Language of document : ECLI:EU:T:2020:51

ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)

12. veebruar 2020(*)

Avalik teenistus – Ajutised teenistujad – Pension – Otsus, millega määratakse kindlaks pensioniõigused – Pensioniteatis – Tühistamishagi – Kaebuse esitamise tähtaeg – Hilinemine – Puhtalt kinnitav akt – Osaline vastuvõetamatus – Alusetult saadu tagastamine – Palgaastme ja -järgu määramine – Korrutustegur– Õigusvastase akti tühistamine – Õiguspärane ootus – Mõistlik aeg

Kohtuasjas T‑605/18,

ZF, esindaja: advokaat J.-N. Louis,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: B. Mongin ja L. Radu Bouyon,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud nõue tühistada 30. novembri 2017. aasta teatis, millega komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet muutis alates 1. aprillist 2015 hageja vanaduspensioni õigusi, ning samuti 31. jaanuari 2018. aasta teatis, milles see amet tegi hagejale teatavaks summa, mille viimane Euroopa Liidule võlgneb,

ÜLDKOHUS (üheksas koda),

koosseisus: koja president S. Gervasoni (ettekandja), kohtunikud L. Madise ja R. da Silva Passos,

kohtusekretär: ametnik M. Marescaux,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 7. novembri 2019. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

1        Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (redaktsioonis, mis oli kohaldatav enne nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 723/2004, millega muudetakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi (ELT 2004, L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130), tehtud muudatusi; edaspidi „vanad personalieeskirjad“) artikli 5 lõige 1 nägi ette neli ametikohtade kategooriat, mida tähistati hierarhiliselt alanevas tähtsuse järjekorras tähtedega A, B, C ja D. A‑kategooriasse kuulus kaheksa palgaastet alates palgaastmest A 8, mis oli kõige madalam, kuni palgaastmeni A 1, mis oli kõige kõrgem.

2        Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (määrusega nr 723/2004 muudetud redaktsioonis; edaspidi „personalieeskirjad“) artikkel 5 näeb ette järgmist:

„1.      Personalieeskirjadega hõlmatud ametikohad liigitatakse vastavalt nendega seotud ülesannete laadile ja tähtsusele administraatorite tegevusüksuseks (edaspidi „AD“) […]

2.      Tegevusüksus AD koosneb kaheteistkümnest palgaastmest, mis hõlmavad juhtimis-, kontseptuaalseid ja analüütilisi ning keelevaldkonna- ja teaduslikke ülesandeid […]“.

3        Personalieeskirjade artikli 44 esimene lõik näeb ette:

„Ametnik, kes on kaks aastat olnud oma palgaastme ühes järgus, tõuseb automaatselt sama palgaastme järgmisesse järku […]“.

4        Personalieeskirjade artiklis 66 on toodud ära tabel, milles on kindlaks määratud tegevusüksusesse AD kuuluva iga palgaastme ja -järgu igakuine põhipalk. Selles tabelis on iga palgaastme puhul ette nähtud viis palgajärku, välja arvatud palgaastme 16 puhul, millel on vaid kolm palgajärku. Vanade personalieeskirjade artiklis 66 ära toodud tabelis oli A‑kategoorias palgaastme A 8 puhul ette nähtud kaks palgajärku, palgaastmete A 7, A 2 ja A 1 puhul kuus palgajärku ja palgaastmete A 6, A 5, A 4 ja A 3 puhul kaheksa palgajärku.

5        Personalieeskirjade artikkel 107a on sõnastatud järgmiselt:

„Üleminekusätted on sätestatud XIII lisas.“

6        Personalieeskirjade XIII lisa artikli 1 lõikes 1 on ette nähtud:

„1.      Ajavahemikus 1. mai 2004–30. aprill 2006 asendatakse personalieeskirjade artikli 5 lõiked 1 ja 2 järgmistega:

„1.      Personalieeskirjadega hõlmatud ametikohad liigitatakse nendega seotud ülesannete laadi ja tähtsuse järgi alanevas järjekorras neljaks kategooriaks: A*, B*, C* ja D*.

2.      A*-kategooria koosneb 12 palgaastmest, B*-kategooria üheksast palgaastmest, C*-kategooria seitsmest palgaastmest ja D*-kategooria viiest palgaastmest.““

7        Personalieeskirjade XIII lisa artikli 2 lõike 1 kohaselt nimetatakse juhul, kui sama lisa artiklist 8 ei tulene teisiti, 1. mail 2004 mõne personalieeskirjade artiklis 35 sätestatud administratiivse staatusega ametnike endised palgaastmed A 1, A 2, A 3, A 4, A 5, A 6, A 7 ja A 8 ümber vastavalt palgaastmeteks A*16, A*15, A*14, A*12, A*11, A*10, A*8 ja A*7. Tegemist on vahepealsete palgaastmetega. Nimelt näeb sama lisa artikli 8 lõige 1 ette eeskätt selle, et alates 1. maist 2006 nimetatakse eespool nimetatud palgaastmed ümber vastavalt palgaastmeteks AD 16, AD 15, AD 14, AD 12, AD 11, AD 10, AD 8 ja AD 7.

8        Personalieeskirjade XIII lisa artikli 2 lõikes 2 on sätestatud:

„Kui käesoleva lisa artiklist 7 ei tulene teisiti, määratakse igakuised põhipalgad iga palgaastme ja -järgu jaoks kindlaks vastavalt järgmisele tabelile (eurodes)“.

9        Personalieeskirjade XIII lisa artikli 2 lõikes 2 on seejärel ära toodud neli tabelit: üks iga endise kategooria A, B, C ja D kohta. Konkreetsemalt on endise kategooria A kohta käivas tabelis rasvases kirjas esitatud vahepealsete palgaastmete A*16–A*5 iga üksiku palgajärgu igakuine põhipalk, mis vastab personalieeskirjade artiklis 66 ära toodud tabelis sama palgaastme ja -järgu puhul ette nähtud igakuisele põhipalgale.

10      Kui palgaastmed A*13, A*9, A*6 ja A*5 välja arvata, on iga vahepealse palgaastme puhul kõnealuses tabelis lisatud järgmised täiendavad märkused:

–        iga uue vahepealse palgaastme puhul vastav palgaaste endises kategoorias A;

–        endiselt rasvases kirjas igakuine põhipalk ka palgajärkude 6–8 puhul, kui endisel A‑kategooria vastaval palgaastmel olid need palgajärgud; neil summadel ei ole vastet personalieeskirjade artiklis 66 ära toodud tabelis;

–        iga rasvases kirjas igakuise põhipalga all on kaldkirjas esitatud teatav arv; joonealuses märkuses nr 1 on täpsustatud, et need arvud „osutavad [vanade] personalieeskirjade artiklis 66 […] sätestatud varasematele palkadele“ ning need „on lisatud […] ainult selgitavatel eesmärkidel ja neil ei ole õiguslikku mõju“; kaldkirjas arvud on igal juhul väiksemad kui nende kohal ära toodud rasvases kirjas arvud;

–        kaldkirjas arvude all on kolmandal real ära toodud arv, mis on igal juhul väiksem ühest; joonealuses märkuses nr 2 on täpsustatud: „Iga järgu kohta kolmandas reas esitatud arv on koefitsient, mis väljendab põhipalga suhet enne ja pärast 1. maid 2004“; kolmandal real ära toodud arv vastab igal juhul vahetult selle kohal (teisel real) kaldkirjas esitatud arvu esimesel real rasvases kirjas esitatud arvuga jagamisel saadud tulemusele.

11      Palgaastme A*12 palgajärgu 6 puhul on kolmandal real ära toodud arv 0,9426565.

12      Personalieeskirjade XIII lisa artiklis 7 on sätestatud järgmine:

„Enne 1. maid töölevõetud ametnike igakuised põhipalgad määratakse kindlaks vastavalt järgmistele eeskirjadele:

1.      Käesoleva lisa artikli 2 lõike 1 kohase palgaastmete ümbernimetamise tulemusel ei muutu ühelegi ametnikule makstav igakuine põhipalk.

2.      Iga ametniku jaoks arvutatakse 1. mail 2004 korrutustegur. See korrutustegur on võrdne ametnikule enne 1. maid 2004 makstava igakuise põhipalga ja käesoleva lisa artikli 2 lõikes 2 määratletud kohaldatava summa vahelise suhtega.

Ametnikule 1. mail 2004 makstav igakuine põhipalk on võrdne kohaldatava summa ja korrutusteguri tulemusega.

Korrutustegurit kohaldatakse selleks, et määrata kindlaks ametniku igakuine põhipalk kõrgemasse järku viimisel või töötasu ajakohastamisel.

[…]

5.      Olenemata lõikest 3, suureneb iga ametniku esimese ametialase edutamise tulemusel pärast 1. maid 2004, olenevalt enne 1. maid 2004 hõivatud kategooriast ja ametialase edutamise ajal hõivatud järgust, tema igakuine põhipalk […]

6.      Sellel esimesel ametialasel edutamisel määratakse kindlaks uus korrutustegur. See korrutustegur on võrdne lõike 5 kohaldamisest tuleneva uue põhipalga ja käesoleva lisa artikli 2 lõike 2 kohase kohaldatava summa vahelise suhtega. Korrutustegurit kohaldatakse palga suhtes pärast kõrgemasse järku viimist ja töötasu kohandamist, kui lõikest 7 ei tulene teisiti.

[…]“.

13      Personalieeskirjade XIII lisa artikli 8 lõikes 2 on ette nähtud:

„Ilma et see piiraks käesoleva lisa artikli 7 sätete kohaldamist, määratakse igakuised põhipalgad iga astme ja järgu jaoks kindlaks personalieeskirjade artikli 66 tabeli põhjal. Ametnike jaoks, kes on tööle võetud enne 1. maid 2004, kehtib kuni nende esimese ametialase edutamiseni pärast seda kuupäeva järgmine tabel: [see tabel nägi 1. aprilli 2015. aasta seisuga palgaastme AD 12 palgajärgu 8 puhul ette igakuise põhipalga 13 322,22 eurot]“.

14      Muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „teenistustingimused“) artikli 10 lõikes 1, artikli 20 lõikes 2 ja artikli 20 lõikes 4 on vastavalt ette nähtud, et personalieeskirjade artikli 5 lõiked 1 ja 2, artikkel 66 ja artikkel 44 on analoogia alusel kohaldatavad ajutiste teenistujate suhtes.

