Language of document : ECLI:EU:C:2018:378

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MACIEJ SZPUNAR

esitatud 31. mail 2018(1)

Kohtuasi C105/17

Komisia za zashtita na potrebitelite

versus

Evelina Kamenova,

menetluses osales

Okrazhna prokuratura – Varna

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Administrativen sad – Varna (Varna halduskohus, Bulgaaria))

Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausad kaubandustavad – Internetimüük – Mõiste „ettevõtja“






I.      Sissejuhatus

1.        Kaupade ja teenuste otsimine internetist on osa meie igapäevaelust ja nüüdseks kahtlusteta ka osaks meie kultuurist. Veebipõhiste müügiplatvormide arv järjest suureneb ja 2016. aastal oli nende Euroopa Liidu kodanike vanuses 16‑74 aastat osakaal, kes olid tellinud kaupu või teenuseid interneti kaudu, tõusnud 55 %‑ni.(2) Nende platvormide funktsiooniks on on-line vahendus- või maaklerteenuse osutamine. Need võimaldavad otsekontakti ettevõtja ja tarbija, kahe ettevõtja või kahe eraisiku vahel, kes on huvitatud uute või kasutatud kaupade soetamisest isiklikuks tarbeks(3).

2.        Paljudel juhtudel aga ei ilmne internetiplatvormidel avaldatud kuulutustest selgelt, kas müüja on ettevõtja või eraisik.

3.        Käesolev eelotsusetaotlus, mille on Euroopa Kohtule esitanud Administrativen sad – Varna (Varna halduskohus, Bulgaaria), puudutab direktiivi 2005/29/EÜ(4) artikli 2 punktide b ja d tõlgendamist.

4.        Eelotsusetaotlus on esitatud kohtuvaidluse raames, milles E. Kamenova kaebab Komisia za zashtita na potrebitelite (Bulgaaria tarbijakaitseamet, edaspidi „tarbijakaitseamet“) väärteootsuse peale. E. Kamenovale heidetakse ette tarbijakaitseseaduse (Zakon za zashtita na potrebitelite, edaspidi „ZZP“) rikkumist seeläbi, et tema poolt veebipõhisel müügiplatvormil avaldatud kuulutustes puudus nõutud teave tarbijatele.

5.        Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada, kas füüsiline isik, kes avaldas veebipõhisel müügiplatvormil samal ajal ühtekokku kaheksa mitmesuguste kaupade müügi kuulutust, võiks olla käsitatav „ettevõtjana“ ja kas tema tegevus on „kaubandustava“ ebaausate kaubandustavade direktiivi tähenduses.

6.        See kohtuasi pakub Euroopa Kohtule niisiis võimaluse täpsustada mõistet „ettevõtja“ selle direktiivi tähenduses, aga samuti kriteeriume, mida liikmesriigi kohtud peavad arvesse võtma, kui nad hindavad seda mõistet internetimüügile eriomases kontekstis.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

1.      Ebaausate kaubandustavade direktiiv

7.        Vastavalt ebaausate kaubandustavade direktiivi artiklile 1, loetuna koos selle põhjendustega 14 ja 15, on selle direktiivi eesmärk kindlustada kõrge tarbijakaitse taseme saavutamine, ühtlustades täielikult kogu liikmesriikide ebaausaid kaubandustavasid puudutava regulatsiooni.

8.        Selle direktiivi artikkel 2 sätestab:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

b)      ettevõtja – füüsiline või juriidiline isik, kes käesoleva direktiiviga hõlmatud kaubandustavade raames tegutseb eesmärkidel, mis on seotud tema kaubandus-, majandus-, käsitöö- või kutsetegevusega, ning ettevõtja nimel või huvides tegutsev isik;

[…]

d)      ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud kaubandustavad […] – ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele;

[…]“.

9.        Vastavalt sama direktiivi artikli 3 lõikele 1 „kohaldatakse [seda direktiivi] artiklis 5 sätestatud ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade suhtes enne ja pärast tootega seonduva äritehingu sõlmimist ja selle ajal“.

2.      Direktiiv 2011/83/EL

10.      Direktiivi 2011/83/EL(5) artikli 1 kohaselt on selle direktiivi eesmärk „aidata kõrge tarbijakaitse taseme saavutamisega kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, ühtlustades tarbijate ja kauplejate vahel sõlmitud lepinguid käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte.“

11.      Selle direktiivi artikkel 2 sätestab:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

2)      „kaupleja“ – füüsiline või juriidiline isik, olenemata sellest, kas viimane on era- või avalik-õiguslikus omandis, kes käesoleva direktiiviga reguleeritud lepingute raames tegutseb – kaasa arvatud teiste isikute kaudu, kes tegutsevad tema nimel või ülesandel – eesmärgil, mis on seotud tema kaubandus-, majandus-, ametialase või kutsetegevusega;

[…]“.

12.      Vastavalt tarbija õiguste direktiivi artikli 3 lõikele 1 „kohaldatakse [seda] selles sätestatud tingimustel ja ulatuses kõigi kaupleja ja tarbija vahel sõlmitud lepingute suhtes […]“.

B.      Bulgaaria õigus

13.      9. detsembril 2005 DV-s nr 99 avaldatud ZZP redaktsioonis, mis on avaldatud 2014. aasta DV‑s nr 61 ja mis kehtib alates 25. juulist 2014, artikliga 47 ja ZZP artikliga 50 võeti üle vastavalt tarbija õiguste direktiivi artiklid 6 ja 9, mis puudutavad esiteks informeerimiskohustusi seoses kauglepingutega ning teiseks taganemisõigust.

III. Põhikohtuasja taust, eelotsuse küsimus ja menetlus Euroopa Kohtus

14.      Põhikohtuasja toimikust nähtub, et K. K. (selles kohtuasjas: „tarbija“) omandas veebisaidi http://olx.bg kaudu kauglepinguna sõlmitud müügilepingu alusel kasutatud „Longines“ kaubamärgi kella.

