ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
18. oktoober 2011(*)
Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri – Täiendav pensioniskeem – Täiendava vabatahtliku pensioni osaliselt ühekordse väljamaksena maksmisest keeldumine – Õigusvastasuse väide – Omandatud õigused – Õiguspärane ootus – Proportsionaalsus
Kohtuasjas T‑439/09,
John Robert Purvis, elukoht Saint-Andrews (Ühendkuningriik), esindajad: advokaadid S. Orlandi, A. Coolen, J.‑N. Louis ja É. Marchal,
hageja,
versus
Euroopa Parlament, esindajad: H. Krück, A. Pospíšilová Padowska ja G. Corstens, hiljem N. Lorenz, A. Pospíšilová Padowska ja G. Corstens,
kostja,
mille ese on nõue tühistada Euroopa Parlamendi 7. augusti 2009. aasta otsus, millega keelduti hagejale maksmast täiendavat vabatahtlikku pensioni osaliselt ühekordse väljamaksena,
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja esimees I. Pelikánová (ettekandja), kohtunikud K. Jürimäe ja M. van der Woude,
kohtusekretär: ametnik K. Pocheć,
arvestades kirjalikus menetluses ja 29. märtsi 2011. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1 Euroopa Parlamendi juhatus (edaspidi „juhatus”) on Euroopa Parlamendi juhtorgan. Parlamendi kodukorra käesolevas kohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (ELT 2005, L 44, lk 1) artikli 22 „Juhatuse ülesanded” lõike 2 järgi võtab juhatus vastu otsuseid muu hulgas Euroopa Parlamendi liikmeid (edaspidi „parlamendiliikmed”) puudutavates rahalistes, organisatsioonilistes ja haldusküsimustes.
2 Sellel alusel võttis juhatus vastu parlamendiliikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja (edaspidi „kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri”).
3 Juhatus võttis 12. juunil 1990 vastu parlamendiliikmete täiendavat (vabatahtlikku) pensioniskeemi reguleerivad eeskirjad (edaspidi „12. juuni 1990. aasta eeskirjad”), mis on esitatud kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja VII lisas.
4 12. juuni 1990. aasta eeskirjade 2009. aasta märtsis kohaldatav redaktsioon sätestas järgmist:
„Artikkel 1
1. Kuni parlamendiliikmete ühtse põhimääruse vastuvõtmiseni ning I ja II lisas ette nähtud pensioniõigusi arvesse võtmata on igal Euroopa Parlamendi liikmel, kes on teinud vähemalt kahe aasta jooksul vabatahtlikku pensioniskeemi sissemakseid, õigus pärast oma volituste lõppemist saada eluaegset pensioni alates sellele kuule järgneva kuu esimesest päevast, mil ta saab 60. aastaseks.
[…]
Artikkel 2
1. Nimetatud pension moodustab 3,5% kuni 40% Euroopa Ühenduste Kohtu kohtuniku põhipalgast iga mandaadi täitmisega seotud täisaasta eest ja 1/12‑ndiku iga järgneva kuu eest.
2. Maksimumpension on 70% (miinimumpension 10,5%) summast, millele vastab 40% Euroopa Ühenduste Kohtu kohtuniku põhipalgast.
3. Pensioni makstakse ja arvutatakse eurodes.
Artikkel 3
Endised või mandaadist loobunud parlamendiliikmed võivad enne 60‑aastaseks saamist taotleda, et vanaduspension makstaks neile välja kohe või mis tahes hetkel nende mandaadist loobumise ja 60‑aastaseks saamise vahelisel ajal, tingimusel et neil on täitunud 50 eluaastat. Viimasel juhul on pensioni suurus artikli 2 lõike 1 alusel arvutatud summa, mille suhtes kohaldatakse koefitsienti, mis arvutatakse lähtuvalt parlamendiliikme vanusest, kui talle hakatakse pensioni maksma, võttes aluseks järgmise skaala […]
Artikkel 4 (osa pensioni ühekordse väljamaksena maksmine)
1. Kuni 25% pensioniõigustest, mis on arvutatud artikli 2 lõike 1 alusel, võib vabatahtliku pensioniskeemiga liitunud või selles osalenud parlamendiliikmetele maksta ühekordse väljamaksena.
2. Sellise võimaluse kasutamine tuleb otsustada enne maksete tegemisega alustamist ning seda ei ole võimalik hiljem muuta.
3. Lõikes 1 sätestatud maksimumsuurust arvesse võttes ei mõjuta ega vähenda ühekordse väljamaksena maksmine kindlustatud isiku üleelanud abikaasa või ülalpeetavate laste pensioniõigusi.
4. Ühekordne väljamakse arvutatakse parlamendiliikme vanuse alusel pensioni saamise jõustumise päeval vastavalt järgmisele tabelile […]
5. Ühekordne väljamakse arvutatakse ja makstakse eurodes. Väljamakse tehakse enne esimest korda pensioni maksmist.
[…]” [mitteametlik tõlge]
5 Täiendav pensionifond on loodud parlamendi kvestorite poolt koos mittetulundusühingu „Pensionifond – Euroopa Parlamendi liikmed” (edaspidi „mittetulundusühing”) asutamisega, kes omakorda asutas Luksemburgi õiguse alusel muutuva põhikapitaliga investeerimisühingu nimega „Pensionifond – Euroopa Parlamendi liikmed, muutuva põhikapitaliga investeerimisühing” (edaspidi „SICAV”), mille ülesanne oli investeeringute tehniline haldamine.
6 Euroopa Parlamendi liikmete põhimäärus võeti vastu parlamendi 28. septembri 2005. aasta otsusega 2005/684/EÜ, Euratom (ELT L 262, lk 1; edaspidi „parlamendiliikmete põhimäärus”) ning see jõustus parlamendi seitsmenda koosseisu ametiaja esimesel päeval 14. juulil 2009.
7 Parlamendiliikmete põhimäärusega kehtestati parlamendiliikmete jaoks lõplik pensioniskeem, mille kohaselt on neil sissemakseid tegemata õigus pärast 63. eluaasta täitumist vanaduspensionile.
8 Parlamendiliikmete põhimäärus näeb ette täiendava pensioniskeemi suhtes kohaldatavad üleminekumeetmed. Artikkel 27 sätestab:
„1) Euroopa Parlamendi loodud vabatahtlik pensionifond kehtib pärast käesoleva põhimääruse jõustumist edasi nende parlamendiliikmete või endiste parlamendiliikmete jaoks, kes on kõnealuses fondis juba omandanud õigusi või ooteõigusi.
2) Omandatud õigused ja ooteõigused säilivad täies ulatuses. Parlament võib määrata kindlaks eeldused ja tingimused uute õiguste või ooteõiguste omandamiseks.
3) Parlamendiliikmed, kes saavad palka vastavalt [käesolevale põhimäärusele], ei saa enam omandada uusi õigusi või ooteõigusi vabatahtlikus pensionifondis.
4) Fondi ei saa kasutada parlamendiliikmed, kes valitakse parlamenti esmakordselt pärast käesoleva põhimääruse jõustumist.
[…]”
9 Juhatus võttis 19. mai ja 9. juuli 2008. aasta otsustega vastu parlamendiliikmete põhimääruse rakendusmeetmed (ELT 2009, C 159, lk 1; edaspidi „rakendusmeetmed”). Artikli 73 kohaselt jõustuvad rakendusmeetmed parlamendiliikmete põhimääruse jõustumise päeval ehk 14. juulil 2009.
10 Rakendusmeetmete artikkel 74 sätestab, et kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri tunnistatakse kehtetuks parlamendiliikmete põhimääruse jõustumise päeval, kui IV jaotise üleminekusätetest ei tulene teisiti.
11 Rakendusmeetmete artikkel 76 „Täiendav pension” sätestab:
„1. Parlamendiliikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja VII lisa alusel määratud täiendava (vabatahtliku) vanaduspensioni maksmist jätkatakse nimetatud lisa alusel isikutele, kellele maksti seda enne [parlamendiliikmete] põhimääruse jõustumise kuupäeva.
2. Enne [parlamendiliikmete] põhimääruse jõustumise kuupäeva eelnimetatud VII lisa alusel omandatud pensioniõigused säilivad vastavalt nimetatud lisas sätestatud tingimustele.
3. Pärast [parlamendiliikmete] põhimääruse jõustumise kuupäeva võivad vastavalt eelnimetatud VII lisale uusi õigusi omandada 2009. aastal valitud parlamendiliikmed:
a) kes olid parlamendiliikmed mõnel varasemal ametiajal ja
b) kes on juba omandanud või omandamas õigusi täiendava pensioniskeemi alusel ning
c) kelle suhtes on nende valimisriik vastu võtnud erandkorra kooskõlas [parlamendiliikmete] põhimääruse artikliga 29 või kes vastavalt põhimääruse artiklile 25 on ise otsustanud siseriikliku skeemi kasuks ja
d) kellel ei ole Euroopa Parlamendi liikme mandaadi täitmise alusel õigust riiklikule või Euroopa pensionile.
4. Parlamendiliikme sissemaksed täiendavatesse pensionifondidesse tehakse nende isiklikest vahenditest.”
12 Olles kindlaks teinud, et vabatahtliku pensionifondi rahaline olukord on halvenenud, otsustas juhatus 9. märtsil 2009:
– „moodustada töögrupi […] kes kohtub pensionifondi haldusnõukogu liikmetega, et olukorda hinnata;
– […] ettevaatusabinõuna viivitamata peatada võimaluse kohaldada parlamendiliikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja VII lisa artikleid 3 ja 4;
– […] juhatus vaatab need ettevaatusabinõud töögrupi tuvastatud asjaolusid ning arutelude tulemusi ja tehtud järeldusi arvestades järgmisel koosolekul uuesti läbi.”
13 1. aprillil 2009 otsustas juhatus 12. juuni 1990. aasta eeskirju muuta. Muudatused puudutavad muu hulgas järgmisi meetmeid:
– parlamendi seitsmenda koosseisu ametiaja esimesest päevast alates – s.o 14. juulist 2009 – tõstetakse vanaduspensioniiga 60. eluaastalt 63. eluaastale (12. juuni 1990. aasta eeskirjade artikkel 1);
– tunnistatakse kehtetuks võimalus maksta üks osa pensioniõigusi ühekordse väljamaksena ja see jõustub viivitamata (12. juuni 1990. aasta eeskirjade artikkel 3);
– tunnistatakse kehtetuks võimalus jääda alates 50. eluaastast ennetähtaegsele pensionile ja see jõustub viivitamata (12. juuni 1990. aasta eeskirjade artikkel 4).
