EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
22. detsember 2010(*)
Sotsiaalpoliitika – Direktiiv 1999/70/EÜ – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta klausel 4 – Diskrimineerimiskeelu põhimõte – Raamkokkuleppe kohaldamine autonoomse piirkonna ajutiste teenistujate suhtes − Siseriiklikud õigusnormid, mis kehtestavad teenistusstaaži lisatasu osas erineva kohtlemise, mis põhineb pelgalt töösuhte ajutisel iseloomul − Kohustus tunnustada tagasiulatuvalt õigust teenistusstaaži lisatasule
Liidetud kohtuasjades C‑444/09 ja C‑456/09,
mille ese on EÜ asutamislepingu artikli 234 alusel Juzgado de lo Contencioso‑Administrativo n° 3 de A Coruña (Hispaania) ning Juzgado de lo Contencioso‑Administrativo n° 3 de Pontevedra (Hispaania) 30. oktoobri ja 12. novembri 2009. aasta otsustega esitatud eelotsusetaotlused, mis saabusid Euroopa Kohtusse vastavalt 16. ja 23. novembril 2009, menetluses
Rosa María Gavieiro Gavieiro (C‑444/09),
Ana María Iglesias Torres (C‑456/09)
versus
Consellería de Educación e Ordenación Universitaria de la Xunta de Galicia,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees J. N. Cunha Rodrigues, kohtunikud A. Arabadjiev, A. Rosas, U. Lõhmus ja A. Ó Caoimh (ettekandja),
kohtujurist: E. Sharpston,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Iglesias Torres, esindaja: abogada M. Costas Otero,
– Consellería de Educación e Ordenación Universitaria de la Xunta de Galicia, esindaja: A. López Miño,
– Hispaania valitsus, esindaja: J. Rodríguez Cárcamo,
– Euroopa Komisjon, esindajad: M. van Beek ja G. Valero Jordana,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlused puudutavad küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368), lisas toodud 18. märtsil 1999 sõlmitud tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe (edaspidi „raamkokkulepe”) klauslit 4.
2 Need taotlused esitati kahes kohtuvaidluses R. Gavieiro Gavieiro ja A. Iglesias Torres ning Consellería de Educación e Ordenación de la Xunta de Galicia (Galicia autonoomse piirkonna valitsuse haridusministeerium, edaspidi „Consellería”) vahel, mille ese on viimase keeldumine maksta tagasiulatuvalt kolme teenistusaasta lisatasu.
Õiguslik raamistik
Liidu õigusnormid
3 Direktiivi 1999/70 artikli 1 kohaselt on selle „eesmärk […] jõustada tööandjate ja töövõtjate vaheliste üldorganisatsioonide (ETUC, UNICE ja CEEP) vahel […] sõlmitud raamkokkulepe […], mis on direktiivile lisatud”.
4 Sama direktiivi artikli 2 esimese ja kolmanda lõigu kohaselt:
„Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud normid 10. juuliks 2001 või tagavad, et hiljemalt sel kuupäeval on tööturu osapooled kehtestanud vajalikud meetmed kokkuleppe teel, kusjuures liikmesriigid peavad võtma vajalikud meetmed, et tööturu osapooled saaksid igal ajal tagada käesolevas direktiivis ettenähtud tulemuste saavutamise. Liikmesriigid teatavad sellest viivitamata komisjonile.
[…]
Kui liikmesriigid võtavad esimeses lõigus nimetatud normid vastu, lisavad nad nendesse normidesse või nende normide ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.”
5 Vastavalt direktiivi 1999/70 artiklile 3 jõustus see direktiiv 10. juulil 1999 Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise kuupäeval.
6 Raamkokkuleppe klausli 1 kohaselt on selle:
„[…] eesmärk […]:
a) parandada tähtajalise töötamise kvaliteeti, tagades mittediskrimineerimise põhimõtte kohaldamise;
b) luua raamistik, et vältida kuritarvitusi, mis võiksid tuleneda järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest.”
7 Raamkokkuleppe klausli 2 punkt 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Kokkulepet kohaldatakse tähtajaliste töötajate suhtes, kellel on tööleping või töösuhe, nagu see on määratletud liikmesriigi seadustes, kollektiivlepingutes või praktikas.”
8 Tähtajaline töötaja on määratletud raamkokkuleppe klausli 3 punktis 1 kui „isik[…], kellel on vahetult tööandja ja töötaja vahel sõlmitud tööleping või töösuhe, milles töölepingu või töösuhte lõpp on määratud objektiivsete tingimustega, milleks võib olla konkreetse kuupäeva saabumine, konkreetse ülesande lõpetamine või konkreetse sündmuse toimumine”.
9 Raamkokkulepe klausel 4 „Mittediskrimineerimise põhimõte” sätestab oma punktides 1 ja 4:
„1. Töötingimuste osas ei kohelda tähtajalisi töötajaid vähem soodsalt kui võrreldavaid alatisi töötajaid seetõttu, et neil on tähtajaline tööleping või töösuhe, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused.
[…]
4. Eriliste töötingimustega seotud teenistusaega käsitlevad nõuded on tähtajaliste töötajate ja alatiste töötajate jaoks ühesugused, välja arvatud juhul, kui eri pikkusega teenistusaega käsitlevatel nõuetel on objektiivsed põhjused.”
Siseriikliud õigusnormid
10 Hispaania põhiseaduse (edaspidi „põhiseadus”) artikli 149 lõike 1 punkt 18 annab Hispaania riigile ainupädevuse avaliku halduse asutuste õigusliku staatuse ja avalike teenistujate eeskirjade kehtestamiseks.
11 Hispaania riigi tsiviilametnike seaduse, mis on kehtestatud 7. veebruari 1964. aasta dekreediga 315/1964 (Decreto 315/1964, por el que se aprueba la Ley articulada de funcionarios civiles del Estado; Boletín Oficial del Estado (edaspidi „BOE”) nr 40, 15.2.1964, lk 2045, edaspidi „LFCE”), artikli 4 kohaselt on alalised teenistujad isikud, kes on seaduse alusel nimetatud täitma alalisi ametikohti, kes kuuluvad ametiasutuse kooseisu ning kellele makstakse riigi üldeelarves teenistujatele määratud tasu või hüvitisi.
12 LFCE artikli 5 lõige 2 sätestab, et ajutised teenistujad on isikud, kes täidavad vajaduse või töö kiireloomulisuse tõttu alalisi ametikohti seni, kuni töökohad täidetakse alaliste ametnikega.
13 Vastavalt LFCE artikli 104 lõikele 3 makstakse ajutistele teenistujatele töötasu selle ametnike kategooria suhtes kehtestatud määral, kuhu kuulub vaba ametikoht.
14 LFCE artikkel 105 sätestab, et ajutistele teenistujatele kohaldatakse analoogia alusel ja nende staatusele vastavalt alaliste ametnike üldist korda, välja arvatud õigus alalisele ametikohale, teatud palgaastmele või pensioniskeemile.
