Language of document : ECLI:EU:C:2021:135

EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

25. veebruar 2021(*)

Eelotsusetaotlus – Kutsekvalifikatsioonide tunnustamine – Direktiiv 2005/36/EÜ – Artikli 4f lõige 6 – Liikmesriigi õigusnormid – Osalise juurdepääsu lubamine teatavale kutsealale, mis kuulub kutsekvalifikatsioonide automaatse tunnustamise mehhanismi alla

Kohtuasjas C‑940/19,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Conseil d’État’ (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 19. detsembri 2019. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 30. detsembril 2019, menetluses

Les chirurgiens-dentistes de France, varem confédération nationale des syndicats dentaires,

Confédération des syndicats français,

Fédération des syndicats pharmaceutiques de France,

Syndicat des biologistes,

Syndicat des laboratoires de biologie clinique,

Syndicat des médecins libéraux,

Union dentaire,

Conseil national de l’ordre des chirurgiens-dentistes,

Conseil national de l’ordre des masseurs-kinésithérapeutes,

Conseil national de l’ordre des infirmiers,

versus

Ministre des Solidarités et de la Santé,

Ministre de l’Enseignement supérieur, de la Recherche et de l’Innovation,

Premier ministre,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja president J.‑C. Bonichot, kohtunikud L. Bay Larsen (ettekandja), C. Toader, M. Safjan ja N. Jääskinen,

kohtujurist: G. Hogan,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–        chirurgiens-dentistes de France, varem confédération nationale des syndicats dentaires, confédération des syndicats médicaux français, fédération des syndicats pharmaceutiques de France, syndicat des biologistes, syndicat des laboratoires de biologie clinique, syndicat des médecins libéraux ja union dentaire, esindaja: avocate V. Pellegrain,

–        conseil national de l’ordre des chirurgiens-dentistes, esindaja: avocat F. Thiriez,

–        conseil national de l’ordre des infirmiers, esindaja: avocat O. Smallwood,

–        Prantsuse valitsus, esindajad: A.‑L. Desjonquères, N. Vincent ja A. Daniel,

–        Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, J. Vláčil ja I. Gavrilová,

–        Austria valitsus, esindajad: A. Posch ja J. Schmoll,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: L. Armati, H. Støvlbæk ja C. Vrignon,

olles 1. oktoobri 2020. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (ELT 2005, L 255, lk 22), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta direktiiviga 2013/55/EL (ELT 2013, L 354, lk 132) muudetud redaktsioonis (edaspidi „muudetud direktiiv 2005/36“), artikli 4f lõike 6 tõlgendamist.

2        Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on ühelt poolt chirgiens-dentistes de France, varem confédération nationale des syndicats dentaires, confédération des syndicats médicaux français, fédération des syndicats pharmaceutiques de France, syndicat des biologistes, syndicat des laboratoires de biologie clinique, syndicat des médecins libéraux et l’Union dentaire, conseil national de l’ordre des chirurgiens-dentistes, conseil national de l’ordre des masseurs-kinésithérapeutes ja conseil national de l’ordre des infirmiers (edaspidi koos „chirurgiens-dentistes de France jt“) ning teiselt poolt ministre des Solidarités et de la Santé (Prantsusmaa solidaarsus- ja tervishoiuminister), ministre de l’Enseignement supérieur, de la Recherche et de l’Innovation (Prantsusmaa kõrgharidus-, teadus- ja innovatsiooniminister) ja Premier ministre (Prantsusmaa peaminister) ning mis puudutab nõuet tühistada määrusandlikud aktid, mis käsitlevad teatavaid aspekte seoses osalise juurdepääsuga tervishoiuvaldkonna kutsealadele.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigus

 Direktiiv 2013/55

3        Direktiivi 2013/55, algselt direktiiv 2005/36, põhjenduse 1 kohaselt tunnustatakse direktiiviga teatavaid kutsealasid ühtlustatud minimaalsete koolitusnõuete alusel automaatselt.

