ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)
9. september 2010(*)
Dumping – Eelkõige Indiast pärit terastrosside ja ‑kaablite import – Hinnakohustuse rikkumine – Proportsionaalsuse põhimõte – Määruse (EÜ) nr 384/96 artikli 8 lõiked 1, 7 ja 9 (nüüd määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 8 lõiked 1, 7 ja 9)
Kohtuasjas T‑119/06,
Usha Martin Ltd, asukoht Kolkata (India), esindajad: advokaat K. Adamantopoulos, solicitor J. Branton, advokaat V. Akritidis ja advokaat Y. Melin,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: J.‑P. Hix ja G. Berrisch, keda abistas advokaat B. Driessen,
ja
Euroopa Komisjon, esindajad: P. Stancanelli ja T. Scharf,
kostjad,
mille ese on nõue tühistada esiteks komisjoni 22. detsembri 2005. aasta otsus 2006/38/EÜ, millega muudetakse otsust 1999/572/EÜ, millega kiidetakse heaks kohustused, mida on pakutud seoses muu hulgas Indiast pärit terastrosside importi käsitleva dumpinguvastase menetlusega (ELT 2006, L 22, lk 54), ning teiseks nõukogu 23. jaanuari 2006. aasta määrus (EÜ) nr 121/2006, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1858/2005, millega kehtestatakse muu hulgas Indiast pärit terastrosside ja ‑kaablite impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks (ELT L 22, lk 1),
ÜLDKOHUS (viies koda),
koosseisus: koja esimees M. Vilaras, kohtunikud M. Prek ja V. M. Ciucă (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik K. Pocheć,
arvestades kirjalikus menetluses ja 25. märtsi 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1 Peamised dumpinguvastased õigusnormid sisalduvad nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruses (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45), mida on muudetud (edaspidi „alusmäärus”; asendatud nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT L 343, lk 51; parandus ELT 2010, L 7, lk 22)). Alusmääruse artikli 8 lõiked 1, 7 ja 9 (nüüd määruse nr 1225/2009 artikli 8 lõiked 1, 7 ja 9) sätestavad:
„1. Kui on tehtud esialgne kinnitav otsus dumpingu ja kahju olemasolu kohta, võib komisjon heaks kiita eksportija rahuldavad vabatahtlikud kohustused revideerida hindu või lõpetada dumpinguhindadega eksport, kui komisjon on pärast erikonsulteerimist nõuandekomiteega veendunud, et sellega on dumpingu kahjulik mõju kõrvaldatud. Sellisel juhul ei kohaldata nende kohustuste kehtimise ajal komisjoni artikli 7 lõike 1 kohaselt kehtestatud ajutisi tollimakse või vastavalt olukorrale nõukogu artikli 9 lõike 4 kohaselt kehtestatud lõplikke tollimakse nende äriühingute toodetud asjaomase toote impordi suhtes, mida nimetatakse komisjoni otsuses kohustuste heakskiitmise kohta ja selle hilisemates muudatustes. Selliste kohustuste alusel toimuv hinnatõus ei tohi olla suurem, kui dumpingumarginaali kõrvaldamiseks vaja, ning see peaks olema dumpingumarginaalist väiksem, kui sellest piisab ühenduse tootmisharule tekitatava kahju kõrvaldamiseks.
[...]
7. Komisjon võib nõuda igalt eksportijalt, kelle kohustus on aktsepteeritud, kohustuste täitmise kohta korrapärast teabe esitamist ning luba asjakohaseid andmeid kontrollida. Nende nõuete täitmatajätmist peetakse kohustuse rikkumiseks.
[...]
9. Kui kohustuse võtnud osapool rikub kohustust või taganeb sellest või komisjon tühistab kohustuse heakskiitmise, tühistatakse kohustusele antud heakskiit pärast konsulteerimist komisjoni otsusega või vajaduse korral komisjoni määrusega ning hakatakse automaatselt kohaldama komisjoni artikli 7 kohaselt kehtestatud ajutisi tollimakse või vastavalt vajadusele nõukogu artikli 9 lõike 4 kohaselt kehtestatud lõplikke tollimakse, kui asjaomasele eksportijale on antud võimalus anda selgitusi, välja arvatud juhul, kui ta ise on kohustusest taganenud.