15      Teenistustingimuste lisa „Teenistustingimustega hõlmatud töötajate suhtes kohaldatavad üleminekusätted“ artikkel 1 näeb ette, et personalieeskirjade XIII lisa sätted on analoogia alusel kohaldatavad 30. aprillil 2004 teenistuses olevate muude teenistujate suhtes.

 Vaidluse taust

16      11. novembril 1999 sõlmitud lepinguga, mis jõustus 15. novembril 1999, võeti hageja ajutise teenistujana Euroopa Liidu Nõukogu teenistusse. Alates 1. jaanuarist 2000 määrati hageja kategooria A palgaastme 4 palgajärku 4.

17      Määrusega nr 723/2004 läbiviidud reformi (edaspidi „2004. aasta reform“) käigus muudeti karjäärisüsteemi. Selle reformi tulemusel kehtivate personalieeskirjadega kehtestati karjäärisüsteem, kus ametikohtade kategooriad A, B, C ja D koondati kokku kaheks tegevusüksuseks AD ja AST. Sellele uuele süsteemile vastas uus palgaastmestik. Enne 2004. aasta reformi kohaldatav palgaastmestik nägi ametikohtade neljast kategooriast ühe kategooria teatavate palgaastmete puhul ette kuni kaheksa palgajärku, samas kui 2004. aastal kehtestati palgaastmestik, mida oli muudetud selliselt, et palgaastmeid oli rohkem (16), ent neil oli vähem palgajärke (kuni viis). Nähti ette järkjärguline üleminek ühelt süsteemilt teisele. Teenistuses olevate ametnike ja teenistujate palku ei muudetud, kuid need arvutati uue palgaastmestiku alusel. Selleks, et palk ei muutuks, kohaldati korrutustegurit. Korrutustegur on arv, mis jääb nulli ja ühe vahele ning mis vastab ametnikule või teenistujale makstud palga ja selle palga suhtele, mida ta saab 2004. aasta reformiga kehtestatud palgaastmestiku alusel.

18      1. mail 2004, kui hakkas kehtima uus palgaastmestik, nimetati hagejale määratud palgaastme A 4 palgajärk 6 vastavalt personalieeskirjade XIII lisa artikli 2 lõikes 2 ära toodud endist kategooriat A käsitlevale tabelile (vt eespool punktid 8–11) ümber palgaastme A*12 palgajärguks 6, kohaldades korrutustegurit 0,9426565.

19      1. mail 2006 nimetati hageja palgaaste ümber palgaastmeks AD 12 (vt eespool punkt 7).

20      1. novembril 2007 määrati hageja palgaastme AD 12 palgajärku 8 pärast seda, kui ta oli 2004. aasta reformi järgselt viidud teist korda kõrgemasse ametijärku.

21      Pärast seda, kui seni nõukogu peasekretariaadi haldusalas olnud teatavad talitused ja teatav pädevus viidi üle Euroopa välisteenistuse haldusalasse, viidi ka hageja ise üle Euroopa välisteenistusse alates 2011. aasta oktoobrist. Ta säilitas oma palgaastme ja -järgu, milleks oli palgaastme AD 12 palgajärk 8, ning oma 1. novembrist 2007 alates kogunenud teenistusstaaži palgajärgus.

22      Hageja suhtes, kelle suhtes oli seni kohaldatud korrutustegurit 0,9426565, hakati alates tema 2013. aasta veebruari töötasu teatisest kohaldama korrutustegurit 1. Sellega seoses kohaldati lisaks tagasiulatuvalt korrektsiooni ajavahemiku 2011. aasta oktoober kuni 2013. aasta jaanuar suhtes. Selle tagasiulatuva korrektsiooni tõttu maksti hagejale 2013. aasta veebruaris täiendavalt välja 7948,81 eurot.

23      2. juulil 2013 nimetati hageja Euroopa Julgeoleku- ja Kaitsekolledži (edaspidi „ESDC“) juhatajaks, kusjuures ta jäeti palgaastme AD 12 palgajärku 8. Ta töötas sel ametikohal 31. detsembrini 2014 ning seejärel töötas ta 1. jaanuarist kuni 31. märtsini 2015 Euroopa välisteenistuses.

24      1. aprillil 2015 jäi hageja pensionile.

25      Euroopa Komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet (edaspidi „amet“) määras 6. märtsi 2015. aasta teatisega (edaspidi „6. märtsi 2015. aasta teatis“) kindlaks hageja vanaduspensioni õigused. Amet võttis arvesse teenistuses oldud aega, st ajavahemikku 15. november 1999 kuni 31. märts 2015. Hageja määrati palgaastme AD 12 palgajärku 5. Siiski kohaldati korrektsiooni 1,1314352, selleks et vaatamata palgajärgu sellisele muutmisele oleks pensioni arvutamisel aluseks võetav töötasu sama suur kui see töötasu, mida hageja sai pensionile mineku kuupäeval (edaspidi „põhipalk“). Hageja põhipalk oli sama suur kui palgaastme AD 12 palgajärgu 8 puhul ette nähtud palk, nagu see on ette nähtud personalieeskirjade XIII lisa artikli 8 lõikes 2 ära toodud tabelis, st 13 322,22 eurot (vt eespool punkt 13); see summa ei olnud väiksem, sest et hageja suhtes kohaldati alates 2013. aasta veebruarist korrutustegurit 1 (vt eespool punkt 22).

26      Hagejale maksti seejärel 6. märtsi 2015. aasta teatises märgitule vastavat pensioni.

27      2015. aasta novembri pensioni välja makstes märkis amet hageja pensioniteatisel, et ajavahemikul 2011. aasta oktoober kuni 2015. aasta märts talle makstud palga tõttu oli hageja saanud enam, kui tal selleks õigus oli, mistõttu hagejal oli Euroopa Liidu ees 22 896,98 euro suurune võlg.

28      Alates 2016. aasta veebruarist peeti talle makstavalt summalt iga kuu kinni 715,33 eurot.

29      Lisaks sellele sai hageja 21. veebruari 2013. aasta otsuse alusel oma tütre eest pikendatult ülalpeetava lapse toetust ajavahemiku 1. märts 2012 kuni 28. veebruar 2014 eest. Ent hagejale jätkati ülalpeetava lapse toetuse maksmist 2015. aasta märtsini.

30      2017. aasta juuni pensionit välja makstes märkis amet hageja pensioniteatisel, et ajavahemikul 2014. aasta märts kuni 2015. aasta märts oli hageja saanud enam, kui tal selleks õigus oli, millest tulenevalt oli hagejal liidu ees kokku 10 196,51 euro suurune võlg ülalpeetava lapse toetuse tõttu.

31      Amet saatis hagejale lisaks 16. juunil 2017 kirja. Selles kirjas viitas amet 10 196,51 euro suurusele summale ja esitas maksegraafiku, mis nägi ette hagejale makstavatelt summadelt iga kuu 728,32 euro kinnipidamise ajavahemikus 2017. aasta august kuni 2018. aasta juuli.

32      Hageja palus 19. oktoobri 2017. aasta kirjas (edaspidi „19. oktoobri 2017. aasta kiri“) ametil lõpetada tema pensionilt summade kinnipidamine.

33      23. novembri 2017. aasta teatises (edaspidi „23. novembri 2017. aasta teatis“), millega amet vastas 19. oktoobri 2017. aasta kirjale, märkis viimane eeskätt, et hageja suhtes kohaldati alates 2013. aasta veebruari töötasu teatisest õigustamatult korrutustegurit 1, mida oli lisaks kohaldatud ka veel tagasiulatuvalt ajavahemiku 2011. aasta oktoober kuni 2013. aasta jaanuar suhtes. Tema isikutoimikus registreeritud korrutustegur olevat aga jäänud samaks, ehk see oli 0,9426565. Selliselt enammakstud summade tõttu on hagejal ameti arvates liidu ees võlg summas 22 896,98 eurot, mis on märgitud tema 2015. aasta novembri pensioniteatisel (vt eespool punkt 27).

34      Amet märkis 23. novembri 2017. aasta teatises lisaks, et hagejale jätkati ülalpeetava lapse toetust maksmist pärast seda, kui 2014. aasta veebruaris oli läbi saanud talle selle toetusega seoses määratud ajapikendus. Selliselt enammakstud summade tõttu on hagejal liidu ees võlg summas 10 196,51 eurot (vt eespool punkt 30).

35      Selles teatises oli esitatud ka kokkuvõte hageja pensionilt eespool vastavalt punktis 27 ja punktis 30 nimetatud kahe võlaga seoses kinnipeetud summade kohta.

36      Lõpetuseks märkis amet sellessamas 23. novembri 2017. aasta teatises, et kuivõrd oli eksitud korrutusteguri osas (vt eespool punkt 33), siis oli 6. märtsi 2015. aasta teatises aluseks võetud väär põhipalk. Amet märkis seetõttu, et hagejale saadetakse eraldi kirjaga selle kohta uus teatis.

37      Amet muutis 30. novembri 2017. aasta teatisega (edaspidi „30. novembri 2017. aasta teatis“) alates 1. aprillist 2015 hageja vanaduspensioni õigusi. Tema põhipalka muudeti, mistõttu kohaldati korrektsiooni 1,1314352 asemel korrektsiooni 1,066555 (vt eespool punkt 25).

38      2018. aasta jaanuari pensioni välja makstes märkis amet hageja pensioniteatisel, et ajavahemikul 2015. aasta aprill kuni 2017. aasta detsember talle makstud pensioni tõttu oli hageja saanud enam, kui tal selleks õigus oli. Seega oli hagejal liidu ees kokku 7389,51 euro suurune võlg.

39      Hageja väljendas ametile saadetud 4. jaanuari 2018. aasta kirjas soovi esitada tõendid, mis võimaldavad tema arvates lahendada tema varasema palga ja tema pensioniga seonduvad raskused. Ta lõpetas selle kirja märkusega, et tema palga ja pensioni arvutamisel arvesse võetav korrutustegur peaks olema 1, mitte 0,9426565.

40      Pärast kirja- ja meilivahetust teavitas amet 31. jaanuari 2018. aasta teatises (edaspidi „31. jaanuari 2018. aasta teatis“) hagejat sellest, et ta võlgnes selle hetke seisuga liidule juba 22 409,61 eurot. Amet tõi maksegraafikus, mis oli koostatud kolme erineva võla eest igakuiselt kinnipeetavate summade kohta ajavahemikus 2016. aasta veebruar kuni 2020. aasta jaanuar, välja iga võla kogusumma (milleks oli 22 896,98 eurot esimese, 10 196,51 eurot teise ja 7389,51 eurot kolmanda võla puhul) ning andis üksikasjaliku ülevaate iga võla poolelioleva tagasimaksmise seisu kohta.

