KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MACIEJ SZPUNAR
esitatud 16. juunil 2016(1)
Kohtuasi C‑174/15
Vereniging Openbare Bibliotheken
versus
Stichting Leenrecht
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Rechtbank Den Haag (Haagi kohus, Madalmaad))
Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Kaitstud teoste rentimis‑ ja laenutamisõigus – Direktiiv 2001/29/EÜ – Direktiiv 2006/115/EÜ – Digiraamatud – Avalikud raamatukogud
Sissejuhatus
1. Raamatukogu on väga vana inimkonna looming. Raamatukogu on mitu sajandit vanem paberi leiutamisest ja sellise raamatu ilmumisest, nagu seda tänapäeval tuntakse. Raamatukogu suutis leppida trükikunsti leiutamisega 15. sajandil, millest ta sai isegi kasu, ning pidi kohanema autoriõigusega, mis tekkis 18. sajandil. Nüüd osaleme uues revolutsioonis: digitaalrevolutsioonis. Kas raamatukogu elab üle selle uue muutuse oma keskkonnas? Liialdamata käesoleva kohtuasja tähtsust, on vaieldamatu, et see on reaalne võimalus aidata raamatukogudel mitte üksnes ellu jääda, vaid ka uut võimalust kasutada.
2. Nimelt on juba tavaline, et digitaaltehnoloogia ja interneti tulek on põhjalikult raputanud paljusid tegevusvaldkondi, sealhulgas loomingut, eriti kirjandust. Digiraamatute ilmumine on palju muutnud nii kirjastamise valdkonda kui ka lugejate harjumusi, ning see on alles protsessi algus. Ehkki digiraamatud ei ole kahtlemata mõeldud paberraamatute asendamiseks, on siiski mõne raamatute kategooria puhul ja mõnel turul digiraamatute müügimaht võrdne või ületab paberraamatute müügimahtu ning mõni raamat avaldatakse üksnes digiformaadis.(2) Samuti kaldub mõni lugeja – ning neid on üha rohkem – loobuma paberilt lugemisest e‑lugerite kasuks, ning isegi kõige nooremad lugejad neist ei ole kunagi omandanud paberraamatu lugemise harjumust.
3. Kui raamatukogud ei kohane selle arenguga, ähvardab neid oht marginaliseeruda ja kaotada neil aastatuhandeid olnud võime tegutseda kultuuri levitajatena. Raamatukogu toimimise kaasajastamist soodustava õigusliku raamistiku loomise üle on mõnda aega palju vaieldud nii huvitatud poolte hulgas kui ka õigusteoorias.(3) Selle vaidluse keskmes on küsimus, kas – ja millisel õiguslikul alusel – on raamatukogudel õigus laenutada digiraamatuid. Käesolev kohtuasi võimaldab Euroopa Kohtul anda vastuse.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Direktiiv 2001/29/EÜ
4. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas(4) artikli 1 „Reguleerimisala“ lõike 2 punktis b on sätestatud:
„välja arvatud artiklis 11 osutatud juhud [millega nähakse ette tehnilised kohandused mõnedes direktiivides autoriõiguse valdkonnas] ei muuda ega mõjuta käesolev direktiiv mingil viisil ühenduse olemasolevaid sätteid järgmiste valdkondade kohta:
[…]
b) rentimisõigus, laenutamisõigus ja teatavad intellektuaalomandi puhul autoriõigusega kaasnevad õigused“.
5. Selle direktiivi artikli 2 „Reprodutseerimisõigus“ punktis a on sätestatud:
„Liikmesriigid näevad ette, et ainuõigus lubada või keelata otsest või kaudset ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult, on:
a) autoritel nende teoste suhtes“.
6. Direktiivi artikli 3 „Õigus teoseid üldsusele edastada ja muid objekte üldsusele kättesaadavaks teha“ lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel‑ või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.“
7. Direktiivi 2001/29 artikkel 4 „Levitamisõigus“ on sätestatud järgmiselt:
„1. Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste originaalide ja koopiate levitamist üldsusele müümise teel või muul viisil.
2. Levitamisõigus teose originaali või koopiate suhtes ühenduses ei lõpe, v.a juhul, kui õiguste valdaja poolt või tema nõusolekul toimub ühenduses kaitstud objekti esmamüük või muul viisil omandiõiguse üleminek.“
8. Viimaseks sätestatakse selle direktiivi artikli 5 „Erandid ja piirangud“ lõikes 1 ja lõike 2 punktis c:
„1. Artiklis 2 osutatud ajutine reprodutseerimine, mis on vajalik siirdamiseks või toimub juhuslikult, mis on tehnilise protsessi lahutamatu ja oluline osa ning mille eesmärk on teha võimalikuks teose või muu objekti:
[…]
b) seaduspärane kasutamine
ning millel puudub iseseisev majanduslik tähtsus, ei kuulu artiklis 2 sätestatud reprodutseerimisõiguse alla.
2. Liikmesriigid võivad artiklis 2 sätestatud reprodutseerimisõiguse puhul näha ette erandeid ja piiranguid järgmistel juhtudel, kui kõne all on:
[…]
c) konkreetsed reproduktsioonid, mida teevad avalikud raamatukogud, haridusasutused või muuseumid või arhiivid ning mis ei ole otseselt ega kaudselt ette nähtud majandusliku või kaubandusliku tulu saamiseks“.
Direktiiv 2006/115/EÜ
9. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/115/EÜ rentimis‑ ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas(5) artiklis 1 „Ühtlustamise eesmärk“ on sätestatud:
„1. Vastavalt käesoleva peatüki [I peatükk, „Rendi‑ ja laenutusõigus“] sätetele näevad liikmesriigid artikli 6 sätteid arvestades ette õiguse lubada või keelata autoriõigusega kaitstavate teoste originaalide ja koopiate ning muude artikli 3 lõikes 1 sätestatud objektide rentimist ja laenutamist.
2. Lõikes 1 osutatud õigused ei ammendu autoriõigusega kaitstavate teoste originaalide ja koopiate ning muude artikli 3 lõikes 1 sätestatud objektide müügi ega muu levitamise tagajärjel.“
10. Selle direktiivi artikli 2 „Mõisted“ lõike 1 punktis b on sätestatud:
„Käesoleva direktiivi kohaldamisel kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses:
[…]
b) „laenutamine“ tähendab kasutada andmist piiratud ajaks ja otsese või kaudse majandusliku või kaubandusliku tulu eesmärgita, kui seda teevad üldsusele avatud asutused“.
11. Vastavalt sama direktiivi artikli 3 „Rendi‑ ja laenutusõiguse omanikud ja objektid“ lõike 1 punktile a:
„Rentimise ja laenutamise lubamise ja keelamise ainuõigus kuulub järgmistele isikutele:
a) autorile tema teose originaalide ja koopiate puhul“.
12. Viimaseks on sama direktiivi artikli 6 „Erand üldsusele laenutamise ainuõigusest“ lõigetes 1 ja 3 sätestatud:
„1. Liikmesriigid võivad näha ette erandid artikli 1 sätestatud üldsusele laenutamise ainuõigusest, tingimusel et vähemalt autorid saavad sellise laenutamise eest tasu. Liikmesriikidele jääb vabadus määratleda kõnealune tasu võttes arvesse nende kultuuri edendamisega seotud eesmärke.
[…]
3. Liikmesriigid võivad vabastada teatavad asutuste kategooriad lõigetes 1 ja 2 osutatud tasu maksmisest.“
Madalmaade õigus
13. Laenutamisõigus kehtestatakse autoriõiguse seadusega (Auteurswet) selle seaduse artikli 12 lõike 1 punktis 3 ja lõikes 3. Erand üldsusele laenutamiseks on kehtestatud selle seaduse artikli 15c lõikega 1.
Asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused
14. Raamatukogude poolt digiraamatute laenutamist käsitlev arutelu on pingeline paljudes liikmesriikides, sealhulgas Madalmaades. Haridus‑, kultuuri‑ ja teadusministri tellimusel koostatud aruandest järeldati, et digiraamatute laenutamine ei kuulu laenutamise ainuõiguse kohaldamisalasse niisuguste sätete tähenduses, millega võetakse Madalmaade õigusesse üle direktiiv 2006/115. Järelikult ei saa kohaldada digiraamatute laenutamisele avalike raamatukogude poolt selle direktiivi artikli 6 lõikes 1 sätestatud erandit, mis on samuti Madalmaade õigusesse üle võetud. Raamatukogusid käsitleva seaduse eelnõu, mis põhineb sellel eeldusel, töötas välja valitsus.
15. Vereniging Openbare Bibliotheken – ühing, mis ühendab kõiki avalikke raamatukogusid Madalmaades (edaspidi „VOB“) ja on hageja põhikohtuasjas – ei nõustu aga selle seisukohaga. Olles veendunud, et asjaomaseid Madalmaade õigusnorme tuleb kohaldada ka digitaalse laenutamise suhtes, kutsus VOB Stichting Leenrechti – kes on autoritele makstava tasu kogumise eest vastutav sihtasutus üldsusele laenutamise erandi alusel ja kostja põhikohtuasjas – eelotsusetaotluse esitanud kohtusse, et taotleda tuvastusotsust, milles sisuliselt öeldaks: esiteks kuulub digiraamatute laenutamine laenutamisõiguse kohaldamisalasse, teiseks on digiraamatute kättesaadavaks tegemine piiramatuks ajaks müük levitamisõigust reguleerivate sätete tähenduses, ja kolmandaks ei ole digiraamatute laenutamine avalike raamatukogude poolt õiglase tasu maksmisega autoritele autorite õiguste rikkumine.
16. VOB lisab, et tema hagi käsitleb laenutamist mudeli järgi, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus kvalifitseerib one-copy-one-user-mudeliks. Selle mudeli kohaselt laadib kasutaja raamatukogus oleva digiraamatu alla laenutusperioodiks, mille jooksul ei ole see kättesaadav teistele raamatukogu kasutajatele. Laenutusperioodi lõppemisel ei saa asjaomane kasutaja raamatut enam automaatselt kasutada ja seetõttu võib seda laenutada teine kasutaja. VOB on muu hulgas kinnitanud, et ta soovib piirata oma hagi ulatust „romaanide, jutukogude, elulugude, reisikirjade, lasteraamatute ja noorsookirjandusega“.
17. Menetlusse astujad põhikohtuasjas on kirjandusteoste autorite õiguste kollektiivse esindamise organisatsioon Stichting Lira (edaspidi „Lira“) ja kujutava kunsti teoste autorite õiguste kollektiivse esindamise organisatsioon Stichting Pictoright (edaspidi „Pictoright“), kes mõlemad toetavad VOB nõudeid, ning kirjastajate ühing Vereniging Nederlands Uitgeversverbond (edaspidi „NUV“), kes toetab vastupidist seisukohta.
18. Kuna Rechtbank Den Haag (Haagi kohus, Madalmaad) asus seisukohale, et vastus VOB nõuetele sõltub liidu õigusnormide tõlgendamisest, esitas ta Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi 2006/115 artikli 1 lõiget 1, artikli 2 lõike 1 punkti b ja artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et „laenutamine“ viidatud sätete tähenduses hõlmab ka autoriõigusega kaitstavate romaanide, jutukogude, elulugude, reisikirjade, lasteraamatute ja noorsookirjanduse kasutada andmist otsese või kaudse majandusliku või kaubandusliku tulu eesmärgita, kui seda teevad üldsusele avatud asutused,
– kes panevad digitaalse koopia (koopia A) üles oma serverisse ja võimaldavad kasutajal seda koopiat enda arvutisse allalaadimise teel reprodutseerida (koopia B),
– kusjuures kasutaja poolt allalaadimise käigus loodud koopia (koopia B) ei ole pärast piiratud aja möödumist enam kasutatav ja
– teised kasutajad ei saa koopiat (koopia A) selle aja vältel enda arvutisse alla laadida?
2. Juhul kui esimesele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, siis kas direktiivi 2006/115 artikkel 6 ja/või mõni muu liidu õiguse säte ei luba liikmesriikidel siduda viidatud direktiivi artiklis 6 sisalduva laenutusõiguse piirangu kohaldamist tingimusega, et asutuse poolt kättesaadavaks tehtud koopia (koopia A) on selle koopia esmamüügi või omandiõiguse muul viisil esmakordse üleminekuga Euroopa Liidus õiguste omaja poolt või tema nõusolekul direktiivi 2001/29 artikli 4 lõike 2 tähenduses turule viidud?
3. Juhul kui teisele küsimusele tuleb vastata eitavalt, siis kas direktiivi 2006/115 artikkel 6 esitab asutuse poolt kättesaadavaks tehtud koopia (koopia A) päritolule muid nõudeid, näiteks nõude, et koopia pärineb seaduslikust allikast?
4. Juhul kui teisele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, siis kas direktiivi 2001/29 artikli 4 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et esemete esmamüük või omandiõiguse muul viisil esmakordne üleminek viidatud sätte tähenduses hõlmab ka autoriõigusega kaitstavate romaanide, jutukogude, elulugude, reisikirjade, lasteraamatute ja noorsookirjanduse digitaalse koopia piiramata ajaks kasutada andmist veebist allalaadimise teel?“
19. Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 17. aprillil 2015. Kirjalikud seisukohad esitasid VOB, NUV, Lira ja Pictoright ning Saksamaa, Kreeka, Prantsusmaa, Itaalia, Läti, Portugali ja Ühendkuningriigi valitsus ning Euroopa Komisjon. Kohtuistungil, mis toimus 9. märtsil 2016, olid esindatud VOB, NUV, Lira ja Pictoright ning Tšehhi, Kreeka ja Prantsusmaa valitsus ning komisjon.
Analüüs
20. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab neli eelotsuse küsimust. Esimene neist on ülioluline, sest selles käsitletakse küsimust, kas digiraamatute laenutamine võib kuuluda direktiivi 2006/115 kohaldamisalasse. Eitava vastuse korral muutuvad teised küsimused ebaoluliseks. Seetõttu keskendun oma analüüsis esimesele küsimusele. Teises, kolmandas ja neljandas küsimuses käsitletakse tingimusi, millele digiraamatud peavad vastama, et neid saaks laenutada üldsusele laenutamiseks kehtestatud erandi alusel. Ma käsitlen neid koos ja lühidalt.
Esimene eelotsuse küsimus
Sissejuhatavad märkused
21. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib esimese küsimusega sisuliselt, kas direktiivi 2006/115 artikli 1 lõiget 1 koosmõjus selle direktiivi artikli 2 lõike 1 punktiga b tuleb tõlgendada nii, et selle artikliga sätestatud laenutamisõiguse kohaldamisalasse kuulub avalike raamatukogude poolt digiraamatute piiratud ajaks üldsusele kättesaadavaks tegemine.
22. Lähtudes VOB esitatud hagis kindlaks määratud põhikohtuasja esemest, piirdub eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimuses „romaanide, jutukogude, elulugude, reisikirjade, lasteraamatute ja noorsookirjandusega“. Kuigi ma võin möönda, et käesoleva kohtuasja ese piirdub erinevatest laenutamisõigusega kaitstud objektide kategooriatest ainult digiraamatutega(6), tundub mulle siiski keeruline seda piiritleda nii, nagu seda teeb eelotsusetaotluse esitanud kohus. Kirjandusteoste kategooria, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus eristab, ei põhine minu arvates ühelgi objektiivsel kriteeriumil, millega saaks õigustada sellele kategooriale võimaldatud õiguslikult erinevat kohtlemist. Lahendus, mille Euroopa Kohus esitab vastuses eelotsuse küsimusele, peab olema seega vahet tegemata kohaldatav teostele, mis kuuluvad mis tahes digiraamatu vormis eksisteerivasse kirjandusžanrisse.
