Euroopa Komisjoni 19. jaanuaril 2022 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda) 10. novembri 2021. aasta määruse peale kohtuasjas T-771/20: KS ja KD versus nõukogu jt
(kohtuasi C-44/22 P)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellant: Euroopa Komisjon (esindajad: Y. Marinova ja J. Roberti di Sarsina)
Teised menetlusosalised: KS, KD, Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa välisteenistus (EEAS)
Apellandi nõuded
Apellant palub Euroopa Kohtul:
tühistada vaidlustatud määrus täies ulatuses;
tuvastada, et liidu kohtud on ainupädevad kohtuasja läbi vaatama ja asjas otsuse tegema;
saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse otsuse tegemiseks vastuvõetavuse ja sisu osas;
otsustada kohtukulude kandmine käesoleva menetluse ja varasemate menetluste osas hiljem.
Väited ja peamised argumendid
Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab apellant neli väidet.
Esimene väide: Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna Üldkohus i) ei tunnustanud Euroopa Liidu Kohtu (edaspidi „ELK“) pädevuse piiri olemust ELL artiklis 24 ja ELTL artiklis 275 kui erandit ELK üldisest pädevusest, ii) vastuolus ELK praktikaga jättis selle erandi kitsalt tõlgendamata, ja iii) selles kontekstis tõlgendas valesti kohtuotsust H1 , kohtuotsust SatCen2 ja kohtuotsust Elitaliana3 valesti nii, et käesolevas kohtuasjas ei kinnita need kohtuotsused ELK pädevust.
Teine väide: Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta hagi ei kvalifitseerinud õigesti hagiks, millega nõutakse hüvitist põhiõiguste väidetavate rikkumiste eest, ning ei tõlgendanud õigesti ELK pädevuse piiranguid, lähtudes Euroopa Liidu esmase õiguse alusel inimõigustest ja õigusriigi nõuetest, mis annavad ELK-le käesolevas kohtuasjas pädevuse.
Esimene väiteosa: Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta kvalifitseeris hagejate vaidlustatud aktid, tegevused või tegemata jätmised missiooniga seotud poliitilisteks või strateegilisteks küsimusteks, mis puudutavad ÜVJP (Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika) määratlemist või rakendamist, mitte aga aktideks, tegevusteks või tegemata jätmisteks, mis põhjustavad kahju inimõiguste väidetavate rikkumiste tõttu ÜVJP kontekstis.
Teine väiteosa: Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta ei tõlgendanud ELL artiklit 24 ja ELTL artiklit 275 Euroopa Liidu põhiõiguste valguses kooskõlas harta ja EIÕKga, ning arvestades ELi alusväärtuseid, milleks on õigusriigi põhimõte ja inimõiguste austamine aluslepingutes (ELL artikkel 2, artikli 3 lõige 5, artikli 6 lõige 1, artikli 21 lõike 2 punkt b ja artikkel 23, ELL artikkel 19 ja harta artikkel 47).
Kolmas väide: Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta tõlgendas valesti kohtuotsust Bank Refah1 ning ei lugenud kahju hüvitamise hagi eraldiseisvaks õigustoiminguks, mille puhul ei kehti ELK pädevuse erand vastavalt ELTL artiklile 268 ja artikli 340 teisele lõigule.
Neljad väide: Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta ei taganud ELi õiguskorra autonoomiat ja jättis hagejad ilma tõhusast õiguskaitsevahendist.
Esimene väiteosa: Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta jättis tuvastamata liidu kohtute ainupädevuse käesolev kohtuasi läbi vaadata ja teha asjas otsus.
Teine väiteosa: Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta jättis hagejad kohtuasjas ilma tõhusast õiguskaitsevahendist ning tegelikult jättis nad ilma igasugusest reaalsest võimalusest tagada oma põhiõiguste kaitse.
____________
1 Euroopa Kohtu 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus H
vs. nõukogu jt, C-455/14 P, EU:C:2016:569.
1 Üldkohtu 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus KF
vs. SatCen, T-286/15, EU:T:2018:718; Euroopa Kohtu 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus SatCen
vs. KF, C-14/19 P, ECLI:EU:C:2020:492; Üldkohtu 10. juuli 2020. aasta kohtumäärus KF
vs. SatCen, T-619/19, ei avaldata, EU:T:2020:337; Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus KF
vs. SatCen, C-464/20 P, ei avaldata, ECLI:EU:C:2021:848.
1 Euroopa Kohtu 12. novembri 2015. aasta kohtuotsus Elitaliana
vs. Eulex Kosovo, C-439/13 P, EU:C:2015:753.
1 Euroopa Kohtu 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Bank Refah Kargaran
vs. nõukogu, C-134/19 P, EU:C:2020:793.