41      Hageja esitas personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel 28. veebruaril 2018 eeskätt 30. novembri 2017. aasta teatise ja 31. jaanuari 2018. aasta teatise peale kaebuse.

42      Komisjon jättis kaebuse 27. juuni 2018. aasta otsusega läbi vaatamata põhjendusel, et see oli esitatud selliseid varasemaid otsuseid kinnitavate otsuste peale, mida ei olnud ettenähtud tähtaja jooksul vaidlustatud, mistõttu kaebus oli vastuvõetamatu.

 Menetlus ja poolte nõuded

43      Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. oktoobril 2018.

44      Üldkohtu kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames esitas Üldkohus 26. septembril 2019 pooltele kirjalikud küsimused. Pooled vastasid nendele küsimustele ettenähtud tähtaja jooksul.

45      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 7. novembri 2019. aasta kohtuistungil.

46      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada „komisjoni 30. novembri 2017. aasta otsus, millega määratakse tagasiulatuvalt alates 6. märtsist 2015 kindlaks tema pensioniõigused“;

–        tühistada „komisjoni 31. jaanuari 2018. aasta otsus nõuda tagasi alusetult makstud summa 22 409,61 eurot“; ja

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

47      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata; ja

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Vaidluse ese

48      Nagu nähtub vaidluse taustast, on amet seisukohal, et hagejal on liidu ees kolm võlga: esimene, mille suurus oli 2015. aasta novembri seisuga 22 896,98 eurot, on tingitud hagejale ajavahemikul 2011. aasta oktoober kuni 2015. aasta märts makstud töötasu suhtes ekslikult korrutusteguri 0,9426565 asemel korrutusteguri 1 kohaldamisest (edaspidi „esimene võlg“); teine, mille suurus oli 2017. aasta juuni seisuga 10 196,51 eurot, on tingitud sellest, et hagejale maksti õigustamatult ülalpeetava lapse toetust ajavahemikul 2014. aasta märtsist 2015. aasta märtsini (edaspidi „teine võlg“), ning kolmas, mille suurus oli 2017. aasta detsembri seisuga 7389,51 eurot, on tingitud hageja põhipalga ja seega ka pensioni arvutamisel ekslikult korrutusteguri 1 kohaldamisest, kusjuures amet kohaldas sellest tulenevalt lisaks ajavahemikul 2015. aasta aprill kuni 2017. aasta detsember korrektsiooni 1,066555 asemel korrektsiooni 1,1314352 (edaspidi „kolmas võlg“).

49      Hageja vaidlustab kaks akti, st esiteks 30. novembri 2017. aasta teatise ja teiseks 31. jaanuari 2018. aasta teatise.

50      Kuivõrd 30. novembri 2017. aasta teatisega kohaldatakse hageja suhtes tagasiulatuvalt korrutusteguri 1 asemel korrutustegurit 0,9426565, siis muudeti sellega pensioni arvutamisel aluseks võetud töötasu suurust ning sellest tekkis kolmas võlg (vt eespool punktid 33, 36 ja 37).

51      31. jaanuari 2018. aasta teatises tehakse hagejale teatavaks tal liidu ees oleva kolme võla kogusumma selle päeva seisuga. Teatisele on lisatud maksegraafik, kus on ära toodud kõigi kolme võla kogusumma.

52      Sellega seoses tuleb märkida, et esimese ja teise võla tõttu olid enne 2018. aasta jaanuari hageja pensionilt juba peetud kinni teatavad summad, nii et kolme võla veel tasumata täielik netosumma, milleks 31. jaanuari 2018. aasta seisuga oli 22 409,61 eurot, oli sel kuupäeval nende võlgade kogusummast väiksem.

53      Seoses teise võlaga märkis hageja kohtuistungil, et ta loobub oma selle võlanõudega seonduvatest nõuetest; selle kohta tehti kanne kohtuistungi protokolli.

54      31. jaanuari 2018. aasta teatisele lisatud maksegraafikus on lisaks antud üksikasjalik ülevaade iga kolme võla poolelioleva tagasimaksmise seisu kohta (vt eespool punkt 40).

55      Hageja on aga sellega seoses oma kirjalikes dokumentides märkinud, et ta palub tühistada „komisjoni 31. jaanuari 2018. aasta otsuse nõuda tagasi alusetult makstud summa 22 409,61 eurot“. Selle täpsustuse alusel võib järeldada, et hageja peab tühistamisnõudega silmas ainult sellise võla tuvastamist, mitte selle eespool punktis 51 nimetatud maksegraafikus ette nähtud tagasimaksmise korda. Sellist järeldust kinnitab tõik, et hageja ei ole oma kirjalikes dokumentides ega kohtuistungil kordagi vaidlustanud nimetatud tagasimaksmise korda.

56      Seega tuleb asuda seisukohale, et hageja piirdub nõudega tühistada 31. jaanuari 2018. aasta teatis osas, milles selles viidatakse tema võlgadele liidu ees.

57      Eespool toodud kaalutlustest tuleneb, et vaidluse esemeks on vaid esiteks hagejale ajavahemikul 2015. aasta aprill kuni 2017. aasta detsember makstud pensionist tingitud kolmandat võlga käsitleva 30. novembri 2017. aasta teatise vaidlustamine ja teiseks 31. jaanuari 2018. aasta teatise vaidlustamine osas, milles selles viidatakse sellisele võlale, ning osas, milles sellega viidatakse ka ajavahemikul 2011. aasta oktoobrist 2015. aasta märtsini hagejale makstud palgast tingitud esimesele võlale.

 Vastuvõetavus

58      Komisjon, kes tugines kostja vastuses asjaolule, et 30. novembri 2017. aasta teatis ja 31. jaanuari 2018. aasta teatis olid vaid 2015. aasta novembri pensioniteatisel märgitud otsuse ülekordamised, ütles kohtuistungil, et ta loobub neist vastuvõetamatuse vastuväidetest; selle kohta tehti kanne kohtuistungi protokolli.

59      Ent väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ette nähtud kaebuste ja hagide esitamise tähtajad avaliku korra küsimused ja nende kohaldamist ei saa jätta poolte otsustada, kusjuures kohus peab kas või omal algatusel kontrollima, kas neist on kinni peetud (29. juuni 2000. aasta kohtuotsus Politi vs. ETF, C‑154/99 P, EU:C:2000:354, punkt 15, ja 29. novembri 2018. aasta kohtuotsus WL vs. ERCEA, T‑493/17, ei avaldata, EU:T:2018:852, punkt 64).

60      Personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 kohaselt võib iga isik, kelle suhtes kohaldatakse personalieeskirju, esitada ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule kaebuse teda kahjustava meetme kohta, kusjuures kaebus tuleb esitada kolme kuu jooksul.

61      Töötasu teatiste ja pensioniteatiste peale saab esitada kaebusi ja vajadusel ka hagisid siis, kui sellises teatises võib oma laadi tõttu väljenduda otsus, mis käsitleb pelgalt rahalisi küsimusi. Niisugusel juhul hakkavad konkreetse kuu töötasu teatise või pensioniteatise teatavaks tegemisest kulgema haldusotsuse peale kaebuse ja hagi esitamise tähtajad, kui asjaomasest teatisest nähtub selgelt ja esimest korda sellise otsuse olemasolu ja ulatus (vt 14. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Martinez De Prins jt vs. Euroopa välisteenistus, T‑575/16, EU:T:2017:911, punktid 31 ja 32 ning seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 9. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus Van Neyghem vs. Regioonide Komitee, T‑288/04, EU:T:2007:1, punktid 39 ja 40).

62      Nagu sai märgitud eespool punktis 27, teavitas amet käesolevas kohtuasjas hagejat 2015. aasta novembri pensioni väljamaksmisel sellest, et tal on esimene võlg, mis on pensioniteatise kohaselt tingitud ajavahemikul 2011. aasta oktoober kuni 2015. aasta märts iga kuu tehtud enammaksest ning mille kogusumma on 22 896,98 eurot.

63      Otsus, millega tuvastatakse esimene võlg, on aga otsus, mis käsitleb pelgalt rahalisi küsimusi. Seega võis see otsus oma laadist tulenevalt väljenduda 2015. aasta novembri pensioniteatises. Ehkki on kahetsusväärne, et amet ei lisanud sellele teatisele mingeid täpsustusi kõnealuse otsuse põhjuste kohta, hakkasid selle teatavakstegemisest kulgema selle peale kaebuse ja hagi esitamise tähtajad, sest sellest teatisest nähtub selgelt ja esimest korda asjaomase otsuse olemasolu ja ulatus.

64      Seoses kuupäevaga, mil tehti teatavaks otsus, millega tuvastati esimene võlg, nähtub toimiku materjalidest, et hageja saatis ametile 19. veebruaril 2017 e-kirja, milles märkis, et ta oli tutvunud oma 2015. aasta novembri pensioniteatisega ja on teadlik selle alusel tema pensionilt kinnipeetavatest summadest; seda kinnitab ka hageja 19. oktoobri 2017. aasta kiri (vt eespool punkt 33). Ta isegi täpsustas 19. oktoobri 2017. aasta kirjas, et oli „saanud“ selle teatise 2015. aasta novembris.

65      Seega võib asuda seisukohale, et 2015. aasta novembri pensioniteatis tehti hagejale igal juhul teatavaks hiljemalt 19. veebruaril 2017 ja seda olenemata asjaoludest, millele hageja muidu viitab tõendamaks, et tal ei olnud võimalik kohe selle teatisega tutvuda.

66      Hageja ei ole oma kirjalikes dokumentides viidanud ühelegi kaebusele, mille ta oleks esitanud 2015. aasta novembri pensioniteatise peale kolme kuu jooksul alates 19. veebruarist 2017.

67      Eespool toodud kaalutlustest tuleneb, et hageja ei vaidlustanud ettenähtud tähtaja jooksul otsust, milles tuvastati esimest korda esimene võlg ja mida väljendas tema 2015. aasta novembri pensioniteatis.

68      Hageja argumendid, mis põhinevad personalieeskirjade artiklitel 25 ja 26, millest tuleneb tema väitel kohustus teha teenistujale teatavaks teda puudutavad üksikotsused, ei sea kahtluse alla eespool punktis 67 tehtud järeldust, sest nende sätete eesmärk ei ole määrata kindlaks liidu ametnike ja teenistujate suhtes menetlustähtaegade kohaldamise tingimusi (vt selle kohta 30. mai 2002. aasta kohtuotsus Onidi vs. komisjon, T‑197/00, EU:T:2002:135, punkt 156, ning 5. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus de Brito Sequeira Carvalho ja komisjon vs. komisjon ja de Brito Sequeira Carvalho, T‑40/07 P ja T 62/07 P, EU:T:2009:382, punkt 92) vastupidi sätetele, mis sisalduvad personalieeskirjade VII jaotises „Edasikaebamine“ ning mille alusel on tehtud eespool punktis 61 nimetatud kohtuotsused.

