ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)

13. september 2013(*)

Konkurents – Kartellid – Parafiinvahade turg – Toorparafiini turg – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Hindade kindlaksmääramine ja turgude jagamine – Tõend kartelli olemasolu kohta – Mõiste „üks ja vältav rikkumine” – Rikkumise kestus – Rikkumise katkemine – 2006. aasta suunised trahvide arvutamise meetodi kohta – Võrdne kohtlemine – Süütuse presumptsioon – Rikkumise süüks pandavus – Emaettevõtja vastutus konkurentsieeskirjade rikkumiste eest, mille panid toime tema tütarettevõtjad – Emaettevõtja otsustav mõju – Eeldus 100% suuruse osaluse omamisel – Proportsionaalsus – Ümardamismeetod – Täielik pädevus

Kohtuasjas T‑566/08,

Total Raffinage Marketing, asukoht Puteaux (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid A. Vandencasteele, C. Falmagne, C. Lemaire ja S. Naudin,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Castillo de la Torre ja A. Biolan, keda abistas advokaat N. Coutrelis,

kostja,

mille ese on esimese võimalusena nõue osaliselt tühistada komisjoni 1. oktoobri 2008. aasta otsus K(2008) 5476 (lõplik) EÜ […] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/39.181 – Küünlavahad) ning teise võimalusena nõue vähendada hagejale määratud trahvi summat,

ÜLDKOHUS (neljas koda),

koosseisus: koja esimees O. Czúcz (ettekandja), kohtunikud I. Labucka ja K. O’Higgins,

kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,

arvestades kirjalikus menetluses ja 20. oktoobri 2010. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

1        Euroopa Ühenduste Komisjon tuvastas 1. oktoobri 2008. aasta otsuses K(2008) 5476 (lõplik) EÜ […] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/39.181 – Küünlavahad) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), et hageja Total Raffinage Marketing SA (varem Total France SA) ja tema 100% suuruse osalusega emaettevõtja Total SA rikkusid koos teiste ettevõtjatega EÜ artikli 81 lõiget 1 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artikli 53 lõiget 1, kuna nad osalesid kartellis EMP parafiinvahade turul ja Saksamaa toorparafiini turul.

2        Vaidlustatud otsuse adressaadid on lisaks hagejale ja tema emaettevõtja Total SA‑le (edaspidi koos „Totali kontsern” või „Total”) järgmised äriühingud: ENI SpA, Esso Deutschland GmbH, Esso Société Anonyme Française, ExxonMobil Petroleum and Chemical BVBA ja Exxon Mobil Corp. (edaspidi koos „ExxonMobil”), H&R ChemPharm GmbH, H&R Wax Company Vertrieb GmbH ja Hansen & Rosenthal KG (edaspidi koos „H&R”), Tudapetrol Mineralölerzeugnisse Nils Hansen KG, MOL Nyrt., Repsol YPF Lubricantes y Especialidades SA, Repsol Petróleo SA ja Repsol YPF SA (edaspidi koos „Repsol”), Sasol Wax GmbH, Sasol Wax. International AG, Sasol Holding in Germany GmbH ja Sasol Ltd (edaspidi koos „Sasol”), Shell Deutschland Oil GmbH,·Shell Deutschland Schmierstoff GmbH, Deutsche Shell GmbH, Shell International Petroleum Company Ltd, The Shell Petroleum Company Ltd, Shell Petroleum NV ja The Shell Transport and Trading Company Ltd (edaspidi koos „Shell”), RWE Dea AG ja RWE AG (edaspidi koos „RWE”) (vaidlustatud otsuse põhjendus 1).

3        Parafiine toodetakse rafineerimistehases toornaftast. Parafiine kasutatakse niisuguste toodete tootmisel nagu küünlad, kemikaalid, rehvid ja autotööstuse tooted, samuti kummi-, pakendi-, liimi- ja närimiskummitööstuses (vaidlustatud otsuse põhjendus 4).

4        Toorparafiin on parafiinvahade tootmiseks vajalik tooraine. Toorparafiini saadakse rafineerimistehastes toornaftast baasõlide tootmisel tekkiva kõrvaltootena. Sedagi müüakse lõppklientidele, näiteks puitlaastplaatide tootjatele (vaidlustatud otsuse põhjendus 5).

5        Komisjon alustas uurimist pärast seda, kui Shell Deutschland Schmierstoff teavitas teda oma 17. märtsi 2005. aasta kirjaga kartellist, esitades taotluse trahvi eest kaitse saamiseks vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi „2002. aasta koostööteatis”) (vaidlustatud otsuse põhjendus 72).

6        Komisjon viis 28. ja 29. aprillil 2005 nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 20 lõike 4 alusel läbi kohapealsed kontrollimised „H&R/Tudapetroli”, ENI, MOL ruumides ning Sasoli, ExxonMobili, Repsoli ja Totali kontserni kuuluvate äriühingute ruumides (vaidlustatud otsuse põhjendus 75).

7        Komisjon teatas 29. mail 2007 vastuväidetest eespool punktis 2 loetletud äriühingutele, sealhulgas Total France’ile (vaidlustatud otsuse põhjendus 85). Total France vastas vastuväidetele 14. augusti 2007. aasta kirjaga.

8        Komisjon korraldas 10. ja 11. detsembril 2007 ärakuulamise, millel osales Total France (vaidlustatud otsuse põhjendus 91).

9        Vaidlustatud otsuses leidis komisjon olemasolevate tõendite alusel, et otsuse adressaadid, kes kujutasid endast enamikku parafiinvahade ja toorparafiini tootjatest EMP‑s, osalesid EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 ühes, mitmeosalises ja vältavas rikkumises, mis hõlmas EMP territooriumi. Rikkumine seisnes kokkulepetes või kooskõlastatud tegevuses seoses hindade kindlaksmääramisega ja parafiinvahasid puudutava tundliku äriteabe vahetamise ja avaldamisega (edaspidi „rikkumise põhiosa”). Mis puudutab RWE‑d (hiljem Shell), ExxonMobilit, MOL‑i, Repsolit, Sasolit ja Totalit, siis parafiinvahadega seotud rikkumine puudutas samuti klientide või turgude jagamist (edaspidi „rikkumise teine osa”). Lisaks puudutas RWE, ExxonMobili, Sasoli ja Totali toime pandud rikkumine ka Saksa turul lõppklientidele müüdud toorparafiini (edaspidi „rikkumise toorparafiini osa”) (vaidlustatud otsuse põhjendused 2, 95, 328 ning artikkel 1).

10      Rikkuv tegevus pandi toimekonkurentsivastastel koosolekutel, mida nimetati „tehnilisteks koosolekuteks” või mõnikord „Blauer Saloni” koosolekuteks, ning „toorparafiini koosolekutel”, mis oli pühendatud spetsiaalselt toorparafiini puudutavatele küsimustele.

11      Vaidlustatud otsuse kohaselt osalesid Total France’i töötajad otseselt rikkumises kogu selle kestuse ajal. Komisjon luges seega Total France’i vastutavaks osalemise eest kartellis (vaidlustatud otsuse põhjendused 555 ja 556). Lisaks oli Total SA‑l 1990. aastast kuni rikkumise lõppemiseni Total France’is otseselt või kaudselt 98% suurune osalus. Komisjon leidis, et sel alusel saab eeldada, et Total SA‑l oli otsustav mõju Total France’i tegevuse üle, kuna kaks äriühingut moodustasid sama ettevõtja (vaidlustatud otsuse põhjendused 557–559). Vastuseks suulisele küsimusele kohtuistungil tema emaettevõtjale vastutuse omistamise kohta viitas hageja kogu teabele, mille Total SA edastas seotud kohtuasjas T‑548/08: Total SA vs. komisjon, milles otsus kuulutati samal päeval. Selles kohtuasjas täpsustas Total SA vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele, et Total SA‑l oli vaidlusalusel perioodil Total France’is otseselt või kaudselt 100% suurune osalus.

12      Käesolevas asjas määratud trahvide summa arvutati suuniste määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2) (edaspidi „2006. aasta suunised”) alusel, mis kehtisid ajal, mil eespool punktis 2 nimetatud äriühingutele teatati vastuväidetest.

13      Hageja puhul võttis komisjon kõigepealt arvesse aastast müügiväärtust asjaomastel turgudel. Selleks oli 31 133 865 eurot (millest 1 993 620 eurot toorparafiini eest).

14      Edasi võttis komisjon rikkumise raskuse raames arvesse parafiinvahade aastasest müügiväärtusest 18% ning toorparafiini puhul aastasest müügiväärtusest 15%. Sel viisil saadud summad korrutati rikkumise kestuse tõttu kordajaga 13 parafiinvahade puhul ja kordajaga 7 toorparafiini puhul. Samuti liitis komisjon 2006. aasta suuniste lõike 25 alusel põhisummale lisasumma (nn sisenemistasu), mis moodustas parafiinvahade aastasest müügiväärtusest 18% ning toorparafiini aastasest müügiväärtusest 15%. Selle tulemusel määras komisjon kindlaks trahvi põhisumma, mis Totali puhul oli 75 390 000 eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 671).

15      Komisjon ei võtnud hageja suhtes arvesse ühtegi raskendavat ega kergendavat asjaolu, nii et sel alusel trahvi põhisummat ei kohandatud. Siiski määras komisjon 2006. aasta suuniste lõike 30 alusel Totali kontserni suurt kogukäivet arvestades hoiatava mõju tagamiseks kordaja 1,7. Korrutades põhisummat selle kordajaga, sai komisjon trahvi kohandatud põhisummaks 128 163 000 eurot.

16      Kuna trahvisummat ei vähendatud komisjoni teatise alusel, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155), on trahvi kohandatud põhisumma 128 163 000 eurot võrdne trahvi kogusummaga (vaidlustatud otsuse põhjendus 785).

17      Vaidlustatud otsuses asuvad muu hulgas järgmised sätted:

„Artikkel 1

Osaledes viidatud perioodidel vältavas kokkuleppes ja/või kooskõlastatud tegevuses parafiinvahade sektoris ühisturul ja alates 1. jaanuarist 1994 EMP‑s, rikkusid [EÜ] artikli 81 lõiget 1 ning alates 1. jaanuarist 1994 EMP lepingu artiklit 53 järgmised ettevõtjad:

[…]

Total France SA: 3. septembrist 1992 kuni 28. aprillini 2005; ja

Total SA: 3. septembrist 1992 kuni 28. aprillini 2005.

Mis puudutab allpool toodud ettevõtjaid, siis puudutab rikkumine ka nimetatud perioodide osas Saksa turul lõppklientidele müüdud toorparafiini:

Total France SA: 30. oktoobrist 1997 kuni 12. maini 2004; ja

Total SA: 30. oktoobrist 1997 kuni 12. maini 2004.

[…]

Artikkel 2

Artiklis 1 osutatud rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:

ENI SpA: 29 120 000 eurot;

Esso Société Anonyme Française: 83 588 400 eurot,

millest solidaarselt

ExxonMobil Petroleum and Chemical BVBA ja ExxonMobil Corporation’iga 34 670 400 eurot, millest solidaarselt Esso Deutschland GmbH‑ga 27 081 600 eurot;

Tudapetrol Mineralölerzeugnisse Nils Hansen KG: 12 000 000 eurot;

Hansen & Rosenthal KG solidaarselt H&R Wax Company Vertrieb GmbH‑ga: 24 000 000 eurot,

millest solidaarselt

H&R ChemPharm GmbH‑ga 22 000 000 eurot;

MOL Nyrt.: 23 700 000 eurot;

Repsol YPF Lubricantes y Especialidades SA solidaarselt Repsol Petróleo SA ja Repsol YPF SA‑ga: 19 800 000 eurot;

Sasol Wax GmbH: 318 200 000 eurot,

millest solidaarselt

Sasol Wax International AG, Sasol Holding in Germany GmbH ja Sasol Limited’iga 250 700 000 eurot;

Shell Deutschland Oil GmbH, Shell Deutschland Schmierstoff GmbH, Deutsche Shell GmbH, Shell International Petroleum Company Limited, the Shell Petroleum Company Limited, Shell Petroleum NV ja the Shell Transport and Trading Company Limited: 0 eurot;

RWE-Dea AG solidaarselt RWE AG‑ga: 37 440 000 eurot;

Total France SA solidaarselt Total SA‑ga: 128 163 000 eurot.”

 Menetlus ja poolte nõuded

18      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 17. detsembril 2008.

19      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 1 ja 2 teda puudutavas osas;

–        teise võimalusena oluliselt vähendada talle vaidlustatud otsuse artiklis 2 määratud trahvisummat;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

20      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

21      Põhjendamaks oma nõudeid, mis puudutavad vaidlustatud otsuse osalist tühistamist ja talle määratud trahvisumma vähendamist, esitab hageja üksteist väidet.

22      Esimese väite kohaselt on rikkumise toorparafiini osa hindamisel rikutud EÜ artiklit 81 ja põhjendamiskohustust. Teine väide puudutab EÜ artikli 81 ja põhjendamiskohustuse rikkumist seoses parafiinvahasid puudutava tegevusega. Kolmas väide puudutab EÜ artikli 81 ning süütuse presumptsiooni, õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist seoses hageja osalemisega rikkumises pärast 12. maid 2004. Neljas väide puudutab EÜ artikli 81 ja süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumist seoses sellega, et komisjon jättis tähelepanuta selle, et hageja katkestas osalemise kõnealuses tegevuses. Viies väide puudutab põhjendamiskohustuse ja 2006. aasta suuniste rikkumist, mis on tingitud sellest, et arvesse ei võetud kartellikokkuleppe ellu viimata jätmist. Kuues väide puudutab põhjendamiskohustuse ja 2006. aasta suuniste rikkumist trahvi põhisumma arvutamisel kasutatava võrdlusperioodi kindlaksmääramisel. Seitsmes väide puudutab 2006. aasta suuniste ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist arvesse võetava toorparafiini müügiväärtuse protsendi kindlaksmääramisel. Kaheksas väide puudutab määruse nr 1/2003 ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumist seoses 2006. aasta suunistes kehtestatud arvutusmeetodiga. Üheksas väide puudutab 2006. aasta suuniste, karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtte ning proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist seoses hoiatava mõju tagamiseks trahvi lisasumma kindlaksmääramisega. Kümnes väide puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist trahvisumma kindlaksmääramisel. Üheteistkümnes väide puudutab EÜ artikli 81 rikkumist seoses Total France’i konkurentsivastase tegevuse süükspanemisega tema emaettevõtja Total SA‑le. Lisaks esitas hageja kohtuistungil kaheteistkümnenda väite, mis puudutab tema kaitseõiguste rikkumist, kuna trahvisumma arvutamiseks kasutatavasse müügiväärtusesse hõlmati teiste Totali kontserni kuuluvate äriühingute käive.

23      Üldkohus leiab, et otstarbekas on alustada teise väite analüüsimisest.

1.     Teine väide, et parafiinvahasid puudutava tegevuse puhul on rikutud EÜ artiklit 81 ja põhjendamiskohustust

24      Kõigepealt tuleb meenutada, et komisjon leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 2 „Rikkumise kokkuvõte”, et adressaadid osalesid EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 ühes, mitmeosalises ja vältavas rikkumises. Mis puudutab parafiinvahasid, siis rikkumine seisnes „kokkulepetes või kooskõlastatud tegevuses, mis hõlmas hindade kindlaksmääramist ning tundliku äriteabe vahetamist ja avaldamist” (rikkumise põhiosa) ja „klientide ja/või turgude jagamist” (rikkumise teine osa).

25      Hageja väidab, et komisjon on valesti hinnanud tõendeid rikkumise kahe esimese osa puhul, mis puudutavad parafiinvahasid. Sellega rikkus komisjon EÜ artiklit 81 ja oma põhjendamiskohustust.

26      Käesoleva väite esimeses osas kinnitab hageja, et rikkumise põhiosa hulka kuuluvatest tegevustest oli võimalik tuvastada üksnes teabe vahetamist parafiinvahade turu seisukorra, müügimahtude ja kohaldatud hindade taseme kohta, samas kui parafiinvahade hinna kindlaksmääramist puudutavaid kokkuleppeid ja kooskõlastatud tegevust ei saanud tema puhul toimiku materjalide alusel õiguspäraselt arvesse võtta.

27      Teises väiteosas leiab hageja, et komisjon jättis õigusvastaselt tähelepanuta, et tõendid hindade kindlaksmääramise kokkulepete rakendamise kohta puuduvad.

28      Kolmandas väiteosas heidab hageja komisjonile ette, et toimikus asuvatest tõenditest ei ole võimalik tuvastada tema osalemist rikkumise teises osas, nimelt geograafiliste turgude ja klientide jagamine tehnilistel koosolekutel seoses parafiinvahadega.

29      Neljandas väiteosas märgib hageja, et tema esitatud müügihindade majandusanalüüs lükkab ümber tema väidetava liitumise hindade kindlaksmääramise kokkuleppega.

 Sissejuhatavad märkused

 Kokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse mõiste

30      EÜ artikli 81 lõike 1 kohaselt on ühisturuga kokkusobimatud ja keelatud kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires.

31      EÜ artikli 81 lõike 1 mõttes kokkuleppe olemasoluks piisab sellest, kui kõnealused ettevõtjad on väljendanud oma ühist tahet käituda turul konkreetsel viisil (Üldkohtu 17. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑7/89: Hercules Chemicals vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1711, punkt 256, ja 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑9/99: HFB jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1487, punkt 199).

32      Kokkuleppe EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses võib sõlmituks lugeda niipea, kui esineb ühine tahe, mis on suunatud konkurentsi piiramisele põhimõtteliselt, isegi kui plaanitava piirangu konkreetseid detaile alles läbi räägitakse (vt selle kohta eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus HFB jt vs. komisjon, punktid 151–157 ja 206).

33      Kooskõlastatud tegevuse all mõistetakse koostööd ettevõtjate vahel, kes ei ole läinud nii kaugele, et nad oleksid sõlminud kokkuleppe selle sõna kitsas tähenduses, kuid kes valivad teadlikult konkurentsiriskide asemel ettevõtjatevahelise praktilise koostöö (Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 115, ja 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4287, punkt 158).

34      EÜ artikli 81 lõikega 1 on vastuolus igasugune ettevõtjate omavaheline otsene või kaudne suhtlemine, millega võidakse mõjutada olemasoleva või potentsiaalse konkurendi käitumist turul või anda sellisele konkurendile teada seda, kuidas ettevõtja ise on otsustanud käituda või kavatseb hakata turul käituma, kui sellise suhtlemise eesmärk või tagajärg on konkurentsi piiramine (vt selle kohta eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punktid 116 ja 117).

 Tõendite hindamise põhimõtted

35      Kohtupraktika kohaselt peab komisjon tõendama tema kindlaks tehtud rikkumist ning esitama tõendid, mille alusel saab õiguslikult piisavalt tuvastada rikkumise koosseisu kuuluvate asjaolude asetleidmise (vt Euroopa Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑8417, punkt 58, ning Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑44/02 OP, T‑54/02 OP, T‑56/02 OP, T‑60/02 OP ja T‑61/02 OP: Dresdner Bank jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3567, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

36      Mis puudutab kohtuliku kontrolli ulatust, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui Üldkohus vaatab läbi hagi EÜ artikli 81 lõike 1 alusel tehtud otsuse tühistamise nõudes, peab Üldkohus üldiselt läbi viima tervikliku kontrolli küsimuses, kas EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamise tingimused on täidetud või mitte (vt Üldkohtu 26. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑41/96: Bayer vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑3383, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

37      Seda arvestades tuleb kohtu kahtlust tõlgendada selle ettevõtja kasuks, kes on rikkumise tuvastanud otsuse adressaat. Seega ei saa kohus järeldada, et komisjon on tõendanud rikkumise toimepanemist õiguslikult piisavalt, kui tal on selles küsimuses veel kahtlusi, eriti hagi puhul, milles nõutakse trahvi määrava otsuse tühistamist (eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punkt 60).

38      Viimati nimetatud olukorras tuleb võtta arvesse süütuse presumptsiooni põhimõtet, nagu see tuleneb muu hulgas Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikest 2, mis on üks Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtetest tulenevatest põhiõigustest. Arvestades asjassepuutuvate rikkumiste laadi ning nendega seotud karistuste laadi ja raskust, kohaldatakse süütuse presumptsiooni põhimõtet eelkõige ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes, milles võidakse määrata trahv või karistusmakse (vt selle kohta eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

39      Seega tuleb komisjonil esitada piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saab tuvastada, et rikkumine on toime pandud. Tuleb siiski rõhutada, et iga komisjoni esitatud tõend ei pea rikkumise iga elemendi puhul tingimata vastama nendele kriteeriumidele. Piisab, kui kaudsete tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab tervikuna hinnatuna sellele nõudele (vt eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punktid 62 ja 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

40      Ettevõtja toime pandud EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise tõendamiseks vaidlustatud otsuses komisjoni esitatud kaudseid tõendeid ei tule hinnata eraldi, vaid kogumis (vt Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑53/03: BPB vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑1333, punkt 185 ja seal viidatud kohtupraktika).

41      Samuti tuleb tõdeda, et praktikas tuleb komisjonil sageli tõendada rikkumise olemasolu selle ülesande seisukohast ebasoodsates tingimustes, sest rikkumise moodustavate faktiliste asjaolude toimumisest võib olla möödunud palju aastaid ja paljud uuritavad ettevõtjad ei ole teinud komisjoniga aktiivselt koostööd. Kuigi komisjon on kohustatud tõendama, et sõlmitud on ebaseaduslik hindade kindlaksmääramise kokkulepe, oleks liigne nõuda, et sellele lisaks tuleb komisjonil esitada tõendeid selle eesmärgi saavutamiseks kasutatud konkreetse mehhanismi kohta. Rikkumises süüdi oleval ettevõtjal oleks liiga lihtne hoiduda karistusest, kui ta võiks viidata ebaseadusliku kokkuleppe toimimise kohta esitatud teabe ebamäärasusele, kui kokkuleppe olemasolu ja selle konkurentsivastane eesmärk on siiski piisavalt tõendatud. Ettevõtjad saavad end sellises olukorras tõhusalt kaitsta, kui neil on võimalus kommenteerida kõiki tõendeid, millele komisjon nende vastu tugineb (Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2501, punkt 203).

42      Mis puudutab tõendeid, millele võib EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamiseks tugineda, siis kehtib liidu õiguses tõendite vaba esitamise põhimõte (Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑50/00: Dalmine vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2395, punkt72).

43      Mis puudutab eri tõendite tõenduslikku väärtust, siis esitatud tõendite hindamise ainus asjakohane kriteerium on nende usaldusväärsus (eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Dalmine vs. komisjon, punkt 72).

44      Tõendamise üldnormide kohaselt sõltub dokumendi usaldusväärsus ja seega tõenduslik väärtus selle päritolust, koostamise oludest, adressaadist ning selle sisust (Üldkohtu 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑491, punktid 1053 ja 1838).

45      Kui komisjon tugineb rikkumise asetleidmist järeldades üksnes kõnealuste ettevõtjate käitumisele turul, siis piisab, kui viimased tõendavad, et esines asjaolusid, mis näitavad komisjoni tuvastatud fakte erinevas valguses ja mis võimaldavad seega anda faktidele teise usutava seletuse, mis erineb komisjoni esitatust, selleks et järeldada, et liidu konkurentsieeskirju on rikutud (vt selle kohta eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 186).

46      Seevastu juhul, kui komisjon tugineb dokumentaalsetele tõenditele, ei tule asjaomastel ettevõtjatel mitte lihtsalt esitada ühte mõeldavat alternatiivi komisjoni teesile, vaid väita, et vaidlustatud otsuses nimetatud tõendid olid rikkumise olemasolu kindlakstegemiseks ebapiisavad (eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 187). Niisugune tõendite kasutamine ei ole vastuolus süütuse presumptsiooni põhimõttega (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑235/92 P: Montecatini vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4539, punkt 181).

47      Kuna nii keeld osaleda konkurentsivastases tegevuses ja konkurentsivastastes kokkulepetes kui ka karistused, mis rikkujatele osaks võivad saada, on kõigile hästi teada, siis on tavaline, et toiminguid, mis hõlmavad nimetatud tegevust ja kokkuleppeid, viiakse läbi saladuskatte all, et koosolekud toimuvad salaja ning et kogu seonduv dokumentatsioon on viidud miinimumini. Seega ei saa komisjonilt nõuda, et ta esitaks tõendid, millest nähtuks selgelt, et asjaomased ettevõtjad on üksteisega kontakteerunud. Isegi kui komisjon sellised tõendid leiab, on need tavaliselt katkendlikud ja korrapäratud, mistõttu sageli osutub vajalikuks taastada teatud üksikasjad järelduste teel. Konkurentsivastase tegevuse või kokkuleppe esinemist võib seega tuletada teatud arvust kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis oma kogumis võivad muu loogilise selgituse puudumisel olla käsitletavad tõendina konkurentsieeskirjade rikkumise kohta (Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punktid 55–57; vt ka eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punktid 64 ja 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

48      Tõendite vaba esitamise põhimõttest tuleneb, et isegi kui dokumentaalsete tõendite puudumine võib olla asjassepuutuv tegur komisjoni viidatud kaudsete tõendite kogumi tervikuna hindamisel, ei saa see üksi võimaldada ettevõtjal seada kahtluse alla komisjoni argumente, esitades faktilistele asjaoludele alternatiivse seletuse. Ta võib seda teha ainult juhul, kui komisjoni esitatud tõendite alusel ei ole võimalik rikkumise olemasolu tuvastada kahtluseta ja ilma, et oleks vajalik tõlgendamine (vt selle kohta Üldkohtu 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑36/05: Coats Holdings ja Coats vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 74).

49      Eespool viidatud kohtupraktika on analoogia alusel kohaldatav EMP lepingu artiklile 53.

 Esimene väiteosa, mille kohaselt väidetavalt puuduvad tõendid, mis võimaldaksid tuvastada parafiinvahade hindade kindlaksmääramist puudutavaid kokkuleppeid või kooskõlastatud tegevust

50      Käesolevas väiteosas ei nõustu hageja põhimõtetega, mida komisjon kohaldas tõendite hindamisel, ning seab kahtluse alla tõendite hindamise seoses nende tehniliste koosolekutega, mille puhul komisjon tuvastas parafiinvahade hindade kindlaksmääramist puudutava kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse.

 Rikkumise põhiosa kirjeldus vaidlustatud otsuses

51      Vaidlustatud otsuse punktis 4.1 „Kartelli aluspõhimõtted ja toimimine” kirjeldas komisjon hindade kindlaksmääramisega seotud tegevuse sisu järgmiselt:

„[…]

(106) Tehnilised koosolekud olid alati jaotatud kaheks osaks: esialgne arutelu puudutas tehnilisi küsimusi, millele järgnes konkurentsivastast laadi arutelu, mis muu hulgas hõlmas hindade kindlaksmääramist, turgude ja (teatud juhtudel) klientide jagamist ning niisuguse tundliku äriteabe vahetamist ja avaldamist nagu hinnapoliitika praegu ja tulevikus, kliendid, tootmisvõimsus ja müügimahud.

(107) Arutelu, mis puudutas hindasid ning hindade võimalikku tõstmist, leidis üldiselt aset tehniliste koosolekute lõpus. Üldiselt analüüsis hindasid puudutavat arutelu Sasol, kuid seejärel arutasid hindasid ja hinnapoliitika strateegiaid kõik kartellis osalejad ümarlaua vormis. Arutelu hõlmas samal ajal nii hindade tõstmist ja indikatiivseid hindasid konkreetsetele klientidele ja hindade tõstmist üldiselt kui ka miinimumhindasid ja indikatiivseid hindasid kogu turu puhul. Hindade tõstmises lepiti tavaliselt kokku absoluutarvudes, mitte aga protsentides (näiteks 60 eurot tonni kohta täielikult rafineeritud parafiinvahade puhul). Miinimumhindades ei lepitud kokku mitte üksnes siis, kui esines kokkulepe hindade tõstmise kohta, vaid ka siis, kui hindade tõstmine ei olnud teostatav (näiteks hindade langemise ajal).

[…]

(109) Ettevõtjate esindajad vahetasid ka tundlikku äriteavet ning avalikustasid oma üldstrateegia.

(110) Ettevõtjaid, välja arvatud MOL, esindasid vastutavad isikud, kelle pädevusse kuulus oma vastava ettevõtte hinnastrateegia kujundamine ning konkreetsete klientide puhul hindade kindlaksmääramine. […]

(111) Enamikul tehnilistest koosolekutest hõlmas arutelu hindade üle üldiselt parafiinvahasid ning harvem vaid erinevat liiki parafiinvahasid (nagu täielikult rafineeritud parafiinvahad, pooleldi rafineeritud parafiinvahad, vahasegud/eriotstarbelised vahad, kõvad parafiinvahad või vesinikuga töödeldud vahad). Pealegi oli kõigi ettevõtjate jaoks selge, et hinnad parafiini kõikide liikide puhul tõusevad sama summa või sama protsendi võrra.

      […]

(113) Tehniliste koosolekute tulemus viidi üldjuhul ellu hindade tõstmisest klientidele teatamise või olemasolevate hinnaskeemide tühistamise teel. Üksikud pettuse või hindade tõstmata jätmise juhtumid arutati läbi järgmistel koosolekutel (vt näiteks põhjendused 149 ja 157). Üldjuhul võttis üks koosolekul esindatud ettevõtjatest initsiatiivi ning hakkas tõstma oma hindasid. Üldjuhul oli selleks Sasol, kuid mõnikord palus ta mõnel teisel kartellis osalejal alustada hindade tõstmist. Veidi aega pärast seda, kui ettevõtja teavitas kliente oma kavatsusest hindasid tõsta, tegid teised tarnijad sama ja teatasid samuti hindade tõstmisest. Ettevõtjaid tehnilistel koosolekutel esindanud isikud teavitasid ülejäänud ettevõtjaid võetud sammudest, et ellu viia tehniliste koosolekute tulemusi. Nimetatud teave edastati suuliselt või saadeti ühele või kõigile ülejäänud [kartellis osalevatele] ettevõtjatele koopia hindade tõstmise või kehtetuks tunnistamise teatest. Komisjon avastas, et pooled vahetasid selliseid teateid omavahel. Seda laadi ligikaudu 150 kirjast koosneva näidiskogumi puhul tuvastati, et neid kirju vahetati kuue nädala jooksul pärast tehnilisi koosolekuid. Samuti avaldati, et vastavalt kokkuleppele ei tohi koosolekul esindatud ettevõtjad saada kasu kokkulepitud hinnatõusu kohaldamisest, et suurendada oma turuosa. Seda avaldust ei vaidlustatud vastustes vastuväidetele.”

52      Vaidlustatud otsuse punktis 4.2 „Tehnilisi koosolekuid puudutav üksikasjalik teave” esitas komisjon kõigepealt koondtabeli, milles oli märgitud tehniliste koosolekute asukoht ja kuupäev ning koosolekul esindatud ettevõtjad (vaidlustatud otsuse põhjendus 124). Seejärel analüüsis ta olemasolevaid tõendeid iga tehnilise koosoleku kohta (vaidlustatud otsuse põhjendused 126–177).

53      Vaidlustatud otsuse punktis 5.3 „Kõnealuse rikkumise laad” täpsustas komisjon käesoleval juhul kohaldatavaid põhimõtteid, mis reguleerivad konkurentsivastase tegevuse kvalifitseerimist:

„[…]

(205) Pikka aega kestnud mitmeosalise rikkumise puhul ei ole vajalik, et komisjon kvalifitseeriks selle [kokkuleppeks või kooskõlastatud tegevuseks]. [Kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse] mõisted on ebamäärased ja võivad kattuda. Konkurentsivastane tegevus võib tugevasti olla erinev ühel või teisel ajahetkel ning selle mehhanisme võidakse kohandada või tugevdada, et arvesse võtta olukorra arengut. Niisugune eristamine võib osutuda isegi võimatuks, kuna rikkumisel võib samal ajal olla mõlema keelatud tegevuse vormi tunnused, samas kui eraldi võetuna võib selle teatud ilminguid määratleda kui just ühte, mitte teise vormi kuuluvana. Siiski on kunstlik analüüsis jagada seda, mis kujutab endast selgelt niisuguse tegevuse rakendamist, millel on üks ja ainus üldine eesmärk rikkumise mitmes erinevas vormis. Kartellikokkulepe võib seega samal ajal olla nii kokkulepe kui kooskõlastatud tegevus. [EÜ] artiklis 81 ei ole eraldi kvalifitseeritud niisugust liiki mitmeosalist rikkumist, nagu kirjeldatakse käesolevas otsuses.

(206) Kui kartellis on palju liikmeid, kelle konkurentsivastast tegevust võib kogu kartelli kestuse vältel lugeda kokkuleppeks või kooskõlastatud tegevuseks (mitmeosalised rikkumised), ei ole komisjonil vaja täpsemalt hinnata, millisesse kategooriasse igat liiki tegevus kuulub.”

54      Edasi kirjeldas komisjon vaidlustatud otsuse samas punktis rikkumise sisu järgmiselt:

„5.3.2 Kohaldamine

(210) Käesoleva otsuse [punktis] 4 kirjeldatud asjaoludega on tuvastatud, et kõik ettevõtjad, kelle suhtes käesolev menetlus toimub, osalesid parafiinvahasid puudutavas salajases tegevuses ning põhjenduses 2 tuvastatud äriühingud osalesid toorparafiini puudutavas salajases tegevuses […] ning et nad osalesid korrapäraselt koosolekutel, mille käigus arutati järgmisi asjaolusid:

1)      hindade kindlaksmääramine[;]

2)      […] klientide jagamine ja/või turgude jagamine[;]

3)      tundliku äriteabe avaldamine ja vahetamine eelkõige klientide, hindade, tootmisvõimsuse ja müügimahtude kohta[;]

[…]

5.3.2.2. Hindade kindlaksmääramine

(240) Põhjendustest 98, 107, 126, 128, 131, 133, 135, 137, 139, 140, 142, 145, 147, 149, 152, 153, 156, 157, 163, 168, 174, 176 ja 177 selgub, et kõnealused ettevõtjad määrasid kindlaks miinimumhinnad ja leppisid kokku hindade tõstmises („hindade kindlaksmääramine”).

(241) ExxonMobil, Repsol, Sasol ja Shell kinnitasid hindade kindlaksmääramise praktikat [vt põhjendus 107] ja kinnitasid uuesti seda teavet nii oma ärakuulamisel kui ka oma kirjalikus vastuses vastuväidetele.”

55      Hageja osas ilmneb vaidlustatud otsuse lisast, et ta osales 39 tehnilisel koosolekul ning „toorparafiini koosolekul” kokku 51 koosolekust, mis leidsid aset tema kartellis osalemise ajal, nimelt ajavahemikus 3. septembrist 1992 kuni 28. aprillini 2005.

 Komisjoni kogutud tõendite tõenduslik väärtus

56      Kõigepealt tuleb analüüsida neid tõendeid, mis puudutavad tehnilistel koosolekutel toimunud arutelude sisu ja millele komisjoni tugines vaidlustatud otsuses. Nimetatud tõendid seisnevad tehniliste koosolekute ajast pärinevates ettevõtjate avaldustes ja niisugustes käsikirjalistes märkmetes, mis tehti kas konkreetsel tehnilisel koosolekul või veidi pärast seda ning mis kirjeldavad koosolekul aset leidnud arutelude sisu.

57      Selles osas seab hageja kahtluse alla tõendite tõlgendamise põhimõtted, mida komisjon kohaldas vaidlustatud otsuses, ning avalduste ja dokumentaalsete tõendite tõendusliku väärtuse.

–       Ettevõtjate avaldused

58      Tuleb märkida, et Sasoli 12. mai 2005. aasta avalduse kohaselt olid tehnilised koosolekud üldjuhul aluseks salajasele tegevusele, kuna koosolekutel arutati hindade tõstmist ja langetamist ning vahetati teavet brutohindade ja tootmisvõimsuse kavandamise kohta.

59      Repsoli 19. mai 2005. aasta avalduse kohaselt oli tehniliste koosolekute osaks arutelu kartelli liikmete kohaldatavate hindade taseme üle.

60      Shell avaldas, et kõik tehnilised koosolekud puudutasid hindade kindlaksmääramist. Tema 14. juuni 2006. aasta avalduse kohaselt ei otsustatud vähemalt alates 1999. aastast, mil tema tunnistusi andnud esindaja hakkas osalema tehnilistel koosolekutel, parafiinvahade hindasid kunagi ühepoolselt, vaid selles leppisid konkurendid alati kokku tehniliste koosolekute käigus.