15 Neid LFCE sätteid korrati aastateks 2003–2007 kehtestatud Galicia autonoomse piirkonna finants‑ ja eelarveseaduses, milles sätestati, et ajutistel teenistujatel ei ole erinevalt alalistest ametnikest õigust saada kolme teenistusaasta lisatasu. Viimane on lisatasu, mida antakse iga täitnud kolme teenistusaasta eest.
16 Hispaania riik võttis põhiseaduse artikli 149 lõike 1 punktis 18 antud ainupädevuse alusel 12. aprilli 2007. aasta vastu seaduse 7/2007 avalike teenistujate põhimääruse kohta (Ley 7/2007 del Estatuto básico del empleado público; BOE nr 89, 13.4.2007, lk 16270; edaspidi „LEBEP”).
17 Vastavalt LEBEP‑i artikli 2 lõikele 1 kohaldatakse seda seadust alaliste ametnike suhtes ning vajaduse korral lepinguliste teenistujate suhtes, kes töötavad muu hulgas autonoomsete piirkondade haldusasutustes.
18 LEBEP‑i artikkel 8 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Avalikud teenistujad on teenistujad, kes täidavad avaliku halduse asutustes ametikohti, mis teenivad avalikke huve.
2. avalikud teenistujad klassifitseeritakse järgmiselt:
a) alalised ametnikud;
b) ajutised teenistujad;
c) tähtajalised või tähtajatud lepingulised teenistujad, kes täidavad alalisi ametikohti;
d) muud töötajad.”
19 LEBEP‑i artiklites 9 ja 10 on alalised ametnikud ja ajutised teenistujad määratletud samamoodi kui LFCE‑s.
20 LEBEP‑i artikkel 25 „Ajutiste teenistujate töötasu”, mis muudab kehtivat kolme teenistusaasta lisatasu kohta kehtivat korda, sätestab oma lõikes 2, et „[t]unnustatakse õigust saada kolme teenistusaasta lisatasu enne [selle] seaduse jõustumist teenistuses oldud aja eest ja seda makstakse ainult alates selle seaduse jõustumisest”.
21 LEBEP, mis tunnistas kehtetuks LFCE artikli 5 lõike 2, artiklid 104 ja 105, jõustus 13. mail 2007.
22 Consellería kehtestas LEBEP‑i artikli 25 lõike 2 alusel eeskirjad Galicia autonoomse piirkonna ajutistest teenistujatest õpetajate õiguse kolme teenistusaasta lisatasule omal algatusel tunnustamise kohta.
23 Hispaania 7. oktoobri 1999. aasta seadusandliku dekreediga 1/1999 kehtestatud Galicia finants‑ ja eelarveseaduse konsolideeritud teksti (Decreto legislativo 1/1999, por el que se aprueba el texto refundido de la Ley de Régimen Financiero y presupuestario de Galicia; BOE nr 293, 8.12.1999, lk 42303) artikli 27 lõike 1 punkt a sätestab, et rahalisi kohustusi hõlmavate õiguste aegumistähtaeg on viis aastat.
Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused
Kohtuasi C‑444/09
24 R. Gavieiro Gavieiro, kes oli põhikohtuasjas kaebuse esitamise ajal Consellería teenistuses alalise ametnikuna, töötas aastatel 1994–2007 ajutise õppejõuna erinevates Galicia õppeasutustes, kokku kestusega 9 aastat 2 kuud ja 17 päeva.
25 Pärast LEBEP‑i jõustumist tunnustas Consellería R. Gavieiro Gavieiro õigust saada alates 13. maist 2007 kolme teenistusaasta lisatasu, kuna ta oli enam kui üheksa aastat olnud Galicia autonoomse piirkonna teenistuses.
26 Põhikohtuasja kaebaja taotles 14. novembril 2008, et Consellería tunnustaks tema õigust saamata jäänud kolme teenistusaasta lisatasule, milleks on lisatasu 2003. aasta novembrist kuni 12. maini 2007 kestnud ajavahemiku eest, ning vastavate kolme teenistusaasta lisatasude väljamaksmist. See taotlus põhines tema õigusel mittediskrimineerivale kohtlemisele, mis on sätestatud raamkokkuleppe klauslis 4, nii nagu Euroopa Kohus on seda 13. septembri 2007. aasta otsuses kohtuasjas C‑307/05: Del Cerro Alonso (EKL 2007, lk I‑7109) tõlgendanud.
27 Consellería jättis 5. märtsi 2009. aasta otsusega nimetatud taotluse rahuldamata, leides, et LEBEP‑i kohaselt on ajutistel teenistujatel õigus kolme teenistusaasta lisatasule alates 13. maist 2007, mis on selle seaduse jõustumise kuupäev.
28 R. Gavieiro Gavieiro esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule nimetatud rahuldamata jätmise otsuse peale kaebuse, milles palus see otsus tühistada ning tunnustada tagasiulatuvalt tema väidetavat õigust kolme teenistusaasta lisatasule.
29 Leides, et menetluses oleva kohtuasja lahendamiseks on vaja raamkokkulepet tõlgendada, otsustas Juzgado de lo Contencioso‑Administrativo n° 3 de A Coruña menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Mida tähendab väljend „eri pikkusega teenistusaega käsitlevad nõuded” direktiivi 1999/70/EÜ [lisaks oleva] raamkokkuleppe klausli 4 punktis 4 ja kas teatud avalike teenistujate teenistussuhte pelgalt ajutine iseloom on „objektiivne põhjus”, mis õigustab teenistusstaaži eest tasu maksmisel erinevat kohtlemist?”
Kohtuasi C‑456/09
30 A. Iglesias Torres, kes on hetkel alalisest ametnikust õpetajana Consellería teenistuses Galicia autonoomse piirkonna ametlikus keeltekoolis, töötas 1994. aastast kuni 13. maini 2007 Consellería heaks ajutise õpetajana mitmes erinevas Galicia õppeasutuses, kokku kestvusega 9 aastat.
31 Pärast LEBEP‑i jõustumist taotles A. Iglesias Torres 23. aprillil 2009, et tunnustataks tema õigust saada hüvitist töötasu vahe eest, mis talle maksti ning mis ta oleks kolme teenistusaasta lisatasu arvestades pidanud saama ajavahemiku eest, mis sellele jõustumisele eelnes.
32 Lugo provintsi haridusosakonna juhataja jättis Consellería poolt delegeeritud pädevuse alusel oma 13. mai 2009. aasta otsusega nimetatud taotluse rahuldamata.
33 A. Iglesias Torres esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule selle rahuldamata jätmise otsuse peale kaebuse, milles palus viimati nimetatud otsus tühistada ja tunnustada tagasiulatuvalt tema väidetavat õigust kolme teenistusaasta lisatasule. Ta tugines selles osas raamkokkuleppe klauslile 4, nii nagu seda on Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Del Cerro Alonso tõlgendanud.