15.      Kullerteenuse osutaja toimetas kasutaja profiiliga „eveto-ZZ“ poolt müügiks pakutud kella tarbijale kätte 20. oktoobril 2014. Saatja andmetena olid märgitud tema nimi, aadress ja telefoninumber. Tuvastanud, et kellal puudusid veebipõhisel müügiplatvormil esitatud kuulutuses väidetud omadused, teatas tarbija müüjale telefoni teel oma soovist lepingust taganeda. Viimane aga keeldus kauba tagasivõtmisest ja makstud müügihinna tagastamisest.

16.      Seetõttu esitas tarbija tarbijakaitseametile kaebuse. Tarbijakaitse ametnike poolt läbi viidud kontrolli käigus ilmnes, et kella saatjaks profiiliga „eveto-ZZ“ oli E. Kamenova. Veebisaidi haldurilt sõnul oli 10. detsembril 2014 profiili „eveto‑ZZ“ kasutav isik avaldanud kokku kaheksa kuulutust, millega pakuti müügiks erinevaid kaupu(6).

17.      27. veebruari 2015. aasta otsusega tuvastas tarbijakaitseamet väärteo toimepaneku. 17. märtsil 2015 vaidlustas E. Kamenova selle akti põhjendusega, et ta ei ole „ettevõtja“, mistõttu ei ole ZZP sätted tema suhtes kohaldatavad. Tarbijakaitseamet tegi trahviotsuse E. Kamenova suhtes ZZP artikli 207 alusel, ZZP artikli 47 lõike 1 punktide 2, 3, 5, 7, 8, ja 12, ning artikli 50 rikkumise eest. Tarbijakaitseamet tugines asjaolule, et E. Kamenoval oli müügikuulutustes märkimata ettevõtja nimi, aadress ja e‑posti aadress, kauba lõpphind (koos maksude ja lõivudega), maksmise, kättetoimetamise ja tellimuse täitmise kord, tarbija õigus taganeda kauglepinguna sõlmitud lepingust, viidatud õiguse kasutamise tingimused, tähtaeg ja [õiguse] teostamise viis ning viide sellele, et juhul kui tooted müügilepingu tingimustele ei vasta, saab tarbija tugineda seadusjärgsele garantiile.

18.      E. Kamenova esitas trahviotsuse peale kaebuse Varnenski rayonen sadi (Varna esimese astme kohus, Bulgaaria). See kohus tühistas tarbijakaitseameti trahviotsuse 22. märtsi 2016. aasta otsusega põhjendusega, et E. Kamenova ei ole „ettevõtja“ tarbijakaitseseaduse täiendavate eeskirjade § 13 punkti 2 tähenduses, viidates ka ebaausate kauplemistavade direktiivile, mis näeb ette, et ettevõtja tegutseb eesmärkidel, mis on seotud tema kaubandus-, majandus-, käsitöö- või kutsetegevusega, millest nähtub, et tegevus on süstemaatiline, mitte ühekordne.

19.      Selle otsuse peale esitas tarbijakaitseamet kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

20.      Leides, et põhikohtuasja lahendamine sõltub asjaomaste Euroopa Liidu õiguse normide tõlgendamisest, otsustas Administrativen sad – Varna (Varna halduskohus) 16. veebruari 2017. aasta kohtumäärusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 28. veebruaril 2017, peatada menetluse ja esitada Euroopa Kohtule järgmine eelotsuse küsimus:

„Kas […] direktiivi 2005/29[…] artikli 2 punkte b ja d tuleb tõlgendada nii, et sellise füüsilise isiku tegevus, kes registreerus teataval veebisaidil kaupade müümise eesmärgil ja avaldas sellel veebisaidil samal ajal ühtekokku kaheksa mitmesuguste kaupade müügi kuulutust, on ettevõtja tegevus artikli 2 punkti b legaaldefinitsiooni tähenduses, ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud kaubandustava artikli 2 punkti d tähenduses ning kuulub nimetatud direktiivi artikli 3 lõike 1 alusel sama direktiivi kohaldamisalasse?“

21.      Kirjalikud seisukohad esitasid Saksamaa valitsus ja Euroopa Komisjon.

IV.    Analüüs

A.      Sissejuhatavad märkused

1.      Euroopa Kohtule esitatud küsimuse sisu

22.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib esiteks sisuliselt teada, kas ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et kaupade internetimüügi veebisaidil registreerunud füüsilist isikut võib määratleda „ettevõtjana“, kui ta on sellel veebisaidil avaldanud samal ajal kaheksa erinevate kaupade müügikuulutust, ja teiseks, kas tema tegevus on käsitatav „kaubandustavana“ sama direktiivi artikli 2 punkti d tähenduses.

23.      Küsimus seisneb seega selles, kas ebaausate kaubandustavade direktiivi tähenduses on „ettevõtjana“ käsitatav füüsiline isik, nagu seda on vastustaja põhikohtuasjas, kes avaldas internetimüügiplatvormil kokku kaheksa erinevate kaupade müügikuulutust, või on selline isik direktiivi kohaldamisalast välistatud, kuna ta ei kuulu mõiste „ettevõtja“ alla, arvestades tema tegevuse piiratud olemust.

24.      Enne selle küsimuse analüüsi on sobilik märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma eelotsuse küsimuses tõlgendada üksnes ebaausate kaubandustavade direktiivi(7). Kuid eelotsusetaotluses esitatud põhikohtuasja asjaolude kirjeldus tundub viitavat tarbija õiguste direktiivist tulenevate õiguste rikkumisele. Nimelt, eelotsusetaotlusest ilmneb, et põhikohtuasja vastustajat trahviti ZZP artikli 47 lõike 1 punktide 2, 3, 5, 7, 8 ja 12 ja artikli 50 rikkumise eest. Aga, nagu märkis ka komisjon, nende sätetega võeti üle vastavalt, esiteks, tarbija õiguste direktiivi artikkel 6 informatsioonikohustuste kohta kauglepingutes ning teiseks selle direktiivi artikkel 9, mis puudutab taganemisõigust.

25.      Seetõttu on põhikohtuasja menetlemisel tõenäoliselt huvi pakkuv ka küsimus, kas füüsilist isikut, arvestades eelotsusetaotluses kirjeldatud tegevust, võib määratleda „kauplejana“ tarbija õiguste direktiivi artikli 2 punkti 2 tähenduses.