61      Peale selle kinnitasid samad ettevõtjad ka samades avaldustes, et eri tehniliste koosolekute käigus leppisid koosolekutel osalenud ettevõtjad tõepoolest kokku miinimumhindades või hindade tõstmises, mõnikord isegi hindade tõstmise meetmetes. Lisaks tuleneb nimetatud avaldustest, et Total võttis nendest konkurentsivastastest kokkulepetest täielikult osa.

62      Lisaks tuleb märkida, et komisjon viitas kõnealustele avaldustele (vt eespool punktid 58–61) vaidlustatud otsuse põhjendustes 107 ja 113.

63      Hageja märgib, et 2002. aasta koostööteatise raames tehtud avaldustel on piiratud tõenduslik väärtus, eriti kui neid ei kinnita ükski muu tõend. Viidatud avaldused on oma laadilt subjektiivsed ning kalduvad „süüdistama pigem teisi kui iseennast”. Lisaks olid Sasoli ja Repsoli avaldused rikkumise raskuse kohta tehtud „komisjoni õhutusel” ja eesmärgiga tagada nende koostöö taotlustest saadav kasu.

64      Tuleb märkida, et liidu kohus on selliseid argumente juba analüüsinud ja need tagasi lükanud.

65      Kohtupraktikast tuleneb, et ühegi sätte ega liidu õiguse üldpõhimõtte kohaselt ei ole komisjonil ühe ettevõtja vastu keelatud tugineda niisuguste teiste ettevõtjate avaldustele, kellele komisjon heidab ette kartellis osalemist. Vastasel juhul oleks komisjonil lasuv koormis tõendada EÜ artikliga 81 vastuolus olevat tegevust talumatu ning kokkusobimatu tema ülesandega teostada järelevalvet nende sätete nõuetekohase järgimise üle (eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 192).

66      Avaldustest võib pidada eriti suure tõendusliku jõuga tõenditeks neid, mis on esiteks usaldusväärsed, teiseks tehtud ettevõtja enda nimel, kolmandaks tehtud isiku poolt, kellel on kutsetegevusest tulenev kohustus tegutseda ettevõtja huvides, neljandaks tehtud vastuolus avaldaja huvidega, viiendaks tehtud avalduse esemeks olevate asjaolude otsese tunnistaja poolt ja kuuendaks esitatud kirjalikult, koostatuna tahtlikult ja pärast põhjalikku läbimõtlemist (vt selle kohta eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punktid 205–210).

67      Lisaks, kuigi enamasti tuleb ebaseadusliku kartelli peamiste liikmete vabatahtlikesse tunnistustesse suhtuda teatud umbusaldusega, arvestades võimalust, et need liikmed püüavad vähendada oma osa rikkumises ja suurendada teiste osa, on samuti tõsi, et 2002. aasta koostööteatise alusel trahvi tühistamise või selle vähendamise taotlemine iseenesest ei innusta süüks pandud kartelli teiste liikmete kohta moonutatud tõendite esitamist. Tegelikult võib igasugune katse komisjoni eksitada seada kahtluse alla taotleja puhtsüdamlikkuse ja koostöö täielikkuse ning seetõttu seada ohtu võimaluse, et talle 2002. aasta koostööteatist täielikult kohaldatakse (vt selle kohta Üldkohtu 16. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑120/04: Peróxidos Orgánicos vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4441, punkt 70).

68      Eelkõige tuleb tõdeda, et kui isik tunnistab üles, et ta on rikkumise toime pannud, ja möönab seega niisuguste faktiliste asjaolude esinemist, mis ületavad neid faktilisi asjaolusid, mille esinemist võidi otseselt järeldada kõnealustest dokumentidest, tähendab see vastupidisele viitavate eriliste asjaolude puudumisel a priori, et see isik on otsustanud rääkida tõtt. Lisaks tuleb avaldaja enda huvidega vastuolus olevaid avaldusi üldjuhul pidada eriti usaldusväärseteks tõenditeks (eespool punktis 41 viidatud Üldkohtu otsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punktid 211 ja 212; 26. aprilli 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02: Bolloré jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑947, punkt 166, ning 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑54/03: Lafarge vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 59).

69      Käesoleval juhul tehti kõnealused avaldused pärast põhjalikku kaalumist nende isikute tunnistuste alusel, kes osalesid tehnilistel koosolekutel, ning need süüstavad ka ettevõtjaid, kelle nimel avaldused tehti. Lisaks ühtivad avaldused üldjoontes rikkumise kirjeldusega, mis suurendab veelgi avalduste usaldusväärsust. Nii on avaldused eespool punktis 66 viidatud kohtupraktika tähenduses ja vastupidi hageja väidetele eriti usaldusväärsed.

70      Lisaks ei too hageja oma väite põhjenduseks välja ühtegi viidet või tõendit, mille kohaselt oleksid Sasoli ja Repsoli avaldused tehtud „komisjoni õhutusel”. Peale selle ei tulene 2002. aasta koostööteatisest, et sellega õhutatakse rikkumise raskust üle tähtsustama, ning seda ei saa ka käesoleval juhul tuvastada. Vastupidi tuleb rõhutada, et Sasoli, Repsoli ja ExxonMobili avaldused tehti pärast kontrollimisi, nii et need ettevõtjad võisid aimata, et oli vähetõenäoline, et nad olid esimesed selle teabe esitamisel, mis võimaldas komisjonil määrata kontrollimisi või tuvastada kartelli olemasolu (vt 2002. aasta koostööteatise punkt 8). Seega, vastavalt nende arusaamale oli suur tõenäosus, et nende trahvisummat vähendatakse kõige enam 50% võrra (vt 2002. aasta koostööteatise punkt 23). Neil asjaoludel puudus igasugune majanduslik põhjus, mis oleks võinud eespool mainitud ettevõtjaid õhutada esitlema rikkumist raskemana, kui see tegelikkuses oli, kuna rikkumise raskemaks muutmise tulemusel oleks suurendatud nende trahvide summat. Lõpuks tuleb meenutada, avaldustes valeandmete esitamine võib kõnealuselt ettevõtjalt võtta võimaluse, et talle 2002. aasta koostööteatist kohaldatakse (vt eespool punkt 67).

71      Seetõttu tuleb tagasi lükata hageja argumendid, mille kohaselt väidetavalt „õhutati” koostöö taotluse esitanud ettevõtjaid esitlema rikkumist raskemana, kui see tegelikkuses oli.

72      Peale selle väidab hageja, et komisjon ei saa rajada oma järeldusi ettevõtja avaldusele, mille tõelevastavuse on vaidlustanud paljud süüdistatavad ettevõtjad ning mida ei kinnita muud asjaolud.

73      Kohtupraktika kohaselt ei saa mõistagi kartellis osalemises süüdistatava ettevõtja avaldust, mille tõelevastavuse on vaidlustanud paljud teised asjaomased ettevõtjad, lugeda piisavaks tõendiks viimati nimetatud ettevõtjate poolt rikkumise toimepanemise kohta, kui selle toetuseks puuduvad muud tõendid, arvestades et nõutav tõendusjõu tase võib kõnealuste avalduste usaldusväärsuse tõttu olla väiksem (eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punktid 219 ja 220).

74      Siiski ei tuginenud komisjon käesolevas asjas ainult ühe kartelliliikme avaldusele, mille on vaidlustanud teised kartelli liikmed, vaid avaldustele, mille on sõltumatult teinud paljud ettevõtjad ning mis üldjoontes ühtivad rikkumise kirjeldusega (vt eespool punktid 58–61). Lisaks tugines komisjon arvukatele dokumentaalsetele tõenditele, mis täiendavad ja kinnitavad ettevõtjate avalduste sisu ning millest ühte osa analüüsitakse tagapool punktis 76 ja järgnevates punktides.

75      Seega on kõnealused avaldused osa tõendite kogumist, mis tõendavad, et parafiinvahade hindade kindlaksmääramist puudutavad kokkulepped või kooskõlastatud tegevus otsustati tehnilistel koosolekutel, millel hageja osales. Järelikult tuleb tagasi lükata hageja argumendid, millega seatakse kahtluse alla nende avalduste tõenduslik väärtus.

–       Dokumentaalsed tõendid

76      Tuleb märkida, et vaidlustatud otsus sisaldab viiteid suurele hulgale kõnealusest ajast pärinevatele dokumentaalsetele tõenditele, mis kontrollimiste käigus leiti asjaomaste ettevõtjate ruumidest. Need dokumentaalsed tõendid seisnevad enamjaolt MOL käsikirjalisest märkmetes ning Sasoli „Blauer Saloni” koosolekute protokollides.

77      Hageja vaidlustab nende dokumentaalsete tõendite tõendusliku väärtuse. Ta väidab, et kui tehnilistel koosolekutel tehti käsikirjalisi märkmeid, nagu need MOL‑l olid, ei olnud need ammendavad ja sisaldasid tähiseid või sümboleid, mille tähendus on ainult nende autorile teada. Mis puudutab Sasoli „Blauer Saloni” koosolekute protokolle, siis nende tõenduslik väärtus on piiratud, kuna neid ei koostatud tehniliste koosolekute jooksul ning seda ei teinud ka isik, kes koosolekul osales. Lisaks oli nendesse protokollidesse osa kantud teabest väljaspool tehnilisi koosolekuid aset leidnu tagajärg. Komisjoni argumendiga, mille kohaselt need protokollid koostati in tempore non suspecto, ei saa nõustuda, seda enam, et need on vähestes osades selgelt loetavad.

78      Tuleb märkida, et Üldkohtul ja Euroopa Kohtul on olnud juba võimalus selliseid argumente analüüsida ning need tagasi lükata.

79      Nagu ilmneb eespool punktis 47 viidatud kohtupraktikast, siis kuna nii keeld osaleda konkurentsivastases tegevuses ja konkurentsivastastes kokkulepetes kui ka karistused, mis rikkujatele osaks võivad saada, on kõigile hästi teada, viiakse toiminguid sageli läbi saladuskatte all, koosolekud toimuvad sageli salaja ning kogu seonduv dokumentatsioon on viidud miinimumini. Isegi kui komisjon leiab tõendid, mis otseselt tõendavad ettevõtjate vahelist õigusvastast kontakti, näiteks koosoleku protokollid, on need tõendid tavaliselt katkendlikud ja korrapäratud, mistõttu sageli osutub vajalikuks taastada teatud üksikasjad järelduste teel.

80      Lisaks tuleb kohtupraktika kohaselt dokumentaalsete tõendite tõendusliku väärtuse hindamisel väga oluliseks pidada asjaolu, et teatud dokument koostati otseselt seoses faktiliste asjaoludega (Üldkohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑157/94: Ensidesa vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑707, punkt 312, ning 16. detsembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑5/00 ja T‑6/00: Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied ja Technische Unie vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑5761, punkt 181) või faktiliste asjaolude vahetu tunnistaja poolt (eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 207).

81      Kuupäeva või allkirja puudumine dokumendilt või asjaolu, et see on halvasti kirjutatud, ei võta sellelt dokumendilt kogu tõenduslikku jõudu, eriti kui selle päritolu, võimalikku kuupäeva ja sisu saab määrata piisava kindlusega (Üldkohtu 13. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑217/03 ja T‑245/03: FNCBV vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4987, punkt 124; vt selle kohta ka Üldkohtu 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑11/89: Shell vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑757, punkt 86).

82      Käesoleval juhul aga, nagu komisjon leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 215, tegi koosolekute käigus MOL märkmed seal kohalviibinud isik ning märkmete sisu on struktureeritud ja suhteliselt üksikasjalik. Seega on nende märkmete tõenduslik väärtus väga suur. Mis puudutab Sasoli „Blauer Saloni” koosolekute protokolle, siis on tegemist dokumentidega, mis pärinevad faktiliste sündmuste asetleidmise ajast ning mis koostati in tempore non suspecto või veidi pärast iga tehnilist koosolekut. Isegi kui protokollid koostanud isik ei viibinud tehnilistel koosolekutel, tugines ta teabele, mille sai seal osalenud isikult. Seega on nende protokollide tõenduslik väärtus samuti suur.

83      Järelikult tuleb tagasi lükata hageja argumendid, milles seatakse kahtluse alla nende dokumentaalsete tõendite tõenduslik väärtus, mida vaidlustatud otsuses arvesse võetakse.

 Hageja nende argumentide üksikasjalik analüüs, mis puudutavad konkreetseid tehnilisi koosolekuid

84      Hageja väidab, et 52 tehnilisest koosolekust 36 puhul ei leia komisjon, et kartelli liikmed oleksid hindade osas kokkuleppele jõudnud. Esiteks, mis puudutab nelja tehnilist koosolekut, siis möönis komisjon vaidlustatud otsuses, et ta ei olnud kindel, et need koosolekud leidsid aset, või et koosoleku sisu ei olnud võimalik tuvastada. Teiseks tunnistas komisjon vaidlustatud otsuses 12 tehnilise koosoleku osas, et tal ei olnud nende koosolekute sisu kohta muid andmeid kui teatud kartelliosaliste avaldused, mille kohaselt oli nendel koosolekutel konkurentsivastane eesmärk, ilma et tegevuse laadi oleks täpsemalt tuvastatud. Kolmandaks ei märkinud komisjon vaidlustatud otsuses 6 muu tehnilise koosoleku osas, et need puudutasid hindadega seotud arutelu. Neljandaks möönis komisjon vaidlustatud otsuses 14 muu tehnilise koosoleku osas, et kuigi teavet hindade kohta vahetati, ei sõlmitud ühtegi kokkulepet hindade suuruse ega a fortiori hindade suuruse üldise taseme kohta, või et igal juhul ei ole komisjon kindel teabe vahetamise tulemuses.

85      Peale selle kinnitab hageja, et üksnes 16 tehnilise koosoleku puhul leidis komisjon, et kartelliosalised jõudsid hindade osas kokkuleppele. Ta esitab üksikasjalikud argumendid, et kõigi nende tehniliste koosolekute puhul on väidetavalt tõendeid valesti hinnatud.

86      Esiteks, mis puudutab 3. ja 4. septembri 1992. aasta tehnilist koosolekut, siis komisjon tugines vaidlustatud otsuse põhjenduses 126 Sasoli „Blauer Saloni” koosoleku protokollile, mis sisaldab viidet „kuni 22/11, hind „0””. Komisjon järeldas sellest, et nimetatud koosolekul lepiti kokku, et hindasid ei muudeta.

87      Hageja väidab, et Sasoli protokoll puudutab Sasoli kahe töötaja vahelist sisesuhtlust, mille käigus K annab O‑le juhise hinda mitte muuta, nii et see protokoll ei tõenda tehnilise koosoleku käigus sõlmitud kokkuleppe olemasolu.

88      Tuleb tõdeda, et Sasol mõistis haldusmenetluse käigus tehtud avalduses seda viidet kui tõendit kokkuleppe kohta, et hindasid ei muudeta. Lisaks ilmneb Sasoli „Blauer Saloni” koosolekute arvukatest protokollidest ja Sasoli avaldustest, et nende protokollidega teavitas K, kes oli tehnilistel koosolekutel Sasoli esindaja, O‑d nende koosolekute käigus toimunud arutelude sisust. Lisaks kasutasid kartelli liikmed arvu „0” sageli, et tähistada hindade säilitamist. Seetõttu isegi kui kõnealune protokoll kujutab endast rangelt võttes K ja O vahelist sisesuhtlust, on samuti tõsi, et see annab tunnistust kõnealuse tehnilise koosoleku käigus sõlmitud kokkuleppest, et hindasid ei muudeta. Seetõttu tuleb hageja selle kohta esitatud argumendid tagasi lükata.

89      Lisaks ei saa hageja komisjonile õiguspäraselt vastu vaielda selles osas, et nendel koosolekutel hinnatõusu kokku ei lepitud. Hindade säilitamise kokkulepe on tegelikult samuti hindade kindlaksmääramise kokkulepe, kuna esineb üksmeel kartelliosaliste tahtes kohaldada hinnataset, mille nad määrasid koos.

90      Järelikult tugines komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 240 õigesti kõnealusele tehnilisele koosolekule järeldamaks, et „kõnealused ettevõtjad määrasid kindlaks miinimumhinnad”.

91      Teiseks, mis puudutab 23. ja 24. novembri 1992. aasta koosolekut, siis komisjon viitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 128 MOL märkmetele, milles oli toodud „esimene kvartal – säilitada hindasid – vajadusel vahetada teavet – miinimumhinnad”. Ta järeldas sellest, et see tõendab kokkulepet hindade säilitamise kohta.

92      Hageja leiab, et MOL märkmetel asuv viide on „sisutühi”, kuna see ei saa olla seotud kindlaksmääratud hinnaga. Lisaks ei kinnitanud MOL seda tõlgendust ning teine tõlgendus – mis eelistab pelka teabevahetust – oleks olnud sama usaldusväärne.

93      Üldkohus tõdeb, et hageja selgitus ei ole usutav. Ühegi ettevõtja nime ei ole enne seda viidet täpsustatud, nii et ei ole võimalik järeldada, et tegemist oleks ühepoolse teabega. Vastupidise näitena sisaldavad Sasoli märkmed 17. ja 18. septembri 1996. aasta „Blauer Saloni” koosoleku kohta viidet „MOL, HU DEM 110 flü.ffr ab 1/10.96”. Selle alusel järeldas komisjon, et see „kinnitab, et nimetatud koosolekul arutasid ettevõtjaid esindanud isikud oma edasisi kavatsusi hinnapoliitika alal ja tegid need teatavaks” (vaidlustatud otsuse põhjendus 141).

94      Seega tugines komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 240 õigesti sellele tehnilisele koosolekule järeldamaks, et „kõnealused ettevõtjad määrasid kindlaks miinimumhinnad” (vt eespool punkt 89).

95      Kolmandaks kinnitab hageja 7. ja 8. septembri 1995. aasta koosoleku osas (vaidlustatud otsuse põhjendus 137), et kartelliosalised vahetasid teavet üksnes oma hindade kohta.

96      Niisugune tõlgendus on vastuolus Sasoli „Blauer Saloni” koosoleku protokolliga, nagu seda viimane tõlgendas haldusmenetluses, ning MOL märkmetega nimetatud koosoleku kohta.

97      MOL märkmed sisaldavad järgmisi andmeid:

„11. Schümann DEM 970 min hind.

[…]

13. Total DEM 920 tõstis 950 DEM‑le ette nähtud enne aasta lõppu 970 DEM

[…]

15. meie tõstame 900‑le”.

98      Sasoli „Blauer Saloni” koosoleku protokollis märgitakse „Preise hoch per 1/1.95”. Lisaks oli nähtuvalt Sasoli 16. detsembri 2006. aasta vastusest komisjoni infonõudele kuupäev märgitud valesti, nii et tegelikult kavatseti hindasid tõsta 1. jaanuarist 1996. Kõnealuse vastuse kohaselt kajastab see 7. ja 8. septembri 1995. aasta koosoleku tulemust.

99      Seega põhineb komisjoni kinnitus, mille kohaselt kõnealusel koosolekul osalejad „vahetasid teavet oma tulevase hinnapoliitika kohta ning arutasid hindade ja miinimumhindade tõstmist ja määrasid need kindlaks”, iseäranis sidusate tõendite kogumil. Sasoli avaldus hajutab igasuguse ebakindluse selles, et tahte osas tõsta hindasid valitses üksmeel. Pelk asjaolu, et hindade tõstmise tase ja miinimumhindade tase oli erinevate ettevõtjate puhul erinev, ei mõjuta kõnealuse koosoleku kvalifitseerimist koosolekuks, mis oli aluseks hindade kindlaksmääramise kokkuleppele, kuna väljend „hindade kindlaksmääramine” ei tähenda ühe hinna kohaldamist kõigile koosolekul osalejatele.

100    Neljandaks, mis puudutab 22. ja 23. veebruari 1996. aasta tehnilist koosolekut, siis komisjon tugineb vaidlustatud otsuse põhjenduses 139 MOL märkmetele, milles on järgmised andmed: „Parafiin – kõik kvaliteediklassid – sama hind 108 DEM; Suur/väike klient – sama hind 108 DEM; sulavaha 1200–1250 DEM”. Nimetatud põhjenduse kohaselt kinnitab see, et koosolekul osalenud ettevõtjad leppisid kokku parafiinvahade hinnas.

101    Hageja leiab, et kõnealuste märkmete tervikuna tõlgendamine ei võimalda jõuda sellise järelduseni. Teave esitati MOL märkmete tavapärases stiilis, nimelt „ümarlaua” vormis, mis seisnes koosolekul osalejate avaldatud ja vahetatud teabe uuesti esitamises.

102    Siiski tuleb märkida, et Sasol ja Repsol kinnitasid teineteisest sõltumatult, et 22. ja 23. veebruari 1996. aasta tehniline koosolek on konkurentsivastane. Lisaks on MOL kõnealustes märkmetes samuti viide „alates 1.8. 80 DEM/t tõsta kõikjal”, see tähendab hindade tõstmise kuupäev ja tase.

103    Seega tuvastas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 240 õigesti, et kõnealusel tehnilisel koosolekul määrasid kõnealused ettevõtjad kindlaks miinimumhinnad ning leppisid kokku hindade tõstmises.

104    Viiendaks on 14. ja 15. mai 1996. aasta koosoleku osas (vaidlustatud otsuse põhjendus 140) Sasoli „Blauer Saloni” koosoleku protokollis märgitud järgmist:

„Lähtepunkt oli 1996. aasta II poolaasta hinnatõus

- D + F : alates 1.8.96 küünal – FRP min 115 nto nto vedel kauba eest tasutud

      teeküünal 115%

      hauaküünal 115%

      kõva + 5% praegusele hinnale

      mikser FRP min 105 nto, nto vedel kauba eest tasutud”.

105    Sellest järeldas komisjon, et „asjassepuutuvad Saksa ja Prantsuse ettevõtjad leppisid arutelude käigus kokku tõsta hindasid 1996. aasta teises pooles, kavandades küünlaparafiinvaha hinnatõusu 1. augustil 1996”.

106    Hageja väidab, et puudus kokkulepe hindade kohta ning et igal juhul tema sellel koosolekul ei viibinud.

107    Need argumendid ei lükka komisjoni analüüsi ümber. Sasoli 16. detsembri 2006. aasta vastusest komisjoni infonõudele ilmneb üheselt, et sellel koosolekul sõlmiti kokkulepe hindade kohta.

108    Asjaolu, et hageja ei osalenud sellel koosolekul, ei takista komisjoni üldiselt järeldamast, et ta osales hindade kindlaksmääramise kokkulepetes, ning võtmast selles osas arvesse kõnealust koosolekut puudutavaid tõendeid. Ettevõtjat võib pidada vastutavaks kartellikokkuleppe eest tervikuna, isegi kui on tõendatud, et ta on otseselt osalenud vaid kartellikokkuleppe ühes või mitmes osas, kui ühelt poolt ta teadis või pidi kindlasti teadma, et kokkumäng, milles ta osales mitme aasta jooksul regulaarselt korraldatud koosolekute kaudu, kuulub tervikplaani, mille eesmärk oli kahjustada tavapärast konkurentsi, ja kui teiselt poolt hõlmas asjaomane tervikplaan kõiki osi, mis moodustasid kartellikokkuleppe (vt eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 370 ja seal viidatud kohtupraktika).

109    Tulenevalt Sasoli 16. detsembri 2006. aasta vastusest komisjoni infonõudele sai Sasol pärast koosolekut peetud telefonikõnede teel teada, et Total tõepoolest tõstis oma hindasid 115 Saksa margale (DEM) 100 kg kohta, kuid tegi hinnasoodustusi toodete teatud alamkategooriate puhul. Seega ei olnud hageja teadlik mitte üksnes kõnealusel koosolekul sõlmitud kokkuleppest, vaid ta kohaldas osaliselt ka koosoleku tulemust. Kuna avalduse kõnealune osa, mis puudutab küll hageja tegevust, ei saanud kaasa tuua Sasoli vastutuse vähendamist, kuna viimane oleks võinud jääda ilma koostööst saadavast kasust, kui ta oleks komisjonile esitanud valeandmeid, ning kuna Sasol rõhutas igal juhul, et hageja ühinemine kokkuleppega oli vaid osaline, puudub igasugune põhjus kahelda nimetatud avalduse tõepärasuses.

110    Kuuendaks tuleb analüüsida hageja argumente 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta koosolekute (vaidlustatud otsuse põhjendus 145) ning 5. ja 6. mai 1998. aasta koosolekute (vaidlustatud otsuse põhjendus 147) kohta.

111    Tuleb märkida, et „Blauer Saloni” koosoleku protokollis esimese koosoleku kohta on märgitud järgmist:

.	„Kuupäev	Hinnatõus	Min. hind
√ SCHS, D	.	.	.
√ Dea, D	.	.	.
√ SRS-Tuda, D	.	.	.
√ MOL, HU	1.1.	.	.
√ Total, F	1.1.	DEM 10	DEM 120
Mobil-Bp, F	.	.	.
√ Repsol, E	.	.	.
√ Agip, I	1.1.	DEM 10”	.

112    Sasol märkis, et sellest protokollist tuleneb, et kõik kokkuleppe pooled kohustusid tõstma hindasid 10–12 Saksa marka 100 kg kohta, et Total ja Agip soovisid tõsta hindasid 10 marka ning et see pidi vähemalt Totali puhul tooma kaasa miinimumhinna 120 marka 100 kg kohta.

113    Hindade tõstmise suurust ja kuupäevasid kinnitavad täielikult kahed seda koosolekut puudutavad märkmed, mis leiti MOL ruumidest.

114    Hageja piirdub väitega, et MOL juurest leitud märkmetele on ka teine selgitus, mille kohaselt erinevat liiki parafiinvahade hinnad luges valjult ette üks kokkuleppes osalejatest. Siiski on see selgitus ilmselt vastuolus Sasoli protokolliga, nagu viimane seda tõlgendab, mille kohta hageja ei esitanud ühtegi argumenti.

115    Lisaks on täielikult põhjendamatu hageja argument, mille kohaselt kavandatava hindade tõstmise erinevad kuupäevad kinnitavad, et kokkuleppe pooled ei jõudnud ühelegi kokkuleppele. Kavandatava hindade tõstmise erinevad kuupäevad võivad kinnitada, et kokkuleppe pooled võtsid arvesse koosolekul osalenud erinevate ettevõtjate individuaalset kaubanduslikku olukorda. Samuti võis selleks, et säilitada klientidel pettekujutlus, mille kohaselt parafiinvahade turul kehtivad siiani pakkumise ja nõudluse reeglid, kokkuleppe poolteks olevatel ettevõtjatel tunduda mõistlik kehtestada uued hinnad eri kuupäevadel, teeseldes niiviisi, et nende kehtestatud hinnatõus oli sõltumatute äriliste otsuste tulemus. Niisuguse selgituse eri kuupäevade ja erineva suurusega hinnatõusu kasutamise kohta esitas Shell ajavahemiku kohta pärast 2004. aasta algust.

116    Komisjoni järeldust, mille kohaselt määrasid miinimumhinna 1200 marka tonni kohta vähemad mõned 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta koosolekul osalejad, kinnitavad ka 5. ja 6. mai 1998. aasta koosoleku kohta MOL tehtud märkmed, milles on märgitud „Repsol – min hind 1180 DEM (võimetu müüma 1200‑ga)”. Kõige sobivam selgitus selle märke puhul on see, et kuna Repsol ei saanud kohaldada eelneval koosolekul kokku lepitud hinda, siis tõi ta ära miinimumhinna, mida oli tema arvates võimalik kohaldada.

117    Seega on komisjon õiguslikult piisavalt tõendanud, et kokkuleppe pooled määrasid parafiinvahade hinnad kindlaks 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta koosolekul.

118    Seitsmendaks, mis puudutab 3. ja 4. novembri 1998. aasta tehnilist koosolekut, siis tugines komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 149 MOL märkmetele ja Sasoli „Blauer Saloni” koosoleku protokollile.

119    Sasoli „Blauer Saloni” koosoleku protokollis on järgmised andmed:

„Ettepanek 1/1 99 + DEM 6 ? kõigile [hindadele], mis on alla 120 DEM

= ringkiri koostatakse põhjendusega „olukord toorainete puhul” (= koguste kättesaadavus) eesmärgiga,

–        et 120 DEM‑st madalamaid hindasid tõstetakse,

–        hinnad ei lange,

–        küünlatootjad saavad „dokumendid” oma läbirääkimisteks kaubanduskettidega [ilmselt poed]”.

120    MOL märkmetes on esitatud järgmine märge: „60 DEM/t – tõsta alates 1. jaanuarist 1999”.

121    Komisjon järeldas nendest andmetest vaidlustatud otsuses, et koosolekul osalejad arutasid olukorda, mis valitses pärast nende kokkulepet, mis pärineb 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta tehnilise koosoleku ajast ning mille eesmärgina nähti ette parafiinvahade hinna tõstmine üle 120 marga 100 kg kohta, mida ei olnud veel saavutatud. Osalejad leppisid 3. ja 4. novembri 1998. aasta tehnilisel koosolekul seega kokku hinna tõstmises 6 marga võrra kõigile klientidele, kellele parafiinvahade puhul kehtis ostuhind alla 120 marga, kusjuures see hinnatõus oli ette nähtud 1. jaanuarist 1999. Lisaks ilmneb vaidlustatud otsusest, et kõnealust hinnatõusu tuleb klientidele põhjendada toorainepuudusega. Lisaks leppisid äriühinguid esindanud isikud kokku, et igal juhul ei tohi hinnad langeda.

122    Hageja väidab, et MOL märkmetes asuv märge puudutab S (Shell) tehtud viidet, kuna viide asub nime S all. Sasoli „Blauer Saloni” koosoleku protokollis asuvas märkes, mille kohaselt „ringkiri koostatakse […] eesmärgiga, et […] hinnad ei lange”, viidatakse Sasoli-sisesele ringkirjale ning seda ei saa mõista tehnilise koosoleku käigus sõlmitud kokkuleppena, vaid üksnes välja toodud eesmärgina, mille Sasol oli endale võtnud.

123    Selles osas tuleb märkida, et hageja esitatud selgitus ei ole usutav ega põhine dokumentaalsete tõendite sidusal tõlgendamisel. Hageja ei ole välja toonud põhjusi, miks Sasol otsustas oma klientidele koostada ringkirja, milles teatatakse, et hindasid tõstetakse 6 marka 100 kg kohta teise koosolekul osaleja Shelli ühepoolse avalduse alusel, kui osalejate vahel puudub kokkulepe hindade tõstmise osas. Lisaks kinnitab komisjoni tõlgendus erinevalt hageja tõlgendusest seoseid 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta tehnilisel koosolekul peetud aruteludega.

124    Järelikult võis komisjon õiguspäraselt tuletada tõenditest 3. ja 4. novembri 1998. aasta tehnilise koosoleku kohta, et koosolekul osalejad sõlmisid hindade tõstmise kokkuleppe.

125    Kaheksandaks tuleb analüüsida hageja argumente 27. ja 28. oktoobri 1999. aasta koosoleku kohta.

126    Selles osas on komisjoni valduses Sasoli „Blauer Saloni” koosoleku protokoll, milles on märgitud järgmist:

.	„Hindade tõstmine
Kohal: Total	alates 15/1.2000 + Ffr 2300 = DEM 6,85
Kohal: Repsol	.
Kohal: SRS-Tuda	alates 10/1.2000
Kohal: Dea	alates 17/1.2000 vastavalt [Dea esindaja B] + 8,50 DEM
Kohal: SCHS	alates 15/1.2000
Mobil-Bp, F	..
Puudus: MOL	alates 1/2.2000 (alt DEM 110 flü ffr) + 6 DEM vastavalt T. T‑le 10/1
Puudus: Mobil	.
[Puudus] Esso, F	alates 1/2.2000 + 40 $ (vastavalt MA‑le 19/1)
Kuwait, NL alates? + 8 DEM (vastavalt Buchh [Buchhaltung (raamatupidamine)]) 24/1
Üldiselt kõigi tööstuste jaoks
- vedel parafiin	+ DEM 7–9% kg (mitte ühelgi juhul vähem kui 6 DEM)
- kõva parafiin	+ 11 DEM % kg”

127    Komisjon, võttes arvesse Sasoli selgitusi, tõlgendas neid märkusi järgmiselt (vaidlustatud otsuse põhjendus 156):

„Märkustest ilmneb, et Total, Repsol, H&R/Tudapetrol („SRSTuda”), Dea ja Sasol kohustusid tõstma hindasid jaanuaris 2000. Total pidi tõstma hindasid 15. jaanuaril 2000 2300 Prantsuse franki, H&R/Tudapetrol 10. jaanuaril 2000, Dea 17. jaanuaril 2000 8,50 marka ja Sasol 15. jaanuaril 2000. Koosolekul mitteosalenud äriühingutest teatas MOL, et tõstab 1. jaanuaril 2000 hindasid 6 marka. Esso pidi tõstma hindasid 1. veebruaril 2000 40 Ühendriikide dollarit ja Kuwait teadmata kuupäeval 8 marka. Teabe kolm viimast elementi sai Sasol pärast tehnilist koosolekut kahepoolsete kontaktide käigus ning Sasoli väitel lisati dokumenti 7. detsembril 1999. Seda tõendab sõna „vastavalt” koos nime ja kuupäevaga. Sasol helistas nimetatud äriühingute esindajatele mainitud kuupäeval ja sai teavet hindade tõstmise kohta.”

128    Hageja ei saa tulemuslikult väita, et tegemist on vaid teabevahetusega. See väide läheb selgelt vastuollu Sasoli 16. detsembri 2006. aasta avaldusega, mille kohaselt Total, Repsol, „SRSTuda (Hansen & Rosenthal)” viibisid koosolekul ning kohustusid tõstma hindasid jaanuaris 2000.

129    Asjaolu, et ettevõtjate nimede juures on eri kuupäevad, ei toeta hageja väidet eespool punktis 115 juba esitatud põhjustel.

130    Arvestades Sasoli avaldust, on numbrite puudumisele koosolekul esindatud ettevõtjate nime kõrval kõige tõenäolisem selgitus see, et hindade tõstmise tase oli sama kõigi nimetatud ettevõtjate puhul, nimelt 6,85 marka.

131    Järelikult tõendas komisjon õiguslikult piisavalt hindade kindlaksmääramise kokkuleppe olemasolu kõnealusel koosolekul.

132    Üheksandaks tuleb analüüsida hageja argumente 26. ja 27. juuni 2001. aasta koosoleku kohta (vaidlustatud otsuse põhjendus 163).

133    Selles osas on Sasoli „Blauer Saloni” koosoleku protokollis märgitud järgmist:

„Juulis:  tühistada eriklientide hinnad võimalikult kiiresti

[…]

Augusti lõpp:  tühistada kõik hinnad 30/9.01

      1/10.01 + 7 €”.

134    Vaidlustatud otsuse kohaselt tõendavad need andmed, et ettevõtjate esindajad leppisid kokku parafiini hindade tõstmises 7 eurot alates 1. oktoobrist 2001, millele eelneb hindade osas kõigi kuni 30. septembrini olemasolevate kokkulepete tühistamine.

135    Hageja väidab, et Sasoli 16. detsembri 2006. aasta avaldus ei toeta seda tõlgendust ning kinnitab arutelu üksnes hindade üle.

136    See väide on siiski kõnealuse avaldusega vastuolus. Avalduse kohaselt märkis Sasoli esindaja M üles 26. ja 27. juuni 2001. aasta tehnilise koosoleku tulemused ning kavatsus tõsta hindasid kajastas kõnealusel koosolekul tehtud järeldusi.

137    Kuna avalduses mainitakse koosolekul tehtud järeldusi hindade tõstmise kohta, siis tuleb tõdeda, et nimetatud avaldus tõendab sellel koosolekul sõlmitud hindade kindlaksmääramise kokkulepet.

138    Kümnendaks kritiseerib hageja 11. ja 12. mai 2004. aasta koosolekut puudutavate tõendite hindamist, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 174.

139    Selles osas sisaldavad Total France’i ruumidest leitud käsikirjalised märkmed järgmisi andmeid:

„-> Sasol 40 €/50 $ juuli lõpp.

-> Mer: 38-28.

-> 1. juuli

+ FRP: 70 -> 6000 €/T

+ Teeküünal: 50 -> 500 €/T

+ Mikrovaha: 25 -> 50 €/

[…]

-> 40 €/T toorparafiin”

140    Vaidlustatud otsuse kohaselt tuleneb Total France’i ruumidest leitud käsikirjaliste märkmete üldisest kontekstist, et hinna ees olev nool näitab tulevikuks kokkulepitud strateegia olemasolu, nii et koosolekul osalejad leppisid kokku hindade tõstmises.