Huvitatud isik või liikmesriik võib esitada teavet, mis sisaldab prima facie tõendeid kohustuse rikkumise kohta. Järgnev hindamine selle kohta, kas kohustuse rikkumine on esinenud, viiakse lõpule tavaliselt kuue kuu jooksul, kuid igal juhul hiljemalt üheksa kuu jooksul alates nõuetekohaselt põhjendatud taotluse esitamisest. Komisjon võib kohustuste jälgimisel taotleda abi liikmesriikide pädevatelt asutustelt.”
Põhikohtuasja asjaolud
2 Usha Martin Ltd on hageja, kes on India õiguse alusel asutatud äriühing, kes toodab terastrosse ja ekspordib neid eelkõige Euroopa Liitu. Hageja ja äriühing Wolf asutasid ühise ettevõtte Brunton Wolf Wire & Ropes, mis asub Dubais (Araabia Ühendemiraadid). Brunton Wolf Wire & Ropes toodab samuti terastrosse, mida ta ekspordib liitu.
3 Euroopa Liidu Nõukogu andis 12. augustil 1999. aastal määruse (EMÜ) nr 1796/1999, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist, Ungarist, Indiast, Mehhikost, Poolast, Lõuna‑Aafrikast ja Ukrainast pärit terastrosside impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks, nõutakse lõplikult sisse nende suhtes kehtestatud ajutine tollimaks ning lõpetatakse Korea Vabariigist pärit importi käsitlev dumpinguvastane menetlus (EÜT L 217, lk 1; ELT eriväljaanne 11/32, lk 106).
4 Määrus nr 1796/1999 käsitleb kõiki terasest, kuid mitte roostevabast terasest trosse, sealhulgas mittehargnevaid trosse, mille ristlõike maksimaalne läbimõõt on vähemalt 3 mm. Et kõikide terastrosside füüsikalised ja tehnilised omadused ning kasutusala on ühesugused, isegi kui tootevaliku ülemise ja alumise otsa toodete vahel leidub erinevusi, ja et külgnevad rühmad omavahel konkureerivad, otsustati, et kõik ühe tootevaliku tooted moodustavad üheainsa toote ja seepärast loeti kõik terastrossid üheks tooteks.
5 Hageja individuaalseks dumpinguvastase tollimaksu määraks määruse nr 1796/1999 põhjenduse 86 ning selle artikli 1 lõike 2 järgi oli 23,8%. Vastavalt määruse nr 1796/1999 artiklile 2 ei kohalda kõne all olevat dumpinguvastast maksu need äriühingud, kelle pakutud hinnakohustused on Euroopa Komisjon heaks kiitnud, sealhulgas hageja, eksporditud teraskaabli suhtes.
6 Vastavalt alusmääruse artikli 8 lõikele 1 pakutud hinnakohustustega kohustus hageja eelkõige pidama kinni madalaimatest müügihindadest, mis olid dumpingu kahjustava mõju kõrvaldamise eesmärgi tagamiseks teraskaabli liitu eksportimisel kindlaks määratud.
7 Hageja võttis endale samuti kohustuse, et iga kõne all oleva toote müügiga kaasneks hinnakohustusele vastav arve, st kinnitusarve (edaspidi „kinnitusarve”), mis sisaldab hinnakohustuse VI lisas loetletud üksikasju (hinnakohustuse punkt 4.1). Hinnakohustuse punkti 4.2 alusel kohustus hageja kinnitusarveid „hinnakohustusega hõlmamata toodetele” mitte väljastama. Hinnakohustuse punkti 4.3 kohaselt on hageja „teadlik asjaolust, et juhul, kui nähtub, et ta on väljastanud kinnitusarved, mis ei ole kooskõlas [nimetatud] hinnakohustuse tingimustega, on komisjonil õigus otsustada, et [hageja] poolt kõne all olevate kinnitusarvete kohta esitatud vastavusdeklaratsioon on kehtetu ja teavitada selle tagajärjel liikmesriikide pädevaid tolliasutusi ning seda ilma, et see piiraks ühenduse institutsioonide pädevust võtta kõiki [nimetatud] hinnakohustuse [punktis] 8 sätestatud meetmeid”.