4        Direktiivi 2013/55 põhjendus 7 on sõnastatud järgmiselt:

„Direktiivi 2005/36/EÜ kohaldatakse üksnes kutsetöötajate suhtes, kes soovivad teises liikmesriigis töötada samal kutsealal. Mõnel juhul erineb kutseala raames teostatava tegevuse ulatus vastuvõtvas liikmesriigis päritoluliikmesriigis teostatava tegevuse ulatusest. Kui erinevused tegevusvaldkondade vahel on nii suured, et kutsetöötajad peaksid puudujääkide korvamiseks läbima täieliku haridus- ja koolitusprogrammi, ning kui kutsetöötaja seda taotleb, peaks vastuvõttev liikmesriik sellises eriolukorras andma osalise juurdepääsu. Siiski peaks ülekaaluka avaliku huvi korral, mille on määratlenud Euroopa Liidu Kohus oma kohtupraktikas seoses Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 49 ja 56 ning mis võib edaspidi muutuda, olema liikmesriigil võimalik osalisest juurdepääsust keelduda. Eriti võib see puudutada tervisevaldkonna kutsealasid, mis seonduvad rahvatervise või patsientidele tagatava ohutusega. Osalise juurdepääsu andmine ei tohiks piirata sotsiaalpartnerite õigust organiseeruda.“

 Muudetud direktiiv 2005/36

5        Muudetud direktiivi 2005/36 põhjendused 1 ja 19 on järgmised:

„(1)      Asutamislepingu artikli 3 lõike 1 punkti c kohaselt on isikute ja teenuste vaba liikumise takistuste kõrvaldamine liikmesriikide vahel üks ühenduse eesmärke. Liikmesriikide kodanike jaoks tähendab see eelkõige õigust tegutseda kutsealal füüsilisest isikust ettevõtja või töötajana ka muus liikmesriigis kui see, kus nad omandasid kutsekvalifikatsiooni. Lisaks sätestab asutamislepingu artikli 47 lõige 1 direktiivide väljaandmise diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikuseks tunnustamiseks.

[…]

(19)      Arstide, üldõdede, hambaarstide, veterinaararstide, ämmaemandate, proviisorite ja arhitektide vaba liikumine ja nende kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikune tunnustamine tugineb koolituse kooskõlastatud miinimumnõuetel põhineval kvalifikatsiooni automaatse tunnustamise põhimõttel. […]“.

6        Nimetatud direktiivi artiklis 1 „Eesmärk“ on ette nähtud:

„Käesolev direktiiv kehtestab korra, mille alusel liikmesriik, kes teeb reguleeritud kutsealal tegutsema hakkamise või sellel tegutsemise oma territooriumil sõltuvaks eriomase kutsekvalifikatsiooni omamisest (edaspidi „vastuvõttev liikmesriik“), peab vastaval kutsealal tegutsema hakkamiseks või sellel tegutsemiseks tunnustama teises liikmesriigis või teistes liikmesriikides (edaspidi „päritoluliikmesriik“) saadud kutsekvalifikatsioone, mis lubavad nimetatud kvalifikatsioone omaval isikul seal samal kutsealal töötada.

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse ka eeskirjad, milles käsitletakse osalist juurdepääsu reguleeritud kutsealale ning teises liikmesriigis toimuva õppepraktika tunnustamist.“

7        Direktiivi artiklis 4 „Tunnustamise toime“ on sätestatud:

„1.      Kutsekvalifikatsiooni tunnustamine vastuvõtva liikmesriigi poolt annab soodustatud isikutele võimaluse hakata kõnealuses liikmesriigis tegutsema samal kutsealal kui see, millele nad kvalifitseerusid päritoluliikmesriigis, ja tegutseda sellel kutsealal vastuvõtvas liikmesriigis selle kodanikega võrdsetel tingimustel.

2.      Käesoleva direktiivi tähenduses on kutseala, millel taotleja soovib vastuvõtvas liikmesriigis tegutseda, sama mis kutseala, millele ta päritoluliikmesriigis kvalifitseerus, juhul, kui vastavad kutsetegevused on võrreldavad.

