ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda)
12. detsember 2019(*)
Euroopa Liidu kaubamärk – Euroopa Liidu kujutismärgi CANNABIS STORE AMSTERDAM taotlus – Absoluutne keeldumispõhjus – Avaliku korraga vastuolus olev kaubamärk – Määruse (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkt f – Määruse (EL) 2017/1001 artikli 7 lõige 2
Kohtuasjas T‑683/18,
Santa Conte, asukoht Napoli (Itaalia), esindajad: advokaadid C. Demichelis, E. Ortaglio ja G. Iorio Fiorelli,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: L. Rampini,
kostja,
mille ese on hagi EUIPO teise apellatsioonikoja 31. augusti 2018. aasta otsuse (asi R 2181/2017‑2) peale, mis käsitleb taotlust registreerida kujutismärk CANNABIS STORE AMSTERDAM ELi kaubamärgina,
ÜLDKOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: koja president V. Tomljenović, kohtunikud A. Marcoulli ja A. Kornezov (ettekandja),
kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,
arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 20. novembril 2018,
arvestades kostja vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 12. veebruaril 2019,
arvestades 24. septembril 2019 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Santa Conte esitas 19. detsembril 2016 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) vastavalt nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), muudetud redaktsioonis (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)), ELi kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:
3 Kaubad ja teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (läbivaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 30, 32 ja 43 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:
– klass 30: „pagaritooted, kondiitritooted, šokolaad ja maiustused; soolad, lõhna- ja maitseained, maitsekastmed; toidujää, jäätis, külmutatud jogurt, sorbett; soolased pagaritooted“;
– klass 32: „alkoholivabad joogid; õlu ja pruulitud tooted; joogivalmistusained“;
– klass 43: „toitlustusteenused“.
4 Kontrollija lükkas 7. septembri 2017. aasta otsusega registreerimistaotluse määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktide b ja c ning artikli 7 lõike 2 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punktid b ja c ning artikli 7 lõige 2) alusel tagasi.
5 Hageja esitas 9. oktoobril 2017 kontrollija otsuse peale määruse 2017/1001 artiklite 66–68 alusel EUIPO‑le kaebuse.
6 Pärast seda, kui apellatsioonikoda oli vastuseks hageja märkustele selgitanud, et apellatsioonikoda võib kohaldada absoluutset keeldumispõhjust, mida kontrollija otsuses tõstatatud ei ole, tingimusel et järgitakse kaitseõigusi, jättis apellatsioonikoda 31. augusti 2018. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) kaebuse määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti f alusel rahuldamata, leides, et kaubamärgitaotluse esemeks olev tähis on vastuolus avaliku korraga.
Poolte nõuded
7 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud, kaasa arvatud haldusmenetluses kantud kulud, välja EUIPO‑lt.
8 EUIPO palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
9 Hageja esitab oma hagi põhjenduseks kaks väidet: esimese väite kohaselt on rikutud määruse 2017/1001 artikli 71 lõiget 1 koostoimes artikli 95 lõikega 1, ning teise väite kohaselt on rikutud selle määruse artikli 7 lõike 1 punkti f ja artikli 7 lõiget 2.
Esimene väide, mille kohaselt on rikutud määruse 2017/1001 artikli 71 lõiget 1 koostoimes selle määruse artikli 95 lõikega 1
10 Hageja sõnul tuleneb kohtupraktikast, et vastavalt määruse 2017/1001 artikli 71 lõikele 1 ja artikli 95 lõike 1 esimese lausele on EUIPO kohustatud ELi kaubamärgi registreerimise menetluse käigus omal algatusel tõstatama menetluse seisukohalt olulisi fakte, mille hulka kuulub hinnang selle kohta, milline on tähise, mille kaubamärgina registreerimist taotletakse, tähendus asjaomase avalikkuse jaoks. Selle kohustuse, mis on kõnealusest sättest tuleneva hoolsuskohustuse väljendus, jättis apellatsioonikoda aga täitmata.
11 EUIPO vaidleb hageja argumentidele vastu.
12 Kõigepealt tuleb märkida, et määruse 2017/1001 artikli 71 lõike 1 kohaselt pärast määruse 2017/1001 artikli 66 lõikes 1 nimetatud talituse otsuse peale esitatud kaebuse põhjendatuse kontrollimist apellatsioonikoda „kas tegutseb edasikaevatud otsuse teinud talituse pädevuse piires või saadab asja nimetatud talitusele edasiseks menetlemiseks“. Määruse 2017/1001 artikli 95 lõige 1 sätestab, et asju menetledes kontrollib EUIPO fakte omal algatusel.
13 Nagu hageja põhjendatult märgib, tuleneb kohtupraktikast esiteks, et tähise, mille registreerimist taotletakse, tähendus asjaomase avalikkuse jaoks ja see, kuidas Euroopa Liidu üldsus seda mõistab, kuuluvad möödapääsmatult nende faktiliste asjaolude hulka, mida EUIPO peab tõstatama omal algatusel (25. septembri 2018. aasta kohtuotsus Medisana vs. EUIPO (happy life), T‑457/17, ei avaldata, EU:T:2018:599, punkt 11), ja teiseks, et määruse 2017/1001 artikli 95 lõige 1 väljendab hoolsuskohustust, mille kohaselt on pädev asutus kohustatud hindama hoolsalt ja erapooletult asjaomase juhtumi kõiki olulisi faktilisi asjaolusid (vt 25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus SilverTours vs. EUIPO (billiger‑mietwagen.de), T‑866/16, ei avaldata, EU:T:2018:32, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuivõrd hageja väite kohaselt jättis apellatsioonikoda arvestamata üldtuntud faktidega, tuleb kolmandaks rõhutada esmalt seda, et hagejal on õigus esitada Üldkohtule dokumente, et Üldkohtus toetada või vaidlustada teatava üldtuntud fakti paikapidavust (vt 15. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Gigabyte Technology vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Haskins (Gigabyte), T‑451/11, ei avaldata, EU:T:2013:13, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika), ning teisena seda, et üldtuntud fakt on selline fakt, mida teavad kõik või mida võib teada saada üldiselt kättesaadavatest allikatest (vt 10. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Boehringer Ingelheim International vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Lehning entreprise (ANGIPAX), T‑368/13, ei avaldata, EU:T:2015:81, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).
14 Hageja argumente tuleb analüüsida nende põhimõtete alusel.
15 Esimesena on hageja sõnul apellatsioonikoja hinnang ja eelkõige vaidlustatud otsuse punktis 29 esitatud hinnang vale, kuna apellatsioonikoda leidis, et tähis, mille registreerimist taotleti, viitab „marihuaana lehe sümbolile“ ja et nimetatud sümbol viitab psühhotroopsele ainele. On aga üldteada, et marihuaana ei ole taim, vaid psühhoaktiivne aine, mis ei ole saadud kanepi lehtedest, vaid kanepi emasõite kuivatatud õisikutest. Peale selle on toimeaine tetrahüdrokannabinool (edaspidi „THC“) vaid üks neist 113 kannabinoidist, mis leiduvad taime Cannabis sativa emasõie õisikus. Sellele vaatamata ei ole EUIPO tähtsaks pidanud asjaolu, et THC psühhotroopne mõju on seotud üksnes toimeaine protsentides väljendatud kogusega Cannabis sativa õites, mitte lehtedes, mida on kujutatud taotletud tähises. Seega on tegemist üldtuntud faktiga, mida apellatsioonikoda ei ole arvesse võtnud, rikkudes nii määruse 2017/1001 artikli 95 lõike 1 esimest lauset ja artikli 71 lõiget 1.