8 Lisaks on hagejal kohustus teatada komisjonile üksikasjalike kvartaliaruannete teel, mis vastavad nõutavatele tehnilistele kirjeldustele, kõikidest tema teraskaabli müügitehingutest liidus, sealhulgas nendest teraskaablitest, mis ei ole hinnakohustusega hõlmatud, ning teha komisjoniga koostööd, edastades talle kogu teabe, mille komisjon leiab hinnakohustusest kinnipidamise tagamiseks vajaliku olevat (hinnakohustuse punkt 5 ning II, III, IV ja V lisa).
9 Lisaks on hagejal hinnakohustuse punkti 6 alusel kohustus mitte hoida kõrvale hinnakohustusest, muu hulgas mitte sõlmida liidus klientidega otseseid või kaudseid kompenseerivaid kokkuleppeid.
10 Lõpuks sätestab hinnakohustuse punkt 8 „Rikkumised või tühistamised”:
„[Hageja] on teadlik asjaolust, et ilma et see piiraks [punkti] 8.3:
– käsitatakse käesoleva hinnakohustuse järgimata jätmist või komisjoniga nimetatud hinnakohustuse järelevalve osas koostööst hoidumist hinnakohustuse rikkumisena; see hõlmab [punkti] 5 alusel nõutavate aruannete esitamata jätmist, välja arvatud vääramatu jõu korral;
– juhul, kui komisjonil on alust arvata, et hinnakohustust on rikutud, on tal […] õigus alusmääruse artikli 8 lõiget 10 kohaldades kohe kehtestada parima kättesaadava teabe põhjal ajutine dumpinguvastane tollimaks;
– alusmääruse artikli 8 lõiget 9 kohaldades võib juhul, kui hinnakohustust on rikutud või komisjon […] on selle heakskiitmise tühistanud või [hageja] on sellest taganenud, kehtestada uurimise käigus, mis viis hinnakohustuse lõpetamiseni, tuvastatud asjaolude põhjal lõpliku dumpinguvastase tollimaksu tingimusel, et [hagejale] on antud võimalus anda selgitusi, välja arvatud juhul, kui ta ise on kohustusest taganenud.”
11 Hinnakohustuse punkti 1 kolmanda taande kohaselt kohaldatakse hinnakohustuse sätteid ja tingimusi mitte ainult hageja suhtes, vaid kõigi viimasega seotud äriühingute suhtes kogu maailmas.
12 13. augusti 1999. aasta otsusega 1999/572/EÜ, millega kiidetakse heaks kohustused, mida on pakutud seoses Hiina Rahvavabariigist, Ungarist, Indiast, Korea Vabariigist, Mehhikost, Poolast, Lõuna‑Aafrikast ja Ukrainast pärit terastrosside importi käsitleva dumpinguvastase menetlusega (EÜT L 217, lk 63; ELT eriväljaanne 11/32, lk 119), nõustus komisjon muu hulgas hageja pakutud hinnakohustusega.
13 Komisjon külastas jaanuaris ja veebruaris 2005 vastavalt hinnakohustuse punktidele 5.1 ja 5.4 teostatava uurimise raames, mille eesmärk oli kontrollida hinnakohustuse järgimist, hageja ruume Indias ja Araabia Ühendemiraatides.
14 Komisjon teatas oma 12. mai 2005. aasta kirjaga hagejale, et ta leidis pärast uurimist, et hageja on kolmel korral hinnakohustust rikkunud ning komisjon kavatseb hinnakohustuse heakskiitmise tühistada.
15 Hageja esitas oma 20. mai, 29. augusti ja 6. septembri 2005. aasta kirjadega komisjonipoolse hinnakohustuse rikkumise tuvastamise ja kavatsetava tühistamise kohta oma märkused.
16 Nõukogu võttis 8. novembril 2005. aastal vastu määruse (EÜ) nr 1858/2005, millega pärast aegumise läbivaatamist vastavalt alusmääruse artikli 11 lõikele 2 kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks Hiina Rahvavabariigist, Indiast, Lõuna‑Aafrikast ja Ukrainast pärit terastrosside ja ‑kaablite impordi suhtes (ELT L 299, lk 1). Nõukogu otsustas oma määrusega nr 1858/2005, et määrusega nr 1796/1999 kehtestatud dumpinguvastased meetmed eelkõige Indiast pärit toodete impordi suhtes tuleb täiendavalt viieks aastaks säilitada.
