ÜLDKOHTU MÄÄRUS (teine koda)
27. oktoober 2015(*)
Tühistamishagi – Interneti hasartmänguteenused – Tarbijate ja mängijate kaitse ning alaealiste nendest mängudest eemal hoidmine – Komisjoni soovitus – Vaidlustamatu akt – Vastuvõetamatus
Kohtuasjas T‑721/14,
Belgia Kuningriik, esindajad: L. Van den Broeck ja M. Jacobs, keda abistasid advokaadid P. Vlaemminck ja B. Van Vooren,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: H. Tserepa-Lacombe ja F. Wilman,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 14. juuli 2014. aasta soovitus 2014/478/EL, mis käsitleb põhimõtteid, mille abil kaitsta interneti hasartmänguteenuste tarbijaid ja mängijaid ning hoida alaealisi interneti hasartmängudest eemal (ELT L 214, lk 38),
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: president M. E. Martins Ribeiro (ettekandja), kohtunikud S. Gervasoni ja L. Madise,
kohtusekretär: E. Coulon,
on teinud järgmise
määruse
Vaidluse taust
1 Euroopa Komisjon võttis 14. juulil 2014 vastu soovituse 2014/478/EL, mis käsitleb põhimõtteid, mille abil kaitsta interneti hasartmänguteenuste tarbijaid ja mängijaid ning hoida alaealisi interneti hasartmängudest eemal (ELT L 214, lk 38; edaspidi „vaidlusalune soovitus”).
2 Olles vaidlusaluse soovituse põhjendustes 1–7 lühidalt selgitanud soovituse konteksti moodustavaid osasid, milleks on ühelt poolt 2011. aastal korraldatud avalik konsultatsioon, komisjoni 23. oktoobri 2012. aasta teatis „Interneti hasartmängusid käsitleva tervikliku Euroopa raamistiku suunas” ja Euroopa Parlamendi 10. septembri 2013. aasta resolutsioon interneti hasartmängude kohta siseturul ning teiselt poolt kohtupraktika, mille kohaselt liikmesriikidel on Euroopa Liidu tasandil ühtlustamise puudumisel põhimõtteliselt vabad käed seada õnnemänge käsitlevaid poliitikaeesmärke ning määratleda kaitse tase, mida soovitakse tarbijate tervise kaitseks tagada – arvestades sellega, et Euroopa Kohus on siiski andnud üldiseid juhiseid selle kohta, kuidas tõlgendada siseturu põhivabadused hasartmängude valdkonnas, ja kehtestanud selliseid teenuseid käsitlevate äriliste teadaannete põhireeglid –, märgib komisjon soovituse põhjendustes 8, 9, 14 ja 15 järgmist:
„(8) Avaliku huvi eesmärkide saavutamiseks liikmesriikides kehtestatud eeskirjad ja poliitika on väga erinevad. Liidu tasandi meetmed julgustavad liikmesriike andma kõrgetasemelist kaitset kogu liidu ulatuses, arvestades eelkõige hasartmängudega seotud ohte, sealhulgas hasartmängusõltuvuse väljakujunemine või muud negatiivsed isiklikud või sotsiaalsed tagajärjed.
(9) Käesoleva soovituse eesmärk on kaitsta tarbijate tervist ja seega minimeerida ka majanduslikku kahju, mis võib tuleneda haiglaslikust mängusõltuvusest või liigsest hasartmängimisest. Selleks soovitatakse põhimõtteid, et tagada tarbijate, mängijate ja alaealiste kaitse kõrge tase interneti hasartmänguteenuste valdkonnas. Käesolevat soovitust koostades toetus komisjon liikmesriikides järgitavatele headele tavadele.
[…]
(14) Üha levinum on see, et liidus asutatud interneti hasartmängude korraldajal on tegevusluba mitmes liikmesriigis, kes on otsustanud hasartmängude valdkonna reguleerida lubade süsteemiga. Neile võiks liidu tasandi ühtsemast lähenemisviisist kasu olla. Lisaks sellele võib nõuete rohkus tuua kaasa infrastruktuuri ja kulude tarbetu dubleerimise, mis aga tekitab reguleerimisasutustele tarbetut halduskoormust.
(15) On asjakohane kutsuda liikmesriike üles esitama eeskirju, mille alusel esitatakse tarbijatele teavet interneti hasartmängude kohta. Sellised eeskirjad peaksid ka vältima hasartmängusõltuvuse kujunemist ja hoidma alaealisi eemal hasartmänguvõimalustest ning hoidma tarbijaid tagasi valimast pakkumisi, mis ei ole lubatud ja mis võivad kahju tekitada.”
3 Vaidlusalusel soovitusel on 54 punkti, mis jaotuvad 12 peatüki alla.
4 Vaidlusaluse soovituse I peatükki „Eesmärk” kuuluvad punktid 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Liikmesriikidel soovitatakse võtta vastu interneti hasartmänguteenuseid ja nendega seotud vastutustundlikke ärilisi teadaandeid käsitlevad põhimõtted, et saavutada tarbijate, mängijate ja alaealiste kaitse kõrge tase, et kaitsta nende tervist ning minimeerida ka majanduslikku kahju, mis võib tuleneda haiglaslikust mängusõltuvusest või liigsest hasartmängimisest.
2. Käesolev soovitus ei piira liikmesriikide õigust reguleerida hasartmänguteenuseid.”
5 Vaidlusaluse soovituse III–X peatükk käsitlevad vastavalt järgmisi küsimusi: „[n]õutav teave”, „[a]laealised”, „[m]ängija registreerimine ja konto”, „[m]ängijate tegevus ja toetus”, „[m]ängu peatamine ja enesevälistus”, „[ä]riline teadaanne”, „[s]ponsorlus” ja „[h]arimine ja teadlikkus”.
6 Vaidlusaluse soovituse XI peatükki „Järelevalve” kuuluvas punktis 51 on märgitud, et „[l]iikmesriike kutsutakse üles käesolevas soovituses esitatud põhimõtete kohaldamisega seoses määrama sõltumatud hasartmängudega tegelevad reguleerimisasutused, et tagada käesolevas soovituses esitatud põhimõtete toetamiseks võetud riiklike meetmete tulemuslik täitmine ja teostada nende üle sõltumatult järelevalvet”.
7 Vaidlusaluse soovituse XII peatüki „Järelevalve” punktid 52–54 on lõpuks sõnastatud järgmiselt:
„52. Liikmesriike kutsutakse üles teavitama komisjoni käesolevast soovitusest tulenevalt võetud meetmetest 19. jaanuariks 2016, et komisjonil oleks võimalik hinnata käesoleva soovituse rakendamist.
53. Liikmesriike kutsutakse üles statistika eesmärgil koguma kohaldatavate kaitsemeetmete kohta usaldusväärseid iga-aastaseid andmeid,
a) mis hõlmaksid eelkõige mängijakontode (avatud ja suletud) arvu, enesevälistust kasutanud mängijate arvu, mängusõltuvuse all kannatavate mängijate arvu ning mängijate esitatud kaebuste arvu;
b) ärilisi teadaandeid kategooriate kaupa ning põhimõtete rikkumise kaupa.
Liikmesriike kutsutakse üles edastama kõnealune teave komisjonile esimest korda hiljemalt 19. juulil 2016.
54. Komisjon peaks esitama hinnangu soovituse rakendamise kohta 19. jaanuariks 2017.”
Menetlus ja poolte nõuded
8 Belgia Kuningriik taotles Üldkohtu kantseleis 13. oktoobril 2014 registreeritud hagiavaldusega käesoleva menetluse algatamist.
9 Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel esitas komisjon eraldi dokumendiga vastuvõetamatuse vastuväite, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. detsembril 2014. Belgia Kuningriik esitas oma seisukohad selle vastuväite kohta 20. veebruaril 2015.