23. Minu meelest on möödapääsmatu, et direktiivi 2006/115 tõlgendamine vastaks kaasaegse ühiskonna vajadustele, võimaldades omavahel kokku sobitada erinevaid mängusolevaid huve. Samal ajal peab see tõlgendus olema vastavuses Euroopa Liidu rahvusvaheliste kohustustega ja kooskõlas muude liidu õigusaktide loogikaga autoriõiguse valdkonnas. Neid erinevaid probleeme käsitlen allpool.
Aksioloogilised alused, mis kohustavad tõlgendama direktiivi 2006/115 vastavalt praegustele väljakutsetele
24. Direktiiv 2006/115 ei ole uus normatiivakt. Tegemist on nõukogu 19. novembri 1992. aasta direktiivi 92/100/EMÜ rentimis‑ ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas(7) kodifitseerimisega, mis on üks kahest esimesest teisese õiguse aktidest autoriõiguse valdkonnas.(8) Laenutamisõiguse osas ei ole seda direktiivi kunagi sisuliselt muudetud direktiiviga 2006/115 uuestisõnastamise käigus ega varem. Kehtivad laenutamisõiguse sätted on seega sisuliselt samad nagu aastal 1992 vastuvõetud sätted.
25. Minu arvates on kindel, et sel ajal ei plaaninud liidu seadusandja lisada digiraamatute laenutamist direktiivi 92/100 mõistesse „laenutamine“, sest kaubanduslikult kasutatavate digiraamatute tehnolooga oli alles algstaadiumis. Kui komisjon välistas selle direktiivi seletuskirjas otseselt, et seda direktiivi võiks kohaldada teoste üldsusele kättesaadavaks tegemisele allalaadimise teel, viitas ta üksnes fonogrammidele ja videogrammidele.(9) Raamatute allalaadimist ei ole seal isegi mainitud.
26. Kas see tähendab, et direktiivi 2006/15 sätteid tuleb alati tõlgendada nüüd nii, et digiraamatute laenutamine on mõistest „laenutamine“ välistatud selle direktiivi tähenduses? Ma arvan, et mitte ja seda kolmel kaalukal põhjusel.
27. Esiteks on minu arvates möödapääsmatu anda õigusaktidele tõlgendus, mis arvestab tehnoloogia, turu ja käitumise arenguga ning mitte kinnistada neid akte liiga jäiga tõlgendusega minevikku.(10)
28. Selline tõlgendus, mille võib kvalifitseerida „dünaamiliseks“ või „progressiivseks“, on minu arvates vajalik eelkõige valdkondades, mida tehnoloogiline progress tugevalt mõjutab, nagu autoriõiguse valdkonnas. See progress on tänapäeval nii kiire, et edestab kergesti seadusandliku protsessi, muutes õigusnormide kohandamise katsed sel viisil sageli mõttetuks, ning aktid iganevad seega juba nende vastuvõtmisel või pisut hiljem. Direktiiv 2006/15 ise on selle nähtuse ideaalne näide. Rentimist käsitlevad sätted, mille eesmärk on reguleerida kassettide, CD-de ja DVD-de renditurgu, on tänapäeval vananenud, sest fonogrammide ja videogrammide rentimine, vähemalt Euroopa turul, on praktiliselt asendunud veebist kättesaadavaks tegemisega(11). See õigusnormide anakronism võrreldes tegelikkusega on sageli tõlgendamise, kindlusetuse ja õiguslünkadega seotud probleemide allikas. Sellistel juhtudel suudab ainult kohandatud kohtulik tõlgendamine tagada kõnealuse meetme tõhususe, kui arvestada tehnoloogilise ja majandusliku arengu kiirust selles valdkonnas.
29. Selline lähenemine näib olevat kooskõlas ka seadusandja kavatsustega liidu õigusaktide vastuvõtmisel autoriõiguse valdkonnas. Direktiivi 2006/115 põhjenduses 4 nähakse nimelt ette, et „[a]utoriõigust […] tuleb kohandada majanduse arenguga […]“. Sama tahe kohaneda uue tehnoloogilise ja majandusliku arenguga nähtub direktiivi 2001/29 põhjendustest 2, 5 ja 8, mis jääb peamiseks liidu õigusaktiks autoriõiguse valdkonnas. Kuidas niisiis tagada seda õigusnormide kohandamist ja „ajakohastamist“ kui mitte adekvaatse tõlgenduse andmisega neile?
30. Digiraamatute laenutamine on paberraamatute laenutamise kaasaegne ekvivalent. Ma ei nõustu käesolevas asjas esitatud argumendiga, mille kohaselt digiraamatu ja tavapärase raamatu või digiraamatu ja tavapärase raamatu laenutamise vahel on fundamentaalne erinevus. On selge, et digiraamat on teistsugune, võib‑olla mugavam mõnes olukorras (aga vähem teistes) ja võimaldab teatavat funktsionaalsust, nagu sõnade otsing ja tõlked, mida ei ole paberraamatul. Need tunnused on siiski sekundaarsed ja nende tähtsus sõltub iga kasutaja subjektiivsetest eelistustest. Sama kehtib argumendi kohta, mille kohaselt fundamentaalne eelis seisneb selles, et digitaalne laenutamine ei eelda kasutaja minekut raamatukogusse, sest laenutamine toimub eemalt. Samuti võib vastu väita, et mõni isik eelistab minna raamatukogusse, et tunda rõõmu inimlikust suhtlemisest.
31. See, mis on siin minu arvates siiski määrav, on objektiive asjaolu: laenutades traditsioonilist või digitaalset raamatut raamatukogust, soovib kasutaja tutvuda selle raamatu sisuga endale koopiat jätmata. Sellest seisukohast ei erine oluliselt paber‑ ja digiraamat, samuti nende laenutamise viisid.
32. Direktiivi 2006/115 tõlgendamine peab seega võtma arvesse seda tegelikkust, viies kooskõlla digiraamatute laenutamise õigusliku raamistiku traditsiooniliste raamatute laenutamise õigusliku raamistikuga.
33. Teiseks on autoriõiguse peamine eesmärk kaitsta autorite huve. Ei ole aga juhuslik, et organisatsioonid, kes esindavad autorite huve, see tähendab Lira ja Pictoright, on põhikohtuasjas menetlusse astunud VOB nõuete toetuseks. See asjaolu võib tunduda paradoksaalne, kuid see tuleneb turuloogikast, mis on tegelikult valdav digiraamatute laenutamise valdkonnas.
34. Selline turg nimelt eksisteerib, raamatukogud laenutavad tegelikult raamatuid digiformaadis. Kui arvestada siiski, et seda laenutamisviisi ei peeta hõlmatuks mõistega „laenutamine“ direktiivi 2006/115 tähenduses, ei saa selle laenutamisviisi puhul enam kasutada selle direktiivi artikli 6 lõikes 1 ette nähtud erandit üldsusele laenutamiseks. Digiraamatute laenutamine on seetõttu korraldatud raamatukogude ja kirjastajate vahel sõlmitud litsentsilepingutega. Kirjastajad teevad raamatukogudele kättesaadavaks selleks eraldi kokku lepitud hinna eest digiraamatud, mida raamatukogudel on seejärel õigus kasutajatele laenutada. Lira ja Pictorighti kinnituste kohaselt on need lepingulised suhted kasulikud peamiselt digiraamatute kirjastajatele või teistele kaubandusvahendajatele, ilma et autorid saaksid nõuetekohast tasu.
