ESIMESE ASTME KOHTU MÄÄRUS (apellatsioonikoda)

10. november 2009

Kohtuasjas T‑180/08 P

Giuseppe Tiralongo

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ajutised teenistujad – Tähtajalise lepingu pikendamata jätmine – Kahju hüvitamise nõue – Kahju tekkimise põhjus – Avaliku Teenistuse Kohtu põhjendamiskohustus

Ese:      Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 6. märtsi 2008. aasta määruse peale kohtuasjas F‑55/07: Tiralongo vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) selle kohtumääruse tühistamiseks.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta Guiseppe Tiralongo kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Kahju hüvitamise nõue – Kohtueelne menetlus – Erinev kulg sõltuvalt isikut kahjustava meetme olemasolust või puudumisest

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

2.      Ametnikud – Hagi – Väited

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

3.      Ühenduse õigus – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse ja diskrimineerimiskeeld – Rikkumine

1.      Kohtueelne menetlus varieerub olenevalt sellest, kas kahju, mille hüvitamist nõutakse, on tekitatud isikut kahjustava meetmega personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses või administratsiooni käitumisega, millel puuduvad otsuse tunnused. Esimesel juhul peab huvitatud isik määratud tähtaja jooksul ametisse nimetava asutuse asjaomase akti peale kaebuse esitama. Teisel juhul aga peab haldusmenetlus algama personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses kaebuse esitamisega, mis taotleb kahju hüvitamist ning millele vajaduse korral järgneb kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vaidlustamine.

Selleks et vastata küsimusele, kas kahju on tekkinud isikut kahjustava meetme või administratsiooni käitumisega, millel ei ole otsuse sisu, on hädavajalik kontrollida, kas on kinni peetud kohtueelsest menetlusest ning personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 sätestatud tähtaegadest, ning seega kontrollida hagi vastuvõetavust. Kuna need normid tulenevad avalikust huvist, kuulub selline kvalifikatsioon ainult ühenduse kohtu pädevusse ning ei arvestata poolte antud kvalifikatsiooni.

Ei saa lubada, et juhul kui isik koostab hagi ning väldib seal teatud aktide õigusvastasusega kahju tekitamise fakti kinnitamist, saab ta personalieeskirjadega sätestatud tähtaegu puudutavate normide kohaldamisest mööda minna.

(vt punktid 24 ja 25)

Viited: Euroopa Kohus, 22. oktoober 1975, kohtuasi 9/75: Meyer-Burckhardt vs. komisjon (EKL 1975, lk 1171, punktid 10 ja 11); Euroopa Kohus, 19. november 1981, kohtuasi 106/80: Fournier vs. komisjon (EKL 1981, lk 2759, punktid 15–18); Euroopa Kohus, 7. oktoober 1987, kohtuasi 401/85: Schina vs. komisjon (EKL 1987, lk 3911, punkt 9); Esimese Astme Kohus, 25. veebruar 1992, kohtuasi T‑64/91: Marcato vs. komisjon (EKL 1992, lk II‑243, punktid 32 ja 33); Esimese Astme Kohus, 8. oktoober 1992, kohtuasi T‑84/91: Meskens vs. parlament (EKL 1992, lk II‑2335, punkt 33); Esimese Astme Kohus, 1. detsember 1994, kohtuasi T‑79/92: Ditterich vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑289 ja II‑907, punkt 40); Esimese Astme Kohus, 6. november 1997, kohtuasi T‑15/96: Liao vs. nõukogu (EKL AT 1997, lk I‑A‑329 ja II‑897, punkt 27); Esimese Astme Kohus, 24. märts 1998, kohtuasi T‑181/97: Meyer jt vs. Euroopa Kohus (EKL AT 1998, lk I‑A‑151 ja II‑481, punkt 22; Esimese Astme Kohus, 26. november 1999, kohtuasi T‑253/97: Giegerich vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑233 ja II‑1177, punkt 18); Esimese Astme Kohus, 17. mai 2006, kohtuasi T‑241/03: Marcuccio vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑111 ja II‑A‑2‑517, punkt 52); Esimese Astme Kohus, 11 detsember 2007, Sack vs. komisjon, T‑66/05, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 35).

2.      Tuleb eristada esiteks kahju tekitamise aluseks olnud ja väidetavalt õigusvastast administratsiooni tegevust, mis leiab aset isikut kahjustava meetme või käitumise kaudu, millel ei ole otsuse sisu, ning teiseks õigusvastasust ennast. Nii võivad kohaldamisele kuuluvate sätete või erinevate üldpõhimõtete võimalikud rikkumised olla administratsiooni aktide või käitumise õigusvastasuse põhjuseks, kuid nende puhul ei ole iseenesest tegemist tegevusega.

Kuna ei ole vaidlustatud seda, et teenistuja lepingu ülesütlemise kuupäeva kindlaksmäärav kiri on isikut kahjustav meede, ei saa asuda seisukohale, et vastates teenistuja kirjale, milles viimane kutsus administratsiooni üles seda otsust uuesti läbi vaatamata, oli tegemist administratsiooni käitumisega, millel ei olnud otsuse sisu, ning et need kinnitavad kirjad on ainult selle osa. Selline tõlgendamine võimaldaks asjaomasel isikul mööda minna isikut kahjustava meetme kas siis tühistamisnõude või kahju hüvitamise nõude kaudu vaidlustamise tähtaegadest, mis on sätestatud personalieeskirjade artiklites 90 ja 91, kutsudes administratsiooni üles tegema mitmel korral isikut kahjustavat otsust. Kohtupraktikas sisalduv viide „käitumisele” ei tähenda tingimata ühenduse institutsiooni üksteisele järgnevaid tegevusi, vaid selle eesmärk on ainult eristada juhtu, kui institutsioon võtab isikut kahjustava meetme sellest, mil institutsiooni käitumisel ei ole otsuse sisu.

(vt punktid 27 ja 38)

3.      Kuigi õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumiseks tuleb tuvastada administratsiooni mitu akti või käitumine, ei luba see asjaolu pidada nende põhimõtete võimalikku rikkumist administratsiooni käitumiseks. Ükskõik millise õiguspõhimõtte rikkumine ei ole iseenesest administratsiooni akt ega käitumine, millel puudub otsuse sisu, vaid akti või käitumise õigusvastasuse alus.

(vt punkt 36)