14 Osutatud meetmete põhjendamiseks viitas juhatus 1. aprilli 2009. aasta otsuse põhjendustes 1 ja 2 pensionifondi olukorra järsule halvenemisele, millele avaldab mõju praegune finants‑ ja majanduskriis ning ennustus, mille kohaselt võivad pärast parlamendiliikmete põhimääruse 2009. aasta juulis jõustumist kindlustatud isikute sissemaksete lõpetamise ja madala investeeringutasuvuse tõttu muutuda fondi raames kasutada olevad likviidsed varad alates 2010. aastast ebapiisavaks, et täita pensionide maksmisega seotud kohustusi. Juhatuse sõnul võib pensionifondi seega ohustada varade likvideerimine, mistõttu tuleb võtta meetmeid, et fondi varade likviidsust maksimaalselt säilitada.
15 Parlamendi administratsioon tegi selle otsuse kõikidele parlamendiliikmetele 18. mail 2009. aastal elektronposti teel teatavaks.
Vaidluse taust
16 Hageja John Robert Purvis oli parlamendiliige 1979. aastast kuni 1984. aasta juulini ning 1999. aasta juulist kuni 2009. aasta juulini. Ta liitus täiendava pensioniskeemiga ja tegi pensionifondi kümme aastat – 1999. aasta augustist kuni 2009. aasta juulini – sissemakseid.
17 Parlamendiliikmete töötasu ja sotsiaalsete õigustega tegelev parlamendi talitus saatis 8. jaanuaril 2009 hagejale kaks esialgset arvutust, mille järgi on tal alates 1. augustist 2009 õigus saada kas igakuist pensioni 2706,20 eurot või ühekordse väljamaksena 25% oma pensionist, s.o 81 429,56 eurot, ning veel igakuist pensioni 2029,65 eurot.
18 Hageja taotles 24. aprillil 2009 parlamendi seitsmenda koosseisu ametiaja lõppemisest täiendava pensioni maksmist osaliselt ühekordse väljamaksena ja osaliselt pensionina vastavalt eespool mainitud arvutustele.
19 Hagejale anti 7. augusti 2009. aasta kirjas teada, et tema taotlust ei rahuldatud (edaspidi „vaidlustatud otsus”). Parlamendiliikmete töötasu ja sotsiaalsete õigustega tegeleva parlamendi talituse juhataja märkis muu hulgas asjaomases kirjas, et võimalus maksta üks osa pensioniõigustest ühekordse väljamaksena tunnistati juhatuse 1. aprilli 2009. aasta otsusega kehtetuks. Ta tegi järelduse, et „kuna kehtivate eeskirjade alusel ei ole ühte osa pensionist enam võimalik ühekordse väljamaksena maksta, arvutati Teie pensioniõigus alates 1. augustist 2009, võtmata arvesse Teie taotlust teha ühekordne väljamakse 25% ulatuses”.
Menetlus ja poolte nõuded
20 Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 23. oktoobril 2009.
21 Kuna hageja esitas 29. märtsi 2011. aasta kohtuistungil uusi tõendeid, anti parlamendile nende kohta märkuste esitamiseks kahenädalane tähtaeg. Parlament esitas oma märkused 8. aprillil 2011. Hageja esitas Üldkohtu taotlusel oma märkused parlamendi 8. aprilli 2011. aasta märkuste kohta 25. mai 2011. aasta kirjas.
22 Hageja palub Üldkohtul:
– tunnistada parlamendi juhatuse 9. märtsi ja 1. aprilli 2009. aasta otsused õigusvastaseks osas, milles nendega muudeti täiendavat pensioniskeemi ning kaotati võimalus maksta täiendavat pensioni teatavatel eriviisidel;
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja parlamendilt.
23 Parlament palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
1. Käesoleva kohtuotsuse tagajärjed
24 Hageja väidab, et 17. juuni 2009. aasta otsusega otsustas juhatus eelkõige, et käesolevas asjas tulevikus tehtavat kohtuotsust rakendatakse täiendava pensionifondiga liitunud kõikidele isikutele.
25 Parlament väidab, et käesolev hagi tehti talle teatavaks alles 19. novembril 2009 ja seega ei saanud ta 17. juunil 2009 sellist kohustust võtta.
26 Siinkohal piisab, kui meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt puudub Euroopa Liidu Kohtul pädevus anda tema poolt teostatava õiguspärasuse kontrolli raames institutsioonidele korraldusi või nende asemele asuda, vaid asjaomase administratsiooni ülesanne on võtta vajalikud meetmed tühistamishagi raames tehtud kohtuotsuse täitmiseks (Üldkohtu 27. jaanuari 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑67/94: Ladbroke Racing vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1, punkt 200; 15. septembri 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑374/94, T‑375/94, T‑384/94 ja T‑388/94: European Night Services jt vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑3141, punkt 53, ning 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑155/04: SELEX Sistemi Integrati vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4797, punkt 28).
27 Seega, kuivõrd hageja on palunud Üldkohtul otsustada käesoleva kohtuotsuse tagajärgede üle, tuleb see taotlus jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
2. Sisulised küsimused
28 Hageja esitab oma hagi põhjendamiseks neli väidet: esiteks on rikutud omandatud õigusi ja õiguspärase ootuse põhimõtet, teiseks on rikutud võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet, kolmandaks on rikutud kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja artiklit 29 ning neljandaks on lepingute täitmisel rikutud hea usu põhimõtet. Lisaks esitab hageja õigusvastasuse väite eelkõige juhatuse 1. aprilli 2009. aasta otsuse kohta.
Väidete ja õigusvastasuse väite ülesehitus
29 Kõigepealt tuleb märkida, et pooled on üksmeelel, et vaidlustatud otsus on käesoleva hagi ese vaid osas, milles hagejale keeldutakse maksmast 25% tema pensionist ühekordse väljamaksena. Sellega seoses on vaidlustatud otsus aga siduv otsus. Kuna 12. juuni 1990. aasta eeskirjade artikkel 4, mis nägi ette võimaluse maksta parlamendiliikmele üks osa (kuni 25%) pensionist ühekordse väljamaksena, tunnistati juhatuse 1. aprilli 2009. aasta otsusega kehtetuks, ei ole parlamendi finantsküsimuste peadirektoraadil mingisugust kaalutlusõigust ega muud võimalust kui osutatud sätte alusel esitatud hageja taotlus rahuldamata jätta.
30 Peale selle, nagu parlament on õigesti täheldanud, ei esita hageja vaidlustatud otsuse vastu ühtegi konkreetset väidet, vaid piirdub oma neljas sisulises väites üksnes asjaomase otsuse sisu vaidlustamisega osas, milles hagejale keeldutakse maksmast 25% tema pensionist ühekordse väljamaksena. Nagu eespool märgitud, on otsuse sisu kindlaks määratud juhatuse 1. aprilli 2009. aasta otsusega. Seega on võimalik hagi rahuldada vaid sellisel juhul, kui õigusvastasuse väide on põhjendatud. Kui aga asjaomase otsuse puhul ei tuvastada mingit õigusvastasust, tuleb hagi rahuldamata jätta.
31 Sellistel asjaoludel tuleb hageja esitatud nelja väidet tõlgendada nii, et need on esitatud ainult selle õigusvastasuse väite põhjendamiseks, mille ta formaalselt esitas eraldiseisvana.
Õigusvastasuse väite ulatus
32 Hageja väidab, et vaidlustatud otsuse aluseks on juhatuse 9. märtsi ja 1. aprilli 2009. aasta otsused. Mõlemad otsused on õigusvastased osas, milles nendega kaotatakse võimalus maksta parlamendiliikmele pensioni osaliselt ühekordse väljamaksena.
33 Parlament leiab, et õigusvastasuse väide saab puudutada ainult juhatuse 1. aprilli 2009. aasta otsust. Tema arvates on see otsus lõplik ja seetõttu „neelab alla” juhatuse 9. märtsi 2009. aasta esialgse otsuse.
34 Muu hulgas leiavad pooled üksmeelselt, et õigusvastasuse väide puudutab vaid 12. juuni 1990. aasta eeskirjade varem kehtinud artiklis 4 sätestatud võimaluse kaotamist maksta parlamendiliikmele pensioni osaliselt ühekordse väljamaksena. Seevastu pensioniea tõstmine ja võimaluse kaotamine jääda alates 50. eluaastast ennetähtaegsele pensionile, mis on samuti juhatuse 1. aprilli 2009. aasta otsuses ette nähtud, ei ole käesoleva vaidluse ese.
35 Alustuseks olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika järgi peab õigusvastasuse väide piirduma sellega, mis on vaidluse lahendamiseks tingimata vajalik. EÜ artikli 241 eesmärk ei ole lubada poolel vaidlustada ükskõik millise üldakti kohaldatavust mis tahes hagi huvides. Vaidlustatud üksikotsuse ja kõnealuse üldakti vahel peab olema otsene õiguslik seos (vt Üldkohtu 2. oktoobri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑222/99, T‑327/99 ja T‑329/99: Martinez jt vs. parlament, EKL 2001, lk II‑2823, punkt 136 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Seega kerkib küsimus, missugune on kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel asjakohane kuupäev ja milliseid otsuseid seega õigusvastasuse väide puudutab. Sellega seoses võib kõne alla tulla kolm kuupäeva: 24. aprill 2009, mil hageja esitas taotluse täiendava pensioni maksmiseks; 14. juuli 2009, mil hageja volitused lõppesid, saades sellega õiguse täiendavale pensionile, ning 7. august 2009, mil vaidlustatud otsus vastu võeti.
37 Üldkohus leiab, et lähtuda tuleb 14. juulist 2009. 12. juuni 1990. aasta eeskirjade artikli 1 lõike 1 kohaselt tekib õigus täiendavale pensionile parlamendiliikme volituste lõppemise päeval (vt eespool punkt 4); seda asjaolu pooled ei vaidlusta. Hageja volitused lõppesid sel kuupäeval. Ühtlasi olgu märgitud, et 24. aprillil 2009 ei olnud võimalik pensioniõigusi täpselt kindlaks määrata, sest sel kuupäeval ei olnud parlamendiliikme volituste lõpukuupäev ja sissemaksete koguperiood veel kindlalt teada, kuivõrd hageja oleks võidud parlamenti tagasi valida või tema parlamendiliikme volitused oleksid võinud enne mandaadi lõppemist ametist tagasiastumise või surmaga lõppeda. Sellest järeldub, et enne 14. juulit 2009 oli hageja igasugune pensioniõiguste arvutamine seega igal juhul ajutine. Järelikult tuleb hageja pensioniõiguste omandamise kuupäeva ehk 14. juulit 2009 pidada käesolevas asjas kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel asjakohaseks kuupäevaks.