3.      Erandina lõikest 1 antakse osaline juurdepääs kutsealale vastuvõtvas liikmesriigis artiklis 4f sätestatud tingimustel.“

8        Muudetud direktiivi 2005/36 artikkel 4f „Osaline juurdepääs“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus lubab igal üksikjuhul eraldi oma territooriumil hakata osaliselt kutsealal tegutsema üksnes siis, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

a)      kutsetöötaja on täielikult kvalifitseeritud tegutsema päritoluliikmesriigis kutsealal, mille jaoks taotletakse osalist juurdepääsu vastuvõtvas liikmesriigis;

b)      erinevused päritoluliikmesriigis kutsealal õiguslikult tegutsemise ja vastuvõtva liikmesriigi reguleeritud kutseala vahel on nii suured, et korvamismeetmete kohaldamine nõuaks taotlejalt täieliku haridus- ja koolitusprogrammi läbimist vastuvõtvas liikmesriigis, et saada täielikku juurdepääsu reguleeritud kutsealale vastuvõtvas liikmesriigis;

c)      kutsetegevust saab objektiivselt eraldada muust vastuvõtvas liikmesriigis reguleeritud kutsealaga hõlmatud tegevusest.

Punkti c puhul võtab vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus arvesse seda, kas päritoluliikmesriigis saab kutsealal tegutseda sõltumatult.

2.      Osalisest juurdepääsust võib keelduda, kui see on põhjendatud ülekaaluka avaliku huviga, on sobiv seatud eesmärgi saavutamiseks ega lähe nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

3.      Taotlused, mis on seotud tegevuse alustamisega vastuvõtvas liikmesriigis, vaadatakse läbi kooskõlas III jaotise I ja IV peatükiga.

4.      Taotlused, mis on seotud teenuste ajutise ja episoodilise osutamisega vastuvõtvas liikmesriigis seoses kutsetegevusega, mis mõjutab rahvatervist või ohutust, vaadatakse läbi kooskõlas II jaotisega.

5.      Erandina artikli 7 lõike 4 kuuendast lõigust ja artikli 52 lõikest 1 võib päritoluliikmesriigi kutsenimetuse all kutsealal tegutseda niipea, kui osaline juurdepääs on antud. Vastuvõttev liikmesriik võib nõuda selle kutsenimetuse kasutamist vastuvõtva liikmesriigi keeles. Osalist juurdepääsu kasutavad kutsetöötajad juhivad teenuse saajate tähelepanu sõnaselgelt oma kutsetegevuse ulatusele.

6.      Käesolevat artiklit ei kohaldata kutsetöötajate suhtes, kelle kutsekvalifikatsioone tunnustatakse automaatselt vastavalt III jaotise II, III ja IIIa peatükile.“

9        Muudetud direktiivi 2005/36 III jaotise III peatükki „Tunnustamine koolituse miinimumnõuete kooskõlastamise alusel“ kuuluva artikli 21 „Automaatse tunnustamise põhimõte“ lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud, et „[i]ga liikmesriik tunnustab kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mis võimaldavad asuda tegutsema V lisas vastavalt punktis 5.1.1, 5.1.2, 5.2.2, 5.3.2, 5.3.3, 5.4.2, 5.6.2 ja 5.7.1 loetletud üldarsti ja eriarsti, üldõe, hambaarsti, erihambaarsti, veterinaararsti, proviisori ja arhitekti kutsealadel ja mis vastavad artiklites 24, 25, 31, 34, 35, 38, 44 ja 46 vastavalt sätestatud koolituse miinimumnõuetele, ning võrdsustab kutsealadel tegutsema hakkamiseks ja tegutsemiseks sellised dokumendid oma territooriumil väljastatud kvalifikatsiooni tõendavate dokumentidega“.

 Prantsuse õigus

10      Rahvatervise seadustiku (code de la santé publique) artiklis L. 4002‑3 on ette nähtud osalise juurdepääsu võimalus kõigile selle seadustiku neljandas osas reguleeritud tervisevaldkonna kutsealadele, sealhulgas järelikult kutsealadele, mille suhtes kohaldatakse kutsekvalifikatsioonide automaatse tunnustamise mehhanismi.