34 Kuna Juzgado de lo Contencioso‑Administrativo n° 3 de Pontevedral oli tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast kahtlusi raamkokkuleppe tõlgendamise osas, siis otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiiv 1999/70/EÜ on kohaldatav Galicia autonoomse piirkonna ajutistele teenistujatele?
2. Kas [LEBEP‑i] artikli 25 lõiget 2 on võimalik pidada seda direktiivi ülevõtvaks siseriiklikuks õigusnormiks, kui selles seaduses ei ole mingeid viiteid ühenduse õigusnormile?
3. Juhul kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kas seda LEBEP‑i artikli 25 lõiget 2 tuleb tingimata pidada ülevõtvaks siseriiklikuks õigusnormiks, millele viitab Euroopa Kohtu 15. aprilli 2008. aasta otsuse kohtuasjas C‑268/06: Impact (EKL 2008, lk I‑2483) resolutsiooni punkt 4, või on Hispaania riik endiselt kohustatud andma tagasiulatuva jõu kolme teenistusaasta lisatasust tulenevatele töötasu puudutavatele õigustele, mida ta tunnustab direktiivi alusel?
4. Juhul kui vastus teisele küsimusele on eitav, siis kas käesoleval juhul tuleb kohaldada vahetult direktiivi 1999/70/EÜ, nagu on sedastatud [eespool viidatud kohtuotsuses] Del Cerro [Alonso]?”
35 Seoses sellega, et kaks põhikohtuasja on omavahel seotud, liidetakse need käesoleva kohtuotsuse huvides.
Eelotsuse küsimused
Esimene küsimus kohtuasjas C‑456/09
36 Oma esimese küsimusega kohtuasjas C‑456/09 soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas selline Galicia autonoomse piirkonna ajutine teenistuja nagu kaebaja põhikohtuasjas kuulub direktiivi 1999/70 ja raamkokkuleppe isiklikku kohaldamisalasse.
37 Kõik huvitatud isikud on Euroopa Kohtule esitanud märkused, leides, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt.
38 Seoses sellega tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba sedastanud, et nii direktiivi 1999/70 ja selle raamkokkulepe sõnastusest kui ka nende ülesehitusest ja eesmärgist tuleneb, et neis sätestatud normid on mõeldud kohaldamiseks ka tähtajalistele töölepingutele ja töösuhetele, mis on sõlmitud riigiasutuste ja teiste avaliku sektori üksustega (4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑212/04: Adeneler jt, EKL 2006, lk I‑6057, punktid 54–57; 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑53/04: Marrosu ja Sardino, EKL 2006, lk I‑7213, punktid 40–43; 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑180/04: Vassallo, EKL 2006, lk I‑7251, punktid 32–35, ja eespool viidatud kohtuotsus Del Cerro Alonso, punkt 25).
39 Nimelt, nagu nähtub raamkokkuleppe klausli 2 punktist 1, käsitatakse raamkokkuleppe isikulist kohaldamisala ulatuslikuna, mis hõlmab üldiselt „[kõik tähtajalised töötajad], kellel on tööleping või töösuhe, nagu see on määratletud liikmesriigi seadustes, kollektiivlepingutes või praktikas” (vt eespool viidatud kohtuotsus Adeneler jt, punkt 56; 23. aprilli 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑378/07–C‑380/07: Angelidaki jt, EKL 2009, lk I‑3071, punkt 114, ja 24. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑98/09: Sorge, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 30).
40 Raamkokkuleppes kasutatud mõiste „tähtajalised töötajad” määratlus, mis on ära toodud selle klausli 3 lõikes 1, hõlmab kõiki töötajaid, olenemata sellest, kas nende tööandja on avaliku või erasektori esindaja (eespool viidatud kohtuotsus Adeneler jt, punkt 56).
41 Lisaks, arvestades liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluvate võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtete tähtsust, tuleb direktiivis 1999/70 ja raamkokkuleppes sisalduvaid sätteid, mille eesmärk on tagada tähtajalistele töötajatele samasugused soodustused, nagu on ette nähtud võrreldavate alaliste töötajate jaoks, välja arvatud juhtudel, kui erinev kohtlemine on õigustatud objektiivsetest põhjustest tulenevalt, tõlgendada laialt, kuna need kujutavad endast olulise tähtsusega liidu sotsiaalõigusnorme, mis peavad minimaalsete kaitsenõuetena kõigile töötajatele laienema (eespool viidatud kohtuotsus Del Cerro Alonso, punkt 27).
42 Seega kohaldatakse direktiivi 1999/70 ja raamkokkulepet kõigile töötajatele, kes teevad tasu eest tööd tähtajalise töösuhte raames, mis seob neid nende tööandjaga (eespool viidatud kohtuotsus Del Cerro Alonso, punkt 28).
43 Ainuüksi asjaolu, et ametikoht võidakse kvalifitseerida siseriikliku õiguse alusel „koosseisulisena” ning et sellel on asjaomase liikmesriigi avalikku teenistust iseloomustavad teatud omadused, ei oma selles osas tähtsust, vastasel juhul ohustaks see tõsiselt direktiivi 1999/70 ja selle raamkokkuleppe kasulikku mõju ning ühetaolist kohaldamist liikmesriikides, mistõttu liikmesriikidel jääks võimalus jätta omal äranägemisel nimetatud liidu meetmetega taotletud kaitse alt välja teatud isikute kategooriad (vt eespool viidatud kohtuotsus Del Cerro Alonso, punkt 29).
44 Kuna on selge, et A. Iglesias Torres töötas Galicia autonoomse piirkonna erinevates koolitusasutustes ajutise teenistujana enam kui üheksa aastat ning seega puudutab põhikohtuasi alaliste teenistujate olukorraga võrreldavat ajutiste teenistujate olukorda, siis kuulub see direktiivi 1999/70 ja raamkokkuleppe isiklikku kohaldamisalasse.
45 Seega tuleb kohtuasjas C‑456/09 esitatud esimesele küsimusele vastata, et Galicia autonoomse piirkonna selline ajutine teenistuja, nagu on kaebaja põhikohtuasjas, kuulub direktiivi 1999/70 ja raamkokkuleppe isikulisse kohaldamisalasse.
Ainus küsimus kohtuasjas C‑444/09
46 Oma ainsa kohtuasjas C‑444/09 esitatud küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, millisel viisil tuleb tõlgendada raamkokkuleppe klausli 4 punktis 4 esinevat väljendit „eri pikkusega teenistusaega käsitlevad nõuded” ning kas riigiteenistujate töösuhte pelgalt ajutine iseloom on „objektiivne põhjus”, mis õigustab teenistusstaaži eest tasu maksmisel erinevat kohtlemist.