16 Seoses sellega olgu öeldud, et vaidlustatud otsuse punktides 28 ja 29 on tõepoolest väljend „marihuaana leht“. See väljend on ebatäpne, nagu möönab EUIPO kostja vastuses, kuna marihuaana ei ole kitsas tähenduses taimeliik ning seetõttu ei saa sellel olla lehti, vaid see sõna tähistab tegelikult psühhotroopset ainet, mis on ekstraheeritud kanepi emastaimede kuivatatud õisikutest.
17 Siiski tuleb otsust vaadelda kui tervikut. On oluline märkida, et selle otsuse punktis 27 tõi apellatsioonikoda välja, et asjaomases tähises on „kümne kanepilehe kujutis“ ja et „selle lehe erilist kuju kasutatakse sageli meediasümbolina seoses marihuaanaga, mis on psühhoaktiivne aine vaatamata sellele, et seda saadakse kanepi emastaime kuivatatud õisikutest“. Lisaks ei sea hageja põhimõtteliselt kahtluse alla apellatsioonikoja järeldust, mille kohaselt „[kanepi] lehe eripärast kuju kasutatakse tihti marihuaana meediasümbolina“. Võttes arvesse vaidlustatud otsuse punktis 27 esitatud üksikasjalikku ja põhjalikku selgitust, ei tähenda hageja tuvastatud ebatäpsus, et apellatsioonikoda eiras oma kohustust uurida omal algatusel fakte ja eeskätt selle tähise tähendust, mille registreerimist taotleti, mistõttu ei mõjuta nimetatud ebatäpsus kuidagi selle otsuse õiguspärasust.
18 Teisena väidab hageja, et apellatsioonikoja põhjenduskäik on erapoolik, kuna apellatsioonikoda ei võtnud arvesse ühte teist üldteada fakti, st seda, et THC sisaldus määrab, kas kanepit sisaldav toode on psühhotroopsete omadustega, ja seda, et marihuaanat ekstraheeritakse kanepi õitest, mitte lehtedest.
19 See etteheide tuleb siiski faktilise aluse puudumise tõttu tagasi lükata, kuna vaidlustatud otsuse punktis 21 märkis apellatsioonikoda, et mitmes liidu liikmesriigis on kanep keelatud aine alles teatavast THC sisaldusest, nimelt 0,2%‑st alates, ning tõi selle otsuse punktis 23 esile, et nimetatud aine pärineb kanepi emasõitest. Seega eristas apellatsioonikoda selgelt psühhotroopsete omadustega kanepi sellisest kanepist, mis just THC sisalduse tõttu seda ei ole. Järelikult tuleb tõdeda, et kui see on üldtuntud fakt, siis apellatsioonikoda selle ka otsesõnu tuvastas.
20 Kolmandana väidab hageja, et apellatsioonikoda esitas vaidlustatud otsuse punktides 29 ja 30 hinnangu, mida ei saa pidada erapooletuks, sest see kajastab ainult tema enda arusaama sõnalisest osast „cannabis“ ja seostab seda ühelt poolt vale arusaamaga registreerimistaotluse esemeks olevas tähises esitatud väljamõeldud taime – marihuaana – lehtede kujutisest, ning teiselt poolt geograafilisest tähisest „Amsterdam“.
21 Selles küsimuses on oluline märkida, et kui hinnatakse seda, kas tähis on vastuolus avaliku korraga, on otsustavaks kriteeriumiks – nagu EUIPO oma vastuses õigesti rõhutab – see, kuidas asjaomane avalikkus kaubamärki tajub, mis võib põhineda teaduslikust või tehnilisest küljest ebatäpsel määratlusel, mis tähendab, et tähtis on konkreetne ja tegelik arusaam tähisest, sõltumata sellest, kas tarbija käsutuses on täielik teave. Seega, isegi kui see arusaam ei ühti – või ühtib ainult osaliselt – teadusliku tõega, on asjaolu, et asjaomane avalikkus seostab kanepi lehte psühhotroopse ainega, just see, mida apellatsioonikoda peab taolisel juhul uurima, nimelt ajaomase avalikkuse arusaam. Just seda apellatsioonikoda ka tegi, nagu EUIPO nii oma vastuses kui ka kohtuistungil märkis, rõhutades, et „kanepi lehe erilist kuju kasutatakse sageli marihuaana sümbolina“. On selge, et tegemist ei ole teadusliku faktiga, vaid see leht on asjaomase avalikkuse tajus muutunud marihuaana „meediasümboliks“. Selline analüüs ei ole järelikult mingil moel erapoolik.
22 Neljandana väidab hageja, et vaidlustatud otsuse punkt 29 ei ole samuti erapooletu. Nimelt tähistavad sõnad „cannabis“, „kanep“ ja ingliskeelne sõna „hemp“ ühtmoodi kanepitaime. Lisaks on kaubamärgitaotluse esemeks olevas tähises muud ingliskeelsed sõnalised osad „store“ ja „amsterdam“, mis väljendab loogilist ja idiomaatilist järjepidevust ning kavatsust anda asjaomasele tähisele võimalikult rahvusvaheline ulatus, kuna inglise keel on üleilmse kaubanduse keel. Seega andis apellatsioonikoda hinnangu, mis ei olnud sugugi erapoolik, tõdedes, et hageja oleks võinud asjaomaste kaupade tähistamiseks kasutada muud sõna kui „cannabis“, nimelt itaaliakeelset sõna „canapa“ (kanep) või ingliskeelset sõna „hemp“.
23 Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei saa apellatsioonikojale ette heita erapoolikut arutluskäiku. Seega ei saa olla edukas hageja kriitika, mis puudutab vaidlustatud otsuse punkti 29 teist lauset. Nimelt pakub apellatsioonikoda selles lauses välja, et hageja „oleks võinud“ kõnealust tähist täiendada selliste sõnaliste osadega, mis on sobivamad selleks, et rõhutada THC sisalduseta toidu ja jookide omadusi, näiteks sõnad „canapa“ või „hemp“, ning et ta oleks võinud jätta ära viite Amsterdamile või marihuaana meediasümboli. Sõltumata sellest, kas sõnad „cannabis“, „kanep“ ja „hemp“ on sünonüümid – nagu väidab hageja –, tuleb tõdeda, et see apellatsioonikoja kõrvalmärkusena esitatud soovitus ei muuda vaidlustatud otsust õigusvastaseks (vt selle kohta 9. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Recordati Orphan Drugs vs. EUIPO – Laboratorios Normon (NORMOSANG), T‑103/17, ei avaldata, EU:T:2018:126, punkt 78). Nimelt ei ole apellatsioonikojal mingit kohustust juhtida hageja tähelepanu alternatiividele, mis võivad olukorrast sõltuvalt tuua kaasa asjaomasele tähisele esitatud vastuväidete äralangemise. Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei ilmne sellest kõrvalmärkusest kuidagi apellatsioonikoja erapoolik suhtumine või tegematajätmine.
