Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ANTHONY M. COLLINS
esitatud 11. aprillil 2024(1)
Kohtuasi C‑710/22 P
JCDecaux Street Furniture Belgium
versus
Euroopa Komisjon
Apellatsioonkaebus – Riigiabi – ELTL artikli 107 lõige 1 – Abi, mida Belgia andis JCDecaux Street Furniture Belgiumile – Rendi ja maksude tasumata jätmine Brüsseli linna (Belgia) territooriumil asuvate reklaamikandjate eest – Majanduslik eelis – Hüvitusmehhanism – Komisjoni otsus, millega tunnistati abi siseturuga kokkusobimatuks ja kohustati seda tagasi nõudma – Vastuolude puudumine põhjendustes – Faktiliste asjaolude ja tõendite hindamise kontroll Euroopa Kohtus – Välistamine, v.a moonutamise korral
Sissejuhatus
1. Käesoleva apellatsioonkaebusega palub JCDecaux Street Furniture Belgium (edaspidi „JCDecaux“) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu otsuse kohtuasjas T‑642/19,(2) millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi nõudega tühistada Euroopa Komisjoni 24. juuni 2019. aasta otsus (EL) 2019/2120 riigiabi SA.33078 (2015/C) (ex 2015/NN) kohta, mida Belgia andis JCDecaux Belgium Publicitéle(3). Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule muu hulgas võimaluse võtta seisukoht selle kohtuliku kontrolli laadi ja ulatuse kohta, mida tal tuleb apellatsioonimenetluses teostada.
Vaidluse taust
2. Brüsseli linn (Belgia) ja JCDecaux sõlmisid kaks järjestikust 15-aastase kestusega lepingut ootepaviljonide ja tänavainventariga integreeritud reklaamikandjate (mobilier urbain pour l’information, edaspidi „MUPI“) paigaldamise kohta selle linna territooriumile, kusjuures osa sellest inventarist võib kasutada reklaami jaoks.(4)
3. Esimene, 16. juulil 1984 sõlmitud leping (edaspidi „1984. aasta leping“) puudutas reklaamikandjaga ootepaviljone ja MUPIt, mille omanikuks jäi JCDecaux. Selles lepingus oli muu hulgas ette nähtud, et JCDecaux ei maksa Brüsseli linnale ootepaviljonide ega MUPI eest renti, kasutustasu ega muid tasusid, vaid peab pakkuma linnale teataval hulgal mitterahalisi hüvesid, nimelt andma tasuta linna käsutusse prügikastid, avalikud käimlad ja elektroonilised infotahvlid ning koostama üldise linnaplaani, turismi- ja hotellikaardi ning linna kõnniteede plaani. Vastutasuks oli JCDecaux’l lubatud kasutada ootepaviljonidesse ja MUPIsse sisse ehitatud või eraldi seadmeid reklaamipinnana. Iga sellist reklaamikandjat võis kasutada 15 aastat alates selle paigaldamise ajast, mis märgiti ühiselt kinnitatud protokolli.(5)
4. Brüsseli linn kuulutas 1998. aastal välja hankemenetluse, mille ese oli „[MUPI], ootepaviljonide ja reklaamtahvlite valmistamine, tarnimine, paigaldamine, sisseseadmine, hooldus ja korrashoid, kusjuures osa sellest inventarist võib kasutada reklaami otstarbel“. 1984. aasta lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ja hanke läbipaistvuse tagamiseks lisas Brüsseli linn nimetatud hankemenetluse alusdokumentide 10. lisasse (edaspidi „10. lisa“) 282 ootepaviljoni ja 198 MUPI ühikut, mille suhtes kehtis 1984. aasta leping (edaspidi „10. lisas loetletud reklaamikandjad“) ning mille kohta JCDecaux’le antud kasutusõigus ei olnud selle lepingu tingimuste kohaselt veel lõppenud, ja märkis sinna nende kõigi asukohad ja kasutamise lõpptähtpäeva.
5. Kuna edukaks pakkujaks tunnistati JCDecaux, sõlmiti 14. oktoobril 1999 tema ja Brüsseli linna vahel uus leping (edaspidi „1999. aasta leping“). See leping, mis koosnes tellimuslehest, alusdokumentidest ja nende lisadest, sealhulgas 10. lisast, asendas 1984. aasta lepingu. Muu hulgas oli seal ette nähtud, et Brüsseli linn saab paigaldatud tänavainventari omanikuks kindlasummalise netohinna eest iga tarnitud ühiku kohta, mis on täielikult varustatud, üles seatud ja töökorras, ning et JCDecaux peab tasuma igakuist renti, et seda inventari reklaami jaoks kasutada.
6. Selle 1999. aasta lepingu täitmise käigus demonteeriti teatavad 10. lisas loetletud reklaamikandjad enne samas lisas ette nähtud lõpptähtpäeva, samas kui teised (edaspidi „vaidlusalused reklaamikandjad“) jäeti pärast lõpptähtpäeva alles ning JCDecaux kasutas neid edasi. Viimaste eest ei nõudnud Brüsseli linn mingi rendi ega maksude tasumist. Selline olukord kestis kuni 2011. aasta augustini, mil demonteeriti viimased 10. lisas loetletud reklaamikandjad.
7. Clear Channel Belgium (edaspidi „CCB“) esitas 19. aprillil 2011 komisjonile kaebuse, milles ta väljendas seisukohta, et JCDecaux on saanud siseturuga kokkusobimatut riigiabi, kuna ta kasutas vaidlusaluseid reklaamikandjaid pärast ette nähtud lõpptähtpäeva edasi, maksmata Brüsseli linnale renti ega makse.
8. Komisjon algatas 24. märtsil 2015 ELTL artikli 108 lõike 2 alusel ametliku uurimismenetluse ning küsis Belgia Kuningriigilt ja teistelt huvitatud isikutelt selgitusi. Ta sai selgitusi Belgia Kuningriigilt, CCB-lt ja JCDecaux’lt. Nende ja komisjoni vahel toimus täiendav arutelu ja teabevahetus.
9. Oma selgitustes märkisid Belgia ametiasutused muu hulgas, et nad nõustusid vaidlusaluste reklaamikandjate allesjätmise ja kasutamisega pärast 10. lisas ette nähtud lõpptähtpäeva, et säilitada 1984. aasta lepingu majanduslik tasakaal, arvestades, et teatavad selles lisas loetletud reklaamikandjad kõrvaldati Brüsseli linna nõudmisel enne tähtaja lõppu, kuna linn soovis eeskätt esteetilistel põhjustel uued mudelid paigaldada. Nende ametiasutuste arvates võis põhjusel, et JCDecaux oli selle ennetähtaegse demonteerimise tõttu ebasoodsasse olukorda sattunud, pidada lubatavaks, et selle kompenseerimiseks võib ta teised reklaamikandjad ettenähtust kauem alles jätta ning talt ei nõuta nende eest renti ega makse.(6) Belgia ametiasutused möönsid, et enne tähtaja lõppu demonteeritud reklaamikandjate arv ei ole pärast tähtaja lõppu alles jäetud reklaamikandjate arvuga päris tasakaalus. Arvutades, kui suur on vahe rendi ja maksude arvelt säästa võidaval summal, millest JCD ennetähtaegse demonteerimisega nõustudes loobus, ja summal, mille ta hoidis rendi ja maksude näol kokku tänu sellele, et teised reklaamikandjad jäeti pärast 10. lisas sätestatud lõpptähtpäevi alles, sai tema rahalise kasu suurus ajavahemikul 1999–2011 olla kõigest maksimaalselt 100 000 – 150 000 eurot.(7) Seega võib kõnealune meede vastavalt komisjoni 15. detsembri 2006. aasta määrusele (EÜ) nr 1998/2006, milles käsitletakse [ELTL artiklite 107 ja 108] kohaldamist vähese tähtsusega abi suhtes, osutuda vähese tähtsusega abiks.(8)
10. Komisjon tegi 24. juunil 2019 vaidlusaluse otsuse.
11. Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 66–69 piiritles komisjon oma analüüsi eseme, täpsustades, et võttes arvesse aegumisnorme, mis on nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruses (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks,(9) sätestatud artiklis 17, analüüsib ta üksnes seda, mis ulatuses kujutab vaidlusaluste reklaamikandjate allesjätmine pärast 10. lisas ette nähtud lõpptähtpäeva ja ilma rendi või maksudeta endast riigiabi, mida on JCDecaux’le antud pärast 15. septembrit 2001.
12. Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 72–81 käsitles komisjon tingimusi, mis seisnevad riigiga seostatavuses ja riigi ressursside üleandmises. Sealjuures rõhutas ta, et Belgia ametiasutused ei eita ei seda, et kõnealust meedet saab nendega seostada, ega seda, et meetme tõttu jäi Brüsseli linnal saamata teatav tulu, nimelt rent ja maksud reklaamikandjatelt, mis oleks tavalisel juhul asendatud 1999. aasta lepinguga reguleeritud reklaamikandjatega.
13. Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 82–96 analüüsis komisjon majandusliku eelise esinemises seisnevat tingimust.
14. Selle kohta märkis komisjon kõigepealt, et 1999. aastast saadik jätkas JCDecaux ka 1984. aasta lepinguga ette nähtud kasutuslubade kehtivuse lõppedes Brüsseli linna territooriumil asuvate reklaamikandjate kasutamist ilma renti ja makse tasumata, samas kui 1999. aasta lepingu kohaselt oleks need reklaamikandjad tulnud demonteerida. Sama lepingu kohaselt oleks nende asemele uute reklaamikandjate paigaldamisel tulnud nende kasutamise eest renti ja makse tasuda.(10)
15. Järgmiseks märkis komisjon, et Belgia ametiasutused tunnistasid, et „üldises plaanis“ on JCDecaux saanud majandusliku eelise, ja et vaidlus on lihtsalt selle ulatuse üle. Mis puutub nende ametiasutuste argumenti hüvitusmehhanismi olemasolu kohta, siis märkis ta kohtuotsusele Orange vs. komisjon(11) viidates, et riigi sekkumine ei kuulu ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse üksnes juhul, kui seda tuleb kooskõlas kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg(12) sõnastatud kriteeriumidega pidada hüvitiseks teenuste eest, mida osutavad ettevõtjad, kellele on pandud avaliku teenindamise kohustus ning kellel tuleb selle raames osutada üldistes majandushuvides avalikke teenuseid. Ent 1984. aasta leping ja 1999. aasta leping on komisjoni sõnul täies ulatuses ärilepingud, mille tingimustega ei panda JCDecaux’le avaliku teenindamise kohustust. Väidetav hüvitis annab seega JCDecaux’le eelise, „isegi kui eeldada, et selle eesmärk on tõepoolest hüvitada ebasoodsat olukorda, mis tuleneb kohustusest demonteerida ennetähtaegselt teatavad reklaamikandjad“. See järeldus on seda ilmsem, et „raske on järeldada, et [sel ettevõtjal] esines struktuurselt ebasoodne olukord, kuna [ta] otsustas need reklaamikandjad demonteerida iseseisvalt, lisaks sellele on Belgia ametiasutused ise leidnud, et selline hüvitamine on väidetava ebasoodsa olukorraga võrreldes ülemääraselt suur“.(13) Samuti väitis komisjon, et käesolevas asjas ei esinenud ühtegi juhtu, mida on tema teatises riigiabi mõiste kohta ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses(14) loetletud punktides 69 ja 71, ning kordas muu hulgas, et JCDecaux nõustus „iseseisvalt“ teatavad 1984. aasta lepinguga seotud reklaamikandjad demonteerima.(15) Ta lisas, et ei saa väita, et Brüsseli linn toimis turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtjana. Nimelt ei ole väidetavat hüvitusmehhanismi kuidagi ametlikult vormistatud ega selle üle mingit järelevalvet teostatud, ühestki komisjonile esitatud dokumendist ei ilmne, et Brüsseli linn ja JCDecaux oleksid selle mehhanismi üle läbirääkimisi pidanud, ning miski ei viita sellele, et Brüsseli linn oleks analüüsinud „[JCDecaux’] saamata tulu suurust seoses 1984. aasta lepingust tulenevate teatavate reklaamikandjate ennetähtaegse asendamisega võrreldes samast lepingust tulenevate teiste, seejuures täielikult amortiseerunud reklaamikandjate säilitamisest tingitud kasuga (nende reklaamialuste maksumus oli loogiliselt täiel määral koos JCDecaux’ kasumimarginaaliga tagasi saadud 1984. aasta lepingu õigusjärgse kehtivusaja jooksul)“.(16)
16. Lõpuks märkis komisjon, et tema seisukohta eelise olemasolu kohta kinnitab cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus, Belgia) 29. aprilli 2016. aasta otsus,(17) milles see kohus tuvastas, et JCDecaux ei ole kinni pidanud vaidlusaluste reklaamikandjate demonteerimiseks 10. lisas ette nähtud tähtpäevadest ning kasutas neid ilma mingi aluse ja õiguseta Brüsseli linna avalikus ruumis. Cour d’appel de Bruxelles (Brüsseli apellatsioonikohus) leidis, et sellega on JCDecaux pannud toime objektiivselt õigusvastaseid tegusid, mis on vastuolus ausate äritavadega, kuna kasutades oma reklaamikandjate võrgustikus selliseid reklaamikandjaid, mida ei oleks pidanud seal enam olema, sai ta endale õigusvastase konkurentsieelise, mille abil tal oli võimalik oma konkurendi CCB kliente üle meelitada.
17. Komisjon järeldas eeltoodud kaalutlustest, et kui JCDecaux jättis ajavahemikul 1999–2011 vaidlusaluseid reklaamikandjad pärast 10. lisas ette nähtud lõpptähtpäeva alles ja kasutas neid edasi, tasumata selle eest renti ega makse, vähendas see tal kulusid, mida ta oleks oma tegevuses tavapäraselt pidanud kandma, ning andis talle majandusliku eelise.
18. Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 97–102 analüüsis komisjon eelise valikulisuses seisnevat tingimust. Ta märkis muu hulgas, et kõnealune meede on sisuliselt üksikmeede ja et sel juhul saab eelise tuvastamisel üldjuhul eeldada, et see on valikuline.
19. Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 103–121 leidis komisjon, et kõnealune meede võib kahjustada konkurentsi ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Muu hulgas lükkas tagasi Belgia ametiasutuste argumendi, mille kohaselt võib see meede olla määruse nr 1998/2006 tähenduses vähese tähtsusega abi.
20. Vaidlusaluse otsuse põhjenduses 122 järeldas komisjon kõigist eeltoodud kaalutlustest, et kõnealune meede on ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses abi.
21. Olles tuvastanud vaidlusaluse otsuse põhjendustes 123 ja 124, et kõnealune meede on ebaseaduslik riigiabi, kuna talle ei olnud sellest teatatud, ning otsuse põhjendustes 125–130, et seda abi ei saa pidada siseturuga kokkusobivaks, analüüsis komisjon sama otsuse põhjendustes 131–144 küsimust, kui suur on siseturuga kokkusobimatu abisumma, mis tuleb tagasi nõuda. Sellega seoses selgitas ta, et „üldpõhimõte“, mida tuleb selle summa arvutamisel kohaldada, on hinnata rendi ja maksude summat, mida Brüsseli linn oleks pidanud saama juhul, kui meedet ei oleks võetud, täpsustades, et summa suurus tuleb arvutada „iga 1984. aasta lepingu alusel paigaldatud reklaamikandja kohta, mida kasutati kauem kui 15. septembrini 2001, võttes võrdlusaluseks 1999. aasta lepingus sätestatud renditasude suuruse ning reklaamikandjate suhtes üldiselt kohaldatava maksu summa esialgse demonteerimiseks ettenähtud tähtaja (kui see on pärast 15. septembrit 2001) või 15. septembri 2001 (kui esialgne demonteerimise tähtaeg oli enne 15. septembrit 2001) ning tegeliku demonteerimise kuupäeva vahelisel perioodil“.(18) Olles meenutanud, et tema hinnangul on Belgia ametiasutuste argumendid hüvitusmehhanismi kohta „alusetud“, leidis ta, et „ettevõtjale JCDecaux antav eelis [hõlmas] kogu ettevõtte saadavat kasu seoses 1984. aasta lepingu alusel paigaldatud reklaamikandjate kasutamise jätkamisega, selle asemel, et need asendada 1999. aasta lepingule vastavate reklaamikandjatega“.(19) Seega tuleks abi suurus arvutada, „kohaldamata mingit hüvitamispõhimõtet“ ja võttes arvesse „kõiki asjaomaseid reklaamikandjaid ja vastavaid perioode, kehtivaid renditasu määrasid ja makse, mis tulenevad 2001. aasta maksumäärusest ja hilisematest maksumäärustest vastava pindalaga reklaamikandjate kohta“.(20)
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
22. JCDecaux esitas vaidlusaluse otsuse artiklite 1–4 tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 25. septembril 2019. 22. aprilli 2020. aasta kohtumäärusega andis Üldkohtu esimese koja president CCB-le loa komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astuda.
