ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)
27. veebruar 2014(*)
Konkurents – Keelatud kokkulepped – Vedelkristallkuvarite (LCD) ülemaailmne turg – Kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus hindade ja tootmiskoguste alal – Sisemüük – Kaitseõigused – Trahvid – Osaline kaitse trahvide eest – Üks ja vältav rikkumine – Ne bis in idem põhimõte
Kohtuasjas T‑128/11,
LG Display Co. Ltd, asukoht Sŏul (Lõuna-Korea),
LG Display Taiwan Cl. Ltd, asukoht Taipei (Taiwan),
esindajad: advokaadid A. Winckler ja F‑C. Laprévote,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: P. Van Nuffel ja F. Ronkes Agerbeek, keda abistas barrister S. Kingston,
kostja,
mille ese on nõue tühistada osaliselt komisjoni 8. detsembri 2010. aasta otsus K(2010) 8761 (lõplik), [ELTL] artiklis 101 ja [EMP] lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (Juhtum COMP/39.309 – LCD), ja nõue vähendada hagejatele selle otsusega määratud trahvi,
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja esimees H. Kanninen, kohtunikud G. Berardis (ettekandja) ja C. Wetter,
kohtusekretär: ametnik N. Rosner,
arvestades kirjalikus menetluses ja 26. aprilli 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse(1)ja (2)
Vaidluse taust
Käesoleva asjaga seotud äriühingud
1 LG Display Co. Ltd (edaspidi „LGD”), varasema ärinimega LG Philips LCD Co. Ltd, on Korea õiguse alusel asutatud äriühing, mis kontrollib maailma eri paigus asuvate ja aktiivmaatriksiga vedelkristallkuvarite (edaspidi „LCD”) tootmisega tegelevate äriühingute kontserni.
2 LGD asutati 26. juulil 1999 Korea õiguse alusel asutatud äriühingu LG Electronics, Inc. (edaspidi „LGE”) ja Madalmaade õiguse alusel asutatud äriühingu Koninklijke Philips Electronics NV (edaspidi „Philips”) vahel sõlmitud ühisettevõtte lepingu alusel.
3 Ajavahemikul 26. juulist 1999 kuni 23. juulini 2004 kuulus LGE‑le ja Philipsile mõlemale LGD kapitalis 50% osalus. Edasi langes nende osaluse määr vastavalt 37,9 protsendile ja 32,87 protsendile.
4 LG Display Taiwan, varasema ärinimega LG Philips LCD Taiwan (edaspidi „LGDT”), on Taiwani õiguse alusel asutatud äriühing ja LGD 100% osalusega tütarettevõtja, mis tegeleb LCD‑de tootmise ja müügiga.
[…]
Vaidlustatud otsus
[…]
19 Vaidlustatud otsuses tuvastas komisjon kuue suure rahvusvahelise LCD tootja, sealhulgas hagejate vahel keelatud kokkuleppe, mis puudutas 12‑tollise või suurema toote kaht järgmist kategooriat: LCD‑d infotehnoloogiale, nagu sülearvutid ja arvutiekraanid, ning LCD‑d televiisoritele (edaspidi koos „kartelli esemeks olevad LCD‑d”).
20 Vaidlustatud otsuse kohaselt oli keelatud kokkuleppe puhul tegemist ELTL artikli 101 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artikli 53 ühe vältava rikkumisega, mis kestis vähemalt 5. oktoobrist 2001 kuni 1. veebruarini 2006 (edaspidi „rikkumisperiood”). Kartelli liikmed pidasid sel perioodil mitu mitmepoolset koosolekut, mida nad kutsusid „Cristali koosolekuteks” ja mis toimusid peamiselt Taiwani hotellides. Nendel koosolekutel oli selgelt konkurentsivastane eesmärk, sest need andsid osalejatele muu hulgas võimaluse määrata kindlaks kartelli esemeks olevate LCD‑de miinimumhinnad, arutada nende hinnaprognoose, et vältida hinna langemist ja koordineerida hinnatõuse ning tootmiskoguseid. Rikkumisperioodil kohtusid kartelli liikmed ka kahepoolselt ning vahetasid sageli teavet „Cristali koosolekutel” arutatud teemade kohta. Samuti võtsid nad meetmeid, et kontrollida, kas nendel koosolekutel vastu võetud otsuseid täideti (vaidlustatud otsuse põhjendused 70−74).
[…]
22 Kohaldades 2006. aasta suuniseid, määratles komisjon kõigepealt nende kartelli esemeks olevate LCD‑de müügiväärtuse, mida rikkumine otseselt või kaudselt puudutas. Ta määratles selleks kartelli liikmete müügi kolm järgmist kategooriat:
– „otsemüük EMP‑s”, st kartelli esemeks olevate LCD‑de müük teisele ettevõtjale Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP);
– „otsemüük EMP‑s töödeldud toodete kaudu”, st selliste kartelli esemeks olevate LCD‑de müük, mis paigaldatakse kontsernis, millesse kuulub tootja, valmistoodetesse, mis müüakse teisele ettevõtjale EMP‑s;
– „kaudne müük”, st kartelli esemeks olevate LCD‑de müük teisele, väljaspool EMP‑d asuvale ettevõtjale, mis paigaldab kuvarid seejärel valmistoodetesse, mida ta müüb EMP‑s (vaidlustatud otsuse põhjendus 380).
23 Ent komisjon leidis, et ta võib piirduda eespool punktis 22 viidatud kahe esimese kategooria arvessevõtmisega, sest kolmanda kategooria kaasamine ei olnud määratavate trahvide piisava hoiatava mõju taseme saavutamiseks vajalik (vaidlustatud otsuse põhjendus 381).
24 Selle asemel, et kasutada müügiväärtust, mille ettevõtja oli realiseerinud rikkumise viimasel täisaastal, nagu tavapäraselt ette nähtud 2006. aasta suuniste punktis 13, pidas komisjon käesolevas asjas kohasemaks kasutada kogu rikkumise kestusel põhinevat aasta keskmist müügiväärtust, võttes arvesse muu hulgas enamuse puudutatud ettevõtjate müügi eksponentsiaalset kasvu vaidlustatud otsuse esemeks olevatel aastatel (vaidlustatud otsuse põhjendus 384).