11      2. novembri 2017. aasta dekreet nr 2017‑1520 kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta tervisevaldkonnas (décret du 2 novembre 2017, relatif à la reconnaissance des qualifications professionnelles dans le domaine de la santé) võeti vastu eelkõige rahvatervise seadustiku artikli L. 4002‑3 rakendamiseks.

12      Solidaarsus- ja tervishoiuministri 4. ja 8. detsembri 2017. aasta määrused (arrêtés de la ministre des Solidarités et de la Santé des 4 et 8 décembre 2017) võeti vastu 2. novembri 2017. aasta dekreedi nr 2017‑1520 rakendamiseks.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

13      Les chirurgiens-dentistes de France jt esitasid Conseil d’État’le (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) mitu kaebust võimu kuritarvitamise kohta, nõudes olenevalt juhtumist kas täielikku või osalist 2. novembri 2017. aasta dekreedi nr 2017‑1520 tühistamist ja/või solidaarsus- ja tervishoiuministri 4. detsembri 2017. aasta ja/või 8. detsembri 2017. aasta määruse tühistamist.

14      Nimetatud dekreedi kohta väitsid chirurgiens-dentistes de France jt eelkõige, et rahvatervise seadustiku artikkel L. 4002-3, mis on selle dekreedi õiguslik alus, on muudetud direktiivi 2005/36 artikli 4f lõikega 6 vastuolus niivõrd, kuivõrd see on kohaldatav arsti, kirurg‑hambaarsti, ämmaemanda ja õe kutsealale, mistõttu see dekreet laiendab sellest tulenevalt osalist juurdepääsu õigusvastaselt kutsealadele, mis kuuluvad asjaomase direktiivi III jaotise III peatüki alla.

15      Mis puutub kahte põhikohtuasjas kõne all olevasse määrusesse, siis on eelkõige väidetud, et need on õigusvastased eeskätt osas, milles need puudutavad muudetud direktiivi 2005/36 III jaotise III peatüki kohaldamisalasse kuuluvaid kutsealasid, kuna need kutsealad on nimetatud direktiivi artikli 4f lõikes 6 ette nähtud osalise juurdepääsu mehhanismi alt välja jäetud.

16      Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kuna 2. novembri 2017. aasta dekreet nr 2017‑1520 võeti vastu rahvatervise seadustiku artikli L. 4002‑3 sätete alusel, siis on küsimus, kas muudetud direktiivi 2005/36 artikli 4f lõiget 6 tuleb mõista nii, et sellega on välistatud, et liikmesriik kehtestab osalise juurdepääsu teatavale kutsealale, millele kohaldatakse selle direktiivi III jaotise III peatüki sätetes ette nähtud kutsekvalifikatsioonide automaatse tunnustamise mehhanismi, käesoleva vaidluse lahendamisel määrava tähtsusega ning tekitab tõsiseid raskusi. Mis puutub kahe vaidlusaluse määruse õiguspärasusse, siis sõltub see nimetatud dekreedi õiguspärasusest, mis on nende õiguslik alus.

17      Neil asjaoludel otsustas Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi 2005/36 [muudetud redaktsioon] artikli 4f lõikega 6 on välistatud, et liikmesriik kehtestab osalise juurdepääsu teatavale kutsealale, mille suhtes kohaldatakse kutsekvalifikatsioonide automaatse tunnustamise mehhanismi, mis on ette nähtud sama direktiivi III jaotise III peatüki sätetes?“

 Eelotsuse küsimuse analüüs

18      Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimusega sisuliselt selgitada, kas muudetud direktiivi 2005/36 artikli 4f lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus õigusnormid, mis lubavad osalist juurdepääsu teatavale kutsealale, mis kuulub selle direktiivi III jaotise III peatüki sätetes ette nähtud kutsekvalifikatsioonide automaatse tunnustamise mehhanismi alla.