141    Hageja leiab, et komisjoni tõlgendusega Total France’i ruumidest leitud käsikirjaliste märkmete kohta ei saa nõustuda vastuolu tõttu avaldustega, mis puudutavad kõnealust tehnilist koosolekut. Shell avaldas nimelt, et kokku oli lepitud hindade tõstmises, samas kui Sasol tõi välja asjaolu, et hindade tõstmist arutati. Seega, arvestades ka Total France’i juurest leitud käsikirjalisi märkmeid, sai tegemist olla pelgalt teabe vahetamisega.

142    Tuleb tõdeda, et Shelli 14. juuni 2006. aasta avaldus ei ole üldse mitmetähenduslik, kuna selles kinnitatakse, et hindade tõstmine lepiti kokku kõnealusel tehnilisel koosolekul ning see peab toimuma 1. juulil 2004.

143    Hageja ei saa tulemuslikult tugineda Sasoli 12. augusti 2005. aasta avaldusele, selleks et eitada kokkuleppe sõlmimist koosolekul. Asjaolu, et Sasol möönab, et kõnealusel koosolekul toimus arutelu hindade üle, ei välista kuidagi seda, et nende arutelude alusel oleksid osalejad jõudnud kokkuleppele. Lisaks kinnitas Sasol nimetatud avalduses samuti, et ta saatis „kettkirja”, teatades hindade tõstmisest 5–7 euro võrra 100 kg kohta 14. juunil 2004, ning et ta sai kirja H&R‑lt, kes teatas oma hindade tõstmisest 5,20–6,80 euro võrra 100 kg kohta.

144    Seega tuleneb sellest avaldusest, et Sasol kavatses tõsta oma hindasid sama summa võrra, nagu on viidatud Total France’i juurest leitud käsikirjalistes märkmetes, ning et seejärel saatis ka H&R hindade tõstmise kohta kirja, milles oli ära toodud Sasoli omaga väga sarnane tõstmise ulatus.

145    Seega tuvastas komisjon vaidlustatud otsuses õigesti, et osalejad leppisid kõnealusel tehnilisel koosolekul kokku parafiinvahade hindade tõstmises.

146    Eespool analüüsitut arvestades ning ilma et oleks vajalik kontrollida tõendeid kõigi nende tehniliste koosolekute kohta, millel hageja osales, jõuab Üldkohus järeldusele, et komisjon tõendas vaidlustatud otsuses õiguslikult piisavalt, et kartellis osalenud ettevõtjad sõlmisid parafiinvahade hindade kindlaksmääramise kokkulepped tehniliste koosolekute käigus, mis leidsid aset 3. ja 4. septembril 1992 (vaidlustatud otsuse põhjendus 126), 23. ja 24. novembril 1992 (põhjendus 128), 7. ja 8. septembril 1995 (põhjendus 137), 22. ja 23. veebruaril 1996 (põhjendus 139), 14. ja 15. mail 1996 (põhjendus 140), 30. ja 31. oktoobril 1997 (põhjendus 145), 3. ja 4. novembril 1998 (põhjendus 149), 27. ja 28. oktoobril 1999 (põhjendus 156), 26. ja 27. juunil 2001 (põhjendus 163) ning 11. ja 12. mail 2004 (põhjendus 174).

 Üldhinnang

147    Esiteks tuleb märkida, et Shell, Sasol ja Repsol möönsid, et tehniliste koosolekute käigus arutati parafiinvahade hindasid, mille üldeesmärk oli leppida kokku hindade tase. Eespool punktis 32 viidatud kohtupraktika kohaselt kujutab niisuguse ühise eesmärki olemasolu fakt juba kokkulepet EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses, kuna esineb ühine tahe, mis on suunatud konkurentsi piiramisele põhimõtteliselt. Lisaks avaldasid samad ettevõtjad ka, et paljude tehniliste koosolekute käigus jõudsid osalejad tegelikult kokkuleppele miinimumhindades või hindade tõstmises, mõnikord isegi hindade tõstmise meetmetes. Tuleb rõhutada, et oma avaldustes viitasid ettevõtjad samuti Totali osalemisele tehnilistel koosolekutel ning märkisid ära hageja töötajate nimed, kes hagejat nende koosolekutel esindasid.

148    Teiseks tuleb tõdeda, et kõnealused avaldused ühtivad tehniliste koosolekute ajast pärinevate paljude käsikirjaliste märkustega, mille komisjon leidis kontrollimiste käigus ja millega oli hagejal võimalik tutvuda haldusmenetluses ning millest osa on ära toodud eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustes 126, 128, 137, 139, 140, 145, 149, 156, 163 ja 174.

149    Kolmandaks tuleb meenutada, et hageja oli esindatud 39 konkurentsivastasel koosolekul kokku 51 koosolekust, mis peeti tema kartellis osalemise ajal, nimelt ajavahemikus 3. septembrist 1992 kuni 28. aprillini 2005.

150    Selles osas tuleb esiteks meenutada (vt eespool punkt 146), et komisjon tõendas vaidlustatud otsuses, et kartellis osalenud ettevõtjad sõlmisid parafiinvahade hindade kindlaksmääramise kokkulepped tehniliste koosolekute käigus, mis leidsid aset 3. ja 4. septembril 1992 (vaidlustatud otsuse põhjendus 126), 23. ja 24. novembril 1992 (põhjendus 128), 7. ja 8. septembril 1995 (põhjendus 137), 22. ja 23. veebruaril 1996 (põhjendus 139), 14. ja 15. mail 1996 (põhjendus 140), 30. ja 31. oktoobril 1997 (põhjendus 145), 3. ja 4. novembril 1998 (põhjendus 149), 27. ja 28. oktoobril 1999 (põhjendus 156), 26. ja 27. juunil 2001 (põhjendus 163) ning 11. ja 12. mail 2004 (põhjendus 174). Hageja osales kõigil nendel tehnilistel koosolekutel, välja arvatud 14. ja 15. mai 1996. aasta koosolek.

151    Teiseks möönab hageja, et teavet parafiinvahade hindade kohta vahetati tehnilistel koosolekutel, mis toimusid 30. septembril 1994 (vaidlustatud otsuse põhjendus 133), 27. jaanuaril 1995 (põhjendus 134), 17. ja 18. septembril 1996 (põhjendus 141), 2. ja 3. septembril 1998 (põhjendus 148), 3. ja 4. veebruaril 2000 (põhjendus 157), 25. ja 26. mail 2000 (põhjendus 159), 21. ja 22. veebruaril 2002 (põhjendus 165), 18. detsembril 2002 (põhjendus 168), 27. ja 28. veebruaril 2003 (põhjendus 169) ja 14. ja 15. jaanuaril 2004 (põhjendus 173), millel ta osales.

152    Hageja ei esita aga ühtegi konkreetset argumenti, et ümber lükata Sasoli, Repsoli ja Shelli avaldused, mille kohaselt oli tehniliste koosolekute eesmärk hindade kindlaksmääramine.

153    Vähemalt eespool punktides 146 ja 151 nimetatud tehniliste koosolekute kohta on komisjonil hulk ümberlükkamatuid tõendeid, millest ilmneb, et osalejad vahetasid korrapäraselt teavet oma hindade ja tehniliste koosolekute käigus ette nähtud hindade tõstmiste kohta rohkem kui 12 aasta jooksul. Hageja aga ei esitanud nimetatud tegevuse kohta kohast selgitust, mis võiks kahtluse alla seada komisjoni väite, et selle tegevuse eesmärk oli nimelt hindade kindlaksmääramine. Vastupidi, pikk kestus, mille jooksul koosolekud korrapäraselt toimusid, on iseenesest kaudne tõend selle kohta, et osalejate eesmärk oli ühtlustada oma hinnapoliitikat, asendades tururiskid omavahelise koostööga, tegutsedes parafiinvahade hinna puhul kooskõlastatult või lausa viies ellu – vähemalt mis puudutab eespool punktis 146 nimetatud tehnilisi koosolekuid – hindade kindlaksmääramise kokkuleppeid.

154    Kõigepealt tuleb märkida, et eespool punktis 34 viidatud kohtupraktika kohaselt on EÜ artikli 81 lõikega 1 vastuolus igasugune ettevõtjate omavaheline otsene või kaudne suhtlemine, millega võidakse mõjutada olemasoleva või potentsiaalse konkurendi käitumist turul või anda sellisele konkurendile teada seda, kuidas ettevõtja ise on otsustanud käituda või kavatseb hakata turul käituma, kui sellise suhtlemise eesmärk või tagajärg on konkurentsi piiramine. Käesoleval juhul ei eita hageja suhtlemist ega tundliku teabe vahetamist tehniliste koosolekute käigus.

155    Neljandaks ei saa hageja tulemuslikult väita, et komisjon ei tõendanud, et ta osales kokkulepetes või kooskõlastatud tegevuses, milles lepiti kokku tehnilistel koosolekutel.

156    Mis puudutab konkurentsivastaseid kokkuleppeid, mis on saavutatud – nagu käesoleval juhul – konkureerivate ettevõtjate koosolekutel, siis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et EÜ artikli 81 rikkumine on tuvastatud, kui nende koosolekute eesmärk on piirata, takistada või kahjustada konkurentsi ja seega korraldada kunstlikult turu toimimist. Sellisel juhul piisab ettevõtja kartellis osalemise tõendamiseks sellest, kui komisjon tõendab, et asjaomane ettevõtja osales koosolekutel, mille käigus konkurentsivastased kokkulepped sõlmiti. Kui osalemine sellistel koosolekutel on tõendatud, peab see ettevõtja esitama tõendid, et ta osales neil koosolekutel ilma igasuguse konkurentsivastase tagamõtteta, näidates et ta oli oma konkurentidele teada andnud, et ta osaleb neil koosolekutel muul eesmärgil kui nemad (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 81, ning Euroopa Kohtu 25. jaanuari 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑403/04 P ja C‑405/04 P: Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑729, punkt 47).

157    See reegel rajaneb kaalutlusel, et ettevõtja, kes osales nimetatud koosolekul, teatamata avalikult, et ta ei loe end seal arutatuga seotuks, andis teistele osalejatele mõista, et ta on kokkulepituga nõus ja et ta kavatseb seda järgida (eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 82, ning eespool punktis 156 viidatud kohtuotsus Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, punkt 48).

158    Hageja, kes osales korrapäraselt tehnilistel koosolekutel, ei väida siiski, et ta teatas avalikult, et ta ei loe end konkurentsivastastel koosolekutel arutatuga seotuks.

159    Viiendaks tuleb märkida, et hageja esitatud selgitused puudutavad iga kord konkreetset tehnilist koosolekut. Nii ei kujuta need endast usutavat selgitust kõigi komisjoni kogutud tõendite kohta, mis tal võimaldasid tuvastada mitmeosalise, ühe ja vältava rikkumise.

160    Eespool toodud kaalutlusi kogumis arvesse võttes tuleb jõuda järeldusele, et komisjon leidis vaidlustatud otsuses õigesti, et kartelliosalised, sealhulgas hageja, panid toime rikkumise, mis seisnes eelkõige „kokkulepetes või kooskõlastatud tegevuses, mis hõlmas hindade kindlaksmääramist ning tundliku äriteabe vahetamist ja avaldamist”.

161    Seega ei ole komisjon selles osas EÜ artiklit 81 rikkunud.

162    Järelikult tuleb käesoleva väite esimene osa tagasi lükata.

 Teine väiteosa, mis puudutab seda, et hindade kindlaksmääramise kokkulepete elluviimise kohta puuduvad tõendid

163    Teises väiteosas leiab hageja, et komisjon rikkus EÜ artikli 81, tuvastades et rikkumine pandi toime. Eelkõige ei tõendanud komisjon, et hindade tõstmisest teatamiseks kirjade saatmine kujutab endast rikkumise põhiosa toimepanemist.

164    Kõigepealt tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse punktis 4.1 „Kartelli aluspõhimõtted ja toimimine” leidis komisjon järgmist:

„[…]

(113) Tehniliste koosolekute tulemus viidi üldjuhul ellu hindade tõstmisest klientidele teatamise või olemasolevate hinnaskeemide tühistamise teel. Üksikud pettuse või hindade tõstmata jätmise juhtumid arutati läbi järgmistel koosolekutel (vt näiteks põhjendused 149 ja 157). Üldjuhul võttis üks koosolekul esindatud ettevõtjatest initsiatiivi ning hakkas tõstma oma hindasid. Üldjuhul oli selleks Sasol, kuid mõnikord palus ta mõnel teisel kartellis osalejal alustada hindade tõstmist. Veidi aega pärast seda, kui ettevõtja teavitas kliente oma kavatsusest hindasid tõsta, tegid teised tarnijad sama ja teatasid samuti hindade tõstmisest. Ettevõtjaid tehnilistel koosolekutel esindanud isikud teavitasid ülejäänud ettevõtjaid võetud sammudest, et ellu viia tehniliste koosolekute tulemusi. Nimetatud teave edastati suuliselt või saadeti ühele või kõigile ülejäänud [kartellis osalevatele] ettevõtjatele koopia hindade tõstmise või kehtetuks tunnistamise teatest. Komisjon avastas, et pooled vahetasid selliseid teateid omavahel. Seda laadi ligikaudu 150 kirjast koosneva näidiskogumi puhul tuvastati, et neid kirju vahetati kuue nädala jooksul pärast tehnilisi koosolekuid. Samuti avaldati, et vastavalt kokkuleppele ei tohi koosolekul esindatud ettevõtjad saada kasu kokkulepitud hinnatõusu kohaldamisest, et suurendada oma turuosa. Seda avaldust ei vaidlustatud vastustes vastuväidetele.”

165    Seejärel leidis komisjon vaidlustatud otsuse punktis 5.1 „Rakendamine” järgmist:

„[…]

(299) Isegi kui komisjon ei ole kohustatud tõendama konkurentsivastase kokkuleppe elluviimist, on kõnealust elluviimist käesoleval juhul võimalik tõendada. Hinnakirjade ning hindasid puudutava suulise teabe vahetamine (vt põhjendus 248) oli samuti mõeldud kokkuleppe elluviimise kontrollimiseks. Teavitades teisi kartelliosalisi tulevikus hindade tõstmisest või hindade tühistamisest, oli kartelliosalistel võimalik kontrollida, kas ettevõtja järgis tehnilistel koosolekutel võetud kohustusi. Lisaks arutati kokkuleppe elluviimist vahetevahel tehnilistel koosolekutel, näiteks põhjendustes 147 ja 149 kirjeldatud koosolekutel. Asjaolu, et kartelliosalised säilitasid ka omavahelised suhted tarnijatena, millega võib üldjuhul selgitada teatud nende vahelist suhtlemist, ei muuda seda järeldust. Küsimus ei seisne mitte selles, kas kõnealuste kahepoolsete risttarnete tõttu toimus igal juhul teatud teabevahetus, vaid kas nimetatud teabevahetus aitas objektiivselt tagada rikkumise toimepanemise kontrollimist.”

166    Esiteks väidab hageja, et ettevõtjate avalduste kohaselt ei olnud hinnakirjade saatmine teistele osalistele süstemaatiline, mistõttu ei kujuta see endast rikkumise põhiosa toimepanemise meedet. Hageja leiab, et kui tehniliste koosolekute eesmärk oli ühiselt kindlaks määrata uued hinnad, oleks selleks, et osalistel võimaldada kontrollida kokkuleppe kõigi poolt järgimist, pidanud iga osaleja teatama oma uued hinnad kõigile teistele või vähemalt nendest ühele, kelle ülesandeks on selle kontrollimine, mida aga ei tehtud.

167    Igal juhul ei saa hinnakirjade vahetamist Total France’ile ette heita. Kõigepealt, nagu tunnistas Shell, ei saatnud Total France oma klientide hindade tõstmise kirjasid sageli ning tavaliselt teatas ta klientidele hinnatõusust nende külastamise käigus suuliselt, ilma konkurentidele teatamata. Lisaks oli komisjoni poolt 123 viidatud kirjast üksnes üheksa omistatavad Total France’ile ja suur osa nendest oli kirjavahetus, mis puudutas hinnapäringuid või -pakkumisi võimaliku ostu sooritamiseks.

168    Tuleb märkida, et hageja argumendid puudutavad kartelliosaliste vahel hinnakirjade vahetamist.

169    See ei kujuta aga endast otseses mõttes kõnealuse rikkumise toimepanemist, kuna rikkumine seisneb klientide suhtes hindade taseme kohaldamises, hindade säilitamises või koosolekutel arutatud või kindlaksmääratud hindade säilitamises või tõstmises. Komisjon kinnitas tegelikult vaidlustatud otsuse põhjenduses 113, et „[t]ehniliste koosolekute tulemus viidi üldjuhul ellu hindade tõstmisest klientidele teatamise või olemasolevate hinnaskeemide tühistamise teel”. Hinnakirjade vahetamine ja suuline arutelu pärast koosolekuid puudutas osaliste poolt rikkumise toimepanemise kontrollimise mehhanismi.

170    Seega ei ole asjakohane hageja argument, mille kohaselt oli komisjoni poolt 123 viidatud kirjast, mida konkurendid omavahel vahetasid, hagejale omistatavad üksnes üheksa. Igal juhul möönab hageja ise, et sageli ei saatnud ta klientidele mitte hinnakirju hindade tõstmise kohta, vaid tavaliselt teatas ta kliente külastades neile hinnatõusust suuliselt. Järelikult möönab hageja esiteks ise, et ta tõstis korrapäraselt oma hindasid, ning teiseks selgitab põhjust, miks suutis ta konkurentidele saata vaid väikese arvu koopiaid hinnakirjadest: juhul kui hindade tõstmisest teatati klientidele suuliselt, ei olnud konkurentidele võimalik saata koopiat hinnakirjast, kuna klientidele ühtegi hinnakirja ei saadetud.

171    Teiseks tuleb märkida, et hageja väide rikkumise käesoleval juhul toimepanemise puudumise kohta on vastuolus nende tõenditega, millel põhineb vaidlustatud otsus.

172    Shell kinnitas sõnaselgelt oma 18. märtsi 2005. aasta avalduses, et pärast tehnilisi koosolekuid sai tema esindaja tavaliselt hinnakirja, milles konkurent teatas hindade tõstmisest. Need kirjad olid korrapärased teated uute hindade kohta ja neid saatsid parafiinvahade tootjad nendele klientidele ja teistele tootjatele, kes sageli ostsid parafiinvahasid ka üksteiselt risttarnete raames. Shelli andmetel pärast seda, kui esimene tootja väljendas sel viisil oma tahet tõsta hindasid, järgnesid teised kartelliosalised sellele kooskõlas tehnilistel koosolekutel toimunud aruteluga.

173    Oma 14. juuni 2006. aasta avalduses kinnitas Shell samuti, et iga kord, kui ta saatis hinnakirja, milles teatati hindade tõstmisest, sisaldas see eelneval tehnilisel koosolekul kokku lepitud hinda. Ta täpsustas ka, et korrapäraselt sai ta selliseid kirjasid Sasolilt, H&R‑lt ja ExxonMobililt, isegi kui ta viimaselt kunagi parafiinvahasid ei ostnud. Kuigi Total ei saatnud oma klientidele selliseid kirju sageli, sai Shell neid Totalilt kokku ühe või kaks. Lisaks ilmneb Shelli avaldusest, et veendumaks, kas tehnilistel koosolekutel kokkulepitud hinnatõusud viidi kohaselt ellu, helistas tema esindaja Sasoli, H&R, Totali ja ExxonMobili esindajatele, enne kui ta alustas oma klientidega läbirääkimisi hinna üle.

174    Seda kartellikokkuleppe rakendamise mehhanismi kinnitab ka Sasoli 12. augusti 2005. aasta avaldus, milles esitatakse samuti üksikasjalikud näited konkreetsete tehniliste koosolekute kohta.

175    Kolmandaks väidab hageja vastu komisjonile, et tehniliste koosolekute kohta olemasoleva teabe ja komisjoni nimetatud hinnakirjade vahel puudub vastastikune seos.

176    Esiteks tuleneb eespool viidatud paljudest avaldustest, et tehnilistel koosolekutel kokku lepitud hinnatõusu ei saanud üldiselt klientide suhtes kohaldada täies ulatuses. Shell kinnitas, et kokkulepitud hinnatõusust ligikaudu kaht kolmandikku oli võimalik ellu viia. Lisaks on toimikus palju viiteid selle kohta, et sageli ei suutnud osalejad kokku lepitud hinnatõusu üldse ellu viia.

177    Teiseks tuleb meenutada, et eespool punktis 47 viidatud kohtupraktika kohaselt on kartelle puudutavad tõendid tavaliselt katkendlikud ja korrapäratud. Seega, kuna komisjonil puuduvad üksikasjalikud tõendid igal tehnilisel koosolekul aset leidnud arutelude sisu kohta ning kuna tal on vaid väike osa nendest hinnakirjadest, mille osalised saatsid klientidele, ei saa hageja esitada ühtegi tulemuslikku argumenti, mis põhineb asjaolul, et komisjon ei suutnud taastada täpset sidet tehnilistel koosolekutel toimunud arutelude ja kõnealustes hinnakirjades märgitud hindade vahel, eriti kuna erinevate parafiinvahatoodete hinnad varieerusid tugevalt ning kliendid loogiliselt püüdsid avaldada hinnatõusudele vastupanu.

178    Seega tuleb käesolev argument tagasi lükata.

179    Neljandaks väidab hageja, et konkurentidele niisuguste hinnakirjade edastamine, milles oli ära toodud hindade tõstmine, oli põhjendatud kliendi‑tarnija suhte tõttu kartellis osalenud ettevõtjate vahel.

180    Selles osas tuleb meenutada, et rikkumise põhiosa toimepanemine seisnes klientidele hindade tõstmisest teatamises või olemasolevate hinnaskeemide kehtetuks tunnistamises, mitte aga konkurentidele hinnakirjade saatmises, mis on pigem selle elluviimise kontrollimise meede. Igal juhul kinnitas Shell, et ta sai hinnakirju konkurendilt, kelle tarnija ta ei olnud (vt eespool punkt 173). Nii Shell kui Sasol kinnitasid, et hinnakirjade saatmine oli rikkumise põhiosa toimepanemise mehhanismi osa.

181    Seetõttu tuleb hageja vastav argument tagasi lükata.

182    Viiendaks, põhjendamaks oma väidet, et ta ei osalenud rikkumise toimepanemises, kinnitab hageja, et Shelli avaldusest tuleneb, et ainus kord, kui Sasol nägi vaeva, et teda veenda saatma esimesena ringi kirja hindade tõstmise kohta, kasutas ta seda ära oma konkurentsiseisundi tugevdamiseks, saates kirja fiktiivse hinnatõusu kohta oma konkurentidele, mitte aga oma klientidele.

183    Selles osas tuleb rõhutada, et Shelli avaldusest nähtub, et kui Sasol palus hagejal saata esimesena klientidele hinnakirja teatega hindade tõstmise kohta, siis hageja seda ei teinud, vaid saatis konkurentidele hindade tõstmise fiktiivse kirja „koopia”. See kinnitab järelikult vaid asjaolu, et hageja ei täitnud Sasoli palvet saata esimesena hinnakiri teatega hindade tõstmise kohta.

184    Kohtupraktika kohaselt ei muuda asjaolu, et kartellikokkulepet ei järgitud, midagi kartellikokkuleppe enda olemasolus (vt selle kohta Üldkohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑141/94: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑347, punktid 233, 255, 256 ja 341). Isegi kui lugeda tõendatuks asjaolu, et teatud kartelliosalistel õnnestus tõele mittevastava teabe edastamisega petta teisi kartelliosalisi ja kasutada kartelli oma kasu eesmärgil, kartellikokkulepet järgimata, ei kõrvalda see pelk asjaolu toimepandud rikkumist (Üldkohtu 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑52/03: Knauf Gips vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 201; vt selle kohta ka Üldkohtu 15. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑71/03, T‑74/03, T‑87/03 ja T‑91/03: Tokai Carbon jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 74).

185    Järelikult tuleb hageja selles osas esitatud argument tagasi lükata.

186    Kuuendaks tuleb rõhutada, et nagu komisjon õigesti märgib, tuleb ühe, mitmeosalise ja vältava rikkumise toimepanemist hinnata kogumis.

187    Selles osas on Üldkohus juba otsustanud, et juhul kui konkurendid osalesid koosolekutel, mille käigus nad vahetasid teavet eelkõige hindade kohta, mida nad soovisid turul küsida, siis ettevõtja, kui ta osales konkurentsivastase eesmärgiga koosolekul, ei soovinud üksnes eelnevalt kaotada ebakindlust oma konkurentide tulevase käitumise osas, vaid pidi tingimata ka otseselt või kaudselt arvesse võtma neil koosolekutel saadud teabe, et kindlaks määrata poliitika, mida ta kavatses turul järgida (Üldkohtu 24. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑1/89: Rhône-Poulenc vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑867, punktid 122 ja 123, ning eespool punktis 184 viidatud kohtuotsus Knauf Gips vs. komisjon, punkt 276).

188    Edasi tuleb kohtupraktika kohaselt tingimusel, et puuduvad vastupidist tõendavad tõendid, mida peavad esitama huvitatud ettevõtjad, eeldada, et kooskõlastatud tegevuses osalevad ettevõtjad, kes jätkavad turul tegutsemist, arvestavad konkurentidelt saadud infoga, et määratleda oma tegevus nimetatud turul. See on veelgi enam nii, kui kooskõlastamine toimus regulaarselt pika aja vältel (eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Hüls vs. komisjon, punkt 162).

189    Käesoleval juhul oli hindade kooskõlastamine regulaarne ja sage ning see toimus pika aja vältel, kuna komisjonil on teavet enam kui 50 koosoleku kohta ajavahemikus 1992–2005. Samuti tõi komisjon välja hageja 343 hinnakirja, milles teavitatakse kliente hinnatõusust. Shelli ja Sasoli avaldustest tuleneb samuti, et Total osales eespool mainitud tegevuse elluviimises.

190    Eespool toodud kaalutlusi arvestades leiab Üldkohus, et komisjon tuvastas õigesti rikkumise toimepanemise ja hageja osalemise selles.

191    Eespool toodut arvestades tuleb teise väite teine osa tagasi lükata.

 Kolmas väiteosa, mis puudutab geograafiliste turgude ja klientide jagamist

192    Hageja väidab, et komisjon ei tõendanud vaidlustatud otsuses, et ta osales rikkumise teises osas. Seega rikkus komisjon EÜ artiklit 81.

193    Selles osas kinnitas komisjon vaidlustatud otsuses järgmist:

„[…]

(108) Mis puudutab arutelusid turgude ja klientide jagamise teemal, siis parafiini kohta „esines kartellis osalevate vahatootjate vahel üldine kokkulepe, mis puudutab teiste ettevõtjate peamisi kliente vastaval kodumaisel turul”, ning ettevõtjad „püüdsid kaitsta kodumaist turgu, luues omavahel vastastikuse usalduse ja hea tahte õhkkonna”.

[…]

5.3.2.3. Klientide jaotamine ja/või turgude jagamine

(243) Põhjendustes 98, 108, 137 [7. ja 8. septembri 1995. aasta tehniline koosolek], 145 [30. ja 31. oktoobri 1997. aasta tehniline koosolek], (147) [5. ja 6. mai 1998. aasta tehniline koosolek], (168) [18. detsembri 2002. aasta tehniline koosolek] ja 170 [16. ja 17. aprilli 2003. aasta tehniline koosolek] kirjeldatud tõenditest tuleneb, et ExxonMobil, MOL, Repsol, Sasol, Dea (hiljem Shell) ja Total jagasid kliente ja/või teatud klientidega seotud müügimahtusid („klientide jagamine”) ja/või teatud geograafilisi piirkondasid kui „kodumaiseid turgusid” („turgude jagamine”).

(244) ExxonMobil, Sasol ja Shell möönsid klientide jagamist ja/või turgude jagamist. Oma vastuses vastuväidetele kinnitasid nad uuesti või vähemalt ei eitanud niisuguse tegevuse olemasolu.”

 Geograafiliste turgude jagamine

194    Esiteks väidab hageja, et tõendid, millel põhinevad vaidlustatud otsuse põhjenduses 108 asuvad komisjoni seisukohad, on ebamäärased.

195    Selles osas tuleb rõhutada, et Sasoli 16. detsembri 2006. aasta vastusest komisjoni infonõudele tuleneb üheselt, et tehnilistel koosolekutel osalejad püüdsid kaitsta oma kodumaiseid turgusid, kuna selles oli märgitud, et „Total, BP France ja Mobil” lugesid oma vastavaks kodumaiseks turuks Prantsuse territooriumi, samas kui Saksa tootjad (Sasol, H&R ja Shell) pidasid selleks Saksamaa territooriumi. Lisaks mainis Sasol nimetatud vastuses, et kui Repsol märkis, et tema tootmises on ülejäägid, siis ei nõustunud Totali esindaja Repsoli võimalusega müüa see Prantsusmaale. Lisaks kirjeldas Sasol vahejuhtumit, mis leidis aset 20. ja 21. veebruari 1997. aasta tehnilisel koosolekul, kus ta märkas, et 1996. aastal kaotas ta müügimahust 6000 tonni, ning oletas, et vaatamata kokkulepetele kodumaiste turgude järgimise osas tarnisid Prantsuse tootjad salaja selle mahu Saksa klientidele. Vastuseks otsustas Sasol taastada oma seisundi turul, jättes tähelepanuta tehnilistel koosolekutel kokku lepitud hinnad.

196    Lisaks on Shelli 14. juuni 2006. aasta avalduses täpsustatud, et osalejate vahel kehtis vaikiv kokkulepe, mille kohaselt kuuluvad iga osaleja tootmisüksuse ümbruses 50–100 km ulatuses asuvad kliendid sellele osalejale. Kõnealuse kokkuleppe kohaselt kuulus Hamburgis (Saksamaa) asuv küünlatootja Sasolile ja Shellile. Kui teine kartelliosaline püüdis sellele küünlatootjale kaupa müüa, hakkasid Sasol ja Shell teise kartelliosalise karistamiseks tema suurkliendile parafiinvahasid tarnima. Shell kinnitas ka, et tema esindaja ütles tehnilistel koosolekutel Totali esindajale, et ta hoidub müümast Prantsusmaale, mistõttu ta ootab Totalilt, et see ei müü Hamburgi. Edasi esitas Shell näited nende klientide kohta, kes olid teatud kartelliosalistele jäetud kliendid, täpsustades et Prantsusmaal asuvad küünlatootjad olid Totalile ja ExxonMobilile jäetud kliendid ning et see oli selge tema esindajale ning teistele tehnilistel koosolekutel osalejatele. Lisaks kinnitas Shell, et Sasoli ja Totali vahel oli vaikiv kokkulepe, mille alusel igaüks oli kohustatud mitte minema teise kodumaisele turule (Prantsusmaa Totali puhul ja Saksamaa Sasoli puhul), see tähendab müüa teisele poolele jäetud territooriumil üksnes piiratud mahus, nagu ilmneb tehnilistel koosolekutel toimunud arutelust Sasoli ja Totali esindajate vahel. Shelli avalduse kohaselt müüs H&R siiski parafiinvahasid Prantsuse klientidele. Kui see müük ületas 1000 tonni aastas, vaidlustas Total H&R tegevuse järgmisel tehnilisel koosolekul, selgitades kõigile osalejatele, et Total ei nõustu märkimisväärse impordiga Prantsusmaale. Seetõttu suurendas Total karistuseks oma müüki kahele H&R traditsioonilisele kliendile. Lõpuks tõi Shell välja selle, et ette nähtud kodumaiste turgude ja klientide järgimine oli osa üldplaanist, millega nõustusid kõik tehnilistel koosolekutel osalejad. Kui osaleja läks nende kokkulepetega vastuollu, avaldasid tootja või tootjad, kellele turg või klient oli jäetud, rahulolematust ning veensid vajadusel karistamise abil kokkuleppega vastuollu läinud kartelliosalisi lõpetama oma müügi, vajadusel pakkudes ülemäära kõrgeid hindasid kliendile, et see enam ei ostaks.

197    Eespool toodust tuleneb, et Sasol ja Shell esitasid vastupidi hageja väidetule täpset ja kooskõlalist teavet turgude ja klientide jagamise kohta kartelliosaliste vahel. Tuleb lisada, et kõnealused avaldused tehti tehnilistel koosolekutel osalenud isikute pärast põhjalikku kaalumist antud tunnistuste alusel ning et avaldused inkrimineerivad ka ettevõtjaid, kelle nimel need tehti. Seega on nimetatud avaldused eespool punktis 66 viidatud kohtupraktika tähenduses ja vastupidi hageja väidetele eriti usaldusväärsed.

198    Teiseks tuleb märkida, et Sasoli ja Shelli avaldusi kinnitab samuti Sasoli „Blauer Saloni” koosoleku protokoll, mille komisjon sidus 17. ja 18. detsembri 2002. aasta tehnilise koosolekuga (vaidlustatud otsuse põhjendus 168).

199    Hageja väidab, et komisjon ei saa tugineda Sasoli „Blauer Saloni” koosoleku protokollile, mida ta seob 17. ja 18. detsembri 2002. aasta koosolekuga, kuna nendes märkmetes ei ole ära toodud aastat.

200    Selles osas tuleb meenutada, et eespool punktis 81 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et kuupäeva või allkirja puudumine dokumendilt või asjaolu, et see on halvasti kirjutatud, ei võta sellelt dokumendilt kogu tõenduslikku jõudu, eriti kui selle päritolu, võimalikku kuupäeva ja sisu saab määrata piisava kindlusega. Komisjon selgitas vaidlustatud otsuses, et kõige tõenäolisem aasta oli 2002, kuna see oli ainus aasta, mil tehniline koosolek leidis aset 17. ja 18. detsembril. Lisaks, sõltumata aastast tõendab kõnealune protokoll turgude või klientide jagamist, kuna selles asub järgmine lause: „Repsolil on probleemid (oma vastavast toodangust 55 000 aastas) – [Totali esindaja] avaldas viivitamatult rahulolematust lisamahu/kaubeldava mahu suhtes – Repsol näib olevat valmis seda kaaluma”. Protokolli kõige usutavam tõlgendus on see, et Repsol soovis müüa oma ületoodangu Prantsusmaale, mis on tema Hispaanias asuvatele tootmisseadmetele kõige läheb territoorium, ning et Total tahtis rõhutada, et ta peab seda territooriumi endale jäetuks.

201    Lisaks tuleneb eespool punktis 40 viidatud kohtupraktikast, et ettevõtja toime pandud EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise tõendamiseks vaidlustatud otsuses komisjoni esitatud kaudseid tõendeid ei tule hinnata eraldi, vaid kogumis. Turgude jagamise üldine kava ilmneb juba selgelt Shelli ja Sasoli avaldustest ning Sasoli protokollis asuv lause kuulub nendes avaldustes kirjeldatud mehhanismi hulka.

202    Järelikult vastupidi hageja väidetele kujutab kõnealune Sasoli „Blauer Saloni” koosoleku protokoll endast dokumentaalset tõendit turgude või klientide jagamise kohta.

203    Kolmandaks leiab hageja, et kodumaiste turgude järgimise eeskiri on vastuolus ühendusesisese kaubandusega, eelkõige Prantsusmaa ja Saksamaa vahel.

204    Selles osas tuleb esiteks märkida, et eespool toodud avaldustest ilmneb, et ettevõtja kodumaine turg ei vasta tingimata konkreetse liikmesriigi territooriumile, vaid teatud juhtudel piirkonnale, mis ümbritseb konkreetse ettevõtja tootmiskohti.

205    Teiseks tuleneb eespool punktides 195 ja 196 viidatud Sasoli ja Shelli avaldustest samuti, et tegemist ei olnud turgude üksteisest hermeetilise eraldamisega ega parafiinvahade ainuõigusliku tarnimisega teatud klientidele, vaid pigem osaliselt vaikiva kokkuleppega mitte tarnida märkimisväärset mahtu territooriumile ja klientidele, mida loetakse teise parafiinvahadetootja omaks.

206    Kolmandaks puudutavad avaldused kodumaiste turgude järgimise eeskirja üksikuid rikkumisi, mis olid alus karistamiseks selle ettevõtja poolt, kelle territooriumiga oli rikkumine seotud. Selle elemendiga saab iseenesest selgitada kõikumisi ühendusesiseses kaubanduses.

207    Seega tuleb see argument tagasi lükata.

208    Eespool toodut arvestades tuleb tagasi lükata hageja argumendid, mis puudutavad komisjoni järeldusi turgude jagamise osas.