23. JCDecaux põhjendas oma hagi nelja väitega, millest esimene on esitatud esimese võimalusena ja kolm ülejäänut täiendava võimalusena. Tema esimene väide, mis koosneb kolmest osast, oli see, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea ja rikkunud õigusnormi, leides, et vaidlusaluste reklaamikandjate kasutamine pärast 10. lisas ette nähtud lõpptähtpäeva kujutab endast eelist. Esimeses osas väitis ta, et komisjon eksis, kui ta hüvitusmehhanismi kõrvale jättis. Teises osas väitis ta, et kui komisjon leidis, et vaidlusalustelt reklaamikandjatelt, mis jäeti tähtpäevast kauem alles, oleks tulnud renti ja makse saada, kasutas ta väära vastupidist stsenaariumi. Kolmandas osas väitis ta, et komisjon kvalifitseeris 1984. aasta lepingu ekslikult „puhtalt äriliseks“ ja jättis seetõttu kohaldamata kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg(21) välja töötatud kriteeriumid. Tema teine väide oli, et isegi eeldusel, et tegemist oli riigiabiga, oleks see olnud siseturuga kokkusobiv vastavalt komisjoni teatisele „Euroopa Liidu raamistik riigiabi jaoks, mida antakse avalike teenuste eest makstava hüvitisena (2011)“(22) ja komisjoni 20. detsembri 2011. aasta otsusele 2012/21/EL [ELTL] artikli 106 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes(23). Kolmas väide jagunes kaheks osaks. Esimeses osas heitis ta komisjonile ette seda, et viimane ei vastanud poolte esitatud tõenditele piisavalt, tegi oma pressiteates tagasinõutava abi summa kohta ennatliku otsuse ning rikkus omaenda menetluseeskirju. Teises osas väitis ta eelkõige, et väidetava eelise suurust oli võimatu kindlaks määrata, kuna 1984. aasta lepingus ei olnud ette nähtud mingi rendi, kasutustasu ega muude tasude maksmist. Tema neljas väide oli, et igal juhul on väidetav riigiabi aegunud.
24. Vaidlustatud kohtuotsusega lükkas Üldkohus need neli väidet tagasi ja jättis seetõttu hagi tervikuna rahuldamata, jättis JCDecaux’ kohtukulud tema enda kanda, mõistis temalt välja komisjoni kohtukulud ning jättis CCB kohtukulud tema enda kanda.
25. Üldkohtu kaalutlused, mis on käesolevas apellatsioonimenetluses asjakohased, on peamiselt need, mis puudutavad esimese väite esimest ja teist osa ning kolmanda väite teist osa.
26. Esimese väite esimese osa kohta järeldas Üldkohus, et komisjon leidis õigesti, et vaidlusaluste reklaamikandjate säilitamine ja kasutamine JCDecaux’ poolt pärast 10. lisas ette nähtud lõpptähtpäevi kujutas endast ELTL artikli 107 lõike 1 seisukohast majanduslikku eelist, „isegi kui see säilitamine oli 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanism“.(24)
27. Sellega seoses tuletas Üldkohus esiteks meelde, et mõiste „riigiabi“ on objektiivne õigusmõiste, mis on vahetult määratletud ELTL artikli 107 lõikes 1, mis ei erista riigi sekkumisi nende põhjuste või eesmärkide alusel, vaid määratleb need nende mõju põhjal, mistõttu ei võimalda asjaolu, et riikliku meetme eesmärk oli säilitada 1984. aasta lepingu majanduslik tasakaal või et see eesmärk oli kooskõlas riigisisese õiguse põhimõtetega, sellise meetme „riigiabiks“ kvalifitseerimist algusest peale välistada.(25)
28. Teiseks leidis Üldkohus, et asjaolu, et JCDecaux jätkas vaidlusaluste reklaamikandjate kasutamist pärast nende 10. lisas ette nähtud lõpptähtpäevi, maksmata Brüsseli linnale renti ega makse, vähendas neid kulusid, mis tema eelarvet muidu oleks koormanud.(26) Ta rõhutas, et poolte vahel ei ole nimelt vaidlust selles, et pärast 1999. aasta lepingu sõlmimist võis JCDecaux Brüsseli linna territooriumil tänavainventari paigaldada ja kasutada üksnes selles lepingus ette nähtud tingimustel, mille kohaselt pidi ta tasuma renti ja makse. Samuti tõdes ta, et 10. lisa kohaselt võis JCDecaux erandina 1999. aasta lepingu tingimustest jätkata selles lisas loetletud reklaamikandjate kasutamist 1984. aasta lepingus ette nähtud tingimustel, kuid üksnes selles lisas ette nähtud lõpptähtpäevadeni. Ta lisas, et pärast neid tähtpäevi tuli need reklaamikandjad asendada 1999. aasta lepingus sätestatud uute reklaamikandjatega, mille puhul kehtib seega maksude ja rendi tasumise kohustus.(27) Ta järeldas, et asjaolu, et JCDecaux kasutas vaidlusaluseid reklaamikandjaid pärast neid tähtpäevi endiselt 1984. aasta lepingus toodud tingimustel, võimaldas tal vältida 1999. aasta lepinguga reguleeritud uute reklaamikandjate paigaldamist ja kasutamist ning seega rendi ja maksude tasumist, mida ta oleks pidanud viimati nimetatud lepingu kohaselt tasuma.(28) Üldkohus viitas ka teatavatele järeldustele, mille cour d’appel de Bruxelles (Brüsseli apellatsioonikohus) tegi oma 29. aprilli 2016. aasta otsuses.(29)
29. Kolmandaks(30) asus Üldkohus seisukohale, et kui komisjon tugines oma argumentides kohtuotsustele Orange vs. komisjon(31) ja Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg,(32) tegi ta seda õigustatult.
30. Neljandaks kinnitas Üldkohus komisjoni vastavate kaalutlustega(33) sisuliselt nõustudes tema järeldust, et väidetavat hüvitusmehhanismi ei saa pidada turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja käitumise kriteeriumile vastavaks.(34)
31. Esimese väite teise osa kohta otsustas Üldkohus, et komisjon ei teinud hindamisviga, kui leidis, et JCDecaux on saanud rendi ja maksude arvelt kulusid kokku hoida, mis kujutab endast eelist.(35) Seoses saamata jäänud rendiga kordas Üldkohus, et pärast 1999. aasta lepingu sõlmimist tohtis JCDecaux Brüsseli linna territooriumil paigaldada ja kasutada tänavainventari üksnes selles lepingus ette nähtud tingimustel, mille kohaselt pidi ta tasuma renti ja makse.(36) Seoses saamata jäänud maksudega lükkas Üldkohus muu hulgas tagasi JCDecaux’ argumendi, et kuna riigi territooriumil või isegi pealinna Brüsseli piirkonna territooriumil puudub ühtne maksusüsteem, ei saa Brüsseli linna maksumäärusi võrdlussüsteemiks võtta. Ta asus seisukohale, et juhul kui seda argumenti tuleb tõlgendada nii, et see puudutab meetme valikulisust, tuleb see tagasi lükata, sest üksikmeetmete puhul kehtib eeldus, et majanduslik eelis on valikuline.(37) Igatahes ei eitanud Belgia ametiasutused kohtueelses menetluses, et need määrused kujutavad endast maksustamise võrdlussüsteemi.(38) Samuti leidis Üldkohus, et komisjon järeldas õigesti, et vaidlusaluste reklaamikandjate suhtes, mis säilitati pärast neile kehtivat lõpptähtpäeva, oleks pidanud kohaldatama alates 2001. aastast Brüsseli linna kehtestatud maksumäärusi ning et maksuvabastus, mida Brüsseli linn enne 2009. maksustamisaastat kohaldas, oli erand võrdlussüsteemist ja kujutab endast riigi ressurssidest antavat eelist.(39) Kaht tribunal de première instance francophone de Bruxelles’i (Brüsseli prantsuskeelne esimese astme kohus, Belgia) 4. novembri 2016. aasta otsust,(40) mis kinnitavad, et JCDecaux ei olnud 1999. aasta lepingu järgi kohustatud tasuma kohalikke reklaamimakse, ei pidanud ta vaidlusaluse meetme riigiabiks kvalifitseerimise kontekstis asjakohaseks.(41)
32. Kolmanda väite teise osa kohta märkis Üldkohus muu hulgas, et komisjon tõi välja põhjused, miks ta pidas JCDecaux’ saadud eelist suuremaks, kui Belgia ametiasutused seda hindasid.(42) Ta lükkas ka tagasi JCDecaux’ argumendi selle kohta, et selle eelise suurust ei ole võimalik kindlaks määrata ning et sellest tulenevalt on rikutud tema kaitseõigusi, kuna see argument põhineb ekslikul eeldusel, et vaidlusaluste reklaamikandjate säilitamine ja kasutamine pärast ettenähtud lõpptähtpäevi kujutaks endast eelist üksnes siis, kui sellega ületataks hüvitusmehhanismiga ette nähtud kompenseerimist.(43)
Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
33. JCDecaux esitas käesoleva apellatsioonkaebuse avaldusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 17. novembril 2022. Ta palub Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsuse tühistada, rahuldada tema esimeses kohtuastmes esitatud nõuded, tühistades vaidlusaluse otsuse artiklid 1–4, ning mõista kohtukulud välja komisjonilt. Oma vastuses apellatsioonkaebusele, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 1. veebruaril 2023, palub komisjon Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja mõista kohtukulud välja JCDecaux’lt. CCB jättis apellatsioonkaebusele vastuse esitamata.