10 Kreeka Vabariik ja Portugali Vabariik palusid vastavalt 12. ja 16. jaanuaril 2015 Üldkohtu kantseleisse saabunud avaldustes luba astuda käesolevasse menetlusse Belgia Kuningriigi nõuete toetuseks.
11 Belgia Kuningriik palub Üldkohtul:
– lugeda hagi vastuvõetavaks või teise võimalusena liita vastuvõetamatuse vastuväite läbivaatamine kohtuasja sisulise läbivaatamisega ning määrata tähtaeg seisukohtade esitamiseks kohtuvaidluse ülejäänud küsimustes või kolmanda võimalusena teha otsus vastuvõetavuse küsimuses üksnes pärast poolte ja menetlusse astujate ärakuulamist;
– rahuldada hagi ja tühistada vaidlusalune soovitus ja
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
12 Komisjon palub Üldkohtul:
– tunnistada hagi vastuvõetamatuks ja
– mõista kohtukulud välja Belgia Kuningriigilt.
Õiguslik käsitlus
13 Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 kohaselt võib Üldkohus juhul, kui kostja seda taotleb, lahendada vastuvõetamatuse küsimuse ilma sisulist vaidlust käsitlemata. Üldkohus on seisukohal, et tal on käesolevas kohtuasjas kohtutoimiku materjalide alusel piisavat teavet ning otsustab teha otsuse menetlust jätkamata.
14 Komisjon tuletab käesoleva hagi vastuvõetamatuse sellest, et vaidlusalune soovitus ei kujuta endast ELTL artikli 263 alusel vaidlustatavat akti. Ta on sisuliselt seisukohal, et vaidlusalune soovitus on nii oma vormilt kui ka sisult „tõeline” soovitus ELTL artikli 288 tähenduses, mis ei ole siduv ega sea ühtegi siduvat kohustust. Sellest annab tema väitel tunnistust asjaolu, et soovituse õigusliku alusena on viidatud ELTL artiklile 292, ja soovituse mittesiduv ning tingimuslik sõnastus; samuti soovituse põhjendus 5 ja punkt 2. Komisjon lisab, et ükski Belgia Kuningriigi hagiavalduses esitatud argumentidest ei võimalda ümber lükata seisukohta, et vaidlusaluse soovituse näol on tegemist vaidlustamatu aktiga.
15 Belgia Kuningriik vastab, et käesolev hagi on vastuvõetav. Sisuliselt väidab ta eelkõige 31. märtsi 1971. aasta kohtuotsusele komisjon vs. nõukogu (nn AETR kohtuotsus, 22/70, EKL, EU:C:1971:32) ja 13. detsembri 1989. aasta kohtuotsusele Grimaldi (C‑322/88, EKL, EU:C:1989:646) ning tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttele tuginedes, et vaidlusaluse soovituse üle on võimalik teostada kohtulikku kontrolli. Esiteks märgib ta, et sellel soovitusel on „negatiivsed õiguslikud tagajärjed”, sest – nagu nähtub hagi esimesest, kolmandast ja neljandast väitest – sellega rikutakse liidu õiguse aluspõhimõtteid, see tähendab antud pädevuse põhimõtet ja liidu institutsioonide vahel ning liidu institutsioonide ja liikmesriikide vahel lojaalse koostöö kohustust. Teiseks juhib ta hagi põhistamiseks esitatud teise ja viienda väite raames tähelepanu sellele, et vaidlusalune soovitus võeti vastu tulenevalt tahtest ühtlustada ELTL artikli 49 ja ELTL artikli 56 kohaldamist hasartmängude valdkonnas ning see kujutab endast tegelikult varjatud direktiivi; vastava hinnangu andmine on Üldkohtu ülesanne. Belgia Kuningriik lisab sellega seonduvalt, et vaidlusalusel soovitusel on kaudsed õiguslikud tagajärjed, sest esiteks on liikmesriigid oma lojaalse koostöö kohustusest tulenevalt sunnitud vahendikohustuse tõttu soovitust täitma ning teiseks peavad liikmesriikide kohtud seda soovitust arvesse võtma.
16 Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et ELTL artikli 263 alusel vaidlustatavate aktidena käsitatakse nende vormist olenemata kõiki institutsioonide kehtestatud sätteid, mille eesmärk on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi (kohtuotsused, AETR, punkt 15 eespool, EU:C:1971:32, punkt 42; 13.10.2011, Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EKL, EU:C:2011:656, punkt 36, ja 13.2.2014, Ungari vs. komisjon, C‑31/13 P, EKL, EU:C:2014:70, punkt 54).
17 Seevastu jääb ELTL artikli 263 kohase kohtuliku kontrolli alt välja mis tahes akt, millel puuduvad siduvad õiguslikud tagajärjed, näiteks ettevalmistavad ja kinnitavad aktid, puhtalt rakendusaktid, lihtsad soovitused ja arvamused ning põhimõtteliselt ka asutusesisesed juhised (vt selle kohta kohtuotsus, 12.9.2006, Reynolds Tobacco jt vs. komisjon, C‑131/03 P, EKL, EU:C:2006:541, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika, ja kohtumäärus, 14.5.2012, Sepracor Pharmaceuticals (Iirimaa) vs. komisjon, C‑477/11 P, EU:C:2012:292, punkt 52).
18 Kohtupraktikast tulenevalt on selleks, et välja selgitada, kas aktil on õiguslikud tagajärjed ning kas selle peale saab seega esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 alusel, vaja analüüsida selle sõnastust ja konteksti (vt selle kohta kohtuotsused, 20.3.1997, Prantsusmaa vs. komisjon, C‑57/95, EKL, EU:C:1997:164, punkt 18, ja 1.12.2005, Itaalia vs. komisjon, C‑301/03, EKL, EU:C:2005:727, punktid 21–23), selle sisu (vt kohtuotsus, 22.6.2000, Madalmaad vs. komisjon, C‑147/96, EKL, EU:C:2000:335, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka kohtuotsused, 9.10.1990, Prantsusmaa vs. komisjon, C‑366/88, EKL, EU:C:1990:348, punkt 23; 13.11.1991, Prantsusmaa vs. komisjon, C‑303/90, EKL, EU:C:1991:424, punktid 18–24, ja 16.6.1993, Prantsusmaa vs. komisjon, C‑325/91, EKL, EU:C:1993:245, punktid 20–23) ning selle kehtestaja tahet (vt selle kohta kohtuotsused, 26.1.2010, Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, C‑362/08 P, EKL, EU:C:2010:40, punkt 52, ja 17.7.2008, Athinaïki Techniki vs. komisjon, C‑521/06 P, EKL, EU:C:2008:422, punkt 42).
19 Käesolevas kohtuasjas on vaidlustatud aktiks soovitus, mille komisjon võttis vastu ELTL artiklis 292 ette nähtud volituse alusel ja mis avaldati täies ulatuses Euroopa Liidu Teataja L‑seerias. Nagu nähtub eeskätt vaidlusaluse soovituse põhjendustest 2, 9 ja 15, on soovituse eesmärk kaitsta tarbijate ja mängijate tervist ja minimeerida majanduslikku kahju, mis võib tuleneda haiglaslikust mängusõltuvusest või liigsest hasartmängimisest, kombineerides selleks aspekte, mis seonduvad esiteks interneti hasartmänguteenuste valdkonnas tarbijate, sealhulgas alaealiste kaitsega ja teiseks neid teenuseid käsitlevate vastutustundlike äriliste teadaannetega. Soovituse sõnastuse kohaselt soovitatakse sellega põhimõtteid, et tagada tarbijate, mängijate ja alaealiste kaitse kõrge tase interneti hasartmänguteenuste valdkonnas, ja kutsutakse liikmesriike üles esitama eeskirju, mille alusel esitatakse tarbijatele teavet interneti hasartmängude kohta.