26.      Tuleb meenutada, et ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel poolelioleva kohtuasja lahendada. Sellest vaatenurgast lähtudes tuleb Euroopa Kohtul talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada. Lisaks võib Euroopa Kohus võtta arvesse liidu õiguse norme, millele liikmesriigi kohus oma küsimust esitades viidanud ei ole(8).

27.      Seega tuleb esitatud küsimust mõista nii, et sisuliselt palutakse esiteks selgitada, kas ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkti b ja tarbija õiguste direktiivi artikli 2 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et kaupade internetimüügi veebisaidil registreerunud füüsilist isikut võib määratleda „ettevõtjana“, kui ta on sellel veebisaidil avaldanud samal ajal kaheksa erinevate kaupade müügikuulutust ja teiseks, kas tema tegevus on käsitatav „kaubandustavana“ ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkti d tähenduses.

28.      Sellele küsimusele vastamiseks tundub olevat esmalt vajalik uurida, kas käesoleval juhul oleks sobiv anda mõiste „ettevõtja“ definitsiooni ühetaoline tõlgendus, kuivõrd nendes direktiivides on see mõiste peaaegu identne(9). Sellise lähenemise puhul on vajalik minu arvates esmalt määratleda ühtlustamise tase, mida nende direktiividega taotletakse.

2.      Ebaausate kaubandustavade direktiivi ja tarbija õiguste direktiivi ühtlustamise tase

29.      Esiteks, enne asjaomaste direktiivide ühtlustamise taseme analüüsimist on vajalik rõhutada järgmist olulist asjaolu: „ettevõtja“ mõiste on neis kahes direktiivis defineeritud peaaegu identselt(10) ja need kaks definitsiooni on tihedalt seotud tegutsemisega majandustegevuse raames.

30.      Eelöeldule tuleks lisada, teiseks, et asjaomaste direktiivide tähenduses „ettevõtja“ mõiste definitsioonile ühetaolise tõlgenduse andmiseks tuleks kontrollida, kas nende kahe direktiivide ühtlustamise tase – ja mille osa nende vastavad reeglid on – on analoogne. Meenutan selles osas, et direktiivi ühtlustamise taseme hindamine peab põhinema selle sõnastusel ning sisul ja eesmärgil(11).

31.      Märgin alustuseks, et ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldatakse selle direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt „artiklis 5 sätestatud ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade suhtes enne ja pärast tootega seonduva äritehingu sõlmimist ja selle ajal“(12), samas kui tarbija õiguste direktiivi kohaldatakse vastavalt selle direktiivi artikli 3 lõikele 1 „selles sätestatud tingimustel ja ulatuses kõigi kaupleja ja tarbija vahel sõlmitud lepingute suhtes“.

32.      Seega, hoolimata nende kohaldamisala erinevusest, põhinevad need direktiivid ELTL artiklil 114(13) ja järgivad seetõttu sama eesmärki, nimelt aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ja tagada tarbijakaitse kõrge tase nii õigus- kui ka haldusnormide õiguslikus raamistikus, mida need katavad(14).

33.      Lisaks märgin, et nende eesmärkide saavutamiseks on liidu seadusandja valinud täieliku ühtlustamise(15) kõnealuste direktiividega hõlmatud reeglite osas(16).

34.      Mis puudutab ebaausate kaubandustavade direktiivi, siis selle põhjendusest 14 ilmneb selgelt „täieliku ühtlustamise“ lähenemisviis(17). Ühtlustamine puudutab ebaausate kaubandustavadega seonduvaid reegleid, sealhulgas ettevõtjate tarbijatele suunatud ebaausat reklaami, mis liidu tasandil kahjustavad otseselt viimaste majandushuve(18). Täpsemalt katab selline täielik ehk ammendav ühtlustamine kogu direktiiviga hõlmatud valdkonna(19).

35.      Lisaks tuleneb ebaausate kaubandustavade direktiivi põhjendusest 15, et teatud eranditega(20) kehtestab see direktiiv liikmesriigi õigusnormide „täieliku ühtlustamise“. Seetõttu, nagu näeb sõnaselgelt ette selle direktiivi artikkel 4 „Siseturg“, ei või liikmesriigid võtta rangemaid meetmeid kui need, mida sätestab see direktiiv, isegi tarbijakaitse kõrgetasemelise kaitse tagamiseks(21).

36.      Tarbija õiguste direktiivi eesmärk on liikmesriikide normide ühtlustamine selle kohaldamisalaga hõlmatud valdkondades(22). Täpsemalt ilmneb selle direktiivi põhjenduse 4, 5 ja 7 koos lugemisel, et selle eesmärk on tarbijate kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute teatavate aspektide, nimelt tarbijatele esitatava teabe ja sellist tüüpi lepingutest taganemise õiguse „täielik“ ühtlustamine(23).

37.      Lisaks, selle direktiivi artikli 4 „Ühtlustamise tase“ kohaselt „[ei säilita] [l]iikmesriigid […] siseriiklikes õigusaktides ega kehtesta nendega sätteid, mis erinevad käesoleva direktiiviga kehtestatust, sealhulgas ei rangemaid ega vähem rangeid sätteid, millega tagataks tarbijakaitse erinev tase, kui käesolevas direktiivis ei ole sätestatud teisiti.“(24). See direktiiv ühtlustab seega „täielikult“ ehk maksimaalselt.

38.      Lõpuks näib kõik viitavat sellele, et liidu seadusandja on kehtestanud sama ühtlustamise taseme mõlema vaatluse all oleva direktiivi vastavate normide osas. Nimelt, selle analüüsi vajadusi silmas pidades pakub mulle huvi üksnes täielik ehk maksimaalne ühtlustamine, kuivõrd sellise ühtlustamisviisi puudumisel asjaomaste direktiivide puhul võib kerkida probleeme mõiste „ettevõtja“ definitsiooni ühetaolise tõlgendamisega.