47 Kõigepealt tuleb meenutada, et vastavalt raamkokkuleppe klausli 1 punktile a on üks selle raamkokkuleppe eesmärkidest parandada tähtajalise töötamise kvaliteeti, tagades mittediskrimineerimise põhimõtte kohaldamise. Samuti on selle raamkokkuleppe preambuli kolmandas lõigus täpsustatud, et see „näitab tööturu osapoolte soovi luua üldraamistik, et tagada tähtajaliste töötajate võrdne kohtlemine, kaitstes neid diskrimineerimise eest”. Direktiivi 1999/70 põhjendus 14 nendib sellega seoses, et selle raamkokkuleppe eesmärk hõlmab muu hulgas soovi parandada tähtajalise töö kvaliteeti, fikseerides selle miinimumnõuded nii, et oleks tagatud mittediskrimineerimise põhimõtte kohaldamine.
48 Raamkokkuleppe, eelkõige selle klausli 4 eesmärk on kohaldada tähtajalistele töötajatele nimetatud põhimõtet, takistamaks seda, et tööandja võiks kasutada sellise iseloomuga töösuhet selleks, et jätta oma töötajad ilma nendest õigustest, mis on alalistel töötajatel (eespool viidatud kohtuotsus Del Cerro Alonso, punkt 37).
49 Seoses nende raamkokkuleppega taotletavate eesmärkidega, mida on kahes eelnevas punktis meenutatud, tuleb Euroopa Kohtu sõnul raamkokkuleppe klauslit 4 mõista selliselt, et selles väljendatakse liidu sotsiaalõiguse põhimõtet, mida ei saa tõlgendada kitsendavalt (vt eespool viidatud kohtuotsused Del Cerro Alonso, punkt 38, ning Impact, punkt 114).
50 Kuivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohus palub vaidluse raames, mis puudutab ajutiste teenistujate õigust teenistusstaaži eest ettenähtud lisatasule, tõlgendada raamkokkuleppe klausli 4 punktis 4 esinevat väljendit „eri pikkusega teenistusaega käsitlevad nõuded”, siis tuleb märkida, et Euroopa Kohus on juba otsustanud sellise teenistusaastate eest ettenähtud lisatasu kohta, mis on sarnane põhikohtuasjas kõne all oleva tasuga, mis siseriikliku õiguse kohaselt oli ette nähtud üksnes tervishoiuasutuste alalistele töötajatele, kes töötavad tähtajatu lepingu alusel – välistades ajutised töötajad –, et see kuulub raamkokkuleppe klausli 4 punktis 1 sätestatud mõiste „töötingimused” alla (eespool viidatud kohtuotsus Del Cerro Alonso, punktid 47 ja 48).
51 Nagu eelotsusetaotlusest nähtub, nägid kuni LEBEP‑i jõustumiseni 13. mail 2007 Galicia autonoomse piirkonna avalikus teenistuses töötavate teenistujate suhtes kohaldatavad õigusnormid, mis olid vastu võetud LFCE alusel, selle autonoomse piirkonna erinevate teenistujate suhtes kolme teenistusaasta lisatasu maksmise osas ette erineva kohtlemise. See erinev kohtlemine oli määratud kindlaks mitte lähtuvalt viimati mainitud isikute teenistusajast, vaid tulenevalt teenistussuhte pikkusest nende tööandjaga. Erinevalt alalistest ametnikest ei saanud ajutised teenistujad kolme teenistusaasta lisatasu isegi mitte siis, kui neil oli see teenistusperiood täitunud.
52 Neil asjaoludel – nagu ka komisjon on õigesti väitnud – tuleb sellist põhikohtuasjas kõne all olevate Hispaania õigusnormidega ette nähtud erinevat kohtlemist analüüsida raamkokkuleppe klausli 4 punktist 1 lähtuvalt.
53 Nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, mis käsitleb selliseid tasusid staaži eest, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei või tähtajalisi töötajaid ilma igasuguste objektiivsete alusteta kohelda ebasoodsamalt kui võrreldavaid alalisi töötajaid (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Del Cerro Alonso, punktid 42 ja 47, ning Impact, punkt 126).
54 Mis puudutab küsimust, kas riigiteenistujate teenistussuhte pelgalt ajutine iseloom on iseenesest objektiivne põhjus raamkokkuleppe klausli 4 tähenduses, siis tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba sedastanud, et selle klausli punktis 1 esinevat objektiivsete põhjuste mõistet tuleb tõlgendada nii, et see ei võimalda õigustada tähtajaliste töötajate ja alaliste töötajate erinevat kohtlemist seoses asjaoluga, et erinev kohtlemine on ette nähtud üldise ja abstraktse siseriikliku normiga nagu seadus või kollektiivleping (eespool viidatud kohtuotsus Del Cerro Alonso, punkt 57).
55 Nimetatud mõiste nõuab, et asjaomane ebavõrdne kohtlemine oleks õigustatud täpsete ja konkreetsete asjaoludega, mis iseloomustavad asjassepuutuvat töötingimust konkreetses olukorras, millega seoses see esineb, ning objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel, mis võimaldaksid kontrollida, kas see ebavõrdne kohtlemine on tingitud tegelikust vajadusest ja kas see on sobiv taotletava eesmärgi saavutamiseks ning selleks vajalik (eespool viidatud kohtuotsus Del Cerro Alonso, punkt 58). Sellised asjaolud võivad tuleneda eelkõige tööülesannete eripärast, mille täitmiseks asjassepuutuvad lepingud on sõlmitud, nimetatud tööülesannete olemuslikest joontest või – kui see on asjakohane – liikmesriigi sotsiaalpoliitika legitiimse eesmärgi täitmise vajadustest (vt seoses raamkokkuleppe klausli 4 punktiga 1 eespool viidatud kohtuotsus Del Cerro Alonso, punktid 53 ja 58; mis puudutab sama raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunktis a esinevat mõistet „objektiivsed põhjused, eespool viidatud kohtuotsus Adeneler jt, punktid 69 ja 70, ning 24. aprilli 2009. aasta määrus kohtuasjas C‑519/08: Koukou, EKL 2009, lk I‑65, punkt 45).
56 Tuginemine üksnes avaliku halduse asutuse teenistuja teenistussuhte ajutisele iseloomule ei ole seevastu nende nõuetega kooskõlas ning ei kujuta endast objektiivset põhjust raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses.
57 Nimelt ei saa töötingimustega seotud erinevat kohtlemist töötajate vahel, kes töötavad tähtajalise ja tähtajatu lepinguga, õigustada kriteeriumiga, mis tugineb üldiselt ja abstraktselt sama pikkusega töötamisperioodile. Tunnistamine, et üksnes ajutise iseloomuga töösuhe on sellise erinevuse õigustamiseks piisav, muudab direktiivi 1999/70 ja raamkokkuleppe eesmärgid – mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 47 ja 48 – mõttetuks. Selle asemel, et parandada tähtajalise töötamise kvaliteeti ja edendada direktiiviga 1999/70 ja raamkokkuleppega taotletavat võrdset kohtlemist, tooks sellisele kriteeriumile tuginemine kaasa tähtajalise lepinguga töötajate ebasoodsa olukorra säilimise.