34. JCDecaux, komisjoni ja CCB suulised seisukohad ja vastused Euroopa Kohtu kirjalikele ja suulistele küsimustele kuulati ära 17. jaanuari 2024. aasta kohtuistungil. CCB palus apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta, kuid kohtukulude kohta avaldusi ei esitanud.
Analüüs
35. JCDecaux põhjendab oma apellatsioonkaebust kahe väitega: esiteks, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised ning ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses mõiste „majanduslik eelis“ tõlgendamisel ja kohaldamisel on rikutud õigusnormi, ning teiseks, et kohtuotsuses on ilmselgelt moonutatud faktilisi asjaolusid ja kohaldatavat õiguslikku raamistikku.
Apellatsioonkaebuse esimene väide
Poolte argumendid
36. Selles väites väidab JCDecaux esimese võimalusena, et Üldkohus põhjendas vaidlustatud kohtuotsust vastuoluliselt ja rikkus õigusnormi, kui ta tuvastas majandusliku eelise. Ta märgib, et selle kohtuotsuse punktides 31 ja 40 kordas Üldkohus cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 29. aprilli 2016. aasta otsuses tehtud järeldusi, mille kohaselt „ta ei olnud saanud Brüsseli linnalt sõnaselget luba“ ning kasutas 10. lisas loetletud reklaamikandjaid selle linna territooriumil „loa ja õiguseta“. Selle kohtuotsuse punktis 42 järeldas Üldkohus „üksnes selle põhjal“, et vaidlusaluste reklaamikandjate säilitamine ja kasutamine JCDecaux’ poolt pärast 10. lisas ette nähtud lõpptähtpäevi kujutab endast majanduslikku eelist. JCDecaux arvates tuvastas cour d’appel de Bruxelles (Brüsseli apellatsioonikohus) selle, et need reklaamikandjad jäeti alles „loa ja õiguseta“, lähtudes oma järeldusest, et puudub otsene või isegi kaudne Brüsseli linna luba reklaamikandjate „tasaarvelduseks“(44). Ent ametiasutuste otsuse või sekkumise puudumisel ei saa juba määratluse kohaselt olla tegemist riigiabiga, kuna see eeldaks „vähemalt“ nende ametiasutuste tegu või tegevusest hoidumist. Isegi eeldusel, et JCDecaux on eelise saanud, tuleneks see asjaolust, et ta kasutas vaidlusaluseid reklaamikandjaid omal algatusel, hõivates ebaseaduslikult avalikku ruumi. Sellise käitumise põhjal ei saa ilma ilmselge vasturääkivuseta tuvastada, et ametiasutused on majandusliku eelise andnud.
37. Teise võimalusena heidab JCDecaux Üldkohtule ette, et viimane esitas vaidlustatud kohtuotsuses veel vastuolulisi põhjendusi siis, kui ta nentis selle kohtuotsuse punktis 42, et eelis, mille Brüsseli linn olevat talle andnud, kujutab endast abi, isegi kui vaidlusaluste reklaamikandjate säilitamine on käsitatav kui „1984. aasta lepingu hüvitusmehhanism“. Ta kritiseerib asjaolu, et Üldkohus ei teinud sellest nendingust, mis seab JCDecaux’ arvates kahtluse alla nii komisjoni valitud õigusliku kvalifikatsiooni kui ka tagasinõutava abisumma arvutusmeetodi, mingeid järeldusi.(45) Selle kohtuotsuse tagajärjel tuleks väidetav eelis nimelt tervikuna tagasi nõuda, see tähendab, nii, et arvesse ei võetaks ei kulusid, mida JCDecaux kandis teatavate 10. lisas loetletud reklaamikandjate ennetähtaegse eemaldamise tõttu, ega tema kantud lepingulist kahju. JCDecaux märgib, et kui Üldkohus möönab, et vaidlusaluste reklaamikandjate säilitamine võib kujutada endast hüvitamist, ei saa isegi eeldusel, et majanduslik eelis on antud, kogu see eelis endast automaatselt riigiabi kujutada.
38. Komisjon väidab kõigepealt, et JCDecaux soovib oma argumentidega sisuliselt saada uut hinnangut faktilistele asjaoludele ja täpsemalt tema hüvitusmehhanismi teooriale, mille lükkasid tagasi nii liikmesriigi kohus kui ka Üldkohus. Selline faktiliste asjaolude uus hindamine ei kuulu aga apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu pädevusse.
39. Seejärel väidab komisjon, korrates mõningaid vaidlustatud kohtuotsuses esitatud ja käesoleva ettepaneku punktides 27–30 kokku võetud kaalutlusi, et Üldkohtul oli hüvitusmehhanismi asjasse puutumatuks pidades õigus.
40. Lisaks märgib komisjon seoses JCDecaux’ tuginemisega cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 29. aprilli 2016. aasta kohtuotsusele, et Üldkohtu hinnangud riigisisesele õigusele on faktihinnangud, mida Euroopa Kohus ei ole pädev apellatsioonimenetluses kontrollima, välja arvatud juhul, kui liikmesriigi õigust on moonutatud. JCDecaux piirdub aga selle kohtuotsuse sisu ja ulatuse kritiseerimisega. Samuti ei ole komisjoni arvates õige väita, nagu oleks Üldkohus eelise olemasolu tuvastamisel tuginenud üksnes sellele kohtuotsusele. JCDecaux’ argument, et tegemist ei ole ametiasutuste teoga, on aga vastuvõetamatu, kuna see puudutab kõnealuse meetme riigiga seostatavuses seisnevat tingimust, mida esimeses kohtuastmes vaidluse alla ei võetud. Igal juhul on see argument ilmselgelt põhjendamatu, sest käesoleval juhul on tegemist Brüsseli linna tegevusest hoidumisega, mis seisneb selles, et ta lasi vaidlusaluseid reklaamikandjaid edasi kasutada, püüdmata saada renti ja makse.
41. Viimaks rõhutab komisjon, et meetme riigiabiks kvalifitseerimine ja selle suuruse kindlakstegemine on kaks eraldi küsimust. Tema hinnangul ei saaks hüvitusteooria arvessevõtmine kaasa tuua seda, et vaidlusaluses otsuses välja töötatud „abi tagasinõudmise arvutusmehhanism ümber hinnataks“. Ta lisab, et selleks, et kõnealuse meetme võiks riigiabiks kvalifitseerimata jätta, oleks Brüsseli linn pidanud hindama JCDecaux’le väidetavalt tekitatud kahju. Kuna Brüsseli linn seda ei hinnanud, on tagasinõutav abisumma sama, mis rendi ja maksude summa, mida JCDecaux oleks pidanud tasuma vaidlusaluste reklaamikandjate kasutamise vältel alates ette nähtud lõpptähtpäevast kuni nende tegeliku eemaldamiseni. Järelikult ei saaks hüvitusmehhanism isegi siis, kui see oleks eksisteerinud – quod non –, seada kahtluse alla ei seda, kuidas JCDecaux’ saadud eelis õiguslikult kvalifitseeriti, ega ka tagasinõutava abi summa arvutamist.