 Klientide jagamine

209    Hageja leiab, et vaidlustatud otsuses komisjoni esitatud dokumentaalsete tõenditega ei ole võimalik tõendada kokkulepet klientide jagamise kohta, vaid parimal juhul teabe vahetamist.

210    Selles osas tuleb märkida, et Sasoli ja Shelli täpsete, üksteist toetavate ja usaldusväärsete avaldustega on tõendatud klientide jagamist puudutavad kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus. Igal juhul ei liigitanud komisjon rikkumise teist osa kokkuleppeks, vaid vältava ja mitmeosalise rikkumise osaks, kuna see puudutas konkurentide vahelisi kokkuleppeid, kooskõlastatud tegevust ja tundliku teabe vahetamist. Seega on isegi otsesed ja kaudsed tõendid niisuguse teabevahetuse kohta asjakohased rikkumise teise osa tõendamise seisukohast.

211    Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 145 viitas komisjon Hamburgi 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta tehnilise koosoleku kontekstis MOL märkmetele, mis sisaldavad järgmist teavet:

„Miksrid (DEM 100 odavam kui tavapärastel küünlatootjatel)

Astor -> Schümann hind nüüd  DEM 1000 tehasest

[Astor] -> Total  DEM 1050 CPT

Paramelt -> Total DEM 1100 CPT

Iberceras -> Total DEM 1030”.

212    Hageja hinnangul ei saa MOL märkmetest järeldada, et sõlmiti kokkulepe klientide jagamise kohta, kuna nimetatud märkmete kohaselt vahetati teavet vaid hindade kohta, mida eri ettevõtjad kohaldasid oma klientidele.

213    Kõigepealt tuleb meenutada, et MOL märkmed on koosolekutel osalenud isikute tehtud käsikirjalised märkmed, mis on struktureeritud ja suhteliselt üksikasjaliku sisuga. Seega on nende tõenduslik väärtus väga suur.

214    Lisaks ei saa eespool punktis 47 viidatud kohtupraktika kohaselt nõuda komisjonilt, et viimane esitaks tõendid, millest selgelt nähtuksid toime pandud rikkumise erinevad elemendid. Katkendlikke ja korrapäratuid tõendeid, mis komisjoni valdusesse võivad sattuda, peab igal juhul saama täiendada järeldustega, mis võimaldavad taastada asjakohased üksikasjad. MOL märkmetes seostatakse kliente Astor, Paramelt ja Iberceras selgelt teatud nende ettevõtjatega, kes osalesid kartellis, nende hulgas ka hageja.

215    Komisjoni selgitus, mille kohaselt kinnitavad need kaudsed tõendid klientide jagamist puudutavaid arutelusid, mis toimusid 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta tehnilise koosoleku käigus, on seega usutav, mistõttu kuuluvad kõnealused märkmed kõigi nende tõendite hulka, millega saab tõendada rikkumise teist osa ning selles hageja osalemist.

216    Mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjendust 147, siis selles viitas komisjon Budapesti (Ungari) 5. ja 6. mai 1998. aasta tehnilise koosoleku kontekstis MOL märkmetele, mis puudutavad järgmisi andmeid:

„MOL - Eika max. 1 500 to

Vollmar 2-3 m. to

L&G kõige suurem

Vollmar - Schümann 3-3,5 tuhat to

↑      MOL   2,0-3 tuhat to

nõudlus 15 000 to  Total

      Repsol”.

217    Komisjon tõlgendas neid andmeid järgmiselt:

„Märkmetest ilmneb samuti, et arutati Vollmari – kes on oluline klient – varustamise jagamist. Kokku lepiti Schümanni ja MOL osas, samas kui Total ja Repsol olid ilmselt samuti huvitatud.”

218    Hageja leiab, et kõnealustest märkmetest ei nähtu mingisugust Vollmari varustamise jagamist. Märkmetest ilmneb, et Vollmari kogunõudlus on 15 000 tonni, samas kui väljendatud tonnaažid on väljendatud vahemikena (3000–3500 tonni ja 2000–3000 tonni), mistõttu väljendatud tonnaažide liitmine ei võrdu 15 000 tonniga. Kui aga oleks sõlmitud mis tahes kokkulepe varustamise jagamise kohta, ei oleks täpsustatud mitte üksnes igale tarnijale antud tonnaaži, vaid jagamine oleks hõlmanud selle kliendi varustamist tervikuna. Seega ei ole MOL märkmetes tegemist kavandatud tarnetega, vaid hoopis iga kartelliosalise hinnanguliste tarnetega. Igal juhul ei olnud Total France’i kõrval märgitud mingit mahtu, mistõttu puuduvad tõendid tema osalemise kohta.

219    Hageja argumendid tuleb tagasi lükata ning nõustuda tuleb komisjoni tõlgendusega. MOL märkmetes, millel on ka väga suur tõenduslik väärtus, nagu on märgitud eespool punktis 213, on kirjas, et kartelliosalised arutasid Vollmari nõudlust (15 000 tonni) tervikuna ning jagasid müügimahu Schümanni (3000–3500 tonni) ja MOL (2000–3000 tonni) vahel. Samuti on olemas andmed, et Repsol ja Total kavatsesid müüa Vollmarile. Lisaks tuleneb märkuste esimesest osast, et MOL teavitas teisi kartelliosalisi Eikale, Vollmarile ja Langhammer et Gasdale (L&G) müüdud mahtudest. Lõpuks tõendavad Sasoli ja Shelli avaldused klientide jagamise kokkuleppeid eelkõige Vollmarile müüdavate mahtude jagamise osas.

220    Mis puudutab 16. ja 17. aprilli 2003. aasta tehnilist koosolekut (vaidlustatud otsuse põhjendus 170), siis viitas komisjon Totali käsikirjalistele märkmetele, mis sisaldavad märkust „Vollmar 13 kt HOS 2003 30 kt 22 kt SX50”. Komisjon tõlgendas seda järgmiselt:

„Sellest nähtub, et arutati klient Vollmari varustamist ning lepiti kokku, et Sasol (toona HOS) ja Shell (kes turustas parafiini kaubamärgi all SX50) jagasid tarnimist.”

221    Hageja hinnangul on siiski võimatu leida nendest märkmetest niisugust varustamise jagamist. Märkmetes on sellekohased viited „laialivalguvad”, ilma et oleks võimalik leida nende vahel mingit seost. Komisjon seostas kunstlikult sõna „Vollmar” tonnaaže puudutavate andmetega, vaatamata asjaolule, et need asuvad selgelt dokumendi erinevatel ridadel.

222    Arvestades, et Shelli ja Sasoli eraldi tehtud avaldused kinnitavad kooskõlaliselt, et klientidele müüdavate mahtude jagamise kokkulepped sõlmiti, siis leiab Üldkohus, et komisjoni esitatud tõlgendus on nõuetekohane ning lükkab seega tagasi hageja argumendid.

223    Täiendavalt tuleb märkida, et hageja esitatud selgitused, mille kohaselt ei olnud tegemist kokkuleppega, vaid üksnes niisuguse teabe vahetamisega, mis puudutab teatud klientidega seotud müügimahtusid, ei saa kahtluse alla seada vaidlustatud otsuse õiguspärasust.

224    Tuleb meenutada, et isegi kui komisjon avastab ettevõtjatevahelist õigusvastast suhtlemist otseselt kinnitavaid tõendeid nagu koosoleku protokollid, on need tavaliselt vaid katkendlikud ja korrapäratud, mistõttu on sageli vaja teatud üksikasju tuletamise teel taastada. Enamikul juhtudest tuleb konkurentsivastane tegevus või kokkulepe seega tuletada teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis koostoimes ning muu ühtse selgituse puudumisel võivad moodustada tõendi konkurentsieeskirjade rikkumise kohta (vt eespool punkt 79).

225    Samuti, kuigi komisjon on tingimata kohustatud tõendama, et sõlmitud on ebaseaduslik kokkulepe, oleks liigne nõuda, et sellele lisaks esitaks komisjon tõendeid konkreetse mehhanismi kohta, millega kokkuleppe eesmärk tuli saavutada. Rikkumises süüdi oleval ettevõtjal oleks liiga lihtne hoiduda karistusest, kui ta võiks tugineda ebaseadusliku kokkuleppe toimimise kohta esitatud teabe ebamäärasusele olukorras, kui kokkuleppe olemasolu ja selle konkurentsivastane eesmärk on siiski piisavalt tõendatud (vt eespool punkt 41).

226    Seega tuleb kõnealuse rikkumise erinevaid avaldumisi käsitleda üldises kontekstis, mis selgitab nende põhjust. Tegemist on sellise tõendite kogumisega, mille käigus erinevate faktiliste asjaolude tõenduslikku väärtust kinnitavad või lükkavad ümber muud olemasolevad faktilised asjaolud, mis ühiselt võivad tõendada mitmeosalise, ühe ja vältava rikkumise olemasolu (eespool punktis 184 viidatud kohtuotsus Knauf Gips vs. komisjon, punkt 310, ja eespool punktis 40 viidatud BPB vs. komisjon, punkt 250).

227    Käesoleval juhul põhinevad aga komisjoni kinnitused mitmeosalise, ühe ja vältava rikkumise selle osa kohta, mis puudutab klientide jagamist, nii koosolekutel osalenud isikute kooskõlalistel avaldustel, mis näitavad ka nende endi vastutust (ja on seega eriti usaldusväärsed), kui ka niisuguste märkmete katketel, mis on tehtud tehniliste koosolekute käigus või vahetult pärast neid.

228    Tegelikult ei selgita hageja, miks juhul, kui puuduvad klientide jagamise kokkulepped, möönsid ExxonMobil, Shell ja Sasol üksteisest sõltumatult sellist jagamist ja kirjeldasid seda üksikasjalikult.

229    Pealegi väidab hageja, et komisjon ei saanud tugineda teabele, mis on seotud kartellis osalenud ettevõtjate vaheliste kontaktidega, kuna komisjon piiritles oma uurimise üksnes tehniliste koosolekutega.

230    Selles osas piisab, kui meenutada, et eespool analüüsitud tõendid on seotud tehniliste koosolekutega.

231    Eespool toodut arvestades tuleb jõuda järeldusele, et komisjoni järeldus klientide jagamist puudutava tegevuse kohta põhineb piisavate tõendite kogumil, mistõttu ei rikkunud ta selles osas EÜ artiklit 81.

232    Järelikult tuleb teise väite kolmas osa tagasi lükata.

 Neljas väiteosa, mis puudutab Total France’i konkureerivat tegevust

233    Hageja heidab komisjonile ette, et viimane ei võtnud arvesse tema konkureerivat tegevust, mis oli tõendatud majandusuuringuga, mille hageja esitas haldusmenetluses, ja teiste kartelliosaliste avaldustega.

234    Esiteks viitab hageja oma hinnapoliitika majandusanalüüsile, mis on tehtud liikmesriigiti ja tüüpilise kliendi kaupa ajavahemikus 2002–2005 müüdud parafiinvahade peamiste liikide kohta.

235    Majandusuuringust ilmneb, et igasugune märkimisväärne seos puudub esiteks Total France’i hinnapoliitika ja tehniliste koosolekute ning teiseks eri liiki parafiinvahade hindade muutumise vahel. Need kaks tegurit kinnitavad, et ta ei osalenud üheski hindade kindlaksmääramise kokkuleppes. Samuti kinnitab uuring, et turutingimuste kohta teabe vahetamisel puudus oluline mõju. Sellegipoolest ei toonud komisjon vaidlustatud otsuses välja ühtegi põhjust, millega saaks õigustada kõnealuse majandusuuringu arvesse võtmata jätmist.

236    Kõigepealt tuleb meenutada, et Üldkohtul on olnud juba võimalus selliseid argumente analüüsida ja need tagasi lükata. Kohtupraktikast tuleneb, et asjaolu, et ettevõtjad teatasid tegelikult kokkulepitud hinnatõusudest ette ja et nii teatatud hinnad olid aluseks üksiktehingu hindade kindlaksmääramisele, on iseenesest piisav tõdemiseks, et salajase hinnakoostöö eesmärk ja tagajärg oli konkurentsi tõsine piiramine (Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑308/94: Cascades vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑925, punkt 194). Sellisel juhul ei ole komisjon kohustatud üksikasjalikult analüüsima poolte argumente, mille eesmärk on tõendada, et kõnealuste kokkulepete mõju ei olnud tõsta hindasid kõrgemale tavalistes konkurentsitingimustes järgitud hindadest, ega neile punkti haaval vastama (eespool punktis 68 viidatud kohtuotsus Bolloré jt vs. komisjon, punkt 451).

237    Nagu ilmneb käesoleva väite esimese ja teise osa analüüsist, tõendas komisjon õiguslikult piisavalt, et salajane tegevus puudutas käesoleval juhul hindade kindlaksmääramist ning et nende koosolekute tulemus, mille käigus arutati hindade tõstmist või määrati see kindlaks, viidi sageli ellu klientide hindade kehtetuks tunnistamise ja hindade tõstmisest teatamise teel, samuti et sel viisil teatatud hinnad olid aluseks hindade kindlaksmääramisele üksiktehingute puhul. Samuti, kui turutingimusi arvestades leppisid kartelliosalised kokku hindade säilitamises, siis tuleb ka seda lugeda osaks ühe, mitmeosalise ja vältava rikkumise toimepanemisest käesoleval juhul.

238    Seega on hageja esitatud majandusanalüüs asjakohatu.

239    Teiseks tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt peavad üksikotsuse põhjendustest selgelt ja üheti mõistetavalt ilmnema selle akti vastu võtnud institutsiooni kaalutlused, nii et huvitatud isikud saaksid teada võetud meetme põhjendused ning pädev kohus saaks teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata antud juhtumi asjaolusid arvestades. Ei ole nõutav, et põhjenduses oleksid üksikasjalikult välja toodud kõik asjassepuutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuivõrd küsimust, kas õigusakt vastab EÜ artikli 253 nõuetele, ei tule hinnata mitte üksnes lähtuvalt akti sõnastusest, vaid samuti selle vastuvõtmise kontekstist (Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63).

240    Järelikult, kuna hageja esitatud majandusuuring ei olnud asjakohane (vt eespool punktid 236–238), puudus komisjonil kohustus esitada põhjendused majandusuuringu arvesse võtmata jätmise kohta vaidlustatud otsuses.

241    Kolmandaks kinnitab hageja, et haldusmenetluses tunnistasid tema konkurendid tema konkureerivat tegevust. Tehnilisi koosolekuid ja teiste poolte avaldusi puudutavatest tõenditest nähtub, et Total France viljeles poliitikat, mis takistas vaidlustatud otsuse esemeks olevate kokkulepete tagajärgede tekkimist. Nende avalduste kohaselt kaotasid Total France’i konkurendid korduvalt kliente või olid tema tegevuse tõttu sunnitud oma hindasid langetama.

242    Kohtupraktika kohaselt tuleb kontrollida, kas hageja välja toodud asjaoludega on tõendatud, et ajavahemikul, mil ta oli seotud rikkuva tegevusega, hoidus ta tõepoolest nende kokkulepete elluviimisest, tegutsedes turul konkureerivalt (vt selle kohta Üldkohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑224/00: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2597, punkt 268, ning eespool punktis 68 viidatud kohtuotsus Bolloré jt vs. komisjon, punkt 625).

243    Lisaks, asjaolu, et ettevõtja, kelle puhul on tuvastatud osalemine hindade kooskõlastamises tema konkurentidega, ei tegutsenud turul nii, nagu konkurentidega kokku lepiti, ei ole ilmtingimata selline element, mida tuleks trahvisumma kindlaksmääramisel kergendava asjaoluna arvesse võtta. Ettevõtja, kes vaatamata kooskõlastamisele konkurentidega viib ellu enam-vähem sõltumatut turupoliitikat, võib kartelli lihtsalt enda kasuks ära kasutada (eespool punktis 236 viidatud Üldkohtu otsus Cascades vs. komisjon, punkt 230, ning 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑43/02: Jungbunzlauer vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3435, punkt 269).

244    Esiteks tuleb meenutada (vt eespool punkt 183), et Shelli avaldusest tuleneb, et kui Sasol palus tal esimesena saata klientidele hinnakiri teatega hindade tõstmise kohta, siis hageja seda ei teinud, vaid saatis konkurentidele hindade tõstmise fiktiivse kirja „koopia”. See kinnitab järelikult vaid asjaolu, et hageja ei täitnud Sasoli palvet saata esimesena hinnakiri teatega hindade tõstmise kohta. Lisaks ei väida hageja, et ta ei võtnud arvesse kõnealuse koosoleku tulemust pärast seda aset leidnud läbirääkimistel oma klientidega.

245    Teiseks tuleb analüüsida hageja argumenti, mille kohaselt selgub konkurentide avaldustest, et viimased kaotasid korduvalt kliente või pidid tema tegevuse tõttu langetama oma hindasid.

246    Selles osas tuleb rõhutada, et hageja viitab Shelli 14. novembri 2005. aasta, 14. juuni 2006. aasta ja 24. juuni 2005. aasta suulistele avaldustele ning Sasoli 18. detsembri 2006. aasta vastusele, mille viimane esitas komisjoni infonõudele. Nendes dokumentides ei kirjeldata tegelikult hageja tegevust, veel vähem hageja konkureerivat tegevust, vaid need sisaldavad sadu lehekülgi teavet kartelli toimimise kohta üldiselt, ilma et hageja täpsustaks vähemalt tema argumenti toetavaid asjakohaseid osasid.

247    Kohtupraktikast selgub, et kuigi hagiavalduse teksti saab teatavate punktide osas põhjendada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud dokumentide osadele, ei saa üldine viide muudele kirjalikele dokumentidele, isegi kui need on hagiavaldusele lisatud, korvata hagiavalduse õigusliku argumentatsiooni oluliste elementide puudumist, mis peavad hagiavalduses esinema. Pealegi ei ole lisadest hagi alusena käsitletavate väidete ja argumentide väljaotsimine ja kindlakstegemine Üldkohtu ülesanne, kuna lisadel on üksnes tõenduslik ja abistav funktsioon (vt Üldkohtu 14. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑209/01: Honeywell vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5527, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on hageja argument vastuvõetamatu, kuna see põhineb eespool viidatud dokumentidel.

248    Igal juhul tuleb tõdeda, et nendest avaldustest ei ilmne hageja konkureeriv tegevus, vaid tema osalemine kartelli elluviimises. Shelli avaldus kinnitab isegi seda, et hageja avaldas rahulolematust, kui tema kodumaine turg oli teiste kartelliosaliste müügi sihtmärk.

249    Peale selle viitab hageja 30. septembri 1994. aasta koosolekul MOL tehtud käsikirjalistele märkmetele ja Sasoli 20. detsembri 2005. aasta vastusele, mille viimane esitas komisjoni infonõudele.

250    Mis puudutab MOL märkmeid, siis nendes on märgitud järgmist:

„Mobil –          2000 t aasta alguses

                        hinnatõusust osaliselt loobutud Totali tõttu”.

251    Tuleb märkida, et komisjon käsitles neid märkmeid vaidlustatud otsuse põhjenduses 133. Ta tõlgendas neid järgnevalt:

„[… E]ttevõtjad vahetasid omavahel teavet ettenähtud hinnatõusude kohta ning võtsid hindade tõstmise üle otsustamisel arvesse konkurentide olukorda. Niisugune tegevus on võrdväärne kokkuleppega mitte muuta hindasid või seda võib vähemalt lugeda kooskõlastatud tegevuseks.”

252    Tuleb märkida, et hageja ei vaidle sellele tõlgendusele vastu. Niisugust hageja tegevust ei saa kvalifitseerida konkureerivaks, kuna igal juhul osales ta konkurentsivastasel arutelul, mille eesmärk oli kindlaks määrata hinnatasemed lähtuvalt turuolukorrast ja kartelliosaliste kaubanduslikust olukorrast.

253    Mis puudutab Sasoli 20. detsembri 2005. aasta vastust komisjoni infonõudele, siis hageja viitab 7. ja 8. septembri 1995. aasta koosolekut puudutavale teabele. Sasoli sõnul lõi Total Sasoli hinnad ühe Sasoli tavapärase kliendi puhul alla. Sasoli hinnangul kujutab see konkreetset märki sellest, et tehnilistel koosolekutel saavutatud kokkuleppeid rikuti sageli.

254    Kuigi on tõsi, et nimetatud osa kinnitab, et rikutud on klientide jagamise kokkulepet, on samuti tõsi, et hageja esitas tõendid üksnes eraldiseisva juhtumi kohta, mis ei saa – isegi kui seda käsitleda koos eespool punktis 244 viidatud pettusega – tõendada tema tegevuse konkureerivat laadi mitmeosalise, ühe ja vältava rikkumise puhul käesolevas asjas. Episoodilised ja eraldiseisvad juhud, kui tegemist on pettusega või kui konkreetne kartelliosaline jätab kartellikokkuleppe ellu viimata, eriti kui see puudutab pikaajalist kartelli, ei saa iseenesest tõendada, et kõnealune kartelliosaline jättis kartellikokkuleppe rakendamata või tegutses konkureerivalt (vt selle kohta Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑73/04: Le Carbone Lorraine vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2661, punkt 204).

255    Kolmandaks tuleb meenutada (vt eespool punktid 187 ja 188), et kohtupraktika kohaselt juhul, kui tema konkurendid osalesid koosolekutel, mille käigus nad vahetasid teavet, mis muu hulgas puudutas hindasid, mida nad soovisid turul rakendada, ei järginud ettevõtja sellega, et ta osales konkurentsivastasel koosolekul, mitte üksnes eesmärki kõrvaldada edaspidi kindlusetus oma konkurentide tulevases tegevuses, vaid pidi tingimata otseselt või kaudselt arvesse võtma nendel koosolekutel saadud teavet, et kindlaks määrata turul tema järgitav poliitika. Seetõttu tingimusel, et puuduvad vastupidised tõendid, mida peavad esitama huvitatud ettevõtjad, tuleb eeldada, et kooskõlastatud tegevuses osalevad ettevõtjad, kes jätkavad turul tegutsemist, võtavad arvesse konkurentidelt saadud teavet, et määratleda oma tegevus nimetatud turul. See peab veelgi enam paika, kui kooskõlastamine toimub korrapäraselt pika ajavahemiku jooksul.

256    Käesoleval juhul olid hindade kooskõlastamised korrapärased ja sagedased ning need leidsid aset pika ajavahemiku jooksul, nagu ilmneb komisjoni andmetest enam kui 50 koosoleku kohta ajavahemikus 1992–2005, millest suur osa toimus hageja esindaja osavõtul. Seega oli hagejal tohutu hulk oma konkurentidega ebaseaduslikult vahetatud teavet, mida ta võis kasutada oma kaubandustegevuse määratlemisel. Seevastu toob hageja välja ühe juhtumi, nimelt kui Sasoli hinnad alla löödi, kui ta püüdis tarnida parafiinvahasid Sasoli tavapärasele kliendile, rikkudes klientide jagamise kokkulepet. Isegi tehnilise koosoleku ajal, mil arutati seda vahejuhtumit, (7. ja 8. septembri 1995. aasta koosolek) edastas Totali esindaja S. E. teistele osalejatele tundlikku äriteavet, mistõttu ei saa sellest eraldiseisvast juhtumist järeldada, et Total tegutses kaubandustegevuses konkureerivalt.

257    Neljandaks tuleb märkida, et hageja ise kinnitas tehniliste koosolekute tulemuse elluviimise kontekstis, et ta ei saatnud oma klientidele kirju hindade tõstmise kohta sageli, vaid tavaliselt teatas ta klientidele hinnatõusust nende külastamise käigus suuliselt. Lisaks asjaolule, et sellega ta möönab, et ta tõstis korrapäraselt oma hindasid, mis iseenesest on märk tehnilistel koosolekutel kokku lepitud või arutatud hindade kohaldamisest, tuleb märkida, et komisjon lisas oma kostja vastusele 343 kirja, milles teatati hindade tõstmisest ja mille Total saatis oma klientidele. Lisaks esitas komisjon samuti teatud kirjad, milles teatati hindade tõstmisest ja mille hageja saatis konkurentidele kartellikokkuleppe elluviimise kontrolli mehhanismi raames.

258    Viiendaks tuleb rõhutada, et kõnealuse kartellikokkuleppega kaasnes hulk kontrollimehhanisme. Lisaks hinnakirjade vahetamisele avaldasid kartellis osalevad ettevõtjad, et nad võivad otse võtta ühendust oma konkurentide klientidega ja sellega avastada pettust. Arvestades kartellikokkuleppe pikaajalist kestust, ei ole mõeldav, et teised kartelliosalised oleksid hagejat 13 aasta vältel kutsunud tehnilistele koosolekutele, kui viimane oleks korrapäraselt kasutanud teavet, mille ta seal sai, selleks et lüüa oma konkurentide hinnad alla, suurendades sellega nende arvelt oma müügimahtu.

259    Eespool toodut arvestades tuleb tõdeda, et käesoleva osa raames hageja viidatud asjaoludest, isegi kui neid kogumis hinnata, ei saa järeldada, et kõnealuse ajavahemiku jooksul, mil ta oli rikkumist kujutavate kokkulepete osaline, ta tegelikult kokkuleppeid ei täitnud, tegutsedes turul konkureerivalt.

260    Seega ei rikkunud komisjon EÜ artiklit 81 ega oma põhjendamiskohustust.

261    Järelikult tuleb ka neljas väiteosa ning seetõttu teine väide tervikuna tagasi lükata.

2.     Esimene väide, et rikkumise toorparafiini osa hindamisel on rikutud EÜ artiklit 81 ja põhjendamiskohustust

 Esimene väiteosa, mis puudutab EÜ artikli 81 rikkumist järelduse puhul, mille kohaselt esiteks parafiinvahasid ja teiseks toorparafiini puudutav tegevus kujutas endast ühte ja vältavat rikkumist

262    Kõigepealt tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuses karistas komisjon hagejat tema osalemise eest mitmeosalises, ühes ja vältavas rikkumises, kusjuures rikkumine kvalifitseeriti mitmeosaliseks, kuna see seisnes kokkulepetes, kooskõlastatud tegevuses ja tundliku teabe vahetamises, üheks, kuna see puudutas nii parafiinvahasid kui toorparafiini, ning vältavaks, kuna selle moodustas suur arv konkurentsivastaseid koosolekuid.

263    Käesolevas väiteosas leiab hageja, et komisjon rikkus EÜ artiklit 81, kui ta tõdes, et parafiinvahasid puudutav tegevus ja toorparafiini puudutav tegevus oli üks ja vältav rikkumine.

264    Kohtupraktika kohaselt võib EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumine seisneda mitte üksnes üksikus teos, vaid ka mitmes teos või koguni vältavas tegevuses. Seda tõlgendust ei saa vaidlustada põhjusel, et ühte või mitut tegu nendest tegudest või kõnealusest vältavast tegevusest võib ka ise ja eraldiseisvalt käsitleda selle sätte rikkumisena (eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 81, ning eespool punktis 47 viidatud Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 258).

265    Ühe rikkumise mõiste eeldab samal konkurentsivastasel majanduslikul eesmärgil tegutsevate erinevate isikute tegevuste kogumit (eespool punktis 187 viidatud kohtuotsus Rhône-Poulenc vs. komisjon, punktid 125 ja 126, ning eespool punktis 44 viidatud kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 3699). Ühe rikkumise tuvastamise seisukohast on määrav asjaolu, et ettevõtjate erinevad teod kuuluvad „tervikplaani” nende identse eesmärgi tõttu, mis kahjustab konkurentsi ühisturu piires (vt selle kohta eespool punktis 47 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 258 ja 260).

266    Selles osas võib Üldkohus selle hindamisel, kas tegemist on ühe rikkumisega ja tervikplaaniga, arvesse võtta asjaomaste ettevõtjate vähemalt osalist samasust ning asjaolu, et nad teadlikult osalevad õigusvastase tegevuse ühisel eesmärgil (eespool punktis 40 viidatud Üldkohtu otsus BPB vs. komisjon, punkt 257, ning 28. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑446/05: Amann & Söhne ja Cousin Filterie vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑1255, punkt 89).

267    Lisaks, selleks et kvalifitseerida erinevad tegevused üheks ja vältavaks rikkumiseks, tuleb kontrollida, kas need on omavahel täiendavad selles tähenduses, et igaüks neist on mõeldud tegelema ühe või mitme tavapärasest konkurentsist tuleneva tagajärjega ja aitab vastastikuse toime kaudu kaasa konkurentsivastaste tagajärgede tervikuna saavutamisele, mida nende tegevuste elluviijad on ühe eesmärgiga üldise plaani raames kavandanud. Selles osas tuleb arvestada kõiki asjaolusid, mis võimaldavad seda seost tuvastada või kahtluse alla seada, näiteks kõnealuste tegevuste kohaldamise periood, sisu (sealhulgas kasutatud meetodid) ja vastastikusest seosest tulenev eesmärk (eespool punktis 266 viidatud kohtuotsus Amann & Söhne ja Cousin Filterie vs. komisjon, punkt 92; vt selle kohta ka Üldkohtu 12. detsembri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑101/05 ja T‑111/05: BASF ja UCB vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑4949, punktid 179–181).

268    Seevastu ühe eesmärgi mõistet ei saa määratleda üldise viitega konkurentsi moonutamisele rikkumisega puudutatud turul, sest konkurentsi kahjustamine kujutab nii eesmärgi kui tagajärjena endast iga sellise tegevuse olemuslikku osa, mis kuulub EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamisalasse. Ühe eesmärgi mõiste sellise määratlusega kaasneb oht, et ühe ja vältava rikkumise mõistelt võetakse osa selle tähendusest, kuna selle tagajärjel tuleks mitut ühte majandussektorit puudutavat tegevust, mis on EÜ artikli 81 lõikega 1 keelatud, süstemaatiliselt käsitleda asjaoludena, mis moodustavad ühe rikkumise (eespool punktis 266 viidatud kohtuotsus Amann & Söhne ja Cousin Filterie vs. komisjon, punkt 92).

269    Käesoleval juhul rajas komisjon oma otsuse käsitada parafiinvahasid ja toorparafiini puudutavat tegevust ühe rikkumisena järgmistele kaalutlustele:

„[…]

(295) Toorparafiin oli vähemalt kaks korda tehniliste koosolekute ese – 30. ja 31. oktoobril 1997 ning 11. ja 12. mail 2004. Toorparafiinile pühendatud 8. ja 9. mai 1999. aasta koosolekul osalejad olid peamiselt samad, kes esindasid tavaliselt oma ettevõtjat tehnilistel koosolekutel. Toorparafiin ja parafiinvahad on tihedalt seotud tooted: toorparafiin on ainus tooraine, millest on võimalik toota parafiinvahasid, ning seda toodavad ja/või müüvad enamasti need ettevõtjad, kes samuti toodavad ja/või müüvad parafiinvahasid. Parafiinvahade jaoks kasutatud ja testitud mehhanisme (nimelt korrapärased koosolekud, arutelud ja hindade kindlaksmääramine) kohaldati samal viisil toorparafiinile. Vähemalt mõni isik, kes oli seotud parafiinvahasid puudutava rikkumisega, oli samuti vastutav toorparafiini eest oma vastavas ettevõttes. Nii parafiinivahade kui toorparafiiniga seotud küsimustel oli sama ühine majanduslik üldeesmärk, nimelt kontrollida mõlema toote hindasid ja need kindlaks määrata, mis võimaldas ettevõtjaid kaitsta konkurentsi eest ning seadis nad olukorda, kus nad said stabiliseerida või suurendada oma kasumit vähendatud konkurentsisurve ja turul kasvanud läbipaistvuse tingimustes.

(296) Käesoleva juhtumi asjaolud, nimelt organisatsioonilised ja sisulised seosed arutelude vahel mõlema toote kohta on sellised, mis ei anna alust järeldada, et toorparafiini puudutavad kokkulepped ja/või kooskõlastatud tegevus on eraldi rikkumine.”

270    Esiteks väidab hageja, et komisjonil puudus alus järeldada, et käesoleval juhul on tegemist ühe rikkumisega, kuna parafiinvahad ja toorparafiin kuuluvad eri turgudele.

271    Tuleb märkida, et eespool punktides 265–268 toodud kohtupraktika tähenduses asjaolu, et konkurentsivastane tegevus hõlmab kahte eraldiseisvat tooteturgu, ei saa takistada komisjoni järeldamast, et tegemist on ühe rikkumisega, tingimusel et erinevaid turgusid puudutavad tegevused moodustavad üldise plaani, millest osalejad on teadlikud.

272    Hageja viitab küll komisjoni otsustele, milles viimane tuvastas eri turgusid puudutavate toodete puhul eraldiseisvad rikkumised. Nendel juhtudel oli siiski tegemist naaberturgudega, samas kui käesoleval juhul on parafiinvahade turg ja toorparafiini turg vertikaalselt seotud, kuna toorparafiin on parafiinvahade tooraine. Eespool punktis 254 viidatud 8. oktoobri 2008. aasta otsuses Le Carbone Lorraine vs. komisjon (punktid 64 ja 65) nõustus Üldkohus komisjoni analüüsiga, milles kvalifitseeriti üheks rikkumiseks kahte eraldiseisvat, kuid siiski vertikaalselt seotud turgu puudutav konkurentsivastane tegevus eelkõige asjaolu tõttu, et toorainete osas sõlmitud kokkuleppe eesmärk oli tugevdada kõrvaltooteid puudutavat põhikokkulepet.

273    Seetõttu tuleb hageja argument tagasi lükata.

274    Teiseks väidab hageja, et käesoleval juhul ei tõendanud komisjon, et seosed parafiinvahade ja toorparafiini vahel puudutasid rikkumise tervikplaani.

275    Selles osas tuleb märkida, et komisjon analüüsis vaidlustatud otsuses tõendeid toorparafiini teemal toimunud arutelude tagajärgi parafiinvahasid puudutavate kartellikokkuleppe osade toimimisele.

276    Esiteks ilmneb Shelli 14. juuni 2006. aasta avaldusest, millele komisjon tugines toorparafiini osa analüüsimisel (vaidlustatud otsuse 557. joonealune märkus), otseselt seos toorparafiini ja parafiinvahasid puudutava tegevuse vahel. Shell kinnitas, et parafiinvahade hinnatõususid põhjendati klientidele ainsa tooraine – toorparafiini hindade tõusuga. Ta lisas, et kliendid ei oleks nõustunud kõnealuste hinnatõusudega, kui nad oleksid teadnud, et tooraine hind jäi samaks. Seega aitas toorparafiini hinna kunstlik tõus tagada tehnilistel koosolekutel kokku lepitud parafiinvahade hindatõusude elluviimise.

277    Teiseks tsiteeris komisjoni Sasoli märkmeid 3. ja 4. novembri 1998. aasta tehnilise koosoleku kohta joonealuses märkuses, mis on lisatud vaidlustatud otsuse põhjendusele 149. Kõnealustest Sasoli märkmetest nähtub:

„ringkiri koostatakse [põhjendusega] „olukord toorainete puhul” ([mahud – kättesaadavus]) eesmärgiga,

–        et 120 DEM‑st madalamaid hindasid tõstetakse,

–        hinnad ei lange,

–        küünlatootjad saavad „dokumendid” oma läbirääkimisteks kaubanduskettidega”.

278    Komisjon tõlgendas vaidlustatud otsuse põhjenduses 149 kõnealuseid märkmeid järgmiselt:

„Märkmetest selgub, et hinnatõus 6 DEM kõikidele klientidele, kui eesmärk 120 DEM ei ole veel saavutatud, oli kavandatud 1. jaanuariks 1999 (vt samuti põhjenduses 145 viidatud tabel, millest nähtub, et 1997. aasta oktoobrist pärines kokkulepe määrata teatud miinimumhinnad kindlaks 120 DEM‑le, mida seega loeti asjakohaseks võrdlusaluseks sellel koosolekul). Hinnatõusu tuli klientidele põhjendada tooraine puudusega. Äriühinguid esindavad isikud leppisid kokku, et igal juhul ei tohi hinnad langeda.”

279    Tuleb tõdeda, et komisjon võis Sasoli märkmete alusel õiguspäraselt järeldada, et kartelliosalised otsustasid põhjendada parafiinvahade puhul oma hindade tõstmist toorparafiini puudusega. Viide „toorainete” „mahtudele” ja „kättesaadavusele”, mis on parafiinvahade ostjate puhul hindade tõstmise põhjendus, tähendab sisuliselt, et kartelliosalised kavatsesid teatada klientidele, et see hinnatõus oli vajalik toorparafiini turuga seotud tingimused muutumise tõttu, nimelt kuna tekkis toorparafiini puudus.