24 Viienda ja viimasena leiab hageja, et sõna „amsterdam“ valik viitab lihtsalt tema kasutatava kanepi päritolule, ning selle Madalmaade linna õhustikule, mis teda enda väitel inspireeris toitlustusteenuseid osutama ja eelkõige müügikohtade sisustamisel. Apellatsioonikoja väide, mille kohaselt registreerimistaotluse esemeks oleva tähisega ajendatakse tarbijaid seostama hageja turustatavaid kaupu ja teenuseid, mis on täiesti seaduslikud, selliste ainetega, mida müüakse Amsterdami kanepikohvikutes, annab hageja sõnul tunnistust selle tähise tähendusele antud erapoolikust ja ebaõigest hinnangust, arvestades eelkõige kanepipõhist toitu ja jooki tootvate ettevõtjate ning neid tooteid turustavate kaupluste suurt ja üha kasvavat hulka.
25 Sellegipoolest eksib hageja, kui ta näeb erapoolikust ja hoolsuse puudumist apellatsioonikoja kinnituses, et sõna „amsterdam“ mõistetakse viitena Madalmaade linnale, kus sallitakse narkootikumide kasutamist ja mis on tuntud oma kanepikohvikute poolest (vaidlustatud otsuse punktid 27–29). Hoopis vastupidi – apellatsioonikoda uuris hageja esitatud argumente hoolikalt ja erapooletult. Mis puudutab asjaolu, et sõnal „amsterdam“ võib olla ka muid tähendusi, millele viitab hageja, siis piisab, kui märkida, et esiteks ei ole hageja eitanud, et Amsterdami linn on tuntud kanepikohvikute poolest, kus on lubatud müüa marihuaanat ja kanepiküpsiseid, ja teiseks tuleneb kohtupraktikast, et tähise registreerimisest tuleb keelduda siis, kui vähemalt ühe selle võimaliku tähenduse puhul esineb absoluutne keeldumispõhjus (vt 2. mai 2018. aasta kohtuotsus Alpine Welten Die Bergführer vs. EUIPO (ALPINEWELTEN Die Bergführer), T‑428/17, EU:T:2018:240, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Järelikult ei rikkunud apellatsioonikoda vaidlustatud otsust tehes määruse 2017/1001 artikli 71 lõiget 1 ja artikli 95 lõiget 1, nii et esimene väide tuleb tagasi lükata.
Teine väide, mis käsitleb määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti f ja artikli 7 lõike 2 rikkumist
27 Hageja väidab, et apellatsioonikoda eksis asjaomase avalikkuse määratlemisel – kuigi kohtuistungil hageja seda väidet osaliselt muutis (vt edaspidi punkt 41) – ja selle kindlaks tegemisel, kuidas see avalikkus asjaomast tähist tajub, ning samuti väidab hageja, et registreerimistaotluse esemeks olev tähis ei ole vastuolus avaliku korraga määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti f ja artikli 7 lõike 2 tähenduses.
28 EUIPO nende argumentidega ei nõustu.
29 Määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti f kohaselt ei registreerita kaubamärke, mis on vastuolus avaliku korra või üldtunnustatud moraalipõhimõtetega. Vastavalt sama artikli lõikele 2 kohaldatakse lõiget 1 olenemata sellest, et registreerimata jätmise põhjused esinevad ainult teatavas liidu osas. Selline osa võib teataval juhul olla üksainus liikmesriik (vt 20. septembri 2011. aasta kohtuotsus Couture Tech vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Nõukogude Liidu riigivapi kujutis), T‑232/10, EU:T:2011:498, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punktis f ette nähtud absoluutse keeldumispõhjuse aluseks olev üldine huvi on vältida selliste tähiste registreerimist, mis rikuvad liidu territooriumil kasutamise korral avalikku korda või üldtunnustatud moraalipõhimõtteid (20. septembri 2011. aasta kohtuotsus Nõukogude Liidu riigivapi kujutis, T‑232/10, EU:T:2011:498, punkt 29, ja 15. märtsi 2018. aasta kohtuotsus La Mafia Franchises vs. EUIPO – Itaalia (La Mafia SE SIENTA A LA MESA), T‑1/17, EU:T:2018:146, punkt 25).
31 Kontrollides, kas tähis on vastuolus avaliku korra või üldtunnustatud moraalipõhimõtetega, tuleb lähtuda sellest, kuidas liidu või mõne selle osa asjaomane avalikkus tajub seda tähist siis, kui seda kasutatakse kaubamärgina (20. septembri 2011. aasta kohtuotsus Nõukogude Liidu riigivapi kujutis, T‑232/10, EU:T:2011:498, punkt 50, ja 9. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Cortés del Valle López vs. Siseturu ühtlustamise Amet (¡Que buenu ye! HIJOPUTA), T‑417/10, ei avaldata, EU:T:2012:120, punkt 12).
32 Määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punktis f ette nähtud keeldumispõhjuse olemasolu hindamine ei tohi põhineda avalikkuse selle osa arusaamal, keda miski ei šokeeri, ega avalikkuse selle osa arusaamal, kes haavub väga kergesti, vaid see peab põhinema mõistliku ja keskmise tundlikkuse ning taluvusega isiku hindamiskriteeriumidel (9. märtsi 2012. aasta kohtuotsus ¡Que buenu ye! HIJOPUTA, T‑417/10, ei avaldata, EU:T:2012:120, punkt 21; 14. novembri 2013. aasta kohtuotsus Efag Trade Mark Company vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (FICKEN LIQUORS), T‑54/13, ei avaldata, EU:T:2013:593, punkt 21, ja 11. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Osho Lotus Commune vs. EUIPO – Osho International Foundation (OSHO), T‑670/15, ei avaldata, EU:T:2017:716, punkt 103).
33 Peale selle ei saa määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punktis f ette nähtud keeldumispõhjuse analüüsimisel asjaomase avalikkusena arvesse võtta üksnes avalikkust, kellele taotletud registreeringuga hõlmatud kaubad ja teenused on otseselt suunatud. Tegelikult tuleb võtta arvesse seda, et kõnealuse keeldumispõhjusega hõlmatud tähised ei šokeeri mitte üksnes avalikkust, kellele selle tähisega tähistatud kaubad ja teenused on suunatud, vaid ka muid isikuid, kes, ilma et vastavad kaubad ja teenused neid puudutaksid, nendega oma igapäevaelus juhuslikult kokku puutuvad (14. novembri 2013. aasta kohtuotsus „FICKEN LIQUORS“, T‑54/13, ei avaldata, EU:T:2013:593, punkt 22, ja 11. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus OSHO, T‑670/15, ei avaldata, EU:T:2017:716, punkt 104).