Hinnang
42. Mäletatavasti saab ELTL artikli 256 lõike 1 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimese lõigu kohaselt apellatsioonkaebuse esitada ainult õigusküsimustes. Üldkohus on ainsana pädev esiteks faktilisi asjaolusid tuvastama – välja arvatud juhul, kui talle esitatud toimikumaterjalidest nähtub tema tuvastatu sisuline ebaõigsus – ja teiseks neid faktilisi asjaolusid hindama. Sellisena ei ole see hindamine Euroopa Kohtus kontrollimisele kuuluv õigusküsimus, välja arvatud juhul, kui Üldkohtule esitatud tõendeid on moonutatud. Kui Üldkohus on faktilised asjaolud tuvastanud või neid hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt ELTL artiklile 256 pädev kontrollima nende faktide õiguslikku kvalifikatsiooni ja õiguslikke tagajärgi, mida Üldkohus on neist tuletanud.(46)
43. Vastupidi komisjoni väidetule leian, et JCDecaux ei ürita oma esimese väite põhjenduseks esitatud argumentidega saavutada seda, et Euroopa Kohus hindaks uuesti asjaolusid, mis on seotud hüvitusmehhanismi või liikmesriigi kohtupraktikaga. Nagu JCDecaux oma repliigis rõhutab, ei puuduta tema esitatud „põhimõtteline vastuväide“ ei seda, kuidas Üldkohus hindas faktilisi asjaolusid, ega seda, kuidas ta tõlgendas liikmesriigi õigust, vaid lähtub väidetavast „olemuslikust vastuolust“ vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustes. Viitan seoses sellega, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab küsimus, kas Üldkohtu otsuse põhjendused on vastuolulised, endast õigusküsimust, mida võib apellatsioonkaebuse raames tõstatada.(47)
44. Põhjenduste vastuolu, millele JCDecaux esimese võimalusena viitab, seisneb tema väitel selles, et Üldkohus ei saa cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 29. aprilli 2016. aasta otsusele tuginedes korraga järeldada, et JCDecaux kasutas vaidlusaluseid reklaamikandjaid ilma loa ja õiguseta, ning samas kinnitada komisjoni järeldust riigiabi olemasolu kohta, mis juba määratluse kohaselt eeldab, et eelist andvad ametiasutused on teinud otsuse või sekkunud. Mis puutub põhjenduste vastuollu, millele JCDecaux viitab teise võimalusena, siis põhineb tema argument sellel, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42 leidis Üldkohus, et väidetav eelis kujutab endast abi, mööndes samas, et vaidlusaluste reklaamikandjate säilitamine võib olla 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanism. Minu hinnangul ei sea JCDecaux nende argumentidega kahtluse alla ei cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 29. aprilli 2016. aasta kohtuotsuse sisu ega ulatust, nagu selle on tuvastanud Üldkohus. Vastupidi, apellant nõustub seal tuvastatuga ja kasutab seda oma esimese võimalusena esitatud argumentide toetuseks. Märgin ka, et kuigi JCDecaux viitab oma kirjalikes seisukohtades uuesti hüvitusmehhanismi olemasolule, ei vaidle ta siiski sugugi vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktides 25, 26 ja 34–41 antud hinnangutele, mis kinnitavad komisjoni järeldust, et isegi eeldusel, et see mehhanism oleks tõendatud, ei välistaks see JCDecaux’le eelise andmist.
45. Minu arvates tuleb tagasi lükata ka teine komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide, mille kohaselt seab JCDecaux oma argumendiga, et tegemist pole ametiasutuste teoga, alles apellatsioonimenetluses esimest korda kahtluse alla selle tingimuse, et kõnealust meedet saaks riigile omistada. Kuigi on tõsi, et JCDecaux ei paista olevat seda argumenti Üldkohtus niisuguses sõnastuses esitanud, ilmneb apellatsioonkaebusest siiski, et see ei ole iseseisev ja uus õigusväide, mis tuleks tunnistada vastuvõetamatuks, sest see on esitatud esimest korda, vaid lihtsalt argument, mis on esitatud selleks, et põhjendada õigusväidet väidetava vastuolu kohta arutluskäigus, mille tulemusel Üldkohus riigiabi olemasolu kinnitas.
46. Sellegipoolest ei nõustu ma JCDecaux’ argumendiga, et Üldkohus järeldas majandusliku eelise esinemist „üksnes selle põhjal“, mida cour d’appel de Bruxelles (Brüsseli apellatsioonikohus) kõnealuses kohtuasjas tuvastas. Üldkohtus esitatud esimesele väitele antud hinnangut(48) analüüsides selgub, et Üldkohus oli seisukohal, et asjaolu, et JCDecaux jättis vaidlusalused reklaamikandjad alles ja kasutas neid edasi ka pärast 10. lisas ette nähtud lõpptähtpäevi, tasumata renti ega makse, vähendas kulusid, mis oleks tema eelarvet tavaliselt koormanud. See hinnang põhines eelkõige 1984. aasta lepingu ja 1999. aasta lepingu, sealhulgas 10. lisa tingimuste, vaidlusaluses otsuses viidatud Brüsseli linna maksumääruste asjakohaste sätete ning kohtueelses menetluses Belgia ametiasutuste esitatud seisukohtade analüüsil. Lisaks leidis Üldkohus, et hüvitusmehhanism, millest need ametiasutused ja JCDecaux kõnelevad, ei välista eelise olemasolu, ning seda mitmel põhjusel, mis on kokku võetud käesoleva ettepaneku punktides 27–30. Kui Üldkohus selles kontekstis cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) järeldustele viitas, on see niisiis vaid üks tegur teiste hulgas, mida ta sellist eelist tuvastades arvesse võttis.
47. Minu hinnangul ei ole põhjendatud kumbki neist kahest põhjenduste vastuolu puudutavast argumendist, millele JCDecaux tugineb.
48. Nimelt on esiteks küll tõsi, et 29. aprilli 2016. aasta kohtuotsuses tuvastas cour d’appel de Bruxelles (Brüsseli apellatsioonikohus), et JCDecaux ei olnud saanud „Brüsseli linnalt sõnaselget luba reklaamikandjate „tasaarvelduseks“ ja et „[selle linna] reaktsiooni puudumist [MUPI] allesjätmisele pärast selleks lubatud kuupäeva ei saa tõlgendada, nagu see tähendaks avaliku võimu vaikivat ja kindlat nõustumist teha iga reklaamikandja kohta kokku lepitud tähtaegadest erand“. Tuleb siiski meeles pidada, et selles kohtuotsuses tegi apellatsioonikohus otsuse üksnes lähtuvalt Belgia 14. juuli 1991. aasta seadusest kauplemisvõtete ning tarbija teavitamise ja tarbijakaitse kohta (loi sur les pratiques du commerce et sur l’information et la protection du consommateur) alusel,(49) kuna ta pidi otsustama, kas see, kui JCDecaux jättis teatavad reklaamikandjad alles ning kasutas neid edasi ilma vajalike lubadeta, on selle seaduse artikli 94 tähenduses tegu, mis on vastuolus ausa kaubandustavaga ja võib kahjustada tema konkurendi CCB ärihuve. Selles kontekstis tuleb cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) tuvastatut minu arvates mõista nii, et see puudutab loa puudumist Belgia haldusõiguse tähenduses.(50) See ei välista kuidagi, et liidu riigiabieeskirjade seisukohast(51) võib Brüsseli linna tegevusest hoidumine või igatahes tegevusetus, nimelt et kõiki asjaolusid teades ei olnud ta vastu sellele, et JCDecaux jätab tema territooriumile teatud hulga reklaamikandjaid pärast ettenähtud lõpptähtpäevi alles ja kasutab neid seal edasi, ning iseäranis see, et ta jättis sisse nõudmata rendi ja maksud, mida tuleks normaaljuhul tasuda, osutuda ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks.(52) Lisan, et JCDecaux’l ei olnud alust väita seda, mida ta ütles oma repliigis, et kui komisjon kvalifitseeris oma vastuses Brüsseli linna niisuguse käitumise „tegevusest hoidumiseks“, esitas ta apellatsioonimenetluses uue argumendi. Komisjon lihtsalt vastas sellega JCDecaux’ esimese väite peamise etteheite põhjenduseks esitatud argumendile.
49. Teiseks, mis puutub teise võimalusena esitatud põhjenduste väidetavasse vastuollu, siis mulle tundub, et siin lähtub JCDecaux vaidlustatud kohtuotsuse punkti 42 väärast tõlgendusest. Nagu komisjon kohtuistungil Euroopa Kohtu küsimusele vastas, soovis Üldkohus selles punktis väljendada, et isegi eeldusel, kui hüvitusmehhanismi tegelik olemasolu ja Brüsseli linna soov seda järgida oleks õiguslikult piisavalt tõendatud, ei takistaks see JCDecaux’ saadud majandusliku eelise tuvastamist, sest see mehhanism ei vasta muu hulgas kohtuotsusest Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg(53) tuleneva kohtupraktika esimesele tingimusele ja seda ei saa pidada turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja tavapäraseks käitumiseks. See ilmneb pealegi selgelt, kui vaadelda vaidlustatud kohtuotsuse punkti 42 ja sellele eelnevaid kaalutlusi tervikuna.(54) Kuna Üldkohus otsustas, et hüvitusmehhanism, millele tugineti, ei puutu asjasse, ei saa talle ka ette heita, et ta ei analüüsinud sellest mehhanismist lähtudes uuesti tagasinõutava abi arvutusmeetodit, mis vaidlusaluses otsuses kehtestati.