38 Sellistel asjaoludel tuleks selgitada, et täiendava pensioniskeemiga liitunud parlamendiliikme pensioniõiguste kindlaksmääramise otsus ei ole üksnes siduv otsus selles mõttes, et parlamendi administratsioonil ei ole pensioniõiguste kindlaksmääramisel mingisugust kaalutlusõigust, vaid on õiguste sisu osas ainult deklaratiivne otsus. 12. juuni 1990. aasta eeskirjade artikli 1 lõike 1 sõnastust, mille kohaselt on „igal Euroopa Parlamendi liikmel, kes on teinud vähemalt kahe aasta jooksul [täiendavasse] pensioniskeemi sissemakseid, õigus pärast oma volituste lõppemist saada eluaegset pensioni alates sellele kuule järgneva kuu esimesest päevast, mil ta saab 60. aastaseks”, saab tõlgendada ainult nii, et nad omandavad automaatselt parlamendiliikmete pensioniõigused üksnes seetõttu, et neile kohaldatakse 12. juuni 1990. aasta eeskirju, kui nendes esitatud tingimused on täidetud. Niisugustel asjaoludel on otsuse, millega parlament määrab kindlaks täiendava pensioniskeemiga liitunud parlamendiliikme pensioniõigused, ainus eesmärk teha asjaomasele parlamendiliikmele teatavaks tema pensioniõiguste ulatus, andes talle seega nende õiguste täpse sisu üle tekkiva vaidluse korral võimaluse lasta liidu kohtutel 12. juuni 1990. aasta eeskirjade kohaldamist kontrollida ja põhjendada administratsiooni sees nendele õigustele vastavate väljamaksete tegemist.
39 Seevastu, kui asjakohaseks kuupäevaks pidada kuupäeva, mil esitati täiendava pensioni maksmise taotlus, võib selle tagajärjel tekkida oht, et isikutele määratakse erinevad õigused, kuigi nende õigus pensionile tekib samal ajal. Juhul kui sellise taotluse on esitanud kaks parlamendiliiget, kelle volitused lõppesid 14. juulil 2009 ning kellest üks on esitanud taotluse enne 9. märtsi 2009 ja teine pärast seda kuupäeva, siis esimesele neist võidakse maksta üks osa ühekordse väljamaksena, aga teisele mitte. Väljakujunenud kohtupraktika järgi rikutakse aga võrdõiguslikkuse põhimõtet, kui koheldakse erinevalt kahte isikute rühma, kelle faktiline ja õiguslik olukord üksteisest oluliselt ei erine (vt Üldkohtu 29. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑135/05: Campoli vs. komisjon, EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑297 ja II‑A‑2‑1527, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 Sama argumendiga saab kõrvale jätta kuupäeva, mil vaidlustatud otsus tehti, s.o 7. august 2009. Kui valitaks kuupäev, mil tehti otsus täiendava pensioni maksmise taotluse kohta, siis sõltub kohaldatav õigus administratsiooni tegutsemise kiirusest saadikute taotluse läbivaatamisel, mis võib mängu tuua meelevaldsuse aspekti ja luua eeldusi isegi manipulatsioonideks ja kuritarvitusteks. Iseäranis võib juhtuda, et kahele parlamendisaadikule, kelle volitused lõpevad samal ajal ja kes esitavad pensioni maksmise taotluse samal ajal, kohaldatakse erinevaid õigusi ainult sel põhjusel, et parlament tegi nende vastavate taotluste suhtes otsuse erinevatel kuupäevadel.
41 Eespool esitatud analüüsi põhjal tuleb seega pidada 14. juulit 2009 kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel asjakohaseks kuupäevaks. Kuivõrd juhatuse 9. märtsi 2009. aasta otsusel ei olnud sel kuupäeval enam mingeid õiguslikke tagajärgi, ei saanud seda vaidlustatud otsuse aluseks võtta ja õigusvastasuse väite hindamisel tuleb analüüsida üksnes juhatuse 1. aprilli 2009. aasta otsuse õiguspärasust.
Esimene väide
42 Hageja esimene väide koosneb kahest osast, millest esimene puudutab omandatud õiguste rikkumist ning teine õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist.
Esimese väite esimene osa, mis käsitleb omandatud õiguste rikkumist
43 Hageja viitab kohtupraktikale, mille kohaselt ei ole põhimõtteliselt võimalik omandatud õigusi kahtluse alla seada. Ta väidab, et pensioniõigused tuleb kindlaks määrata nende eeskirjade kohaselt, mis kehtivad parlamendiliikme volituste lõppemise ajal. Tema arvates rikutakse võimaluse kaotamisega maksta pensioni osaliselt ühekordse väljamaksena parlamendiliikmete põhimääruse artikli 27 lõiget 2 ja takistatakse nende omandatud pensioniõiguste maksmise viisi, mida ei või pensioni suhtes omandatud õigustest lahutada. Ta rõhutab, et parlamendiliikmete puhul eksisteerib eriomane risk, mis eristab neile kohaldatavat skeemi Euroopa ühenduste ametnikele (edaspidi „Euroopa ametnikud)” kohaldatavast skeemist ja mille tõttu võib pensioni maksmist osaliselt ühekordse väljamaksena pidada nende pensioni oluliseks elemendiks.
44 Kohtupraktikast tuleneb siiski, et hageja saab tugineda omandatud õigusele üksnes siis, kui õiguse tekkimise aluseks olev asjaolu on aset leidnud nende eeskirjade kohaselt, mis kehtisid enne kõnealuse skeemi sisseviidud muudatusi, mida ta oma hagis vaidlustab (vt selle kohta Euroopa Kohtu 19. märtsi 1975. aasta otsus kohtuasjas 28/74: Gillet vs. komisjon, EKL 1975, lk 463, punkt 5, ja eespool punktis 39 viidatud kohtuotsus Campoli vs. komisjon, punkt 78). Kuigi osutatud kohtupraktikas viidatakse Euroopa ametnikele, saab seal toodud põhimõtet kohaldada ka üldiselt ja eeskätt käesolevas asjas. Kõnealuses kohtupraktikas esitatud põhimõtte kohaldamist pakkusid muu hulgas välja ka pooled.
45 Lisaks on parlamendiliikmete täiendaval pensioniskeemil ja Euroopa ametnike pensioniskeemil üks ühine määrav tunnus. Euroopa ametnike pensioniskeemi aluseks on põhimõtteliselt fondipõhine süsteem, mida võib nimetada virtuaalse fondi süsteemiks, kuna vaatamata sellele, et reaalselt rahastatakse kõnealuste ametnike sissemaksetest liidu eelarvet, et tööandjapoolseid sissemakseid tegelikult ei tehta ja et kulud pensionide maksmiseks selle skeemi alusel kaetakse nimetatud eelarvest, arvutatakse skeemi kindlustusmatemaatiline tasakaal selliselt, nagu oleks tegemist pensionifondiga. See tähendab eelkõige, et Euroopa ametniku iga‑aastaste sissemaksete ja oletatava tööandjapoolse sissemakse kogusumma peab vastama nende pensioniõiguste kindlustusmatemaatilisele väärtusele, mis ametnik on sel aastal omandanud, mis on pensionifondil põhineva süsteemi oluline tunnus. Seega on Euroopa ametnike pensioniskeemi tunnused väga lähedased parlamendiliikmete täiendava pensioniskeemi tunnustele, kuivõrd mõlemad skeemid määravad kindlaks kindlustusmatemaatilise arvutuse, mille kohaselt peab iga‑aastasele sissemaksele vastama üks kolmandik samal aastal omandatud pensioniõigustest (tööandjapoolne sissemakse, milleks käesolevas asjas on parlamendi poolt tehtav sissemakse, katab sellest ülejäänud kaks kolmandikku).
46 Lõpetuseks, nagu eespool punktis 37 on juba märgitud, tekib 12. juuni 1990. aasta eeskirjade artikli 1 lõike 1 kohaselt õigus täiendavale pensionile parlamendiliikme volituste lõppemise päeval. Hageja volitused lõppesid aga 14. juulil 2009. Siit järeldub, et kui jõustus juhatuse 1. aprilli 2009. aasta otsus, mis tehti kõigile parlamendiliikmetele teatavaks 18. mail 2009 ja millega kaotati võimalus maksta pensioni osaliselt ühekordse väljamaksena, ei olnud hageja õigust pensionile veel omandanud. Seega ei saa sellega seoses väita, et hageja omandatud õigusi on rikutud.
47 Muud hageja esitatud argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla.
48 Mis puudutab esmalt hageja argumenti, mille kohaselt esineb võrreldes Euroopa ametnike tööga parlamendisaadiku töös eriomane risk, mis seisneb nimelt vajaduses pärast parlamendiliikme mandaadi lõppemist tööturule naasta, ja et maksmine osaliselt ühekordse väljamaksena võimaldab seda riski leevendada, siis tuleb see mitmel põhjusel tagasi lükata.
49 Esiteks oli juba kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja V lisas ette nähtud mandaadi lõppemisel üleminekutoetus, mida maksis ametist lahkuvatele parlamendiliikmetele kas nende päritoluliikmesriik või parlament ise. Kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirjast tõepoolest ei tulene sõnaselgelt, et see toetus oli mõeldud tööturule naasemise hõlbustamiseks pärast mandaadi lõppemist. Samas näeb parlamendiliikmete põhimäärus, mis kehtib alates 14. juulist 2009 ja millega kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri kehtetuks tunnistati, üleminekutoetuse maksmise ette ka praegu. Sellega seoses on vastavalt parlamendi otsuse, millega võetakse vastu parlamendiliikmete põhimäärus, põhjendusele 13 sätestatud, et „[a]rtikli 9 lõikes 2 ja artiklis 13 ette nähtud üleminekutoetus peab eelkõige aitama toime tulla ajavahemikus, mis jääb mandaadi lõppemise ja uuesti tööle asumise vahele”. Võib eeldada, et üleminekutoetuse mõte ei ole parlamendiliikmete põhimääruse vastuvõtmisega muutunud ning et juba enne põhimääruse jõustumist oli selle toetuse eesmärk hõlbustada tööturule naasmist. Võttes arvesse kõnealuse toetuse olemasolu, ei ole täiendava pensioni maksmise eriviise tööturule naasmisega seega kohane õigustada, vähemalt isegi kui on mõeldav, et pensioni osaliselt ühekordse väljamaksena maksmist võib olla tõepoolest minevikus mõnel konkreetsel juhul niisugustel eesmärkidel kasutatud.