280    Hageja ei saa tulemuslikult väita, et komisjoni loogika oli vale, kuna tegemist oli toorparafiini puudusega, mitte aga toorparafiini hindade muutumisega. Turu tavapärasel toimimisel toob pakkumise langus, kui muud tegurid jäävad muutumatuks, kaasa hindade tõusu. Hageja ei nimeta aga ühtegi asjaolu, mis neutraliseeriks toorparafiini puudusest tuleneva mõju selle hinnale.

281    Seega kinnitavad komisjoni valduses olevad tõendid, millele ta viitas vaidlustatud otsuses, et kartelliosalised põhjendasid oma klientidele parafiinvahade hindade tõstmist või säilitamist toorparafiini hindade kunstliku tõusuga. Järelikult esineb täiendav seos eelkõige parafiinvahade hindade kindlaksmääramist puudutava rikkumise põhiosa ja rikkumise toorparafiini osa vahel.

282    Kolmandaks väidab hageja siiski, et parafiinvahasid puudutav tegevus hõlmas EMP‑d, samas kui toorparafiini puudutav tegevus oli piiratud Saksamaaga. Nende tegevuste geograafilise ulatuse erinevus välistab selle, et tegemist on ühe rikkumisega; see aga läheb vastuollu vaidlustatud otsuse põhjenduses 295 komisjoni esitatud järeldustega.

283    Selles osas tuleb meenutada, et poolte vahel puudub vaidlus, et nii parafiinvahade kui toorparafiini asjaomane geograafiline turg on EMP, nagu see ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 70. Seega peaks turu toimimise majandusreeglite kohaselt tooma hinnatõus Saksamaal endaga kaasa hindade tõusu teistes liikmesriikides.

284    Lisaks, nagu on märgitud eespool punktis 278, toob toorparafiini puuduse tekkimine endaga tavaliselt kaasa hinnatõusu. Seega võis komisjon õigesti järeldada, et peamiselt Saksa klientide puhul hindade tõstmist puudutav tegevus aitas samuti tagada tegevuse tulemuslikkuse parafiinvahade turul, kuna toorparafiini hinna tõus Saksa turul, mis on ka EMP‑s kõige suurem turg, võis muuta parafiinivahade ostjate silmis usutavamaks toorparafiinist tingitud hinnatõusu „põhjenduse”.

285    Nii tõdes komisjon õigesti, et toorparafiini puudutav tegevus, mis tõi hinnatõusu kaasa vähemalt Saksamaal, muutis parafiinvahasid puudutava tegevuse vastuvõetavamaks, kuna komisjonil olid tõendid, mis kinnitasid, et kartelliosaliselt tõepoolest kavatsesid põhjendada parafiinvahade hinna tõusu toorparafiini puudusega, mille tõttu tavaliselt tõuseb toorparafiini hind.

286    Igal juhul tuleneb eespool punktis 267 viidatud kohtuotsusest BASF ja UCB vs. komisjon (punktid 179 ja 208), et asjaolust, et tegevus hõlmab erinevaid territooriume, ei saa iseenesest järeldada, et tegemist on kahe eraldiseisva rikkumisega, kuna otsustav element on üldise plaani olemasolu.

287    Seega tuleb tagasi lükata hageja argumendid selle kohta, et asjaomased territooriumid on erinevad.

288    Neljandaks vaidleb hageja vastu vaidlustatud otsuse põhjenduses 295 sisalduvale kinnitusele, et „[p]arafiinvahade jaoks kasutatud ja testitud mehhanisme (nimelt korrapärased koosolekud, arutelud ja hindade kindlaksmääramine) kohaldati samal viisil toorparafiinile”. Ta väidab, et Shelli suulistes avaldustes mainiti kahte täiesti erinevat tegevust ning et toorparafiinile pühendatud koosolekud toimusid harvem. Ajavahemikus 30. oktoobrist 1997 kuni 12. maini 2004 leidis aset üksnes neli „toorparafiini koosolekut”, samas kui samal perioodil toimus 29 tehnilist koosolekut parafiinidega seoses.

289    Kõigepealt tuleb märkida, et komisjonil olid tõendid, mis kinnitasid, et toorparafiini hind määrati kindlaks kahel tehnilisel koosolekul. MOL märkmetes 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta koosoleku kohta mainitakse „slack wax DEM 550 → DEM 600” ning täpsustatakse hindade tõstmise kuupäevad tulevikus iga ettevõtja puhul (vaidlustatud otsuse põhjendus 145). Samuti on Total France’i käsikirjalistes märkmetes 11. ja 12. mai 2004. aasta koosoleku kohta märgitud „40 €/T toorparafiin” (vaidlustatud otsuse põhjendus 174). Nende märkmete kogumis tõlgendamisel selgub, et sarnaselt parafiinvahadega arutasid kartelliosalised toorparafiini hindasid ja määrasid need kindlaks.

290    Lisaks hõlmas Shelli 18. märtsi 2005. aasta avalduse kohaselt tegevus kolme tootegruppi, nimelt täielikult rafineeritud vahad, kõvavahad, vahasegud, ning kaudsemalt toorparafiini kui toorainet.

291    Shell kinnitas samas avalduses samuti, et parafiinvahade tööstuse esindajate jaoks oli selge, et kui nende toodete hinnad tõuseksid teatud summa või protsendi võrra, kaasneks sellega samal ajal tooraine, nimelt toorparafiini hinna tõus, mis oleks 30–40% parafiinvahade hinna tõusust.

292    Edasi, oma 26. oktoobri 2005. aasta avalduses selgitas Shell, kuidas 27. ja 28. veebruari 2003. aasta tehniline koosolek Münchenis (Saksamaa), mille käigus kartelliosalised arutasid üksnes parafiinvahasid, mõjutas toorparafiini hinda, mida ta rakendas. Shelli leiab, et isegi juhul, kui toorparafiini hinda ei oleks arutatud, oleks tema esindaja võinud järeldada parafiinvahade hinda puudutavatest kokkulepetest, et toorparafiini hind tõuseb ligikaudu 35 eurot tonni kohta.

293    Järelikult ei toeta hageja väidet Shelli avaldused, millele hageja viitas selleks, et tõendada parafiinvahasid ja toorparafiini puudutavate tegevuste eraldiseisvat olemust. Kõnealuste tegevustega seotud toodetele viitamisel liigitas Shell toorparafiini parafiinvahade erinevate alam-kategooriate hulka (vt eespool punkt 290). Pelk asjaolu, et Shelli arvates puudutasid tegevused toorparafiini vaid kaudselt, ei sea kahtluse alla seda, et tegemist oli ühe rikkumisega, kuna kartelliosalised suutsid ennustada toorparafiini hinna tõususid tehnilistel koosolekutel parafiinvahade osas kokku lepitud hinnatõusude alusel.

294    See on põhjus, miks hageja seisukoht, et toorparafiini puudutavad koosolekud toimusid palju harvemini kui parafiinvahade puhul, ei saa ümber lükata komisjoni väidet, mille kohaselt kasutati samasid mehhanisme rikkumise mõlema osa puhul. Arvestades, et hinnatõus parafiinvahade puhul tõi automaatselt kaasa toorparafiini hinna tõusu kartelliosalejate jaoks prognoositavas ulatuses, tuleb tõdeda, et toorparafiini ühtlustatud hinnatõusu saavutamiseks ei olnud vajalik korrapäraselt arutada ega kindlaks määrata toorparafiini hinda.

295    Järelikult tuleb hageja argumendid rikkumise kahe osa toimimise kohta tagasi lükata. Üldkohtu valduses olevatest tõenditest tuleneb nimelt, et nende osade toimimine oli väga sarnane.

296    Viiendaks väidab hageja, et rikkumise mõlemas osas osalejad ei olnud samad. Eespool punktis 243 viidatud kohtuotsusest Jungbunzlauer vs. komisjon (punkt 312) ning eespool punktis 184 viidatud kohtuotsusest Tokai Carbon jt vs. komisjon (punkt 120) tuleneb, et arvesse tuleb võtta seda, kas erinevates kõnealustes tegevustes osalejad olid samad või mitte.

297    Tuleb märkida, et kõik toorparafiiniga seotud õigusvastases tegevuses osalejad, ettevõtjad Dea (hiljem Shell, pärast Dea omandamist), ExxonMobil, Sasol ja Total osalesid ka parafiinvahadega seotud õigusvastases tegevuses (vaidlustatud otsuse põhjendus 2). See olukord erineb oluliselt nende kohtuasjade faktidest, milles tehti eespool punktis 184 viidatud otsus Tokai Carbon jt vs. komisjon ning eespool punktis 243 viidatud otsus Jungbunzlauer vs. komisjon, millele hageja tugines. Nendes kohtuasjades oli kattumine erinevate turgudega seotud tegevuses osalevate ettevõtjate vahel küllaltki piiratud.

298    Lisaks tuleb märkida, et MOL, Repsol ja ENI ei müünud Saksa turul lõppklientidele toorparafiini rikkumise perioodi jooksul, välja arvatud väikesed kogused, mille Repsol müüs 1999. ja 2000. aastal. Seega oli nende osalemine rikkumise toorparafiini osas juba välistatud nende kaubandusliku seisundi tõttu.

299    Lõpuks tuleb meenutada, et toorparafiini küsimust arutati samuti kahel tehnilisel koosolekul, kus osalesid samuti MOL ja „H&R/Tudapetroli” esindajad ning kus määrati kindlaks toorparafiini hind. Samuti osales MOL 3. ja 4. novembri 1998. aasta tehnilisel koosolekul, millel osalejad otsustasid põhjendada parafiinvahade hinna tõusu toorparafiini puudusega. Seega ei olnud toorparafiini puudutavast tegevusest ja seostest, mis ühendasid kahte tooteturgu ja kahte tegevuse osa, teadlikud mitte üksnes ettevõtjad, keda peeti vastutavaks toorparafiini puudutava tegevuse eest (Shell, ExxonMobil, Sasol ja Totali kontsern), vaid ka teised ettevõtjad.

300    Seega, kuna kõik rikkumise toorparafiini osas osalenud ettevõtjad võtsid samuti osa parafiinivahasid puudutavast tegevusest ning kuna teised osalenud ettevõtjad olid samuti teadlikud toorparafiini puudutavast tegevusest ja mõlema tegevuse täiendavast olemusest, tuleb tagasi lükata hageja argumendid selle kohta, et osalenud ettevõtjad ei olnud samad.

301    Kuuendaks märgib hageja, et tulenevalt vaidlustatud otsusest on see, et tegemist on ühe rikkumisega, tingitud asjaolust, et parafiinvahasid puudutava tegevuse ja toorparafiini puudutava tegevuse ühine eesmärk oli kontrollida hindasid ja need kindlaks määrata. See ühine eesmärk on aga suurel osal kartellikokkulepetest, mistõttu võimaldab niisugune kriteerium komisjonil kunstlikult ja omavoliliselt lugeda eraldiseisvad rikkumised üheks rikkumiseks.

302    Tuleb tõdeda, et eespool toodud analüüsist ilmneb, et kahe tooteturu ja nendega seotud tegevuse vahel olid tihedad seosed. Selles osas piisab, kui meenutada, et asjaomased ettevõtjad võisid suhteliselt täpselt ette ennustada toorparafiini hinna tõusu, mis järgnes tehnilistel koosolekutel kokku lepitud parafiinvahade hinna tõusule. Samuti esitas komisjon tõendi selle kohta, et tehnilisel koosolekul osalejad kavatsesid põhjendada parafiinvahade hinna tõusu toorparafiini puudusega. Lõpuks arutasid kartelliosalised kahel koosolekul samal ajal nii parafiinvahade kui toorparafiini hindasid ning määrasid need kindlaks.

303    Seega oli komisjonil piisavalt teavet ja tõendeid näitamaks, et parafiinvahasid puudutav tegevus ja toorparafiini puudutav tegevus moodustasid tervikplaani, millest kartelliosalised olid teadlikud.

304    Nii leidis komisjon õigesti, et rikkumise toorparafiini osa ja rikkumise põhiosa moodustavad ühe rikkumise.

305    Hageja muud argumendid ei lükka seda järeldust ümber.

306    Esiteks leiab hageja, et komisjon omistas rikkumise kummalegi osale erineva kestuse, nimelt ajavahemiku 1992–2005 parafiinvahade puhul ja ajavahemiku 1997–2004 toorparafiini puhul. Lisaks ei kattunud väidetavate tegevuste alguse ega lõppemise aeg. Eespool punktis 243 viidatud otsuses Jungbunzlauer vs. komisjon (punkt 312) võttis aga Üldkohus seda asjaolu arvesse, et välistada kvalifitseerimine üheks rikkumiseks.

307    Kuigi on tõsi, et eespool punktis 243 viidatud kohtuotsuses Jungbunzlauer vs. komisjon (punkt 312) võttis Üldkohus arvesse kahte erinevat toodet puudutavate tegevuste kestuse erinevust, siis on samuti tõsi, et see asjaolu ei olnud kohtu analüüsis otsustav. Üldkohus rõhutas nimelt tervikplaani puudumise olulisust ning mainis ka kahes rikkumises osalejate väga piiratud kattumist. Peale selle ja erinevalt sidrunhappe turust ja naatriumglükonaadi turust, mida analüüsiti eespool punktis 243 viidatud kohtuotsuses Jungbunzlauer vs. komisjon ja mis kujutasid endast turgusid, mis ei olnud seotud, on parafiinvahade turg ja toorparafiini turg vertikaalselt seotud, mistõttu võisid asjaomased ettevõtjad isegi ette ennustada toorparafiini hinna tõstmise ulatust lähtuvalt parafiinvahade puhul kokku lepitud hinnatõusust. Seega erineb käesoleva juhtumi faktiline kontekst märkimisväärselt kohtuasjast, milles tehti eespool punktis 243 viidatud kohtuotsus Jungbunzlauer vs. komisjon.

308    Lisaks tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, mis on toodud eespool punktides 265–267, ei kuulu üheks rikkumiseks kvalifitseerimise kriteeriumide hulka asjaolu, et erinevaid tooteid puudutavate tegevuste kestus on sama. Seevastu rõhutatakse nimetatud kohtupraktikas niisuguse tervikplaani olemasolu, millest kartelliosalised olid teadlikud – see kriteerium on käesoleval juhul täidetud.

309    Seetõttu tuleb tagasi lükata hageja argument, et parafiinvahasid puudutava tegevuse ja toorparafiini puudutava tegevuse kestus oli erinev.

310    Teiseks kinnitas komisjon hageja arvates valesti, et ettevõtjate esindajad, kes osalesid 8. ja 9. märtsi 1999. aasta koosolekul seoses konkreetselt toorparafiiniga, olid samad, kes osalesid nendel tehnilistel koosolekutel, mis puudutasid üldiselt parafiinvahasid. Mis puudutab Total France’i, siis lisaks asjaolule, et sellel koosolekul osalejad ei olnud samad isikud, kes osalesid tehnilistel koosolekutel, ei olnud need osalejad isegi mitte Total France’i, vaid Total Deutschlandi töötajad.

311    See argument ei lükka ümber komisjoni analüüsi. Komisjon võis vaidlustatud otsuse põhjenduses 295 õiguspäraselt järeldada, et „osalejad […] olid peamiselt samad”, kuna paljude teiste ettevõtjate – nagu Shell ja Sasol – vastutavad isikud olid tõepoolest samad mõlemat liiki koosolekutel.

312    Igal juhul tuleb meenutada (vt eespool punkt 265), et ühe rikkumise olemasolu tuvastamise seisukohalt otsustav element on see, et eri turgusid puudutavad tegevused kuuluvad üldisesse plaani, millest kartelliosalised on teadlikud. Asjaolu, et toorparafiini küsimust arutati kahel tehnilisel koosolekul ning et osalised määrasid nendel tehnilistel koosolekutel isegi kindlaks toorparafiini hinnad, kinnitab, et parafiinvahade eest vastutavad isikud olid siiski teadlikud toorparafiini puudutavatest tegevustest. Ka asjaolu, et 3. ja 4. novembri 1998. aasta tehnilisel koosolekul soovisid osalejad põhjendada parafiinvahade hinna tõusu puudusega toorparafiini turul, kinnitab seda, et nad olid täiesti teadlikud mõlemat toodet puudutavate tegevuste täiendavast olemusest.

313    Seega on asjakohatu hageja argument, mis puudutab asjaolu, et tema esindaja tehnilistel koosolekutel oli erinev toorparafiini puudutava 8. ja 9. mai 1999. aasta koosolekul osalenud esindajast.

314    Eespool toodud kaalutlusi kogumis arvestades tuleb nõustuda komisjoni järeldusega, mille kohaselt moodustasid parafiinvahasid puudutavad tegevused ja toorparafiini puudutavad tegevused üheainsa rikkumise, ning seega tagasi lükata esimese väite esimeses osas hageja esitatud argumendid.

315    Lisaks tuleb märkida, et argumendid, millega hageja seadis kahtluse alla rikkumise vältava laadi, esitati käesoleva väite teises osas. Järelikult võtab Üldkohus nende argumentide osas seisukoha teist osa puudutava analüüsi lõpus.

 Teine väiteosa, mis puudutab EÜ artikli 81 ja põhjendamiskohustuse rikkumist toorparafiini puudutava tegevuse kvalifitseerimisel

316    Hageja leiab, et komisjonil puuduvad piisavad tõendid tuvastamaks, et konkurentsi piirav tegevus toorparafiini müügi puhul lõpptarbijatele Saksamaal toimus tehniliste koosolekute käigus. Isegi kui eeldada, et 30. ja 31. oktoobri 1997 ning 11. ja 12. mai 2004. aasta koosolekud puudutasid tegevust, millega piirati toorparafiini müüki lõppklientidele Saksamaal, kujutavad need koosolekud endast üksnes kahte spetsiifilist rikkumist (millest esimene on ka aegunud) ning need ei saa olla aluseks järeldusele, et ajavahemikus 1997–2004 oli tegemist vältava rikkumisega. Sellega rikkus komisjon selles osas EÜ artiklit 81 ja oma põhjendamiskohustust.

 Vaidlustatud otsus

317    Komisjon kinnitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 288 järgmist:

„Nii Sasol kui Shell möönavad sõnaselgelt, et toorparafiini hinnad olid konkurentide vaheliste arutelude ese eriti alates 1990. aastate lõpust, ning nad esitasid üksikasjad teatud kõnealuste kontaktide kohta (vt ka põhjendus 112). Koosolekul, mis toimus 30. ja 31. oktoobril 1997 (vt põhjendus 145), arutasid toorparafiini teemal vähemalt ENI, H&R/Tudapetrol, MOL, Repsol, Sasol, Dea (pärast 2002. aastat Shell) ja Total, kes leppisid kokku hindade tõstmises. Tuvastatud on see, et Shelli ja Totali esindajad osalesid vähemalt ühel eraldi toorparafiinile pühendatud koosolekul 8. ja 9. märtsil 1999 (vt põhjendus 152). Sasol ja ExxonMobil ei eita oma vastuses vastuväidetele osalemist sellel koosolekul ning nende kohalviibimine oli tõepoolest tõenäoline, arvestades järgmisel päeval saadetud Shelli asutusesisesel e-kirjal tehtud käsikirjalist märget viitega „kõigile tootjatele”. Sasoli, Shelli ja Totali esindajad viibisid samuti 11. ja 12. mai 2004. aasta tehnilisel koosolekul (vt põhjendus 174), kus sõlmiti kokkulepe toorparafiini hinna osas. Komisjon märgib lisaks, et arutelud toorparafiini üle toimusid teatud tehnilistel koosolekutel, millel osalesid ExxonMobil, Sasol, Shell ja Total. ExxonMobil möönis, et ta osales nendel aruteludel ajavahemikus 1993–1996. ExxonMobil möönis samuti, et [T. H.], kes oli ExxonMobili esindaja, osales toorparafiini puudutavatel aruteludel puitlaastplaatide tootjate nimel Euroopa saksa keelt rääkivas osas ajavahemikus 1999–2001, ning kinnitab üldiselt, et arutelud toimusid kartellikokkulepete raames seoses lõppklientidele müüdud toorparafiiniga. Sarnaselt kinnitab Total, et aset leidsid arutelud toorparafiini hinna tõstmise üle. Shell ja ExxonMobil kinnitavad samuti, et koosolekud toorparafiini osas toimusid väljaspool tehnilisi koosolekuid. Kuigi ENI, H&R-Tudapetroli, MOL ja Repsoli esindajad viibisid samuti nendest mõnel koosolekul, leiab komisjon, et olemasolevatest tõenditest ei piisa, et tuvastada nende ettevõtjate vastutus toorparafiini puudutavas rikkumises. Lisaks, kuigi teatud tõendid puudutavad ilmselt muid perioode ja turgusid, on komisjon seisukohal, et olemasolevate tõendite põhjal on võimalik vaid tõdeda, et rikkumine hõlmas toorparafiini, mida müüdi lõppklientidele Saksa turul aastatel 1997–2004.”

318    Lisaks kinnitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 112 järgmist:

„Toorparafiini küsimust käsitati teatud tehnilistel koosolekutel [vaidlustatud otsuse põhjendused 144, 145, 152, 157, 174 ja 175]. Lisaks sõlmiti kokkulepped lõppklientidele Saksa turul müüdud toorparafiini kohta vähemalt ühel korral väljaspool tehnilisi koosolekuid, kui Shelli, Sasoli, ExxonMobili ja Totali esindajad ning võib olla ka teised kohtusid ning arutasid põhjalikumalt toorparafiini üle, teisisõnu määrasid kindlaks hinnad ja vahetasid tundlikku äriteavet. Näiteks on tõendatud, et üks niisugune koosolek toimus Düsseldorfis 8. ja 9. märtsil 1999. Isikud, kes esindasid ettevõtjaid toorparafiinile pühendatud eraldi koosolekul, olid enamiku ettevõtjate puhul samad, kes osalesid tehnilistel koosolekutel, välja arvatud Totali puhul.”

319    Tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendused 144, 145, 152, 157, 174 ja 175 puudutavad vastavalt 19. ja 20. juuni 1997. aasta, 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta, 8. ja 9. märtsi 1999. aasta, 3. ja 4. veebruari 2000. aasta, 11. ja 12. mai 2004. aasta ning 3. ja 4. augusti 2004. aasta koosolekut.

320    Oma otsust tuvastada toorparafiini puhul konkurentsivastase tegevuse olemasolu üksnes osas, mis puudutab müüki lõppklientidele Saksamaal, põhjendas komisjon järgmiselt:

„[…]

(289) Komisjon leiab ka, et kõnealused arutelud puudutasid eranditult toorparafiini, mida müüsid niisuguste lõppklientidega seotud ettevõtjad, nagu puitlaastplaatide tootjad, mitte aga näiteks parafiinvahasid. Kuigi ettevõtjate avaldustes enamikul juhtudel ei tehta vahet toorparafiini erinevatel kasutusviisidel, mainitakse põhjenduses 152 [8. ja 9. märtsi 1999. aasta Düsseldorfi koosolek] viidatud kirjas eranditult toorparafiini, mida müüdi puitlaastplaatide tootjatele. Järelikult tõdeb komisjon, et on kaheldav, kas rikkumise ese oli toorparafiini müük muudele klientidele kui lõppkliendid, ning komisjon piiritleb oma järeldused lõppklientidele müüdud toorparafiiniga. Neid kaalutlusi kinnitasid Shell ja ExxonMobil [Shell, toimiku lk 8122–8123, 38846; Exxon, vastus vastuväidetele, lk 36–48].

(290) Olemasolevatest tõenditest ilmneb, et juhuslikud arutelud toorparafiini üle puudutasid peamiselt Saksa turgu. ExxonMobil, Sasol, Shell ja Total müüsid kõik toorparafiini Saksa turul ja koosolekud, kus toorparafiin oli arutelude ese, leidsid aset Saksamaal. Komisjon leiab, et puuduvad piisavad andmed, mis võimaldaksid järeldada, et toorparafiinile kohaldatavad kokkulepped hõlmasid ka teiste riikide lõppklientidele müüdud toorparafiini.

(291) Komisjon tõdeb, et rikkumine – Niivõrd, kui see puudutab Saksa turul lõppklientidele müüdud toorparafiini – algas 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta koosolekul ning lõppes 11. ja 12. mai 2004. aasta koosolekul.

(292) Komisjon leiab järelikult, et Saksa turul lõppklientidele müüdud toorparafiini puudutavad arutelud olid aluseks kokkulepetele ja/või kooskõlastatud tegevusele [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 tähenduses. Kõnealune järeldus tugineb Shelli ja Sasoli sõltumatutele ja kooskõlas olevatele avaldustele, mida kinnitasid ExxonMobili ja Totali avaldused. Nimetatud järeldust toetavad kirjalikud tõendid.”

 Konkurentsivastaseid koosolekuid puudutavate tõendite analüüs

321    Käesoleval juhul leiab hageja, et komisjonil puuduvad piisavad tõendid, mis kinnitaksid, et Saksamaal lõpptarbijatele toorparafiini müügiga seotud konkurentsivastane tegevus leidis aset tehnilistel koosolekutel.

322    Esiteks tuleb meenutada, et Shell (vt eespool punktid 290–292) ja ExxonMobil oma 14. juuni 2006. aasta avalduses kinnitasid mõlemad, et konkurentsivastane tegevus puudutas samuti toorparafiini ning et sellega seotud arutelud peeti konkurentide vaheliste mitmepoolsete koosolekute raames. Shell isegi täpsustas, et toorparafiini puudutavaid küsimusi arutati teatud tehnilistel koosolekutel ning toorparafiinile pühendatud teatud koosolekutel. Kõnealused avaldused tehti tehnilistel koosolekutel osalenud isikute tunnistuste alusel pärast põhjalikku läbimõtlemist ning need süüstavad ka ettevõtjaid, kelle nimel need tehti. Seega on avaldused eespool punktis 66 viidatud kohtupraktika tähenduses iseäranis usaldusväärsed.

323    Teiseks tuleb märkida, et need avaldused on kooskõlas rikkumise ajast pärinevate dokumentaalsete tõenditega. Nagu märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 215, tegid MOL märkmed koosoleku ajal sellel osalenud isikud ning märkmete sisu on struktureeritud ja suhteliselt üksikasjalik. Seega on nende märkmete tõenduslik väärtus eespool punktis 80 viidatud kohtupraktika tähenduses väga suur.

324    Esiteks, mis puudutab 19. ja 20. juuni 1997. aasta tehnilist koosolekut, siis vaidlustatud otsuse põhjenduses 144 tugines komisjon MOL märkmetele, mis sisaldavad viidet „Shell/NL müüb toorparafiini näiteks Bolsiusele” ja „toorparafiin: DEM 550”. Hageja ei esita märkmete kohta mingit seisukohta.

325    Üldkohus tõdeb, et kõnealused märkmed tõendavad toorparafiini puudutavate arutelude ja selle hinna kindlaksmääramise kokkuleppe olemasolu, nagu komisjon seda õigesti märkis, viidates vaidlustatud otsuse põhjenduses 112 vastavale tehnilisele koosolekule.

326    Teiseks, mis puudutab 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta koosolekut, siis komisjon tugines vaidlustatud otsuse põhjenduses 145 MOL märkmetele, mis sisaldab viidet „slack wax: DEM 550 600”.

327    Hageja väidab, et vastavatest märkmetest ei ilmne, et osalejad oleksid sõlminud kokkuleppe Saksamaal lõppklientidele toorparafiini müügi kohta. Kõige kooskõlalisem selgitus on see, et viide „slack wax: DEM 550 600” puudutas parafiinvahade hinda.

328    Niisuguse tõlgendusega ei saa nõustuda, kuna MOL esindaja jaoks oleks täiesti ebamõistlik olnud märkida „slack wax” – toorparafiin –, selleks et viidata parafiinvahade hindadele. Lisaks tuleneb MOL märkmetest, et parafiinvahade hinnad olid sõltuvad rafineerimise liigist ja astmest 950–1350 Saksa marka, mistõttu ei olnud mõistlik arvata, et 600 Saksa marga suurune hind võiks vastata parafiinvahade hinnale. Seevastu viide „slack wax: DEM 500 600” on täiesti kooskõlaline eelmist, 19. ja 20. juunil 1997 aset leidnud koosolekut puudutavate MOL märkmete sisuga, kuna nende märkmete kohaselt oli toorparafiini puhul kokkulepitud hind kindlaks määratud 550 Saksa margale.

329    Hageja väidab siiski, et MOL märkmetest ei tulene, et osalised määrasid toorparafiini hinna kindlaks müügi eesmärgil Saksa lõppklientidele.

330    Siiski ei ole see argument asjakohane, kuna hindade kindlaksmääramine üldiselt kehtib kõigile klientidele, sealhulgas Saksa lõppklientidele. Lisaks selgitas komisjon põhjusi, miks ta otsustas piirata toorparafiiniga seotud konkurentsivastase tegevuse ulatust vaidlustatud otsuse põhjendustes 289–292, mis on uuesti esitatud eespool punktis 320, müügiga Saksa lõppklientidele. Nende vaidlustatud otsuse lõikude kohta hageja argumente ei esitanud.

331    Seega tugines komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 112 õigesti sellele tehnilisele koosolekule ja sellega seotud tõenditele, et tõendada rikkumise toorparafiini osa olemasolu.

332    Kolmandaks analüüsis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 152 toorparafiinile pühendatud koosolekut, mis leidis aset 8. ja 9. märtsil 1999 ja millest võtsid osa vähemalt Shelli, Totali ja ExxonMobili esindajad.

333    Vaidlustatud otsuse põhjendusest 152 ilmneb, et Shelli käsikirjalised märkmed, mis pärinevad rikkumise ajast, kinnitavad seda, et Shelli esindaja eeldas, et eri ettevõtjaid esindavad isikud vahetavad 8. ja 9. märtsi 1999. aasta koosolekul teavet teatud klientide toorparafiiniga varustamise kohta. Kõnealused märkmed sisaldasid viidet „8/9.3.99 PM – puitlaastplaadid”, kusjuures PM tähendas Shelli sõnul „parafiinimaffiat”. Koosolekule järgnenud päeval saatis kõnealune esindaja oma ülemusele e‑kirja, milles ta teatas, et Shell kavatseb puitlaastplaatide sektoris kasutatava toorparafiini hinda alates 1. juunist 1999 tõsta 8–10% võrra. Selle e‑kirjaga seotud käsikirjalistes märkmetes oli mainitud järgmist: „Kõik tootjad peavad vajalikuks (hindasid) tõsta”.

334    Komisjon järeldas sellest, et äriühinguid koosolekul esindanud isikud olid kokku leppinud toorparafiini hinna tõstmises puitlaastplaatide tööstuses ja et Shell kavatses hakata seda kokkulepet rakendama alates juunist 1999.

335    Üldkohus leiab, et nimetatud tõlgendus on õige ja seda kinnitavad ka muud tõendid, mis käsitlevad toorparafiiniga seotud tegevust, mistõttu tuleb selle tõlgendusega nõustuda.

336    Hageja väidab siiski, et 8. ja 9. märtsi 1999. aasta koosolekut puudutavad tõendid ei saa olla komisjoni seisukoha aluseks, kuna see koosolek ei olnud tehniline koosolek. Nimelt välistas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 275 oma uurimisest kõik kontaktid peale tehniliste koosolekute.

337    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 275 kinnitas komisjon järgmist:

„[K]omisjon otsustas kahepoolseid kontakte mitte uurida, kuna rikkumise täiendavate asjaolude tõendamiseks vajalikud pingutused ei oleks ilmselgelt lõpptulemust muutnud ja oleksid seega olnud ebaproportsionaalsed. Samal põhjusel otsustas komisjon jätta uurimata väljaspool tehnilisi koosolekuid toimunud muud kontaktid. Komisjon leiab samuti, et ta on piisavalt tõendanud ühe ja vältava rikkumise toimumist seoses tegevusega, mida ta on uurinud.”

338    Selles osas leiab Üldkohus, et komisjon ei saa olla kohustatud erinevate tõendite nimetamisel kasutama kartelliosaliste tarvitatud terminoloogiat. Nimelt, kuigi vastab tõele, et paljud osalejad on avaldanud, et tehnilistel koosolekutel viidati parafiinvahasid puudutavatele aruteludele ja et teistel spetsiifilistel koosolekutel käsitleti toorparafiini, on samuti tõsi, et selline vahetegemine ei ole selge, kuna toorparafiini puudutavad arutelud toimusid ka tehnilistel koosolekutel. Lisaks ei jätnud komisjon toorparafiini puudutavaid spetsiifilisi koosolekuid ilmselgelt uurimisest välja, kuivõrd ta pühendas vaidlustatud otsuse põhjenduses 152 küllaltki mahuka analüüsi 8. ja 9. märtsi 1999. aasta koosolekule teiste mitmepoolsete konkurentsivastaste koosolekute seas, mis olid kvalifitseeritud „tehnilisteks koosolekuteks”.

339    Asjaolu, et komisjon otsustas haldusmenetluse käigus teatud hetkel keskendada oma pingutused rikkuva tegevuse teatud aspektidele ja jätta teised aspektid uurimata, ei saa igal juhul võtta temalt võimalust kasutada kõiki tõendeid, mis olid vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal tema valduses, tingimusel et menetluslikke tagatisi on järgitud.

340    Hageja ei väida aga, et tema menetluslikke õigusi on rikutud seoses nende tõendite kasutamisega, mis puudutavad koosolekuid, mida ei käsitata „tehniliste koosolekutena”. Igal juhul sisaldusid seda koosolekut puudutavad tõendid juba vastuväiteteatises ja hageja esitas oma vastuses vastuväiteteatisele nende kohta märkusi, mida komisjon käsitles vaidlustatud otsuse põhjenduses 152.

341    Lisaks ilmneb avaldusest, mille ExxonMobil selle koosoleku kohta tegi, et koosolek puudutas „spetsiifiliselt toorparafiini, mis on mõeldud puitlaastplaatide tootjatele Euroopa saksa keelt kõnelevas osas”, ja see avaldus lisandub tõenditele, mille põhjal võis komisjon tõdeda, et rikkumise toorparafiini puudutava osa kohta on tal piisavalt tõendeid üksnes seoses Saksa lõppklientidega.

342    Mis puudutab neljandaks 3. ja 4. veebruari 2000. aasta koosolekut, siis on komisjon hagejaga nõus, et puudusid tõendid toorparafiini puudutavate arutelude kohta sellel koosolekul ja et vaidlustatud otsuse põhjenduse 112 juurde lisatud joonealuses märkuses põhjenduse 157 mainimise näol oli tegemist trükiveaga.

343    Mis puudutab viiendaks 17. ja 18. detsembri 2002. aasta tehnilist koosolekut, siis osundas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 168 tollest ajast pärit seletavaid märkusi, mille Total France’i esindaja oli teinud sellel tehnilisel koosolekul välja jagatud tabelisse. Tabel ja seletavad märkused sisaldavad tundlikku äriteavet parafiinvahade ja toorparafiini kohta. Total France’i tehtud seletavad märkused sisaldavad märget „toorparafiin alla 500 euro”.

344    Komisjon tegi selle põhjal järelduse, et sellel tehnilisel koosolekul arutati toorparafiini hinna küsimust.

345    Hageja väidab komisjonile vastu, et nendest märkustest ei ilmne mingit kokkulepet toorparafiini hinna kohta.

346    Selles osas tuleb märkida, et komisjon ei ole väitnud, et koosolekul sõlmiti toorparafiini hinna kohta kokkulepe. Lisaks oli rikkumise toorparafiini puudutav osa mitmeosaline ja hõlmas sarnaselt rikkumise põhiosaga kokkuleppeid ja kooskõlastatud tegevust ning tundliku äriteabe vahetamist toorparafiini hinna kohta.

347    Pealegi ei vähenda hageja tõlgendus, mille kohaselt tehti käsikirjalised märkmed 28. veebruari 2003. aasta koosolekul, mingil määral nende märkmete tõenduslikku jõudu, kuna need annavad igal juhul tunnistust sellest, et aastal 2002 või 2003 toimusid toorparafiini puudutavad konkurentsivastased arutelud.

348    Seega kuuluvad kõnealused seletavad märkused nende tõendite kogumisse, mis annavad tunnistust rikkumise toorparafiini osa toimumisest.

349    Mis puudutab kuuendaks 11. ja 12. mai 2004. aasta koosolekut, siis analüüsis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 174 Total France’i ruumidest kaasa võetud märkmeid, mis sisaldasid järgmist teavet:

„-> Sasol 40 €/50 $ – juuli lõpp.

-> Mer: 38-28.

-> 1. juuli

+ FRP: 70 -> 6 000 €/T

+ Teeküünal: 50 -> 500 €/T

+ Mikrovaha: 25 -> 50 $/T

[…]

-> 40 €/T toorparafiin.”