50. Esitatud kaalutlustest lähtudes olen seisukohal, et apellatsioonkaebuse esimene väide on vastuvõetav, kuid põhjendamatu.
Apellatsioonkaebuse teine väide
Poolte argumendid
51. Selles väites, mis jaguneb kaheks osaks, väidab JCDecaux, et kui Üldkohus leidis, et vaidlusalused reklaamikandjad, mis jäeti pärast 10. lisas ette nähtud lõpptähtpäevi alles, kuulusid ipso facto 1999. aasta lepingu kohaldamisalasse ning seega tuli tasuda renti ja makse, moonutas ta ilmselgelt faktilisi asjaolusid ja kohaldatavat õiguslikku raamistikku.
52. Esimeses osas vaidleb JCDecaux vastu Üldkohtu kaalutlustele, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 29 ja 30. Seoses sellega väidab ta kõigepealt, et „lepinguõiguse aluspõhimõtete“ kohaselt jäi 1984. aasta leping selle lepingu alusel paigaldatud reklaamikandjate suhtes kehtima kuni nende tegeliku eemaldamiseni, isegi kui seda tehti pärast 10. lisas ette nähtud lõpptähtpäeva, need jäid tema omandisse ning nende suhtes ei kehtinud mingit rendi või maksude tasumise kohustust.(55) Ta rõhutab, et õiguse Brüsseli linna käsutusse antud ootepaviljone ja MUPIt reklaamiks kasutada sai ta märkimisväärse investeeringu eest, mis seisnes nende projekteerimises, valmistamises, paigaldamises ja hooldamises, ning et selle lepingu majanduslik tasakaal põhines konkreetsetel lepingulistel kohustustel. Järgmiseks märgib JCDecaux, et ükski 1999. aasta lepingu tingimus ei näe automaatselt ette 1984. aasta lepingu kohaldamisalasse kuuluvate reklaamikandjate või mis tahes muu olemasoleva tänavainventari eemaldamist; vastupidi, 1999. aasta lepingus oli sõnaselgelt ette nähtud, et 1999. aastal paigaldatud reklaamikandjad võivad eksisteerida ja isegi peavad eksisteerima koos 10. lisas loetletud reklaamikandjatega, ilma et see muudaks nende viimaste suhtes kohaldatavaid lepingutingimusi. Ta lisab, et polnud ka mingit kohustust asendada 1984. aasta lepinguga hõlmatud reklaamikandjad ükshaaval ja samas kohas(56) uute, 1999. aasta lepinguga hõlmatud reklaamikandjatega. Teatavate 1984. aasta lepinguga hõlmatud ja JCDecaux’le kuuluvate reklaamikandjate säilitamine ei saanud järelikult takistada JCDecaux’l mitmesuguseid Brüsseli linnale kuuluvaid reklaamikandjaid paigaldada ja kasutada. Viimaks märgib JCDecaux, et nende lepingute aluseks olevas majanduslikus loogikas ja vastavates tingimustes on olemuslikke erinevusi. Tema sõnul ei olnud Üldkohtul alust „hüpoteetiliselt eeldada“, et kui ta oleks eemaldanud vaidlusalused reklaamikandjad 10. lisas ette nähtud lõpptähtpäevadel, oleks ta paigaldanud samadesse kohtadesse sama palju 1999. aasta lepinguga hõlmatud reklaamikandjaid ning tasunud Brüsseli linnale renti ja makse, mis oleksid vastanud hoopis teistsugustele teenustele, mida reguleeris see viimane leping. Repliigis lisab JCDecaux, et argumentidest, mille komisjon oma vastuses esitas, on näha, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised, kuna ei saa korraga väita, et 1984. aasta lepingu alusel paigaldatud reklaamikandjaid reguleerib teistsugune õigusraamistik kui see, mis on ette nähtud 1999. aasta lepingus, ja et samas oleks nende pealt tulnud tasuda viimati nimetatud lepingus ette nähtud renti ja makse.
53. Teises osas väidab JCDecaux, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 53, 54 ja 56 moonutas Üldkohus õigusraamistikku, mis puudutab vaidlusaluste reklaamikandjate kasutamise maksustamist, kui neid kasutatakse pärast 10. lisas ette nähtud lõpptähtpäevi.
54. Selle kohta väidab JCDecaux esiteks, et kui Üldkohus järeldab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54, et komisjon ei teinud hindamisviga, võttes võrdlussüsteemiks selle kohtuotsuse punktis 56 viidatud Brüsseli linna maksumäärused, ja põhjendab seda järeldust asjaoluga, et kohtueelses menetluses ei vaielnud Belgia ametiasutused vastu sellele, et need maksumäärused kujutavad endast Brüsseli linna territooriumil reklaamikandjate kasutamise maksustamise võrdlussüsteemi, siis on Üldkohus „tõlgendanud õigusraamistikku põhjendamatul viisil“. Sellega jättis Üldkohus arvesse võtmata, et omavalitsusüksustel on Belgia põhiseaduse artikli 170 lõike 4(57) kohaselt maksuautonoomia, mistõttu ei ole Belgias ühtset maksusüsteemi, mis hõlmaks kogu riigi või isegi kogu pealinna Brüsseli piirkonna territooriumi. Pealegi hakkas Brüsseli linn reklaami kohta maksumäärusi kehtestama alles alates 2001. aastast. JCDecaux järeldab sellest, et Üldkohus ei võinud pidada ainsaks võrdlussüsteemiks üksnes selle linna maksumäärusi, millele komisjon viitas, seda enam, et tribunal de première instance francophone de Bruxelles’i (Brüsseli prantsuskeelne esimese astme kohus, Belgia) kahest 4. novembri 2016. aasta kohtuotsusest(58) nähtub, et 1999. aasta lepingu kohaldamisalasse kuuluvad reklaamikandjad tuleb reklaamimaksust vabastada.
55. Teiseks ei saa asjaolu, et ta ei pidanud inventari eest, mida ta Brüsseli linna territooriumil reklaamimiseks kasutas, makse tasuma, JCDecaux’ väitel endast valikulist eelist kujutada, kuna mitme aasta vältel ei olnudki CCB-l samasuguseid reklaamikandjaid, mille suhtes sellist maksu kohaldada. Ta lisab, et hiljem samal territooriumil samasuguseid reklaamikandjaid kasutades vaidlustas CCB 15. detsembri 2008. aasta maksumääruse Belgia kohtutes, kes tunnistasid selle määruse põhiseadusega vastuolus olevaks ja tühistasid sellelt konkurendilt 2009. aasta eest võetud maksud. Seoses sellega viitab JCDecaux cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 4. septembri 2018. aasta kohtuotsusele, mille olemasolu ta juhuslikult avastas ja mis jäeti Cour de cassationi (Belgia kassatsioonikohus) 1. oktoobri 2021. aasta otsusega(59) muutmata.
56. Komisjon väidab kõigepealt, et JCDecaux soovib oma argumentidega tegelikult saavutada seda, et faktilisi asjaolusid uuesti hinnataks, ilma et ta tõendaks, et Üldkohus on faktilisi asjaolusid moonutanud. Igal juhul on teise väite mõlemad osad komisjoni arvates põhjendamatud. Nii möönab komisjon esimese väiteosa kohta küll, et 1999. aasta leping ei sisalda ühtegi tingimust, mis näeks ette 1984. aasta lepingu kohaldamisalasse kuuluvate reklaamikandjate automaatse eemaldamise. 1984. aasta lepingu alusel paigaldatud ja 10. lisas loetletud reklaamikandjate suhtes kehtisid selle lepingu tingimused ka pärast 1999. aasta lepingu jõustumist, kuid ainult kuni selles lisas ette nähtud eemaldamispäevadeni. Üldkohus rõhutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 29 ning selgitas kohtuotsuse punktides 48 ja 49 nimelt seda, et JCDecaux oleks pidanud viimati nimetatud reklaamikandjate kasutamise eest samamoodi renti maksma nagu 1999. aasta lepinguga hõlmatud reklaamikandjate kasutamise eest. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 30 esitatud järeldus on komisjoni arvates seega põhjendatud. Üldkohtu seisukoht ei olnud seal sugugi, et vaidlusalused reklaamikandjad, mis jäeti pärast neile ette nähtud lõpptähtpäevi alles, peavad ipso facto 1999. aasta lepingust tuleneva õigusraamistiku kohaldamisalasse kuuluma. Teise osa kohta väidab komisjon kõigepealt, et JCDecaux’ argument, mis tugineb Belgia põhiseaduse artikli 170 lõikele 4, on vastuvõetamatu, kuna riigisisese õiguse tõlgendamine kujutab endast faktiliste asjaolude hindamist, mis kuulub Üldkohtu ainupädevusse. Pealegi ei vaielnud Belgia ametiasutused kohtueelses menetluses vastu sellele, et võrdlussüsteemiks olid Brüsseli linna maksumäärused. Seejärel kinnitab komisjon vaidlustatud kohtuotsuse punktile 63 viidates, et ta ei jätnud tribunal de première instance francophone de Bruxelles’i (Brüsseli prantsuskeelne esimese astme kohus) kaht 4. novembri 2016. aasta otsust arvesse võtmata, vaid välistas nende asjakohasuse riigiabi mõiste analüüsimisel, kuna need puudutasid Brüsseli linnale kuuluvat 1999. aasta lepinguga hõlmatud tänavainventari. Viimaks väidab ta, et asjaolu, et CCB sai teistes Belgia omavalitsusüksustes maksuvabastuse, ei puutu JCDecaux’ saadud majandusliku eelise analüüsimisel asjasse.