25 Mis puudutab hagejaid, siis olenemata nende vastuväidetest, asus komisjon seisukohale, et asjassepuutuv müügiväärtus tuleb arvutada nii, et arvesse võetakse ka nende müüki LGE‑le ja Philipsile. Nimelt esiteks oli kartelli liikmete arutelude teemaks ka müük nendele äriühingutele ning teiseks mõjutas nende müükide hinda turul valitsev olukord, st hinnad, mida mõjutas kartell. Nii hinnati hagejate kogu asjassepuutuvaks müügiväärtuseks rikkumisperioodil 2 296 240 479 eurot ja aasta keskmiseks – mis saadi selle summa jagamisel kartelli kestusega 4,33 aastat – 530 309 579 eurot (vaidlustatud otsuse põhjendused 386 ja 396 ning tabel 4).
[…]
31 Nende kaalutluste põhjal kohustas komisjon hagejaid vaidlustatud otsuse artiklis 2 maksma solidaarselt trahvi summas 215 000 000 eurot.
Menetlus ja poolte nõuded
32 Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 23. veebruaril 2011.
33 Pärast seda, kui komisjon oli 8. detsembril 2011 esitanud oma vasturepliigi, pakkusid hagejad Üldkohtu kodukorra artikli 48 lõike 1 alusel hagiavalduse neljanda väite põhjendamiseks täiendavaid tõendeid (edaspidi „täiendavate tõendite pakkumine”).
34 Komisjon esitas täiendavate tõendite pakkumise kohta oma seisukohad 26. jaanuaril 2012.
35 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (kuues koda) avada suulise menetluse ja esitas Üldkohtu kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele teatud kirjalikud küsimused; pooled vastasid neile antud tähtaja jooksul.
36 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 26. aprilli 2013. aasta kohtuistungil.
37 Kuna suuline menetlus jäi avatuks, esitas Üldkohus pärast seda pooltele kirjalikult veel küsimusi, millele nad vastasid neile antud tähtaja jooksul.
38 Suuline menetlus lõpetati Üldkohtu kuuenda koja esimehe 12. juuli 2013. aasta otsusega.
39 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tühistada osaliselt vaidlustatud otsus ja vähendada oluliselt nendele selles otsuses määratud trahvi;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt;
– otsustada võtta muid meetmeid, mida Üldkohus sobivaks peab.
40 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
[…]
Esimene väide, mille kohaselt võttis komisjon trahvisumma arvutamisel vääralt ja hagejate kaitseõigusi rikkudes arvesse nende sisemüüki
[…]
Väite esimene osa, mis puudutab 2006. aasta suuniste rikkumist
[…]
– Hagejatega seotud ettevõtjatele suunatud müügi arvessevõtmine
60 Hagejad on sisuliselt seisukohal, et asjaolu, et nad ei moodusta LGE ja Philipsiga ühte ettevõtjat eespool punktis 54 meenutatud kohtupraktika mõttes − mistõttu viimati nimetatud ettevõtjaid ei saa pidada hagejate toime pandud rikkumise eest solidaarselt vastutavaks −, ei ole asjassepuutuv selle kindlaksmääramisel, kas kartelli esemeks olevad LCD‑d, mille hagejad müüsid LGE‑le ja Philipsile, kuulusid vaidlustatud otsuses tuvastatud rikkumisega seotud müügi hulka 2006. aasta suuniste punkti 13 mõttes.
61 Selle kohta tuleb märkida, et komisjon ei ole väitnud, et hagejate müük LGE‑le ja Philipsile oli rikkumisega seotud pelgalt asjaolu tõttu, et tegemist ei olnud ühe ettevõtjana käsitletavate äriühingute vahelise müügiga eespool punktis 54 viidatud kohtupraktika tähenduses.
62 Nimelt asjaolu, et komisjon ei tuvastanud vaidlustatud otsuses, et hagejad, LGE ja Philips moodustavad ühe ettevõtja, oli tingimus, mis pidi olema täidetud selleks, et liigitada hagejate müük LGE‑le ja Philipsile kategooriasse „otsemüük EMP‑s”, mis eeldas, et asjassepuutuvad müügitehingud tehakse sõltumatute kolmandate isikutega. Ent komisjonil oli kohustus selgitada, milline oli seos hagejate LGE‑le ja Philipsile suunatud müügi ja kartelli vahel.
63 Sel teemal märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 396, et see seos seisneb asjaolus, et esiteks oli kartelli esemeks olevate LCD‑de müük kartelli liikmetega seotud klientidele, nagu LGE ja Philips, kartelli liikmete vaheliste arutelude teemaks, ja teiseks mõjutas nendele klientidele suunatud müügi hinda turul valitsev olukord, st hinnad, mida mõjutas kartell.
[…]
Väite kolmas osa, mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist
[…]
136 Mis puudutab hagejaid, siis tuvastas komisjon lõpuks, et nad ei moodusta LGE ja Philipsiga ühte ettevõtjat. Selle kohta tuleb märkida, et hagejad ei ole esitanud vähimatki tõendit, mis seaks komisjoni selle järelduse kahtluse alla.
137 Nii liigitati hagejate müük LGE‑le ja Philipsile kategooriasse „otsemüük EMP‑s”.
138 Kui komisjon ei oleks nii toiminud, oleks ta andnud hagejatele eelise võrreldes teiste kartelli liikmetega, kes – nagu hagejadki – ei olnud vertikaalselt integreeritud, kuna nad ei moodustanud ühte ettevõtjat äriühingutega, kellele nad müüsid kartelli esemeks olevaid LCD‑sid.
139 Seda, et nende kartelli liikmete puhul, keda erinevalt hagejatest peeti üheks vertikaalselt integreeritud ettevõtjaks, liigitas komisjon asjassepuutuva müügi kategooriasse „otsemüük EMP‑s töödeldud toodete kaudu”, ei saa kritiseerida võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise seisukohast, sest ühe ettevõtja olemasolu tekitab erineva olukorra, mis õigustab selle teise kategooria kohaldamist nende kartelli liikmete suhtes.