39.      Kõike eelöeldut arvesse võttes on minu hinnangul mõiste „ettevõtja“ definitsiooni ühetaoline tõlgendamine nende kahe direktiivi raames tarvilik, pidades silmas liidu seadusandja poolt mõistele „ettevõtja“ antud peaaegu identset definitsiooni, asjaolu, et need on tihedalt seotud tegutsemisega majandustegevuse raames ja liidu seadusandja poolt ette nähtud täieliku ühtlustamise taset mõlema uuritud direktiivi vastavate liikmesriikide normide osas.

B.      Mõiste „ettevõtja“ sisu ja ulatus ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punktis b ja tarbija õiguste direktiivi artikli 2 punktis 2

40.      Mõiste „ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud kaubandustavad“ on defineeritud ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punktis d kui „ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele“. Mõisted „tarbija“ ja „ettevõtja“ on selle mõiste definitsiooni tuumaks, nii et vastus küsimusele, kas olukord on hõlmatud direktiivi kohaldamisalaga, sõltub otsustavalt nende tõlgendusest. Nimelt, kaubandustava olemasolu selle direktiivi tähenduses saab jaatada üksnes juhul, kui see puudutab ühelt poolt ettevõtjat ja teiselt poolt tarbijat.

41.      Ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisala ratione personae analüüs on tähtis, kuivõrd üksnes tingimusel, kui põhikohtuasja vastustaja on määratletav „ettevõtjana“, on põhjust edasi uurida, kas tema tegevust võib käsitada majandustegevusena selle direktiivi tähenduses.

42.      Mõiste „ettevõtja“ on defineeritud ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punktis b selliselt, et see hõlmab „füüsili[st] või juriidili[st] isik[ut], kes käesoleva direktiiviga hõlmatud kaubandustavade raames tegutseb eesmärkidel, mis on seotud tema kaubandus-, majandus-, käsitöö- või kutsetegevusega, ning ettevõtja nimel või huvides tegutsev isik“.

43.      Sellega seoses meenutan, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkti b sõnastusest tulenevalt „[andis] liidu õiguslooja […] mõistele „majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik“ eriti laia ulatuse, mis viitab „igale füüsilisele või juriidilisele isikule“, kes tegeleb tasustatava tegevusega, ega välista selle kohaldamisalast üldhuviteenust osutavaid üksusi ega avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid“(25). Täpsustan seejuures, et selline füüsiline või juriidiline isik tegutseb minu arvates eesmärkidel, mis on seotud tehinguga tema kaubandus-, majandus-, käsitöö- või kutsetegevuse raames.

44.      Käesoleval juhul ei välista asjaolu, et põhikohtuasja vastustaja on füüsiline isik, tema kvalifitseerimist „ettevõtjaks“. Siiski tuleb selleks, et hinnata, kas ta kuulub selle mõiste alla ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkti b tähenduses, lisaks kontrollida, kas see isik tegutses eesmärkidel, mis on seotud tema kaubandus-, majandus-, käsitöö- või kutsetegevusega, või ettevõtja nimel või tema huvides.

45.      Euroopa Kohus on samuti täpsustanud, et selle direktiivi artikli 2 punktides a ja b toodud definitsioonide sõnastusest lähtudes tuleb selles sättes viidatud mõiste „majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik“ sisu ja ulatus kindlaks määrata sellega seonduva, kuid vastandliku mõiste „tarbija“ suhtes, mis viitab üksikisikule, kes ei tegele majandus- ega kutsetegevusega(26). Sellega seoses on Euroopa Kohus rõhutanud, et ebaausate kaubandustavade direktiivi eesmärk, mis seisneb tarbija täielikus kaitsmises seda laadi tavade eest, põhineb asjaolul, et tarbija on majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku suhtes ebasoodsas olukorras, kuna ta on tavaliselt majanduslikult nõrgemal positsioonil ja õigusküsimustes vähem kogenud(27). Seega on mõiste „tarbija“ äärmiselt tähtis ja selle direktiivi sätted lähtuvad tarbija kui ebaausate kaubandustavade adressaadi ja nende ohvri vaatepunktist(28).

46.      Arvestades käesoleva ettepaneku punktides 29–39 esitatud kaalutlusi, mille kohaselt esiteks ebaausate kaubandustavade direktiiv ja tarbija õiguste direktiiv defineerivad mõistet „ettevõtja“ peaaegu identselt, teiseks, see mõiste on tihedalt seotud tegutsemisega majandustegevuse raames, ja kolmandaks, ühtlustamise tase, mida nende direktiividega taotletakse, on analoogne, leian ma, et tõlgendus, mille Euroopa Kohus on andnud mõistele „ettevõtja“ ebaausate kaubandustavade direktiivi raames, kehtib ka mõiste „kaupleja“ definitsiooni suhtes tarbija õiguste direktiivi raames.

47.      Nagu rõhutab kohtujurist Bot oma ettepanekus kohtuasjas Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs (29), on mõiste „majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku“ selline tõlgendus kooskõlas sellega, mida liidu seadusandja on andnud paljudes tarbijakaitse direktiivides, näiteks tarbija õiguste direktiivis, mille artikli 2 punktis 2 on liidu seadusandja „kaupleja“ määratlenud kui „füüsiline või juriidiline isik, olenemata sellest, kas viimane on era- või avalik-õiguslikus omandis, kes käesoleva direktiiviga reguleeritud lepingute raames tegutseb – kaasa arvatud teiste isikute kaudu, kes tegutsevad tema nimel või ülesandel – eesmärgil, mis on seotud tema kaubandus-, majandus-, ametialase või kutsetegevusega“. Kohtujurist Boti sõnul on tarbijakaitsedirektiivide puhul ühiseks asjaoluks, et „majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik võib olla kas füüsiline või juriidiline isik, avalik-õiguslik või eraõiguslik isik, kes oma suhtes tarbijaga tegutseb majandus- või kutsetegevuse raames, mille puhul eeldatakse korrapärast ja tulunduslikku tegevust“(30).

C.      Käesolevas asjas mõistet „ettevõtja“ arvestades kasutatav kvalifikatsioon

48.      Arvestades eelöeldut, kas füüsiline isik, nagu vastustaja põhikohtuasjas, kuulub ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punktis b ja tarbija õiguste direktiivi artikli 2 punktis 2 sätestatud mõiste „ettevõtja“ alla?