19      Selles osas tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et kuna kõnealused liidu õiguse sätted ei viita liikmesriikide õigusele nende tähenduse ning ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb neid tõlgendada kogu liidus autonoomselt ja ühetaoliselt ning selleks ei tule arvestada mitte üksnes nende sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomaste õigusnormidega taotletavat eesmärki (21. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Möbel Kraft, C‑529/19, EU:C:2020:846, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

20      Nagu nähtub muudetud direktiivi 2005/36 põhjendusest 19, näeb see direktiiv arsti, üldõe, hambaarsti, veterinaararsti, ämmaemanda, proviisori ja arhitekti kutseala jaoks ette koolituse kooskõlastatud miinimumnõuetel põhineva kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide automaatse tunnustamise süsteemi (vt selle kohta 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Ordre des architectes, C‑365/13, EU:C:2014:280, punkt 20).

21      Muudetud direktiivi 2005/36 artikli 4f lõikes 6 on sätestatud, et nimetatud artiklit ei kohaldata kutsetöötajate suhtes, kelle kutsekvalifikatsioone tunnustatakse automaatselt vastavalt selle direktiivi III jaotise II, III ja IIIa peatükile.

22      Seega nähtub selle sätte sõnastusest, et muudetud direktiivi 2005/36 artikli 4f lõigetes 1–5 ette nähtud osalise juurdepääsu võimaluse alt on välja jäetud kutsetöötajad, kelle kutsekvalifikatsiooni vastavalt selle direktiivi III jaotise II, III ja IIIa peatükile automaatselt tunnustatakse, mitte aga kutsealad, mida selline automaatne tunnustamine puudutab.

23      Muudetud direktiivi 2005/36 artikli 4f lõike 6 sõnastusest nähtub seega selgesti, et see viitab isikutele.

24      Nimetatud sätte selline grammatiline tõlgendamine on kooskõlas kõnealuse direktiivi konteksti ja eesmärgiga.

25      Sellega seoses tuleb tõdeda, et nii direktiivi 2005/36 kujunemislugu kui ka selle ülesehitus kinnitavad, et liidu seadusandja soovis eristada sõnade „kutseala“ ja „kutsetöötaja“ kasutamist.

26      Esiteks nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimiku materjalide analüüsimisest, et kuigi komisjoni ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2005/36 (KOM(2011) 883 (lõplik)), ei sisaldanud sellist sätet, nagu on praegu direktiivi 2005/36 artikli 4f lõikes 6, tegi Euroopa Parlament muudatusettepaneku, mille eesmärk oli välistada osalise juurdepääsu alt kutsealad, mida tunnustatakse automaatselt.

27      Sellegipoolest eelistati õigusloomeprotsessis osalenud institutsioonide kokkuleppe tulemusel sõna „kutsetöötajad“.

28      Teiseks, mis puutub automaatse tunnustamise mehhanismi ülesehitusse, siis kuigi muudetud direktiivi 2005/36 artikli 4f lõikes 6 on viidatud, et see laieneb „kutsetöötajatele“, on selle direktiivi teistes sätetes vastupidi osutatud selle alla kuuluvatele või mittekuuluvatele „kutsealadele“, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 23 ja 4. joonealuses märkuses mainis.

29      Lisaks on oluline meelde tuletada, et direktiivi 2013/55 põhjenduse 7 kohaselt peaks liikmesriigil ülekaaluka avaliku huvi korral olema võimalik osalisest juurdepääsust keelduda, eelkõige tervisevaldkonna kutsealade puhul, mis seonduvad rahvatervise või patsientidele tagatava ohutusega. Tervisevaldkonna kutsealad hõlmavad muu hulgas kutsealasid, mis on seotud kutsekvalifikatsioonide automaatse tunnustamisega nagu arsti, üldõe, hambaarsti, veterinaararsti, ämmaemanda ja proviisori kutseala, mis on ette nähtud muudetud direktiivi 2005/36 artiklis 21 ja mida tunnustatakse automaatselt. Seega eeldab võimalus, et osalisest juurdepääsust nendele kutsealadele keeldutakse, et põhimõtteliselt ei ole osaline juurdepääs nendele kutsealadele välistatud.