Hinnang
57. Lisaks käesoleva ettepaneku punktis 42 juba öeldule on Euroopa Kohus täpsustanud, et faktiliste asjaolude ja tõendite hindamine ei ole õigusküsimus, mis kuuluks apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu poolsele kontrollimisele, välja arvatud juhul, kui neid on moonutatud, ning et sellise moonutamisega on tegemist juhul, kui olemasolevatele tõenditele antud hinnang osutub ilma uusi tõendeid uurimata ilmselgelt vääraks. Selline moonutamine peab ilmselgelt nähtuma toimikus olevatest tõenditest, ilma et asjaolusid ja tõendeid oleks vaja uuesti hinnata.(60) Moonutamisega on tegemist ka juhul, kui Üldkohus on tõendite mõistliku hindamise piire ilmselgelt ületanud.(61)
58. Käesoleval juhul väidab JCDecaux esimeses väiteosas, et Üldkohtu järeldus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 30, nimelt et „asjaolu, et [JCDecaux] kasutas endiselt teatavaid 10. lisas loetletud reklaamikandjaid 1984. aasta lepingus toodud tingimustel pärast samas lisas ette nähtud lõpptähtpäevi, võimaldas [tal] vältida 1999. aasta lepinguga hõlmatud uute reklaamikandjate paigaldamist ja kasutamist ning seega renditasude ja maksude tasumist, mida ta oleks pidanud viimati nimetatud lepingu kohaselt maksma“, põhineb faktiliste asjaolude ja kohaldatava õigusliku raamistiku ilmselgel moonutamisel. Viidatud punktist 30 nähtub, et see järeldus põhineb kolmeetapilisel arutluskäigul, mille Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 29.
59. Esimese etapi suhtes olen JCDecaux’ väidetule vastupidisel seisukohal, nimelt et kui Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 29 esimeses etapis, et „[p]oolte vahel ei ole […] vaidlust selles, et pärast 1999. aasta lepingu sõlmimist sai [JCDecaux] Brüsseli linna territooriumil paigaldada ja kasutada linnamööblit üksnes lepingus ette nähtud tingimustel, mille kohaselt pidi ta maksma renditasusid ja makse“, ei moonutanud ta faktilisi asjaolusid. Vastupidi, mitu toimikus olevat tõendit näitavad selgelt, et see hinnang on põhjendatud. Esiteks, nagu ma näitan käesoleva ettepaneku punktis 60, ei saanud 1984. aasta lepingut pärast 10. lisas ette nähtud lõpptähtpäevi enam kohaldada. Teiseks sai alates 1999. aastast Brüsseli linna territooriumile uusi reklaamikandjaid paigaldada ja neid seal kasutada üksnes 1999. aasta lepingust tulenevas raamistikus. Sellega seoses on asjakohane märkida, et nagu komisjon kohtuistungil viitas, andis hanke alusdokumentide artikli 1 punkt g(62) edukaks tunnistatud pakkujale – antud juhul JCDecaux’le – kogu lepingu kehtivusajaks ainuõiguse Brüsseli linna territooriumil reklaamikandjaid kasutada. Järelikult sai kohaldada üksnes sellest lepingust tulenevat raamistikku.
60. Mis puutub Üldkohtu arutluskäigu teise etappi, siis ei ole JCDecaux minu hinnangul suutnud tõendada, et see vaidlustatud kohtuotsuse punktis 29 esitatud etapp, mille kohaselt võis JCDecaux „10. lisa kohaselt […] erandina 1999. aasta lepingu tingimustest jätkata lisas loetletud reklaamikandjate kasutamist 1984. aasta lepingus ette nähtud tingimustel, st ilma renditasusid või makse tasumata, vaid üksnes selles lisas ette nähtud lõpptähtpäevadeni“, põhineks ilmselgelt vääral hinnangul faktiliste asjaolude või tõendite kohta. JCDecaux’ argumentidest nähtub, et ta vaidleb sellele seisukohale vastu üksnes selles suhtes, et tema hinnangul reguleeris 1984. aasta leping 10. lisas loetletud reklaamikandjaid kuni nende tegeliku eemaldamiseni, isegi kui see toimus pärast neid lõpptähtpäevi. Nagu komisjon õigesti märgib, ei kinnita seda seisukohta aga ükski toimiku dokument ja ammugi pole see ilmne. Vastupidi, mõni neist dokumentidest räägib sellele otse vastu. Nimelt leidis cour d’appel de Bruxelles (Brüsseli apellatsioonikohus) 29. aprilli 2016. aasta kohtuotsuses mäletatavasti, et kui JCDecaux kasutas vaidlusaluseid reklaamikandjaid pärast nende lõpptähtpäevi, ei olnud tal selleks alust ega õigust, mis minu arvates välistab põhimõtteliselt, et sellise kasutamise suhtes oleks võidud kohaldada 1984. aasta lepingut. Lisaks tundub mulle, et kui 10. lisas oli iga seal loetletud reklaamikandja jaoks ette nähtud konkreetne lõpptähtpäev, siis just sellepärast, et hiljemalt selleks kuupäevaks tuli asjasse puutuv reklaamikandja oma asukohast eemaldada ning sellest hetkest alates ei saanud 1984. aasta lepingu tingimusi enam selle suhtes kohaldada. Teisisõnu võisid 10. lisas loetletud reklaamikandjad 1999. aasta lepingu alusel paigaldatud reklaamikandjatega koos eksisteerida ainult kuni nende tähtpäevadeni, ilma et see oleks muutnud esimesena mainitud reklaamikandjate suhtes kohaldatavaid lepingutingimusi. Niisugune seisukoht, mis ei ole „lepinguõiguse aluspõhimõtetega“ kaugeltki vastuolus, nagu väidab JCDecaux, on minu arvates tegelikult ainus lahendus, mis on nende põhimõtetega kooskõlas.
61. Mis puutub kolmandasse etappi, siis olen seisukohal, et JCDecaux ei ole tõendanud ka seda, et Üldkohus hindas tõendeid ilmselgelt valesti sellega, kui ta märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 29 kolmandas etapis, et pärast 10. lisas ette nähtud tähtpäevi „tuli need reklaamikandjad asendada 1999. aasta lepingus sätestatud uute reklaamikandjatega, mille puhul kehtib seega maksude ja renditasude maksmise kohustus“. Minu arvates soovis Üldkohus selle väljendiga lihtsalt öelda, et esiteks pidi JCDecaux pärast neid kuupäevi olema 10. lisas loetletud reklaamikandjad eemaldanud ja teiseks olema 1999. aasta lepingu alusel paigaldanud uued reklaamikandjad. Viimasega seoses märgin, et 1999. aasta lepingus sisalduvast tellimuslehest nähtub, et JCDecaux kohustus „järgima hoolikalt kõiki hanketingimusi“, sealhulgas paigaldama kogu Brüsseli linna territooriumile 280 reklaamtahvlit ja seda „kaheksa kalendrikuu jooksul pärast tellimuslehe saamist“. Vastupidi JCDecaux’ väidetule ei usu ma, et Üldkohus oleks sellegipoolest arvanud, et JCDecaux oli „automaatselt“ kohustatud kõik vaidlusalused reklaamikandjad ükshaaval ja „samas kohas“ asendama 1999. aasta lepingu kohaldamisalasse kuuluvate reklaamikandjatega.(63) Pealegi ei lähtunud ka komisjon vaidlusaluses otsuses sellisest oletusest.