350    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 174 on märgitud:

„[…] viimane rida näitab, et lepiti kokku ka toorparafiini hinna tõusus. Märkmete üldisest kontekstist ilmneb, et hinnale eelnev nool viitab tulevikuks kokku lepitud strateegia olemasolule, mis tähendab, et kavandatakse hinnatõusu.”

351    Hageja sõnul seisnes kõnealuse dokumendi tegelik sisu selles, et üks osalejatest (Sasol või mõni teine Saksa tootja) tõi esile oma hinnaeesmärgid.

352    Üldkohus leiab, et hageja ei ole esitanud usutavat ja ühtset alternatiivset tõlgendust, millega oleks võimalik komisjoni tõlgendus kahtluse alla seada. Toimikust nähtub nimelt, et märkmetest ilmneb ettevõtja nimi, tema esindaja nimi või vähemalt ettevõtja asukohariik, kui tegemist oli ühepoolse hinnaettepanekuga, kuid märke „40 €/T toorparafiin” puhul see nii ei ole.

353    Seetõttu on põhjust järeldada, et komisjon ei eksinud, kui ta hindas tõendeid, mis puudutavad koosolekuid, mille käigus arutati toorparafiini küsimust.

354    Tuleb jõuda järeldusele, et lähtuvalt ettevõtjate avaldustest ja dokumentaalsetest tõenditest, mis puudutavad koosolekuid, millel hageja osales ning mida on mainitud vaidlustatud otsuse põhjendustes 144, 145, 152, 168 ja 174, võis komisjon õiguspäraselt tuvastada, et on aset leidnud konkurentsivastane tegevus, mis seisneb kokkulepetes või kooskõlastatud tegevuses ja tundliku äriteabe vahetamises toorparafiini hinna kohta, ning et hageja on rikkumise selles osas osalenud.

 Rikkumise toorparafiini osa vältav laad

355    Hageja väidab, et komisjon ei ole tõendanud, et seoses Saksa lõppklientidele toorparafiini müügiga toimus vältav rikkumine ajavahemikus 1997–2004. Isegi juhul, kui Üldkohus leiab, et komisjoni tõendid on 30. ja 31. oktoobri 1997. aasta ning 11. ja 12. mai 2004. aasta tehniliste koosolekute osas piisavad, on tegemist üksnes kahe ühekordse rikkumisega, millest esimene on pealegi aegunud.

356    Esiteks tuleb märkida, et hageja tugines oma argumentides eeldusele, et kõige enam saab ainult neid kahte koosolekut pidada ka koosolekuteks, kus käsitleti toorparafiini küsimust. Nagu aga nähtub eespool esitatud analüüsist, oli komisjonil dokumentaalseid tõendeid selle kohta, et niisugune tegevus leidis aset viiel koosolekul, mis toimusid 19. ja 20. juunil 1997, 30. ja 31. oktoobril 1997, 8. ja 9. märtsil 1999, 17. ja 18. detsembril 2002 (või teise võimalusena 28. veebruaril 2003) ning 11. ja 12. mail 2004.

357    Teiseks tuleb meenutada järeldust, millele jõuti eespool punktis 314 ja mille kohaselt komisjon leidis õigesti, et parafiinvahasid puudutavad tegevused ja toorparafiini puudutavad tegevused moodustasid ühe rikkumise. Seetõttu tuleb tõendeid toorparafiiniga seotud tegevuse kohta hinnata lähtuvalt kõikidest ühte rikkumist puudutavatest tõenditest, mis komisjon on kogunud. Need tõendid annavad tunnistust sellest, et toorparafiini puudutavas tegevuses osalenud ettevõtjate vahel toimusid pidevad kontaktid.

358    Kolmandaks, nagu nähtub eespool punktis 291 viidatud Shelli avaldusest, oli parafiinvahade tööstuse esindajate jaoks selge, et kui nende toodete hinnad tõuseksid teatud summa või protsendi võrra, kaasneks sellega samal ajal tooraine, nimelt toorparafiini hinna tõus, mis oleks 30–40% parafiinvahade hinna tõusust. Seega mõjutasid parafiinvahasid puudutavad konkurentsivastased arutelud ka osalejate hinnapoliitikat toorparafiini suhtes, mistõttu on veelgi enam põhjendatud see, et komisjon pidas rikkumise toorparafiini osa vältavaks.

359    Seetõttu tuleb nõustuda järeldusega, millele komisjon vaidlustatud otsuses jõudis ja mille kohaselt rikkumise toorparafiini osa kuulus vältavasse rikkumisse, ning lükata hageja vastavad argumendid tagasi.

 Konkurentsivastase tegevuse piiramine Saksamaaga

360    Hageja leiab, et komisjon ei põhjendanud vaidlustatud otsuses rikkumise toorparafiini osa ulatuse piiramist Saksa lõppklientidega.

361    Selles osas tuleb nõustuda komisjoniga, et asjaolu, et ta tõlgendas asjaomaste ettevõtjate kasuks kahtlust, et esineb ulatuslikum tegevus kui ainult müük lõppklientidele Saksamaal, ei saa vaidlustatud otsuse õiguspärasust kahtluse alla seada. Komisjonile peab nimelt jääma vabadus võtta trahvide määramisel arvesse ainult sellist konkurentsivastast tegevust, mille toimumises ei ole mingit kahtlust.

362    Pealegi, nagu eespool punktis 329 märgitud, selgitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 289–292, mis on eespool punktis 320 ära toodud, põhjusi, miks ta leidis, et toorparafiiniga seotud konkurentsivastane tegevus piirdus müügiga Saksa lõppklientidele. Hageja ei ole aga esitanud argumente vaidlustatud otsuse nende osade kohta.

363    Lisaks on tõendid, mida komisjon mainis koosolekute ükshaaval analüüsimisel (vt eespool punktid 323–352), piisavad selleks, et põhjendada tema seisukohta, mis puudutab toorparafiiniga seotud konkurentsivastase tegevuse toimumist, mistõttu oleks üleliigne analüüsida hageja argumente vaidlustatud otsuse põhjenduses 288 nimetatud tõendite kohta (vt eespool punkt 317).

364    Seetõttu tuleb järeldada, et arvestades komisjoni kogutud tõendeid, võis ta õiguspäraselt tuvastada, et on aset leidnud konkurentsivastane tegevus, mis seisneb kokkulepetes või kooskõlastatud tegevuses ja tundliku äriteabe vahetamises toorparafiini hinna kohta, ning et hageja on rikkumise selles osas osalenud (vt eespool punkt 354). Lisaks tuleb veel nõustuda järeldusega, millele komisjon vaidlustatud otsuses jõudis ja mille kohaselt toorparafiini puudutav osa kuulus vältavasse rikkumisse (vt eespool punkt 359).

365    Seega tuleb tagasi lükata hageja etteheide EÜ artikli 81 rikkumise kohta.

366    Eespool punktides 317–320 ära toodud komisjoni järeldustest ja dokumentidest, millele need viitavad, ilmneb ka selgelt ja üheselt mõistetavalt komisjoni põhjenduskäik seoses rikkumise toorparafiini osaga, nii et huvitatud isikutel on võimalik sellega seotud põhjendusi teada ning pädev kohus saab kontrolli teostada, nagu on ette nähtud eespool punktis 239 viidatud kohtupraktikas.

367    Seega tuleb tagasi lükata ka hageja etteheide, et rikutud on põhjendamiskohustust.

368    Eespool toodud kaalutlusi kogumis arvestades tuleb esimese väite teine osa ja seega esimene väide tervikuna tagasi lükata.

3.     Kolmas väide, et seoses hageja osalemisega rikkumises pärast 12. maid 2004 on rikutud EÜ artiklit 81, süütuse presumptsiooni, õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtet

 Esimene väiteosa, mille kohaselt on rikutud EÜ artiklit 81 ja süütuse presumptsiooni põhimõtet

369    Mis puudutab parafiinvahadega seotud rikkumise kestust, siis asus komisjon seisukohale, et Totali kontsern osales selles 3. septembrist 1992 kuni 28. aprillini 2005 (kaksteist aastat ja seitse kuud). Hageja väidab sellegipoolest, et tema osalemine lõppes 12. mail 2004, kui toimus viimane tehniline koosolek, millel ta osales.

370    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 602 leidis komisjon järgmist:

„Total avaldab, et ta ei osalenud ühelgi tehnilisel koosolekul pärast 11. ja 12. mai 2004. aasta koosolekut, ning lisab, et nähtuvalt ühest ettevõttesisesest teatest tühistas tema esindaja 3. ja 4. novembri 2004. aasta koosoleku jaoks mõeldud lähetuse oma ülemuse soovitusel. Komisjon märgib, et puuduvad tõendid võimaliku kartellist taandumise kohta. Mitmeosaliste rikkumiste korral ei tähenda see, kui ettevõtja ei osale koosolekul või ei ole koosolekul arutatuga nõus, et ta enam ei osale vältavas rikkumises. Rikkumise lõpetamiseks peab ettevõtja selgelt teatama, et ta ei loe ennast kartelliga seotuks. Total ei ole [aga] esitanud täpseid tõendeid selle kohta, et ta oleks täiesti iseseisvalt rakendanud turul ühepoolset strateegiat ning oleks selgelt ja avalikult teatanud, et ta ei loe ennast kartelli tegevusega seotuks. Vastupidi, komisjoni valduses olevad tõendid annavad tunnistust sellest, et Total sai ametliku kutse ka kolmele järgmisele tehnilisele koosolekule (ehk kolmele viimasele tehnilisele koosolekule, mis enne kontrollimiste läbiviimist korraldati). Komisjon märgib, et Totali esindaja kinnitas, et ta osaleb 3. ja 4. novembri 2004. aasta koosolekul, isegi kui ta tõesti oma lähetuse hiljem tühistas. Samuti, mis puudutab 23. ja 24. veebruari 2005. aasta koosolekut, siis Sasol oli Totali esindajale juba broneerinud toa hotellis, kus koosolek toimus, ning hiljem see broneering tühistati. Komisjon järeldab sellest, et Sasoli ja teiste osalejate jaoks oli selge, et Total osales kartellis kuni lõpuni. Komisjon märgib samuti, et koosolekutel aset leidnud arutelud ei erinenud oluliselt nendest, mis olid toimunud eelmistel koosolekutel, vaid osalejad jätkasid hinnatõusude arutamist, ilma et oleks mainitud mingitki Totali püüdu kartellist lahkuda (vt põhjendused 175, 176 ja 177), ning et ei olnud tavapäratu, et ettevõtjad ei osale kartelli jooksul mõnel koosolekul. Need kaks asjaolu annavad tunnistust sellest, et Totalit ei peetud pärast 2004. aasta maikuu koosolekut kartellist lahkunuks. Totali esindaja ettevõttesisest teadet koosolekul osalemisest loobumise põhjuste kohta ei saa igal juhul käsitada avaliku teatena, et ta ei loe ennast kartelliga seotuks. Kuna puudub igasugune muu teave selle kohta, [et ta] oleks avaldanud, et ei loe ennast kartelliga seotuks, leiab komisjon, et Totali osalemine kartellis ei lõppenud enne kontrollimisi.”

371    Esiteks väidab hageja, et kohtupraktika kohaselt võis komisjon rikkumises osalemise lõpu tuvastamisel õiguspäraselt nõuda avalikku teadet, et hageja ei loe ennast kartelliga seotuks. Kuivõrd konkurentsivastastel aruteludel osalemine ei jätkunud, oli komisjon kohustatud otseste tõendite puudumise korral esitama vähemalt kaudseid positiivseid tõendeid selle kohta, et ettevõtja kartellis osalemine jätkus.

372    Selles osas tuleb märkida, et eespool punktis 266 viidatud kohtuotsuse Amann & Söhne js Cousin Filterie vs. komisjon (punkt 241) kohaselt saab üksnes siis järeldada, et ettevõtja on lõplikult loobunud kartellis osalemisest, kui ta on avalikult teatanud, et ei loe end kartelli sisuga seotuks.

373    Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et just see, kuidas teised kartelliosalised asjaomase ettevõtja tahet mõistavad, on määrava tähtsusega, et hinnata, kas viimati mainitu soovis end õigusvastase kokkuleppega mitteseotuks lugeda (Euroopa Kohtu 19. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑510/06 P: Archer Daniels Midland vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑1843, punkt 120).

374    Järelikult leidis komisjon vaidlustatud otsuses õigesti, et kartelliosalised peavad avalikult teatama, et nad ei loe ennast kartelli sisuga seotuks, et nende osalemine kartellis lõpeks, ning komisjon ei rikkunud EÜ artiklit 81 ega süütuse presumptsiooni põhimõtet.

375    Teiseks tuleb märkida, et teised osalejad ei tajunud, et hageja oleks avalikult teatanud, et ta ei loe ennast kartelliga seotuks.

376    Esiteks tõendavad seda vaidlustatud otsuse põhjenduses 602 kirjeldatud faktid, millele hageja ei ole vastu vaielnud ja mille kohaselt „Totali esindaja kinnitas, et ta osaleb 3. ja 4. novembri 2004. aasta koosolekul, isegi kui ta tõesti oma lähetuse hiljem tühistas”. Samuti, „mis puudutab 23. ja 24. veebruari 2005. aasta koosolekut, siis Sasol oli Totali esindajale juba broneerinud toa hotellis, kus koosolek toimus, ning hiljem see broneering tühistati”. On selge, et kui kartelliosalised ei oleks Totalit pärast 11. ja 12. mai 2004. aasta koosolekut kartelliosaliseks pidanud, ei oleks Sasol tehniliste koosolekute korraldajana teda järgmistele koosolekutele kutsunud ega tema esindajale tuba broneerinud.

377    Teiseks ei saa hageja viitega 3. novembri 2004. aasta e‑kirjale, mille Totalit tehnilistel koosolekutel esindanud isik saatis ühele teisele Totali töötajale, tõendada, et ta oli avalikult teatanud, et ei loe ennast kartelliga seotuks.

378    Kõnealune e‑kiri oli järgmine:

„Arvestades Austrias toimuva koosoleku eesmärki, järgin ma Thibault’ soovitust. Ma tühistan oma lähetuse Viini (esialgu oli väljumisaeg kavandatud täna pärastlõunaks).”

379    Sellega seoses piisab, kui märkida, et ettevõttesisest e‑kirja, mida ei ole teistele osalejatele edastatud, ei saa käsitada avaliku teatena selle kohta, et ta ei loe ennast kartelliga seotuks.

380    Täiendavalt tuleb märkida, et pelk asjaolu, et hageja ei osalenud viimastel tehnilistel koosolekutel, ei tõenda kuidagi, et ta ei kasutanud teavet, mis puudutas tema konkurentide kohaldatavaid hindasid ja mida ta oli saanud kümnetel varasematel tehnilistel koosolekutel, kus ta osales, ning et ta ei saanud kasu turgude ja klientide jagamise kokkulepetest, mis olid sõlmitud varasematel tehnilistel koosolekutel. Seega ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta lõpetas kartellikokkuleppe täitmise 12. mail 2004.

381    Seega tuleb käesoleva väite esimene osa tagasi lükata.

 Teine väiteosa, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet

382    Hageja leiab, et vaidlustatud otsuse põhjendusest 604 ilmneb, et Repsol oli rikkumises osalemise kestuse osas temaga üldjoontes identses olukorras. Mõlemad lõpetasid koosolekutel osalemise tegelikult enne kontrollimisi. Peale selle ei teatanud Repsol kunagi avalikult, et ta ei loe ennast kartelliga seotuks. Lõpuks, nagu Totaligi puhul, tuvastas komisjon, et Repsol oli tegelikult saanud kutseid tehnilistele koosolekutele, mis korraldati pärast septembrit 2003, ning seda kuni kontrollide toimumiseni. Ainus erinevus on see, et analüüsides ettevõtjate osalemise kindlakstegemiseks kutset, mille Sasol saatis 25. oktoobril 2004 ja mis puudutas 2004. aasta novembris korraldatud koosolekut, koostas komisjon loetelu selle e‑kirja saajatest, kelle hulgast ta jättis Repsoli esindaja välja. Sellegipoolest esines viimase nimi selgelt saajate hulgas.

383    Hoolimata Repsoli ja Total France’i identsest olukorrast tuvastas komisjon, et Repsol lõpetas rikkumises osalemise 4. augustil 2004. Järelikult ei kohaldanud komisjon Repsoli ja Total France’i osalemise kestuse hindamisel samu kriteeriume ja kohaldas viimase suhtes tunduvalt rangemat „tõendamisstandardit”.

384    Kohtupraktika kohaselt rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet vaid siis, kui sarnaseid olukordi käsitletakse erinevalt või erinevaid olukordi käsitletakse sarnaselt, välja arvatud juhul, kui niisugune käsitlemine on objektiivselt põhjendatud (Euroopa Kohtu 13. detsembri 1984. aasta otsus kohtuasjas 106/83: Sermide, EKL 1984, lk 4209, punkt 28, ja Üldkohtu 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑304/02: Hoek Loos vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1887, punkt 96).

385    Vaidlustatud otsuse põhjendusest 604, milles sisalduvatele faktidele ei ole hageja vastu vaielnud, nähtub aga, et isegi 24. ja 25. septembri 2003. aasta koosolekule – mis oli viimane koosolek, millel Repsol osales – järgnenud ajavahemiku osas leidis komisjon, et ta osales kartellis, arvestades asjaolu, et ta sai 14. ja 15. jaanuari 2004. aasta ning 11. ja 12. mai 2004. aasta koosolekutele Sasoli ametlikud kutsed, mis sisaldasid päevakava. Sama kehtis ka Totali suhtes 11. ja 12. maist 2004 kuni kartelli lõpuni toimunud koosolekute osas. Seega käsitles komisjon neid kahte sarnast olukorda identselt, tuvastades et Repsol ja Total osalesid kartellis ajavahemikel, mille vältel nad said jätkuvalt ametlikke kutseid, mis sisaldasid päevakava.

386    Seevastu leidis komisjon, et Repsoli osalemine lõppes 4. augustil 2004, kuna sellele koosolekule ei olnud Repsol enam päevakava sisaldavat ametlikku kutset saanud, millest vaidlustatud otsuse kohaselt ilmneb, et Sasol kahtles Repsoli kartellis osalemise jätkumises.

387    Tuleb nõustuda, et asjaolu, et Repsolile ei saadetud enam päevakava sisaldavaid ametlikke kutseid koosolekutele, annab tunnistust sellest, et Sasoli kui koosolekute korraldaja arusaam muutus ja ta ei olnud pärast 4. augustit 2004 Repsoli kartellis osalemises enam kindel. Sellest piisab, et asuda seisukohale, et teised kartelliosalised mõistsid, et Repsol luges ennast kartelliga mitteseotuks eespool punktis 373 viidatud kohtupraktika tähenduses.

388    Seevastu ei olnud see nii hageja puhul, kes jätkuvalt sai päevakava sisaldavaid ametlikke kutseid koosolekutele. Tema esindajale isegi broneeriti hotellituba, sealhulgas viimase tehnilise koosoleku jaoks. Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et teised kartelliosalised mõistsid, et ta luges ennast kartelliga mitteseotuks.

389    Niisiis, mis puudutab Repsoli puhul 4. augustist 2004 hilisemat aega ja Totali puhul ajavahemikku 12. maist 2004 kuni kartelli lõpuni, siis käsitles komisjon kahte erinevat olukorda erinevalt, lähtudes rikkumises osalemise kestuse hindamisel asjakohasest kriteeriumist.

390    Seega ei rikkunud komisjon Totali ja Repsoli osalemise lõpu kindlakstegemisel võrdse kohtlemise põhimõtet.

391    Järelikult tuleb ka teine väiteosa ning seega kolmas väide tervikuna tagasi lükata.

4.     Neljas väide, et seoses hageja kartellis osalemise väidetava katkemisega on rikutud EÜ artiklit 81 ja süütuse presumptsiooni põhimõtet

392    Hageja kritiseerib seda, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 603 keeldus komisjon tunnistamast, et hageja osalemine väidetavas rikkumises katkes 25. ja 26. mai 2000. aasta koosoleku ja 26. ja 27. juuni 2001. aasta koosoleku vahelisel ajal, kuigi ta nimetatud ajavahemikus koosolekutel ei osalenud. Hageja väidab, et sellega rikkus komisjon EÜ artiklit 81 ja süütuse presumptsiooni põhimõtet.

393    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 603 kinnitas komisjon järgmist:

„Total France SA väidab, et tema osalemine katkes ajavahemikus 2000–2001 ning et asjaolu, et tema esindaja lahkus koosolekult vihaselt, kujutas endast märki mitteseotusest koosolekuga. Komisjon märgib, nagu on tõendatud punktis 4.2, et Total osales 18. ja 19. septembri 2000. aasta tehnilisel koosolekul ja uuesti 26. ja 27. juuni 2001. aasta koosolekul ning seega puudus kolmelt koosolekult ajavahemikus üheksa kuud. Komisjon märgib samuti, et miski ei viita sellele, et Total oleks avalikult teatanud, et ta ei loe ennast kartelliga seotuks. Asjaolu, et [S. E.] lahkus koosolekult, ei kujuta endast avalikku teatamist, et ta ei loe ennast kartelliga seotuks, arvestades et isegi Total ei väida, et [S. E.] teatas oma kavatsusest lõpetada Totali osalemine kartellis. Pigem kinnitab [S. E.] viha, et ta ei olnud rahul sõlmitud kokkulepetega. Totali taasilmumine vähem kui ühe aasta pärast kinnitab, et tal puudus kavatsus lõpetada oma osalemine kartellis. Järelikult ei leia komisjon, et Totali ajutine lühiaegne puudumine kujutaks endast kartellis tema osalemise katkemist.”

394    Esiteks väidab hageja, et komisjon järeldas valesti, et tema koosolekutel osalemise katkemine kestis vaid üheksa kuud. Komisjon tõdes, et Total France lõpetas koosolekutel osalemise alates tehnilisest koosolekust, mis leidis aset septembris 2000. See kujutab endast faktiviga, kuna nii koosolekute kirjelduse punktis 4.2 kui ka vaidlustatud otsusele lisatud koosolekute tabelis puudub igasugune jälg koosolekust, mis toimus 18. ja 19. septembril 2000.

395    Tuleb märkida, et nagu komisjon tunnistas menetluses Üldkohtus, ei toimunud septembris 2000 ühtegi koosolekut, mistõttu on hageja etteheide põhjendatud.

396    Teiseks tuleb analüüsida, kas komisjon võis õiguspäraselt järeldada, et hageja kartellis osalemine ei katkenud vaatamata asjaolule, et ta ei osalenud ühelgi kolmest koosolekust, mis toimusid ajavahemikus 26. maist 2000 kuni 26. juunini 2001, ning et tema esindaja lahkus enne selle lõppu 25. ja 26. mai 2000. aasta koosolekult, nõustumata vähemalt teatavate aspektidega koosolekul toimunud arutelust.

397    Hageja väidab, et tema koosolekutel osalemise katkemine ei olnud juhuslik. See oli Total France’i esindaja S. E. ja 25. ja 26. mai 2000. aasta koosolekul teiste osalejate suhete katkestamise otsene ja kestev tagajärg. S. E. lahkus koosolekult äkitselt, kuna temal paluti täita kohustust, mida ta ei olnud kunagi võtnud.

398    Tuleb meenutada, et hageja viidatud vahejuhtumit, mis leidis aset 25. ja 26. mai 2000. aasta koosolekul, on kirjeldatud Shelli 24. novembri 2005. aasta avalduses. Nimetatud avalduse kohaselt, mis põhineb selle tehnilistel koosolekutel Shelli esindanu ütlustel, kes sündmusel otseselt osales, arutasid osalejad Saksa kliendile kohaldatavaid hindasid. Totalit süüdistati liiga madala hinnaga müügis, mida S. E. eitas. Siiski vaidlustas üks teine osaleja öeldu, esitades koopia pakkumisest, mille Total oli saatnud nimetatud kliendile. S. E. muutus „nii vihaseks”, et ta lahkus koosolekult. Pärast seda vahejuhtumit S. E. enam tehnilistel koosolekutel ei osalenud. Alles seejärel, kui Total võttis tööle C. O., hakkas Total uuesti tehnilistel koosolekutel osalema.

399    Selles osas tuleb meenutada, et hageja osales mitmeosalises, ühes ja vältavas rikkumises, mis seisneb hindade kindlaksmääramist, klientide jagamist või turgude jagamist puudutavas salajases tegevuses ning tundliku äriteabe avaldamises ja vahetamises eelkõige klientide, hindade, tootmisvõimsuse ja müügimahtude kohta.

400    Hageja viidatud vahejuhtum puudutab vaid kartellikokkuleppe eraldiseisvat elementi, nimelt teatud kliendile kehtestatud hinda. Lisaks tuleb tõdeda, et pärast 26. ja 27. juuni 2001. aasta tehnilist koosolekut hakkas hageja uuesti korrapäraselt osalema tehnilistel koosolekutel, viibides igal järgneval 11 tehnilisel koosolekul kuni 11. ja 12. mai 2004. aasta koosolekuni.

401    Samuti, kuigi on tõsi, et S. E. kõnealune eraldiseisev tegevus kinnitab, et Total vahetevahel rikkus kartellikokkuleppeid, ei esitanud hageja ühtegi tõendit selle kohta, et S. E. lahkus tehniliselt koosolekult, tehes teistele osalejatele selgelt teatavaks, et Total kavatseb edaspidi hakata turul konkureerivalt tegutsema. Samuti tuleneb Shelli avaldusest, et S. E. ei lahkunud koosolekult selle üldiselt konkurentsivastase sisu tõttu, vaid tulenevalt asjaolust, et üks osalejatest esitas dokumendi, mis seadis kahtluse alla tema väidete tõelevastavuse, see tähendab pigem isiklikku laadi konflikti tõttu.

402    Nii ei tõenda hageja viidatud vahejuhtum, et teised osalejad oleksid tajunud, et Totali esindaja teatas, et ta ei loe ennast käesoleval juhul ühe, mitmeosalise ja vältava rikkumisega seotuks (vt eespool punktid 372 ja 373).

403    Peale selle ei tõenda pelk asjaolu, et hageja ei osalenud kolmel koosolekul, mis leidsid aset ajavahemikus 26. maist 2000 kuni 26. juunini 2001, kuidagi seda, et ta ei kasutanud oma konkurentide kohaldatavaid hindasid puudutavat teavet, mille ta oli saanud kümnetel eelnevatel tehnilistel koosolekutel, kus ta osales, ning et ta ei saanud kasu turgude ja klientide jagamise kokkulepetest, mis olid sõlmitud eelnevatel tehnilistel koosolekutel. Seega ei esitanud hageja ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et tema osalemine rikkumises vaidlusalusel perioodil katkes.

404    Eespool toodut arvestades ei rikkunud komisjon selles osas EÜ artiklit 81 ega süütuse presumptsiooni põhimõtet. Järelikult tuleb neljas väide tagasi lükata.

5.     Viies väide, et väidetava tegevuse elluviimata jätmise osas on rikutud põhjendamiskohustust ning 2006. aasta suuniseid

405    Hageja väidab, et komisjon tegi vea, kui ta jättis 2006. aasta suuniste punkti 29 alusel kergendava asjaoluna arvesse võtmata asjaolu, et ta ei osalenud kartellikokkuleppe elluviimisel.

406    Kõigepealt tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 696 „Kergendavad asjaolud” kinnitas komisjon järgmist:

„Teatud hulk ettevõtjaid väidavad, et nad ei rakendanud kokkuleppeid, ning rõhutavad, et nende saadetud või saadud hinnakirjade arv oli väike. Teatud ettevõtjad kinnitavad, et kokkulepped ei mõjutanud nende tegevust turul. Komisjon ei leia esiteks, et need pelgad kinnitused kujutaksid endast piisavat tõendit, et kokkulepped jäeti rakendamata 2006. aasta suuniste trahvide arvutamise kohta tähenduses. Komisjon märgib teiseks, et hinnakirjade saatmine või saamine ei ole ainus kokkuleppe rakendamise vahend, vaid see toimus peamiselt korrapäraste hinnatõstmise (katsetega), millest teavitati turgu ja mis mõni kord oli dokumenteeritud tehnilisi koosolekuid puudutavate tõenditega.”

407    Nagu ilmneb järeldusest, milleni Üldkohus jõudis teise väite teist ja neljandat osa puudutava analüüsi tulemusel, on komisjoni väited kartellikokkuleppe hageja poolt rakendamise kohta piisavalt tõendatud.

408    Seega puudub käesoleval väitel faktiline alus, mistõttu tuleb see tagasi lükata.

6.     Kuues väide, mis puudutab trahvi põhisumma hindamiseks võrdlusperioodi kindlaksmääramist

409    Hageja leiab, et komisjon rikkus 2006. aasta suuniseid, õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, kui ta kasutas kolme viimase majandusaasta – ehk periood, mil ta osales väidetavas rikkumises – müügiväärtust, nimelt parafiinvahade puhul ajavahemikku 2002–2004 ja toorparafiini puhul ajavahemikku 2001–2003. Nimetatud põhimõtete järgimiseks oleks komisjon pidanud kasutama parafiinvahade puhul 2004. aasta müügiväärtust ja toorparafiini puhul 2003. aasta müügiväärtust. Igal juhul ei esitanud komisjon selles osas kohaseid põhjendusi.

410    2006. aasta suuniste punktis 13 on sätestatud:

„Trahvi põhisumma kindlaksmääramisel võetakse aluseks nende kaupade või teenuste väärtus, millega on rikkumine otseselt või kaudselt EMP asjaomasel territooriumil seotud. Üldiselt vaatleb komisjon ettevõtja müüki viimasel rikkumises osalemise täisaastal (edaspidi „müügiväärtus”).”

411    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 634 leidis komisjon järgmist:

„Komisjon tunnistab, et 2004. aasta on Euroopa Liidu laienemise tõttu maikuus erandlik aasta. Komisjon leiab, et kohane on trahvi arvutamise ainsa alusena mitte kasutada müügiväärtust, mis saadi 2004. aastal, vaid kasutada rikkumises üksuse osalemise kolme viimase majandusaasta müügiväärtust.”

412    Esiteks, mis puudutab õiguskindluse põhimõtte väidetavat rikkumist, siis tuleb kõigepealt märkida, et 2006. aasta suuniste sõnastusest enesest, mille kohaselt peab komisjon „üldiselt” vaatlema ettevõtja müüki viimasel rikkumises osalemise täisaastal, ilmneb, et komisjon ei ole kohustatud süstemaatiliselt arvesse võtma rikkumises osalemise viimase aasta müügiväärtust. Lisaks ei tugine hageja ühelegi õigusnormile, mille kohaselt peaks komisjon arvesse võtma rikkumises ettevõtja osalemise viimase täisaasta käivet.

413    Seega tuleb etteheide õiguskindluse põhimõtte rikkumise kohta tagasi lükata.

414    Teiseks tuleneb kohtupraktikast, et niivõrd, kui komisjon peab tuginema sama rikkumisega seotud ettevõtjate käibele, selleks et paika panna määratavate trahvide omavahelised proportsioonid, tuleb arvesse võetavat ajavahemikku piiritleda nii, et saadud käibed oleksid võimalikult sarnased. Sellest tuleneb, et konkreetne ettevõtja saab nõuda, et komisjon võtaks tema suhtes aluseks erineva ajavahemiku kui see, millest komisjon üldiselt lähtub, üksnes tingimusel, et ta tõendab, et tema käive viimati nimetatud ajavahemikul ei näita tema juhtumi eripära arvestades tema tegelikku suurust ja majanduslikku suutlikkust ega tema toime pandud rikkumise ulatust (Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑319/94: Fiskeby Board vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1331, punkt 42).

415    Käesoleval juhul tõdes komisjon aga õigesti, et 2004. aasta oli erandlik asjaomase tööstuse jaoks liidu laienemise ja kümne uue liikmesriigi ühinemise tõttu, eelkõige kuna Ungari oli MOL kui ühe kartelliosalise juhatuse asukoht ja tootmiskoht.

416    Seega ei rikkunud komisjon 2006. aasta suuniseid ega teinud hindamisviga, kui ta võttis arvesse müügiväärtuste keskmist perioodil 2002–2004 parafiinvahade turul samal viisil kõigi nende ettevõtjate puhul, kes osalesid kartellis kuni selle lõpuni. Samuti, kuna komisjon kasutas iga kartelliga seotud ettevõtja osalemise kolme viimase majandusaasta keskmist parafiinvahade puhul, võis komisjon õiguspäraselt sama meetodit kohaldada ka toorparafiinile, selleks et kasutada võimalikult sarnaseid andmeid.

417    Kolmandaks väidab hageja, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet. Isegi kui oletada, et 2004. aasta oli liidu laienemise tõttu teatud kartelliosalistele erandlik aasta, ei olnud see kindlasti nii Total France’i puhul. Komisjon kohtles seega ettevõtjaid erinevates olukordades ühetaoliselt.

418    Selles osas tuleb meenutada, nagu nähtub ka eespool punktis 384 viidatud kohtupraktikast, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega on tegemist ainult siis, kui sarnaseid olukordi käsitletakse erinevalt või kui erinevaid olukordi käsitletakse ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui selline käsitlemine on objektiivselt põhjendatud.

419    Isegi kui hageja võiks õiguspäraselt väita, et erinevaid olukordi (Totali olukord võrreldes MOL omaga) käsitleti ühetaoliselt, oli see objektiivselt põhjendatud, arvestades 2004. aasta erandlikkust ning selle mõju asjaomasele sektorile, eelkõige MOL toodangu lisandumise tõttu EMP tööstusele. Samuti on niisugune objektiivne põhjendus tingitud asjaolust, et komisjon peab määratlema arvesse võetava ajavahemiku nii, et saadud andmed oleksid võimalikult sarnased, mis üldjuhul välistab selle, et kuni sama kuupäevani kartellis osalenud ettevõtjate puhul kasutatakse müügiväärtuse arvutamisel eri perioode.

420    Neljandaks, mis puudutab väidetavalt puudulikke põhjendusi, siis leiab Üldkohus, et tuginedes vaidlustatud otsuse põhjenduses 634 liidu 2004. aasta laienemisele ning kirjeldades vaidlustatud otsuses üksikasjalikult MOL olukorda ja tema rolli kartellis, põhjendas komisjon piisavalt oma otsust võtta müügiväärtuse arvutamisel arvesse üksuse rikkumises osalemise kolme viimase majandusaasta keskmine.

421    Lisaks tõdeb Üldkohus, et komisjon valis õigesti müügiväärtuse keskmise, mille aluseks oli rikkumises iga osaleja osalemise kolme viimase täismajandusaasta jooksul saadud müügiväärtus, mistõttu jätab Üldkohus jõusse vaidlustatud otsuse trahvisumma arvutamise kõnealuse elemendi osas.

422    Eespool toodut arvestades tuleb kuues väide tagasi lükata.

7.     Seitsmes väide, et rikutud on 2006. aasta suuniseid ja proportsionaalsuse põhimõtet asjaolu tõttu, et komisjon võttis rikkumise toorparafiini osa puhul arvesse müügiväärtuse liiga suurt protsenti

423    Hageja leiab, et komisjon rikkus 2006. aasta suuniste punkti 20 ja proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta võttis trahvisumma arvutamisel rikkumise raskuse raames arvesse 15% toorparafiini müügiväärtusest ja üksnes 18% parafiinvahade müügiväärtusest.

424    Hageja meenutab, et erinevalt parafiinvahadest ei tuvastanud komisjon toorparafiini puhul ühtegi rikkumist seoses turgude või klientide jagamisega. Sellest tuleneb tingimata, et väidetava tegevuse raskusaste toorparafiini osas oli palju madalam kui parafiinvahade puhul. Ka geograafiliselt piirdus rikkumise toorparafiini osa Saksamaa territooriumiga, samas kui parafiinvahasid puudutav tegevus hõlmas komisjoni hinnangul kogu EMP territooriumi.

425    Need rikkumise raskuse erinevused rikkumise parafiinvahasid puudutavate osade ja rikkumise toorparafiini osa vahel oleks põhjendanud raskuse alusel kohaldatud kahe koefitsiendi suuremat erinevust kui kolm protsenti. Seetõttu palub hageja Üldkohtul märkimisväärselt vähendada toorparafiini puhul arvesse võetud müügiväärtuse osa ning trahvisumma sellel uuel alusel ümber arvutada.