140 Mis puudutab hagejate argumenti väidetava diskrimineerimise kohta olenevalt sellest, kas kontserni sisemüük oli suunatud tütarettevõtjatele või emaettevõtjatele, siis piisab, kui märkida, et komisjon kohaldas õigesti ühe ettevõtja mõistet. Nii peeti 100% osalusega tütarettevõtjaid kartelli liikmetega samasse ettevõtjasse kuuluvaks ja äriühinguid, kellele kuulus kartellis osalenud äriühingute kapitalis vaid teatud aktsiaosalus, ei peetud emaettevõtjateks, kuna polnud tõendatud, et täidetud olid selleks kohtupraktikas ette nähtud tingimused. Komisjon asus seisukohale, et see ei olnud nii LGE ja Philipsi puhul hagejate suhtes, kes ei sea ka seda seisukohta kahtluse alla. Ent kui kartellis osalevatest ettevõtjatest üks teostas EMP‑s müügitehinguid sõltumatute kolmandate isikutega, võttis komisjon seda müüki arvesse olenemata sellest, milline oli äriühing (emaettevõtja või tütarettevõtja), kes kuulus sellesse ettevõtjasse, kes tegelikult kartelli esemeks olevaid LCD‑sid müüs.
141 Asjaolu kohta, et komisjon otsustas trahvi arvutamisel arvesse võtmata jätta müügi kolmandat kategooriat, mis on määratletud vaidlustatud otsuse põhjenduses 380, st „kaudset müüki” (vt eespool punkt 22), tuleb märkida, et kuigi on tõsi, et teatavad kartelli esemeks olevad LCD‑d, mille kartelli liikmed müüsid EMP‑st väljaspool asuvatele kolmandatele isikutele, võidi lõpuks paigaldada EMP‑s müüdavatesse lõpptoodetesse, ei saa eitada, et seos kartelli ja EMP territooriumi vahel 2006. aasta suuniste punkti 13 mõttes oli nõrgem seosest nende kahe müügi kategooria vahel, mida vaidlustatud otsuses arvesse võeti.
142 Lisaks, kuna „kaudne müük” välistati kõigi kartelli liikmete puhul, ei saa selles suhtes tuvastada mingit diskrimineerimist.
[…]
Teine väide, mille kohaselt ei andnud komisjon vääralt hagejatele kaitset trahvide eest 2005. aasta suhtes
155 Hagejad on seisukohal, et komisjon oleks pidanud neile andma 2002. aasta leebema kohtlemise teatise punkti 23 alapunkti b alusel osalise kaitse trahvide eest mitte ainult 2006. aasta, vaid ka 2005. aasta eest. Nimelt oma 17. juuli 2006. aasta leebema kohtlemise suulise taotlusega ning 20. juuli 2006. aasta täiendava suulise avaldusega, millega koos anti üle mitu süüstavat dokumenti, olid hagejad esimesed, kes andsid komisjonile teada faktilistest asjaoludest, millest ta varem teadlik ei olnud, st et LCD‑de kartelli tegevus jätkus 2005. aastal. Selle kohta väidavad hagejad, et Samsungi poolt 18. juulil 2006, st pärast nende suulist taotlust esitatud dokumendid ei võimalda tuvastada „Cristali koosolekute” korraldamist 2005. aasta jooksul ja et Samsungi 20. juuli 2006. aasta täiendava suulise avaldusega, milles kirjeldati konkurentidevahelisi kontakte 2005. aastal, ei kaasnenud süüstavaid dokumente.
[…]
157 Olgu meenutatud, et 2002. aasta leebema kohtlemise teatise punkt 23 sätestab:
„23. Komisjon määrab haldusmenetluse lõpus vastu võetavas lõplikus otsuses kindlaks:
kas ettevõtja esitatud tõenditel oli samal ajal komisjoni valduses olevate tõenditega võrreldes oluline lisaväärtus;
mil määral ettevõtjale määratud trahvi vähendatakse; see määratakse järgmise korra kohaselt ja lähtudes kehtestatavast trahvist:
– esimene ettevõtja, kes täidab punktis 21 sätestatud tingimused: trahvi vähendatakse 30–50%;
– […]
Kui ettevõtja esitab muu hulgas tõendid selliste faktide kohta, millest komisjon ei olnud eelnevalt teadlik ja mis mõjutavad otseselt kahtlustatava kartelli tähtsust või kestust, ei võta komisjon neid andmeid arvesse võimalike trahvide määramisel kõnealused tõendid esitanud ettevõtja suhtes.”
[…]
Üldpõhimõtete meeldetuletamine
[…]
166 Nii ei puuduta leebema kohtlemise teatise punkti 23 alapunkti b viimane lõik juhtumeid, kus ettevõtja lihtsalt esitas uusi või täiuslikumaid tõendeid nende faktiliste asjaolude kohta, millest komisjon on juba teadlik. See lõik ei ole ka kohaldatav juhtudel, kus ettevõtja annab komisjonile teada uutest faktilistest asjaoludest, mis ei ole aga sellised, mis muudaksid komisjoni hinnangut rikkumise raskuse või kestuse kohta. See säte on aga kohaldatav ainult juhul, kui täidetud on kaks tingimust: esiteks on ettevõtja esimene, kes tõendab faktilisi asjaolusid, millest komisjon ei olnud varem teadlik, ja teiseks võimaldavad need faktilised asjaolud, mis mõjutavad otseselt kahtlustatava keelatud kokkuleppe raskust või kestust, komisjonil jõuda rikkumise osas uutele järeldustele (eespool viidatud kohtuotsus Transcatab vs. komisjon, punkt 382).
167 2002. aasta leebema kohtlemise teatise punkti 23 alapunkti b viimases lõigus esitatud tingimusi tuleb tõlgendada kitsalt, piirates seda juhtumitega, kus kartellis osalev äriühing esitab komisjonile rikkumise raskuse või kestuse kohta uut teavet, ning välistades need juhtumid, kus äriühing esitab üksnes fakte, mis võimaldavad kinnitada rikkumist puudutavaid tõendeid. Nimelt tuleb selle kohta meenutada, et leebema kohtlemise menetlus on erand reeglist, mille kohaselt tuleb ettevõtjale määrata karistus mis tahes konkurentsiõiguse normide rikkumise eest, mistõttu tuleb sellega seotud reegleid tõlgendada kitsalt. Lisaks tuleb rõhutada, et leebema kohtlemise programmid oleksid vähem tõhusad, kui ettevõtjad kaotaksid stiimuli olla esimene, kes esitab komisjonile teavet, milles teatatakse kartellist.