35. Seevastu siis, kui digitaalset laenutamist peetaks direktiivi 2006/115 ja seega selle artikli 6 lõikes 1 sätestatud erandi kohaldamisalasse kuuluvaks, saaksid autorid vastavalt selles sättes sisalduvatele nõuetele tasu, millele lisanduks raamatute müügist saadav tasu ja mis ei sõltuks kirjastajatega sõlmitud lepingutest.
36. Direktiivi 2006/115 tõlgendamine, mille kohaselt digitaalne laenutamine kuulub mõistesse „laenutamine“, ei kahjustaks autorite huve, vaid võimaldaks vastupidi paremini kaitsta nende huve võrreldes tegeliku olukorraga, mida reguleerivad ainult turuseadused.
37. Kolmandaks, põhjused, miks ma lõpuks kaldun otsustama direktiivi 2006/115 tõlgenduse kasuks, milles võetakse arvesse tehnoloogilist arengut, on need, millele ma viitasin käesoleva ettepaneku sissejuhatavas osas. Läbi aegade on raamatukogu laenutanud raamatuid ilma kohustuseta küsida selleks luba. Mõnel neist puudus isegi vajadus osta oma eksemplar, sest nad said sundeksemplari. See on seletatav asjaoluga, et raamatut ei peeta tavaliseks kaubaks ja kirjanduse loomine ei ole pelk majandustegevus. Raamatute säilitamise ja kultuuri kättesaadavuse ning teadusliku teabe olulisus on alati olnud ülekaalukam majanduslikest kaalutlustest.
38. Digitaliseerimise ajastul peavad raamatukogud saama jätkata kultuuri säilitamisel ja levitamisel endist rolli, mis neil oli ajal, kui raamat eksisteeris ainult paberformaadis. Selline ei ole kindlasti olukord keskkonnas, mida reguleerivad ainult turuseadused. Raamatukogudel, eelkõige avalikel raamatukogudel, ei ole esiteks alati rahalisi vahendeid, et soetada kirjastajate nõutavate täishindadega digiraamatuid koos õigusega neid laenutada. Eriti puudutab see raamatukogusid, mis tegutsevad ebasoodsamas keskkonnas, see tähendab seal, kus nende roll on kõige olulisem. Teisalt on kirjastajad ja vahendajad digiraamatute kaubanduses sageli vastu sellele, et sõlmida raamatukogudega digitaalset laenutamist võimaldavaid lepinguid. Nad kardavad nimelt, et selline laenutamine kahjustab nende huve, vähendades müüki, või vähemalt ei võimalda neil arendada oma kaubandusmudeleid seoses piiratud ajaks kasutada andmisega. Seetõttu piiravad nad lepinguga raamatukogude võimalusi digiraamatuid laenutada, nähes näiteks ette laenutamiste maksimaalse arvu või niisuguse tähtaja pärast raamatu avaldamist, mille jooksul laenutamine ei ole võimalik, või keelduvad sellistest lepingulistest suhetest raamatukogudega.(12)
39. Ilma laenutamise ainuõigusest tehtud erandist tulenevate eelisõigusteta tekib raamatukogude puhul seega oht, et nad ei ole digitaalses keskkonnas enam suutelised täitma rolli, mis neil paberraamatu puhul on tegelikult alati olnud.
40. Eespool käsitletud põhjustel olen seisukohal, et mõiste „laenutamine“ tõlgendamisel direktiivi 2006/115 tähenduses ei tule piirduda sellega, mis võis olla liidu seadusandja mõttes selle direktiivi (st direktiiv 92/100) algsel vastuvõtmisel, vaid anda sellele määratlus, mis oleks kooskõlas tehnoloogia ja turu arenguga alates sellest ajast. Nüüd tuleb analüüsida, kas selline tõlgendus tuleneb direktiivi 2006/115 enda sätetest ning kas see on kooskõlas muude liidu õigusaktidega autoriõiguse valdkonnas ja liidu rahvusvaheliste kohustustega.
Väljapakutud tõlgenduse sobivus kehtivate õigusaktide põhjal
– Direktiivi 2006/115 sõnastus ja ülesehitus
41. Selleks et analüüsida, kas väljapakutud tõlgendus tuleneb direktiivi 2006/115 sõnastusest ja ülesehitusest, tuleb esiteks arvestada ühelt poolt laenutamise ainuõiguse eesmärki ja teisalt eesmärki, mis on sellest õigusest üldsusele laenutamise tarbeks tehtud erandil. Laenutamise ainuõiguse eesmärk on tagada autoritele piisav tasu nende teoste sellise kasutamisviisi eest. Kuna digiraamatute kasutamine laenutamise teel leiab tegelikult aset, tundub mulle täielikult kohane, et see laenutamisviis kuulub selle ainuõiguse kohaldamisalasse.
42. Üldsusele laenutamiseks ette nähtud erandi eesmärgi kohta ma juba esitasin argumendid, mis minu arvates soosivad võimalust, et avalikud raamatukogud kasutavad seda erandit digiraamatute laenutamisel.(13)
43. Teiseks tuleb esitada küsimus, kas direktiivi 2006/115 sõnastus võimaldab tõlgendada selle laenutamist käsitlevaid sätteid nii, et see hõlmab digiraamatute laenutamist. Meenutuseks – selle direktiivi artikli 1 lõikega 1 sätestatakse, et „liikmesriigid [näevad] […] ette õiguse lubada või keelata autoriõigusega kaitstavate teoste originaalide ja koopiate […] laenutamist […]“.(14) Seetõttu võib väita, et selle viite tõttu originaalidele ja koopiatele piirdub laenutamisõiguse ulatus teostega, mis on materiaalsel kandjal, millega koos neid laenutatakse. See tõlgendus välistaks digiraamatud, mida tavaliselt antakse kasutada allalaadimise teel, see tähendab ilma, et esineks seos materiaalse kandjaga.(15) Ma ei arva siiski, et selline tõlgendus oleks õige.
44. Minu arvates ei tohi samastada koopiat analüüsitud sätte tähenduses ainult teose materiaalse eksemplariga. Nimelt on koopia üksnes reprodutseerimistoimingu tulemus. Teos on olemas ainult originaalina ja selle koopiatena, mis on originaali reprodutseerimise tulemus. Kuigi üks traditsiooniline koopia – raamatu puhul paberil – on tingimata materiaalsel kandjal, on digitaalse koopiaga teisiti. Muu hulgas on huvitav märkida, et direktiivi 92/100 ettepaneku prantsuskeelne versioon ei kasuta sõna „koopia“, vaid ainult „reproduktsioon“.(16) Väide, et teose reprodutseerimine ei ole koopia tegemine, oleks vastuolus autoriõiguse loogikaga.
45. Ma ei arva enam, et see, et direktiivi 2006/115 prantsuskeelse versiooni artikli 2 lõike 1 punktis b kasutatakse sõna „objektide“ laenutamine, võiks olla vastuolus selle direktiivi tõlgendusega, mis hõlmab digiraamatute laenutamist. Esiteks ei nähtu sõna „objektid“ lisamine kõigist keeleversioonidest. Vastupidi, enamik piirdub sõnaga „laenutamine“.(17) Teisalt kasutatakse direktiivis 2006/115 sõna „objektid“, et tähistada kõiki laenutus‑ ja rendiõiguse objekte, mida on nimetatud selle artikli 3 lõikes 1.(18) Sellel terminil ei ole seega iseseisvat tähendust, erinevalt teoste puhul kasutatavatest sõnadest „originaal“ ja „koopiad“.
