrativen sad – Varna (Varna halduskohus) 16. veebruari 2017. aasta kohtumäärusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 28. veebruaril 2017, peatada menetluse ja esitada Euroopa Kohtule järgmine eelotsuse küsimus:
„Kas […] direktiivi 2005/29[…] artikli 2 punkte b ja d tuleb tõlgendada nii, et sellise füüsilise isiku tegevus, kes registreerus teataval veebisaidil kaupade müümise eesmärgil ja avaldas sellel veebisaidil samal ajal ühtekokku kaheksa mitmesuguste kaupade müügi kuulutust, on ettevõtja tegevus artikli 2 punkti b legaaldefinitsiooni tähenduses, ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud kaubandustava artikli 2 punkti d tähenduses ning kuulub nimetatud direktiivi artikli 3 lõike 1 alusel sama direktiivi kohaldamisalasse?“
21. Kirjalikud seisukohad esitasid Saksamaa valitsus ja Euroopa Komisjon.
IV. Analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
1. Euroopa Kohtule esitatud küsimuse sisu
22. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib esiteks sisuliselt teada, kas ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et kaupade internetimüügi veebisaidil registreerunud füüsilist isikut võib määratleda „ettevõtjana“, kui ta on sellel veebisaidil avaldanud samal ajal kaheksa erinevate kaupade müügikuulutust, ja teiseks, kas tema tegevus on käsitatav „kaubandustavana“ sama direktiivi artikli 2 punkti d tähenduses.
23. Küsimus seisneb seega selles, kas ebaausate kaubandustavade direktiivi tähenduses on „ettevõtjana“ käsitatav füüsiline isik, nagu seda on vastustaja põhikohtuasjas, kes avaldas internetimüügiplatvormil kokku kaheksa erinevate kaupade müügikuulutust, või on selline isik direktiivi kohaldamisalast välistatud, kuna ta ei kuulu mõiste „ettevõtja“ alla, arvestades tema tegevuse piiratud olemust.
24. Enne selle küsimuse analüüsi on sobilik märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma eelotsuse küsimuses tõlgendada üksnes ebaausate kaubandustavade direktiivi(7). Kuid eelotsusetaotluses esitatud põhikohtuasja asjaolude kirjeldus tundub viitavat tarbija õiguste direktiivist tulenevate õiguste rikkumisele. Nimelt, eelotsusetaotlusest ilmneb, et põhikohtuasja vastustajat trahviti ZZP artikli 47 lõike 1 punktide 2, 3, 5, 7, 8 ja 12 ja artikli 50 rikkumise eest. Aga, nagu märkis ka komisjon, nende sätetega võeti üle vastavalt, esiteks, tarbija õiguste direktiivi artikkel 6 informatsioonikohustuste kohta kauglepingutes ning teiseks selle direktiivi artikkel 9, mis puudutab taganemisõigust.
25. Seetõttu on põhikohtuasja menetlemisel tõenäoliselt huvi pakkuv ka küsimus, kas füüsilist isikut, arvestades eelotsusetaotluses kirjeldatud tegevust, võib määratleda „kauplejana“ tarbija õiguste direktiivi artikli 2 punkti 2 tähenduses.
26. Tuleb meenutada, et ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel poolelioleva kohtuasja lahendada. Sellest vaatenurgast lähtudes tuleb Euroopa Kohtul talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada. Lisaks võib Euroopa Kohus võtta arvesse liidu õiguse norme, millele liikmesriigi kohus oma küsimust esitades viidanud ei ole(8).
27. Seega tuleb esitatud küsimust mõista nii, et sisuliselt palutakse esiteks selgitada, kas ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkti b ja tarbija õiguste direktiivi artikli 2 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et kaupade internetimüügi veebisaidil registreerunud füüsilist isikut võib määratleda „ettevõtjana“, kui ta on sellel veebisaidil avaldanud samal ajal kaheksa erinevate kaupade müügikuulutust ja teiseks, kas tema tegevus on käsitatav „kaubandustavana“ ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkti d tähenduses.
28. Sellele küsimusele vastamiseks tundub olevat esmalt vajalik uurida, kas käesoleval juhul oleks sobiv anda mõiste „ettevõtja“ definitsiooni ühetaoline tõlgendus, kuivõrd nendes direktiivides on see mõiste peaaegu identne(9). Sellise lähenemise puhul on vajalik minu arvates esmalt määratleda ühtlustamise tase, mida nende direktiividega taotletakse.