49.      Minu arvates mitte. Veebipõhisel platvormil üheaegselt kokku kaheksa kuulutuse avaldamine erinevate uute ja kasutatud kaupade müügiks ei tundu mulle piisav selleks, et oleks võimalik kasutada kvalifikatsiooni „ettevõtja“ nende direktiivide tähenduses.

50.      Igatahes tuleb rõhutada, et „ettevõtjaks“ kvalifitseerimisel on vajalik „juhtumipõhine lähenemine“(31). Seetõttu on käesoleval juhul asjakohane, et eelotsusetaotluse esitanud kohus hindaks konkreetset kaasust kõiki talle esitatud asjaolusid arvesse võttes kontrollimaks, kas isik, nagu kaebaja põhikohtuasjas, kuulub mõiste „ettevõtja“ alla.

51.      Sellise analüüsi eesmärk on eelkõige, nagu õigustatult märgivad Saksamaa valitsus ja komisjon, teha kindlaks, kas internetimüük teostati organiseeritult ja tulunduslikel eesmärkidel(32); kas selline müük on mingi konkreetse kestuse ja sagedusega(33); kas müüjal on juriidiline staatus, mis lubab tal äritehinguid teostada, ja mil määral on internetimüük seotud müüja majandustegevusega(34); kas müüja on käibemaksukohustuslane(35); kas müüja, kes tegutseb mõne ettevõtja nimel või oma arvel, või teise isiku kaudu, kes tegutseb oma nimel ja arvel, on saanud tasu või osa kasumist(36); kas müüja on uued või kasutatud asjad ostnud edasimüüki silmas pidades, andes sellele tegevusele reeglipärasuse, sageduse ja/või samaaegsuse oma kutsetegevusega(37); kas müügist saadud kasum kinnitab seda, et tehingu näol on tegemist äritegevusega(38), ja/või kas müügil olevad kaubad on kõik ühte tüüpi ja sama väärtusega, eelkõige, kas pakkumine keskendub vähesele arvule toodetele(39).

52.      Tuleb märkida, et need kriteeriumid ei ole lõplikud ega ainuvõimalikud, mistõttu põhimõtteliselt ei ole ühe või mitme kriteeriumi täitmine üksi määrav selleks, et teha kindlaks veebimüüja puhul kasutatav kvalifikatsioon, arvestades mõistet „ettevõtja“. Seega on kvalifitseerimiseks vajalik teostada üldine hindamine, võttes arvesse kõiki sobivaid kriteeriume. Need kriteeriumid lubavad niisiis liikmesriigi kohtul määratleda, kas isik, nagu vastustaja põhikohtuasjas, tegeleb majandustegevusega, mis asetab ta seetõttu soodsamasse olukorda võrreldes tarbijaga, ja kas sellest tulenevalt on tegemist ebavõrdsusega ettevõtja ja tarbija vahel.

53.      Siiski on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne eeltoodud kaalutlusi arvestades hinnata talle teadaolevate asjaolude pinnalt ja tuginedes eelmises punktis loetletud kriteeriumitele, kas selle isiku võib kvalifitseerida „ettevõtjaks“ nimetatud direktiivide tähenduses.

54.      Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on kõnealune isik „ettevõtja“ ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkti b tähenduses, tuleb edasi selgitada, kas tema tegevus kujutab endast „kaubandustava“ ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkti d tähenduses.

D.      Mõiste „ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud kaubandustavad“ ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkti d tähenduses

55.      Mis puudutab küsimust, kas sellise füüsilise isiku, nagu vastustaja põhikohtuasjas, tegevus võib kuuluda ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldamisalasse, siis meenutan kohe, et Euroopa Kohus on juba leidnud, et selle direktiivi artikli 2 punkt d määratleb mõistet „kaubandustavad“ eriti üldises sõnastuses kui „ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele“(40).

56.      Seega, et hinnata, kas tegevus on käsitatav kaubandustavana nimetatud artikli tähenduses, tuleks kontrollida, kas selle tegevuse võib esiteks kvalifitseerida „seotuks kauplemisega, st lähtuma ettevõtjatelt“ ja teiseks kommertsteadaandena, mis on „otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele“(41).

57.      Selles osas meenutan, et majandustegevuse kriteerium, mille olemasolu tuleb kontrollida, järgib ideed, millel põhineb liidu direktiividega paika pandud tarbijate kaitse süsteem, nimelt et tarbija on ettevõtjaga võrreldes nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja tal on vähem teavet ja kuna esineb arvestatav risk, et muu hulgas teadmatusest ei tugine tarbija õigusnormile, mille eesmärk on teda kaitsta.(42)

58.      Arvestades käesoleva ettepaneku punktides 40–52 esitatud analüüsi, ei näi miski viitavat sellele, et kaheksa erinevate kaupade müügikuulutuse samaaegne avaldamine võiks olla käsitatav tegevusena, mis kuulub mõiste „ettevõtja“ alla ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkti d tähenduses, ja seega, et selle tegevuse tõttu võiks käesolevas asjas eksisteerida ebavõrdne olukord põhikohtuasja vastustaja ja ostja vahel.

59.      Siiski on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne otsustada selle küsimuse üle, kui ta hindab sellise füüsilise isiku, nagu vastustaja põhikohtuasjas, kvalifitseerimist „ettevõtjaks“, võttes arvesse kõiki käesoleva ettepaneku punktides 51 ja 52 esitatud kriteeriume.

V.      Ettepanek

60.      Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Administrativen sad – Varna (Varna halduskohus, Bulgaaria) esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 („ebaausate kaubandustavade direktiiv“), artikli 2 punkti b ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ, artikli 2 punkti 2 tuleb tõlgendada selliselt, et füüsilist isikut, nagu vastustaja põhikohtuasjas, kes registreerus teataval veebisaidil kaupade müümise eesmärgil ja avaldas sellel veebisaidil samal ajal ühtekokku kaheksa mitmesuguste kaupade müügi kuulutust, ei saa käsitleda „ettevõtjana“.

