Kohtuasi T‑466/20
LF
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (neljas koda) 15. septembri 2021. aasta otsus
Avalik teenistus – Lepingulised töötajad – Töötasu – Kodumaalt lahkumise toetus – Personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkt b – Kodumaalt lahkumise toetuse maksmisest keeldumine – Alaline elukoht – Töö teenistuskohariigis asuva rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses
1. Ametnikud – Töötasu – Kodumaalt lahkumise toetus – Maksmise tingimused – Ametnikud või teenistujad, kellel on teenistuskohaliikmesriigi kodakondsus – Võrdlusperioodil alaline elukoht väljaspool teenistuskohaliikmesriiki – Ajavahemiku arvutamine – Riigi või rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses töötatud perioodide nullimine – Lubatavus – Tingimused – Töötamine väljaspool teenistuskohariiki
(Personalieeskirjad, VII lisa artikli 4 lõike 1 punkt b; muude teenistujate teenistustingimused, artikli 20 lõige 2 ning artiklid 21 ja 92)
(vt punktid 34, 39, 40, 48, 49, 53, 64 ja 65)
2. Ametnikud – Töötasu – Kodumaalt lahkumise toetus – Maksmise tingimused – Ametnikud või teenistujad, kellel on teenistuskohaliikmesriigi kodakondsus – Võrdlusperioodil alaline elukoht väljaspool teenistuskohaliikmesriiki – Mõiste „alaline elukoht“ – Teenistuskohariigis asuva rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses tehtud töö arvessevõtmine – Lubatavus
(Personalieeskirjad, VII lisa artikli 4 lõike 1 punkt b; muude teenistujate teenistustingimused, artikli 20 lõige 2 ning artiklid 21 ja 92)
(vt punktid 66–72)
3. Ametnikud – Töötasu – Kodumaalt lahkumise toetus – Maksmise tingimused – Võrdlusperioodil alaline elukoht väljaspool teenistuskohaliikmesriiki – Mõiste „alaline elukoht“ – Asjaolud, mis võimaldavad eeldada alalist elukohta teenistuskohas – Asjaolud, mis ei sea selle elukoha tegelikkust kahtluse alla
(Personalieeskirjad, VII lisa artikli 4 lõike 1 punkt b)
(vt punktid 78, 79, 85–92 ja 102)
4. Ametnikud – Töötasu – Kodumaalt lahkumise toetus – Maksmise tingimused – Teenistuja ja institutsioonide vahel sõlmitud erinevad lepingud, mis ei ole järjestikku – Kodumaalt lahkumise toetuse õiguse kindlaksmääramine igakordsel teenistusse asumisel – Kodumaalt lahkumise toetuse määranud varasemate otsuste arvessevõtmine – Välistamine
(Personalieeskirjad, VII lisa artikli 4 lõike 1 punkt b)
(vt punktid 93 ja 113)
Kokkuvõte
Hageja LF on Belgia kodanik, kes elas ajavahemikul 1982–2013 Prantsusmaal. Ta asus 1. mail 2013 Euroopa Komisjoni teenistusse Brüsselis lepingulise töötaja tähtajalise lepinguga, mis lõppes 30. aprillil 2019. Seejärel oli ta Belgias võetud arvele tööotsijana kuni 1. septembrini 2019, mil ta asus Euroopa Teadusuuringute Rakendusameti (REA) teenistusse.
Komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet otsustas 11. septembri 2019. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“), et hagejal ei ole õigust kodumaalt lahkumise toetusele, kuna ta ei ole tõendanud, et tema alaline elukoht oli väljaspool teenistuskohariiki, see tähendab Belgiat, kümneaastase ajavahemiku jooksul, mis lõppes siis, kui ta asus REA teenistusse, nagu on nõutud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade(1) (edaspidi „personalieeskirjad“) VII lisa artikli 4 lõike 1 punktis b ametnike puhul, kellel on või on olnud teenistuskohariigi kodakondsus.
Kuna hageja leidis, et tema viibimine Belgias oli eranditult seotud tema tööga komisjoni teenistuses, mis on takistuseks püsivate sidemete loomisele tema ja selle riigi vahel ning järelikult tema alalise elukoha üleviimisele Prantsusmaalt Belgiasse, esitas ta Üldkohtusse hagi vaidlustatud otsuse tühistamiseks.
Üldkohus jättis oma otsusega hagi rahuldamata, selgitades samas tingimusi, mille täidetuse korral võib ametnik või teenistuja, kellel on teenistuskohariigi kodakondsus, saada kodumaalt lahkumise toetust pärast seda, kui ta on teinud tööd sellise rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses, mis ise asub nimetatud teenistuskohariigis.