2. Ebaausate kaubandustavade direktiivi ja tarbija õiguste direktiivi ühtlustamise tase
29. Esiteks, enne asjaomaste direktiivide ühtlustamise taseme analüüsimist on vajalik rõhutada järgmist olulist asjaolu: „ettevõtja“ mõiste on neis kahes direktiivis defineeritud peaaegu identselt(10) ja need kaks definitsiooni on tihedalt seotud tegutsemisega majandustegevuse raames.
30. Eelöeldule tuleks lisada, teiseks, et asjaomaste direktiivide tähenduses „ettevõtja“ mõiste definitsioonile ühetaolise tõlgenduse andmiseks tuleks kontrollida, kas nende kahe direktiivide ühtlustamise tase – ja mille osa nende vastavad reeglid on – on analoogne. Meenutan selles osas, et direktiivi ühtlustamise taseme hindamine peab põhinema selle sõnastusel ning sisul ja eesmärgil(11).
31. Märgin alustuseks, et ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldatakse selle direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt „artiklis 5 sätestatud ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade suhtes enne ja pärast tootega seonduva äritehingu sõlmimist ja selle ajal“(12), samas kui tarbija õiguste direktiivi kohaldatakse vastavalt selle direktiivi artikli 3 lõikele 1 „selles sätestatud tingimustel ja ulatuses kõigi kaupleja ja tarbija vahel sõlmitud lepingute suhtes“.
32. Seega, hoolimata nende kohaldamisala erinevusest, põhinevad need direktiivid ELTL artiklil 114(13) ja järgivad seetõttu sama eesmärki, nimelt aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ja tagada tarbijakaitse kõrge tase nii õigus- kui ka haldusnormide õiguslikus raamistikus, mida need katavad(14).
33. Lisaks märgin, et nende eesmärkide saavutamiseks on liidu seadusandja valinud täieliku ühtlustamise(15) kõnealuste direktiividega hõlmatud reeglite osas(16).
34. Mis puudutab ebaausate kaubandustavade direktiivi, siis selle põhjendusest 14 ilmneb selgelt „täieliku ühtlustamise“ lähenemisviis(17). Ühtlustamine puudutab ebaausate kaubandustavadega seonduvaid reegleid, sealhulgas ettevõtjate tarbijatele suunatud ebaausat reklaami, mis liidu tasandil kahjustavad otseselt viimaste majandushuve(18). Täpsemalt katab selline täielik ehk ammendav ühtlustamine kogu direktiiviga hõlmatud valdkonna(19).
35. Lisaks tuleneb ebaausate kaubandustavade direktiivi põhjendusest 15, et teatud eranditega(20) kehtestab see direktiiv liikmesriigi õigusnormide „täieliku ühtlustamise“. Seetõttu, nagu näeb sõnaselgelt ette selle direktiivi artikkel 4 „Siseturg“, ei või liikmesriigid võtta rangemaid meetmeid kui need, mida sätestab see direktiiv, isegi tarbijakaitse kõrgetasemelise kaitse tagamiseks(21).
36. Tarbija õiguste direktiivi eesmärk on liikmesriikide normide ühtlustamine selle kohaldamisalaga hõlmatud valdkondades(22). Täpsemalt ilmneb selle direktiivi põhjenduse 4, 5 ja 7 koos lugemisel, et selle eesmärk on tarbijate kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute teatavate aspektide, nimelt tarbijatele esitatava teabe ja sellist tüüpi lepingutest taganemise õiguse „täielik“ ühtlustamine(23).
37. Lisaks, selle direktiivi artikli 4 „Ühtlustamise tase“ kohaselt „[ei säilita] [l]iikmesriigid […] siseriiklikes õigusaktides ega kehtesta nendega sätteid, mis erinevad käesoleva direktiiviga kehtestatust, sealhulgas ei rangemaid ega vähem rangeid sätteid, millega tagataks tarbijakaitse erinev tase, kui käesolevas direktiivis ei ole sätestatud teisiti.“(24). See direktiiv ühtlustab seega „täielikult“ ehk maksimaalselt.
