Kohtuasi C‑405/16 P
Saksamaa Liitvabariik
versus
Euroopa Komisjon
Euroopa Kohtu (kolmas koda) 28. märtsi 2019. aasta otsus
Apellatsioonkaebus – Riigiabi – Abi, mis anti muudetud Saksa seaduse taastuvenergiaallikate kohta (2012. aasta taastuvenergiaseadus) teatud sätete alusel – Taastuvenergia tootjatele antud abi ja energia suurtarbijate puhul vähendatud taastuvenergia lisatasu – Otsus, millega tunnistatakse abi siseturuga osaliselt kokkusobimatuks – Mõiste „riigiabi“ – Eelis – Riigi ressursid – Avaliku sektori kontroll ressursside üle – Elektrienergia tarbimise maksuga sarnane meede
Riigiabi – Mõiste – Riigi ressurssidest antav abi – Avalik poliitika taastuvenergiaallikatest elektrienergia tootjate toetamiseks – Elektritarnijatele kehtestatud lisatasust saadavad rahalised vahendid, mida haldavad ühiselt riigi kontrolli all olevad üksused – Lisatasu, mis ei ole maksuga samastatav – Riigi õiguse puudumine käsutada rahalisi vahendeid –Avaliku sektori kontrolli puudumine rahalisi vahendeid haldavate üksuste üle – Väljaarvamine
(ELTL artikli 107 lõige 1)
(vt punktid 64–87)
Kokkuvõte
Euroopa Kohus tühistab komisjoni otsuse, mille kohaselt sisaldas 2012. aasta Saksa seadus taastuvenergiaallikate kohta riigiabi
Kohtuotsuses Saksamaa vs. komisjon (C‑405/16 P), mis tehti 28. märtsil 2019, Euroopa Kohus esiteks rahuldas apellatsioonkaebuse, mille Saksamaa oli esitanud Üldkohtu 10. mai 2016. aasta otsuse Saksamaa vs. komisjon (T‑47/15, EU:T:2016:281) peale ja millega Üldkohus oli jätnud põhjendamatuse tõttu rahuldamata hagi, mille Saksamaa oli esitanud komisjoni 25. novembri 2014. aasta otsuse (EL) 2015/1585 tühistamiseks, ning teiseks tühistas vaidlusaluse otsuse.(1) Erinevalt komisjonist ja Üldkohtust leiab Euroopa Kohus, et meetmeid, mida Saksamaa võttis taastuvenergiaallikatest ja kaevandusgaasist toodetud elektri (edaspidi „taastuvenergia“) tootjate suhtes(2), ei saa kvalifitseerida riigiabiks, kuna need ei eelda riigi ressursside kaasamist.
2012. aasta taastuvenergiaseaduses, mille eesmärk oli tagada taastuvenergia tootjatele turuhinnast kõrgem hind, oli kõikidele võrguettevõtjatele kehtestatud muu hulgas kohustus osta taastuvenergiat seaduses ette nähtud tariifide alusel ning turustada seda elektribörsi hetketurul. Kui saadud hind ei võimaldanud neil katta seaduses ette nähtud tariifide alusel ostmisega seotud finantskoormust, võimaldas mehhanism, mida nimetatakse „taastuvenergia lisatasuks“, nõuda, et lõppkliente varustavad tarnijad tasuksid neile hinnavahe vastavalt müüdud mahtudele. Tarnijatel oli omakorda võimalus, mitte aga kohustus, kanda taastuvenergia lisatasu edasi lõppklientidele.
Komisjon leidis vaidlusaluses otsuses muu hulgas, et sel viisil võetud meetmed, mis olid ebaseaduslikud, kuna nendest talle ei teatatud, kujutavad endast riigiabi, kuid need olid siseturuga siiski kokkusobivad, kui Saksamaa täidab ühe kohustuse.(3) Üldkohus leidis oma otsuses muu hulgas, et komisjon asus õigesti seisukohale, et 2012. aasta taastuvenergiaseadus eeldas riigi ressursside kaasamist. Nimelt rakendati Üldkohtu hinnangul 2012. aasta taastuvenergiaseaduse mehhanismidega peamiselt riiklikku taastuvenergia tootjaid toetavat poliitikat. Lisaks, taastuvenergia lisatasust saadavad rahalised vahendid, mis jäid avaliku võimu kandjate valitseva mõju alla ning mis olid samastatavad maksuga, eeldasid riigi ressursi kaasamist. Lõpuks, neid mehhanisme haldavad üksused ei tegutsenud enda arvel ja vabalt, vaid riigi vahenditest antud abi haldajana.
Euroopa Kohus leiab käesolevas asjas, et nii Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses kui ka komisjon vaidlusaluses otsuses rikkusid õigusnormi, asudes seisukohale, et kõnealused meetmed eeldasid riigi ressursside kaasamist.
Sellega seoses nendib ta kõigepealt, et kuna 2012. aasta taastuvenergiaseaduses ei ole kehtestatud kohustust kanda taastuvenergia lisatasu edasi lõppklientidele, ei saanud Üldkohus leida, et see oli „selle mõju poolest sarnane maksuga, mida kogutakse elektrienergia tarbimiselt Saksamaal“. Seejärel leiab Euroopa Kohus, et ei ole kindlaks tehtud, et riigil oli taastuvenergia lisatasust saadavate rahaliste vahendite käsutamise õigus, ega ka seda, et riik teostas nende vahendite haldamisega tegelevate üksuste üle avaliku sektori kontrolli. Esiteks, Üldkohus tegi vaid kindlaks, et avaliku võimu kandjad avaldasid lisatasust saadavate rahaliste vahendite üle valitsevat mõju, ilma et ta oleks saanud järeldada, et riigil oli võimalik neid vahendeid käsutada, see tähendab otsustada 2012. aasta taastuvenergiaseaduses ette nähtust teistsugune sihtotstarve. Teiseks, kuigi Üldkohtu tuvastatud asjaolud võimaldasid tõepoolest järeldada, et ametiasutused kontrollisid 2012. aasta taastuvenergiaseaduse nõuetekohast täitmist, ei võimaldanud need seevastu järeldada, et taastuvenergia lisatasust saadavate vahendite endi üle teostati avaliku sektori kontrolli.
Samadel põhjustel otsustab Euroopa Kohus, et komisjon ei tõendanud, et 2012. aasta taastuvenergiaseaduses ette nähtud eelised eeldasid riigi ressursside kaasamist ja kujutasid endast seega riigiabi, ning tühistab seetõttu vaidlusaluse otsuse.