17 Komisjon otsustas oma 22. detsembri 2005. aasta otsusega 2006/38/EÜ, millega muudetakse otsust 1999/572, millega kiidetakse heaks kohustused, mida on pakutud seoses muu hulgas Indiast pärit terastrosside importi käsitleva dumpinguvastase menetlusega (ELT 2006, L 22, lk 54; edaspidi „vaidlustatud otsus”) tühistada hageja poolt seoses terastrosside impordiga pakutud hinnakohustuse heakskiit ja seega muuta otsust 1999/572 selle kohustuse heakskiitmise kohta. Samal ajal, 23. detsembril 2005. aastal esitas komisjon nõukogule ettepaneku hinnakohustuse heakskiidu tühistamiseks ja hageja suhtes lõpliku dumpinguvastase tollimaksu kehtestamiseks (dokument KOM(2005) 541 lõplik).
18 Vaidlustatud otsuses tuvastas komisjon kolm hinnakohustuse rikkumist. Esiteks nähtus hageja raamatupidamisdokumentide kontrollimisest, et hinnakohustusega hõlmamata asjaomase toote märkimisväärsed kogused ei olnud vastupidi sellele, mis on sätestatud hinnakohustuse punktis 5.2 ja IV lisa esimeses lõigus, komisjonile esitatud kvartaalsetes müügiaruannetes kajastatud. Teiseks tuvastas komisjon, et hageja müüs kaupu oma sidusimportijatele Ühendkuningriigis ja Taanis hinnakohustuse punkte 4.2 ja 4.3 rikkudes ning märkis need kinnitusarvetele. Kolmandaks näitas Dubais Brunton Wolf Wire & Ropes ruumides läbi viidud kontrollkäik, et teatavaid terastrosse oli liitu eksporditud Araabia Ühendemiraatidest ja nende päritoluks oli deklareeritud Araabia Ühendemiraadid, kuigi tegelikult pärinesid tooted Indiast.
19 Seejärel võttis nõukogu 23. jaanuaril 2006. aastal vastu määruse (EÜ) nr 121/2006, millega muudetakse määrust nr 1858/2005, millega kehtestatakse muu hulgas Indiast pärit terastrosside ja ‑kaablite impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks (ELT L 22, lk 1; edaspidi „vaidlustatud määrus”). Vaidlustatud määruse artikli 1 kohaselt jäeti hageja välja nende äriühingute loetelust, kes on lõplikust dumpinguvastasest tollimaksust vabastatud. Selle tulemusel kehtib 23,8% suurune lõplik dumpinguvastane tollimaksu määr – mis kehtestati hageja suhtes määruse nr 1796/1999 artikli 1 lõike 2 alusel ja mille kehtivust pikendati määruse nr 1858/2005 artikli 1 lõikega 2 – niisuguse kauba impordi suhtes, mida hageja toodab ja mida eksporditakse liitu.
Menetlus ja poolte nõuded
20 Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. aprillil 2006.
21 Seoses Üldkohtu kodade koosseisu muutmisega kuulub ettekandja‑kohtunik viienda koja koosseisu, kellele käesolev asi on seetõttu määratud.
22 Ettekandja‑kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (viies koda) avada suulise menetluse. Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 25. märtsi 2010. aasta kohtuistungil.
23 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus teda puudutavas osas ja osas, milles tühistatakse heakskiit hinnakohustusele eelnevalt jõus olnud madalaimate müügihindade kohta;
– tühistada vaidlustatud määrus teda puudutavas ja vaidlustatud otsuse täitmisele pööramist puudutavas osas;
– mõista kohtukulud välja nõukogult ja komisjonilt.
24 Nõukogu palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
25 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
26 Hageja põhjendab oma hagi kahe väitega, millest esimene puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist ning teine õigusnormi rikkumist, põhjenduse puudulikkust ja võimu kuritarvitamist seoses kõne all olevate toodete päritoluga.
Esimene väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet
Poolte argumendid
27 Oma esimese väite raames väidab hageja sisuliselt, et proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt ei kujuta komisjoni poolt välja toodud kaks rikkumist, milleks on esiteks hinnakohustusega hõlmamata müügi kohta aruande esitamata jätmine ning teiseks kinnitusarvete kasutamine, endast olulisi hinnakohustuse rikkumisi, mis lubaksid komisjonil määrata hagejale nii raske karistuse nagu hinnakohustuse heakskiitmise tühistamine. Komisjon oleks võinud hagejale määrata kergema karistuse, nagu ettekirjutus asjaomast rikkumist tulevikus mitte korrata.