[…]
Kohaldamine käesolevas kohtuasjas
170 Kõigepealt tuleb märkida, et hagejad ei vaidle vastu 2006. aasta juuli sündmuste kronoloogilisele järjestusele, nagu selle tuvastas komisjon. Seega puudub vaidlus selle üle, et:
– 17. juulil 2006 tegid hagejad suulise avalduse;
– 18. juulil 2006 esitas Samsung teatud tõendeid;
– 20. juulil 2006 kl 9.40 tegi Samsung suulise avalduse;
– 20. juulil 2006 kl 15.30 tegid hagejad suulise avalduse ja esitasid tõendeid.
171 Sellest nähtub, et osalise kaitse saamiseks 2005. aasta eest peavad hagejad tõendama, et teave, mille nad esitasid 17. juulil 2006 vastab 2002. aasta leebema kohtlemise teatise punkti 23 alapunkti b viimases lõigus ette nähtud tingimustele, mis on kokkuvõtlikult esitatud eespool punktis 166. Kui nad seda ei tee, peavad nad tõendama esiteks, et olenemata Samsungi poolt 18. ja 20. juulil 2006 avalikustatud teabest ei olnud komisjon teadlik sellest, et vaidlustatud otsuses tuvastatud rikkumine jätkus 2005. aastal, ja teiseks, et teave, mis nad esitasid 20. juulil 2006, vastas viidatud tingimustele.
172 Tuleb kontrollida, kas käesoleva väite põhjendamiseks esitatud argumentidega on hagejad suutnud tõendada, et neile oleks saanud kohaldada osalist kaitset trahvide eest 2005. aasta eest.
173 Esiteks on hagejad seisukohal, et komisjon tõlgendas 2002. aasta leebema kohtlemise teatise punkti 23 alapunkti b viimast lõiku vääralt, nõudes, et osalise kaitse saamiseks peavad nad esitama tõendeid, millest piisab asjassepuutuvate faktide tõendamiseks. Nimelt on selle teatise sõnastuses, nagu komisjon on seda tõlgendanud muudes asjades, ette nähtud ainult see, et tõendid peavad olema asjakohased. Lisaks kohtles komisjon Samsungi väidetavalt soodsamalt, andes talle kaitse teabe alusel, mis ei olnud kvaliteetsem kui hagejate esitatu.
174 Selle kohta olgu märgitud, et kooskõlas eespool punktides 161−168 meenutatud põhimõtetega asus komisjon õigesti seisukohale, et hagejate poolt 17. juulil 2006 esitatud teave oli liiga üldine selleks, et oleks täidetud asjassepuutuvas sättes ette nähtud tingimused, nagu seda sätet on kohtupraktikas tõlgendatud.
175 Nimelt on hagejate 17. juuli 2006. aasta avaldust lugedes võimalik tuvastada, et komisjon võis õigustatult märkida vaidlustatud otsuse põhjenduses 467 järgmist:
„[…] Käesolevas asjas ei piisa selle tõendamiseks, et rikkumine kestis terve 2005. aasta jooksul, lihtsast 17. juulil 2006. aasta suulisest väitest, et koosolekud, nagu 2001. aasta 5. ja 19. oktoobri koosolekud, jätkusid kuni 2005. aasta alguseni, ja et pärast seda kuupäeva toimus mõningane teabevahetus teatud aja edasi, või et mõnikord arutati miinimumhindu ja hinnasuuniseid või sõlmiti nende kohta kokkuleppeid, kuid muus osas piirdusid need koosolekud teabevahetusega hindade, koguste ja tootmise kohta. Ajal, mil [LGD] esitas seda laadi tõendeid 2005. aasta ja ka 2006. aasta kahe esimese kuu kohta, tehes seda eelkõige 20. juuli 2006. aasta avalduses, oli Samsung trahvide eest kaitse taotlejana juba oma 2006. aasta 18. ja 20. juuli avaldustes komisjoni piisavalt teavitanud rikkumise jätkumisest 2005. aastal […]” [Siin ja edaspidi on vaidlustatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
176 Erinevalt sellest, mida väidavad hagejad, ei saa nende avaldust selle kohta, et rikkumine kestis terve 2005. aasta, pidada niisuguseid tõendeid sisaldavaks, mis oleksid täpsed ja argumenteeritud ning millest saaks otseselt tuletada kartelli kestuse eespool punktis 168 meenutatud kohtupraktika tähenduses. Nimelt, isegi kui avalduses märgitakse, et teavet hinna, turu, ülemaailmsete varustustingimuste ja teatud klientidega vahetatud teabe kohta edastati 2001. aasta oktoobrist kuni 2005. aasta alguseni toimunud koosolekutel, mainitakse pärast seda kuupäeva vaid „teatud teabevahetust” „teatud aja jooksul”, ilma et täpsustataks, mis laadi teabega on tegemist. Avalduses esitatud viited teabevahetusele hindade kohta puudutavad eespool viidatud koosolekuid, mis toimusid ajavahemikul 2001. aastast kuni 2005. aasta alguseni. Avalduses ei ole kusagil mainitud teabevahetust 2005. aasta algusest hilisemate perioodide hindade kohta. Avalduses ei täpsustata ka seda, mis kuupäeval 2005. aastal koosolekute laad muutus − piirduti vaid märkusega, et muudatus toimus aasta alguses.
177 Sellest tuleneb, et hagejate avalduses esitatud teave 2005. aasta kohta on liiga üldine, et sellest saaks otseselt tuletada kartelli kestust.
178 Mis puudutab asjaolu, et komisjon kohaldas Samsungi suhtes talle trahvide eest täieliku kaitse andmisel vähem piiravaid kriteeriume, siis piisab, kui märkida, et selleks kohaldatavad kriteeriumid, mida kirjeldatakse 2002. aasta leebema kohtlemise teatise punkti 8 alapunktis b, erinevad nendest, mis on ette nähtud selle punkti 23 punkti b viimases lõigus. Nimelt, esimene viidatud sätetest näeb ette, et täielik kaitse trahvide eest antakse ettevõtjale, kes esitab esimesena niisuguseid tõendeid, mis komisjoni arvates võimaldavad tal keelatud kokkuleppe olemasolu tuvastada.