Siiski on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata, kas juhtumi kõiki asjaolusid arvestades võib selle isiku kvalifitseerida nende direktiivide tähenduses „ettevõtjaks“, ja seega, kas tema tegevus on käsitatav „kaubandustavana“ direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti d tähenduses.


1      Algkeel: prantsuse.


2      Vt „Digitaalmajanduse ja ühiskonna statistika – leibkonnad ja üksikisikud, Andmed 2017.aasta veebruari seisuga“, kättesaadav veebisaidil: http://ec.europa.eu/eurostat. Vt samuti http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do?dataset=isoc_ec_ibuy&lang=et.


3      Internetiplatvormide roll piirdub oma veebilehe kättesaadavaks tegemises kolmandatest isikutest müüjatele (ettevõtjatele või eraisikutele) oma kaupade (uued või kasutatud) või teenuste pakkumiseks.


4      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (edaspidi „ebaausate kaubandustavade direktiiv“) (ELT 2005, L 149, lk 22).


5      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (edaspidi „tarbija õiguste direktiiv“, ELT 2011, L 304, lk 64).


6      Need puudutasid järgmisi kaupu: valgustatud ekraaniga luger uuena, kolm kasutatud või uut uusima tehnoloogiaga telefoni, juhtmeta telefonilaadimisseade, sõiduauto ja Türgi keraamilised plaadid.


7      Tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole oma otsuses täpsustanud selle direktiivi sätteid, mida ta arvab kohalduvat.


8      Vt kõige hilisemad 7. septembri 2017. aasta kohtuotsus Neto de Sousa (C‑506/16, EU:C:2017:642, punkt 23) ja 26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Aqua Pro (C‑407/16, EU:C:2017:817, punkt 26).


9      Selles osas meenutan, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttest, et liidu õigusnorme, mis ei sisalda ühtki sõnaselget viidet liikmesriikide õigusele sätte sisu ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt tõlgendada kogu liidus autonoomselt ja ühetaoliselt, arvestades sätte konteksti ja asjaomase õigusaktiga taotletavat eesmärki. Vt eelkõige 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs (C‑59/12, EU:C:2013:634, punkt 25).


10      Mis puudutab ettevõtjate esindajaid, siis ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkt b viitab kõigile isikutele, kes „ettevõtja nimel või huvides tegutsev[ad]”, samas kui tarbija õiguste direktiiv viitab artikli 2 punktis 2 kõigile isikutele, kes tegutse[vad] – kaasa arvatud teiste isikute kaudu, kes tegutsevad tema nimel või ülesandel […]“. Selles osas tuleb märkida, et tarbija õiguste direktiivis see küsimus ei tõusetu, kuivõrd direktiiv kohaldub põhimõtteliselt lepingutele, mis on juba ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud (müügileping, teenuse osutamise leping, kaugleping või väljaspool äriruume sõlmitud leping). Sellest järeldub, et probleem esindaja kvalifitseerimisel, kes tegutseb ettevõtja nimel või huvides, enam ei tõusetu.


11      Vt 25. aprilli 2002. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa (C‑52/00, EU:C:2002:252, punkt 16) ja 14. juuli 2005. aasta kohtuotsus Lagardère Active Broadcast (C‑192/04, EU:C:2005:475, punkt 46).


12      Ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 2 punkt c defineerib „toote“ kui „kaubad või teenused, sealhulgas kinnisvara ning õigused ja kohustused“.


13      Ebaausate kaubandustavade direktiiv põhineb EMÜ artiklil 95, nüüd ELTL artikkel 114.


14      Nende kahe direktiivi esimese artikli sisu on peaaegu identne. Lisaks erinevustele küsimustes, mis on määratletud vastavalt nende kohaldamisalaga, on ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaselt selle eesmärk „aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ja tarbijakaitse kõrge taseme saavutamisele“, samas kui tarbija õiguste direktiivi eesmärk on „aidata kõrge tarbijakaitse taseme saavutamisega kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele“ (kohtujuristi kursiiv).


15      Tuleb märkida, et ebaausate kaubandustavade direktiivi prantsuskeelses versioonis kasutatakse ühtlustamise viisile viidates kahte erinevat terminit, täpsemalt „harmonisation complète“ ja „harmonisation totale“ (direktiivi põhjendused 14 ja 15). Sama on olukord direktiivi itaaliakeelses versioonis, kus kasutatakse termineid „armonizzazione completa“ ja „piena armonizzazione“. Teistes selle direktiivi keeleversioonides kasutatakse aga ühte terminit, nimelt saksa keeles („vollständige Angleichung“), inglise keeles („full harmonisation“), poola keeles („pełna harmonizacja“) ja hispaania keeles („plena armonización“). Mõned autorid peavad neid kahte tüüpi ühtlustamist (complète ja totale) sünonüümideks, samas kui teised leiavad, et neid tuleb eristada. Täielik (complète) liikmesriigi normide ühtlustamine puudutab direktiivi materiaalset kohaldamisala, samas kui ehk maksimaalne täielik (totale ehk maximale) ühtlustamine viitab liikmesriigi diskretsiooni tasemele direktiivi ülevõtmisel liikmesriigi õigusesse. Vt selle eristamise poolt eelkõige González Vaqué, L., „La directive 2005/29/CE relative aux pratiques commerciales déloyales: entre l’objectif d'une harmonisation totale et l’approche d'une harmonisation complète“, Revue de droit de l’Union européenne, 4/2005, lk 785–802; Rochfeld, J., „Les ambiguïtés des directives d’harmonisation totale. La nouvelle répartition des compétences communautaire et interne. À propos de l’arrêt de la CJCE du 4 juin 2009“, Dalloz, 2009, nr 30, lk 2047, ja Verdure, C., „L’harmonisation des pratiques commerciales déloyales dans le cadre de la directive 2005/29/CE sur les pratiques commerciales déloyales: premier bilan jurisprudentiel“, Cahiers de droit européen, 3‑4, 2010, lk 311–336. Vastupidise seisukoha kohta vt Stuyck, J., Terryn ja E., Van Dyck, T., „Confidence through fairness? The new directive on unfair business-to-consumer commercial practices in the internal market“, Common Market Law Review, 2006, nr 43, lk 107–152, eriti lk 115. Ma arvan, et sellel eristamisel ei ole käesoleva kohtuasja jaoks tähtsust.