28 EÜ artikli 5 kohaselt ei tohi ükski ühenduse meede minna kaugemale sellest, mis on vajalik asutamislepingu eesmärkide saavutamiseks. Järelikult nõuab EÜ asutamislepingus sätestatud proportsionaalsuse põhimõte, et institutsioonide poolt kasutatavad meetmed peavad olema taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalsed. Lisaks näeb kohtupraktika ette, et proportsionaalsuse põhimõte kui õiguse üldpõhimõte nõuab, et institutsioonide õigusaktid ei läheks kaugemale sellest, mis on asjassepuutuvate õigusnormidega seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik ning juhul, kui on valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb reeglina valida kõige vähem koormav ning tekitatud ebasoodne olukord peab olema vastavuses seatud eesmärkidega.
29 Käesoleval juhul on hageja jaoks proportsionaalsuse põhimõtte järgimine seda olulisem, et komisjonil on juhul, kui ta otsustab alusmääruse artikli 8 alusel hinnakohustuse heakskiitmise tühistada, märkimisväärne kaalutlusõigus, mille kasutamisel tuleb proportsionaalsuse põhimõttest kinni pidada.
30 Sellega seoses on ilmne, et hinnakohustuse heakskiitmise tühistamine on range meede, mis mõjutab põhjalikult asjaomase äriühingu tegevust, ning selle puhul on tegemist ilmselgelt liiga range meetmega juhul, kui ei ole kindlaks tehtud ühtegi tõsist hinnakohustuse rikkumist.
31 Käesoleval juhul aga, mis puudutab esimest komisjoni poolt välja toodud rikkumist, ei saa vastu vaielda, et eksport, mille puhul jäeti kvartaliaruanded esitamata, ei kuulunud hinnakohustuse kohaldamisalasse. Järelikult ei põhjustanud see tegemata jätmine ühenduse tööstuse huvidele mingit kahju. Kuna hinnakohustuse eesmärk on anda eksportijale võimalik eelis, tagades samas ühenduse tööstuse minimaalne kaitse, siis ei saa kõne all olevat rikkumist käsitada olulise üleastumisena.
32 Sellega seoses väidab hageja eelkõige, et see, et rikutakse kohustust esitada aruanne hinnakohustusega hõlmamata müügi kohta, ei sea kahtluse alla hinnakohustuse põhieesmärgi järgimist, st minimaalsest impordihinnast kinnipidamist. Hageja on alati seda peamist kohustust täitnud. See kehtib seda enam, et kvartaliaruannetest saadav teave kõigi müükide kohta, olenemata sellest, kas nende suhtes kehtib hinnakohustus või mitte, viitab sellele, mille kohta antud ettevõtja kinnitab, et ta on seda eksportinud, mitte sellele, mida ta tegelikult on eksportinud. Kvartaliaruannetest tuleneval teabel on seega üksnes indikatiivne väärtus. Lisaks ei ohusta inimlik viga, mis seisneb lühikese aja jooksul hinnakohustusega hõlmamata müügi kohta aruande esitamata jätmises, „hinnakohustuse nõuetekohast toimimist”.
33 Hageja täpsustas kohtuistungil, et hinnakohustust kohaldati kuue aasta jooksul ning komisjon võttis oma uuringu puhul arvesse 24‑kuulist perioodi. Ka selle 24‑kuulise perioodi puhul tuvastas komisjon üksnes, et kvartaliaruandest puudusid tehingud mahuga umbes 150 tonni. Seetõttu tuvastati esimene rikkumine ainult ühe kvartali kohta kuue aasta jooksul.
34 Mis puudutab teist komisjoni poolt tuvastatud rikkumist, mis seisneb selles, et kinnitusarvetes sisaldus vääralt hinnakohustusega hõlmamata kõne all olevate toodete müük, siis leiab hageja, et ka see on väheoluline. Sellega seoses ei saa asjaolu, et võis esineda segadus, kas hinnakohustusega hõlmamata toodete kohta tuleb kinnitusarved esitada või mitte, seada kahtluse alla hinnakohustusest kinnipidamist.