50 Teiseks saavad parlamendiliikmed õiguse täiendavale pensionile pensioniea saabumisel, mis 12. juuni 1990. aasta eeskirjade artikli 1 järgi on 60 eluaastat. Pensioni osaliselt ühekordse väljamaksena maksmine tööturule naasmiseks ei tundu seega vajalik, kuna pensionile jäänud parlamendiliige ei pea uuesti tööle asuma.
51 Kolmandaks kehtestati pensioni osaliselt ühekordse väljamaksena maksmise erinev kord alles 1999. aasta märtsis ehk mitu aastat pärast kõnealuse skeemi loomist 12. juunil 1990. Kuna see erinev kord ei olnud seega algselt täiendava pensioniskeemiga hõlmatud, ei saa olla kõnealuse skeemi oluline tunnus.
52 Edasi viitab hageja parlamendi peasekretäri 24. novembri 2005. aasta märgukirjale, milles rõhutatakse omandatud õiguste rikkumise keeldu. Selle märgukirja asjassepuutuvad lõigud on sõnastatud järgmiselt:
„21. Parlamendiliikmete põhimääruse jõustumisest arvates on pensionifondi õiguslikuks aluseks põhimääruse artikkel 27. Selle artikli lõikes 2 on märgitud, et „[o]mandatud õigused ja ooteõigused säilivad täies ulatuses. Parlament võib määrata kindlaks eeldused ja tingimused uute õiguste või ooteõiguste omandamiseks”.
22. Seda arvesse võttes on juhatusel õigus, võttes arvesse EÜ artiklis 199 sätestatud õiguslikku alust, muuta üleminekuperioodil pensioniskeemi tuleviku jaoks, kuid ta on kohustatud säilitama omandatud õigused, eeskätt nende endiste parlamendiliikmete õigused, kellele pensioni juba makstakse või kes on teinud fondi sissemakseid ja veel ootavad oma pensioni maksmist. Nagu [omandatud õiguste kaitse põhimõtte ulatuse kohta tehtud analüüsist] ilmneb, ei ole selle põhimõttega vastuolus see, kui tingimuste muutmine võib avaldada mõju ametisolevate parlamendiliikmete pensioniõigustele nende muudatuste jõustumisest alates.”
53 Eelnevaga seoses tuleb märkida, et parlamendi peasekretäri 24. novembri 2005. aasta märgukiri kinnitab pigem parlamendi kui hageja seisukohta. Nagu hageja on hagiavalduse punktis 29 ise märkinud, tehakse selles märgukirjas vahet kolmel isikute rühmal: endised parlamendiliikmed, kellele juba makstakse pensioni; endised parlamendiliikmed, kes on teinud fondi sissemakseid ja veel ootavad pensioni maksmist, ning ametisolevad parlamendiliikmed, kes teevad praegu fondi sissemakseid. Nii 24. novembril 2005, mil kõnealune märgukiri avaldati, kui ka 1. aprillil 2009 kuulus hageja kolmandasse ehk ametisolevate parlamendiliikmete rühma. Asjaomases märgukirjas on aga selgelt öeldud, et kuigi esimesele ja teisele rühmale kohaldatakse omandatud õiguste kaitse põhimõtet, ei ole selle põhimõttega vastuolus see, kui tulevase pensioniskeemi muutmine võib juhatuse vastuvõetud muudatuste jõustumisest avaldada mõju nende parlamendiliikmete pensioniõigustele, kes kuuluvad kolmandasse rühma.
54 Kolmandaks viitab hageja parlamendiliikmete põhimääruse artikli 27 lõikele 2, mis käsitleb omandatud õiguste kaitset. Kuna põhimäärus jõustus alles 14. juulil 2009, nagu hageja on hagiavalduse punktis 26 ise märkinud, ei olnud see artikkel siiski varem jõustunud juhatuse 1. aprilli 2009. aasta otsuse suhtes kohaldatav – jättes kõrvale asjaolu, et nii nagu eespool punktis 46 märgitud, ei tõendanud hageja enne parlamendiliikme volituste lõppemist 14. juulil 2009 ühegi sellise omandatud õiguse olemasolu, mida tuleb kaitsta. Järelikult ei saa hageja esitada argumenti, mis puudutab parlamendisaadikute põhimääruse artikli 27 lõiget 2.
55 Neljandaks esitab hageja argumendi üleminekumeetmete lubamatu puudumise kohta. Sellega seoses piisab, kui märkida, et siinses kohtuotsuse osas ei ole see argument omandatud õiguste rikkumist puudutava väite raames asjakohane.
56 Eeltoodust lähtudes tuleb tagasi lükata esimese väite esimene osa, mis puudutab omandatud õiguste rikkumist.
Esimese väite teine osa, mis käsitleb õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist
– Etteheide õiguskindluse põhimõtte rikkumise kohta
57 Õiguskindluse põhimõtte rikkumisega seoses esitab hageja kaks põhiargumenti. Esiteks väidab hageja, et juhatus rikkus 1. aprilli 2009. aasta otsuse vastuvõtmisega õiguskindluse põhimõtet „seoses täiendava pensioni lepinguga” ja lepingute järjepidevuse põhimõtet. Teiseks puudus juhatusel hageja hinnangul pädevus muuta 12. juuni 1990. aasta eeskirju. Kolmandaks on vaidlustatud otsusel tagasiulatuv mõju.
58 Sissejuhatuseks olgu märgitud, et täiendav pensioniskeem on üksnes avaliku võimu eesõigus, mille teostamine on parlamendi pädevuses, et täita aluslepingutega talle pandud ülesandeid.
59 Kõikides parlamentaarsetes süsteemides on üks olulisemaid eesmärke tagada rahva esindajateks olevate ja rahva üldistes huvides tegutsevate parlamendiliikmete sõltumatus, sealhulgas finantsiline sõltumatus. Nagu parlamendiliikmete põhimääruse põhjenduses 4 on märgitud, ei mainita esmastes õigusaktides parlamendiliikme vabadust ja sõltumatust. Parlamendi kodukorra artiklis 2 on siiski sätestatud, et „[p]arlamendi liige on oma ülesannete täitmisel sõltumatu”. Samamoodi on parlamendiliikmete põhimääruse artikli 2 lõikes 1 ette nähtud, et „[p]arlamendiliikmed on vabad ja sõltumatud”, ning põhimääruse artikli 9 lõikes 1, et „[p]arlamendiliikmetel on õigus piisavale palgale, mis tagab nende sõltumatuse”. Ehkki see põhimäärus jõustus alles 14. juulil 2009 ega ole seega käesolevas asjas kohaldatav, juhinduvad asjaomased sätted ja iseäranis viimati osutatud säte põhimõttest, mis on omane kogu demokraatlikule parlamentaarsele esindussüsteemile. Siinkohal tuleb rõhutada, et piisav rahaline hüvitis, mis tagab parlamendiliikme sõltumatuse, ei saa piirduda vaid mandaadi kestusega, vaid peab hõlmama vajalikus ulatuses ka üleminekuperioodi pärast mandaadi lõppemist ja nägema ette pensioni vastavalt sellele ajavahemikule, mil parlamendiliige kuulus Euroopa Parlamenti. Parlamendiliikmete finantsilise sõltumatuse tagamise kontseptsioon leiab kinnitust eeskirjades, mis käsitlevad komisjoni ja liidu kohtute liikmeid, kelle puhul on samamoodi vaja tagada, et nad saavad olla oma ülesannete täitmisel erahuvidest täielikult sõltumatud.
60 Sellest järeldub, et käesoleva vaidluse esemeks olev täiendav pensioniskeem kuulub nende õigusnormide hulka, mille eesmärk on üldistes huvides tagada parlamendiliikmete finantsiline sõltumatus. Siinkohal olgu meenutatud, et enne parlamendiliikmete põhimääruse jõustumist kohaldati parlamendiliikmetele – eelkõige nende palgasüsteemiga seoses – siseriiklikke õigusnorme (vt selle kohta Euroopa Kohtu 15. septembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 208/80: Bruce of Donington, EKL 1981, lk 2205, punktid 12 ja 21), mille vahel olid suured erinevused just parlamendiliikmete hüvitiste ja pensioniskeemide osas. Neil asjaoludel kehtestati kuni parlamendiliikmete ühtse põhimääruse jõustumiseni ajutiselt täiendav pensioniskeem, et tagada minimaalne kindlustuskate eelkõige nendest liikmesriikidest pärit parlamendiliikmetele, kus neile ette nähtud pensioniskeem ei olnud piisav. Niisugune ajutisus tuleneb sõnaselgelt ka 12. juuni 1990. aasta eeskirjade artikli 1 lõikest 1, mille kohaselt kehtestatakse täiendav pensioniskeem „[k]uni parlamendiliikmete ühtse põhimääruse vastuvõtmiseni”.
61 Järelikult tuleb täiendava pensioniskeemi loomist ja vajaduse korral selle muutmist pidada institutsioonisisesteks korraldusmeetmeteks, mille eesmärk on tagada parlamendi nõuetekohane toimimine ning mis sellest tulenevalt kuuluvad avaliku võimu eesõiguste alla, mille teostamine on parlamendi pädevuses, et täita aluslepingutega talle pandud ülesandeid. Kõnealuse skeemi alusel parlamendile ja parlamendiliikmetele tekkivad õigused ja kohustused kuuluvad seega personalieeskirjadest tulenevate õigussuhete alla ega kujuta endast lepingulisi suhteid, vaid on osa avalikust õigusest. Võttes lisaks arvesse, et õigusliku raamistiku ja eelkõige õigused ja kohustused, mis hageja liitumisest täiendava pensioniskeemiga võivad tekkida, määras parlament kindlaks ühepoolselt, siis asjaolu, et hageja liitus kõnealuse skeemiga vabatahtlikult, ei muuda tema suhet parlamendiga, mida reguleerib jätkuvalt avalik õigus.
62 Järelikult tuleb tagasi lükata hageja argumendid, et on rikutud õiguskindluse põhimõtet „seoses täiendava pensioni lepinguga” ja lepingute järjepidevuse põhimõtet.
63 Samuti tuleb tagasi lükata esimese väite esimese osa raames esitatud hageja argument selle kohta, et juhatusel puudus pädevus 12. juuni 1990. aasta eeskirju muuta.