62. Leian, et Üldkohtu järeldus, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 30 ja mida on osundatud käesoleva ettepaneku punktis 58, tuleneb lihtsalt loogiliselt käesoleva ettepaneku punktides 59–61 esitatud kaalutlustest ning seega ei saa järeldada, et see põhineb faktiliste asjaolude või tõendite ilmselgelt ekslikul hindamisel. Minu hinnangul ja vastupidi JCDecaux’ väidetule ei tähenda see, kui Üldkohus kinnitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 30, et JCDecaux sai seega hoiduda tasumast renti ja makse, mida ta oleks pidanud 1999. aasta lepingu kohaselt tasuma, seda, et Üldkohus oleks pidanud vaidlusaluseid reklaamikandjaid, mis jäeti alles ja mida kasutati pärast 10. lisas ette nähtud lõpptähtpäevi, ipso facto 1999. aasta lepingu kohaldamisalasse kuuluvaks. Nagu komisjon Euroopa Kohtule esitatud menetlusdokumentides ja kohtuistungil märkis, ei kuulunud need reklaamikandjad õiguslikult ei 1984. aasta ega 1999. aasta lepingu kohaldamisalasse. Ent nagu muu hulgas tuvastasid ka Belgia kohtud, oli vaidlusalusete reklaamikandjate allesjätmine ja kasutamine pärast nende lõpptähtpäevi ebaseaduslik. Sellise faktilise olukorra puhul, kus JCDecaux sai teenida märkimisväärset reklaamitulu, ilma et ta oleks pidanud renti või makse tasuma, tuli komisjonil võtta eelise olemasolu hindamisel aluseks mingi „vastupidine stsenaarium“, kui pruukida väljendit, mida JCDecaux kasutas kohtuistungil.(64) Minu arvates ei ületanud Üldkohus ilmselgelt faktiliste asjaolude ja tõendite mõistliku hindamise piire, kui ta nõustus selles suhtes komisjoni valitud „stsenaariumiga“, mis seisnes vaidlusaluste asjaolude asetleidmise ajal kehtinud eeskirjade ehk 1999. aasta lepingust tuleneva õigusraamistiku kohaldamises. Olgu nimelt öeldud, et arvestades selles lepingus sisalduvat ainuõigusklauslit, oli tegemist ainsate eeskirjadega, mida sai kohaldada sedalaadi inventari kasutamisele reklaami eesmärgil Brüsseli linna avalikus ruumis.
63. Sooviksin lisada, et nagu komisjon ja CCB kohtuistungil märkisid, ei ole asjaolu, et erinevalt 1984. aasta lepingust läheb 1999. aasta lepingu kohaselt tänavainventar üle Brüsseli linna omandisse, rendi tasumise küsimuses iseenesest määrav. Käesoleval juhul ei ole tegemist mitte rendiga tänavainventari kui sellise eest, vaid reklaamikandjate avalikus ruumis kasutamise eest reklaami eesmärgil.(65)
64. Väite teine osa on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 53, 54 ja 56 vastu ning sellega väidetakse, et Üldkohus moonutas kohaldatavat õiguslikku raamistikku selles osas, mis puutub võrdlussüsteemi valikusse ja vaidlusaluste reklaamikandjate kasutamise maksustamisse.
65. Kõigepealt märgin, et nagu juba Üldkohtus ilmnes, ei ole argumentidest, mille JCDecaux esitas selle teise väiteosa põhjendamiseks, selgelt näha, kas sellega seatakse kahtluse alla kaalutlused, mis puudutavad majandusliku eelise olemasolu, või need, mis puudutavad meetme valikulisust.(66) Eeldades, et valida tuleb teine variant, tundub mulle, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 tehtud järeldus, et JCDecaux’ argumendid tuleb tagasi lükata, sest üksikmeetme puhul kehtib eeldus, et majanduslik eelis on valikuline, on täiesti põhjendatud.(67) Käesoleval juhul on kindlasti tegemist üksikabi, mitte üldise abikavaga.
66. Igal juhul olen seisukohal, et JCDecaux ei ole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et Üldkohus oleks vaidlustatud kohtuotsuse kritiseeritud punktides moonutanud asjakohaste liikmesriigi õigusnormide sisu või teinud järeldusi või andnud hinnanguid, mis läheksid selle õiguse sisuga vastuollu.
67. Mis puutub vaidlustatud kohtuotsuse punkti 54, siis ei paista JCDecaux’ argumendid iseenesest kahtluse alla seadvat Üldkohtu tõdemust, et Belgia ametiasutused ei vaielnud kohtueelses menetluses Brüsseli linna maksumääruste maksustamisalaseks võrdlussüsteemiks võtmisele vastu. Igal juhul olen seisukohal, et kui Üldkohus nõustus komisjoni seisukohaga, et võrdlussüsteemiks tuleb võtta need maksumäärused, ei andnud ta hinnangut, mis oleks Belgia põhiseaduse artikli 170 lõike 4 sisuga ilmselgelt vastuolus. Kuigi see säte näeb kahtlemata ette Belgia omavalitsusüksuste maksuautonoomia, nii et reklaamikandjate kasutamise maksustamise süsteem võib eri omavalitsusüksustes erinev olla, ei näe ma, kuidas see oleks pidanud takistama komisjoni võtmast käesolevas asjas eelise tuvastamisel arvesse üksnes Brüsseli linna territooriumil kohaldatavaid maksuõigusnorme.
68. Mis puutub argumenti, milles JCDecaux tugineb tribunal de première instance francophone de Bruxelles’i (Brüsseli prantsuskeelne esimese astme kohus) 4. novembri 2016. aasta kahele kohtuotsusele, siis jagan komisjoni arvamust, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63 Üldkohus mitte ei eiranud neid, vaid keeldus pidamast neid kõnealuse meetme riigiabiks kvalifitseerimise aspektist asjakohaseks. Neis kohtuotsustes leidis tribunal de première instance francophone de Bruxelles (Brüsseli prantsuskeelne esimese astme kohus), et JCDecaux ei ole kohustatud tasuma reklaamikandjate pealt 20. detsembri 2010. aasta ja 5. detsembri 2011. aasta maksumäärustes ette nähtud maksu, sest nende maksumääruste artikli 9 esimene taane vabastab Brüsseli linnale kuuluvad reklaamikandjad sellest maksust. Ent kuigi 1999. aasta lepinguga hõlmatud reklaamikandjad olid tõepoolest Brüsseli linna omandis, ei ole see nii 1984. aasta lepinguga hõlmatud reklaamikandjatega, mis kuulusid JCDecaux’le. Mis puutub vaidlusalustesse reklaamikandjatesse, mida ta pärast 10. lisas ette nähtud lõpptähtpäevi alles jättis ja edasi kasutas, siis need jäid tema omandisse, kuid nagu on selgitatud käesoleva ettepaneku punktis 60, ei reguleerinud nende kasutamist enam 1984. aasta leping. Seega kohaldati nende suhtes pärast neid lõpptähtpäevi maksumäärusi, mille Brüsseli linn on alates 2001. aastast kehtestanud. Seega ei saa Üldkohtule ette heita kohaldatavate liikmesriigi õigusnormide või neid puudutava riigisisese kohtupraktika ilmset moonutamist.
69. Lõpuks nõustun ka komisjoni märkusega, et asjaolu, et CCB ei olnud mitme aasta jooksul kohustatud tasuma maksu reklaamikandjatelt, mida ta kasutas teiste omavalitsusüksuste territooriumil, ei puutu JCDecaux’ saadud eelise analüüsimisel ELTL artikli 107 lõike 1 aspektist asjasse. Teisisõnu ei ole mis tahes maksuvabastus, mida CCB võib olla saanud muudes omavalitsusüksustes kui Brüsseli linnas, põhjus, miks JCDecaux’le Brüsseli linnas antud maksuvabastus peaks jääma riigiabiks kvalifitseerimata. Asjaolust, et Üldkohus seda küsimust vaidlustatud kohtuotsuses sõnaselgelt ei käsitlenud, ei piisa tõendamaks, et faktilisi asjaolusid või kohaldatavat õiguslikku raamistikku on ilmselgelt moonutatud. Samuti ei saa endast sellist moonutamist kujutada asjaolu, et Üldkohus ei võtnud arvesse cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 4. septembri 2018. aasta kohtuotsust, mis jäeti kassatsiooniastmes Cour de cassationi (Belgia kassatsioonikohus) 1. oktoobri 2021. aasta kohtuotsusega muutmata, sest toimikust ei nähtu, et neist kohtuotsustest oleks talle tema menetluse vältel teada antud.
70. Eeltoodut arvestades tuleb apellatsioonkaebuse teine väide minu arvates samuti põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Ettepanek
71. Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku jätta apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata ja mõista Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel Euroopa Komisjoni kohtukulud välja JCDecaux Street Furniture Belgiumilt. Esimeses kohtuastmes menetlusse astunud Clear Channel Belgium osales Euroopa Kohtu menetluse suulises osas, kuid ei nõudnud oma kulude väljamõistmist JCDecaux’lt. Neil asjaoludel tuleb Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõike 4 alusel jätta tema kohtukulud apellatsioonimenetluses tema enda kanda.