179 Asjaolu, et tegemist on erinevate kriteeriumidega, on objektiivne õigustus, mis võimaldab komisjonil kohelda Samsungi erinevalt hagejatest, rikkumata seejuures võrdse kohtlemise põhimõtet (vt eespool punktis 131 meenutatud kohtupraktika).
[…]
189 Lisaks on tõesti tõsi, et viimast Samsungi esitatud tõendit, millele viidatakse eespool punktis 187, ei mainita vaidlustatud otsuses, milles tuginetakse 2005. aasta osas kõige sagedamini hagejate esitatud tõenditele. Kuid see, et vaidlustatud otsuses ei viidata igale Samsungi esitatud tõendile, ei mõjuta asjaolu, et hagejate 20. juuli 2006. aasta avalduse tegemise ajal oli komisjon tänu Samsungi esitatud tõenditele teadlik sellest, et kartelli teatud liikmed jätkasid kahepoolset suhtlemist 2005. aastal.
190 Asjaolu, et komisjon tugines mitu korda teabele, mille hagejad esitasid 20. juulil 2006, kinnitab, et neil oli tõesti suurem tõenduslik väärtus kui tõenditel, mille oli varem esitanud Samsung. Kuid just sel põhjusel oli komisjon seisukohal, et hagejate esitatud tõenditel oli „oluline lisaväärtus” 2002. aasta leebema kohtlemise teatise punktidele 21 ja 22 tähenduses, mis õigustas trahvi vähendamist 50% võrra. Sel teemal tuleb toonitada, et hindamiskriteeriumid, mille alusel niisugust vähendamist otsustatakse, erinevad nendest, mida meenutati eespool punktis 166, millest tuleb lähtuda selle kindlaksmääramisel, kas hagejate 20. juuli 2006. aasta avalduste eest sai neile anda osalise kaitse trahvide eest ka 2005. aasta osas.
[…]
192 Neljandaks, mis puudutab asjaolu, et Samsungi esitatud teave ei puudutanud „Cristali koosolekuid”, vaid ainult kahepoolseid kontakte, siis tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuses, eelkõige selle põhjenduses 70, määratletakse asjassepuutuv rikkumine mitte ainult „Cristali koosolekuid”, vaid ka kartelli liikmete kahepoolseid koosolekuid ja suhtlust hõlmavana. Seetõttu on tõendid selle suhtlemise olemasolu kohta 2005. aastal asjassepuutuvad selleks, et tõendada, et vaidlustatud otsuses tuvastatud üks rikkumine jätkus kogu selle aasta jooksul.
193 Mis puudutab asjaolu, et Samsungi esitatud tõendid ei olnud konkreetselt seotud hagejate osalusega kartellis 2005. aastal, siis esiteks tuleb meenutada, nagu täheldati eespool punktis 185, et üks Samsungi saadetud elektronkiri mainib võimalust küsida hagejatelt, mis on nende kavatsused seoses teatud hindadega, ja see tõendab, et nad olid jätkuvalt kartelli liikmed. Teiseks tuleneb kohtupraktikast, et kui tegemist on ühe vältava rikkumisega, siis võib ettevõtja, kes osales oma tegudega rikkumises, mis vastab konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse mõistetele ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses ning kui nende tegude eesmärk oli aidata kaasa rikkumise toimepanemisele tervikuna, olla ühtlasi vastutav sama rikkumise raames teiste ettevõtjate toime pandud käitumise eest kogu selle aja jooksul, mil ta rikkumises osales (Üldkohtu 12. detsembri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑101/05 ja T‑111/05: BASF ja UCB vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑4949, punkt 160, ja 2. veebruari 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑83/08: Denki Kagaku Kogyo ja Denka Chemicals vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 242).
194 Eeltoodust nähtub, et hagejate argumendid, mis puudutavad trahvide eest osalise kaitse saamist 2005. aasta eest, ei ole põhjendatud.
195 Neid asjaolusid arvestades tuleb analüüsida viimaseks hagejate argumenti, mis esitati teise võimalusena ja mis puudutab asjaolu, et osaline kaitse, mille komisjon neile 2006. aasta jaanuari osas andis, pidi tähendama, et see kuu jäetakse nende suhtes trahvi arvutamise kõigist etappidest välja.
196 Selle kohta tuleb meenutada, et nagu märgitud ka vaidlustatud otsuse tabelis 5, jättis komisjon 2006. aasta jaanuari hagejate puhul välja rikkumise kestusel põhineva kordaja arvutamisel. Nimelt kohaldati nende suhtes kordajat 4,16, samas kui kartelli teistele liikmetele kohaldati kordajat 4,25, mis hõlmas kogu rikkumise kestust, ümardatuna väiksemaks.
197 Ent rikkumisega seotud kaupade müügiväärtuse kindlakstegemisel − st selle väärtuse kindlakstegemisel, mille alusel ta arvutas trahvi väljaarvutamiseks põhisumma − arvutas komisjon kõigile rikkumises osalejatele nende müügi keskmise kogu rikkumisperioodi suhtes, arvestades ka 2006. aasta jaanuari.
198 Seega võttis komisjon ka hagejate puhul arvesse nende kogumüüki terve rikkumisperioodi jooksul, mille hulka kuulus ka 2006. aasta jaanuar, ning jagas saadud summa 4,33‑ga, mis oli kogu rikkumisperioodi kestus, ümardatuna suuremaks.
199 Olgu meenutatud, et nagu komisjon tunnistas vaidlustatud otsuse põhjenduses 468, tähendab asjaolu, et hagejatele anti osaline kaitse trahvide eest 2006. aasta eest, et neid tuleb neile määratava trahvisumma arvutamisel kohelda nii, nagu nad oleksid osalenud rikkumises 5. oktoobrist 2001 kuni 31. detsembrini 2005. Kasutades 2002. aasta leebema kohtlemise teatise punkti 23 alapunkti b viimase lõigu sõnastusega sarnasemat sõnastust, ei võeta selle trahvi määramisel arvesse andmeid, mis on hilisemad 31. detsembrist 2005.