35 Hageja väidab eelkõige, et kõne all olevad dumpinguvastased impordi tollimaksud olid täielikult tasutud ning tal ei olnud kavatsust nende maksmisest hoiduda. Kohtuistungil lisas hageja selle kohta, et ta edastas komisjonile 14. ja 30. märtsil 2005 kõne all olevate dumpinguvastaste tollimaksude tasumise tõendist kaks koopiat. Asjaolu osas, et need dumpinguvastased tollimaksud on tasutud, valitses menetlusosaliste vahel haldusmenetluse käigus üksmeel ning komisjon ja nõukogu vaidlustasid selle esimest korda oma vasturepliikides.
36 Seega on hageja seisukohal, et hinnakohustusest on selle põhiaspektides kinni peetud, kuna hinnakohustusega hõlmatud toodete puhul on järgitud minimaalset hinda ning kõigi toodete puhul, mis ei kuulu hinnakohustuse kohaldamisalasse, on dumpinguvastane tollimaks tasutud.
37 Hageja leiab, et komisjoni poolt tuvastatud rikkumised, mis puudutavad kvartaliaruandeid ja kinnitusarveid ning mille olemasolu ta tunnistab, kujutavad endast üksnes tehnilisi vähetähtsaid rikkumisi. Lisaks väidab hageja, et ta ei ole tunnistanud, et need rikkumised kujutavad endast olulisi rikkumisi ning lisab, et karistuse kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta rikkumise raskusastet.
38 Hageja on seega seisukohal, et inimliku administratiivse vea tõttu, mis on nii tähtsusetu nagu käesoleval juhul, ei ole nii raske meetme võtmine nagu hinnakohustuse heakskiitmise tühistamine koos kõigi sellega kaasnevate tagajärgedega proportsionaalne, vaid kujutab endast ilmselgelt liiga tugevat vastureaktsiooni, mis rikub proportsionaalsuse põhimõtet. Leebem meede oleks võimaldanud saavutada kõik määratletud eesmärgid.
39 Lisaks on hinnakohustuse heakskiitmise tühistamise ülemäärasus hageja sõnul vastuolus 1994. aasta üldise tolli‑ ja kaubanduslepingu VI artikli rakendamise lepingu (EÜT L 336, lk 103; ELT eriväljaanne 11/21, lk 189; edaspidi „dumpinguvastane leping”) artikliga 15, mis sätestab, et arenenud maad nagu need, mis moodustavad liidu, „peavad käesoleva lepingu alusel dumpinguvastaste meetmete rakendamise kaalumisel eriti arvesse võtma arengumaaliikmete eriolukorda”. Dumpinguvastase lepingu artikkel 15 tähendab, et eriti tuleb arvesse võtta arengumaaliikmetega sõlmitud hinnakohustusi. Ometi peaks see dumpinguvastase lepingu artiklist 15 tulenev kohustus hõlmama enamat kui hinnakohustuste sõlmimist, st ka nende hinnakohustuste jälgimist.
40 Komisjon välistas vaidlustatud otsuse põhjendustes 34 ja 35 vääralt dumpinguvastase lepingu artikli 15 kohaldatavuse, leides, et käesoleval juhul on tegemist äriühingute rahvusvahelise kontserniga. Äriühingu struktuur ei muuda mingil viisil asjaolu, et India on nimetatud sätte tähenduses arengumaa ning seda eelkõige seetõttu, et hageja tegevuskoht asub Indias, mille suhtes kohaldatakse dumpinguvastase lepingu artiklit 15.
41 Hageja väidab käesoleval juhul, et hinnakohustuse heakskiidu tühistamine kerge administratiivse vea tõttu läheb täiesti vastuollu dumpinguvastase lepingu artikli 15 mõttega. Hinnakohustuse teksti lugemisest piisab, mõistmaks, et selle igast pisimast detailist on raske kinni pidada. Hageja suudab küll aru saada, kuidas sisuline hinnakohustuse rikkumine võib kaasa tuua selle heakskiidu tühistamise, kuid ei mõista, kuidas üks lihtne administratiivne viga saab viia sama tagajärjeni. Võttes arvesse, et oluline hinnakohustuse rikkumine puudub ning hageja on mitme aasta jooksul tõendanud komisjonile pidevalt oma heas usus tegutsemist ning on alati võimaldanud enda suhtes inspektsioonide läbiviimist, ei arva hageja, et hinnakohustuse heakskiitmise tühistamine oleks põhjendatud. Sellises olukorras, kus komisjoni kaalutlusõiguse teostamine toob kaasa suure ohu arengumaa eksportijale, leiab hageja, et hinnakohustuse lõpetamine rikkumiste tõttu, mida ta peab vähetähtsaks, on ebaproportsionaalne.