426    Tulenevalt 2006. aasta suuniste punktist 20 hinnatakse raskust iga üksikjuhtumi ja iga rikkumise liigi puhul eraldi, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid. Punkti 21 kohaselt määratakse üldiselt osakaal maksimaalselt 30% müügiväärtusest. Punktis 22 on sätestatud, et otsustamaks, kas konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest peaks olema astmestiku kõrgemal või madalamal tasemel, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, nagu rikkumise laad, kõikide rikkumises osalevate ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja asjaolu, kas rikkumine ka toime pandi. Punktist 23 tuleneb, et hindade määramise, turgude jagamise ja tootmise piiramise horisontaalkokkulepped, mis on üldjuhul salajased, on juba oma olemuselt kõige tõsisemad konkurentsipiirangud, mistõttu on nimetatud rikkumiste puhul kasutatav osakaal üldjuhul selle astmestiku kõrgemal tasemel, mis on ette nähtud punktis 21.

427    Vaidlustatud otsuses pealkirja „Järeldus raskuse kohta” all leidis komisjon järgmist:

„[…]

(653) Võttes arvesse käesolevale juhtumile omaseid asjaolusid, rikkumise laadi ja geograafilist ulatust puudutavaid eelnevalt arutatud kriteeriume, peab ENI ja H&R/Tudapetroli [kes osalesid üksnes rikkumise põhiosas] puhul arvesse võetava müügiväärtuse osakaal olema 17%. Tõendamist on leidnud see, et ExxonMobili, MOL, Repsoli, RWE, Sasoli, Shelli ja Totali puhul seisnes üks ja vältav rikkumine ka klientide ja/või turgude jagamises [rikkumise teine osa]. Turgude ja klientide jagamine kuuluvad oma laadilt kõige raskemate konkurentsipiirangute hulka, kuna selline tegevus toob endaga kaasa konkurentsi vähenemise või kõrvaldamise teatud turgudel või teatud klientide jaoks […]. Seda täiendavad raskust arvestades peab müügiväärtuse osakaal ExxonMobili, MOL, Repsoli, RWE, Sasoli, Shelli ja Totali puhul olema 18%. Kuna puuduvad tõendid, et klientide ja/või turgude jagamine puudutas samuti toorparafiini, ning kuna toorparafiiniga seotud rikkumise [rikkumise kolmas osa] geograafiline ulatus oli piiratud Saksamaaga, peab ExxonMobili, Sasoli, Shelli, RWE ja Totali toorparafiini müügiväärtuse osakaal olema 15%.”

428    Esiteks, mis puudutab etteheidet rikkumise toorparafiini osa jaoks arvesse võetud müügiväärtuse liiga suure protsendi kohta, siis tuleb tõdeda, et nagu ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 288 (vt eespool punkt 317), seisnes rikkumise see osa muu hulgas salajases tegevuses seoses konkurentide vahel hindade kindlaksmääramisega. 2006. aasta suuniste kohaselt kuulub seda liiki rikkumine oma laadilt kõige raskemate konkurentsipiirangute hulka ja selle eest tuleb karistada karmilt, nii et nimetatud rikkumiste puhul kasutatav osakaal peab üldjuhul asuma selle astmestiku kõrgemal tasemel, mis on ette nähtud 2006. aasta suuniste punktis 21.

429    Seega ei rikkunud komisjon 2006. aasta suuniseid ega pannud toime hindamisviga, kui ta 30‑punktilisel astmestikul trahvi põhisumma arvutamisel võttis asjaomaste ettevõtjate toorparafiini müügi väärtusest arvesse 15%.

430    Teiseks tuleb analüüsida hageja etteheidet, mille kohaselt rikkus komisjon proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta raskuse alusel võttis rikkumise toorparafiini osa eest arvesse müügiväärtusest 15% ning parafiinvahasid puudutava rikkumise osa eest 18%.

431    Kohtupraktika kohaselt tuleneb proportsionaalsuse põhimõttest nõue, et institutsioonide tegevus ei läheks kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (Euroopa Kohtu 13. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑331/88: Fedesa jt, EKL 1990, lk I‑4023, punkt 13, ning 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑180/96: Ühendkuningriik vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑2265, punkt 96; Üldkohtu 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑30/05: Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 223).

432    Konkurentsieeskirjade rikkumise eest karistuse määramiseks algatatud komisjoni menetluses eeldab selle põhimõtte kohaldamine, et trahvid ei oleks ebaproportsionaalsed võrreldes seatud eesmärkidega, st võrreldes nende õigusnormide järgimise eesmärgiga, ja konkurentsiõiguse normide rikkumise eest ettevõtjale määratud trahvi suurus peab olema proportsionaalne rikkumisega, mida tuleb hinnata tervikuna, arvestades muu hulgas rikkumise raskust ja kestust (vt selle kohta eespool punktis 431 viidatud kohtuotsus Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, punktid 223 ja 224 ning seal viidatud kohtupraktika). Proportsionaalsuse põhimõttest tuleneb eelkõige, et komisjon peab määrama trahvisumma proportsionaalselt asjaolude alusel, mida ta võttis rikkumise raskusastme hindamiseks arvesse, ning et komisjon peab neid asjaolusid seejuures seostatult ning objektiivselt põhjendades hindama (eespool punktis 243 viidatud kohtuotsus Jungbunzlauer vs. komisjon, punktid 226–228, ning eespool punktis 266 viidatud Amann & Söhne ja Cousin Filterie vs. komisjon, punkt 171).

433    Kõigepealt tõdeb Üldkohus, et arvestades asjaolu, et rikkumise toorparafiini osa seisnes muu hulgas salajases tegevuses, mis puudutas konkurentide vahel hindade kindlaksmääramist, oli müügiväärtusest 15% suurune koefitsient rikkumise raskuse alusel proportsionaalne rikkumise selle osa raskusega.

434    Seega ei ole hageja argumendid, milles rõhutatakse parafiinvahasid puudutavate rikkumise osade ja toorparafiini rikkumise osa vahelisi erinevusi, tulemuslikud seetõttu, et kõige enam võivad need viia selleni, et trahvisumma uuel arvutamisel suurendab Üldkohus parafiinvahade arvesse võetava müügiväärtuse osakaalu rohkem kui 18%‑le.

435    Täiendavalt tuleb märkida, et erinevust rikkumise kahe osa raskuse vahel tuleb vaadelda kontekstis, arvestades asjaolu, et esiteks on Saksa turg kõige olulisem turg EMP‑s ning teiseks on turgude ja klientide jagamise eesmärk üldiselt toetada hindade kindlaksmääramise või tõstmisega seotud tegevust. Kuna turgude ja klientide jagamine vähendab klientidel tarnijate valikut, siis võimaldab see üldjuhul tarnijal, kellele turg või klient määrati, saavutada läbirääkimistel kõrgemad hinnad kui tavapärastel turutingimustel. Lisaks on trahvisumma proportsionaalsus – võrreldes rikkumise toorparafiini osa rohkem piiratud territoriaalse ulatusega – samuti tagatud asjaoluga, et arvutamisel võeti arvesse üksnes Saksamaal toimunud müügi väärtust, samas kui rikkumise parafiinvahasid puudutavate osade jaoks arvutati müügiväärtus kogu EMP‑s toimunud müügi alusel.

436    Seega tuleb ka etteheide proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta ning järelikult kogu seitsmes väide tagasi lükata.

8.     Üheksas väide, et trahvi põhisummale hoiatava mõju tagamiseks liidetud lisasumma on õigusvastane

437    Hageja kritiseerib asjaolu, et vaidlustatud otsuses liitis komisjon trahvi põhisummale 18% suuruse lisasumma parafiinvahade puhul ja 15% suuruse lisasumma toorparafiini puhul (vaidlustatud otsuse põhjendused 658–661) eesmärgiga pärssida ettevõtjate tahet osaleda sama laadi muudes horisontaalsetes kokkulepetes. Hageja kinnitab, et komisjon rikkus karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtet ja proportsionaalsuse põhimõtet, samuti 2006. aasta suuniseid.

438    Kõigepealt tuleb meenutada, et 2006. aasta suuniste punktis 25, milles nähakse ette trahvi põhisummale lisasumma, nn sisenemistasu liitmine, sätestatakse järgmist:

„Olenemata ettevõtja osalemise kestusest rikkumises, lisab komisjon põhisummale summa, mis moodustab 15–25% […] müügiväärtusest, eesmärgiga hoida ära ettevõtjate igasugust soovi osaleda hindade määramise, turu jagamise ja tootmise piiramise horisontaalkokkulepetes. […] Otsustamaks, milline peaks olema konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, eeskätt neid, mida on nimetatud punktis 22 [rikkumise laad, kõikide rikkumises osalevate ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja asjaolu, kas rikkumine ka toime pandi].”

439    Käesoleval juhul määras komisjon müügiväärtuse protsendi, mis lisatakse hoiatava mõju tagamiseks põhisummale, kindlaks tasemel, mis on sama kui see, mida kohaldati rikkumise raskuse alusel (vt eespool punktis 427 viidatud vaidlustatud otsuse põhjendus 653), ning lähtudes samadest põhjendustest:

„[…]

(660) Võttes arvesse käesolevale juhtumile omaseid asjaolusid, rikkumise laadi ja geograafilist ulatust puudutavaid eelnevalt arutatud kriteeriume, peab ENI ja H&R-Tudapetroli lisasummale kohaldatav protsendimäär olema 17%.

(661) Tõendamist on leidnud see, et ExxonMobili, MOL, Repsoli, RWE, Sasoli, Shelli ja Totali puhul seisnes üks ja vältav rikkumine ka klientide ja/või turgude jagamises. Turgude ja klientide jagamine kuuluvad oma laadilt kõige raskemate konkurentsipiirangute hulka, kuna selline tegevus toob endaga kaasa konkurentsi vähenemise või kõrvaldamise teatud turgudel või teatud klientide jaoks […]. Seda täiendavad raskust arvestades peab lisasummale kohaldatav protsent ExxonMobili, MOL, Repsoli, RWE, Sasoli, Shelli ja Totali puhul olema 18%. Kuna puuduvad tõendid, et klientide ja/või turgude jagamine puudutas samuti toorparafiini, ning kuna toorparafiiniga seotud rikkumise geograafiline ulatus oli piiratud Saksamaaga, peab ExxonMobili, Sasoli, Shelli, RWE ja Totali toorparafiini müügiväärtuse osakaal olema 15%.”

440    Esiteks väidab hageja, et komisjon rikkus 2006. aasta suuniseid.

441    Selles osas tuleb rõhutada, et 2006. aasta suuniste punkti 25 kohaselt peab komisjon „lisa[ma] […] põhisummale summa, mis moodustab 15–25% […] müügiväärtusest, eesmärgiga hoida ära ettevõtjate igasugust soovi osaleda hindade määramise [ja/või] turu jagamise […] horisontaalkokkulepetes”.

442    Komisjon viitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 661 hindade kindlaksmääramise ja turgude jagamine kokkuleppele (kuna kooskõlastatud tegevus kuulus 2006. aasta suuniste kohaselt lisatud kokkuleppe mõiste hulka). Seetõttu oli põhjendatud liita põhisummale lisasumma 2006. aasta suuniste punkti 25 alusel.

443    Lisaks kohaldas komisjon müügiväärtuse 18% määra parafiinvahasid puudutavale rikkumise osale ning 15% määra rikkumise toorparafiini osale. Mõlemad kohaldatud määrad jäid 2006. aasta suunistes ette nähtud vahemikku, nimelt 15–25%.

444    Peale selle tuleneb 2006. aasta suuniste punktist 22, millele viidatakse punktis 25, et lisasumma määra arvutamisel võetakse arvesse rikkumise laadi, kõikide rikkumises osalevate ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafilist ulatust ja asjaolu, kas rikkumine ka toime pandi. Komisjon tugines neist kahele elemendile, nimelt rikkumise laadile ja geograafilisele ulatusele, selleks et põhjendada parafiinvahade puhul kohaldatud määra. Rikkumise toorparafiini osale kohaldatud määra osas ei olnud tarvilik esitada täiendavaid põhjendusi, kuna komisjon kohaldas ette nähtud miinimummäära, nimelt 15%.

445    Seega ei rikkunud komisjon 2006. aasta suuniseid, mistõttu tuleb selles osas hageja esitatud argument tagasi lükata.

446    Teiseks väidab hageja, et komisjon ei põhjendanud piisavalt hoiatava mõju tagamiseks trahvi põhisummale lisasumma liitmist.

447    Tuleb meenutada, et üksikotsuse põhjendustest peab selgelt ja üheselt selguma akti vastuvõtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata antud juhtumi asjaolusid arvestades. Ei ole nõutav, et põhjendustes täpsustataks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste vastavust EÜ artikli 253 nõuetele ei tule hinnata mitte ainult asjaomase akti sõnastust, vaid ka selle vastuvõtmise konteksti silmas pidades (vt eespool punkt 239).

448    Nagu ilmneb eespool punktides 441–444 toodud analüüsist, selgitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 660 ja 661 põhjuseid, mille tõttu ta liitis trahvi põhisummale hoiatava mõju tagamiseks lisasumma, käesoleval juhul piisavalt üksikasjalikult, et võimaldada hagejal mõista tema valiku põhjuseid ja Üldkohtul teostada oma kontrolli.

449    Seega tuleb tagasi lükata hageja argumendid ebapiisavate põhjenduste kohta.

450    Kolmandaks väidab hageja, et komisjon rikkus karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtet ja proportsionaalsuse põhimõtet.

451    Selles osas tuleb meenutada, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel määratud trahvisummade arvutamisel on asjaomaste ettevõtjate erinev kohtlemine komisjonile selle sättega antud pädevuse teostamise lahutamatu osa. Nimelt peab komisjon oma kaalutlusruumi raames määrama individuaalse karistuse, mis sõltub asjaomaste ettevõtjate käitumisest ja nendele iseloomulikest tunnustest, et tagada igal üksikjuhul liidu konkurentsieeskirjade täielik tõhusus (vt Euroopa Kohtu 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑76/06 P: Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑4405, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

452    Esiteks väidab hageja, et trahvi põhisummale 2006. aasta suuniste punktis 25 ette nähtud lisasumma automaatne liitmine on iseenesest vastuolus karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõttega.

453    Selle argumendiga ei saa nõustuda. 2006. aasta suuniste sõnastusest ja ülesehitusest ilmneb selgelt, et trahvisumma kindlaksmääramisel kasutab komisjon nii tegureid, mille määr on ühesugune kõigi osalejate jaoks, selleks et kajastada asjaolu, et need ettevõtjad osalesid samas rikkuvas tegevuses, järgides sellega võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ka tegureid, mille määra või koefitsienti kohandatakse iga osaleja isiklikust olukorrast lähtuvalt, selleks et järgida karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtet.

454    Seega piisab karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtte järgimiseks, kui trahvi lõppsumma kajastab erinevusi erinevate osalejate olukorras, ilma et esineks vajadus, et komisjon kohtleks trahvisumma arvutamise igas etapis osalejaid erinevalt.

455    Nimelt tuleneb 2006. aasta suuniste sõnastusest ja ülesehitusest, et suuniste punktis 25 asuv säte, mis puudutab trahvi põhisummale hoiatava mõju tagamiseks lisasumma liitmist, kajastab osalemist kõige raskemas konkurentsivastases tegevuses. Sel alusel liidetud lisasumma viitab kõigi osalejate tegevuste tunnustele, mitte aga neist igaühe isiklikule olukorrale.

456    Seega ei saa kõnealuse sätte õiguspärasust ja selle kohaldamist käesoleval juhul kahtluse alla seada karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtte alusel, mistõttu tuleb selles osas hageja esitatud argumendid tagasi lükata.

457    Teiseks tuleneb hageja sõnul kohtupraktikast, et komisjon peab individuaalse karistuse määrama, lähtudes asjaomastele ettevõtjatele iseloomulikest tunnustest. Käesoleval juhul komisjon ei analüüsinud ega võtnud arvesse aga nende asjaolude kogumit, millest tulenevalt oleks ta pidanud jätma hoiatava mõju raames lisasumma liitmata.

458    Hageja lõpetas parafiinvahade müügi alates 31. juulist 2005 ning nüüd toodab ta peamiselt vaid baasõli kõrvaltootena toorparafiini. Kuna hageja ei tegutse enam asjaomasel turul, puudub alus liita trahvi põhisummale hoiatava mõju tagamiseks lisasumma.

459    Lisaks on hageja enda sõnul komisjonile juba tõendanud, nimelt vastuses vastuväiteteatisele, et ta järgib pühendunult konkurentsieeskirju, mis moodustavad osa Totali kontserni väärtustest, mis on palju aastaid selgelt sätestatud tema eetikakoodeksis.

460    Selles osas tuleb meenutada, et trahvi hoiatava mõju eesmärk ei ole üksnes sundida kõnealust ettevõtjat hoiduma korduvast rikkumisest (eripreventsioon). Komisjonil on pädevus otsustada trahvide suuruse üle, et tugevdada nende hoiatavat mõju üldiselt eriti juhul, kui konkreetset liiki rikkumised on veel suhteliselt sagedased või neid peetakse rasketeks (üldpreventsioon) (vt selle kohta Üldkohtu 12. juuli 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑202/98, T‑204/98 ja T‑207/98: Tate & Lyle jt vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑2035, punkt 134, ning 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑15/02: BASF vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑497, punkt 231).

461    Seega ei saa hageja tõhusalt tugineda asjaolule, et ta ei tegutsenud enam parafiinvahade turul ning et tema eetikakoodeksis oli sätestatud konkurentsieeskirjade järgimise kohustus. Eeldusel et kõnealused elemendid on tõesed, on nende eesmärk üksnes vähendada tõenäosust, et hageja paneb uuesti rikkumise toime, ning need on asjakohatud üldpreventsiooni seisukohast, mida võib komisjon samuti arvesse võtta hoiatava mõju tagamiseks trahvisumma kindlaksmääramisel.

462    Lõpuks märgib hageja, et komisjon rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, kuna trahvi abil hoiatamine oli tagatud juba muude komisjoni arvesse võetud elementidega, nii et „sisenemistasu” kohaldamine ei olnud enam komisjoni taotletava eesmärgi seisukohalt vajalik. Esiteks mainib hageja, et komisjoni arvessevõetavat müügiväärtust korrutati väidetava rikkumise suhteliselt pika kestusega. Teiseks kohaldas komisjon 2006. aasta suuniste punkti 30, korrutades 1,7‑ga trahvi põhisummat, mida kohaldatakse „trahvi piisavalt hoiatava mõju tagamise eesmärgil” (vaidlustatud otsuse põhjendus 713).

463    Selles osas tuleb märkida, et kuna kohtupraktika kohaselt kujutab hoiatav mõju endast trahvi eesmärki, kujutab selle eesmärgi tagamise nõue endast üldist nõuet, millest komisjon peab juhinduma kogu trahvide arvutamise jooksul, ega eelda ilmtingimata seda, et nimetatud arvutus sisaldab konkreetset etappi, milles hinnatakse tervikuna kõiki kohaseid asjaolusid selle eesmärgi saavutamiseks. Nii ei toimu trahvide arvutamise konkreetses etapis hoiatava mõju nõude täpset hindamist, vaid sellest tuleb lähtuda trahvisumma määramise kogu protsessi jooksul (eespool punktis 460 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punktid 226 ja 238, ning eespool punktis 254 viidatud kohtuotsus Le Carbone Lorraine vs. komisjon, punkt 131).

464    Seega ei saa hageja komisjonile tulemuslikult ette heita, et viimane võttis arvesse vajadust tagada trahvi hoiatav mõju trahvisumma kindlaksmääramise paljudes etappides.

465    Arvestades eespool toodut, tuleb hageja üheksas väide tagasi lükata.

9.     Kümnes väide, et trahvi lõppsumma osas on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

466    Käesoleva väite raames kritiseerib hageja asjaolu, et komisjon määras trahvi lõppsummaks 128 163 000 eurot, samas kui tema aastane müügiväärtus asjaomastel turgudel oli vaid 31 133 865 eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 639). Seega on trahvisumma ebaproportsionaalne, võrreldes aastase müügiväärtusega ja isegi võrreldes käibega, mis Total France’il oli kogu rikkumise ajal asjaomastel turgudel.

467    Esiteks leiab hageja, et trahvisumma on ebaproportsionaalne, kuna see moodustab 410% tema müügiväärtusest asjaomastel turgudel.

468    Eespool punktides 431 ja 432 viidatud kohtupraktika kohaselt peab trahvisumma olema proportsionaalne selle rikkumise raskuse ja kestusega, millest hageja osa võttis.

469    Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et trahvide hoiatav mõju väheneks, kui konkurentsieeskirju rikkunud ettevõtja võiks loota, et tema tegevuse eest karistatakse trahviga, mis on madalam tegevusest saadavast võimalikust kasust (Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑9/99: HFB jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1487, punkt 456, ning eespool punktis 460 viidatud kohtuotsus BASF vs. komisjon, punkt 227).

470    Kui aga nõustuda hageja argumendiga ja kui tuleks analüüsida trahvi lõppsumma proportsionaalsust võrreldes asjaomaste kaupade ühe aasta müügiväärtusega, tähendaks see, et trahvisumma, mille võiks määrata, jääks selle põhimõtte kohaldamise tõttu muutumatuks vaatamata kartellis osalemise aastate arvu suurenemisele, samas kui rikkumisest õigusvastaselt saadud tulu suureneks lineaarselt koos aastate arvu suurenemisega. Seega, mida pikem on kartellis osalemise kestus, seda suurem trahvisumma võidakse kartelliosalistele määrata, võrreldes õigusvastase tuluga, mille nad rikkumisest said. Seega võtab hageja soovitud viisil proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamine määruse nr 1/2003 alusel määratud karistustelt igasuguse kasuliku mõju pika kestusega rikkumiste puhul nagu käesoleval juhul.

471    Lisaks takistaks hageja soovitud lähenemine komisjonil ja Üldkohut tagamast vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 3, et kartelliosalistele määratud trahvisumma oleks proportsionaalne mitte üksnes toimepandud rikkumise raskuse, vaid ka kestusega.

472    Seega ei saa aastast müügiväärtust iseenesest võtta arvesse kui alust trahvisumma proportsionaalsuse kontrollimisel eelkõige pika kestusega rikkumise puhul, nagu käesolevas asjas, milles hageja osales kauem kui 12,5 aastat.

473    Järelikult tuleb tagasi lükata hageja argument, mis puudutab asjaolu, et talle määratud trahvisumma moodustab 410% tema aastasest müügiväärtusest asjaomastel turgudel.

474    Teiseks väidab hageja, et määratud trahvisumma moodustab 32,63% käibest, mille ta sai asjaomaste toodete turgudel kogu rikkumise kestuse jooksul, mis on ilmselgelt ebaproportsionaalne ning kujutab endast taset, mida ei ole kunagi komisjoni otsustuspraktikas saavutatud.

475    Selles osas tuleb märkida, et protsentuaalselt suur trahvisumma võrreldes Total France’i käibega, mis saadi kõnealustel turgudel kogu rikkumise kestuse jooksul, on tingitud asjaolust, et komisjon võttis 2006. aasta suuniste punkti 30 alusel arvesse kogu Totali kontserni käivet. Sel alusel määras komisjon kordajaks 1,7 (vt eespool punkt 15 ja järgnevad punktid). Hageja arvates ei ole Totali kontserni kogukäive siiski asjakohane.

476    Hageja viitab Üldkohtu 14. juuli 1994. aasta otsuse kohtuasjas T‑77/92: Parker Pen vs. komisjon (EKL 1994, lk II‑549) punktile 94.

477    Kohtupraktikast tuleneb, et trahvi kindlaksmääramisel on mõistlik arvesse võtta nii ettevõtja kogukäivet, mis on üheks, olgugi ligikaudseks ja ebatäiuslikuks näitajaks ettevõtja suurusest ja majanduslikust võimsusest, kui ka käibe seda osa, mis saadi rikkumise esemeks olnud kaupade müügist ja võib seega näidata selle rikkumise ulatust. Kummalegi käibele ei tohi omistada tähtsust, mis võrreldes teiste hindamiselementidega oleks ebaproportsionaalne, ja seetõttu ei saa sobiva trahvisumma kindlaksmääramine olla üksnes kogukäibel põhineva arvutuse tulemus. Sellise olukorraga on tegemist eriti siis, kui asjaomased kaubad moodustavad vaid väikese osa sellest käibest (vt Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 243; eespool punktis 242 viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, punkt 100, ning eespool punktis 476 viidatud kohtuotsus Parker Pen vs. komisjon, punkt 94).

478    Seevastu puudub liidu õiguses üldkohaldatav põhimõte, mille kohaselt peab karistus olema proportsionaalne ettevõtja suurusega neil tooteturgudel, kus rikkumine on toimunud (eespool punktis 242 viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, punkt 101).

479    Siiski tuleb tõdeda, et komisjon järgis kõnealuseid kohtupraktikast tulenevaid nõuded. Esiteks võttis ta lähtesummaks rikkumisega seotud asjaomastel turgudel Total France’i saadud käibe. Teiseks, rõhutades et trahvi põhisumma moodustab asjaomase ettevõtja Totali kontserni käibest üksnes tähtsusetu osa (0,03%), määras komisjon kordajaks 1,7, selleks et arvesse võtta rikkumise eest vastutava ettevõtja suurust.

480    Sel viisil tegutsedes ei omistanud komisjon teiste hindamiselementidega võrreldes kummalegi nendest arvudest ebaproportsionaalset tähtsust.

481    Peale selle ei saa hageja õiguspäraselt tugineda asjaolule, et komisjoni otsustuspraktikas ei ole trahvi lõppsummaks kunagi määratud nii suurt protsenti asjaomaste toodete müügiväärtusest.

482    Selles osas piisab, kui meenutada, et komisjoni otsustuspraktika ei kujuta endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku, kuna selleks on ainult määrus nr 1/2003, ja teisi juhtumeid käsitlevad otsused on diskrimineerimise olemasolu küsimuses üksnes soovituslikud, arvestades et on vähetõenäoline, et sellele juhtumile omased asjaolud nagu asjaomased turud, tooted, ettevõtjad ning ajavahemikud oleksid identsed (vt Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑68/04: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2511, punkt 114 ja seal viidatud kohtupraktika).

483    Arvestades eespool toodut, tuleb hageja kümnes väide tagasi lükata.

10.  Üheteistkümnes väide, et Total France’i tegevuse omistamisega Total SA‑le on rikutud EÜ artiklit 81

484    Hageja väidab, et komisjon omistas vastutuse hageja toime pandud rikkumise eest õigusvastaselt Total SA‑le. Esimeses väiteosas leiab ta, et komisjon rikkus EÜ artiklit 81, kui ta kohaldas presumptsiooni, mis põhineb üksnes osalusega seotud sidemetel emaettevõtja ja tütarettevõtja vahel. Teises väiteosas vaidleb hageja vastu komisjoni järeldusele, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud, et ta tegutses turul iseseisvalt.

485    Seega palub hageja Üldkohtul tühistada vaidlustatud otsuse osas, milles vastutus rikkumise eest omistati Total SA‑le ning komisjon kohaldas trahvisumma arvutamisel hoiatava mõju tagamiseks kordajat 1,7 ettevõtja suuruse tõttu.

 Esimene väiteosa, mille kohaselt on rikutud õigusnormi seoses rikkumise emaettevõtjale süükspanemise eeldusega, mis põhineb üksnes osalusega seotud sidemetel

486    Hageja leiab, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et tütarettevõtja kaubandustegevuse üle emaettevõtja poolt otsustava mõju avaldamise eeldamiseks piisab pelgast järeldusest, et esinevad osalusega seotud tihedad sidemed. Niisugune eeldus on vastuolus karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõttega, süütuse presumptsiooni põhimõttega ja põhimõttega, mille kohaselt lasub ettevõtja süü tõendamise kohustus komisjonil. Lisaks kohaldas komisjon käesoleval juhul süü ümberlükkamatut eeldust.

487    Kõigepealt, mis puudutab emaettevõtja solidaarvastutust oma tütarettevõtja tegevuse eest, siis tuleb meenutada, et asjaolust, et tütarettevõtjal on eraldi õigusvõime, ei piisa selleks, et välistada võimalus, et tema tegevus omistatakse emaettevõtjale (Euroopa Kohtu 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 48/69: Imperial Chemical Industries vs. komisjon, EKL 1972, lk 619, punkt 132).

488    Nimelt on liidu konkurentsiõigus suunatud ettevõtjate tegevusele ning ettevõtja mõiste hõlmab mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (vt Euroopa Kohtu 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑8237, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

489    Liidu kohus on samuti täpsustanud, et ettevõtja mõistet tuleb selles kontekstis mõista majandusüksusena isegi siis, kui õiguslikult koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust (vt Euroopa Kohtu 12. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 170/83: Hydrotherm Gerätebau, EKL 1984, lk 2999, punkt 11, ning eespool punktis 488 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika; Üldkohtu 29. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑234/95: DSG vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑2603, punkt 124). Kohus toonitas niisiis, et konkurentsieeskirjade kohaldamiseks ei ole määrava tähtsusega kahe äriühingu formaalne eraldamine, mis tuleneb nende iseseisva õigussubjekti staatustest, vaid oluline on määratleda, kas nad tegutsevad turul ühiselt. Seega võib osutuda vajalikuks tuvastada, kas kaks eraldiseisvat õigusvõimelist äriühingut moodustavad ühe ja sama ettevõtte või majandusüksuse või kuuluvad sellesse, mis turul ühtsena ka tegutseb (eespool punktis 487 viidatud kohtuotsus Imperial Chemical Industries vs. komisjon, punkt 140, ning Üldkohtu 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑325/01: DaimlerChrysler vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑3319, punkt 85).

490    Juhul kui selline majandusüksus rikub konkurentsieeskirju, tuleb tal isikliku vastutuse põhimõtte alusel ka selle rikkumise eest vastutada (vt eespool punktis 488 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

491    Liidu konkurentsiõiguse rikkumine tuleb üheselt süüks arvata juriidilisele isikule, kellele võidakse trahv määrata, ning talle tuleb edastada vastuväiteteatis. Samuti on oluline, et vastuväiteteatises oleks märgitud, millises rollis juriidilisele isikule väidetavaid asjaolusid ette heidetakse (vt eespool punktis 488 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

492    Seega võib tütarettevõtja tegevuse emaettevõtjale süüks panna eelkõige siis, kui tütarettevõtja – olgugi, et tal on eraldi õigusvõime – ei määra oma tegevust turul kindlaks iseseisvalt, vaid rakendab enamjaolt talle emaettevõtja antud juhiseid ja seda eelkõige majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete tõttu, mis neid kahte õigussubjekti seovad (vt Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑294/98 P: Metsä-Serla jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10065, punkt 27; eespool punktis 477 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 117, ning eespool punktis 488 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

493    Nimelt on sellises olukorras emaettevõtja ja tütarettevõtja sama majandusüksus ja moodustavad seega ühe ettevõtja eespool punktis 488 viidatud kohtupraktika tähenduses. Seega võimaldab asjaolu, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja kujutavad endast ühte ettevõtjat EÜ artikli 81 tähenduses, komisjonil adresseerida trahve määrava otsuse emaettevõtjale, ilma et oleks vaja tuvastada emaettevõtja isiklikku seotust rikkumisega (eespool punktis 488 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 59).

494    Käesoleval juhul tõdes komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 332 ja 333, et pelk asjaolu, et emaettevõtjale kuulub kogu või peaaegu kogu osalus oma tütarettevõtja kapitalis, võimaldas komisjonil eeldada, et emaettevõtjal oli tegelikult otsustav mõju selle tütarettevõtja kaubanduspoliitika üle, ning seega panna viimase konkurentsivastane tegevus süüks emaettevõtjale. Vaidlustatud otsusest tuleneb, et kuigi selle eelduse kohaldamiseks ei ole nõutav, et komisjon esitaks oma väidete toetuseks täiendavaid andmeid, võidakse niisugune eeldus siiski ümber lükata juhul, kui asjaomased äriühingud esitavad tõendid, mis kinnitavad, et tütarettevõtja määratleb oma kaubanduspoliitika iseseisvalt.

495    Hageja väidab, et liidu kohtupraktika ei võimalda panna emaettevõtjale vastutust tema tütarettevõtja toime pandud rikkumise eest pelgalt tütarettevõtja kapitalis osaluse omamise alusel, isegi kui tütarettevõtja üle on 100‑protsendiline kontroll nagu käesoleval juhul. Kohtupraktikast tulenevalt on nõutav, et eeldust, mille kohaselt emaettevõtja tegelikult avaldab oma 100‑protsendiliselt kontrollitavale tütarettevõtjale otsustavat mõju, peavad alati toetama konkreetsed sellist mõju kinnitavad tõendid.

496    Tuleb meenutada, et juhul kui emaettevõtjale kuulub liidu konkurentsieeskirjasid rikkunud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis ainuosalus, võib esiteks see emaettevõtja selle tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju avaldada ja teiseks esineb ümberlükatav eeldus, et nimetatud emaettevõtja avaldabki tegelikult otsustavat mõju oma tütarettevõtja tegevusele. Neil asjaoludel piisab, kui komisjon tõendab, et emaettevõtjale kuulub tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis ainuosalus, selleks et järeldada, et emaettevõtja avaldab otsustavat mõju tütarettevõtja kaubanduspoliitikale. Seega võib komisjon pidada tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks emaettevõtjat, välja arvatud juhul, kui emaettevõtja, kellel lasub kohustus see eeldus ümber lükata, esitab piisavad tõendid, mis kinnitavad, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt (vt eespool punktis 488 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punktid 60 ja 61 ning seal viidatud kohtupraktika).

497    Kuigi on tõsi, et oma varasemas kohtupraktikas, mis eelnes eespool punktis 488 viidatud kohtuotsusele Akzo Nobel jt vs. komisjon, viitas Euroopa Kohus lisaks tütarettevõtja kapitalis 100% osaluse omamisele ka muudele asjaoludele, mis kinnitavad emaettevõtja poolt tütarettevõtja kaubandustegevusele otsustava mõju avaldamist, siis on samuti tõsi, et eespool punktis 496 nimetatud eelduse kasutamine ei sõltu selliste täiendavate tõendite esitamisest, mis käsitlevad emaettevõtja tegelikku mõju (vt eespool punktis 488 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika; Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑69/04: Schunk ja Schunk Kohlenstoff-Technik vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑2567, punkt 57).

498    Seega ei teinud komisjon viga, kui ta tõdes, et üksnes siis, kui emaettevõtjale kuulub tütarettevõtja kapitalis kogu või peaaegu kogu osalus, saab eeldada, et emaettevõtja avaldab otsustavat mõju tütarettevõtja kaubanduspoliitikale, ning seega omistada viimase konkurentsivastane tegevus emaettevõtjale.

499    Hageja esitatud muud argumendid ei lükka seda järeldust ümber.

500    Esiteks väidab hageja, et komisjoni seisukohaga ei saa nõustuda, kuna sellega luuakse süü eeldus iga üksuse puhul, millel on mõne teise üksusega olulised osalusega seotud sidemed, ning selline eeldus on vastuolus süütuse presumptsiooni põhimõtte ja põhimõttega, mille kohaselt lasub ettevõtja süü tõendamise kohustus komisjonil. Lisaks leiab hageja, et kui asjaolust, et emaettevõtja tegelikult määras tütarettevõtja juhatuse liikmed, piisab tuvastamiseks, et rikkumine on omistatav emaettevõtjale, siis on tegemist rikkumise omistamise niisuguse eeldusega, mis on ümberlükkamatu.

501    Selles osas tuleb märkida, et niisuguse eelduse kohaldamine, mille kohaselt on tütarettevõtja kapitalis kogu või peaaegu kogu osalust omaval emaettevõtjal tegelik otsustav mõju tütarettevõtja kaubandustegevusele, on põhjendatud asjaoluga, et kui emaettevõtja on tütarettevõtja ainuaktsionär, siis on tal kõik võimalikud vahendid, et tagada tütarettevõtja kaubandustegevuse kooskõlla viimine iseenda omaga. Eelkõige on selleks ainuaktsionär, kes üldjuhul määratleb tütarettevõtja põhikirja kinnitamisega tütarettevõtja iseseisvuse ulatuse, kes nimetab tütarettevõtja juhtkonna ning kes teeb või kiidab heaks tütarettevõtja strateegilised kaubanduslikud otsused, omades vajaduse korral selleks tütarettevõtja organites oma esindajaid. Samuti on emaettevõtja ja tema tütarettevõtja vaheline majandusüksus tavaliselt rohkem kaitstud liikmesriikide äriõigusest tulenevate kohustustega, nagu kohustus koostada konsolideeritud aastaaruandeid, tütarettevõtja kohustus perioodiliselt esitada oma tegevuse kohta emaettevõtjale aruandeid, ning samuti tütarettevõtja majandusaasta aruannete kinnitamisega üldkoosolekul, millel osaleb ainult emaettevõtja, mis tingimata tähendab, et emaettevõtja jälgib vähemalt üldjoontes tütarettevõtja kaubandustegevust.