Üldkohtu hinnang
Esimesena piiritles Üldkohus kümneaastase võrdlusperioodi, mida tuleb võtta arvesse personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti b kohaldamisel. Ta tõdes, et antud juhul algas võrdlusperiood 1. veebruaril 2006 ja lõppes 31. augustil 2019. Sellisele järeldusele jõudmiseks nullis Üldkohus kolme aasta ja seitsme kuu pikkuse ajavahemiku, mil hageja töötas Prantsuse ministeeriumi teenistuses, vastavalt personalieeskirjade sätetele, mis välistavad nende ajavahemike arvessevõtmise, mil ametnik töötas väljaspool teenistuskohariiki mõne riigi või rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses(2). Seevastu ajavahemikku, mil ta töötas komisjonis, ei nullitud, kuna seda ei ole personalieeskirjades ette nähtud ajavahemike suhtes, mille jooksul isik on töötanud rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses teenistuskohariigis endas.
Üldkohus kinnitas siiski teisena, et tööd sellise rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses, mis asub teenistuskohariigis, võib võtta arvesse alalise elukoha kindlaksmääramisel ametniku või teenistuja puhul, kellel on või on olnud teenistuskohariigi kodakondsus kümneaastase võrdlusperioodi jooksul. Kuigi töötamine sellises organisatsioonis võib takistada püsivate sidemete loomist ametniku või teenistuja ja teenistuskohariigi vahel(3), on isiku ja tema kodakondsusriigi vaheliste arvukate tihedate sidemete olemasolu eeldus kõige otsustavam alalise elukoha kindlaksmääramisel(4), mis nõuab selles riigis isiku loodud isiklike ja ametialaste sidemete analüüsi.
Seega analüüsis Üldkohus kolmandana faktilisi asjaolusid, mis on seotud hageja era- ja tööeluga, et teha kindlaks, kas viimasel säilis alaline elukoht Prantsusmaal kogu võrdlusperioodi jooksul, vaatamata sellele, et ta kolis Belgiasse, ning kas talle peab seega maksma kodumaalt lahkumise toetust.
Üldkohus järeldas esiteks, et vastupidi hageja väidetele ei saa tema alaline elukoht olla Prantsusmaal üksnes seetõttu, et ta elas, õppis ja töötas seal enne võrdlusperioodi algust. Sama käib teiseks ka asjaolu kohta, et tema lähedased elavad Prantsusmaal. Ilma et eitataks vanema-lapse suhte olulisust, on asjaolu, et ametnik või teenistuja lõi omaenda pere, elab perega teatavas riigis ja pereliikmetel on oma eluetapile vastavad tegemised, alalise elukoha kindlakstegemisel oluline. Seevastu ei ole subjektiivsed põhjused, mille tõttu isik asus koos oma perega teatavasse riiki elama, või ka tema abikaasa kodakondsus otsustavad alal, kus liidu kodanikud võivad vabalt liikuda oma tahtmist mööda, ilma et neid diskrimineeritaks kodakondsuse alusel.
Kolmandaks ei tõenda ka asjaolu, et hageja jättis Prantsusmaal alles kinnisasja, mobiiltelefoninumbri ja pangakonto, tema kavatsust luua seal püsiv või harilik huvide kese. Samamoodi ei takista asjaolu, et hageja töötas komisjonis tähtajalise töölepingu alusel, asumast seisukohale, et ta asus Belgiasse elama kavatsusega sinna jääda. Seda tõendab asjaolu, et selle lepingu lõppedes jäi hageja perega Belgiasse ja võttis end seal neljaks kuuks tööotsijana arvele, mis näitab, et võrdlusperioodi teatava osa jooksul oli tema alaline elukoht selles riigis. Üldkohus meenutas selle kohta, et alalise elukoha säilitamine isegi väga lühikeseks ajaks kümneaastase võrdlusperioodi jooksul teenistuskohariigis, mille kodakondsus isikul on, on piisav kodumaalt lahkumise toetuse saamise õiguse kadumiseks või selle maksmisest keeldumiseks. Lõpetuseks ei lükka asjaolu, et hageja sai kodumaalt lahkumise toetust komisjoni teenistuses olles, seda järeldust ümber, kuna tema õigus kodumaalt lahkumise toetusele tuli tema teenistusse asumisel REAsse uuesti läbi vaadata.
Kuna hageja ei tõendanud, et tema alaline elukoht oli väljaspool tema teenistuskohariiki kogu kümneaastase võrdlusperioodi jooksul, jättis Üldkohus hagi rahuldamata.