38. Lõpuks näib kõik viitavat sellele, et liidu seadusandja on kehtestanud sama ühtlustamise taseme mõlema vaatluse all oleva direktiivi vastavate normide osas. Nimelt, selle analüüsi vajadusi silmas pidades pakub mulle huvi üksnes täielik ehk maksimaalne ühtlustamine, kuivõrd sellise ühtlustamisviisi puudumisel asjaomaste direktiivide puhul võib kerkida probleeme mõiste „ettevõtja“ definitsiooni ühetaolise tõlgendamisega.
39. Kõike eelöeldut arvesse võttes on minu hinnangul mõiste „ettevõtja“ definitsiooni ühetaoline tõlgendamine nende kahe direktiivi raames tarvilik, pidades silmas liidu seadusandja poolt mõistele „ettevõtja“ antud peaaegu identset definitsiooni, asjaolu, et need on tihedalt seotud tegutsemisega majandustegevuse raames ja liidu seadusandja poolt ette nähtud täieliku ühtlustamise taset mõlema uuritud direktiivi vastavate liikmesriikide normide osas.
B. Mõiste „ettevõtja“ sisu ja ulatus ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punktis b ja tarbija õiguste direktiivi artikli 2 punktis 2
40. Mõiste „ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud kaubandustavad“ on defineeritud ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punktis d kui „ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele“. Mõisted „tarbija“ ja „ettevõtja“ on selle mõiste definitsiooni tuumaks, nii et vastus küsimusele, kas olukord on hõlmatud direktiivi kohaldamisalaga, sõltub otsustavalt nende tõlgendusest. Nimelt, kaubandustava olemasolu selle direktiivi tähenduses saab jaatada üksnes juhul, kui see puudutab ühelt poolt ettevõtjat ja teiselt poolt tarbijat.
41. Ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisala ratione personae analüüs on tähtis, kuivõrd üksnes tingimusel, kui põhikohtuasja vastustaja on määratletav „ettevõtjana“, on põhjust edasi uurida, kas tema tegevust võib käsitada majandustegevusena selle direktiivi tähenduses.
42. Mõiste „ettevõtja“ on defineeritud ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punktis b selliselt, et see hõlmab „füüsili[st] või juriidili[st] isik[ut], kes käesoleva direktiiviga hõlmatud kaubandustavade raames tegutseb eesmärkidel, mis on seotud tema kaubandus-, majandus-, käsitöö- või kutsetegevusega, ning ettevõtja nimel või huvides tegutsev isik“.
43. Sellega seoses meenutan, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkti b sõnastusest tulenevalt „[andis] liidu õiguslooja […] mõistele „majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik“ eriti laia ulatuse, mis viitab „igale füüsilisele või juriidilisele isikule“, kes tegeleb tasustatava tegevusega, ega välista selle kohaldamisalast üldhuviteenust osutavaid üksusi ega avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid“(25). Täpsustan seejuures, et selline füüsiline või juriidiline isik tegutseb minu arvates eesmärkidel, mis on seotud tehinguga tema kaubandus-, majandus-, käsitöö- või kutsetegevuse raames.
44. Käesoleval juhul ei välista asjaolu, et põhikohtuasja vastustaja on füüsiline isik, tema kvalifitseerimist „ettevõtjaks“. Siiski tuleb selleks, et hinnata, kas ta kuulub selle mõiste alla ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkti b tähenduses, lisaks kontrollida, kas see isik tegutses eesmärkidel, mis on seotud tema kaubandus-, majandus-, käsitöö- või kutsetegevusega, või ettevõtja nimel või tema huvides.
45. Euroopa Kohus on samuti täpsustanud, et selle direktiivi artikli 2 punktides a ja b toodud definitsioonide sõnastusest lähtudes tuleb selles sättes viidatud mõiste „majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik“ sisu ja ulatus kindlaks määrata sellega seonduva, kuid vastandliku mõiste „tarbija“ suhtes, mis viitab üksikisikule, kes ei tegele majandus- ega kutsetegevusega(26). Sellega seoses on Euroopa Kohus rõhutanud, et ebaausate kaubandustavade direktiivi eesmärk, mis seisneb tarbija täielikus kaitsmises seda laadi tavade eest, põhineb asjaolul, et tarbija on majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku suhtes ebasoodsas olukorras, kuna ta on tavaliselt majanduslikult nõrgemal positsioonil ja õigusküsimustes vähem kogenud(27). Seega on mõiste „tarbija“ äärmiselt tähtis ja selle direktiivi sätted lähtuvad tarbija kui ebaausate kaubandustavade adressaadi ja nende ohvri vaatepunktist(28).