34 Samuti on kohane meelde tuletada, et tähised, mida võidakse tajuda avaliku korra või üldtunnustatud moraalipõhimõtetega vastuolus olevatena, ei ole eeskätt keelelistel, ajaloolistel, ühiskondlikel ja kultuurilistel põhjustel samad kõigis liikmesriikides (vt 15. märtsi 2018. aasta kohtuotsus La Mafia SE SIENTA A LA MESA, T‑1/17, EU:T:2018:146, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Järelikult tuleb määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punktis f ette nähtud absoluutse keeldumispõhjuse kohaldamisel arvestada nii liidu kõigile liikmesriikidele ühiste kaalutlustega kui ka eri liikmesriikide eriomaste asjaoludega, mis võivad mõjutada seda, kuidas tajub tähist nende liikmesriikide territooriumil asuva asjaomane avalikkus (20. septembri 2011. aasta kohtuotsus Nõukogude Liidu riigivapi kujutis, T‑232/10, EU:T:2011:498, punkt 34, ja 15. märtsi 2018. aasta kohtuotsus La Mafia SE SIENTA A LA MESA, T‑1/17, EU:T:2018:146, punkt 29).
36 Käesoleval juhul sisaldab eespool punktis 2 toodud ELi kaubamärgi taotluse esemeks olev tähis sõnalist osa, mis koosneb sõnadest „cannabis“, „store“ ja „amsterdam“, ning kujutisosa, st kolm rida stiliseeritud rohelisi lehti, mis vastavad kanepilehe tavapärasele kujutisele, mustal taustal, mida üla‑ ja allservas piirab fluorestseerivat rohelist värvi riba. Eelnimetatud kolm sõna panustavad samuti kõnealuse tähise kujunduslikku aspekti, kuna neid on kujutatud suurtähelistena, kusjuures sõna „cannabis“ on esitatud valget värvi tähtedega, mis on palju suuremad kui kahes ülejäänud sõnas, millest see mõlemalt poolt kaugemale ulatub. Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb tõdeda, et apellatsioonikoda ei teinud viga, kui ta vaidlustatud otsuse punktis 20 leidis, et sõnaline osa „cannabis“ on domineeriv nii sellega hõlmatud ruumi kui ka registreerimistaotluse esemeks olevas tähises keskse paigutuse tõttu. Seda ei ole ka eitatud.
37 Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb analüüsida hageja teise väite kahte osa.
Teise väite esimene osa, mille kohaselt on apellatsioonikoda teinud vea asjaomase avalikkuse määratlemisel ja seda hinnates, kuidas asjaomane avalikkus kõnealust tähist tajub
38 Hageja väidab, et asjaomane tähis koosneb ingliskeelsest väljendist, mida inglise keelt tundev ja sellest aru saav asjaomane avalikkus kõigis liidu liikmesriikides tajub nimetusena, mille tähendus on „Amsterdami (päritolu) kanepi kauplus“. Sõna „cannabis“ ei viita mingile keelatud uimastitootele, vaid see tähistab lihtsalt tavakeeles kanepit nii inglise kui ka itaalia keeles. Hageja väitel ei pidanud ka apellatsioonikoda kahte ülejäänud sõna „amsterdam“ ja „store“ eriliselt tähtsaks.
39 Lisaks ei tuginenud apellatsioonikoda mõistliku ja keskmise tundlikkuse ja taluvusega isikule, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas, omastele hindamiskriteeriumidele. Järelikult on hageja väitel seda, kuidas asjaomane avalikkus tajub kaubamärgitaotluse esemeks olevat tähist, hinnatud valesti ja see hinnang ei peegelda seda, kuidas liidus on arenenud kultuuriline ja ühiskondlik arusaam kanepist ja selle kasutamisest tööstuslikel ja seaduslikel eesmärkidel, millest käesoleval ajal annab tunnistust ka liidu õigusloome. Pealegi ei analüüsinud apellatsioonikoda kõnealust tähist selle tavakasutuse kontekstis, milleks on seaduslik müük ja kasutamine hageja kauplustes ning kanepipõhistes toitudes ja jookides.
40 Esimesena tuleb apellatsioonikoja poolt asjaomase avalikkuse määratlemisel väidetavalt tehtud vea ja sellest tulenevalt sellele, kuidas asjaomane avalikus kaubamärgitaotluse esemeks olevat tähist tajub, antud vale hinnangu kohta märkida, et apellatsioonikoda küll nõustus kontrollija hinnanguga, mille kohaselt asjaomane tähis sisaldab ingliskeelseid sõnu, kuid pidas eriliselt tähtsaks domineerivat sõna „cannabis“, mis pärineb ladina keelest ja mida laialdaselt kasutatakse ja mõistetakse väga mitmes liidu keeles lisaks inglise keelele, näiteks taani, saksa, hispaania, prantsuse, itaalia, ungari, poola, portugali, rumeenia ja rootsi keeles, leides, et see asjaolu, mille mõju tõhustavad selles tähises olevate kanepilehtede stiliseeritud kujutised, võimaldab järeldada, et asjaomane avalikkus ei koosne üksnes inglise keelt kõnelevast avalikkusest, vaid kõigist liidu tarbijaist, kes on võimelised aru saama mainitud kujutiselemendiga seostatud sõna „cannabis“ tähendusest.
41 Küsimusele, kas oma teise väite esimeses osas oli hageja eesmärk määratleda asjaomane avalikkus nii, et see koosneb ainuüksi ingliskeelsest avalikkusest, vastas hageja kohtuistungil eitavalt ja möönis, et kõnealust avalikkust tuleb mõista laiemalt. Seda tehes nõustus ta, et tema arvates tuleb hindamisel aluseks võetavat avalikkust mõista nii, et see hõlmab kogu liidu avalikkust, kelle inglise keele oskus on hea. Selles osas tuleb märkida, et võttes arvesse kõiki kaubamärgi taotluse esemeks oleva tähise omadusi, tuleb apellatsioonikoja hinnanguga nõustuda, kuna see tähis sisaldab vähemalt kahte sõna, mida võidakse mõista laiemalt kui ainult inglise keelt kõneleva avalikkuse seas, nimelt – nagu märkis apellatsioonikoda – ladina keelest pärinev sõna „cannabis“, kuid ka sõna „amsterdam“, mis tähistab rahvusvaheliselt tuntud Madalmaade linna, ning selle tähise kujutisosa võib – nagu apellatsioonikoda õigesti märgib – pidada marihuaana meediakujutiseks.