16      Mõnede autorite arvates on täielik ehk ammendav (complète ehk exhaustive) ühtlustamine tingimata ka täielik ehk maksimaalne (totale ehk maximale) ühtlustamine, kuid igasugune täielik (totale) ühtlustamine ei ole de facto täielik ehk ammendav (complète ehk exhaustive) ühtlustamine. Vt eelkõige nõukogu 25. juuli 1985. aasta direktiiv 85/374/EMÜ liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT 1985, L 210, lk 29; ELT eriväljaanne 15/01, lk 257). Vt selle kohta 4. juuni 2009. aasta kohtuotsus Moteurs Leroy Somer (C‑285/08, EU:C:2009:351, punkt 25): „Kuigi direktiiv 85/374 näeb sellega reguleeritud küsimuste osas ette liikmesriikide õigus- ja haldusnormide täieliku ühtlustamise […], nähtub direktiivi põhjendusest 18, et direktiivi eesmärk ei ole tootevastutuse valdkonna täielik ühtlustamine direktiiviga reguleerimata küsimustes“. (Kohtujuristi kursiiv). Vt samuti, Rochfeld, J., op. cit., lk 2047, punkt 11, ja Verdure, C., op. cit., lk 326.


17      Õiguskirjanduses leitakse selle direktiivi täieliku (complète) ühtlustamise lähenemisviis olevat edukas „[…] kuna sätted, mis näevad ette ebaausate kaubandustavade osas siseriikliku ühtlustamata normistiku on erandliku (ja ajutise) iseloomuga, ja lisaks on nende kohaldamine allutatud rangetele tingimustele“, vt González Vaqué, L., op. cit., lk 802.


18      Vt ebaausate kaubandustavade direktiivi artikkel 1 ja põhjendused 11, 12 ja 23. Vt samuti 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs (C‑59/12, EU:C:2013:634, punkt 34) ja 9. novembri 2010. aasta kohtuotsus Mediaprint Zeitungs- und Zeitschriftenverlag (C‑540/08, EU:C:2010:660, punkt 27). Vt samuti minu ettepanek liidetud kohtuasjades Abcur (C‑544/13 ja C‑545/13, EU:C:2015:136, punkt 59).


19      Vt kohtujurist Trstenjaki ettepanek liidetud kohtuasjades VTB-VAB ja Galatea (C‑261/07 ja C‑299/07, EU:C:2008:581, punkt 48): „[selle] [d]irektiivi põhjenduse 5 kohaselt tuleb see eesmärk saavutada ühenduse liikmesriikides kehtestatud ausaid kaubandustavasid puudutavate õigusaktide ühtlustamise teel siseturul esinevate takistuste kõrvaldamise huvides. Direktiivi eesmärk on niisiis kõnealuse valdkonna täielik ühtlustamine ühenduse tasandil“. Vt samuti Henning-Bodewig, F., „Die Richtlinie 2005/29/EG über unlautere Geschäftspraktiken“, Gewerblicher Rechtsschutz und Urheberrecht Internationaler Teil, 2005, köide 8/9, lk 629.


20      Nimelt sätestab selle direktiivi artikli 3 lõige 5, et teatud tingimustel „[k]uue aasta jooksul alates 12.6.2007 saavad liikmesriigid käesoleva direktiiviga ühtlustatavas valdkonnas jätkuvalt kohaldada siseriiklikke õigusnorme, mis on käesolevast direktiivist rangemad või üksikasjalikumad ning millega rakendatakse minimaalse ühtlustamise klausleid sisaldavaid direktiive“. Sama artikli lõige 6 sätestab täiendava kohustuse, nimelt et „[l]iikmesriigid teatavad komisjonile viivitamata lõike 5 alusel kohaldatud siseriiklikest sätetest“.


21      Vt 23. aprilli 2009. aasta kohtuotsus VTB-VAB ja Galatea (C‑261/07 ja C‑299/07, EU:C:2009:244, punkt 52). Vt samuti 9. novembri 2010. aasta kohtuotsus Mediaprint Zeitungs- und Zeitschriftenverlag (C‑540/08, EU:C:2010:660). Vt kohtujurist Trstenjaki ettepanek liidetud kohtuasjades VTB-VAB ja Galatea (C‑261/07 ja C‑299/07, EU:C:2008:581, punkt 74): „direktiivi 2005/29 eesmärk [on] täielikult ühtlustada liikmesriikide õigusnormid, mis puudutavad ebaausaid kaubandustavasid. Lisaks seatakse […] direktiivi 2005/29 eesmärgiks mitte ainult minimaalne ühtlustamine, vaid siseriiklike õigusnormide maksimaalne lähendamine, mis keelab liikmesriikidel säilitada või kehtestada rangemaid õigusnorme, välja arvatud teatavad erandid. Mõlemad põhimõtted tulenevad nii direktiivi preambuli kui ka üldsätete tõlgendusest.“


22      Vt tarbija õiguste direktiivi artikkel 1.


23      Tarbija õiguste direktiivi põhjenduste 5 ja 7 kohaselt tagaks see „täielik“ ühtlustamine tarbijakaitse kõrge taseme, aitaks kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ettevõtjate ja eraisikute vaheliste suhete tasandil ja peaks tunduvalt suurendama nii tarbijate kui kauplejate õiguskindlust.


24      Vt eelkõige tarbija õiguste direktiivi artikli 3 lõige 4.


25      3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs (C‑59/12, EU:C:2013:634, punkt 32). Vt samuti kohtujurist Boti ettepanek kohtuasjas Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs (C‑59/12, EU:C:2013:450, punkt 39).


26      3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs (C‑59/12, EU:C:2013:634, punkt 33).