200 Hagejate suhtes nii toimides rikkus komisjon oma enda lubadust mitte arvesse võtta 2002. aasta leebema kohtlemise teatise punkti 23 alapunkti b viimase lõigu alusel antud osalise kaitsega hõlmatud perioodi.
201 Nimelt ei ole selles sättes ette nähtud, et komisjon jätaks faktilised asjaolud, mida see kaitse hõlmab, tähelepanuta ainult rikkumise kestusega seotud kordaja arvutamisel − seda sätet tuleb mõista laiemalt, mis tähendab, et nende faktiliste asjaolude arvessevõtmine on seega välistatud trahvi kindlaksmääramise kõigi aspektide puhul, sealhulgas asjassepuutuva müügi keskmise väärtuse arvutamise puhul. Sisuliselt on osaline kaitse, nagu see on ette nähtud 2002. aasta leebema kohtlemise teatises, seega „õigusteoreetiline olukord”, milles trahvi arvutamise seisukohast peab komisjon lähtuma hüpoteesist, et niisuguse kaitse saanud ettevõtja kaitsega hõlmatud perioodil rikkumises ei osalenud.
202 Seetõttu tuleb tagasi lükata komisjoni argument, et osalisel kaitsel ei ole mingit mõju selle aasta või nende aastate valikul, mille alusel arvutatakse trahvi põhisumma arvutamisel aluseks võetava müügi väärtus, kuna seda väärtust kasutatakse ainult selleks, et hinnata kartelli liikmele omistatavat konkurentsi kahjustamise võimet.
203 Eeltoodust tuleneb, et nõustuda tuleb käesoleva väite selle osaga, mille kohaselt hagejatele määratava trahvisumma väljaarvutamiseks võttis komisjon hagejate müügiväärtuse arvutamisel vääralt arvesse 2006. aasta jaanuari.
Kolmas väide, mis puudutab seda, et trahvisumma arvutamisel ei kvalifitseerinud komisjon vääralt hagejate koostööd kergendavaks asjaoluks
[…]
205 2006. aasta suuniste punkti 29 neljanda taande kohaselt võib olla kergendav asjaolu, mille alusel võib trahvisummat vähendada, asjaolu, et „asjaomane ettevõtja teeb komisjoniga tõhusat koostööd asjades, mis jäävad välja [2002. aasta] leebema kohtlemise teatise kohaldamisalast ja ettevõtja juriidilisest koostöökohustusest”.
206 Selle kohta olgu märgitud, et seda sätet tuleb tõlgendada nii, et see ei võimalda ettevõtjale komisjoniga tehtud sama koostöö eest kahekordset trahvisumma vähendamist − nii 2002. aasta leebema kohtlemise teatise kui ka 2006. aasta suuniste alusel.
207 Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et 2002. aasta leebema kohtlemise teatise kohaldamisalasse kuuluvate rikkumiste korral ei saa huvitatud isik üldjuhul komisjonile põhjendatult ette heita, et ta ei võtnud kergendava asjaoluna arvesse tema koostöö ulatust väljaspool nimetatud teatise õiguslikku raamistikku (vt selle kohta Üldkohtu 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑15/02: BASF vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑497, punkt 586, ja 14. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑189/06: Arkema France vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑5455, punkt 178). Kuna komisjon võttis arvesse hagejate koostööd, vähendades trahvisummat 2002. aasta leebema kohtlemise teatise alusel, ei saa talle põhjendatult ette heita, et ta ei vähendanud täiendavalt hagejatele määratud trahvi väljaspool nimetatud teatise kohaldamisala.
208 Sellest tuleneb, et kohtupraktikat, mille kohaselt on komisjon üksnes erandlikes olukordades kohustatud 2006. aasta suuniste punkti 29 neljanda taande alusel ettevõtja trahvisummat vähendama (vt selle kohta eespool viidatud 17. mai 2011. aasta kohtuotsus Arkema France vs. komisjon, punkt 170, ja eespool viidatud kohtuotsus Transcatab vs. komisjon, punkt 330), tuleb tõlgendada nii, et niisuguste olukordade esinemine eeldab, et asjassepuutuva ettevõtja koostöö, mis küll ületab tema õiguslikku koostöökohustust, ei anna talle siiski õigust trahvi vähendamisele 2002. aasta leebema kohtlemise teatise alusel.
209 Kuna käesolevas asjas pani komisjon hagejatele süüks osalemist kartellis, on vaieldamatu, et tegemist on rikkumisega, mis jääb 2002. aasta leebema kohtlemise teatise kohaldamisalasse (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P−C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 381).
210 Samuti puudub vaidlus selles, et hagejate trahvi nimetatud teatise alusel vähendati.
211 Neid asjaolusid arvestades saaks hagejate trahvi kergendava asjaolu alusel täiendavalt vähendada ainult muu koostöö eest kui see, millega juba arvestati 2002. aasta leebema kohtlemise teatise raames, ja mis vastaks 2006. aasta suuniste punkti 29 neljanda taande kohaldamise tingimustele.
[…]
Neljas väide, mis puudutab LCD‑de Jaapani tarnijate menetlusse kaasamata jätmist
[…]
Ühe ja vältava rikkumise kontseptsioon
[…]
220 Kõigepealt tuleb meenutada, et ühe rikkumise mõiste peab silmas olukorda, kus mitu ettevõtjat osalesid ühes rikkumises, mis seisnes vältavas tegevuses sama majandusliku eesmärgi nimel – rikkuda konkurentsi –, või siis osalesid üksikutes rikkumistes, mis olid omavahel seotud identse eesmärgi (kõigi tegude sama eesmärk) või subjektide poolest (asjaomaste ettevõtjate samasus, kes olid teadlikud ühises eesmärgis osalemisest) (vt Üldkohtu 28. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑446/05: Amann & Söhne ja Cousin Filterie vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑1255, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).
221 Edasi tuleb märkida, et ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumine võib seisneda mitte üksnes üksikus teos, vaid ka tegude seerias või koguni vältavas tegevuses. Seda tõlgendust ei saa kahtluse alla seada põhjendusega, et ühte või mitut tegu tegude seeriast või vältavast tegevusest võib ka ise ja eraldiseisvalt käsitleda selle sätte rikkumisena. Kui erinevad teod kuuluvad nende identse eesmärgi tõttu tervikplaani, mis kahjustab konkurentsi ühisturul, on komisjonil õigus omistada nende tegude eest vastutus osalemise alusel rikkumises kui tervikus (vt eespool viidatud kohtuotsus Amann & Söhne ja Cousin Filterie vs. komisjon, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika).