20 Sellega seoses tuleb kohe alustuseks märkida, et ELTL artikli 288 viiendast lõigust tuleneb, et soovitused ei ole siduvad. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa valitud vorm siiski muuta akti laadi, nii et tuleb välja selgitada, kas akti sisu vastab talle antud vormile (vt kohtuotsus Grimaldi, punkt 15 eespool, EU:C:1989:646, punkt 14 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega, arvestades ka käesoleva kohtumääruse punktides 16–18 viidatud kohtupraktikat, tuleb märkida, et ainuüksi asjaolu, et vaidlusalusele soovitusele on antud soovituse vorm ning see on vastu võetud ELTL artikli 292 alusel, ei välista automaatselt selle määratlemist vaidlustatava aktina.
21 Esiteks on oluline märkida, et vaidlustatud soovitus ei ole suuremalt jaolt sõnastatud käskivalt.
22 Nimelt on esiteks nii vaidlusaluse soovituse põhjendustes kui ka punktides enamjaolt kasutatud tingivat kõneviisi; sellest annab tunnistust eeskätt sellise sõna nagu „devrait/devraient” (taani keeles „bør”, saksa keeles „sollte/sollten”, eesti keeles „peaks/peaksid”, hispaania keeles „debería/deberían”, itaalia keeles „dovrebbe/dovrebbero”, hollandi keeles „zou moeten/zouden moeten”, poola keeles „powinien/powinno/powinny”, rootsi keeles „bör” ja inglise keeles „should”) kasutamine.
23 Teiseks tuleb tähelepanu juhtida vaidlusaluse soovituse punktides 1, 18, 20, 37, 47, 49 ja 51–53 sisalduvatele järgmistele väljenditele: „il est recommandé aux États membres de” (taani keeles „[m]edlemsstaterne anbefales”, eesti keeles „[l]iikmesriikidel soovitatakse”, itaalia keeles „si raccomanda agli Stati membri”, poola keeles „zaleca się”, portugali keeles „recomenda-se aos Estados-Membros”, rootsi keeles „[m]edlemsstaterna rekommenderas” ja inglise keeles „[m]ember States are recommended to”), „les États membres sont encouragés à” (liikmesriike julgustatakse) (itaalia keeles „gli Stati membri sono incoraggiati”, poola keeles „zachęca się”, portugali keeles „os Estados-Membros são incentivados/encorajados”, inglise keeles „[m]ember States are encouraged to”) või ka „les États membres sont invités à” (taani keeles „[m]edlemsstaterne opfordres”, eesti keeles „[l]iikmesriike kutsutakse üles”, itaalia keeles „gli Stati membri sono invitati”, portugali keeles „os Estados-Membros são convidados”, rootsi keeles „[m]edlemsstaterna uppmanas”, inglise keeles „[m]ember States are invited to”).
24 Selline sõnastus annab selgelt tunnistust sellest, et vaidlusaluse soovituse sisu ei ole mõeldud tekitama õiguslikke tagajärgi (vt selle kohta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punkt 18 eespool, EU:C:2005:727, punktid 21 ja 22).
25 Tuleb siiski märkida, et vaidlusaluse soovituse portugalikeelses versioonis on kasutatud sõnu „deve” (peab), „devem” (peavad), „deverá” (peab tulevikus) ja „deverão” (peavad tulevikus).
26 Lisaks on vaidlusaluse soovituse punktid 1, 20, 37, 49 ja 51–53 vähemalt osaliselt sõnastatud käskivamalt teistes keeleversioonides, eeskätt saksa, hispaania ja hollandi keeles. Ehkki mõned neist punktidest väljendavad lihtsaid soovitusi, nagu nähtub väljendi „den Mitgliedstaaten wird empfohlen” (liikmesriikidel soovitatakse) kasutamisest soovituse punkti 1 saksakeelses versioonis, väljendite „se recomienda/anima/invita a los Estados miembros” (liikmesriikidel soovitatakse/liikmesriike julgustatakse/kutsutakse üles) kasutamisest soovituse hispaaniakeelse versiooni punktides 1, 18, 20, 37, 47 ja 51–53 ning väljendite „de lidstaten wordt aanbevolen” (liikmesriikidel soovitatakse) ja „de lidstaten worden aangemoedigd” (liikmesriike julgustatakse) kasutamisest soovituse hollandikeelse versiooni punktides 1, 18, 20, 37, 47 ja 49, sisaldavad muud punktid palju käskivamaid tegusõnu. See kehtib näiteks soovituse saksakeelse versiooni punktides 20, 37, 47, 49, ja 51–53 kasutatud tegusõnade „anhalten” (nõudma) „auffordern” (üles kutsuma või käskima), soovituse hispaaniakeelse versiooni punktis 49 kasutatud tegusõna „instar” (tungivalt paluma või küsima) ning soovituse hollandikeelse versiooni punktides 51–53 kasutatud tegusõna „verzoeken” (üles kutsuma) puhul; viimati nimetatud tegusõna tähendus on käskivam kui tegusõnal „uitnodigen”, millega tavaliselt tõlgitakse prantsuskeelset tegusõna „inviter” (üles kutsuma).
27 Tuleb sellegipoolest märkida, et need erisused on väikesed, sest lisaks asjaolule, et enamik eespool nimetatud keeleversioonidest ei ole sõnastatud siduvalt, ei ole ka käesoleva kohtumääruse punktis 26 nimetatud keeleversioonid – kui paar väikest erandit välja arvata – suuremalt jaolt sõnastatud siduvalt.
28 Igal juhul tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb sellise teksti ühetaolise tõlgendamise ja kohaldamise tagamiseks, mis on ühes liidu keeles sõnastatud erinevalt teistest keeltest, tõlgendada asjaomast sätet, lähtudes selle õigusakti kontekstist ja eesmärgist, kuhu säte kuulub (vt kohtuotsus, 26.4.2012, DR ja TV2 Danmark, C‑510/10, EKL, EU:C:2012:244, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Teiseks tuleb seega märkida, et ka vaidlusaluse soovituse sisust nähtub, et see akt ei ole sugugi mitte mõeldud tekitama siduvaid õiguslikke tagajärgi ning et komisjonil ei olnud mingil juhul kavas talle sellised tagajärgi anda.
30 Selles osas on oluline täheldada esiteks, et vaidlusaluse soovituse põhjendustest 9 ja 15 nähtub, et selle eesmärk on soovitada põhimõtteid, et tagada tarbijate, mängijate ja alaealiste kaitse kõrge tase interneti hasartmänguteenuste valdkonnas, ja kutsuda liikmesriike üles esitama eeskirju, mille alusel esitatakse tarbijatele teavet interneti hasartmängude kohta. Samuti nähtub soovituse punktist 1 üheselt, et liikmesriikidel soovitatakse võtta vastu põhimõtted sisuliselt selle eesmärgi saavutamiseks.
31 Järgmiseks on oluline mainida, et vaidlusaluse soovituse punktis 2 on sõnaselgelt täpsustatud, et soovitus ei piira liikmesriikide õigust reguleerida hasartmänguteenuseid; sellest tuleb järeldada, et komisjon ei soovinud kuidagi astuda liikmesriikide asemele nende teenuste reguleerimiseks siduvate eeskirjade vastuvõtmise kaudu. Samamoodi tuleb pealegi täheldada, et komisjon meenutas vaidlusaluse soovituse põhjendustes 5 ja 6 kohtupraktikat, mille kohaselt liikmesriikidel on liidu tasandil ühtlustamise puudumisel põhimõtteliselt vabad käed seada õnnemänge käsitlevaid poliitikaeesmärke ning määratleda kaitse tase, mida soovitakse tarbijate tervise kaitseks tagada – arvestades sellega, et Euroopa Kohus on siiski andnud üldiseid juhiseid selle kohta, kuidas tõlgendada siseturu põhivabadused hasartmängude valdkonnas, ja kehtestanud selliseid teenuseid käsitlevate äriliste teadaannete põhireeglid.