64 Väljakujunenud kohtupraktika järgi juhul, kui õigusakt kuulub parlamendi sisemiste korraldusmeetme alla, on ta parlamendi pädevusalas ja kuulub meetmete hulka, mis parlament EÜ artikli 199 esimese lõigu alusel võtab (vt selle kohta eespool punktis 60 viidatud kohtuotsus Bruce of Donington, punkt 15). Nagu eespool öeldud, tuleb täiendava pensioniskeemi loomist ja vajaduse korral selle muutmist pidada institutsioonisisesteks korraldusmeetmeteks, mille eesmärk on tagada parlamendi nõuetekohane toimimine. Sellega seoses peab toonitama, et 12. juuni 1990. aasta eeskirjad on osa kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirjast, mille juhatus võttis vastu parlamendi kodukorra käesolevas asjas kohaldatava redaktsiooni artikli 22 lõike 2 alusel, mis annab juhatusele õiguse võtta muu hulgas vastu otsuseid parlamendiliikmeid puudutavates rahalistes, organisatsioonilistes ja haldusküsimustes (vt eespool punktid 1−3). Kodukord on omakorda võetud vastu EÜ artikli 199 esimese lõigu alusel, mille kohaselt kehtestab parlament oma kodukorra. Järelikult ei saa nõustuda hageja argumendiga, et juhatusel puudus 1. aprilli 2009. aasta otsuse tegemiseks pädevus.
65 Kuivõrd hageja soovis esitada õiguskindluse põhimõtte rikkumise kohta etteheite ka väljaspool lepingulisi suhteid, siis tuleb lisaks meenutada, et õiguskindluse aluspõhimõte peab oma erinevates väljendusvormides tagama ühenduse õigusega reguleeritavate olukordade ja õigussuhete ootuspärasuse (Euroopa Kohtu 15. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑63/93: Duff jt, EKL 1996, lk I‑569, punkt 20; Üldkohtu 19. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑73/95: Oliveira vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑381, punkt 29, ning 24. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑20/03: Kahla/Thüringen Porzellan vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2305, punkt 136). Õiguskindluse põhimõttega on eelkõige vastuolus see, kui ühenduse õigusaktis on ette nähtud, et see hakkab kehtima enne selle avaldamist (Euroopa Kohtu 25. jaanuari 1979. aasta otsus kohtuasjas 98/78: Racke, EKL 1979, lk 69, punkt 88, ja 14. juuli 1983. aasta otsus kohtuasjas 224/82: Meiko‑Konservenfabrik, EKL 1983, lk 2539, punkt 12; Üldkohtu 3. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑357/02: Freistaat Sachsen vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑1261, punkt 95). Käesolevas asjas ei ilmne toimikust, et juhatuse 1. aprilli 2009. aasta otsuse tagajärjed oleksid tekkinud enne otsuse kõigile parlamendiliikmetele teatavaks tegemist 18. mail 2009. Pensioni osaliselt ühekordse väljamaksena maksmise võimaluse kehtetuks tunnistamine jõustus alles sellest kuupäevast alates. Seega parlamendiliikmeid, kelle volitused lõppesid enne nimetatud kuupäeva ja kes seetõttu omandasid õiguse täiendavale pensionile, kõnealune otsus ei puudutanud.
66 Järelikult, vastupidi hageja väidetele ei ole vaidlustatud otsusel tagasiulatuvat mõju.
67 Niisiis tuleb etteheited õiguskindluse põhimõtte rikkumise kohta põhjendamatuse tõttu täies ulatuses tagasi lükata.
– Etteheide õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise kohta
68 Hageja rõhutab kõigepealt, et ta tegi kuus aastat täiendavasse pensioniskeemi sissemakseid vastavalt tingimustele, mis olid selged ja eelnevalt kindlaksmääratud, nii et ta võis õiguspäraselt eeldada, et tal on võimalik saada üks osa pensionist ühekordse väljamaksena. Seega ei saa juhatuse eesmärk olla ülimuslik tema huvi suhtes säilitada omandatud õigused. Pealegi tugevdasid tema õiguspärast ootust tema pensioni puudutavad esialgsed arvutused, mille parlamendi administratsioon koostas 2009. aasta jaanuaris, ning mittetulundusühingu 27. aprilli 2001. aasta näidisarvutused. Kõikides nendes arvutustes viidatakse võimalusele saada üks osa pensionist ühekordse väljamaksena. Lisaks tunnistas parlament juhatuse 1. aprilli 2009. aasta otsuses, et tema kohustuseks on tagada see, et täiendava pensioniskeemiga liitunud isikute suhtes võetud kohustusi täidetakse, ning seda sõltumata fondide olukorrast.
69 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt laieneb õigus nõuda õiguspärase ootuse kaitset kõigile isikutele olukorras, kus administratsioon on neile täpseid kinnitusi andes tekitanud neil õiguspäraseid ootusi. Sellisteks kinnitusteks on täpne, tingimusteta ja ühtelangev teave, mis pärineb pädevast ja usaldusväärsest allikast (vt Üldkohtu 21. juuli 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑66/96 ja T‑221/97: Mellett vs. Euroopa Kohus, EKL AT 1998, lk I‑A‑449 ja II‑1305, punktid 104 ja 107 ning seal viidatud kohtupraktika; Üldkohtu 19. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑273/01: Innova Privat-Akademie vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑1093, punkt 26).
70 Esiteks asjaolu, et hageja liitumisel täiendava pensioniskeemiga 1999. aastal oli olemas võimalus saada täiendavat pensioni osaliselt ühekordse väljamaksena, ei saa pidada parlamendi kinnituseks, et selle skeemi tingimusi tulevikus ei muudeta.
71 Teiseks, mis puudutab mittetulundusühingu poolt 27. aprillil 2001 esitatud hinnanguid, siis tuleb kõigepealt märkida, et need ei pärine parlamendilt. Seega ei ole tegemist kohtupraktika tähenduses pädeva ja usaldusväärse allikaga, nii et need arvutused ei saa olla hageja õiguspärase ootuse aluseks. Pealegi, nagu nähtub dokumendi sissejuhatavast tekstist, esitati need pealkirja all „Juhis C” esinevad arvutused igal juhul kõikidele parlamendiliikmetele ja endistele parlamendiliikmetele, kes on täiendava pensionskeemiga liitunud. Lisaks sisaldab nimetatud dokument ainult näidisarvutusi ning mittetulundusühing täpsustas selgelt, et need hinnangud ei puuduta veel ametis olevaid parlamendiliikmeid. Lõpuks ei olnud nende arvutuste ükski osa nimeline, täpne või tingimusteta. Seega oli tegemist puhtalt deklaratiivse üldise ja näitliku juhisega, mis ei võinud hagejas tekitada õiguspäraseid ootusi täiendava pensioni maksmise viisi osas.
72 Kolmandaks, mis puudutab administratsiooni poolt 8. jaanuaril 2009 esitatud arvutusi, siis saadetud dokumendi pealkirjas oli sõnaselgelt mainitud, et tegemist oli pelgalt esialgsete arvutustega. Need arvutused esitati juhuks, kui hageja läheb pensionile seitsmenda koosseisu ametiaja lõppemisel, kuna pensioniõiguste omandamise kuupäevaks oli märgitud 1. august 2009 ning arvesse oli võetud hageja poolt kuni 2009. aasta juulini tehtud sissemakseid. Sellest tuleneb, et asjaomased arvutused olid oletuslikud, kuna parlamendil ei saa tekkida kohustusi hageja mandaadi lõppemise kuupäeva osas ega selles osas, et 12. juuni 1990. aasta eeskirjades sisalduvad sätted, eelkõige sinna hulka kuuluvad maksmise eriviisid, säilivad muutumatult. Seega ei saa administratsiooni poolt 8. jaanuaril 2009 tehtud arvutusi lugeda kinnitusteks eespool viidatud punktis 69 osutatud kohtupraktika tähenduses. Sellistel asjaoludel tuleb meenutada, et juba on asutud seisukohale, et pensioniõigusi puudutavate arvestuste puhul, mille on Euroopa ametnikele informatsiooniks esitanud ametisse nimetava asutuse pädevad talitused, ei ole tegemist aktidega, mis tekitaksid õigusi nende adressaatidele (Euroopa Kohtu 28. mai 1970. aasta otsus liidetud kohtuasjades 19/69, 20/69, 25/69 ja 30/69: Richez-Parise jt vs. komisjon, EKL 1970, lk 325, punktid 18–20). Seda kohtupraktikat saab mutatis mutandis kohaldada käesoleval juhul.
73 Neljandaks on tõsi, et oma 1. aprilli 2009. aasta koosolekul ei võtnud juhatus vastu mitte ainult sama kuupäevaga otsust, vaid ta võttis parlamendi nimel kohustuse „tagada pensioniskeemiga liitunud parlamendiliikmete õigus saada täiendavat pensioni, mis on jäänud fondi pärast selle ammendumist, ning et samamoodi kantakse Euroopa Parlamendile üle kogu fondis olev kapital, mis on jäänud fondi pärast kõikide pensioniõiguste väljamaksmist”. Selle kohustuse puhul on selgelt tegemist ainult parlamendiliikmete omandatud pensioniõiguste tagamisega tõenäolisel juhul, kui pensionifond on ammendunud enne liikmete kogutud kõikide pensioniõiguste väljamaksmist. Nagu aga on mainitud eespool viidatud punktides 46–51, ei kuulu maksmise eriviisid nende omandatud õiguste hulka ning seega ei saanud parlamendi poolt 1. aprillil 2009 võetud kohustus hagejale selles osas tekitada õiguspärast ootust.
74 Parlamendi peasekretäri 24. novembri 2005. aasta märgukirja lõik, mida tsiteeritakse eespool punktis 52 ja millele viitas hageja ise, mainib sõnaselgelt võimalust, et täiendavat pensioniskeemi puudutavate eeskirjade muutmine võib mõjutada ametisolevate parlamendiliikmete, kelle hulka kuulub hageja, täiendavaid pensioniõigusi. Sellest tuleneb, et administratsioonilt saadud teave ei saanud igal juhul olla ühtelangev selles mõttes, et maksmise eriviiside puhul oleks tegemist tema omandatud õigustega.
75 Eeltoodust tuleneb, et see teave, millele hageja toetus, ei olnud täpne, tingimusteta ja ühtelangev eespool punktis 69 viidatud kohtupraktika tähenduses ning see ei võimalda käesoleval juhul tõendada õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist.
76 Seega tuleb tagasi lükata nii õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise etteheide kui ka esimene väide tervikuna.