46. Kolmandaks tuleb märkida seoses Prantsusmaa valitsuse argumendiga, mille kohaselt mõiste „laenutamine“ kohaldamisala laiendamine digiraamatute laenutamisele on vastuolus erandite kitsa tõlgendamise põhimõttega, et siinkohal ei tõlgendata mitte erandit, vaid sätet, see tähendab direktiivi 2006/115 artikli 1 lõikes 1 sätestatud laenutamisõiguse kohaldamisala.
47. Seoses direktiivi 2006/115 artikli 6 lõikes 1 sätestatud erandiga tuleb veel meelde tuletada, et kuigi erandeid autoriõigusest tuleb tõlgendada kitsalt, peab see tõlgendus igal juhul võimaldama kaitsta kehtestatud erandi kasulikku mõju ja järgida selle eesmärki.(19) Mõiste „laenutamine“ liiga kitsas tõlgendamine kahjustab aga digiraamatute laenutamise korral viimati nimetatud erandi kasulikku mõju ja eesmärki.
48. Eespool esitatud põhjustel arvan, et mõiste „laenutamine“ tõlgendus, mis hõlmab digiraamatute laenutamist, ei ole vastuolus direktiivi 2006/115 eesmärgi ega sõnastusega.
– Ühtsus liidu õiguse autorõiguse süsteemis
49. Käesolevas kohtuasjas on NUV ning Saksamaa ja Prantsusmaa valitsus väitnud, et kui mõiste „laenutamine“ kohaldamisala direktiivi 2006/115 tähenduses laiendada digiraamatute laenutamisele, oleks see vastuolus teiste autoriõiguse valdkonnas kehtestatud liidu õigusaktidega, peamiselt direktiiviga 2001/29. Tegemist on esiteks terminoloogilise vastuoluga, sest mõni mõiste, näiteks „koopia“ ja „objekt“, on kasutusel sõnade tähenduses, mis on kokkusobimatud digitaalse laenutamise ideega. Teiseks on mõiste „laenutamine“ selline lai tõlgendus vastuolus direktiivi 2001/29 artiklis 3 sätestatud üldsusele edastamise õiguse ja üldsusele kättesaadavaks tegemise õigusega. Selle argumendi kohaselt kuulub digiraamatute laenutamine üldsusele kättesaadavaks tegemise õiguse kohaldamisalasse, milles ei tunta direktiivi 2006/115 artikli 6 lõikes 1 sätestatud erandiga analoogilist erandit. Järelikult rikuks digitaalse laenutamise sisaldumine direktiivis 2006/115 ja selle erandi kohaldamine direktiivi 2001/29 artiklit 3.
50. Neist argumentidest esimese kohta pean märkima, et kui ideaalse terminoloogilise ühtsuse põhimõtet liidu autoriõiguses tuleks kohaldada tingimusteta, tuleks niisiis omaks võtta mõne mõiste määratlus, näiteks „koopia“, „müük“ ja „levitamine“, mida Euroopa Kohus käsitles kohtuotsuses Usedsoft(20). See kohtuotsus, mille tegi suurkoda ja milles käsitletakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/24/EÜ arvutiprogrammide õiguskaitse kohta(21), on nimelt kuni tänaseni ainus kohtuotsus, milles Euroopa Kohus on tõlgendanud teatavaid autoriõiguse mõisteid digitaalse keskkonna kontekstis.
51. Sätete alusel, milles kasutatakse sisuliselt sama terminoloogiat nagu direktiivis 2001/29(22), otsustas Euroopa Kohus, et internetist allalaadimise ese on teose koopia, käesoleval juhul arvutiprogramm,(23) ja et see allalaadimine, millega kaasneb tähtajatu kasutuslitsentsileping, on kõnealuse koopia müük, mis põhjustab selle koopia levitamise õiguse ammendumise.(24)
52. Rangelt kohaldatava terminoloogilise ühtsuse põhimõtte alusel tuleks nii direktiivis 2001/29 kui ka direktiivis 2006/115 kasutatud terminit „koopia“ mõista nii, et see hõlmab digitaalseid koopiaid ilma materiaalse andmekandjata. See sama põhimõte võimaldaks muu hulgas kergesti lahendada probleemi – mille üle on palju vaieldud õigusteoorias ja mis on olemas ka käesolevas kohtuasjas –, mis puudutab levitamisõiguse ammendumist pärast müüki allalaadimise teel. Kuna direktiivi 2001/29 artikli 4 lõige 2 on sõnastatud sisuliselt identselt direktiivi 2009/24 artikli 4 lõikega 2, tuleks seda seega põhimõtteliselt tõlgendada samuti identselt.
53. Seevastu juhul, kui asuda seisukohale, et samu termineid võib direktiivi 2001/29 puhul tõlgendada erinevalt tõlgendusest, mille Euroopa Kohus esitas kohtuotsuses Usedsoft direktiivi 2009/24 kohta, ei mõista ma, miks sama „terminoloogiline autonoomia“ ei võiks valitseda direktiivi 2001/29 ja direktiivi 2006/115 vahelises seoses.(25)
54. Ma lisan veel, et minu arvates ei muuda kohtuotsus Art & Allposters International(26) küsitavaks ega piira sugugi järeldusi, mis tulenevad kohtuotsusest Usedsoft. Esimene kohtuotsus käsitles nimelt teose vahetut kandmist keemilise menetluse abil, mitte digitaalselt, ühelt materiaalselt kandjalt (paber) teisele materiaalsele kandjale (lõuend). Sellega seoses otsustas Euroopa Kohus selles kohtuotsuses, et liidu seadusandja soovis levitamisõiguse sätestamisel anda autoritele kontrolli iga teost sisaldava käegakatsutava objekti esmamüügi üle(27) ja et materiaalse kandja asendamine toob kaasa uue (materiaalse) eseme loomise(28) ning et seega ei saanud olla küsimus nimetatud levitamisõiguse ammendumises.(29) Seevastu ükski asjaolu selles kohtuasjas ei puudutanud küsimust, kas selle õiguse ammendumine toimus pärast teose digitaalse koopia omandiõiguse üleminekut.
55. Piisab, kui märkida seoses eespool punktis 49 mainitud argumendiga, mis käsitleb üldsusele edastamise ja kättesaadavaks tegemise õigust, et direktiiv 92/100 eelneb direktiivile 2001/29 ja et viimati nimetatud direktiiv vastavalt selle põhjendusele 20 ja selle artikli 1 lõike 2 punktile b ei muuda – ega mõjuta mingil viisil – kehtivaid liidu õigusnorme, mis käsitlevad muu hulgas direktiivis 92/100 (kodifitseeritud direktiivis 2006/115) sätestatud laenutamisõigust. Viimati nimetatud direktiiv on seega direktiivi 2001/29 suhtes erinorm. Sama argument esitati muu hulgas kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Usedsoft, ja Euroopa Kohus vastas sellele analoogiliselt.(30) Digiraamatute laenutamise kvalifitseerimine „laenutamisena“ direktiivi 2006/115 tähenduses ei ole seega vastuolus direktiivi 2001/29 artikliga 3.
56. Veel on väidetud, et raamatute digitaalne laenutamine tähendab peale laenutamistoimingu otseses tähenduses ka reprodutseerimistoimingut nii raamatukogu kui ka kasutaja poolt, mis võib rikkuda autorite ainuõigust lubada või keelata direktiivi 2001/29 artiklis 2 sätestatud reprodutseerimist.