69      Enne hageja nõuete vastuvõetamatuks tunnistamist osas, milles need seonduvad esimese võlaga, tuleb siiski veenduda, et 31. jaanuari 2018. aasta teatis ei tinginud selles osas menetlustähtaegade uuesti kulgema hakkamist. Seega tuleb kindlaks teha, kas 31. jaanuari 2018. aasta teatis kujutab endast osas, milles selles on viidatud esimesele võlale, 2015. aasta novembri pensioniteatises väljenduvat otsust pelgalt kinnitavat otsust või mitte.

70      Kohtupraktika kohaselt ei tohi akti kinnitavat laadi hinnata ainult nii, et võrreldakse selle sisu selle varasema otsuse sisuga, mida see väidetavalt kinnitab, vaid tuleb arvesse võtta ka selle taotluse laadi, millele aktiga vastatakse (vt 17. novembri 2016. aasta kohtuotsus Fedtke vs. EMSK, T‑157/16 P, ei avaldata, EU:T:2016:666, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

71      Sellest kohtupraktikast tuleneb eeskätt, et kui akt kujutab endast vastust olulisi uusi asjaolusid sisaldavale taotlusele, milles haldusasutusel palutakse varasem otsus uuesti läbi vaadata, siis ei saa sellist akti pidada pelgalt kinnitavaks, sest selles tehakse otsus selliste asjaolude kohta ja see sisaldab seega varasema otsusega võrreldes uusi elemente. Oluliste uute asjaolude olemasolu võib õigustada varasema jõustunud otsuse uuesti läbivaatamise taotluse esitamist. Seevastu, kui uuesti läbivaatamise taotlus ei tugine olulistele uutele asjaoludele, tuleb taotletud uuesti läbivaatamisest keeldumise otsuse peale esitatud hagi tunnistada vastuvõetamatuks (vt 17. novembri 2016. aasta kohtuotsus Fedtke vs. EMSK, T‑157/16 P, ei avaldata, EU:T:2016:666, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

72      Seoses küsimusega, milliste kriteeriumide alusel tuleb otsustada selle üle, kas asjaolud on uued, tuleneb kohtupraktikast, et selleks, et asjaolud oleksid uued, on vaja, et ei hageja ega haldusasutus ei oleks olnud teadlik või ei oleks saanud olla teadlik asjaomasest asjaolust varasema otsuse tegemise hetkel (vt 17. novembri 2016. aasta kohtuotsus Fedtke vs. EMSK, T‑157/16 P, ei avaldata, EU:T:2016:666, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

73      Sellega seoses on küll tõsi, et 13. novembri 2014. aasta kohtuotsuses Hispaania vs. komisjon (T‑481/11, EU:T:2014:945, punkt 38) täpsustati, et asjaolu tuleb pidada uueks nii siis, kui seda ei olnud varasema akti vastuvõtmise ajal olemas, kui ka siis, kui tegemist on küll varasema akti vastuvõtmise ajal juba olemas olnud asjaoluga, ent seda ei võetud akti vastuvõtmisel mingil põhjusel, sealhulgas ka akti autori hooletuse tõttu, arvesse.

74      Vaatamata sellele, et kõnealune täpsustus on sõnastatud väga üldiselt, ei saa seda siiski tõlgendada nii, et see võimaldab ametnikul, kelle esimene taotlus on jäetud täielikult või osaliselt rahuldamata lõpliku otsusega, tugineda oma esimese taotlusega sama eesmärki teeniva teise taotluse põhistamiseks uute asjaoludena sellistele asjaoludele, millele ta oleks saanud tugineda juba enne, ent jättis oma esimese taotluse põhistamiseks esitamata (17. novembri 2016. aasta kohtuotsus Fedtke vs. EMSK, T‑157/16 P, ei avaldata, EU:T:2016:666, punkt 22).

75      Teisiti toimides mindaks vastuollu mitte ainult eespool punktides 70–72 viidatud kohtupraktikaga, vaid ka kohtupraktikaga, mille kohaselt õigus esitada personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel taotlus ei tohi anda ametnikule võimalust eirata personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 kaebuse ja hagi esitamiseks ette nähtud tähtaegasid, vaidlustades sellise hilisema taotluse esitamise teel kaudselt varasema otsuse, mida ei vaidlustatud tähtaegselt (vt 17. novembri 2016. aasta kohtuotsus Fedtke vs. EMSK, T‑157/16 P, ei avaldata, EU:T:2016:666, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

76      Asjaolud, millele hageja viitab oma 4. jaanuari 2018. aasta kirjas ning millega ta püüab sisuliselt tõendada, et tema nimetamine ESDC juhatajaks kujutas endast suurema vastutusega uuele ametikohale nimetamist, on asjaolud, millele hageja oleks saanud tugineda juba siis, kui ta töötas sel ametikohal ajavahemikul 2013. aasta juuli kuni 2014. aasta detsember, ja millele ta oleks seega saanud tugineda hetkel, mil ta tutvus 2015. aasta novembri pensioniteatisega. Hageja aga ei esitanud neid asjaolusid ametile talle kaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja vältel. Järelikult ei ole need sellised, mis võimaldaksid tal saavutada selle tähtaja uuesti kulgema hakkamise.

77      Seega tuleb 31. jaanuari 2018. aasta teatist käsitada osas, milles see käsitleb esimest võlga, 2015. aasta novembri pensioniteatises väljendatud otsust pelgalt kinnitava otsusena.

78      Eelnevatest kaalutlustest nähtub, et nõuded, mis on esitatud 31. jaanuari 2018. aasta teatise vastu osas, milles see käsitleb esimest võlga, ei ole vastuvõetavad.

79      Kuivõrd hageja väljendas kohtuistungil oma tahet loobuda oma nõuetest seoses teise võlaga (vt eespool punkt 53), siis tuleb hageja argumentide põhjendatust analüüsida ainult niivõrd, kuivõrd need käsitlevad kolmandat võlga, mille esialgset tuvastamist 30. novembri 2017. aasta teatises korrati 31. jaanuari 2018. aasta teatises.

 Sisulised küsimused

80      Hageja esitab oma tühistamisnõuete toetuseks kuus väidet, millest esimese kohaselt on rikutud õigusnorme; teise kohaselt on rikutud personalieeskirjade artiklit 85; kolmanda kohaselt on rikutud õiguspäraste aktide tühistamise puhul kohaldatavaid põhimõtteid; neljanda kohaselt on rikutud õigusvastaste aktide tühistamise puhul kohaldatavaid põhimõtteid; viienda kohaselt on põhjendused ebapiisavad ja kuuenda kohaselt on tehtud ilmselge hindamisviga.

 Õigusnormide rikkumine

81      Hageja väidab, et tema pensioni tagasiulatuv korrektsioon ei ole õigustatud ning et otsustega, mille tühistamist ta taotleb, on rikutud õigusnorme.

82      Hageja väidab, et tema 2013. aasta veebruari töötasu teatises väljenduv otsus tehti alusetult.

83      Komisjon väidab vastu, et hageja ametikoha muutus ja tema teenistusse asumine ESDC juures ei toonud kaasa palgaastme ega -järgu muutust.

84      Sellega seoses tuleb korrata (vt eespool punktid 18–20), et 1. mail 2004, kui hakkas kehtima uus palgaastmestik, nimetati hagejale määratud palgaastme A 4 palgajärk 6 ümber palgaastme A*12 palgajärguks 6, kohaldades korrutustegurit 0,9426565 vastavalt personalieeskirjade XIII lisa artikli 2 lõikes 2 ära toodud endist kategooriat A käsitlevale tabelile.

85      1. mail 2006 nimetati hageja palgaaste ümber palgaastmeks AD 12.

86      1. novembril 2007 määrati hageja palgaastme AD 12 palgajärku 8 pärast seda, kui ta oli 2004. aasta reformi järgselt teist korda viidud kõrgemasse ametijärku. Võimalus nimetada enne 1. maid 2004 teenistuses olnud ametnik või teenistuja personalieeskirjade artiklis 66 ette nähtud kõige kõrgemast palgajärgust kõrgemale palgajärgule (vt eespool punkt 4) nähtub personalieeskirjade XIII lisa artikli 2 lõikes 2 ära toodud endist kategooriat A käsitlevast tabelist (vt eespool punkt 10).

87      Kuivõrd hagejat ei edutatud, jäi ta palgaastme AD 12 palgajärku 8 personalieeskirjade XIII lisa artikli 8 lõike 2 alusel seni, kuni ta oli teenistuses (vt eespool punkt 13).

88      Kui ta jäi 2015. aasta aprillis pensionile, nimetati ta palgaastme AD 12 palgajärku 5. Palgaastme AD 12 palgajärgule 5 vastava töötasu suhtes kohaldati siiski korrektsiooni 1,1314352, et tema pensioni arvutamisel arvesse võetav töötasu oleks sama suur kui põhipalk, see tähendab palk, mida ta sai pensionile jäämise kuupäeval ja milleks oli 13 322,22 eurot (vt eespool punkt 25).

89      Tuleb rõhutada, et hageja ei vaidlustanud pensionile jäämise ajal oma palgajärgu muutmist.

90      Eespool punktis 88 nimetatud põhipalga summa saadi korrutusteguri 1 kohaldamisel 2013. aasta veebruaris (vt eespool punkt 22).

91      Personalieeskirjade XIII lisa artikli 7 lõikest 2 aga tuleneb, et korrutustegur arvutatakse 1. mail 2004 (vt eespool punkt 12).

92      Võttes arvesse hageja palgaastet ja -järku sel kuupäeval (vt eespool punkt 18), pidi tema korrutustegur personalieeskirjade XIII lisa artikli 2 lõikes 2 ära toodud endist kategooriat A käsitleva tabeli kohaselt olema 0,9426565 (vt eespool punkt 11).

93      Pealegi näevad personalieeskirjade XIII lisa artikli 7 lõike 2 kolmanda lõigu sätted ette 1. mail 2004 arvutatud korrutusteguri kohaldamise kõrgemasse järku viimisel ja töötasu ajakohastamisel. Sellesama artikli lõige 6 näeb omakorda ette uue teguri kindlaksmääramise ainult esimese edutamise korral pärast 1. maid 2004 (vt eespool punkt 12).