58 Neil asjaoludel tuleb kohtuasjas C‑444/09 esitatud ainsale küsimusele vastata, et selline teenistusstaaži lisatasu, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuulub töötingimusena raamkokkuleppe klausli 4 lõike 1 kohaldamisalasse nii, et tähtajalise lepinguga töötajad saavad vaidlustada kohtlemise, mis on sellise lisatasu maksmise osas ilma objektiivse põhjuseta nende suhtes ebasoodsam kui võrreldavate tähtajatu lepinguga töötajate kohtlemine. Teatud lepinguliste teenistujate töösuhte ajutine iseloom ei kujuta iseenesest objektiivset põhjust raamkokkuleppe selle klausli tähenduses.
Teine küsimus kohtuasjas C‑456/09
59 Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma kohtuasjas C‑456/09 esitatud teise küsimusega sisuliselt teada, kas ainuüksi asjaolu, et selline siseriiklik õigusnorm nagu LEBEP‑i artikli 25 lõige 2 ei sisalda viidet direktiivile 1999/70, välistab selle, et seda õigusnormi saaks pidada seda direktiivi ülevõtvaks õigusnormiks.
60 Consellería, Hispaania valitsus ja komisjon leiavad vastupidi sellele, mida väitis A. Iglesias Torres, et LEBEP‑i artikli 25 lõiget 2 tuleb pidada direktiivi 1999/70 ülevõtvaks õigusnormiks isegi siis, kui selle seaduse seletuskirjas ei ole sellele direktiivile ega ühelegi muule liidu õigusnormile viidatud.
61 Sellega seoses tuleb meenutada, et direktiivi 1999/70 artikli 2 kolmas lõige sätestab, et kui liikmesriigid võtavad selle direktiivi ülevõtmiseks vastu kõik vajalikud õigus‑ ja haldusnormid, lisavad nad nendesse normidesse või nende normide ametliku avaldamise korral nende juurde viite sellele direktiivile.
62 Kui direktiiv sätestab sõnaselgelt, et selle direktiivi ülevõtmiseks tuleb vastu võetud õigusnormidesse või nende normide ametliku avaldamise korral nende juurde lisada viide sellele direktiivile, siis on igal juhul vajalik võtta vastu õigusnormid selle ülevõtmiseks (vt 18. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑361/95: komisjon vs. Hispaania, EKL 1997, lk I‑7351, punkt 15, ja 29. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑551/08: komisjon vs. Poola, EKL 2009, lk I‑176, punkt 23).
63 Isegi kui oleks tõsi, et ELTL artikli 258 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi raames saaks leida, et liikmesriigid on rikkunud neile direktiivi 1999/70 artikli 2 kolmandast lõigust tulenevaid kohustusi, siis ei tulene sellest tingimata – nagu komisjon on seda õigesti väitnud –, et siseriiklikke õigusnorme, mille seletuskirjas puudub viide asjaomasele direktiivile, ei saa pidada selle direktiivi ülevõtmiseks sobivaks meetmeks.
64 Kuna liikmesriikidel ei ole mitte ainult kohustus tagada liidu direktiivide formaalne ülevõtmine nende õiguskorda, vaid nad peavad ka tagama nendest direktiividest neile tulenevate kohustuste täieliku ja pideva täitmise, siis ei saa välistada, et liikmesriik, kes püüdis esimest korda direktiivi üle võtta ja viia oma kohustused kooskõlla liidu õigusega, saab eelkõige pärast siseriiklikes kohtutes toimuvaid vaidlusi või komisjon poolt ELTL artikli 258 alusel esitatud hagi esitamist aru, et tema siseriikliku õiguse sätted ei ole nõuetekohaselt või täielikult liidu õigusega kooskõlla viidud ning neid tuleb neil asjaoludel muuta.
65 Käesoleval juhul on selge, et LEBEP‑iga sisse viidud siseriiklike õigusnormide muudatuse tingis eespool viidatud kohtuasjas Del Cerro Alonso tehtud otsus, mis käsitles neid samasid kolme teenistusaasta lisatasusid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ning mis tõi esile erineva kohtlemise selliste lisatasude maksmisel alaliste ja ajutiste teenistujate puhul, kes töötavad Hispaania autonoomse piirkonna avaliku halduse asutuses.
66 Kuigi käesoleval juhul saab üksnes siseriiklik kohtus, kellel on ainsana pädevus siseriikliku õiguse tõlgendamiseks, teha kindlaks, kas LEBEP‑i artikli 25 lõike 2 sõnastusest, sellega taotlevatest eesmärkidest ja selle vastuvõtmise asjaoludest lähtudes on selle sätte puhul tegemist direktiivi 1999/70 ülevõtva siseriikliku õigusnormiga, siis ainuüksi asjaolu, et see säte ei sisalda ühtegi viidet sellele direktiivile, ei välista, et seda sätet võiks selleks pidada.
67 Neil asjaoludel tuleb kohtuasjas C‑456/09 esitatud teisele küsimusele vastata, et ainuüksi asjaolu, et selline siseriiklik õigusnorm nagu LEBEP‑i artikli 25 lõige 2 ei tee mingit viidet direktiivile 1999/70, ei välista, et seda sätet saaks pidada kõnealust direktiivi ülevõtvaks siseriiklikuks õigusnormiks.
Neljas küsimus kohtuasjas C‑456/09
68 Kuna – nagu nähtub kohtuasjas C‑444/09 esitatud küsimusele antud vastusest – selline teenistusstaaži lisatasu, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuulub töötingimusena raamkokkulepe klausli 4 punkti 1 kohaldamisalasse, siis tuleb kohtuasjas C‑456/09 esitatud neljas küsimus ümber sõnastada selleks, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule vajalik vastus.
69 Nimelt tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus selle küsimusega sisuliselt teada, kas üksikisikud võivad sellise vaidluse korral, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tugineda siseriiklikus kohtus raamkokkuleppe klausli 4 punktile 1 nende õiguse tunnustamiseks kolme teenistusaasta lisatasule ajavahemiku eest, mis kulgeb liikmesriikidele kehtestatud direktiivi 1999/70 ülevõtmiseks ette nähtud tähtajast kuni kuupäevani, mil jõustus siseriiklik õigus, millega see direktiiv asjaomase liikmesriigi siseriiklikusse õigusesse üle võeti.