46. Arvestades käesoleva ettepaneku punktides 29–39 esitatud kaalutlusi, mille kohaselt esiteks ebaausate kaubandustavade direktiiv ja tarbija õiguste direktiiv defineerivad mõistet „ettevõtja“ peaaegu identselt, teiseks, see mõiste on tihedalt seotud tegutsemisega majandustegevuse raames, ja kolmandaks, ühtlustamise tase, mida nende direktiividega taotletakse, on analoogne, leian ma, et tõlgendus, mille Euroopa Kohus on andnud mõistele „ettevõtja“ ebaausate kaubandustavade direktiivi raames, kehtib ka mõiste „kaupleja“ definitsiooni suhtes tarbija õiguste direktiivi raames.
47. Nagu rõhutab kohtujurist Bot oma ettepanekus kohtuasjas Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs (29), on mõiste „majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku“ selline tõlgendus kooskõlas sellega, mida liidu seadusandja on andnud paljudes tarbijakaitse direktiivides, näiteks tarbija õiguste direktiivis, mille artikli 2 punktis 2 on liidu seadusandja „kaupleja“ määratlenud kui „füüsiline või juriidiline isik, olenemata sellest, kas viimane on era- või avalik-õiguslikus omandis, kes käesoleva direktiiviga reguleeritud lepingute raames tegutseb – kaasa arvatud teiste isikute kaudu, kes tegutsevad tema nimel või ülesandel – eesmärgil, mis on seotud tema kaubandus-, majandus-, ametialase või kutsetegevusega“. Kohtujurist Boti sõnul on tarbijakaitsedirektiivide puhul ühiseks asjaoluks, et „majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik võib olla kas füüsiline või juriidiline isik, avalik-õiguslik või eraõiguslik isik, kes oma suhtes tarbijaga tegutseb majandus- või kutsetegevuse raames, mille puhul eeldatakse korrapärast ja tulunduslikku tegevust“(30).
C. Käesolevas asjas mõistet „ettevõtja“ arvestades kasutatav kvalifikatsioon
48. Arvestades eelöeldut, kas füüsiline isik, nagu vastustaja põhikohtuasjas, kuulub ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punktis b ja tarbija õiguste direktiivi artikli 2 punktis 2 sätestatud mõiste „ettevõtja“ alla?
49. Minu arvates mitte. Veebipõhisel platvormil üheaegselt kokku kaheksa kuulutuse avaldamine erinevate uute ja kasutatud kaupade müügiks ei tundu mulle piisav selleks, et oleks võimalik kasutada kvalifikatsiooni „ettevõtja“ nende direktiivide tähenduses.
50. Igatahes tuleb rõhutada, et „ettevõtjaks“ kvalifitseerimisel on vajalik „juhtumipõhine lähenemine“(31). Seetõttu on käesoleval juhul asjakohane, et eelotsusetaotluse esitanud kohus hindaks konkreetset kaasust kõiki talle esitatud asjaolusid arvesse võttes kontrollimaks, kas isik, nagu kaebaja põhikohtuasjas, kuulub mõiste „ettevõtja“ alla.
51. Sellise analüüsi eesmärk on eelkõige, nagu õigustatult märgivad Saksamaa valitsus ja komisjon, teha kindlaks, kas internetimüük teostati organiseeritult ja tulunduslikel eesmärkidel(32); kas selline müük on mingi konkreetse kestuse ja sagedusega(33); kas müüjal on juriidiline staatus, mis lubab tal äritehinguid teostada, ja mil määral on internetimüük seotud müüja majandustegevusega(34); kas müüja on käibemaksukohustuslane(35); kas müüja, kes tegutseb mõne ettevõtja nimel või oma arvel, või teise isiku kaudu, kes tegutseb oma nimel ja arvel, on saanud tasu või osa kasumist(36); kas müüja on uued või kasutatud asjad ostnud edasimüüki silmas pidades, andes sellele tegevusele reeglipärasuse, sageduse ja/või samaaegsuse oma kutsetegevusega(37); kas müügist saadud kasum kinnitab seda, et tehingu näol on tegemist äritegevusega(38), ja/või kas müügil olevad kaubad on kõik ühte tüüpi ja sama väärtusega, eelkõige, kas pakkumine keskendub vähesele arvule toodetele(39).