94      Vaidlust ei ole aga selles, et hagejat ei edutatud ajavahemikul 1. mai 2004 kuni 1. aprill 2015, mil ta jäi pensionile.

95      Seega tuli tema suhtes pensionile jäämiseni edasi kohaldada korrutustegurit 0,9426565.

96      Hageja suhtes kohaldati aga alates tema 2013. aasta veebruari töötasu teatisest korrutustegurit 1 (vt eespool punkt 90).

97      Ühestki toimiku dokumendist aga ei nähtu, et korrutustegurit käsitlev otsus, mis väljendub hageja 2013. aasta veebruari töötasu teatises, oleks õiguspärane, samas kui äsja sai tuvastatud, et hageja ei vastanud õigusaktides tema suhtes uue korrutusteguri kohaldamiseks ette nähtud tingimusele.

98      Vastupidi hageja väidetele ei olnud selline muudatus seega õigustatud personalieeskirjade kohaldatavates sätetes ette nähtud tingimuste alusel.

99      Nagu nähtub 6. märtsi 2015. aasta teatisest, tingis see õigustamatu muudatus selle, et hageja pension arvutati sellise põhipalga summa alusel, mis oli saadud korrutusteguri 1 kohaldamisel (vt eespool punkt 90).

100    2015. aasta novembri pensioniteatises väljenduva otsusega tehtud korrektsiooni (vt eespool punkt 33) ning seejärel 30. novembri 2017. aasta teatisega tehtud korrektsiooni eesmärk oli heastada eespool punktis 98 nimetatud õigustamatu muudatus.

101    Nii määras amet 30. novembri 2017. aasta teatises kindlaks põhipalga summa, tuginedes seekord mitte palgale, mida hageja sai pensionile jäämise ajal ning mis oli kindlaks tehtud korrutusteguri 1 alusel, vaid palgale, mida hageja oleks pidanud saama ja mis on kindlaks määratud korrutusteguri 0,9426565 alusel. Sellist tegurit kohaldati seega palgaastme AD 12 palgajärgule 8 vastava palga suhtes, nagu see on ette nähtud personalieeskirjade XIII lisa artikli 8 lõikes 2 ära toodud tabelis (vt eespool punkt 87). Hageja pensionile jäämise ajal oli kõnealuses tabelis sel puhul ette nähtud summa 13 322,22 eurot (vt eespool punkt 13). Sel moel arvutatud põhipalk oli 12 558,28 eurot, millest tulenevalt muutus sel eesmärgil kohaldatav korrektsioon, et pensioni arvutamisel arvesse võetav palk oleks sama suur kui põhipalk. Korrektsiooni 1,1314352 asemel kohaldati nii korrektsiooni 1,066555 (vt eespool punkt 37).

102    Hageja ei ole aga tõendanud, et ametipoolne õigusaktide selline kohaldamine oleks ekslik.

103    Eeskätt ei ole hagejal õigus, kui ta väidab, et tema üleviimise tõttu Euroopa välisteenistusse 2011. aasta oktoobris (vt eespool punkt 21) ei olnud personalieeskirjade XIII lisa üleminekusätted tema suhtes enam kohaldatavad – see oleks õigustanud korrutusteguri 0,9426565 tühistamist ja korrutusteguri 1 kohaldamist.

104    Ehkki hageja teenistusse asumine Euroopa välisteenistuses tõi kaasa uue lepingu allkirjastamise, tulenes see nõukogu peasekretäri poolt hagejale saadetud 8. detsembri 2010. aasta kirja kohaselt nimelt seni nõukogu peasekretariaadi haldusalas olnud teatavate talituste ja teatava pädevuse üleviimisega kaasnevast personali üleviimisest. Seega ei olnud tegemist teenistusse võtmisega, mis andis alguse uuele karjäärile, mille suhtes ei olnud alust kohaldada personalieeskirjade XIII lisa üleminekusätteid.

105    Lisaks sellele ei katkenud hageja karjäär Euroopa välisteenistuses teenistusse asumisel. Nii jäi hageja edasi palgaastme AD 12 palgajärku 8, mis on kohaldatav vaid personalieeskirjade XIII lisa üleminekusätete alusel. Lisaks sellele säilitas ta oma enne 1. oktoobril 2011 Euroopa välisteenistuse teenistusse asumist kogunenud teenistusstaaži palgajärgus (vt eespool punkt 21).

106    Seega olid personalieeskirjade XIII lisa üleminekusätted vastupidi hageja väidetele tema suhtes endiselt kohaldatavad pärast tema Euroopa välisteenistuses teenistusse asumist 1. oktoobril 2011.

107    Esitatud kaalutlustest tuleneb, et hageja väidab ekslikult, et tema pensioni suhtes 2017. aasta novembris kohaldatud tagasiulatuv korrektsioon ei ole õigustatud ning et 30. novembri 2017. aasta teatises on sel põhjusel rikutud õigusnorme.

108    Seetõttu tuleb kõnealune väide tagasi lükata.

 Personalieeskirjade artikli 85 rikkumine

109    Hageja väidab, et tema suhtes teenistuses olemise ajal kohaldatud korrutustegur ei nähtunud lepingust, mille ta sõlmis Euroopa välisteenistusega, ning et seetõttu ei saanud ta olla teadlik sellest, et otsus, millega määrati kindlaks tema õigused Euroopa välisteenistuses teenistusse asumisel, võis olla õigusvastane.

110    Hageja toob esile ka asjaomaste õigusnormide keerukuse.

111    Lõpetuseks märgib hageja, et ükski personalieeskirjade säte ei võimaldanud tal kontrollida tema suhtes kohaldatud korrutusteguri õigsust ja seda eeskätt alates 2013. aasta veebruarist.

112    Komisjon väidab, et käesoleval juhul olid täidetud personalieeskirjade artikli 85 tingimused.

113    Ta lisab, et juba ainuüksi hageja selle administratiivse olukorra, mis nähtus IT‑rakendusest, mis võimaldas tal tutvuda oma isikutoimikuga, võrdlemine olukorraga, mis nähtus töötasu teatistest, võimaldanuks hagejal täheldada korrutusteguri seletamatut erinevust.

114    Sellega seoses nähtub personalieeskirjade artiklist 85, mis on teenistustingimuste artikli 45 alusel kohaldatav ajutiste teenistujate suhtes, et selleks, et enammakstud summa saaks sisse nõuda, on vaja tõendada, et selle saaja oli teadlik, et maksmisel puudus seaduslik alus, või et enammakse õigusvastasus oli nii ilmne, et ta ei saanud seda mitte teada. Kui saaja vaidleb teisena kirjeldatud hüpoteesi korral vastu, et ta ei olnud teadlik enammakse õigusvastasusest, tuleb analüüsida makse tegemise asjaolusid, et tuvastada, kas enammakse õigusvastasus oli ilmne (10. veebruari 1994. aasta kohtuotsus White vs. komisjon, T‑107/92, EU:T:1994:17, punkt 32).

115    Väljend „nii ilmne“, mis iseloomustab enammakse õigusvastasust personalieeskirjade artikli 85 tähenduses, ei tähenda seda, et enammakse saaja on vabastatud järelemõtlemisest ja kontrollimisest, vaid seda, et tagasimaksmise kohustus tekib niipea, kui tegemist on veaga, mis ei saa märkamatuks jääda tavapäraselt hoolsale ametnikule, kelle puhul eeldatakse, et ta on tunneb oma töötasu reguleerivaid norme (11. juuli 1979. aasta kohtuotsus Broe vs. komisjon, 252/78, EU:C:1979:186, punkt 13, ja 10. veebruari 1994. aasta kohtuotsus White vs. komisjon, T‑107/92, EU:T:1994:17, punkt 33).

116    Personalieeskirjade artiklit 85 tuleb tõlgendada nii, et küsimus ei seisne mitte selles, kas viga oli administratsioonile ilmne või mitte, vaid selles, kas viga oli ilmne huvitatud isikule. Tuhandete töötasude ja igat liiki toetuste väljamaksmise eest hoolitseva administratsiooni olukorda ei saa võrrelda ametniku olukorraga, kellel on isiklik huvi kontrollida talle iga kuu tehtavaid makseid (11. juuli 1979. aasta kohtuotsus Broe vs. komisjon, 252/78, EU:C:1979:186, punkt 11). Ehkki on kahetsusväärne, et administratsioonil läheb mõnikord õigusvastase enammakse märkamisega kaua aega, peab huvitatud isik, kes ei ole sugugi mitte vabastatud järelemõtlemisest ja kontrollimisest, sellegipoolest tähele panema viga, mis ei saa jääda märkamatuks tavapäraselt hoolsale ametnikule (vt selle kohta 10. veebruari 1994. aasta kohtuotsus White vs. komisjon, T‑107/92, EU:T:1994:17, punkt 39, ja 18. juuni 2019. aasta kohtuotsus Quadri di Cardano vs. komisjon, T‑828/17, ei avaldata, EU:T:2019:422, punkt 63).

117    Kohtupraktikast ilmneb lisaks, et nende asjaolude hulka, mida liidu kohus võtab arvesse selleks, et hinnata, kas administratsiooni tehtud viga on ilmne, tuleb peale ametniku palgaastme ja teenistusstaažiga seotud vastutuse taseme võtta arvesse nii nende personalieeskirjade normide selgust, millega on kindlaks määratud asjaomasele isikule maksmisele kuuluvate rahaliste tasude maksmise tingimused, kui ka tema isiklikus või perekondlikus olukorras toimunud muudatuste olulisust, kui vaidlusaluse summa maksmine on seotud administratsiooni poolt sellise olukorra hindamisega (vt 18. juuni 2019. aasta kohtuotsus Quadri di Cardano vs. komisjon, T‑828/17, ei avaldata, EU:T:2019:422, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

118    Pealegi ei ole väljakujunenud kohtupraktika kohaselt vaja, et asjaomane ametnik oleks oma hoolsuskohustust täites võimeline määrama kindlaks administratsiooni tehtud vea täpset ulatust. Asjaolu, et tal on kahtlusi kõnealuste maksete põhjendatuses, on sellega seoses piisav, et tal tekiks kohustus võtta ühendust administratsiooniga, et see viiks läbi vajaliku kontrolli (vt 18. juuni 2019. aasta kohtuotsus Quadri di Cardano vs. komisjon, T‑828/17, ei avaldata, EU:T:2019:422, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

119    Käesoleval juhul on ameti viga tingitud sellest, et hagejale kohaldati korrutusteguri 0,9426565 asemel korrutustegurit 1. Seda viga, mis tehti esimest korda 2013. aasta veebruaris, hiljem korrati, sealhulgas siis, kui hageja jäi pensionile ja määrati kindlaks tema pensioniõigused.