222 Selle kohta tuleb esiteks täheldada, et kuigi see kohtupraktika võimaldab komisjonil samas menetluses ja sama otsusega karistada üheaegselt mitme teo eest, mida oleks saadud menetleda eraldi, ei kohusta see komisjoni nii toimima. Seetõttu ei saa komisjonile põhimõtteliselt ette heita niisuguste erinevate tegevuste eraldi menetlemist, mida ta oleks saanud koondada ühe vältava rikkumise alla. Lisaks võib iga niisugune tegevus omakorda koosneda mitmest rikkumisest.
223 Sellest tuleneb, et komisjonil on kaalutlusõigus tema algatatavate menetluste ulatuse suhtes. Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et ta ei saa olla kohustatud tuvastama kogu konkurentsivastast tegevust ega määrama selle eest karistusi ning samuti ei saa liidu kohus – isegi ainult trahvi vähendamise eesmärgil – järeldada, et komisjon oleks pidanud tema käsutuses olevaid tõendeid arvestades tuvastama teatud ettevõtja poolt teatud perioodil toime pandud rikkumise (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon punktid 369 ja 370).
224 Selle pädevuse teostamise üle teostatakse kohtulikku kontrolli. Sellest hoolimata nähtub kohtupraktikast, et komisjoni valikut saab käsitada võimu kuritarvitamisena ainult siis, kui suudetakse tõendada, et komisjon on samal objektiivsel põhjusel algatanud kaks eraldi menetlust sama faktilise olukorra suhtes (vt selle kohta Euroopa Kohtu 29. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑441/07 P: komisjon vs. Alrosa, EKL 2010, lk I‑5949, punkt 89).
225 Käesolevas asjas järeldas komisjon, et tal ei ole või ei ole veel piisavaid tõendeid Jaapani tarnijate kohta, ning otsustas seetõttu nende juhtumit mitte menetleda samal ajal kui hagejate ja teiste vaidlustatud otsuse adressaatide asja. See asjaolu on objektiivne põhjus, mis õigustab komisjoni valikut. Iseenesest mõista on Jaapani tarnijate suhtes algatatavas menetluses komisjon kohustatud järgima hagejate suhtes muu hulgas ne bis in idem põhimõtet.
[…]
228 Käesolevas asjas tuleb kõigepealt märkida, et rikkumine, mille toimepanemist komisjon vaidlustatud otsuse adressaatidele süüks pani, seisnes selles, et nad osalesid esiteks „Cristali koosolekutel”, kus nad määrasid kindlaks kartelli esemeks olevate LCD‑de miinimumhinnad, arutasid hinnaprognoose, et vältida hinna langemist, ja koordineerisid oma hinnatõuse ning tootmiskoguseid, ning teiseks kahepoolsetel kohtumistel, kus arutati „Cristali koosolekutel” arutatud teemasid (vt eespool punkt 20).
229 Hagejad aga möönavad, et Jaapani tarnijad ei osalenud „Cristali koosolekutel”, vaid muudel koosolekutel, millest aga vaidlustatud otsuse adressaadid osa ei võtnud.
230 Isegi kui eeldada, et ka Jaapani tarnijad täitsid kas omavahel või vaidlustatud otsuse adressaatidega sõlmitud konkurentsi kahjustavat kartellikokkulepet LCD‑de hindade alal, ei saa järeldada, et nende sellekohane strateegia kuulus kindlasti samasse tervikplaani ja kätkes endas samu meetodeid kui need, mida kasutasid vaidlustatud otsuse adressaadid.
231 Tervikplaani ja ühiste meetodite kohta tõendite puudumine on objektiivne põhjus, mis lubas komisjonil menetleda hagejate toime pandud rikkumist ilma, et ta samas menetluses käsitleks ka rikkumist, mille võisid toime panna Jaapani tarnijad.
[…]
234 Samuti tuleb tagasi lükata argument, milles hagejad tuginevad asjaolule, et komisjon väitis Üldkohtule esitatud dokumentides, et selleks, et tegutseda kooskõlas Üldkohtu 12. oktoobri 2007. aasta otsuses kohtuasjas T‑474/04: Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑4225, punktid 72−81) kehtestatud põhimõtetega, ei teinud ta vaidlustatud otsuses ühtegi viidet Jaapani tarnijatele, kuigi neid mainiti vastuväiteteatises, mille adressaadiks nad samuti ei olnud.
235 Selle kohta tuleb meenutada, et eespool viidatud kohtuotsusest Pergan Hilfsstoffe für industrielle Prozesse vs. komisjon tuleneb tõesti, et eelkõige süütuse presumptsiooni järgimise seisukohast peab komisjon hoiduma oma otsustes niisuguste viidete tegemisest, milles võidakse ettevõtjale lihtsalt rikkumise toimepanemist ette heita, kuigi otsuse resolutsioonis seda ettevõtjat ei mainita. Ent asjaolu, et selles kohtuotsuses kehtestatud põhimõtete kohaldamisel ei maininud komisjon vaidlustatud otsuses Jaapani tarnijaid, tähendab lihtsalt seda, et ta järgis nende tarnijate osas süütuse presumptsiooni. Nende mainimata jätmist ei saa aga tõlgendada nii, et komisjon võttis kasvõi kaudselt teatud seisukoha Jaapani tarnijate osaluse kohta kartelli esemeks olevaid LCD‑sid puudutavas konkurentsivastases tegevuses.
[…]
Väidetav põhjendamiskohustuse rikkumine
[…]
238 Selles küsimuses olgu meenutatud, et komisjonil puudus kohustus esitada vaidlustatud otsuses põhjendusi, miks Jaapani tarnijate suhtes otsust ei tehtud. Akti põhjendamise kohustus ei saa hõlmata akti koostajaks oleva institutsiooni kohustust põhjendada, miks ta ei ole kolmandate isikute suhtes võtnud vastu sarnaseid akte (Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2501, punkt 414, ja 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑304/02: Hoek Loos vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1887, punkt 63). Hagejate argumentatsiooniga ei saa seega nõustuda.