70 Nii Consellería kui Hispaania valitsus väitsid kohtuasjades C‑444/09 ja C‑456/09 esitatud märkustes, et üksikisik ei saa tugineda direktiivi sätte vahetule õigusmõjule, kui selle ülevõtmiseks on asjaomases liikmesriigis vastu võetud siseriiklik meede. Hispaania valitsuse sõnul oli sel hetkel, kui põhikohtuasjade kaebajad oma vaided esitasid, direktiiv 1999/70 kolme teenistusaasta lisatasude maksmist käsitlevasse Hispaania õigusesse juba üle võetud nii, et nende õiguste allikas oli LEBEP‑i artikkel 25, mitte see direktiiv. Sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas tähendaks direktiivi vahetu õigusmõju säilitamine, et ilma ajaliste piiranguteta seatakse kahtluse alla liikmesriigi nende eeskirjade tõhusus, mis on vastu võetud pärast ülevõtmiseks ettenähtud tähtaega, isegi kui nendega on direktiivi sisu nõuetekohaselt siseriiklikusse õigusesse üle võetud,.
71 Siiski näib, et need argumendid ei arvesta põhikohtuasjade kaebajate poolt siseriiklikule kohtule esitatud taotluste laadi ning ei ole seega põhikohtuasju silmas pidades asjakohased seoses eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt kohtuasjas C‑456/09 esitatud neljanda küsimusega, mis käsitleb raamkokkuleppe artikli 4 punkti 1 vahetut õigusmõju.
72 Teatud direktiivist tulenev liikmesriigi kohustus saavutada vastavas direktiivis ette nähtud eesmärgid ning ELL artikli 4 lõikest 3 tulenev kohustus võtta kõik vajalikud üld‑ või erimeetmed, et tagada selle kohustuse täitmine, on siduv kõigile liikmesriigi võimuorganitele, kaasa arvatud kohtutele vastavalt nende pädevusele. Ametiasutused on selleks kohustatud muu hulgas ka juhtudel, kui nad tegutsevad avaliku sektori tööandjana (eespool viidatud kohtuotsus Impact, punktid 41 ja 85 ning seal viidatud kohtupraktika).
73 Kui siseriiklikku sätet ei saa tõlgendada ega kohaldada vastavalt liidu õiguse nõuetele, siis on siseriiklike kohtute ja haldusorganite ülesanne kohaldada täies ulatuses liidu õigust ja kaitsta õigusi, mis see üksikisikutele annab, ning jätta vajadusel kohaldamata iga sellega vastuolus olev siseriiklik õigusnorm (vt selle kohta 22. juuni 1989. aasta otsus kohtuasjas 103/88: Costanzo, EKL 1989, lk 1839, punkt 33, ning 14. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑243/09: Fuß, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 63).
74 Käesoleval juhul soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas raamkokkuleppe klausli 4 punktil 1 on vahetu õigusmõju kahes vaidluses, mis puudutavad ajutisi õpetajaid, kes on Galicia autonoomse piirkonna teenistuses ning kes ei ole kuni LEBEP‑i jõustumiseni ja selle kaudu LFCE muutmiseni saanud selle autonoomse piirkonna poolt makstavaid kolme teenistusaasta lisatasusid, ning soovivad, et nende sellekohast õigust tunnustataks tagasiulatuvalt ajavahemiku osas, mis kulgeb liikmesriikidele direktiivi 1999/70 ülevõtmiseks ette nähtud tähtajast kuni LEBEP‑i jõustumiseni eeldusel, et järgitud on aegumist käsitleva siseriikliku seaduse asjaomaseid sätteid.
75 Kuna tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mis on pealegi kajastatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47, siis on nimetatud ajavahemikul Hispaania õiguses direktiivi 1999/70 nõuetekohaseks ülevõtmiseks vajalike õigusnormide puudumise korral üksikisikute liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse ning liidu õiguse täieulatuslik rakendamine siseriiklike kohtute ülesanne (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Impact, punktid 42 ja 43 ning seal viidatud kohtupraktika).
76 Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et kõigil juhtudel, kui direktiivi sätted on sisu poolest tingimusteta ja piisavalt täpsed, võivad üksikisikud vaidluses riigi, kaasa arvatud riigi kui tööandja vastu neile tugineda (vt selle kohta eelkõige 26. veebruari 1986. aasta otsus kohtuasjas 152/84: Marshall, EKL 1986, lk 723, punktid 46 ja 49; 20. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑187/00: Kutz‑Bauer, EKL 2003, lk I‑2741, punktid 69 ja 71, ning eespool viidatud kohtuotsus Impact, punkt 57).
77 Euroopa Kohus on juba sedastanud, et sellest kohtupraktikast saab lähtuda ka selliste kokkulepete puhul – nagu seda on raamkokkulepe –, mille sõlmimise aluseks on olnud tööturu osapoolte vahel ELTL artikli 155 lõike 1 alusel liidu tasandil toimunud dialoog ja mille ellurakendamine toimub sama artikli lõike 2 kohaselt Euroopa Liidu Nõukogu direktiiviga, mille lahutamatuks osaks nad saavad (eespool viidatud kohtuotsus Impact, punkt 58).
78 Raamkokkuleppe klausli 4 punkt 1 keelab selges ja ühemõttelises sõnastuses tähtajaliste töötajate töötingimusi silmas pidades igasuguse erineva kohtlemise, mis ei ole objektiivselt põhjendatud. Seega on selle sisu piisavalt täpne, et üksikisikud saaksid sellele tugineda ja kohtud seda kohaldada (eespool viidatud kohtuotsus Impact, punkt 60, ja 22. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑486/08: Zentralbetriebsrat der Landeskrankenhäuser Tirols, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 24).
79 Pealegi ei ole raamkokkuleppe klausli 4 lõikes 1 esitatud täpse keelu kohaselt liidu institutsiooni poolt vastuvõetav akt vajalik ning ei anna liikmesriikidele õigust muuta selles sisalduvat töötingimusi puudutavat keeldu siseriiklikku õigusesse ülevõtmisel tingimuslikuks või kitsendada selle kohaldamisala (eespool viidatud kohtuotsus Impact, punkt 62).
80 Loomulikult on kõnealuse sättega selles väljendatud mittediskrimineerimise põhimõtet arvestades jäetud võimalus teha objektiivsete aluste olemasolul erandeid.
81 Sellegipoolest on erandite kasutamine allutatud kohtulikule kontrollile, kuigi võimalus eranditele tugineda ei välista, et käsitletav säte annab isikutele õigusi, millele nad saavad siseriiklikus kohtus toetuda ning mida need kohtud peavad kaitsma (eespool viidatud kohtuotsus Impact, punkt 64).
82 Samuti tuleb meenutada, et kui kaebajad saavad tugineda menetluses riigi vastu direktiivile, siis võivad nad seda teha sõltumata sellest, kellena riik toimib – kas tööandja või avaliku võimuna. Mõlemal juhul tuleb vältida, et riik ei saaks oma liidu õiguse rikkumisest kasu (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Marshall, punkt 49, ja 12. juuli 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑188/89: Foster jt, EKL 1990, lk I‑3313, punkt 17).
83 Sellest tuleneb, et raamkokkuleppe klausli 4 punkt 1 on tingimusteta ja piisavalt täpne selleks, et üksikisikud saaksid sellele menetluses riigi vastu siseriiklikus kohtus tugineda.