57. Raamatukogudepoolne reprodutseerimine on minu arvates siiski hõlmatud direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis c sätestatud erandiga reprodutseerimisõigusest koosmõjus Euroopa Kohtu otsusega Technische Universität Darmstadt.(31) See säte näeb ette erandi reprodutseerimisõigusest, kui kõne all on „konkreetsed reproduktsioonid, mida teevad avalikud raamatukogud […] ning mis ei ole […] ette nähtud majandusliku […] tulu saamiseks“. Eespool viidatud kohtuotsuses otsustas Euroopa Kohus, et seda erandit võib kohaldada selleks, et võimaldada raamatukogudel teha edastamistoiminguid üldsusele teise erandi alusel, mis on sätestatud direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 3 punktis n.(32) Analoogiliselt peab sama direktiivi artikli 5 lõike 2 punktis c sätestatud erand tegema võimalikuks lubada raamatukogudel kasutada direktiivi 2006/115 artikli 6 lõikes 1 sätestatud erandit laenutamisõigusest.
58. Kasutajapoolne reprodutseerimine oma arvutisse või mis tahes muusse digiraamatute lugemisseadmesse raamatukogust laenatud raamatu allalaadimisel on minu arvates hõlmatud direktiivi artikli 5 lõikes 1 sätestatud kohustusliku erandiga. See reprodutseerimine on nimelt ajutine, sest kasutaja seadmesse tehtud koopia kustutatakse või deaktiveeritakse automaatselt laenutamisperioodi lõpus. See on ka kõrvaltegevus ja moodustab lahutamatu osa allalaadimise tehnilisest protsessist. Selle ainus eesmärk on lõpuks võimaldada teose seaduslikku kasutamist, see tähendab kasutamist digitaalsel laenutamisel, ning sellel ei ole iseseisvat majanduslikku tähendust. Selline reprodutseerimine vastab seega tingimustele, mis on nimetatud direktiivi 2001/29 artikli 5 lõikes 1 ja mida on tõlgendanud Euroopa Kohus kohtupraktikas.(33)
59. Viimaseks esitati käesolevas kohtuasjas – eelkõige Prantsusmaa valitsuse poolt – argument, mille kohaselt materiaalsel kandjal olevate raamatute ja allalaadimisega levitatavate raamatute erinev kohtlemine käibemaksu seisukohast, mida lubas Euroopa Kohus kohtuotsustes komisjon vs. Prantsusmaa(34) ja komisjon vs. Luksemburg(35), tõendab, et need kaks raamatute liiki ei ole võrdväärsed. Ma pean samas esiteks märkima, et küsimus, mis tekib käesolevas kohtuasjas, ei ole see, kas paberraamatud ja digiraamatud on raamatutena võrreldavad, vaid see, kas raamatute digitaalne laenutamine on võrdväärne traditsiooniliste raamatute laenutamisega. Sellest seisukohast – nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktis 31 – on need kaks laenutamise liiki minu arvates võrdväärsed nende oluliste ja objektiivselt asjakohaste tunnuste poolest.
60. Teiseks tuleb märkida, et Euroopa Kohtu välja pakutud lahendus neis kahes kohtuotsuses põhineb liidu õigusnormide sõnastusel käibemaksu valdkonnas, mis pidades digitaalselt osutatud teenuseid teenusteks, ei võimalda kohaldada vähendatud käibemaksumäära raamatutele, millel ei ole materiaalset kandjat. Laenutamine, mis on seotud digiraamatu või paberraamatuga, on aga alati teenus. Viidatud eristust kohtupraktikas ei saa järelikult kohaldada.
61. See paber‑ ja digiraamatute eristamine tekitab muu hulgas maksustamise seisukohast tõsiseid küsimusi selle kohta, kas see on kooskõlas neutraalsuse põhimõttega, mis on võrdsuse põhimõtte väljendus maksuvaldkonnas.(36) Tuleb märkida, et komisjon avaldas hiljuti käibemaksu tegevuskava, milles nähakse otseselt ette, et digitaalsetele raamatutele ja väljaannetele kohaldatav käibemaksumäär viiakse vastavusse paberraamatutele kohaldatava käibemaksumääraga.(37) See lähenemisviis kinnitab komisjoni seisukohta, mis on esitatud ka käesolevas kohtuasjas ning mille kohaselt digiraamatud ja paberraamatud on sisuliselt võrdväärsed.
62. Ma järeldan eelnevast arutlusest, et mõiste „laenutamine“ tõlgendus direktiivi 2006/115 artikli 1 lõike 1 tähenduses, mis hõlmab digiraamatute laenutamist ja võimaldab seega kohaldada selle direktiivi artikli 6 lõikes 1 ette nähtud erandit laenutamisõigusest, ei ole sugugi vastuolus või inkoherentne liidu õigusnormide kogumiga autoriõiguse valdkonnas.
– Vastavus rahvusvahelistele kohustustele
63. Liit on paljude rahvusvaheliste konventsioonide – eelkõige Ülemaailmse Intellektuaalomandi Organisatsiooni (WIPO) autoriõiguse lepingu,(38) mis võeti vastu Genfis 20. detsembril 1996 – osapool autoriõiguse valdkonnas. Teisesed õigusaktid peavad olema seega kooskõlas – ja ka tõlgendatud kooskõlas – selle lepinguga.(39) Seega tuleb kontrollida, kas mõiste „laenutamine“ tõlgendus direktiivi 2006/115 artikli 1 lõike 1 tähenduses, mis hõlmab digiraamatute laenutamist, võib olla kooskõlas autoriõiguse lepinguga.
64. See leping ei sisalda laenutamisõigust käsitlevaid sätteid. Kõige rohkem käsitletakse lepingu artiklis 7 rentimisõigust, see tähendab arvutiprogrammide, kinematograafiateoste ja fonogrammile salvestatud teoste rentimist tasu eest.(40) Laenutamist üldsusele ega digiraamatuid selles sättes ei käsitleta.
65. Kui laenutamine, vähemalt digiraamatute laenutamine on autoriõiguse lepinguga hõlmatud, on see nii seetõttu, et tegemist on lepingu artiklis 8(41) sätestatud üldsusele edastamise õiguse kasutamise konkreetse liigiga. See õigus on põhimõtteliselt üle võetud liidu õigusesse direktiivi 2001/29 artikliga 3. Direktiiv 2006/115 on siiski erinorm direktiivi 2001/29, sealhulgas selle artikli 3 suhtes.(42)
66. Autoriõiguse lepingu artikli 10 lõikes 1 sätestatakse lepinguosalistele võimalus näha selle lepinguga sätestatud õiguste piiramisi või erandeid ette tingimusel, et tegemist on „teatavate[…] erijuhtude[ga], mis ei ole vastuolus teoste tavapärase kasutamisega ega piira põhjendamatult autori õigustatud huve“. Neid tingimusi nimetatakse tavaliselt „kolmeastmeliseks kontrolliks“. Direktiivi 2006/115 artikli 6 lõikes 1 sätestatud üldsusele laenutamise erand täidab minu arvates need kolm tingimust digiraamatute laenutamise puhul.
67. Seoses tingimusega, mille kohaselt erand puudutab teatavaid erijuhtusid, tuleb esiteks märkida, et erand üldsusele laenutamiseks on piiratud kahes punktis. Teiseks ei puuduta see kõiki üldsusele edastamise liike, vaid ainult ühte konkreetset liiki, milleks on laenutamine, see tähendab piiratud ajaks kättesaadavaks tegemine. Teisalt saavad seda erandit kasutada ainult üldsusele avatud asutused (raamatukogud), kes ei saa oma laenutamistegevusest tulu. Üldsusele laenutamise erand järgib muu hulgas õiguspärast eesmärki üldsuse huvides, mis on üldistavalt väljendudes üldine kultuuri kättesaadavus.