Õiguskindluse ja ne bis in idem põhimõtte väidetav rikkumine
[…]
242 Käesolevas asjas ei saa hagejad tugineda ne bis in idem põhimõttele, kuna nende hagiavaldus on esitatud otsuse peale, millega lõpetati komisjoni poolt nende suhtes algatatud esimene menetlus seoses rikkumisega, mis puudutas kartelli esemeks olevaid LCD‑sid. Nimelt saab sellele põhimõttele tugineda üksnes otsuse puhul, millega lõpetataks sama rikkumist käsitlev teine menetlus. Sel põhimõttel ei saa aga olla mingit rolli vaidlustatud otsuse seisukohast, kuivõrd selle olemasolu on eeltingimus, mille esinemiseta ei saa sellele põhimõttele viidata seoses teise menetlusega.
243 Hagejate õiguskindluse tagab see, et iga otsus, mille komisjon teeks nende suhtes sama rikkumise kohta, mis on vaidlustatud otsuse esemeks, oleks vastuolus ne bis in idem põhimõttega. Selle põhimõtte järgimine ei ole loomulikult mõeldav preventiivselt käesoleva hagi puhul, mis on esitatud vaidlustatud otsuse peale.
244 Mis puutub asjaolusse, et komisjon algatas Jaapani tarnijate suhtes menetluse, milles ta tugines hagejate esitatud teabele, siis ei ole sellel mingit tähtsust vaidlustatud otsuse õiguspärasuse või hagejatele määratud trahvi summa seisukohast. Nimelt see, et hagejaid karistati vaidlustatud otsuses tuvastatud rikkumise tõttu, ei vabasta neid koostöökohustusest komisjoniga menetluses, mis võib lõppeda teiste ettevõtjate või ka nende endi toime pandud rikkumise tuvastamisega, kui faktilised asjaolud, millele komisjon selleks tugineb, erinevad vaidlustatud otsuse aluseks olevatest asjaoludest, kusjuures olgu täpsustatud, et viimati nimetatud otsus Jaapani tarnijaid ei puudutanud.
[…]
Proportsionaalsuse põhimõtte väidetav rikkumine
[…]
248 Olgu märgitud, et trahvi proportsionaalsust tuleb hinnata rikkumise kõiki asjaolusid arvesse võttes (vt Üldkohtu 29. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑52/02: SNCZ vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑5005, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuid riski, millele viitavad hagejad, et nad peavad kandma täiendavaid kulusid seoses teise menetlusega, mille komisjon algatas muu hulgas Jaapani tarnijate suhtes, ei saa pidada asjaoluks, mis on seotud vaidlustatud otsuses tuvastatud hagejate toime pandud rikkumisega.
[…]
Täieliku pädevuse teostamine
252 Lisaks vaidlustatud otsuse osalisele tühistamisele nõudsid hagejad Üldkohtult komisjoni poolt neile määratud trahvi vähendamist, tuginedes asjaolule, et komisjon tegi eespool analüüsitud väidetes käsitletud vigu, ja mis puudutab LCD‑de Jaapani tarnijate välistamist menetlusest, tuginedes ka võimalusele, et nende tootjate suhtes algatatav menetlus tekitab hagejatele kahju.
253 Hagejate nende väidete analüüsist nähtub, et ainus viga, mille komisjon neile määratud trahvi kehtestamisel tegi, oli see, et ta võttis nende müügi keskmise väärtuse arvutamisel arvesse 2006. aasta jaanuari (eespool punktid 195−203). Lisaks, eespool punktis 244 selgitatud põhjustel ei saaks komisjoni poolt Jaapani tarnijate suhtes menetluse algatamist pidada hagejatele tekkinud kahju põhjuseks. Igal juhul ei mõjutanud see asjaolu hagejate toime pandud rikkumise raskust ja kestust.
254 Neid asjaolusid arvestades tuleb uurida hagejate nõuet, milles palutakse, et Üldkohus parandaks vea seoses 2006. aasta jaanuariga ja vähendaks sellest tulenevalt komisjoni poolt neile määratud trahvisummat.
255 Olgu meenutatud, et komisjoni vastu võetud otsuste seaduslikkuse kontrolli täiendab täielik pädevus, mis on liidu kohtule antud vastavalt ELTL artiklile 261 nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikliga 31. See pädevus annab kohtule lisaks pelgalt karistuse seaduslikkuse kontrollimisele õiguse asendada komisjoni hinnang enda omaga ja järelikult määratud trahv või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada.
256 Seega lasub Üldkohtul täieliku pädevuse teostamisel kohustus oma otsuse tegemise kuupäeval hinnata, kas hagejatele on määratud trahv, mille summa kajastab õigesti rikkumise raskust ja kestust (vt selle kohta Üldkohtu 27. septembri 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑343/06: Shell Petroleum jt vs. komisjon, punkt 117 ja seal viidatud kohtupraktika).
257 Käesolevas asjas tuleb täheldada, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et kui hagejate asjassepuutuva müügi keskmise väärtuse arvutamisel jätta välja 2006. aasta jaanuar, siis kohaldades samale keskmisele sama meetodit, mida kasutati vaidlustatud otsuses, jääb hagejatele määratava trahvi summaks 210 000 000 eurot.
258 Seega, kuna puuduvad muud asjaolud, mis õigustaksid vaidlustatud otsuses hagejatele määratud trahvisumma muutmist suuremas ulatuses, ja arvestades käesoleva asja kõiki asjaolusid, tuleb seda summat vähendada 210 000 000 euroni.
259 Võttes arvesse kõike eeltoodut tuleb hagejate ülejäänud nõuded rahuldamata jätta.
[…]
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Määrata LG Display Co. Ltd‑le ja LG Display Taiwanile komisjoni 8. detsembri 2010. aasta otsuse K(2010) 8761 (lõplik), [ELTL] artiklis 101 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (Juhtum COMP/39.309 – LCD) artiklis 2 solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi summaks 210 000 000 eurot.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta LG Display ja LG Display Taiwani kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja kolm neljandikku Euroopa Komisjoni kohtukuludest.
4. Jätta üks neljandik komisjoni kohtukuludest tema enda kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 27. veebruaril 2014 Luxembourgis.
Allkirjad