32 Lõpetuseks on oluline lisada, et vaidlusalune soovitus ei sisalda ühtegi sõnaselget viidet sellele, et liikmesriigid on kohustatud selles esitatud põhimõtted kehtestama ja neid kohaldama.
33 Selles osas on oluline märkida, et vaidlusaluse soovituse punktid 51–53 räägivad küll selles soovituses sisalduvate põhimõtete kohaldamisest liikmesriikide poolt. Nimelt käsitleb soovituse punkt 51 esiteks hasartmängude reguleerimiseks ja järelevalveks pädevate asutuste määramist, et tagada nimetatud põhimõtete toetamiseks võetud riiklike meetmete tulemuslik täitmine ja teostada nende üle järelevalvet. Teiseks näevad selle soovituse punktid 52 ja 53 ette komisjoni teavitamise soovitusest tulenevalt võetud meetmetest, et tal oleks võimalik hinnata soovituse rakendamist, ja teatavate andmete kogumise ja edastamise komisjonile.
34 Siiski tuleb lisaks asjaolule, et vaidlusaluse soovituse punktid 51–53 ei näe ette liikmesriikide kohustust kohaldada tegelikult selles aktis nimetatud põhimõtteid, meenutada, et nagu sai juba märgitud käesoleva kohtumääruse punktis 31, täpsustas komisjon soovituse punktis 2 sõnaselgelt, et soovitus ei piira liikmesriikide reguleerimispädevust vastavas valdkonnas. Loetuna koostoimes punktiga 2 ei sisalda soovituse punktid 51–53 midagi enamat kui liikmesriikidele suunatud üleskutset võtta interneti hasartmängu sektoris vastu tarbijate kaitse eeskirjad ja mitte mingil juhul kohustust järgida selles aktis esitatud põhimõtteid.
35 Lisaks sellele tuleb seoses vaidlusalusest soovitusest tulenevalt võetud meetmetest teavitamise ja komisjonile teatavate andmete edastamisega asuda seisukohale, et vaatamata sellele, et teatavates keeleversioonides on soovituse punktid 52 ja 53 sõnastatud siduvalt (vt eespool punkt 26), ei kehtestata soovitusega mingeid sellekohaseid kohustusi. Selline tõlgendus tuleneb mitte ainult võrdlusest vaidlusaluse soovituse teiste keeleversioonidega, vaid ka komisjoni tahtest, mida see akt väljendab ja mis on näha eeskätt käesoleva kohtumääruse punktidest 30–31.
36 Kolmandaks on oluline lisada, et vaidlusaluse soovituse sõnastuse ja sisu ning samuti komisjoni tahte analüüsi kinnitab selle akti konteksti (nagu seda kirjeldavad pooled) analüüs. Poolte esitatud kirjalikest materjalidest nähtub, et soovitus võeti vastu eeskätt Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Parlamendi ja komisjoni raames toimunud arutelude tulemusel. Eeskätt tsiteerib komisjon esiteks oma vastuvõetamatuse vastuväites, ilma et Belgia Kuningriik sellele vastu vaidleks, oma 23. oktoobri 2012. aasta teatist, mille kohaselt „ei näi [üldiselt] praeguses etapis asjakohane teha ettepanekut [interneti hasartmängude sektori põhise liidu] õigusakti kohta”. Teiseks tehti samasugune järeldus vaidlusalusele soovitusele lisatud mõjuhinnangus (edaspidi „mõjuhinnang”), millele selles osas viitas nii Belgia Kuningriik oma hagis kui ka komisjon oma vastuvõetamatuse vastuväites.
37 Seetõttu tuleb vaidlusaluse soovituse sõnastust, sisu ja konteksti arvestades järeldada, et sellel puuduvad siduvad õiguslikud tagajärjed ning see ei ole mõeldud neid tekitama, mistõttu soovitust ei saa käsitada vaidlustatava aktina ELTL artikli 263 tähenduses.
38 Selles osas on oluline veel lisada, et ainuüksi asjaolu, et vaidlusalune soovitus avaldati Euroopa Liidu Teataja L‑seerias, mitte C‑seerias, ei lükka ümber järeldust, et soovitus ei ole mõeldud tekitama siduvaid õiguslikke tagajärgi.
39 Esiteks on Euroopa Kohus juba jätnud vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata Euroopa Liidu Teataja L‑seerias avaldatud akti peale esitatud tühistamishagi põhjendusel, et see akt ei olnud mõeldud tekitama õiguslikke tagajärgi (vt selle kohta kohtuotsus, 30.4.1996, Madalmaad vs. nõukogu, C‑58/94, EKL, EU:C:1996:171, punkt 27); sellest tuleb järeldada, et ainuüksi asjaolu, et akt on avaldatud Euroopa Liidu Teataja L‑seerias, ei anna tunnistust siduvate õiguslike tagajärgede olemasolust, mis muudaks selle akti vaidlustatavaks.
40 Teiseks on käesoleva kohtumääruse punktis 38 tehtud järeldus asjakohane ka väljakujunenud kohtupraktikat arvestades, mille kohaselt akti või otsuse vorm ei oma tühistamishagi vastuvõetavuse seisukohast põhimõtteliselt mingit tähtsust. Selle kohtupraktika kohaselt ei oma asjaomase akti kvalifitseerimisel põhimõtteliselt tähtsust asjaolu, kas teatud vorminõuded on täidetud või mitte, st eeskätt see, kas akti kehtestaja on aktile õige nime andnud või kas aktis on märgitud selle õiguslikuks aluseks olevad sätted; samuti ei oma tähtsust see, et akti ei ole kohaldatavaid õigusnorme rikkudes teatavaks tehtud, sest niisugune rikkumine ei muuda nimetatud akti sisu (vt selle kohta kohtuotsus, 18.11.2010, NDSHT vs. komisjon, C‑322/09 P, EKL, EU:C:2010:701, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest tuleneb, et ainuüksi asjaolu, et akt on olenevalt olukorrast avaldatud kas Euroopa Liidu Teataja C‑seerias või L‑seerias, ei oma mingit tähtsust seoses küsimusega, kas asjaomasel aktil on siduvad õiguslikud tagajärjed või mitte (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus, 15.12.2005, Infront WM vs. komisjon, T‑33/01, EKL, EU:T:2005:461, punkt 110).
41 Käesoleva kohtumääruse punktis 37 toodud järeldust ei lükka ümber ka Belgia Kuningriigi argumendid.
42 Esiteks väidab Belgia Kuningriik, et soovitusel on õiguslikud tagajärjed seeläbi, et siseriiklik kohus on kohtupraktika alusel kohustatud sellega tema menetluses olevate kohtuvaidluste lahendamisel arvestama, ning seeläbi, et siseriiklikud ametiasutused on liikmesriikidel lasuva lojaalse koostöö kohustuse tõttu kohustatud seda järgima. Ta väidab, et asjaolu, et vaidlustatud soovitus ei ole formaalselt siduv, on täiesti tähtsusetu arvestades nende oluliste õiguslike tagajärgedega, mis sellel soovitusel on tema väitel tõlgendamise seisukohast ümberkvalifitseerimise või lojaalse koostöö kohustuse kaudu.