Teine väide, et on rikutud võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet
Etteheide võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta
77 Hageja kinnitab, et juhatuse 9. märtsi 2009. aasta esialgne otsus on diskrimineeriv, kuna sellega kaotati võimalus maksta üks osa pensioni ühekordse väljamaksena ilma üleminekumeetmeid sätestamata. Sellega seoses toob hageja välja kaks näidet, mis on seotud ühenduse pensioniskeemide muutmisega, mille jaoks nõukogu nägi ette üleminekumeetmed mitte ainult uute õiguste omandamise osas, vaid ka pensioniõiguste tekkimise tingimuste osas.
78 Parlament vaidles nendele argumentidele vastu.
79 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt esineb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist siis, kui kaht isikute gruppi, kelle õiguslik ja faktiline olukord ei ole oluliselt erinev, koheldakse erinevalt või kui erinevates olukordades käsitletakse neid võrdselt (Üldkohtu 15. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑100/92: La Pietra vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑83 ja II‑275, punkt 50, ja 16. aprilli 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑66/95: Kuchlenz-Winter vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑637, punkt 55; vt selle kohta Üldkohtu 13. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑251/02: E vs. komisjon, EKL AT 2004, lk I‑A‑359 ja II‑1643, punkt 123).
80 Sellega seoses tuleb märkida, et juhatuse 1. aprilli 2009. aasta otsus kehtib ühte moodi kõikidele parlamendiliikmetele või endistele parlamendiliikmetele, kes on liitunud täiendava pensioniskeemiga. Kõik parlamendiliikmed, kes lähevad pensionile pärast nimetatud otsuse jõustumist, on faktilises ja õiguslikus olukorras, mis ei ole oluliselt erinev ning neid koheldakse võrdselt.
81 Siiski võrdleb hageja parlamendiliikmete täiendavat pensioniskeemi muudatusega, mis tehti Euroopa ametnike pensioniskeemi nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 723/2004, millega muudetakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi (ELT L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130), jõustumisega, ning muudatusega, mis tehti Euroopa Komisjoni ning ühenduste kohtute liikmete pensioniskeemi nõukogu 30. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1292/2004, millega muudetakse määruseid nr 422/67/EMÜ ja nr 5/67/Euratom komisjoni presidendi ja liikmete ning Euroopa Kohtu presidendi, kohtunike, kohtujuristide ja kohtusekretäri ning Esimese Astme Kohtu presidendi, liikmete ja kohtusekretäri rahaliste tasude kindlaksmääramise kohta (ELT L 243, lk 23; ELT eriväljaanne 01/05, lk 116), jõustumisega. Tema eesmärk on nii näidata, et talle oleks pidanud kohaldama üleminekumeetmeid, nagu seda tehti nendes määrustes viidatud isikute suhtes.
82 Siiski ei ole hageja olukord sarnane tema poolt välja toodud määrustes mainitud isikutega. Esiteks, mis puudutab Euroopa ametnike pensioniskeemi muutmist, siis viitab hageja ainult pensioniea tõusule, mis kehtestati määrusega 723/2004. Sellega seoses tuleb meenutada, nagu nähtub eespool punktist 34, et käesoleva vaidluse ese ei ole pensioniea tõstmine ega ennetähtaegsele pensionile jäämise võimaluse kaotamine, nagu on ette nähtud juhatuse 1. aprilli 2009. aasta otsuses. Seega on hageja erinevas olukorras võrreldes tema poolt viidatud Euroopa ametnike olukorraga ning seetõttu ei saa ta esitada argumenti erineva kohtlemise kohta.
83 Teiseks, nagu nähtub määruse nr 1292/2004 artikli 1 lõikest 5, mida on hagiavalduses tsiteeritud, sisaldavad komisjoni ja ühenduste kohtute liikmete pensioniskeemi tehtud muudatused pensioniõiguste aastakoefitsiendi vähendamist ning seetõttu sellise pensionisumma vähendamist, millele neil isikutel õigus on. Sellekohased üleminekumeetmed säilitasid pensioniõiguste aastakoefitsiendi institutsioonide nendele liikmetele, kes olid ametis 1. aprillil 2004. Seevastu käesoleval juhul ei muudetud juhatuse 1. aprilli 2009. aasta otsusega ei hageja pensionisummat ega pensioniõiguste aastakoefitsienti. Võimaluse kaotamine maksta üks osa pensioni ühekordse väljamaksena tähendab ainult pensioni maksmise viisi kaotamist ilma, et see mõjuks selle pensioni kindlustusmatemaatilisele väärtusele, mida täiendava pensioniskeemiga liitunud parlamendiliikmed võivad nõuda.
84 Sellega seoses märkis parlament, ilma et hageja oleks sellele vastu vaielnud, et ühe osa pensioni ühekordse väljamaksena maksmise võimalus oli esialgu mõeldud nii, et sellel üldiselt puudub finantsmõju võrreldes kogu pensioni väljamaksmisega igal kuul. Muu hulgas on selle pensioni maksmise eriviisi kindlustusmatemaatilist neutraalsust rõhutatud ka täiendava pensioniskeemiga liitunud isikutele antud teabes pealkirjaga „Juhis C” (vt eespool punkt 71), mille koostas 27. aprillil 2001 mittetulundusühing ning millele viitas hageja ise. Asjaomane lõik on sõnastatud järgmiselt:
„Lisaks tuleb võtta arvesse, et ennetähtaegne pension ning kindla suurusega summa arvutatakse mõlemad nii, et fondile ei avalda see finantsmõju. Teisisõnu, kui need valikud kujutavad endast „võitu” teatud fondiga liitunud isikule, kes näiteks kasutas „ennetähtaegse pensioni” ja/või „kindla suurusega summa” võimalusi ning suri seejärel enneaegselt, kujutab üks või teine valik või need mõlemad valikud endast „kaotust” teistele liitunud isikutele, kes on elus erakordselt pikka aega.”
85 Niisiis tuleb seda aspekti pidada asjaoluks, mida pooled ei vaidlustanud ja mida Üldkohus ise ei pea kontrollima. Seega tuleb lähtuda eeldusest, et pensioni iga-aastase summa vähendamine juhul, kui see makstakse osaliselt ühekordse väljamaksena, nagu tuleneb 12. juuni 1990. aasta eeskirjade artikli 4 lõikes 4 sisalduvast tabelist, väljendab õigesti ühekordse väljamakse kindlustusmatemaatilist väärtust. Sellega seoses tuleb täpsustada, et see eeldus kehtib sõltumata parlamendiliikme vanusest, kuna ühekordse väljamakse väärtus erineb tabelis vastavalt parlamendiliikme vanusele pensioni kohaldamise kuupäeval, võttes nii arvesse isiku oodatavat keskmist eluiga.
86 Sellest järeldub, et vastupidi muudatustele, mis komisjoni ning liidu kohtute liikmete pensioniskeemi kehtestati määrusega nr 1292/2004, need muudatused, mis tehti parlamendiliikmete täiendavasse pensioniskeemi juhatuse 1. aprilli 2009. aasta otsuse jõustumisega, ei mõjuta sellise pensioni kindlustusmatemaatilist väärtust, millele selle skeemiga liitunud isikutel on õigus.
87 Seega, kuna ühelt poolt parlamendiliikmed ning teiselt poolt komisjoni ja liidu kohtute liikmed on oluliselt erinevas faktilises ja õiguslikus olukorras osas, mis puudutab nende pensioniõiguste kindlustusmatemaatilist väärtust, siis võib neid üleminekumeetmete võtmise suhtes erinevalt kohelda.
88 Neil asjaoludel tuleb samuti tagasi lükata hageja argument, mille ta esitas esimese väite raames ja mille kohaselt parlamendi kaalutlusõiguse – eeldades, et selle olemasolu on tõendatud – kasutamine on üleminekumeetmete puudumise tõttu lubamatu. Nagu ilmneb eelnevast analüüsist, ei või hageja esiteks tugineda omandatud õigustele juhatuse 1. aprilli 2009. aasta otsuse jõustumise hetkel (vt eespool punkt 46) ning teiseks ei mõjutanud pensioni osaliselt ühekordse väljamaksena maksmise võimaluse kaotamine selle pensioni kindlustusmatemaatilist väärtust, millele tal on õigus (vt eespool punkt 86).
89 Järelikult tuleb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest tulenev etteheide tagasi lükata.
Etteheide proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta
90 Hageja väidab, et vaidlustatud otsus kahjustab tema huve ebaproportsionaalselt. Ta leiab, et tema pensioniõigustest ühekordse väljamaksena makstavat osa oleks võinud vähendada, mitte kaotada, ilma et see oleks toonud kaasa probleeme fondi rahastamisel. Muu hulgas taotleb ta parlamendilt täpseid andmeid fondiga liitunud isikute, endiste liitunud isikute ning nende õigusjärglaste kohta, keda juhatuse 9. märtsi ja 1. aprilli 2009. aasta otsused puudutavad.
91 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele on ühenduse õigusnormide õiguspärasuse eelduseks tingimus, et võetavad meetmed on asjaomaste õigusnormide õiguspärase eesmärgi saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik, ning juhul, kui on valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb reeglina valida kõige vähem koormav (Üldkohtu 5. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑162/94: NMB France jt vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑427, punkt 69).
92 Pealegi tuleb ühenduse õiguse üldpõhimõtte kohaselt akti õiguspärasust hinnata selle otsuse vastuvõtmise hetkel esinenud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid arvestades (vt Üldkohtu presidendi 30. oktoobri 2003. aasta määrus liidetud kohtuasjades T‑125/03 R ja T‑253/03 R: Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4771, punkt 69 ja seal viidatud kohtpraktika; vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑449/98 P: IECC vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑3875, punkt 87, ning Üldkohtu 12. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑296/97: Alitalia vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑3871, punkt 86). Seega vastupidi sellele, mida hageja väitis kohtuistungil, ei saa täiendava pensionifondi varade võimalikku hilisemat muudatust positiivses suunas võtta juhatuse 1. aprilli 2009. aasta otsuse raames võetud meetmete proportsionaalsuse hindamisel arvesse.
– Taotletava eesmärgi õiguspärasus
93 Mis puudutab taotletava eesmärgi õiguspärasust, siis 1. aprilli 2009. aasta otsuse vastuvõtmisel esitas juhatus neli taotletavat eesmärki:
– tagada see, et parlamendiliikmed, kes on teinud vabatahtlikku täiendavasse pensionskeemi sissemakseid, saavad selle skeemi alusel täiendavat pensioni;
– vältida nii palju kui võimalik igasugust finantsmõju Euroopa maksumaksjatele;
– tagada kõigi kulude õiglane jaotamine ning võtta nõuetekohaselt arvesse vajadust selgitada otsuseid avalikkusele;
– säilitada nii palju kui võimalik pensionifondi likviidsus.