30      Selline osaline juurdepääs vastab ühelt poolt direktiivi 2005/36 põhjenduses 1 püstitatud eesmärgile kõrvaldada liikmesriikide vahel isikute ja teenuste vaba liikumise takistused. Teiseks vastab see ka direktiivi 2013/55 põhjendusest 7 tulenevale spetsiifilisemale eesmärgile, milleks on minna kaugemale direktiivist 2005/36 (muudetud redaktsioon), mida kohaldati üksnes kutsetöötajatele, kes soovivad tegutseda samal kutsealal teises liikmesriigis, ja võimaldada osalist juurdepääsu taotlevale kutsetöötajale see juhul, kui vastuvõtvas liikmesriigis kuulub asjaomane tegevus kutsealale, mille tegevusulatus on suurem kui päritoluliikmesriigis, ning kui erinevused tegevusvaldkondade vahel on nii suured, et on vajalik kutsetöötajalt nõuda, et ta puudujääkide korvamiseks läbiks täieliku haridus- ja koolitusprogrammi.

31      Kui käesoleva kohtuotsuse punktis 28 loetletud tervishoiuvaldkonna kutsealadel, st muudetud direktiivi 2005/36 III jaotise III peatükis loetletud kutsealadel puuduks osalise juurdepääsu võimalus, oleks liikuvus jätkuvalt takistatud suurel hulgal tervishoiuvaldkonna töötajatel, kes on teatavas liikmesriigis kvalifitseeritud selleks, et seal tegeleda tegevustega, mis kuuluvad teatava kutseala alla, mis ei vasta aga vastuvõtvas liikmesriigis olemasolevale kutsealale.

32      Lisaks, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 33 sisuliselt märkis, ei kahjusta muu hulgas muudetud direktiivi 2005/36 III jaotise III peatüki alusel asjaomaste kutsealadega hõlmatud tegevustele osalise juurdepääsu lubamine nende kutsealade koolituse miinimumnõuete ühtlustamist, millele on viidatud direktiivi 2013/55 põhjenduses 1.

33      Nimelt nähtub muudetud direktiivi 2005/36 artikli 4f lõikest 5, et reguleeritud kutsealal osalise juurdepääsuga hõlmatud tegevustega tegelemisel kasutatakse päritoluliikmesriigis kasutatavat kutsenimetust, mis tuleb vajaduse korral tõlkida vastuvõtva liikmesriigi keelde, ja tegutseda võib tingimusel, et asjaomane kutsetöötaja juhib teenuse saajate tähelepanu sõnaselgelt oma kutsetegevuse ulatusele. Samuti ei sea asjaolu, et neil on õigus tegeleda üksnes teatava osaga tegevustest, mis kuuluvad automaatse tunnustamisega seotud kutseala alla, kahtluse alla selle direktiiviga loodud süsteemi, mille kohaselt on üksnes isikuid, kes vastavad direktiivis automaatse tunnustamisega seotud kutseala jaoks nõutavatele koolituse miinimumnõuetele, tegelikult võimalik tunnustada ja neil on võimalik tegeleda kõigi tegevustega, mida see kutseala hõlmab.

34      Järelikult tuleneb muudetud direktiivi 2005/36 artikli 4f lõikest 6 – nagu komisjon oma kirjalikes seisukohtades sisuliselt väitis –, et kutsetöötjatel, kelle kutsekvalifikatsiooni tunnustatakse eelkõige selle direktiivi III jaotise III peatüki alusel automaatselt, on juurdepääs vastuvõtvas liikmesriigis vastava kutsealaga hõlmatud kõigile tegevustele ning osaline juurdepääs seega neid ei puuduta. Seevastu ei tähenda see säte, et osaline juurdepääs ei puuduta III jaotise III peatükis nimetatud kutsealasid.

35      Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et muudetud direktiivi 2005/36 artikli 4f lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus õigusnormid, mis lubavad osalist juurdepääsu teatavale kutsealale, mis kuulub selle direktiivi III jaotise III peatüki sätetes ette nähtud kutsekvalifikatsioonide automaatse tunnustamise mehhanismi alla.

 Kohtukulud

36      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta direktiiviga 2013/55/EL) artikli 4f lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus õigusnormid, mis lubavad osalist juurdepääsu teatavale kutsealale, mis kuulub selle direktiivi (muudetud redaktsioon) III jaotise III peatüki sätetes ette nähtud kutsekvalifikatsioonide automaatse tunnustamise mehhanismi alla.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.