42 Seega tuleb seda, kas apellatsioonikojas läbi viidud registreerimistaotluse esemeks oleva tähise avaliku korraga vastuolu kontrollimine oli õiguspärane, analüüsida nii inglise keelt kõneleva avalikkuse kui ka laiemalt liidu avalikkuse seisukohast, kusjuures tuleb märkida, et vastavalt eespool punktis 35 viidatud kohtupraktikale tuleb võtta arvesse nii kõigile liidu liikmesriikidele ühiseid asjaolusid kui ka asjaolusid, mis on eriomased liikmesriikidele eraldivõetuna ja mis võivad mõjutada nende riikide territooriumil asuva asjaomase avalikkuse arusaama.
43 Teisena on oluline märkida, et kõnealuses esimeses väiteosas käsitleb hageja ka asjaomase avalikkuse koosseisu ning tähelepanelikkuse astet. Kui hagejale kohtuistungil selle kohta küsimusi esitati, täpsustas ta, et asjaomane avalikkus on peamiselt nooremaealine avalikkus vanuses 20–30 aastat, kellel on kõikvõimalikud teadmised kanepi kohta. Ta leidis, et seoses selle avalikkusega ei ole põhjust vaadelda avalikkust nende liikmesriikide territooriumil, mille õigusaktidega on kanepist saadud psühhotroopne aine keelatud, eraldi avalikkusest nende liikmesriikide territooriumil, kus lähenemine ei ole nii range.
44 Selles küsimuses ei ole vaidlust selle üle, et kaubamärgitaotluses märgitud kaubad ja teenused on suunatud tarbijatele, nii et asjaomane avalikkus koosneb liidu laiast avalikkusest. On aga selge, et sellel avalikkusel ei pruugi tingimata olla täpseid teaduslikke või tehnilisi teadmisi uimastite kohta üldiselt ega eriti kanepist saadava uimasti kohta, kuigi mainitud olukord võib olla erinev sõltuvalt liikmesriigist, kus see avalikkus asub, ja eriti sõltuvalt aruteludest, mille tulemusena võib olla vastu võetud õigusakte või õigusnorme, mis lubavad ravi‑ või lõõgastusotstarbel kasutada tooteid, mille THC sisaldus on psühhotroopse mõju avaldamiseks piisav.
45 Lisaks olgu öeldud, et kuna hageja viitab kaubamärgitaotluses tarbekaupadele ja -teenustele, mis on suunatud laiale avalikkusele, tegemata vahet vanuse alusel, ei ole mingit mõjuvat põhjust piirata asjaomast avalikkust ainult noortega vanuses 20–30 aastat, nagu hageja kohtuistungil välja pakkus. Samuti tuleb määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punktis f ette nähtud konkreetse olukorra puhul lisada, nagu EUIPO õigesti märkis, et asjaomane avalikkus ei ole ainult avalikkus, millele on suunatud registreerimistaotlusega hõlmatud kaubad ja teenused, vaid samuti avalikkus, mis koosneb muudest isikutest, keda need kaubad ja teenused küll ei puuduta, kuid kes puutuvad oma igapäevaelus selle tähisega kokku juhuslikult (vt eespool punkt 33), mistõttu tuleb ka eeltoodud põhjusel tagasi lükata väide, mille hageja esitas kohtuistungil ja mille kohaselt on kõnealune avalikkus peamiselt noortest vanuses 20–30 aastat koosnev avalikkus.
46 Kolmandana tuleb tõdeda, et mis puutub asjaomase avalikkuse tähelepanelikkuse astmesse, siis kuigi vastab tõele, et vaidlustatud otsus ei sisalda selle kohta otseseid täpsustusi, nähtub sellest siiski, et apellatsioonikoda ei seadnud kahtluse alla kontrollija määratlust, mille kohaselt on sellised laiatarbekaubad nagu need, mis on nimetatud kaubamärgitaotluses, mõeldud peamiselt keskmisele tarbijale, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas (vaidlustatud otsuse punkt 3), mis vastab sisuliselt ja mutatis mutandis avalikkusele, mis koosneb mõistlikest isikutest, kes on keskmise tundlikkuse ja taluvusega, kellega vastavalt eespool punktis 32 viidatud kohtupraktikale tuleb arvestada määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti f kohaldamisel. Võttes arvesse asjaomaseid kaupu ja teenuseid, ei ole apellatsioonikoda teinud viga asjaomase avalikkuse määratluse ega tema tähelepanelikkuse astme puhul.
47 Neljandana heidab hageja apellatsioonikojale ette ka seda, et apellatsioonikoda ei võtnud arvesse kanepi ja selle õiguspärase kasutamise kultuurilise ja ühiskondliku tajumise muutusi liidus, mistõttu ei hinnanud ta õigesti asjaomase avalikkuse arusaama (hagiavalduse punkt 40). Seoses sellega osundab hageja kahte põllumajandusvaldkonna määrust, mis käsitlevad kanepi kasvatamist, nimelt komisjoni 15. veebruari 2017. aasta delegeeritud määrust (EL) 2017/1155, millega muudetakse delegeeritud määrust (EL) nr 639/2014 seoses kanepi kasvatamisega seotud kontrollimeetmetega, teatavate keskkonnasäästlikumaks muutmise toetuse sätetega, toetustega juriidilise isiku üle kontrolli omavatele noortele põllumajandustootjatele, vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse summa arvutamisega ühiku kohta, toetusõiguste osadega ja teatavate teavituskohustustega, mis on seotud ühtse pindalatoetuse kava ja tootmiskohustusega seotud vabatahtliku toetusega, ning muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 X lisa (ELT 2017, L 167, lk 1), ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009 (ELT 2013, L 347, lk 608).
48 Selles küsimuses on oluline rõhutada, et käesolevaks ajaks on esitatud arvukalt arvamusavaldusi nii selliste kanepist valmistatud toodete kasutamise kohta, mille THC sisaldus ei tee neist uimasteid, kui ka selliste toodete kasutamise kohta, mis on küll uimastid, kuid mida kasutatakse ravi- või lõõgastusotstarbel. Sellega seoses on mõne liikmesriigi õigus selles küsimuses tegelikult juba muutunud või muutumas.
49 Ent nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 21 asjakohaselt märkis, ei muuda see tõsiasja, et „paljudes Euroopa Liidu riikides (mitteammendava näitena: Bulgaaria, Soome, Prantsusmaa, Ungari, Iirimaa, Poola, Slovakkia, Rootsi ja Ühendkuningriik)“ loetakse keelatud uimastiteks kanepitooted, mille THC sisaldus on suurem kui 0,2%.
50 Liidu õigus iseenesest aga ei reguleeri kanepitoodete kasutamist, juhul kui need on uimastid. ELTL artikli 168 lõike 1 kolmandas lõigus on nimelt sätestatud, et liit täiendab uimastitest tulenevate tervisekahjustuste vähendamiseks liikmesriikide meetmeid, kaasa arvatud teavitamine ja tõkestamine. Mis puutub määrusesse nr 1307/2013, siis selle artikli 32 lõikes 6 on sätestatud, et kanepi tootmiseks kasutatavad maa‑alad on toetuskõlblikud hektarid üksnes siis, kui kasvatatud sortide THC sisaldus ei ületa 0,2%. Delegeeritud määrusega 2017/1155 võttis komisjon vastu õigusnormid, mis võimaldavad selle sätte rakendamist.