27      3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs (C‑59/12, EU:C:2013:634, punkt 35). Eesmärgi kohta tagada tarbijate jaoks ühtlaselt kõrge tarbijakaitse tase, ühtlustades täielikult ebaausate kaubandustavadega seonduvaid reegleid, vt samuti selle kohtuotsuse punkt 34. Vt ka käesoleva ettepaneku punkt 34.


28      3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs (C‑59/12, EU:C:2013:634, punkt 36).


29      3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs (C‑59/12, EU:C:2013:450) punkt 37: „[m]ajandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku mõistet [tuleb] tõlgendada nii, et see tähistab füüsilist või juriidilist isikut, kes kõnealuses kontekstis ja sõltumata tema eraõiguslikust või avalik-õiguslikust vormist tegutseb kaubandustegevuse raames.“


30      Kohtujurist Boti ettepanek kohtuasjas Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs (C‑59/12, EU:C:2013:450, punktid 41 ja 42).


31      Vt selle kohta kohtujurist Boti ettepanek kohtuasjas Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs (C‑59/12, EU:C:2013:450, punkt 40).


32      Asjaolu, et müügil on tulunduslik eesmärk, on üks olulistest elementidest, kuid ei võimalda üksi järeldada, et füüsiline isik on ettevõtja. Nimelt, mõningate kaupade väärtus võib aja jooksul tõusta, nagu see on näiteks ehete või kunstiteoste puhul.


33      Põhimõtteliselt ei ole kaheksa müüki aasta jooksul üksi piisav alus pidada seda ettevõtlusega seotud müügiks, seevastu aga kaheksa kauba müük nädalas mitme kuu jooksul võib olla märgiks, mis lubab arvata, et see kuulub mõiste „ettevõtja“ alla. Nimelt, kui pakutakse sagedasti müügiks palju teatud väärtusega või sama liiki tooteid võib sellel olla asjakohane seos mõistega „ettevõtja“. Ostjate poolt antud hinnangute arvu, kui veebipõhine müügiplatvorm sellist süsteemi võimaldab, võib internetimüükide sageduse hindamisel arvesse võtta.


34      Tuleb eelkõige kindlaks teha, kas müüja on sellise äri omanik, mis tegeleb sarnaste toodete ja teenuste pakkumisega, mis on ka eraisikutevahelise internetimüügi esemeks. Nii on see näiteks juhul, kui kellassepp müüb oma tooteid nii veebipõhise müügiplatvormi kaudu kui ka oma kellaäris.


35      Prantsusmaal näiteks on maksuamet avaldanud internetimüügist saadud tulude maksustamist puudutavad juhised, määratledes mitu kriteeriumi, mille järgi eristada ühekordseid tehinguid ja regulaarset tegevust, mis alluvad erinevale maksurežiimile. Vt eelkõige https://www.economie.gouv.fr/particuliers/vente-biens-declarer-revenus.


36      Vt käesoleva ettepaneku punktid 43 ja 44. Teatud juhtudel tasub kaupmees „mõjutajale“ ostude eest, mis „mõjutaja“ veebisaidi vahendusel realiseeritakse. Termin „mõjutaja“ on defineeritud kui „[i]sik, kellel on suur mõju otsustajatele või arvamusele”. Vt Robert illustré, väljaanne 2018. Täielikuma definitsiooni jaoks võib tsiteerida Wikipeedia prantsuskeelset versiooni kui interneti-teema osas sobivat allikat: „Mõjutaja on iga sotsiaalvõrgustikes aktiivne isik, kes oma staatuse, positsiooni või meedias kajastatuse tõttu on võimeline mõjutama tarbimiskäitumist. Kaubamärgiomanikud, ettevõtjad pöörduvad mõjutajate poole, et parandada oma kommunikatsiooni ja teha reklaamikampaaniaid. Mõjutajad töötavad enamasti sotsiaalvõrgustikes, mõjutades arvukaid „jälgijaid“ oma Instagrami konto või YouTube’i kanali kaudu. Nad on vahendajateks ettevõtjate ja nende võimalike klientide vahel“.


37      See on nimelt olukord, kus füüsiline isik müüb mitmesugust kaupa oma kodust interneti müügiplatvormi kaudu hinnaga, mis võimaldab tal kasumit teenida.


38      Vt komisjoni juhis ebaausate kaubandustavade kohta, kättesaadav veebiaadressil: https://webgate.ec.europa.eu/ucp/public/index.cfm?event=public.guidance.show.


39      Saksamaa valitsus on nimelt arvamusel, et teenuste puhul on nende tasu eest pakkumine keskseks elemendiks, mis lubab kvalifitseerida selle äritegevuseks mitte üksnes ebaausate kaubandustavade direktiive üle võtva regulatsiooni, vaid ka üldiselt äriseadustiku (Handelsgesetzbuch) raames.


40      23. aprilli 2009. aasta kohtuotsus VTB-VAB ja Galatea (C‑261/07 ja C‑299/07, EU:C:2009:244, punkt 49); 14. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Plus Warenhandelsgesellschaft (C‑304/08, EU:C:2010:12, punkt 36); 9. novembri 2010. kohtuotsus Mediaprint Zeitungs- und Zeitschriftenverlag (C‑540/08, EU:C:2010:660, punkt 17) ja 19. septembri 2013. aasta kohtuotsus CHS Tour Services (C‑435/11, EU:C:2013:574, punkt 27).


41      Vt selle kohta, 17. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus RLvS (C‑391/12, EU:C:2013:669, punkt 37).


42      Vt käesoleva ettepaneku punkt 46. Vt selle kohta seoses nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiviga 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288), 26. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Mostaza Claro (C‑168/05, EU:C:2006:675, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika), samuti seonduvalt nõukogu 22. detsembri 1986. aasta direktiiviga 87/102/EMÜ (EÜT 1987, L 42, lk 48; ELT eriväljaanne 15/01, lk 326) 4. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Rampion ja Godard (C‑429/05, EU:C:2007:575, punkt 65), ning seoses 25. mai 1999. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 1999/44/EÜ, tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta (EÜT 1999, L 171, lk 12; ELT eriväljaanne 15/04, lk 223) 4. juuni 2015. aasta kohtuotsus Faber (C‑497/13, EU:C:2015:357, punkt 42).