43 Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb küll, et ehkki soovitused ei ole mõeldud tekitama siduvaid tagajärgi ja nendega ei saa anda õigusi, millele eraõiguslikud isikud saaksid siseriiklikus kohtus tugineda, ei puudu neil õiguslikud tagajärjed siiski täielikult. Nimelt peavad siseriiklikud kohtud võtma soovitusi arvesse oma menetluses olevate kohtuvaidluste lahendamisel, eeskätt siis, kui need selgitavad selliste siseriiklike õigusnormide tõlgendust, mis on kehtestatud soovituse rakendamiseks, või kui nende eesmärk on täiendada siduvaid liidu õigusnorme (kohtuotsused, Grimaldi, punkt 15 eespool, EU:C:1989:646, punktid 7, 16 ja 18; 11.9.2003, Altair Chimica, C‑207/01, EKL, EU:C:2003:451, punkt 41, ja 18.3.2010, Alassini jt, C‑317/08–C‑320/08, EKL, EU:C:2010:146, punkt 40).
44 Soovituse vaidlustatavuse hindamisel käesoleva kohtumääruse punktis 43 viidatud kohtupraktikas kirjeldatud õiguslike tagajärgede arvesse võtmine viiks aga järeldusele, et kõik soovitused kujutavad endast vaidlustatavaid akte.
45 Selline järeldus oleks aga esiteks vastuolus ELTL artikliga 263, nagu seda tõlgendab käesoleva kohtumääruse punktides 16 ja 17 viidatud kohtupraktika, mille kohaselt ei ole võimalik esitada tühistamishagi lihtsate soovituste peale, millel puuduvad siduvad õiguslikud tagajärjed. Teiseks oleks see vastuolus ka kohtupraktikaga, mille kohaselt tuleb selle välja selgitamiseks, kas aktil on siduvad õiguslikud tagajärjed, lähtuda selle sisust (kohtuotsus Madalmaad vs. komisjon, punkt 18 eespool, EU:C:2000:335, punkt 27).
46 Sellest tuleneb, et ainuüksi käesoleva kohtumääruse punktis 43 viidatud kohtupraktikas kirjeldatud õiguslikest tagajärgedest ei saa teha järeldust, et teataval soovitusel – nagu vaidlusalune soovitus – on siduvad õiguslikud tagajärjed ja see kujutab endast seega vaidlustatavat akti käesoleva kohtumääruse punktides 16–18 meenutatud kohtupraktika tähenduses.
47 Samadel põhjustel ei õigusta – vastupidi Belgia Kuningriigi väidetele – ka asjaolu, et liidu kohus võtab tõlgendamisel arvesse soovitusi, seisukohta, et sellistel soovitustel nagu vaidlusalune soovitus on siduvad õiguslikud tagajärjed.
48 Lisaks sellele tuleb asuda seisukohale, et sama kehtib ka õiguslike tagajärgede puhul, mis Belgia Kuningriigi arvates tulenevad vahendikohustusest – kui selle olemasolu peaks osutuma tõendatuks –, mis kohustab järgima vaidlusaluses soovituses esitatud põhimõtteid ning mis lasub Belgia Kuningriigi väitel liikmesriikidel nende lojaalse koostöö kohustuse tõttu.
49 Teiseks väidab Belgia Kuningriik sisuliselt, et vaidlusaluse soovituse üle peab olema võimalik teostada piiratud kontrolli liidu õiguse aluspõhimõtete alusel, sest sellise kontrolli puudumine oleks vastuolus tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega. Tema väitel on vaidlusalusel soovitusel aga „negatiivsed õiguslikud tagajärjed”, sest sellega rikutakse antud pädevuse põhimõtet, institutsioonidevahelist tasakaalu ning institutsioonide vahel ja institutsioonide ning liikmesriikide vahel lojaalse koostöö kohustust, nagu see nähtub hagi esimesest, kolmandast ja neljandast väitest. Belgia Kuningriik lisab selles kontekstis, et kohtupraktika kohaselt saavad kohtuliku kontrolli esemeks olla isegi sellised siduvate õiguslike tagajärgedeta aktid, mis on kehtestatud lojaalse koostöö kohustust rikkudes.
50 Esiteks tuleb märkida, et kui nõustuda Belgia Kuningriigi eespool kirjeldatud argumentidega, tähendaks see, et akti vaidlustatavus tuletatakse selle võimalikust õigusvastasusest.
51 Euroopa Kohtu praktikast nähtub aga, et asjaomase institutsiooni väidetava rikkumise tõsidus või sellest tingitud põhiõiguste riive olulisus ei võimalda jätta kohaldamata aluslepingus ette nähtud avalikul huvil põhinevad asja läbivaatamist takistavad asjaolud. Nii ei võimalda institutsioonidevahelise tasakaalu väidetav rikkumine jätta kohaldamata aluslepingus ette nähtud tühistamishagi vastuvõetavuse tingimused (kohtuotsus, 15.1.2003, Philip Morris International vs. komisjon, T‑377/00, T‑379/00, T‑380/00, T‑260/01 ja T‑272/01, EKL, EU:T:2003:6, punkt 87; vt analoogia alusel ka kohtumäärus, 10.5.2001, FNAB jt vs. nõukogu, C‑345/00 P, EKL, EU:C:2001:270, punktid 39–42).
52 Järgmiseks, isegi kui eeldada, et vaidlusaluse soovitusega seoses on rikutud antud pädevuse põhimõtet või lojaalse koostöö kohustust, ei võimaldaks see asjaolu jätta kohaldamata vastuvõetavuse tingimus, mille kohaselt peab tegemist olema vaidlustatava aktiga.
53 Teiseks ei saa nõustuda ka Belgia Kuningriigi argumendiga, et Euroopa Kohtu praktikast – ja eelkõige 12. veebruari 2009. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Kreeka (C‑45/07, EKL, EU:C:2009:81) ja 20. aprilli 2010. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Rootsi (C‑246/07, EKL, EU:C:2010:203) – tuleneb, et kohtuliku kontrolli esemeks saavad olla lojaalse koostöö kohustust rikkudes kehtestatud siduvate õiguslike tagajärgedeta aktid.
54 Selles osas tuleb esiteks ja isegi eeldusel, et – nagu Belgia Kuningriik seda väidab – Euroopa Kohus kontrollis käesoleva kohtumääruse punktis 53 nimetatud kohtuotsustes siduvate õiguslike tagajärgedeta meetmeid liikmesriikidel lasuva lojaalse koostöö kohustuse alusel, ikkagi tuvastada, et need kohtuotsused tehti EÜ artikli 226 alusel esitatud tühistamishagide raames – st õiguskaitsevahendi raames, mis esitatakse selleks, et tuvastataks liikmesriigi liidu õigust rikkuv käitumine ja kohustatakse see lõpetama (kohtuotsus, 7.2.1979, Prantsusmaa vs. komisjon, 15/76 ja 16/76, EKL, EU:C:1979:29, punkt 27), ning mille aluseks on objektiivne tuvastus, et liikmesriik ei ole täitnud kohustusi, mis tulenevad talle aluslepingust või teisese õiguse aktist (vt kohtuotsused, 14.11.2002, komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑140/00, EKL, EU:C:2002:653, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 4.3.2010, komisjon vs. Itaalia C‑297/08, EKL, EU:C:2010:115, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika) – ja mitte ELTL artikli 263 alusel esitatud tühistamishagi raames.
55 Kuivõrd nende kahe õiguskaitsevahendi eesmärgid on erinevad ning nende puhul kehtivad erinevad, neile ainuomased vastuvõetavuse tingimused, ei saa aga ainuüksi asjaolust, millele viitab Belgia Kuningriik ning mis seisneb selles, et Euroopa Kohtul on võimalik analüüsida siduvate õiguslike tagajärgedeta akti või meedet liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi raames, johtuvalt järeldada, et asi peab olema samamoodi tühistamishagi puhul.
56 Vastupidi, ELTL artiklis 263 ette nähtud tühistamishagide kontekstis on Belgia Kuningriigi argumendid, mille kohaselt mittesiduvat akti on võimalik kontrollida lojaalse koostöö kohustuse alusel, vastuolus käesoleva kohtumääruse punktides 16, 17 ja 51 viidatud kohtupraktikaga.