94 Tuleb asuda seisukohale, et parlament võib neid eesmärke täiendava pensioniskeemi reguleerimise pädevust teostades (vt eespool punkt 64) õiguspäraselt taotleda.
– Võetud meetmete sobivus taotletud eesmärgi saavutamiseks
95 Mis puudutab võetud meetmete sobivust taotletud eesmärgi saavutamiseks, siis tuleb meenutada pensionifondi majanduslikku olukorda 2009. aasta alguses, nagu seda on eelkõige kirjeldatud parlamendi peasekretäri poolt juhatuse liikmetele mõeldud 1. aprilli 2009. aasta märgukirja punktides 4–6 ning juhatuse 1. aprilli 2009. aasta otsuse põhjendustes 1 ja 2. Seda olukorda iseloomustas pensionifondide olukorra järsk halvenemine, millele avaldas mõju praegune finants- ja majanduskriis ning ennustus, et pärast parlamendiliikmete põhimääruse jõustumist 2009. aasta juulis võivad fondiga liitunud isikute poolt sissemaksete lõpetamise ja madala investeeringutasuvuse tõttu fondi raames kasutada olevad likviidsed varad osutuda ebapiisavaks, et täita pensionide maksmisega seotud kohustusi.
96 Fondi varade väärtus langes alates 2006. aasta lõpust kuni 2009. aasta alguseni 28,3%, nagu nähtub järgmisest tabelist:
| | 31/12/2006 | 30/06/2007 | 30/06/2008 | 30/09/2008 | 31/12/2008 | 28/02/2009 |
Varade väärtus (EUR) | 202 153 585 | 218 083 135 | 189 406 299 | 180 628 488 | 159 047 636 | 144 973 916 |
97 Samamoodi oli maksmisele kuuluvate pensionide katvuse määr, mis oli 92% 30. juunil 2007, kuid 31. detsembril 2008 kõigest 63%.
98 Parlamendi peasekretäri 1. aprilli 2009. aasta märgukirja kohaselt oli maksmisele kuuluvate pensionide igakuine kulu alates 2009. aasta augustist 1 000 000 eurot. Üldkohtu kirjalikele küsimustele vastates täpsustas parlament, et 1. aprillil 2009 oli ta arvamusel, et 105 parlamendisaadikut, kes olid liitunud täiendava pensionskeemiga, taotlevad oma pensioni maksmist 2009. aasta teises pooles. See number tehti kindlaks, võttes arvesse ainult neid parlamendiliikmeid, kes saavad 60-aastaseks 2009. aasta teises pooles ning arvestades parlamendisaadikute väljavahetamise keskmist määra, mis oli 50 %. Kui kõik need 105 parlamendisaadikut oleksid taotlenud 25% täiendava pensioni maksmist ühekordse väljamaksena, siis oleks see tähendanud fondi jaoks ligikaudu 7 900 000 euro suurust lisakulu, mis oleks fondi kohustanud likvideerima osa oma varadest hinnaga, mis oleks majanduskriisi tõttu olnud oluliselt madalam, arvestades kasutada olevaid väheseid likviidseid varasid. Sellega seoses nähtub pensionifondi likviidsust puudutavatest 28. veebruari 2009. aasta aruannetest, mille esitas parlament, et mittetulundusühingu ja SICAV-i likviidsed varad kokku, st ilma lisakuludeta kohe kasutada olevad varad jooksvate kohustuste täitmiseks, olid sel kuupäeval ligikaudu 5 000 000 eurot.
99 Tuleb asuda seisukohale, et parlamendi tehtud arvutused ja oletused on tõenäolised. Eriti näib realistlik tema poolt välja toodud 7 900 000 euro suurune kogusumma juhul, kui kõik 105 parlamendiliiget, kes taotlevad pensioni maksmist 2009. aasta teises pooles, taotlesid oma pensioni 25% ulatuses maksmist ühekordse väljamaksena. See vastab ühe liitunud isiku kohta keskmiselt ligikaudu 75 250 eurole, mille suurusjärk on sama 81 400 euro suuruse väljamaksega, millele hagejal oleks olnud õigus vastavalt 12. juuni 1990. aasta eeskirjade artiklile 4, mis tunnistati kehtetuks juhatuse 1. aprilli 2009. aasta otsusega.
100 Kõiki neid asjaolusid arvestades näib, et juhatuse 1. aprilli 2009. aasta otsuse ja eelkõige võimaluse saada pensioni osaliselt ühekordse väljamaksena kaotamise eesmärk oli vältida pensionifondi likviiduskriisi lähitulevikus, väärtpaberite müümist ebasoodsatel tingimustel ning olulist saamatajäänud tulu. Nii tehes täidab nimetatud otsus eespool punktis 93 loetletud neljandat eesmärki. Muu hulgas täidab see meede vähemalt kolme teist eesmärki, kuigi see ei olnud kindlasti piisav nende eesmärkide saavutamiseks. Igal juhul ei lähe see kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud eesmärkide täitmiseks, nagu see on nõutud eespool punktis 91 viidatud kohtupraktikaga.
101 Üldiselt ei ole hageja vaidlustanud pensionifondi majanduslikku olukorda, nagu seda on kirjeldatud eespool punktides 95–98, vaid ta esitas kolm argumenti selleks, et vaidlustada juhatuse 1. aprilli 2009. aasta otsuse raames võetud meetmete vajalikkus.
102 Esiteks viitab hageja parlamendi sõltumatute kindlustusmatemaatika ekspertide arvamusele, mis avaldati kindlustusmatemaatika-alaste nõustajate äriühingu läbiviidud uuringu raames. See uuring, mille tellis parlament ning mille kuupäevaks on 2007. aasta november, analüüsib pensionifondi rahalist olukorda neid aspekte arvestades, mis tulenevad parlamendiliikmete põhimääruse jõustumisest alates 2009. aastast. Selle aruande kokkuvõtte punkt 4 on järgmine:
„Tegurid ümberarvutamiseks, mida on kasutatud ühekordse väljamaksena maksmiseks, on võrreldes Ühendkuningriiki puudutavas tabelis sisalduvate vastavate teguritega ümberarvutamiseks, mida on jagatud neljaga, peaaegu neutraalsed. Kui liitunud isik valib ühekordse väljamaksena maksmise pensionieas, siis see ei too kaasa defitsiiti rahastamisel ning ei mõjuta nende sissemaksete määra, mida teevad Euroopa Parlament ning selle liikmed.”
103 Sellega seoses tuleb märkida, et see uuring koostati 2007. aasta novembris nende andmete põhjal, mida oli ajakohastatud 30. juunil 2007. Nagu on sõnaselgelt täpsustatud, põhinevad need eeldustel, mis igasuguse tõenäosuse kohaselt erinevad tegelikest arengusuundadest tulevikus. Näiteks lähtuvad uuringu koostajad eeldusest, mis tugineb tulevikunägemusele arengusuundade kohta enne 30. juunit 2007 ja mille kohaselt on fondi varade iga-aastane tasuvus 6,99%. Nagu aga ilmneb eespool punktis 96 toodud tabelist, oli vara väärtuse arengutendents pidevalt negatiivne alates 30. juunist 2007 kuni 28. veebruarini 2009, nii et tegelikud arengusuunad muutsid eeldatava tasuvuse valeks.
104 Kindlustusmatemaatilise uuringu järeldused, mis põhinesid ilmselgelt ülepakutud andmetele ning eeldustele, mis osutusid valeks 1. aprillil 2009, ei ole kuidagi asjakohased täiendava pensionifondi rahalise olukorra osas kuupäeval, mil juhatus tegi sama kuupäevaga otsuse. Eeskätt ei saa need järeldused seada kahtluse alla 2009. aasta veebruaris tehtud esialgseid arvutusi rahalise olukorra osas, nagu see oli tol hetkel.
105 Seega tuleb tagasi lükata argument, mis käsitleb kindlustusmatemaatilise uuringu koostajate avaldatud arvamust.
106 Teiseks esitas hageja kohtuistungil SICAV‑i juhatuse 3. detsembri 2008. aasta koosoleku protokolli. Protokolli punktis 10 „Investeerimiskomitee aruanne” on märgitud järgmist:
„On ette kantud ning arvesse võetud, et pärast Euroopa valimisi juunis 2009 peab fond maksma ligikaudu 6–7 miljonit eurot ühekordsete väljamaksetena skeemi uutele pensionäridele. Seetõttu on [fondi haldaval pangal] vaja piisavalt likviidseid varasid fondis, et vastata nendele ühekordse väljamakse taotlustele 2009. aasta augustis.”
107 Hageja arvates nähtub sellest lõigust, et sellest kuupäevast alates võeti vastu sätted, mis tagasid selle, et 2009. aasta augustis oleks kasutada piisavalt likviidseid varasid nende ühekordse väljamakse taotlustele vastamiseks, mida võib oodata uutelt pensionäridelt, kes kuulusid täiendava pensioniskeemiga liitunud isikute hulka.
108 Nagu aga parlament kohtuistungil ning ka 8. aprilli 2011. aasta märkustes õigesti märkis, näitab punktis 106 tsiteeritud lõik ainult seda, et oli vaja täiendavate likviidsete varade kasutusse andmist selleks, et võimaldada pensionifondil olla valmis ühekordse väljamakse maksmise ennustatavateks taotlusteks 2009. aasta augustis ning et selleks pidi muutma sularahaks väärtpabereid. Kui see oleks teisiti, ei oleks vaja rõhutada sellekohaste sätete võtmise vajadust. Seevastu ei tõenda kõnealune lõik, et pensioni osaliselt ühekordse väljamaksena maksmise võimaluse kaotamine ei võinuks vabastada pensionifondi kohustusest 2009. aastal väärtpabereid ebasoodsatel tingimustel rahaks muuta.
109 Seega tuleb tagasi lükata argument, mis käsitleb SICAV-i juhatuse 3. detsembri 2008. aasta koosoleku protokolli, ilma et oleks vaja teha otsus selle tõendi vastuvõetavuse kohta.