120    Nagu sai öeldud eespool punktis 22, hakati hageja suhtes, kelle puhul kohaldati seni korrutustegurit 0,9426565, alates 2013. aasta veebruari töötasu teatisest kohaldama korrutustegurit 1, mis tingis tema töötasu suurenemise 737,75 euro võrra kuus. Lisaks sellele maksti talle 2013. aasta veebruaris netotöötasu tagasiulatuva korrektsioonina välja kokku 7948,81 eurot ajavahemiku 2011. aasta oktoober kuni 2013. aasta jaanuar eest.

121    Sellised muudatused pidid nende olulisust arvestades tingimata tõmbama endale hageja tähelepanu.

122    Lisaks sellele ei edutatud hagejat 2011. aasta oktoobris – see oleks õigustanud uue korrutusteguri kindlaksmääramist (vt eespool punktid 12 ja 93). Samuti ei viidud teda üle kõrgemasse palgajärku – ka see oleks õigustanud tema töötasu suurenemist.

123    Lisaks sellele ei saanud hageja üleviimine Euroopa välisteenistusse 2011. aasta oktoobris õigustada ühteaegu nii hageja edasi jätmist palgaastme AD 12 palgajärku 8, millele hagejal oli õigus personalieeskirjade XIII lisa üleminekusätete alusel, kui ka personalieeskirjade XIII lisa üleminekusätete alusel kohaldatava korrutusteguri kohaldamise lõpetamist (vt eespool punktid 103 ja 105).

124    Lõpetuseks tuleb märkida, et ehkki on tõsi, et hageja nimetati 2013. aastal ESDC juhatajaks, jäi ta sellele vaatamata edasi palgaastme AD 12 palgajärku 8 (vt eespool punkt 23). Lisaks sellele ei saanud see 2013. aasta juulis toimunud juhatajaks nimetamine õigustada 2013. aasta veebruaris täiendava töötasu maksmist ajavahemiku 2011. aasta oktoober kuni 2013. aasta jaanuar eest.

125    Kuivõrd hageja karjääris ei toimunud sündmusi, mis oleksid võinud õigustada eespool punktis 120 nimetatud muudatusi, siis oleksid need muudatused pidanud tõmbama endale veelgi rohkem tema tähelepanu.

126    Lisaks tuleb märkida, et 2013. aasta veebruaris töötas hageja juba enam kui 13 aasta vältel avalikus teenistuses ning oli määratud palgaastme AD 12 palgajärku 8, mille puhul makstav töötasu vastab palgaastme AD 14 palgajärgu 1 puhul makstavale töötasule. Hageja väitis lisaks oma kirjalikes dokumentides, et ta oli ESDC juhatajana „isik, kes on volitatud esindama ESDCd kõigis õigustoimingutes, millel on finants- või administratiivsed tagajärjed“. Selline vastutuse tase ja hageja ülesannete laad kinnitavad komisjoni väidet, et huvitatud isik ei saanud hiljemalt 2015. aasta märtsis enam olla teadmatuses sellest, et amet oli teinud vea.

127    Lõpetuseks märgib komisjon, ilma et talle selles osas vastu vaieldaks, et juba ainuüksi hageja selle administratiivse olukorra, mis nähtus rakendusest, mis võimaldas tal tutvuda oma isikutoimikuga, võrdlemine olukorraga, mis nähtus töötasu teatistest, võimaldanuks täheldada hageja suhtes kohaldatava korrutusteguri sobimatust (vt eespool punkt 113).

128    Eelnevast tuleneb, et kui hageja töötasu suurenes 2013. aasta veebruaris 737,75 euro võrra ning kui talle maksti samal kuul tema netotöötasu tagasiulatuva korrektsioonina välja kokku 7948,81 eurot, oleks tal pidanud olema kahtlusi vähemalt seoses sellega, kas ta vastab sellise töötasu suurenemise tingimustele olukorras, kus tema palgaaste ei olnud muutunud – see oleks võinud õigustada tema suhtes korrutusteguri 0,9426565 asemel korrutusteguri 1 kohaldamist. 2013. aasta veebruari töötasu teatises väljenduva otsuse õiguspärasuse osas selliste kahtluste esinemisel oli ta kohustatud pöörduma selles küsimuses ameti pädevate talituste poole (vt selle kohta 11. juuli 1979. aasta kohtuotsus Broe vs. komisjon, 252/78, EU:C:1979:186, punkt 13, ja 10. veebruari 1994. aasta kohtuotsus White vs. komisjon, T‑107/92, EU:T:1994:17, punkt 42).

129    Toimiku materjalidest ei nähtu, et hageja oleks midagi sellist teinud hetkel, mil talle edastati 2013. aasta veebruari töötasu teatis, või edaspidi, eeskätt siis, kui talle tehti teatavaks 6. märtsi 2015. aasta teatis, millega määrati kindlaks tema pensioniõigused, samas kui ameti tehtud viga oli sel hetkel endiselt ilmne.

130    Järelikult ei ole tõendatud personalieeskirjade artikli 85 rikkumist.

131    Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et amet oli 2013. aasta veebruari töötasu teatises ning hiljem 6. märtsi 2015. aasta teatises väljenduvat otsust tehes hooletu või eksis. See ei mõjuta nimelt personalieeskirjade artikli 85 kohaldamist, sest see artikkel eeldab just nimelt seda, et administratsioon on õigusvastast enammakset tehes teinud vea (24. veebruari 1994. aasta kohtuotsus Stahlschmidt vs. parlament, T‑38/93, EU:T:1994:23, punkt 23; 30. novembri 2006. aasta kohtuotsus J vs. komisjon, T‑379/04, EU:T:2006:368, punkt 100, ja 16. mai 2007. aasta kohtuotsus F vs. komisjon, T‑324/04, EU:T:2007:140, punkt 139).

132    Hageja muud argumendid ei lükka eespool punktis 130 tehtud järeldust ümber.

133    Esiteks tuleb eespool punktides 120–127 toodud kaalutlustega arvestades tagasi lükata argument, et hageja ei saanud olla teadlik võimalikust õigusvastasusest, sest tema lepingus ega teenistusse võtmise otsuses ei olnud nimetatud korrutustegurit.

134    Pealegi oli 2013. aasta veebruari töötasu teatisel märgitud korrutustegur 1. Seega sai hageja olla teadlik selle olemasolust ja väärtusest.

135    Teiseks määrati korrutustegur, mida oleks pidanud kohaldama hageja suhtes, st korrutustegur 0,9426565 kindlaks eespool punktides 91–93 nimetatud sätteid hageja olukorrale kohaldades. Järelikult hageja eksib, kui ta väidab, et ükski personalieeskirjade säte ei võimaldanud tal kontrollida tema suhtes kohaldatud korrutusteguri õigsust.

136    Lisaks tuleb märkida, et eeldatakse, et kõik ametnikud ja teenistujad tunnevad personalieeskirju (19. mai 1999. aasta kohtuotsus Connolly vs. komisjon, T‑34/96 ja T‑163/96, EU:T:1999:102, punkt 168). Seega ei saa hageja väita, et ta ei olnud teadlik neist sätetest ja nende ulatusest, eriti kui arvestada tema vastutuse taseme ja teenistusstaažiga.

137    Kõigest eeltoodust tuleneb, et käesolev väide tuleb tagasi lükata.

 Õiguspäraste aktide tühistamise puhul kohaldatavate põhimõtete rikkumine

138    Tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt on sellise õiguspärase haldusakti, millega antakse subjektiivseid õigusi või sarnaseid eeliseid, tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamine vastuolus õiguse üldpõhimõtetega (vt 27. juuni 2017. aasta kohtuotsus Ruiz Molina vs. EUIPO, T‑233/16 P, EU:T:2017:435, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

139    Hageja väidab, et otsus, millega määrati kindlaks tema palgaaste ja -järk tema üleviimisel Euroopa välisteenistusse 1. oktoobril 2011, oli õiguspärane ja andis talle subjektiivsed õigused. Seega ei olnud seda tema arvates võimalik tühistada.

140    Komisjon väidab, et amet ei ole õiguspärast akti tühistanud.

141    Tuleb märkida, et 30. novembri 2017. aasta teatisega ja 31. jaanuari 2018. aasta teatisega, mille tühistamist hageja nõuab ja millega seoses ta näib väitvat, et nendega muudeti tema palgaastet ja -järku, neid tegelikult ei muudetud. Hageja palgajärku muudeti 6. märtsi 2015. aasta teatisega, mille tühistamist hageja ei nõua ja mida selles osas ei muudetud 30. novembri 2017. aasta teatisega (vt eespool punkt 25).

142    Kuivõrd 6. märtsi 2015. aasta teatist selles osas 30. novembri 2017. aasta teatisega ei muudetud, on see igal juhul muutunud lõplikuks, kuivõrd esiteks hageja ise märkis, et see tehti talle teatavaks 2015. aasta märtsis, ning teiseks ei nähtu toimiku materjalidest, et hageja oleks selle peale esitanud kaebuse personalieeskirjades ette nähtud tähtaja jooksul.

143    Kõigest eeltoodust tuleneb, et käesolev väide tuleb tagasi lükata.

 Õigusvastaste aktide tühistamise puhul kohaldatavate põhimõtete rikkumine

144    Hageja väidab sisuliselt, et komisjon rikkus õigusvastaste aktide tühistamise puhul kohaldatavaid põhimõtteid. Ta täpsustab, et institutsioon saab tühistada õigusvastase akti, millega antakse subjektiivsed õigused, vaid siis, kui ta teeb seda mõistliku aja jooksul. Ta viitab sellega seoses ka õiguskindluse põhimõttele ning sellise kolmekuulise tähtaja kohaldamisele, mis vastab ametnikule või teenistujale administratsiooni akti vaidlustamiseks ette nähtud tähtajale.

145    Hageja tugineb lisaks institutsiooni, kus ta töötas, ja tema enda vahelisele lepingulisele suhtele ja asjaolule, et sellisest suhtest tulenevaid teenistustingimusi ei saanud muuta pärast kolme kuu möödumist tema tööle asumisest ning veelgi vähem siis, kui ta oli juba jäänud pensionile. Ta lisab, et Euroopa välisteenistus oli kohustatud tagama talle kõik tema õigused, eeskätt pensioniõigused. Ta märgib, endiselt seoses institutsiooni, kus ta töötas, ja tema enda vahelise lepingulise suhte muudatustega lisaks, et talle teatati alles 23. novembril 2017 ja ilma et talle oleks teatavaks tehtud ühtegi vastavasisulist otsust, et „tema ametikoht oli sektori juhataja taseme ametikoht, mistõttu tal ei olnud õigust juhtivtöötajate palgajärgule“.