68. Teiseks, seoses tingimusega, mille kohaselt ei tohi see olla vastuolus teoste tavapärase kasutamisega, väitis eelkõige NUV oma kirjalikes seisukohtades,(43) et erinevalt paberraamatute traditsioonilisest laenutamisest on digiraamatute laenutamine allalaadimise teel ligilähedane nende raamatute tavalistele levitamisliikidele, millega rikutakse autorite õiguste tavapärast kasutamist, sest see asendab liiga lihtsalt raamatu ostmist. See tuleneb põhimõtteliselt sellest, et digitaalne laenutamine ei eelda kasutaja füüsilist minekut raamatukogusse, sarnanedes seega internetist ostmisega, ja et raamatukogust laenutatud digiraamat, kuna see ei halvene kasutamisega, on identne ostetud raamatuga, ehk see on alati „uus“. Lisaks suurendab digiraamatute reprodutseerimise võimalus ilma kvaliteedi languseta ohtu, et kasutamine läheb kaugemale sellest, mis on lubatud laenutamise puhul.
69. Neis argumentides ei võeta siiski arvesse muid digiraamatute laenutamise tunnusjooni, mis eristavad laenutamist ostmisest. Esiteks on see laenutamine ajaliselt piiratud, järelikult võimaldab see tutvuda ainult raamatu sisuga ilma sellest koopiat säilitamata. Kuna selle laenutamise võimalused on piiratud raamatukogul olevate eksemplaride arvuga (või digitaalsete koopiatega), ei ole kasutaja järelikult kindel, kas ta saab laenutada konkreetset digiraamatut soovitud ajal. Lõpetuseks tõendavad paljud uuringud, et raamatute – traditsiooniliste või digitaalsete – laenutamine ei vähenda müügimahtusid, vaid võimaldab vastupidi seda suurendada, arendades lugemisharjumust.(44)
70. Ainult see, et mõni digiraamatutega kaupleja on arendanud kaubandusmudeleid, mis on ligilähedased elektroonilisele rentimisele, ei saa üksi takistada üldsusele laenutamiseks sätestatud erandi kohaldamist digiraamatutele. See erand järgib nimelt avaliku huvi õiguspärast eesmärki, mis ei saa olla piiratud valdkondadega, mis jäävad majandustegevusest väljapoole. Teisisõnu võib iga laenutamistegevuse välja tõrjuda rentimine, olgu siis tegemist materiaalsete või mittemateriaalsete kaupadega, nii et kõnealune erand kaotab igasuguse kasuliku mõju.
71. Seevastu see, et kirjastajad ja vahendajad pakuvad digitaalse laenutamise litsentse raamatukogudele või töötavad välja oma rendimudeleid, mida peetakse piiratud ajaks kasutada andmiseks, tõendab, et digitaalne laenutamine niisugusena ei kahjusta autorite õiguste kasutamist, erinevalt sellest, mida mõnikord väidetakse.
72. Digiraamatute laenutamisega seotud ohtude kohta tuleb märkida, et tänapäeval üldiselt kasutatavad tehnilised kaitsemeetmed, nagu koopia automaatne deaktiveerimine pärast laenutusperioodi lõppemist, printimise keelamine või lisakoopiate tegemise blokeerimine, võimaldavad neid ohtusid oluliselt vähendada.
73. Igal juhul tuleb lõpuks liikmesriikidel, kui nad soovivad kehtestada erandit digiraamatute üldsusele laenutamiseks, näha ette selle erandi kohaldamise tingimused nii, et see laenutusliik oleks tegelikult traditsioonilise laenutamise funktsionaalne ekvivalent ja et see ei kahjustaks autorite õiguste tavapärast kasutamist. Lahendused nagu one-copy-one-user, mis on kõne all põhikohtuasjas, või tehniliste kaitsemeetmete kohustuslik kasutamine võimaldavad selle tulemuse saavutada.
74. Viimaks kolmandaks ei tohi erand viimase tingimuse kohaselt põhjendamatult kahjustada autorite õiguspäraseid huve. Need huvid, mis on seotud autori varaliste õiguste kasutamisega, on põhimõtteliselt majanduslikud. Keskkonnas, mida reguleerivad ainult turuseadused, sõltub autorite võime oma huve kaitsta eelkõige läbirääkimispositsioonist kirjastajate suhtes. Mõni neist suudab kindlasti saada rahuldavaid tingimusi, kuid teised mitte, nagu tõendab Lira ja Pictorighti seisukoht käesolevas asjas. Direktiivi artikli 6 lõikes 1 kehtestatakse aga juhul, kui nähakse ette erand üldsusele laenutamiseks, tasu autoritele. Kuna see tasu ei sõltu autori ja kirjastaja vahelisest läbirääkimisest, ei võimalda see üksnes säilitada autori õiguspäraseid huve, vaid võib neile olla isegi kasulikum.
75. Autoriõiguse lepingu artikliga 8 koosmõjus sama lepingu artikliga 10 ei ole seega minu arvates vastuolus see, kui mõistet „laenutamine“ direktiivi 2006/115 artikli 1 lõike 1 tähenduses tõlgendatakse nii, et see hõlmab digiraamatute laenutamist.
76. Veel võib vastu väita, et direktiivi 2006/115 termineid „originaal“ ja „koopia“ tuleb mõista samamoodi nagu autoriõiguse lepingu artiklites 6 ja 7 kasutatud analoogilisi termineid „originaal“ ja „koopia“. Sellele lepingule lisatud neid kahte artiklit käsitleva ühisdeklaratsiooni kohaselt „tähendavad [need viimati nimetatud terminid] üksnes salvestatud koopiaid, mida võib levitada materiaalsete esemetena“.(45) See välistaks seega direktiivis 2006/115 sätestatud digiraamatute laenutamise mõistest „originaalide ja koopiate laenutamise“.
77. Need autoriõiguse lepingu sätted käsitlevad siiski õigust teose levitamisele (artikkel 6) ja muude esemete kui raamatute rentimisõigust (artikkel 7). Ma ei arva seega, et selle ühisdeklaratsiooniga, mida kohaldatakse analoogia alusel direktiivile 2006/115, oleks vastuolus, et neid analoogilisi termineid tõlgendatakse teistmoodi ühe kasutusliigi puhul, mis kuulub selle lepingu artikli 8 kohaldamisalasse.
78. Kuigi Euroopa Kohus on muu hulgas otsustanud oma kohtuotsuses Usedsoft(46) seoses arvutiprogrammide levitamisõigusega, mis kuulub selgelt kõnealuse ühisdeklaratsiooni kohaldamisalasse, et levitamisõigust ja selle ammendumise põhimõtet kohaldatakse ka müügile allalaadimise teel, võib sama kehtida veelgi enam laenutamise puhul, mis ei kuulu levitamisõiguse ega rentimisõiguse kohaldamisalasse.
Ettepanek esimese eelotsuse küsimuse kohta
79. Eespool esitatud arutelu kohta võib teha alljärgneva kokkuvõtte. Digiraamatute laenutamine avalike raamatukogude poolt ei ole tuleviku projekt ja veel vähem soovmõtlemine. Otse vastupidi: see on tegelikult eksisteeriv nähtus. Kuna liikmesriikides tõlgendatakse mõistet „laenutamisõigus“ valdavalt kitsalt, on see nähtus täielikult allutatud turuseadustele erinevalt traditsioonilisest laenutamisest, mille suhtes kohaldatakse raamatukogudele soodsaid sätteid. Seetõttu arvan, et olemasolevas õigusraamistikus on vajalik kohandatud tõlgendus, mis võimaldaks raamatukogudel kohaldada samu soodsaid tingimusi kaasaegses digitaalses keskkonnas. Selline tõlgendus ei ole vajalik ainult avalikes huvides teaduse ja kultuuri kättesaadavuse jaoks, vaid ka autorite huvides. Samal ajal ei oleks see sugugi vastuolus kehtivate õigusaktide sõnastuse ega ülesehitusega. Vastupidi, ainult selline tõlgendus võimaldaks neil täielikult täita oma ülesannet, mille seadusandja on neile määranud, see tähendab ülesannet kohandada autoriõigust infoühiskonna tegelikkusele.