51 Sellest järeldub, et käesoleval ajal ei ole ühtki liidu poolt ühehäälselt heaks kiidetud või isegi valitsevat suundumust kanepitoodete, mille THC sisaldus on üle 0,2%, kasutamise või tarbimise õiguspärasuse kohta.
52 Neil asjaoludel tuleb käesoleval juhul esiteks tuvastada, et apellatsioonikoda võttis arvesse eespool punktides 47 ja 48 kirjeldatud nii seadusandlikke kui ka ühiskondlikke muutusi, tuues välja kanepi õiguspäraseks kasutamiseks sobivaks tunnistatud võimalused, mille suhtes kehtivad siiski eriti ranged tingimused, ning tuletas meelde liidu õigusraamistikku (vaidlustatud otsuse punkti 11 kuues ja kümnes taane ning punkt 25). Teiseks võttis apellatsioonikoda samuti õigesti arvesse asjaolu, et paljude liikmesriikide õiguse kohaselt on kanepi tarvitamine õigusvastane, juhul kui tegemist on kanepist saadud toodetega, mille THC sisaldus on üle 0,2%. Nimelt ei ole tähised, mida võidakse tajuda avaliku korra või üldtunnustatud moraalipõhimõtetega vastuolus olevatena, eeskätt keelelistel, ajaloolistel, ühiskondlikel ja kultuurilistel põhjustel samad kõigis liikmesriikides (vt 15. märtsi 2018. aasta kohtuotsus La Mafia SE SIENTA A LA MESA, T‑1/17, EU:T:2018:146, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtupraktikaga kooskõlas see, et apellatsioonikoda viitas liikmesriikide õigusele, sest määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti f kontekstis ei tule selle õigusega arvestada mitte selle normatiivse väärtuse kaalutlusel, vaid selle tõttu, et tegemist on faktilise tõendiga, mis võimaldab hinnata asjasse puutuvates liikmesriikides asuva asjaomase avalikkuse arusaama (vt selle kohta 20. septembri 2011. aasta kohtuotsus Nõukogude Liidu riigivapi kujutis, T‑232/10, EU:T:2011:498, punkt 37).
53 Viienda ja viimasena tuleb EUIPO väitega nõustudes tõdeda, et hageja turustatavate kaupade tegeliku THC sisalduse küsimus ei ole asjakohane, kuna hinnang, mille apellatsioonikoda oli kohustatud selles küsimuses andma, pidi olema hageja tegevusest sõltumatu ja põhinema üksnes asjaomase avalikkuse arusaamal (vt selle kohta 9. aprilli 2003. aasta kohtuotsus Durferrit vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Kolene (NU‑TRIDE), T‑224/01, EU:T:2003:107, punkt 76, ja 13. septembri 2005. aasta kohtuotsus Sportwetten vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Intertops Sportwetten (INTERTOPS), T‑140/02, EU:T:2005:312, punkt 28).
54 Lõpuks tuleb märkida, et küsimust, kas asjaomane avalikkus tajub asjaomast tähist nii, et see viitab kanepi õiguspärasele kasutamisele, nagu väidab hageja, või vastupidi nii, et see viitab kanepile kui keelatud uimastile, nagu nähtub vaidlustatud otsusest, käsitletakse teise väite teises osas ja seda analüüsitakse edaspidi.
55 Kõik need kaalutlused võimaldavad tuvastada, et apellatsioonikoda ei teinud vigu, mida hageja talle ette heidab.
56 Seega tuleb esimese väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teise väite teine osa, mille kohaselt ei ole tähis, mille registreerimist taotleti, vastuolus avaliku korraga
57 Esiteks leiab hageja, et tähis, mille registreerimist taotleti, ei viita ühelegi keelatud uimastile. Isegi kui eeldada, et see on nii, ei piisa sellest asjaolust tähise ELi kaubamärgina registreerimisest keeldumiseks. Nimelt ei ole pelk viide keelatud tootele või selle otseselt nimetamine piisav, et tunnistada kaubamärgitaotlus avaliku korraga vastuolus olevaks, kuna lisaks sellele peab asjaomane tähis kaasa tooma keelatud uimasti kasutamisele või tarbimisele õhutamise, selle trivialiseerimise või heakskiitmise. Käesoleval juhul aga ei sisalda taotluse esemeks olev tähis mingit nimetust ning sellel ei ole mingit tähendust, mis selle tähise tavapärasel kasutamisel taotlusega hõlmatud kaupade ja teenuste jaoks õhutaks või trivialiseeriks keelatud uimasti kasutamist või kiidaks selle heaks.
58 Teiseks tuleneb hageja sõnul absoluutse keeldumispõhjuse, millele apellatsioonikoda tema vastu tugines, kohaldamise põhjendamatus samuti selgelt viisist, kuidas tarbitakse ühelt poolt kaubamärgitaotlusega hõlmatud kaupu ja teenuseid ja teiselt poolt selliseid uimasteid nagu marihuaana, mida tavaliselt suitsetatakse. Selles küsimuses tugineb hageja tühistamisosakonna 20. märtsi 2009. aasta otsusele asjas 2665 C, mis käsitleb taotlust registreerida sõnamärgina tähis COCAINE klassidesse 3, 25 ja 32 kuuluvate kaupade ning eelkõige õlle jaoks ja milles on just nimelt märgitud, et asjaomaste kaupade tarbimise viis on määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti f kohaldamisel asjakohane ning et kujutise avaliku korraga vastuolu tuvastamisel ei ole tähtis see, et kaubamärk lihtsalt põhjustab hämmingut või et seda võidakse tajuda negatiivse kujundina.
59 EUIPO nende argumentidega ei nõustu.
60 Esimesena tuleb kontrollida, kas apellatsioonikoda järeldas õigesti, et asjaomane avalikkus tajub tähist, mille registreerimist taotletakse, viitena keelatud uimastile.
61 Olgu öeldud, et apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktis 23, et Euroopa kohtu praktika kohaselt (19. novembri 2009. aasta kohtuotsus Torresan vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Klosterbrauerei Weissenohe (CANNABIS), T‑234/06, EU:T:2009:448, punkt 19) on sõnal „cannabis“ (kanep) kolm võimalikku tähendust. Esiteks tähistab sõna „cannabis“ kiudtaime, mille ühine turukorraldus on liidus reguleeritud ja mille tootmise kohta kehtivad õigusaktid on väga ranged THC sisalduse osas, mis ei või ületada 0,2%. Teiseks viitab sõna „cannabis“ uimastile, mis on keelatud paljudes liikmesriikides, mis moodustavad praegu enamuse. Kolmandaks tähistab see ainet, mille võimalik raviotstarbel kasutamine on arutelu staadiumis.