146    Lõpetuseks märgib hageja, et talle ei tehtud kunagi teatavaks otsust kohaldada uut korrutustegurit töötasu suhtes, mida ta sai teenistuses oldud ajal.

147    Komisjon, kes väitis oma kirjalikes dokumentides, et ta ei olnud tühistanud õigusvastast akti, vaid lihtsalt parandanud ühe vea, võttis selle väite kohtuistungil tagasi.

148    Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub sellega seoses, et ehkki tuleb tunnustada kõikide liidu institutsioonide, kes avastavad, et nende poolt vastu võetud akt on õigusvastane, õigust tunnistada see mõistliku aja jooksul tagasiulatuvalt kehtetuks, võib see õigus olla piiratud vajadusega kaitsta õiguspärast ootust, mis on aktist kasu saanud isikul, kes võis usaldada selle õiguspärasust (20. juuni 1991. aasta kohtuotsus Cargill vs. komisjon, C‑248/89, EU:C:1991:264, punkt 20, ja 27. juuni 2017. aasta kohtuotsus Ruiz Molina vs. EUIPO, T‑233/16 P, EU:T:2017:435, punkt 27).

149    Lisaks tuleb märkida, et liidu institutsioonil on õigusvastase akti tühistamise õigus vaid mõistliku aja jooksul (17. aprilli 1997. aasta kohtuotsus Compte vs. parlament, C‑90/95 P, EU:C:1997:198, punkt 35, ja 27. juuni 2017. aasta kohtuotsus Ruiz Molina vs. EUIPO, T‑233/16 P, EU:T:2017:435, punkt 27).

150    Sellise õigusvastase akti tühistamine, millest selle adressaat on kasu saanud, eeldab seega õiguslikult kahe tingimuse täidetust: esiteks tuleb kaitsta huvitatud isiku õiguspärast ootust ning teiseks peab tühistamine toimuma mõistliku aja jooksul.

151    Esmalt tuleb märkida, et seoses huvitatud isiku õiguspärase ootuse kaitsega tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele eeldab kolme kumulatiivse tingimuse täidetust. Esiteks peab administratsioon olema andnud huvitatud isikule pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest pärit täpsed, tingimusteta ja ühtelangevad tagatised. Teiseks peavad need tagatised olema sellised, et isikul, kellele need on antud, tekib õiguspärane ootus. Kolmandaks peavad antud tagatised olema kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega (vt 27. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Montagut Viladot vs. komisjon, T‑696/14 P, EU:T:2016:30, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

152    Tuleb täheldada, et kuigi õiguspärase ootuse kaitse põhimõte võib piirata administratsiooni õigust tunnistada tagasiulatuvalt kehtetuks õigusvastane akt juhul, kui selle adressaat võis usaldada selle näilist õiguspärasust, ei ole see tingimus täidetud niisuguste objektiivsete asjaolude esinemise korral, mille alusel huvitatud isik oleks pidanud asjaomasest veast aru saama, ehk selliste asjaolude esinemise korral, mis võivad akti õiguspärasuse kaheldavaks muuta. Seega ei saa huvitatud isik usaldada tühistatava akti näilist õiguspärasust eeskätt siis, kui kõnealusel aktil puudub õiguslik alus või see on vastu võetud kohaldatavaid õigusnorme ilmselgelt rikkudes (12. mai 2010. aasta kohtuotsus Bui Van vs. komisjon, T‑491/08 P, EU:T:2010:191, punkt 44).

153    Subjektiivseid õigusi andvate õigusvastaste aktide tagasiulatuvat kehtetuks tunnistamist käsitleva kohtupraktika eesmärk on just nimelt kahe põhimõtte, s.o õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte ja seaduslikkuse põhimõtte ühitamine. Sellest kohtupraktikast tuleneb, et kui hoolsale ametnikule ei saanud õigusvastasus jääda märkamatuks, ei saa ootust pidada õiguspäraseks ja seega tuleb täiel määral kohaldada seaduslikkuse põhimõtet (12. mai 2010. aasta kohtuotsus Bui Van vs. komisjon, T‑491/08 P, EU:T:2010:191, punkt 45).

154    Tuleb märkida, et subjektiivseid õigusi andvate õigusvastaste aktide tagasiulatuva kehtetuks tunnistamise korral õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet käsitlev kohtupraktika ja eeskätt eespool punktis 153 nimetatud kohtupraktika langeb ühte alusetult saadu tagastamist käsitleva kohtupraktikaga (vt eespool punktid 115–118 ja eeskätt punkt 115). Selline kokkulangevus ei ole üllatav, kuivõrd personalieeskirjade artikkel 85 ise on õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte väljund (13. märtsi 1990. aasta kohtuotsus Costacurta vs. komisjon, T‑34/89 ja T‑67/89, EU:T:1990:20, punkt 43).

155    Seega, kui õigusvastasus kuulub personalieeskirjade artikli 85 kohaldamisalasse, ei saa see olla selline, mis tekitab sellest kasu saanud isikus õiguspärase ootuse.

156    Ent nagu sai öeldud juba eespool (vt eespool punkt 129), ei teinud amet midagi valesti, kui ta kohaldas käesolevas asjas personalieeskirjade artikli 85 sätteid nii, nagu neid on tõlgendatud Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikas (vt eespool punktid 115–118).

157    Kui hageja töötasu suurenes 2013. aasta veebruaris alates 2011. aasta oktoobrist 737,75 euro võrra ning kui talle maksti samal kuul tema netotöötasu tagasiulatuva korrektsioonina välja kokku 7948,81 eurot, oleks tal pidanud olema kahtlusi vähemalt seoses sellega, kas ta vastab sellise töötasu suurenemise tingimustele olukorras, kus tema palgaaste ei olnud muutunud – see oleks võinud õigustada tema suhtes korrutusteguri 0,9426565 asemel korrutusteguri 1 kohaldamist (vt eespool punktid 119–128).

158    Eelnevast tuleneb, et käesolevas kohtuasjas ei ole tõendatud õiguspärase ootuse olemasolu.

159    Teisalt tuleb seoses mõistlikust ajast kinnipidamisega märkida, et aja mõistlikkust tuleb hinnata lähtudes asjaomase juhtumi kõigist asjaoludest (15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punkt 187).

160    Eeskätt siis, kui õigusvastase akti tühistamine tingib alusetult saadu tagastamise, tuleb kindlaks teha, kas tühistatud akt käsitles pelgalt rahalisi küsimusi.

161    Nimelt tuleneb juhul, kui asjaomane akt käsitleb pelgalt rahalisi küsimusi, selle tühistamine, mille tagajärg on sama, mis selle akti alusel alusetult makstud summade tagasinõudmisel, personalieeskirjade artikli 85 lihtsast kohaldamisest. Sellisel juhul peab asjaomase akti tühistamine selleks, et säiliks personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu esimese lause soovitav ulatus, toimuma seal ette nähtud viieaastase tähtaja jooksul.

162    Tuleb märkida, et liidu kohtud on juba kasutanud mõistet „otsus, mis käsitleb pelgalt rahalisi küsimusi“, selleks, et piiritleda sellise kohtupraktika kohaldamisala, mille kohaselt asjaomase ametniku või teenistuja töötasu teatise või pensioniteatise teatavaks tegemisest hakkab kulgema kaebuse ja hagi esitamise tähtaeg (vt eespool punkt 61).

163    Selleks esitas Avaliku Teenistuse Kohus 28. juuni 2006. aasta kohtuotsuses Grünheid vs. komisjon (F‑101/05, EU:F:2006:58, punktid 43 ja 44) mitteammendava loetelu otsustest, mis käsitlevad pelgalt rahalisi küsimusi ning mille olemasolu ja ulatuse saab nende esemest endast tulenevalt tuletada huvitatud ametnikule või teenistujale individuaalselt saadetud töötasu teatisest või pensioniteatisest. Avaliku Teenistuse Kohus nimetas nii ära eeskätt meetmed, mis seonduvad paranduskoefitsiendi määramise, töötasu iga-aastase kohandamise, kindlaksmääratud summas sõidukulude hüvitamise, kodumaalt lahkumise toetuse määramisest keeldumise või mujalt saadud peretoetuste tõttu töötasust kinnipeetavate summadega.

164    Vahet tuleb teha otsustel, mis käsitlevad pelgalt rahalisi küsimusi, ja otsustel, millel on küll rahalised tagajärjed, ent mis käsitlevad küsimusi, mis lähevad kaugemale huvitatud isiku konkreetselt rahaliste õiguste kindlaksmääramisest. Viimasteks võib olla näiteks otsus, millega määratakse lõplikult kindlaks hiljuti teenistusse võetud ametniku palgaaste ja -järk, või otsus edutamise kohta.

165    Käesolevas kohtuasjas tühistas amet 30. novembri 2017. aasta teatisega 6. märtsi 2015. aasta teatise osas, milles sellega määrati kindlaks hageja pensioni arvutamiseks arvesse võetav töötasu summa korrutusteguri 1 alusel (vt eespool punkt 50). Sellest tulenevalt vähendas ta tagasiulatuvalt hageja pensioni summat ning nõudis ajavahemikul 2015. aasta aprill kuni 2017. aasta detsember suurema pensioni maksmisest tulenevalt saadud enammakstud summade tagastamist.

166    Seega tühistati 30. novembri 2017. aasta teatisega akt, mis käsitleb pelgalt rahalisi küsimusi.

167    Tühistamine toimus pärast umbes kahe aasta ja üheksa kuu pikkuse aja möödumist, mis jääb alla käesolevas kohtuasjas kohaldatavat viit aastat (vt eespool punkt 161).

168    Eelnevast tuleneb, et käesolevas kohtuasjas ei ole tõendatud õigusvastaste aktide tühistamise puhul kohaldatavate eeskirjade rikkumist.

169    Eespool punktis 168 toodud järeldust ei saa seada kahtluse alla hageja muud argumendid.

170    Esiteks käsitlevad eespool punktis 145 nimetatud argumendid hageja palgajärgu muutmist 6. märtsi 2015. aasta teatisega, mitte vaidlustatud otsuseid.