80. Seetõttu teen ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et direktiivi 2006/115 artikli 1 lõiget 1 koosmõjus selle direktiivi artikli 2 lõike 1 punktiga b tuleb tõlgendada nii, et selle artikliga sätestatud laenutamisõiguse kohaldamisalasse kuulub digiraamatute piiratud ajaks üldsusele kättesaadavaks tegemine raamatukogude poolt. Liikmesriigid, kes soovivad kehtestada digiraamatute laenutamiseks erandi, mis on ette nähtud selle sama direktiivi artiklis 6, peavad tagama, et selle laenutamise tingimused ei oleks vastuolus teose tavapärase kasutamisega ega kahjustaks põhjendamatult autorite õiguspäraseid huve.
Teine kuni neljas eelotsuse küsimus
81. Teine kuni neljas eelotsuse küsimus, mida tuleb minu arvates koos analüüsida, käsitlevad võimalikke nõudeid raamatukogu poolt laenutatud koopia päritolule, mida liikmesriigi seadusandjal oleks õigus kehtestada, kui ta sätestab direktiivi 2006/115 artikli 6 lõikes 1 sätestatud erandi digiraamatute laenutamiseks. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada, kas seda sätet tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi seadusandjal on lubatud nõuda, et raamatukogu poolt laenutatud digiraamatu koopia on selle koopia esmamüügi või omandiõiguse muul viisil esmakordse üleminekuga liidus õiguste omaja poolt või tema nõusolekul direktiivi 2001/29 artikli 4 lõike 2 tähenduses turule viidud. Jaatava vastuse korral soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas digiraamatu üldsusele kättesaadavaks tegemine on see esmamüük või omandiõiguse muul viisil esmakordne üleminek. Seevastu eitava vastuse korral küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult võimaluse kohta kehtestada muid nõudeid, näiteks nõuet, et laenutamisesemeks olev koopia pärineb seaduslikust allikast.
82. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu enda kinnituse kohaselt, mis sisaldub eelotsusetaotluses, on need küsimused seotud Madalmaades kehtivate õigusnormide sõnastusega, mis näevad sellise nõude ette paberraamatute üldsusele laenutamise tarbeks kehtestatud erandi korral. Viidates direktiivi 2001/29 artikli 4 lõikele 2, esitas eelotsusetaotluse esitanud kohus seega levitamisõiguse lõppemise küsimuse käesolevas kohtuasjas. Ma arvan siiski, et sellel lõppemise mehhanismil puudub seos laenutamisõigusega, mis on käsitletav probleemistik käesolevas kohtuasjas.
83. Laenutamisõigus niisugusena, nagu seda mõistetakse direktiivis 2006/115, ei sõltu nimelt sugugi levitamisõiguse lõppemisest. Selle direktiivi artikli 1 lõike 2 kohaselt ei ammendu esiteks laenutamis‑ ja rentimisõigused levitamisõiguse ammendumisega. Teisisõnu ei piisa teose ühe koopia ostmisest, et seda saaks vabalt laenutada ja rentida. Veel eraldi tuleb omandada selle koopia laenutamis‑ või rentimisõigus kas õiguste omaniku nõusolekuga lepingu alusel või erandi alusel üldsusele laenutamiseks, mis on sätestatud direktiivi 2006/115 artiklis 6, kui see on liikmesriigi õigusesse üle võetud.
84. Teisalt ei ole teose laenutamis‑ ja rentimisõiguse omandamise tingimuseks direktiivis 2006/115 sugugi levitamisõiguse lõppemine. Õigus laenutada või rentida võib puudutada näiteks teoseid, mis ei ole mõeldud avaldamiseks, nagu käsikirjad, doktoritööd jne.
85. Kui laenutamis‑ või rentimisõiguse omandamine on lubatud autori nõusolekul, võib eeldada, et tema huvid on piisavalt kaitstud. Seevastu siis, kui laenutamisõigus tuleneb erandist, võib selle kohaldamine teostele, mis ei ole mõeldud avaldamiseks, kahjustada autorite õiguspäraseid huve, mis muu hulgas ei ole ainult varalised huvid. Seetõttu tundub mulle õigustatud, et liikmesriigid võivad nõuda seoses direktiivi 2006/115 artikli 6 lõikes 1 sätestatud erandiga, et laenutamisesemeks olevad digiraamatud oleksid eelnevalt õiguste omaniku poolt või tema nõusolekuga üldsusele kättesaadavaks tehtud. Loomulikult ei tohi see piirang olla sõnastatud nii, et piiratakse erandi ulatust, sealhulgas formaati, milles teoseid tohib laenutada.
86. Koopia seadusliku allika küsimuse kohta on Euroopa Kohus juba otsustanud seoses direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud isiklikuks tarbeks tehtud koopia erandiga, et see erand ei kohusta autoriõiguse omajaid leppima oma õiguste rikkumistega, mis võivad kaasneda isiklikuks tarbeks koopiate tegemisega. Seega tuleb seda sätet tõlgendada nii, et sellega ei ole hõlmatud ebaseaduslikust allikast isiklikuks tarbeks tehtud koopiad.(47)
87. Sama tõlgendus peab minu arvates kehtima analoogia alusel direktiivi 2006/115 artikli 6 lõikes 1 sätestatud erandi korral laenutamisõigusest seoses digiraamatutega. See on nii seda enam, et seda erandit kasutavad asutused, kellest enamik on avalikud asutused, kellelt nõutakse erilist tähelepanu seaduse täitmisel. Mulle ei tundu, et see punkt eeldaks pikemat käsitlust.
88. Seega teen ettepaneku vastata teisele kuni neljandale küsimusele, et direktiivi 2006/115 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriik, kes kehtestab selles sättes ette nähtud erandi, nõuab, et selle erandi alusel laenutamisesemeks olevad digiraamatud oleksid eelnevalt üldsusele kättesaadavaks tehtud õiguste omaniku poolt või tema nõusolekuga, tingimusel et see piirang ei ole sõnastatud erandi ulatust piiravalt. Sama sätet tuleb tõlgendada nii, et sellega on hõlmatud ainult digiraamatud, mis pärinevad seaduslikest allikatest.
Ettepanek
89. Eelnevat arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Rechtbank Den Haagi (Haagi kohus) esitatud küsimustele alljärgnevalt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/115/EÜ rentimis‑ ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas artikli 1 lõiget 1 koosmõjus selle direktiivi artikli 2 lõike 1 punktiga b tuleb tõlgendada nii, et selle artikliga sätestatud laenutamisõiguse kohaldamisalasse kuulub digiraamatute piiratud ajaks üldsusele kättesaadavaks tegemine raamatukogude poolt. Liikmesriigid, kes soovivad kehtestada digiraamatute laenutamiseks erandi, mis on ette nähtud selle sama direktiivi artiklis 6, peavad tagama, et selle laenutamise tingimused ei oleks vastuolus teose tavapärase kasutamisega ega kahjustaks põhjendamatult autorite õiguspäraseid huve.
2. Direktiivi 2006/115 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriik, kes kehtestab selles sättes ette nähtud erandi, nõuab, et selle erandi alusel laenutamisesemeks olevad digiraamatud oleksid eelnevalt üldsusele kättesaadavaks tehtud õiguste omaniku poolt või tema nõusolekuga, tingimusel et see piirang ei ole sõnastatud erandi ulatust piiravalt. Sama sätet tuleb tõlgendada nii, et sellega on hõlmatud ainult digiraamatud, mis pärinevad seaduslikest allikatest.