62 Apellatsioonikoda järeldas sellest vaidlustatud otsuse punktis 24, et vastavalt hageja arvamusele ei tule seda sõna automaatselt mõista nii, et see viitab uimastile, kui puuduvad „muud kaudsed tõendid“. Seega võttis apellatsioonikoda kindlasti arvesse asjaolu, et keelatud aine on üksnes sõna „cannabis“ üks tähendustest ning hagejal ei ole seega alust väita, et selles küsimuses eiras apellatsioonikoda „üldtuntud asjaolu“, et THC, st psühhoaktiivne aine on ainult üks kanepi kannabinoid, ja asjaolu, et see aine on keelatud alles teatud künnise ületamise korral.
63 Seega tuleb hageja esimesele argumendile vastamiseks teha kindlaks, kas apellatsioonikoda tegi hindamisvea, kui ta leidis, et esinevad „muud kaudsed tõendid“, mis osutavad sellele, et asjaomane avalikkus seostab taotletud tähist keelatud uimastiga – millega hageja nõus ei ole –, ja milleks on sõnad „amsterdam“ ja „store“ ning kanepilehtede stiliseeritud kujutis.
64 Apellatsioonikoda leidis õigesti, et muu hulgas tuleb kindlaks teha see, kuidas asjaomane avalikkus tajub kaubamärgitaotluse esemeks oleva tähise kõiki osi (vaidlustatud otsuse punktid 26 ja 27). Apellatsioonikoda oli seisukohal, et kuna kõnealuses tähises on koos kanepilehe stiliseeritud kujutis, mis on marihuaana meediasümbol, ja sõna „amsterdam“, mis viitab asjaolule, et Amsterdami linnas on palju kanepist saadud uimasti müügipunkte, sest Madalmaades on salliva suhtumise tõttu teatud tingimustel lubatud sellise uimasti turustamine, on väga tõenäoline, et tarbija tõlgendab käesoleva juhtumi asjaoludel sõna „cannabis“ kui viidet uimastile, mis on keelatud „paljudes Euroopa Liidu riikides“ (vt eespool punkt 49).
65 Veelgi tugevam põhjus selle tõlgenduse toetamiseks on see, et kaubamärgitaotluse esemeks olevas tähises on sõna „store“, mille tavatähendus on pood või kauplus, nii et seda tähist, mille domineeriv osa on sõna “cannabis“ (vt eespool punkt 36), tajub asjaomane inglise keelt kõnelev avalikkus nii, et selle tähendus on „kanepipood Amsterdamis“, ja avalikkus, kes inglise keelt ei kõnele, nii, et see tähendab „kanep Amsterdamist“, mis mõlemal juhul – marihuaana meediasümboliks olevate kanepilehtede kujutise toel – kujutab endast selget ja ühemõttelist seost uimastiga, mida seal müüakse. Nimetatud avalikkus võib seega eeldada, et hageja turustatavad kaubad ja teenused vastavad neile toodetele, mida selline pood pakub.
66 Seda analüüsi ei lükka ümber hageja selgitused, mis puudutavad asjaolu, et sõna „amsterdam“ tähistab selle kanepi päritolu, mida ta kasutab oma toodete valmistamisel, ja Amsterdami linnale iseloomulikku elustiili ja olustikku. Nimelt ei ole see esimene asi, mida asjaomane avalikkus tajub, kui ta puutub kokku marihuaana meediasümboliga ühendatud sõnadega „amsterdam“ ja „cannabis“, kuivõrd Madalmaad ja eriti kõnealune linn on tuntud selle poolest, et on kehtestanud õigusnormistiku, mis teatud tingimustel sallib uimastite kasutamist.
67 Samuti ei ole veenvad argumendid selle kohta, et kanepilehe stiliseeritud kujutist kasutatakse kõigis tootmissektorites, mis kasutavad kanepit, eelkõige tekstiili- ja farmaatsiasektoris. Nimelt ei tuginenud apellatsioonikoda oma järeldustes sellele, kuidas asjaomane avalikkus kanepilehe stiliseeritud kujutist eraldivõetuna tajub, vaid asjaomase tähise erinevate osade koostoimele, mis viibki apellatsioonikoja esitatud järeldusele vaidlustatud otsuse punktis 29, et hageja on – võibolla isegi tahtmatult – suunanud tähelepanu kanepile kui uimastile.
68 Kuivõrd hageja väidab sellegipoolest, et kaubamärgitaotlusega hõlmatud kaupadel ja teenustel puudub igasugune seos Amsterdami kanepikohvikutega (hagiavalduse punkt 31) ja et tema turustatavate toodete tarbimisviisid erinevad uimastite tarbimisviisist, milleks on suitsetamine (hagiavalduse punkt 53), siis tuleb taaskord meelde tuletada, et määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 eri punktide koostoimest tuleneb, et kõik need punktid käsitlevad kaubamärgitaotluse esemeks oleva tähise olemusest tulenevaid omadusi, mitte kaubamärgi taotleja tegevusega seotud asjaolusid (9. aprilli 2003. aasta kohtuotsus NU‑TRIDE, T‑224/01, EU:T:2003:107, punkt 76; 13. septembri 2005. aasta kohtuotsus INTERTOPS, T‑140/02, EU:T:2005:312, punkt 28, ja 15. märtsi 2018. aasta kohtuotsus La Mafia SE SIENTA A LA MESA, T‑1/17, EU:T:2018:146, punkt 40). Igal juhul ei ole vaidlust selle üle, et kanepit kui uimastit saab samuti tarvitada nii jookides kui ka toidus, näiteks küpsistes, mis vastab teatavatele kaubamärgitaotlusega hõlmatud kaupadele.
69 Eeltoodust tuleneb, et apellatsioonikoda leidis õigesti, et asjaomane avalikkus tajub asjaomast tähist tervikuna nii, et see viitab uimastile, mis on paljudes liikmesriikides keelatud.
70 Teisena tuleb uurida, kas tähis, mille registreerimist taotletakse, on vastuolus avaliku korraga määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti f tähenduses, tõlgendatuna koostoimes sama määruse artikli 7 lõikega 2, kusjuures tuleb täpsustada, et apellatsioonikoda kasutas seda absoluutset keeldumispõhjust.
71 Sellega seoses tuleb märkida, et määrus 2017/1001 ei sisalda mõiste „avalik kord“ määratlust. Neil asjaoludel ja võttes arvesse kehtivat liidu õigust, mida on mainitud eespool punktis 50, ning selle määruse artikli 7 lõike 2 sõnastust, mille kohaselt sama artikli lõiget 1 kohaldatakse olenemata sellest, et registreerimata jätmise põhjused esinevad ainult teatavas liidu osas, tuleb teha järeldus, et liidu õigus ei kehtesta ühtset väärtuste skaalat ja arvestab sellega, et avaliku korra nõuded võivad eri riikides ja eri ajal olla erinevad, mistõttu on liikmesriikidel põhimõtteliselt vabadus määrata nende nõuete sisu vastavalt oma riiklikele vajadustele. Seega võivad avaliku korra nõuded, kui need ei hõlma majanduslikke huve ega ole mõeldud lihtsalt mis tahes õigusrikkumises seisnevate ühiskondlike probleemide ärahoidmiseks, hõlmata mitmesuguste huvide kaitset, mida asjaomane liikmesriik peab põhihuviks enda väärtuste süsteemis (vt analoogia alusel kohtujurist Saugmandsgaard Øe ettepanek kohtuasjas K. ja H. (Elamisõigus ja sõjakuritegudega seotud süüdistused), C‑331/16 ja C‑366/16, EU:C:2017:973, punktid 60 ja 63 ning seal viidatud kohtupraktika).