57 Teiseks, seoses Belgia Kuningriigi väitega, et Euroopa Kohus tuvastas kohtuotsuses komisjon vs. Rootsi, punkt 53 eespool (EU:C:2010:203), liikmesriigi kohustuste rikkumise seetõttu, et Rootsi Kuningriik ei arvestanud nõukogu ühe töögrupi raames kokkulepitud seisukohta, millel puudusid siduvad õiguslikud tagajärjed, piisab märkusest, et sellest ei tulene kuidagi, et ELTL artikli 263 alusel esitatud tühistamishagi raames saaks kontrollida sellise akti õiguspärasust, millel puuduvad täielikult õiguslikud tagajärjed. Nimelt, ilma et oleks vaja võtta seisukohta seoses kohtu võimalusega tuvastada tühistamishagi raames lojaalse koostöö kohustuse rikkumine seetõttu, et ei arvestatud siduvate õiguslike tagajärgedeta akti, tuleb täheldada, et käesolevas kohtuasjas on küsimus erinev, st tuleb välja selgitada, kas vaidlusalusel soovitusel on siduvad õiguslikud tagajärjed.
58 Kolmandaks, seoses viitega tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttele, mis väidetavalt nõuab siduvate õiguslike tagajärgede olemasolu tingimuse mittekitsendavat tõlgendamist, on oluline märkida, et kuigi Euroopa Kohtu praktika kohaselt on küll tõsi, et ühelt poolt ELTL artiklitega 263 ja 277 ning teiselt poolt ELTL artikliga 267 kehtestab alusleping õiguskaitsevahendite ja menetluste täieliku süsteemi, mille eesmärk on tagada institutsioonide aktide õiguspärasuse kontroll, mis on tehtud liidu kohtute ülesandeks (kohtuotsused, 23.4.1986, Les Verts vs. parlament, 294/83, EKL, EU:C:1986:166, punkt 23; Reynolds Tobacco jt vs. komisjon, punkt 17 eespool, EU:C:2006:541, punkt 80, ja kohtumäärus Sepracor Pharmaceuticals (Iirimaa) vs. komisjon, punkt 17 eespool, EU:C:2012:292, punkt 53), ei muuda see siiski asjaolu, et ehkki siduvate õiguslike tagajärgede olemasolu tingimust tuleb tõlgendada tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega arvestades, ei saa selline tõlgendus siiski viia selleni, et nimetatud tingimus jäetakse kohaldamata, ilma et seejuures ei mindaks kaugemale aluslepinguga liidu kohtutele antud pädevusest (vt selle kohta kohtuotsus Reynolds Tobacco jt vs. komisjon, punkt 17 eespool, EU:C:2006:541, punkt 81, ja kohtumäärus Sepracor Pharmaceuticals (Iirimaa) vs. komisjon, punkt 17 eespool, EU:C:2012:292, punkt 54).
59 Belgia Kuningriigi argumendid tingiksid aga juhul, kui nendega nõustuda, just nimelt siduvate õiguslike tagajärgede olemasolu tingimuse kohaldamata jätmise.
60 Kolmandaks väidab Belgia Kuningriik hagi teise ja viienda väitega, et vaidlusalune soovitus kujutab endast tegelikult ühtlustava mõjuga akti ja varjatud direktiivi. Täpsemalt väidab see liikmesriik teise väite raames, tuginedes selleks eeskätt kohtuotsusele Grimaldi, punkt 15 eespool (EU:C:1989:646), ja 24. jaanuari 2013. aasta kohtuotsusele Stanleybet jt (, C‑186/11 ja C‑209/11, EKL, EU:C:2013:33), vaidlusaluse soovituse põhjendustele 8 ja 14, soovituse punktile 52 ning mõjuhinnangu teatavatele lõikudele, et kõnealune soovitus kujutab endast interneti hasartmängude turu ühtlustamise ja liberaliseerimise akti, mis on vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, mis käsitleb ELTL artikli 56 kohaldamist selles sektoris, ning komisjonil ei olnud selle vastuvõtmiseks mingisugust pädevust. Viienda väite raames märgib Belgia Kuningriik sisuliselt, et soovitus kujutab endast tegelikult seadusandlikku akti. Ta tugineb esiteks selle soovituse taga olevale tahtele, nagu see tema sõnul nähtub selle detailsest sisust ja mõjuhinnangust. Teiseks juhib ta tähelepanu asjaolule, et vaidlusaluse soovituse punktides 52–54 kehtestatud andmete kontrollisüsteemi kaudu komisjon tegelikult ühtlustab ja tahab suunata poliitikat, nagu seda tehakse direktiiviga ELTL artikli 288 tähenduses.
61 Sellega seoses tuleb esiteks ja niivõrd, kuivõrd Belgia Kuningriik soovib teise väite raames esitatud argumentidega, mille kohaselt vaidlusaluse soovitusega ühtlustatakse ja liberaliseeritakse õigusvastaselt interneti hasartmängude sektori turg, tugineda kohtupraktikale, mille kohaselt kohus kontrollib selle väljaselgitamiseks, kas akt on vaidlustatav, seda, kas see akt on mõeldud tekitama uusi õiguslikke tagajärgi võrreldes nendega, mis tulenevad aluslepingu aluspõhimõtete kohaldamisest, analüüsides selleks akti sisu (vt selle kohta kohtuotsused, Prantsusmaa vs. komisjon, punkt 18 eespool, EU:C:1991:424, punkt 10; Prantsusmaa vs. komisjon, punkt 18 eespool, EU:C:1997:164, punkt 9, ja 20.5.2010, Saksamaa vs. komisjon, T‑258/06, EKL, EU:T:2010:214, punkt 27) ja hinnates, kas see akt piirdub selliste põhimõtete selgemalt väljendamisega või kehtestab nendega võrreldes erilisi või uusi kohustusi (vt selle kohta kohtuotsused Prantsusmaa vs. komisjon, punkt 18 eespool, EU:C:1993:245, punkt 14; Prantsusmaa vs. komisjon, punkt 18 eespool, EU:C:1997:164, punkt 13, ja Saksamaa vs. komisjon, eespool viidatud, EU:T:2010:214, punkt 28), meelde tuletada, et vaidlusalune soovitus ei ole suuremalt jaolt sõnastatud siduvalt ning ei ole selle sõnastust, sisu ja konteksti arvestades mõeldud tekitama siduvaid õiguslikke tagajärgi. Seevastu kohtuasjades, milles tehti kohtuotsused Prantsusmaa vs. komisjon, punkt 18 eespool (EU:C:1991:424); Prantsusmaa vs. komisjon, punkt 18 eespool (EU:C:1993:245), ja Saksamaa vs. komisjon, eespool viidatud (EU:T:2010:214), olid kohtu kontrollitud asjaomased aktid või vähemalt nende aktide vaidlustatud osad sõnastatud käskivalt ning panid liikmesriikidele kohustusi.
62 Neil tingimustel ei ole käesolevas kohtuasjas vaja võrrelda vaidlusaluses soovituses sisalduvaid kaalutlusi ja põhimõtteid aluslepingu sätetega, nagu neid on tõlgendatud kohtupraktikas, et kontrollida, kas soovitus kehtestab aluslepingust ja kohtupraktikast tulenevatest põhimõtetest erinevaid põhimõtteid. Isegi kui see nii oleks, ei muudaks see kuidagi asjaolu, et soovituse sõnastust, sisu ja konteksti arvestades ei ole selles sisalduvad põhimõtted mõeldud tekitama siduvaid õiguslikke tagajärgi.