110 Kolmandaks väidab hageja, et pensionifondi likviidsete vahendite väärtus oli 28. veebruaril 2009 ligikaudu 8 000 000 eurot, mitte ligikaudu 5 000 000 eurot, nagu väidab parlament (vt eespool punkt 97). Sellega seoses esitas ta kohtuistungil esiteks täieliku aruande pensionifondi varade väärtuse kohta 28. veebruaril 2009 (edaspidi „aruanne 02/2009“), mille osaks on parlamendi esitatud likviidsete varade aruanded (vt eespool punkt 97). Hageja arvates viitab aruanne 02/2009 SICAV‑i likviidsele varale summas 6 921 988 eurot parlamendi esitatud aruandes märgitud 3 869 848,69 euro asemel. Teiseks lisas hageja oma 25. mai 2011. aasta märkustele elektronkirjad 2011. aasta märtsist. Esimese neist oli 30. märtsil 2011 saatnud pensionifondi investeerimiskomitee liige pensionifondi haldajale ning see sisaldas järgmist lõiku:
„Likviidsete varade kogutase oli 2009. aasta veebruari lõpus ligikaudu 8 miljonit eurot:
Likviidsed varad Sicav 6 885 045 EUR (sealhulgas 3 869 848 EUR (paketi 2009 02 27 NAV lk 11)
Likviidsed varad ASBL 1 172 163 EUR”.
111 Sellega seoses tuleb märkida esiteks osas, mis puudutab hageja argumenti, et 6 921 988 euro suurust summat, mis oli märgitud rea „CASH amount » (likviidsed varad) lõpus aruandes 02/2009 esinevas tabelis „Asset distribution” (varade jaotamine), tuleb SICAV‑i likviidsete vahendite arvutamisel arvesse võtta, siis tuleb tõdeda, nagu märkis parlament kohtuistungil, et see arv ei viita ilmselt SICAV‑i kohe kasutada olevatele vahenditele, vaid summadele, mis tal olid investeerimiskontodel erinevates vääringutes ning mis ei olnud lähitulevikus ilma kuludeta kättesaadavad. Kui see oleks teisiti, oleks vaja oodata seda, et need summad sisalduksid SICAV‑i likviidsete varade kohta tehtud aruandes, mis on osa aruandest 02/2009. Seega tuleb vastupidi leida, et SICAV‑i likviidsete varade aruandes märgitud summa 3 869 848,69 on osa 6 921 988 euro suurusest summast, mis on märgitud rea „CASH amount” lõpus tabelis „Asset distribution”.
112 Teiseks, kuigi mittetulundusühingu likviidsete vahendite väärtus, mis on märgitud eespool punktis 110 tsiteeritud 30. märtsi 2011. aasta elektronkirjas ning milleks on 1 172 163 eurot, vastab väärtusele, mis on märgitud aruandes 02/2009, ei vasta SICAV‑i likviidsete vahendite osas märgitud 6 885 045 euro suurune summa aruande 02/2009 andmetele. Võttes arvesse, et pooled ei vaidlustanud aruandes 02/2009 märgitud arvude sisulist õigust, nagu selle on esitanud hageja kohtuistungil, ning puuduvad hageja selgitused 6 885 045 euro suuruse summa arvutamise aluse kohta ning selle kohta, miks see arv peab olema ülimuslik võrreldes aruandes 02/2009 sisalduvate arvudega, ei sea selles elektronkirjas sisalduvad andmed kahtluse alla eespool punktis 98 tehtud järeldust selle kohta, milline on pensionifondi likviidsete vahendite väärtus 28. veebruaril 2009.
113 Kolmandaks tuleb tõdeda, et vastupidi hageja väidetele 25. mai 2011. aasta märkustes sisalduvad parlamendi, samuti nagu pensionifondiga liitunud isikute poolt 2009. aasta veebruaris tehtud sissemaksed aruande 02/2009 osaks oleva mittetulundusühingu likviidsete varade aruande lahtris „Sissemaksed”.
114 Seega tuleb tagasi lükata argumendid, mis käsitlevad aruannet 02/2009 ning hageja poolt oma 25. mai 2011. aasta märkustele lisatud asjaolusid, ilma et oleks vaja teha otsus nende vastuvõetavuse kohta tõenditena.
– Kõige vähem koormava meetme valik
115 Lõpuks, mis puudutab kõige vähem koormava meetme valikut, siis märgib hageja, et on ebaproportsionaalne kaotada igasugune võimalus täiendava pensioniskeemiga liitunud isikutel saada üks osa oma pensionist ühekordse väljamaksena, kuigi oleks olnud võimalik piirata pensioni määra, mida võib ennetähtaegselt või kindlasummalisena välja maksta.
116 Sellega seoses tuleb märkida, et eespool punktis 98 toodud ligikaudsed arvutused eeldavad, et 105 endist parlamendisaadikut, kes on liitunud täiendava pensioniskeemiga ja kes taotlevad pensioni 2009. aasta teises pooles, valivad maksimaalse määra ehk nende pensionist 25% ühekordse väljamaksena maksmise. Seega on tõsi, et need arvud näitavad halvimat võimalikku ning on tõenäoline, et fondi tegelikud kulud on 2009. aasta teises pooles madalamad. Siiski ei ole võimalik seda hüpoteesi igal juhul välistada. Lisaks tuleb pensionfondi majanduslikus olukorras, nagu seda on eespool kirjeldatud, võtta ettevaatlik hoiak, mis säilitab maksimaalselt fondi lühiajalisi likviidseid varasid. See kehtib seda enam, kui võtta arvesse asjaolu, mis on toodud eespool punktis 100 ja mille kohaselt olid võetud meetmed piisavad, et täita kolme neljast taotletud eesmärgist ning eelkõige teist eesmärki ehk vältida nii palju kui võimalik igasugust finantsmõju Euroopa maksumaksjatele. Neil asjaoludel tuleb meenutada, et ühekordse väljamaksena maksmise kaotamisel puudus kindlustusmatemaatiline mõju. Seevastu meetmed, mida oleks võinud võtta ja mis oleks hõlmanud näiteks pensionide vähendamist või sissemaksete suurendamist, ja mis oleksid kindlasti võinud üldiselt edendada või täita kolme teist eesmärki, oleksid toonud kaasa nende pensionide kindlustusmatemaatilise väärtuse vähenemise, millele liitunud isikutel oleks olnud õigus. Seetõttu maksmise eriviiside kaotamine ja eelkõige võimaluse kaotamine maksta üks osa pensionist ühekordse väljamaksena oli kõige vähem koormav meede täiendava pensioniskeemiga liitunud isikute suhtes.
117 Eeltoodust tuleneb, et võimaluse kaotamine maksta pensioni osaliselt ühekordse väljamaksena vastab proportsionaalsuse põhimõttele.
118 Seega tuleb teine väide tagasi lükata.
Kolmas väide, et on rikutud kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja artiklit 29
119 Hageja kinnitab, et juhatus rikkus kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja artiklit 29, kuna ta ei konsulteerinud parlamendi peasekretäri ning parlamendi kvestoritega enne 1. aprilli 2009. aasta otsuse vastuvõtmist.
120 Sissejuhatuseks tuleb meelde tuletada kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja artiklit 29, mis täpsustab, et „[kulude hüvitamise ja toetuste maksmise e]eskirja tõlgendamise ja täpse kohaldamise üle teostavad presidendi juhiste alusel järelevalvet kvestorid ja peasekretär”.
121 Artikli 29 sõnastusest ilmneb selgelt, et seal viidatakse ainult kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja tõlgendamisele ja kohaldamisele, mitte muutmisele. Nagu on rõhutatud eespool punktis 64, on juhatusel pealegi pädevus kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja muuta.
122 Enamgi veel tuleb märkida, ja nagu nähtub parlamendi peasekretäri 1. aprilli 2009. aasta märgukirjast, et juhatus võttis 1. aprilli 2009. aasta otsuse vastu peasekretäri ettepanekul, ning parlamendi kodukorra käesolevas kohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artikli 21 lõike 2 kohaselt on kvestoritel juhatuse koosolekutel nõuandev hääl.
123 Seega tuleb hageja kolmas väide tagasi lükata.
Neljas väide, et on rikutud hea usu põhimõtet lepingute täitmisel
124 Hageja, kes tugineb lepinguliste suhete olemasolule tema ja parlamendi vahel, väidab, et juhatuse 9. märtsi ja 1. aprilli 2009. aasta otsused ei ole mitte ainult ühepoolsed, vaid on ka võrdväärsed lepingu rikkumisega. Ta lisab, et vaatamata tema õiguste lepingulisele päriolule, on Üldkohus pädev hindama vaidlustatud otsuse õiguspärasust, mis on teda parlamendiga siduvast lepingust lahutatav.
125 See väide põhineb eeldusel, et hageja ja parlamendi vahelised suhted on lepingulised. Nagu on aga märgitud eespool punktides 58–61, kuuluvad need suhted personalieeskirjadest tulenevate hageja ja parlamenti siduvate õigussuhete alla ning sellest tulenevalt kuuluvad avaliku võimu eesõiguste alla, mille teostamine on parlamendi pädevuses, et täita aluslepingutega talle pandud ülesandeid.
126 Järelikult tuleb neljas väide tagasi lükata.
127 Kuna kõik hageja väited, mis ta esitas juhatuse 1. aprilli 2009. aasta otsuse õigusvastasuse väite põhjendamiseks, lükati tagasi, tuleb see õigusvastasuse väide tagasi lükata. Sellest tuleneb, et 1. aprilli 2009. aasta otsus on vaidlustatud otsuse kehtiv alus. Seega tuleb vastavalt sellele, mis on märgitud eespool punktis 30, jätta hagi tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
128 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt parlamendi nõudele välja hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja John Robert Purviselt.
Pelikánová | Jürimäe | Van der Woude |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 18. oktoobril 2011 Luxembourgis.
Allkirjad
Sisukord
Õiguslik raamistik
Vaidluse taust
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
1. Käesoleva kohtuotsuse tagajärjed
2. Sisulised küsimused
Väidete ja õigusvastasuse väite ülesehitus
Õigusvastasuse väite ulatus
Esimene väide
Esimese väite esimene osa, mis käsitleb omandatud õiguste rikkumist
Esimese väite teine osa, mis käsitleb õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist
– Etteheide õiguskindluse põhimõtte rikkumise kohta
– Etteheide õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise kohta
Teine väide, et on rikutud võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtet
Etteheide võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta
Etteheide proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta
– Taotletava eesmärgi õiguspärasus
– Võetud meetmete sobivus taotletud eesmärgi saavutamiseks
– Kõige vähem koormava meetme valik
Kolmas väide, et on rikutud kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja artiklit 29
Neljas väide, et on rikutud hea usu põhimõtet lepingute täitmisel
Kohtukulud