72 Mis puudutab täpsemalt selle mõiste tõlgendamist määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti f kontekstis, siis tõi kohtujurist Bobek oma ettepanekus kohtuasjas Constantin Film Produktion vs. EUIPO (C‑240/18 P, EU:C:2019:553) punktis 76 välja, et avalik kord on avaliku võimu organite määratletud väärtuste ja eesmärkide normatiivne väljendus, mida tuleb järgida praegu ja edaspidi, see tähendab see on suunatud tulevikku. Kohtujurist jätkas, et sellest tulenevalt väljendab avalik kord riikliku reguleerija soove selle kohta, milliseid norme tuleb ühiskonnas järgida.
73 Eelöeldut arvestades on põhjendatud hageja väide, et sisuliselt ei tähenda igasugune vastuolu seadusega tingimata seda, et tegemist on vastuoluga avaliku korraga määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti f tähenduses koostoimes selle määruse artikli 7 lõikega 2. Lisaks on veel vaja, et see vastuolu mõjutaks huvi, mida asjaomased liikmesriigid peavad põhihuviks enda väärtussüsteemis.
74 Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et liikmesriikides, kus kanepist valmistatud uimasti tarbimine ja kasutamine on keelatud, on selle uimasti leviku vastane võitlus eriti tundlik teema, mis vastab rahvatervise eesmärgile, milleks on sellise aine kahjulike tagajärgede vastu võitlemine. Nimetatud keelu eesmärk on seega kaitsta huvi, mida liikmesriigid peavad põhihuviks enda väärtussüstemis, nii et selle aine tarbimise ja kasutamise kord on seega hõlmatud mõistega „avalik kord“ määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti f tähenduses koostoimes sama määruse artikli 7 lõikega 2.
75 Lisaks rõhutab selle põhihuvi kaitse tähtsust veelgi enam ELTL artikkel 83, mille kohaselt on ebaseaduslik uimastikaubandus üks piiriülese mõõtmega kuritegusid, mille puhul on liidu seadusandjal lubatud sekkuda, ning ELTL artikli 168 lõike 1 kolmas lõik, mille kohaselt liit täiendab liikmesriikide meetmeid uimastitest tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks, kaasa arvatud teavitamine ja tõkestamine.
76 Olles analüüsinud asjaomase tähise vastuolu avaliku korraga kõikide liidu tarbijate suhtes, kes on suutelised sellest tähisest aru saama, ning arvestades asjaolu, et asjaomane avalikkus tajub kõnealust tähist tingimata eespool punktides 74 ja 75 kirjeldatud kontekstis, leidis apellatsioonikoda õigesti, et tähis, mida asjaomane avalikkus tajub kui viidet sellele, et hageja kaubamärgitaotlusega hõlmatud toit ja joogid ning nendega seotud teenused sisaldavad uimasteid, mis on mitmes liikmesriigis keelatud, on vastuolus avaliku korraga määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti f tähenduses koostoimes sama määruse artikli 7 lõikega 2.
77 Hagejal ei õnnestu seda järeldust kummutada väitega, et apellatsioonikoda jättis analüüsimata, kas asjaomane tähis toob kaasa keelatud narkootilise aine kasutamisele õhutamise, selle trivialiseerimise või heakskiitmise. Nimelt piisab asjaolust, et asjaomane avalikkus tajub seda tähist kui viidet sellele, et hageja kaubamärgitaotlusega hõlmatud toit ja joogid ning nendega seotud teenused sisaldavad uimasteid, mis on keelatud mitmes liikmesriigis, et järeldada, et arvestades eespool punktides 74 ja 75 esile toodud põhihuvi, on tähis vastuolus avaliku korraga määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti f tähenduses koostoimes sama määruse artikli 7 lõikega 2, nagu apellatsioonikoda õigesti märkis. Igal juhul tuleb tõdeda, et kuivõrd kaubamärgi üks ülesanne on identifitseerida kauba või teenuse päritolu, et võimaldada tarbijal, kes ostab kaubamärgiga tähistatud kaupa või teenust, hilisemate ostude korral teha sama otsus, juhul kui kogemus osutus positiivseks, või teha teistsugune otsus, kui kogemus osutus negatiivseks (vt 5. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Alcon vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Dr. Robert Winzer Pharma (BSS), T‑237/01, EU:T:2003:54, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika), õhutab asjaomane tähis siis, kui seda tajutakse eelkirjeldatud viisil, kaudselt, kuid paratamatult neid kaupu ja teenuseid ostma või vähemalt trivialiseerib nende tarbimise.
78 Viimasena tuleb märkida, et hageja ei saa seda järeldust kummutada ka argumendiga, et on olemas ELi kaubamärke, mis sisaldavad sõnu nagu „cannabis“ või „kokaiin“.
79 Selles küsimuses tugineb hageja tühistamisosakonna 20. märtsi 2009. aasta otsusele, mis käsitleb taotlust registreerida sõnamärgina tähis COCAINE (vt eespool punkt 58), ning kohtuistungil viitas ta ka oma taotlusele registreerida kaubamärk CANNABIS STORE AMSTERDAM ORIGINAL AMSTERDAM, mille osas kontrollija oli hiljuti vastuväidetest loobunud. Ent kohtupraktikast nähtub, et EUIPO talituse esimese astme otsus ei ole siduv EUIPO apellatsioonikojale ja veel vähem liidu kohtule (25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Brunner vs. EUIPO – CBM (H HOLY HAFERL HAFERL SHOE COUTURE), T‑367/16, ei avaldata, EU:T:2018:28, punkt 103). Eelkõige oleks see vastuolus apellatsioonikoja kontrolliülesandega, nagu see on määratletud määruse 2017/1001 põhjenduses 30 ja artiklites 66–71, kui tema pädevus oleks piiratud kohustusega järgida EUIPO esimese astme üksuse otsuseid (vt 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Battel Memorial Institute vs. EUIPO (HEATCOAT), T‑469/18, ei avaldata, EU:T:2019:302, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika), mistõttu ei saa hageja nendele otsustele tulemuslikult tugineda.
80 Eeltoodust tuleneb, et apellatsioonikoda ei rikkunud määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti f koostoimes artikli 7 lõikega 2. Järelikult tuleb teine väide tagasi lükata ja seega hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
81 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt EUIPO nõudele jätta hageja kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (seitsmes koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Santa Contelt.
Tomljenović | Marcoulli | Kornezov |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. detsembril 2019 Luxembourgis.
Allkirjad