52. Tuleb märkida, et need kriteeriumid ei ole lõplikud ega ainuvõimalikud, mistõttu põhimõtteliselt ei ole ühe või mitme kriteeriumi täitmine üksi määrav selleks, et teha kindlaks veebimüüja puhul kasutatav kvalifikatsioon, arvestades mõistet „ettevõtja“. Seega on kvalifitseerimiseks vajalik teostada üldine hindamine, võttes arvesse kõiki sobivaid kriteeriume. Need kriteeriumid lubavad niisiis liikmesriigi kohtul määratleda, kas isik, nagu vastustaja põhikohtuasjas, tegeleb majandustegevusega, mis asetab ta seetõttu soodsamasse olukorda võrreldes tarbijaga, ja kas sellest tulenevalt on tegemist ebavõrdsusega ettevõtja ja tarbija vahel.
53. Siiski on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne eeltoodud kaalutlusi arvestades hinnata talle teadaolevate asjaolude pinnalt ja tuginedes eelmises punktis loetletud kriteeriumitele, kas selle isiku võib kvalifitseerida „ettevõtjaks“ nimetatud direktiivide tähenduses.
54. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on kõnealune isik „ettevõtja“ ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkti b tähenduses, tuleb edasi selgitada, kas tema tegevus kujutab endast „kaubandustava“ ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkti d tähenduses.
D. Mõiste „ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud kaubandustavad“ ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkti d tähenduses
55. Mis puudutab küsimust, kas sellise füüsilise isiku, nagu vastustaja põhikohtuasjas, tegevus võib kuuluda ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisalasse, siis meenutan kohe, et Euroopa Kohus on juba leidnud, et selle direktiivi artikli 2 punkt d määratleb mõistet „kaubandustavad“ eriti üldises sõnastuses kui „ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele“(40).
56. Seega, et hinnata, kas tegevus on käsitatav kaubandustavana nimetatud artikli tähenduses, tuleks kontrollida, kas selle tegevuse võib esiteks kvalifitseerida „seotuks kauplemisega, st lähtuma ettevõtjatelt“ ja teiseks kommertsteadaandena, mis on „otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele“(41).
57. Selles osas meenutan, et majandustegevuse kriteerium, mille olemasolu tuleb kontrollida, järgib ideed, millel põhineb liidu direktiividega paika pandud tarbijate kaitse süsteem, nimelt et tarbija on ettevõtjaga võrreldes nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja tal on vähem teavet ja kuna esineb arvestatav risk, et muu hulgas teadmatusest ei tugine tarbija õigusnormile, mille eesmärk on teda kaitsta.(42)
58. Arvestades käesoleva ettepaneku punktides 40–52 esitatud analüüsi, ei näi miski viitavat sellele, et kaheksa erinevate kaupade müügikuulutuse samaaegne avaldamine võiks olla käsitatav tegevusena, mis kuulub mõiste „ettevõtja“ alla ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkti d tähenduses, ja seega, et selle tegevuse tõttu võiks käesolevas asjas eksisteerida ebavõrdne olukord põhikohtuasja vastustaja ja ostja vahel.
59. Siiski on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne otsustada selle küsimuse üle, kui ta hindab sellise füüsilise isiku, nagu vastustaja põhikohtuasjas, kvalifitseerimist „ettevõtjaks“, võttes arvesse kõiki käesoleva ettepaneku punktides 51 ja 52 esitatud kriteeriume.
V. Ettepanek
60. Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Administrativen sad – Varna (Varna halduskohus, Bulgaaria) esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 („ebaausate kaubandustavade direktiiv“), artikli 2 punkti b ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ, artikli 2 punkti 2 tuleb tõlgendada selliselt, et füüsilist isikut, nagu vastustaja põhikohtuasjas, kes registreerus teataval veebisaidil kaupade müümise eesmärgil ja avaldas sellel veebisaidil samal ajal ühtekokku kaheksa mitmesuguste kaupade müügi kuulutust, ei saa käsitleda „ettevõtjana“.
Siiski on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata, kas juhtumi kõiki asjaolusid arvestades võib selle isiku kvalifitseerida nende direktiivide tähenduses „ettevõtjaks“, ja seega, kas tema tegevus on käsitatav „kaubandustavana“ direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti d tähenduses.