84 Põhikohtuasjas väidab Consellería ka, et menetluses tema vastu puudub vajadus tugineda nimetatud klausli vahetule õigusmõjule, kuna ta oli kohustatud kinni pidama LFCE ja LEPEB‑i, st riigi seaduste, mis kuuluvad riigi ainupädevusse, sätetest. Mis puudutab riigi võimalikku varalist vastutust direktiivi 1999/70 rikkumise eest, siis väidab ta, et põhiseadusega tehtud jaotus riiklike alusseaduste ja rakendusõigusnormide vahel, mille kehtestavad autonoomsed piirkonnad, ei võimalda autonoomsetel piirkondadel lõhkuda ega katkestada põhjuslikku seost riigi poolt selle direktiivi ebapiisava ülevõtmise ja üksikisikutele tekitatud kahju vahel.
85 Hispaania valitsus väidab samuti, et Galicia autonoomsel piirkonnal ei ole õigust LEBEP‑i muuta ega hoiduda selle kohaldamisest. Kui see piirkond oleks otsustanud tööandjana tunnustada õigust kolme teenistusaasta lisatasu tagasiulatuvalt saamisele direktiivi 1999/70 vahetu õigusmõju alusel, oleks ta sellega ilmselgelt rikkunud riiklikke direktiivi ülevõtmise õigusnorme. Mis puudutab riigi võimalikku vastutust direktiivi 1999/70 rikkumise eest, siis väidab Hispaania valitsus kohtuasjas C‑444/09 esitatud märkustes, et Euroopa Kohtu praktikast tulenevad tingimused selle direktiivi piisavalt selge rikkumise olemasolu hindamiseks ei ole täidetud.
86 Seoses nende argumentidega tuleb meenutada – nagu nähtub ka eelotsusetaotlusest ja ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimustest –, et viimased ei ole esitatud mitte seoses kohtuasjadega, mille eesmärk on tõendada riigi vastutust direktiivi 1999/70 rikkumise eest, vaid seoses taotlustega, mis tuginevad otseselt sellele samale direktiivile, maksta kolme teenistusaasta lisatasu ajavahemiku eest, kui direktiiv ei olnud siseriiklikusse õigusesse nõuetekohaselt üle võetud.
87 Kuna raamkokkuleppe klausli 4 punkt 1 on tingimusteta ja piisavalt selge selleks, et üksikisikud saaksid menetluses riigi vastu siseriiklikus kohtus sellele tugineda, siis võivad põhikohtuasjade kaebajad põhimõtteliselt esitada tõhusalt oma kolme teenistusaasta lisatasu, millele neil on tagasiulatuv õigus, maksmise taotlused, tuginedes vahetult selle klausli sätetele. Seega ei näi Euroopa Kohtu praktikale liikmesriigi vastutuse kohta liidu õiguse rikkumise eest tuginev kahju hüvitamise nõue esmapilgul vajalik olevat (vt selle kohta 18. jaanuari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑150/99: Stockholm Lindöpark, EKL 2001, lk I‑493, punkt 35).
88 Lisaks, nagu seda Hispaania valitsus ka ise kohtuasjas C‑444/09 esitatud märkustes tunnistas, ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus nimetatud kohtuasjas mingil hetkel riigi vastutuse küsimust liidu õiguse rikkumise eest tõstatanud. Samasugune on olukord ka kohtuasjas C‑456/09, milles eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtus oma põhjendustes tagajärgedest, mis raamkokkuleppe asjakohase klausli vahetust õigusmõjust võiksid tuleneda. Mis puudutab riigi vastutust käsitlevaid küsimusi, siis näib tulenevat nii eelotsusetaotlusest kohtuasjas C‑456/09 kui ka Euroopa Kohtule esitatud märkustest, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul ei ole selles osas otsustuspädevust.
89 Põhikohtuasjas, mis – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 86 ja 87 – puudutab direktiivi vahetu õigusmõjuga sätte tagasiulatuvat kohaldamist, tõusetub siseriikliku õiguse baasil küsimus tagajärgede osas, mis tulenevad avalike teenistujate eeskirju käsitlevate riiklike alusseaduste ning autonoomsete piirkondade poolt vastu võetud rakendusõigusnormide vahelisest jaotusest põhiseaduses.
90 Eelnevast tulenevalt tuleb kohtuasjas C‑456/09 esitatud neljandale küsimusele vastata, et raamkokkuleppe klausli 4 punkt 1 on tingimusteta ja piisavalt täpne selleks, et ajutised teenistujad saaksid sellele siseriiklikus kohtumenetluses riigi vastu tugineda, kui nad nõuavad õiguse tunnustamist sellistele teenistusaastate lisatasudele teenistusstaaži eest, nagu seda on põhikohtuasjas kõne all olevad kolme teenistusaasta lisatasud, ajavahemiku osas, mis kulgeb liikmesriikidele direktiivi 1999/70 ülevõtmiseks ette nähtud tähtajast kuni asjaomases liikmesriigis seda direktiivi ülevõtva siseriikliku seaduse jõustumiseni eeldusel, et järgitud on aegumist käsitleva siseriikliku seaduse asjaomaseid sätteid.
Kolmas küsimus kohtuasjas C‑456/09
91 Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib oma kohtuasjas C‑456/09 esitatud kolmanda küsimusega sisuliselt, kas tulenevalt asjaolust, et põhikohtuasjas kõne all olevad õigusnormid tunnistavad õigust maksta kolme teenistusaasta lisatasu ajutistele teenistujatele, kuid sisaldavad klauslit, mis välistab selle õiguse tagasiulatuva kohaldamise, võivad Hispaania pädevad ametiasutused keelduda sellise õiguse andmisest või kas nad on vastupidi kohustatud liidu õiguse alusel sellise õiguse lisatasude maksmisele tagasiulatuvalt andma alates liikmesriikidele selle direktiivi ülevõtmiseks ette nähtud kuupäevast.
92 Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et LEBEP‑i artikli 25 lõige 2 välistab selles kasutatud sõnastusega sõnaselgelt, et sellele sättele võiks anda tagasiulatuva jõu.
93 Neil asjaoludel on eelotsusetaotluse esitanud kohtu eesmärk teha kindlaks eespool viidatud kohtuotsuse Impact resolutsiooni punkti 4 tagajärjed põhikohtuasja suhtes, milles Euroopa Kohus sedastas, et arvestades, et kohaldatavate siseriiklike õigusnormide kohaselt on seaduse tagasiulatuv kohaldamine välistatud, välja arvatud juhul, kui see on selgelt ja ühemõtteliselt ette nähtud, peab siseriiklik kohus, kelle lahendada on nõue, mis põhineb direktiivi 1999/70 ülevõtva siseriikliku seaduse rikkumisel, liidu õiguse alusel andma sellele sättele tagasiulatuva jõu kuni viidatud direktiivi ülevõtmise tähtajani vaid juhul, kui siseriiklikus õiguses esineb mõni õigusnorm, mille alusel võidakse kõnealusele sättele anda tagasiulatuv jõud.