502    Edasi tuleb rõhutada, et niisuguse tütarettevõtja puhul, mis kuulub täielikult või peaaegu täielikult ainsale emaettevõtjale, on üldjuhul tegemist ühe kaubandusliku huviga ning tütarettevõtja juhtorganite liikmed valib ja nimetab ainuaktsionär, kes võib anda neile vähemalt mitteametlikke juhiseid ja kehtestada neile tulemuskriteeriume. Seetõttu on niisugusel juhul tingimata usaldussuhe tütarettevõtja ja emaettevõtja juhtkonna vahel ning kumbki juhtkond tegutseb tingimata ainsa olemasoleva kaubandusliku huvi, nimelt emaettevõtja kaubandusliku huvi esindaja ja edendajana. Nii on emaettevõtja ja tema tütarettevõtja tegevuse ühtsus turul tagatud vaatamata mis tahes iseseisvusele, mis on tütarettevõtja juhtkonnale antud tütarettevõtja igapäevase juhtimise osas, mis kuulub kaubanduspoliitika mõiste hulka selle kitsas tähenduses. Lisaks on üldjuhul selleks ainuaktsionär, kes üksi ja lähtudes omaenese huvidest määratleb korra, kuidas tütarettevõtja võtab vastu otsuseid, ning kes otsustab tütarettevõtja tegutsemisautonoomia ulatuse, mida ta võib omal algatusel muuta, muutes tütarettevõtja toimimist reguleerivaid norme või tehes seda ümberkorraldamise käigus, samuti luues otsuse vastuvõtmiseks mitteametlikke struktuure.

503    Nii on selle eelduse kohaldamine, et emaettevõtja avaldab tegelikult otsustavat mõju oma tütarettevõtja kaubandustegevusele, põhjendatud niivõrd, kui see hõlmab tüüpilisi olukordasid suhetes tütarettevõtja ja tema ainsa emaettevõtja vahel, nähes ette, et emaettevõtja poolt tütarettevõtja kapitalis kogu või peaaegu kogu osaluse omamine tähendab üldjuhul, et nad tegutsevad turul ühte moodi.

504    Samuti on tõsi, et huvitatud äriühingutel on pärast vastuväiteteatist täielikult võimalik tõendada, et eespool punktides 501 ja 502 kirjeldatud mehhanismid, mis viivad tavaliselt tütarettevõtja kaubandustegevuse kooskõlla viimiseni tema emaettevõtja tegevusega, ei toiminud tavapäraselt, mistõttu kontserni majandusüksus lõppes.

505    Seega ei ole see eeldus, et tütarettevõtja kapitalis kogu või peaaegu kogu osalust omav ettevõtja tegelikult avaldab otsustavat mõju selle tütarettevõtja kaubandustegevuse üle, ümberlükkamatu ning jääb vastuvõetavatesse piiridesse, kuna see on proportsionaalne taotletava õiguspärase eesmärgiga, võimalik on esitada vastupidised tõendid ning tagatud on kaitseõigused.

506    Teiseks väidab hageja, et kõnealuse eelduse kohaldamine on vastuolus karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõttega.

507    Karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtte kohaselt, mis on kohaldatav kõigis haldusmenetlustes, mille tulemusel võidakse liidu konkurentsieeskirjade alusel määrata karistus, võib isikut karistada üksnes tegude eest, mida talle individuaalselt süüks pannakse (vt selle kohta Üldkohtu 13. detsembri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑45/98 ja T‑47/98: Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑3757, punkt 63).

508    Siiski tuleb seda põhimõtet kohaldada kooskõlas ettevõtja mõiste ja kohtupraktikaga, mille kohaselt asjaolu, et emaettevõtja ja selle tütarettevõtja moodustavad ühe ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses, annab komisjonile õiguse adresseerida otsus trahvide määramise kohta äriühingute kontserni emaettevõtjale. Seega tuleb tõdeda, et Total SA‑d karistati isiklikult rikkumise eest, mida peeti tema enda toime panduks tihedate majanduslike ja õiguslike sidemete tõttu, mis teda ühendavad Total France’iga, kuna talle kuulus viimases ainuosalus (vt selle kohta eespool punktis 492 viidatud kohtuotsus Metsä-Serla jt vs. komisjon, punkt 34).

509    Eespool toodut arvestades tuleb käesoleva väite esimene osa tagasi lükata.

 Teine väiteosa, mis puudutab nende kaudsete tõendite hindamist, mille hageja esitas selleks, et ümber lükata eeldus emaettevõtja poolt otsustava mõju tegeliku avaldamise kohta tütarettevõtja kaubandustegevuse üle turul

510    Hageja väidab, et igal juhul olid tema vastuses vastuväiteteatisele esitatud tõendid tema iseseisvuse kohta Total SA‑st eelduse ümberlükkamiseks piisavad.

511    Selles osas tuleb tõdeda, et kohtupraktika kohaselt peab hageja, selleks et ümber lükata komisjoni kohaldatud eeldus, esitama kõik tema enda ja Total SA vahelisi organisatsioonilisi, majanduslikke ja juriidilisi seoseid puudutavad asjaolud, mis tema hinnangul tõendavad, et need kaks äriühingut ei ole üks majandusüksus. Üldkohus peab hindamisel arvesse võtma kõiki talle esitatud tõendeid, mille laad ning olulisus võivad sõltuvalt igast üksikjuhtumist olla erinevad (vt selle kohta Üldkohtu 12. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑112/05: Akzo Nobel jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑5049, punkt 65, mille jättis Euroopa Kohus jõusse eespool punktis 488 viidatud 10. septembri 2009. aasta otsusega kohtuasjas Akzo Nobel jt vs. komisjon).

512    Turul emaettevõtja poolt tütarettevõtja kaubandustegevusele otsustava mõju tegeliku avaldamise eeldus põhineb tõdemusel, et välja arvatud erandjuhtudel võib äriühing, kellel on tütarettevõtja kapitalis ainu- või peaaegu ainuosalus, üksnes selle osaluse tõttu mõjutada otsustavalt selle tütarettevõtja tegevust, ning teiseks saab selle mõju tegeliku avaldamise puudumist tavaliselt kõige tõhusamalt tuvastada nendes üksustes, kelle suhtes sellist eeldust kohaldatakse.

513    Käesoleval juhul kinnitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 578 järgmist:

„Tütarettevõtja kaubanduspoliitika otsustav mõjutamine ei nõua igapäevast sekkumist tütarettevõtja tegevuse juhtimisse. Tütarettevõtja juhtimine võib väga hästi olla usaldatud tütarettevõtjale enesele, mis ei välista, et emaettevõtja võiks kehtestada eesmärgid ja poliitika, mis puudutavad kontserni tulemuslikkust ja selle järjepidevust, ning karistada mis tahes tegevuse eest, mis läheb vastuollu nende eesmärkide ja poliitikaga. Tegelikult möönab Total SA, et tal lasub institutsioonilise koordineerimise ja strateegiliste suuniste ühtsuse kontrolli ülesanne ning et tal on pädevus kinnitada või jätta kinnitamata kõige suuremad investeeringud või tegevuse olulisemad muudatused kontsernis. Sellest nähtub, et Total SA‑l kui emaettevõtjal on aktsionärina huvi ja roll oma tütarettevõtjate puhul kaitsta omaniku seisundil põhinevaid finantshuve ja oma huve kaubandusstrateegia alal. Total SA loetleb samuti teatud muud valdkonnad, nagu inimressursse puudutav poliitika, konsolideeritud finantsaruannete koostamine, kontserni rahanduspoliitika kindlaksmääramine ja teatud muud horisontaalsed operatiivülesanded, nagu tööstusjulgeolek, keskkond, eetikast lähtuvatel tingimustel rahaliste vahendite haldamine, finantseerimistegevus jms, mis kuuluvad Total SA pädevusse kogu kontserni piires”.

514    Hageja leiab, et komisjon lükkas alusetult tagasi kõik tõendid, mille ta esitas kinnitamaks, et Total SA ei avaldanud otsustavat mõju tema kaubandustegevusele.

515    Hageja rõhutab, et tema strateegiad viisid ellu tema enda töötajad tema enda finants-, õiguslike, infotehnoloogiliste ja muude vahendite abil. Lisaks ei nõudnud Total France’i poolt parafiinvahadega seotud tegevuse juhtimine kunagi, et ta saaks käsitletava ajavahemiku jooksul tehtud investeeringute jaoks Total SA‑lt loa. See tuleneb asjaolust, et parafiinvahadega seotud tegevuse käive moodustas vaevu tuhandiku Total France’i müügikäibest.

516    Hageja sõnul ilmneb kõigest eespool toodust, et tal olid kogu väidetava rikkumise perioodi vältel kõik vahendid iseseisva poliitika rakendamiseks tema pädevusalasse kuuluvate toodete ehk täpsemalt parafiinvahade ja toorparafiini turustamise osas. Sellest tegevusest Total SA‑le aruandmine piirdus üldiste finantsandmetega, ilma et sellega oleks kaasnenud mingitki teabeedastust järgitava kaubanduspoliitika ja seega tema konkurentidega toimunud kontaktide kohta. Seda enam ei saanud Total France kunagi oma emaettevõtjalt juhiseid poliitika kohta, mida ta pidi järgima parafiinvahade ja toorparafiini turustamise osas.

 Total France’i poolt oma kaubandusstrateegia väidetavalt iseseisev kindlaksmääramine

517    Esiteks tuleb meenutada, et Total SA möönis oma vastuses vastuväiteteatisele, et tema ülesandeks olid institutsiooniline koordineerimine, strateegiliste suuniste ühtsuse kontrollimine ja kõige suuremate investeeringute kontrollimine kontsernis.

518    Teiseks tuleb märkida, et oletades, et on tuvastatud, et tütarettevõtjal on kohapealne juhatus ja oma vahendid, ei tõenda see siiski iseenesest, et ta otsustab oma tegevuse üle turul emaettevõtjatest sõltumatult. Tütar- ja emaettevõtjate vaheline ülesannete jaotus ja täpsemalt see, kui emaettevõtja 100‑protsendilise osalusega tütarettevõtja kohapealsele juhatusele antakse pädevus igapäevast majandustegevust juhtida, on tavapärane praktika suurte ettevõtjate jaoks, kes koosnevad paljudest tütarettevõtjatest, mis lõppastmes kuuluvad kõik samale valdusühingule. Seetõttu ei saa juhul, kui emaettevõtjale kuulub kogu või peaaegu kogu osalus selle tütarettevõtja kapitalis, kes on rikkumises vahetult osalenud, vastavate tõenditega ümber lükata eeldust, et emaettevõtja ja valdusühing avaldavad tütarettevõtja tegevusele tegelikku otsustavat mõju.

519    Kolmandaks tuleb lisada, et komisjon tuvastas vaidlustatud otsuse põhjenduses 578, et Total SA „loetleb samuti teatud muud valdkonnad, nagu inimressursse puudutav poliitika, konsolideeritud finantsaruannete koostamine, kontserni rahanduspoliitika kindlaksmääramine ja teatud muud horisontaalsed operatiivülesanded, nagu tööstusjulgeolek, keskkond, eetikast lähtuvatel tingimustel rahaliste vahendite haldamine, finantseerimistegevus jms, mis kuuluvad [hageja] pädevusse kogu kontserni piires”. Need asjaolud nõrgendavad veelgi hageja seisukohta, mille kohaselt oli ta kontsernis organisatsiooniliselt täiesti iseseisev.

520    Järelikult ei teinud komisjon hindamisviga, kui ta asus seisukohale, et kontserni organisatsioonilise ülesehituse ja Total France’i kaubanduspoliitika väidetavalt iseseisva kindlaksmääramisega seotud asjaolud ei võimaldanud ümber lükata eeldust, et emaettevõtja avaldab tegelikku otsustavat mõju tütarettevõtja kaubandustegevusele turul.

 Parafiinvahade müügikäibe väike osakaal Total France’i käibes

521    Hageja märgib, et „vahasid ja parafiine” puudutav tegevus moodustab tema käibest vaid väga väikese osakaalu ning et selle osakaal Totali kontserni käibest on veelgi väiksem.

522    Siiski tuleneb kohtupraktikast, et asjaolu, et rikkumisega seotud valdkond või tegevus moodustab üksnes väikese protsendi kontserni või emaettevõtja kogu tegevusest, ei saa tõendada tütarettevõtja iseseisvust emaettevõtjast ning seetõttu ei mõjuta selle eelduse kohaldamist, et emaettevõtja avaldab turul tütarettevõtja kaubandustegevusele tegelikku otsustavat mõju (30. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑168/05: Arkema vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 79; vt selle kohta ka eespool punktis 68 viidatud Üldkohtu otsus Bolloré jt vs. komisjon, punkt 144, ning 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑314/01: Avebe vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3085).

523    Seega tuleb hageja argumendid asjakohatuse tõttu tagasi lükata.

 Väited, et Total France ei teavitanud Total SA‑d oma tegevusest turul

524    Hageja väidab, et parafiinvahasid puudutavast tegevusest Total SA teavitamisel piirduti üldise finantsteabega, ilma et see oleks hõlmanud mis tahes teavet järgitava kaubanduspoliitika kohta ja seega kontaktide kohta tema konkurentidega.

525    Selles osas piisab, kui märkida, et Üldkohus lükkas sarnased argumendid tagasi eespool punktis 522 viidatud kohtuotsuses Arkema vs. komisjon (punktid 77 ja 78). Üldkohus meenutas, et komisjonile ei anna õigust adresseerida trahve määrav otsus äriühingute kontserni emaettevõtjale mitte rikkumisele õhutav side emaettevõtja ja tema tütarettevõtja vahel ega ka seda enam emaettevõtja seotus nimetatud rikkumisega, vaid asjaolu, et nad moodustavad ühe ettevõtja. Asjaolu, et puudus eraldi poliitika Total SA teavitamise kohta parafiinvahade turust, või see, et Total SA ei olnud rikkumisest teadlik, ei saa kinnitada Total France’i iseseisvust.

526    Järelikult tuleb ka tagasi lükata hageja selles osas esitatud argumendid.

 Väited, mille kohaselt Total France ei olnud allutatud Total SA juhistele

527    Hageja märgib, et ta ei saanud kunagi Total SA‑lt juhiseid poliitika kohta, mida ta peab järgima vahade ja parafiinide ja toorparafiini turustamise osas.

528    Selles osas tuleb tõdeda, et hageja viidatud element tuleneb suures osas asjaolust, et ta on Total SA‑st eraldiseisev juriidiline isik, et ta vastutab tulenevalt kontsernis ülesannete jaotusest valdkonna „rafineerimine ja turustamine” eest ning et tema juhtkonnale anti iseseisvus selles valdkonnas igapäevaste tehingute tegemisel. Kui nendest elementidest, mis iseloomustavad tütarettevõtja toimimist hagejaga sarnase suurusega kontsernis, piisaks, et ümber lükata komisjoni kohaldatud eeldus, kuna nende elementidega on tõendatud, et emaettevõtja ei saa avaldada otsustavat mõju oma tütarettevõtjale, muutuks mõttetuks mitte üksnes selline eeldus, vaid ka emaettevõtja ja tütarettevõtja vahelise majandusüksuse käsitlus ise ning lõpuks ettevõtja mõiste, nagu seda määratletakse kohtupraktikas.

529    Lisaks tuleb märkida, et Üldkohus lükkas sarnased argumendid tagasi eespool punktis 522 viidatud kohtuotsuses Arkema vs. komisjon (punktid 76 ja 80), kuna tegemist oli elementidega, millega ei saa ümber lükata eeldust, et emaettevõtja avaldab turul tütarettevõtja kaubandustegevusele tegelikku otsustavat mõju.

530    Seega tuleb ka käesolevad argumendid samadel põhjustel tagasi lükata.

531    Lõpuks tuleb täiendavalt rõhutada, et mitte ühegi argumendiga, mille hageja esitas kõnealuse eelduse ümberlükkamiseks, ei ole võimalik tõendada, et eespool punktides 501 ja 502 kirjeldatud mehhanismid, mis viivad tavaliselt tütarettevõtja kaubandustegevuse kooskõlla viimiseni tema emaettevõtja tegevusega, ei toiminud tavapäraselt, ning et kontserni majandusüksus lõppes.

532    Eespool toodust kogumis tuleneb, et komisjon tõdes õigesti, et hageja ja Total SA ei suutnud ümber lükata eeldust, et Total SA avaldas otsustavat mõju oma tütarettevõtja kaubanduspoliitikale, ning et seega moodustasid need äriühingud ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses.

533    Eespool toodut arvestades tuleb hageja üheteistkümnes väide tervikuna tagasi lükata.

11.  Kaheteistkümnes väide, mis esitati kohtuistungil ning mis puudutab hageja kaitseõiguste rikkumist

534    Kohtuistungil väitis hageja, et rikutud on tema kaitseõigusi, kuna trahvisumma arvutamiseks kasutatud müügiväärtusele liideti Totali kontserni kuuluvate teiste äriühingute käive.

535    Komisjon leiab, et see väide on vastuvõetamatu, kuna seda ei esitatud hagiavalduses.

536    Tuleb meenutada, et Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktist c selle koostoimes artikli 48 lõikega 2 nähtub, et menetluse aluseks olevas hagiavalduses tuleb esitada hagi ese ning ülevaade fakti- ja õigusväidetest ning et menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus.

537    Tuleb aga tõdeda, et hageja ei esitanud enne kohtuistungit argumente selle kohta, et väidetavalt on rikutud tema kaitseõigusi, kuna trahvisumma arvutamiseks kasutatud müügiväärtusele liideti Totali kontserni kuuluvate teiste äriühingute käive.

538    Seega tuleb see väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

12.  Kaheksas väide, et 2006. aasta suuniste punkt 24 on õigusvastane

539    Hageja leiab, et 2006. aasta suuniste punktis 24 sätestatud arvutusmeetod on õigusvastane.

540    Kõigepealt tuleb meenutada, et 2006. aasta suuniste punktis 24 on sätestatud:

„Võtmaks täielikult arvesse iga ettevõtja osalemise kestust rikkumises, korrutatakse müügiväärtuse põhjal määratud summa […] aastate hulgaga, mil rikkumises osaleti. Vähem kui kuus kuud kestnud rikkumine loetakse pooleaastaseks rikkumiseks; rohkem kui kuus kuud, kuid vähem kui aasta kestnud rikkumine loetakse aastaseks rikkumiseks.”

541    Käesolevas asjas väidab hageja, et vaidlustatud otsuse kohaselt osales ta rikkumises parafiinvahade osas üksnes 12 aastat ja 7 kuud (3. septembrist 1992 kuni 28. aprillini 2005) ja toorparafiini osas 6 aastat ja 6 kuud (30. oktoobrist 1997 kuni 12. maini 2004), samas kui teda karistati vastavalt 13 ja 7 aasta eest, mis teeb kokku 11 lisakuud, lugedes tema osalemise kestust rikkumises ligikaudu 5% pikemaks. Hageja leiab, et 2006. aasta suunised, millega pannakse komisjonile kohustus sel viisil tegutseda, rikuvad proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja süütuse presumptsiooni põhimõtteid ning määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 3.

542    Komisjon väidab, et trahvisumma kindlaksmääramise, sealhulgas trahvisumma arvutamise eri etappides on tal lai kaalutlusruum ja kaalutlusõigus.

543    Selles osas tuleb märkida, et 2006. aasta suuniste vastuvõtmisest tulenev komisjoni kaalutlusõiguse piiramine ei ole vastuolus komisjonile sisulise kaalutlusruumi säilitamisega. Suunistes on erinevaid paindlikke elemente, mis võimaldavad komisjonil oma kaalutlusõigust kasutada kooskõlas määruse nr 1/2003 sätetega, nagu Euroopa Kohus neid on tõlgendanud (eespool punktis 492 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 267, ning Üldkohtu 19. mai 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑21/05: Chalkor vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑1895, punkt 62).

544    Tulenevalt kohtupraktikast peab komisjon trahvisumma kindlaksmääramisel siiski järgima õiguse üldpõhimõtteid, eelkõige võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid, nagu need on liidu kohtute praktikas välja töötatud (Üldkohtu 5. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑279/02: Degussa vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑897, punktid 77 ja 79, ning eespool punktis 497 viidatud kohtuotsus Schunk ja Schunk Kohlenstoff-Technik vs. komisjon, punkt 41).

545    Komisjoni kaalutlusõigus ja selle piirid, mille komisjon nägi ette oma suunistes, ei mõjuta ka põhimõtteliselt seda, kuidas liidu kohus teostab oma täielikku pädevust (eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 538), mis annab talle õiguse komisjoni määratud trahvi summa tühistada, seda vähendada või suurendada (vt Üldkohtu 6. mai 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑127/04: KME Germany jt vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑1167, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

546    Samuti tuleb meenutada, et 9. juuli 2003. aasta otsuses kohtuasjas T‑220/00: Cheil Jedang vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑2473, punktid 134–139) ning eespool punktis 267 viidatud otsuses kohtuasjas BASF ja UCB vs. komisjon (punktid 219 ja 220) Üldkohus juba kohandas kordajat, mida komisjon kohaldas rikkumise kestuse alusel, selleks et paremini kajastada hageja rikkumises osalemise tegelikku kestust eesmärgiga tagada selle abil trahvisumma proportsionaalsus, arvestades rikkumise kestust, ning vältida nende ettevõtjate ebavõrdset kohtlemist, keda karistati sama otsusega.

547    Üldkohus leiab, et sellist lähenemist tuleb kasutada ka käesoleval juhul.

548    Esiteks tuleb tõdeda, et lugedes hagejat vastutavaks märkimisväärse arvu päevade eest, mille puhul mingit osalemist rikkumises ei ole tuvastatud, rikkus komisjon proportsionaalsuse põhimõtet, kuna nii arvutatud trahvisumma ei kajasta rikkumise kestust õigesti (vt eespool punkt 432).

549    Teiseks tuleb meenutada, et tulenevalt eespool punktis 384 viidatud kohtupraktikast, on võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega tegemist ainult siis, kui sarnaseid olukordi käsitletakse erinevalt või kui erinevaid olukordi käsitletakse ühetaoliselt, välja arvatud juhul, kui selline käsitlemine on objektiivselt põhjendatud.

550    Käesolevas asjas võrdsustas komisjon suuniste punkti 24 alusel, kui ta määras kindlaks hageja osalemise kestuse parafiinvahasid puudutavas rikkumises, 7 kuu ja 28 päeva pikkuse osalemise kogu aasta kestnud osalemisega. ExxonMobili puhul 11 kuud ja 20 päeva ning Sasoli puhul 11 kuud ja 27 päeva loeti samuti terveks aastaks.

551    Sellest tuleneb, et rikkumises hageja osalemise viimase aasta puhul loeti hageja vastutavaks nelja kuu ja kolme päeva eest, mille osas tema suhtes rikkumist ei tuvastatud, samas kui trahvisumma arvutamisel lisati rikkumises osalemise tegelikule kestusele ExxonMobili puhul ainult 10 täiendavat päeva ja Sasoli puhul ainult kolm täiendavat päeva.

552    Sel viisil tegutsedes käsitles komisjon erinevaid olukordasid identselt.

553    Lisaks ei olnud niisugune käsitlemine objektiivselt põhjendatud, kuna selle ainsaks lähtekohaks oli arvutusmeetod, mis on sätestatud 2006. aasta suuniste punktis 24. Selle sätte eesmärk on aga tagada, et trahvisumma oleks rikkumises osalemise kestusega proportsionaalne. See ei saa seega olla ebavõrdse kohtlemise objektiivne põhjendus, kuna selle range kohaldamise tulemus käesolevas asjas on – võrreldes nii hageja kartellis osalemise tegeliku kestusega kui ka teiste osalejate kohtlemisega – ilmselt ebaproportsionaalse kestuse kindlaksmääramine.

554    Seega tuleb jõuda järeldusele, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet.

555    Kolmandaks tuleb märkida, et käesoleval juhul kasutatud lähenemine ei saa olla põhjendatud ka komisjoni teiste argumentidega.

556    Üldkohtu 14. detsembri 2006. aasta otsuses liidetud kohtuasjades T‑259/02–T‑264/02 ja T‑271/02: Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑5169, punktid 465–467), millele viitas komisjon, leidis Üldkohus esiteks, et hagejad ei saanud õiguspäraselt väita, et komisjon peab vähendama trahvi lähtesumma kordajat kartelliperioodi osas, mille vältel kartelli intensiivsus oli madalam, võrreldes teiste perioodidega. Teiseks tuvastas Üldkohus, et komisjon võis õiguspäraselt kindlaks määrata trahvi tõstmise määra 12% keskmise pikkusega rikkumise eest, kuna 10% suurust maksimaalset määra kohaldati suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171) alusel üksnes pikaajalistele rikkumistele. Nendel etteheidetel ei ole aga midagi ühist käesoleval juhul hageja esitatutega.

557    Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsuse kohtuasjas T‑68/04: SGL Carbon vs. komisjon (EKL 2008, lk II‑2511) punktis 112 lükkas Üldkohus tagasi SGL Carboni argumendi, mis puudutas väidetava „karistuste kahanevalt suurendamise põhimõtte” kohaldamist, mida hageja käesoleval juhul ei esitanud.

558    Lõpuks, mis puudutab viidet eespool punktis 492 käsitletud kohtuotsusele Dansk Rørindustrie jt vs. komisjon (punkt 336), siis tuleb märkida, et selles analüüsis Euroopa Kohus hinnangut, mille Üldkohus andis suunistele määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta loogikale omasele proportsionaalsuse küsimusele, mistõttu ei ole see analüüs asjakohane käesoleval juhul, kuna komisjon kohaldas 2006. aasta suuniseid.

559    Neljandaks tuleb rõhutada, et rikkumise toorparafiini osaga seotud kestusest tuletatud kordaja arvutamisel on tehtud sama viga, mida on kirjeldatud eespool punktides 548 ja 554 seoses parafiinvahadega.

560    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 611 märkis komisjon, et hageja rikkumises osalemise periood hõlmas ajavahemikku 30. oktoobrist 1997 kuni 12. maini 2004. See periood on 6 aastat, 6 kuud ja 12 päeva pikk. Siiski, kohaldades 2006. aasta suuniste punkti 24, tõdes komisjon, et hageja osales rikkumises 7 aasta jooksul, lisades seega hageja osalemise tegelikule kestusele 5 kuud ja 18 päeva. Esso Société Anonyme Française’i puhul oli selleks juurdelisatud ajaks 2 kuud ja 21 päeva.

561    Kuna eespool toodut arvestades rikkus komisjon proportsionaalsuse põhimõtet ja võrdse kohtlemise põhimõtet, siis tuleb käesoleva väitega nõustuda ja tühistada vaidlustatud otsus hageja suhtes osas, mis puudutab rikkumises tema osalemise kestust kajastava kordaja kindlaksmääramist, ilma et oleks vaja teha otsus 2006. aasta suuniste punkti 24 õiguspärasuse kohta. Tagajärgi, mis sellega kaasnevad trahvisumma kindlaksmääramise jaoks, analüüsitakse tagapool punktis 566 ja järgnevates punktides.

13.  Täieliku pädevuse teostamine ja trahvi lõppsumma kindlaksmääramine

562    Tuleb meenutada, et komisjoni vastuvõetud otsuste õiguspärasuse kontrolli täiendab täielik pädevus, mis on liidu kohtule vastavalt EÜ artiklile 229 antud määruse nr 1/2003 artikli 31 alusel. See pädevus annab kohtule lisaks pelgale karistuse õiguspärasuse kontrollimisele õiguse asendada komisjoni hinnang enda omaga ja järelikult määratud trahv või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada. Aluslepingutes ette nähtud kontroll tähendab seega vastavalt tõhusa õiguskaitse põhimõtte nõuetele, mis asuvad Nice’is 7. detsembril 2000 välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELT 2010, C 83, lk 1) artiklis 47, et liidu kohus teostab nii õiguslike kui faktiliste asjaolude kontrolli ja et tal on pädevus hinnata tõendeid, tühistada vaidlustatud otsus ning muuta trahvide summat (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑1331, punktid 60–62, ning Üldkohtu 21. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑368/00: General Motors Nederland ja Opel Nederland vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4491, punkt 181).

563    Seega lasub Üldkohtul oma täieliku pädevuse teostamisel kohustus oma otsuse tegemise kuupäeval hinnata, kas hagejale on määratud trahv, mille summa kajastab nõuetekohaselt kõnealuse rikkumise raskust ja kestust, nii et kõnealused trahvid oleksid proportsionaalsed, arvestades määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3 ette nähtud kriteeriume (vt selle kohta Üldkohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑156/94: Aristrain vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑645, punktid 584–586, ning eespool punktis 546 viidatud kohtuotsus Cheil Jedang vs. komisjon, punkt 93).

564    Siiski tuleb rõhutada, et täieliku pädevuse teostamine ei tähenda omal algatusel kontrollimist, ning meenutada, et menetlus liidu kohtutes on võistlev.

565    Tuleb meenutada, et hagejale määratud trahvisumma arvutamisel võttis komisjon rikkumise raskuse kajastamiseks arvesse 18% parafiinvahade aastasest müügiväärtusest ning 15% toorparafiini aastasest müügiväärtusest. Sel viisil saadud summad korrutati rikkumise kestuse tõttu kordajaga 13 parafiinvahade puhul ja kordajaga 7 toorparafiini puhul. Kokku koos „sisenemistasuga” kasutas komisjon kordajat 14 parafiinvahade puhul ja kordajat 7 toorparafiini puhul.

566    Selleks et heastada eespool punktis 561 tuvastatud rikkumised, kohandades hagejale määratud trahvisummat nii, et tema rikkumises osalemise täpne kestus oleks arvesse võetud, tuleb tema rikkumises osalemise tõttu kasutatavaks kordajaks määrata parafiinvahade osas 12,64 (12 aastat, 7 kuud ja 28 päeva) ja toorparafiini osas 6,53 (6 aastat, 6 kuud ja 12 päeva).

567    Pärast kordaja 1,7 kohaldamist hoiatava mõju tagamiseks määratakse trahvisummaks parafiinvahade eest 121 626 710 eurot ja toorparafiini eest 3 833 132 eurot ehk hagejale määratud trahvi kogusumma on 125 459 842 eurot.

568    Lõpuks leiab Üldkohus oma täielikku pädevust teostades, et sel viisil kindlaks määratud trahvisumma on hageja toime pandud rikkumise raskust ja kestus arvestades sobiv.

 Kohtukulud

569    Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 3 kohaselt võib Üldkohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.

570    Käesoleval juhul nõustus kohus ainult ühega 11 väitest, mis hageja oma hagiavalduses esitas. Lisaks tuleb märkida, et hagiavalduse pikkus ületas enam kui 40% võrra menetlusdokumentide lehekülgede arvu ülemmäära, mis on kehtestatud pooltele mõeldud praktiliste juhiste punktis 15. Seetõttu tuleb asjaolusid õiglaselt hinnates otsustada, et hageja kannab üheksa kümnendikku oma kohtukuludest ja temalt mõistetakse välja üheksa kümnendikku komisjoni kohtukuludest. Komisjon kannab ühe kümnendiku oma kohtukuludest ja temalt mõistetakse välja üks kümnendik hageja kohtukuludest.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab:

1.      Kinnitada Total Raffinage Marketingile komisjoni 1. oktoobri 2008. aasta otsuse K(2008) 5476 (lõplik) EÜ […] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/39.181 – Küünlavahad) artiklis 2 määratud trahvi summaks 125 459 842 eurot.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta üheksa kümnendikku Total Raffinage Marketingi kohtukuludest tema enda kanda ja mõista temalt välja üheksa kümnendikku Euroopa Komisjoni kohtukuludest. Jätta üks kümnendik Euroopa Komisjoni kohtukuludest tema enda kanda ja mõista temalt välja üks kümnendik Total Raffinage Marketingi kohtukuludest.

Czúcz Labucka O’Higgins

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. septembril 2013 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

1.  Teine väide, et parafiinvahasid puudutava tegevuse puhul on rikutud EÜ artiklit 81 ja põhjendamiskohustust

Sissejuhatavad märkused

Kokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse mõiste

Tõendite hindamise põhimõtted

Esimene väiteosa, mille kohaselt väidetavalt puuduvad tõendid, mis võimaldaksid tuvastada parafiinvahade hindade kindlaksmääramist puudutavaid kokkuleppeid või kooskõlastatud tegevust

Rikkumise põhiosa kirjeldus vaidlustatud otsuses

Komisjoni kogutud tõendite tõenduslik väärtus

–  Ettevõtjate avaldused

–  Dokumentaalsed tõendid

Hageja nende argumentide üksikasjalik analüüs, mis puudutavad konkreetseid tehnilisi koosolekuid

Üldhinnang

Teine väiteosa, mis puudutab seda, et hindade kindlaksmääramise kokkulepete elluviimise kohta puuduvad tõendid

Kolmas väiteosa, mis puudutab geograafiliste turgude ja klientide jagamist

Geograafiliste turgude jagamine

Klientide jagamine

Neljas väiteosa, mis puudutab Total France’i konkureerivat tegevust

2.  Esimene väide, et rikkumise toorparafiini osa hindamisel on rikutud EÜ artiklit 81 ja põhjendamiskohustust

Esimene väiteosa, mis puudutab EÜ artikli 81 rikkumist järelduse puhul, mille kohaselt esiteks parafiinvahasid ja teiseks toorparafiini puudutav tegevus kujutas endast ühte ja vältavat rikkumist

Teine väiteosa, mis puudutab EÜ artikli 81 ja põhjendamiskohustuse rikkumist toorparafiini puudutava tegevuse kvalifitseerimisel

Vaidlustatud otsus

Konkurentsivastaseid koosolekuid puudutavate tõendite analüüs

Rikkumise toorparafiini osa vältav laad

Konkurentsivastase tegevuse piiramine Saksamaaga

3.  Kolmas väide, et seoses hageja osalemisega rikkumises pärast 12. maid 2004 on rikutud EÜ artiklit 81, süütuse presumptsiooni, õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtet

Esimene väiteosa, mille kohaselt on rikutud EÜ artiklit 81 ja süütuse presumptsiooni põhimõtet

Teine väiteosa, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet

4.  Neljas väide, et seoses hageja kartellis osalemise väidetava katkemisega on rikutud EÜ artiklit 81 ja süütuse presumptsiooni põhimõtet

5.  Viies väide, et väidetava tegevuse elluviimata jätmise osas on rikutud põhjendamiskohustust ning 2006. aasta suuniseid

6.  Kuues väide, mis puudutab trahvi põhisumma hindamiseks võrdlusperioodi kindlaksmääramist

7.  Seitsmes väide, et rikutud on 2006. aasta suuniseid ja proportsionaalsuse põhimõtet asjaolu tõttu, et komisjon võttis rikkumise toorparafiini osa puhul arvesse müügiväärtuse liiga suurt protsenti

8.  Üheksas väide, et trahvi põhisummale hoiatava mõju tagamiseks liidetud lisasumma on õigusvastane

9.  Kümnes väide, et trahvi lõppsumma osas on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

10.  Üheteistkümnes väide, et Total France’i tegevuse omistamisega Total SA‑le on rikutud EÜ artiklit 81

Esimene väiteosa, mille kohaselt on rikutud õigusnormi seoses rikkumise emaettevõtjale süükspanemise eeldusega, mis põhineb üksnes osalusega seotud sidemetel

Teine väiteosa, mis puudutab nende kaudsete tõendite hindamist, mille hageja esitas selleks, et ümber lükata eeldus emaettevõtja poolt otsustava mõju tegeliku avaldamise kohta tütarettevõtja kaubandustegevuse üle turul

Total France’i poolt oma kaubandusstrateegia väidetavalt iseseisev kindlaksmääramine

Parafiinvahade müügikäibe väike osakaal Total France’i käibes

Väited, et Total France ei teavitanud Total SA‑d oma tegevusest turul

Väited, mille kohaselt Total France ei olnud allutatud Total SA juhistele

11.  Kaheteistkümnes väide, mis esitati kohtuistungil ning mis puudutab hageja kaitseõiguste rikkumist

12.  Kaheksas väide, et 2006. aasta suuniste punkt 24 on õigusvastane

13.  Täieliku pädevuse teostamine ja trahvi lõppsumma kindlaksmääramine

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.