63 Igal juhul tuleb täiendavalt täheldada, et Belgia Kuningriigi argumendid, mille kohaselt vaidlusalune soovitus viib interneti hasartmängude sektori turu õigusvastase ühtlustamise ja liberaliseerimiseni, tulenevad sellest, et kõnealusest soovitusest on ilmselgelt vääralt aru saadud.
64 Nii tuletab Belgia Kuningriik esiteks vaidlusaluse soovituse põhjendustest 8 ja 14 ekslikult, et selle eesmärk on ühtlustada ja liberaliseerida interneti hasartmängude turg. Tõsi, komisjon märgib neis põhjendustes, et liikmesriikides kehtestatud eeskirjad ja poliitika on väga erinevad, et liidu tasandi meetmed julgustavad neid andma kõrgetasemelist kaitset oma territooriumil ja et ühtlustatumast lähenemisviisist võiks kasu olla liidus asutatud interneti hasartmängude teenuste osutajatele, kellel on üha levinumalt mitu tegevusluba, et nad saaksid oma teenuseid pakkuda mitmes liikmesriigis. Sellegipoolest on soovituse punktis 2 ikkagi sõnaselgelt kinnitatud liikmesriikide reguleerimispädevust selles valdkonnas. Lisaks ei kehtesta see soovitus ühtegi eeskirja ega põhimõtet, millega püütaks seda turgu ühtlustada ja liberaliseerida. Nimelt ei ole ühelgi kõnealuse soovituse punktil sellist eesmärki. Pealegi, ükskõik, milline ka ei oleks nende põhjenduste sisu, ei ole neil kui kõnealuse soovituse aluseks olevatel põhjustel mingeid õiguslikke tagajärgi (vt selle kohta analoogia alusel kohtumäärus, 12.12.2007, Vodafone España ja Vodafone Group vs. komisjon, T‑109/06, EKL, EU:T:2007:384, punkt 147 ja seal viidatud kohtupraktika).
65 Teiseks tuleneb argument, mille kohaselt „tahab komisjon […], „kutsudes [vaidlusaluse soovituse punktis 52 liikmesriike] üles” võtma [soovituse] ülevõtmise meetmeid, ilmselgelt peale suruda oma enda ELTL artiklite 49 ja 56 tõlgendust”, kõnealusest punktist vääralt arusaamisest. Nimelt ei ole selle punkti eesmärk mitte soovituses esitatud põhimõtete ülevõtmise kohustuse kehtestamine, vaid sellega kutsutakse liikmesriike üles teavitama komisjoni kõigist sellest soovitusest tulenevalt võetud meetmetest. Nagu tuleneb käesoleva kohtumääruse punktist 34, ei saa sellisest üleskutsest aga tuleneda soovituse järgimise kohustust.
66 Järgmiseks, kuivõrd Belgia Kuningriik viitab mõjuhinnangu teatavatele lõikudele, tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt tuleb selle väljaselgitamiseks, kas aktil on siduvad õiguslikud tagajärjed, lähtuda selle sisust (kohtuotsus Madalmaad vs. komisjon, punkt 18 eespool, EU:C:2000:335, punkt 27), kusjuures seda, kas aktil on siduvad õiguslikud tagajärjed, tuleb hinnata selliste objektiivsete kriteeriumide alusel nagu akti sisu, võttes vajaduse korral arvesse akti vastuvõtmise konteksti ning selle kehtestanud institutsiooni pädevust (vt kohtuotsus Ungari vs. komisjon, punkt 16 eespool, EU:C:2014:70, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika; vt ka punkt 18 eespool). Selle kohtupraktikaga arvestades jõuti aga käesoleva kohtumääruse punktis 37 järeldusele, et vaidlusalune soovitus ei ole mõeldud tekitama siduvaid õiguslikke tagajärgi.
67 Igal juhul tuleb lisaks veel märkida, et peale asjaolu, et hagi punktis 51 viidatud mõjuhinnangu lõigud piirduvad eri siseriiklike regulatsioonide samaaegsest kehtimisest interneti hasartmängude korraldajatele tuleneva halduskoormuse esiletoomisega, ilma et seejuures tehtaks siiski selle valdkonna ühtlustamise ettepanekut, tuleneb sellest analüüsist – nagu sellele viitasid pooled –, et seadusandlik initsiatiiv loeti elluviidamatuks (vt käesoleva kohtumääruse punkt 36).
68 Neil tingimustel tuletas Belgia Kuningriik lõpuks käesoleva kohtumääruse punktis 43 viidatud kohtupraktika, kohtuotsuse Stanleybet jt, punkt 60 eespool (EU:C:2013:33), vaidlusaluse soovituse põhjenduste 8 ja 14 ja soovituse punkti 52 koostoimes lugemisest ekslikult, et soovitusel on ühtlustav mõju. Kohtuotsusest Stanleybet jt, punkt 60 eespool (EU:C:2013:33, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika), nähtub küll, et Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et hasartmängude reguleerimine on üks nendest valdkondadest, kus liikmesriikide vahel esinevad arvestatavad moraalsed, usulised ja kultuurilised lahknevused, ning et liidu tasandil ühtlustamise puudumisel on iga liikmesriigi pädevuses hinnata neis valdkondades oma enda väärtusteskaalat kohaldades, millised nõuded tuleb asjaomaste huvide kaitseks kehtestada. Võttes arvesse käesoleva kohtumääruse punktides 46 ja 65 tehtud järeldusi ning asjaolu, et vaidlusaluse soovitusega ei ühtlustata kuidagi interneti hasartmängu sektori teenuseid, tuleb sellegipoolest märkida, et vastupidi Belgia Kuningriigi väidetele ei piira selle soovituse vastuvõtmine iga üksiku liikmesriigi võimalust hinnata oma enda väärtusteskaalat kohaldades, millised nõuded tuleb nimetatud huvide kaitseks kehtestada.
69 See kehtib seda enam, et nagu juba märgitud käesoleva kohtumääruse punktides 31, 34 ja 64, ei piira vaidlusalune soovitus vastavalt selle punktile 2 liikmesriikide õigust reguleerida asjaomast valdkonda.
70 Teiseks tuleb seoses Belgia Kuningriigi väitega, et komisjon algatas seitsme liikmesriigi vastu liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlused, et kohustada neid vaidlusalust soovitust järgima, esiteks tuvastada, et toimiku materjalidest ei nähtu, et nende menetluste ese oli tõepoolest soovituse järgimine; komisjon pealegi eitab seda asjaolu oma vastuvõetamatuse vastuväites. Teiseks ja igal juhul tuleb tõdeda, et soovitus võeti vastu 14. juulil 2014, ehk pärast nende menetluste algatamise kuupäeva, milleks Belgia Kuningriigi väitel oli 20. november 2013.
71 Kolmandaks, seoses viienda väite raames esitatud argumentidega, mille kohaselt vaidlusalune soovitus kujutab endast seadusandlikku akti, ja niivõrd, kuivõrd neid argumente tuleb mõista nii, et Belgia Kuningriik soovib tugineda käesoleva kohtumääruse punktis 61 viidatud kohtupraktikale, tuleb kohe viidata käesoleva kohtumääruse punktides 61 ja 62 esitatud kaalutlustele.
72 Järgmiseks on oluline märkida, et Belgia Kuningriigi poolt esiletoodud asjaolu, mille kohaselt on vaidlusaluses soovituses esitatud põhimõtted väga detailsed, ei mõjuta järeldust, mille kohaselt see akt ei ole mõeldud tekitama siduvaid õiguslikke tagajärgi. Nimelt johtub vastav järeldus mitte aktis esitatud põhimõtete detailsuse astmest, vaid kohustuslikkusest. Eespool sai aga juba märgitud, et käesolevas kohtuasjas see kohustuslik osa puudub.