94 Igal juhul tuleb meenutada, et kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Impact, esitati küsimus, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus – erikohus, kellele on siseriikliku seadusega, millega on direktiiv 1999/70 üle võetud, antud pädevus vaadata läbi sellel seadusel põhinevad nõuded – on liidu õiguse alusel kohustatud tunnistama ennast pädevaks nende nõuete läbivaatamise osas, mis põhinevad otseselt sellel direktiivil ning mis puudutavad ajavahemikku, mis on hilisem asjassepuutuva direktiivi ülevõtmise tähtajast, kuid eelneb siseriikliku ülevõtva seaduse jõustumisele.
95 Euroopa Kohtu vastus kohtuasjas, milles tehti nimetatud kohtuotsus Impact, esitatud neljandale küsimusele põhines eeldusel, et eelotsustetaotluse esitanud kohus on pädev läbi vaatama üksnes neid põhikohtuasja nõudeid, mis põhinevad direktiivi 1999/70 ülevõtva siseriikliku seaduse rikkumisel (eespool viidatud kohtuotsus Impact, punkt 96). Üksnes selle eelduse korral ja kuna siseriiklik ülevõttev seadus välistab tagasiulatuva jõu andmise selle sätetele, sedastas Euroopa Kohus – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 96 –, et liidu õigust, ja eelkõige kohustust tõlgendada siseriiklikku õigust kooskõlas liidu õigusega, ei saa tõlgendada nii, et see kohustab eelotsusetaotluse esitanud kohut andma kõnealusele siseriiklikule ülevõtvale seadusele tagasiulatuva jõu kuni nimetatud direktiivi ülevõtmise tähtajani, kuna sel moel kohustataks seda kohut tõlgendama siseriiklikku õigust contra legem.
96 Siiski nähtub vastupidi kohtuasjale, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Impact, eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt käesolevas asjas esitatud teabest, et probleeme ei teki selle kohtu pädevuse osas vaadata läbi põhikohtuasja kaebaja nõuded, mis käsitlevad kolme teenistusaasta lisatasu, kuna selle viimati nimetatud tasu nõue põhineb otseselt direktiivi 1999/70 sätetel.
97 Kuna raamkokkuleppe klausli 4 punktil 1 on vahetu õigusmõju, siis saab põhikohtuasja kaebaja tugineda oma nõude puhul maksta teenistusstaaži lisatasu, mida tal on õigus tagasiulatuvalt Conselleríalt kui tööandjalt saada, otseselt selle klausli sätetele.
98 Käesoleval juhul jäi põhikohtuasja kaebaja ajavahemikul, mis kulges liikmesriikidele direktiivi 1999/70 ülevõtmiseks ette nähtud kuupäevast kuni LEBEP‑i artikli 25 lõike 2 vastuvõtmiseni diskrimineerival viisil ilma teenistusstaaži lisatasust, mis kuulub raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 tähenduses töötingimuste alla. Neil asjaoludel tugines ta vahetu õigusmõjuga sättele täitmaks lünka, mille direktiivi 1999/70 nõuetele mittevastav ülevõtmine Hispaania siseriiklikusse õigusesse tekitas.
99 Neil asjaoludel tuleb kohtuasjas C‑456/09 esitatud kolmandale küsimusele vastata, et olenemata sellest, et siseriiklikes õigusnormides, millega võetakse üle direktiiv 1999/70, esinevad õigusnormid, mis tunnistavad õigust maksta kolme teenistusaasta lisatasu ajutistele teenistujatele, kuid sisaldavad klauslit, mis välistab selle õiguse tagasiulatuva kohaldamise, on liikmesriigi pädevad ametiasutused liidu õiguse alusel ja seoses raamkokkuleppe klausliga, millel on vahetu õigusmõju, kohustatud andma õiguse lisatasudele tagasiulatuvalt alates liikmesriikidele selle direktiivi ülevõtmiseks ette nähtud kuupäevast.
Kohtukulud
100 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
1. Galicia autonoomse piirkonna selline ajutine teenistuja, nagu on kaebaja põhikohtuasjas, kuulub nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70, milles käsitletakse ETUC, UNICE ja CEEP sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, ning selle direktiivi lisas toodud 18. märtsil 1999 sõlmitud tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe isikulisse kohaldamisalasse.
2. Selline teenistusstaaži lisatasu, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuulub töötingimusena direktiivi 1999/70 lisaks oleva raamkokkuleppe klausli 4 lõike 1 kohaldamisalasse nii, et tähtajalise lepinguga töötajad saavad vaidlustada sellise kohtlemise, mis on sellise lisatasu maksmise osas ilma objektiivse põhjuseta nende suhtes ebasoodsam kui võrreldavate tähtajatu lepinguga töötajate kohtlemine. Teatud lepinguliste teenistujate töösuhte ajutine iseloom ei kujuta iseenesest objektiivset põhjust raamkokkuleppe selle klausli tähenduses.
3. Ainuüksi asjaolu, et selline siseriiklik õigusnorm nagu 12. aprilli 2007. aasta seaduse 7/2007 avalike teenistujate põhimääruse kohta (Ley 7/2007 del Estatuto básico del empleado público) artikli 25 lõige 2 ei tee mingit viidet direktiivile 1999/70, ei välista, et seda sätet saaks pidada kõnealust direktiivi ülevõtvaks siseriiklikuks õigusnormiks.
4. Direktiivi 1999/70 lisaks oleva raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klausli 4 punkt 1 on tingimusteta ja piisavalt täpne selleks, et ajutised teenistujad saaksid sellele siseriiklikus kohtumenetluses riigi vastu tugineda, kui nad nõuavad õiguse tunnustamist sellistele teenistusstaaži lisatasudele, nagu seda on põhikohtuasjas kõne all olevad kolme teenistusaasta lisatasud, ajavahemiku osas, mis kulgeb liikmesriikidele direktiivi 1999/70 ülevõtmiseks ette nähtud tähtajast kuni asjaomases liikmesriigis seda direktiivi ülevõtva siseriikliku seaduse jõustumiseni eeldusel, et järgitud on aegumist käsitleva siseriikliku seaduse asjaomaseid sätteid.
5. Olenemata sellest, et siseriiklikes õigusnormides, millega võetakse üle direktiiv 1999/70, esinevad õigusnormid, mis tunnistavad õigust maksta kolme teenistusaasta lisatasu ajutistele teenistujatele, kuid sisaldavad klauslit, mis välistab selle õiguse tagasiulatuva kohaldamise, on liikmesriigi pädevad ametiasutused liidu õiguse alusel ja seoses direktiivi 1999/70 lisaks oleva raamkokkuleppe klausliga, millel on vahetu õigusmõju, kohustatud andma õiguse lisatasudele tagasiulatuvalt alates liikmesriikidele selle direktiivi ülevõtmiseks ette nähtud kuupäevast.
Allkirjad