42 Oma repliigis vaidles hageja vastu komisjoni ja nõukogu seisukohale, mille kohaselt kujutab esiteks iga mittevastavus hinnakohustuse sõnastusele endast piisavat põhjust hinnakohustuse heakskiitmise tühistamiseks ning teiseks ei eksisteeri rikkumiste raskusastmete eristamist. Kohtupraktika, millele institutsioonid selle teesi puhul tuginevad, käsitleb käesolevast juhust täiesti erinevaid asjaolusid. Hageja jaoks tekib esimese väite raames seevastu just küsimus, millise raskusastmega rikkumine õigustab hinnakohustuse heakskiitmise tühistamist.
43 Nõukogu ja komisjon vaidlevad hageja argumentidele vastu.
Üldkohtu hinnang
44 Tuleb meenutada, et EÜ artikli 5 kolmandas lõigus sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte alusel on ühenduse õigusnormide õiguspärasuse eelduseks tingimus, et võetavad meetmed on asjaomaste õigusnormide legitiimse eesmärgi saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale, kui on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik, ning juhul, kui on valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb reeglina valida kõige vähem koormav (Üldkohtu 5. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑162/94: NMB France jt vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑427, punkt 69; 29. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑87/98: International Potash Company vs. nõukogu, EKL 2000, lk II‑3179, punkt 39, ja 4. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑340/99: Arne Mathisen vs. nõukogu, EKL 2002, lk II‑2905, punkt 112).
45 Mis siiski puudutab sellist valdkonda nagu ühine kaubanduspoliitika, kus ühenduse seadusandjal on lai kaalutlusõigus, mis vastab temale asutamislepinguga antud poliitilistele ülesannetele, siis saab ettenähtud meetme õiguspärasust mõjutada üksnes see, kui niisugune meede on pädevate asutuste taotletavat eesmärki arvestades ilmselgelt sobimatu (vt eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus NMB France jt vs. komisjon, punktid 70 ja 71 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 See lai kaalutlusõigus, mis ühenduse seadusandjale selles valdkonnas on antud, vastab laiale kaalutlusõigusele, mida väljakujunenud kohtupraktika tunnustab ühenduse institutsioonide puhul, kui nad kehtestavad alusmääruseid kohaldades konkreetseid dumpinguvastase kaitse alaseid meetmeid (eespool punktis 44 viidatud Üldkohtu otsus NMB France jt vs. komisjon, punkt 72; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 4. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 191/82: Fediol vs. komisjon, EKL 1983, lk 2913, punkt 30, ja Üldkohtu 2. mai 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑163/94 ja T‑165/94: NTN Corporation ja Koyo Seiko vs. nõukogu, EKL 1995, lk II‑1381, punktid 70 ja 113).
47 Sellest tuleneb, et kohtulik kontroll dumpinguvastaste meetmete kaitse valdkonnas peab piirduma küsimusega, kas ühenduse seadusandja poolt kehtestatud meetmed on taotletavat eesmärki arvestades ilmselgelt sobimatud (eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus NMB France jt vs. komisjon, punkt 73, ja eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Arne Mathisen vs. nõukogu, punkt 115).
48 Käesoleval juhul on selge, et hageja ei täitnud kõne all olevat hinnakohustust kahel korral: rikkudes esiteks oma kohustust esitada hinnakohustusega hõlmamata toodete müügi kohta kvartaliaruanded (hinnakohustuse punkt 5.2 ja IV lisa esimene lõik) ning rikkudes teiseks oma kohustust hinnakohustusega hõlmamata toodete kohta kinnitusarvet mitte väljastada (hinnakohustuse punktid 4.1 ja 4.2).
49 Sellega seoses väidab hageja oma esimese väite raames sisuliselt, et need kaks komisjoni poolt välja toodud rikkumist ei kujuta endast olulist hinnakohustuse rikkumist, mis võimaldaks komisjonil määrata hagejale nii range karistuse kui hinnakohustuse heakskiitmise tühistamine. Proportsionaalsuse põhimõtte alusel oleks komisjon võinud hagejale määrata kergema karistuse, nagu ettekirjutus asjaomast rikkumist tulevikus mitte korrata, mida hageja komisjonile pealegi lubas.