73 Lisaks, mis puudutab vaidlusaluse soovituse punktidel 52–54 põhinevat argumenti, millest Belgia Kuningriigi arvates nähtub sisuliselt, et soovituse näol on tegemist varjatud direktiiviga, tuleb märkida, et nendest punktidest nähtub, et komisjon kutsub liikmesriike üles esitama teatavad andmed, et ta saaks hinnata soovituse rakendamist. Nagu sai juba märgitud käesoleva kohtumääruse punktides 33 ja 34, ei muuda ainuüksi asjaolu, et komisjon kutsub liikmesriike üles teatama talle selles soovituses esitatud põhimõtetest tulenevalt võetud meetmetest ja esitama talle andmed soovituses esitatud põhimõtete kohaldamise kohta, nende põhimõtete kohaldamist liikmesriikidele kohustuslikuks.
74 Lõpetuseks tuleb selles kontekstis seoses Belgia Kuningriigi viitega mõjuhinnangu ja komisjoni poolt enne vaidlusaluse soovituse vastuvõtmist edastatud kahe soovituse eelnõu teatavatele lõikudele, viidata käesoleva kohtumääruse punktis 66 esitatud kaalutlustele.
75 Siinkohal on igal juhul oluline lisada, et esiteks tuleb käesoleva kohtumääruse punktis 67 esitatud kaalutlustel tagasi lükata argumendid, mis tuginevad mõjuhinnangule, ilma et oleks vaja analüüsida selle hinnangu viidatud lõikude sisu.
76 Teiseks viitab Belgia Kuningriik oma kirjalikes dokumentides kahe soovituse eelnõu põhjendustele, mille kohaselt liikmesriikide tarbijate, mängijate ja alaealiste kaitset interneti hasartmängude valdkonnas käsitlevad liikmesriikide regulatsioonid on katkendlikud ning soovituse eesmärke oleks võimalik paremini saavutada liidu tasandi meetmetega; komisjon kavatses välja pakkuda ühise põhimõtete kogumi, et tagada tarbijate teavitamine interneti hasartmängude küsimustes, ning tuleks kehtestada sobivad ja tõhusad meetmed, et eelnõu staadiumis soovitustest tulenevate põhimõtete järgimise üle järelevalvet teostada ja nende järgimine tagada.
77 Kuid isegi eeldusel, et soovituse eelnõude nimetatud põhjendusi tuleks arvesse võtta selle väljaselgitamiseks, milline oli komisjoni tahe vaidlusalust soovitust vastu võttes, tuleb tõdeda, et ainuüksi märkusest, et soovitakse välja pakkuda ühised põhimõtted, sest liidu tasandi meetmed oleks sobivad, ei sobi ilmselgelt selle tõendamiseks, et soovitus on mõeldud tekitama siduvaid õiguslikke tagajärgi. Pealegi tõendab asjaolu, et erinevalt soovituse eelnõudest ei sisalda vaidlusalune soovitus mingit viidet sellele, et tuleks tagada selles esitatud põhimõtete järgimine, pigem seda, et komisjonil puudus tahe anda sellele siduvad õiguslikud tagajärjed.
78 Kõige eelnevaga arvestades tuleb järeldada, et ükski Belgia Kuningriigi esitatud argumentidest ei lükka ümber käesoleva kohtumääruse punktis 37 esitatud järeldust.
79 Pealegi tuleb lisada, et vastupidi Belgia Kuningriigi väidetele ei ole põhjust liita vastuvõetamatuse vastuväite läbivaatamist kohtuasja sisulise läbivaatamisega.
80 Esiteks, vastupidi Belgia Kuningriigi väidetele ei õigusta ainuüksi asjaolu, et komisjon vastab vastuvõetamatuse vastuväite õiguslikku raamistikku kirjeldades sisuliselt selle liikmesriigi esitatud esimesele väitele, vastuvõetamatuse vastuväite läbivaatamise liitmist kohtuasja sisulise läbivaatamisega. Nimelt tuleneb käesoleva kohtumääruse punktidest 51 ja 52, et isegi eeldusel, et esimene – või ka kolmas või neljas väide – on põhjendatud, ei võimaldaks see jätta kohaldamata vastuvõetavuse tingimust, mille kohaselt peab tegemist olema vaidlustatava aktiga.
81 Teiseks, kuivõrd Belgia Kuningriik leiab, et sisuliselt tuleb läbi vaadata ka teine ja viies väide, tuleb kõigepealt meenutada, et – nagu nähtub käesoleva kohtumääruse punktidest 61 ja 62 – käesoleva kohtuasja asjaolud erinevad punktis 61 viidatud kohtuotsuste vastuvõtmise aluseks olnud kohtuasjade asjaoludest, kus vastuvõetavust hinnati asja sisulise läbivaatamise etapis.
82 Järgmiseks on oluline märkida, et käesoleva kohtumääruse punktis 37 tehtud järeldus, mille kohaselt vaidlusalusel soovitusel puuduvad siduvad õiguslikud tagajärjed, põhineb selle sõnastuse, sisu ja kontekst ning samuti kehtestaja tahe analüüsil, mis jääb käesoleva hagi vastuvõetavuse hindamise raamesse.
83 Lõpetuseks tuleb märkida, et ehkki on tõsi, et käesoleva kohtumääruse punktides 60–77 analüüsib Üldkohus teatavaid argumente, mille Belgia Kuningriik esitas oma teise ja viienda väite raames, milles Belgia Kuningriik väidab, et vaidlusalune soovitus kujutab endast ühtlustavat seadusandlikku akti, ei mõjuta see siiski kuidagi asjaolu, et need argumendid lükati sisuliselt tagasi seetõttu, et akti sõnastusest, sisust ja kontekstist nähtub selgelt, et see ei ole mõeldud tekitama siduvaid õiguslikke tagajärgi, nagu nähtub eeskätt käesoleva kohtumääruse punktidest 61, 62, 66, 71, 73 ja 74, ning et neid analüüsiti sisulisest küljest üksnes täiendavalt.
84 Igal juhul toodi esile, et need argumendid põhinevad osaliselt vaidlusalusest soovitusest vääralt arusaamisel ja on ilmselgelt põhjendamata. Sellistel tingimustel oleks aga korrakohase õigusemõistmise nõuete ja menetlusökonoomia nõuetega vastuolus liita vastuvõetamatuse vastuväite läbivaatamine kohtuasja sisulise läbivaatamisega.
85 Kõigi esitatud kaalutlustega arvestades tuleb vastuvõetamatuse vastuväitega nõustuda ja jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
86 Neil tingimustel puudub vajadus teha otsus Belgia nõuete toetuseks menetlusse astumise avalduste kohta, mille esitasid Kreeka Vabariik ja Portugali Vabariik (vt selle kohta kohtumäärused, 5.7.2001, Conseil national des professions de l’automobile jt vs. komisjon, C‑341/00 P, EKL, EU:C:2001:387, punktid 36 ja 37, ja 7.1.2015, Freitas vs. parlament ja nõukogu, T‑185/14, EU:T:2015:14, punkt 52).
Kohtukulud
87 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Belgia Kuningriik on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud välja mõista Belgia Kuningriigilt, välja arvatud menetlusse astumise avaldustega seonduvad kulud.
88 Kodukorra artikli 144 lõike 10 kohaselt kannavad Belgia Kuningriik, Kreeka Vabariik, Portugali Vabariik ja komisjon ise kõik oma kulud, mis seonduvad menetlusse astumise avaldustega.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
2. Puudub vajadus teha otsus Kreeka Vabariigi ja Portugali Vabariigi menetlusse astumise avalduste kohta.
3. Jätta Belgia Kuningriigi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
4. Belgia Kuningriik, Kreeka Vabariik, Portugali Vabariik ja komisjon kannavad ise oma kulud, mis seonduvad menetlusse astumise avaldustega.
Luxembourg, 27. oktoober 2015.
E. Coulon | | M. E. Martins Ribeiro |