171    Teiseks ei keela õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte kohaldamine (vt eespool punkt 144) liidu institutsioonidel õigusvastast haldusakti tühistada pärast kolme kuu möödumist. Nagu sai märgitud eespool punktis 161, kohaldatakse juhul, kui tegemist on – nagu käesoleval juhul – aktiga, mis käsitleb pelgalt rahalisi küsimusi, personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu esimeses lauses ette nähtud viieaastast tähtaega.

172    Kolmandaks ei käsitle eespool punktis 145 ära toodud argument mitte 30. novembri 2017. aasta teatist ega 31. jaanuari 2018. aasta teatist, millest kummagagi ei muudetud ei töötasu, mida hageja sai teenistuses oldud ajal, ega tema palgaastet, palgajärku ja teenistusstaaži palgajärgus, vaid piirduti üksnes talle korrutusteguri 1 asemel korrutusteguri 0,9426565 kohaldamisega, muutes nii tema pensioni arvutamisel arvesse võetavat töötasu.

173    Igal juhul ei nähtu toimiku materjalidest, et hageja oleks olnud võimalik määrata kõrgemasse palgajärku, võttes arvesse tema täidetavaid juhtimisülesandeid.

174    Järelikult tuleb käesolev väide tagasi lükata.

 Ebapiisav põhjendus

175    Hageja väidab, et vaidlustatud otsused ei ole üldse asjakohaselt põhjendatud.

176    Ta lisab, et komisjon viitab korrutusteguri osas vastuolulistele arvudele.

177    Komisjon väidab, et 30. novembri 2017. aasta teatis ja 31. jaanuari 2018. aasta teatis on piisavalt põhjendatud.

178    Tuleb esile tuua, et ELTL artikliga 296 kehtestatud põhjendamisnõue – mis on sätestatud ka personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus – peab võimaldama liidu kohtul teostada oma õiguspärasuse kontrolli isikut kahjustavate otsuste üle ning andma huvitatud isikutele piisavalt teavet mõistmaks, kas need otsused on tõesti põhjendatud või on nende puhul tehtud vastupidi viga, mis võimaldab nende õiguspärasuse vaidlustada (26. novembri 1981. aasta kohtuotsus Michel vs. parlament, 195/80, EU:C:1981:284, punkt 22; 14. juuni 2018. aasta kohtuotsus Spagnolli jt vs. komisjon, T‑568/16 ja T‑599/16, EU:T:2018:347, punkt 68, ja 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsus UC vs. parlament, T‑572/17, ei avaldata, EU:T:2018:975, punkt 57).

179    Lisaks sellele tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt akti põhjenduste piisavust hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Otsus on seega piisavalt põhjendatud juhul, kui see on tehtud asjaomasele ametnikule teadaolevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema kohta võetud meetme ulatust (vt 3. juuli 2019. aasta kohtuotsus PT vs. EIP, T‑573/16, EU:T:2019:481, ei avaldata, punkt 375 ja seal viidatud kohtupraktika).

180    Käesolevas kohtuasjas teatas amet 23. novembri 2017. aasta teatisega hagejale, et alates 2004. aasta reformist oli palgajärke vaid viis, mistõttu ta määrati pensionile jäämisel palgaastme AD 12 palgajärgu 8 (mis oli tema palgajärk ajal, kui ta oli veel teenistuses) asemel palgaastme AD 12 palgajärku 5. Tema suhtes kohaldati siiski korrektsiooni 1,1314352, et tema pensioni saaks arvutada töötasu alusel, mis vastab suuruselt sellele, mida ta sai siis, kui ta oli veel teenistuses (13 322,22 eurot).

181    Amet märkis selles teatises lisaks, et korrutustegurit, mille alusel arvutati hageja töötasu 2015. aasta märtsis enne tema pensionile jäämist, oli muudetud 2013. aasta veebruaris nii, et see oli 0,9426565 asemel 1. Amet oli aga seisukohal, et selliseks muutmiseks ei olnud alust, kuna see ei seondunud edutamisega. Seetõttu oli sellest tulenevalt tehtud enammakse, mis tuvastati 2015. aasta novembris.

182    Amet märkis 23. novembri 2017. aasta teatises lisaks, et korrutusteguriga seonduv viga mõjutas hageja pensioniõiguste kindlaksmääramist, sest 6. märtsi 2015. aasta teatises oli tuginetud väärale korrutustegurile ja seega väärale töötasule. Amet võttis selles küsimuses otsad kokku sellega, et teavitas hagejat, et talle edastatakse eraldi kirjaga uus teatis tema pensioniõiguste kohta.

183    30. novembri 2017. aasta teatises oli põhipalka muudetud nii, et selleks sai 12 558,28 eurot. Seetõttu muudeti ka eespool punktis 180 nimetatud palgajärgu muutmise tõttu kohaldatavat korrektsiooni, milleks sai 1,1314352 asemel 1,066555. Dokumendis on märgitud, et need muudatused jõustuvad alates 1. aprillist 2015.

184    2018. aasta jaanuari pensioniteatises, kust nähtub uus korrektsioon 1,066555, on nimetatud võlga liidu ees summas 7389,51 eurot, mis vastab ajavahemiku 2015. aasta aprill kuni 2017. aasta detsember osas tuvastatud võlgnevuste summale, kusjuures need eri summad on selles samas teatises samuti ära toodud.

185    Nagu sai öeldud eespool punktis 40, tõi amet 31. jaanuari 2018. aasta teatisele lisatud maksegraafikus ära kõigi kolme võla kogusumma, mis oli kolmanda võla puhul 7389,51 eurot.

186    On tõsi, et 23. novembri 2017. aasta teatises oli segadusttekitavalt väljendatud seost ühelt poolt korrutusteguri, mis võimaldab säilitada muutumatuna teenistujate töötasu, mis nüüd arvutatakse pärast 2004. aasta reformi kehtestatud uue palgaastmestiku alusel (vt eespool punkt 17), ja teiselt poolt korrektsiooni vahel, mida kohaldati selleks, et hageja pensioni saaks arvutada põhipalgale vastava töötasu alusel, st töötasu alusel, mida talle maksti (või oleks tulnud maksta) siis, kui ta oli veel teenistuses (vt eespool punkt 25), sest amet kasutas mõnikord mõistet „multiplikationsfaktor“ vahet tegemata nii korrutusteguri kui ka korrektsiooni kohta.

187    Ent niivõrd suure kogemusega ning mõistlikult informeeritud endisel teenistujal nagu hageja, kelle suhtes oli lisaks kohaldatud korrutustegurit alates 2004. aasta reformist, samas kui korrektsiooni kohaldati tema suhtes vaid alates tema pensionile jäämisest 2015. aasta aprillis, oli siiski võimalik neil kahel vahet teha.

188    Esitatud kaalutlustest tuleneb, et hagejal oli võimalik mõista 30. novembri 2017. aasta teatise põhjendusi ning samuti 31. jaanuari 2018. aasta teatise põhjendusi osas, milles selles otsuses tuvastati kolmas võlg.

189    Sellest järeldub, et põhjenduse ebapiisavust käsitlev väide tuleb tagasi lükata.

 Ilmne hindamisviga

190    Olles esiteks viidanud mitmele ESDCd käsitlevale õigusnormile, väitis hageja, et tal lasus kuni pensionile jäämiseni suur haldusvastutus ning et ta täitis olulisi personalijuhtimise ülesandeid. Seega olevat Euroopa välisteenistuse poolt ametile edastatud andmed ekslikud.

191    Komisjon märgib, et amet võttis arvesse hageja palgaastet ja -järku nii, nagu need olid tema karjääri vältel kindlaks määranud pädevad ametiasutused.

192    Isegi eeldusel, et on tõendatud, et hageja täitis olulisi ülesandeid ja eeskätt personalijuhtimise ülesandeid, ei mõjuta see 30. novembri 2017. aasta teatise õiguspärasust ega 31. jaanuari 2018. aasta teatise õiguspärasust osas, milles selles on viidatud kolmanda võla olemasolule, kuivõrd hageja pensioni summa suhtes alates 2018. aasta jaanuari pensioniteatisest kohaldatud korrektsiooni aluseks ei ole mitte hageja täidetud ülesannete laad, vaid asjaolu, et teda ei olnud alates 2004. aasta reformist kordagi edutatud – selline edutamine oleks õigustanud tema suhtes kohaldatava korrutusteguri muutmist tagasiulatuvalt 2013. aasta veebruaris ja selle edasist kohaldamist tema suhtes (vt eespool punktid 181–183).

193    Seetõttu tuleb väide, et tehti ilmne hindamisviga, tagasi lükata.

194    Lisaks tuleb seoses argumendiga, et komisjon „ei ole esitanud otsuseid, mille alusel on koostatud [hageja] pensioniteatised alates 1. aprillist 2015“, märkida, et see ei ole kuidagi seotud hagejale teatavaks tehtud 30. novembri 2017. aasta teatise ja 31. jaanuari 2018. aasta teatise õiguspärasusega. See väide tuleb seetõttu tagasi lükata.

195    Kõigist eespool esitatud kaalutlustest lähtuvalt tuleb hagi jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

196    Üldkohus võib vastavalt kodukorra artikli 135 lõikele 2 mõista kohtukulud tervikuna või osaliselt välja ka võitnud poolelt, kui see on põhjendatud võitnud poole käitumise tõttu, sealhulgas käitumise tõttu enne kohtumenetlust.

197    Nagu sai märgitud eespool punktis 63, on käesolevas kohtuasjas kahetsusväärne, et amet ei lisanud 2015. aasta novembri pensioniteatisele selgitusi selle otsuse põhjenduste kohta, millega tuvastati esimene võlg. Lisaks läks ametil pärast hageja suhtes kohaldatava korrutusteguriga seonduva vea märkamist enne sellele kõigi tagajärgede andmist aega kaks aastat. Pealegi sai hageja tutvuda täieliku maksegraafikuga, kus olid ära näidatud kõigi kolme võla juba tehtud ja tulevikus tehtavad tagasimaksed, alles 31. jaanuari 2018. aasta teatise vahendusel. Lõpetuseks piirdus komisjon 27. juunil 2018 kaebust rahuldamata jättes tuginemisega – osaliselt vääralt – kaebuse vastuvõetamatusele, ilma et ta oleks andnud sisulist vastust hageja argumentidele, mis olid ometigi arvestatavad.

198    Kõigi eespool punktis 197 nimetatud asjaoludega arvestades tuleb võtta seisukoht, et komisjoni kohtukulud tuleb jätta tema enda kanda ning lisaks tuleb temalt välja mõista pool hageja kohtukuludest.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja pool ZFi kohtukuludest.

Gervasoni

Madise

da Silva Passos

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. veebruaril 2020 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.