50 Nende argumentidega ei saa nõustuda.
51 Nimelt tuleb esiteks meenutada, et alusmääruse artikli 8 lõigetest 7 ja 9 tuleneb, et iga rikkumine, mis on toime pandud hinnakohustuse täitmise või hinnakohustuse täitmise ja järelevalve puhul tehtava koostöökohustuse raames, on piisav selleks, et komisjon võiks hinnakohustuse heakskiitmise tühistada ja kehtestada hinnakohustuse võtmiseni viinud uurimise käigus tuvastatud asjaolude põhjal lõpliku dumpinguvastase tollimaksu tingimusel, et selle uurimise tulemusena tehti dumpingu ja kahju olemasolu lõplikult kindlaks ning et asjaomasele eksportijale anti võimalus anda selgitusi (vt selle kohta eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Arne Mathisen vs. nõukogu, punkt 118). Sellega seoses tuleb märkida, et hageja ei ole vaidlustanud, et käesoleval juhul on need tingimused täidetud.
52 Lisaks peab rõhutama, et kohtupraktika kohaselt on tühistamiseks piisav ainuüksi hinnakohustuse rikkumine (vt selle kohta Üldkohtu 30. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑51/96: Miwon vs. nõukogu, EKL 2000, lk II‑1841, punkt 52, ja eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Arne Mathisen vs. nõukogu, punkt 57).
53 Teiseks tuleb meenutada, et kui küsimuses, kas kehtestatud dumpinguvastase tollimaksu summad on võrreldes ühenduse tööstusele tekitatud kahjuga sobivad, on proportsionaalsuse põhimõte kohaldatav (vt selle kohta Euroopa Kohtu 1. aprilli 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑136/91: Findling Wälzlager, EKL 1993, lk I‑1793, punkt 13), siis küsimuses, kas nimetatud maksud ka tegelikult kehtestada, ei ole see kohaldatav (eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Arne Mathisen vs. nõukogu, punkt 121).
54 Niisiis toob hinnakohustuse heakskiitmise tühistamine kaasa hageja kõnealuse impordi maksustamise lõpliku dumpinguvastase tollimaksuga. Seega käesoleval juhul rakendas vaidlustatud määrus, mis muudab määrust nr 1858/2005, esiteks vaidlustatud otsusega kõnealuse hinnakohustuse tühistamise ning teiseks jättis hageja välja nende äriühingute loetelust, kes on lõplikust dumpinguvastasest tollimaksust vabastatud. Järelikult – ja vastavalt alusmääruse artikli 8 lõikele 9 – on 23,8% suurune lõplik dumpinguvastane tollimaksu määr, mis on kehtestatud hinnakohustuse võtmiseni viinud uurimise käigus kindlaks määratud asjaolude põhjal, hageja kõnealuse impordi suhtes kohaldatav ja vastab seega nende tollimaksude tegelikule kehtestamisele.
55 Sellest tuleneb, et hinnakohustuse heakskiitmise tühistamise õiguspärasust ei saa iseenesest tulenevalt proportsionaalsuse põhimõttest kahtluse alla seada (vt selle kohta eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Arne Mathisen vs. nõukogu, punkt 122).
56 Kõigist nendest kaalutlustest lähtudes tuleb esimene väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, tagasi lükata.
Teine väide, et on rikutud õigusnormi, et põhjendus on puudulik ja et seoses kõne all olevate toodete päritoluga on kuritarvitatud võimu
57 Mis puudutab teist väidet, siis hageja sõnul käsitleb see institutsioonide poolt tuvastatud kolmandat hinnakohustuse rikkumist seoses Dubais toodetud kauba päritoluga ning ei puuduta esimese väite raames ette heidetud rikkumisi. Esimese väite uurimisest aga nähtub, et komisjon sai ilma proportsionaalsuse põhimõtet rikkumata oma heakskiidu hinnakohustusele tühistada.
58 Kuna teine väide on tulemusetu, tuleb hagi järelikult jätta tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
59 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt nõukogu ja komisjoni nõuetele mõista välja hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (viies koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Usha Martin Ltd’lt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. septembril 2010 Luxembourgis.
Allkirjad